Oksanen, Sofi. Puhastus (II osa)

Selgituseks: nagu eelmine sissekanne, ei ole ega peagi alljärgnev kirjutis olema mõistetav omaette, vaid ainult koosluses Varraku raamatublogis algatatud "ühislugemisega" (vaata alustavat mõtet ja seda sissekannet, mille juurde käesolev kirjutis kuulub), kuna osa siinseid mõtteid on otseselt vastus selle raames avaldatud arvamustele ja mõtetele.

Teine osa pakkus mulle ühe tõeliselt vaimustava lugemiselamuse ja samas ka mõningast pettumust. Alustan pettumusest, sest see on natuke laiem asi, puudutab ehk kogu raamatut.

Võimalik, et see pettumine tuli mu alusetutest ootustest, aga nähes teise osa motot füürerikõnede ja õunapuuõitsemisega, tekkis tunne, et ehk nüüd võtab raamat selle suuna, mida võinuks oodata teoselt, mis pidada käsitlema Eesti (lähi)ajalugu ja selles leidunud valikuvõimalusi või -võimatusi. Seda ma sealt aga ei leidnud, sellest ka pettumus. Küll oli seal kenasti lahti seletatud raamatu ühe peategelase Aliide kujunemine selliseks, nagu teda võis juba esimeses osas kohata (kus esines rohkelt vihjeid sellele teisele osale, mõned hämaramad, mõned otsesemad, aga siiski ainult vihjed, mis nüüd lahti kirjutati). Niisiis ajaloo asemel rohkem üksikisiku kujunemislugu. Õieti ajalugu muidugi esines, kõik need ajalised määratlused peatükkide alguses ja tekstiski, aga vähemalt seni on ajalugu olnud pelgalt taust, mida peab juba eelnevalt teadma ja mida raamatust endast teada ei saa: peab teadma, et Eesti okupeeriti, et üldse toimus Teine maailmasõda, isegi seda, et toimusid küüditamised. Kui raamatut loetakse Eestis või eestlaste poolt, ei tekita see ehk väga suuri raskusi, aga seniloetu põhjal on mul väike kahtlus, kas seda mujal on üldse võimalik lugeda vähegi ajalukku puutuva teosena (kui muidugi jätta kõrvale arusaam, et ajalugu on ka iga inimese lugu - sõnastame siis, et vähegi "suurde" ajalukku puutuva teosena).

See paistab õieti olevat üks Oksaneni kasutatav võte - kõigi nende muidu filigraansete ja väga elavate kirjelduste kõrval jätta mõned asjad väga visandlikuks. Lisaks ajaloole kuuluvad selliste asjade sekka ka vägivallastseenid: ei Aliide vägistamine ega vägivald Ingli tütre kallal ole õieti kuidagi kirjeldatud, see on jäetud rohkem lugejale endale ette kujutada. Aga kui vägivalla puhul see toimib (hea õudusfilm öeldakse olevat ju selline, kus midagi õudset ei näidatagi, vaid jäetakse vaataja oma fantaasiale ära arvata ja õudusimpulsse üle kere saata), siis selle ajaloo puhul mu meelest mitte väga hästi. Et samas paistab, et Oksanen siiski on soovinud mingil moel tõmmata paralleele suure ja väikese ajaloo vahele, on see vajadus teada eelnevalt (reaalilmalist) tausta asi, mis mind väga ei rahulda - ilukirjanduslik teos peaks suutma rääkida ise enda eest, ilma et sellele oleks vaja kaasa panna teist samasugust köidet tausta kohta, mis selgitaks, mida õieti kõik need ütlematajätmised tähendavad... (Eeldades näiteks, et lugeja ei tea suurt midagi Eesti okupeerimisest ja esimestest küüditamistest ja muust sellisest - mis, ma kardan, iseloomustab isegi suurt osa Eesti lugejaid, rääkimata juba teistest - jääb isegi segaseks, mida paganat see Hans sinna metsa üldse otsis...) Mul on lapsepõlvest meeles, milline piin oli lugeda sarja "Seiklusi maalt ja merelt", kus tihtipeale sai päevas vaid lehekülje läbi lugeda, sest siis tuli joonealuste või õieti vist küll raamatulõpuste kommentaaride lühiduse tõttu ette võtta põhjalikum uurimine näiteks selle kohta, kes olid hugenotid, mille poolest nende vaated erinesid katoliiklaste omadest, kes täpselt oli Richelieu ja miks ta just nii käitus, kus asus Gaskoonia, kes oli vikont ja milline oli tema asend ühiskondlikus hierarhias ja milline see hierarhia üldse välja nägi ja miks just selline, milline oli Pariisi tänavavõrk musketäride ajal, milliseid karistusviise veel rakendati peale häbimärgi põletamise jne jne, millele võis kuluda isegi rohkem kui päev, nii et mõnikord tegin hinge kõvaks ja lugesin raamatu läbi, et siis nädalaks vajuda "uurimistöösse", mis andis raamatule tausta ja raami. Ja need olid raamatud, kus ajalugu oli tegelikult suhteliselt selgelt esitatud...

