Kui öelda võimalikult lühidalt, tasakaalukalt, viisakalt ja taas ilma vahkvihha sattumata, siis läks tänane päev täiesti persse. Nimelt oli mul kavas lõpuks ometi jõuda Türile õunafestivalile, kuhu ma olen niigi tahtnud algusest peale minna ja kuhu sel aastal eriti tõmbas soov natuke põhjalikumalt seda rasket puudelõikamise kunsti natuke lähemalt (loodetavasti) asjatundja käe all tundma õppida. Aga nagu eelnevast järeldada võib, teoks see ei saanud, jah, isegi selle rongi saba ei näinud ma enam, mille peale oleksin pidanud istuma, et asjast osa saada. Süüdi, nojah, on muidugi Savisaar: tema on selline hea peksukott elik patuoinas, kui teda süüdistada, ei eksi kunagi. Kuigi, kui lõpuni aus olla, siis võib süüdi olla veel üks isik, aga tema nime ja isikukoodi ei hakka ma siinkohal nimetama, sest pole ju ometi sobilik ega teistele blogipidajatele eeskujuks oma ajaveebis iseennast järsku sõimama hakata ...
Ei lohutanud mind väga seegi, et mittesõitmine andis võimaluse näha jalgpalli meistriliiga mängu Levadia ja Nõmme Kalju vahel, millest oli kohe selge, et hooaeg hakkab lõppema: nii tuline ja vihane andmine käis ja nii palju dramaatikat oli kuni viimaste hetkedeni sees. Kaks punast kaarti pole samuti kõige tavalisem nähtus, aga sedagi sai täna näha, nagu ka seda, kuidas mänguseis ja tulemus võib päris viimseil hetkil veel dramaatiliselt muutuda. Jah, 3:2 Levadia kasuks lõppes mäng, kui keegi ei tea, aga see võit oli alles üleminutite saak. Aga et mängisid võistkonnad, kes on Eesti meistrisarja tipus ja milles seeläbi mängib ka hulk neid, kel lähipäevil ees koondise mängud, oli hea igal juhul näha, et mehed paistavad olevat löögivalmis.
Muidugi, selles mõttes oli mittesõit hea, et kõigi nende väiketöödega sai omajagu edasi, kuigi paraku mitte lõpule.
Loetud: Imeline Ajalugu 9/2014
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Levadia - Nõmme Kalju (ETV), Haven (Universal Channel)
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: halleluuja armastusele (Postimees, 04.10.2014)
Showing posts with label Türi. Show all posts
Showing posts with label Türi. Show all posts
5.10.14
15.9.14
Pühabased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tõi traditsioonilise pausi ema külastamine. Täna algas see siiski juba väljasõiduga raudteejaama, et vastu võtta Türilt saabunud tädi, kes oli kindlalt otsustanud, et talle aitab Türi kanti ülikülluslikult üleuputavatest seentest ja et nendega on vaja ka meid siin Tallinnas üle uputada - või noh, kui mitte päris Ülemiste vanakese moodi kogu linna, siis vähemalt mu ema (ja seeläbi kardetavasti ka mind). Lisaks hoidistele oli tal kaasas ka korvitäis hommikul korjatud kenasid võiseeni, nii et jäi mulje, nagu oleks ta pidanud koduasulas lausa võideldes läbi seente kohalikku raudteejaama tungima ...
Ema juures ootas mõistagi ees, nagu ikka, kopsakas kõhutäis - täna küll veel seenevabalt - ja, nojah, et nad koos tädiga kiirustasid teatrisse, siis paraku seekord mitte peatäit (samust ristsõnavihikutest saadavat, mõistagi).
Loetud: Akadeemia 9/2014
Vaadatud: Haven (Universal Channel), Viimane laev (TNT Film), Langev taevas (TNT Film)
Ema juures ootas mõistagi ees, nagu ikka, kopsakas kõhutäis - täna küll veel seenevabalt - ja, nojah, et nad koos tädiga kiirustasid teatrisse, siis paraku seekord mitte peatäit (samust ristsõnavihikutest saadavat, mõistagi).
Loetud: Akadeemia 9/2014
Vaadatud: Haven (Universal Channel), Viimane laev (TNT Film), Langev taevas (TNT Film)
11.12.13
Teisibased mõtted
Peamiselt igasugu väljaminekuid, nii otsesemaid kui kaudsemaid, sisaldanud päev, mis algas väljaminekuga kodunt, et jõuda Rahvusraamatukogusse, kus parajasti käib suur raamatute jõululaat (mis mõistagi tähendas samuti väljaminekuid, nüüd juba neid teistsuguseid). Ent veel enne seda, kui asuda uudistama raamatulette, astusin läbi raamatukogu enda infopunktist, kus mind pidi ees ootama auhind veebiviktoriini "Olen Euroopa kodanik ja tean, et ..." auhind. Nagu juba varem öeldud, peaauhinda ma ei saanud, aga see-eest lohutusauhinna küll, milleks oli Regio kaart "Vee-Eesti". Aga kotikesse oli puistatud rohkelt muudki nänni, osaliselt praktilist, näituseks pastapliiats või joonlaud või lutsukommid. rääkimata juba täiesti vapustavast "stressipallist" :-) osaliselt ka sellist (euro)propagandistlikku, näituseks rinnamärk.
Aga siis oli ka aeg asuda raamatulette uudistama. Väljas oli mõistagi üsna tavapärane valik Eesti kirjastusi ehk suurem osa neist, kelle toodangu vähemalt mulle üldse huvi võiks pakkuda. Kuigi avastasin ka täiesti uue osaleja, kelleks oli suureks rõõmuks kodukandis Türil tegutsev Saara kirjastus (ei tohi vist öelda, et selle letilt hankis mu ema, kellega ma koos seda raamatutuuri tegin, mulle ühe kingituse, äärmiselt väärt raamatu (tõsi, küll mitte selle kirjastuse väljaande, kuigi kirjastus seda - õnneks - edasi müüs) - aga jäägu sellest kõnelemine ajale, mil see ka päriselt mu kätte jõuab). Sai ka pisut juttu aetud kirjastuse esindajaga ja igatahes on maru vahva, et kaugeltki kõik väljaandjad ei pea vajalikuks end pealinna või mõnda muude suuremasse keskusse sobitada, vaid et niisugust tegevust jagub ka väiksematesse kohtadesse.
Kui veel üks üldine tähelepanek kirja panna, siis on mõneti kurb, et viimastel aastatel on kuidagi raamatuid, vähemalt neid, mida nagu endale tahaks, väheks jäänud. See on täiesti subjektiivne tunne, ma isegi ei taha vaadata statistikat, kas raamatutoodang on langenud või mitte, aga mulle tundub, et viimati oli vist 2009. aasta selline, kus mul samusel raamatulaadal käies oli tunne, et väärt kirjandust on rohkem, kui ka parima tahtmise juures jõuaksin hankida. Mis muudugi ei tähenda, et samust väärt kirjandust jätkuvalt ei ilmuks ja et ma poleks täna oma raamatukotti korralikult täis saanud, mille kinnituseks olgu ka siin ära märgitud, milliseid puittoodete esindajad sinna siis lõpuks jõudsid:
Õnnelikult raamatu- ja euronännipagasiga koju jõudnud, tuli peagu kohe ka aeg uuesti välja minna, nüüd juba sootuks linna teise otsa või lausa teise linna, nagu ilmselt mõned meeleldi ütleksid. Nimelt ootas ees Nõmme mälumängu selle aasta viimane voor. Milles meil läks seekord üsna hästi: ametlik tulemus oli küll 6.-8. koha jagamine, aga kui esikoha omanik välja jätta, siis oli esikümme vist nii viie-kuue punkti sees ehk teisisõnu konkurents oli nii tihe, et juba vaid ühe küsimusega eksimine või mitteeksimine võis kohta väga oluliselt mõjutada. Aga mis peamine, endal oli tunne tunduvalt parem kui eelmise mängu järel: kui tookord oli tunne, nagu oleks pidevalt mingit okastraati järanud ja vastused ei tahtnud kuidagi tulla ega tulla, siis täna oli meeleolu sootuks teine ning mitu küsimust suutsime ära vastata ka õigupoolest ilma kindlalt teadmata, omavahel ägedalt arutades ja loogiliselt tuletades, sellised töövõiduvastused.
