Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mis algas rõõmustava sõnumiga ja mida kärpis üks väljaskäik, mis üllatava kokkusattumusena oli seotud nimelt samuse rõõmusõnumiga. Et siis välja öelda: laekus teade Kirjanike Liidu tõlkijate sektsioonilt, et täna olla juhatus koos istunud ja otsustanud mu sektsiooni liikmeks vastu võtta. Kuigi sektsioon tegutseb Kirjanike Liidu egiidi all, on nende liikmeskonnad siiski erinevad ja et ma enesestmõistetavalt Kirjanike Liitu ei kuulu, sest (ilu)kirjandusega ei seo mind ju õieti miski - peale lugemislembuse, mõistagi -, siis leidsin, et nähtavasti võin ennast nüüd poolkirjanikuks nimetada :-)

Väljaskäik, mis oli juba ette planeeritud, oli samuti seotud tõlkijate sektsiooniga, täpsemalt selle korraldatud teise tõlkijate seminariga. Sissejuhatavas sõnavõtus võis teada saada, et lisaks mulle oli täna sektsiooni vastu võetud veel seitse inimest, nii et kokku olevat meid seal juba 58, kui mul nüüd arv täpselt meelde jäi. Üsna palju, julgeksin arvata.

Seminari enda teema oli mõneti kummaline, nimelt nimede tõlkimisest. Nojah, kui arvestada, et sektsiooni kuuluvate isikute seas on ülekaalus ilukirjanduse tõlkijad, siis tegelikult ilmselt mitte nii väga kummaline isegi. Nagu võis ka aru saada Ploomi Ülari ja Alliku Heli sõnavõttudest ning üsna aktiivsest arutelust, mis sellega kaasnes ja sellele järgnes.

Mul endal on kõige rohkem tulnud selle probleemiga kokku puutuda kahes kontekstis: esiteks toda marusuurt ristisõdade ajalugu tõlkides, kus seisis pidevalt ees probleem, millist nimekuju kasutada (mõnikord ka vajadus esmalt üldse välja selgitada, millised need võimalikud nimekujud olla võiksid - sest inglastelgi on pahatihti komme väänata nimesid endapäraseks, nii et saksa Johannist või prantsuse Jeanist võib kergesti saada lihtsalt John), aga millega, ma vähemalt loodan, ma siiski kuidagi toime tulin, ja teiseks, juba palju keerulisemana, Teise maailmasõja või üldse 20. sajandist kõnelevate teoste puhul, kus peamiseks raskuseks on kohanimed - probleemsed on just selliseid, mis on korduvalt vahetanud "peremeest" ja millel selle või ka eri rahvaste mõjupiirkonnas asumise tõttu ongi õige mitu nime (klassikaline näide Lemberg/Lwów/Lviv (ka vene Lvov), aga ka siitsamast lähemalt Tallinn/Revel/Reval või Tartu/Dorpat/Jurjev).

Ilukirjanduse tõlkijatel on neid probleeme usutavasti vähem, küll aga seda enam just pärisnimede võimaliku tõlkimise mure, kui neid kasutatakse lisaks lihtsale isiku, koha või mille tahes muu tähistajale ka mõneti mõistena. Mille kohta nähtavasti üks tuntumaid näiteid on Tolkieni "Sõrmuste isanda" eri tõlked, mille ühes variandis müdistavad ringi Paunasted ja teises variandis Bagginsid ... Tahtmata selle konkreetse juhtumi osas siin selget seisukohta avaldada, on muidugi ilmne, et liiga kaugele ei saa nimede tõlkimisega igal juhul minna: ei ole näituseks kuidagi loogiline sõna otseses mõttes tõlkida vähemalt potentsiaalselt reaalses kohas asuvaid kohanimesid või reaalsel maal tegutsevate isikute nimesid - Saksamaal ringi möllav sakslane nimega Pühi Perset oleks igati absurdne, isegi kui autori tahtel tema nimi seda saksa keeles tähendab ... Sarnase probleemiga oligi Alliku Heli kohe sügavalt silmitsi seisnud keelest viimast välja pigistada ihanud Céline'i "Reisi öö lõppu" tõlkides, millest ta täna ka põhjalikult kõneles. Ei saa muidugi öelda, et sel seminaril oleks välja selitunud mingi eriline tõde või reegel, millest sellistel puhkudel juhinduda, aga hea on juba see, kui niisuguste asjade üle saab laiemalt arutada kui isekeskis endaga hämaras toas, kergelt kollakat valgust heitva lambi all ühel käel originaaltekst ja teisel käel selle tõlget ootav paber või kõvaketas.

Seminaril viibimise tõttu hilinesin jalgpalli EMi esimest mängu Itaalia ja Horvaatia vahel vaatama, aga teist poolaega siiski nägin. Tundus, nagu oleks Itaalia pärast eeldatavalt tugeva Hispaaniaga viiki mängimise järel tulnud eeldatavalt nõrgema Horvaatia vastu mängima kuidagi pooles vinnas, võib-olla mitte päris mütsiga lööma, aga sinnapoole, sest eelmise mänguga võrreldavat indu neil sees ei paistnud põlevat. Nähtud mängu peale oli see, et Horvaatia lõi teisel poolajal viigivärava ja mäng lõppeski 1:1, päris loogiline.

