Teisibased mõtted

Tavalisest tööpäevast ei tulnud suurt midagi välja, sest vaevalt olin ma jõudnud veidi nokitseda raamatutõlke kallal, kui kaela sadas Diplomaatia korraga kahe tõlkesooviga, millele mõnevõrra hiljem lisandus kolmaski. Selge see, et aur läks siis nende peale. Aga kahetsema seda ei pea, sest teemalt olid lood huvitavad ja õieti ongi Diplomaatiale selles mõttes oluliselt etem tõlkida, et sealsed lood pole reeglina lühikesed ja sestap ka pea tühisõnalised ajalehe-arvamuslood, vaid enamasti rohkem sinna analüütilise ajakirjanduse kanti kirjutised, mõnikord isegi uurivama-teaduslikuma kallakuga.

Täna tuli Moskva metrooplahvatuste asjus ka ametlik kinnitus, et teine süüdlane on samuti tuvastatud. Selle naise nimi oli küll juba varemgi Venemaa ajakirjandusest läbi käinud, aga nüüd siis kinnitati seda ka ametlikult. Tõsi, segadust on tema ümber rohkem kui esimese süüdlase puhul, kas või juba selles osas, kuidas tal oli võimalik Moskvasse jõuda nii kiiresti, aga eks usinad uurijad suudavad kindlasti ka need lüngad ja ebakõlad täita, loodetavasti enam-vähem usutavalt...

Sattusin täna lugema Rahvusraamatukogu direktrissi artiklit Postimehes, mis tõi meelde paari päeva eest mainitud paar artiklit ligikaudu samal teemal, millest ma nii pooliveeri lubasin pikemalt kirjutada. Õhku rippuma jäävad lubadused on ühed vastikumad asjad, mida ma tean, sestap üritan siin siis mõned mõtted sel teemal kirja panna. Esiteks puudutasid need kõik kolm mind nii-ütelda isiklikult: et ma olen kohe päris sõna otseses mõttes raamatukogus üles kasvanud, siis lood, milles on raamatukogudest ja kõigest nendega seonduvast juttu, lähevad mulle ka sügavalt korda. Google Booksile pühendatud artikkel kõneles peamiselt küll autoriõigustest, mis jätavad mind üldiselt suhteliselt külmaks - nojah, tõlkijana pole ma ka eriline "autor" just... :-)

(Kui siiski lühidalt, siis minu meelest on praegune 70-aasta-süsteem ja palju muudki vaid meeleheitlik raha väljapressimise katse ning peaaegu kindlasti see elab üle tõsiseid muutusi juba üsna varsti. Kas asemele tuleb selline süsteem, mis minu meelest oleks vahest kõige õiglasem - autor saab tellijalt tasu oma loomingu eest ja asi ants; konkreetse teose avalikustamise õigused kuuluvad teatava, autoriga sõlmitud lepingus määratud aja jooksul tellijale, mille järel autor võib neid uuendada või kellelegi teisele müüa või ka üldse teose kõigile vabaks kasutamiseks kuulutada; igasugused autoriõigused lakkavad koos autoriga, sest vaim ja selle looming ei ole kohe kuidagi pärandatavad; kui mõni inimrühm, olgu selts või riik, soovib teatavatel tingimustel teatavatele autoritele nende loomingu eest maksta (umbes nagu praegune AHF), siis on ainult tore -, või midagi muud, seda on muidugi võimatu ette öelda, aga kindel on see, et midagi peab muutuma, sest ebakõlad praeguse autoriõigusesüsteemi ja (teabe leviku poolest aina kiiremaks muutunud) infoajastu vahel on ilmselged - olid juba eelmine sajand, mil siiski autoriõiguste "rikkumine" teoste käsitsi ümberkirjutamise vajaduse tõttu oli aeglasem ja "piraatkoopiad" levisid aeglasemalt, aga nüüd on nii masinad kui ka kommunikatsioon muutunud peaaegu hetkeliselt toimivaks ja arvata on, et seda mingi paisu taha kinni jätta ega suruda pole lihtsalt võimalik.)

