Tavaline tööpäev, millesse tõi traditsioonilise katkestuse ema väisamine. Ilm oli küll jälle nigelaks keeranud, kuidagi ei oska ta olla, juba tunned, et on mõnus, päikest ei ole, tuul puhub, vahel ehk isegi sopsutab kena vihma alla, ja siis tuleb jälle too rõve kollane latakas välja ja kõik on paha ja halb ... Aga noh, kannatusrada läbitud, ootas ees tavapäraselt tubli kõhutäis ja kopsakas peatäis, seda viimast ikka mõistagi ristsõnade kujul, mille seas oli ka Kuma Kange vihik, mis, tuleb tunnistada, andis peamurdmist kohe tükiks ajaks, nagu ikka. Aga too kõhutäis oli täna õige imeline: ema oligi kuidagi salapärane ja õhutas ära arvama, mis ta on valmistanud, mida ma muidugi ei osanud hästi aimata. Ja siis selgus, et ongi hakklihakaste ja kartulipuder! Ah, milline moosinägu mul ees võis olla selle peale! Ema ikka oskab kohe selliseid meeldivaid sürpriise luua! Omlett eelroaks ning kartulipuder hakklihakastega põhiroaks - no mis võiks olla veel etem!
Meeldivatest emotsioonidest täidetuna tõttasin jubeilma trotsides peagi siiski koju, et nautida jalgpalli EMi finaali. Mis küll tekitas ka pisut muremõtteid, sest kuigi Saksamaa oli poolfinaalis Rootsi vastu näidanud imelist jalgpalli, nii et toda kohtumist võinuks eelnevalt lausa finaalivääriliseks pidada, siis Norra oli mängus Taaniga valinud sellise taktika, mis mängust peaaegu igasuguse ilu välja ja maha võttis. Finaali esimesed minutid tundusidki minevat tollesama viimase mängu moodi: Norra alustas tugeva pressinguga, millele ideaalis oleks järgnenud nende esimene värav ja siis ülejäänud mänguaja umbkaitses istumine. Aga õnneks nii siiski ei läinud, sest sakslannad olid siiski pisut teisest puust vastased. Tundus, et Norra küll üritas ka hiljem paaril korral võib-olla lausa instinktiivselt tõmbuda viimasele kolmandikule umbkaitsesse, aga nähtavasti said nad ka ise aru, et täna pole see päev ja see mäng, kus niisugune taktika ennast õigustaks. Ja nii oli mäng päris elav ja äge, küll üsna kindlalt sakslannade domineeritav. Ei saa muidugi midagi otseselt paha ka norralannade mängu kohta öelda, see oli enam-vähem täpselt selline, nagu võis ette kujutada, ja ohuolukordi suutsid nad vastase värava all üsna palju luua. Lausa isegi nii palju, et nende kasuks määrati kaks penalti. Mille puhul aga Saksa väravavaht end äärmiselt heast küljest näitas ja mõlemad tõrjuda suutis! Mis on nii kõrge tasemega mängu puhul ikka päris haruldane (olgu, alagrupimängus suutis sama Rootsi vastu ka Taani väravavaht, aga tii oli siiski alagrupi-, nüüdne aga finaalmäng). Ja nii jäigi mängu lõpptulemuseks sakslannade teise poolaja algul Norra kaitse tõsist eksimust ära kasutades löödud värava järel 1:0. Mis tähendas seda, et uueks Euroopa meistriks oli - taas ikka seesama Saksamaa, nüüd juba kuuendat korda järjest (ja kokku kaheksandat korda). Lihtsalt see võit neil ei tulnud, küll aga siiski, tagantjäreletarkusena öeldult muidugi, kindlalt. Mille üle võib ühelt poolt rõõmu tunda, sest maailmas on kõik täpselt nii, nagu olema peab, aga teiselt poolt õige pisut siiski nukrust selle üle, et teised võistkonnad pole veel nii stabiilselt heal tasemel, et tõsiselt, väga tõsiselt ise trooni ohustada. Ent nagu sellelgi turniiril näha oli, siis on põhimõtteliselt vanade tuntud Saksamaa-Rootsi-Norra (ainsad, kes on suutnud Euroopa meistriks üldse tulla) kõrval ometi näha ka uusi või uuemaid päris tugevaid tegijaid, eelkõige Prantsusmaad ja Taanit, samuti Hispaaniat, kes võib-olla juba järgmiselt EMil võivad täiesti pretendeerida finaalikoha peale.
Loetud: Horisont 4/2013
Vaadatud: jalgpalli EM, finaal: Saksamaa-Norra (Eurosport), Langev taevas (Showtime)
Showing posts with label jalgpalli EM 2013. Show all posts
Showing posts with label jalgpalli EM 2013. Show all posts
29.7.13
26.7.13
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev.
Jalgpalli EMi tänane teine poolfinaal Norra ja Taani vahel põhimõtteliselt suuri üllatusi ei valmistanud, vähemalt selles mõttes, kes võitjaks tuli. Ma olen mitut puhku taanlannade kohta häid sõnu öelnud ja Norrat pigem tauninud, aga teiselt poolt on tulnud nentida ka seda, et Taani mäng on küll ilus, aga läbimõeldud taktikast ja meeskondlikkusest ning tollest viimasest udusulest, mis mängu perfektseks muudab, jääb neil veel puudu, ja et Norra on vaatamata mitte just kuigi palju silmailu pakkuvale mängule äärmiselt efektiivselt tegutsev võistkond. Kõike seda võis täna kogeda lausa võimendatult. Mõne esimese minuti jooksul tundus, et sellestki võib tulla äge mäng, eilse Saksamaa-Rootsi vaimus, aga siis lõid norralannad värava ja pärast seda läks mäng, kuidas öelda, äärmiselt igavaks. Peaaegu kogu tegevus toimus Norra väljakupoolel ja taanlannadel avanes võimalus demonstreerida oma üleolekut mängulistes oskustes väga põhjalikult, ent norralannade umbkaitset ei suutnud nad pikka aega murda. Alles päris mängu lõpus suutsid nad viigi jalule seada, aga see oli ka kõik. Ja et lahendust ei toonud ka lisaaeg, oligi taas käes penaltivoor (kõlab peaaegu nagu trikoovoor - ja ega ei erinegi sellest palju :-) ). Eriti eelmist Prantsusmaa-Taani mängu silmas pidades võinuks ju siin ehk rohkem Taani peale panustada, aga teiselt poolt oli ka Norra väravavaht end nii tänases kui ka eelmistes mängudes väga heast küljest näidanud. Ja nii oligi: kui varasemates mängudes oli Taani puurivaht penaltite tõrjumisel lausa imetegusid teinud, siis täna ta seda ei suutnud, erinevalt oma ametiõest, ning 4:2 penaltitulemus andis võidu Norrale. Ei saa muidugi öelda, et nad poleks seda võitu ära teeninud, aga mul tekkis siin umbes sama küsimus, nagu paljudel paari aasta eest Chelsea meeskonna meistrite liiga võitu vaadates: kas tõesti sellise mänguga saab võita? Nojah, saab, aga erilist ilu selles pole Seda põnevam saab nähtavasti olema finaal Saksamaa ja Norra vahel: ei tasu unustada, et Norra sel turniiril korra juba võitis Saksamaad, purustades viimase rekordiliselt pika kaotusteta seeria - millest sakslannad kahtlemata on õppust võtnud.
Loetud: Akadeemia 7/2013
Vaadatud: jalgpalli EM, poolfinaal: Norra-Taani (Eurosport)
Jalgpalli EMi tänane teine poolfinaal Norra ja Taani vahel põhimõtteliselt suuri üllatusi ei valmistanud, vähemalt selles mõttes, kes võitjaks tuli. Ma olen mitut puhku taanlannade kohta häid sõnu öelnud ja Norrat pigem tauninud, aga teiselt poolt on tulnud nentida ka seda, et Taani mäng on küll ilus, aga läbimõeldud taktikast ja meeskondlikkusest ning tollest viimasest udusulest, mis mängu perfektseks muudab, jääb neil veel puudu, ja et Norra on vaatamata mitte just kuigi palju silmailu pakkuvale mängule äärmiselt efektiivselt tegutsev võistkond. Kõike seda võis täna kogeda lausa võimendatult. Mõne esimese minuti jooksul tundus, et sellestki võib tulla äge mäng, eilse Saksamaa-Rootsi vaimus, aga siis lõid norralannad värava ja pärast seda läks mäng, kuidas öelda, äärmiselt igavaks. Peaaegu kogu tegevus toimus Norra väljakupoolel ja taanlannadel avanes võimalus demonstreerida oma üleolekut mängulistes oskustes väga põhjalikult, ent norralannade umbkaitset ei suutnud nad pikka aega murda. Alles päris mängu lõpus suutsid nad viigi jalule seada, aga see oli ka kõik. Ja et lahendust ei toonud ka lisaaeg, oligi taas käes penaltivoor (kõlab peaaegu nagu trikoovoor - ja ega ei erinegi sellest palju :-) ). Eriti eelmist Prantsusmaa-Taani mängu silmas pidades võinuks ju siin ehk rohkem Taani peale panustada, aga teiselt poolt oli ka Norra väravavaht end nii tänases kui ka eelmistes mängudes väga heast küljest näidanud. Ja nii oligi: kui varasemates mängudes oli Taani puurivaht penaltite tõrjumisel lausa imetegusid teinud, siis täna ta seda ei suutnud, erinevalt oma ametiõest, ning 4:2 penaltitulemus andis võidu Norrale. Ei saa muidugi öelda, et nad poleks seda võitu ära teeninud, aga mul tekkis siin umbes sama küsimus, nagu paljudel paari aasta eest Chelsea meeskonna meistrite liiga võitu vaadates: kas tõesti sellise mänguga saab võita? Nojah, saab, aga erilist ilu selles pole Seda põnevam saab nähtavasti olema finaal Saksamaa ja Norra vahel: ei tasu unustada, et Norra sel turniiril korra juba võitis Saksamaad, purustades viimase rekordiliselt pika kaotusteta seeria - millest sakslannad kahtlemata on õppust võtnud.
Loetud: Akadeemia 7/2013
Vaadatud: jalgpalli EM, poolfinaal: Norra-Taani (Eurosport)
25.7.13
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev.
Jalgpalli EMi tänane esimene poolfinaal, milles vastakuti seisid Rootsi ja Saksamaa, andis vargsi loodetud tulemuse ehk Saksamaa võidu, aga mäng ise oli lausa suurepärane. Ma ütleks suisa, et finaali väärt, nii et jääb üle vaid loota, et pärisfinaal tuleb tõesti samamoodi elav ja kõrgetasemeline. See oli mäng, kus, kui üks arstide väljakule tõttamine välja arvata pärast kahe mängija peaga kokkupõrkamist, õieti seisakuid ei olnudki, mäng ja mängijad muudkui voogasid ühe värava alt teise alla ja potentsiaalseid väravavõimalusi tuli aina järjest ja järjest. Või kui teisiti öelda, siis rootslannad näitasid end küljest, millest nad olid enam-vähem kogu turniiri vältel näidanud, ainult veel paremini, ning sakslannad omakorda näitasid, et jutud üleminekuvõistkonnast, kus käib põlvkonnavahetus ja mis seetõttu tavalisest omajagu nõrgem, ei pea väga paika. Jah, võib-olla seda jõudu ja enesekindlust päris ei olnud, mis neile viimasel viiel (!) EMil on meistritiitli toonud, aga sakslaste, nii meeste kui naiste, puhul näib kehtivat üks reegel: kui nende mängumassin töötab, siis on see tapva toimega, ja kui ei tööta, siis krigiseb ja logiseb kõik paigast ning võit võib tulla ainult "vana rasva" pealt. Täna siis nende masinavärk toimis, jah, ehk mitte nii õlitatult, kui harjutud nägema, aga äärmiselt võimsalt siiski. Võib-olla nende arvatavasti suurima staari Okoyino da Mbabi kõrvalejäämine innustas teisi rohkem pingutama või mängu vastasele harjumatut rada pidi ümber kujundama või mis iganes, igatahes oli sakslannade tugev surve tunda kogu mängu vältel. Mitte et rootslannad oleksid selgelt kehvemad olnud: oli neilgi rohkelt häid võimalusi ja oskasid nemadki sakslannasid rasketesse olukordadesse panna, aga täna ei olnud nende paraku nende päev ja nii jäi seisuks 1:0 Saksamaa kasuks, mis sellest hoolimata, et see mulle meeldis, oli nähtavasti ka üpris õiglane, sest umbes just nii palju ka sakslannad paremad olid: vähe, aga kindlalt. Ja kui nad samasugust tulisust ja võimu suudavad ka finaalis olgu siis Norra või Taani vastu näidata, ei ole vist kahtlust, et kuues meistritiitel järjest võib nende kaelas rippuda.
Täna tuli teade, et üle aasta kestnud arenduse järel on lõpuks ilmavalgust näinud Apache OpenOffice 4.0 (nagu OpenOffice'i ametlik nimi nüüd, pärast Apache'i hallata minemist kõlab). Too eelmine, versiooninumbriga 3.4, ei olnud veel õieti Apache'i "toodang", kuigi ta juba selle nime all tuli, vaid veel vana OpenOffice'i jätk, nii et tundub, et praegu on tehtud päris suur edasiminek õige mitmes osas: näiteks külgribade aktiivsem kasutamine (mis varasemas OpenOffice'is ja Libreoffice'iski on ju ka iseenesest olemas, aga mitte nii prominentselt, ja mille olemasolu mulle näiteks Calligras on päris meeldima hakanud) või parem ühilduvus MS Office'i rakendustega. Kui aega leian, peab järele proovima - see viimane on mu jaoks üsna oluline asi ja LibreOffice'is on teatavaid puudujääke, mille üle ma olen varemgi kurtnud - ja mis vist küll pole ka Apache OpenOffice'is lahendatud, aga päris täpselt ma sellest veel midagi arvata ei oska, peab ikka oma silmaga üle vaatama..
