Neljabased mõtted

Taas tavaline tööpäev, mida suurt midagi ei katkestanud.
Siiski kuulasin töö kõrvale ära nii umbes poole Mylène Farmeri heliloomingust. See lauljatar sattus silma MCM-ist - ma aeg-ajalt vaatan seda kanalit (mis mu meelest on muusikavalikult oluliselt parem kui enamik teisi Starmani kaablivõrgus nähtavaid kanaleid) oma päevade viimastel tundidel (vaikselt muidugi, sest ma olen aru saanud, et kui mitte kõik, siis suur osa naabritest mingil põhjusel eelistab sel ajal magada...) ja üks video jäi kohe väga silma (C'est dans l'air, Youtube'i esituses siin).
Selgus, et tegemist olevat Prantsuse kui mitte kõige kuulsama, siis vähemalt ühe edukama lauljaga. Umbes pool loomingust ära kuulatud, võib öelda, et asja eest. See muusika ei ole vahest minu kõige lemmikum, aga ta kuulub kindlasti näiteks koos Madonnaga (keda ta mõnes mõttes mulle meenutab) nende hulka, keda võib rahumeeli kuulata ja kes kuidagi vastu ei hakka. Just selline hea muusika, mis ei kisu hirmsasti kaasa, nii et muud teha ei saagi, kui ainult kuulata, aga mis ka ei tekita mingit tõrget ja kohati tänu kõrvust läbi voolavale sõnumile isegi parajalt ergastab. Loodetavasti jõuan homme teise poole, selle hilisema osa ka ära kuulata, aga ma väga ei usu, et seegi pettumust valmistaks (ka see nähtud video, mis mind üldse tema juurde juhatas, on ju suhteliselt viimase aja toodang). Räägitakse, et tal pidada ka väga head lavaesinemised olema, ilmselt peaks ka neid vaatama (aga silmaline tegevus muidugi eeldab vaba aja olemasolu ja seda on praegu nigu kesiselt...).

Ema oli taas sugupuud täiendanud ja saatis ka mulle uuendatud variandi. See algusots, eriti need võimalikud suhted Jannsenite ja Särgavatega on ikka veel päris segased, aga ega keegi polegi öelnud, et (kaugemas) minevikus tuulamine peaks lihtne olema... :-)

See ida- ja keskeurooplaste avalik kiri Obamale, mille juures ka minagi, ehkki küll täiesti mitteoluliselt, mängus olin, oli nüüd ka New York Timesi jõudnud, samuti Los Angeles Timesi, mis on võrreldes Gazeta Wyborczaga tubli samm edasi. Eesti-sisene resonants tundus üldiselt positiivne olevat, ehkki nojah, internetimeedia kommentaariume vaadates andsid muidugi tooni ikka need "töötud", kes midagi muud ei oska kui aint sapiseid kommentaare kirjutada, olgu teema milline tahes, ja sinna oma maailmaviha välja valada... Muidugi pole NYT ja LAT ainukesed kohad, kuhu see teema on jõudnud, ka AP ja Reuters kajastasid seda ning Google'i otsing näitab, et selle on üles korjanud veel terve hulk veebipäevikuid ja muid internetiväljaandeid.

Loetud: Akadeemia 3/2009
Vaadatud: Lasko - Die Faust Gottes (RTL), Tähekütt (TV6)

Teisibased mõtted

Tõlkekoolituse tõttu oli täna õige pikk päev. Et ontlikult alguseks elik kella 10 kohal olla, tuli tõusta kell 8, mis omakorda tähendas, et uneaega jäi õige napiks, ei tulnud teist kaht tundigi täis... Aga eks mõned korrad aastas tuleb sellega leppida, et mingid üritused rutiinse päevakava segi löövad.

Iseenesest oli tänane looengupäev üsna huvitav. Kava leiab siit, ma lisan lihtsalt mõned isiklikud märkused. Anne Lange ja Kätlin Kaldmaa rääkisid mõlemad sellest, kas ja kui palju võib või võiks tõlkija sekkuda tõlgitavasse ehk siis - kas autoritekst on alati ja igal juhul püha või võib tõlkija seda vajaduse või soovi korral omatahtsi koolutada. Ühest lahendit muidugi ei ole, juba tekstid ise on ju nii eripalgelised, et neid ei saagi ühe puuga võtta: ei ole ju mõeldav tõlkida täpselt ühtedest ja samadest printsiipidest kinni pidades luulet, proosat, aime/teaduskirjandust, tarbetekste ja ametlikke tekste. Osaliselt puudutas seda ka Arvi Tavast, kes küll peamiselt piirdus oma hiljutise, muidu päris huvitava doktoritöö valikulise ümberjutustamisega. Aga kindlasti oli see huvitav neile, kes sellega varem polnud kokku puutunud.

Pärastlõunane osa oli taas selline rohkem case study. Eriti huvitav oli prantslase Jean Pascal Ollivry ettekanne, kes on vaevaks võtnud prantsuse keelde panna Tammsaare "Tõe ja õiguse". Tema sõnavõtus oli mitmeid huvitavaid fakte, mida ma seni ei teadnudki. Näiteks esitas ta küsimuse, kui palju on ÕSis sõnu. Vastus: 140 000 (pluss tuletised). Samas kõige mahukamas prantsuse keele sõnaraamatus pidi olema kõigest 80 000 sõna (sealjuures tuletised on reeglina eraldi märksõnadena). Ehk siis: eesti keel on nii laias laastus enam kui kaks korda rikkalikuma sõnavaraga (vähemalt eeldusel, et mõlemal juhul on sõnaraamatus n-ö aktiivne sõnavara). Rääkimata mitmetest muudest probleemidest, mis eesti keeles on igati loomulikud, aga prantsuse keeles lihtsalt ilmvõimatud. Näiteks tõi ta siin selle, kuidas Tammsaare kasutab kenasti minevikuvormi, läheb siis korraks olevikku üle ja jätkab jälle minevikus - väidetavalt ei olevat selline asi prantsuse keeles vähemalt mitte sel moel kohe kuidagi võimalik. Ollivry uskus, et selle taga seisab teistsugune kultuur, maailmavaade.

Lisaks sellele sain siis täna korda aetud ka need asjad, mis eile nurjusid. RKK asjaajaja veeres kenasti mäe otsast alla ja allkirjastasime Vilde valvsa pilgu all tõlkelepingu, nii et mõned tuhanded on taas jälle arvele loksumas, mis ei ole ju üldse paha :-)

Ka Mobiil-ID sain lõpuks nüüd endale ära tehtud. Võttis aega mõne minuti, millest suur osa kulus sellele, et teisel pool lauda olija leidis, et printerist on paber otsa saanud, ja kadus seda tooma. Tõsi, praktikas katsetada veel ei jõudnud, aga loodetavasti see ikka toimib.

Kuigi eile arvasin, et vahest jätkan täna KDE lainel, et just dokumentatsiooni juurde jõuda, siis seda täna siiski ei juhtunud. Koju jõudes oli Postimees saatnud kaks artiklit tõlkida ja kui ma olin esmalt Eco ja seejärel veel Chomsky eesti keelde ümber pannud, leidsin, et parem on tegelda ristsõnade lahendamisega, veebis mõningate huvipakkuvate asjade uurimisega, lugemata kirjade (ikka need mahukad Johnson's Russia Listi kirjad) läbilugemise ja muu sellise tühja-tähjaga.

Loetud: - (nuuks-nuuks, aga ka selliseid päevi tuleb ette)
Vaadatud: Kurjuse kannul (Kanal2), Invasioon (Kanal2)