Aga aitab autoriõigustest, sest peamine, mis minu tähelepanu neis kõigis artiklites endale tõmbas, oli arutelu raamatukogude funktsiooni muutumise üle ja ümber. GB-st kõnelev artikkel rõhutas ohte ja võimalusi, mis kaasnevad raamatukogude ja raamatupoodide funktsioonide ühtelangemisega. Selles seoses tõstis artikkel esile kaks ohtu: esiteks privaatsuse ja teiseks tsensuuri. Ma veidi kahtleks, kas privaatsusküsimused on ikka nii tähtsad, nagu neid kiputakse sageli käsitlema, aga ilmselt sõltub see ka tunduvalt sellest, kuidas keegi privaatsust käsitleb. Jälitusmaania käes põdejaid on alati leidunud ja kindlasti leidub ka edasi, aga samas on ka selge, et juba praegu, mil GB on digiteerinud üle 10 miljoni raamatu, ei ole ka põhjaliku kasutajainfo olemasolu korral selle vähegi mõistlik töötlemine enam võimalik - nagu ei ole sisuliselt suurt midagi kasu maailma ilmselt parimatest e-luure süsteemidest (kurikuulsad Echelon ja teised analoogid), sest teavet on lihtsalt liiga palju ja isegi väga kitsa teabe väljasõelumine hiigelmassiivist on liiga töömahukas, et anda mingeid mõistlikke tulemusi. Pealegi on ka praeguste raamatukogude privaatsus, mida artiklis mainitakse, mõneti illusoorne: jah, seal ei salvestata neid andmeid automaatselt, aga tegelikult on soovi ja vajaduse ja vastavate lubade (või, sõltuvalt riigist, ka ilma loata) korral võimalik ka täiesti tavalises raamatukogus konkreetset isikut ja kõike, mida ta teeb, väga edukalt jälgida.

Tsensuur on veidi tõsisem küsimus, aga mulle tundub, et see on rohkem, kui kasutada stampväljendit, Lääne heaoluühiskonna probleem, kus nii-ütelda laiemal tasandil lihtsalt ei kujutata tsensuuri ette ja sestap seda ka peljatakse. Siinse maanurga elanikel ilmselt sellega nii palju probleeme ei ole: juba varasemgi aeg, aga eriti pool sajandit nõukogude võimu rüpes tegid väga selgeks nii korraliku tsensuuri olemuse kui ka selle vältimise viisid. Ja nii nagu ei suudetud ka parima tahtmise korral hävitada paberkandjatel levivat teavet, nii suudetakse seda veel vähem elektrooniliste kandjate puhul. Oli meilgi omal ajal kodus mitmeid ühel või teisel põhjusel "vastaliseks" tunnistatud raamatuid, ilmselt kõige rängema vaenamise ajal esimesel sõjajärgsel kümnendil ehk isegi sügavale kapipõhja peidetud, aga olemas nad olid ja minu eluajal enam isegi mitte erilise saladusena (kuigi mõistagi ei läinud mina ega keegi teine pereliige ka näiteks "Sakala partisane" linnaväljakule isakese Lenini kuju ette (mille kohal praegu saatuse irooniana troonib linna vist suurim kaubanduskeskus :-) ) kõva häälega ette lugema). Ja nii on ka praegu lisaks mitmele "internetiarhiivile" veel hulk inimesi, kes mitmesugust digitaalsel kujul levivat teavet salvestavad ja säilitavad.