Loetud: Akadeemia 7/2013
Vaadatud: jalgpalli EM, poolfinaal: Rootsi-Saksamaa (Eurosport)
Jalgpalli EMi tänane esimene poolfinaal, milles vastakuti seisid Rootsi ja Saksamaa, andis vargsi loodetud tulemuse ehk Saksamaa võidu, aga mäng ise oli lausa suurepärane. Ma ütleks suisa, et finaali väärt, nii et jääb üle vaid loota, et pärisfinaal tuleb tõesti samamoodi elav ja kõrgetasemeline. See oli mäng, kus, kui üks arstide väljakule tõttamine välja arvata pärast kahe mängija peaga kokkupõrkamist, õieti seisakuid ei olnudki, mäng ja mängijad muudkui voogasid ühe värava alt teise alla ja potentsiaalseid väravavõimalusi tuli aina järjest ja järjest. Või kui teisiti öelda, siis rootslannad näitasid end küljest, millest nad olid enam-vähem kogu turniiri vältel näidanud, ainult veel paremini, ning sakslannad omakorda näitasid, et jutud üleminekuvõistkonnast, kus käib põlvkonnavahetus ja mis seetõttu tavalisest omajagu nõrgem, ei pea väga paika. Jah, võib-olla seda jõudu ja enesekindlust päris ei olnud, mis neile viimasel viiel (!) EMil on meistritiitli toonud, aga sakslaste, nii meeste kui naiste, puhul näib kehtivat üks reegel: kui nende mängumassin töötab, siis on see tapva toimega, ja kui ei tööta, siis krigiseb ja logiseb kõik paigast ning võit võib tulla ainult "vana rasva" pealt. Täna siis nende masinavärk toimis, jah, ehk mitte nii õlitatult, kui harjutud nägema, aga äärmiselt võimsalt siiski. Võib-olla nende arvatavasti suurima staari Okoyino da Mbabi kõrvalejäämine innustas teisi rohkem pingutama või mängu vastasele harjumatut rada pidi ümber kujundama või mis iganes, igatahes oli sakslannade tugev surve tunda kogu mängu vältel. Mitte et rootslannad oleksid selgelt kehvemad olnud: oli neilgi rohkelt häid võimalusi ja oskasid nemadki sakslannasid rasketesse olukordadesse panna, aga täna ei olnud nende paraku nende päev ja nii jäi seisuks 1:0 Saksamaa kasuks, mis sellest hoolimata, et see mulle meeldis, oli nähtavasti ka üpris õiglane, sest umbes just nii palju ka sakslannad paremad olid: vähe, aga kindlalt. Ja kui nad samasugust tulisust ja võimu suudavad ka finaalis olgu siis Norra või Taani vastu näidata, ei ole vist kahtlust, et kuues meistritiitel järjest võib nende kaelas rippuda.
Täna tuli teade, et üle aasta kestnud arenduse järel on lõpuks ilmavalgust näinud Apache OpenOffice 4.0 (nagu OpenOffice'i ametlik nimi nüüd, pärast Apache'i hallata minemist kõlab). Too eelmine, versiooninumbriga 3.4, ei olnud veel õieti Apache'i "toodang", kuigi ta juba selle nime all tuli, vaid veel vana OpenOffice'i jätk, nii et tundub, et praegu on tehtud päris suur edasiminek õige mitmes osas: näiteks külgribade aktiivsem kasutamine (mis varasemas OpenOffice'is ja Libreoffice'iski on ju ka iseenesest olemas, aga mitte nii prominentselt, ja mille olemasolu mulle näiteks Calligras on päris meeldima hakanud) või parem ühilduvus MS Office'i rakendustega. Kui aega leian, peab järele proovima - see viimane on mu jaoks üsna oluline asi ja LibreOffice'is on teatavaid puudujääke, mille üle ma olen varemgi kurtnud - ja mis vist küll pole ka Apache OpenOffice'is lahendatud, aga päris täpselt ma sellest veel midagi arvata ei oska, peab ikka oma silmaga üle vaatama..
Loetud: Akadeemia 7/2013
Vaadatud: jalgpalli EM, poolfinaal: Rootsi-Saksamaa (Eurosport)
23.7.13
Esmabased mõtted
Tavaline tööpäev.
Kui eilsed jalgpalli EMi veerandfinaalid pakkusid küll põnevust, aga olid siiski üldiselt oodatud tulemusega, siis tänaste mängude tulemused olid mõnevõrra ootamatud, ühel juhul lausa šokeerivalt üllatavad. Esimeses tänases mängus Norra ja Hispaania vahel võis eeldada väga võrdset võitlust, ehk küll pisut paremusega Norrale, aga ma ise salamisi lootsin, et ehk hispaanlannad suudavad end näidata taas parimast küljest ja asja enda kasuks keerata. Ja tehniliselt nad valdavalt väga head mängu näitasidki: söödud üldjuhul olid kenad ja täpsed, pallivaldamine samuti päris hea, just nii nagu Hispaanialt, olgu meestelt või naistelt, oodata võikski. Aga mis neil seekord eriti tugevalt lonkas, oli taktika ja üldse korralik mänguplaan: mitte et see varasemateski mängudes oleks neil tugev külg olnud (see oli ju ka peamisi põhjusi, miks neil Inglismaaga nii palju vaeva tuli näha ja miks nad Prantsusmaale alla jäid), aga täna torkas see eriti silma. Norralannad seevastu andsid endast kindlasti parima ning nende äärmiselt kindel kaitse ja küll küllaltki vähesed, aga see-eest massiivsed rünnakud tõid ka edu - lõpu eel oli seis lausa 3:0 ja selles, et lõpuvile kõlades seisid tablool numbrid 3:1, on rohkem põhjust näha norralannade hoolimatust mõnel viimasel minutil kui hispaanlannade eriliselt head mängu. Aga sellest hoolimata, et täna asjad nii läksid, on mul suur usk Hispaania võistkonda: seal on palju noori ja kui nad veel hoolikalt kokkumängu harjutavad ja üldse taktikaliselt arenevad, siis võib neist juba kuulda olla paari aasta pärast MMilgi, ehk. Nad on, muide, MMi kvalifikatsiooniturniiril Eestiga ühes alagrupis (tugevamatest on seal veel tänavusel EMilgi finaalturniirile jõudnud, aga eile veerandfinaalis Saksamaa käest kaotuse saanud Itaalia), nii et saab neid ka siinsamas Eestis millalgi näha.
Teine mäng Prantsusmaa ja Taani vahel eelneva arvamuse kohaselt nii suurt põnevust ei lubanud oodata: prantslannad olid seni esinenud väga võimsalt ja kuigi ma oma ajaveebiski olen maininud, et taanlannad mängivad hästi (allajäämine Itaaliale oli ikka päris napp), siis suurt kahtlust polnud, kes selle mängu võidab. Aga just siit tuli kogu selle turniiri kindlasti suurim üllatus: Taani mäng oli täna lausa suurepärane ning nad suutsid juba esimesel poolajal lüüa Prantsusmaale värava, samal ajal kui prantslannad, küll suurema osa ajast selgelt domineerides, ei suutnud kuidagi taanlannasid murda ja nende väravat liiga tõsiselt ohustada. Muidugi, pealelööke nad tegid, aga Taani väravavaht on tõesti hea (alagrupi mängus Rootsi vastu suutis lausa kaks penalti tõrjuda, mis on päris hämmastav) ja ka kaitse pidas, nii et midagi sellest ei tulnud. Ja ei tulnud ka teisel poolajal, kui vaid Taani kaitse poleks teinud üht apsu, mille eest määrati penalti. Taani väravavaht oleks napilt suutnud sellegi tõrjuda, aga löök oli siiski nii tugev, et seda ta ei suutnud. Prantslannad said sellest küll veidi indu juurde, aga ometi jäigi mängu lõppseisuks 1:1. Mis tähendas lisaaega, kus kõik jätkus samamoodi. Mis tähendas penaltisid ja siis hakkas asi juba väga meelde tuletama Prantsusmaa esinemist eelmisel EMil, kus nad samuti jõudsid veerandfinaali, kus mängisid Hollandiga viiki ning kaotasid penaltitega. Taani väravavahi headust arvestades oli see võimalus täiesti õhus tänagi - ja nii ka läks, kuigi mitte niivõrd Taani väravavahi hea töö tõttu (ehkki ta suutis tõrjuda ühe penalti), kuivõrd prantslannade arvatavasti närvitsemise tõttu, mispärast nad paraku lausa kahel juhul eksisid ja väravalegi pihta ei saanud ... Nii et 4:2 penaltitega Taani edasi ja Prantsusmaa koju. Tulemus, mida ei oleks kuidagi osanud oodata.
Nüüd on siis poolfinaalidesse jõudnud nelja võistkonna seas alagruppides alustanud viiest Põhjamaast lausa kolm esindatud: Rootsi, Norra ja Taani, ainsaks vastukaaluks neile samuti mitte just väga lõunamaa Saksamaa. Mis võib kergesti tähendada Põhjamaade omavahelist finaali - kui just Saksamaa ei suuda end täieliselt mobiliseerida ning kuuendat korda järjest ja üldse kaheksandat korda Euroopa meistriks tulla. Mida ma ühelt poolt küll loodan, aga teiselt poolt oleks ehk isegi hea näha taas troonimas Rootsit või Norrat (kes mõlemad on vastavalt ühe ja kaks korda suutnud Euroopa meistriks tulla, aga juba ammu-ammu), ehk isegi Taanit, kuigi nende šansse pean ma siiski suhteliselt väiksemaks (aga teiselt poolt, kes oleks enne tänast vankumatu meelekindlusega osanud pakkuda, et nad Prantsusmaad on võimelised võitma).
Loetud: Akadeemia 7/2013
Vaadatud: jalgpalli EM: Norra-Hispaania (Eurosport), jalgpalli EM: Prantsusmaa-Taani (Eurosport)
Kui eilsed jalgpalli EMi veerandfinaalid pakkusid küll põnevust, aga olid siiski üldiselt oodatud tulemusega, siis tänaste mängude tulemused olid mõnevõrra ootamatud, ühel juhul lausa šokeerivalt üllatavad. Esimeses tänases mängus Norra ja Hispaania vahel võis eeldada väga võrdset võitlust, ehk küll pisut paremusega Norrale, aga ma ise salamisi lootsin, et ehk hispaanlannad suudavad end näidata taas parimast küljest ja asja enda kasuks keerata. Ja tehniliselt nad valdavalt väga head mängu näitasidki: söödud üldjuhul olid kenad ja täpsed, pallivaldamine samuti päris hea, just nii nagu Hispaanialt, olgu meestelt või naistelt, oodata võikski. Aga mis neil seekord eriti tugevalt lonkas, oli taktika ja üldse korralik mänguplaan: mitte et see varasemateski mängudes oleks neil tugev külg olnud (see oli ju ka peamisi põhjusi, miks neil Inglismaaga nii palju vaeva tuli näha ja miks nad Prantsusmaale alla jäid), aga täna torkas see eriti silma. Norralannad seevastu andsid endast kindlasti parima ning nende äärmiselt kindel kaitse ja küll küllaltki vähesed, aga see-eest massiivsed rünnakud tõid ka edu - lõpu eel oli seis lausa 3:0 ja selles, et lõpuvile kõlades seisid tablool numbrid 3:1, on rohkem põhjust näha norralannade hoolimatust mõnel viimasel minutil kui hispaanlannade eriliselt head mängu. Aga sellest hoolimata, et täna asjad nii läksid, on mul suur usk Hispaania võistkonda: seal on palju noori ja kui nad veel hoolikalt kokkumängu harjutavad ja üldse taktikaliselt arenevad, siis võib neist juba kuulda olla paari aasta pärast MMilgi, ehk. Nad on, muide, MMi kvalifikatsiooniturniiril Eestiga ühes alagrupis (tugevamatest on seal veel tänavusel EMilgi finaalturniirile jõudnud, aga eile veerandfinaalis Saksamaa käest kaotuse saanud Itaalia), nii et saab neid ka siinsamas Eestis millalgi näha.
Teine mäng Prantsusmaa ja Taani vahel eelneva arvamuse kohaselt nii suurt põnevust ei lubanud oodata: prantslannad olid seni esinenud väga võimsalt ja kuigi ma oma ajaveebiski olen maininud, et taanlannad mängivad hästi (allajäämine Itaaliale oli ikka päris napp), siis suurt kahtlust polnud, kes selle mängu võidab. Aga just siit tuli kogu selle turniiri kindlasti suurim üllatus: Taani mäng oli täna lausa suurepärane ning nad suutsid juba esimesel poolajal lüüa Prantsusmaale värava, samal ajal kui prantslannad, küll suurema osa ajast selgelt domineerides, ei suutnud kuidagi taanlannasid murda ja nende väravat liiga tõsiselt ohustada. Muidugi, pealelööke nad tegid, aga Taani väravavaht on tõesti hea (alagrupi mängus Rootsi vastu suutis lausa kaks penalti tõrjuda, mis on päris hämmastav) ja ka kaitse pidas, nii et midagi sellest ei tulnud. Ja ei tulnud ka teisel poolajal, kui vaid Taani kaitse poleks teinud üht apsu, mille eest määrati penalti. Taani väravavaht oleks napilt suutnud sellegi tõrjuda, aga löök oli siiski nii tugev, et seda ta ei suutnud. Prantslannad said sellest küll veidi indu juurde, aga ometi jäigi mängu lõppseisuks 1:1. Mis tähendas lisaaega, kus kõik jätkus samamoodi. Mis tähendas penaltisid ja siis hakkas asi juba väga meelde tuletama Prantsusmaa esinemist eelmisel EMil, kus nad samuti jõudsid veerandfinaali, kus mängisid Hollandiga viiki ning kaotasid penaltitega. Taani väravavahi headust arvestades oli see võimalus täiesti õhus tänagi - ja nii ka läks, kuigi mitte niivõrd Taani väravavahi hea töö tõttu (ehkki ta suutis tõrjuda ühe penalti), kuivõrd prantslannade arvatavasti närvitsemise tõttu, mispärast nad paraku lausa kahel juhul eksisid ja väravalegi pihta ei saanud ... Nii et 4:2 penaltitega Taani edasi ja Prantsusmaa koju. Tulemus, mida ei oleks kuidagi osanud oodata.
