Reedesed mõtted

Ääretult pikk päev, mis lõppes alles siis, kui mõni juba nähtavasti valmistus laupäevagi lõpule lähenevaks kuulutama - aga sellest hoolimata tubli tööpanusega.

Algas ent see tõlkijate sektsiooni järjekordse kokkusaamisega, mis sel korral oli pikk ja kaheosaline. Esimene osa oli nimelt aastakoosolek, mis sel korral - jah, lausa kolm aastat on asutamisest möödas ja see tähendas ühtlasi algul valitud juhtkonna väljavahetamise vajadust või vähemalt valimiste korraldamist - päädis uue esimehe ja juhatuse valimisega. Tamme Triinu, kes kolm aastat usinalt ja mu meelest igati edukalt oli sektsiooni juhtinud, teatas oma väsimusest ja tagasiastumisest (mis küll ei päästnud teda sugugi juhatusse valimisest), ning nii valiti peaaegu täielise üksmeelega uueks esimeheks Martsoni Ilona. Ka juhatus sai korraliku uuslihvi. Eks siis vaatame, kuidas uued luuad pühkima hakkavad: igatahes uue esimehe "programmilise kõne" põhjal suuri muudatusi oodata ei ole, pigem senise tegevuse jätkumist, mis on ilmsesti hea ja tore.

Nagu oli tore ka see, et sel koosolekul sai näha õige mitmeid inimesi, keda tavapärastel teemaseminaridel ja kokkusaamistel nii väga ei kohta - samal ajal või õigemini pisut varem oli käinud ka kirjanike liidu üldkogu ja teatavasti päris suur osa tõlkijate sektsiooni (mis ju õieti ongi samuse kirjanike liidu sektsioon) liikmetest kuulub ühtlasi kirjanike liitu, nii et eriti kaugema otsa rahval oli hea võimalus kaks kärbest ühe hoobiga pinisema panna.

Ent see polnud kõik, nagu öeldakse parimates telereklaamides. Aastakoosolek peetud ning kirjanike liidu pidulauas pisut head-paremat maitsta lastud, järgnes ka tavapärasem teemaseminar, millel seekord olid osalema soostunud piiblitõlgete, kuidas öelda, koordinaatorid ja juhid ja hinged Pauli Toomas ja Ernitsa Tauno. (Kui viimane nimi peaks võõras tunduma, siis jah, teda tutvustati kui hetkel viimase piiblitõlke, selle, mille valmistasid jehoovatunnistajad, koordinaatorit.) Nende kahe vestlusring oli ääretult huvitav, nii sellepärast, et mõlemad rääkisid väga hingestatult ja põhjendatult piibli tõlkimisest (ja oma mõnevõrra erinevatest, kuid laias laastus ometi päris sarnastest lähenemistest sellele), kui ka sellepärast, et mõlemad oskavad hästi tempida tõsist juttu terakese huumoriga, kui ka sellepärast, et see vestlusring ajendas publikut, kes ju valdavalt tõlkijad - ja teatavasti piiblist tõlkimisel väga sageli mööda ei pääse, ikka on need välismaised autorid ühel või teisel moel seda tsiteerinud või kaudtsiteerinud või vähemalt kasutanud väljendeid, mis just sealt pärit -. päris aktiivselt ka ise kaasa lööma, algul ehk rohkem küsimustega, hiljem ka omapoolsete mõttearendustega. Ja et pärast vestlusringi oli ka võimalus samune uus piiblitõlge endale soetada, siis no mida sa hing ikka veel tahad!

Koju jõudes ootas aga ees Sirp, mis kas juhuslikult või nädalase pausi tõttu sisaldas seekord üsna mitu huvipakkuvat lugemist. Lehte alustas vägevalt ja (nagu sageli) võitlevalt Sirbi keeletoimetaja Künstleri Aili, mõistagi keelest kõneldes. Loos oli loomulikult palju häid mõtteid, aga ma tahaksin juhtida tähelepanu ühele, kus mu meelest pisut üle võlli oli mindud ja pandud.

Nimelt võttis ta muu hulgas ette ühe nähtuse, mis pigem keeles loomulik tundub - sõnalõppude, eriti e-hääliku reduteerumise või lausa kao. kõik need hommä, polä, kümmä (tema kirjapildis) kahtlemata erutavad, lausa ärritavad keeletundlikku kõrva - aga ma olen sama veendunud, et kunagi vanemal ajal oli samamoodi neid, kes kuidagi ei suutnud mõista, miks "noored" nii imelikult kõnelevad ja ütlevad jalg, mitte jalga või uus, mitte uusi jne, rääkimata juba sellest, et mõned eriti vastikud kaotasid lausa pool sõna ära ja ütlesid laulma, mitte, nagu kord ja kohus, laulamahen.

Olgu, ma tean, et ma siinkohal utreerisin, muidugi, aga ma ei ole sugugi kindel, et lõpu-e redutseerumine on midagi sellist, mille vastu oleks märkimisväärselt mõtet võidelda - ja vaevalt saab selles ka süüdistada inglise või mis tahes muu võõrkeele mõju, ehkki seegi võib ju teatavat toimet avaldada, pigem on see asi, mis kulgeb keele enda täitsa loomulikust arengust johtuvalt: kui lühem vorm ei takista mõistmist, siis juba puhtpragmaatilistel kaalutlustel see ka tasapisi peale jääb (nagu on tulnud, et jääda, lühike sisseütlev, i-mitmus ja muud sellised nähtused).

Pikalt ja põhjalikult oli võtnud hiljutist baltisaksa valgustusaegsele kirjasõnale keskendunud artiklikogumikku käsitleda Lotmani Piret. Huvitav oli seda võrrelda ühes viimases Akadeemias sama teose kohta arvata võtnud Viidingu Kristi kirjutisega: kui muidu hindavad mõlemad ühtmoodi kõrgelt enam-vähem kõiki artikleid ega leia suurt midagi ette heita (Viiding küll mainib kurvastava puudujäägina registri puudumist, millega võib kindlasti nõus olla), siis lahknemine toimub ühe mõnes mõttes uudse artikli puhul: erootilisust valgustusaja kirjameeste loomingus vaadelnud Ulrike Plathi kirjutis on Viidingul hinnatud suurepärase näitena uudse vaatenurga sissetoomisest, samal ajal kui Lotman viskab õhku sügava kahtluse, kas niimoodi ikka on mõtet teha.

Juba mainitud Viidingu Kristi on aga ka tänases Sirbis sõna saanud, tõsi küll, mitte selle valgustusajastu teose, vaid hoopis Boccaccio "Madonna Flammetta eleegia" tõlke asjus. Kusjuures teosest endast väga palju juttu ei olegi, küll aga selle tõlkimisest, veel täpsemalt asjaolust, et kuigi teos on kirjutatud itaalia keeles, vajanuks selle tõlkija ja/või toimetaja kindlasti korralikku ladina keele oskust ja ladina/antiikkultuuri tundmist. Sest ilma selleta, jah, ei tule asi üldse hea välja: võib-olla tõlget kui sellist päris otseselt teadmatus ei kahjusta (ehkki võib juhtuda ka sedagi), aga kommentaaride osa, mis niisuguste maailmapärandi ja seeläbi valdavalt ükspuha millisest tänapäeval lugejast küllaltki kaugel seisvate teoste puhul igati hädavajalik on, võib küll tugevasti kannatada ja seeläbi ka paremat mõistmist segada. Nojah, olgu, ilukirjanduses paremal juhul on teos ise selline, mis mõjub ajast aega ja üpris sõltumata parajasti ümbritsevast, aga sealgi kipuvad ikka sageli autori kaasaja reaalid kaasa mängima, mis muu aja lugejale seletamist vajaksid. (Veel enam ja eriti kehtib see muidugi mitteilukirjanduslike teoste kohta: kui ehk Gilgameši eeposest või Rolandi laulust võib ka ilma kommentaarideta mingi emotsiooni ja mõistmise kätte saada, siis näiteks vanema aja loodusteaduslikud kirjutised või kas või kroonikad on jätavad ilma põhjalike kommentaarideta enamasti täiesti nõutuks, on vaat et lausa mõistetamatud, isegi kui sõnadest aru saab.) Nii et igati võib nõustuda autori üleskutsega:

panen kõigile tulevastele tõlkijatele südamele, et juba stuudiumi ajal oleks mõistlik eestindamata renessansi- ja varauusaja kirjanduse hulka silmas pidades läbida ülikoolis vähemalt süsteemne antiikkirjanduse, minimaalsest mahukam ladina keele ja antiikmütoloogia kursus.

Sümpaatne oli Sirbi veergudel lugeda Kõrvitsa Greete järelehüüet Pratchetti Terryle - selle lehe kohta üsna haruldane, et ulmest üldse kirjutatakse, eriti veel välismaisest ja, kuidas öelda, nekroloogi kujul. Eks ta kahtlemata suur (ulme)kirjanik oli, kindel see, ehkki mulle tema naljatlemine sugugi ei istunud, ja järelehüüet ka eestikeelses kirjasõnas väärib.

Üks numbri iseäralikumaid kirjutisi oli Tali Margareti pikk, lausa kolmele leheküljele ulatuv lugu pealkirjaga "Protestilaine maailma ülikoolides". Loo põhiosa, Hollandi ülikoolide protesti tutvustamine ja lahtiseletamine, oli igati asjalik, aga mulle jäi täiesti mõistetamatuks, miks olid siia segatud veel mitmel pool mujal esinenud üliõpilasrahutusi või -erutusi: ütleb ju ka autor ise, et nende põhjused on hoopis milleski muus kui Hollandis, aga justkui tahaks ikka rõhutada, et need on ometi mingil tabamatul moel seotud. Kas 1968. aasta on siis nii tugevasti "kultuurimälus", et sellist vägivaldset seost tõmmata? Sest õigupoolest, ma usun, on ehk raske leida viimastel kümnenditel aastat, mil kuskil maailma nurgas poleks mõnes ülikoolis õppurite proteste esinenud, aga neid on ikka raske niimoodi ühte siduda. Mis muidugi ei tähenda, et mainitud loo põhisisu ehk Hollandi noorte tudengite probleemide kajastamine kuidagi halb oleks, vastupidi, väga tänuväärt on sellest ka maakeeles kirjutada.

Väga põnevat meenutuslikku materjali sisaldas Heaposti Leiu kirjatükk, mis formaalselt oli pühendatud Margi Karini postuumselt ilmavalgust näinud teosele "Soome-ugri rahvaste füüsiline antropoloogia", mis kahtlemata on üks selle inimteaduste haru suursaavutusi, arvatavasti ka üleilmses mastaabis. Ega raamatust endast palju ses loos juttu ei ole, aga autor ütleb algul kohe ka ise ausalt välja, et "sel [ilmumise] puhul heidaksime pilgu raamatu saamise tagamaadele". Ja need tagamaad on päris põnevad, eriti ekspeditsioonide kirjeldused. Tasub lugemist - nagu mõistagi ja kindlasti ka raamat ise, mis oma põhjalikkusega peaks mu teada selgitama või lausa kummutama nii mõnedki senised (oletuslikud) arvamused.

Mõnikord on päris vahva ja tore heita pilku mõne loomeinimese töötuppa, olgu siis otseses mõttes (jah, kui muud ei saa, siis majamuuseumidki ajavad ju asja ära) või ka kaudsemas mõttes. Tänases Sirbis pakkus selleks võimaluse intervjuu (noor)kirjaniku Välja Linda Mariga, kes avaldab väga mitmesuguseid mõtteid nii oma loomingu kui ka maailma ja üldse kohta. Vähemalt mulle oli see ääretult huvitav lugeda.

Vist tuleks ära mainida ka kirjutis ühest vastsest ajakirjast nimega Neoonmust, kuigi selle kirjatüki puhul ei osanud ma (jah, ajakirjast ei olnud ma isegi midagi kuulnud varem) õieti seisukohta võtta, kas siin kirjutatakse vaimustusega omamoodi paroodiaväljaandest või on see tükk ise paras paroodia või mis. Võib-olla peaks selle ajakirja hankima ja oma silmaga kaema? Võib-olla ...

Numbri lõpetas aga kolmas killuke rubriigist "Raminagrobis mäletab" ehk Sirbi minevikust. Sel korral oli see küll kuidagi imelikult kirja pandud, väga visandlikult ja katkendlikult, nii et head muljet ei jäänud ja palju targemaks samuse Sirbi mineviku osas ka ei saanud. Aga noh, üht-teist loos siiski oli, kas või loo juures olev pilt, mis pakkus mõneks hetkeks nuputamisvaeva :-)

Ja nüüd võib ainult veel kord korrata: ja see pole veel kõik! Sest ühel hetkel seisis mu ees dilemma: kas üritada tunnike magada või olla parem ühtejutti pikalt üleval - ja ma otsustasin mõistagi viimase kasuks. Nimelt oli täna samal ajal kõigi nende mind Tallinnas hoidnud üritustega ka üks üritus Tartus, mis mulle oli silma jäänud selle poolest, et lisaks kõigele muule esitleti seal üht raamatut, mis tundus olevat huvipakkuv.

Mul õnnestus komandeerida sinna üks tuttav, et ta raamatu üritaks hankida. Mis, nagu selgus, ei olnudki lihtne ülesanne, sest seda vist müüki ei paisatagi, vaid ongi teine selline raamatukogudele saadetav või midagi sellist. Aga tuttav nägi vaeva ja sai siiski selle raamatukese enda valdusse ja ühtlasi ka kohe mulle teise tuttavaga teele panna. Kes pidi jõudma Tallinnasse keset sügavat ööd ühe esimese Tartust tuleva bussiga. Mistõttu ma olingi nagu kakskümmend kopikat kell kaheksa hommikul bussijaamas kohal :-) (sest kuigi vahepeal oli ilmunud abipakkujaid, kes olid nõus ka selle raamatu ajutiselt enda hoolde võtma, suhtusin ma neisse ikka nii haruldase trükise puhul väga suure umbusuga ega tahtnud midagi juhuse hooleks jätta). Jah, muidugi olin taas koju jõudes juba päris väsinud, aga ikkagi õnnelik, sest raamat oli käes!