Igatahes mulle tundub vähemalt põhimõttelises plaanis Google'i plaan luua omamoodi "Paabeli raamatukogu" (ehkki borgesliku teostuseni kulub ka parimal juhul veel aega palju, väga palju) päris edulisena ja midagi halba ei oska ma ka näha plaanis ühitada seda raamatumüügiga. Mõneti ehk üllatuslikult, kuigi samas ka üsna loogiliselt liiguvad teiselt poolt samas suunas vastu raamatukogudki, ehkki võib-olla mitte päris sama mudelit järgides. RR-i direktrissi artiklis mainitud "raamatutellimise" võimalus (millest lähemalt on juttu vastaval leheküljel) on ju ka mõnes mõttes raamatukogu raamatupoestumine, kuigi müük on siin ühekordne, arvestab igati autoriõiguseid ja pärast müüki muutub müüdu kõigile vabalt kättesaadavaks. Tõsi, e-kataloogi lapates ei leidnud ma küll kuskilt vastavat märget, et mõnest raamatust, millele kindlasti enam mingid autoriõigused ei kehti ja mida vähemalt kataloogi järgi pole veel digiteeritud, saaks ka tegelikult digitaalkoopiat tellida... Võimalik, et ma lihtsalt ei sattunud õigete asjade otsa siis. (Lihtsalt üks näide raamatu kohta, millele ilmselt autoriõigused enam kuidagi ei laiene, mida ei ole veel digiteeritud, aga mille juures ma ei suutnud ka avastada märget, et saaks tellida digitaalkoopia: http://tallinn.ester.ee/record=b1604782~S1*est.) Aga igatahes on ka e-kataloogi abil võimalik juba praegu paljusid vanemaid asju vabalt lugeda, seegi hea.

Kolmas artikkel, see Pirsko Priidu oma, köitis tähelepanu selle poolest, et seal käidi, osaliselt kunagise kanadalaste (nende maal täide läinud) ennustuse põhjal välja mõte, et millalgi "keskpikas" tulevikus ühinevad arhiiv ja raamatukogu. Midagi imestada selles poleks, ongi ju raamatukogud õieti arhiividest välja kasvanud (või ka vastupidi, nende varasemate dokumendikollektsioonide puhul on ju päris raske neid mahutada tänapäeva liigituste alla) ja kas või praegu on Eestis olemas ka selline asi nagu Arhiivraamatukogu. Kui siia nüüd liita raamatukogu ja raamatupoe potentsiaalne ühtekasvamine, siis kerkivad muidugi eelpool mainitud privaatsusprobleemid juba teravamalt üles, sest kui käitumine mis tahes raamatukogus kujutab endast vähemalt minu arvates üsna pisikest ohtu mis tahes laadi privaatsusele, siis arhiividega, nende mälutalletajatega, on asjad natuke teised. Tõenäoliselt eeldaks selline kokkukasvamine praegusest märksa diferentseeritumat loasüsteemi. Muidugi, teiselt poolt märgib austatud riigiarhivaar ära ka esmapilgul paradoksaalset tõika, et mida läbipaistvamam on valitsemine ja üldse haldussüsteem ning mida avalikumad dokumendid, seda vähem huvi nad tegelikult pakuvad: avalikud on vaid (lõpp)dokumendid ise, valdav osa aruteludest ja muust dokumendi loomisega kaasnevast käib tegelikult avalikkuse pilgu eest eemal, näiteks (registreerimata, eraviisiliste) e-kirjadega. See muidugi ei tähenda, et arhiiv ei sisalda tulevikus teavet, mida võib liigitada "tundliku" alla.

Need olid siis kõige esimesed mõtted, mis mainitud kolm artiklit tekitasid. Igatahes pakkusid need rohkelt mõtteainet ja täiesti võimalik, et ma millalgi edaspidi satun veel sel teemal mõtisklema. Aga praegu tuleb vist öelda: pikk jutt, hea jutt, aga veel parem, kui jutt pole liiga pikk...


Loetud: Tuna 1/2010
Vaadatud: Ülisalajane (Kanal2), Pangarööv (Kanal2), Terminaator: Sarah Connori kroonikad (Kanal2), Supernatural (Kanal2)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida rebendasin veidi kaupluse väisamisega toiduvarude täiendamise eesmärgil. Algas see päev aga üsna vara: ilmselt tahtmatult tegi naabrimees kena aprillinalja, kui otsustas alustada kell 9 ehk ajal, mil ma olin jõudnud magada juba tervelt kolme tunni jagu, mõni tund väldanud puurimisseanssi. Mõistagi ma pärast seda enam magama ei suutnud jääda, aga mõnevõrra uimase oleku tõttu ei kaasnenud sellega paraku ka pikaajalisest ülevalolekust tingitud üliproduktiivset päeva...

