Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse mahtus rõõmustav tõdemus, et nähtavasti olen suutnud leida enam-vähem rahuldava komponentide tasakaalu jäätise valmistamiseks, mis ei oleks ei liiga magus ega liiga vedel (nii umbes viiendik kuni veerand purki suhkruta kondenspiima ja teist sama palju suhkruga.kondenspiima ühe 200 ml vahukoorepaki kohta). Nüüd jääb üle hakata eksperimenteerima mitmesuguste lisanditega :-)

Tänane Sirp pakkus võimaluse heita pilk ühele huvitavale inimtüübile, mullegi mõneti lähedasele, aga ometi üpris kaugele, mis aga tundub olevat ehk tänapäeva maailmas küllalt levinud. Parima puudumisel (vähemalt mu mentaalses arsenalis) nimetaks seda ehk individuaalseks kariloomaks ehk ühiskondlikuks olendiks. Üldiselt väga omapäi käiv kass, kes ometi ei taha olla päris üksi, vaid näha kedagi või midagi, mis aitaks tal tunda, et talgi on oma koht maailmas. Nojah, punk ja eelkõige anarhia, mis on mulle iseloomulikud olnud, on muidugi ka teatavas mõttes massiliikumised, ehkki anarhia stirneriaanlikus mõttes õigupoolest välistab vähimalgi määral massilisuse, isegi ühiskondlikkuse suuresti (ja kui veel lisada mu solipsistlikud veendumused, ei jää "karjast" ju üldse midagi alles). Aga teiselt poolt on see inimtüüp, mis artiklis nii ennastavavalt paljastus, vististi tänapäeval, sel individualismi ajastul väga levinud: ma tahan olla mina, aga ometi tahan olla ka millegi suurema osa (antud juhul siis praeguse Eesti establishment'i-vastasuse osa, aga see pole üldplaanis õieti oluline). Või vähemalt nii väidetakse, kuigi teiselt poolt on üsna ilmselge, et ajaloolises plaanis on ühes selle väidetava individualismi kasvuga kasvanud ka kollektivism, eelkõige riigi=ühiskonna kontseptsiooni süvenemise ja universaliseerumisega. Aga neisse mõtetesse süüvimine läheks siinkohal vististi liiga pikaks, seega piirdun nentimisega, et niisugust siirast eneseväljendust oli hingekosutav lugeda.

Päris huvitav lugemine oli Lahe Jaani arvustus Õuna Mati Rooma-raamatule, mis lühidalt öeldes tegi selle üsna maatasa. Õieti mitte maatasa selles mõttes, et tegu oleks halva raamatuga, kuivõrd selles mõttes, et tegu on "eilse" raamatuga ehk äärmiselt traditsioonilise käsitlusega, mis oleks sama hästi võinud olla kirjutatud sada aastat tagasi. Mis võib olla selles mõttes täiesti õigustatud etteheide, et autor teadaolevalt ei ole just tuntud antiigispetsialist. Samal ajal on tegu eelkõige sõjaajalooteosega, mida ka arvustaja tunnustab, kus ehk polegi õige koht otsida "laiema tausta" põhjalikku ja igas mõttes ajalooteaduse viimast sõna järgivat käsitlust.

Samamoodi põhijoontes kiitev, aga tugevasti toimetamis- ja veidi ka tõlkimistööle etteheiteid tegev oli Niitsoo Viktori arvustus Soldatovi Sergei Nõukogude aja vastupanuliikumise teemal kirjutatud mälestusteraamatule. Artikkel ise ent annab päris hea ülevaate nii raamatust kui ka lisateavet selles kajastatu kohta.

Numbri üks pärleid oli kahtlemata Sae Evaldi 100. sünniaastapäeva puhuks avaldatud kümne aasta tagune intervjuu (või õigemini intervjuu üleskirjutus, mis annab tekstile oma lisavõlu). Kõigile muudele headele mõtetele ja väljaütlemistele, mida seal lugeda oli, jäi mulle kui tugevasti keeleküsimustest huvituvale inimesele silma järgmise lõik, mille kohta saab vaid öelda: tõepoolest, õigus on vanal targal mehel:

Näiteks meil on väärtuletusi tekkinud nagu ökoloogia. See pole õige, see ök- alguses. Ta on oiko. Oikos on kreeka keeles maja, kodu. Oikoloogia. Oikumenia. Me oleme seda usualalist oskussõna nüüd läbi surunud Eestis. Aga eesti filoloog on ikka poolpoluvernik või on ta poolsakslane või niisugune veider olend ja talle meeldib see ök- väga. Mulle ök- ei meeldi, eestlased ainult ütlevad ök-, ja sakslane. Ega inglane ei ütle, prantslane ei ütle.