Loetud: Sirp, 10.04.2015
Vaadatud: Elas kord ... (Fox), Ülisalajane (Sony TV), Keeris (TV3)

Ilmunud tõlked: Konstantin von Eggert: praegused fašismiga võitlejad ei riski millegagi (Postimees, 10.04.2015)

Reedesed mõtted

Üpris napi tööpanusega päev, mille peamiseks nappuspõhjuseks oli tänasele langenud järjekordne tõlkijate sektsiooni teemaseminar.

Hennoste Tiit ei kõnelnud küll kuigi palju otseselt tõlkimisest, aga tema ülevaade netikeelest või, nagu ta eelistas pigem öelda, kiirkeelest oli ometi päris huvitav - osaliselt mõistagi kuuldud ja osaliselt iseenese tarkusest tuletatav, aga siiski kenasti kompaktselt kokku võetud. Ja andis muidugi mõtteainet: jah, mul ei ole oma ampluaas märkimisväärselt selliste tekstidega kokkupuudet, kus netikeel võiks üldse esineda, aga eriti moodsa ilukirjanduse tõlkijatel võib selline asi küll tasakesi hambaid ja ajukurde murdma hakata - lõppeks pole ju kuhugi kadunud päriselt ei selline žanr nagu romaan kirjades ega ka komme ilukirjandusteoses kirju tsiteerida. Mis siis tänapäeval pigem on samused elektroonilised kirjad või isegi nõnda-ütelda kiirsuhtlus-kirjavahetus, kus vähimagi autentsusetaotluse korral kahtlemata see neti/kiirkeel sisse tuleb - ja kindlasti ka tõlkijatele omajagu peavalu valmistab, kas või juba selle Hennoste mainitud asjaolu tõttu, et neti/kiirkeel areneb hirmus kiiresti, mistõttu eilsed lemmikfraasid võivad homme arusaamatuna tunduda. (Õieti, eks on ju mulgi sellega teataval määral kokkupuudet, kuigi suhteliselt vähe, sest see kiirkeel pole ju midagi hirmus uut, sedasama võib leida ka näiteks keskaegsetest, mis mõnikord võivad lausa mitmesugustest lühenditest, suupärastest vormidest, väljajättudest ja muust sellisest lausa kubiseda.)

Õige kohati eelnevaga haakudes, aga valdavalt siiski oma rida ajades kõneles Soomre Mati huumori tõlkimisest. Mis on loomulikult maru keeruline, eriti äärmuslikemais vormes, näiteks peaaegu igal juhul tõlkimatud palindroomid või peaaegu samamoodi ainult üksikjuhtudel tõlgitavad kultuuripõhised imitatsioonid (ütleme, näiteks, mõne levinud lastelaulu töötlus või vanasõna ümberväänamine vms).

Rohkete näidetega varustatud ettekandest jäi mulje, et Mati ise eelistab pigem huumori adapteerimist, millega, tundus, mõned kohalolijad tingimata nõus ei olnud, aga eks ta ole, tõlkimises on alati olnud ja küllap veel õige pikaks ajaks, kui mitte igavesti, jääbki vähemalt kaks koolkonda: ühed, kes eelistavad võõrast edasi anda sihtkultuuriruumi oludesse paigutatult, ja teised, kes eelistavad samusesse sihtkultuuriruumi tuua sisse midagi (eeldatavalt värskendavalt) kergelt võõrast. Mõlemal on oma plussid ja miinused, mõlemad võivad anda parimal juhul vaimustavat sünergiat, mistõttu vaevalt saab tingimata ühte teisele eelistada, üldjuhul vähemalt (on kindlasti erijuhte, mitteilukirjanduses näiteks on selgelt eelistatav võimalikult vähene adapteerimine, ent ilukirjanduseski võib otsene ülekanne olla mõnikord vaimustav, teinekord jälle liigselt võõristust tekitav ja sestap asjatu).

Tänane Sirp jätkas selle aasta vinget algust oma sisukuse poolest, kuigi seekord pisut teisiti - tegu oli pigem mõneti teemanumbriga, kus asja kandis mind huvitanud teema, mis muutiski lehe sisukaks (samal ajal kui selle teema ehk autoriõiguste asemel olnuks midagi muud, siis võinuks vaat et lehenumbri päris tühjana maha kanda).

Alustuseks tuleks aga nentida, et kuigi Sirp positsioneerib end eelkõige kultuurilehena, ei pääse seegi, võib-olla paratamatult, muu elu mullistustest ja nii oli tänaseski lehes, nagu suhteliselt kindla regulaarsusega iga nelja aasta järel nii mõnigi selgelt (lokaal)päevapoliitilise tooniga lugu.

Olgu, nii enam-vähem juhtkirja tasemele tõstetud (vähemalt nende silmis, kes on pikemat aega Sirpi lugenud) Larmi Pille-Riinu lugu oli vähemalt kultuurpoliitiline, kirjanik Ivanovi Andrei ümber üles puhutud kodakondsussaaga järjekordne lõiguke, mis ehk senistest kõigest asjatundlikumalt probleemi lahkas ja ilmselgeid väiteid - kui juba see probleem nii suureks on puhutud - kodakondsuse andmise poolt leidis, ent Hindi Mati kaheleheküljelist pikka ja tüütut jauramist oli isegi natuke piinlik lugeda. Mitte et ta ei oskaks kirjutada, kas või pealkirja leida ("Eesti Nokia - negatiivne sünergia" on kahtlemata ligimeelitav ja peibutav) ja mitte et tal ei oleks nii mõnedki asjalikud mõtted loo sees ära öeldud olnud, aga ikkagi, nii pikalt kirjutada ainult sellest, kuidas Savisaare Edgari mahategemine on vale ja mahategijad "kallutatud jõudude küüsis" (ei, seda väljendit ta ei kasutanud, aga oleks vabalt ka võinud, mõte igatahes selline selgelt on), on tagasihoidlikult öeldes isegi Hindi Mati jaoks tuntav lati alt läbihüppamine. Ja ma ei hakka rääkimagi sellest, et loos andsid tooni mitmesugused ajast ja arust meemid, nagu peavoolumeedia (jah, kust seda tänapäeval enam leida, ah?, sõnavabaduse (küll selle põhimõtteliselt vildakaimas vormis ehk anonüümsete kommentaaride kujul) pidamine sootuks sõnavabaduse summutamiseks, sildistamise häbivääristamise sildi all ise siltide kleepimine ja nii edasi ja nii edasi.

Ent teiselt poolt oli see artikkel omamoodi ka sümptomaatiline, tuues otsekohe meelde pildi hoopis ühelt teiselt maalt ja sootuks teistsugusest poliitilisest elust. Jah, nii imelik, kui see ka esimesel pilgul ei tundu, sobib Hindi artikkel väga kenasti sellesse mustrisse, mis natuke teistsuguse valimistsüklite ülesehituse tõttu peaaegu lakkamatult käib Ameerika Ühendriikides. Eestis ei ole polariseerumine muidugi nii tõsine, siis on pisut enam kui kaks erakonda, mis võib pilti pisut ähmastada, aga võtted ja stiil on päris sama, eriti kui arvestada seda, et Keskerakond on end kas teadlikult või asjaolude sunnil (mis ei pruugi olla vastanduvad) just üritanudki omamoodi kaheparteisüsteemi tekitada - meie kui (alatine?) opositsioon ja see "teine" (tunne on vastastikune, ka teised erakonnad suhestuvad Keskerakonnaga samamoodi: meie ja see "teine"). Ja kaheparteisüsteemis käivad nähtavasti paratamatult (vähemalt nii paistab kõnelevat ajalugu) võitlused palju teravamalt kui süsteemis, kus sisendeid-väljundeid on tunduvalt rohkem.

Selles mõttes oli Hindi artikkel ühtpidi ebakõlaline ja -kohane, sest no ei ole suhtumine Savisaarde (ja ma julgeks arvata, et isegi mitte Keskerakonda) nii üheülbaline, nagu tema seda kujutada tahab (ja ma tegelikult ei tea kedagi, kes siiralt tahaks Savisaare nime 1980. aastate lõpu sündmustest "välja kirjutada" - teisiti näidata, jah, võib-olla, aga mitte elimineerida, sest see ei ole muul kui puhtalt kinnisilmi-ideoloogilisel põhjusel lihtsalt võimalik), teistpidi aga ülimalt valgustav: isegi kui samune Savisaar ja Keskerakond end tegelikult üpris konservatiivsena näitavad (jah, jälle üks ebakõla: formaalselt ju peaksid nad nagu asuma poliitilises tsentris, kuhu nad ka ise ennast kangesti liigitada tahavad, ja konservatiivid olema hoopis muud jõud, aga praktika näitab järjepanu muud, just seda, et Keskerakond mängib alalhoidlike tunnete ja uuehirmu peale), soovivad nad igati kasutada kõige "moodsamaid" valimiskampaaniavõtteid, isegi kui need ei taha hästi kohalikesse oludesse sobida ...

Aga jäägu see poliitika, ega sellest järgmise kuu jooksul nagunii ei pääse, arvatavalt ka kultuurilehe veergudel, otsesemalt või kaudsemalt, sest tänase numbri peamine huvitav osa moodustas uue kavandatava autoriõiguste seadusega seonduv. Nojah, mis kirjandusse või laiemas mõttes trükiteostesse puutub, siis selles osas ju uues seaduses midagi silmatorkavat ei ole (vähemalt mu arvates - ma olen seda silmanud, aga ei ole väga üksipulgi uurinud: ainuke selge erinevus tundus ses mõttes olevat isiklikuks mitteäriliseks otstarbeks tõlkimise eristamine omaette paragrahvina (varem oli see muidugi ka olemas, aga lihtsalt muu seas ära mainitud)), aga seda huvitavam oli lugeda, millised probleemid on ja mida ehk tulevikus enam ei ole teistes valdkondades.

Näiteks arhitektidel, kes äsja tegid väga jõulise avalduse Eesti ajakirjandusele, milles nõudsid alati arhitektide nime äramärkimist, kui juba arhitektuuriteostest kõneldakse (jajah, eks tõlkijad igatsevad ka ju seda: õnneks on aastatega asi paremaks läinud, aga nii mõnigi kord kõneldakse jätkuvalt tõlketeostest nii, nagu olekski need kohe originaalis eesti keeles kirjutatud, see tähendab autorist ja teosest, aga isegi tõlkija olemasolugi mainimata). Mis, jäi mulje vastavast artiklist, on üks arhitektide suuremaid muresid - ehkki veel suurem on pigem see, et arhitektid on seni heas usus muudkui parimaid projekte vorpinud, aga tellijad-ehitajad, kes rõõmuga need projektid vastu võtnud, pidanud paremaks neid oma äranägemise järgi muuta. Ja tulevases seaduses peaks see siis nüüd paremini ja etemini olema, loodetavasti vähemalt.

Seesama mure, paistab, vaevab ka filmitegijaid, kuigi neist kõnelevas loos on pearõhk ehk hoopis teine, nimelt filmidele iseloomulik üüratult paljude "autorite" olemasolu ja sellest tulenevad (eelkõige rahalised) probleemid. Milliste probleemide sisu jäi mulle pisut võõraks - sest näiteks raamatute puhul võiks ju ka kõnelda suurest meeskonnast, kas või kuni trükikoja koristajani välja, aga vähemalt tavapäraselt neid ikka "meeskonda" ei arvata, isegi mitte "tiitritest" ei leia -, aga küllap sel mingi tähendus siiski on, kui see nii suurt muret ja mõtlemisainest teeb ja annab.

Filmindusele oligi seekordses autoriõiguste "eris" ehk kõige rohkem tähelepanu pööratud: lisaks mainitule veel teist nurka heita tahtev Krabo Anu lugu, mis mu meelest jäi küll pisut skemaatiliseks ja hambutuks (kuigi ENSV-aegsete filmide problemaatikale osutamine oli väga tänuväärt - see teema puudutab ju teravalt ka muid valdkondi peale filmide), eriti aga Hermanni Eiki kirjatükk, mis Sirbi veebilehe liigituse järgi ka rubriiki "Film" on pandud, aga tegelikult palju laiemalt autorsuse teemat üldse käsitles.

Eiki loos oli üks huvitav mõte, küll mitte ta enda oma, vaid laenatud mõtlejalt Foucault't, nimelt et autori "teke" ei ole sugugi seotud samuse autori enda sooviga ennast kehtestada, vaid pigem teiste (nähtavasti eriti võimude) sooviga leida vajaduse korral patuoinas. Ma ei olnud seda teooriat varem kuulnud, aga põhimõtteliselt oma iva võib selles muidugi olla. Kuigi ma siiski omajagu julgeksin selles kahelda: tahtmine silma paista ja valjusti rinnale kloppides teatada "Mina tegin seda!" on küllap vähemalt sama vana kui soov teada saada "Kes kurat seda veel tegi?"

