Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tegin väikese katkestuse väljaskäiguga elukohajärgse kaupluse külastamiseks koduste toiduvarude täiendamise eesmärgil.

Tänane Sirp oli lausa erakordselt huvitav lugeda, sest kuigi lugemisväärset polnud just kõige rohkem, olid need lood just teemadel, mis mind sügavalt huvitavad.

Kõigepealt oli terve lehekülg pühendatud tollele mingil natuke arusaamatul põhjusel palju kõmu tekitanud akadeemilise Eesti ajaloo teisele, keskaega käsitlevale köitele. Salo Vello märkusega, et niisuguses teoses, mis võtab ette meist kaugel seisva aja, mil eriti kohanimed olid tihtipeale veidi teistsugused, võiks juhtudel, kus leidub erinevusi tänapäevaga, vähemalt registris anda kohanimede paralleelvormid - seda enam, et mõnigi kord on need teised, "mitte-eestipärased" vormid just need, mille järgi seda kohta tunneb muu maailm (Salo näide mu ametliku elukoha kõrval asuv Kärkna klooster, mis mujal maailmas sageli ka Falkenau nime all tuntud), võib täiesti nõus olla. Ma olen ise olnud samasuguse probleemiga silmitsi tõlkimisel, eriti kui asi on puudutanud Teist maailmasõda ja eriti idarinnet: suurem osa sündmusi toimub kohtades, millel on ajaloo vältel olnud õige mitu, mõnikord lausa neli-viis paralleelnimetust, vahel üksteisele üsna sarnased, vahel ka täiesti erinevad. Enamasti on küll ka autorid ise selle otsa sattunud ja pidanud vajalikuks märkida näiteks, et kasutavad tollaseid või siis tänapäevaseid vorme või et esimesel esinemiskorral antakse kõik vormid ja edaspidi siis käsitletaval ajahetkel olnud või ka tänapäevane vorm. Ja ikka olen ma pidanud vajalikuks registrisse ka lisada nii need vormid põhikirje all kui ka muud vormid viitena põhikirjele. Aga noh, see on selline tehniline pisiasi ja kui eeldada, et akadeemilise ajaloo köited jäävad käibele veel mõnda aega, siis ei ole ju välistatud ka uus trükk, kus selliseid asju saab siluda.

Selles mõttes oli palju huvitavam Krulli Hasso lugu, mis võttis vaatluse alla nii-ütelda ideoloogilise tuuma. Mõneti on kummaline, et ehkki koguteose autorid on korduvalt rõhutanud, et nende soov on olnud kirjutada võimalikult ideoloogiavaba, maksimaalselt faktipõhist ajalugu, vaat et sellises ehtrankelikus võtmes "nii nagu see tegelikult olnud on", on just see tekitanud hirmsat kisa ja kära, nagu peaks ajalugu tingimata toetama mis tahes "rahvuslikku" narratiivi. Krull läheb selles osas vaat et kõige kaugemale ja kirjutab suisa, kuidas seda viisakalt öeldagi, ekslikult:

[...] tuleneb paratamatust tõsiasjast, et rahvuse mõiste on iseenesest historistlik konstruktsioon: ainult ajaloolased saavad selle üles ehitada ja ainult ajaloolased saavad ta ka maha lammutada, kui ta kord juba püsti pandud on. Tšuktšid, dogonid või guaraniid on oma rahvuseta mitte sellepärast, et neil poleks piisavalt tugevat identiteeti, oma keelt, kultuuri ja traditsioone, vaid sellepärast, et neil pole ajaloolasi, kes rahvusliku jutustuse kokku paneksid.

