Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Sattusin täna lugema uudist, et Venemaa kommunistid olevat jõudnud seisukohale, et Katõni veresauna süü veeretamine Nõukogude Liidu ja eriti suure isa Jossif Stalini õlule on ehe müüt ega vasta kuidagi ajaloolisele tegelikkusele (avalduse enda leiab kommunistide veebileheküljelt). Lisaks muigele tekitas see kaks küsimust, millest ühele ma esialgu vastust ei leidnud ja teisele veel ei saagi leida. Esimene küsimus oli selline kiuslik: kuidas suhtuvad oma mõttekaaslaste avaldusse Poola praegused kommunistid (jah, ka seal on täitsa olemas Kommunistlik Partei, juba kaheksa aastat lausa). Kuigi võib oletada, et kui nende saidil on ära toodud kurikuulus Burdenko aruanne, siis on nende seisukoht ka üsna selge... Teine tekkinud küsimus oli juba keerulisem: Venemaa on tänaseks riiklikul tasandil tunnistanud oma süüd Katõni veresaunas, mille läbi see peaks siis olema selle ülla ametliku ajaloo osa, mida Moskva nii visalt ja kindlalt kaitsta püüab. Kui nüüd kommunistid seda ametlikku ajalugu niimoodi "võltsida" püüavad, kas laienevad ka neile kõikvõimalikud sanktsioonid, mida kodumaised teisitimõtlejad on juba mõneti tunda saanud ja millega lausa välismaalasigi materdada ähvardatakse? Tõenäoliselt on küll usutavam, et see avaldus jääb lihtsalt tähelepanuta...

Lisaks sattusin täna lugema, et Kaplani Robertilt, kelle "Tulekul on anarhia" ma kunagi eestindasin, on ilmunud uus raamat, mis tundub olevat suhteliselt samas stiilis, ilmselt küll siiski veidi rohkem tema hilisemate reisiraamatute moodi. Vahepeal süvenes ta väga sügavalt USA sõjaväe asjadesse, mis mu meelest olid natuke kallutatult patriootlikud, aga terase vaatlejana ja vaheda mõtlejana võib loota, et seekordne raamat on ehk etem ja tuletab rohkem meelde tema tuntumaid teoseid. Igatahes tellisin selle ka endale ära ja usun, et ei pea kahetsema...


Loetud: Akadeemia 10/2010
Vaadatud: Tähevärav Atlantis (TV6), Pilvede all (Kanal2)

Kolmabased mõtted

Poolenisti tavaline tööpäev, millest teise poole võttis kahe artikli tõlkimine Diplomaatiale. Ma olen vist ajataju päris ära kaotanud, sest selline tunne on, nagu oleks ma just äsja lõpetanud Diplomaatia megamaratoni, ometi näitab kalender, et see oli juba kolme nädala eest... Aga no vähemalt tundub, et sedakorda midagi nii hullu ees ei ole, lugusid on vähem (tõlkida siis, mitte et lehes endas tingimata vähem lugusid oleks) ja ajalised limiidid ka märksa mõistlikumad.

Tänase päeva palju tsiteeritud uudis oli Venemaa otsus avalikustada Katõni veretööga seotud materjale. Tegelikult oli see suurest kärast hoolimata siiski rohkem sümboolne otsus, sest kui ma ei eksi, on täna avalikustatud materjalid juba varemgi kättesaadavad olnud ja vähemalt osa neist isegi vist kord või paar publitseeritud. Aga siiski, nüüd on nad väljas ka internetis ehk siis saadaval olulisel määral rohkematele inimestele kui varem. Tõsi, Venemaa arhiivide ametlik veebileht, mis neid sisaldama peaks, oli nii tõsiselt üle koormatud, et vähemalt mul ei õnnestunudki sellele ligi pääseda. Küll oli neid ka peegeldanud raadiojaam Eho Moskvõ, kus sai nendega ilma vaevata tutvuda. Sellest sümboolsest, aga ometi tänuväärsest sammust vahest olulisem oli presidendi (kelle otsusega ka Katõni materjalid avalikustati - nagu ikka, läheb selleks Venemaal vaja "tsaari" sõna...) teadaanne, et sellega asi ei piirdu ja massirepressioonidega seotud arhiivimaterjale avalikustatakse ka edaspidi.

Samal ajal võis ka lugeda, et 9. maiks Moskva tänavatele paigutada kavatsetud Stalini portreega plakatitest siiski loobutakse. Õigemini, ei loobuta, vaid tänavate asemel paigutatakse need peamiselt muuseumidesse, kus huvilised veteranid neid siis uudistada võivad. Kui need mõlemad teated tõepoolest tähendaksid, et Venemaal hakatakse ka kõrgemal tasemel ja ametlikult selgema pilguga nägema 60-70 aasta taguseid sündmusi ning nende politiseeritust vähendama, oleks küll imekena. Aga noh, loota ju tasub...