Loetud: [digi] detsember 2013
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Manchesteri United - Donetski Šahtar (TV6)
 |
| Euroopa-teemalise veebiviktoriini auhinnad |
Aga siis oli ka aeg asuda raamatulette uudistama. Väljas oli mõistagi üsna tavapärane valik Eesti kirjastusi ehk suurem osa neist, kelle toodangu vähemalt mulle üldse huvi võiks pakkuda. Kuigi avastasin ka täiesti uue osaleja, kelleks oli suureks rõõmuks kodukandis Türil tegutsev Saara kirjastus (ei tohi vist öelda, et selle letilt hankis mu ema, kellega ma koos seda raamatutuuri tegin, mulle ühe kingituse, äärmiselt väärt raamatu (tõsi, küll mitte selle kirjastuse väljaande, kuigi kirjastus seda - õnneks - edasi müüs) - aga jäägu sellest kõnelemine ajale, mil see ka päriselt mu kätte jõuab). Sai ka pisut juttu aetud kirjastuse esindajaga ja igatahes on maru vahva, et kaugeltki kõik väljaandjad ei pea vajalikuks end pealinna või mõnda muude suuremasse keskusse sobitada, vaid et niisugust tegevust jagub ka väiksematesse kohtadesse.
Kui veel üks üldine tähelepanek kirja panna, siis on mõneti kurb, et viimastel aastatel on kuidagi raamatuid, vähemalt neid, mida nagu endale tahaks, väheks jäänud. See on täiesti subjektiivne tunne, ma isegi ei taha vaadata statistikat, kas raamatutoodang on langenud või mitte, aga mulle tundub, et viimati oli vist 2009. aasta selline, kus mul samusel raamatulaadal käies oli tunne, et väärt kirjandust on rohkem, kui ka parima tahtmise juures jõuaksin hankida. Mis muudugi ei tähenda, et samust väärt kirjandust jätkuvalt ei ilmuks ja et ma poleks täna oma raamatukotti korralikult täis saanud, mille kinnituseks olgu ka siin ära märgitud, milliseid puittoodete esindajad sinna siis lõpuks jõudsid:
- M. Õun. Idarinde relvad II. Liikursurtükkidest lennukiteni
- M. Õun, H. Ojalo. Tallinna lahing 1941
- M. Piho. Petseri - 20. saj. väike Euroopa linn
- Arhimandriit Tihhon. Mittepühad pühakud ja teised jutustused
- A. Künnap. Eesti keele päritolu
- M. de Montaigne. Esseid
- R. Saard. Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani
Õnnelikult raamatu- ja euronännipagasiga koju jõudnud, tuli peagu kohe ka aeg uuesti välja minna, nüüd juba sootuks linna teise otsa või lausa teise linna, nagu ilmselt mõned meeleldi ütleksid. Nimelt ootas ees Nõmme mälumängu selle aasta viimane voor. Milles meil läks seekord üsna hästi: ametlik tulemus oli küll 6.-8. koha jagamine, aga kui esikoha omanik välja jätta, siis oli esikümme vist nii viie-kuue punkti sees ehk teisisõnu konkurents oli nii tihe, et juba vaid ühe küsimusega eksimine või mitteeksimine võis kohta väga oluliselt mõjutada. Aga mis peamine, endal oli tunne tunduvalt parem kui eelmise mängu järel: kui tookord oli tunne, nagu oleks pidevalt mingit okastraati järanud ja vastused ei tahtnud kuidagi tulla ega tulla, siis täna oli meeleolu sootuks teine ning mitu küsimust suutsime ära vastata ka õigupoolest ilma kindlalt teadmata, omavahel ägedalt arutades ja loogiliselt tuletades, sellised töövõiduvastused.
Loetud: [digi] detsember 2013
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Manchesteri United - Donetski Šahtar (TV6)
29.9.13
Laubased mõtted
Äärmiselt tillukese, et mitte öelda peagu olematu tööpanusega päev, mis suuremalt jaolt möödus sootuks Türil. Täpsemalt langes tänasele venna vanaema sünnipäev, keda me kõrge ea puhul isiklikult õnnitlema sõitsime (on ta nähtavasti 97-aastane - või siis ka 99- või 102-aastane, kui võtta tõe pähe väiteid, et ta olla mingil põhjusel kunagi ammu end kas kaks või viis aastat nooremaks luisanud - aga ta ise hoiab seniajani selle koha pealt suu koos, ja et tema sünnipaiga, mis asus Suur-Eestis, dokumente sõda sugugi ei säästnud, siis küllap ongi seda võimatu teada saada). Pidu oli vägev ja pikk, viimase taga osaliselt muidugi ka raudtee sõidugraafik :-)
Lisaks elava vanaema õnnitlemisele ja külastamisele külastasime mõistagi ka lahkunud esivanemaid Türi kalmistutel, kus olid selgelt näha sügise tundemärgid ehk haudadele langenud lehed ja muu mudru, mida ära rehitsedes ei jõudnud hästi järgegi pidada: tõmbad lehed maa pealt ära, ülalt langeb kohe uus või uued asemele. Aga pisut rohkem korda platsid said ja lahkunud meist küünlavalgele maha jäid.
Eilse Sirbi lugemiseni jõudsin alles täna, see sobis just täpselt rongisõidu sisustamiseks. Üks tore asi, mis Sirbi uue kujundusega on (tagasi) ilmunud, on varem pigem teisel, nüüd aga kolmandal leheküljel paiknevad lühikommentaarid või -mõtisklused või kuidas iganes nende kohta öelda. Näituseks täna oli seal Tedre Tarmo pärandiaastast ajendatud kirjutis, kus lapati läbi vist küll enam-vähem kõik pära-sõnad alates samusest pärandist kuni õllepärani (olgu, pärak jäi otsesõnu välja kirjutamata. Aga hästi oli kirjutatud ja, hmm, päranditundega. tasub lugeda.
Nähtavasti peatselt eesti keeles ilmuva filosoofi Vattimo teose eelreklaamiks või ka teab millisel muul põhjusel oli Luksi Leo avaldanud oma aastataguse ettekande, mis käsitles nihilismi. Et anarhistegi on mõnigi kord (enamasti küll üsna alusetult, kuigi ülemöödunud sajandi Venemaal oli neil oma kokkupuutepunkt täiesti olemas) nimetatud nihilistideks ja et teiselt poolt nihilismist kõneldakse sageli ka mulle südamelähedase solipsismi puhul, siis ma teataval määral nihilismist üht-teist tean, aga jah, nagu öeldud, rohkem sellest ammusest. Nii et seekordne, võiks öelda et moodsa nihilismi käsitlus oli üpris võõras ja võõristav - ja muidugi ka küllaltki raske lugeda, nagu paraku kipub sageli filosoofilist laadi tekstidega olema, aga lugemist see vääris. Kas või juba mõtte pärast, nagu tasuks nihilism täielikult omaks võtta, selmet seda aina tõrjuda ja tõrjuda.