Lisaks mulle tundub, et kommunikatsiooni aina ja üha laienedes ja avardudes on see esimene soov pigem peale jäänud - mitte et teine kuhugi kadunud oleks, aga kui nüüd tänapäeva välja hüpata, kus potentsiaalselt igaüks võib end autoriks kuulutada (olgu, alati on neid, kes ühel või teisel põhjusel seda ei taha, ja sugugi mitte kogu maailm ei ole ka ei mentaalselt ega võimalustelt sellises olekus, et samust rinnalekloppimist kogu maailmale teada anda, veel mitte), on selle teise kihu teostamine hakanud juba sisuldasa mõttetuks muutuma: mitte et süüdistada ei saaks ja vajaduse korral ka karistada (ehkki seegi on aina enam üleilmastunud, ka puhtalt füüsilise liikumise mõttes, maailmas samuti üha keerukam), aga samune kommikatsiooni avardumine tähendab ühtlasi, et juba enne seda võib "süüdlane" leida küllaga mõttekaaslasi, järgijaid, austajaid jms ning süüdigi mõistmine ei pruugi midagi muuta, just samuste mõttekaaslaste, järgijate, austajate jms tõttu.

Sellele viitab ehk mitte nii otse, aga siiski oma loos ka Eik, kes nendib, et praegu "avaneb pilt keerukast olukorras, mis on sedavõrd tasakaalust välja, et endise asendi hoidmine on aina raskem, aga uus pole ka veel silmapiiril". Ja nii see on: nagu ma ütlesin, tungid kontrollida, olgu loojaid või loomingut või vähemalt selle levikut ei ole kuhugi kadunud, aga aina raskem on neid reaalselt teostada. Muidugi, vaevalt need õieti kunagi päriselt ja lõplikult kaovadki, sest see tung on ikka sees olemas ja ku ajalugu meenutada, siis ei ole ju tänapäevani päris lõplikult ja täielikult kadunud kuhugi, ütleme, ei Euroopa keskajale iseloomulik käsitöö ja kaubanduse range lahterdamine ja reglementeerimine (ehkki on tänapäeval pigem erandlik ja väga ahtake) ega näiteks suisa kogu ühiskonda päris rangelt lahterdanud ja reglementeerinud India kastisüsteem (ehkki pole enam õieti vertikaalne, nagu oli sajandeid, ehk lausa aastatuhandeid, vaid tänapäeval pigem horisontaalne ja sellisenagi tähtsust kaotamas).

Õieti sedasama kommunikatsiooni avardumise tingimustes murranguseisu jõudmist ja suunavalimise raskusi kajastas ka Halliku Martini lugu, mis puudutas lühidalt teadustegevuses tekkinud probleeme, ikka selle autoriõigusega seonduvalt. Eks ta on samal teemal varem ja pisut üldisemalt ka kirjutanud (Sirbis näiteks see lugu), nii et sel korral oli rohkem tegu kitsamate küsimustega, aga näiteks see, mis tänases loos oli öeldud õppejõudude loengumaterjalide kohta, näitas ikka päris skisofreenilist olukorda, mis võib kergesti tekkida, kui autoriõigust nõnda-ütelda täie raua ja tõsidusega rakendada.

Kirjandusestki oli lisaks mainitud poliitilise hõnguga "juhtkirjale" õnnestavalt palju huvitavat kirjutatud ja erilist heameelt tegi see, et just sellisest kirjandusest, mis ju nii hirmus sageli, kuidas öelda, tüüpilisele eestlasele silma ei jää. Samune Ivanovi Andrei oli pälvinud oma vist viimase eest keelde jõudnud raamatu "Bizarre" leheküljepikkuse arvustuse, aga veel paeluvam oli Pilve Aare lausa kaht lehekülge täitev usutlus ühe Leedu kirjandusteadlasega, jututeemaks Baltimaade vene(keelne) kirjandus tervikuna. Millest mina näiteks ei teadnud suurt midagi (mitte et ma nüüdki midagi märkimisväärset teaksin, aga see intervjuu teataval määral silmi siiski avas - ma mõtlen just eriti Läti ja Leedu koha pealt, sest Eesti vene kirjandusest on ikka ju aegajalt juttu olnud). Intervjuus oli mõistagi nauditavaid kõrvalekaldeid puhtalt kirjanduse väljalt ellu enesesse, millest tasuks üks osa lausa eraldi välja tõsta - mõtlema integratsiooni üle peaks see panema küll, võib-olla omajagu teisiti, kui muidu kombeks:

Integratsiooni kohta näitavad uurimused, et kõik näitajad sotsiaalse ja kultuurilise lõimumise ning keelelise kompetentsi tasandil lähevad järjest paremaks – ometi probleemid ei lahene. Nimelt on olemas veel omaette tasand, identiteedi tasand, ja mulle näib, et sel tasandil ongi asja tuum: ei ole positiivset identiteedikuvandit. Näiteks ma ise võin Leedus elava venelasena öelda, et on keeruline tunda end mugavalt ühtaegu nii selle riigi kodanikuna kui ka venelasena, need identiteedid ühitada. Räägitakse ju viimasel ajal sellisest asjast nagu poliitiline kujutlusvõime – see on seotud sellega, millised kujundid ja kujutelmad on inimestel. See polegi seotud inimese igapäevaeluga, ta võib oma naabritega väga sõbralikult läbi saada, olla abielus teisest rahvusest inimesega, kuid ometi võib tal seejuures peas olla täiesti erinev ettekujutus reaalsusest. Ja selles mõttes on kirjandus või avalikud tõsised ja sügavuti minevad diskussioonid väga olulised, et inimesed teadvustaksid, mida nad oma peas kaasa kannavad, miks nad formuleerivad oma positsioonid just nii ja mitte teisiti.

Äärmiselt mõnus oli lugeda eesti kirjanike järjekordsest "dessandist" Udmurdimaale. Kõige kirjandusse ja sõiduelamustesse puutuva kõrval jäi mulle aga teravalt kõrva miski, mida ma olen ka ise õige mitme veel Venemaale jäänud tuttava puhul tähele pannud: ääretu infonälg, mille taga aimub tõdemus, et näilisest infoküllusest, mis Venemaal ju tegelikult valitseb, ei ole seal ikkagi seda tõest ja õiget teavet. (Jah, seda isegi inimeste puhul, kes võimalust mööda jälgivad välismaiseid teabekanaleid!) Kes on elanud Nõukogude Liidus, mäletab seda tunnet hästi, liigagi hästi - ja nüüd on see tagasi tulnud. Õieti juba ehk oma viis-kuus aastat, võib-olla isegi veidi rohkem (minu peas seondub selle teke Moskva elumajade õhkulendamisega ja kinnistumine Beslani kriisi ajaga, aga noh, räägitakse, et süvenenud olevat see Gruusia ründamise järel - ju "kohalikud" teavad-tunnevad paremini). Siin, Eestis, on seda ehk isegi raske ette kujutada (jah, kui ei mäleta - või ei taha mäletada), mida näitas ilmekalt ju ka üks siinne eksperiment, mille käigus ajakirjanik üritas elada nädalakese "Vene inforuumis": ajakirjanik oli sunnitud tõdema, et nagu õhk oleks ära võetud, aga ilmselgelt ei suutnud ennast kujutada olukorda, kus see õhk on ära võetud mitte kümme päeva, vaid kümme aastat - jah, organism harjub teataval määral sellise "õhupuudusega", kohaneb, aga paratamatult püsib ka teadmine, et "tõde on kusagil olemas".

Põhimõtteliselt samast rääkis ka Piirsalu Jaanuse intervjuu kadunud Sobtšaki Anatoli lesega, mis ühtpidi oli kadunukese alles nüüd avaldatud raamatu tutvustus, aga teiselt poolt selge kriitika praeguse Venemaa võimu ja süsteemi vastu. Väga lugemist väärt intervjuu.

Sama nauditav oli üle tüki aja lugeda Medijaineni Eero kirjatööd, mis käsitles Tammani Tiina raamatut ühest kunagisest Briti luureagendist, kes oli ka Eestiga seotud. Lugu muidugi tõstatas rohkem küsimusi, kui neile oli selles või ka üldse võimalik vastata, aga eks luureteemaga see enamasti nii kipubki olema, et ka parimal juhul jäävad paljud asjad õhku rippuma - mitte asjata ei ole luure teine nimi *sala*teenistus ... Üks asi siiski tasub lausa eraldi ära märkida, millele Medijainen tähelepanu juhib ja mida pahatihti kiputakse ära unustama (meenutada võib kas või Meri Lennarti ümber seniajani käivat Nikolajevi-jama):

Vastavalt XX sajandi üldisele praktikale kasutasid riikide luureteenistused informatsiooniallikate tähistamiseks kas hüüdnimesid, numbreid või nende kombinatsiooni. [...] Omaette teema oleks analüüs, kes neist oli (kui üldse) mõne teise riigi salateenistuse „töötaja“ või agent? Pealegi näib nii Briti, aga eriti Ameerika inglise keeles samas kontekstis sõna „agent“ tähistavat riigivõimuga seotud olulist mõju (võimu, väärtust) omavat tegijat, mitte kindlasti ja ainult luurajat, spiooni või eriteenistuse töötajat.

Päris huvitav oli lugeda juba ammu üles kerkinud, aga mõne ülemaailmselt mõjuka isiku sõnavõtu tõttu alles äsja taas teravalt üles kerkinud probleemidest tehisintellektiga. Mu jaoks, kes ma olen teemat suhteliselt järjepidevalt üritanud jälgida, selles loos küll eriti midagi uut ei olnud, aga siiski oli mõneti vapustav (mõni ütleks kindlasti, et ehmatav ja kreepsu tekitav) lugeda arvamust, et tehisintellekti uurimisel ja arendamisel ollakse praegu just selles seisus, et edasine areng tuleb järsk ja kiire. Eks elame, eks näeme - singulaarsus on asi, millega on rohkem hirmutatud kui tõsiselt arutletud, mida see üldse tähendada võiks ...

Ja lõpetuseks on tore nentida, et samamoodi nagu mul eelmisel nädalal on too punklaulupeole riigi rahakotist jupikese eraldamise taunimine pannud kukalt kratsima ka teisi. Niineste Mart nendib oma vastulauses täiesti õigustatult, et punklaulupidu on nostalgiaüritus, ei kuidagi selline protestiüritus, millele oleks korraldajatel piinlik raha vastu võtta ja/või riigil imelik seda eraldada.



Loetud: Sirp, 06.02.2015
Vaadatud: Mis? Kus? Millal? (Kanal2), Elas kord ... (Fox)

Kolmabased mõtted

Tänase päeva nael oli kahtlemata väljaskäik sihiga külastada kirjanike liidu korraldatavat kirjanduslikku kolmapäeva, mille teemaks seekord oli "Tõlkija hääl" ja kus pidid esinema hiljutised kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali tõlkepreemia nominendid (kellest osa neist ka nüüd või varem samuse preemia pälvinud), täpsemalt Einbergi Veronika, Tomasbergi Leena ja Martsoni Ilona. Õigupoolest oli noid nominente ju rohkemgi, lausa kaks korda nii palju (ja kõik väga väärt tõlgete eest), aga paraku mitmesuguste asjaolude kokkulangemisel said vaid nimetatud kolm kohal olla. Ja kuigi ürituse intervjueerimise või vestlusringi juhtimine pool, kuidas seda nüüd öeldagi, omajagu lonkas, oli ometi päris huvitav kuulata, mida nad oma tööst ja tegemistest kõnelevad.

Eelkõige ja peamiselt keerles kogu jutt muudkui ikka ja jälle üles kerkinud väite ümber, nagu oleks tõlkimisest kõnelemine kui mitte võimatu, siis asi, mida ometi miskipärast ei tehta. Nojah, mainitud kolmik oma sõnaosavusega tõestas veenvalt, et see väide on puhtalt õhust võetud ega oma mingit alust - või kui üldse omab, siis vaid küsija peas ja mingi spetsiifilise asja kohta, mida võib-olla lihtsalt pole veel küsitud ja sestap ka vastatud.

Sest, kui nüüd enda mõtete juurde minna, ongi suur osa elust üht- või teistpidi tõlkimine: igal hetkel tõlgib inimene nähtut, kuuldut ja muudmoodi adutavat muudkui enda olemasolevasse ning lakkamatult kujunevasse meelelaadi, et olevale reageerida või reageerimata jätta. Ja õigupoolest on igasugune arvamus, taas kõige laiemas tähenduses, just sellesamuse tõlkimise tulemus. Nii et õigupoolest on igasugune argumenteeritud arvamus, mille puhul näidatakse ära sisend ja arutluskäik, kuidas tulemuseni jõutakse, juba rääkimine tõlkimisest. Ent mu meelest on ka siis, kui sellelt üldistavalt tasandilt alla laskuda selle juurde, mida tavapäraselt tõlkimiseks nimetatakse, piisavalt juttu olnud, kuidas seda tehakse, miks seda tehakse, milliste meetoditega, millistes tingimustes ja nii edasi ja nii edasi.

Mis muidugi ei tähenda, et tänane vestlusring oleks olnud liigne. Vastupidi, isegi kui tõlkimisest mitterääkimise väide mu arvates sugugi tõele ei vasta, on see tegevus nagunii väga individuaalne, mistõttu kuulda järjekordse tõlkija juttu oma tegevusest annab nii või teisiti mingi uue vaatenurga. Seda hoolimata sellestki, et nagu ütles üks kõnelejatest, poleks ta teise kõneleja asemel sama teost tõlkides nähtavasti midagi märkimisväärselt teisiti teinud - kui ka tema sõnu tõe pähe võtta - ja selles pole põhjust kahelda -, oleks peaaegu kindlasti lõpptulemus olnud ikkagi mingite nüansside poolest teistsugune. Sest kui ka tõlkimisel määrab eelkõige tooni originaali autor ja seepärast võivad kaks tõlget olla väga sarnased, on ometi igal tõlkijal, nagu õigupoolest ka igal lugejal, ikka oma isiklik arusaam sellest, mis paratamatult avaldub ka tõlkes, mõnes mõttes niisiis arvamuses originaalist.

