Reedesed mõtted

Üpris napi tööpanusega päev, mille peamiseks nappuspõhjuseks oli tänasele langenud järjekordne tõlkijate sektsiooni teemaseminar.

Hennoste Tiit ei kõnelnud küll kuigi palju otseselt tõlkimisest, aga tema ülevaade netikeelest või, nagu ta eelistas pigem öelda, kiirkeelest oli ometi päris huvitav - osaliselt mõistagi kuuldud ja osaliselt iseenese tarkusest tuletatav, aga siiski kenasti kompaktselt kokku võetud. Ja andis muidugi mõtteainet: jah, mul ei ole oma ampluaas märkimisväärselt selliste tekstidega kokkupuudet, kus netikeel võiks üldse esineda, aga eriti moodsa ilukirjanduse tõlkijatel võib selline asi küll tasakesi hambaid ja ajukurde murdma hakata - lõppeks pole ju kuhugi kadunud päriselt ei selline žanr nagu romaan kirjades ega ka komme ilukirjandusteoses kirju tsiteerida. Mis siis tänapäeval pigem on samused elektroonilised kirjad või isegi nõnda-ütelda kiirsuhtlus-kirjavahetus, kus vähimagi autentsusetaotluse korral kahtlemata see neti/kiirkeel sisse tuleb - ja kindlasti ka tõlkijatele omajagu peavalu valmistab, kas või juba selle Hennoste mainitud asjaolu tõttu, et neti/kiirkeel areneb hirmus kiiresti, mistõttu eilsed lemmikfraasid võivad homme arusaamatuna tunduda. (Õieti, eks on ju mulgi sellega teataval määral kokkupuudet, kuigi suhteliselt vähe, sest see kiirkeel pole ju midagi hirmus uut, sedasama võib leida ka näiteks keskaegsetest, mis mõnikord võivad lausa mitmesugustest lühenditest, suupärastest vormidest, väljajättudest ja muust sellisest lausa kubiseda.)

Õige kohati eelnevaga haakudes, aga valdavalt siiski oma rida ajades kõneles Soomre Mati huumori tõlkimisest. Mis on loomulikult maru keeruline, eriti äärmuslikemais vormes, näiteks peaaegu igal juhul tõlkimatud palindroomid või peaaegu samamoodi ainult üksikjuhtudel tõlgitavad kultuuripõhised imitatsioonid (ütleme, näiteks, mõne levinud lastelaulu töötlus või vanasõna ümberväänamine vms).

Rohkete näidetega varustatud ettekandest jäi mulje, et Mati ise eelistab pigem huumori adapteerimist, millega, tundus, mõned kohalolijad tingimata nõus ei olnud, aga eks ta ole, tõlkimises on alati olnud ja küllap veel õige pikaks ajaks, kui mitte igavesti, jääbki vähemalt kaks koolkonda: ühed, kes eelistavad võõrast edasi anda sihtkultuuriruumi oludesse paigutatult, ja teised, kes eelistavad samusesse sihtkultuuriruumi tuua sisse midagi (eeldatavalt värskendavalt) kergelt võõrast. Mõlemal on oma plussid ja miinused, mõlemad võivad anda parimal juhul vaimustavat sünergiat, mistõttu vaevalt saab tingimata ühte teisele eelistada, üldjuhul vähemalt (on kindlasti erijuhte, mitteilukirjanduses näiteks on selgelt eelistatav võimalikult vähene adapteerimine, ent ilukirjanduseski võib otsene ülekanne olla mõnikord vaimustav, teinekord jälle liigselt võõristust tekitav ja sestap asjatu).

Tänane Sirp jätkas selle aasta vinget algust oma sisukuse poolest, kuigi seekord pisut teisiti - tegu oli pigem mõneti teemanumbriga, kus asja kandis mind huvitanud teema, mis muutiski lehe sisukaks (samal ajal kui selle teema ehk autoriõiguste asemel olnuks midagi muud, siis võinuks vaat et lehenumbri päris tühjana maha kanda).

Alustuseks tuleks aga nentida, et kuigi Sirp positsioneerib end eelkõige kultuurilehena, ei pääse seegi, võib-olla paratamatult, muu elu mullistustest ja nii oli tänaseski lehes, nagu suhteliselt kindla regulaarsusega iga nelja aasta järel nii mõnigi selgelt (lokaal)päevapoliitilise tooniga lugu.

Olgu, nii enam-vähem juhtkirja tasemele tõstetud (vähemalt nende silmis, kes on pikemat aega Sirpi lugenud) Larmi Pille-Riinu lugu oli vähemalt kultuurpoliitiline, kirjanik Ivanovi Andrei ümber üles puhutud kodakondsussaaga järjekordne lõiguke, mis ehk senistest kõigest asjatundlikumalt probleemi lahkas ja ilmselgeid väiteid - kui juba see probleem nii suureks on puhutud - kodakondsuse andmise poolt leidis, ent Hindi Mati kaheleheküljelist pikka ja tüütut jauramist oli isegi natuke piinlik lugeda. Mitte et ta ei oskaks kirjutada, kas või pealkirja leida ("Eesti Nokia - negatiivne sünergia" on kahtlemata ligimeelitav ja peibutav) ja mitte et tal ei oleks nii mõnedki asjalikud mõtted loo sees ära öeldud olnud, aga ikkagi, nii pikalt kirjutada ainult sellest, kuidas Savisaare Edgari mahategemine on vale ja mahategijad "kallutatud jõudude küüsis" (ei, seda väljendit ta ei kasutanud, aga oleks vabalt ka võinud, mõte igatahes selline selgelt on), on tagasihoidlikult öeldes isegi Hindi Mati jaoks tuntav lati alt läbihüppamine. Ja ma ei hakka rääkimagi sellest, et loos andsid tooni mitmesugused ajast ja arust meemid, nagu peavoolumeedia (jah, kust seda tänapäeval enam leida, ah?, sõnavabaduse (küll selle põhimõtteliselt vildakaimas vormis ehk anonüümsete kommentaaride kujul) pidamine sootuks sõnavabaduse summutamiseks, sildistamise häbivääristamise sildi all ise siltide kleepimine ja nii edasi ja nii edasi.

Ent teiselt poolt oli see artikkel omamoodi ka sümptomaatiline, tuues otsekohe meelde pildi hoopis ühelt teiselt maalt ja sootuks teistsugusest poliitilisest elust. Jah, nii imelik, kui see ka esimesel pilgul ei tundu, sobib Hindi artikkel väga kenasti sellesse mustrisse, mis natuke teistsuguse valimistsüklite ülesehituse tõttu peaaegu lakkamatult käib Ameerika Ühendriikides. Eestis ei ole polariseerumine muidugi nii tõsine, siis on pisut enam kui kaks erakonda, mis võib pilti pisut ähmastada, aga võtted ja stiil on päris sama, eriti kui arvestada seda, et Keskerakond on end kas teadlikult või asjaolude sunnil (mis ei pruugi olla vastanduvad) just üritanudki omamoodi kaheparteisüsteemi tekitada - meie kui (alatine?) opositsioon ja see "teine" (tunne on vastastikune, ka teised erakonnad suhestuvad Keskerakonnaga samamoodi: meie ja see "teine"). Ja kaheparteisüsteemis käivad nähtavasti paratamatult (vähemalt nii paistab kõnelevat ajalugu) võitlused palju teravamalt kui süsteemis, kus sisendeid-väljundeid on tunduvalt rohkem.

Selles mõttes oli Hindi artikkel ühtpidi ebakõlaline ja -kohane, sest no ei ole suhtumine Savisaarde (ja ma julgeks arvata, et isegi mitte Keskerakonda) nii üheülbaline, nagu tema seda kujutada tahab (ja ma tegelikult ei tea kedagi, kes siiralt tahaks Savisaare nime 1980. aastate lõpu sündmustest "välja kirjutada" - teisiti näidata, jah, võib-olla, aga mitte elimineerida, sest see ei ole muul kui puhtalt kinnisilmi-ideoloogilisel põhjusel lihtsalt võimalik), teistpidi aga ülimalt valgustav: isegi kui samune Savisaar ja Keskerakond end tegelikult üpris konservatiivsena näitavad (jah, jälle üks ebakõla: formaalselt ju peaksid nad nagu asuma poliitilises tsentris, kuhu nad ka ise ennast kangesti liigitada tahavad, ja konservatiivid olema hoopis muud jõud, aga praktika näitab järjepanu muud, just seda, et Keskerakond mängib alalhoidlike tunnete ja uuehirmu peale), soovivad nad igati kasutada kõige "moodsamaid" valimiskampaaniavõtteid, isegi kui need ei taha hästi kohalikesse oludesse sobida ...