Veldre Anto oli jätkanud oma infoühiskonna "hereetilist" käsitlust, mis kahtlemata on samuti asi, mida tasub lugeda. Näiteks mõte, et "Tuleb tagada, et internetti (k.a eneseharimisõigus) ei saaks kelleltki seaduse ega kohtuotsusega käest võtta, isegi mitte häkkeritel ega pedofiilidel. Internet peab olema võõrandamatu inimõigus."

Numbri lõpulugu oli Kõlari Leelo meeleolukas reisikirjalik "Musta mandri muusika", milles minu jaoks jäi kõige enam kõlama mõte maailmade põrkumisest ja omamoodi kultuurilisest imperialismist. Seda siis konkreetsel juhul muusika näitel: Keenia elanike muusika on Euroopa omast niivõrd erinev, et neil kokkupuutepunkte paistab vähe olevat (see on nüüd muidugi minu kui täieliku muusikavõhiku arusaam selle artikli põhjal), ometi üritatakse sealgi "tsiviliseeritud" olla ja kangesti vägistada lapsi omandama "maailmakultuuri pärandit", ehkki see on neile nii võõras ...


Loetud: Sirp, 23.11.2012
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2)

Ilmunud tõlked: Raimonds Rublovskis: kas Läti on tõesti Eesti julgeolekuoht? (Postimees, 23.11.2012)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida veidi katkestas ühelt poolt üks ootamatu, aga siiski üpris pisike tõlketöö Postimehe hüvanguks (kuigi sedakorda üsna iseäralik, vähemalt oma kasutusviisilt...) ning teiselt poolt ema ja ta poiss-sõbra külaskäik. Ema toodud külakost pojaraasukese füüsilise eluvaimu turgutamiseks oli sedakorda huvitav, aga väga meeldiv: kui tavaliselt tehakse toitu umbes nii, et võetakse hulk kartuleid ja siis poetatakse paar lihatükki sekka, siis täna oli ema otsustanud vastupidi teha - hulga täitsa ärahakitud või ka tihedamalt kokkusurutud liha sekka oli poetatud paar tükikest kartulit ja mõned oad... Eks ta ilmselt teab, et mul on alati jõulude või muude suuremate ürituste ajal see probleem, et kui palju ka tema või mõne teise korraldaja arvates ka liha poleks, on seda ikka vähe, vähemalt mu meelest :-) Igal juhul väga maitsev ja kosutav.
Nagu ka ristsõnavihiku lahendamine, mille lõpetamise ema suuremeelselt mulle jättis ja mis võttis pärast tema lahkumist veel veidi tööaega pisemaks. Lisaks sellele suutsin ka ära ja lõpuni teha Horisondi nuputamisülesanded, mis ei olnudki väga rasked, kui nad juba tehtud olid - aga selle ärategemiseni jõudmine võttis ikka päris tükk aega juba ka varasematest päevadest (ja mõistagi oli ikka nii, et pilku peale visates tundusid mõned lihtsamad kui teised - ja just need lihtsamad nõudsidki nii neetult palju nuputamist ja proovimist...).

