Tavaline tööpäev, mille lõpupoole tõi elevust ja ärevust ja muidki tundeid Eesti jalgpallikoondise järjekordne mäng, milles sel korral oli vastaseks Leedu. Eelmine mäng Sloveeniaga muidugi andis kõigest hoolimata sellise positiivse toonuse ja ootuse, et kui ka mõne päeva pärast Inglismaa vastu läheb raskeks nii või teisiti, siis Leedu vastu võiks ehk päris korraliku ja mõistagi samamoodi positiivse tulemusega mängu teha. Ootused ja lootused täitusid selles mõttes, et mängul oli tõepoolest positiivne tulemus, teisisõnu üks võistkond võitis, mitte ei jäänud see viiki - aga paraku ei olnud see võitja Eesti.
Mäng ise oli valdavalt selline suur pusimine ja närveldamine, ilma erilise ilu ja huvitavusetagi. Vähemalt umbes esimese kolmveerandi või nii ulatuses ehk seni, kuni Eesti väravavaht pudistas palli ja leedulased osavalt selle väravasse tõukasid. Seejärel läksid eestlased natuke elavamaks, aga tulu sellest paraku ei tõusnud. Eks seal võib palju põhjusi olla, aga peamine on pigem see, et mingil põhjusel ei suutnud Eesti eriti esimesel poolajal näidata isegi mitte seda söödutaset, mis oli olemas Sloveenia mängus (ja mida ma tookord nimetasin hädasti parandamist vajavaks). Iseenesest polnud leedulastegi mäng kuigi hea ega vaatamisväärne, vähemalt mitte sellise suhteliselt võrdse vastase nagu Eesti vastu, aga jah, kui ikka ise löögile pääseda ei oska, siis ei ole paraku ka midagi väga nuriseda, kui tulemus tuleb selline nagu tuli ...
Tänase päeva palju positiivsema poole peale võib aga kanda ühe, kuidsa öelda, maitseelamuse. Ma eile mainisin läbikäimist ühe tuttava juurest, kes pani armsalt kaasa paar purki õunamoosi. Või nii ta ütles, lisades, et üks on pisut vedelam, teine paksem. Ma ei olegi päris kindel, kumma purgi ma nüüd täna maitsmiseks välja võtsin, aga igatahes läks nii, et ma mõtlesin, et võtan paar lusikatäit maitseks ja siis jätan paremaks ja mõnusamaks ajaks seisma. Need paar lusikatäit ma muidugi võtsingi, aga oma suureks üllatuseks avastasin seejärel, et purk on nagu naksti tühjaks saanud :-)
Siinkohal tuleb ja tasub kahtlemata meenutada, ütleme, et väikeseks selgituseks, seda, kuidas mu lapsepõlves oli müügil toode nimega "Õunakaste" (tänapäeval öeldaks ilmselt püree või võib-olla mehu, aga toona piisast kastmest küll). Ja kuidas see mulle nii hirmkangesti maitses, et ma igal vähegi võimalusel (see tähendab kui kohalikus külapoes või mõnes muus poes, kuhu ma sattusin, muidugi parajasti ikka seda oli ja et oli ka raha selle ostmiseks) seda ikka hankida püüdsin ja naudinguga suhu kummutasin. See oli muidugi lapsepõlverõõm, sest kui ma kunagi 1990. aastatel sama nimega (võimalik, et toodetakse seniajani, siis igatahes toodeti) purgi poest hankisin, siis oli see muutunud mingiks palju vedelamaks ja maitsetumaks, kuidas öeldagi, lögaks. Aga see, mis mul täna asjast õieti aru saamatagi purgist täitsa ära haihtus, oli just selline "õunakaste" nagu lapsepõlves, ma julgeks öelda, et kohe täitsa igas mõttes ja aspektis. Olgu selle valmistaja ka siinse ajaveebi vahendusel igati ära tänatud ja õnnistatud!
Loetud: TM Kodu ja ehitus 10/2014
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), jalgpalli EM 2016 valikmäng: Leedu-Eesti (ETV)
Showing posts with label õunad. Show all posts
Showing posts with label õunad. Show all posts
10.10.14
9.10.14
Kolmabased mõtted
Selline pisuke väiketöödesesooni otste sõlmimise ning taas põhitöösse sukeldumise päev, mille sisse mahtus siiski ka Mageia sõprade kokkusaamine. Njah, kuu esimesest neljapäeva traditsioonist tuleb meil nüüd paraku vähemalt mõneks ajaks nähtavasti loobuda, sest niigi suhteliselt vähestest kooskäijatest üks on otsustanud end päid- ja kaelupidi poliitikasse heita ning üks selle mingi vabakonnaga või mis iganes selle nimi ka ei oleks kooskalpsamise miinuseid on neljapäevade hõivamine ... Nii et tuleks siis öelda, et toimus uustraditsiooniline iga kuu esimese kolmapäeva sel kuul nädala võrra edasi lükatud Mageia sõprade kokkusaamine :-) Koht ja muud asjaolud jäid küll samaks, nagu ka seltskondlik sisu, nii et selles mõttes pole midagi muutunud.
Kokkusaamise järel sammusin läbi ka ühe tuttava juurest, kes hiljaaegu mu suureks rõõmuks ja õnneks otsustas kaasa aidata mu vabastamisele täiesti tarbetult seisvatest ja aina rohkenevatest purkidest (küll mitte kõigist, aga siiski tublisti), et ise nende sisse asuda igasugu head ja paremat panema, mida õuntest (ja mine teab veel millest) valmistada saab. Nüüd soovis ta otsekui tänuks paar täidetud purki tagasi anda - ja mul polnud selle vahetuskauba (ütleme, et umbes üks täidetud purk tosina tühja vastu või kuidas täpselt see vahetuskurss nüüd kujuneski) mõistagi midagi, sest kuigi ma ise ei viitsi sugugi õunu ega õieti muidki mõnusaid loodusaadusi niimoodi töödelda, et neid saaks pikemalt kui vahetult eesseisva söömaaja tarbeks säilitada, siis ei ole mul mitte kõige pisemat ega vähimatki selle vastu, kui keegi on seda ometi teinud ja ma sellest osa saan :-)
Loetud: Tehnikamaailm 10/2014
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked: Edward Lucas: Venemaa hübriidarsenal (Postimees, 08.10.2014)
Kokkusaamise järel sammusin läbi ka ühe tuttava juurest, kes hiljaaegu mu suureks rõõmuks ja õnneks otsustas kaasa aidata mu vabastamisele täiesti tarbetult seisvatest ja aina rohkenevatest purkidest (küll mitte kõigist, aga siiski tublisti), et ise nende sisse asuda igasugu head ja paremat panema, mida õuntest (ja mine teab veel millest) valmistada saab. Nüüd soovis ta otsekui tänuks paar täidetud purki tagasi anda - ja mul polnud selle vahetuskauba (ütleme, et umbes üks täidetud purk tosina tühja vastu või kuidas täpselt see vahetuskurss nüüd kujuneski) mõistagi midagi, sest kuigi ma ise ei viitsi sugugi õunu ega õieti muidki mõnusaid loodusaadusi niimoodi töödelda, et neid saaks pikemalt kui vahetult eesseisva söömaaja tarbeks säilitada, siis ei ole mul mitte kõige pisemat ega vähimatki selle vastu, kui keegi on seda ometi teinud ja ma sellest osa saan :-)
Loetud: Tehnikamaailm 10/2014
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked: Edward Lucas: Venemaa hübriidarsenal (Postimees, 08.10.2014)
5.10.14
Laubased mõtted
Kui öelda võimalikult lühidalt, tasakaalukalt, viisakalt ja taas ilma vahkvihha sattumata, siis läks tänane päev täiesti persse. Nimelt oli mul kavas lõpuks ometi jõuda Türile õunafestivalile, kuhu ma olen niigi tahtnud algusest peale minna ja kuhu sel aastal eriti tõmbas soov natuke põhjalikumalt seda rasket puudelõikamise kunsti natuke lähemalt (loodetavasti) asjatundja käe all tundma õppida. Aga nagu eelnevast järeldada võib, teoks see ei saanud, jah, isegi selle rongi saba ei näinud ma enam, mille peale oleksin pidanud istuma, et asjast osa saada. Süüdi, nojah, on muidugi Savisaar: tema on selline hea peksukott elik patuoinas, kui teda süüdistada, ei eksi kunagi. Kuigi, kui lõpuni aus olla, siis võib süüdi olla veel üks isik, aga tema nime ja isikukoodi ei hakka ma siinkohal nimetama, sest pole ju ometi sobilik ega teistele blogipidajatele eeskujuks oma ajaveebis iseennast järsku sõimama hakata ...