Samal ajal hoopis teise pildi praeguse Venemaa suundumustest andsid Piirsalu Jaanuse tehtud intervjuud kahe dagestanlasest ühiskonnateadlasega, mis lisaks mustale masendusele, mis tekkis lugedes samavõrra mustast masendusest, mis valitseb Dagestanis ja laiemalt Põhja-Kaukaasias, näitasid päris selgelt, et mingit ideed Venemaal õieti pole, kuidas seda piirkonda kindlalt enda rüpes hoida (kui välja jätta sõjaline jõud, mille jätkusuutmatus on praeguseks küllap selge isegi kõige kõvema peaga kindralitele), ja vist isegi mitte tahet midagi välja mõelda... Mis on õieti äärmiselt kurb, sest see tähendab seda, et pinged ei saagi kuhugi maanduda ning leiavad ikka ja jälle väljundi sellistes väljapursetes, mis oma verisusega köidavad korraks ka maailma tähelepanu. Seal ei ole õieti ju isegi enam iseseisvusvõitlusega tegemist, vaid juba puhtakujulise olelusvõitlusega ellujäämise nimel...

Täna võtsin üle pikema aja ette sammu, millest ma muidu olen püüdnud loobuda, nimelt ühenduse võtmise EKI keelenõuandega. Ma enamasti olen hinnanud, et mu mured on liiga tillukesed, et nende rasket tööd keelenõu jagamisel segada, aga sedakorda löödi mõnevõrra kõikuma mu eneseusk, mis ajendas siiski kontakteeruma. Asi oli nimelt selles, et ühes üldiselt muule pühendatud diskussioonis tekkis tõsine erimeelsus sõna "parendama" pärast. ÕS ütleb selle kohta üsna lakooniliselt:

parendama <52> paremaks tegema. Sageli saab asendada sõnaga parandama. ▪ Tuleb parendada, parem: parandada teeninduskultuuri.

Sellest tegi mu, ütleme et oponent, järelduse, et ÕS soovitab üheselt kasutada "parendama" asemel "parandama". Mina nägin seda siiski teisiti: et vaid sageli on mõttekas ja otstarbekas kasutada "parandama" ning "parendama" sobib siiski teatavatel juhtudel. Et oponent aga nagu rauda enda seisukohta raius, siis tekkiski hinge pisike kahtlus. ÕS on pealegi, võin julgelt öelda, mu peamine töövahend, nii et usu ja veendumuse kõigutamine, et ma sellest ikka õigesti aru saan, ei olnud just meeldiv tunne. Nii siis võtsingi ühendust EKI-ga, et pärida sõna "parendama" kasutamisvõimaluste üle, ning sain keelehooldaja Rehemaa Tuuli käest mind täiesti rahuldava vastuse:

Sõna "parendama" läheb vaja siis, nt kui on tarvis rõhutada, et midagi just parendatakse ehk tehakse hea paremaks, mitte ei parandata ehk ei tehta halba heaks. Sõna "parandama" on üldisem ja kätkeb ka parendamist. Keelekorraldajad ei soovita sõna "parendama" eeskätt seetõttu, et mitte suurendada paronüümipesa, samuti läheb kõnealune sõna teinekord segi sõnaga "arendama".

Ma loodan väga, et mu hingerahu taastamise üritus ei jätnud kedagi teist, hädalisemat, keelenõust ilma või piinavalt pikalt ootele. Ja olen samas väga tänulik keelehooldajatele, et nad nii operatiivselt ja ammendavalt vastasid.

Täna kuulutas Mandriva taas välja taustapiltide võistluse, mille võitjaid ootab ees suur au ja kuulsus saada enda looming sisse kevadväljalaske (2010.1 ehk 2010 Spring) lisataustapiltide komplekti. Tegin sellest ka pisikese nupu Pingviini. Praegu, käesoleva sissekande kirjutamise ajal, võistlustöid sisaldavat Flickri lehekülge vaadates võis tähele panna, et sinna oli juba jõudnud oma loomingut saata ka kaks eestlast, sealhulgas eelmine kord esikümne ja seega võitjate hulka jõudnud Tauno Erik. Loodetavasti läheb temal või mõnel teisel eestlasel, kes seekord oma loomingut julgevad välja käia, ka nüüd hästi ja nad jõuavad võidukasse esikümnesse.


Loetud: S. Marriott, Haldjad
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Stargate Universe (RTL2), Torchwood (Yle2)