Aga jäägu see poliitika, ega sellest järgmise kuu jooksul nagunii ei pääse, arvatavalt ka kultuurilehe veergudel, otsesemalt või kaudsemalt, sest tänase numbri peamine huvitav osa moodustas uue kavandatava autoriõiguste seadusega seonduv. Nojah, mis kirjandusse või laiemas mõttes trükiteostesse puutub, siis selles osas ju uues seaduses midagi silmatorkavat ei ole (vähemalt mu arvates - ma olen seda silmanud, aga ei ole väga üksipulgi uurinud: ainuke selge erinevus tundus ses mõttes olevat isiklikuks mitteäriliseks otstarbeks tõlkimise eristamine omaette paragrahvina (varem oli see muidugi ka olemas, aga lihtsalt muu seas ära mainitud)), aga seda huvitavam oli lugeda, millised probleemid on ja mida ehk tulevikus enam ei ole teistes valdkondades.

Näiteks arhitektidel, kes äsja tegid väga jõulise avalduse Eesti ajakirjandusele, milles nõudsid alati arhitektide nime äramärkimist, kui juba arhitektuuriteostest kõneldakse (jajah, eks tõlkijad igatsevad ka ju seda: õnneks on aastatega asi paremaks läinud, aga nii mõnigi kord kõneldakse jätkuvalt tõlketeostest nii, nagu olekski need kohe originaalis eesti keeles kirjutatud, see tähendab autorist ja teosest, aga isegi tõlkija olemasolugi mainimata). Mis, jäi mulje vastavast artiklist, on üks arhitektide suuremaid muresid - ehkki veel suurem on pigem see, et arhitektid on seni heas usus muudkui parimaid projekte vorpinud, aga tellijad-ehitajad, kes rõõmuga need projektid vastu võtnud, pidanud paremaks neid oma äranägemise järgi muuta. Ja tulevases seaduses peaks see siis nüüd paremini ja etemini olema, loodetavasti vähemalt.

Seesama mure, paistab, vaevab ka filmitegijaid, kuigi neist kõnelevas loos on pearõhk ehk hoopis teine, nimelt filmidele iseloomulik üüratult paljude "autorite" olemasolu ja sellest tulenevad (eelkõige rahalised) probleemid. Milliste probleemide sisu jäi mulle pisut võõraks - sest näiteks raamatute puhul võiks ju ka kõnelda suurest meeskonnast, kas või kuni trükikoja koristajani välja, aga vähemalt tavapäraselt neid ikka "meeskonda" ei arvata, isegi mitte "tiitritest" ei leia -, aga küllap sel mingi tähendus siiski on, kui see nii suurt muret ja mõtlemisainest teeb ja annab.

Filmindusele oligi seekordses autoriõiguste "eris" ehk kõige rohkem tähelepanu pööratud: lisaks mainitule veel teist nurka heita tahtev Krabo Anu lugu, mis mu meelest jäi küll pisut skemaatiliseks ja hambutuks (kuigi ENSV-aegsete filmide problemaatikale osutamine oli väga tänuväärt - see teema puudutab ju teravalt ka muid valdkondi peale filmide), eriti aga Hermanni Eiki kirjatükk, mis Sirbi veebilehe liigituse järgi ka rubriiki "Film" on pandud, aga tegelikult palju laiemalt autorsuse teemat üldse käsitles.

Eiki loos oli üks huvitav mõte, küll mitte ta enda oma, vaid laenatud mõtlejalt Foucault't, nimelt et autori "teke" ei ole sugugi seotud samuse autori enda sooviga ennast kehtestada, vaid pigem teiste (nähtavasti eriti võimude) sooviga leida vajaduse korral patuoinas. Ma ei olnud seda teooriat varem kuulnud, aga põhimõtteliselt oma iva võib selles muidugi olla. Kuigi ma siiski omajagu julgeksin selles kahelda: tahtmine silma paista ja valjusti rinnale kloppides teatada "Mina tegin seda!" on küllap vähemalt sama vana kui soov teada saada "Kes kurat seda veel tegi?"

Lisaks mulle tundub, et kommunikatsiooni aina ja üha laienedes ja avardudes on see esimene soov pigem peale jäänud - mitte et teine kuhugi kadunud oleks, aga kui nüüd tänapäeva välja hüpata, kus potentsiaalselt igaüks võib end autoriks kuulutada (olgu, alati on neid, kes ühel või teisel põhjusel seda ei taha, ja sugugi mitte kogu maailm ei ole ka ei mentaalselt ega võimalustelt sellises olekus, et samust rinnalekloppimist kogu maailmale teada anda, veel mitte), on selle teise kihu teostamine hakanud juba sisuldasa mõttetuks muutuma: mitte et süüdistada ei saaks ja vajaduse korral ka karistada (ehkki seegi on aina enam üleilmastunud, ka puhtalt füüsilise liikumise mõttes, maailmas samuti üha keerukam), aga samune kommikatsiooni avardumine tähendab ühtlasi, et juba enne seda võib "süüdlane" leida küllaga mõttekaaslasi, järgijaid, austajaid jms ning süüdigi mõistmine ei pruugi midagi muuta, just samuste mõttekaaslaste, järgijate, austajate jms tõttu.

Sellele viitab ehk mitte nii otse, aga siiski oma loos ka Eik, kes nendib, et praegu "avaneb pilt keerukast olukorras, mis on sedavõrd tasakaalust välja, et endise asendi hoidmine on aina raskem, aga uus pole ka veel silmapiiril". Ja nii see on: nagu ma ütlesin, tungid kontrollida, olgu loojaid või loomingut või vähemalt selle levikut ei ole kuhugi kadunud, aga aina raskem on neid reaalselt teostada. Muidugi, vaevalt need õieti kunagi päriselt ja lõplikult kaovadki, sest see tung on ikka sees olemas ja ku ajalugu meenutada, siis ei ole ju tänapäevani päris lõplikult ja täielikult kadunud kuhugi, ütleme, ei Euroopa keskajale iseloomulik käsitöö ja kaubanduse range lahterdamine ja reglementeerimine (ehkki on tänapäeval pigem erandlik ja väga ahtake) ega näiteks suisa kogu ühiskonda päris rangelt lahterdanud ja reglementeerinud India kastisüsteem (ehkki pole enam õieti vertikaalne, nagu oli sajandeid, ehk lausa aastatuhandeid, vaid tänapäeval pigem horisontaalne ja sellisenagi tähtsust kaotamas).

Õieti sedasama kommunikatsiooni avardumise tingimustes murranguseisu jõudmist ja suunavalimise raskusi kajastas ka Halliku Martini lugu, mis puudutas lühidalt teadustegevuses tekkinud probleeme, ikka selle autoriõigusega seonduvalt. Eks ta on samal teemal varem ja pisut üldisemalt ka kirjutanud (Sirbis näiteks see lugu), nii et sel korral oli rohkem tegu kitsamate küsimustega, aga näiteks see, mis tänases loos oli öeldud õppejõudude loengumaterjalide kohta, näitas ikka päris skisofreenilist olukorda, mis võib kergesti tekkida, kui autoriõigust nõnda-ütelda täie raua ja tõsidusega rakendada.

Kirjandusestki oli lisaks mainitud poliitilise hõnguga "juhtkirjale" õnnestavalt palju huvitavat kirjutatud ja erilist heameelt tegi see, et just sellisest kirjandusest, mis ju nii hirmus sageli, kuidas öelda, tüüpilisele eestlasele silma ei jää. Samune Ivanovi Andrei oli pälvinud oma vist viimase eest keelde jõudnud raamatu "Bizarre" leheküljepikkuse arvustuse, aga veel paeluvam oli Pilve Aare lausa kaht lehekülge täitev usutlus ühe Leedu kirjandusteadlasega, jututeemaks Baltimaade vene(keelne) kirjandus tervikuna. Millest mina näiteks ei teadnud suurt midagi (mitte et ma nüüdki midagi märkimisväärset teaksin, aga see intervjuu teataval määral silmi siiski avas - ma mõtlen just eriti Läti ja Leedu koha pealt, sest Eesti vene kirjandusest on ikka ju aegajalt juttu olnud). Intervjuus oli mõistagi nauditavaid kõrvalekaldeid puhtalt kirjanduse väljalt ellu enesesse, millest tasuks üks osa lausa eraldi välja tõsta - mõtlema integratsiooni üle peaks see panema küll, võib-olla omajagu teisiti, kui muidu kombeks:

Integratsiooni kohta näitavad uurimused, et kõik näitajad sotsiaalse ja kultuurilise lõimumise ning keelelise kompetentsi tasandil lähevad järjest paremaks – ometi probleemid ei lahene. Nimelt on olemas veel omaette tasand, identiteedi tasand, ja mulle näib, et sel tasandil ongi asja tuum: ei ole positiivset identiteedikuvandit. Näiteks ma ise võin Leedus elava venelasena öelda, et on keeruline tunda end mugavalt ühtaegu nii selle riigi kodanikuna kui ka venelasena, need identiteedid ühitada. Räägitakse ju viimasel ajal sellisest asjast nagu poliitiline kujutlusvõime – see on seotud sellega, millised kujundid ja kujutelmad on inimestel. See polegi seotud inimese igapäevaeluga, ta võib oma naabritega väga sõbralikult läbi saada, olla abielus teisest rahvusest inimesega, kuid ometi võib tal seejuures peas olla täiesti erinev ettekujutus reaalsusest. Ja selles mõttes on kirjandus või avalikud tõsised ja sügavuti minevad diskussioonid väga olulised, et inimesed teadvustaksid, mida nad oma peas kaasa kannavad, miks nad formuleerivad oma positsioonid just nii ja mitte teisiti.