Ei lohutanud mind väga seegi, et mittesõitmine andis võimaluse näha jalgpalli meistriliiga mängu Levadia ja Nõmme Kalju vahel, millest oli kohe selge, et hooaeg hakkab lõppema: nii tuline ja vihane andmine käis ja nii palju dramaatikat oli kuni viimaste hetkedeni sees. Kaks punast kaarti pole samuti kõige tavalisem nähtus, aga sedagi sai täna näha, nagu ka seda, kuidas mänguseis ja tulemus võib päris viimseil hetkil veel dramaatiliselt muutuda. Jah, 3:2 Levadia kasuks lõppes mäng, kui keegi ei tea, aga see võit oli alles üleminutite saak. Aga et mängisid võistkonnad, kes on Eesti meistrisarja tipus ja milles seeläbi mängib ka hulk neid, kel lähipäevil ees koondise mängud, oli hea igal juhul näha, et mehed paistavad olevat löögivalmis.
Muidugi, selles mõttes oli mittesõit hea, et kõigi nende väiketöödega sai omajagu edasi, kuigi paraku mitte lõpule.
Loetud: Imeline Ajalugu 9/2014
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Levadia - Nõmme Kalju (ETV), Haven (Universal Channel)
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: halleluuja armastusele (Postimees, 04.10.2014)
Ei lohutanud mind väga seegi, et mittesõitmine andis võimaluse näha jalgpalli meistriliiga mängu Levadia ja Nõmme Kalju vahel, millest oli kohe selge, et hooaeg hakkab lõppema: nii tuline ja vihane andmine käis ja nii palju dramaatikat oli kuni viimaste hetkedeni sees. Kaks punast kaarti pole samuti kõige tavalisem nähtus, aga sedagi sai täna näha, nagu ka seda, kuidas mänguseis ja tulemus võib päris viimseil hetkil veel dramaatiliselt muutuda. Jah, 3:2 Levadia kasuks lõppes mäng, kui keegi ei tea, aga see võit oli alles üleminutite saak. Aga et mängisid võistkonnad, kes on Eesti meistrisarja tipus ja milles seeläbi mängib ka hulk neid, kel lähipäevil ees koondise mängud, oli hea igal juhul näha, et mehed paistavad olevat löögivalmis.
Muidugi, selles mõttes oli mittesõit hea, et kõigi nende väiketöödega sai omajagu edasi, kuigi paraku mitte lõpule.
Loetud: Imeline Ajalugu 9/2014
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Levadia - Nõmme Kalju (ETV), Haven (Universal Channel)
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: halleluuja armastusele (Postimees, 04.10.2014)
21.10.13
Pühabased mõtted
Suhteliselt tavaline tööpäev, põgusate eilse pidutsemise järelnähtudega, mille sisse mahtus siiski ära ka tavapärane külaskäik ema juurde. Mis oli selle poolest eriline, et sinna taarusin kopsaka pudelikoorma all: emale laekus samal hommikul liitrite kaupa õunamahla ning hea ja omakasupüüdliku pojana tarisin ma talle siis anumaid, kuhu valmis keedetud neste mahutada. Mis - see omakasupüüdlik pool - tähendas seda, et tagasi sain juba lõbusalt vantsida, paar liitrit mõnujooki kaasas. Aga otse loomulikult tähendas külastus ka, nagu ikka, toekat kõhutäit ja kopsakat peatäit, seda viimast siis, ka nagu ikka ja täitsa erinevalt eilsest, ristsõnade kujul (milleks oli seekord Kuma Kange vihik, mis on üks päris korralik peatäis).
Loetud: Tuna 3/2013
Vaadatud: Maailma ajalugu (ETV), Doctor Who: Planet of the Dead (BBC Entertainment)
Loetud: Tuna 3/2013
Vaadatud: Maailma ajalugu (ETV), Doctor Who: Planet of the Dead (BBC Entertainment)
2.10.13
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tõi katkestuse üks äärmiselt kiirelt saada soovitud ja vastavalt siis ka äärmiselt kiirelt valminud tõlge Postimehe hüvanguks.
Veel enne seda aga juhtus midagi üsna erakorralist ja rõõmustavat. Milleks oli isa külaskäik. Eks see suhtlemine temaga ole olnud nagu on: paarkümmend aastat oli täiesti vaikust, siis nüüd viimased kümmekond või nii aastat oleme sünnipäeviti ja jõuluti helistanud ja õnnitlenud, korra on ta ka siin mul külas käinud, ikka sünnipäeva puhul. Nüüdki oli õieti sünnipäevaga seotud: õnnitlemise kõrval andis ta teada oma tohutust õunasaagist, mis lausa nii suur olla olnud, et paaril puul oksadki katki murdnud, ja pakkus mullegi, mille üle ma loomulikult äraütlemata õnnelik ja rõõmsal meelel valmis vastu võtma olin. Täna siis jõudiski kopsakas õunalaadung - suur kast ja veel kilekotitäis pealegi -, lisaks veel hulk tomateid ja veidi kurke koos temaga mu juurde. Aga eks mõistagi juttu elust ja olust ja kodukülast ja asjadest jagus pikemalt. Mitte küll hirmus pikalt, sest isal oli vaja mujalegi jõuda selle Tallinnas-käigu ajal, aga siiski piisavalt pikalt, et suur osa vahepealsete aastate elust ja asjadest ära rääkida, kas või poole sõnaga. Ja nüüd ma siis mõtlen ja rõõmustan, et isegi musugune õunalemb on kohe tükiks ajaks varustatud :-)
Loetud: Akadeemia 9/2013
Vaadatud: Outcasts (BBC Entertainment), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Dortmundi Borussia - Marseille' Olympique (TV6)
Veel enne seda aga juhtus midagi üsna erakorralist ja rõõmustavat. Milleks oli isa külaskäik. Eks see suhtlemine temaga ole olnud nagu on: paarkümmend aastat oli täiesti vaikust, siis nüüd viimased kümmekond või nii aastat oleme sünnipäeviti ja jõuluti helistanud ja õnnitlenud, korra on ta ka siin mul külas käinud, ikka sünnipäeva puhul. Nüüdki oli õieti sünnipäevaga seotud: õnnitlemise kõrval andis ta teada oma tohutust õunasaagist, mis lausa nii suur olla olnud, et paaril puul oksadki katki murdnud, ja pakkus mullegi, mille üle ma loomulikult äraütlemata õnnelik ja rõõmsal meelel valmis vastu võtma olin. Täna siis jõudiski kopsakas õunalaadung - suur kast ja veel kilekotitäis pealegi -, lisaks veel hulk tomateid ja veidi kurke koos temaga mu juurde. Aga eks mõistagi juttu elust ja olust ja kodukülast ja asjadest jagus pikemalt. Mitte küll hirmus pikalt, sest isal oli vaja mujalegi jõuda selle Tallinnas-käigu ajal, aga siiski piisavalt pikalt, et suur osa vahepealsete aastate elust ja asjadest ära rääkida, kas või poole sõnaga. Ja nüüd ma siis mõtlen ja rõõmustan, et isegi musugune õunalemb on kohe tükiks ajaks varustatud :-)
Loetud: Akadeemia 9/2013
Vaadatud: Outcasts (BBC Entertainment), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Dortmundi Borussia - Marseille' Olympique (TV6)
30.5.10
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev, mida katkestasin põgusa poe väisamisega toiduvarude täiendamise eesmärgil. Lausa nauding on väljas liikuda nii ilusa ilmaga, kui kenasti vihma tibab ja temperatuurgi on normaalsetes piirides...
Täna väisas mind korraks ka ema, kes koos oma poiss-sõbraga tuli tagasi kurvalt sündmuselt, nimelt Raivo ema matustelt. Kõige selle kurbuse kõrval olid nad kas ise või sealsed sugulased siiski vaevunud tegema midagi veidi imelikku, nimelt suure hulga õunu viiludeks lõiganud. Ma ei ole päris kindel, kas see on mingi säilitamist pikendav nipp või ei olnud neil ajaga midagi paremat peale hakata kui õunu lõikuda või mis, aga igatahes laekus mulle taas päris korralik kogus õunu õunaviilude kujul, mille hävitamine nõuab õige mitu päeva aega...