Sattusin täna Memokraadist lugema Vaariku Danieli päris huvitavat mõttearendust, nojah, formaalselt rumalamaks muutumise, sisuliselt aga nõndanimetatud avaliku sfääri kokkutõmbumise üle, kui sellest tõmbuvad eemale või suisa lahkuvad inimesed, kes tema arvates võiksid selles osaleda või lausa peaksid seda tegema (üsna läbinähtav osutus "teatud linnapeale"). See ei ole tegelikult äga uus mõte, ma olen samasugust muret sattunud lugema mujaltki, see tähendab, mujalt maailmast, ja peamiselt just sama suunitlusega - rõhuga arvamusel, et avalik sfäär sisuliselt võrdub ajakirjandusega. Miska on üritatud ajakirjanduse elik avaliku sfääri hulka, tõsi, pigem ebaõnnestunult, arvata ka blogosfääri ja mida teab veel. Põhimõtteliselt võib kirjutaja murega muidugi nõus olla - see oleks tõesti halb, kui inimesed, kellel potentsiaalselt on midagi öelda, jätaksid selle ütlemata. Samas ma tugevalt kahtlen, et nad tegelikult selle millegi, selle särava mõtte ka ütlemata jätavad, kui neil ikka on tahe seda välja öelda, ainult et nad ei pruugi seda teha selles "avalikus sfääris", millest antud juhul jutt käib.
Õieti on ju see "avalik sfäär" üsna uus nähtus ja sellisena, nagu teda kiputakse väga sageli (ka antud juhul) mõistma, pigem mööduv nähtus, seotud ühe etapiga inimkonna ajaloos, mil võis täheldada riigivõimu totaliseerumist alates (Prantsuse) rahvusriigist kuni vasakideoloogiate (sotsialism, kommunism ja fašism) võidukäiguni 20. sajandi keskel. Selline "ühiskonna" tekitamine tõi paratamatult kaasa nähtuse, mida nimetatakse demokraatiaks (milline konkreetne sisu ka sellele mõistele ei antaks), sest ühiskonna mõiste on paratamatult seotud demokraatia mõistega, esimesel pole ilma teiseta õieti mingit sisu. Riigivõimu totaalsus on juba mõnda aega murenenud, eriti suure tõuke andis sellele muidugi suurnäidise NSVLi kokkuvarisemine, aga selle kõrval ja koos sellega on murenenud ka sellega tihedalt seotud demokraatia. (Või, noh, kui täpsem olla, siis murenenud demokraatia selles mõttes, mis puudutab seda -kraatia ehk võimu osa - nagu öeldud, sõltub asi suuresti definitsioonist ja kui defineerida demokraatiat kui kogu ühiskonna osavõttu valitsemisest ehk võimu teostamisest, siis on ka selge, et kui pole ühiskonda, ei saa ka olla demokraatiat - ehkki samast definitsioonist võib hea tahtmise korral muidugi ka tuletada, et kui kõik inimesed valitsevad iseenda üle, siis on ka see demokraatia...).
Ja ühes sellega, tublisti nõndanimetatud inforevolutsiooni toel, on tekkinud senise ühtse "avaliku sfääri" asemele õige palju "avalikke sfääre". Ehk oleks vale öelda, et juba praegu on olemas nii ligemale seitse miljardit "avalikku sfääri", mis peaaegu kõik üks- ja teineteisega kuskilt otsast kokku puutuvad, aga sinnapoole on mu meelest asi küll tüürimas. Õigupoolest pole ju "meediale" alternatiivsed vähem või rohkem avaliku debati kanalid kunagi kuhugi kadunud, ikka on olemas olnud nii klubid, sõpruskonnad, seltsid ja ühingud, isegi tänavajutlustajad ja kes ja mis kõik veel, kes ja mis tekitavad enda ümber oma "avaliku sfääri", olgu selle suuruseks siis üks või üks miljard inimest (siinset ajaveebi näiteks jälgib ametlikult üks inimene, tõenäoliselt loevad vähemalt aegajalt veel mõned, nii et see osa mu isiklikust "avalikust sfäärist" pole just väga suur - ega kasva ka kuigi palju suuremaks  siis, kui arvestada juurde teised osad, olgu veebis või muul moel).
Aeg, mil tundus, et "meedia" ehk ajakirjandus võtab nende eelmainitud kanalite rolli täiesti üle, on olnud ju õieti päris lühike, vaevalt pikem kui inimpõlve jagu (ehkki see põlvgi on seoses keskmise vanuse kasvamisega natuke pikenenud...). Nojah, ka siin sõltub muidugi jälle asi sellest, kuidas ajakirjandust defineerida, aga vähemalt traditsioonilise ajakirjanduse (paber, raadio, tele, ka internetiportaalid, olgu siis esimeste pikendused või iseseisvad, aga siiski neist malli võtvad) pürg "avaliku sfääri" ainukandja olla on nii või teisiti läbikukkumisele määratud juba algusest peale - parimal juhul võib see olla efektiivne kommunikatsioonivahend, aga mitte see sfäär ise: teatav debatt võib ju käia ka ajakirjanduse vahel, valdav osa ent käib ikkagi mitte vahendatult, vaid otse (no olgu, tänapäeva siderevolutsiooni najal võib-olla mitte enam füüsiliselt otse, aga e-kiri või Skype või mis iganes on siiski kindlasti midagi muud kui "ajakirjandus", kuidas seda viimast ka ei tõlgendataks), kõigi nende pisikeste "avalike sfääride" kaudu, mida nii kunstlikult on püütud koondada ühise "avaliku sfääri" mõiste alla.
(Ahjaa, lasksin uitmõtetel ennast kanda tolle aluseks olnud kirjutise ühest olulisest komponendist päris kaugele - selleks oli (anonüümsete) kommentaaride potentsiaalne ohtlikkus. Ei ole ju seegi midagi väga uut, kas või juba tolles loos osutatud plangukiri "Mari on lits" ulatub ilmselt tagasi aegadesse, mil üldse kirjutama õpiti :-) Ja ilmselt jääb see kestma ka aegade või vähemalt väljendusvõimeliste inimeste lõpuni... Iseasi, et anonüümsus on ju pigem näiline: nii nagu küla või ka linna plangul oleva kirja autor oli ja on suhteliselt täpselt teada, ei ole lõpuni anonüümsed ja jälitamatud ka internetikommentaarid. Ma ise olen arvamusel, et kui midagi öelda, siis öelda seda ikka oma nime all, sest kui juba ütelda midagi, siis tuleb ka oma sõnade eest vastust kanda - muidu ei ole ju mõtet hakata ütlemagi. Ja mulle tundub, et nõndanimetatud ühiskonna ja avaliku sfääri lagunemisega jõuab see tõdemus kohale üha rohkematele inimestele - loeb just minu arvamus ja see ei pea sugugi kattuma kellegi teise arvamusega, olema mingi kollektiivse väljenduse osa, vaid just ja ainult see, mis moodustab ja annab kuju minale, sellele "väikese" avaliku sfääri kesksele kujule.)