Aga eks sai seegi tore üritus lõpuks otsa ning koduteel astusin läbi elukohalähedasest superhüpergigamegakaubanduskeskusest, kus mind ootas ees raamatupakike, mille sisu olgu ka siin lahti ja välja öeldud (lisaks veel paar raamatut, mis tegelikult jõudsid mu kätte pisut varem, aga mille omandamise fakti ma ei ole seni ajaveebis teatavaks teinud).

• U. Eco. Foucault' pendel
• R. Dawkins. Isekas geen
• M. Blanchot. Kirjandus ja õigus surmale. Valik tekste
• K. Paas, K. Krjutškova. Andrus Ansip - halva iseloomuga tark poiss
• S. Järve, V. Eskla. Puude ja põõsaste lõikamine
• G. Samuelsson-Brown. A Practical Guide for Translators. Fifth revised edition
• M. Lukens Noonan. Ühe mantli lugu

Loetud: Tehnikamaailm 5/2014
Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Pilvede all (Kanal2), Oborona Sevastopolja (PBK)

Ilmunud tõlked: Edward Lucas: valesti mõistetud Venemaa? (Postimees, 07.05.2014)

Reedesed mõtted

Nagu mõne aja eest, nii alustas ka tänast niigi ettenähtavalt rohke sebimisega päeva sootuks ootamatult ühes pisikeses, aga mõnusas seltskonnas äkitselt tärganud mõte kokku saada mõnes mõnusas toidu- ja ajaviitekohas, et lisaks niisama lobisemisele ka pisut kohvi ja koogikest maitsta. Milliseks kohaks mitmesuguste asjaolude kokkulangemisel valisime Kristiine keskuses paikneva Gnomo kohviku. Kokkusaamine ise oli, nagu arvata võiski, väga tore ja mõnus, inimesigi ilmus kohale arvatust vaat et pisut rohkemgi, aga nojah, koha enda kohta tuleb siiski öelda, et see polnud ehk mitte kõige parem mõte. Ega midagi väga ette heita sellele kohvikule ju ei ole, aga nähtavasti on koogid maitsvamad ja olemine üldse etem siiski sellistes kohvik-kohtades, mis selleks spetsiaalselt on mõeldud ega asu mitte mõnes hüpersupermegagigakaubanduskeskuses - nood otsekui nivelleerivad võimalikud boonused. Lihtsalt söögikohana, kus lõuna ajal kiiresti maitsev või vähemalt kosutav kõhutäis hankida, arvatavasti käib Gnomo küll asja ette, usun ma ometi.

Et järgmise kindlakellaajalise ürituseni oli veel aega, suundusin koos ühega mainitud seltskonnast, kel puudus vajadus tõtata tagasi või edasi tööle või muid kohustusi täitma, juba ühte sellisesse "päriskohta", täpsemalt siis Müürivahe tänava Reval Cafesse. (Teel sinna võis näha, et kevad on täies ilus puhkenud, isegi inimesed olid kohe teist nägu ja tegu - muu hulgas võis Vabadusväljakul näha üht noort naisterahvast jalutamas paela otsa pandud pisiloomaga, mingi nirk või kärp või tuhkur või mis iganes see ka ei olnud, mis oli päris armas vaatepilt kõigi nende tavapäraste koerte ja kasside kõrval, kellega inimesi muidu võib näha ringi uitamas.) Ehkki ma seal ei hakanud enam koogikesi mekkima, jäi mulje, et vähemalt kaaslasele jätsid need palju parema mulje ja maitse. Igatahes kohv oli seal korralik ja hea.

Tolles kohvikus istumine tõi meelde mitmeid minevikuseiku. Ma võin ju eksida, aga mul on tõsiselt tunne, et see praegune kohvik oli nii veerand sajandi eest samune tšeburekibaar,  mida ma päris sageli külastasin, et nautida mõnusalt rasvast nõrguvaid, nojah, tšeburekke. Ja pontšikuid ja mida iganes seal veel pakuti. Ega muidugi toona ka neid söögikohti nii laialt valida ei olnud ...

Aga peagi sai ka see üürike kohvikuhetk läbi ning mind ootas ees varasemalt päeva ainsaks tähtsündmuseks peetud tõlkijate sektsiooni järjekordne teemaseminar, mis seekord oli ühtlasi ühendatud aastakoosolekuga. Seminari alustuseks kõneles Sütiste Elin teemal "Tõlkimise mõtestamisest kriitikas ja tõlkeloos", mis lahtiseletatult tähendas sellist ühelt poolt pisut teoreetilisemat tõlkimise käsitust, teiselt poolt aga väga praktilist tsiteerimist, mida keegi on tõlkimisest arvanud, eriti just siinsamas Eestis. Kosutav oli teada saada, et valdavalt on ikka kogu aeg olnud esiplaanil ikka samad igivanad probleemid: kuidas tõlkida nii, et ühelt poolt oleks säilitatud originaal ja selles olnud mõte, teiselt poolt aga saaks ka need, kellele tõlge on mõeldud, sellest aru enam-vähem nii, nagu originaaliga on taotletud. Ehk siis ikka needsamad autentsuse ja mugandamise küsimused.

Põnevale (vähemalt mu meelest) ettekandele järgnenud sektsiooni aastakoosolek oli samuti omajagu meeleolukas, kuigi ka füüsiliselt "koormav". Nimelt oli äkitsi inimestele meelde tulnud, et kuigi sektsioon on juba paar aastat tegutsenud, ei ole sel ikka veel põhikirja, nagu igal korralikul organisatsioonil olema peab. Täna sai siis ka see vastu võetud. Ega ta pikk pole ja ega selles ka midagi erilist pole, selline tavaline, pigem isegi napp, sest kuivõrd tegu on kirjanike liidu sektsiooniga, siis on ju üldisemaks raamistikuks nagunii tolle põhikiri ja muud dokustaadid, sektsiooni põhikiri on ainult täpsustav, konkreetselt selle kehandi funktsioone arvestav.

Muu hulgas sai aastakoosolekul teada, et meid on sektsioonis nüüd kokku juba 80, mida on päris palju, ongi ehk isegi väheusutav, et sinna hirmus palju rohkem inimesi juurde tuleks - lõppeks on ikkagi neid inimesi, kes vähegi tõsisemalt tõlkimisega tegelevad, üsna piiratult, sest seesamune Eesti pole mitte väga suur koht (ja muidugi, tubli, päris tubli osa neist ei astu kunagi sektsiooni, sest nende tõlketöö on sootuks teistsugune, millest osa katab küll laiahaardelise nimega, aga praktikas peamiselt vaid nõnda-ütelda tarbetekstide tõlkijaid koondav tõlkide ja tõlkijate liit, teine ja arvatavalt veel suurem osa jääb aga kõikvõimalike ametkondade ja asutuste raamidesse).

Aga lisaks liikmeskonna suurenemisele ja enda oleku ametlikuks muutmisele sai aastakoosolekul teatqvaks veel üks tänuväärne sündmus: nimelt sektsiooni aastaraamatu, uhke nimetusega "Tõlkija hääl", ilmumine. (Tõsi, hoolikamad raamatupoodide väisajad olid võinud seda küll juba vist mõni päev varemgi näha.) Mille ma enesestmõistetavalt ka endale hankisin.

(Siinkohal tuleb ära mainida veel ka see, et Kristiine keskusest Müürivahe tänavale kulgedes tegin ma põike Roosikrantsi tänaval paiknevasse Eesti Keele Instituudi raamatupoodi, kust tõin ära juba tüki aja eest tellitud "Vadja keele sõnaraamatu", nii et täna täienes kodune raamatukogu lausa kahe üllitisega, millest eriti kaalukas, sõna otseses mõttes siis, oli mõistagi see viimane.)

Rõõmsalt ja päevasündmustest ergastunult koju jõudes tabas mind aga pisike halb üllatus. Nimelt ei leidnud ma postkastist eest igareedest Sirpi ja pisut järele mõeldes selgus ka, miks. Varasematel aastatel oli ikka alati saabunud millalgi veebruaris-märtsis peatoimetaja isikliku pöördumisega kiri, mis õhutas lehe tellimist jätkama, sel aastal aga seda polnud tulnud ja nii oligi vahepeal tellimus otsa saanud, ilma et ma oleksin seda märganudki. Nii et kui muidu kõik need Sirbiga seonduvad skandaalid ja kõmu mingit märkimisväärset mõju lehele ei olnud avaldanud, nagu ma mitmel korral märkinud olen (väiksemad muudatused välja arvata), siis see on nüüd esimene tõsine muudatus - ja minu meelest sugugi mitte hea: ma olen juba vähemalt kahe ajakirjandusväljaande peale tõsiselt solvunud, kui nad järsku meeldetuletustest loobusid, ning nad enda jaoks üldse üle parda visanud. Sirbist looduda vist siiski ei saa, on see ju ikkagi ainuke vähegi tõsiselt võetav päevakajalisem kultuurileht (olgu, Müürileht on teine, aga palju harvemini ilmuv ja mitte nii päevakajaline). Nii et peab tellima, aga nähtavasti juba püsikorraldusega, et nisukest jama edaspidi ette ei tuleks.


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mille lõpu lõikas ära tõlkijate sektsiooni taas alanud hooaja teemaseminar. Nojah, see oli sel sügisel õigupoolest juba teine, aga et ma esimesele mitte ei jõudnud, siis minu jaks mõistagi esimene. Kõnelejateks olid sel korral Kasemaa Kalle ja Kalda Martti, esimesel teemaks tõlkimine araabia, teisel sanskriti keelest. Kasemaa mõistagi ei suutnud piirduda vaid araabia keelega, vaid põimis sisse ka pudemeid, kuidas öelda, juutide keelest (ma ei oska teisiti kokku võtta korraga piibliheebrea ja uusheebrea keelt).

Nagu sellistel seminaridel ikka, oli mõneti kõige ebahuvitavam osa kõnelemine sellest, millised ohud tõlkimisel valitsevad - küllap on see igale tõlkijale hästi, isegi liiga hästi teada. Aga samas suutsid mõlemad üllatada nii mõnegi asjaga, mida ju võinuks teada, aga näe, ei teadnud. Näiteks ma teadsin vähem kui nappide kokkupuudete põhjal araabia keelega, et see on nõnda-ütelda tüvepõhine, st samadest konsonantidest moodustatakse eri vokaale vahele pannes või muul moel kombineerides terve pesakond rohkem või vähem seotud sõnu, aga ei teadnud, et iseenesest olla algselt tüved olnud tegusõnad ja nimisõnu vanemas araabia keeles polevat õieti olnudki, vaid mõnisada tükki, arvatakse. Sedagi, nagu öeldud teadsin, et araabia keeles on "sõnapesad", aga et need võivad olla ka sellised, milles üks ja sama sõna tähendab sõna otseses mõttes vastandeid (nt "must" ja "valge" ühe ja sama sõnaga), ei olnud ma kuulnud ega mõistnud. (Muidugi, kui järele mõelda, siis selliseid vastandliku tähendusega sõnu leiab ka eesti keelest, näituseks "laenama", aga eesti keeles on need siiski pigem vähesed, araabia keeles aga, paistab, üsna sagedased.) Ja nii edasi ja nii edasi.

Sama võib öelda Martti sõnavõtu kohta. Sanskriti keelest on mul muidugi äärmiselt ähmane aim, aga eks ma kuulnud sellest ikka olin. Küll sugugi mitte seda, et see pole üldsegi väljasurnud keel, vaid on enam-vähem kogu aeg edasi elanud ka pärast oma kõrgaja lõppu (ja minu seniste teadmiste kohaselt hääbumist) nii poole tuhande aasta eest ja et tänapäeval on see taas ka täiesti elujõuline kirjakeel. Martti oma sõnavõtus nii palju tõlkimisest ei rääkinudki, kuivõrd tutvustas sanskriti keelt üldisemalt - ja vähemalt mulle oli see väga hariv kuulata.

Sõnavõttudele järgnenud õhtu läks päris pikale, eelkõige hea seltskonna tõttu, aga noh, vahetevahel võib ka nõnda-ütelda rihma lõdvemale lasta - ja seda õieti mu praeguse pingsa töögraafiku juures ka mõnikord (aga siiski mitte liiga tihti) ka vaja on.

Eelmise nädala lugemisväärset materjali pungil Sirbiga võrreldes oli seekordne number minu seisukohalt üsna õhuke: võimalik, et tunda annab võimuvahetus lehes, võimalik, et see pidigi nii olema. Nojah, tagasi vaadates omandab möödunud nädalal esikaanele pandud (senise) peatoimetaja pilt, millele ma siis veel suuremat tähelepanu ei pööranud, sellise hüvastijätu mulje, millist tänases lehes süvendas peatoimetaja veeru asemel Tedre Tarmo kirjutis, mis mingit otsa pidi samuti viimastel päevadel kerkima hakanud segadustele pühendatud oli.

Õnneks oli ajalehes siiski omajagu ajalooga haakuvaid kirjatükke, sealhulgas taas kord ja jälle von Maydelli ajalooteemalistest piltidest, mis nii näituse kui albumina viimasel poolaastal omajagu kajastust on saanud. Ja ikka põhjusega, sest ühelt poolt on need väärt pildid - küll mitte ehk neil kujutatud ajaloo tundmaõppimiseks, aga vähemalt kujutamisaegse (mentaliteedi)ajaloo uurimiseks kindlasti. Millest ka Mäesalu Mihkel kenasti ja põhjalikult kirjutab.