Märksa hõlpsam oli lugeda Valgu Veronika ägedat vastulauset möödunud nädala lehes ilmunud Raagma Garri Eesti detsentraliseerimist propageerivale artiklile. Ka mulle tundusid tolle artikli mõtted mõneti kaheldavad, aga seekord oli vastulauses, hoolimata mitmest õigest argumendist, mindud lausa liiale, otse tsentraliseerimise kiiva kaitsmise rüppe, mis paistab vähemalt mulle olevat palju selgem nuritee.
Pikki sõnavõtte armastav Kärneri Tiit oli seekord ette võtnud Eesti- ehk tema käsitluses riigivaenulikkuse. Jäägi selle samastamisega nagu jääb, aga vähemalt üks asi oli tal väga õigesti tabatud: too availability cascade, mida võiks ka nimetada allakäiguspiraaliks või pidurdamatult süvenevaks hulluseks. Kas kõik on just nii, nagu autor seda esitab (ma miskipärast usun, et sellele võib tulla õige mitu avalikku vastukaja, mis üksmeelselt väidavadki vastupidist või vähemalt leevendavad tema sõnumit), aga selline nähtus iseenesest on olemas küll ja ohtlik on ta ka, sest too spiraal või kaskaad on otsekui igiliikur, mis kord liikuma hakanuna ei taha kuidagi enam seisma jääda. Vähemalt mõtteainest annab see lugu küll kõvasti, nõustutagu siis autori arvamusega või mitte.
Ajaloo- ja laiemalt ka kultuurihuvilisele inimesele oli väga huvitav lugemine enam kui kaks lehekülge hõlmav arutelu kirikute funktsiooni üle: ühelt poolt on neid Eestis päris palju, teiselt poolt on kirikus käijaid (põhifunktsiooni ehk usulises mõttes) küllaltki vähe (ja pigem kipub vähemaks jääma, ehkki need tendentsid on segasevõitu ja eri kohtades erisugused) ja kolmandaks on raha vähe igal pool, et neid päris niisama. iluasjana alles hoida. Vastused olid seinast seina, aga jäi mulje, et kirikuinimesed siiski väga ei soovi laiendada funktsioone nii, et need hõlmaksid ka mõnevõrra ilmalikumat tegevust (näituseks kontserte), ehkki samas neil ka muud positiivset programmi polnud kui inimesi taas rohkem usu ja kiriku juurde tuua. Mis, nojah, ei ole muidugi sugugi vale lähenemine, aga on veidi kaheldav, kas ka tulemuslik. Pisut parem idee oli liikuda kirikuga - mitte muidugi füüsilises mõttes - järele inimestele sinna, kus nad on. Mis muidugi jätab senised kiriku(hoone)d ikka saatuse tuulte kätte. Igatahes päris murelik arutelu ja vaevalt et see viimane sõna oli.
Kirjanduskülgedel jagus lugemist palju (kas või näituseks sissejuhatusega tõlkeintervjuu ühe Saksamaa mõjukama, aga hiljuti manalateele läinud kirjanduskriitikuga või lugu samuti meie seast lahkunud neenetsite suurest kultuuritegelasest Vella Jurist) , aga esile tasuks tõsta vaid Teede Andra arvustust Ladõnskaja Viktoria Lasnamäe-raamatu kohta. See oli hästi ja isikliku kaasaelamisega kirjutatud lugu, mida mul oli eriti huvitav lugeda seepärast, et käsitletud on nii teoses kui ka loos peamiselt aega, millesse langeb ka mu selgepiirilisem tulek maalt linna, mistõttu kokkupuutepunkte tekstiga ühtaegu oli ja ei olnud ka. Nii et kui arvustuse autor leiab nähtavasti talle endalegi üllatavaid sarnasusi arvatavast paralleelmaailmast, siis mulle on see omamoodi paralleelide leidmine maailmast, mida ma õieti ei tunne. Mis on vahva ja näitab, et kui lahus ka inimesed ühel piiratul maalapil ei elaks, on neil maru palju ühist siiski.
Teadusküljed avas põnev lugu iseloomust, üles ehitatud peamiselt Hollandi teadlase Koolhaasi Jaapi uuringutele. Tavaliselt ju isegi ei arvata, nagu võiks loomadel olla isiksus ja iseloom, noh, kõige armsamad koduloomad ehk välja arvata, aga just loomade iseloomu see teadlane uurinud on. Igatahes väga huvitav lugemine, mida ei saa hõlpsalt lühidalt edasi anda, vaid võib vaid soovitada seda lugu lugeda.
Veel põnevam oli Siiguri Urmase artikkel geenidest, mis peaks külma vett krae vahele ja üle kere viskama neile, kes arvavad, et geeniuuringutega saab kätte kõik teadmised haigustest ja ühtlasi ka tõhusa ravi. Vähemalt autori arvates sellest kaugeltki ei piisa, kas või juba seepärast, et väga suur osa haigusi, eriti need tavalisemad, on nii komplekssed, et neid lihtsalt ei õnnestu ühe või ka mõne üksiku geeniga seostada ja sestap ka vastavate geenide mõjutamise põhist ravi leida. Või teisisõnu, lubadusena terendav personaalne ja geenipõhine meditsiin ongi vaid lubadus, millel palju alust ei tundu olevat. Eks see artikkel mõneti selline teadlaste raha üle vaidlemise hõnguga oli, aga vähemalt argumendid paistsid olevat üsna korralikud. Mis muidugi ei tähenda, et vastaspoolel neid musugusele veenmiseks sama häid välja käia ei oleks :-)
Ja lõpetuseks võib ära mainida, et selles Sirbi numbris oli ka suure üheköitelise vadja keele ettetellimise reklaam. Tellimisandmed ja -võimalused leiab Eesti Keele Sihtasutuse saidilt (kohe esiküljelt, kus küll pole konkreetselt selle sõnaraamatu reklaami, küll aga on teiste väärikate raamatute oma, mille tellimisandmed on täpselt samasugused).
Loetud: Sirp, 27.09.2013
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Tallinna Kalev - Tammeka (TV6), Ärapanija (Kanal2)
Lisaks elava vanaema õnnitlemisele ja külastamisele külastasime mõistagi ka lahkunud esivanemaid Türi kalmistutel, kus olid selgelt näha sügise tundemärgid ehk haudadele langenud lehed ja muu mudru, mida ära rehitsedes ei jõudnud hästi järgegi pidada: tõmbad lehed maa pealt ära, ülalt langeb kohe uus või uued asemele. Aga pisut rohkem korda platsid said ja lahkunud meist küünlavalgele maha jäid.
Eilse Sirbi lugemiseni jõudsin alles täna, see sobis just täpselt rongisõidu sisustamiseks. Üks tore asi, mis Sirbi uue kujundusega on (tagasi) ilmunud, on varem pigem teisel, nüüd aga kolmandal leheküljel paiknevad lühikommentaarid või -mõtisklused või kuidas iganes nende kohta öelda. Näituseks täna oli seal Tedre Tarmo pärandiaastast ajendatud kirjutis, kus lapati läbi vist küll enam-vähem kõik pära-sõnad alates samusest pärandist kuni õllepärani (olgu, pärak jäi otsesõnu välja kirjutamata. Aga hästi oli kirjutatud ja, hmm, päranditundega. tasub lugeda.