Loetud: Akadeemia 3/2011
Vaadatud: Neli tankisti ja koer (ETV2), Ajavaod: 30 aastat hiljem (ETV), Ärapanija (Kanal2), Heeringas Venuse õlal (Kanal2), Spioonid (ETV), Surmapilv (Kanal2)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millest oma osa lõikas igasüdatalvine lõbu ja rõõm teha kaastööd Eesti välisministeeriumile nende aastaraamatu hüvanguks, mitte muidugi ise kirjutades, vaid ikka tõlkides.

Kui ma nädala eest väikest pelgust tundsin, et nüüd peab leppima veel mõni kuu sellega, et Sirbis valimiste tõttu suurt midagi lugeda ei ole, siis tänane Sirp purustas selle hirmu, pakkudes rohkelt lugemisväärset - osaliselt muidugi ka seepärast, et kaasas olid alati tükiks ajaks huvipakkuvat puurimist pakkuvad Kultuurkapitali rahajaotuse leheke ning veel enam, ka Diplomaatia. Aga ka Sirbi enda esimene pool oli pungil artikleid, mis lugema kutsusid. Kooritsa Vahuril oli huvitav pisipala individualismi ja kollektivismi vahekorrast nüüdismaailmas, milles oli kvaasiloogiline mõttearendus palgaarmee teemal, mille võiks kokku võtta nii: palgaarmee ei ole väga hea mõte, sest "ülekaaluka vastase" kallaletungi korral võivad palgasõdurid, kes käituvad, nagu "lepingulises/liberaalses" maailmas kombeks, ratsionaalselt, mitte ei lähtu väärtustest, nagu kombeks "konservatiivses" maailmas, pidada paremaks mitte võidelda või lausa raha eest üle minna. Täiesti arusaadav mõttekäik, kuid siiski kvaasiloogiline selles mõttes, et võtab eelduseks, nagu oleks liberalism teostatud ainult ühel maal eraldivõetuna ja mitte sel "ülekaaluka vastase" maal. Loomulikult, ega liberalism või individualism (mis siinses kontekstis on üsna kattuvad) polegi kõikjal "võitnud", aga kui tulla selle kohaliku konteksti juurde, mida artiklis näiteks tuuakse (on päris selge, kus on Eesti jaoks "ülekaalukas vastane"), siis võib küll pigem öelda, et rohkem on asi sel juhul selles, kelle kaukas on rohkem kuldmünte säramas - selle "ülekaaluka vastase" viimaste aastakümnete sõjalised ettevõtmised on seda väga selgelt näidanud. Ja artiklis oli ka üks väide, millega ma väga hästi ei tahaks nõus olla, nimelt "Leping on oma olemuselt juriidiline, mitte moraalne nähtus, mistõttu on ka lepingu rikkumine juriidiline, mitte moraalne eksimus". Selles on oma iva, kuid sõltumata sellest, kas tegemist on "liberaalse" või "konservatiivse" maailmaga, on lepingu rikkumine mu arusaamist mööda kindlasti ka moraalne eksimus, kuivõrd nii või teisiti peab igaüks vastutama selle eest, mida ta ütleb, kirjutab või teeb ning sõnamurdmine, mida on ka lepingu rikkumine, on kahtlemata moraalne eksimus. Aga igal juhul oli seda artiklit hea lugeda, see oli kenasti sõnastatud ja väga selgelt maailmavaateline, milliseid nii vähe kipub ilmuma.