Ema kaudu sain teada ka vennatütre suursaavutusest - ta olevat osalenud tänaselt Tartu rattaralli minirallil ja kogu 10,5 km kenasti läbi kimanud ning saanud autasuks diplomi ja muud nänni. Tõsi, ürituse kohta käivast uudisest jäi mulje, et seda said kõik, kes distantsi läbisid, aga igatahes kümneaastase kohta kena saavutus ikka enda vanusega peaaegu täpselt võrdne maa läbi sõita (ta ongi tegelikult nii umbes täpselt 10,5 aastane praegu :-) ). Ta on ju üpris linnalaps ja ega seal vist väga palju häid rattaga sõitmise võimalusi ei ole. Erinevalt näiteks minu lapsepõlvest, kus korralikus hajakülas, mis oligi rohkem puhtalt mugavuse pärast ühe nime alla liidetud talude kogumik päris suurel maa-alal, õieti ei olnudki kuigi mõttekas liikuda muul moel kui jalgrattaga, kui tahtsid ikka kindlasti kuhugi minna. Ma usun, et suviti oli õige palju neid päevi, kus sai minimaalselt paarkümmend kilomeetrit läbi sõita lihtsalt hasardi pärast (ei ole täpselt mõõtnud, aga nii palju võis nii-ütelda suurring, mis kulges ümber suurema osa külast. Ja sageli sai palju rohkemgi ringi lastud. Aga igatahes on vahva, et vennatütar ka niimoodi aktiivset ringiliikumist kahe ratta seljas harrastab ja isegi võistlustel käib.
Jaanus oli mu eilse KOffice 2.2 väljalaset tutvustava uudisnupu ka linux.ee leheküljele üles pannud. See on päris kena, et niimoodi teave sellest huvitavast ja potentsiaalselt paljutõotavast kontoritööpaketist levib. Miskipärast oli ta siiski siinse ajaveebi asemel selle võtnud juba uudise peegeldusest Facebookis, mistõttu uudisnupus esinevad viited näitasid end veidi naljakal kujul (FB-l on ju komme viited nii-ütelda enda aadressiga varustada, mis suunab ümber originaalleheküljele). Aga noh, mis seal ikka, kuni nad õigesse kohta välja viivad, pole viga.
Tänu Jyrka viitele jäi silme ette ja kõrvade taha üks huvitav ulmekirjanik, kellest ma varem polnud midagi kuulnud - Paolo Bacigalupi -, kelle kohta võib pikemalt lugeda viidete alt, mida toob ära suurepärane andmebaas ISFDB. Selline mustades värvides düstoopilise (suhteliselt lähi)tuleviku kujutamine võib päris nautimist väärt olla - nii väga pahatihti kipuvad tulevikku paigutatud lugude taustad olema ikka enam-vähem sarnased meie praeguse eluoluga või siis veel positiivsemad. Nojah, igioptimistidest inimestele ei ole ilmselt düstoopiad väga meeltmööda, sest need panevad ebameeldivalt mõtlema, mida saaks ja tuleks ette võtta, et see tulevik tegelikult niisugune välja ei kukuks - kui mitte kõigil, siis valdaval enamikul kindlasti on ju soov mälestust endast maailma ajalukku raiuda, milleks parim võimalus on füüsilised või vaimsed järglased, kes sind mäletavad, kuid see omakorda eeldab vaikimisi seda, et tulevik oleks olevikuga sarnane või parem, ikka "kestaks edasi"... Igatahes ma märkisin Bacigalupi ära nimena, kelle teosed ostunimekirja panna, kui ma järgmine kord raamatute omandamise äraütlemata äravõitmata kihuga Krisostomuse saidile satun.
Loetud: Tehnikamaailm 6/2010
Vaadatud: Smallville (ETV), Vilde tee (TV3), John Carpenters Vampires (RTL2)
Ilmunud tõlked:
Jelena Skulskaja: Sitsiilia maffia kõlbab vaid liivakasti mängima (Postimees, 29.05.2010)
James Cameron: loodus ja ühiskond tuleb taas ühendada (Postimees, 29.05.2010)
Täna väisas mind korraks ka ema, kes koos oma poiss-sõbraga tuli tagasi kurvalt sündmuselt, nimelt Raivo ema matustelt. Kõige selle kurbuse kõrval olid nad kas ise või sealsed sugulased siiski vaevunud tegema midagi veidi imelikku, nimelt suure hulga õunu viiludeks lõiganud. Ma ei ole päris kindel, kas see on mingi säilitamist pikendav nipp või ei olnud neil ajaga midagi paremat peale hakata kui õunu lõikuda või mis, aga igatahes laekus mulle taas päris korralik kogus õunu õunaviilude kujul, mille hävitamine nõuab õige mitu päeva aega...
Ema kaudu sain teada ka vennatütre suursaavutusest - ta olevat osalenud tänaselt Tartu rattaralli minirallil ja kogu 10,5 km kenasti läbi kimanud ning saanud autasuks diplomi ja muud nänni. Tõsi, ürituse kohta käivast uudisest jäi mulje, et seda said kõik, kes distantsi läbisid, aga igatahes kümneaastase kohta kena saavutus ikka enda vanusega peaaegu täpselt võrdne maa läbi sõita (ta ongi tegelikult nii umbes täpselt 10,5 aastane praegu :-) ). Ta on ju üpris linnalaps ja ega seal vist väga palju häid rattaga sõitmise võimalusi ei ole. Erinevalt näiteks minu lapsepõlvest, kus korralikus hajakülas, mis oligi rohkem puhtalt mugavuse pärast ühe nime alla liidetud talude kogumik päris suurel maa-alal, õieti ei olnudki kuigi mõttekas liikuda muul moel kui jalgrattaga, kui tahtsid ikka kindlasti kuhugi minna. Ma usun, et suviti oli õige palju neid päevi, kus sai minimaalselt paarkümmend kilomeetrit läbi sõita lihtsalt hasardi pärast (ei ole täpselt mõõtnud, aga nii palju võis nii-ütelda suurring, mis kulges ümber suurema osa külast. Ja sageli sai palju rohkemgi ringi lastud. Aga igatahes on vahva, et vennatütar ka niimoodi aktiivset ringiliikumist kahe ratta seljas harrastab ja isegi võistlustel käib.
Jaanus oli mu eilse KOffice 2.2 väljalaset tutvustava uudisnupu ka linux.ee leheküljele üles pannud. See on päris kena, et niimoodi teave sellest huvitavast ja potentsiaalselt paljutõotavast kontoritööpaketist levib. Miskipärast oli ta siiski siinse ajaveebi asemel selle võtnud juba uudise peegeldusest Facebookis, mistõttu uudisnupus esinevad viited näitasid end veidi naljakal kujul (FB-l on ju komme viited nii-ütelda enda aadressiga varustada, mis suunab ümber originaalleheküljele). Aga noh, mis seal ikka, kuni nad õigesse kohta välja viivad, pole viga.
Tänu Jyrka viitele jäi silme ette ja kõrvade taha üks huvitav ulmekirjanik, kellest ma varem polnud midagi kuulnud - Paolo Bacigalupi -, kelle kohta võib pikemalt lugeda viidete alt, mida toob ära suurepärane andmebaas ISFDB. Selline mustades värvides düstoopilise (suhteliselt lähi)tuleviku kujutamine võib päris nautimist väärt olla - nii väga pahatihti kipuvad tulevikku paigutatud lugude taustad olema ikka enam-vähem sarnased meie praeguse eluoluga või siis veel positiivsemad. Nojah, igioptimistidest inimestele ei ole ilmselt düstoopiad väga meeltmööda, sest need panevad ebameeldivalt mõtlema, mida saaks ja tuleks ette võtta, et see tulevik tegelikult niisugune välja ei kukuks - kui mitte kõigil, siis valdaval enamikul kindlasti on ju soov mälestust endast maailma ajalukku raiuda, milleks parim võimalus on füüsilised või vaimsed järglased, kes sind mäletavad, kuid see omakorda eeldab vaikimisi seda, et tulevik oleks olevikuga sarnane või parem, ikka "kestaks edasi"... Igatahes ma märkisin Bacigalupi ära nimena, kelle teosed ostunimekirja panna, kui ma järgmine kord raamatute omandamise äraütlemata äravõitmata kihuga Krisostomuse saidile satun.