Äärmiselt mõnus oli lugeda eesti kirjanike järjekordsest "dessandist" Udmurdimaale. Kõige kirjandusse ja sõiduelamustesse puutuva kõrval jäi mulle aga teravalt kõrva miski, mida ma olen ka ise õige mitme veel Venemaale jäänud tuttava puhul tähele pannud: ääretu infonälg, mille taga aimub tõdemus, et näilisest infoküllusest, mis Venemaal ju tegelikult valitseb, ei ole seal ikkagi seda tõest ja õiget teavet. (Jah, seda isegi inimeste puhul, kes võimalust mööda jälgivad välismaiseid teabekanaleid!) Kes on elanud Nõukogude Liidus, mäletab seda tunnet hästi, liigagi hästi - ja nüüd on see tagasi tulnud. Õieti juba ehk oma viis-kuus aastat, võib-olla isegi veidi rohkem (minu peas seondub selle teke Moskva elumajade õhkulendamisega ja kinnistumine Beslani kriisi ajaga, aga noh, räägitakse, et süvenenud olevat see Gruusia ründamise järel - ju "kohalikud" teavad-tunnevad paremini). Siin, Eestis, on seda ehk isegi raske ette kujutada (jah, kui ei mäleta - või ei taha mäletada), mida näitas ilmekalt ju ka üks siinne eksperiment, mille käigus ajakirjanik üritas elada nädalakese "Vene inforuumis": ajakirjanik oli sunnitud tõdema, et nagu õhk oleks ära võetud, aga ilmselgelt ei suutnud ennast kujutada olukorda, kus see õhk on ära võetud mitte kümme päeva, vaid kümme aastat - jah, organism harjub teataval määral sellise "õhupuudusega", kohaneb, aga paratamatult püsib ka teadmine, et "tõde on kusagil olemas".

Põhimõtteliselt samast rääkis ka Piirsalu Jaanuse intervjuu kadunud Sobtšaki Anatoli lesega, mis ühtpidi oli kadunukese alles nüüd avaldatud raamatu tutvustus, aga teiselt poolt selge kriitika praeguse Venemaa võimu ja süsteemi vastu. Väga lugemist väärt intervjuu.

Sama nauditav oli üle tüki aja lugeda Medijaineni Eero kirjatööd, mis käsitles Tammani Tiina raamatut ühest kunagisest Briti luureagendist, kes oli ka Eestiga seotud. Lugu muidugi tõstatas rohkem küsimusi, kui neile oli selles või ka üldse võimalik vastata, aga eks luureteemaga see enamasti nii kipubki olema, et ka parimal juhul jäävad paljud asjad õhku rippuma - mitte asjata ei ole luure teine nimi *sala*teenistus ... Üks asi siiski tasub lausa eraldi ära märkida, millele Medijainen tähelepanu juhib ja mida pahatihti kiputakse ära unustama (meenutada võib kas või Meri Lennarti ümber seniajani käivat Nikolajevi-jama):

Vastavalt XX sajandi üldisele praktikale kasutasid riikide luureteenistused informatsiooniallikate tähistamiseks kas hüüdnimesid, numbreid või nende kombinatsiooni. [...] Omaette teema oleks analüüs, kes neist oli (kui üldse) mõne teise riigi salateenistuse „töötaja“ või agent? Pealegi näib nii Briti, aga eriti Ameerika inglise keeles samas kontekstis sõna „agent“ tähistavat riigivõimuga seotud olulist mõju (võimu, väärtust) omavat tegijat, mitte kindlasti ja ainult luurajat, spiooni või eriteenistuse töötajat.

Päris huvitav oli lugeda juba ammu üles kerkinud, aga mõne ülemaailmselt mõjuka isiku sõnavõtu tõttu alles äsja taas teravalt üles kerkinud probleemidest tehisintellektiga. Mu jaoks, kes ma olen teemat suhteliselt järjepidevalt üritanud jälgida, selles loos küll eriti midagi uut ei olnud, aga siiski oli mõneti vapustav (mõni ütleks kindlasti, et ehmatav ja kreepsu tekitav) lugeda arvamust, et tehisintellekti uurimisel ja arendamisel ollakse praegu just selles seisus, et edasine areng tuleb järsk ja kiire. Eks elame, eks näeme - singulaarsus on asi, millega on rohkem hirmutatud kui tõsiselt arutletud, mida see üldse tähendada võiks ...

Ja lõpetuseks on tore nentida, et samamoodi nagu mul eelmisel nädalal on too punklaulupeole riigi rahakotist jupikese eraldamise taunimine pannud kukalt kratsima ka teisi. Niineste Mart nendib oma vastulauses täiesti õigustatult, et punklaulupidu on nostalgiaüritus, ei kuidagi selline protestiüritus, millele oleks korraldajatel piinlik raha vastu võtta ja/või riigil imelik seda eraldada.



Loetud: Sirp, 06.02.2015
Vaadatud: Mis? Kus? Millal? (Kanal2), Elas kord ... (Fox)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänane Sirp oli ehk veel isegi ägedam kui eelmine ja sestap jätkuvalt tõusujoones minev, kuigi teiselt poolt tuleb sama jätkuvalt nentida, et nagu ei saa millegi kasv olla lõpmatu, võis juba seekord täheldada sedagi, et huvipakkuvaid lugusid on natuke vähem.

Numbri avas Kuldkepi Mart vana teema üle - kas Eesti ikka on Põhjamaa või mitte - arutledes ja üsna loogilisele järeldusele jõudes, et kui ka on, siis vaid osaliselt, üheks oluliseks põhjuseks kas või juba see, et kui Põhjamaadel on maailmas teatav kuvand (milline iganes see siis täpselt ka ei oleks), siis Eestil on sinna juba puhtajaloolistel põhjustel veel tükk aega tatsuda. Iseasi, kas üldse tingimata tahetakse tatsuda, leiab autor põhjust kahelda.

Küll aga hämmastas mind veidi loos leidunud väide, et omaaegne, nüüd juba sadakonna aasta taha jääv Eesti iseseisvumine olevat olnud rootslastele üllatus. Või nagu autor ütleb: "Rootslastele, kes Eestist õieti midagi ei teadnud ja olid harjunud nägema seda Venemaana, tulid sellised ambitsioonid üllatusena." Ma ei julge muidugi vastu vaielda inimesele, kes just selle perioodi Eesti-Rootsi sidemeid on lausa doktoritöögi tasemel uurinud, aga kahtluseuss jääb hinge: kas tõesti need rootslased, kes veel 1790. aastal olid käinud Tallinna all lahingut löömas ja kes XIX sajandil olid kujundanud Karl XIIst suure romantilise kangelase, kes paraku jäi alla suurele idanaabrile ja kaotas rohkelt alasid, sealhulgas sellesamuse Eesti, ei mäletanud midagi Eestist? Et iseseisvumissoov võis üllatusena tulla, selles pole põhjust kahelda, eks see tuli paljudele üllatusena, isegi siinsamas Eestis leidus neid, aga et Eestit (ja muidugi Lätit ka, st Balti provintse tervikuna) oldi harjunud nägema Venemaana, tundub siiski pisukese liialdusena. Aga noh, see on ainult selline kahtlus, nagu öeldud, ühel pool on perioodi uurija arvamus ja teisel pool ainult minu asjatundmatu kõhklus.

Tõelise avapaugu andis numbrile aga Paku Triinu pikk ja sädelev arvustus hiljaaegu ilmunud Carlyle'i Thomase teosest "Minevik ja olevik". Ma kunagi ülikooli ajal ühe historiograafialoengu'käigus pidin kohustuslikus korras mõnevõrra Carlyle'i lugema ja mulle ta suurt muljet ei jätnud: varase poleemilise ajalookirjutuse ajajärgu ajaloolased võivad küll olla stiililt head, võib-olla isegi nutikalt ja osavalt lugu põimida, aga nende narratiiv kipub olema liiga auklik, et sellest eriti rõõmu tunda. Põhimõtteliselt umbes samale järeldusele jõuab ka arvustaja, tehes seda küll siinöeldust palju mõjusamalt ja vaat et sama poleemilis-kujundlikult.

