Niisiis, kuigi täna oli natuke segane päev mitmesuguste takistavate elementidega - eelkõige seotult homme ees seisva aastavahetusega, selle ainsa aastaringis tähistamist vääriva püha ja tähtpäevaga - , kulges osa sellest endiselt KDE tõlkimise tähe all ja nüüd võib julgelt ja lõplikult öelda, et KDE 4.8 tulekuks jaanuari teisel poolel on kõik valmis! Nii kasutajaliides kui ka käsiraamatud on täies mahus tõlgitud (eile mainitud vajakud maha arvatud) ja nagu ikka, paljastas ülevaatamine ja kõpitsemine mõningaidki varasemaid kirjavigu ja muid kohmakusi - aga mul pole ka kahtlust, et käesolevas täiendusvoorus õnnestus neid kindlasti ka juurde tekitada... See ei tähenda loomulikult, et KDE-ga kõik nüüd korras oleks - terve posu extrageari ja ka playgroundi asju tahab veel täiendamist (või on üksikjuhtudel täiesti tõlkimata), aga need on üldiselt vähema ajalise painega ja nagunii veidi teiseplaanilised asjad, mida saab ehk juba tavapärase nädalas ühe päeva eraldamisega tasapisi paremasse korda seada.
Tänane aastalõpu-Sirp sisaldas üllatavalt palju lugemist, alustades juba Lobjaka Ahto vist esimese mu silmis hoolika lugemise väärseks kerkinud kirjatükiga Eesti väidetavast orientatsioonimuutusest ja Euroopa väidetavalt ohtlikest arengutest. Ma küll veidi kahtleksin tema väites, nagu hakkaks "meie lähem maailm üha enam häirivalt meenutama kolmekümnendaid" - selleks on päris paljud asjad teistmoodi ja nagu ka vanatarkus nendib, ajalugu ei ilmuta kordumise tendentsi... (Ja ei saa muidugi märkimata jätta, et mõnevõrra kahandas usku selle artikli originaalsusse ja sügavusse üks leitud räme otsetõlge, nimelt "muusikalised toolid".) Aga igatahes mõtlemapanevat oli selles loos küll ja rohkem.
Mõistagi oli musugusele inimesele eredaks lugemiselamuseks topeltlehekülg, mille teemaks oli Läti Henriku kroonika ja selle uurimine (kaks artiklit: esimene ja teine), ajendatuna hiljuti ilmavalgust näinud suurest (ingliskeelsest) koguteosest. Ei saa küll öelda, et seal palju midagi uut oleks olnud, aga kahtlemata on vähegi uuemate ajaloouurimise meetodite ja käsitluste tutvustamine laiemale lugejaskonnale mõeldud ajalehes väga tänuväärne tegu, isegi kui tõenäoliselt suurem osa nende artiklite lugejatest ei võta kunagi kätte võib-olla isegi Henriku kroonikat, kõnelemata juba mainitud koguteosest (mille hinnapoliitika on tõepoolest müstiline: sellest saab veel aru, et kõvaköites teos maksab ligi 100 eurot, aga miks ometi maksab e-raamat sama palju, õigupoolest isegi ligemale euro rohkem?)
Omamoodi huvitav oli ka ennast pooleldi detektiivi rolli pannud Remsu Olevi kirjutis meedias ennast tuntuks kirjutanud anarhistlike kalduvustega Roy Strideri viimase raamatu kohta - Remsut on mõistagi peaaegu alati hea ja nauditav lugeda, see kirjatükk aga oli kirjutatud vähemalt näiliselt põlvkonnalõhest lähtuvalt, mis andis oma lisavindi juurde...
Loetud: Sirp, 23.12.2011; L. Bréhier. Bütsantsi kultuur
Vaadatud. Farscape (TV6), Vana daami visiit (ETV)
Ilmunud tõlked: Vello Vikekaar: Vikerkaare aašram (Postimees, 23.12.2011)
Tarkvaratõlked: KDE arendusharu
Showing posts with label välispoliitiline debatt Eestis. Show all posts
Showing posts with label välispoliitiline debatt Eestis. Show all posts
24.12.11
6.3.10
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tegin pisikese katkestuse kaupluse väisamisega toiduvarude täiendamise eesmärgil.