Nüüd on siis poolfinaalidesse jõudnud nelja võistkonna seas alagruppides alustanud viiest Põhjamaast lausa kolm esindatud: Rootsi, Norra ja Taani, ainsaks vastukaaluks neile samuti mitte just väga lõunamaa Saksamaa. Mis võib kergesti tähendada Põhjamaade omavahelist finaali - kui just Saksamaa ei suuda end täieliselt mobiliseerida ning kuuendat korda järjest ja üldse kaheksandat korda Euroopa meistriks tulla. Mida ma ühelt poolt küll loodan, aga teiselt poolt oleks ehk isegi hea näha taas troonimas Rootsit või Norrat (kes mõlemad on vastavalt ühe ja kaks korda suutnud Euroopa meistriks tulla, aga juba ammu-ammu), ehk isegi Taanit, kuigi nende šansse pean ma siiski suhteliselt väiksemaks (aga teiselt poolt, kes oleks enne tänast vankumatu meelekindlusega osanud pakkuda, et nad Prantsusmaad on võimelised võitma).
Loetud: Akadeemia 7/2013
Vaadatud: jalgpalli EM: Norra-Hispaania (Eurosport), jalgpalli EM: Prantsusmaa-Taani (Eurosport)
22.7.13
Pühabased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tõi traditsioonilise katkestuse ema külastamine. Mis sama traditsiooniliselt tähendas maru head, täna isegi veel magusamat ning suu- ja meelepärasemat kõhutäit, rääkimata sellele järgnenud peatäiest, seda viimast siis ikka ristsõnavihikute kujul. Tänase erilise magususe taga peitus asjaolu, et ema oli äsja Kunglast saabunud, näost särav ja õnnelik, et sai jälle künda ja külvata ehk aiamaal rahmeldada, ning kaasas loendamatul hulgal mitmesuguseid varte otsas kasvavaid vähem või rohkem ümaraid asjandusi, nagu vaarikad, sõstrad ja tikrid, kõnelemata juba täiesti värsketest kartulitest. Ja kui lisada, et viimaste kõrvale oli valmistatud imehea, lausa keelt alla viiv munavõi, no mida sa hing siis veel ikka tahad või tahta võid või oskadki.
Tõsi, küllap ma valmistasin emale siiski pisut meelehärmi, kui talle nii kallite nädalavahetuse romantikafilmide asemel nagu uni peale ajasin, et soovin hoopis jalgpalli vaadata. Millisele soovile ta ilma nähtava ohketa ka vastu tuli ja nii saingi seal ära vaadata EMi esimese veerandfinaali Rootsi ja Islandi vahel. Selle mängu tulemuses mul ja ma usun, et paljudel, juba ette erilist kahtlust ei olnud ning nii ka läks: Rootsi võitis 4:0. Mitte et islandlannad just kehvad oleksid, aga nende pääs kaheksa parema hulka oli siiski rohkem hea õnn kui midagi muud. Ja rootslannadest olid nad ilmselgelt kehvemad: neil ei avanenud õieti isegi ainsatki korralikku väravavõimalust.
Teine veerandfinaal Itaalia ja Saksamaa vahel oli samal ajal selline, mille tulemust ette küll ei osanud ega riskinud arvata: sakslannad olid selleks alagrupimängudes liiga ebastabiilsed olnud ja itaallannad piisavalt head. Aga mängu käigus selgus, et nagu ikka, suudab Saksamaa end vajalikul hetkel mobiliseerida. Ainuke kord, kus tekkis mõneks hetkeks tunne, et asjad ei pruugi nii minna, oli teise poolaja esimene veerandtund, aga sellega ka itaallannade võim ja jaks rauges ning nagu esimesel poolajal, läks ka teise poolaja ülejäänud osa päris kindlalt sakslannade dirigendikepi all. 1:0 tulemus oli siiski selline, mis päris head muljet neist ikkagi ei jätnud: potentsiaali on neil kõvasti, oma noorusest ehk nõndanimetatud põlvkonnavahetusest hoolimata, aga selle realiseerimine on veel kõva pähkel. Järgmine mäng Rootsiga ei saa kahtlemata kohe üldse kerge olema kummalegi, aga ma salakesi loodan siiski, et Saksamaa tuleb ka sellest edukalt välja.
Loetud: Akadeemia 7/2013
Vaadatud: jalgpalli EM: Rootsi-Island (Eurosport), jalgpalli EM: Itaalia-Saksamaa (Eurosport), Langev taevas (Showtime), World Invasion: Battle Los Angeles (Pro7)
Tõsi, küllap ma valmistasin emale siiski pisut meelehärmi, kui talle nii kallite nädalavahetuse romantikafilmide asemel nagu uni peale ajasin, et soovin hoopis jalgpalli vaadata. Millisele soovile ta ilma nähtava ohketa ka vastu tuli ja nii saingi seal ära vaadata EMi esimese veerandfinaali Rootsi ja Islandi vahel. Selle mängu tulemuses mul ja ma usun, et paljudel, juba ette erilist kahtlust ei olnud ning nii ka läks: Rootsi võitis 4:0. Mitte et islandlannad just kehvad oleksid, aga nende pääs kaheksa parema hulka oli siiski rohkem hea õnn kui midagi muud. Ja rootslannadest olid nad ilmselgelt kehvemad: neil ei avanenud õieti isegi ainsatki korralikku väravavõimalust.
Teine veerandfinaal Itaalia ja Saksamaa vahel oli samal ajal selline, mille tulemust ette küll ei osanud ega riskinud arvata: sakslannad olid selleks alagrupimängudes liiga ebastabiilsed olnud ja itaallannad piisavalt head. Aga mängu käigus selgus, et nagu ikka, suudab Saksamaa end vajalikul hetkel mobiliseerida. Ainuke kord, kus tekkis mõneks hetkeks tunne, et asjad ei pruugi nii minna, oli teise poolaja esimene veerandtund, aga sellega ka itaallannade võim ja jaks rauges ning nagu esimesel poolajal, läks ka teise poolaja ülejäänud osa päris kindlalt sakslannade dirigendikepi all. 1:0 tulemus oli siiski selline, mis päris head muljet neist ikkagi ei jätnud: potentsiaali on neil kõvasti, oma noorusest ehk nõndanimetatud põlvkonnavahetusest hoolimata, aga selle realiseerimine on veel kõva pähkel. Järgmine mäng Rootsiga ei saa kahtlemata kohe üldse kerge olema kummalegi, aga ma salakesi loodan siiski, et Saksamaa tuleb ka sellest edukalt välja.
Loetud: Akadeemia 7/2013
Vaadatud: jalgpalli EM: Rootsi-Island (Eurosport), jalgpalli EM: Itaalia-Saksamaa (Eurosport), Langev taevas (Showtime), World Invasion: Battle Los Angeles (Pro7)
19.7.13
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev, kõigi oma eilsest tulenevate järelnähtude ja muu sellisega. Mis muu hulgas tähendas ka suhteliselt varasele ajale langenud ärkamist, et eilse rõõmupeo järel siiski ära vaadata ka jalgpalli EMi eilsed mängud. Mille kohta lühidalt võib öelda, et Island omajagu üllatas, suutes 1:0 Hollandit võita. See, et hollandlannad ei suutnud võita, ei olnud tegelikult nende eelmisi mänge silmas pidades väga suur üllatus, sest kuigi neil oskusi jagub, ei ole võistkonnatöö neil sugugi hästi käpas. Islandlannad olid aga end juba varem näidanud päris heast küljest, küll peamiselt tugevasti kaitsele rõhuva võistkonnana, kes aga siiski suudavad teha mängu jooksul ka mõned ohtlikud rünnakud. Ja üks selline tõigi neile edu, mille üle võib ainult rõõmu tunda.
Kui Island üllatas, siis Saksamaa valmistas parasjagu pettumuse. Nii üldises plaanis olid nad selgelt norralannadest üle, aga ometi suutis just Norra lüüa mängu ainsa värava (veel eriti magusal ajal, esimese poolaja viimsel minutil) ja sel moel purustada Saksa koondise teab juba palju aastaid või aastakümneid kestnud võitude jada. Eks siin annab ilmselt tugevasti tunda sakslannade põlvkonnavahetus, nagu seda nimetatakse: nende mäng on hea nii individuaalsel kui ka enam-vähem võistkondlikul tasandil, aga ometi jääb midagi sellist puudu, mis varem neid aina võidult võidule viis, vähemalt Euroopa piires. Saab olema päris põnev näha, kuidas nad suudavad või siis ei suuda veerandfinaalis hakkama saada itaallannadega, kes küll tunduvad olevat pisut kehvemas konditsioonis, aga mitte väga palju.
Õhtustest, alagrupitasandi viimastest mängudest esimene, milles vastakuti olid Prantsusmaa ja Inglismaa, mingeid üllatusi ei valmistanud. Et Prantsusmaa selle võidab, oli mu meelest juba ette üsna kindel - võib-olla ainult siis, kui nad, olles nagunii edasipääsu kindlustanud, oleksid asja lõdvalt võtnud ja teise koosseisu platsile saatnud, võinuks midagi teisiti minna. Seda aja ei juhtunud ja 3:0 oli tõsiasi. Igatahes seniste mängude põhjal näib küll, et kui üldse kellelgi, siis just Prantsusmaal on väga head väljavaated sel aastal Euroopa meistriks tulla. Seda kindlasti mängu poolest, aga heal juhul isegi õnne tahtel: veerandfinaalis on neil vastaseks Taani, kelle võitmine kõigi eelduste kohaselt ei tohiks olla raske; seejärel poolfinaalis Hispaania-Norra mängu võitja, mis mõlemal juhul on kindlasti kõvem pähkel, aga seni nähtud mängude põhjal siiski täiesti usutav. Aga noh, eks see pall ole väga ümmargune, nagu olen varemgi korduvalt tõdenud, nii et ootusärevust jagub veel omajagu.
Teine mäng Venemaa ja Hispaania vahel valmistas hispaanlannade osas pisut pettumust: nad alustasid küll võimsalt ja suutsid ka avavärava lüüa ning üldiselt domineerisid kogu mängu, aga siiski tundus, nagu oleksid nad teisel poolajal kuidagi nagu kaotanud siira huvi sama võimsalt edasi ja lõpuni mängida. Mille tõttu ka venelannadel - kelle mäng tervikuna oli sama rabe ja kohati lausa abitu nagu varemgi - õnnestus neile üks värav tagasi lüüa, nii et mäng lõppes viigiga 1:1. Aga võib-olla hoidsidki hispaanlannad jõudu kokku, sest edasipääs oli neile ka viigiga tagatud ja järgmine vastane Norra kindlasti selline, keda tasub tõsiselt võtta.
Loetud. Akadeemia 7/2013
Vaadatud: jalgpalli EM: Holland-Island (Eurosport), jalgpalli EM: Saksamaa-Norra (Eurosport 2), Elas kord ... (Fox), jalgpalli EM: Prantsusmaa-Inglismaa (Eurosport), jalgpalli EM: Venemaa-Hispaania (Eurosport)
Ilmunud tõlked: Edward Lucas: lootus ei tohi surra ka siis, kui võitu silmapiiril ei paista (Postimees, 18.07.2013)
Kui Island üllatas, siis Saksamaa valmistas parasjagu pettumuse. Nii üldises plaanis olid nad selgelt norralannadest üle, aga ometi suutis just Norra lüüa mängu ainsa värava (veel eriti magusal ajal, esimese poolaja viimsel minutil) ja sel moel purustada Saksa koondise teab juba palju aastaid või aastakümneid kestnud võitude jada. Eks siin annab ilmselt tugevasti tunda sakslannade põlvkonnavahetus, nagu seda nimetatakse: nende mäng on hea nii individuaalsel kui ka enam-vähem võistkondlikul tasandil, aga ometi jääb midagi sellist puudu, mis varem neid aina võidult võidule viis, vähemalt Euroopa piires. Saab olema päris põnev näha, kuidas nad suudavad või siis ei suuda veerandfinaalis hakkama saada itaallannadega, kes küll tunduvad olevat pisut kehvemas konditsioonis, aga mitte väga palju.
Õhtustest, alagrupitasandi viimastest mängudest esimene, milles vastakuti olid Prantsusmaa ja Inglismaa, mingeid üllatusi ei valmistanud. Et Prantsusmaa selle võidab, oli mu meelest juba ette üsna kindel - võib-olla ainult siis, kui nad, olles nagunii edasipääsu kindlustanud, oleksid asja lõdvalt võtnud ja teise koosseisu platsile saatnud, võinuks midagi teisiti minna. Seda aja ei juhtunud ja 3:0 oli tõsiasi. Igatahes seniste mängude põhjal näib küll, et kui üldse kellelgi, siis just Prantsusmaal on väga head väljavaated sel aastal Euroopa meistriks tulla. Seda kindlasti mängu poolest, aga heal juhul isegi õnne tahtel: veerandfinaalis on neil vastaseks Taani, kelle võitmine kõigi eelduste kohaselt ei tohiks olla raske; seejärel poolfinaalis Hispaania-Norra mängu võitja, mis mõlemal juhul on kindlasti kõvem pähkel, aga seni nähtud mängude põhjal siiski täiesti usutav. Aga noh, eks see pall ole väga ümmargune, nagu olen varemgi korduvalt tõdenud, nii et ootusärevust jagub veel omajagu.
Teine mäng Venemaa ja Hispaania vahel valmistas hispaanlannade osas pisut pettumust: nad alustasid küll võimsalt ja suutsid ka avavärava lüüa ning üldiselt domineerisid kogu mängu, aga siiski tundus, nagu oleksid nad teisel poolajal kuidagi nagu kaotanud siira huvi sama võimsalt edasi ja lõpuni mängida. Mille tõttu ka venelannadel - kelle mäng tervikuna oli sama rabe ja kohati lausa abitu nagu varemgi - õnnestus neile üks värav tagasi lüüa, nii et mäng lõppes viigiga 1:1. Aga võib-olla hoidsidki hispaanlannad jõudu kokku, sest edasipääs oli neile ka viigiga tagatud ja järgmine vastane Norra kindlasti selline, keda tasub tõsiselt võtta.