Aga ei saa ju välistada, et raamatu lõpuks tekib sidus pilt, mis seob selle suure ja väikese ajaloo kenasti kokku, nii et see pettumus võib olla ajutine. Nagunii pean eelmise osa kohta öeldut osaliselt tagasi võtma: kui seal mind hämmastas äärmiselt külm või kalk jutustamine, siis selles osas oli emotsioone küllaga, nii et ilmselt on tegemist samuti teatava stiililise võttega (mille tähendusest ma küll seni veel aru ei ole saanud, aga ehk selgub seegi millalgi).

Selle emotsionaalsusega ongi seotud sellest osast pärit suurim elamus kohe esimeses peatükis (või teises, kui pidada esimeseks Hansu päevikukannet). Balzacil ja teistel suurtel kirjameestel kulus terveid köiteid või vähemalt kümneid ja sadu lehekülgi, et edasi anda kadeduse võrdpilti, Oksanen suudab seda teha kõigest viiel leheküljel ja ehk veidi liialdades võin öelda isegi, et see ün üks paremaid puhta ja alasti kadeduse esitusi üldse, mida ma olen kunagi lugenud, nii totaalne ja süvitsi hingepõhjani minev, et vähe ei ole. Sellele üldisele kadedusele, mis on ju enamasti inimestele omane ja mida on võimalik mõistlikult vaos hoida, lisandub aga alaliik armukadedus - ja tõeks saab, et armastus suudab liigutada mägesid, sest Aliide liigutab neid tõesti võimsalt, tehes kõik ja kõike, mida vähegi oskab, oma armukire rahuldamiseks. (Õieti on üks küsimus, millele vähemalt praegu ma vastata ei riskiks, see, kas tegemist oli ikka üldse armastusega või oli see selle üldisema õe vastu tuntud näriva kadeduse osa, rohkem armastuse ettekujutamine kui seesamune ise.)

Igal juhul muudab kõik see Aliide tõeliseks femme fatale'iks, kes külvab häda ja õnnetust kõigile, kes temaga lähemalt kokku puutuvad: õde ootab ees teekond Siberisse (ja oma põhitungist ajendatuna on Aliide valmis isegi nõiakunsti kasutama, et ta sinna ka jääks - kui ta ainult oskaks...), nagu ka õetütart, kelle puhul lisandub täpsustamata kurjategemine (aga igal juhul ei saanud see olla midagi head, kui mängus olid harki aetud jalad ja tulikuum elektrilamp); suur armastus Hans peab pikalt konutama samuti sisuliselt vangikambris; isegi abikaasa Martinil keerab ta nähtavasti kihva karjäärivõimaluse. Ainuke lähedasem inimene, kellele ta seni, s.t poole raamatu peal, ei ole midagi kurja teinud, on ta enda tütar.

