Laubased mõtted

Sarnaselt eilsele täiesti töövaba päev, mis seekord möödus peaaegu täielikult imetabases kohas nimega Lennusadam. Ma juba kord varem, kui juhus viis põgusalt sinna, kirjutasin, et see paistab olevat koht, kuhu kindlasti tasub tagasi tulla ja põhjalikult uudistada. Mida siis täna heas seltskonnas saigi ette võetud - ja selgus, et ühe päevaga seda ammendatud mitte ei saa. Otsesemaks ajendiks, miks just täna, oli see, et tegu oli Lennusadama esimese sünnipäevaga, millega mulgi oli väike lootus end siduda. Nimelt oli meremuuseumi tegelastel äärmiselt vahva kavatsus valmis saada esimese Eestis ehitatud allveelaeva - jah, juba 1854! - koopia ja see just sünnipäeval vette lasta. Selleks olid nad ka Hooandjas projekti teinud, millega vajalikku raha hankida, ja minagi toetasin neid. Tõsi, paistab, et see läks selles mõttes luhta, et raha vist ikka kokku ei saadud (kui ma eile hommikul vaatasin, oli veel üle poole puudu ja toetajate lisandumise dünaamikat vaadates ei paistnud just tõenäolisena, et see võiks nii järsult nüüd kiireneda). Aga noh, see oleks ka andnud mulle kutse õhtusele piduüritusele, millest ilmajäämine vaevalt väga suur kaotus on.

Aga sadamast ja muuseumist endast võib vaid nii palju öelda, et see on tõesti äärmiselt suur ja mahukas, nii seest- kui väljastpoolt. Ligikaudu nelja tunniga, mis meie käsutuses oli, jõudsime vaid üle vaadata, mida kõike seal pakutakse, aga see pole sugugi ainult vaatamiseks mõeldud koht, vaid seal on ka päris palju ise järele katsumise asju - simulaatorid on moodne sõna, kuigi selle asemel tahaks kasutada mõnda muud, näituseks matkur või ka imitaator. Ja nende juurde ma õieti ei jõudnudki, nii et nähtavasti tuleb millalgi võtta ette uus retk, suruda endas maha soov rohkeid laskevahendeid veel lähemalt uurida ja proovida järele, kuidas on siis vesilennukiga lennata või õhutõrjesuurtükiga taevasõidukitele valu anda või vee alt teisi torpeedodega kummuli keerata jms.

Sõnaga, uudistamist on seal kõvasti ja kaasaelamisvõimalusi samuti. Seda nii sees kui väljas - tõsi, väljas ehk veidi vähem: vaadata saab vaid pisut sõjatehnikat, nii vanemaaegseid suurtükke kui ka suhteliselt hiljutisi militaarsõidukeid, samuti mõningaid kai ääres seisvaid veesõidukeid. Nojah, väiksematele lastele (või ka mitte enam nii hirmus väikestele) on seal samuti atraktsioone pisut.

Niisiis, nood tunnid olid põnevad ja möödusid paraku liigagi kiiresti, kui meid seitsme paiku õhtul välja tõsteti, et piduõhtu külalised saaksid sisse astuma hakata. Jah, korra varem olen minagi saanud punase vaiba peal sisse kõndida (tõsi, pika rea tagaotsas, aga siiski :-) ), aga veel polnud olnud juhust punast vaipa pidi välja kõndida. Nüüd on siis see ka ära tehtud :-)

Et mu jaoks päeva kõige olulisema atraktsioonini, nimelt allveelaeva vettelaskmise katseni, oli veel tükk aega, käisime vahepeal pisut keha kinnitamas, millega seoses tuleb taas kiita restorani Han. Jah, tellitud toidu jaoks neil küll veiseliha ei olnud, mida võiks ju miinuseks pidada, aga muud lihasordid olid täitsa olemas ja lõpptulemus oli igatahes maitsev.