Loetud. Akadeemia 7/2013
Vaadatud: jalgpalli EM: Holland-Island (Eurosport), jalgpalli EM: Saksamaa-Norra (Eurosport 2), Elas kord ... (Fox), jalgpalli EM: Prantsusmaa-Inglismaa (Eurosport), jalgpalli EM: Venemaa-Hispaania (Eurosport)
Ilmunud tõlked: Edward Lucas: lootus ei tohi surra ka siis, kui võitu silmapiiril ei paista (Postimees, 18.07.2013)
17.7.13
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tõid pisemat laadi katkestusi ühelt poolt ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks ja teiselt poolt jalutuskäik elukohajärgsesse suuremat sorti universaalmagasini ühelt poolt koduste toiduvarude täiendamiseks ja teiselt poolt tolle universaalmagasini välisseina ääres asuva pakiautomaadi juurde astumiseks, mille sees ootas mind ees üks raamatupakike, mille sisu olgu ka siin ära mainitud:
Kui juba raamatute peale jutt läks, siis olgu ka ära mainitud üks vahva raamat, mille ma laupäeval Türil kingituseks sain, aga millest suure sahmiga ja suguvõsa kokkutulekust ikka veel elevil läks meelest ära kirjutada:
Kui ma õigesti aru sain, siis on see raamatu suhteliselt unikaalne selle poolest, et tellijaks on Türi vallavalitsus ja saadagi vist on ainult sealt - ehkki Türist otseselt seal juttu sugugi pole, küll aga raudteest, mis ju teatavasti Türigi ajaloos ääretult tähtis on.
Jalgpalli EMil algas täna alagrupimängude viimane, otsustav voor. A-alagrupis olid vastakuti senised võidukad Rootsi ja Itaalia ning samuti kaotuskibedust maitsma pidanud Taani ja Soome. Kuigi Eurospordi kommentaatorid elasid kangesti kaasa Itaaliale ja nägid nende esimese poolaja mängus midagi suurepärast, siis minu silm seda hästi ei tabanud ja suutis näha vaid rootslannade tugevat pressi, millele itaallannad suutsid küll vastu seista, aga ise ei olnud võimelised midagi väga edulist üles ehitama. Teise poolaja alguses kõik jätkus pisut aega samamoodi, aga siis tuli läbimurre: rootslannadelt kaks väravat paari minuti sees ja ei jõudnud esimesest veel kümmet minutitki mööduda, kui kolmas otsa. See murdis Itaalia peaaegu lõplikult ning kuigi nad suutsid vahetustega natuke elu enda võistkonnale taas sisse puhuda ja isegi ühe värava lüüa, siis 3:1 tulemus oli minu meelest sellele mängule igati õiglane tulemus (arvaku siis nood Eurospordi kommentaatorid mida tahes).
"Kaotajate" mängus valmistas Taani, kes nii Rootsi kui ka Itaalia vastu oli jätnud äärmiselt sümpaatse mulje, mõningase pettumuse - kuidagi logisema kippus täna neil see mäng. Ja muidugi ei aidanud kaasa ka soomlannad, kes samamoodi eelmiste mängudega üritasid vastast nii visalt kinni hoida, kui vähegi suutsid. Siiski, taanlannade üheväravaline edu olnuks mängupilti arvestades rahuldav tulemus - aga paraku suutsid soomlannad siiski päris lõpuminutitel veel nurgalöögist Taani kaitsjaid ja väravavahti kena peasopsuga üllatada. Nojah, parastavalt võiks ju öelda, et kui taanlannad ei suutnud oma üleolekut nende esimese 85 minuti jooksul kindlamalt maksma panna, siis paras neile - aga kahju on natuke neist siiski, sest minu meelest mängisid nad Rootsi ja Itaaliaga võrreldes üsna samal tasemel. Aga noh, pall on ümmargune, tuleb taas kord tõdeda. Ja tegelikult ei pruugi isegi taanlannade jaoks kõik veel kadunud olla, sest veerandfinaali saab ju kolmest alagrupis kolmandaks jäänust kaks edasi.
Loetud: Imeline Ajalugu 7/2013
Vaadatud: Revolutsioon (Fox), jalgpalli EM: Rootsi-Itaalia (Eurosport), jalgpalli EM: Taani-Soome (Eurosport)
- D. Nicolle. Medieval Siege Weapons (1): Western Europe AD 585 - 1385
- P. J. Farmer. The World of Tiers. Volume One
- P. J. Farmer. The World of Tiers. Volume Two
Kui juba raamatute peale jutt läks, siis olgu ka ära mainitud üks vahva raamat, mille ma laupäeval Türil kingituseks sain, aga millest suure sahmiga ja suguvõsa kokkutulekust ikka veel elevil läks meelest ära kirjutada:
Kui ma õigesti aru sain, siis on see raamatu suhteliselt unikaalne selle poolest, et tellijaks on Türi vallavalitsus ja saadagi vist on ainult sealt - ehkki Türist otseselt seal juttu sugugi pole, küll aga raudteest, mis ju teatavasti Türigi ajaloos ääretult tähtis on.
Jalgpalli EMil algas täna alagrupimängude viimane, otsustav voor. A-alagrupis olid vastakuti senised võidukad Rootsi ja Itaalia ning samuti kaotuskibedust maitsma pidanud Taani ja Soome. Kuigi Eurospordi kommentaatorid elasid kangesti kaasa Itaaliale ja nägid nende esimese poolaja mängus midagi suurepärast, siis minu silm seda hästi ei tabanud ja suutis näha vaid rootslannade tugevat pressi, millele itaallannad suutsid küll vastu seista, aga ise ei olnud võimelised midagi väga edulist üles ehitama. Teise poolaja alguses kõik jätkus pisut aega samamoodi, aga siis tuli läbimurre: rootslannadelt kaks väravat paari minuti sees ja ei jõudnud esimesest veel kümmet minutitki mööduda, kui kolmas otsa. See murdis Itaalia peaaegu lõplikult ning kuigi nad suutsid vahetustega natuke elu enda võistkonnale taas sisse puhuda ja isegi ühe värava lüüa, siis 3:1 tulemus oli minu meelest sellele mängule igati õiglane tulemus (arvaku siis nood Eurospordi kommentaatorid mida tahes).
"Kaotajate" mängus valmistas Taani, kes nii Rootsi kui ka Itaalia vastu oli jätnud äärmiselt sümpaatse mulje, mõningase pettumuse - kuidagi logisema kippus täna neil see mäng. Ja muidugi ei aidanud kaasa ka soomlannad, kes samamoodi eelmiste mängudega üritasid vastast nii visalt kinni hoida, kui vähegi suutsid. Siiski, taanlannade üheväravaline edu olnuks mängupilti arvestades rahuldav tulemus - aga paraku suutsid soomlannad siiski päris lõpuminutitel veel nurgalöögist Taani kaitsjaid ja väravavahti kena peasopsuga üllatada. Nojah, parastavalt võiks ju öelda, et kui taanlannad ei suutnud oma üleolekut nende esimese 85 minuti jooksul kindlamalt maksma panna, siis paras neile - aga kahju on natuke neist siiski, sest minu meelest mängisid nad Rootsi ja Itaaliaga võrreldes üsna samal tasemel. Aga noh, pall on ümmargune, tuleb taas kord tõdeda. Ja tegelikult ei pruugi isegi taanlannade jaoks kõik veel kadunud olla, sest veerandfinaali saab ju kolmest alagrupis kolmandaks jäänust kaks edasi.
Loetud: Imeline Ajalugu 7/2013
Vaadatud: Revolutsioon (Fox), jalgpalli EM: Rootsi-Itaalia (Eurosport), jalgpalli EM: Taani-Soome (Eurosport)
16.7.13
Esmabased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tillukese katkestuse tõi ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks.
Nagu eile, nii olid ka täna jalgpalli EMil teise vooru mängud võistkondade tegeliku palge avajad. Kui turniiri algul kõneldi veel inglannadest kui potentsiaalselt tugevast naiskonnast, siis tänane Inglismaa ja Venemaa mäng näitas ikka sama, mida oli näidanud esimenegi kohtumine Hispaaniaga: kui individuaalsete oskustega polegi inglannadel lood kõige halvemad, siis meeskonnatöö logiseb igal tasandil. Venemaa seevastu näitas end pisut paremast küljest, aga nojah, eks inglannad olid ka tõepoolest kergemad vastased kui eelmise vooru prantslannad. Siiski, ka nende mäng logises ja vankus ja vaagus lausa kohutavalt ning oli isegi kerge ime, et just nemad mängus skoori avasid ning seda ka pikka aega hoida suutsid, kuni lõpuks Inglismaa suutis läbi häda 1:1 viigi ikkagi kätte saada. Igatahes mingit head muljet ei jätnud kummagi võistkonna mäng ega ka kohtumine tervikuna.
See-eest teine kohtumine Hispaania ja Prantsusmaa vahel oli tõeline maiuspala. Mõlemad olid juba esimeses voorus end võimekana näidanud (ainsatena suutnud võita) ja tänanegi mäng ei valmistanud pettumist. Äärmiselt nauditav oli jälgida mõlema poole kena lühisöödumängu, mille puhul teele lükatud pall leidis peaaegu kindlasti järgmise jala, ehkki mitte alati eeldatud võistkonnakaaslase oma - täiesti erinevalt nii Inglismaa-Venemaa ja veel õige mitmest mängust, kus palli peksti vaat et kuidas juhtub ning sööduks sai lööki vaid seepärast nimetada, et tõepoolest keegi sööstis sellele järele ja sai ka kätte ... Mäng oli üpris tasavägine, aga siiski olid prantslannad selle mingi kübemekese poolest paremad, mis lõpuks tagaski neile 1:0 võidu ja seeläbi kindlustas juba ette edasimineku veerandfinaali. Üldse ei imestaks, kui Prantsusmaa ka finaali jõuab: praeguse seisu järgi võivad nad poolfinaalis ehk kokku minna Saksamaaga, aga võib-olla ka taas Hispaaniaga ja potentsiaali neist mõlemast jagusaamiseks prantslannadel jagub.
Loetud: Imeline Ajalugu 7/2013
Vaadatud: jalgpalli EM: Inglismaa-Venemaa (Eurosport), jalgpalli EM: Hispaania-Prantsusmaa (Eurosport), Ülisalajane (Kanal2)
Nagu eile, nii olid ka täna jalgpalli EMil teise vooru mängud võistkondade tegeliku palge avajad. Kui turniiri algul kõneldi veel inglannadest kui potentsiaalselt tugevast naiskonnast, siis tänane Inglismaa ja Venemaa mäng näitas ikka sama, mida oli näidanud esimenegi kohtumine Hispaaniaga: kui individuaalsete oskustega polegi inglannadel lood kõige halvemad, siis meeskonnatöö logiseb igal tasandil. Venemaa seevastu näitas end pisut paremast küljest, aga nojah, eks inglannad olid ka tõepoolest kergemad vastased kui eelmise vooru prantslannad. Siiski, ka nende mäng logises ja vankus ja vaagus lausa kohutavalt ning oli isegi kerge ime, et just nemad mängus skoori avasid ning seda ka pikka aega hoida suutsid, kuni lõpuks Inglismaa suutis läbi häda 1:1 viigi ikkagi kätte saada. Igatahes mingit head muljet ei jätnud kummagi võistkonna mäng ega ka kohtumine tervikuna.
See-eest teine kohtumine Hispaania ja Prantsusmaa vahel oli tõeline maiuspala. Mõlemad olid juba esimeses voorus end võimekana näidanud (ainsatena suutnud võita) ja tänanegi mäng ei valmistanud pettumist. Äärmiselt nauditav oli jälgida mõlema poole kena lühisöödumängu, mille puhul teele lükatud pall leidis peaaegu kindlasti järgmise jala, ehkki mitte alati eeldatud võistkonnakaaslase oma - täiesti erinevalt nii Inglismaa-Venemaa ja veel õige mitmest mängust, kus palli peksti vaat et kuidas juhtub ning sööduks sai lööki vaid seepärast nimetada, et tõepoolest keegi sööstis sellele järele ja sai ka kätte ... Mäng oli üpris tasavägine, aga siiski olid prantslannad selle mingi kübemekese poolest paremad, mis lõpuks tagaski neile 1:0 võidu ja seeläbi kindlustas juba ette edasimineku veerandfinaali. Üldse ei imestaks, kui Prantsusmaa ka finaali jõuab: praeguse seisu järgi võivad nad poolfinaalis ehk kokku minna Saksamaaga, aga võib-olla ka taas Hispaaniaga ja potentsiaali neist mõlemast jagusaamiseks prantslannadel jagub.
Loetud: Imeline Ajalugu 7/2013
Vaadatud: jalgpalli EM: Inglismaa-Venemaa (Eurosport), jalgpalli EM: Hispaania-Prantsusmaa (Eurosport), Ülisalajane (Kanal2)
15.7.13
Pühabased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tõi traditsioonilise katkestuse ema külastamine. Nägime küll alles eile rongiga tagasi Tallinna sõites, aga noh, ega siis ei saa pühabasest omletist ja kõigest muust heast-paremast, mida vaid ema käsi ja süda valmistada suudavad, kuidagi loobuda. Nii et korralik kõhutäis ja paras peatäis, seda viimast mõistagi ristsõnade kujul, on kindlalt selja taga ning kõhu ja pea sees. Rääkimata pisukesest muljetamisest eilse suguvõsa kokkutuleku teemal ja ema abistamisest talle ikka veel pisut võõrast sünnipäevakingiks saadud uuest fotoaparaadist piltide arvutisse toimetamisel.