Kena oli lugeda päris põhjalikku ülevaadet möödunudsügisesest konverentsist "Läänemere piirkond ja külm sõda" ning arvustust Tuomioja Erkki Tõnissoni-raamatule, mille lõppu küll lisandus juba tavapäraseks muutunud hala, miks ometi ei kirjuta Eesti tähttegelastest Eesti ajaloolased ise, miksituna tagasihoidliku neimasooviga, et kui Eesti ajaloolased selleks võimelised pole, võiksid nad vähemalt ette võtta mõne Soome suurkuju kujutamise.

Päris palju huvitavat sisaldas ka vestlusring omaeluloolise kirjanduse teemal, kuid veel põnevam oli kaaneloo järg, mis käsitles liivi keelt ja selle uurimise olukorda. Muu hulgas võis sealt välja lugeda, et lõpuks ometi on lootust vähegi uuema eesti-läti sõnaraamatu ilmumisele, seda küll kolmanda keele, selle liivi keele, lisandusega, s.t liivi-eesti-läti sõnaraamat (mitte et ma tahaks kuidagi liivi keele tähtsust vähendada ja kindlasti on see sõnaraamat suure tähendusega eriti neile, kes selle vastu huvi tunnevad, aga sellele läti keele juurdepookimine on omaette väärtus juba kas või sellepärast, et kuigi Eesti ja Läti on naaberriigid, siis sõnaraamatute, õpikute ja muu sellise osas võiksime sama hästi ka antipoodid olla... noh, on ju veidi ajakohastatud vana Abeni sõnaraamatu internetiversioon, aga see pole ikka see...). Minusugusele teadmatule oli huvitav lugeda, et liivi kirjakeel on väga suures osas konstrueeritud keel, mitte muidugi esperanto või interlingua tähenduses, aga siiski. Eks ole seda ju ka eesti keel, kui mõelda nii peaaegu sajanditagustele keeleuuendajatele ja -korrastajatele/korraldajatele, aga paistab, et liivi keele puhul on see kraad kangem olnud.

Ja rosinateraks - või peaks ütlema tõrvatilgaks - oli viimase lehekülje lugu Rumesseni Vardo epopöast oma autoriõiguste kaitsmisel... Ehh, ütleks selle peale, raske on see tee, mida tuleb tallata tõestamaks, et sa pole eesel...


Loetud: Sirp, 14.01.2011
Vaadatud: NCIS: Kriminalistid (TV3), Spioonid (ETV)

Ilmunud tõlked:
T. H. Ilves. Uus ja vana Euroopa 2011. aastal (Diplomaatia 1/2011; loetav ka presidendi koduleheküljel)
E. Lucas. Kategooriliselt vale (Diplomaatia 1/2011)
T. Lawrence. Riigikaitse Euroopas majanduskriisi ajal (Diplomaatia 1/2011)