Nähtavasti peatselt eesti keeles ilmuva filosoofi Vattimo teose eelreklaamiks või ka teab millisel muul põhjusel oli Luksi Leo avaldanud oma aastataguse ettekande, mis käsitles nihilismi. Et anarhistegi on mõnigi kord (enamasti küll üsna alusetult, kuigi ülemöödunud sajandi Venemaal oli neil oma kokkupuutepunkt täiesti olemas) nimetatud nihilistideks ja et teiselt poolt nihilismist kõneldakse sageli ka mulle südamelähedase solipsismi puhul, siis ma teataval määral nihilismist üht-teist tean, aga jah, nagu öeldud, rohkem sellest ammusest. Nii et seekordne, võiks öelda et moodsa nihilismi käsitlus oli üpris võõras ja võõristav - ja muidugi ka küllaltki raske lugeda, nagu paraku kipub sageli filosoofilist laadi tekstidega olema, aga lugemist see vääris. Kas või juba mõtte pärast, nagu tasuks nihilism täielikult omaks võtta, selmet seda aina tõrjuda ja tõrjuda.
Märksa hõlpsam oli lugeda Valgu Veronika ägedat vastulauset möödunud nädala lehes ilmunud Raagma Garri Eesti detsentraliseerimist propageerivale artiklile. Ka mulle tundusid tolle artikli mõtted mõneti kaheldavad, aga seekord oli vastulauses, hoolimata mitmest õigest argumendist, mindud lausa liiale, otse tsentraliseerimise kiiva kaitsmise rüppe, mis paistab vähemalt mulle olevat palju selgem nuritee.
Pikki sõnavõtte armastav Kärneri Tiit oli seekord ette võtnud Eesti- ehk tema käsitluses riigivaenulikkuse. Jäägi selle samastamisega nagu jääb, aga vähemalt üks asi oli tal väga õigesti tabatud: too availability cascade, mida võiks ka nimetada allakäiguspiraaliks või pidurdamatult süvenevaks hulluseks. Kas kõik on just nii, nagu autor seda esitab (ma miskipärast usun, et sellele võib tulla õige mitu avalikku vastukaja, mis üksmeelselt väidavadki vastupidist või vähemalt leevendavad tema sõnumit), aga selline nähtus iseenesest on olemas küll ja ohtlik on ta ka, sest too spiraal või kaskaad on otsekui igiliikur, mis kord liikuma hakanuna ei taha kuidagi enam seisma jääda. Vähemalt mõtteainest annab see lugu küll kõvasti, nõustutagu siis autori arvamusega või mitte.
Ajaloo- ja laiemalt ka kultuurihuvilisele inimesele oli väga huvitav lugemine enam kui kaks lehekülge hõlmav arutelu kirikute funktsiooni üle: ühelt poolt on neid Eestis päris palju, teiselt poolt on kirikus käijaid (põhifunktsiooni ehk usulises mõttes) küllaltki vähe (ja pigem kipub vähemaks jääma, ehkki need tendentsid on segasevõitu ja eri kohtades erisugused) ja kolmandaks on raha vähe igal pool, et neid päris niisama. iluasjana alles hoida. Vastused olid seinast seina, aga jäi mulje, et kirikuinimesed siiski väga ei soovi laiendada funktsioone nii, et need hõlmaksid ka mõnevõrra ilmalikumat tegevust (näituseks kontserte), ehkki samas neil ka muud positiivset programmi polnud kui inimesi taas rohkem usu ja kiriku juurde tuua. Mis, nojah, ei ole muidugi sugugi vale lähenemine, aga on veidi kaheldav, kas ka tulemuslik. Pisut parem idee oli liikuda kirikuga - mitte muidugi füüsilises mõttes - järele inimestele sinna, kus nad on. Mis muidugi jätab senised kiriku(hoone)d ikka saatuse tuulte kätte. Igatahes päris murelik arutelu ja vaevalt et see viimane sõna oli.
Kirjanduskülgedel jagus lugemist palju (kas või näituseks sissejuhatusega tõlkeintervjuu ühe Saksamaa mõjukama, aga hiljuti manalateele läinud kirjanduskriitikuga või lugu samuti meie seast lahkunud neenetsite suurest kultuuritegelasest Vella Jurist) , aga esile tasuks tõsta vaid Teede Andra arvustust Ladõnskaja Viktoria Lasnamäe-raamatu kohta. See oli hästi ja isikliku kaasaelamisega kirjutatud lugu, mida mul oli eriti huvitav lugeda seepärast, et käsitletud on nii teoses kui ka loos peamiselt aega, millesse langeb ka mu selgepiirilisem tulek maalt linna, mistõttu kokkupuutepunkte tekstiga ühtaegu oli ja ei olnud ka. Nii et kui arvustuse autor leiab nähtavasti talle endalegi üllatavaid sarnasusi arvatavast paralleelmaailmast, siis mulle on see omamoodi paralleelide leidmine maailmast, mida ma õieti ei tunne. Mis on vahva ja näitab, et kui lahus ka inimesed ühel piiratul maalapil ei elaks, on neil maru palju ühist siiski.
Teadusküljed avas põnev lugu iseloomust, üles ehitatud peamiselt Hollandi teadlase Koolhaasi Jaapi uuringutele. Tavaliselt ju isegi ei arvata, nagu võiks loomadel olla isiksus ja iseloom, noh, kõige armsamad koduloomad ehk välja arvata, aga just loomade iseloomu see teadlane uurinud on. Igatahes väga huvitav lugemine, mida ei saa hõlpsalt lühidalt edasi anda, vaid võib vaid soovitada seda lugu lugeda.
Veel põnevam oli Siiguri Urmase artikkel geenidest, mis peaks külma vett krae vahele ja üle kere viskama neile, kes arvavad, et geeniuuringutega saab kätte kõik teadmised haigustest ja ühtlasi ka tõhusa ravi. Vähemalt autori arvates sellest kaugeltki ei piisa, kas või juba seepärast, et väga suur osa haigusi, eriti need tavalisemad, on nii komplekssed, et neid lihtsalt ei õnnestu ühe või ka mõne üksiku geeniga seostada ja sestap ka vastavate geenide mõjutamise põhist ravi leida. Või teisisõnu, lubadusena terendav personaalne ja geenipõhine meditsiin ongi vaid lubadus, millel palju alust ei tundu olevat. Eks see artikkel mõneti selline teadlaste raha üle vaidlemise hõnguga oli, aga vähemalt argumendid paistsid olevat üsna korralikud. Mis muidugi ei tähenda, et vastaspoolel neid musugusele veenmiseks sama häid välja käia ei oleks :-)
Ja lõpetuseks võib ära mainida, et selles Sirbi numbris oli ka suure üheköitelise vadja keele ettetellimise reklaam. Tellimisandmed ja -võimalused leiab Eesti Keele Sihtasutuse saidilt (kohe esiküljelt, kus küll pole konkreetselt selle sõnaraamatu reklaami, küll aga on teiste väärikate raamatute oma, mille tellimisandmed on täpselt samasugused).