Tänaõhtused jalgpalli EMi mängud olid päris põnevad: nagu sageli, olid ka seekord alagruppide esimesed mängud küllaltki ettevaatlikud, teine voor aga juba palju enamat avav. Esimene mäng Norra ja Hollandi vahel oli äärmiselt võrdvägine ja tulemus võinuks olla ehk ükspuha kumma edu. Aga osutus, et norralannad suutsid oma mänguplaani paremini ellu viia ja nii oli 1:0 nende kasuks igati õiglane, seda enam, et hollandlannadel ei paistnud mingit koherentset mänguplaani tegelikult olevatki ega tekkinud ka mängu käigus - ja kui nad sakslannade vastu suutsid sellise agressiivse lõhkumisega seista ning neid takistada ja tõkestada, siis norralannade visadusele pidid nad ühel hetkel ometi alla vanduma.
Saksamaa ja Islandi mäng oli küllaltki oodatult seevastu päris ühepoolne. Jah, Norra - ka ju naaber ja kunagine isand - vastu olid nad suutnud seista, aga sakslannade vastu ei olnud neil algusest peale mingeid šansse. Nad võitlesid küll enda võimete piires lõpuni välja, aga 0:3 kaotus oli siiski tõsiasi, mille vastu nad kuidagi ei saanud. Ja oleks võinud see kaotus ka suurem olla - selles osas tuleb ühelt poolt tunnustada Islandi väravavahti, aga teiselt poolt heita ka kive Saksamaa koondise kapsaaeda. Noori ja võimekaid mängijaid on neil küllaga, mis on ka nii pikalt Euroopa ja maailma tipus olevalt võistkonnalt lausa loomulik, aga toda stabiilset võimsust, millega juba võis olla ära harjunud, praegusel koosseisul väga hästi välja mängida ei õnnestu. Mis küll ei tähenda, et ükspuha kellel oleks sakslannade vastu kerge kas või viigipunkti välja mängida - aga eks viimases voorus, kui nende vastas seisab Norra, ole näha, kui edukalt nad suudavad oma veidi kahvatumat, aga siiski üpris kindlat domineerimist peale suruda.
Loetud: Vikerkaar 6/2013
Vaadatud: jalgpalli EM: Norra-Holland (Eurosport), jalgpalli EM: Island-Saksamaa (Eurosport), Langev taevas (Showtime)
Tänaõhtused jalgpalli EMi mängud olid päris põnevad: nagu sageli, olid ka seekord alagruppide esimesed mängud küllaltki ettevaatlikud, teine voor aga juba palju enamat avav. Esimene mäng Norra ja Hollandi vahel oli äärmiselt võrdvägine ja tulemus võinuks olla ehk ükspuha kumma edu. Aga osutus, et norralannad suutsid oma mänguplaani paremini ellu viia ja nii oli 1:0 nende kasuks igati õiglane, seda enam, et hollandlannadel ei paistnud mingit koherentset mänguplaani tegelikult olevatki ega tekkinud ka mängu käigus - ja kui nad sakslannade vastu suutsid sellise agressiivse lõhkumisega seista ning neid takistada ja tõkestada, siis norralannade visadusele pidid nad ühel hetkel ometi alla vanduma.
Saksamaa ja Islandi mäng oli küllaltki oodatult seevastu päris ühepoolne. Jah, Norra - ka ju naaber ja kunagine isand - vastu olid nad suutnud seista, aga sakslannade vastu ei olnud neil algusest peale mingeid šansse. Nad võitlesid küll enda võimete piires lõpuni välja, aga 0:3 kaotus oli siiski tõsiasi, mille vastu nad kuidagi ei saanud. Ja oleks võinud see kaotus ka suurem olla - selles osas tuleb ühelt poolt tunnustada Islandi väravavahti, aga teiselt poolt heita ka kive Saksamaa koondise kapsaaeda. Noori ja võimekaid mängijaid on neil küllaga, mis on ka nii pikalt Euroopa ja maailma tipus olevalt võistkonnalt lausa loomulik, aga toda stabiilset võimsust, millega juba võis olla ära harjunud, praegusel koosseisul väga hästi välja mängida ei õnnestu. Mis küll ei tähenda, et ükspuha kellel oleks sakslannade vastu kerge kas või viigipunkti välja mängida - aga eks viimases voorus, kui nende vastas seisab Norra, ole näha, kui edukalt nad suudavad oma veidi kahvatumat, aga siiski üpris kindlat domineerimist peale suruda.
Loetud: Vikerkaar 6/2013
Vaadatud: jalgpalli EM: Norra-Holland (Eurosport), jalgpalli EM: Island-Saksamaa (Eurosport), Langev taevas (Showtime)
14.7.13
Laubased mõtted
Üle tüki aja üks täiesti töövaba päev, mis küll paraku ei tähendanud, et see oleks olnud vähem kurnav - aga noh, see kurnatus oli pisut teistsugune. Põhjuseks nii töövabadusele kui ka kurnatusele oli suguvõsa kokkutulek, mis muu hulgas tähendas kohutavalt varajast ärkamist või õieti lausa peaaegu-magamatust (tund-poolteist ikka hästi väljapuhkamise alla ei mahu), et jõuda õigeks ajaks rongile, et jõuda õigeks ajaks Türile, et jõuda õigeks ajaks kokkutulekule.
Viimasel ajal on palju kõneldud mingitest uutest rongidest, sestap ootasin salamisi, südame põksudes, et ehk saan ka ära näha. Aga nii hästi siiski ei läinud, hommikune Viljandi rong oli ikka too vana laadi ja tüüpi. Nii palju on muidugi aastatega muutunud, et puitistmete asemel on kunstnahaga üleloodud tagumikualused ja muulgi moel paistavad kenamad välja, aga eks tuleb veel siis oodata, kuni noid tutikalt uusi imeasju oma jäsemete ja muude kehaosadega tunnelda saab. Küll aga hämmastas see, et tolle rongi peale oli tohutu tung, kohe mitme vaguni ukse ees seisid ajal, mil ma kohale jõudsin, troppis hulk inimesi, seljas magamiskotid, seljakotid ja muu väljasõidule osutav varustus. Ei osanud midagi arvata nii suurest huvist, pähe kargas mingi mõte Viljandi folgist, aga see vist on millalgi hiljem. Igatahes istekohta oli siiski võimalik leida. Aga veel suurem oli üllatus siis, kui kõik need väljasõitjad tulid samuti rongilt maha Türil - ja selle kohta ei osanud öelda midagi enam isegi Türi sugulased. Aga ju siis oli mingi matkaseltskond lihtsalt või teab mis asi veel. Mis tegelikult on isegi tore, sest Türi kandis on kohe kindlasti kohti, kus niisama matkata või mingit temaatilist retke korraldada või mida iganes, aga ei saa vist öelda, et see kant oleks "turismi sihtpunktide" seas kuidagi kõrgel kohal (kuigi, ega ma seda eriliselt uurinud ka ei ole, võib-olla on aastatega midagi muutunud).
Igatahes koos nende hordidega ma Türile jõudsin ja samuti sealt edasi suguvõsa kokkutulekule, mille see aasta pidasime Kurgjal, otse talurahvamuuseumi külje all. Nii on aastatega kokkutulekukohad liikunud aina lähemale suguvõsa vanimate teadaolevate eellaste asupaikadele: algul suhteliselt lähedal Põikvale, kus minagi sündinud olen, siis aga aina edasi Vändra poole, tagasi seda rada pidi, mida mööda esivanemad kas teadlikult või siis lihtsalt metsasügavustes nii lootusetult ära eksides, et tuli rajada uus elamine, aina edasi liikusid.
Kohal oli seekord rahvast omajagu vähem kui eelmisel aastal: toona kippus sugulaste ja muude hõimlaste arv vaat et juba kolmekohaliseks kerkima, nüüd oli neid minu arvates vaid veidi üle paarikümne, ehkki hiljem selgus, et kokku olla end kokkutulekul peetud žurnaali kirja pannud lausa 42 inimest. Aga eks seal oli tublisti ka neid allameetrimehi ringi silkamas, võib-olla ma enda kõrgusest ei pannud neid siis piisavalt tähele. Suhteliselt vähese osavõtu taga võis muidugi seista ka see, et sel aastal pidasime kokkutuleku juuni alguse asemel juuli alguses, mis võib-olla mõnele andis võimaluse kohale tulla, aga mõnelt jälle hoopis võttis ära. Eks näeb, kuidas järgmine aasta saab ja läheb (kui ikka saab ja läheb, sest mõne mõtte kohaselt ei peakski neid iga aasta korraldama, vaid mingi pikema intervalliga - aga eks sedagi veel näeb).
Loomulikult ei saanud Jakobsoni-muuseumi nii suure läheduse tõttu jätta kasutamata võimalust ka sealt läbi põigata. Seda enam, et viimane külastus sinna jäi helgesse lapsepõlve, nii oma kolmekümne aasta taha. Ega muidugi midagi hirmus palju polnud muuseumis muutunud - ei saagi ju, sest see peaks esitama Jakobsoni kaasaega -, aga siiski tundus, et peahoone seinte kollane värv oli teist tooni ja et ka mujal oli üht-teist paremaks ja teistsuguseks läinud. Väidetavalt olla sinna isegi üks hoone, too rehielamu, vahepealt juurde tekitatud. Mis võib täiesti olla, sest ega ma nüüd nii põhjalikult ka ei mäleta kõike lapsepõlves nähtut. Kindlasti ei olnud seal toona muidugi sellist võimsat plasmatelerit nagu praegu, mille peale vend avaldas valjuhäälselt tunnustust hea maitsega Jakobsoni Carl Robertile nii uudsete tehniliste lahenduste kasutamise eest juba poolteisesaja ja enamagi aasta eest - kuigi kohale tõtanud muuseumitöötaja selgitas, et see olla mõeldud hoopis tänapäevaste konverentside jaoks ega ollagi pärit omaaegsest eesrindlikust talumajapidamisest :-) Igatahes väga kena oli üht sellist armsat väiksemat mõõtu muuseumit taas üle ja läbi vaadata.
Eks Kurgjaga või selle ümbrusega on seotud teisigi mälestusi: näiteks teisel pool jõge peetud kokkutulekukoha juurest vee äärde astudes ja looklevat veeketti vaadates meenusid kohe need suvepäevad, mil praeguseks elavate seast lahkunud onuga sai seal kalu üritatud konksu otsa meelitada, mis mõnikord ka meile õnneks ja neile õnnetuseks läks. Nojah, see juhtus küll ilmselt pisut ülesvoolu, rohkem Samliku poole, aga nood looked on sel jõel küllaltki sarnased igal pool ...
Kokkutulekust endast diskreetsusklausli tõttu ei ole soovitatav rohkem midagi öelda, kui et oli, nagu ikka, väga tore näha nii neid, keda tunnen juba ammusest ajast ja kes ka kokkutulekutel on sageli käinud, kui ka inimesi, kellega varem ei olnud kokku saanud ja kellega suguluses olemise aste ja määr tuli hoolikalt mööda sugupuulehti näpuga järge ajades alles tuvastada.
Aga nagu kõigil headel asjadel, on ka kokkutulekutel kurvaks kombeks otsa saada ja nii jõudsin minagi õhtuks taas Tallinna tagasi. Eks ma muidugi pisut olin ka seda nii rihtinud, et olla naelutatud teleri ette ajaks, mil sealt hakatakse näitama jalgpalli EMi alagruppide teise ringi mänge. Kui esimeses ringis olid kõik olnud nii ettevaatlikud, et kuuest mängust tervelt neli lõppesid viigiga ja mitmed meeskonnad jätsid end nähtavasti täielikult avamata (kuigi mitmed jällegi pigem avasid end väga heast küljest), siis täna seda lõbu ei olnud ning mõlemad mängud lõppesid ühe poole selge võiduga.
Esimeses mängus Itaalia ja Taani vahel olid taanlannad taas väga heal tasemel ning terve esimese poolaja ja valdavas osas teiselgi kindlalt itaallannadest paremad kohe mitmes, vaat et peaaegu igas mõttes. Ometi oli võitlus visa ja itaallannadel õnnestus ühel pisikesel, mõneminutilisel ajavahemikul äkitsi lausa kaks väravat lüüa. Taanlannad suutsid küll ühe tagasi teha, aga pidid siiski nentima 1:2 kaotust, millest oli päris kahju, sest halvimal juhul oleksid nad väärinud tegelikult viiki, parimal juhul lausa võitu oma esituse eest. Aga taas tuleb nentida, et too pall on paganama ümmargune ja paraku loevad ikka väravad, mitte tingimata see, kui hästi võistkond üldiselt mängib.
Teises mängus Rootsi ja Soome vahel ei olnud seevastu algusest peale märkimisväärset kahtlust, milliseks see kujuneb. Rootsi 5:0 võit oli igati veenev ja igati loogiline, soomlannadel ei tekkinud õieti isegi häid võimalusi omalt poolt skoorida ja nende mäng oli nii neetult nigel, et isegi üks värav oleks olnud ühekohtuselt palju, samal ajal kui rootslannade võitu võinuks ilmestada isegi veel paar-kolm väravat. Nii et viimases voorus ma panustaksin küll pigem rootslannade kui itaallannade peale - ja loodaksin vaikselt mõistagi, et taanlannad suudavad ka soomlannasid piisava eduga võita, et tulla grupis Itaalia asemel ise teiseks. Aga sinna on veel kolm päeva aega ...