Samas (nagu ilmselt "saatuslikele naistele" sageli omane) on Aliide väga hoolas enda maine eest head kandma. See paistab olevat tema teine läbivam tunnusjoon (armu)kadeduse kõrval. See avaldus õieti juba I osas, näiteks episoodis, kus ta üritab jätta muljet, nagu poleks kivide loopimine tegelikult üldse midagi tähelepanuväärset ja kindlasti mitte seotud kuidagi tema endaga. II osas, mis ongi ju puhtalt Aliidele pühendatud, on see selgemini täheldatav: juba avastseenis lootmine, et keegi ei märka rebenenud kleiti; hiljem lootus pärast vägistamist, et õde ei märka sukkade puudumist; isegi abiellumine Martiniga on suuresti tingitud sellest, et keegi ei arvaks tema kohta midagi halba (ei "võimud", et ta võib olla seotud metsavendadega, ega külainimesed, et ta on selline, keda keegi ei taha, järelikult kuidagi "puudulik"); rääkimata juba eemalehoidmisest nii inimestest, kelle silmist võis lugeda tema enda saatusega sarnast elukäiku. Ilmselt on see osalt tingitud kodusest kasvatusest, ehkki selle kohta palju teada ei saa, teisalt aga sellest, et üldine hirmuõhkkond (mis, nagu ma eelmise osa kohta kirjutades ütlesin, tundub olevat raamatu läbiv teema) ja eriti isiklikult üle elatud vägivald (alates vanemate küüditamisest kuni vägistamiseni), ajendab Aliidet kasutusele võtma üht tõhusamat ellujäämisstrateegiat, nimelt mugandumist. Nojah, eks see toob sellele hinnalisele mainele muidugi ka plekke (Roosipuude ja teistegi suhtumine, I osast too kivide loopimine), aga kuni ta ise mahub üldise normi piiresse, paistab ta sellega suhteliselt rahul olevat, see annab talle isegi teatava kindlustunde (episood Roosipuude "paikapanemisega").

II osas oli ka paar asja, mis tekitasid mus veidi hämmastust või segadust. Esimene oli puhtalt vormiline (vist?): I osas, s.t 1990. aasta paiku, on Aliidel koer Hiisu, ning II osas on tal samuti koer Hiisu, sedakorda siis 40 aastat varem. Teine kergelt arusaamatu asi oli Tšernobõli katastroofi sissetoomine ja selle seostamine Martini surmaga. Ilmselt on see ka kuidagi sümboolne, aga sellest sümboolsusest ma hästi aru ei saanud, vähemalt praegu mitte. Ühelt poolt tulevad enda taustateadmiste pealt muidugi pähe mõtted Martini surma ja kommunismi surma võrdsustamise kohta või ka veel lennukamalt seos raamatu pealkirjas leiduva puhastumisega - Tšernobõl oli sama saastav ja laastav kui II osas esinev Aliide femmefatale'lik käitumine. Aga võib-olla oli see ka katse tuua tagasi hirmu teema, mis selles peatükis samuti esineb - kui I osas oli prevaleeriv just hirm ja vägivald esines rohkem taustal, siis teise osa peateema on vägivald ja hirm on veidi tahapoole surutud. Igal juhul oli see nagu kuidagi võõrkeha selles osas. Ilmselt annab (kui annab) sellele müsteeriumile vastuse edasine lugemine.

Raamatuarvustus: Oksanen, Sofi. Puhastus (I osa)

Selgituseks: alljärgnev kirjutis ei ole ega peagi olema mõistetav omaette, vaid ainult koosluses Varraku raamatublogis algatatud "ühislugemisega" (vaata alustavat mõtet ja seda sissekannet, mille juurde käesolev kirjutis kuulub), kuna osa siinseid mõtteid on otseselt vastus selle raames avaldatud arvamustele ja mõtetele.