Loetud: Sirp, 27.09.2013
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Tallinna Kalev - Tammeka (TV6), Ärapanija (Kanal2)
17.7.13
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tõid pisemat laadi katkestusi ühelt poolt ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks ja teiselt poolt jalutuskäik elukohajärgsesse suuremat sorti universaalmagasini ühelt poolt koduste toiduvarude täiendamiseks ja teiselt poolt tolle universaalmagasini välisseina ääres asuva pakiautomaadi juurde astumiseks, mille sees ootas mind ees üks raamatupakike, mille sisu olgu ka siin ära mainitud:
Kui juba raamatute peale jutt läks, siis olgu ka ära mainitud üks vahva raamat, mille ma laupäeval Türil kingituseks sain, aga millest suure sahmiga ja suguvõsa kokkutulekust ikka veel elevil läks meelest ära kirjutada:
Kui ma õigesti aru sain, siis on see raamatu suhteliselt unikaalne selle poolest, et tellijaks on Türi vallavalitsus ja saadagi vist on ainult sealt - ehkki Türist otseselt seal juttu sugugi pole, küll aga raudteest, mis ju teatavasti Türigi ajaloos ääretult tähtis on.
Jalgpalli EMil algas täna alagrupimängude viimane, otsustav voor. A-alagrupis olid vastakuti senised võidukad Rootsi ja Itaalia ning samuti kaotuskibedust maitsma pidanud Taani ja Soome. Kuigi Eurospordi kommentaatorid elasid kangesti kaasa Itaaliale ja nägid nende esimese poolaja mängus midagi suurepärast, siis minu silm seda hästi ei tabanud ja suutis näha vaid rootslannade tugevat pressi, millele itaallannad suutsid küll vastu seista, aga ise ei olnud võimelised midagi väga edulist üles ehitama. Teise poolaja alguses kõik jätkus pisut aega samamoodi, aga siis tuli läbimurre: rootslannadelt kaks väravat paari minuti sees ja ei jõudnud esimesest veel kümmet minutitki mööduda, kui kolmas otsa. See murdis Itaalia peaaegu lõplikult ning kuigi nad suutsid vahetustega natuke elu enda võistkonnale taas sisse puhuda ja isegi ühe värava lüüa, siis 3:1 tulemus oli minu meelest sellele mängule igati õiglane tulemus (arvaku siis nood Eurospordi kommentaatorid mida tahes).
"Kaotajate" mängus valmistas Taani, kes nii Rootsi kui ka Itaalia vastu oli jätnud äärmiselt sümpaatse mulje, mõningase pettumuse - kuidagi logisema kippus täna neil see mäng. Ja muidugi ei aidanud kaasa ka soomlannad, kes samamoodi eelmiste mängudega üritasid vastast nii visalt kinni hoida, kui vähegi suutsid. Siiski, taanlannade üheväravaline edu olnuks mängupilti arvestades rahuldav tulemus - aga paraku suutsid soomlannad siiski päris lõpuminutitel veel nurgalöögist Taani kaitsjaid ja väravavahti kena peasopsuga üllatada. Nojah, parastavalt võiks ju öelda, et kui taanlannad ei suutnud oma üleolekut nende esimese 85 minuti jooksul kindlamalt maksma panna, siis paras neile - aga kahju on natuke neist siiski, sest minu meelest mängisid nad Rootsi ja Itaaliaga võrreldes üsna samal tasemel. Aga noh, pall on ümmargune, tuleb taas kord tõdeda. Ja tegelikult ei pruugi isegi taanlannade jaoks kõik veel kadunud olla, sest veerandfinaali saab ju kolmest alagrupis kolmandaks jäänust kaks edasi.
Loetud: Imeline Ajalugu 7/2013
Vaadatud: Revolutsioon (Fox), jalgpalli EM: Rootsi-Itaalia (Eurosport), jalgpalli EM: Taani-Soome (Eurosport)
- D. Nicolle. Medieval Siege Weapons (1): Western Europe AD 585 - 1385
- P. J. Farmer. The World of Tiers. Volume One
- P. J. Farmer. The World of Tiers. Volume Two
Kui juba raamatute peale jutt läks, siis olgu ka ära mainitud üks vahva raamat, mille ma laupäeval Türil kingituseks sain, aga millest suure sahmiga ja suguvõsa kokkutulekust ikka veel elevil läks meelest ära kirjutada:
Kui ma õigesti aru sain, siis on see raamatu suhteliselt unikaalne selle poolest, et tellijaks on Türi vallavalitsus ja saadagi vist on ainult sealt - ehkki Türist otseselt seal juttu sugugi pole, küll aga raudteest, mis ju teatavasti Türigi ajaloos ääretult tähtis on.
Jalgpalli EMil algas täna alagrupimängude viimane, otsustav voor. A-alagrupis olid vastakuti senised võidukad Rootsi ja Itaalia ning samuti kaotuskibedust maitsma pidanud Taani ja Soome. Kuigi Eurospordi kommentaatorid elasid kangesti kaasa Itaaliale ja nägid nende esimese poolaja mängus midagi suurepärast, siis minu silm seda hästi ei tabanud ja suutis näha vaid rootslannade tugevat pressi, millele itaallannad suutsid küll vastu seista, aga ise ei olnud võimelised midagi väga edulist üles ehitama. Teise poolaja alguses kõik jätkus pisut aega samamoodi, aga siis tuli läbimurre: rootslannadelt kaks väravat paari minuti sees ja ei jõudnud esimesest veel kümmet minutitki mööduda, kui kolmas otsa. See murdis Itaalia peaaegu lõplikult ning kuigi nad suutsid vahetustega natuke elu enda võistkonnale taas sisse puhuda ja isegi ühe värava lüüa, siis 3:1 tulemus oli minu meelest sellele mängule igati õiglane tulemus (arvaku siis nood Eurospordi kommentaatorid mida tahes).
"Kaotajate" mängus valmistas Taani, kes nii Rootsi kui ka Itaalia vastu oli jätnud äärmiselt sümpaatse mulje, mõningase pettumuse - kuidagi logisema kippus täna neil see mäng. Ja muidugi ei aidanud kaasa ka soomlannad, kes samamoodi eelmiste mängudega üritasid vastast nii visalt kinni hoida, kui vähegi suutsid. Siiski, taanlannade üheväravaline edu olnuks mängupilti arvestades rahuldav tulemus - aga paraku suutsid soomlannad siiski päris lõpuminutitel veel nurgalöögist Taani kaitsjaid ja väravavahti kena peasopsuga üllatada. Nojah, parastavalt võiks ju öelda, et kui taanlannad ei suutnud oma üleolekut nende esimese 85 minuti jooksul kindlamalt maksma panna, siis paras neile - aga kahju on natuke neist siiski, sest minu meelest mängisid nad Rootsi ja Itaaliaga võrreldes üsna samal tasemel. Aga noh, pall on ümmargune, tuleb taas kord tõdeda. Ja tegelikult ei pruugi isegi taanlannade jaoks kõik veel kadunud olla, sest veerandfinaali saab ju kolmest alagrupis kolmandaks jäänust kaks edasi.
Loetud: Imeline Ajalugu 7/2013
Vaadatud: Revolutsioon (Fox), jalgpalli EM: Rootsi-Itaalia (Eurosport), jalgpalli EM: Taani-Soome (Eurosport)
14.7.13
Laubased mõtted
Üle tüki aja üks täiesti töövaba päev, mis küll paraku ei tähendanud, et see oleks olnud vähem kurnav - aga noh, see kurnatus oli pisut teistsugune. Põhjuseks nii töövabadusele kui ka kurnatusele oli suguvõsa kokkutulek, mis muu hulgas tähendas kohutavalt varajast ärkamist või õieti lausa peaaegu-magamatust (tund-poolteist ikka hästi väljapuhkamise alla ei mahu), et jõuda õigeks ajaks rongile, et jõuda õigeks ajaks Türile, et jõuda õigeks ajaks kokkutulekule.