Loetud: Tehnikamaailm 6/2010
Vaadatud: Smallville (ETV), Vilde tee (TV3), John Carpenters Vampires (RTL2)
Ilmunud tõlked:
Jelena Skulskaja: Sitsiilia maffia kõlbab vaid liivakasti mängima (Postimees, 29.05.2010)
James Cameron: loodus ja ühiskond tuleb taas ühendada (Postimees, 29.05.2010)
23.4.10
Neljabased mõtted
Suurelt osalt tavaline tööpäev, millest siiski teatava osa võttis paari loo tõlkimine Postimehele. Samuti kulus mõningane aeg üle tüki aja linnas käimisele. See käik ei läinud küll päris täie ette, sest kui ma olin lõpuks (jah, vahepeal on ilmselt ühistranspordi liikumist tõepoolest vähendatud, igatahes tundus neid kuidagi vähem ja harvemini liikuvat) linna jõudnud, selgus, et mu enda prioriteetide seas tähtsaim kohtumine jääb paraku toimumata. Sellest oli muidugi ääretult kahju, aga et ma olen juba selline multitegummees(TM), siis vähemalt teised asjad, mis rohkem must endast sõltusid, said korda aetud. Muu hulgas hõlmasid need raamatukauplusest läbiastumist ja ma ei saanud midagi parata, sealt pidi lisaks esmavajalikule ikka ka vähemalt ühe raamatu hankima. Ehkki mu õunalaar on selleks korraks põhimõtteliselt läbi, otsustasin siiski hankida teose nimetusega "Suur õunaraamat", sest kindel mis kindel on see, et sügise poole tuleb jälle silmitsi sattuda suuremate õunakogustega. Koju jõudes tegin küll vea ja hakkasin seda sirvima, mis nõudis lausa suure kausi toomist, et suust nõrguma hakkavat ilavoolu ära mahutada :-) paganama maitsvaid asju saab õuntest valmistada ikka! (noh, muidugi on selleks vaja ka neid paganama komponente, mida mul ju mõistagi ei ole, ja veel enam head õnne minusuguse köögikäpardi puhul, aga on päris kindel, et midagi ma millalgi järele proovin...)
Päris korraliku osa päevast võttis ka praegune NATO välisministrite kohtumine ja sellega nii või teisiti seotud asjad, peamiselt küll teles kajastatu vaatamise kaudu. See oli mõnevõrra hämmastav, aga väga tore, et ETV oli pidanud vajalikuks sellele nii suurt tähelepanu pöörata. Ja tuleb tunnistada, et Kaldre-Rannamäe tandem oli päris hea, kindlasti parem kui ükspuha kumb neist üksinda ja arvatavasti ka parem kui mõni muu võimalik meeskond.
Sattusin täna lugema üht õige iseäralikku uudislugu, milles väideti, nagu kavatsevat Venemaa peagi ametlikult tunnistada Eesti (või ka Balti riikide) okupeerimist. Nii olevat meie kohalikele venelastele väitnud Venemaa saatkonna ametnik. Putini algusaegade Balti-poliitika juhi Demurini sõnul olevat sellised "reeturlikud" meeleolud Venemaa ametkondades, eriti välisministeeriumis, lausa levinud. Kui uskumatult see ka kõlaks, ei saa seda muidugi ka välistada, ehkki mulle endale tundub usutavam Goble'i Pauli tõlgendus, et kuivõrd sellise süüdistuse käis välja siinsete "antifašistide" üks juht Reva Maksim, siis on pigem taotluseks saada Venemaa saatkonnalt või kõrgemaltki tasandilt hoopis selgesõnalise kinnitus, et midagi sellist kavas ei ole. Aga eks seda näeb, kas midagi järgneb või mitte.
Ahjaa, igahommikust interneti-raamatukaupluste ülevaatust tehes märkasin, et müügile on ilmunud üks mu tõlgitud raamat, viimane Osprey lahinguraamatute nelipakist, mis ilmus ülejäänud kolmest nii kohutavalt palju (umbes aasta aega) hiljem, et oli juba peaaegu ununenud :-)
Loetud: S. Marriott. Haldjad
Vaadatud: NATO välisministrid Tallinnas (ETV, ETV2), Aardekütt (TV11)
Ilmunud raamatud: P. Antill. Stalingrad 1942 (sari "Suured vastasseisud")
Päris korraliku osa päevast võttis ka praegune NATO välisministrite kohtumine ja sellega nii või teisiti seotud asjad, peamiselt küll teles kajastatu vaatamise kaudu. See oli mõnevõrra hämmastav, aga väga tore, et ETV oli pidanud vajalikuks sellele nii suurt tähelepanu pöörata. Ja tuleb tunnistada, et Kaldre-Rannamäe tandem oli päris hea, kindlasti parem kui ükspuha kumb neist üksinda ja arvatavasti ka parem kui mõni muu võimalik meeskond.
Sattusin täna lugema üht õige iseäralikku uudislugu, milles väideti, nagu kavatsevat Venemaa peagi ametlikult tunnistada Eesti (või ka Balti riikide) okupeerimist. Nii olevat meie kohalikele venelastele väitnud Venemaa saatkonna ametnik. Putini algusaegade Balti-poliitika juhi Demurini sõnul olevat sellised "reeturlikud" meeleolud Venemaa ametkondades, eriti välisministeeriumis, lausa levinud. Kui uskumatult see ka kõlaks, ei saa seda muidugi ka välistada, ehkki mulle endale tundub usutavam Goble'i Pauli tõlgendus, et kuivõrd sellise süüdistuse käis välja siinsete "antifašistide" üks juht Reva Maksim, siis on pigem taotluseks saada Venemaa saatkonnalt või kõrgemaltki tasandilt hoopis selgesõnalise kinnitus, et midagi sellist kavas ei ole. Aga eks seda näeb, kas midagi järgneb või mitte.
Ahjaa, igahommikust interneti-raamatukaupluste ülevaatust tehes märkasin, et müügile on ilmunud üks mu tõlgitud raamat, viimane Osprey lahinguraamatute nelipakist, mis ilmus ülejäänud kolmest nii kohutavalt palju (umbes aasta aega) hiljem, et oli juba peaaegu ununenud :-)
Loetud: S. Marriott. Haldjad
Vaadatud: NATO välisministrid Tallinnas (ETV, ETV2), Aardekütt (TV11)
Ilmunud raamatud: P. Antill. Stalingrad 1942 (sari "Suured vastasseisud")
18.4.10
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev, mida katkestas mõneks ajaks ema külaskäik. Tohutu hea ja mõnus oli süüa meistri käega valmistatud õunapirukat - need katsetused,mida ma oskasin ette võtta, olid ikka selle kõrval armetud ja algajalikud... Lisaks tõi ta ka rohkelt ristsõnavihikuid, mis võttis samuti teatava osa ajast. Samuti tõi ta ühe mõningal määral märgilise tähendusega ajalehe, nimelt mu kodukandi nädalalehe Türi Rahvaleht viimase numbri. Kui ma seda teadet mõne aja eest lugema sattusin, siis mõtlesin, et äkki on tegemist aprillinaljaga, aga tundub paraku, et mitte. Nojah, õieti küll ei lõpeta see täielikult ilmumist, vaid teiseneb, vähemalt on nii lubatud, kuukirjaks ja paremate olude tekkides võib-olla isegi kunagi taas nädalakirjaks. Kuigi ma ei satu enam just väga tihedalt Türi kanti, on sealseid uudiseid siiski alati hea lugeda, midagi sellist tuttavlikku ja südant soojendavat.
Enne ema jõudis aga juba läbi astuda postikuller, sedakorda siis Eesti Päevalehe ülesandel, tolle uue "Eesti mälu" nime kandva sarja esimest (või õieti teist, kui lugeda esimeseks eraldi kätte toodud Krossi mälestusi) pakki kätte toimetama. Olgu siis ka siin ära nimetatud selle koostis:
2: A. Rei. Mälestusi tormiselt teelt
3: A. Haava. Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest
4: A. Hinnom. Suur heitlus. Mälestusi rahvusväeosade ajast ja Vabadussõjast
5: A. Rinne. Kui ma olin väiksekene. Laulud ja aastad. Ja kägu kukub raal...
Loetud: Akadeemia 4/2010
Vaadatud: Õnnistatud (TV11), Smallville (ETV), Vilde tee (TV3)
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: svammid (Postimees, 17.04.2010)
Enne ema jõudis aga juba läbi astuda postikuller, sedakorda siis Eesti Päevalehe ülesandel, tolle uue "Eesti mälu" nime kandva sarja esimest (või õieti teist, kui lugeda esimeseks eraldi kätte toodud Krossi mälestusi) pakki kätte toimetama. Olgu siis ka siin ära nimetatud selle koostis:
2: A. Rei. Mälestusi tormiselt teelt
3: A. Haava. Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest
4: A. Hinnom. Suur heitlus. Mälestusi rahvusväeosade ajast ja Vabadussõjast
5: A. Rinne. Kui ma olin väiksekene. Laulud ja aastad. Ja kägu kukub raal...
Loetud: Akadeemia 4/2010
Vaadatud: Õnnistatud (TV11), Smallville (ETV), Vilde tee (TV3)
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: svammid (Postimees, 17.04.2010)
10.4.10
Reedesed mõtted
Nagu arvata oli, läks tänasestki päevast omajagu Diplomaatiale tõlkimise tähe all ja ma ei saanudki päris selgust, kas see on kõik või tuleb veel midagi...