Veel suuremat rõõmu valmistas aga see, et kui tihtipeale on isegi suuremate tõlketeoseid käsitlevate artiklite juures tõlge kui selline üsna ära unustatud või mainitud vaid paari lausega, siis Paku Triinu oli kirjutanud lausa spetsiaalse lisaloo (veebis osutatu lõpus), mis vaatles just teost tõlke seisukohalt. Ja kuigi ta lõpuks möönab, et "vähemalt loetavuse poolest võib tõlget pidada siiski suhteliselt õnnestunuks", siis eelnevat turmtuld nii lapsuste kui ka tõsiste kaheldavuste pihta silmas pidades tundub rohkem, et tegemist on rohkem "halastuslasuga" :-)

Kuigi Sirbi kirjandustoimetaja Larmi Pille-Riin leidis oma kolumnis veidi nukralt, et (kirjandus)kriitika avaldamisvõimalused on mandunud sinnamaani, et mis tahes teose autor/tõlkija peaks lausa õnnest lakke ja sellest läbigi kargama, kui tema teos arvustamist leiab, siis õnneks oli just selles numbris lisaks juba mainimist leidnud Carlyle'i (k)arvustusele vaatluse alla võetud ka näiteks Montefiore Simon Sebagi romaan ja veel nii mõnigi teos - mõned (nagu ka Montefiore oma) tõesti juba 2013. aastal ilmunud.

Aga näiteks üks matemaatikateos, mis samuti tänases Sirbis käsitlemist leidis, on siiski üsna värske. Oleski Peetri kirjutisi on alati nauding lugeda, isegi kui mõnikord läheb päris raskeks selle õige tuuma äratabamine ja mitmed sisemised keerud ja käärud kipuvad silmanägemise ja mõtlemisvõime päris krussi ajama. Nagu ka seekordses loos. Põhimõtteliselt oli see muidugi poliitiline artikkel, ühelt poolt suunatud praeguste riigivalitsejate (vähemalt kirjutaja arvates) nukra haridustaseme (eriti reaalteaduste mõttes) pihta, teiselt poolt kirjutaja sugugi mitte esmakordne kurtmine hariduse, eriti kõrghariduse mitmeti viletsa seisu üle (jällegi eriti reaalteaduste osas), kolmandalt poolt mõnus pilguheit teaduse ajalukku ja neljandalt poolt, nojah, eks lugu peab lugema, et kõik need arvukad pooled sealt üles leida.

Tarandi Kaarel oli aga vaadelnud alles äsja ka ETV ekraanil näha saadud päris vastset dokumentaalkaadritega filmi Eesti iseseisvumisajast, mis vaatles kõike seda eelkõige toonase Islandi välisministri silme läbi. Stsenaristide seast Tarandit ei leia, aga kogu kirjutatu kõlas küll just nii, nagu oleks ta ise mõelnud, kuidas sellist filmi teha, ja nüüd need mõtted paberile pannud. Väga kenasti kokku võetud, mu arvates.

Suur osa tänasest Sirbist, täpsemalt keskmine 12-leheküljeline plokk, oli pühendatud Kultuurkapitali teemale, nii selle praegusele olukorrale kui ka võimalikele muutustele. Küllap see mõnelegi on päris huvitav teema, mulle ehk mitte nii väga, aga näiteks Väljataga Märdi lugu võttis küll paljud asjad väga kenasti kokku. Ja ei saa muidugi mainimata kätta (:)kivisildnikku, kes ka, omamoodi nagu ikka, võttis asju kokku ja pani üheselt paika.

Ent kõige selle juures jäi kuidagi imelik ja mõru tunne suhu ja mujale Lõhmuse Marko loost, mis kõneles mitte enam "kulkast", vaid juba kultuuriministeeriumi muusika valdkonna eelarvest. Pealkiri oli mõistagi mu jaoks ligitõmbav: "... ja kuhu kaob raha ehk Punk on oluline". Aga selle mulle huvitava osa juurde jõudis ta alles lõpus: nimelt ei ole autor sugugi rahul, et kultuuriministeerium on, arvatavalt täitsa iseomase arust, otsustanud eraldada toetust punklaulupeole (jah, seesama Rakveres peetud/peetav asjandus). Lõhmuse seisukoht on kokku võetud nii:

Subkultuurina on pungi ideoloogiaks ikka olnud kehtiva võimu halastamatu kriitika ning eristumine peajoone- ja dominantkultuurist. Kui nüüd tõesti Rakvere punklaulupidu soovis ennast seada samasse ritta nende kõrgkultuuri ja peajoonesündmustega, mis KMilt raha saavad, diskrediteerib selline valitsuselt raha vastuvõtmine lihtsalt eesti punki. Kui aga ministeerium ise läks tollele punkpeole raha pakkuma, käitub ta totalitaarse ühiskonna kultuuriaparaadina, kellel on subkultuuridega kokkupuutumisel kaks käitumismalli: keelame jõuga ära või, kui see ei õnnestu, paneme riigi rahast sõltuma. Päris jubedad variandid mõlemad.

Mu meelest on ta siin aga täielikult mööda pannud. Jah, pungi "ideoloogia" (ehkki punk iseenesest pigem on ka ideoloogia kui sellise vastane) on tõepoolest õigesti ära tabatud, aga punklaulupidu paraku ei taha (ja ma tunnen, et ma pole selles arvamuses üksi - ei viitsi hakata internetist viiteid otsima, aga neid mõtteid on avaldatud varemgi) sugugi selle alla mahtuda. Tõsi, seal lauldakse punklaule, aga nii palju kui mina olen aru saanud, on see ikka rohkem ajaloo- ja nostalgiaüritus, meenutus sellest, milline teataval määral ühiskondagi muutev jõud pungil omal ajal oli. Või kui teisiti öelda, siis on sel üsna vähe pistmist tänase päeva "pungiskeenega", eelkõige kõlab seal, mis on ühe laulupeo puhul ju lausa loomulikki, ikka "klassika" Ja sellisena võib seda pigem võrrelda, ütleme, Kreegi või Tubina mälestuspäevadega, millele raha eraldamist, ma usun, ei peaks ükski muusikakultuuri ajaloost lugu pidav isik sugugi sobimatuks (jajah, iseasi on see, et kindlasti võib leida mõningaid muid üritusi, mis ehk väärinuks seda toetust rohkem), mitte aga sugugi pidada "eesti pungi" (jah, mis see õieti üldse on või olema peaks? juba pungi enda mõiste suuresti välistab sellise koosluse) ja valitsuse õudu ja õõva tekitavaks koostööks.

Numbri lõpetas aga meeoleolukas, kirjutatud küll miskipärast pseudonüümi taha varjudes, pilguheit Sirbi minevikku. Väga vahvad mälupildid ja nauditavas keeles ja stiilis.

Loetud: Sirp, 30.01.2015
Vaadatud: Kes? Kus? Millal? (Kanal2), Elas kord ... (Fox)

Ilmunud tõlked: Carlos Ivan Vargas: e-Eesti ehk lihtsuse keerukus (Postimees, 30.01.2015)

Laubased mõtted

Jälle täieline lustist ja lillepeost pakatav päev, mis sedakorda möödus Rabarockil Järvakandis, kohas, kust ma varem vist ainult hääletades olen sattunud läbi sõitma ja sedagi ammu-ammu, veel maailma avastamise eluetapil. Sedakorda suundusin siis sinna siiski autobussiga, nagu eakamale ja etableerunud imesele kohane :-) Nagu ma mõnevõrra hiljem kuulsin, oli eile seal tõsiselt vihma sadanud, nii et kontserdielamus oli sarnanenud rohkem mudamaadluse kaifiga, aga tänaseks olid sellest järel vaid mälestused mõnes kohas endiselt veel porisema laigukese kujul, aga needki kippusid päeva peale ära kuivama. Õnneks ei olnud päikesepaiste siiski tappev, temperatuur polnud just väga kõrge ja tuulekestki puhus aeg-ajalt (no ja müüdav õlu, paraku küll ainult Saku lake, oli ka külm...)

Et ma varem Rabarockil käinud ei ole, pean lihtsalt uskuma, et selleaastane festival oli suurem ja parem kui varem - mis, tõsi küll, tekitab mõningase kahtluse nende varasemate osas... Sest mu meelest ei olnud sellest hoolimata, et oli kaks lava ja palju esinejaid, seal just väga palju kuulata - see mõistagi oleneb ja tuleneb ka mu maitsest, selge see, aga siiski jäi mu meelest liiga palju pause, kus õieti kuskil miski ei mänginud (või vähemalt mulle jäi selline tunne). Aga see ei tähenda, et seal poleks elamusi olnud, eriti mõistagi see üks, mille pärast ma eelkõige sinna kohale läksingi.