Sattusin lugema rõõmuvärinaid tekitavat teadet, et kodulinn Türi (noh, olgu peale, pole ju päris kodulinn, vaid rohkem sünnikoha lähedane linn, aga siiski) kavatseb sügisel maha pidada õunafestivali. See on küll üritus, mille kohta peab enda kõrvataguse ära sodima :-) Nad on selle (loodame, et teadlikult :-) ) ajastanud ka otse mu sünnipäeva kanti, nii et seda enam peaks üritust väisama, et ühendada korraga kohe mitu kasulikku ja meeldivat.
Tänases Sirbis oli meeldivalt palju ruumi pühendatud ajaloole. Päris huvitav oli Velmeti Aro kirjutis "rahvusliku" identiteedi hädadest kolme Balti riigi okupatsioonimuuseumide näitel. Ta tõstatab seal mitu õige head küsimust, kuid ilmselt ruumipuudus või miski muu ei ei ole võimaldanud neid pikemalt arendada (näiteks kontrast pikalt kirjeldatud hävituspataljonide tegevuse ja nappi mainimist leidnud Klooga koonduslaagri vahel).
Sirbist endast märksa etem oli selle vahele poetatud Diplomaatia, mis sedakorda oli pühendatud tõlkijatele. Nojah, tegelikult olid nii pooled artiklid rohkem kahe lahkunud suurmehe, Linnart Mälli ja Enn Soosaare, järelehüüded, aga tõlkijad ja suured tõlkijad olid ju nemadki ning artiklites oli nende tegevuse sellest aspektist ka vähemal või rohkemal määral juttu. Rohkem tõlkimisele kui tõlkijatele oli pühendatud Tamme Mareki artikkel "Eesti kultuur kui tõlkekultuur", mille alapealkiri oli "mõned ajaloolised ja statistilised ekskursid" ning suurel määral "statistiline" see artikkel ka oli (osaliselt kajastub see tema paaris sissekandes (see ja see) Varraku raamatublogis, millest ma ka juttu olen teinud).
Küll tahaks loota, et Mareki välja käidud lootus, "et juba lähiajal õnnestub Eestiski algatada [Soome mahukale kaheköitelisele tõlkeloole] analoogse koguteose kirjutamine", ei jää pelgalt õhku rippuma, vaid ka kunagi tõesti teoks saab. Mõningaid algseid pudemeid, küll väga erikujulisi, ulatudes väitekirjadest-monograafiatest ajalehe-ajakirjaartikliteni, on ju ka olemas, ehkki need on, vähemalt nii palju, kui mulle on ette sattunud, valdavalt n-ö üksikküsimustele orienteeritud ja sellist teoreetilisemat üldkäsitlust eesti tõlkeloost õieti polegi (noh, esiotsa kohta vahest Pauli Toomase piiblitõlke käsitlus on tänapäeva mõistes üsna teedrajav ja eks nende XVII-XIX sajandi kohta ole teisigi käsitlusi, olgu kooliraamatutest või kalendritest või ka ilukirjandusest, aga needki jäävad ju selles mõttes piiratuks, et ei anna hästi seda päris üldist pilti).
Tõlkijatest enam tõlkimisest kõnelesid ka Bahovski Erkki ja Simsoni Priit, kes olid mõlemad ette võtnud Eesti üsna tagasihoidliku välispoliitilise (ja osalt ka riigikaitse/julgeolekualase) mõtte vaatlemise. Õieti tekkis küll nende tekstidest läbi jooksnud fraasi "välispoliitiline debatt" lugedes keelele teravalt iroonilis-sarkastiline küsimus: kus siis see debatt õieti käib? Kui vaadata muud maailma, siis valdavalt ajakirjades ja vastavate institutsioonide korraldatud üritustel, vähemal määral ka ajalehtedes (ikka selsamal põhjusel, et ajalehed on reeglina uudislehed, selline debatt aga nõuab enamasti palju rohkem ruumi, kui ajalehed seda jagada suvatsevad või söandavadki).