Kõigepealt tuleks ilmselt öelda, et erinevalt nende ridade lugejatest olen ma nähtavasti üks väheseid, kes ei ole "Puhastust" varem lugenud ega tea õieti kuigi palju ei sellest teosest ega autorist, peale mõningate pudemete, mis paratamatult on silma jäänud (ülistus eesti lähiajaloo valupunktide hea esituse eest, autori eesti päritolu, auhindade võitmine ja muu selline ajakirjandusest silma jäänu). Koos sadade teiste raamatutega on ta kannatlikult hunnikus oodanud "peremehe" vaba aega, mille tekkimiseks mõneti ootamatult andiski alust blogis välja kuulutatud ühislugemise mõte. Ühtlasi võiks ilmselt lisada, et see on esimene ilukirjanduslik raamat üle õige mitme aasta, mille ma olen lugemiseks kätte võtnud, ning samuti üldse elus esimene, mida ma teadlikult ei loe ühe ropsuga läbi, vaid surun kihku tagasi ning pean kinni ühislugemise statuudist ja piirdun ühe osaga nädalas.

See öeldud, tekitas I osa läbilugemine kaks valdavat tunnet. Esimene neist oli väike hämmastus: see on väga külm raamat, kale, kiretu, ma ei olegi kindel, milline omadussõna päris täpselt sobib. See ei paneks mind imestama, kui oleks tegemist otseselt eesti kirjandusega, mille üks tunnusjoon mu meelest ongi kiretus, külm vaatlemine ja eritlemine. Soome kirjandusest - mida, tõsi, ma pole väga palju lugenud, ehk sadakond teost üldse kokku - on mul seni olnud mulje kui mõnevõrra "soojemast" kirjandusest. Mitte et "Puhastuse" I osas selliseid tundelisi kohti olnud poleks, kuid vaimustavalt head ja põhjalikud kirjeldused tapavad kõik tundeliigutused - õieti ainuke kord, kus asi läks veidi kirglikumaks-tundelisemaks, oli päris I osa lõpus, Zara ja Aliide fotodialoogi ajal. Dialoogiga ongi muidugi tundeid sageli etem edasi anda kui kirjeldusega. Olgu ka öeldud, et see kiretus või külmus ei ole minu silmis sugugi halb loomuomadus - üks mu lemmikuid maailmakirjanduses on näiteks Victor Hugo oma fantastiliste pikkade, informatiivsete, mõtlema panevate kirjeldustega, mis on mind sundinud "Hüljatuid" mitu korda naudingu taaskordamiseks üle lugema.

Teine valdav tunne oli äratundmine: jah, täpselt nii, see on just nii, nagu ma mäletan! Kogu see Aliide elamine kõigi nende pisiasjadega tõi mulle elavalt silme ette lapsepõlvekodu. Raadio, külmkapp, köök, kuivavad taimed ja hoidised, kõik, kõik see oli nii hirmsasti tuttav, nii et oma mälestusi appi võttes ja nendega kombineerides oli mul kogu aeg elav pilt silme ees. See sai alguse kohe päris alguses, ilmselt sellestsamast kärbsepiitsast, millega maaelu paratamatute kaaslaste tagaajamine tuli otsekohe mitte ainult silme ette, vaid lausa kätte :-) Rääkimata mälestustest, kuidas ise sai kärbsepiitsa valmistatud, ikka kenasti jalgratta sisekummist (või kui eriti vedas, siis tugevamast autokummist) välja lõigatud lapatsit oksaprakku sobitatud ja traadiga tugevasti kinni köidetud. Tõsi, sellist asja, nagu ustele "tibla" ja muu sellise sodimine ning kividega loopimine, ei ole mulle mällu talletunud ega ole ma isegi millestki sellisest tolle nüüdseks umbes 30 aasta taguse mineviku kohta kuulnud, aga võimatu see ju ei ole - tollaste maanoorte pärisosa või lausa ainuke osa oli kõva joomine ja rahvusliku taasärkamise ajal võis alkoholist innustust saanuna taolisi intsidente ette tulla küll...