Mertelsmanni Olafil on juba tükk aega olnud komme lühidalt ja enamjaolt ka mõtestatult arvustada Eesti ajalugu puudutavaid teoseid, ka neid, mis ehk tema vahetust uurimisvaldkonnast pisut kõrvale jäävad. Seekord oli ta ette võtnud ühe vabariigi esimese järgu nimekama ajaloolase Sepa Hendriku mälestuskogumikku "Eesti mõtteloo" sarjas. Sepa Narva lahingu ja üldse Põhjasõja käsitlusega ning loomulikult ka majandusajaloo koguteosega olen ma mõistagi ka ise nii õpingute käigus kui ka muidu kokku puutunud ja üldiselt võib neid päris kõrgelt hinnata, vähemalt omas ajas, nii et ma ei tahaks päris hästi nõustuda Mertelsmanni hinnanguga, nagu oleksid need sellised kodukootud ega arvestaks üldse kaasaegse ajalooteadusega mujal maailmas (toona eelkõige Euroopas siis) - isegi kui ma võin sama rahulikult möönda, et kindlasti pole need ka mingil moel tollase ajalooteaduse "veritseva serva" tööd. Kriitikat jagub Mertelsmannil veelgi, eriti teravalt koostaja kohta, kus ta kipub lausa isiklikuks minema, aga ju tal on siis selleks põhjust (olgu see põhjus milline tahes). Lõpetab ta siiski optimisliku ja koguteost soovitava noodiga, mis on eelnenud kriitikatulva arvestades, ütleme, tore.

Piirimäe Kaarel oli võtnud kirjutada Applebaumi Anne'i uusimast, nüüd ka eesti keelde jõudnud raamatust (Teise maailma)sõjajärgse raudse eesriide kujunemise kohta. Ka tema on mõneti kriitiline selle teose suhtes, aga tundub, et üsna õigustatult, pöörates kriitikateraviku rohkem autori (ajaloo)teoreetiliste seisukohtade ja analüüsisügavuse mõningase nõrkuse pihta, tunnustades samas tema materjalikogumise ja -korraldamise võimet (mis küllap on mõistetav kriitika ajaloolaselt inimese kohta, kes on küll ajalugu õppinud, aga on karjääri teinud eelkõige ajakirjanikuna).

Et kirjandusküljed olid seekord täieliselt pühendatud, kui kasutada viimasel ajal mitmes mõttes sõimu- ja mõnitussõnaks saanud väljendit, naisluulele, siis need mulle midagi ei pakkunud (isegi mitte Kunnuse Mihkli pikk ja kindlasti asjahuvilisele sisukas jutt, mis mulle jättis aga vaid ühe suure ja mõttetu mulli tunde, otsekui oleks autor teab mis põhjusel punnitanud midagi öelda, aga jah, mida siis?).

Küll aga oli järjekordselt nauditav lugeda Turovski Alekseid, kes oli ette võtnud taas loomelu ja inimelu kokkupuute- ja lahkepunktide eritlemise ja kõrvutamise pealkirja all "Kohalik loomavalitsus ja selle valimised". Ja kirjutada ta juba endale tuttaval teemal mõistab. Ja kuidas veel! Olgu siis kirjeldades seda, kuidas "poliitikutest" paavianid häbisse sattumise asemel "poliitikast" taanduvad ja lastega tegelema hakkavad, misläbi nad kogukonna auväärt liikmeks edasi saavad jääda, või seda, miks inimestel on komme linde toita ("pärisahvilistel, nagu ka sotsiaalsetel kiskjalistel imetajatel see, kes kontrollib, jagab ja keelab toitu, on ülemus ning ülemus on teatavasti mõnus olla").

Päris huvitavalt ja tundub, et ka päris tasakaalukalt, ilma poliitiliste tõmblusteta siia- või sinnasuunas, oli e-valimistest ja selle mõningatest ohtudest kirjutanud Kivimäe Agu - kes mõistagi oma ametikoha tõttu on ka selliste ohtudega üsna hästi kursis. Ta ei piirdunud vaid kirjeldamisega, vaid pakkus välja ka mõned ideed, kuidas e-valimisi veel turvalisemaks muuta (lähtudes, jällegi küllap oma ametikohast johtuvalt), tõdemusest, et mida laiemalt e-valitakse, seda tõsisem on oht, et keegi võib vähemalt üritada neid kallutada). Selle numbri üks mõistlikumaid lugusid üldse, võiks resümeerida, ja nauditavalt kirja pandud pealegi.

Nojah, ja suuresti sellega ka lugemisväärne Sirp lõppeski. Kui üldse, võib veel mainida Soidro Mardi "meediaarvustust" Seli Neinarist, ajendatuna mõistagi äsjasest Salumäe medalite ja muude meenete saagast, mida võib pidada Seli lühibograafiaks humoorikas võtmes, ning Oleski Peetri pisut isiklikumat, aga ikka olesklikku järelehüüet professor Stolovitšile.


Loetud: Sirp, 15.11.2013
Vaadatud: mitte muhvigi

Reedesed mõtted

Peaaegu täielikult tööväline päev, eelkõige seetõttu, et see möödus valdavas osas väljaspool kodu. Juba varahommikul ehk täpsemalt 11.30 ootas ees viibimine oskuskeelepäeval, kus oli kavas mitu huvipakkuvat ettekannet, millest ma paraku allpool kõneldavatel põhjustel ei saanud sugugi mitte kõiki ära kuulata.

Igatahes neist, mida ma kuulasin, olid huvitavad kõik. Esimesed kaks ehk nii-ütelda laiemale ringile veidi vähem, sest puudutasid spetsiifilisemalt raamatukogundust, aga mulle kui raamatukogus üles kasvanud inimesele oli neiski terasid piisavalt. Peamiselt keerlesid õieti mõlemad raamatukogusõnastiku ümber, mille kohta ma ei mäleta, kas ma olen seda siin ajaveebis maininud, aga kui ei ole, siis olgu ta koos viitega antud: http://web3.nlib.ee/termin/public_term/. Ma olen seda päris mitu korda edukalt kasutanud, sestap julgen ka soovitada - nii palju võib muidugi öelda, et see on siiski küllalt konkreetselt just raamatukogu-keskne ja kuigi siin leidub mõisteid, mis seonduvad otsapidi ka näiteks informaatikaga laiemalt või arhiivindusega, ei tasu siit siiski ei IT- ega arhiivimõisteid otsida.

Veidi üldisem ja mõnevõrra põnevam oli Tavasti Arvi ettekanne, kes lahterdas ehk küll mitte hirmus originaalselt, aga siiski köitvalt keelekorralduse (sealhulgas loomulikult ka oskuskeele korralduse) eri võimalusi. Üsna loogiliselt olid need järgmised: autokraatlik - üks otsustab, kuidas olema peab (näiteks oli Läti, kus otsustavatki üks konkreetne inimene, kuidas mingi sõna läti keeles olema peab); asjatundjate komisjon - umbes nagu Eestis praegu, mida võiks nähtavasti nimetada ka oligarhiliseks; nii-ütelda laiapõhjaline komisjon "rahva" laialdase kaasamisega, mille kohta ehk sobiks öelda demokraatlik; üldse keegi ei otsusta ehk anarhistlik.

Siis aga tuli vaheaeg ja kuigi ma oleksin kangesti tahtnud ka armsat kursaõde Piirimäe Evat kuulata, kes pidi tutvustama veel üht ka mulle väga kasulikku terminoloogiakogumit, nimelt valdavalt ühiskonnateaduste, aga ka mõningate teiste "humaansete" erialade terminoloogiaveebi, siis see jäi siiski teostumata, sest pidin Rahvusraamatukogust lahkuma sootuks linna teise otsa, kus ootas ees ema elukaaslane matus. Nojah, tegelikult lahkus ta juba täpselt kuu aja eest ja ärasaatminegi oli tükk aega tagasi, aga kõik see urni kättesaamine, hauaplatsi hankimine, osalejate graafikute kooskõlastamine ja muu võtab ikka päris palju aega, nii et mulda sängitamine sattus niisiis tänasele. Matusest endast pole suurt midagi rääkida, selline tavaline ja tagasihoidlik, vaid kõige lähemate omaste juuresolekul, ei mingit puhkpilliorkestrit ega Tallinna TV kaamerate surinat.

Millele järgnes lühiajaline viibimine ema juures, enne kui mitmepalgelise päeva kulg viis mind tõlkijate sektsiooni selle hooaja viimasele teemaseminarile. See toimus mu jaoks uudses kohas, asutuses nimega Eesti kirjanduse teabekeskus. Nad on päris osavalt end ära peitnud, juba tänaval õige koha ülesleidmine nõuab nutikust ja siis on veel kellaga värav ja siis veel natuke labürintimist hoovi peal. Kui ma väravakella helistasin, siis vist keegi küll ka avas või õigemini proovis avada, aga midagi ei juhtunud - oli täiesti õnnelik juhus, et täpselt samal ajal tuli mööda tänavat koera jalutamast üks ammune tuttav, kes, nagu selgus, elab täpselt tolle keskuse all ja kes mind heasoovlikult ka sinna siis juhatas. Seminar ise polnud seekord, võib-olla suve saabumise puhul, võib-olla ka mõnel muul põhjusel niivõrd teema- kuivõrd isikukeskne. Nimelt olid tulnud kõnelema oma tõlkijateest ja sellel esinenud raskustest ja kergustest inimesed, kes tõlgivad eesti kirjandust mõnda võõrkeelde - konkreetsemalt siis prantslane Chalvini Antoine ja soomlane Vanhaneni Jouko. Kes mõlemad kõnelesid väga head eesti keelt - ilmselt ilukirjanduse tõlkijatele on ka lähtekeele suuline oskamine märksa vajalikum (isegi nii head, et ma mitu korda mõtlesin ihaldavalt: kui oskaks ise nii hästi kas või oma põhikeeli - inglise, vene, saksa - kõnelda ...)

Juba hilisemal õhtul koju jõudes avastasin, et ka täna pole Sirpi tulnud. Juba teist korda viimase poolteise kuu  jooksul - huvitav küll, milles asi?

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mille jooksul toimus üks sündmus, millest lähiajal võib midagi välja kasvada ja millest sestap on veel liiga vara lähemalt kõnelda, ning mida aitas juppjagu lühendada ühe artikli tõlkimine Diplomaatia hüvanguks.

Ühtlasi võib täna teada anda kahest tärminist. Esiteks sai teatavaks, et Mageia 3 ilmumine lükkub pisut edasi, täpsemalt 18. mai peale. Põhjuseks eelkõige vajadus tegelda nõndanimetatud väljalaskekriitiliste vigadega, nii et tahaks loota, et Mageia 3 tuleb siis võimalikult korralik ja töökindel väljalase.

Teiseks, nagu ma olen kombeks võtnud, võib teada anda tõlkijate sektsiooni järjekordsest, selle hooaja viimasest teemaseminarist. Tegin selle kohta ka Facebookis ürituse märke, aga selliste inimeste jaoks, kes juhtuvad mu ajaveebi lugema, ent hoiavad Facebookist kui katkust eemale, olgu lühidalt ka siin põhiasjad ära öeldud:

Hooaja viimane teemaseminar on tulemas 10. mail, algusega kell 18.00. Seekord jagab oma kogemusi eesti kirjanduse tõlkimisest prantsuse keelde Antoine Chalvin ja soome keelde Jouko Vanhanen. Seminar toimub Eesti Kirjanduse Teabekeskuses, kus Ilvi Liive ütleb alustuseks paar sõna ka keskuse ja eesti kirjanduse tõlkimise kohta üleüldse. Teabekeskuse aadress on Sulevimägi 2-5, värava taha jõudes tuleb lasta paremat kätt olevat kella.

Loetud: W. Gallois. Time, Religion and History
Vaadatud: Kirjandusministeerium (ETV), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Barcelona - Müncheni Bayern (TV6)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mille õhtupoolikust haukas enda alla kopsaka tüki tõlkijate sektsiooni järjekordne teemaseminar. Seekord oli see õige pisut teiselaadsem, sest ühtlasi võis tähistada sektsiooni esimest aastapäeva (mis küll seisab tegelikult alles lähitulevikus, aprilli algul, aga ega siis alati saa täpset aega ja kohta valida). Seekordne teemaseminar oli pühendatud kõnekeele kasutamisele tõlgetes, mida mõlemad ettekandjad, täpsemalt Teppani Olavi ja Alliku Heli, vaatlesid veidi eri külgede pealt: esimene rohkem slängi kasutamise mõttes, teine pigem otseses mõttes kõneldava keele kirjapanemisest. Nagu ikka, ei saa öelda, et kummagi esinemises oleks midagi eriliselt uut ja erutavat olnud, aga samamoodi nagu ikka, oli ääretult hea kuulda mõtestatud juttu, mis osaliselt kinnitas endagi arusaamasid, osaliselt aga tekitas kas ahhaa-tunnet (miks ma ise selle peale pole mõelnud?) või siis hmm-tunnet (ahsoo, et nii või?).