Isegi nii maitsev, et tagasi Lennusadamasse pidime juba liikuma üsna kiirel sammul ja jäimegi veeskamise päris algusest ilma. Aga igal juhul selleks ajaks, kui Gerni allveelaev vette jõudis, olime juba jõudnud näha sekeldusi vettelaskmisel. Nojah, kuigi kahest laevukese turjal turritavast torust üks sai pisut kannatada ja viltu vajus, ning laevuke ise sellel turniva mehe raskuse all pisut vänderdas, nii et too lõpuks merre sulpsatas (mis võib-olla oli küll ka juba ette kavas, igal juhul oli mehel kas selleks otstarbeks või ka mõnel muul põhjusel lausa sukeldujavarustus seljas), vette ta sai ja jäi. Ja isegi kui mu pisike (rahaline) panus selle allveelaeva juures olemata jäi, oli ometi tunne, nagu oleks mingi ajaloolise sündmuse pealtnägija ja tunnistaja olnud. Millele võib-olla aitaski kaasa see, et kõik ei läinud ülima libeduse ja sujuvusega, siis oleks see ehk liigselt hästi viimistletud lavastusena tundunud ...

Ja kui lisada, et sellele kõigele järgnes mõnus õhtu ja öögi veetmine ikka samas heas seltskonnas, siis võib lugeda päeva igati kordaläinuks ja elamusterohkeks.


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: surevad ikka teised (Postimees, 11.05.2013)

Laubased mõtted

Päev, millest tõepoolest kübetki ei olnud pühendatud tööle, vaid ainult ja üdini lustile ja lõbule. Ehk siis teisisõnu möödus see üleni kodunt väljaspool, sest kodus oleks ikka kange tung tööd kas või näpuotsaga näppida peale tulnud ja seda oleks olnud raske, et mitte öelda võimatu tagasi ja maha sundida.

Algas niisiis päev Tallinna vanalinna äärealal. Et tegu oli lapseohtu inimese sünnipäevaga, siis oli mõistagi ette nähtud nii talle kui tema kaaspidulistele lisaks vitsutamisele ja muidu suhtlemisele ka pisut harivat programmi, milleks sobis kenasti Kiek in de Köki torn-muuseum ja eriti selle all asuvad bastionikäigud. Viimastes ma küll paari aasta eest käisin, ent torni enda külastamine ... jah, hästi põhjalikult mälu sügavaimatest soppides uuritsedes meenus üks käik oma veerandsada aastat tagasi - nii et huvi oli minugipoolne, nagu tavatsetakse öelda.

Ent veel enne torni jõudmist ei jäänud pisikestel, ent tähelepanelikel silmadel sugugi märkamata, et vaid pisut künkaharjale lähemal tegutsevad vibulaskjad, mis tähendas mõistagi seda, et torni peale jäi arvatust hulga vähem aega. Aga noh, eks see oli ikka laste pidupäev ja "suurtel" ei jäänud muud üle kui rõõmuga pealt vaadata, kuidas väikesed käed usinalt nooli märklauda või vähemalt selle vahetusse lähedusse läkitavad. Ja nad kindlasti oleksid tahtnud teisegi ringi peale teha, ainult et "suurte" õnneks oli selja taga järjekord :-)

Niisiis jäi tolle suure torni külastamiseks küllaltki vähe aega, sest kui tornis võib omatahtsi ringi liikuda, siis bastionikäikudesse pääseb teatavasti ainult ekskursiooniga ja giidi juhtimisel ning selle kellaaeg on enam-vähem täpselt paigas. Millest oli kahju, sest seal torn-muuseumis on ikka päris palju vaadata. Et praegu pidi piirduma küllaltki kiire läbitormamisega ja jõudmisega kõigest neljandale korrusele, siis järelikult tuleb millalgi selle külastamine uuesti kavva võtta (loodetavasti varem kui järgmise veerandsaja möödudes ...).