Üllatav oli seegi, et ma kohtasin seal mitut tuttavat, kusjuures just selliseid, kellega viimane kohtumine on jäänud nii enam-vähem veerand sajandi taha (või noh, kui täpsem olla, siis kellega on vahepeal kohtutud üks või kaks korda äärmiselt põgusalt...). Aga üldiselt oli "vanainimesi" seal suhteliselt vähe, peamiselt siiski selline normaalne nooremapoolne publik, nagu ühel rokifestivalil olema peabki.

Esinejatest jäi mulle silma ja kõrva eelkõige Goresoerd, millest ma varem polnud midagi kuulnud ja mis suutis oma pool tundi või isegi tsipa rohkem väga korralikult müdistada (rohkemaks poleks ehk sellise tempo juures palju jaksu jätkunudki :-) ). Soomlaste Teräsbetoni eriti millegagi ei vapustanud, ma olen varem mõnda nende lugu kuulnud ja selline korralik heavy metal, mille kohta pole midagi halba öelda, nagu pole küll ka midagi eriliselt head. Selles mõttes lootsin ma veidi rohkem samuti soomlaste bändilt Anal Thunder, mille üksikud kuuldud palad olid jätnud üsna positiivse mulje ja mille kohta ma olin ka kuulnud mõningaid kiitvaid hinnanguid. Aga nende reaalne esinemine jättis siiski väga kesise mulje, ikka liigselt liigne tolatsemine.

Muidugi oli oodatult normaalne ja kuulatav Metsatöll, aga kõik see eelnev oli vähemalt minu jaoks ettevalmistus kulminatsiooniks, mil lavale astus Johnny Rotten aka John Lydon ja PIL. Nojah, viimased paarkümmend aastat pole muidugi neil lugusid juurde tulnud ega midagi, aga see, et PIL üldse taas kokku tuli, on juba niigi hea. Ja Rabarocki kontsert polnud ka sugugi pettumus, vastupidi, täieline elamus, sest kui jätta kõrvale too 1988. aasta esinemine Eestis, millest mul paraku osa nägemata jäi, olen ma ju näinud nende esinemist ainult video pealt ja see pole ikka päris see, võisin ka täna veenduda. Nad paistsid ka ise nautivat esinemist, igatahes ei piirdunud nad lisalooga, vaid tegid neid õige mitu (kuigi, teiselt poolt, mõnikord on raske öelda, millal täpselt üks PIL-i lugu lõpeb ja teine algab :-) - mis muudab nende kuulamise veel vaimustavamaks). Igal juhul, isegi kui sel Rabarockil poleks ka üldse muud huvitavat olnud, oleks päev juba ainuüksi selle kontserdi pärast täie ette ja rohkemgi läinud, nagu ta ka täieliselt läks.
Sellele järgnes juba sisuliselt lõpetamine: telgis tuli veel lavale Singer Vinger, mis muidugi on ka enamasti mõnus kuulata, nagu võis näha ka kaasaelavast rahvahulgast, aga mis pärast PIL-i siiski tundus juba kahvatumana. Aga et mul suurt midagi muud teha ei olnud, siis ma muidugi vibelesin seal telgis pikemat aega.

Mingil hetkel, kui kell oli vahest neli saanud või nii, pidasin paremaks festivalialalt siiski lahkuda. Mõtlesin korraks, et peaks magama keerama, ja otsisin isegi kena kuuse üles, mille alla kerra keerata (metsade ja soode keskel asuvas Järvakandis pole see ju kuigi raske), aga ilmselt oli elevus nii suur, et pooletunnise lamamise peale, mille kestel ei tekkinud tunnetki, et uni võiks tulla, ehkki mingi väsimus oli selgelt tunda, pidasin paremaks siiski niisama ringi konnata. Oleks muidugi tegelikult olnud äärmiselt kena, kui mingid festivalibussid oleksid sealt ära liikunud juba keset ööd, mitte alles hommikul, aga ju nad siis arvestavad sellega, et inimesed ikka korralikult telklaagrisse või kuhugi aset võtavad, enne kui lahkuma asutada (kuigi mu kondamisest jäi küll mulje, et vähemalt ühe bussitäie rahvast oleks julgelt kokku saanud, iseasi muidugi, kas nad ka kõik samas suunas oleksid tahtnud lahkuda...).

Et Tallinnasse suunduva liinibussini oli oma kolm tundi aega, otsustasin veidi tutvust teha Järvakandi aleviga (kuigi kangesti tundub, et nad tahavad ennast ikka linnaks pidada, vastav taotluski olla olemas - vististi tegelikult juba kunagi ammu oli neil see soov, aga siis jäi see nõukogude võimu kadumise ja muude muudatuste rataste vahele). Nii umbes kolm kilomeetrit ridaküla või -linna, võiks selle kokku võtta, meeldivaks üllatuseks see, et ma avastasin sealt Laane tänava - mitte et see väga haruldane tänavanimi oleks, aga palju neid just ka ei ole. Teine üllatus, selline linlik, oli enam-vähem ööpäevaringselt tegutseva baari avastamine, mis aitas omajagu aega veeta. Kuni lõpuks oligi aeg nii kaugel, et enda kondid bussi peale toimetada ja siis juba bussil end Tallinna lasta toimetada. Uni ent oli isegi bussi peal raske tulema, endiselt oli veel festivalielevus nii tugevalt sees - mõistagi aitasid mittemagamisele kaasa ka usinad teemeistrid, kes Rapla kandis juba mitmendat aastat igasuguse liikumise mootorsõidukitega kibedaks elamuseks on osanud muuta (seal, tundub, käivad nii võimsad tee- ja muud tööd, et hakka või lausa uskuma, et valitsusel on kavas Tallinnast ära kolida ja rahulikule Raplamaale asuda...). Aga koju jõudes siiski tundus, et nüüd on kehal mõõt täis, ja pärast ajaveebi kirje punkti panemist nähtavasti peab voodi langeva keha hoobi vastu võtma...


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi

Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: üks hääl (Postimees, 18.06.2011)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, mida taas kärpis ühe artikli tõlkimine välisministeeriumi heaks (seda lauset või vähemalt selle teist poolt kohtab eeloleva nädala jooksul ilmselt veel õige mitu korda).

Tänases Postimehes oli kaks huvitavat artiklit, millest üks on ka avalikult kättesaadav (vähemalt praegu), nimelt intervjuu Villuga JMKE veerandsajandise juubeli puhul. Ma ei ole küll Villuga eriline tuttav, aga mõttemaailm on siiski üsna sarnane - nagu võib-olla paljudel, kes on punki või anarhismi või mõlemat või veel midagi üldse kunagi tõsiselt võtnud. Igatahes hea lugemine oli.
Erinevalt teisest, mis tekitas lausa masendust: Boltowsky Toomase äärmiselt terav ja sapine tõlke-sõjaraamatute kirumine. Ja artiklit lugedes täiesti põhjusega. Ma muidugi tundsin ennast ka puudutatuna, kuna kolmest käsitletavast raamatust olin ühe tõlkimisel mina ka osaline. Siiski ei tundunud ükski kivi tervest hiigellaviinist õnnekombel mu kapsaaeda langevat (ma kohati kontrollisin isegi üle), aga see võib muidugi olla ka mäluga seotud küsimus... ja ma isegi ei kahtle sugugi, et kui mu tekstid hoolikalt ette võtta, siis kohe kindlasti leiaks sealt midagi laiduväärset, arvatavasti ka ma ise, aga veel enam muidugi inimesed, kes üht või teist asja palju põhjalikumalt tunnevad. Kindlasti taas artikkel, mis koos Boltowsky kunagise Sirbis avaldatuga (tõe huvides tuleb öelda, et sellele oli ka vastukaja, mis mõningaid asju veidi selgitas) seinale kinnitada ja pidevalt silme ees hoida...


Loetud: Horisont 1/2011
Vaadatud: Arabella, mereröövli tütar (ETV2), Jõhkrad mängud (TV6), Kummituslik mõõk (RenTV)

Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: Narkoleptilised Isehakanud Boheemlased (Postimees, 15.01.2011)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mida ma veidi kärpisin järjekordse isikliku kultuurikilomeetri läbimisega. Sedakorda oli tegemist küll veidi tagurpidi teekonnaga, sest ma ei läinud midagi (loe: raamatupakki) ära tooma, vaid hoopis viima - kuidagi salakavalalt oli see aasta viimane päev kätte jõudnud ning arvukad ristsõnade aastavinjettide kaardid, mis olid valmistatud hulga vaeva ja kleepimisega, lausa anusid lahkumist mu hubasest kodust, käekõrval talutamist lumerohkes linnas ja siis paiskamist iseseisvasse ellu neid õrnalt ja hellalt suure postkasti pilust alla liuelda lastes. Liikumine postkontorini oli erinevalt mõne päeva tagusest väga valutu, kõnniteed olid kenasti ja laialt, ilmselgelt mõne masina abiga lahti lükatud. Kui arvestada, et sumerid, babüloonlased ja akadlased on vististi välja surnud, siis ilmselt pidi seda olema teinud üks kahest (või oli neid kolm?) Eestis elavast assüürlasest, sest oli ilmselge, et lahtilükkajal on olnud vastupandamatu kiusatus ja sisemine tung matkida tsikuraate, tekitades iga mõne meetri järel järjekordse astme - aga näha oli ka seda, et aastatuhandetega on traditsioonid natuke ununema hakanud, mistõttu päris korralikku astmikpüramiidi need kokku ei andnud, ehk vaid mõnikümmend imepisikest, vahelduva kõrgusega tsikuraadikest selle teekonna peale...

