Ema ja ta poiss-sõbra juurde minekul oli mõistagi siiralt omakasupüüdlik eesmärk: viimases vestluses rohkem õrritamiseks ja üldse mitte teostumislootusega mainitud kartulipuder ja hakklihakaste ja ahjuõunad tekitasid mingil seletamatul põhjusel emas tunde, et just neid ta tahabki täna valmistada. Ja kes olen siis mina, et sellisest üüratust, nägu paratamatult ja täiesti pingutamata laiale-laiale naeratusele tirivast naudingust loobuda? Loomulikult olin krapsti õigeks ajaks kohal ning tõeline hedonistlik söömisorgia võis alata. Hiljem lisandusid sellele veel kakao ja muud maiustused, nii et tänane vanainimeste ekspluateerimine nende enda territooriumil läks kindlasti täie ette ja rohkemgi.
Ma üritasin küll jätta endast viisaka pojaraasu muljet ja paigaldasin vastuteenena emale arvutisse fotode haldamise ja töötlemise rakenduse digiKam, mis nüüd juba mõnda aega on ka Windowsis saadaval ja mis mu väga nappe kogemusi, aga ka mõningaid kuuldud-loetud arvamusi mööda on üks paremaid, vähemalt nende seas, mille eest kõva raha ei küsita. Tõsi küll, see paigaldamine võttis omajagu aega, sest esialgu proovisin seda teha KDE üldise Windowsi paigaldusprogrammi abil, mis aga kippus tõrkuma ja teatas pärast näiliselt edukat paigaldamist, et ikka midagi ei sobi. Ilmselt sellest teadlikuna on digiKami arendajad valmistanud ka oma isikliku paigaldusprogrammi, mis tuli selle ülesandega lõpuks edukalt toime. Jätsin selle neile põhjalikumaks uurimiseks, võib-olla hakkab meeldima, sest näiteks põgusalt võrreldud Windows Live'i fotorakendus, mis neil olemas on, tundus siiski olevat mõnevõrra tagasihoidlikum, kuigi võimaldab kahtlemata samuti ära teha suure osa asju, mida fotode töötlemisel vaja läheb.
Tagasitulek langes juba aega, mil Tallinna kohale oli jõudnud paljuräägitud tugevtuul ja muud jubedused, mis siiski vähemalt sel ajal, millele langes mu lõbus tatsamine, väljendus peamiselt tihedalt langevates lumehelvestes. Jah, tõsi küll, oli ka teatavat tuult, aga et tagasitee kulgeb lõuna suunas ja lätlased pole traditsiooniliselt just kuigi kõvad puhujad, siis oli see mulle pigem abiks kui mureks - purjesid just lehvima ei pannud, aga mõnusalt tagant tõukas küll.
Ema andis kaasa ka ühe ristsõna, sedakorda Kuma kontserni toodangu nimekandja, millest avastasin rõõmuga, et ka nemad pakuvad nüüd aasta esimeses numbris kenasti välja aluse, millele kleepida aastavinjetid - otsekui vastus mu aastalõpukurtmisele, et tuleb muudkui kulutada isiklikke paberi- ja kaardivarusid. Tegelikult oli ristsõnu rohkemgi, nimelt oli ema kätte mingil iseäralikul teel juhtunud üks ingliskeelne ajalooajakiri, kus oli sees kena klassikaline ristsõna ja just mulle sobivalt ajalooalane. Mis tuletas taas kurbdusega meelde, et Eestis ei ole enam aastaid saanud selliseid ristsõnu näha. Nojah, mingi analoog on meil olemas, ma mõtlen selliste pikkade ja mõnikord ka veidi mõtlemist nõudvate küsimuste osas, aga nende puhul ei tule meil ja praegu vastuseid paigutada mitte klassikalisse ristsõnasse, vaid neid mingist täherägastikust taga otsida, mis on väga tüütav. Spetsiifiline ajalooristsõna oli muidugi mulle ka tunduvalt lihtsam kui aegajalt proovitud New York Timesi või mõne muu Ameerika või Briti ajalehe oma, kus sageli jääb lihtsalt nutist puudu, õigemini taustateadmistest, et õige vastus välja nuputada.
Eile mainitud Boltowsky Toomase terava kriitika sõjandusteemaliste tõlketeoste kohta pidas Postimees heaks täna isegi mittetasulises versioonis avaldada, nii et olgu see siin ära mainitud. Ma sain küll ka ema käest eilse Postimehe AK-lisa füüsilise numbri, nii et nüüd võib selle sõna otseses mõttes töölaua kohale seina peale kleepida, et artiklis osutatud puudused, olgu nad siis kelle tahes tehtud, alati tulikirjana silme ees püsiks.
Tõlkimise teemal oli veel huvitav edetabelilaadne asi Varraku raamatublogis pealkirja all "Eesti parimad tõlkijad". Ega seal väga suuri üllatusi ei olnud, kuigi minusugune luuleväline isik ei oleks kindlasti Kaalepi Aini esimeseks tõstnud, aga ma saan täiesti aru, miks ta seal seisab. Mõned lõpupoole nimed panid ka veidi kulmu kergitama, eriti Lydia Koidula ja Tõnu Õnnepalu (ehkki viimasel on muidugi kindlasti üsna mitu olulist ja head tõlget, aga kas need just teda nii kõrgele peaks paigutama... võib-olla peaks ka, ei oska öelda). Samas oli ka mitmeid päris kohe pähe torkavaid nimesid, mida algnimekirjas ei leidunud, aga mida on sissekande kommentaarides ära mainitud. Nojah, ega selline edetabel just väga palju midagi ei tähenda, aga ma miskipärast usun, et kui ka teha laiemapõhjaline küsitlus, suureneks rohkem nimede hulk kui toimuks väga olulisi muutusi sellest praegu välja pakutud edetabelis, eriti kõrgemas otsas.
Ahjaa, kes see ikka koera jalga tõstab, kui mitte koer ise, nii et olgu siin ka ära mainitud, et hea võimalus siinkirjutaja häält kuulata ja mitte ainult häält, vaid ka teataval määral mõtestatud juttu hiljuti ilmunud teose "Jumala sõda" aineil on nüüd olemas Kuku raadio taskuhäälingu kaudu (valida tuleb "Nädala raamat 2011-01-14").
Loetud: Horisont 1/2011
Vaadatud: Neli tankisti ja koer (ETV2), Arn - Pohjolan ritari (Yle2), ENSV (ETV), Der eisige Tod (Pro7)