Igatahes oli selge, et üks selle raamatu läbivaid allteemasid on hirm, mis kumab läbi sisuliselt igalt leheküljelt (vähemalt seni loetud osas). Ja see on samuti asi, mis muudab selle teose lähedasemaks - sedasama, munu puhul küll juba suhteliselt umbmäärase, aga vanemates inimestes usutavasti väga reaalsete mälupiltide toel elava hirmu tunnet mäletan ma väga hästi enda lapsepõlvest ja noorukieastki. ma usun, et ehk on seda aega nii viisteist aastat alles, mil Eestis on olnud võimalik elada ilma sellist eksistentsiaalset hirmu tundmata. On muidugi terve hulk hirme, mis on jäänud või juurde tulnud ja mis on nähtavasti inimelu vältimatud kaaslased, aga see üleüldine tunne, et kuskil on "kallutatud jõud" ja et sa ise oled vaid mutrike, mis iga hetk võidakse paisata kuhu tahes, on siiski tasapisi hääbunud.

Zara elu kirjeldamine oli natuke võõram, sest linnaelu ja eriti ühiskorterid on asjad, mida ma vaid külalisena olen näinud ja sestap eriti hästi ei tea ega tunne. Ainuke tuttavam asi kõiges selles oli too musta Volga kirjeldus, mis oli ühtaegu hirmu ja aukartuse allikas. See on samuti asi, mida ma lapsepõlvest mäletan: kui ma ei eksi, siis lähimas linna(kese)s Türis sellist asja ei olnud, küll aga rajoonikeskuses Paides ja aegajalt tegi see (neid võis ka mitu erinevat olla, ma tõesti ei tea) tiiru ka Türi peal. Ma ei tea seniajani, kes sellega või selles sõitis, aga ma mäletan hästi, et see oli midagi sellist, mida tuli vältida - seesama umbmäärane hirm elas 1970. aastate lõpul-1980. aastate algul igati edasi. Mõneti tuttavlik oli ka see Läänega seonduv parema elu ihalus, kuigi ehk Oksana ja Zara prostituuditee oli veidi liiga lihtsakoeliselt ja keerutamata sisse toodud. Aga eks see ole selline stamp, mis vastab ka päris palju toonastele reaalsetele oludele.

Üks asi aga, mis mulle mitmel korral silma torkas, oli Aliide kõnepruuk. Tema vanust ei olnud küll täpselt öeldud, aga kõige järgi otsustades pidanuks ta olema kuskil 60-70-aastane. Et ma soome keelt ei mõista, siis võib see olla ka tõlkija süü (kuigi mu meelest on vähemalt loetud osa olnud väga kenasti tõlgitud, midagi laiduväärt igal juhul ei oska ma esile tuua), kuid õige mitmel korral tabasin ennast mõttelt, et no ei, niimoodi ei saa Aliide rääkida, see ei ole talle omane. Zara puhul mul sellist asja silma ei jäänud, kuigi teiselt poolt ei olnud ka (kirjaliku) teksti järgi võimalik hästi ära tabada, milles peitus tema keelepruugi "koitanus ja kolletanus", mida päris algul ära mainiti. Mis on muidugi iseenesest usutav, kui ta oli oma keele omandanud vanaema käest, niisiis oma poole sajandi taguse pruugi järgi.

See vanaema teema toob mind järjekordse kiituse juurde, mis kuulub autorile üsna osava loopunumise eest. Tegelaste omavahelised seosed ja paikapanemine toimub ajapikku: kui Liide ja Aliide võib üsna varakult seostada, siis Aliide ja Zara vanaema seos laseb ennast oodata, kuigi aimdus mingi seose olemasolu kohta on päris varakult olemas.