Igatahes tekitasin endale nii palju vaba aega, et lõpuks ometi läbi hüpata korralikult varustatud kauplusest ja hankida mõningaid komponente, mille abil leevendada mõne päeva eest mind tabanud õunauputust muul viisil kui neid lihtsalt ära süües - sest see närimine on tegevus, mille abil ma õunte mitte enam esimest noorust ja mõningaid kiiresti laienevaid pruuni plekke arvestades sellest kotitäiesti küll edukalt jagu ei suuda saada (see tõi pähe mõtte, et kuigi on olemas arvutult õpetusi, kuidas näiteks veel tõhusamalt kaalust maha võtta, ei ole ma mäletamist mööda kohanud õpetust, kuidas tõhusamalt (õunu) närida...) Poe väisamine oli suhteliselt piinarikas tegevus, sest suurem osa asju, mida ma sealt hankisin, olid minu jaoks uudsed, sellised, mida ma vist üldse varem ei ole kauplusest ostnud või kui, siis väga, väga ammu (näiteks kaneel, tärklis ja mitmed muud õunte töötlemiseks vajalikuna tunduvad abivahendid), mistõttu nende tuvastamine kaubanduskeskusele omaselt arvukate tihedalt kaupa täis riiulite vahel polnud sugugi lihtne ülesanne isegi siis, kui nii poolenisti hea õnne peale juhtusingi enam-vähem kohe õigesse vahesse sattuma. Aga igatahes lõpuks need komponendid hangitud said.
Hiljem õhtul neid vaagima asudes ja kasutusele võttes selgus paraku, et mul siiski puudub üks väga oluline komponent, mille hankimine kuulub juba tõsisemate otsuste valda. Selleks on siis prae- ehk küpsetusahi või kuidas sellist värgendust nimetataksegi. Ka enamik retsepte, mis on mulle ette sattunud, võtavad endastmõistetavana, et selline asi on olemas, ning räägivad aina mingitest kraadidest ja minutitest... (Vahemärkusena: ilmselt, kui mu ammu haudunud köögiremondi plaanid hakkavad tõsisemat kuju võtma, peaks ikka tõsiselt mõtlema ahju hankimise peale. Nojah, arvata on, et ma kasutaks seda ehk vaid nii korda viis-kuus aastas, aga teiselt poole ei kasuta ma ju kuigi palju sagedamini ka pesumasinat ja selle omamist pean ma ometi vajalikuks... Kuigi jah, köögi suurust arvestades on nagunii kõigi vajalike asjade paigutamine paras kvantülesanne, mille kõige ratsionaalsemad lahendused näeksid ette osa asjade paigutamist mõnda kõrgemasse, näiteks kuuendasse dimensiooni, ja senised mõtisklused, mille põhjal on teatav ehk isegi teostatav kujutluspilt tulevasest välimusest kujunenud, ei ole ahju veel sisaldanud...) Aastatega olen ma küll teatavate toiduainete ja toitude puhul suutnud omandada teisendamisoskuse mul olemasoleva mikrolaineahju skaalasse, aga ei õuntega ega taignaga mul seni kogemusi pole, paraku (ahjaa, need asjad siis, mida ma valmistada tahtsin, kannavad nimetust õunapommid, mille näidisretsepti võib leida näiteks siit). Sestap võin ma ilmselt täie enesekindlusega kinnitada, et selliseid õunapomme nagu mul välja kukkusid, pole maailm seni veel näinud :-) Õieti vist tuleks seda nimetada õuna-taignaroaks... :-) (õunad said kenasti küpseks, aga nende ümber olnud taigen osutus sitkemaks poisiks...) Sellest hoolimata olid need õrnalt ikkagi õunapomme meenutavad asjad täiesti söödavad ja ära söödud nad ka said. Lihtsam oli selle kõrvale valmistatud õunakisselliga, mis jättis täitsa sellise mulje ja maitse nagu juba päriselt. Õieti seda ma olin eelmistelgi päevadel paar korda valmistanud, aga et siis polnud mu käsutuses tärklist, ei saa seda vahest päris kisselliks nimetada. Tänapäeval on mu meelest vist lausa igasugust keeduvett kombeks puljongiks nimetada, nii võiks too joodav ollus siis vahest õunapuljongi nime kanda. Aga eks ma proovin veel mõningaid asju, mida mu käsutuses olevad vahendid võimaldavad teha, sest samuseid õunu on ikka veel päris hulga järel...
Tänases Sirbis oli meeldivalt palju juttu tõlkimisest, tervelt kaks lehekülge. Tõsi, valdavalt puudutas see tõlkimise n-ö igavamat ehk teoreetilisemat külge, olles seotud täna ja homme Tallinna Ülikoolis toimuva rahvusvahelise konverentsiga, mille peateemaks on õieti mitte tõlkimine ise, vaid tõlkelugu. Aga nii või teisiti, praktilise tõlkimise kõrval ja taga peab nagunii olema ka mingi teooria (olgu kas või kõigest tõlkija peas) ja on ainult hea, et sellistest asjadest räägitakse ka laiemalt ehk siis ajaleheveergudel, mitte ainult konverentsisaalides.
Täna jäi silme ette juba natuke vana uudis, et Mandriva (kui ettevõte) on endale saanud uue tegevdirektori Arnaud Laprévote'i. Viimased tegevjuhid on olnud finantsistid, mis oli mõne aasta tagust pankrotikaitse otsimist arvestades ka igati loogiline, uus juht aga on rohkem nii-ütelda tehnikamees. kes kunagi asutas eelkõige (vaba tarkvaralise) äritarkvaraga tegeleva firma Linbox, mille Mandriva mõne aja eest omandas. Võib-olla annab see märku, et finantsprobleemidest ollakse vähemalt mingil määral üle saadud ja ehk langeb nüüd ka kõrgema juhtkonna pilk rohkem tehnilisele poolele, aga eks see selgub edaspidi.
Õhtul võis ajalehe Kommersant vahendusel lugeda intervjuud Kõrgõzstani uue juhi Roza Otunbajevaga. See oli küll üpris lühike, aga midagi andis sealt siiski välja lugeda. Peamiselt seda, et uus võim või vähemalt selle juht eelistab tegelda sisemaiste asjadega ja välissuhete nii-ütelda joondamises tal veel mingit kindlat seisukohta pole. Sellest ilmselt ka üsna vastuolulised teated, mida on tulnud Läänes võib-olla kõige enam muret tekitanud USA sõjaväebaasi edasise saatuse kohta. Ka intervjuus laveeris Otunbajeva sellest küsimusest üsna diplomaatiliselt kõrvale. Venemaale ja Putinile määris ta intervjuus küll veidi mett moka peale, aga ühtlasi ei unustanud ka kergelt torkamast viitega autoritaarseid režiime valitsevatele ohtudele. Samas on tema tausta arvestades (pikka aega diplomaadina Läänes) ka selge, et tal on päris hea ettekujutus nii sellest, kust toetust võib saada, kui ka sellest, et välismaine toetus ei tule üldjuhul lihtsalt heast südamest. Aga toetust paistab uuel võimul hädasti vaja olevat, sest ühest teisest uudisest võis teada saada, et Kõrgõzstani riigikassas olevat kõigest 250 miljoni Eesti krooni jagu raha. See on summa, mille kõrval Kreeka või Islandi või mõne muu finantsmaailmas viimasel ajal kõmu tekitanud riigi probleemid tunduvad lausa olematud või otse positiivsed, sest üle jõu käivaid võlgu saab heal juhul restruktureerida või mingi kas või hambaid kiristama paneva lahenduse leida, aga kui raha ikka kohe üldse ei ole, siis ainult hambad ongi...
Üks väga vahva ettevõtmine jäi samuti silme ette, nimelt projekt Mälumaastikud, mis koondab meie kolme rahvuspargi - Soomaa, Karula, Lahemaa - kohapärimust. Esialgu ei ole seal küll veel kõigi kohanimede kohta oma lugu, aga loodetavasti see veel täieneb. Igal juhul väga tore ja informatiivne asi.
Loetud: Tuna 1/2010
Vaadatud: NCIS: Kriminalistid (TV3)
Igatahes tekitasin endale nii palju vaba aega, et lõpuks ometi läbi hüpata korralikult varustatud kauplusest ja hankida mõningaid komponente, mille abil leevendada mõne päeva eest mind tabanud õunauputust muul viisil kui neid lihtsalt ära süües - sest see närimine on tegevus, mille abil ma õunte mitte enam esimest noorust ja mõningaid kiiresti laienevaid pruuni plekke arvestades sellest kotitäiesti küll edukalt jagu ei suuda saada (see tõi pähe mõtte, et kuigi on olemas arvutult õpetusi, kuidas näiteks veel tõhusamalt kaalust maha võtta, ei ole ma mäletamist mööda kohanud õpetust, kuidas tõhusamalt (õunu) närida...) Poe väisamine oli suhteliselt piinarikas tegevus, sest suurem osa asju, mida ma sealt hankisin, olid minu jaoks uudsed, sellised, mida ma vist üldse varem ei ole kauplusest ostnud või kui, siis väga, väga ammu (näiteks kaneel, tärklis ja mitmed muud õunte töötlemiseks vajalikuna tunduvad abivahendid), mistõttu nende tuvastamine kaubanduskeskusele omaselt arvukate tihedalt kaupa täis riiulite vahel polnud sugugi lihtne ülesanne isegi siis, kui nii poolenisti hea õnne peale juhtusingi enam-vähem kohe õigesse vahesse sattuma. Aga igatahes lõpuks need komponendid hangitud said.