Mis siis Eestis välja käia on: ajakirjadest seesama Diplomaatia (mis küll formaalselt näeb rohkem välja nagu ajaleht, aga no võib ju teda "kuukirjaks" ikka vahest nimetada), heal juhul ka Eesti Päevalehe vahel aeg-ajalt ilmuv spetsiaalne lisa ja ongi kõik (kui mitte arvestada n-ö ametlikku Välisministeeriumi aastaraamatut, aga seal on nagu debati võimalused veel pisemad, kuigi ehk mitte päris olematud). Ja neis väljaanneteski on sõna otseses mõttes debatti üsna harva, rohkem on ikka tegemist selliste rahvavalgustuslike kirjatükkidega, mis midagi seletavad või kirjeldavad. Institutsioonide osas on asi sama kõhnuke. Riigikaitse ja julgeoleku osas on võib-olla asi isegi parem (kuigi väljaanded ja institutsioonidki suurel määral kattuvad), aga kui järele mõelda, siis sellist vähegi korraliku debati sarnast asja on õieti kandnud ainult üks inimene, Kunnase Leo. (Mis tuletab meelde, et paar lauset tagasi jäi mainimata veel üks ääri-veeri välispoliitilise debati kanal - valdavalt isa ja poeg Helme kirjutistega seotult Delfi arvamusrubriik). Muidugi on ka veel olemas mõned ajaveebid, mis vähemal või rohkemal määral välispoliitikale/julgeolekule pühenduvad ja et muu, n-ö peavooluajakirjandus neid enamasti ka kajastab, siis mahuvad needki vahest debati mõiste alla.
Kuid debatt nõuab siiski seda, et on vähemalt kaks isikut või isikute rühma, kes kirjutavad ühel või vähemalt haakuval teemal kas korraga või teineteisele reageerides, aga see on nüüd see, mida selles Eesti "debatis" leiab harva - tavaliselt piirdub "debatt" vaid internetikommentaaridega ja vaid harva kutsub esile avalikku reaktsiooni, olgu kirjaliku vastuartikli või ka suulise avalduse kujul. Aga samas, mis siin ikka palju viriseda, eks seda tuleb ka suuremates ja tugevama avaliku debati, sealhulgas välispoliitika/julgeolekualase debati traditsioonidega riikides ette, et mõnedki asjad jäävad õhku rippuma ja tegelikult mingit avalikkuses selgelt nähtavat debatti ei tekita (iseasi, et nii mõnedki artiklid võivad tekitada mullistusi ja omamoodi debatti kinniste uste taga või n-ö kuluaarides (olgu siis neissamades "suuremates" riikides või ka Eestis), aga seda ei saa ju ikka päris "debatiks" pidada). Ja midagi on ju meil ka ikka olemas ning tuleb lihtsalt loota, et tasapisi liigub ka selles vallas asi "normaalsuse" suunas edasi.
Tõlkijana tuleb muidugi nõustuda Erkkiga, et Venemaa praeguse ideoloogia kujundajate kirjutisi võiks avaldada ka eesti keeles. Surkovi Vladislavi artiklikogumik näiteks oli päris hea lugemine, kuigi samas oli see tõepoolest artiklikogumik, omavahel täiesti sidumata tekstidega, mis tõenäoliselt kahandab selle atraktiivsust võimaliku tõlke kirjastajate silmis. Siiski andis see üsna hea sissevaate, eriti kui ise veidi juurde mõelda, Putini-aegse (praeguse suhteliselt "tehnokraatliku" presidendi ajal paistab tema mõju olevat mõnevõrra vähenenud või õigemini üldse ideoloogia tähendus - ei saa ju peamiselt olupoliitilist "õige ajaloo" tagaajamist tegelikult ideoloogiaks pidada ja mingit muud ideoloogiat peale retsidiivse suurvene šovinismi ei paista praegu olevat) Kremlit mõjutanud mõttemaailma kohta.