Siin vahest pole mõtet nende juttu pikalt ümber seletada, eks need, kes rohkem huvi tunnevad, leiavad viisi sellest teada saada, aga üks mõte jäi küll tuikama. Nimelt nentis Teppan, et on üritanud vältida tõlkes hetkel moes olevate slängisõnade kasutamist, ikka eesmärgil, et tõlge võiks olla ka aastate või aastakümnete pärast mõistetav - suur osa slängist on ju teatavasti suhteliselt kiiresti muutuv ja vähe leiab neid, kes üldse mäletavad näituseks väljendit "tupitsat tegema", veel vähem neid, kes teavad, kuidas ja kust ja millal see on tulnud, või kui uuemast ajast võtta, siis "juntima" on samuti juba hakanud mineviku prügikorvi vajuma ja küllap leiab sinna millalgi tee ka, hmm, ajaühik "toobal", kui tuua mõned poliitilisema mekiga näited.  Ent mul tekkis - paraku küll liiga hilja, et seal seda küsida - mõte ehk küsimus, mida peaks ette võtma selliste slängisõnadega, mis juba originaalis on ajasõltsed. No kas või seesama "tupitsat tegema": kui tõlkida näituseks mõnda tolleaegset raamatut või üldse teksti, milles selline väljend esineb, siis mida peaks sellise väljendiga, mis tänapäeval - ja eriti teises kultuuriruumis - ei pane isegi mitte õlgu kehitama, vaid tekitab puhast arusaamatust, ette võtma? See ei ole muidugi praegu veel väga suur probleem, sest slängi (ja ka mitmesuguste hetkest ajendatud lendlausete) kasutamine kirjalikus tekstis, eriti ilukirjanduslikus, on küllaltki viimaste aastakümnete nähtus, varem peeti seda lihtsalt sobimatuks, ja seetõttu on enamasti lugejategi seas veel hulk neid, kellele selline kõnepruuk võõras pole, aga iga aastaga muutub see kindlasti akuutsemaks ja aktuaalsemaks. Nojah, vaevalt siin ühest lahendust muidugi ongi, pigem, nagu ikka, kaks varianti, mille vahel vastavalt olukorrale ja paremale äratundmisele pendeldada: kas võtta käibesse või lausa välja mõelda tõlke kaasaega sobiv väljend või siis seletada asju joone all.

Ettekannete järel tegi Tamme Triinu väikese kokkuvõtte sektsiooni aastasest tegevusest, kust võis teada saada, et praegu on sellel 69 liiget, neist 49 Kirjanike Liidu ridadest ja 20 siis nii-ütelda metsikud ehk väljastpoolt (nagu minagi). Mis on ühelt poolt tore, aga teiselt poolt on nende "metsikute" osakaal ikka mu meelest liiga väike - kohe kindlasti on neid, kes liitu ei kuulu, aga tõlgivad sellest hoolimata, palju, väga palju rohkem kui need paarkümmend inimest. Mitte et tõlkijate sektsioon peakski seadma sihiks koondada kõiki, tõesti kõiki tõlkijaid, olgu siis ilu- või aimekirjanduse või isegi veel mõne haakuva valdkonna omi, aga kandepind võiks ehk siiski laiem olla. Nähtavasti nõuaks see pisut reklaamimist ja muulaadset teavitustööd (mida minagi olen nii siin ajaveebis sündmusi kajastades kui ka Facebookis ürituste kohta teavet levitades pisut oma nõdra jõuga teha), aga eks see vajab veel mõtlemist, kuidas seda peaks tegema. Hea on seegi ju, et praeguseks on sektsioonil olemas oma (alam)veebileht, mis avatud ka väljapoole. Eks see kindlasti võiks veelgi parem olla, aga juba praegu on seal tegelikult üsna palju huvitavat ja vajalikku teavet, olgu kaastõlkijate kohta või siis ka linkide kujul mitmesugustele sageli vaja minna võivatele (terminoloogilistele) andmebaasidele.

Seminarile ja sektsiooni esimese aasta tegevust kokku võtnud osale järgnenud koogist ja joogist sain midagi osa, aga pidin siis koju kiirustama, et teleri vahendusel jälgida Hollandi-Eesti jalgpalli MMi valitksükli kohtumist. Lõppes see küll paraku Eesti kaotusega 0:3, mida ehk polnud raske ka juba ette arvata (kaotust siis, mitte konkreetset skoori), aga vähemalt jättis koondise mäng väga hea mulje. Kui terve eelmine aasta, alates tollest kurvalt lõppenud EMi valiktsükli teisest mängust Iirimaa vastu, oli tunne, et meeskond oleks nagu mingis mõõnas, tegutseb väljakul kui - et kasutada üht tuntud kangelast ajaleheveergudelt - Beata Kana ega suuda üldse tervet mängu korralikult mängida, vaid vaheldumisi kas ainult esimest või teist poolaega, siis tänane mäng oli selles mõttes hea vaadata, et ehkki klassivahe andis tunda, mida ju 0:3 ka selgelt näitab, siis vähemalt tegutseti kogu mängu vältel väljakul mõtestatult ja nii palju kui võimalik, üritati lõpuni oma mängu mängida. Kui sellist taset suudetaks ka edaspidi hoida, poleks ehk isegi välistatud mõistlik tulemus praeguses MMi valiktsüklis: esikoht on küll kindlasti haardeulatusest väljas ja teisegi koha püüdmine üpris utoopiline, aga ehk õnnestuks siiski kõrgemale tõusta kui praegune tagant teine koht kuueliikmelises grupis ... Aga nojah, otsustavad mängud on ju alles sügisel ja selleks ajaks võib muidugi veel palju muutuda.

Ahjaa, täna tuli ka Sirp, taas õigel päeval, aga kuigi ma jõudsin seda veidi lugeda, siis kirjutamise sellest jätan homse varna - täna niigi palju teksti produtseeritud :-)


Loetud: Sirp, 22.03.2013
Vaadatud: jalgpalli MMi valikmäng: Holland-Eesti (ETV), Soola all (Kanal2)

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Möödunud nädalal päris peatselt aastaseks saab tõlkijate sektsioon oma liikmete, niisiis ka minu käest tõlgitud teoste nimekirja. Õieti ma küll sellise saatsin juba liikmeks astumisel, kuna see oli ju nõutav, aga mitte kõik ei pidanud seda esitama - näiteks kirjanike liidu liikmed said ju sektsiooni liikmeteks automaatselt - , ja et ligemale aasta oli juba möödunud ning vahepeal paar ühikut tõlkeid juurde tulnud, tegingi nimekirja uuesti. Eks ma muidugi tegin seda bibliograafiarakendusega iseenesest, aga miskipärast paistab see olevat üsna tundmatu asi tõlkijate või vähemalt praeguste sektsiooni juhtide seas, mistõttu pidin nende jaoks natuke lisavaeva nägema ja selle tekstifaili ümber kirjutama. Siis tuli mõte see nimekiri ka - no mõistagi ikka enda saba kergitamiseks ja nii edasi - ka avalikuks teha, aga seegi ei osutunud nii lihtsaks. Loomulik oli see paigutada Google Docsi varamusse, ent seegi ei tahtnud tunnistada ühtegi bibliodokumendi vormingut (isegi kui need formaalselt on näiteks html või xml, on nad siiski, kuidas öelda, eripäraga), niisiis pidin tegema suuremast failist PDF-i, mis siis nüüd on ka kõigile, keda vähegi huvitab, avalikult näha siin (arvatavasti on mõttekas seda suurendada ülal oleva plussmärgiga luubikujulise ikooni abil, sest vaikimisi näidatakse seda vist ikka kohe liiga pisikese kirjaga).

Loetud: Imeline Ajalugu 3/2013
Vaadatud: Elavad surnud (Fox), Välisilm (ETV), Ülisalajane (Kanal2), Ärapanija (Kanal2)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millest oma osa võttis ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks.

Täna saabus ka teade järjekordse tõlkijate sektsiooni korraldatava teemaseminari kohta. Juba sügise poole oli juttu, et võiks ehk ühe nii vahelduse mõttes ka Tartus korraldada, kus ilma igasuguse kahtluseta samuti elab tõlkijaid ja üldse kultuurseid inimesi. Nüüd ongi see aeg siis käes ja et ma olen võtnud endale kohustuseks ka siin ajaveebis neist üritustest ette ja taha aru anda, olgu siis kopeeritud asjakohane osa vastavast e-kirjast:

23. veebruaril (see on laupäev) kõnelevad Vanemuise 19 murdekeele tõlkimisest Jaak Rähesoo ja Kersti Unt. Seminar algab 13.00 ja lõpeb umbes 15.30. Soovi korral järgneb vabas vormis lõunasöök.

Loetud: Tehnikamaailm 2/2013
Vaadatud: Doktor Who (Universal), jalgpalli sõpruskohtumine: Šotimaa-Eesti (ETV)

Reedesed mõtted

Taas ainult poolenisti tavaline tööpäev, mille lõpu haaras enda alla tõlkijate sektsiooni järjekordne teemaseminar ja kõik, mis sellele järgnes (tuntud ka kui after-party). Seekord olid rambivalgusse kaastõlkijate ja -toimetajate uudishimulike ja küllap kriitilistegi silmade ja kõrvade ette astunud Riivese Merike ja Vaarandi Tiiu. Kui ka aeg-ajalt tundus, et nende esinemine ja vahelekiiluvad hõiked publikust muutuvad tavapäraseks "kildude" ehk tõlkeeksimuste väljanoppimiseks ja kritiseerimiseks, siis oli ometi täiesti olemas ka läbiv teema, nimelt usutavasti igale tõlkijale (ja arvatavasti ka toimetajale) vähemalt mõnikord ette sattuv mure, mida hakata peale juhul, kui autor ise on kirja pannud midagi, mis on kas otse vale või vähemalt üldtunnustatud arusaamadest irduv.

Minul, kes ma ilukirjandust ääretult harva tõlkima olen sattunud, ei valmista see tegelikult nii suurt vaeva, sest teaduslikumas või ka populaarsema kallakuga kirjanduses on joonealused (või ka lõpu-)märkused üsna levinud asi, olgu autorite enda tahtel või toimetajate-tõlkijate-tõlketoimetajate käe läbi. Kuigi ma pean möönma, et mõnelgi korral olen ma sellest ka loobunud ja ilmselge vea mainimata ära parandanud, näiteks kui autor on jumal teab küll millest juhindudes kirjutanud omaaegse Prantsusmaa presidendi Poincaré eesnimeks Georges õige Raymond'i asemel. Aga et tõlkijate sektsioon koondab pigem rohkem ilukirjanduse tõlkijaid, on see küsimus nende jaoks kindlasti akuutsem, sest ilukirjanduslikus tekstis kipuvad joonealused märkused olema asjad, mida (lugejana) väga näha ei tahaks.

Ei jõutud ka tänasel seminaril mingile kindlale seisukohale: kõlama jäi nii võimalus ikkagi kasutada joonealuseid märkusi, parandada mainimata eksimused ära kui ka juhtida neile tähelepanu järelsõnas või mõnes muus põhiteosele lisanduvas tekstis. Veel üks väga mõistlik võimalik lahendus, millest samuti mitmel korral juttu oli, on ühenduse võtmine autoriga, kui see on vähegi võimalik, ja koostöös temaga sellised ebakõlad lahendada - mis mõnikord võib tähendada ka seda, et originaaligi järgmises trükis võivad need ja võib-olla muudki möödapanekud olla juba parandatud. Üks drastilisemaid kõlanud näiteid toimetamise-tõlkimise kohta küll minu arvates enam õigupoolest tõlke alla ei saanudki käia, ehkki näiteks toodud raamat nähtavasti sellise mulje jätab, kui tänast juttu mittekuulnud selle kätte võtab, vaid käib pigem mugandamise alla.

Mis on muidugi täiesti omaette teema: kui palju tuleks, olgu ilukirjanduses või ka aimekirjanduses, kalduda kõrvale autori näidetest või võrdlustest ja seda selle kultuuri oludele kohandada, millesse tõlgitakse? Kas näiteks võrdlus "poole Missouri suurune" tuleks jätta nii või asendada see võrdlusega "kahe Eesti suurune?" Jällegi on nii-ütelda minu reviiris asi lihtsam, sellise võrdluse saab edukalt lisada joonealuse märkusena, aga ilukirjanduses tunduks see enamasti pigem kohatuna. Aga nähtavasti ei saa siingi mingit selget reeglit kujundada, asi sõltub palju tekstist endast: kui näiteks muinasjutus või üldse nii-ütelda universaalsemas tekstis ei ole näiteks miilide asendamine penikoormate või kilomeetritega sugugi häiriv, siis sellisees "rahvuslikus" või "piirkondlikus" romaanis, kus tegevus käib selgelt, ütleme, 1960. aastate USA pinnal, oleks jälle niisugune asendus ikka üsna häiriv ning miilid ja gallonid peaksid jääma miilideks ja galloniteks (mis ei sega sugugi kas või lisamast väikest konverteerimistabelit kuhugi raamatu sabasse).

Tänane Sirp näitas, et midagi on kuskil vist päris tõsiselt katki läinud ja kaane pealt löönud: peatoimetaja veerg oli seekord räige, sügava viha ja põlgusega suunatud ametis oleva kultuuriministri vastu. Tunnuslik lõik: "Põhiseadusest hoolimata on Eesti poliitiline klass ja ennekõike Reformierakond kui juba 1999. aastast saadik vaid ühe lühikatkestusega (Raivo Palmaru) kultuuriministri portfelli hoidja pidanud võimalikuks lähetada riigi kultuuri juhtima selleks sobimatud inimesed ja vähemasti viimasel juhul ka oma valdkonda ning seal tegutsejaid varjamatult põlgava isiku." Ehkki peatoimetaja veerg on nii mõnigi kord olnud vaat et räuskav ja mõnigi kord tasakaalust väljas, paistab siiski, et midagi on tõsiselt lahti, kui nii teravalt almus pater'it tümitama hakatakse. Paistab, et poliitilises, ka kultuurpoliitilises mõttes on huvitavad ajad käes või kätte jõudmas.

Kunnuse Mihkel oli taas saanud tublisti leheruumi, mõtisklemaks Vipi Kaupo omamoodi maailmalõpukuulutusliku teose "Globaalpohmelus" üle. Kui ma kunagi varem sama autori teksti kohta nentisin, et see jäi pisut segaseks, siis seekord oli küll kõik ilusti ja selgesti välja kirjutatud. Refereerida seda ei ole mõtet, lugeda ent kindlasti tasub, sest mitmesuguseid häid ja paremaid mõtteid leidub selles hulganisti.