Esiteks on siin lootusetult segi aetud rahvus ja riik, mille taga ilmselt on liigne süüvimine inglis- või prantsuskeelsesse kirjandusse, kus nation tõesti võib tähendada mõlemat korraga või ka mõlemat eraldi. Aga see selleks, palju ekslikum on arusaam, nagu oleks rahvusliku narratiivi kokkupanijad ajaloolased. Ei, see on ikka ainult ja ainult poliitikute rida, sest nii rahvuse kui ka rahvusriigi taga seisab ikka ja ainult võimutahe, soov inimeste üle valitseda, milleks ongi sellist narratiivi vaja. Et selleks kasutatakse muu hulgas ka (mütologiseeritud) ajalugu, tuleneb vaid sellest, et inimene iseenesest ongi ajas elav ja ajalikkust tajuv olend, mistõttu ajalugu kuulub peaaegu paratamatult "relvade" hulka, kui võimu nimel hakatakse kunstlikult mingit meie-kooslust konstrueerima. Niisiis, Krulli sedastuses on õige küll see, et ajaloolased tihtipeale seda narratiivi üles ehitavad, aga kes vähegi ajalookirjutuse ajalooga kursis on, teab, et see on (vist küll eranditult, aga ma võin ju muidugi ka eksida) alati alguse saanud poliitilisest tellimusest: kõigepealt konstrueeritakse poliitilisel tasandil mingi "meie" ja siis "palgatakse" (jutumärkides, sest alati ei pea nad selle eest palka saama, motivaatoreid võib olla teisigi) inimesed seda konstruktsiooni põhjendama.

Teine lõik, mis tekitas tunde, et autoril kas puuduvad korralikud ajalooteadmised või siis juhindub ta mingist kindlast ideoloogiast (see viimane on usutavam), puudutas ristisõdu. Krull kirjutab:

Ristisõdade-romantika ei too meelde midagi head, uuemast ajast ehk pigem Anders Breiviki „Euroopa iseseisvusdeklaratsiooni”, mille tiitellehel seisis templirüütlite rist.

Kui nii purtsataks mõni anonüümne internetikommentaator, võiks ju arvata, et on teine lihtsalt noor või rumal või mõlemat, aga Krulli puhul kahtlemata lapseeast enam rääkida ei saa. Eks ristisõdadesse võib suhtuda ja ongi suhtutud mitut moodi, aga enamasti on isegi eitajad nentinud, et kõige halva kõrval oli ka üht-teist head. Siin läheks selgelt liiga pikale sellesse teemasse süüvida, piisab, kui mainida kõige tuntumaid asju. Esiteks kultuurivahetus. Teiseks kaubandus, sealhulgas korraliku merekaubanduse (taas)teke Euroopas. Kolmandaks tänaseni püsivate riikide teke (eelkõige puudutab see Prantsusmaad ja Inglismaad) suuresti tänu ristisõdade juurutatud bürokraatiale. Ei saa kindlasti öelda, et kas või need mainitud tegurid oleksid olnud tingitud ainult ristisõdadest: kindlasti oli sidemeid varem ja areng oleks nähtavasti viinud nii või teisiti selles suunas, kuhu ta läks ja jõudis, aga ristisõdadel oli siiski kõigis neis ja muudeski tegurites, ilmingutes ja nähtustes oma tugev osa.

Aga kui need kriitilised märkused (et mitte öelda lapsused) kõrvale jätta, siis tervikuna oli Krulli tekst hästi komponeeritud ja läbi mõeldud. Selles mõttes on akadeemilise ajaloo järjekordne köide oma ülesande lausa üllatavalt hästi täitnud, pannes mitmesuguseid inimesi mõtlema ajaloo tähenduse ja sellega seoses ka iseenda ja tolle kurikuulsa "meie" tegeliku sisu nagunii lootusetust sasipuntrast.