Et mitte liiga pikaks minna, lisan siia mõned mõtted, mis tekkisid teiste ühislugemises osalenute arvamusi kaedes. Esiteks jäi mulle vähemalt praegu läbi loetud I osa põhjal veidi selgusetuks, miks peaks "Puhastust" käsitlema ajaloolise romaanina või ka vaid Eesti lähiajalugu selgitava teosena. Ajalool on muidugi kindlasti seal mingi koht ja võib-olla tuleb see edaspidi selgemalt sisse, aga esimese saja lehekülje pealt jätab asi rohkem millegi muu mulje. Ma ei ole neis kirjandusteaduslikes mõistetes väga kodus, aga kindlasti on olemas mingi termin selle kohta, kui kaks (pea)tegelast panevad paika oma minevikku ja omavahelisi suhteid - võib-olla on see psühholoogiline romaan, võib-olla veel midagi muud, aga vähemalt minu arusaamist mööda ei ole I osa järgi küll tegemist mingit otsa pidi ajaloolise romaaniga.

Aga võimalik ka, et see edaspidi muutub, sest I osa moto "Kõik on vastus, kui nüüd teaks ka küsimust" võimaldab ju mõelda, et siin pannakse paika põhikude, millele hakatakse laduma midagi muud. Ootuste kohaselt Aliide ja Ingeli vahelisi suhteid ja miskitpidi ka Zarat kõige selle keskel. Kas see on seotud ajalooga või rohkem igivana armastuse teemaga (mingi eelaimdus potentsiaalsele armukolmnurgale või lausa -nelinurgale on samuti nagu olemas), selgub ilmselt juba järgmistes osades. Vähemalt seni tundub, et "puhastus" peaks eelkõige käima Aliide ja Zara hinge puhastamise kohta kõikvõimalikust taagast ja lagast, mida aeg on sinna ladestanud.

Veel üks asi, millest ma hästi aru ei saanud, oli arutluse käivitamiseks visatud väide, nagu oleks raamat valdavalt kirjutatud kolmanda isiku positsioonilt. Ma ei osanud õieti kuskilt leida toda kolmandat isikut, mu meelest olid kõik peatükid või kuidas iganes nende jaotuste kohta peaks ütlema kirjutatud vastavalt kas Aliide või Zara vaatepunktist ning silmade ja tunnete läbi. 

Lugu "Lugust"

Täna pärastlõunal postkasti juurde kõmpides tabas kenakene üllatus - ehkki oli teada, et see ilmub novembri algul, olin ma vahepeal jõudnud juba meelest poetada, et masutiinele Eesti ajakirjaturule soovib tungida uus ajakiri ehk nagu ta ennast ise nimetab, "kvartaalne raamatuajakiri" pealkirjaga Lugu.

Aga täna oli ta siis kohal ja kui jätta välja minu nime kandev otsepostituskleebis, oli juba esikaas päris sümpaatne, eriti samuse kleebise kohal põrnitsev kiisu, kelle kõrvale oli end poseerima sättinud ilmselt praeguse Eesti suurim elav kirjanik Jaan Kaplinski.

Sümpaatia püsis ja isegi tugevnes sisuga tutvudes. Üks vahest tugevamaid põhjuseid oli see, et ehkki tegemist on uue ajakirjaga, ei olnud ilmselgelt ponnistatud millegi erilise ja erutava nimel ning iga hinna eest ennast üles haibitud. See tavalisus võimaldas ajakirja kätte võtta kui vana tuttava ja see on ikka hea tunne - nii mõnegi ajakirja (nimesid nimetamata) avanumbri puhul on just tohutu enesereklaam kippunud eemale peletama, kuigi edasised numbrid on osutunud päris asjalikuks.