Kirjanduskülgede peakangelane oli sel korral mees, kelle puhul näiteks sõnad "must lagi on me toal" tunduksid paduoptimistlikuna. Ehk siis surma, huku ja nihilismi väljapaiskaja E. M. Cioran. Kui Loogi Alvari lugu oli selline konventsionaalne, käsitledes Ciorani teemasid (või peaks ütlema, seda ühtainsamat teemat), siis Herkeli Andres oli ette võtnud asja, mida ta ise paremini tunneb, nimelt cioranliku nihilismi seosed budismiga, leides, et ehkki neil ühiseid kokkupuutepunkte leidub, tuginevad need suurelt jaolt siiski vananenud ja vigasele arusaamale budismist. Seda oli õpetlik kõrva taha panna: nii mõnedki muidu igati väärt tegijad minevikust, aga isegi olevikust on iseenesest suurepärastes teostes lähtunud mingitest arusaamadest millegi kohta, mida nende teemade asjatundjad tahes-tahtmata parimal juhul muigega, halvemal juhul masendunult pealt vaatavad.


Päris põnev oli lugeda Müürsepa Mare ülevaadet vendade Grimmide muinasjuttude juubelikongressist. Nende elu ja tegevus oli mul teada üsna häguselt ja kuigi see artikkel polnud just biograafiline, oli siin ikkagi mõningaid huvitavaid tähelepanekuid. Nagu ka tähelepanek, et "Ühed armetuma tõlgendused tunduvadki olevat filmiversioonid". Mis järele mõeldes on võib-olla ka õige, kuigi kindlasti on erandeid - kui mitte just šedöövreid, siis täiesti talutavalt vaadatavaid linateoseid. Kuigi jah, järele mõeldes tuleb esimese hooga selgelt vaid kaks meelde ja kumbki pole sõna otseses mõttes muinasjuttude linaletoomne: üks neist võtab aluseks vendade Grimmide enda rännakud, näidates neid šarlatanidena, kes ometi on sunnitud lõpuks millegi üleloomulisega silmitsi astuma, ja teine on seriaal, kus esineb küll rohkelt muinasjututegelasi, aga milles nad on omapäraseks seguks kokku miksitud.

Ühe iseäraliku mõtte tõi pähe teaduskülgedel leidunud vestlus Soome kliimaajaloo uurijatega, kes kõige muu huvitava seas sõnasid: "XVIII sajandil hakati huvituma kliima soojemaks muutmisest. Levis idee, et see on saavutatav puude maharaiumise ja maade ülesharimise teel. Pandi tähele, et lumi sulas kiiremini puudeta lagedamatelt aladelt, mis neelavad päikesekiirgust enam kui metsaalad." Kas tõesti võib siit vedada joonekese troopiliste metsade maharaiumise ja globaalse soojenemise juurde?

Veldre Anto jätkas oma infoühiskonna "hereetilist" käsitlust, võttes seekord vaatluse alla demokraatia ja selle vormid või õieti lausa riikluse tervikuna. Siin ei olnud ehk küll nii omapäraseid mõtteid kui mõneski varasemas osas (võib-olla küll on see seisukoht kallutatud mu enda (eel)arvamuste tõttu), aga lugemist vääriva tekstiga on kahtlemata tegemist, kas või juba õhku heidetud ideede pärast.

Sirbi vahele lisatud kultuurkapitali eelmise aasta viimase kvartali rahajaotuse lehekesest võis aga teada saada nii seda, et eesti keelde on jõudmas Spinoza "Eetika", et paistab, nagu oleks lahti läinud täieline Hargla Indreku buum - raha oli eraldatud lausa kolmele tõlkele, vastavalt läti, saksa ja prantuse keelde -, kui ka seda, et maru paljud inimesed on saanud "üheaastast loomingulist stipendiumit". Kirjaniku või loomeinimese palka küll veel ei ole, aga ega see nüüd väga palju ei erine ka ...

Loetud: A. Skilton. Budismi lühiajalugu

Vaadatud: mitte muhvigi

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi väikese katkestuse ühelt poolt väljaskäik, mille sihiks oli külastada elukohajärgset kauplust eesmärgiga täiendada koduseid toiduvarusid, ja teiselt poolt ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks.

Nädala alguse ponnistuste jätkuna võib lisada, et täna jõudis siis veebi kõigile näha ja uurida eestikeelne Mageia juhtimiskeskuse käsiraamat. See on mõistagi esialgne variant - nagu näha võib, on seal mitmed peatükid veel kirjutamata. Sellest hoolimata oleks tagasiside tõlke osas tervitatav. (Märkuseks nii palju, et mõne pildi puudumisest ei tasu lasta end häirida - enamikus on need sellised, mida mul endal ei olnud võimalik teha, nii et mul tuleb motiveerida kedagi teist neid valmistama, või siis sellised, mille puhul ma vastava tööriista tõlkes midagi muutsin, nii et peab ootama, kuni see muudatus hakkab reaalselt kajastuma, enne kui pilt teha; see siiski ei tähenda, et olemasolevaid pilte ei oleks mõtet uurida: ma ise leidsin tänu Mageia tööriistade korralikule uurimisele mitu asja, mida parandada või muuta, ja ma pole kaugeltki kindel, et ma leidsin kõik sellised kohad üles või et senised tõlked kõigile meeldivad).

Ja veel üks varasem asi. Ma mainisin, et tõlkijate sektsioonil on tulemas järjekordne teemaseminar, aga nüüd selgus, et senine toimumiskoht, kirjanike majas tegutsev Soome instituut, hakkab oma ruumes remonti tegema, mistõttu uueks toimumiskohaks on Tallinna ülikooli Mare maja (Uus-Sadama 5) Senati saal (M-648 on ruumi number).

Loetud: A Skilton. Budismi lühiajalugu
Vaadatud: Doktor Who (Universal), Elas kord ... (Fox), Parim enne (Kanal2), Haven (Yle2)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, mille jooksul jõudis minuni teade järjekordse tõlkijate sektsiooni korraldatava teemaseminari kohta. Et ma võtsin endale kohustuseks neist ka siin teada anda, olgu see siis nüüd tehtud:

2013. aasta esimene teemaseminar “Tõlkija pilk” leiab aset 18.01, kell 18.01, Harju 1 (II korrusel Soome Instituudi ruumides). Kõnelevad Merike Riives teemal “Ka autor pole eksimatu” ja Tiiu Viirand, kellel on oma pikaajalisest tõlkija- ja toimetajakogemusest tuua näiteid kõikvõimalikest õpetlikest eksimustest. Olete oodatud kuulama ja kaasa rääkima.

Loetud: Oma Keel 2/2012
Vaadatud: Seenelkäik (ETV), Tähetolm (TV3), Lasko (TV6), Jää (TV3)

Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: andestust, ma olen amiš (Postimees, 05.01.2013)

Teisibased mõtted

Kuigi tänane päev oli ette teada igasuguseks tööks jupp jagu lühem, siis otsustasin siiski, arvestades viimasel nädalal tekkinud imetabast ärkvel- ja hämaroleku vahekorda, just täna ära teha selle, mis eile tegemata jäi ehk tõlkida vaba tarkvara. Mis, nagu üldjuhul ikka, tähendas KDE ja selle arendusharu kallal, veelgi täpsemalt nüüd, kus kasutajaliidese pool on täielikult tõlgitud ja vaid tuleb iga nädal lisandunud stringid taas korda seada (mida enamasti polegi koletult palju), dokumentatsiooni kallal. Mille osas oli tänane päev küllaltki edukas, vähemalt enesetunde järgi: terve hulk asju sai ära tehtud, mis võib-olla pole küll väga tähtsad, aga ometi on oodanud juba pikka aega oma järjekorda ja said nüüd korda (noh, vähemalt tõlgitud, loodetavasti enam-vähem korralikult). Kui nii edasi peaks suutma tegutseda, siis ehk saabki kevadeks ka dokumentatsiooni tõlgitud, mille järel on muidugi ees veel raskemad ülesanded, olgu siis nendesamuste käsiraamatute varustamine korralike piltidega või veel enam rakendustele igasuguse lokaliseeritud, eestipärase sisu andmine (eriti õpirakendustes, aga ka näiteks finantsrakendustes, mis tõotab tõsine peavalu tulla ja olla ...)

Eespool mainitud päevalühendaja oli nädala eest siingi teada antud tõlkijate sektsiooni järjekordse teemaseminari väisamine, millel seekord kandvaks mõtteks oli sõjanduskeel. Teisisõnu siis asi, millega ma oma tõlgetes täiesti regulaarselt ja pidevalt, võiks peaaegu öelda et päevast päeva kokku puutun. Kõnelejateks olid Boltowsky Toomas, kes mitut puhku ajakirjanduseski karmi häält sõjandusalaste tõlketeoste kallal tõstnud, ja Aleksejevi Tiit, kes küll kirjanik, aga oma ristisõjateemaliste romaanidega mõistetavalt samuti sõjandusteemaga tõsiselt kokku puutunud. Boltowsky võttis, kuidas öelda, kiirkorras läbi kõik põhilisemad asjad, alates auastmetest ja sõjaväelistest üksustest kuni relvade ja nende osade lühida tutvustamiseni. Eks ta kiire jutt oli ja paljudest asjadest üle ratsutav, aga saadetud see-eest korralikust illustreerivast materjalist, mis aitas tublisti kaasa.

Usina kribamise ja suhteliselt paljude esitatud küsimuste põhjal võis mõista, et üsna suurele osale kohaletulnutest oli see valdkond küllaltki tume maa - mis on ka mõistetav, sest eks enamik ole ilukirjanduse tõlkijad ja üldjuhul (igasugu erandid muidugi välja arvata) ilukirjanduses väga süvitsi selle teemaga ju ei minda. Seda valusam on muidugi, kui järsku sõidab kuskilt sisse tundmatu või vähetuntud valdkonna spetsiifiline mõiste, mille puhul on hea, kui üldse aru saad, et see on mõiste ... Ja paistis seal olevat ka vähemalt üks, kui mitte rohkem filmitõlkijate seltskonna esindaja, kellel subtiitrite eripära tõttu mõistagi sellised asjad veelgi kibedamalt kukil ... Nojah, paraku selle sõjandusterminoloogiaga on nagu on: ühelt poolt ju midagi nagu oleks (näiteks oma kiiksuga, aga siiski kasutatav militerm või paar sõnaraamatut (eriti too kuuekeelne, aga ka mõnevõrra vanem ja veidi vananenud leksikoni tüüpi raamatuke), näpuotsaga üht-teist ehk veel peale), aga teiselt poolt valitseb eriti nende terminite osas, mis pole tänapäeva kandunud, vaid on kindlalt ajalukku jäänud ja pealegi pole otseselt Eestiga seotud, võiks öelda et täielik (must) auk ... Ma olen isegi mõelnud mingilaadse spetsiaalse sõjalise wiki tegemise peale, aga see tundub ikka nii hirmus suur tükk asja, nõuaks rängalt aega ja vaimukulu (no muidugi, eestikeelses Vikipeedias on ka üht-teist olemas, aga suhteliselt vähe, mõnikord (tõsi, sõjanduslike asjade puhul küllaltki vähe) natuke kaheldava kvaliteediga, kindlasti aga paganama lühidalt ja enamasti raskesti seostatavalt tõlkija vajadustega). Aga võib-olla ma millalgi siiski mõtlen selle peale, eks näib ...

Aleksejevi Tiit, kel asjade ajalise nihkumise tõttu jäi aega esinemiseks üsna napiks, kõneles veidi kaugemast minevikust ehk siis enda meelisteemast, ristisõdade ajajärgust nii aastat tuhatkond või pisut vähem tagasi. Ka see oli päris huvitav kuulata. Kuigi mulle kummagi mehe jutus palju uut ei olnud, oli siiski hea mõningaid asju nii-ütelda kompaktselt suu ja silma ja kõrva sisse saada (ja ei saa muidugi sugugi ka öelda, et kõik, mida nad rääkisid, oleks olnud selline teave, mis mul igas asendis ja igal kellaajal soravalt ja sulnilt üle huulte suudaks voogata ...) Sõnaga, täie ette läinud õhtu.


Loetud: Tehnikamaailm 12/2012
Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Madridi Real - Amsterdami Ajax (TV6)

Tarkvaratõlked:
KDE arendusharu kasutajaliides
KDE arendusharu dokumentatsioon

Teisibased mõtted

Eilse üsna nurjunud päeva järel otsustasin siiski sel nädalal "esmaspäeva" ehk vaba tarkvara tõlkimise päeva ära teha, tänasel päeval niisiis. Aur kulus nagu tavaliselt KDE ja selle arendusharu peale, kus rakenduste poole pealt oli vahepeal tekkinud juurde üks e-posti klient nimega Trojità, mille eripära näiteks KMailiga võrreldes on see, et Trojità keskendub ainiti IMAP-protokollile ega tee millestki muust midagi teadma (samal ajal kui KMail sööb isukalt nii IMAPit, POP3 kui ka teab veel mida). Dokumentatsiooni poole pealt palju edasi ei jõudnud või õigemini ei jõudnud edasi uute asjadeni, sest vahepeal oli ka nii-ütelda vanu asju omajagu uuendatud. Igatahes KDE SC (ehk tulevase 4.10) dokumentatsioon on taas korras nagu Norras.

Avastasin täna mõningase üllatusega, et mul on taas ilmunud üks tõlkeraamat. Täpsemalt siis Lucase Edwardi "Pettus". Üllatusega seepärast, et mu arvates oleks see võinud enne ilmumist veel kord mu käest ka läbi käia, aga ju oli siis mu tõlge nii hea, et seda ei peetud vajalikuks :-) Paraku tähendab see aga ka seda, et mõned pisiasjad, mis pärast tõlke üleandmist selgusid nii suhtluses autoriga kui ka läti keelde tõlkijaga, jäid nüüd sinna nähtavasti kirja panemata (kui just toimetus neist kuidagi teistmoodi teada ei saanud, milles ma pisut julgeksin kahelda). Aga noh, need olid ka üsna pisikesed asjad, kõige tõsisem ehk üks vale eesnimi, tõsi, vaid ühel korral esineva nime puhul.