Eespool mainitud tellimustekstidega haakus ka kirjanduskülgede seekord ainuke lugu, milles üüratu arv Eesti kultuuritegelasi avaldas mõtteid, kas etteantud teema mõjub inspireerivalt või pärssivalt. See on samuti mulle üsna hingeminev teema: lõppeks nii omal ajal ajakirjanikuna kui ka praegu vabakutselise tõlkijana on ehk suuremgi osa tehtud töödest olnud üht või teist pidi tellimustööd. Nende kümnete Eesti kultuuritegelaste seas, kes küsimusele olid vastanud, leidus muidugi kõiksugu arvamusi ja ka kõiksugu vastuseid, millel omavahel alati ühisosagi õieti polnud rohkem kui samune sõna "tellimus". Kui ma ise peaksin sellele küsimusele vastama, siis kõlaks see ilmselt umbes nii. Tellimustööd on normaalne elu ja tegevuse osa ning tihtipeale on väga hea, kui ees on nii teema, tähtaeg kui ka maht, sest see võimaldab mõtteid kontsentreerida ja süstemaatiliselt esitada, milline oskus on üpris vajalik muudeski eluvaldades. Teiselt poolt tähendab tähtaeg vähemalt minu puhul üsna paratamatult seda, et algul on aega küllalt ja siis ei ole enam aega sugugi. Mistõttu ma olen üha enam hakanud isegi siis, kui tähtaeg on kokku lepitud, seadma endale varasemat tähtaega ja võimalust mööda (mida paraku just alati ei õnnestu teoks teha) sellest ka kinni pidama. Enamasti tekib ka pärast töö lõpetamist veel õige mitu head ideed, mida või kuidas oleks võinud öelda, ja sellise topelttähtaja korral on lootust neid ehk ära kasutada (või siis teksti uuesti ette võttes leida, et need ikka ei sobi, ja nad lõplikult universumi prügikorvi heita).

Rannuti Mart oli kokku võtnud keeleaasta 2012, mis ei sisaldanud küll mulle kui keelehuvilisele märkimisväärselt uudset teavet, aga üht-teist siiski. Nii näiteks tuletas see meelde, et möödunud aastasse langes nutitelefonide rakenduse valmimine, mis loeb ette uudiseid. See on midagi, mida peaks uurima, võib-olla saab seda kuidagi ära kasutada ka näiteks KDE töökeskkonda vähemalt mingigi eesti keelt arvestava kõnesünteesi- ja/või -tuvastuslahenduse tekitamiseks, sest praegu on küll isegi mitu rakendust, mis üht või teist pidi kõnesünteesi/tuvastust pakuvad, aga seniajani on eesti keel olnud üks neist, millega neis rakendustes pole midagi peale hakata (kui just ei taha kuulata mis tahes muu keele hääldusega eesti keelt, mida ju nalja pärast võib paar korda kuulata, aga mis muutub kiiresti väga tüütavaks).

Huvitav oli lugeda ka kolme mehe vestlusringi andmekaitse teemal, seda just seoses teadustegevusega, ajendatuna Euroopa Liidus kavandatavast üleliidulisest andmekaitsereformist. Selles pälvis kõige enam mu tähelepanu järgmine Valge Jaagu mõte, mis kindlasti väärib edasiarendamist ning lahti- ja selgeksrääkimist:

Juba praegune isikuandmete kaitse seadus, milles on sätestatud delikaatsete isikuandmetena rassiline kuuluvus, maailmavaade ja kuuluvus ametiühingusse, on eluvõõras. Selle alusel keelatakse juurdepääs ka EKP liikmete toimikutele. Need regulatsioonid ei arvesta meie ajalooga. Kujutage ette, et 1946. aastal oleks Saksamaa denatsifitseerijatele keelatud juurdepääs NSDAP liikmete toimikutele. Ma ei ütle, et EKP liikmete toimikutele peaks ilmtingimata kõigil juurdepääs olema, kuid meie ühiskonnas on see läbi vaidlemata teema.

Eriti rangelt jõustades võiks see ju tähendada üldse näiteks lõppu poliitilisele (lähi)ajaloole või vähemalt selle mõttekusele, sest kuidas näiteks uurida CDU tegevust Bayreuthis või Reformierakonna valimiskampaaniaid Lüganusel, kui vastavaid materjale saab salastada viitega niisugusele seadusele? Aga eks need küsimused on tekkinud teistelgi ja andmekaitsereform pole veel lõpule viidud.


Loetud: Sirp, 25.01.2013
Vaadatud: Doktor Who (Universal), Tagasi tulevikku 2 (Universal)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tänagi tõi mõningase katkestuse veel ühe artikli tõlkimine Diplomaatia hüvanguks. Paistab, et ilmad hakkavad talviseks kiskuma: tuli juba aknad kinni panna, sest toas hakkas natuke jahe ... Täna räägiti lausa, et olla lumi maha tulnud ja talv alanud või miskit, mille kohta mul endal küll andmeid pole, sest välja ma ei jõudnud, aga temperatuurilanguse tõttu võib seda täiesti uskuda (muidu näeks ju ehk aknast, aga remondimehed on praegu usinalt aknad kilega katnud ...)