Viimasel ajal on palju kõneldud mingitest uutest rongidest, sestap ootasin salamisi, südame põksudes, et ehk saan ka ära näha. Aga nii hästi siiski ei läinud, hommikune Viljandi rong oli ikka too vana laadi ja tüüpi. Nii palju on muidugi aastatega muutunud, et puitistmete asemel on kunstnahaga üleloodud tagumikualused ja muulgi moel paistavad kenamad välja, aga eks tuleb veel siis oodata, kuni noid tutikalt uusi imeasju oma jäsemete ja muude kehaosadega tunnelda saab. Küll aga hämmastas see, et tolle rongi peale oli tohutu tung, kohe mitme vaguni ukse ees seisid ajal, mil ma kohale jõudsin, troppis hulk inimesi, seljas magamiskotid, seljakotid ja muu väljasõidule osutav varustus. Ei osanud midagi arvata nii suurest huvist, pähe kargas mingi mõte Viljandi folgist, aga see vist on millalgi hiljem. Igatahes istekohta oli siiski võimalik leida. Aga veel suurem oli üllatus siis, kui kõik need väljasõitjad tulid samuti rongilt maha Türil - ja selle kohta ei osanud öelda midagi enam isegi Türi sugulased. Aga ju siis oli mingi matkaseltskond lihtsalt või teab mis asi veel. Mis tegelikult on isegi tore, sest Türi kandis on kohe kindlasti kohti, kus niisama matkata või mingit temaatilist retke korraldada või mida iganes, aga ei saa vist öelda, et see kant oleks "turismi sihtpunktide" seas kuidagi kõrgel kohal (kuigi, ega ma seda eriliselt uurinud ka ei ole, võib-olla on aastatega midagi muutunud).
Igatahes koos nende hordidega ma Türile jõudsin ja samuti sealt edasi suguvõsa kokkutulekule, mille see aasta pidasime Kurgjal, otse talurahvamuuseumi külje all. Nii on aastatega kokkutulekukohad liikunud aina lähemale suguvõsa vanimate teadaolevate eellaste asupaikadele: algul suhteliselt lähedal Põikvale, kus minagi sündinud olen, siis aga aina edasi Vändra poole, tagasi seda rada pidi, mida mööda esivanemad kas teadlikult või siis lihtsalt metsasügavustes nii lootusetult ära eksides, et tuli rajada uus elamine, aina edasi liikusid.
Kohal oli seekord rahvast omajagu vähem kui eelmisel aastal: toona kippus sugulaste ja muude hõimlaste arv vaat et juba kolmekohaliseks kerkima, nüüd oli neid minu arvates vaid veidi üle paarikümne, ehkki hiljem selgus, et kokku olla end kokkutulekul peetud žurnaali kirja pannud lausa 42 inimest. Aga eks seal oli tublisti ka neid allameetrimehi ringi silkamas, võib-olla ma enda kõrgusest ei pannud neid siis piisavalt tähele. Suhteliselt vähese osavõtu taga võis muidugi seista ka see, et sel aastal pidasime kokkutuleku juuni alguse asemel juuli alguses, mis võib-olla mõnele andis võimaluse kohale tulla, aga mõnelt jälle hoopis võttis ära. Eks näeb, kuidas järgmine aasta saab ja läheb (kui ikka saab ja läheb, sest mõne mõtte kohaselt ei peakski neid iga aasta korraldama, vaid mingi pikema intervalliga - aga eks sedagi veel näeb).
Loomulikult ei saanud Jakobsoni-muuseumi nii suure läheduse tõttu jätta kasutamata võimalust ka sealt läbi põigata. Seda enam, et viimane külastus sinna jäi helgesse lapsepõlve, nii oma kolmekümne aasta taha. Ega muidugi midagi hirmus palju polnud muuseumis muutunud - ei saagi ju, sest see peaks esitama Jakobsoni kaasaega -, aga siiski tundus, et peahoone seinte kollane värv oli teist tooni ja et ka mujal oli üht-teist paremaks ja teistsuguseks läinud. Väidetavalt olla sinna isegi üks hoone, too rehielamu, vahepealt juurde tekitatud. Mis võib täiesti olla, sest ega ma nüüd nii põhjalikult ka ei mäleta kõike lapsepõlves nähtut. Kindlasti ei olnud seal toona muidugi sellist võimsat plasmatelerit nagu praegu, mille peale vend avaldas valjuhäälselt tunnustust hea maitsega Jakobsoni Carl Robertile nii uudsete tehniliste lahenduste kasutamise eest juba poolteisesaja ja enamagi aasta eest - kuigi kohale tõtanud muuseumitöötaja selgitas, et see olla mõeldud hoopis tänapäevaste konverentside jaoks ega ollagi pärit omaaegsest eesrindlikust talumajapidamisest :-) Igatahes väga kena oli üht sellist armsat väiksemat mõõtu muuseumit taas üle ja läbi vaadata.
Eks Kurgjaga või selle ümbrusega on seotud teisigi mälestusi: näiteks teisel pool jõge peetud kokkutulekukoha juurest vee äärde astudes ja looklevat veeketti vaadates meenusid kohe need suvepäevad, mil praeguseks elavate seast lahkunud onuga sai seal kalu üritatud konksu otsa meelitada, mis mõnikord ka meile õnneks ja neile õnnetuseks läks. Nojah, see juhtus küll ilmselt pisut ülesvoolu, rohkem Samliku poole, aga nood looked on sel jõel küllaltki sarnased igal pool ...
Kokkutulekust endast diskreetsusklausli tõttu ei ole soovitatav rohkem midagi öelda, kui et oli, nagu ikka, väga tore näha nii neid, keda tunnen juba ammusest ajast ja kes ka kokkutulekutel on sageli käinud, kui ka inimesi, kellega varem ei olnud kokku saanud ja kellega suguluses olemise aste ja määr tuli hoolikalt mööda sugupuulehti näpuga järge ajades alles tuvastada.
Aga nagu kõigil headel asjadel, on ka kokkutulekutel kurvaks kombeks otsa saada ja nii jõudsin minagi õhtuks taas Tallinna tagasi. Eks ma muidugi pisut olin ka seda nii rihtinud, et olla naelutatud teleri ette ajaks, mil sealt hakatakse näitama jalgpalli EMi alagruppide teise ringi mänge. Kui esimeses ringis olid kõik olnud nii ettevaatlikud, et kuuest mängust tervelt neli lõppesid viigiga ja mitmed meeskonnad jätsid end nähtavasti täielikult avamata (kuigi mitmed jällegi pigem avasid end väga heast küljest), siis täna seda lõbu ei olnud ning mõlemad mängud lõppesid ühe poole selge võiduga.
Esimeses mängus Itaalia ja Taani vahel olid taanlannad taas väga heal tasemel ning terve esimese poolaja ja valdavas osas teiselgi kindlalt itaallannadest paremad kohe mitmes, vaat et peaaegu igas mõttes. Ometi oli võitlus visa ja itaallannadel õnnestus ühel pisikesel, mõneminutilisel ajavahemikul äkitsi lausa kaks väravat lüüa. Taanlannad suutsid küll ühe tagasi teha, aga pidid siiski nentima 1:2 kaotust, millest oli päris kahju, sest halvimal juhul oleksid nad väärinud tegelikult viiki, parimal juhul lausa võitu oma esituse eest. Aga taas tuleb nentida, et too pall on paganama ümmargune ja paraku loevad ikka väravad, mitte tingimata see, kui hästi võistkond üldiselt mängib.