Loetud: Sirp 05.03.2010, Diplomaatia 3/2010
Vaadatud: NCIS: Kriminalistid (TV3)
Sattusin lugema rõõmuvärinaid tekitavat teadet, et kodulinn Türi (noh, olgu peale, pole ju päris kodulinn, vaid rohkem sünnikoha lähedane linn, aga siiski) kavatseb sügisel maha pidada õunafestivali. See on küll üritus, mille kohta peab enda kõrvataguse ära sodima :-) Nad on selle (loodame, et teadlikult :-) ) ajastanud ka otse mu sünnipäeva kanti, nii et seda enam peaks üritust väisama, et ühendada korraga kohe mitu kasulikku ja meeldivat.
Tänases Sirbis oli meeldivalt palju ruumi pühendatud ajaloole. Päris huvitav oli Velmeti Aro kirjutis "rahvusliku" identiteedi hädadest kolme Balti riigi okupatsioonimuuseumide näitel. Ta tõstatab seal mitu õige head küsimust, kuid ilmselt ruumipuudus või miski muu ei ei ole võimaldanud neid pikemalt arendada (näiteks kontrast pikalt kirjeldatud hävituspataljonide tegevuse ja nappi mainimist leidnud Klooga koonduslaagri vahel).
Sirbist endast märksa etem oli selle vahele poetatud Diplomaatia, mis sedakorda oli pühendatud tõlkijatele. Nojah, tegelikult olid nii pooled artiklid rohkem kahe lahkunud suurmehe, Linnart Mälli ja Enn Soosaare, järelehüüded, aga tõlkijad ja suured tõlkijad olid ju nemadki ning artiklites oli nende tegevuse sellest aspektist ka vähemal või rohkemal määral juttu. Rohkem tõlkimisele kui tõlkijatele oli pühendatud Tamme Mareki artikkel "Eesti kultuur kui tõlkekultuur", mille alapealkiri oli "mõned ajaloolised ja statistilised ekskursid" ning suurel määral "statistiline" see artikkel ka oli (osaliselt kajastub see tema paaris sissekandes (see ja see) Varraku raamatublogis, millest ma ka juttu olen teinud).
Küll tahaks loota, et Mareki välja käidud lootus, "et juba lähiajal õnnestub Eestiski algatada [Soome mahukale kaheköitelisele tõlkeloole] analoogse koguteose kirjutamine", ei jää pelgalt õhku rippuma, vaid ka kunagi tõesti teoks saab. Mõningaid algseid pudemeid, küll väga erikujulisi, ulatudes väitekirjadest-monograafiatest ajalehe-ajakirjaartikliteni, on ju ka olemas, ehkki need on, vähemalt nii palju, kui mulle on ette sattunud, valdavalt n-ö üksikküsimustele orienteeritud ja sellist teoreetilisemat üldkäsitlust eesti tõlkeloost õieti polegi (noh, esiotsa kohta vahest Pauli Toomase piiblitõlke käsitlus on tänapäeva mõistes üsna teedrajav ja eks nende XVII-XIX sajandi kohta ole teisigi käsitlusi, olgu kooliraamatutest või kalendritest või ka ilukirjandusest, aga needki jäävad ju selles mõttes piiratuks, et ei anna hästi seda päris üldist pilti).
Tõlkijatest enam tõlkimisest kõnelesid ka Bahovski Erkki ja Simsoni Priit, kes olid mõlemad ette võtnud Eesti üsna tagasihoidliku välispoliitilise (ja osalt ka riigikaitse/julgeolekualase) mõtte vaatlemise. Õieti tekkis küll nende tekstidest läbi jooksnud fraasi "välispoliitiline debatt" lugedes keelele teravalt iroonilis-sarkastiline küsimus: kus siis see debatt õieti käib? Kui vaadata muud maailma, siis valdavalt ajakirjades ja vastavate institutsioonide korraldatud üritustel, vähemal määral ka ajalehtedes (ikka selsamal põhjusel, et ajalehed on reeglina uudislehed, selline debatt aga nõuab enamasti palju rohkem ruumi, kui ajalehed seda jagada suvatsevad või söandavadki).