Nii kirjutajate valik kui ka selle valik, millest kirjutati, oli päris esinduslik: intervjuud mainitud elava klassiku Jaan Kaplinski, ilmselt samuti tuntud näitlejanna Elisabet Tamme, eestikeelse ulmekirjanduse suurkuju Indrek Hargla, asjaliku kirjandusinimese ja praegu ka pooleldi ametniku Krista Ojasaare ning tõlkija Triin Taelaga, rääkimata mitmest päris korralikust artiklist Gabrile García Márquezi, sõjandusraamatute ja lasteraamatute kohta ning muidugi veel terve hulk lühemaid artikleid, mis tõukusid mõnest konkreetsest raamatust, kuid tingimata ei piirdunud sellega.

Et minu lemmikteemad ulme ja sõjandus olid kaetud, on selge, et see ajakiri tabas minu puhul kindlasti märki. (Seda sellest hoolimata, et ma olin Õie-Mari Aasmäe artiklit tegelikult juba paari päeva eest lugenud Entsüklopeediakirjastuse ajaveebis - aga eks see nii vist olegi, et kui palju loed, juhtud ikka sattuma samade või vähemalt sarnaste asjade otsa: öeldakse ju küll, et maailmas ilmuv kirjasõna on hoomamatu, aga see on pigem statistiline väljendus... Isegi minul, kes ma pole veel päris 50 raamatutki tõlkinud, on olnud juba võimalus kasutada tõlkimisel ära oma varasemat tööd ja vähendada vaeva kopeerimise-asetamisega, mis siis rääkida veel eestikeelsest kirjavarast, mida on ju nagunii suures kirja-maailmameres parimalgi juhul vaid nii Sargasso mere sopi jagu...)

Kaplinski oli samuti väga hea valik avanumbri jaoks. Ma küll ei saa teda hinnata kirjanikuna, sest isikliku füüsilise puude tõttu ei ole mul võimalik pidada luulet - ja luuletaja eelkõige ju Kaplinski on - millekski väärtuslikuks ning see jääb minu silmis kirjandusväliseks asjaks, aga tema mõtteavaldusi on mulle alati meeldinud lugeda-kuulata, isegi kui tema mõtted liiguvad mõnikord minu jaoks võõrastel ja võõristust tekitavatel radadel. Nii ka seekord: väga huvitav ja ajurakukesi agaralt sebima panev oli tema lühike mõtelus üldmõistete teemal ja muidugi ka päris huvitavad olid Kaplinski kirjeldused külastatud maadest (eriti lõbus oli muidugi mälukild Arani saarelt: "...midagi ta seal siis näitab ja räägib juurde iiri stiilis: "Siit lääne poole on meri, aga kui võtad viski, siis hakkab nägema Ameerika rannikut, võtad veel teise, siis hakkab juba Boston paistma..."")

Sellise ajakirja iseloomulikuks tunnuseks on muidugi kümned lühikesed või ka veidi pikemad raamatututvustused ning need olid üldiselt hästi kirja pandud. Veidi kõhklusi tekitasid pikemate artiklite kõrval ära toodud raamatuloendid. Kui Kaplinski ehk kaanepersooni puhul jäi mulje, et on ära toodud võimalikult esinduslik valik (rõhutan sõna "valik", mis oli ka vastava veeru liigendamiseks kasutatud alapealkirjades kasutatud), siis näiteks Márquezi ja Taela juures olevad loendid olid nagu kuidagi puudulikud. Márquezi loend kandis lausa pealkirja "Meil ilmunud", aga ei sisaldanud kõiki neidki, mis olid tekstis ära mainitud; sama võib öelda Taela loole lisatud loendi kohta. Ma ei vaevunud küll kontrollima, aga kerkis pähe mõte, et kuivõrd ajakirja väljaandjaks on Apollo, siis võib-olla on esile tõstetud just neid, mida parajasti ka müügilt leida saab. (See, muide, ei ole öeldud halvustamiseks: sellise varjatud reklaami vastu (kui see tõepoolest on nii) pole mul tegelikult midagi, sest nagunii teavad tõsisemad huvilised teed bukinisti juurde.)