Ma natuke pelgasin, et kui paar nädalat on Sirbis olnud juttu Kirjanike Liidu juubeli teemal ja sestap palju lugemisväärset, siis täna võib olla juba päev, kus järsku tundub leht päris tühjana, aga pidin meeldivalt pettuma: mitmesugusest kirjandusest ja raamatutest oli kohe palju juttu ja head.

Otsa tegi lahti Fungi Karlo, kes mulle on meelde jäänud rohkem filmikriitikuna, aga kes nüüd oli võtnud arvustada ühe norralase filosoofilist raamatut "Igavuse filosoofia". Et ma raamatut pole lugenud, siis seda põnevam oli lugeda sellest ajendatud mõtteid. Eriti huvitavad tundusid põiked selle mõiste või kuidas seda öeldagi juurde, mis mullegi mõnel korral mõtteainet on andnud ja mida eimiskiks või olematuseks nimetada võiks (kui vaid sõnad suudaksid tabada seda, mida kõikehõlmavuse tõttu tabada justkui ei saagi ...)

Vähemalt sama huvitav oli Paku Triinu kirjutis Krulli Hasso "Jumalanna pesa" ainetel, mis sisaldas piinavalt vihjeid mingile tänapäevasele jumalannakultusele ehk asjale, mis ju nagu võinuks olla kunagi radari alla jäänud, aga millest ma ometi mõhkugi ei tea. Igatahes nauditav lugemine oli ja hoolimata artikli kriitilisusest ajendas see mind mainitud Krulli Hasso teoseid vähemalt mentaalselt lükkama nende hulka, mis vajaksid lugemist kui mitte esimeses, siis vähemalt poolteisendas järjekorras.

Väga huvitav oli lugeda ka Isotamme Jaani sulest ühest, võiks öelda et sisuliselt tundmatust eesti luuletajast Enn Uibost, keda ta, nähtavasti põhjusega, märterpoeediks nimetab. Isegi nii tundmatu paistab see mees olevat, et näiteks eestikeelses Vikipedias on teda vaid paar korda mainitud, samal ajal kui saksakeelses on ta kohta lausa terve artikkel. Millest (sellest artiklist siis) jääb küll mulje, et Sirbi artiklis väidetu, nagu olnuks "Enn Uibo ainuke eesti luuletaja, kes saadeti vangilaagrisse surema oma loomingu eest [...] luuletaja Enn Uibo tapetigi eesti keeles luuletamise pärast", kuna teisi saadetud ja tapetud vabadusvõitluse või lausa eimillegi eest, ei pruugi päris õige olla - aga ilmselt mitte ka läbinisti vale.

Lausa kaks lehekülge oli aga pühendatud intervjuule Luige Viiviga, milles erilise tähelepanu all olid kuukümnendad aastad, needsamad, mida nii mõnedki kuldseteks ja veel teab milleks nimetavad. Ma kujutan küll ette, et kogu nauditavast olustiku ja melustiku kirjeldusest ning oma noorpõlve tundlemistest rääkimisest hoolimata tõusevad kümned "kuldsete" ja "vabade" kuuekümnendate apologeedid ja propageerijad tagajalgadele või kõrgemalegi ja pistavad valjul häälel protestivalt pröökama, kui loevad:

Kuuekümnendad pole kuldsed, vaid on piinlik mälestus sellest, kuidas inimene vanglaga harjub ja vangis oleku häid külgi hakkab otsima. Kuuekümnendad on pigem häbi kui uhkus.

Bachmanni Talis oli võtnud teaduskülgedel käsitleda ühe viimastel aastatel eriti humanitaarteadlaste poolt teravalt kritiseeritud teema, nimelt viitamise (kriitika aluseks on muidugi mitte viitamine kui selline, millest kahtlemata on ka humanitaarteadlased kangesti huvitatud ega ole sugugi selle vastu, vaid viitamise arvestamine peagu ainsa käsulaua ja mõõdupuuna, mille alusel raha ja muid hüvesid jagada ...). Põhimõtteliselt jõudis Bachmanngi järeldusele, et viitamine on küll üks olulisi teadlase tegevuse tulemuslikkuse näitajaid, aga siiski ainult üks veel õige mitme teise kõrval. Mis tundub päris mõistliku seisukohana.