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: jalgpalli EM: Itaalia-Taani (Eurosport), jalgpalli EM: Rootsi-Soome (Eurosport2)
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: humanistid elusaid kanu ei kitku (Postimees, 13.07.2013)
Viimasel ajal on palju kõneldud mingitest uutest rongidest, sestap ootasin salamisi, südame põksudes, et ehk saan ka ära näha. Aga nii hästi siiski ei läinud, hommikune Viljandi rong oli ikka too vana laadi ja tüüpi. Nii palju on muidugi aastatega muutunud, et puitistmete asemel on kunstnahaga üleloodud tagumikualused ja muulgi moel paistavad kenamad välja, aga eks tuleb veel siis oodata, kuni noid tutikalt uusi imeasju oma jäsemete ja muude kehaosadega tunnelda saab. Küll aga hämmastas see, et tolle rongi peale oli tohutu tung, kohe mitme vaguni ukse ees seisid ajal, mil ma kohale jõudsin, troppis hulk inimesi, seljas magamiskotid, seljakotid ja muu väljasõidule osutav varustus. Ei osanud midagi arvata nii suurest huvist, pähe kargas mingi mõte Viljandi folgist, aga see vist on millalgi hiljem. Igatahes istekohta oli siiski võimalik leida. Aga veel suurem oli üllatus siis, kui kõik need väljasõitjad tulid samuti rongilt maha Türil - ja selle kohta ei osanud öelda midagi enam isegi Türi sugulased. Aga ju siis oli mingi matkaseltskond lihtsalt või teab mis asi veel. Mis tegelikult on isegi tore, sest Türi kandis on kohe kindlasti kohti, kus niisama matkata või mingit temaatilist retke korraldada või mida iganes, aga ei saa vist öelda, et see kant oleks "turismi sihtpunktide" seas kuidagi kõrgel kohal (kuigi, ega ma seda eriliselt uurinud ka ei ole, võib-olla on aastatega midagi muutunud).
Igatahes koos nende hordidega ma Türile jõudsin ja samuti sealt edasi suguvõsa kokkutulekule, mille see aasta pidasime Kurgjal, otse talurahvamuuseumi külje all. Nii on aastatega kokkutulekukohad liikunud aina lähemale suguvõsa vanimate teadaolevate eellaste asupaikadele: algul suhteliselt lähedal Põikvale, kus minagi sündinud olen, siis aga aina edasi Vändra poole, tagasi seda rada pidi, mida mööda esivanemad kas teadlikult või siis lihtsalt metsasügavustes nii lootusetult ära eksides, et tuli rajada uus elamine, aina edasi liikusid.
Kohal oli seekord rahvast omajagu vähem kui eelmisel aastal: toona kippus sugulaste ja muude hõimlaste arv vaat et juba kolmekohaliseks kerkima, nüüd oli neid minu arvates vaid veidi üle paarikümne, ehkki hiljem selgus, et kokku olla end kokkutulekul peetud žurnaali kirja pannud lausa 42 inimest. Aga eks seal oli tublisti ka neid allameetrimehi ringi silkamas, võib-olla ma enda kõrgusest ei pannud neid siis piisavalt tähele. Suhteliselt vähese osavõtu taga võis muidugi seista ka see, et sel aastal pidasime kokkutuleku juuni alguse asemel juuli alguses, mis võib-olla mõnele andis võimaluse kohale tulla, aga mõnelt jälle hoopis võttis ära. Eks näeb, kuidas järgmine aasta saab ja läheb (kui ikka saab ja läheb, sest mõne mõtte kohaselt ei peakski neid iga aasta korraldama, vaid mingi pikema intervalliga - aga eks sedagi veel näeb).
Loomulikult ei saanud Jakobsoni-muuseumi nii suure läheduse tõttu jätta kasutamata võimalust ka sealt läbi põigata. Seda enam, et viimane külastus sinna jäi helgesse lapsepõlve, nii oma kolmekümne aasta taha. Ega muidugi midagi hirmus palju polnud muuseumis muutunud - ei saagi ju, sest see peaks esitama Jakobsoni kaasaega -, aga siiski tundus, et peahoone seinte kollane värv oli teist tooni ja et ka mujal oli üht-teist paremaks ja teistsuguseks läinud. Väidetavalt olla sinna isegi üks hoone, too rehielamu, vahepealt juurde tekitatud. Mis võib täiesti olla, sest ega ma nüüd nii põhjalikult ka ei mäleta kõike lapsepõlves nähtut. Kindlasti ei olnud seal toona muidugi sellist võimsat plasmatelerit nagu praegu, mille peale vend avaldas valjuhäälselt tunnustust hea maitsega Jakobsoni Carl Robertile nii uudsete tehniliste lahenduste kasutamise eest juba poolteisesaja ja enamagi aasta eest - kuigi kohale tõtanud muuseumitöötaja selgitas, et see olla mõeldud hoopis tänapäevaste konverentside jaoks ega ollagi pärit omaaegsest eesrindlikust talumajapidamisest :-) Igatahes väga kena oli üht sellist armsat väiksemat mõõtu muuseumit taas üle ja läbi vaadata.
Eks Kurgjaga või selle ümbrusega on seotud teisigi mälestusi: näiteks teisel pool jõge peetud kokkutulekukoha juurest vee äärde astudes ja looklevat veeketti vaadates meenusid kohe need suvepäevad, mil praeguseks elavate seast lahkunud onuga sai seal kalu üritatud konksu otsa meelitada, mis mõnikord ka meile õnneks ja neile õnnetuseks läks. Nojah, see juhtus küll ilmselt pisut ülesvoolu, rohkem Samliku poole, aga nood looked on sel jõel küllaltki sarnased igal pool ...
Kokkutulekust endast diskreetsusklausli tõttu ei ole soovitatav rohkem midagi öelda, kui et oli, nagu ikka, väga tore näha nii neid, keda tunnen juba ammusest ajast ja kes ka kokkutulekutel on sageli käinud, kui ka inimesi, kellega varem ei olnud kokku saanud ja kellega suguluses olemise aste ja määr tuli hoolikalt mööda sugupuulehti näpuga järge ajades alles tuvastada.
Aga nagu kõigil headel asjadel, on ka kokkutulekutel kurvaks kombeks otsa saada ja nii jõudsin minagi õhtuks taas Tallinna tagasi. Eks ma muidugi pisut olin ka seda nii rihtinud, et olla naelutatud teleri ette ajaks, mil sealt hakatakse näitama jalgpalli EMi alagruppide teise ringi mänge. Kui esimeses ringis olid kõik olnud nii ettevaatlikud, et kuuest mängust tervelt neli lõppesid viigiga ja mitmed meeskonnad jätsid end nähtavasti täielikult avamata (kuigi mitmed jällegi pigem avasid end väga heast küljest), siis täna seda lõbu ei olnud ning mõlemad mängud lõppesid ühe poole selge võiduga.
Esimeses mängus Itaalia ja Taani vahel olid taanlannad taas väga heal tasemel ning terve esimese poolaja ja valdavas osas teiselgi kindlalt itaallannadest paremad kohe mitmes, vaat et peaaegu igas mõttes. Ometi oli võitlus visa ja itaallannadel õnnestus ühel pisikesel, mõneminutilisel ajavahemikul äkitsi lausa kaks väravat lüüa. Taanlannad suutsid küll ühe tagasi teha, aga pidid siiski nentima 1:2 kaotust, millest oli päris kahju, sest halvimal juhul oleksid nad väärinud tegelikult viiki, parimal juhul lausa võitu oma esituse eest. Aga taas tuleb nentida, et too pall on paganama ümmargune ja paraku loevad ikka väravad, mitte tingimata see, kui hästi võistkond üldiselt mängib.
Teises mängus Rootsi ja Soome vahel ei olnud seevastu algusest peale märkimisväärset kahtlust, milliseks see kujuneb. Rootsi 5:0 võit oli igati veenev ja igati loogiline, soomlannadel ei tekkinud õieti isegi häid võimalusi omalt poolt skoorida ja nende mäng oli nii neetult nigel, et isegi üks värav oleks olnud ühekohtuselt palju, samal ajal kui rootslannade võitu võinuks ilmestada isegi veel paar-kolm väravat. Nii et viimases voorus ma panustaksin küll pigem rootslannade kui itaallannade peale - ja loodaksin vaikselt mõistagi, et taanlannad suudavad ka soomlannasid piisava eduga võita, et tulla grupis Itaalia asemel ise teiseks. Aga sinna on veel kolm päeva aega ...
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: jalgpalli EM: Itaalia-Taani (Eurosport), jalgpalli EM: Rootsi-Soome (Eurosport2)
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: humanistid elusaid kanu ei kitku (Postimees, 13.07.2013)
13.7.13
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev.
Jalgpalli EMil astusid täna tulle viimase, C-alagrupi meeskonnad. Ja kui eelnevate päevadel oli aina üks lakkamatu viigisadu, siis täna tulid juba ka võidud-kaotused. Esimeses mängus Prantsusmaa ja Venemaa vahel oli oodatult esimene favoriit ning 3:1 võit ainult kinnitas seda. Kõigi eelnevate mängudega võrreldes tundusid prantslannad lausa mäekõrguselt üle olevat, aga selles muljes olid küll tugevalt süüdi venelannad, kes olid äärmiselt nõrgad, nii et see mulje ei tähenda veel prantslannadele helget ja muretut tulevikku, sugugi mitte, isegi mitte oma alagrupis, nagu näitas teine mäng. Venelannade kahvatus ja nii kesine mäng oli tegelikult pisut isegi üllatav: kvalifikatsiooniturniiril olid nad ju oma õdesid-slaavlasi ja teisigi väga suure skooriga rõõmsalt klobinud; aga nüüd ei suutnud nad õieti üldse midagi: kaitse oli väga auklik, keskväli puudus peaaegu täiesti ja palli suudeti vastase poolele toimetada üliharvade eranditega vaid pikka palli tagudes. Ühest sellisest sündis ka mängu lõpupoole nende värav, mis rohkem tuleb panna vist küll selle peale, et prantslannad olid selleks ajaks juba mängust tüdinud ja end lubamatult lõdvaks lasknud, kui venelannade oskuste arvele.
Teine mäng Inglismaa ja Hispaania vahel oli üks selliseid, mida ma pingsalt ootasin. Eelkõige seepärast, et mitmel pool kõlas arvamusi, nagu oleksid inglannad selged favoriidid ja hispaanlannadel tulevat tugevasti pingutada, et üldse ellu jääda. Mis natuke erines sellest arvamusest, mis mul oli kujunenud - aga ega ma riski ju asjatundjate väidetele väga vastu rääkida, sest ma olen ikka kõigest asjaarmastajast huviline ega jälgi isegi kõigi koondiste kõiki mänge, rääkimata juba klubijalgpallist ja muust melust. Aga igatahes tänase mänguga näitasid hispaanlannad ennast parimast küljest. See oli selle turniiri seni kindlasti kõige parem mäng üldse, milles oli aktiivset ja väga ilusat mängu ning äärmist dramaatilisust: kui esimesed väravad mõlemalt poolt tulid mängu esimestel minutitel ja viigiseis püsis pikalt, siis tundus, et kui hispaanlannad viis minutit enne ametliku mänguaja lõppu ette läksid, et siis ongi kõik selge. Aga ei, minut enne lõppu suutsid inglannad viigistada - ja siis üleaja viimasel minutil hispaanlannad taas värava, selle neile 3:2 võidu toonud värava lüüa! Ja ei saanud ka mängu põhjal öelda, et Inglismaa oleks silmatorkavalt parem mis tahes elemendis. Mõneti lausa vastupidi: hispaanlannad näitasid, et kuulsat Hispaania kiigutamist oskavad nemadki teha. Nojah, nii hästi ja nii pikalt see neil naljalt ei õnnestunud kui meestel, aga eks meestelgi läheb see tihti raskeks, kui vastas on enam-vähem sama tugev võistkond.
Igatahes tänaste mängude põhjal on üpris selge, et kui just imet ei sünni, on Venemaa selle alagrupi ilmne peksutüdruk, aga millises järjekorras teised lõpuks järjestuvad, ei oska vist küll hästi ennustada. Pigem ehk võiksid prantslannad suuta alagrupi võita, aga kerge see neil küll olema ei saa.
Loetud: Vikerkaar 6/2013
Vaadatud. Elas kord ... (Fox), jalgpalli EM: Prantsusmaa-Venemaa (Eurosport), jalgpalli EM: Inglismaa-Hispaania (Eurosport)
Jalgpalli EMil astusid täna tulle viimase, C-alagrupi meeskonnad. Ja kui eelnevate päevadel oli aina üks lakkamatu viigisadu, siis täna tulid juba ka võidud-kaotused. Esimeses mängus Prantsusmaa ja Venemaa vahel oli oodatult esimene favoriit ning 3:1 võit ainult kinnitas seda. Kõigi eelnevate mängudega võrreldes tundusid prantslannad lausa mäekõrguselt üle olevat, aga selles muljes olid küll tugevalt süüdi venelannad, kes olid äärmiselt nõrgad, nii et see mulje ei tähenda veel prantslannadele helget ja muretut tulevikku, sugugi mitte, isegi mitte oma alagrupis, nagu näitas teine mäng. Venelannade kahvatus ja nii kesine mäng oli tegelikult pisut isegi üllatav: kvalifikatsiooniturniiril olid nad ju oma õdesid-slaavlasi ja teisigi väga suure skooriga rõõmsalt klobinud; aga nüüd ei suutnud nad õieti üldse midagi: kaitse oli väga auklik, keskväli puudus peaaegu täiesti ja palli suudeti vastase poolele toimetada üliharvade eranditega vaid pikka palli tagudes. Ühest sellisest sündis ka mängu lõpupoole nende värav, mis rohkem tuleb panna vist küll selle peale, et prantslannad olid selleks ajaks juba mängust tüdinud ja end lubamatult lõdvaks lasknud, kui venelannade oskuste arvele.
Teine mäng Inglismaa ja Hispaania vahel oli üks selliseid, mida ma pingsalt ootasin. Eelkõige seepärast, et mitmel pool kõlas arvamusi, nagu oleksid inglannad selged favoriidid ja hispaanlannadel tulevat tugevasti pingutada, et üldse ellu jääda. Mis natuke erines sellest arvamusest, mis mul oli kujunenud - aga ega ma riski ju asjatundjate väidetele väga vastu rääkida, sest ma olen ikka kõigest asjaarmastajast huviline ega jälgi isegi kõigi koondiste kõiki mänge, rääkimata juba klubijalgpallist ja muust melust. Aga igatahes tänase mänguga näitasid hispaanlannad ennast parimast küljest. See oli selle turniiri seni kindlasti kõige parem mäng üldse, milles oli aktiivset ja väga ilusat mängu ning äärmist dramaatilisust: kui esimesed väravad mõlemalt poolt tulid mängu esimestel minutitel ja viigiseis püsis pikalt, siis tundus, et kui hispaanlannad viis minutit enne ametliku mänguaja lõppu ette läksid, et siis ongi kõik selge. Aga ei, minut enne lõppu suutsid inglannad viigistada - ja siis üleaja viimasel minutil hispaanlannad taas värava, selle neile 3:2 võidu toonud värava lüüa! Ja ei saanud ka mängu põhjal öelda, et Inglismaa oleks silmatorkavalt parem mis tahes elemendis. Mõneti lausa vastupidi: hispaanlannad näitasid, et kuulsat Hispaania kiigutamist oskavad nemadki teha. Nojah, nii hästi ja nii pikalt see neil naljalt ei õnnestunud kui meestel, aga eks meestelgi läheb see tihti raskeks, kui vastas on enam-vähem sama tugev võistkond.