Teises mängus Rootsi ja Soome vahel ei olnud seevastu algusest peale märkimisväärset kahtlust, milliseks see kujuneb. Rootsi 5:0 võit oli igati veenev ja igati loogiline, soomlannadel ei tekkinud õieti isegi häid võimalusi omalt poolt skoorida ja nende mäng oli nii neetult nigel, et isegi üks värav oleks olnud ühekohtuselt palju, samal ajal kui rootslannade võitu võinuks ilmestada isegi veel paar-kolm väravat. Nii et viimases voorus ma panustaksin küll pigem rootslannade kui itaallannade peale - ja loodaksin vaikselt mõistagi, et taanlannad suudavad ka soomlannasid piisava eduga võita, et tulla grupis Itaalia asemel ise teiseks. Aga sinna on veel kolm päeva aega ...
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: jalgpalli EM: Itaalia-Taani (Eurosport), jalgpalli EM: Rootsi-Soome (Eurosport2)
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: humanistid elusaid kanu ei kitku (Postimees, 13.07.2013)
Viimasel ajal on palju kõneldud mingitest uutest rongidest, sestap ootasin salamisi, südame põksudes, et ehk saan ka ära näha. Aga nii hästi siiski ei läinud, hommikune Viljandi rong oli ikka too vana laadi ja tüüpi. Nii palju on muidugi aastatega muutunud, et puitistmete asemel on kunstnahaga üleloodud tagumikualused ja muulgi moel paistavad kenamad välja, aga eks tuleb veel siis oodata, kuni noid tutikalt uusi imeasju oma jäsemete ja muude kehaosadega tunnelda saab. Küll aga hämmastas see, et tolle rongi peale oli tohutu tung, kohe mitme vaguni ukse ees seisid ajal, mil ma kohale jõudsin, troppis hulk inimesi, seljas magamiskotid, seljakotid ja muu väljasõidule osutav varustus. Ei osanud midagi arvata nii suurest huvist, pähe kargas mingi mõte Viljandi folgist, aga see vist on millalgi hiljem. Igatahes istekohta oli siiski võimalik leida. Aga veel suurem oli üllatus siis, kui kõik need väljasõitjad tulid samuti rongilt maha Türil - ja selle kohta ei osanud öelda midagi enam isegi Türi sugulased. Aga ju siis oli mingi matkaseltskond lihtsalt või teab mis asi veel. Mis tegelikult on isegi tore, sest Türi kandis on kohe kindlasti kohti, kus niisama matkata või mingit temaatilist retke korraldada või mida iganes, aga ei saa vist öelda, et see kant oleks "turismi sihtpunktide" seas kuidagi kõrgel kohal (kuigi, ega ma seda eriliselt uurinud ka ei ole, võib-olla on aastatega midagi muutunud).
Igatahes koos nende hordidega ma Türile jõudsin ja samuti sealt edasi suguvõsa kokkutulekule, mille see aasta pidasime Kurgjal, otse talurahvamuuseumi külje all. Nii on aastatega kokkutulekukohad liikunud aina lähemale suguvõsa vanimate teadaolevate eellaste asupaikadele: algul suhteliselt lähedal Põikvale, kus minagi sündinud olen, siis aga aina edasi Vändra poole, tagasi seda rada pidi, mida mööda esivanemad kas teadlikult või siis lihtsalt metsasügavustes nii lootusetult ära eksides, et tuli rajada uus elamine, aina edasi liikusid.
Kohal oli seekord rahvast omajagu vähem kui eelmisel aastal: toona kippus sugulaste ja muude hõimlaste arv vaat et juba kolmekohaliseks kerkima, nüüd oli neid minu arvates vaid veidi üle paarikümne, ehkki hiljem selgus, et kokku olla end kokkutulekul peetud žurnaali kirja pannud lausa 42 inimest. Aga eks seal oli tublisti ka neid allameetrimehi ringi silkamas, võib-olla ma enda kõrgusest ei pannud neid siis piisavalt tähele. Suhteliselt vähese osavõtu taga võis muidugi seista ka see, et sel aastal pidasime kokkutuleku juuni alguse asemel juuli alguses, mis võib-olla mõnele andis võimaluse kohale tulla, aga mõnelt jälle hoopis võttis ära. Eks näeb, kuidas järgmine aasta saab ja läheb (kui ikka saab ja läheb, sest mõne mõtte kohaselt ei peakski neid iga aasta korraldama, vaid mingi pikema intervalliga - aga eks sedagi veel näeb).
Loomulikult ei saanud Jakobsoni-muuseumi nii suure läheduse tõttu jätta kasutamata võimalust ka sealt läbi põigata. Seda enam, et viimane külastus sinna jäi helgesse lapsepõlve, nii oma kolmekümne aasta taha. Ega muidugi midagi hirmus palju polnud muuseumis muutunud - ei saagi ju, sest see peaks esitama Jakobsoni kaasaega -, aga siiski tundus, et peahoone seinte kollane värv oli teist tooni ja et ka mujal oli üht-teist paremaks ja teistsuguseks läinud. Väidetavalt olla sinna isegi üks hoone, too rehielamu, vahepealt juurde tekitatud. Mis võib täiesti olla, sest ega ma nüüd nii põhjalikult ka ei mäleta kõike lapsepõlves nähtut. Kindlasti ei olnud seal toona muidugi sellist võimsat plasmatelerit nagu praegu, mille peale vend avaldas valjuhäälselt tunnustust hea maitsega Jakobsoni Carl Robertile nii uudsete tehniliste lahenduste kasutamise eest juba poolteisesaja ja enamagi aasta eest - kuigi kohale tõtanud muuseumitöötaja selgitas, et see olla mõeldud hoopis tänapäevaste konverentside jaoks ega ollagi pärit omaaegsest eesrindlikust talumajapidamisest :-) Igatahes väga kena oli üht sellist armsat väiksemat mõõtu muuseumit taas üle ja läbi vaadata.
Eks Kurgjaga või selle ümbrusega on seotud teisigi mälestusi: näiteks teisel pool jõge peetud kokkutulekukoha juurest vee äärde astudes ja looklevat veeketti vaadates meenusid kohe need suvepäevad, mil praeguseks elavate seast lahkunud onuga sai seal kalu üritatud konksu otsa meelitada, mis mõnikord ka meile õnneks ja neile õnnetuseks läks. Nojah, see juhtus küll ilmselt pisut ülesvoolu, rohkem Samliku poole, aga nood looked on sel jõel küllaltki sarnased igal pool ...
Kokkutulekust endast diskreetsusklausli tõttu ei ole soovitatav rohkem midagi öelda, kui et oli, nagu ikka, väga tore näha nii neid, keda tunnen juba ammusest ajast ja kes ka kokkutulekutel on sageli käinud, kui ka inimesi, kellega varem ei olnud kokku saanud ja kellega suguluses olemise aste ja määr tuli hoolikalt mööda sugupuulehti näpuga järge ajades alles tuvastada.
Aga nagu kõigil headel asjadel, on ka kokkutulekutel kurvaks kombeks otsa saada ja nii jõudsin minagi õhtuks taas Tallinna tagasi. Eks ma muidugi pisut olin ka seda nii rihtinud, et olla naelutatud teleri ette ajaks, mil sealt hakatakse näitama jalgpalli EMi alagruppide teise ringi mänge. Kui esimeses ringis olid kõik olnud nii ettevaatlikud, et kuuest mängust tervelt neli lõppesid viigiga ja mitmed meeskonnad jätsid end nähtavasti täielikult avamata (kuigi mitmed jällegi pigem avasid end väga heast küljest), siis täna seda lõbu ei olnud ning mõlemad mängud lõppesid ühe poole selge võiduga.