Bastionikäigud olid mõistagi paari aasta tagusest väisamisest paremini meeles ja väga suurt üllatust need ei pakkunud, kuigi tundus, et üht-teist oli nagu õige pisut teisiti. Tõsi, kui eelmisel korral asi, mida vist võib küll julgelt nimetada Eesti esimeseks ja ainukeseks metrooks, ei töötanud, siis seekord sai kenasti rongikese peale istuda, sellega sõita ja sõidu kestel filmigi nautida. Päris vahva. Paraku ekskursioon ise tervikuna nii hea ei olnud: eelmise korraga võrreldes, mil nooruke, vaevumärgatava vene aktsendiga giid meile lausa äärmise põhjalikkusega kõike tutvustas, käis seekord kõik kuidagi kiirustades ja pealiskaudsemalt. See ei ole nüüd kindlasti halvustavalt öeldud, sest kõik, mis vaja, ütles ka see giid ära, aga lihtsalt kontrast eelmise korraga oli päris tugev - küllap oli ka seltskond veidi erinev, aga teiselt poolt pani nähtavasti toonane giid nii kõrge lati ette, et selle alt on lihtsam läbi lipsata kui püüda seda maha ajada :-)

Käigud käidud, oli aeg asuda sünnipäevalaua taha, mis oli kaetud ühte arvukatest Tallinna linnamüüri tornidest, mille olemasolust või õigemini tegutsemisest avaliku asutusena ma ei teadnudki - nimelt Tallitornis asuvas Dannebrogi kohvikus. Pääs sinna oli päris karm tornitrepi üpris järskude ja kõrgete astmete tõttu, aga kohale jõudes avanes pilt päris kenale kohvikule. Nojah, et oli laupäev ja turiste paistis olevat õige palju liikvel, siis ehk teenindamine ei olnud nii kiire ja sujuv, kui ehk võinuks olla, aga et see asutus pakkus niisugust mõnusat tehingut, et me võisime tarbida oma toitu, kui joogid ja koogid neilt ostame, siis see kuigi palju ei häirinud, pealegi oli nii lastel kui ka suurtel nagunii piisavalt palju tegemist ja suhtlemist. Igatahes selle kohviku kaminasaal on küll koht, kuhu võib julgelt teinegi kord tagasi minna

Ent sünnipäeval viibimisega mu tänane programm veel ei ammendunud. Edasi tuli Facebookis kujunenud vahva seltskonna, keda ühendab grupp nimetusega "Tõlkepärlid ja kaunimad lingvistilised leiud", koosviibimine, mis nagu ikka oli pikk ja meeleolukas. Algas see miskipärast mõnele inimesele väga meeltmööda, mu meelest küll rohkem tööstus-ahermaa mõõtu välja andvas piirkonnas, täpsemalt aga toitlustusasutuses nimega F-hoone. Midagi halba selle kohta küll öelda ei saa, seda enam et seltskond oli nii hea, et kui midagi oligi, siis jäi see muu varju, aga miskipärast taheti seal õhtupoole hakata tasu saama ainuüksi olemise eest ja vist oli midagi muud ka, mistõttu me sealt ka lahkusime. Piirkonnas ringi kolades ja pingsalt mõeldes, kus edasi istuda ja olla, liikusime mööda uhke nimega kohast Kolm Lõvi, aga see miskipärast ei kutsunud siiski kedagi sisse astuma. Siis aga sattusime peaaegu ootamatult sellise koha peale nagu Han. Ma olin seal kunagi ammu käinud, kui samas tegutses veel mingi raskeroki baar, nüüd oli siis sellest naabruses elavate inimeste poolt välja puksitud hoones mingi idamaise kallakuga toitlustusasutus. Kui me sisse astusime - uksel oli silt, et ollakse lahti kella kaheni öösel -, ei olnud seal hingelistki, aga nad siiski soostusid meid teenindama - ja teenindasid usinalt mitu tundi, enam-vähem kella kaheni välja :-) Ma isegi veidi mõtlesin, kas sellest siin pikemalt rääkida, sest paistis teine olevat väga mõnus, aga samas ehk veidi tähelepanuta jäänud koht, mida tasuks ehk just enda teada hoida, et seda liiga paljud ei "avastaks", aga noh, loodame, et mu ajaveebi väga palju ei loeta :-)


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi

Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: Kofi ja mina (Postimees, 04.05.2013)