Tegin täna ära ka mõne päeva eest mainitud hädavajalikud muudatused KDE-s, asendades seal kehtiva rahaühiku tähise, nii et EEK asemel seisab nüüd EUR. Avastasin, et vanemates versioonides polnudki seda mainitud, nii et tänane muudatus puudutas nelja faili: arendusharus ning harudes 4.6 (ehk jaanuaris ilmuvas uues), 4.5 (praegune stabiilne) ja 4.4. Sellega peaks tegelikult olema nagunii kaetud enam-vähem kõik, mis praegu üldse kasutusel on, aga kui kellelgi peaks tõesti olema mõni vanem versioon, siis KDE-s saab õnneks rahaühikut väga hõlpsasti vahetada, ei ole vaja kuskil müstilistes konfiguratsioonifailides sobrata ega midagi.

Aastavahetus oli nagu aastavahetus ikka, peamiseks tähistajaks sõda meenutav täristamine ja kõmistamine akna taga. Küll avastasin veidi pärast südaööd elik uue aasta saabumist ennast telepurgist. No olgu, võib-olla oli see enesepettus, aga mulle siiski tundus, et paaril korral läigatas mu karvutu kolp siiski objektiivi eest läbi - selle objektiivi eest, mis võttis üles suvise pungipeerude (hmm, see ei kõla pooltki nii loomulikult kui rokipeerud... :-) ) kontserdi, mida minagi kaemas käisin.

Loetud: Vikerkaar 12/2010
Vaadatud: Ühikarottide ekstreem-sõnasõda (Kanal2), Rohke Debelaki libauudised (ETV), Kelgukoerad ja seitse rahatähte (Kanal2), Eesti Vabariigi presidendi uusaastatervitus (ETV), Disko pole oluline, punk on põhiline (TV3)

Teisibased mõtted

Tööalaselt väga minimaalse panusega päev, seda nii jalgpalli MM-i kui ka õhtuse ürituse tõttu, millest allpool lähemalt.

Päeval jäi silma üks absurdihuumori valda kalduv uudis kellegi ameeriklase kinnivõtmisest Pakistanis, kus ta ulja üksiku ristisõdalasena, kaasas püstol, pistoda ja mõõk, valmistus bin Ladenit üles leidma ja teise ilma saatma. See on hea, kui inimesel on Jeesus südames, aga kui Jeesus peaks pähe lööma, siis, nojah...

Täna jäi silme ette ka ühe ammu oodatud teise ilmumine: Lutsu Kristjani "Eesti sõjaajaloo teejuht" (mille algusosaga, mis kirjeldab üldiselt Eestit läbi sõdade, on võimalik tutvuda siin). Pealkiri on ehk veidi mitmetähenduslik, aga ka teos, mis tutvustab Eesti pinnal leiduvaid militaarobjekte, on kahtlemata vajalik ja huvitav. Militaarturism on ju lausa omaette turismivaldkond ja see raamat kindlasti täidab lünga nii kohalike kui ka välismaalaste jaoks.

Jalgpalli MM-il oli esimene mäng Uus-Meremaa ja Slovakkia vahel. Kumbki pole just päris esimene ešeloni meeskond, mis oli ka mängus näha, aga sellest hoolimata oli päris vaadatav ning tulemus 1:1 vastas ka igati mängu sisule: kumbki polnud teisest nii palju parem või halvem, et võitu või kaotust kindlalt väärida. Aga oli ka selge, et alagrupis, kus lisaks neile on veel Itaalia ja Paraguay, on mõlemad selged autsaiderid.

Teine mäng oli minu silmis oodatum, vastamisi Portugal ja Elevandiluurannik. Sellest viimasest, nagu enamikust Aafrika meeskondadest, ei teadnud ma õieti midagi peale juttude, et olevat tugev meeskond. Ja seda nad ka olid. Portugal on viimastel aastatel olnud suhteliselt mõõnas mu meelest ja ka seda oli täna selgelt näha. Nii et ka siin oli 0:0 päris oodatud tulemus. Mäng ise oli päris vaadatav, aga väga suurt ilu selles just polnud - peamine vaadatavus tuli heast pallikäsitsemisest oma poole peal, vastase poolele naljalt kumbki ei jõudnud ja kui jõudiski, siis kaotas ruttu palli ja võis imetleda teise poole pallikäsitlemist...

Päeva viimast mängu Brasiilia ja Põhja-Korea vahel ma allosutatud ürituse tõttu ei näinud, aga kuulduste ja highlihgt'ide põhjal tundub, et oli päris võitluslik ning põhjakorealased osutasid eeldatult ühele paremale meeskonnale väga sitket vastupanu. 2:1 tulemus ilmselt kajastab ausalt asjade seisu. Nähtud katkete põhjal oli Brasiilia esimene värav tõeline imevärav, mida võibki oodata vaid selliselt meeskonnalt nagu Brasiilia.

Õhtupooliku sisustas siis jalgpalli vaatamise asemel suundumine birgitiinide kloostri varemetesse, kus toimus kontsert "Disko pole oluline, punk on põhiline". Suundumise käigus sattusin muu hulgas ka esimest korda Viru keskuse all asuvasse bussiterminali, mis jättis päris hea mulje. Pirital olid varemed lõpuks rahvast üpris täis, kuigi liikumisruumi siiski veidi oli. Päris rohkelt paistis olevat teisi minusuguseid, kes tulid sinna nostalgialaksu saama, nooremat rahvast ja nii-ütelda tegevpunkareid ei tundunud just palju olevat. Nägin siiski ka veidi ootamatult üht tuttavat, kelle saatel oli kontserti vähe etem ära kuulata.

Vähemalt mis minusse puutub, siis et kõlasid "Die Woche" ja "Tallinn põleb" ning laval käis tollastest aegadest ehk veel tänagi ainsana õigusega punkariks nimetatav Villu, see nostalgialaks ka ära tuli. Ja selle nimel võis isegi jätta tähelepanuta endale konferansjee rolli võtnud Raua Mihkli sõnalised etteasted, milles kostus liiga palju liiga pikalt teletöös osalenud inimese viisakust ja sõnaseadmist, mis ei haakunud mu meelest kuigi hästi ürituse enda tausta ja sisuga, kui ka selle, et lavale tuli Volmer, kelle seosed pungiga on suhteliselt õrnad. No ja muusika ise polnud ka muidugi päris see, mida ma mäletan - Pirital oli heli ikka juba tänapäevaselt "korralik", mitte selline, mida võis enamiku lugude sünniajal keldrites (või toonastes klubides, mis õieti ei erinenud suurt keldritest) kuulda... Ilmselt inimesele, kes toda aega ei mäleta, paistis see kõrvalt vaadates veel haledamana, aga noh, nagu öeldud, selle nostalgialaksu sai ikka kätte ja piisab sellestki...


Loetud: Akadeemia 6/2010
Vaadatud: JMM: Uus-Meremaa-Slovakkia (ETV), JMM: Elevandiluurannik-Portugal (ETV), Terminaator: Sarah Connori kroonikad (Kanal2), Supernatural (Kanal2)

Ilmunud tõlked: Jeroen Bult: valijad, keda ei kuulatud (Postimees, 15.06.2010)

Esmabased mõtted

Nädalavahetus ja suurüritus üle elatud ja läbi põetud, võis täna alustada tavalist esmaspäeva ehk teisisõnu tarkvara tõlkimisele pühendatud päeva. Tegelesin ainult KDE-ga ja seal ka mõistagi peamiselt arendusharuga (elik tulevase KDE 4.4-ga). Mõistagi eelmise esmaspäeva supersaavutust tõlkeühikute osas enam kätte saada ei õnnestunud, sest nii lihtsaid asju, millega statistikat eduliselt parandada, paraku rohkem pole. Aga ka tuhatkond stringi juurde on päris hea tulemus tegelikult ja annab kenasti lootust, et järgmise väljalaske ajaks võib taas sajaprotsendine tõlgituse tase igati realistlik olla. Igal juhul suutsin mitu moodulit n-ö puhtaks teha, eriti just kdebase, mis ongi ju vahest kõige olulisem, sest sellega puutub iga KDE kasutaja nagunii üht- või teistpidi kokku. Tõlkijana vaadates tundub, et KDE 4.4 toob kaasa mitmeid, kuigi mitte just väga palju uusi ja huvitavaid asju või õigemini mitte asju, vaid omadusi oleks vist täpsem öelda (täpsemalt annab neist aru kavandatavate uuenduste plaan, mis küll kindlasti täies mahus ei täitu), küll aga on päris palju uuendusi veateadete ja muude selliste diagnostiliste asjade osas, mis, kui ma ei eksi, saab tähendada ainult seda, et suurt vaeva on nähtud KDE muutmisega senisest veel töökindlamaks.