Hiljem õhtul neid vaagima asudes ja kasutusele võttes selgus paraku, et mul siiski puudub üks väga oluline komponent, mille hankimine kuulub juba tõsisemate otsuste valda. Selleks on siis prae- ehk küpsetusahi või kuidas sellist värgendust nimetataksegi. Ka enamik retsepte, mis on mulle ette sattunud, võtavad endastmõistetavana, et selline asi on olemas, ning räägivad aina mingitest kraadidest ja minutitest... (Vahemärkusena: ilmselt, kui mu ammu haudunud köögiremondi plaanid hakkavad tõsisemat kuju võtma, peaks ikka tõsiselt mõtlema ahju hankimise peale. Nojah, arvata on, et ma kasutaks seda ehk vaid nii korda viis-kuus aastas, aga teiselt poole ei kasuta ma ju kuigi palju sagedamini ka pesumasinat ja selle omamist pean ma ometi vajalikuks... Kuigi jah, köögi suurust arvestades on nagunii kõigi vajalike asjade paigutamine paras kvantülesanne, mille kõige ratsionaalsemad lahendused näeksid ette osa asjade paigutamist mõnda kõrgemasse, näiteks kuuendasse dimensiooni, ja senised mõtisklused, mille põhjal on teatav ehk isegi teostatav kujutluspilt tulevasest välimusest kujunenud, ei ole ahju veel sisaldanud...) Aastatega olen ma küll teatavate toiduainete ja toitude puhul suutnud omandada teisendamisoskuse mul olemasoleva mikrolaineahju skaalasse, aga ei õuntega ega taignaga mul seni kogemusi pole, paraku (ahjaa, need asjad siis, mida ma valmistada tahtsin, kannavad nimetust õunapommid, mille näidisretsepti võib leida näiteks siit). Sestap võin ma ilmselt täie enesekindlusega kinnitada, et selliseid õunapomme nagu mul välja kukkusid, pole maailm seni veel näinud :-) Õieti vist tuleks seda nimetada õuna-taignaroaks... :-) (õunad said kenasti küpseks, aga nende ümber olnud taigen osutus sitkemaks poisiks...) Sellest hoolimata olid need õrnalt ikkagi õunapomme meenutavad asjad täiesti söödavad ja ära söödud nad ka said. Lihtsam oli selle kõrvale valmistatud õunakisselliga, mis jättis täitsa sellise mulje ja maitse nagu juba päriselt. Õieti seda ma olin eelmistelgi päevadel paar korda valmistanud, aga et siis polnud mu käsutuses tärklist, ei saa seda vahest päris kisselliks nimetada. Tänapäeval on mu meelest vist lausa igasugust keeduvett kombeks puljongiks nimetada, nii võiks too joodav ollus siis vahest õunapuljongi nime kanda. Aga eks ma proovin veel mõningaid asju, mida mu käsutuses olevad vahendid võimaldavad teha, sest samuseid õunu on ikka veel päris hulga järel...
Tänases Sirbis oli meeldivalt palju juttu tõlkimisest, tervelt kaks lehekülge. Tõsi, valdavalt puudutas see tõlkimise n-ö igavamat ehk teoreetilisemat külge, olles seotud täna ja homme Tallinna Ülikoolis toimuva rahvusvahelise konverentsiga, mille peateemaks on õieti mitte tõlkimine ise, vaid tõlkelugu. Aga nii või teisiti, praktilise tõlkimise kõrval ja taga peab nagunii olema ka mingi teooria (olgu kas või kõigest tõlkija peas) ja on ainult hea, et sellistest asjadest räägitakse ka laiemalt ehk siis ajaleheveergudel, mitte ainult konverentsisaalides.
Täna jäi silme ette juba natuke vana uudis, et Mandriva (kui ettevõte) on endale saanud uue tegevdirektori Arnaud Laprévote'i. Viimased tegevjuhid on olnud finantsistid, mis oli mõne aasta tagust pankrotikaitse otsimist arvestades ka igati loogiline, uus juht aga on rohkem nii-ütelda tehnikamees. kes kunagi asutas eelkõige (vaba tarkvaralise) äritarkvaraga tegeleva firma Linbox, mille Mandriva mõne aja eest omandas. Võib-olla annab see märku, et finantsprobleemidest ollakse vähemalt mingil määral üle saadud ja ehk langeb nüüd ka kõrgema juhtkonna pilk rohkem tehnilisele poolele, aga eks see selgub edaspidi.
Õhtul võis ajalehe Kommersant vahendusel lugeda intervjuud Kõrgõzstani uue juhi Roza Otunbajevaga. See oli küll üpris lühike, aga midagi andis sealt siiski välja lugeda. Peamiselt seda, et uus võim või vähemalt selle juht eelistab tegelda sisemaiste asjadega ja välissuhete nii-ütelda joondamises tal veel mingit kindlat seisukohta pole. Sellest ilmselt ka üsna vastuolulised teated, mida on tulnud Läänes võib-olla kõige enam muret tekitanud USA sõjaväebaasi edasise saatuse kohta. Ka intervjuus laveeris Otunbajeva sellest küsimusest üsna diplomaatiliselt kõrvale. Venemaale ja Putinile määris ta intervjuus küll veidi mett moka peale, aga ühtlasi ei unustanud ka kergelt torkamast viitega autoritaarseid režiime valitsevatele ohtudele. Samas on tema tausta arvestades (pikka aega diplomaadina Läänes) ka selge, et tal on päris hea ettekujutus nii sellest, kust toetust võib saada, kui ka sellest, et välismaine toetus ei tule üldjuhul lihtsalt heast südamest. Aga toetust paistab uuel võimul hädasti vaja olevat, sest ühest teisest uudisest võis teada saada, et Kõrgõzstani riigikassas olevat kõigest 250 miljoni Eesti krooni jagu raha. See on summa, mille kõrval Kreeka või Islandi või mõne muu finantsmaailmas viimasel ajal kõmu tekitanud riigi probleemid tunduvad lausa olematud või otse positiivsed, sest üle jõu käivaid võlgu saab heal juhul restruktureerida või mingi kas või hambaid kiristama paneva lahenduse leida, aga kui raha ikka kohe üldse ei ole, siis ainult hambad ongi...
Üks väga vahva ettevõtmine jäi samuti silme ette, nimelt projekt Mälumaastikud, mis koondab meie kolme rahvuspargi - Soomaa, Karula, Lahemaa - kohapärimust. Esialgu ei ole seal küll veel kõigi kohanimede kohta oma lugu, aga loodetavasti see veel täieneb. Igal juhul väga tore ja informatiivne asi.
Loetud: Tuna 1/2010
Vaadatud: NCIS: Kriminalistid (TV3)
6.4.10
Esmabased mõtted
Tavaline tööpäev ehk ka see esmaspäev ilma tarkvara tõlkimata, sest eelmisel nädalal osutatud mured pole kuhugi kadunud, pigem muutunud aina akuutsemaks...
Malomaani (elik eesti keeli õunalembi) elu pole kerge, pidin taas kord tõdema ema eile toodud suurt kotti põrnitsedes, mille sisu ei tundunud ka intensiivse hammastega töötamise järel sugugi vähenevat. Puhtast laiskusest (ma ei viitsi hakata otsima põhjuseid töökoormusest ja muudest asjadest...) ei jõudnud ma eile poodi, et hankida mõningaid aineid, mis võimaldaksid õuntest ka midagi valmistada. Õnneks seisavad nad korralikus jahedas päris hästi, nagu ma kogemustest tean, nii et loodetavasti õnnestub leida hetk, kus saavad kokku poe väisamise soov ja valmistamist ootavate õunte allesolek. Aga igatahes oli tore näha, et mu eilse ajaveebi sissekande peegeldus Facebookis leidis teatavat vastukaja ja andis mulle ühtlasi mõningiad ideid.