Kui tavaliselt kipub Märka Veiko oma meediaarvustustes tublisti võlli üle vindi keerama, siis seekord oli ta vaatluse alla võtnud mitu nii-ütelda tõlkeajakirja, mis viimastel aastatel on eestikeelsena ilmuma hakanud (Imeline Ajalugu, Imeline Teadus, Intelligent Life, National Geographic) ja neid päris positiivses valguses vaadelnud. Ma ise olen neist Imelise Ajaloo tellija ja võin päris nõustuda Märka hinnanguga, et see täidab märkimisväärse tühiku emakeelses ajakirjanduses, mida ehk kunagi üritas täita Kleio, mis aga peagi rohkem "akadeemilistele" radadele suundus, moondudes lõpuks juba päris "akadeemiliseks" Ajalooliseks Ajakirjaks (nagu on ka konkureeriv väljaanne Tuna). Nii et sellise populaarteaduslikuna, nii-ütelda laiadele massidele suunatud ajakirjana on see tõesti täiesti oma koha leidnud, rääkimata sellest, et üldiselt on selles kirjutatu tase päris hea nii sisuliselt kui keeleliselt (kaks asja, mis mõnigi kord kipuvad eriti nii-ütelda populaarses kirjanduses tublisti lonkama).

Ja lõpetuseks oli kahtlemata ajaloohuvilisele mõnus lugeda ka Levini Mai lugu ühest kuulsamast Eestiga seotud kunstiinimesest Michael Sittowist käsitlevast suurteosest. Nojah, artikkel oli küll nimekülluse ja tiheduse tõttu veidi raskepärane ning nõudis süvenenud lugemist, et kõigest täpselt aru saada, aga see ei kahandanud siiski põnevust kõigi nende atribueerimiste ja muude mõtete vahel seiklemisel.

Loetud: Sirp, 26.10.2012

Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mida ma juba kolmandat päeva ühtejutti kärpisin väikese väljaskäiguga, mille sihtkoht ja täpne sisu jäägu siinkohal nimetamata, aga mille kohta võib siiski öelda, et märkimisväärsest finantskulust hoolimata täitis see täpselt oma eesmärgi.

Tänane Sirp oli üllataval kombel lausa pungil lugemist - nähtavasti on valimised nii lähedal, et tarku sõnu sel teemal enam pole mõtet teha :-)

Äärmiselt asjalik ja võiks lausa öelda, et definiitne arvamus riikidevaheliste ajalookomisjonide (millise mõtte käis mäletatavasti mõne aja eest Eesti poole suunatuna välja siinne Venemaa suursaadik) osas oli pärit Mertelsmanni Olafi sulest. Lühidalt võib selle kokku võtta tema enda sõnadega: "Ärge jamage ajalookomisjonidega, tehke reaalset uurimis- ja publitseerimistööd." Sellele võib ainult kõigi jäsemetega alla kirjutada - mitte et sellist komisjoni luua ei võiks, kui keegi (loe: mõlemad pooled) selle järele tungivat vajadust tunnevad, aga eelkõige on oluline see, et olgu komisjon või mitte, tehtaks reaalset tööd ja uuritaks ajalugu ja mitte ainult ei uuritaks, vaid ka avaldataks uurimise tulemusi.

Väga huvitava intervjuu oli Kaaristo Maarja teinud Krulli Hassoga. Pealkiri "Ajalooline aeg on üks vimma ja vihavaenu pesa" võib ju viia mõtted teab millele, aga kui arvestada, et ajaloolise aja vastaspool on antud juhul müütiline aeg ehk aeg enne igasugust ajalugu, aga ka selle kõrval, taga, ees, peal ja all, siis oma tugev uba selles kindlasti on. Teisegi tema mõttega võib igati nõustuda. ehkki rahvuslus ja rahvusriik olid kindlasti omas ajas olulised ja vahest edumeelsedki ideologeemid, on nad oma aja üsna ära elanud. Vähemalt minu jaoks kindlasti: ma tunnistan küll end kindlalt eestlaseks selles mõttes, et ma kõnelen eesti keeles ja kirjutan selles ja enamasti isegi mõtlen, aga ma ei tunne erilist kokkupuutetunnet teistega, kes ennast samuti eestlaseks nimetavad ja sellel hoopis mingeid muid aluseid näevad kui keel; no ja riikluse mõiste on musugusele anarhistile üldse selline vähevastuvõetav nähtus... See ei olnud muidugi selle intervjuu läbiv teema, nii et mõtlemapanevat on seal küllaga muudki.