Igatahes tänaste mängude põhjal on üpris selge, et kui just imet ei sünni, on Venemaa selle alagrupi ilmne peksutüdruk, aga millises järjekorras teised lõpuks järjestuvad, ei oska vist küll hästi ennustada. Pigem ehk võiksid prantslannad suuta alagrupi võita, aga kerge see neil küll olema ei saa.
Loetud: Vikerkaar 6/2013
Vaadatud. Elas kord ... (Fox), jalgpalli EM: Prantsusmaa-Venemaa (Eurosport), jalgpalli EM: Inglismaa-Hispaania (Eurosport)
12.7.13
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev.
Jalgpalli EMil olid täna B-alagrupi esimesed mängud, oodatult mõistagi eelkõige sakslannade etteaste, kes on ju viimased viis korda järjest üliveenvalt Euroopa meistriks tulnud, lisaks veel kahekordsed maailmameistrid ja nii edasi. Ent nagu eilegi, tuli täna taas viigisadu. Mõneti on see EM nagu Põhjamaade siseasi: viis neid riike tavaliselt kokku loetakse ja viis neid ka EMil on. Täna oli siis kord mõõtu võtta Norral ja Islandil. Esimene ei jätnud viimati MMil väga head muljet, teisest ei teadnud ma suurt midagi, mistap mängu oli hea vaadata täiesti nullteadmisega inimese seisukohalt. Väga võrdsete naiskondade jõuvõtmine see oli ja ehkki norralannad olid ehk pisut teravamad, oli 1:1 viik igati õigustatud tulemus. Nojah, islandlannadele oleks muidugi rohkem au teinud, kui nad oleksid suutnud selle ära lüüa puhtast mängust, mitte penaltist, nagu nüüd juhtus, aga kindlasti olid nad viigiväravat täiega väärt.
Saksamaa-Hollandi mäng lõppes samuti viigiga 0:0 ja see oli juba kerge üllatus. Holland pole muidugi nõrkade killast, aga täna paistsid nad andvat endast kõik, et tõestada, et suudavad hüpata ka üle oma varju. Ja suutsidki. Tegelikult oli päris selgelt näha, et sakslannad on enam-vähem igas mänguelemendis, olgu üldtaktikaliselt, meeskondlikult, individuaalselt või kuidas iganes, neist paremad, aga oma ülekaalu neil ei õnnestunudki realiseerida, sedavõrd visa oli hollandlaste vastutegevus. Ma usun siiski, et sakslannadel on head võimalused edasi minna ja ehk isegi uuesti - juba kuuendat korda järjest! - tiitel võita, aga kerge ei saa neil kindlasti olema, niivõrd palju on teised järele tulnud, et nende murdmine nõuab ka sakslannadelt palju rohkem pingutust.
Loetud: Vikerkaar 6/2013
Vaadatud: EÜE segu (ETV), jalgpalli EM: Norra-Island (Eurosport), jalgpalli EM: Saksamaa-Holland (Eurosport)
Jalgpalli EMil olid täna B-alagrupi esimesed mängud, oodatult mõistagi eelkõige sakslannade etteaste, kes on ju viimased viis korda järjest üliveenvalt Euroopa meistriks tulnud, lisaks veel kahekordsed maailmameistrid ja nii edasi. Ent nagu eilegi, tuli täna taas viigisadu. Mõneti on see EM nagu Põhjamaade siseasi: viis neid riike tavaliselt kokku loetakse ja viis neid ka EMil on. Täna oli siis kord mõõtu võtta Norral ja Islandil. Esimene ei jätnud viimati MMil väga head muljet, teisest ei teadnud ma suurt midagi, mistap mängu oli hea vaadata täiesti nullteadmisega inimese seisukohalt. Väga võrdsete naiskondade jõuvõtmine see oli ja ehkki norralannad olid ehk pisut teravamad, oli 1:1 viik igati õigustatud tulemus. Nojah, islandlannadele oleks muidugi rohkem au teinud, kui nad oleksid suutnud selle ära lüüa puhtast mängust, mitte penaltist, nagu nüüd juhtus, aga kindlasti olid nad viigiväravat täiega väärt.
Saksamaa-Hollandi mäng lõppes samuti viigiga 0:0 ja see oli juba kerge üllatus. Holland pole muidugi nõrkade killast, aga täna paistsid nad andvat endast kõik, et tõestada, et suudavad hüpata ka üle oma varju. Ja suutsidki. Tegelikult oli päris selgelt näha, et sakslannad on enam-vähem igas mänguelemendis, olgu üldtaktikaliselt, meeskondlikult, individuaalselt või kuidas iganes, neist paremad, aga oma ülekaalu neil ei õnnestunudki realiseerida, sedavõrd visa oli hollandlaste vastutegevus. Ma usun siiski, et sakslannadel on head võimalused edasi minna ja ehk isegi uuesti - juba kuuendat korda järjest! - tiitel võita, aga kerge ei saa neil kindlasti olema, niivõrd palju on teised järele tulnud, et nende murdmine nõuab ka sakslannadelt palju rohkem pingutust.
Loetud: Vikerkaar 6/2013
Vaadatud: EÜE segu (ETV), jalgpalli EM: Norra-Island (Eurosport), jalgpalli EM: Saksamaa-Holland (Eurosport)
11.7.13
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev, mida pisut kärpis ühe tõlke loomine Postimehe hüvanguks.
Täna lisandus ajavähendajate hulka veel tükiks ajaks ka uus tegur: nimelt algasid jalgpalli Euroopa meistrivõistlused. Paraku tuleb taas tõdeda, et ainuke võimalus neid teleri vahendusel jälgida on Eurosport - ETV traditsiooniliselt omistab ka kõige paremal juhul naiste jalgpallile ühelauselise tulemuse teatamise rolli, ei enamat (kuigi, mine tea, äkki muutub sealgi midagi - nii olin näiteks rõõmsalt üllatunud, et nad vähemalt näitasid hiljutise konföderatsioonide karika (mida nad küll mingil pisut arusaamatul põhjusel maailmajagude karikaks nimetasid) poolfinaale ja finaali).
Esimene mäng Itaalia ja Soome vahel oli tegelikult üsna kahvatu. Oodatult olid itaallannad tugevamad ja suur osa mängust käis Soome väljakupoolel. Siiski jagus soomlannadel visadust mängu lõpuni vastu pidada ning itaallannadele nii palju raskusi valmistada oma tiheda kaitse ja aktiivse vastutegevusega, et 0:0 lõpp oli päris loogiline, isegi kui mõlemal poolel, Itaalial mõistagi rohkem, oli ka üksikuid võimalusi skoor enda kasuks kallutada.
Õhtu peanumber ehk mäng korraldajamaa Rootsi ja naabri Taani vahel oli seevastu palju ägedam ja vihasem, aga ka palju ilusam vaadata. Taanist ei teadnud ma kuigi palju, aga igal juhul nad üllatasid väga positiivselt oma kindla ja läbimõeldud mänguga. Tundus lausa, et nad on tublisti eeskuju võtnud Hispaanialt/Barcelonalt ning nende pallikiigutamist oli kena vaadata. Rootslannasid ilmselt pisut kammitses too koduväljaku ja sellest johtuva "võidukohustuse" taak, igatahes polnud nende mängus seda võlu, mis viis nad viimasel MMil kolmandale kohale (sealhulgas võiduga alagrupis juba aastaid kindlalt FIFA edetabelis esikohta hoidva USA üle). Sama visadust ent oli neil siiski ette näidata ja nii oli 1:1 viik sellegi mängu puhul täiesti mõistlik tulemus. Seda isegi hoolimata sellest, et kohtuniku tegevus jättis mitmel korral omajagu soovida, sealhulgas lausa kahe suhteliselt kaheldaval põhjusel penalti määramisel rootslaste kasuks. Ja seda ei juhtu kuigi sageli, et väravavaht tõrjub mõlemad mängus antud penaltid, aga Taani puurivalvur sellega kenasti toime tuli.
Loetud: Vikerkaar 6/2013
Vaadatud: jalgpalli EM: Itaalia-Soome (Eurosport), jalgpalli EM: Rootsi-Taani (Eurosport)
Täna lisandus ajavähendajate hulka veel tükiks ajaks ka uus tegur: nimelt algasid jalgpalli Euroopa meistrivõistlused. Paraku tuleb taas tõdeda, et ainuke võimalus neid teleri vahendusel jälgida on Eurosport - ETV traditsiooniliselt omistab ka kõige paremal juhul naiste jalgpallile ühelauselise tulemuse teatamise rolli, ei enamat (kuigi, mine tea, äkki muutub sealgi midagi - nii olin näiteks rõõmsalt üllatunud, et nad vähemalt näitasid hiljutise konföderatsioonide karika (mida nad küll mingil pisut arusaamatul põhjusel maailmajagude karikaks nimetasid) poolfinaale ja finaali).
Esimene mäng Itaalia ja Soome vahel oli tegelikult üsna kahvatu. Oodatult olid itaallannad tugevamad ja suur osa mängust käis Soome väljakupoolel. Siiski jagus soomlannadel visadust mängu lõpuni vastu pidada ning itaallannadele nii palju raskusi valmistada oma tiheda kaitse ja aktiivse vastutegevusega, et 0:0 lõpp oli päris loogiline, isegi kui mõlemal poolel, Itaalial mõistagi rohkem, oli ka üksikuid võimalusi skoor enda kasuks kallutada.
Õhtu peanumber ehk mäng korraldajamaa Rootsi ja naabri Taani vahel oli seevastu palju ägedam ja vihasem, aga ka palju ilusam vaadata. Taanist ei teadnud ma kuigi palju, aga igal juhul nad üllatasid väga positiivselt oma kindla ja läbimõeldud mänguga. Tundus lausa, et nad on tublisti eeskuju võtnud Hispaanialt/Barcelonalt ning nende pallikiigutamist oli kena vaadata. Rootslannasid ilmselt pisut kammitses too koduväljaku ja sellest johtuva "võidukohustuse" taak, igatahes polnud nende mängus seda võlu, mis viis nad viimasel MMil kolmandale kohale (sealhulgas võiduga alagrupis juba aastaid kindlalt FIFA edetabelis esikohta hoidva USA üle). Sama visadust ent oli neil siiski ette näidata ja nii oli 1:1 viik sellegi mängu puhul täiesti mõistlik tulemus. Seda isegi hoolimata sellest, et kohtuniku tegevus jättis mitmel korral omajagu soovida, sealhulgas lausa kahe suhteliselt kaheldaval põhjusel penalti määramisel rootslaste kasuks. Ja seda ei juhtu kuigi sageli, et väravavaht tõrjub mõlemad mängus antud penaltid, aga Taani puurivalvur sellega kenasti toime tuli.
Loetud: Vikerkaar 6/2013
Vaadatud: jalgpalli EM: Itaalia-Soome (Eurosport), jalgpalli EM: Rootsi-Taani (Eurosport)
21.6.12
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev, kust tänagi ei puudunud jalgpall. Tõsi, EMi finaalturniiril oli puhkepäev alagrupimängude ja homme algavate veerandfinaalide vahel, ent see-eest võis Soome televisiooni vahendusel jälgida järgmise aasta EMi valikgrupi mängu Soome ja Valgevene vahel. Soomlannad teatavasti on jalgpallis suhteliselt head, mida oli selgelt näha ka tänasest mängust, milles valgevenelannad sõna otseses mõttes purustati tulemusega 4:0. Kusjuures seniajani oli Valgevenegi veel teataval määral konkureerimas valikgrupi esikoha pärast ... Päris nauditav mäng oli, kuigi, tõsi, tõi kaasa ka nukraid mõtteid seoses Eesti naiste jalgpalli äärmiselt nutuse olukorraga. Eestigi mängib samas valikgrupis ja soomlastelt saadud 6:0 kaotus on veel valusalt meeles. Kui enne mängude algust võis loota, et ehk suudetakse valikgrupis vähemalt mitte viimaseks jääda, siis praeguseks on need lootused nähtavasti purunenud. Paar mängu on veel küll ees, aga senine skoor - 6 kaotust väravate vahega 5:24 - ei jäta erilist lootust, seda enam, et üks allesjäänud vastaseid on seesama Soome ... Mõneti isegi hämmastav, et kui meeste jalgpallis on suudetud tasapisi jõuda soomlastega võrdsele või isegi paremale tasemele, siis naiste jalgpallis on endiselt seis mannetu. Aga ega midagi pole teha, nii ta on ja praegu tuleb leppida sellega, et parimal juhul saadakse jagu veel nõrgematest lõunanaabritest.
Loetud: Oma Keel 1/2012
Vaadatud: Reetur (TV6), Grace'i päästmine (TV3), jalgpalli EM valikmäng: Soome-Valgevene (Yle2), Sündmus (TV3)
Loetud: Oma Keel 1/2012
Vaadatud: Reetur (TV6), Grace'i päästmine (TV3), jalgpalli EM valikmäng: Soome-Valgevene (Yle2), Sündmus (TV3)
23.10.11
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev, mida õnneks sisustas omajagu jalgpalli: ühel ja samal päeval võis korraga vaadata nii Eesti meistriliiga mängu kui ka Eesti naiste jalgpallikoondise EM valikmängu. Viimasega seoses turgatas küll pähe mõte, kuidas öelda, mõningasest silmakirjalikkusest: meedias on meeste seni väga eduka EM valiktsükli järel taotud trummi ja vastu rindu ja kõneldud vaat et lausa jalgpallibuumist, aga nüüd pidi seda mängu vaatama Soome telekanali pealt, sest ETV paraku ülekannet ei teinud. Nojah, muidugi on naiste jalgpall meil üpris armetu, vähemalt meeste omaga võrreldes, aga samasugust suhtumist naiste jalgpalli võis märgata ka möödunudaastase MM ajal, millest parimal juhul oli paarilauseline uudisnupuke.