Varraku raamatublogis oli Vaariku Daniel kirjutanud huvipakkuva mõtiskluse infosõja teemadel, tõukeks mõne aja eest eesti keeles ilmunud ukrainlase Potšeptsovi raamat "Propaganda trummipõrin". See on mõistagi teema, mis vääriks pikemat lahtikirjutamist mitte ainult ajaveebides, vaid ka mujal (õnneks mu teada sellega teataval määral ka tegeldakse nii akadeemilisel kui praktilisel tasandil), sest sõltumata sellest, kas asja nimetada infosõjaks või mainekujunduseks või veel kuidagi, on tegemist ikkagi nähtusega, millega mikrotasandil puutub ju igaüks kokku (X räägib Y kohta seda ja teist ning Y peab pingutama, et jätta kas või B-le ja C-le, aga teistelegi teistsugune mulje, kui neil on kujunenud X jutu põhjal...)
Õhtupoolikul jõudis kätte hetk, mil sai taas ema näha, aga sedakorda mitte oma ukse taga, vaid läbi telepurgi TV14 saates "Pealinnapilt", kus ta kõneles arvutikursustest, mida ta korraldab (jah, kes oleks võinud veel mõne aasta eest uskuda, et mu ema hakkab arvutiõpetajaks - kindlasti ka mitte ta ise... :-) ). Antud juhul olid siis kõne all kursused tööotsijatele. See oli vist esimene kord, kus ma sattusin seda kanalit üldse nägema, ja muidugi ka seda saadet, aga täitsa talutava mulje jättis. Nojah, poole tunni sees oli ainult neli teemat ja see töötutele sotsiaaltööde pakkumise teema jättis rohkem nagu telepoe mulje, kus üht ja sama asja pidevalt üle korratakse, aga teiselt poolt on ju ka tegemist teemaga, mis üsna paljusid puudutab, nii et väga pahaks seda ehk panna ei tulekski.
Enne seda, haruldase juhusena päeval, vaatasin ka üht filmi, mis jättis üllatavalt hea mulje, ehkki ma olin selle kohta kuulnud mitmeid negatiivseid arvamusi. Tegemist oli siis filmiga "10.000 B.C". Muidugi, tõsise ajaloolase pilguga vaadates oli seal lausa karjuvaid vastuolusid ja ebakõlasid ja selles mõttes jäi see film kaugele maha paljudest teistest, mis on loodud ajaloo mõttes märksa autentsemalt. Kuid asi, mis mulle meeldis ja mis tihtipeale kipub neis autentsemates filmides puuduma, oli õhustik, see filmi läbiv vaim, mis mu meelest üsna hästi vastas kui mitte just pealkirjas mainitud aastale, siis vähemalt sellele, millised mõtted ja tungid võisid kanda sellistes oludes elanud inimesi - see on muidugi ainult minu arvamus, sest õieti on ju võimatu tolle aja kohta rankelikus mõttes teada saada, kuidas siis tegelikult oli.
Loetud: Tuna 1/2010
Vaadatud: Die Jagd nach der Heiligen Lanze (RTL), 10.000 B.C. (Pro7), Pealinnapilt (TV14), Ühikarotid (Kanal2), Meedium (Kanal2), Kaks ja pool meest (Kanal2)
Malomaani (elik eesti keeli õunalembi) elu pole kerge, pidin taas kord tõdema ema eile toodud suurt kotti põrnitsedes, mille sisu ei tundunud ka intensiivse hammastega töötamise järel sugugi vähenevat. Puhtast laiskusest (ma ei viitsi hakata otsima põhjuseid töökoormusest ja muudest asjadest...) ei jõudnud ma eile poodi, et hankida mõningaid aineid, mis võimaldaksid õuntest ka midagi valmistada. Õnneks seisavad nad korralikus jahedas päris hästi, nagu ma kogemustest tean, nii et loodetavasti õnnestub leida hetk, kus saavad kokku poe väisamise soov ja valmistamist ootavate õunte allesolek. Aga igatahes oli tore näha, et mu eilse ajaveebi sissekande peegeldus Facebookis leidis teatavat vastukaja ja andis mulle ühtlasi mõningiad ideid.
Varraku raamatublogis oli Vaariku Daniel kirjutanud huvipakkuva mõtiskluse infosõja teemadel, tõukeks mõne aja eest eesti keeles ilmunud ukrainlase Potšeptsovi raamat "Propaganda trummipõrin". See on mõistagi teema, mis vääriks pikemat lahtikirjutamist mitte ainult ajaveebides, vaid ka mujal (õnneks mu teada sellega teataval määral ka tegeldakse nii akadeemilisel kui praktilisel tasandil), sest sõltumata sellest, kas asja nimetada infosõjaks või mainekujunduseks või veel kuidagi, on tegemist ikkagi nähtusega, millega mikrotasandil puutub ju igaüks kokku (X räägib Y kohta seda ja teist ning Y peab pingutama, et jätta kas või B-le ja C-le, aga teistelegi teistsugune mulje, kui neil on kujunenud X jutu põhjal...)
Õhtupoolikul jõudis kätte hetk, mil sai taas ema näha, aga sedakorda mitte oma ukse taga, vaid läbi telepurgi TV14 saates "Pealinnapilt", kus ta kõneles arvutikursustest, mida ta korraldab (jah, kes oleks võinud veel mõne aasta eest uskuda, et mu ema hakkab arvutiõpetajaks - kindlasti ka mitte ta ise... :-) ). Antud juhul olid siis kõne all kursused tööotsijatele. See oli vist esimene kord, kus ma sattusin seda kanalit üldse nägema, ja muidugi ka seda saadet, aga täitsa talutava mulje jättis. Nojah, poole tunni sees oli ainult neli teemat ja see töötutele sotsiaaltööde pakkumise teema jättis rohkem nagu telepoe mulje, kus üht ja sama asja pidevalt üle korratakse, aga teiselt poolt on ju ka tegemist teemaga, mis üsna paljusid puudutab, nii et väga pahaks seda ehk panna ei tulekski.
Enne seda, haruldase juhusena päeval, vaatasin ka üht filmi, mis jättis üllatavalt hea mulje, ehkki ma olin selle kohta kuulnud mitmeid negatiivseid arvamusi. Tegemist oli siis filmiga "10.000 B.C". Muidugi, tõsise ajaloolase pilguga vaadates oli seal lausa karjuvaid vastuolusid ja ebakõlasid ja selles mõttes jäi see film kaugele maha paljudest teistest, mis on loodud ajaloo mõttes märksa autentsemalt. Kuid asi, mis mulle meeldis ja mis tihtipeale kipub neis autentsemates filmides puuduma, oli õhustik, see filmi läbiv vaim, mis mu meelest üsna hästi vastas kui mitte just pealkirjas mainitud aastale, siis vähemalt sellele, millised mõtted ja tungid võisid kanda sellistes oludes elanud inimesi - see on muidugi ainult minu arvamus, sest õieti on ju võimatu tolle aja kohta rankelikus mõttes teada saada, kuidas siis tegelikult oli.
Loetud: Tuna 1/2010
Vaadatud: Die Jagd nach der Heiligen Lanze (RTL), 10.000 B.C. (Pro7), Pealinnapilt (TV14), Ühikarotid (Kanal2), Meedium (Kanal2), Kaks ja pool meest (Kanal2)
5.4.10
Pühabased mõtted
Tavaline tööpäev, mida väga lühidalt katkestas ema külaskäik. Õieti ei olnud see isegi külaskäik, vaid lihtsalt korraks sisseastumine. Ta oli just jõudnud tagasi järjekordselt ringreisilt ümber Eestimaa ehk siis marsruudilt Tallinn-Kungla-Iisaku-Tallinn. Nagu aru võis saada, oli Kunglas olukord olnud üsna masendav... Ilmselt peab seal mingi põgusagi remondi sel suvel ette võtma, et see "avariipind" ikka kuidagi elamiskõlblik oleks ka edaspidi... Aga igal juhul, isegi selle äärmiselt napi külastusega õnnestus emal mu elukorraldust omajagu segi raputada. Nimelt tõi ta suure kotitäie õunu, kenasti ületalve seisnud, aga siiski juba staadiumis, et ega nad enam kaua seisa... Selge, et nii palju ei jõua ma neid lihtsalt ära süüa. Teadmatuses, mida nendega ette võtta, uurisin Toidutare retsepte, kuid juba eelnevalt tärganud kahtlus osutuski tõeks: õuntest saab tõepoolest väga palju igasugu maitsvaid asju teha, aga paraku ilmnes ka tõsiasi, et kõigist vajalikest komponentidest nende valmistamiseks on mul raudselt olemas ainult vesi... Niisiis, tuleb ilmselt lähiajal poodi väisata ja hankida mingeid asju, et sellest ootamatust õunalaadungist siiski midagi muud valmistada kui pruuni löga biojäätmete konteineris. Tegelikult retsepte vaadates - selliseid, millest mu oskused ehk võiksid üle käia - jäi silma kaks komponenti, mida õieti vist tasukski kodus nii praktilistel kui esteetilistel kaalutlustel omada: ma kahtlustan, et tärklisel on rohkelt ka muid kasutamisvõimalusi, ning kaneel annab mäletamist mööda tuppa väga mõnusa leha. Aga eks vaatab...