Kusjuures töötada oli täna mõnus: ilm oli üldiselt kena, vähemalt toas viibides :-) ja et ma laupäevasel suurüritusel pidin veidi mõru maitsega pilli alla neelama võimetuse ja võimatuse tõttu kuulata head vana (eriti saksa) punkmuusikat, siis lasksin sel täna terve päeva kõrvu hellitada.

Päeval sattusin veidi juhuslikult peale ühele uuele huvitavale asjale Eesti ajakirjandusmaastikul, nimelt nii meeldivale nähtusele nagu raamatuajakiri (õieti oli ema sellele juba mõne aja eest vihjanud, aga mingil põhjusel jätsin ma selle vihje tol korral tähele panemata, alles nüüd meenus...). Kannab see nime Lugu ja on ilmselt seotud kuidagi Apollo raamatupoodide ketiga, vähemalt lubab seda arvata asjaolu, et nende saidil seda reklaamitakse. Reklaamis öeldakse, et tegemist on Eesti esimese raamatuajakirjaga, mis on vahest veidi vaieldav ja tõlgendatav, aga igal juhul on sellise spetsialiseeritud väljaande ilmaletulek ääretult kena ja minusuguse raamatuhullu südant soojendav sündmus.

Loetud: Tuna 3/2008
Vaadatud. Välisilm (ETV), Kaks ja pool meest (Kanal2)

Laubased mõtted

Taas üks eriline päev, milles tööle erilist kohta ei jagunud, kui mitte arvestada paari ärkamisjärgset tundi. Sellele lisandusid ettevalmistused päevale peamist tooni andnud õhtuseks suurürituseks ehk sündimise aastapäeva tähistamiseks. Sealhulgas ka päev varem pestud rõivastuselementide triikimine. Ehh, kuidas mulle see tegevus ei meeldi! Nojah, esemed omandavad selle käigus küll meeldivama ja siledama kuju ning kui end sundida üle veerand tunni triikrauda käes hoidma, tekib eneseküllane rutiin, aga siiski...

Nojah, see selleks. Õhtu algas paraku väikese pettumisega. Mul oli kavas iseenda rahuloluks ja ühtlasi siis ka kõigi peokülaliste rõõmuks (või meelehärmiks, mine tea :-) ) tekitada üritusele kena muusikaline taust, lastes last.fm-ist head vana punkmuusikat, eriti saksa oma, mis mulle endale päris meeldib, aga mida enamasti üpris vähe kuulda on. Aga nagu nimme oli tegemist õhtuga, mil WiFi-ühendus kõhutäitmisasutuses oli otsad andnud: suurivaevu ja pika ootamise peale õnnestus ühendus luua eestimaiste saitidega, kuid välismaised jäidki ette tulemata, muidugi siis ka last.fm... Õnneks oli peremees selle peale vastutulelik ja et Talukõrtsi nime kandvale kohale omaselt mängitakse seal muidu üldjuhul eesti muusikat, leidis oma CD-kogust mingeid kuidagimoodigi "temaatilisi" asju (mitte küll punki, aga ütleme sellist ägedamat rock'i :-) ).

Teine mõnevõrra pettumust valmistanud asjaolu oli osalusprotsent. Aga ega midagi pole teha, demokraatlikule ajastule ongi ju iseloomulik "valijate huvi" kahanemine :-) Pea pooled kutsututest olid siiski kohal (osalusprotsent üle 40 pidada ju hea olema, kas pole?) ja eks ülejäänud ise teavad, millest ilma jäid. Kohaletulnud loodetavasti jäid asjaga rahule ja olid rõõmsad - see kehtib kindlasti mu enda kohta. Peost endast pole suurt midagi rääkida, põhimõtteliselt tavaline restoskäigu ja muidujõmisemise segu, nagu ikka :-) Tõsi, lõpp kipub mu enda jaoks hämarusse jääma, nagu ikka võib juhtuda, kui ohtralt joovastavaid vedelikke tarbida... Igatahes kestis üritus Talukõrtsis päris pikalt ja sellele järgnes isegi mingi after-party, nii et võib öelda, et päev kulges edukalt ja vahvalt öhe.

Niisiis, kokkuvõtteks võib kinnitada, et vähemalt mu enda arvates läks üritus, kui see viperus muusikaga välja arvata, kenasti korda. Ühtlasi kandis see Talukõrtsi nime kandva kõhutäitmisasutuse kindlasti mu isiklikule radarile kui koha, kuhu võib ka edaspidi minna: interjöör mõnus, teenindus mu meelest kena, toidud (mida ma ise küll suurest elevusest maitsmata jätsin) mõningase tagasiside põhjal maitsvad ja portsjonid kopsakad, isegi hinnatase üsna mõistlik.
(Üritusest on olemas ka mõningad fotosüüdistused, aga kuigi need on avalikult kättesaadavad, jätan ma siinkohal aadressi mainimata - eks huvilised oskavad need ise üles leida või vähemalt teavet hankida, kuidas leida...)

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi

Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: telkimas koos Koržetsiga (Postimees 26.09.2009)

Laubased mõtted

Üritasin täna nostalgialainel jätkata, liigutades end Patareisse, kus toimus Pööripungi nime kandev üritus. Ilm oli küll täna kehvem: tuul oli endiselt, aga pilved olid kadunud ja päike väljas. Õnneks oli vähemalt lava Patareis sellises kohas, kus ühel pool oli mõnus vari. Nojah, väike hoov ja tuult ei olnud, aga ega täna väga ei kütnud ka, nii et selles mõttes oli talutav.
Festival ise aga jättis, peab ausalt ütlema, suhteliselt kesise mulje. Rahvast oli küll hoovi väiksust arvestades üsna palju, aga iseenesest siiski päris vähe, ütleme et kümnetes (ja nendestki oli tubli portsjon isikuid, kes mingil hetkel lavale jõudsid...). Psychoterror oli muidugi täpselt sellisel tasemel, nagu oodata võis, ja küllap JMKE ka (mida ma ei suvatsenud ära oodata - nende muusika on nagunii enam-vähem teada ja et seltskond puudus ja öist "diskot" poleks nagunii jäänud kaema, siis tulin enne lõppu tulema). Tolmunud Mesipuu nimeline asi oli ka üsna hea, kuigi pungi alla ta vist väga ei liigitu või kui, siis üsna otsapidi. Iseenesest oli neil selline pidev pillipiinamine, mis mulle päris meeldis, veel parem, kui nad poleks "lugudel" vahet pidanudki, vaid lihtsalt järjest lasknud. Aga teisest küljest muutus see pärast esimest nii 20-30 minutit natuke monotoonseks ja isegi tüütuks.
Pärast Psychoterrorit tuli peale teine selgemalt pungi alla mahtuv bänd Varuväljapääs. Mulle jätsid nad küll üsna abitu mulje ja mingit fiilingut ei tekitanud. Aga paistis, et nad ise nautisid oma tegevust, ja pole sugugi välistatud, et mõnel teisel korral suudaksid nad paremini peale minna. Võib-olla oligi asi selles, et kaks päeva järjest n-ö pungilainel olla ja esimesel päeval sellist meelepärast ja võimsat valikut kuulata võttis tänaselt päevalt igasugu tunnetust maha, üleskrutitud meeled, noh...
Igatahes pidasin paremaks sealt siis koju tulla ja registri kallal veidi ragistada. Mitte et see oleks kaugeltki nii eduliselt edenenud, kui ma tahaksin, aga midagi on ikka olemas...
Õhtu peale jäi ka üks mõneti kummaline ja veidi arusaamatu kokkupõrge ühe inimesega, aga sellest ei ole siin kohane pikemalt kirjutada (olgu ta lihtsalt üles tähendatud, et ise teaksin, millega tegemist on).

Loetud: Sirp 19.06.2009
Vaadatud: mitte muhvigi

Reedesed mõtted

Täna oli siis selline nostalgiapäev: palju väljas liikumist ja palju punki :-) Õnneks oli ilm vaata et imeilus: temperatuur oli vahest kõrgevõitu, aga taevas oli pilves ja korralik tuul ka puhus, nii et täitsa mõnus oli linna peal ringi trampida. Ega suurt muud ei jõudnudki täna teha: ärkasin suht hilja, sest eile sai pikalt üleval oldud, jõudsin poes ära käia ja toiduvarusid täiendada ning oligi aeg seada sammud Tapperisse, üle pika aja punkkontserdile.