Aga mängust endast ka veidi. Ma nägin vististi viimati naiste koondise mängu millalgi 1990. aastate lõpul, igatahes vähemalt kümme ja arvatavasti natuke enamgi aastat tagasi ja sellega võrreldes oli mu meelest küll mäng omajagu paranenud. Seda isegi hoolimata sellest, et Soomelt saadi täna pähe lausa 6:0 - siinkohal tuleks kindlasti ka ära mainida, et kui Soome meeste jalgpall on üsna tundmatu nähtus, siis naiste koondis on FIFA tabeli järgi maailmas 19. kohal, samal ajal kui Eesti oma 77. kohal. Ja see klassivahe oli ka selgelt näha: üksikud hetked välja arvata, käis mäng kui mitte otse Eesti värava all, siis vähemalt Eesti väljakupoolel ning soomlannade väravavaht oleks võinud, kui ilm vaid parem oleks olnud, valdava osa ajast kas või päikest võtta. Aga vähemalt esimesed 15 minutit suutsid ka eestlannad täitsa korralikku ja teravatki mängu üles näidata ja õieti võib peaaegu kogu esimest poolaega pidada päris õnnestunuks, kus üha tugevneva surve all suudeti kuidagi siiski vastu pidada (värav, see soomlannade esimene, tuli alles päris poolaja lõpul).
Selle poolest meenutas see aastat viieteistkümne-kahekümne tagust Eesti meeste koondist, kel oli ka probleeme sellega, et üle ühe poolaja vastu pidada. Nii et kui vähegi rohkem huvi taha tekiks (kas või selle läbi, et rahvustelevisioon selle "jalgpallibuumi" harjal ka naiste koondise EM mängegi näitaks), ei saaks ju välistada, et millalgi kümnendi lõpu poole võiksid ka Eesti naised hakata juba korralikumalt hambaid näitama - õieti, kui statistikat vaadata, siis algusaastatel oldi üleüldiselt peksutüdrukuteks (hmm, peksupoisid kõlab küll igati normaalselt, aga peksutüdrukud... pigem tahaks öelda laksutüdrukud :-) ), aga nüüdseks on vähemalt Läti ja Leeduga võrreldes juba tase päris korralik ja neile naljalt enam ei kaotata.
Eilne Sirp, mille lugemiseni ma alles täna jõudsin, oli loetavate ja huvipakkuvate asjade poolest päris mahukas. Lehepinnal küll paraku lahutatult, aga siiski laias laastus ühel ja samal teemal olid (humanitaar/sotsiaal)teaduse tegemise võimalikkusest grantide- ja viidetekeskse rahastus. ja arvestussüsteemi tingimustes kirjutanud nii Müllersoni Rein kui ka Alliku Jüri. Eriti viimane oli mõtlemapanev: tõepoolest, hindamine (antud juhul siis see bibliomeetria) on iseenesest vajalik asi ja kahtlemata näitab üsna täpselt teadlaste taset ning vaevalt keegi selle vastu väga vaielda soovikski (ei ole ju välistatud, et keegi afektiseisundis lõvi eest põgenedes kas või üle 30 m kuristiku hüppab, aga proovi seda afektiseisundit mõõdetavates (kaugushüppe)tingimustes korrata... :-) ), aga teiselt poolt tundub, et selle tähtsustamisega on vist veidi liiale mindud - ainult ja ainult tsiteeritavuse indeksi arvestamine kogu teadlase elu- ja töökäigu kindlaks määramiseks ei tundu siiski päris õige olevat, mis siis, et see on nii hästi armsalt ja üheselt mõõdetav... Aga noh, ma ise ju teadusmaailmaga otseselt seotud pole, nii et eks see selline profaani arusaam rohkem ole...
Huvitava, kuigi natuke raskesti mõistetavas keeles kirja pandud jätku oli saanud juba mõne numbri eest alanud diskussioon raha olemuse üle - nii-ütelda semiootiline pilk Kelliku Vlady sulest, mis lahutab raha ja rahasedeli. Igatahes põnev lugemine.
Loomulikult oli mulle kui tõlkijale meeltmööda, et tõlkimisele oli pühendatud tervelt kolm lehekülge, kuigi käsitleti neil mulle pigem võõrast ja aukartust tekitavat asja, nimelt tõlkimist eesti keelest inglise keelde. Täpsemalt siis rahvuseepose "Kalevipoja" tõlkimist - eelkõige seda uut ingliskeelset tõlget, aga ka veidi varasemat tõlget prantsuse ja peatset tõlget hindi keelde. Muidugi, üldisemas plaanis on tõlkimisega seotud probleemid alati ühesugused: tuleb leida kompromiss originaalile vastavuse ja emakeeles kõlamise vahel, aga eks need ole loomulikult suuremad luulevormiliste (mida ju ka "Kalevipoeg" on) teoste puhul, eeposes ehk veidi vähem kui näituseks lembeluules. Aga sellegi puhul pidi tõlkija nentima, et "kõigi nende nõuete korraga täitmine tundus tihti turnimisena imekitsal purdel - sulksatud kord ühele, kord teisele poole vette". Ja see on juba tunne, mida ma ka valdavalt aimekirjandust tõlkides olen korduvalt kogenud... Nii et hingelähedane lugemine...
Ent seda rõõmu kirjandusest ja tõlkimisest jagus rohkemgi kui Sirbi veergudele: seda leidsin ka ajalehe vahele pistetud Kultuurkapitali vihku uurides. Nimelt selgus, et eesti keelde on jõudmas sellised väärikad teosed, nagu Aristotelese "Poliitika", Lutheri "Valitud töid", Herodotose "Historiai" (millest seni ju vaid väikesed katked), Hobbesi "Leviaatan", Gibboni "Rooma impeeriumi allakäik ja langemine" (küll mitte vististi kõik need loendamatud ja rohkesõnalised köited (millest ma paar tükki olen omal ajal läbi lugenud ja lausa läbi töötanud - ja mis tekitasid toona levinud ohtrasõnalisuse suhtes vaat et mõningase allergiagi), vaid mingi lühendatud väljaanne) ja Tolstoi "Mis on kunst". Sellist kogust väärtkirjandust ei mäletagi ammu olevat ühes loetelus (antud juhul siis Avatud Eesti Raamatu sarja rahastamist leidnud teosed) korraga näinud...
Loetud: Sirp, 21. 10.2011
Vaadatud: jalgpalli Eesti meistriliiga: Nõmme Kalju - Kuressaare (TV6), Taevasina (ETV), jalgpalli EM valikmäng: Soome - Eesti (Yle2), Kälimehed (TV3), Witchville (TV6)
Ilmunud tõlked:
Zygmunt Bauman: kapitalism on õppinud looma peremeesorganisme (Postimees, 22.10.2011)
Vello Vikerkaar: hea roheline elu (Postimees, 22.10.2011)
Aga mängust endast ka veidi. Ma nägin vististi viimati naiste koondise mängu millalgi 1990. aastate lõpul, igatahes vähemalt kümme ja arvatavasti natuke enamgi aastat tagasi ja sellega võrreldes oli mu meelest küll mäng omajagu paranenud. Seda isegi hoolimata sellest, et Soomelt saadi täna pähe lausa 6:0 - siinkohal tuleks kindlasti ka ära mainida, et kui Soome meeste jalgpall on üsna tundmatu nähtus, siis naiste koondis on FIFA tabeli järgi maailmas 19. kohal, samal ajal kui Eesti oma 77. kohal. Ja see klassivahe oli ka selgelt näha: üksikud hetked välja arvata, käis mäng kui mitte otse Eesti värava all, siis vähemalt Eesti väljakupoolel ning soomlannade väravavaht oleks võinud, kui ilm vaid parem oleks olnud, valdava osa ajast kas või päikest võtta. Aga vähemalt esimesed 15 minutit suutsid ka eestlannad täitsa korralikku ja teravatki mängu üles näidata ja õieti võib peaaegu kogu esimest poolaega pidada päris õnnestunuks, kus üha tugevneva surve all suudeti kuidagi siiski vastu pidada (värav, see soomlannade esimene, tuli alles päris poolaja lõpul).
Selle poolest meenutas see aastat viieteistkümne-kahekümne tagust Eesti meeste koondist, kel oli ka probleeme sellega, et üle ühe poolaja vastu pidada. Nii et kui vähegi rohkem huvi taha tekiks (kas või selle läbi, et rahvustelevisioon selle "jalgpallibuumi" harjal ka naiste koondise EM mängegi näitaks), ei saaks ju välistada, et millalgi kümnendi lõpu poole võiksid ka Eesti naised hakata juba korralikumalt hambaid näitama - õieti, kui statistikat vaadata, siis algusaastatel oldi üleüldiselt peksutüdrukuteks (hmm, peksupoisid kõlab küll igati normaalselt, aga peksutüdrukud... pigem tahaks öelda laksutüdrukud :-) ), aga nüüdseks on vähemalt Läti ja Leeduga võrreldes juba tase päris korralik ja neile naljalt enam ei kaotata.
Eilne Sirp, mille lugemiseni ma alles täna jõudsin, oli loetavate ja huvipakkuvate asjade poolest päris mahukas. Lehepinnal küll paraku lahutatult, aga siiski laias laastus ühel ja samal teemal olid (humanitaar/sotsiaal)teaduse tegemise võimalikkusest grantide- ja viidetekeskse rahastus. ja arvestussüsteemi tingimustes kirjutanud nii Müllersoni Rein kui ka Alliku Jüri. Eriti viimane oli mõtlemapanev: tõepoolest, hindamine (antud juhul siis see bibliomeetria) on iseenesest vajalik asi ja kahtlemata näitab üsna täpselt teadlaste taset ning vaevalt keegi selle vastu väga vaielda soovikski (ei ole ju välistatud, et keegi afektiseisundis lõvi eest põgenedes kas või üle 30 m kuristiku hüppab, aga proovi seda afektiseisundit mõõdetavates (kaugushüppe)tingimustes korrata... :-) ), aga teiselt poolt tundub, et selle tähtsustamisega on vist veidi liiale mindud - ainult ja ainult tsiteeritavuse indeksi arvestamine kogu teadlase elu- ja töökäigu kindlaks määramiseks ei tundu siiski päris õige olevat, mis siis, et see on nii hästi armsalt ja üheselt mõõdetav... Aga noh, ma ise ju teadusmaailmaga otseselt seotud pole, nii et eks see selline profaani arusaam rohkem ole...
Huvitava, kuigi natuke raskesti mõistetavas keeles kirja pandud jätku oli saanud juba mõne numbri eest alanud diskussioon raha olemuse üle - nii-ütelda semiootiline pilk Kelliku Vlady sulest, mis lahutab raha ja rahasedeli. Igatahes põnev lugemine.
Loomulikult oli mulle kui tõlkijale meeltmööda, et tõlkimisele oli pühendatud tervelt kolm lehekülge, kuigi käsitleti neil mulle pigem võõrast ja aukartust tekitavat asja, nimelt tõlkimist eesti keelest inglise keelde. Täpsemalt siis rahvuseepose "Kalevipoja" tõlkimist - eelkõige seda uut ingliskeelset tõlget, aga ka veidi varasemat tõlget prantsuse ja peatset tõlget hindi keelde. Muidugi, üldisemas plaanis on tõlkimisega seotud probleemid alati ühesugused: tuleb leida kompromiss originaalile vastavuse ja emakeeles kõlamise vahel, aga eks need ole loomulikult suuremad luulevormiliste (mida ju ka "Kalevipoeg" on) teoste puhul, eeposes ehk veidi vähem kui näituseks lembeluules. Aga sellegi puhul pidi tõlkija nentima, et "kõigi nende nõuete korraga täitmine tundus tihti turnimisena imekitsal purdel - sulksatud kord ühele, kord teisele poole vette". Ja see on juba tunne, mida ma ka valdavalt aimekirjandust tõlkides olen korduvalt kogenud... Nii et hingelähedane lugemine...
Ent seda rõõmu kirjandusest ja tõlkimisest jagus rohkemgi kui Sirbi veergudele: seda leidsin ka ajalehe vahele pistetud Kultuurkapitali vihku uurides. Nimelt selgus, et eesti keelde on jõudmas sellised väärikad teosed, nagu Aristotelese "Poliitika", Lutheri "Valitud töid", Herodotose "Historiai" (millest seni ju vaid väikesed katked), Hobbesi "Leviaatan", Gibboni "Rooma impeeriumi allakäik ja langemine" (küll mitte vististi kõik need loendamatud ja rohkesõnalised köited (millest ma paar tükki olen omal ajal läbi lugenud ja lausa läbi töötanud - ja mis tekitasid toona levinud ohtrasõnalisuse suhtes vaat et mõningase allergiagi), vaid mingi lühendatud väljaanne) ja Tolstoi "Mis on kunst". Sellist kogust väärtkirjandust ei mäletagi ammu olevat ühes loetelus (antud juhul siis Avatud Eesti Raamatu sarja rahastamist leidnud teosed) korraga näinud...
Loetud: Sirp, 21. 10.2011
Vaadatud: jalgpalli Eesti meistriliiga: Nõmme Kalju - Kuressaare (TV6), Taevasina (ETV), jalgpalli EM valikmäng: Soome - Eesti (Yle2), Kälimehed (TV3), Witchville (TV6)
Ilmunud tõlked:
Zygmunt Bauman: kapitalism on õppinud looma peremeesorganisme (Postimees, 22.10.2011)
Vello Vikerkaar: hea roheline elu (Postimees, 22.10.2011)
Subscribe to:
Posts (Atom)