Teine mäng Hispaania ja Iirimaa vahel oli tublisti igavam: hispaanlased olid lihtsalt nii tugevalt iirlastest üle, et 4:0 tulemus tundus pigem hispaanlaste laiskusena. Ja erinevalt Itaaliast, kes Horvaatia vastu ei suutnudki näidata üles sellist kena mängu nagu esimeses mängus Hispaania vastu, oli Hispaania endiselt tasemel. Nojah, nende stiilile ju võib ehk üht-teist ette heita, eriti ehk soovi iga hinna eest söödumängu mängida isegi veel päris vastase värava all, mida nii selle mängu kommentaatorid kui ka teised kiibitsejad ongi ohtralt teinud, aga teisalt on niisugune taktika neile järjepanu edu toonud, nii et miks mitte. Nojah, Saksamaa vastu näiteks võiks neil niimoodi õige raskeks minna, aga kui ma turniiritabelist õigesti aru saan, siis vist nendega enne finaali hispaanlastel erilist lootust kohtuda ei ole (kuigi mine muidugi tea, nagu öeldakse, võimalikud on variandid). Igatahes täna oli neil iirlasi sõna otseses mõttes purustades hea võimalus näidata erinevaid väravalöömise võimalusi, nii meisterlikke ülemängimisi kui ka pooleldi huumori valdkonda kuuluvat susamist kolme üksteise taga seisva mehe jalge vahelt läbi kui ka lihtsalt jõuga palli sisselöömist ...


Loetud: Akadeemia 6/2012
Vaadatud: Grace'i päästmine (TV3), Sündmus (TV3), jalgpalli EM: Itaalia-Horvaatia (ETV), jalgpalli EM: Hispaania-Iirimaa (ETV)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänases Sirbis oli päris palju lugemist. Kõigepealt muidugi Kärneri Tiidu omapärane, kuid huvitav artikkel, mille sisust peaks mulje andma juba pealkiri "Mehe ja naise vaheliste erinevuste edasisest ületamisest". Wallensteini lisandus/kommentaar sellele oli seevastu üsna armetu katse Kärneri artiklis kõvu matse saanud vasakpoolsust kuidagi õigustada, aga eks sellist reaktsiooni temalt ju oodata ka võib. Päris huvitavad olid ka kaks keeleraamatute arvustust, vastavalt Sapiri Edwardi "Keele" ja Pajusalu Renate "Sõna ja tähenduse" kohta. Kõige huvitavama pala oli aga Sirp sedakorda peitnud viimasele leheküljele, mida täitis Ilmeti Peebu mõtisklus lastele pandavatest nimedest. Need on asjad, mis on ju pidevalt nii või teisiti hambus, olgu siis tuttavate pandud nimesid arutades või ka ajakirjanduses, mis enamasti nopib välja neid kõige eriskummalisemaid näiteid. Ega muidugi ka sellest artiklist sotti saanud, milline see kena poiss/tütarlapse nimi siis olema peaks, aga ma usun, et kui kas või selle artikli läbilugemine juba koolieas või vähemalt lapse sünnile eelneval ajal nii kohustuslikuks teha, jääks ilmselt paljud suisa tumeda padriku poole vaatavad nimed panemata...

Täna nägi ka täiesti graafikukohaselt ilmavalgust Mandriva Linuxi kevadväljalaske teine beeta, mille kohta ma tegin ka eraldi uudisnupu.

Kui ma eile rõõmustasin, et Amarokile mõeldud Eesti veebiraadiote skript on nii kenasti ja kiiresti uuenduse saanud, siis täna selgus, et nii toredad asjad siiski pole. Kõigepealt võrdlesin seda enda eelmise variandiga ja märkasin, et uuendaja on päris palju raadiojaamu (eriti kohalikke vene raadiojaamu) välja visanud. Võimalik, et osa on tõesti vahepealse nii poole aasta jooksul kadunud, aga ma ei tahaks siiski uskuda, et nii paljud. Peaaegu samal ajal teatas ka Mõtuse Laur, et skriptiga on veel probleeme, ja nii jäi see eilne uuendus praegu laiemale maailmale edastamata. Loodetavasti suudab see praktikant asja veidi täiendada veel, nii et üldsusele mõeldud variant oleks ikka võimalikult kõikehõlmav.


Loetud: Sirp, 30.04.2010
Vaadatud: Aardekütt (TV11), NCIS: Kriminalistid (TV3), Land of the Dead (RTL2)

Ilmunud tõlked:
M. Bolton. Kuidas võitleb maamiinidega Norra ja kuidas teeb seda USA? (Postimees, 30.04.2010)
Simon Sebag Montefiore kirg on Venemaa. Intervjueerinud Marek Tamm (Postimees, 30.04.2010)