Päris hea oli lugeda ka esimest rubriiki küsimusega "Mida ootate?", mis oli mõistagi suunatud valimistele, aga millele vähemalt avalöögi teinud kolm keeleinimest, võiks öelda, täiesti apoliitiliselt, tõstes esile rohkem probleeme, mis on olnud ja mis ilmselt ka jäävad, sõltumata sellest, kas on mingid valimised või mitte ja kas need toovad kaasa mingeid muutusi riigivalitsemises või mitte.

Lausa põnev ja oma ajaloolise tausta poolest väga huvitav oli Peterburi Jaani kiriku taasavamisest tõukunud Michelsoni Helle pikk lugu, mis rohkem kui kirikust kõneles Peterburi ja eestlaste seostest. Sealt võis leida ka huvitava tõlgenduse Matissovi saare kui Madise saare kohta. Ajalooliselt olla see küll pigem tulenenud mingist kohalikust soome päritolu veskiomanikust Matiasest, aga noh, eestilik tõlgendus kõlbab ju ka :-) Naljakas oli ka nii-ütelda kultuuridevaheline kommunikatsioon: kui kiriku taastamiseks korraldati talgud, siis vene keeles kutsuti inimesi "laupäevakule" (subbotnik). Aga nende mistsellide kõrval sisaldab lugu rohkelt huvitavat lugemist.

Samamoodi äärmiselt huvitav oli Kangro Maarja kirjeldus sellest, kuidas ta Udmurdimaal etlemis- ja muidureisil käis ja mida kõike ta seal nägi ja koges. Sellised sissevaated on lausa hindamatu väärtusega, eriti kui ise ei ole pikemat aega kohapeal käinud - ja muidugi ei tasu unustada, et kirjandusinimesena oskab autor ka väga hästi kirjutada!

Lausa hämmastav oli avastada, et isegi kunstilehekülgedel jagus sedakorda lugemist. Muidu on seal enamasti rohkem või vähem tarkade sõnadega juttu kõikvõimalikest näitustest, mis mulle väga pinget enamasti ei paku, silm vaid libiseb üle, aga sedakorda oli käsile võetud mu meelest kunstitegemise üks põhialuseid (kuigi läbi kõlas ka mõte, et enam see nii väga ei pruugi nii ollagi), nimelt joonistamine, see kõige tavalisem joonistamine. (Õieti oli lausa kaks artiklit, üks rohkem joonistamise õpetamise probleemidest, teine, küll taas näitusest tõukudes, aga seda vaid põgusalt mainides, veidi laiemalt)

Kui mõne aja eest tekitas Nokia ja Microsofti koostöö mõningaid muremõtteid selles osas, mis saab edasi mõne aasta eest Nokia alluvusse läinud Qt-st (mis on lisaks uuele ja alles pooleldi ilmavalgust näinud Meego platvormile muu hulgas aluseks ka näiteks KDE-le), siis nüüd paistab, et tunded on rahunenud ja ei Qt ega KDE tunne ennast kuigi ohustatuna. Nojah, Nokia toetus võib ju küll väheneda või isegi kaduda, aga nende vanker on varemgi ilma selleta veerenud ja võib veereda ka edaspidi, kui vaja peaks olema. Vähemalt nii võib välja lugeda KDE, kui nii võib öelda, ametlikust seisukohavõtust, mille on väljastanud KDE-d haldava ühingu juhatuse esimees.


Loetud: Sirp, 04.03.2011
Vaadatud: Kälimehed (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3), Starship Troopers 3: Marauder (Pro7)