Kui juba raamatutele jutt läks, siis neile, kes mu ajaveebi loevad ja tõlkimisasjade vastu huvi tunnevad, võib hea meelega teada anda, et tõlkijate sektsioonil on peagi taas kavas üks teemaseminar. Olgu siin siis ära toodud osa minuni jõudnud kirjast:

Järjekordse teemaseminari üldnimeks võiks sedakorda olla “Lugeja pilk”. Kõnelema on kutsutud kolonelleitnant Toomas Boltowsky, kes annab ülevaate sõjaväelisest terminoloogiast: relvastus, sõduri riietus ja varustus, sõdurite liigid, auastmed, sõjaväeline infrastruktuur, taktika, toponüümid, kõike seda ka ajaloolises perspektiivis. Boltowsky on ise mõned ajalooalased raamatud toimetanud ja teiste tõlgitud raamatuid tähelepanelikult lugenud, mille kohta ta on teinud oma tähelepanekud, vt http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=2808:t-lkeraamatute-h-da-ja-viletsus&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3099 ja http://www.postimees.ee/372387/viis-aastat-hiljem-kivi-endiselt-peos/
Teiseks kõnelejaks on palutud ajaloolane ja kirjanik Tiit Aleksejev, kes lubas rääkida erinevatest tõlkijate häältest, nii nagu nad läbi tõlgete lugejani kanduvad. Ja tõlkijast kui ideaalsest lugejast, seda omaenda teoste võõrkeelde ümberpanemise muljete põhjal. Viimasega seoses peatub ta ka 11. sajandi sõjapidamisega seotud terminitel.
Teemaseminar leiab aset 4. detsembril algusega kell 18.00 aadressil Harju 1, Soome instituudi ruumides.

Loetud: Arvutimaailm 11/2012
Vaadatud: Alcatraz (Kanal2), Süvahavva (Kanal2)

Tarkvaratõlked:
KDE arendusharu kasutajaliides
KDE arendusharu dokumentatsioon

Ilmunud raamatud: Edward Lucas. Pettus. Spioonid, valed ja kuidas Venemaa Läänt tüssab

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mille põhitööle kuluvat aega ja osa sarnaselt eilsega pärssisid mõned tegurid, mille seast tasub esile tõsta ühe artikli tõlkimist Diplomaatia ja veel ühe (eilsetele täna lisaks saabunud) artikli tõlkimist Postimehe hüvanguks. Samuti oli "segavaks" teguriks, aga samal ajal mõnusaks kosutava karge tuule käes viibimise ajendiks postkasti potsatanud teade kandekeskuses ootava paki kohta. Milleks oli, nagu minu puhul ilmselt loomulik, raamatupakike, mille sisu olgu ka siin ära mainitud:

• J. Fforde. The Woman Who Died A Lot

Mis teisisõnu tähendab, et võimalikult kiiresti tuleb võtta üks päev vabaks selle läbilugemiseks, sest pärast seda, kui ma lugesin läbi ja ära Thursday Nexti sarja eelmised kuus raamatut, oli selge, et seitsmeski on selline, mis tõrjub igasugused muud prioriteedid tagaplaanile ja üldse eemale, vähemalt teksti läbimise ajaks kindlasti.

Täna sain täiendava vastukaja elik uue kommentaari ühele varasemale sissekandele, milles oli juttu tõlkijate sektsiooni seminaridest ja muudest üritustest, koos ettepanekuga kajastada neid ka siin ajaveebis ja juba eelnevalt - ilmselt selleks, et inimesed, kes sektsiooni ei kuulu või mingil põhjusel kuuluda ei taha, saaksid vähemalt kuskilt teada, et midagi toimub (veebilehekülg on seniajani veel tagasihoidlikult öeldes lapsekingades) ja võimaluse korral ka ise osaleda (sest üldjuhul ei ole need üritused ju sellised klubilis-kinnised). Just täna tuligi samalaadne teade ühest tõlkeseminarist, mida, tõsi küll, ei korralda tõlkijate sektsioon, vaid hoopis Tallinna ülikooli kirjastus koostöös Euroopa Komisjoni tõlketeenistusega. See paistab samuti olevat igati avatud üritus - kel ligipääs Facebookile, võib seda oma silmaga kaeda sel aadressil. Aga usutavasti pole patt see ka siin täies mahus reprodutseerida:

TARKUS TÕLKES - Filosoofiatõlke seminar Tallinna Ülikoolis

16. novembril kell 11 toimub Tallinna Ülikooli senati saalis (ruum M-648) filosoofia tõlkimisele pühendatud seminar „Tarkus tõlkes“.
Juttu tuleb filosoofiliste tekstide tõlkimisest prantsuse, inglise, saksa, hiina ja jaapani keelest ning käsitlemist leiavad nii viimasel ajal eesti keeles ilmunud kui ka veel ilmumata teosed. Lisaks konkreetsetele tekstinäidetele ja terminivalikutele analüüsitakse filosoofiatõlke üldisemaid eripärasid teiste tekstiliikidega võrreldes. 

Oma kogemusi mõtteloo vahendamisest eesti keelde jagavad tõlkijad Kaia Sisask, Alari Allik, Andres Luure, Bruno Mölder, Margus Ott ja Tõnu Õnnepalu. Loengupäeva lõpetab raamatuesitlus, kus tutvustatakse Emmanuel Levinasi äsja TLÜ kirjastuses ilmunud teost "Teisiti kui olla ehk teispool olemust". 

Seminari korraldavad Euroopa Komisjoni tõlketeenistus ja Tallinna Ülikooli Kirjastus ning see jätkab eelmisel aastal alanud üritustesarja "Teadusteksti teekond eesti keelde".
Palume registreeruda aadressil dgt-tallinn@ec.europa.eu või rita.niineste@ec.europa.eu. 

Päevakava
Seminar „Tarkus tõlkes“
16. novembril 2012
Tallinna Ülikooli Mare majas
Ruum M-648
11.00 – 12.00 Levinas eesti keeles – Kaia Sisask
12.00 – 13.00 Immanuel Kanti "Puhta mõistuse kriitika" tõlkimisest – Andres Luure
13.00 – 14.00 Jaapani budismi põhimõistete eestindamisest – Alari Allik
14.00 – 15.00 Lõuna
15.00 – 16.00 Filosoofia tõlkimisest: kuus tõdemust ja kolm kaasust – Bruno Mölder
16.00 – 17.00 Emil Ciorani "Sündimise ebaõnnest" – Tõnu Õnnepalu
17.00 – 18.00 Idutõlge. Zhuangzi. – Margus Ott
18.00 TLÜ kirjastuse raamatuesitlus: Emmanuel Levinasi "Teisiti kui olla ehk teispool olemust".

Loetud: Vikerkaar 10-11/2012
Vaadatud: Süvahavva (Kanal2), Meie aasta Siberis (Kanal2), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Braga - Manchesteri United (TV6)

Kolmabased mõtted

Kui välja jätta ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks, möödus tänane päev küll tõlkimise tähe all, aga ometi mitte tõlkides. Nimelt oli kavas tõlkijate sektsiooni esimene koolituspäev ehk siis kapaga teadmiste jagamine, et tõlkijad ikka oma töid ja tegemisi paremini ära teha oskaksid. Toimus see Tallinna ülikooli seinte vahel, sealse senati saalis, mis nähtavasti polnud tükk aega nii palju rahvast näinud, vähemalt kui otsustada selle järgi, et koolituspäevale kogunenud hõivasid kõik vähegi kättesaadavad istmed ja olid ümber küllaltki suure laua lausa mitmes reas. Ma jään küll võlgu täpse arvu, kui palju sinna inimesi oli kogunenud, aga igatahes oli meid kümnetes. (Ja ma võisin ainult rõõmustada, kui kuulsin, et vähemalt üks neist oli leidnud tee sinna tänu mu Facebooki tekitatud ürituseteatele :-) )

Kava kohaselt oli ette nähtud kolm kõnelejat, kõik heaad eesti keele tundjad ning hoidjad ja hooldajad: Arguse Reili, Mäearu Sirje ja Kerge Krista. Ja kõik nad ka kõnelesid, kuigi kindlasti polnud tegu päris sellise lonegulaadse üritusega, vaid rohkem seminaripoolsega, millesse nii mõnedki laua ümber istujad omapoolsete kommentaaride või küsimustega korduvalt sekkusid.

Väga laias laastus ei olnud vähemalt mulle kõneldus midagi märkimisväärselt uut, küll aga oli hea kõike räägitut korraga kuulda ja selle üle mõtiskleda. Vahest kõige tähtsam asi, mida sealt kõrva taha oli panna, oli nime ja nimetuse eristamine, mis on mulle ikka alati suuri raskusi valmistanud (ja mis mõistagi ei olegi kerge asi). Nüüd siis sai kõrva taha pandud paar opositsiooni, mis peaksid lihtsustama otsustamist. Üks neist on läbipaistvus: nimetus on läbipaistev ja ütleb enda kohta ära, mis ta selline on (näiteks majandusministeerium), nimi seevastu ei pruugi seda sugugi teha, olles niisiis läbipaistmatu (näituseks Kalev). Teine opositsioon seisnes selles, et nimi on midagi, mida saab panna - näituseks võib koerale panna nime Muri (kuigi muidugi võib koerale panna ka nime Koer :-) ).

Üks peamisi elevust tekitanud asju oli mõistagi suur- ja väiketähe kasutamine, mille osas võis kuulda väga mitmesuguseid arvamusi, mõned põhjendatumad, mõned vähem. Kuigi ma üldiselt väga pooldan seda, et kohanimed tuleks ikka kirjutada suurtähega (ikka too kurikuulus Tallinna kilude näide), siis mõned väljendid, mis sel moel on tekkinud, äratasid pisut kõhelust. Näiteks Rootsi laud ... Võib-olla peaks seda üldse kirjutama väikese tähega ja kokku? rootsilaud ... Hmm, imelik, vähemalt esialgu kindlasti. Jah, kui muidu selline kohanimede kirjutamine kummastust ei ärata, siis eriti piltlikemates väljendites ehk küll, Rootsi laua kõrvale veel Rootsi kardinad ...

Ja mõistagi oli selles kontekstis elevust tekitav probleem see üks viimaseid otsuseid, mis nüüd küll on teisele ringile minemas, ajaloosündmuste kirjutamise kohta. Ma olen enda seisukoha siin ajaveebiski välja öelnud: igati pooldan väiketähelisust, olgu ajaloosündmuste või mille tahes kirjutamisel, ega näe küll kuidagi, et see võiks mingit segadust tekitada. Tõsi, põhjendus, miks mitmeid viimaseid muutusi reeglites on tehtud, oli mu meelest natuke lapsik: asi olevat koolilõpetajates, kelle kirjandihinnet ja seega potentsiaalselt saatust ja elukäiku mõjutavat just niisugused pisiasjad nagu Pronksiöö/pronksiöö ... Kui nii, siis võiks ju pigem kirjandi hindamise eeskirju muuta, mitte keelereegleid ...

Aga nojah, võib-olla nende ajaloosündmuste puhul mängib kaasa ka see, et ma olen lõppeks ajalugu õppinud ... Ent on ka arusaadav, et eriti siis, kui konteksti napib, võib väiketähelisus siiski mõningaid raskusi tekitada. Saalis tekitas näiteks kerget mühinat "suur nälg", mis usutavasti teadus- või aimetekstis oleks täiesti normaalne väikese tähega kirjutada, aga ilukirjanduslikus tekstis võib-olla mitte, eriti kui ta isoleeritult esineb. Muidugi, kontekst mängib, tahad või mitte, ka seal kaasa, sest lõppeks on neid "suuri nälgi" maailma eri paigus olnud ikka kohe õige mitmeid (lisaks Iirimaa omale, mida arvatavasti mühisejad silmas pidasid (njah, kuigi neidki on olnud koguni kaks, mõlemad selle nimega ristitud, ehkki tänaseks on ainult too viimane ja hullem niimoodi kinnistunud), tulevad kohe pähe Hiina, India, kunagine Põhja-Euroopa oma, jah, isegi Eesti oma).

Aga üks asi, mida kõik esinejad rõhutasid, oli see, et ehkki reeglid näevad ette näiteks kohanimedest täiendite suurtähelisust või siis ajaloosündmuste üldist väiketähelisust (nimed mõistagi välja arvatud), ei ole sugugi vale kirjutada ka teistmoodi, nii nagu harjutud on. Paistis küll, et vähemalt osale kogunenutest see väga ei meeldinud, nähtavasti oleksid nad eelistanud ranget reeglistamist ...

Üks asi, mis mus veidi imestust äratas, oli ühe slaidi allserval leidunud pisimärkus, nagu oleks eelistatavam kasutada nõndanimetatud eesti jutumärke („…“). Ma olen samuti tähele pannud, et mõned toimetajad kipuvad neid soosima ja usutavasti ongi need etemad kui tüüpilisel klaviatuuril kergesti kätte tulevad "...". Siiski mu enda eelistus on kahtlemata nõndanimetatud prantsuse jutumärgid («…»), mida paraku mulle arusaamatul põhjusel sugugi hea meelega kasutada ei taheta ...

Koolituspäev läbi, jätkus seltskondlik suhtlemine mõni korrus allpool ja teises majas. Ja seegi kulges pikalt, lõpuks lausa peaaegu öhe ...


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Sündmus (TV3)