Aga kogu seda äärmiselt positiivset üldpilti kippus omajagu rikkuma üks pisiasi nimetusega kujundus. Värvilise, võiks öelda et klantsajakirja puhul on muidugi pildirohkus ja muu selline päris loomulik ja õigupoolest kenagi, kuid minu meelest jättis kujundus siiski veidi soovida.

Esimest korda tabas mind üllatus 18. leheküljel, kus ma kahtlustasin, et on aset leidnud väike "küljendusime" ning parempoolse veeru lõpus osa teksti ära kadunud. Alles päris mitu hetke hiljem sain aru, et tekst läheb edasi kõrvalleheküljel, aga mitte visuaalselt kõrval asuvas veerus, vaid visuaalselt samamoodi paremas servas asuval veerul. Samas kümmekond lehekülge hiljem (28-29) oli jälle vastupidi: vasakpoolse lehekülje vasak veerg jätkus parempoolse lehekülje parempoolses veerus. Veel keerulisem oli järge taga ajada lk 42-43, kus vasakpoolse lehe alumist poolt täitev tekst jätkus parempoolse lehekülje ülaosa parempoolses veerus. Mõni lehekülg edasi (46-47) võis aga jälle leida esimese variandi: vasakpoolse lehekülje parem veerg jätkumas parempoolse lehekülge parempoolses veerus. Muidugi, kõigil neil lehekülgedel võis tegelikult seda järge ka värvide järgi taga ajada: mainitud lühitutvustuste veerud olid tavalised, must kiri valgel taustal, nende vahele asetatud artiklid aga värvilisel taustal. Siiski jättis see hakitus (selles mõttes polnud ju ka pikemad lood palju paremad - ka neid oli visuaalselt püütud hakkida sisselõigete ja fotodega) veidi tõrvase meki muidu meega ärahellitatud suhu. Võimalik küll ka, et ma olengi selline vanamoeline ja tahan rohkem lineaarsemat teksti ning kujundust, kus tekst ja graafilised elemendid oleks väga selgelt eristatud, mitte niimoodi "voolamas" (sest ausalt öeldes on üks mu lemmikuid Eesti ajakirju Akadeemia, kus on ju ka pildid, aga need ei sega vähimalgi määral just teksti nautimast, ning ajalehti Sirp ja vähemal määral Diplomaatia, mis samuti püüavad hoida teksti ja graafilised elemendid võimalikult lahus).

Aga tegemist oli ka esimese numbriga ja võib ju vähemalt loota, et järgmised tulevad ka kujunduslikult sellised, mis mu maitsele rohkem ja paremini vastavad ning selle vaevutabatava tõrvamaitse ära pühivad. Sest, nagu öeldud, sisu poolest pole ajakirjale midagi ette heita, hoopis vastupidi - 50 lehekülje peale on mahutatud ohtralt huvitavat teavet, mida tasub kindlasti lugeda kõigil raamatusõpradel. Pealegi sain ma tagakaane siseküljelt teada millesti, mida ma varem ei teadnud, nimelt Björkkvisti raamaturiiulitest, mis seetõttu, et mul seisab peagi nagunii ja vältimatult ees raamatute mahutamise vahendite hankimine, äratas suurt huvi. Nii et isegi reklaamimüük on vastsel ajakirjal vähemalt mind silmas pidades täppi läinud.



P.S. Ajaveebis sellele sissekandele silte lisades kirjutasin esimese hooga sinna "raamatuarvustused" - ja jäin siis mõttesse. Tegemist on ju ikka ajakirjaga... aga teemaks on raamatud. Ja kuigi ajakiri on selline tüübilise ajakirja formaadiga ning klantspildiline ega vasta kuidagi raamatu kui sellise mõistele, pidasin siiski paremaks jätta silt muutmata, sest Lugu on sisu poolest kahtlemata kõige raamatulikum ajakiri üldse, mida mu silmad on taasiseseisvunud Eestis näinud.