Loetud: Tuna 1/2010
Vaadatud: Ärapanija (Kanal2), Hitman - Jeder stirbt alleine (RTL)
Loetud: Tuna 1/2010
Vaadatud: Ärapanija (Kanal2), Hitman - Jeder stirbt alleine (RTL)
25.8.09
Esmabased mõtted
Tavaline rütm on taastunud ning esmaspäev järelikult tarkvara tõlkimisele pühendatud päev. Tänane "saak" polnud küll vahest väga suur, ainult üks KDE käsiraamat - aga teiselt poolt, kui arvestada, et ainult kaks tükki neid käsiraamatuid stabiilses harus oligi veel tegemata, siis pool tööst on tehtud! Ja sealjuures suurem pool! Ma tean küll tegelikult, miks see käsiraamat nii lõppu jäi... See oli KAlarmi käsiraamat ja mulle üldse ei meeldi, et ingliskeelse alarm'i vasteks on "häire". Aga selle üle käis juba aastaid tagasi vaidlus ja midagi paremat ei suutnud keegi välja nuputada... Samas keegi ei ole hiljem ka nurisenud, mis saab tähendada ühte kahest: kas keegi ei kasuta seda rakendust või siis ei ole see "häire" kellelegi kuigivõrd vastukarva. (Nojah, kolmas võimalus on ka: keegi ei kasuta seda või üldse KDE-d eestikeelsena... aga selle võimaluse ma jätaks vahest kõrvale kui liigmasohhistliku :-) )
Täna jõudis õige suur hulk raamatuid mulle koju. Nimelt käisin pärast pikka viivitamist lõpuks Koolibrist läbi ja tõin ära kolme tõlke autorieksemplarid ehk siis kokku 15 ühikut raamatuid. Raamatud ise olid siis Osprey lahingute sarjast: Normandia 1944, Kursk 1943 ja Jäälahing 1242. Õieti oli mul tõlgitud "nelipakk", kuhu kuulus veel ka Stalingrad 1942, aga seda ei ole seniajani veel ilmunud miskipärast. Ju siis oodatakse sügist kui paremat raamatumüügiaega, võin ma ainult oletada.
Vaevalt olin ma retkelt kaugele-kaugele (Koolibri asub ju ikka suisa pärapõrgus, vähemalt minu juurest vaadatuna, ja oli täielik õnn, et ma sain sinna autoga minna, mitte ei pidanud kulutama paari tundi Tallinna ühistranspordis) tagasi koju jõudnud, kui helistati, helistajaks postikuller. Tema vahendusel jõudis mulle kätte Regio üsna äsjane Eesti atlas. Ega see sisu poolest tegelikult väga palju nende teedeatlasest ei erine, rohkem vahest vahetekstide osas, mis on muidugi tänuväärt lisandus, aga spiraalköites teedeatlasest on ta raudselt soliidsem, jajah, kindlasti paistab ka riiulis kenam välja :-)
Tänase päeva söömakorrad olid õige omapärase dieediga, seda tänu õunauputusele, mis ema eile tekitas - söögi alustuseks õunad, põhiroaks õunad ja järelroaks ka :-) Ma ei ole nii palju õunu vist näinudki pärast seda, kui oma kümne aasta eest veel Kunglas naabritädi juures õunu mahlaks käisin abiks ajamas... Õunte ja muude loodussaadustega saab muidugi küllaltki pikalt end ära elatada, seda tean ma juba nooruspõlvest, kus mõnikord ringi rännates midagi muud polnudki suhu panna kui seda, mida mets pakkus, aga siiski mitte väga pikka aega, ikka midagi tummisemat, sellist tehislikku (töötlemise mõttes siis, näiteks keedetud või praetud) tahaks ihu ka üsna pea saada. No õnneks neid õunu siiski nii palju nüüd ka ei ole ja muud toitu on ikka kodus ka, rääkimata juba kõrvalasuvatest poodidest, nii et tänane ja võib-olla veel mõni selline õunapäev jäävad rohkem nostalgiliseks tagasipõikehetkeks minevikku...
Juba hilisõhtul tuletati mulle taas meelde, kui ilus asi ikka võib olla eesti keel. Nimelt küsiti mu käest, milline võiks olla pikim eestikeelne ainult täishäälikutest koosnev sõna. Paraku jäin vastuse võlgu, aga küsija ise leidis selle vastuse. Tegemist polnud küll sõnaga, vaid mitmest sõnast koosneva fraasiga, aga siiski. Olgu ta siis ka siin ära toodud: "aoäia õe uue oaõieaia õueaua ööau". Õueaua võttis kergelt kukalt sügama, kuni selgus, et aua on ju kutsa :-) No ja aoäi... nojah, luuletajad võivad endale sellist sõna muidugi lubada.
Loetud: Tuna 1/2007, Tuna 2/2007
Vaadatud: Flash Gordon (TV6), Pushing Daisies (Kanal2)
Täna jõudis õige suur hulk raamatuid mulle koju. Nimelt käisin pärast pikka viivitamist lõpuks Koolibrist läbi ja tõin ära kolme tõlke autorieksemplarid ehk siis kokku 15 ühikut raamatuid. Raamatud ise olid siis Osprey lahingute sarjast: Normandia 1944, Kursk 1943 ja Jäälahing 1242. Õieti oli mul tõlgitud "nelipakk", kuhu kuulus veel ka Stalingrad 1942, aga seda ei ole seniajani veel ilmunud miskipärast. Ju siis oodatakse sügist kui paremat raamatumüügiaega, võin ma ainult oletada.
Vaevalt olin ma retkelt kaugele-kaugele (Koolibri asub ju ikka suisa pärapõrgus, vähemalt minu juurest vaadatuna, ja oli täielik õnn, et ma sain sinna autoga minna, mitte ei pidanud kulutama paari tundi Tallinna ühistranspordis) tagasi koju jõudnud, kui helistati, helistajaks postikuller. Tema vahendusel jõudis mulle kätte Regio üsna äsjane Eesti atlas. Ega see sisu poolest tegelikult väga palju nende teedeatlasest ei erine, rohkem vahest vahetekstide osas, mis on muidugi tänuväärt lisandus, aga spiraalköites teedeatlasest on ta raudselt soliidsem, jajah, kindlasti paistab ka riiulis kenam välja :-)
Tänase päeva söömakorrad olid õige omapärase dieediga, seda tänu õunauputusele, mis ema eile tekitas - söögi alustuseks õunad, põhiroaks õunad ja järelroaks ka :-) Ma ei ole nii palju õunu vist näinudki pärast seda, kui oma kümne aasta eest veel Kunglas naabritädi juures õunu mahlaks käisin abiks ajamas... Õunte ja muude loodussaadustega saab muidugi küllaltki pikalt end ära elatada, seda tean ma juba nooruspõlvest, kus mõnikord ringi rännates midagi muud polnudki suhu panna kui seda, mida mets pakkus, aga siiski mitte väga pikka aega, ikka midagi tummisemat, sellist tehislikku (töötlemise mõttes siis, näiteks keedetud või praetud) tahaks ihu ka üsna pea saada. No õnneks neid õunu siiski nii palju nüüd ka ei ole ja muud toitu on ikka kodus ka, rääkimata juba kõrvalasuvatest poodidest, nii et tänane ja võib-olla veel mõni selline õunapäev jäävad rohkem nostalgiliseks tagasipõikehetkeks minevikku...
Juba hilisõhtul tuletati mulle taas meelde, kui ilus asi ikka võib olla eesti keel. Nimelt küsiti mu käest, milline võiks olla pikim eestikeelne ainult täishäälikutest koosnev sõna. Paraku jäin vastuse võlgu, aga küsija ise leidis selle vastuse. Tegemist polnud küll sõnaga, vaid mitmest sõnast koosneva fraasiga, aga siiski. Olgu ta siis ka siin ära toodud: "aoäia õe uue oaõieaia õueaua ööau". Õueaua võttis kergelt kukalt sügama, kuni selgus, et aua on ju kutsa :-) No ja aoäi... nojah, luuletajad võivad endale sellist sõna muidugi lubada.
Loetud: Tuna 1/2007, Tuna 2/2007
Vaadatud: Flash Gordon (TV6), Pushing Daisies (Kanal2)
Subscribe to:
Posts (Atom)