Et otse seina taga teostatav puurimine muudab enamasti üpris võimatuks vähegi intensiivsema mõttetöö, tegelesin sel ajal muu hulgas ka tarkvara uuendamisega. See tõi kaasa väikese üllatuse. Ma teadsin küll, et GNOME arvatavasti viimase 2.x seeria väljalase 2.30 on ilmunud, aga ma ei osanud arvata, et see on nüüd nii agressiivne, et ennast lausa ise arvutisse paigaldab :-) Täpsemalt siis: mul on juba varasemast ajast peal GNOME sisselogimishaldur GDM, mille uuendamine tõi sedakorda kaasa GNOME töökeskkonna põhikomponentide paigaldamise. See oli tegelikult pakendamise viga ja peaks olema praeguseks juba parandatud, aga minu uuendustegevus jäi selle hetke eelsesse aega, mil parandus oli kohale jõudnud, ja nii saingi ma oma 100 mega GNOMEt enda arvutisse nagu lupsti. Ruumi mul on, nii et las ta olla, võib-olla isegi vaatan millalgi, milline see praegune GNOME siis välja näeb...
Ühtlasi viisin Mandriva tõlked taas 100% peale: vahepeal oli sinna ilmunud mõnikümmend uut sõnet, peamiselt seotud ühe vana probleemiga, nimelt sellega, et paigaldamise ajal saab aktiveerida terve hulga teenuseid, millest aga ainult osadel oli kirjas, mida nad õieti teevad, teisi tuli vaid nime järgi oletada. Nüüd on siis ilmselt enam-vähem kõigile teenustele mingi lühike kirjeldus lisatud.

Veidi harjumatu oli neljapäeval käes hoida sama nädala Sirpi, aga eks pühadele pea lõivu maksma ka mõjukas "neljas võim". Muidu üsna tühjas lehes oli siiski üks päris hea lugu, sedakorda ka täiesti tõlkekriitika alla mahtuv Janika Pälli arvamus mõne aja eest ilmunud raamatu "Bütsantsi kultuur" kohta. Eriti jäi mulle sealt kõlama soov näha millalgi eesti keeles mõnda korralikku teost Bütsantsi ajaloo kohta. Ma imestasin juba omal ajal üht kursusetööd tehes, mis puudutas peamiselt just Bütsantsi n-ö eellugu (täpsemalt sissetunge Kreekasse nii enam-vähem meie ajaarvamise esimesel kuuel sajandil ehk siis ajast, mil Kreeka langes Rooma võimu alla, ajani, mil lakkas olemas Lääne-Rooma impeerium), miks ei ole keegi ette võtnud mõne teose eestindamist, mida ju ometi on olemas arvukalt nii vene, saksa, prantsuse kui ka inglise keeles (et nimetada ära nähtavasti suurimad ja mõjukamad keeled, milles Bütsantsi-uuringuid on tehtud ja tänini tehakse). Bréhier, kelle teosele arvustus on pühendatud, on vahest tänaseks mõnevõrra vananenud, aga et eesti keeles midagi ju õieti pole, sobiks ka see. ODB väljaandmist eesti keeles oleks ilmselt naiivne loota, aga vähemalt inglise ja saksa keeles on olemas küll viimasel kümnendil ilmunud mõnesajaleheküljelisi Bütsantsi ajalugusid (prantsuskeelseid ma kahjuks ei tea ja vene keeles mu meelest pärast kapitaalse kolmeköitelise ajaloo, mis küll anti välja nõukogude ajal ja on sellevõrra mõneti ideoloogiliselt kallutatud, ilmumist midagi uuemat vist ei ole), mida sobiks ka eesti keeles välja anda.