Mis siis Eestis välja käia on: ajakirjadest seesama Diplomaatia (mis küll formaalselt näeb rohkem välja nagu ajaleht, aga no võib ju teda "kuukirjaks" ikka vahest nimetada), heal juhul ka Eesti Päevalehe vahel aeg-ajalt ilmuv spetsiaalne lisa ja ongi kõik (kui mitte arvestada n-ö ametlikku Välisministeeriumi aastaraamatut, aga seal on nagu debati võimalused veel pisemad, kuigi ehk mitte päris olematud). Ja neis väljaanneteski on sõna otseses mõttes debatti üsna harva, rohkem on ikka tegemist selliste rahvavalgustuslike kirjatükkidega, mis midagi seletavad või kirjeldavad. Institutsioonide osas on asi sama kõhnuke. Riigikaitse ja julgeoleku osas on võib-olla asi isegi parem (kuigi väljaanded ja institutsioonidki suurel määral kattuvad), aga kui järele mõelda, siis sellist vähegi korraliku debati sarnast asja on õieti kandnud ainult üks inimene, Kunnase Leo. (Mis tuletab meelde, et paar lauset tagasi jäi mainimata veel üks ääri-veeri välispoliitilise debati kanal - valdavalt isa ja poeg Helme kirjutistega seotult Delfi arvamusrubriik). Muidugi on ka veel olemas mõned ajaveebid, mis vähemal või rohkemal määral välispoliitikale/julgeolekule pühenduvad ja et muu, n-ö peavooluajakirjandus neid enamasti ka kajastab, siis mahuvad needki vahest debati mõiste alla.
Kuid debatt nõuab siiski seda, et on vähemalt kaks isikut või isikute rühma, kes kirjutavad ühel või vähemalt haakuval teemal kas korraga või teineteisele reageerides, aga see on nüüd see, mida selles Eesti "debatis" leiab harva - tavaliselt piirdub "debatt" vaid internetikommentaaridega ja vaid harva kutsub esile avalikku reaktsiooni, olgu kirjaliku vastuartikli või ka suulise avalduse kujul. Aga samas, mis siin ikka palju viriseda, eks seda tuleb ka suuremates ja tugevama avaliku debati, sealhulgas välispoliitika/julgeolekualase debati traditsioonidega riikides ette, et mõnedki asjad jäävad õhku rippuma ja tegelikult mingit avalikkuses selgelt nähtavat debatti ei tekita (iseasi, et nii mõnedki artiklid võivad tekitada mullistusi ja omamoodi debatti kinniste uste taga või n-ö kuluaarides (olgu siis neissamades "suuremates" riikides või ka Eestis), aga seda ei saa ju ikka päris "debatiks" pidada). Ja midagi on ju meil ka ikka olemas ning tuleb lihtsalt loota, et tasapisi liigub ka selles vallas asi "normaalsuse" suunas edasi.
Tõlkijana tuleb muidugi nõustuda Erkkiga, et Venemaa praeguse ideoloogia kujundajate kirjutisi võiks avaldada ka eesti keeles. Surkovi Vladislavi artiklikogumik näiteks oli päris hea lugemine, kuigi samas oli see tõepoolest artiklikogumik, omavahel täiesti sidumata tekstidega, mis tõenäoliselt kahandab selle atraktiivsust võimaliku tõlke kirjastajate silmis. Siiski andis see üsna hea sissevaate, eriti kui ise veidi juurde mõelda, Putini-aegse (praeguse suhteliselt "tehnokraatliku" presidendi ajal paistab tema mõju olevat mõnevõrra vähenenud või õigemini üldse ideoloogia tähendus - ei saa ju peamiselt olupoliitilist "õige ajaloo" tagaajamist tegelikult ideoloogiaks pidada ja mingit muud ideoloogiat peale retsidiivse suurvene šovinismi ei paista praegu olevat) Kremlit mõjutanud mõttemaailma kohta.
Loetud: Sirp 05.03.2010, Diplomaatia 3/2010
Vaadatud: NCIS: Kriminalistid (TV3)
Subscribe to:
Posts (Atom)