Selle ülesleidmine läks tänu eelnevale kodutööle elik kaardi uurimisele üllatavalt lihtsalt, kuigi klubi on ennast ikka päris nurga taha ära peitnud. Muidugi, see oli näha, et see on ikka rohkem selline ontlik rockiklubi ja kogu see punkarite kamp oli seal vahest veidi võõrkeha, aga no eks ta ole, mingit spetsiaalset pungiklubi ju ei ole (vist?) ega vist saakski olla, sest kapitalistlikus maailmas kasumit mitte sisse toovad ettevõtmised naljalt elama ei jää ja pungiklubi nüüd vaevalt kasumit toodaks...
Tükk aega ei toimunud seal midagi, nii et pidin rahulduma Tapperi õllevalikuga. Nagu ikka, oli tumedat vähe või õigemini valikut polnudki, ainult Starobrno Černe ja kõik. Heh, esimene õlu oli muidugi hea, "viiskümmend ja seened" ehk siis õlu ja Truba raamat :-) . Aga nii 19 paiku hakkas juba midagi toimuma ka. Enne seda oli siis ära tehtud asi, mida ilmselt nimetati raamatuesitluseks. Truba kui autor oli muidugi napisõnaline nagu ikka, aga see-eest oli mõnel seal ikka midagi öelda ka. Ma eriti ei kuulnud, sest olin rohkem selle "kontsertsaali" poole peal, kus juba pikemat aega käis häälestamine :-)
Aga kontsert ise oli peris hää, vanad ajad tulid meelde, igasugu keldrikontserdid ja muud asjad. Eriti hea oli muidugi Freddit näha - kuni see mees tegutseb, seni raudselt ei saa öelda punk's dead! Villu ja Truba mitmetes versioonides olid sellised tavapärasemad nähtused, hmm, huvitav, kas pungis saab ka rääkida mainstream'ist? ;-)
Aga sellest hoolimata ma tegelikult väga kaua seal ei olnudki. Üks põhjus oli muidugi see, et seal polnud pea ühtegi tuttavat: olid muidugi, eriti algul, Varraku inimesed, kes on vähemalt nägupidi teada; millalgi ilmus välja vana tuttav Aimar Ventsel; no ja muidugi need esinejad või vähemalt osa neist ka. Nii et kui kuskil 22 paiku oli läbi saanud kaheksas õlu ja laval ka paus tekkis, siis leidsin, et pole enam mõtet olla. Oleks muidugi võinud edasi kaanida, aga selleks oleks pidanud ikka seltskonda ka olema. Aga sellest hoolimata oli igas mõttes hea elamus.

Koju jõudes ei viitsinud ausalt öeldes suurt midagi teha - oleks ju võinud registri kallale asuda, aga alkoholikogust arvestades pidasin paremaks jätta see kainemale hetkele :-) See-eest lappasin veidi siis seda raamatut. Suhteliselt huvitav oli, ega ma sellest varasemast ajast, s.t "minu ajale" eelnevast (mis algas nii umbes 1986/1987), suurt midagi ei teadnud, vahest üksikuid pudemeid. Muidugi, tundus olevat üsna Truba-keskne, aga eks ta lõppeks ole ka autor ja et keegi teine pole pikemalt kirjutanud, peab sellega leppima. Ta ise möönis ka tollel esitlusel, et peamiselt on see Tallinna-keskne raamat, kuivõrd ta ise tegutses ja tegutseb Tallinnas, nii et sellevõrra oli minul kui raamatus käsitletaval ajal põhimõtteliselt tartlasel seal vähem tuttavlikku leida. Aga noh, Tamme Eero oli piltidel täiesti olemas, Zepp aka Margus Nõmm ka ja veel nii mõnedki.

Loetud: Akadeemia 9/2008
Vaadatud: mitte muhvigi

Neljabased mõtted

Niisiis, võib öelda, et tõlge kui selline on valmis! Parandused on tehtud, ainult kaartidega tuleb veel veidi jamamist, sellist tüütumat laadi, sest nende kõikvõimalike kohakeste nimekujude tuvastamine on vaata et veel keerulisem kui isikute puhul. Ja siis muidugi register. Nii et veel natuke aega kulub, aga igatahes on lõpp täiesti konkreetselt silme ees.

Reedeses Postimehes siis ilmub Gorbatšovi arvamuslugu Põhja-Koreast. Mõnikord ei saa ma aru, kuidas või miks asjad maailmas just nii toimuvad, nagu nad toimuvad... Teisipäeval telliti mu käest selle loo tõlget erutatud nõudega ASAP ja ma tegingi nii kiiresti, et higimullid ekraani ja klaviatuuri katsid :-) Ja siis nüüd see "kiire" asi ilmub... Aga eks ta ole, elu pidavatki keeruline ja arusaamatu asi olevat, kus aint üks asi on kindel - ükskord tuleb nagunii lõpp...

KDE-s parandati täna lõpuks ära erakordselt totter viga, mis juba tükk aega häiris. Nimelt olid CD-de esitamise rakendusel Kscd pärast selle reinkarnatsiooni kasutajaliidese nuppude vihjed ingliskeelsed. Ja ainult - ülejäänud rakendus oli kenasti eesti keeles, aga vaat need vihjed... Nüüd siis parandati see viga ära ja KDE 4.3-s peaks juba seegi pisike, aga kena rakendus siis täies mahus eestikeelne olema.

Muud eriti tänasesse päeva ei mahtunudki. Nojah, veel sain teada, et mitte vahest ainult homme, vaid ka ülehomme võib ees oodata kontserdile minek. Homme on teadagi see üritus Tapperis, aga laupäeval, selgus, korraldatakse Patareis mingi Pööripungi nime kandev üritus. Paistab ka suhteliselt hea asi olevat, kuigi mõned nimed on seal mulle tundmatud (ja ma ei mõtle õhtust diskot :-) ). Aga vaatab, kas viitsib kaks päeva järjest kontserditel trallida - iga ka juba soliidne ja laiskus kontides ju... ;-)

Loetud: Akadeemia 9/2008
Vaadatud: Kaitseinglid (TV3), Ohvripidu (Kanal2), Tähekütt (TV6)

Neljabased mõtted

Ikka endiselt tõlke ülelugemise kallal, nii et ega päevast suurt midagi polegi pajatada...

Avastasin vahepeal, et CUPS 1.4 release candidate'ist on eesti keele tõlge puudu. Ilmselt on seal uuendusi olnud või siis on keegi unustanud. Peaks esimesel võimalusel üle vaatama. Ma ei tea küll, kui palju või kas üldse keegi eestikeelset liidest kasutab, aga põhimõtteliselt võiks see siiski olemas olla. Nojah, nii võimas trükkimissüsteem on muidugi rohkem süsteemiadministraatorite asi ja nemad vaevalt eesti keelt eelistavad (imelik, ah!? :-) ), aga siiski...

Vahva uudis oli Varrakult - valminud on uus raamat Eesti pungi lapsepõlvest ja seoses selle esitlemisega on järgmine nädal päris suur üritus, nojah, nimetame seda siis kontserdiks või milleks iganes. Sinna peaks ikka minema, ka minu noorusaeg on ju samal perioodil ja tollase pungiga seotud (ma hea meelega nimetan end tänagi veel punkariks, kuigi ilmselt praegused noored punkarid suhtuksid sellesse kahtlevalt :-) - aga eks ta ole, anarhism on mu paleus ikka rohkem kui punk seda vähegi suudab...).

Õhtul sain üllatusega teada, et Postimehe välistoimetuses nähtavasti polegi sellist raamatut nagu "Maailma riigid. Kuidas maailma valitsetakse" (kui minu käest päriti asja, mis seal kenasti sees, aga mida muidu eestikeelsetest materjalidest naljalt ei leia). Nojah, ma ise selle tõlkisin, ilmselt sellepärast ka veidi rohkem torkas, aga põhimõtteliselt on see sisu poolest siiski sellise asi, mis peaks ikka välistoimetusel käepärast olema - seal on küll tublisti arvandmeid, mis ajas muutuvad, aga ka üsna palju sellist (eelkõige riikide võimustruktuur), mis praegu, viis aastat hiljem, ja arvatavasti veel vähemalt teist sama palju, püsib muutumatuna. Aga ehk nad nüüd mu väikese õrritamise peale hangivad selle :-)

Loetud: [digi] 6/2009, Arvutimaailm 6/2009
Vaadatud: Kaitseinglid (TV3), Räpane seksikas raha (TV3), Tähekütt (TV6)