Õhtupoolikul sattusin Novaja Gazetast lugema kokkuvõtlikku ülevaadet Moskva metrooplahvatuste uurimise praegusest seisust, mis tundus olevat senistest kõige parem ja täielikum ja "objektiivsem". Teine huvitav materjal puudutas eile mainitud Dokka Abu Usmani videot, milles ta võtab vastutuse plahvatuste eest otseselt endale. Video lähemal uurimisel selgub mitmeid ebakõlasid, mis seavad selle ehtsuse kahtluse alla. See muidugi ei tähenda tingimata, et Kaukaasia emiraat mingil juhul ei seisa plahvatuste taga, sest selle teadaolevasse tegevusmalli mahub see kenasti igati sisse ära, aga eks ta ole: infosõjas ei pruugi ju tingimata musta valgeks värvida, vaid mõnikord võib ka musta spetsiaalselt mustaks võõbata, et kõik peaksid seda valgeks :-) Igatahes tundub seni avalikuks tulnud teabe põhjal, et uurimine suubub väga selgelt "Põhja-Kaukaasia juhtniiti", ning esialgu alternatiivina välja pakutud rahvusäärmuslaste variant on kõrvale jäetud. Ka seost "rahvusvahelise terrorismiga" vähemalt selle läänelikus arusaamas ei paista seni kuskilt välja. Õieti, rahvusvahelisust muidugi sellele külge poogitakse, nagu osutab ka NG artiklis viidatud uurijate seisukoht, et plahvatanud naisi õpetas välja "Lähis-Ida instruktor". Aga selle juures tuleb arvestada, et nii nagu nõukogude ajal oli võimalik paljusid eestlasi süüdistada "spionaažis" Rootsi kasuks, kus ikka juhtus elama mõni sugulane, kellega kuidagi sidet hoiti, nii on ka tšetšeenidel ja teistelgi Põhja-Kaukaasia rahvastel Tsaari-Venemaa omaaegse genotsiidi (või vähemalt genotsiidilähedase poliitika) tõttu rohkelt hõimlasi kogu Lähis-Idas - ka enamik neid "araablasi", kes Tšetšeenia iseseisvusvõitluses on osalenud, on tegelikult tšetšeeni päritolu jordaanlased, süürialased, türklased jne.


Loetud: Tehnikamaailm 4/2010, Sirp 01.04.2010
Vaadatud: Eesti aprillinaljade edetabel (Kanal2)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänu Facebooki sõbra Maarise viitele sattusin lugema NYT-i mõtlemapanevat lugu sellest, kui tähtis on raamatu kaas. Õieti oli artikli algusosas rõhutatud seda, et kaane tõttu, mida kuskil silmad, võid sattuda hea raamatu peale, ja osutatud ohule, et e-raamatute levides kaob selline võimalus. Ma siiski ei tahaks seda uskuda - juba seda artiklit lugedes kangastus mul silme ees võimalus, et lugeri välisküljel kuvatakse loetava raamatu (või ka mõne muu teksti) kaant või mingit muud seda iseloomustavat kujutist. Ja kui see tuli juba mul pähe, siis ma usun, et see tuleb pähe ka kellelgi, kellel on tehnilist nutti või vähemalt tehnilise nutiga sõpru või äripartnereid, kes sellise asja mingil hetkel ka teoks teevad. Sest see on ju lisaks kõigele ka veel üks reklaamivõimalus, mida oleks ju patt kasutamata jätta, pealegi visuaalne, mis väidetavalt olevat kõige võimsam mõjukanal üldse. Sellega võib igatahes nõus olla, et väga paljudel, võib-olla isegi enamikul juhtudel on kaas väga otsustav tegur valiku langetamisel raamatu kasuks või kahjuks.

Õhtupoolikul tuli mõningat selgust ka Moskva metrooplahvatuste asjus. Või no mis selgust, aga vähemalt teatas Kaukaasia emiir Dokka Abu Usman, et just tema olevat andnud käsu need korraldada. Olgu selle tõeväärtus milline tahes, igal juhul on nüüd siis vähemalt formaalne süüdlane olemas (pole ju üldse võimatu, et see käsk ja otsene korraldamine tuligi otse emiraadi juhtkonnalt, kuigi mõningaid kahtlusi selles osas muidugi on).

Täna saan ära märkida ka mitmed tõlked, mis on nüüdseks ilmunud. Ma ei tea küll täpselt, kas just nimelt täna, aga igal juhul nädala algul ei olnud Välisministeeriumi uut aastaraamatut veel veebis avaldatud ja nüüd on, nii et tulgu nad siis tänase sissekande all.


Loetud: Tehnikamaailm 4/2010
Vaadatud: Stargate Universe (RTl2), Siseimpeerium (ETV2)

Ilmunud tõlked:
J. Ora. Transatlantilised suhted: kuidas saavutada enamat (Välisministeeriumi aastaraamat 2010, lk 21-27)
M. Roger. Euroopa välisteenistuse loomine (Välisministeeriumi aastaraamat 2010, lk 33-37)
P. Alamäe. Ärimaailma arvamus: IT on Eesti trumpkaart (Välisministeeriumi aastaraamat 2010, lk 66-71)
V. Made. Silmitsi idapartnerlusega (Välisministeeriumi aastaraamat 2010, lk 89-93)

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev. Südant kõvaks tehes otsustasin tarkvara tõlkimisest täna loobuda, sest paraku, kuidas ma ka ei ole püüdnud, on ikka juhtunud nii, et korraga on kaelas kaks raamatutõlget, mis ei ole kohe üldse meeldiv olukord. Nii et eks näis, millal ma taas tarkvara juurde jõuan või õigemini, millal ma sellele taas kogu päeva saan pühendada. Igatahes mitte enne, kui vähemalt üks neist kahest raamatust on kaelast ära...

Tänase päeva peauudis eelmainitu kõrval oli loomulikult metrooplahvatuste jada Moskvas. 39 surnut ja üle 70 seni haiglas, see on ikka päris korralik rünnak, ehkki vigastatute suhteline vähesus näitab, et omaaegsest Londonist on ikka midagi õpitud (seal oli küll neli plahvatust ja vastavalt ka laipu rohkem, aga vigastatuid oli lausa kordades rohkem). Tundub ka, et Venemaa korrakaitseorganitel oli vähemalt ebamäärane teave toimuva kohta, mis samuti ilmselt aitas kahju vähendada. Nähtavasti aitas kaasa ka see, et rünnakute eesmärk ei olnud ilmselt lihtsalt võimalikult suure kahju tekitamine, vaid sellele üritati külge pookida ka sümboolne tähendus (üks plahvatus kärgatas Lubjanka peatuses ehk n-ö FSB all, teine olevat mõne väite kohaselt arvatavasti suunatud sümboolselt siseministeeriumi vastu, aga toimunud veidi enneaegselt). Enesetaputerrorismiga võitlemine ei ole muidugi kunagi kuigi lihtne ja ega üldiselt seal palju muud ei saagi teha, kui olla valmis kõigi võimalustega kahjusid minimeerima, sest eelnevalt tõkestada on selliseid rünnakuid peaaegu võimatu (seda ei ole suudetud isegi Iisraelis kogu sealsest 24/7 valmisolekust hoolimata, kuigi mõnikord harva on see ka õnnestunud). Kõige paremini õnnestub mõistagi selliseid rünnakuid tõkestada neid esile kutsuvate probleemide lahendamisega, aga nojah, vaevalt maailm kunagi nii ilusaks muutub, et see ka tegelikult võimalik oleks. Iseküsimus ongi, milline on praegu nende Moskva plahvatuste taga seisnud "probleem". Esimesed mõtted suunduvad mõistagi Tšetšeenia või laiemalt Põhja-Kaukaasia suunas, aga on käidud välja ka hüpotees (vene) rahvusäärmuslaste kohta (millele võib osutada ka kõlanud väide, et kaks naist, kes enesetaputerroristid rongile panid, olnud "slaavi tüüpi näoga"). Eks näis, kuhu uurimine välja viib. Esialgu paistab, et eelkõige panustatakse siiski Põhja-Kaukaasia kaardile, Venemaa välisminister jõudis juba "leida" ka seose rahvusvahelise terrorismiga...


Loetud: C. Wilson. Pühapaikade atlas
Vaadatud: Ühikarotid (Kanal2), Meedium (Kanal2), Kaks ja pool meest (Kanal2), Fringe (Pro7)