Esimeses mängus Itaalia ja Taani vahel olid taanlannad taas väga heal tasemel ning terve esimese poolaja ja valdavas osas teiselgi kindlalt itaallannadest paremad kohe mitmes, vaat et peaaegu igas mõttes. Ometi oli võitlus visa ja itaallannadel õnnestus ühel pisikesel, mõneminutilisel ajavahemikul äkitsi lausa kaks väravat lüüa. Taanlannad suutsid küll ühe tagasi teha, aga pidid siiski nentima 1:2 kaotust, millest oli päris kahju, sest halvimal juhul oleksid nad väärinud tegelikult viiki, parimal juhul lausa võitu oma esituse eest. Aga taas tuleb nentida, et too pall on paganama ümmargune ja paraku loevad ikka väravad, mitte tingimata see, kui hästi võistkond üldiselt mängib.
Teises mängus Rootsi ja Soome vahel ei olnud seevastu algusest peale märkimisväärset kahtlust, milliseks see kujuneb. Rootsi 5:0 võit oli igati veenev ja igati loogiline, soomlannadel ei tekkinud õieti isegi häid võimalusi omalt poolt skoorida ja nende mäng oli nii neetult nigel, et isegi üks värav oleks olnud ühekohtuselt palju, samal ajal kui rootslannade võitu võinuks ilmestada isegi veel paar-kolm väravat. Nii et viimases voorus ma panustaksin küll pigem rootslannade kui itaallannade peale - ja loodaksin vaikselt mõistagi, et taanlannad suudavad ka soomlannasid piisava eduga võita, et tulla grupis Itaalia asemel ise teiseks. Aga sinna on veel kolm päeva aega ...
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: jalgpalli EM: Itaalia-Taani (Eurosport), jalgpalli EM: Rootsi-Soome (Eurosport2)
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: humanistid elusaid kanu ei kitku (Postimees, 13.07.2013)
22.6.13
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev.
Tänane Sirp oli lugemisväärse poolest tavalisest tunduvalt kopsakam, millel oli muidugi ka oma kindel põhjus - on ju see ajaleht üks väheseid, kus seniajani rakendatakse kollektiivset suvepuhkust ja nii oligi enne pikemat pausi ka lehti ise paksem ning sisu mõnevõrra tuumakam.
Kuigi peatoimetaja veerg oli seekord lausa marutõbise koera vahutamise moodi, oli sama inimese tehtud intervjuu Madise Üllega Eesti põhiseaduse ümber ja üle päris huvitav lugeda, eriti just samuse põhiseaduse tõlgendamise osas. Näiteks mõte: ""Igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust. Õppekeele vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus" - kuidas siis saab vene koolid üle viia eestikeelsele õppele?" Ja veel mitmeid teisi küsimusi, mille puhul juristid ja mitte ainult nemad peavad tõenäoliselt kõvasti pead murdma, kuidas iseenesest õiged põhimõtted praktikas teostada. Intrigreeriv oli ka Madise mõte, et nõndanimetatud Euroopaga lõimumise teel on Eesti jõudnud nii kaugele, et edasised siinse otsustusõiguse loovutamised või kas või loovutamise soovid peaksid tema meelest nõudma üht kahest: rahvahääletusel põhiseaduse muutmist või liidust väljaastumist. Selliseid mõtteid ei kohta just iga päev, seda värskendavam oli neid nüüd lugeda.
Kui paari numbri eest tõi Kärneri Tiit oma avatud rahvusluse teemal kirjutatud artiklis toetuseks antropoloogia suurkuju Lévi-Straussi Claude'i, siis selles numbris oli otsekui vastukaaluks Annisti Aet kirjutanud Boase Franzist ja tema kuidagi tolle teemaga väga haakuvast raamatust "Primitiivne mõtlemine" (pun absolutely intended), mis nüüd ka eesti keelde jõudnud. (Ma lugesin seda kunagi väga ammu, kui mu inglise keele oskus oli alles lapsekingades, aga juba siis jättis see sügava mulje, nii palju kui ma muidugi aru sain - nii et küllap tasuks nüüd see eestikeelne tõlge vähemalt üle lugeda.) Eks muidugi Boas kirjutas oma sada aastat ja enamgi tagasi, mistõttu sealt võib leida ka Annisti osundatud rassi definitsiooni: "Seda peab mõistma bioloogilise üksusena kui ühistest esivanematest põlvnevat populatsiooni, mis tänu oma päritolule kannab kindlaid bioloogilisi tunnuseid." Toona oli moodne üleilmastumine, millega paratamatult on kaasnenud ka inimeste varasemast tunduvalt suurem segunemine, mõnes mõttes lausa ühtlustumine, alles lapsekingades. Õieti muidugi vaidlustab juba Boas ise tolle enda esitatud definitsiooni, kui kinnitab, et inimese välise tüübi määrab ennekõike teda ümbritsev keskkond, mitte "geneetika". Või nagu tänapäeval öeldaks, geenid annavad soodumuse, selle aga toob esile või surub tagaplaanile kasvukeskkond. Või lausa, nagu ütleb Annist: "Välimuse põhjal inimese intellektuaalsete võimete ja inimgruppide potentsiaali üle otsustamine on nüüdseks leidnud oma õige kohta teaduse asemel piinlike sotsiaalsete faux pas'de hulgas.". Igatahes kindlasti lugemist väärt artikkel - rääkimata muidugi juba käsitletavast teosest endast.
Muusikakülgi ma inimesena, kellele elevant varases lapsepõlves tõsiselt kõrva peale astus, tavaliselt ei loe, aga seekord jäi seal silma Fischeri Saale lugu Türi kevadfestivalist, eriti selle avalause "Tallinnast ja Paidest tulevate teede ristumiskohas Türil seisab kultuurimaja". Mis ei ole muidugi üldse vale, sest tänavad kannavad tõepoolest vastavalt Tallinna ja Paide nime (ning kultuurimajagi asub enam-vähem nende ristumiskohas, küll teest eemal pargisügavuses), aga kõlas ometi naljakalt, kuidas ütelda, rohkem Tallinna-inimesele kohaselt. Sest too Tallinna tänav viib muidugi lõpuks ka Tallinnasse, küll üle Rapla, aga samamoodi viib Tallinnasse ka Paide tänav (ehkki seda mööda saab muidugi ka Rakverre ja kaugemale või Tartusse ja kaugemale samuti). Ja noh, jäi silma teinegi, juba selgelt pisike ebatäpsus lausejupis "Türi gümnaasiumi 1923. aastal ehitatud algklassimaja saalis" - see on tänapäevase nimega Türi põhikool ja õige aasta peaks olema 1924 (nii väidavad nad vähemalt ise oma saidil ja seda teavet leiab ka mujalt). Aga küllap tuleb pigem tänulik olla, et Sirp on nii palju ruumi sellele loole eraldanud, sest Türi, nagu paljud Eesti väiksemat sorti linnad, jõuab nii-ütelda meediapüünele haruharva, üldjuhul vaid lillelaada, kevadpealinna ja kuritegude kujul - isegi kui renoveeritud kultuurimaja on mõne aastaga suutnud end vististi täiesti kehtestada korraliku üritustepaigana.
Kändleri Tiit, kes tasapisi on vaat et Sirbi püsiautoriks kujunenud, oli oma tavapärases headuses võtnud ette vana vürsti Volkonski hiljaaegu eesti keelde jõudnud mälestusteraamatu, mis mulgi lugemisjärjekorras seisab. Ja leidnud sellest - oma suurepäraste (uus)keelendite kõrval, nagu näiteks "stalinivahetuse aja paiku" - mitmeid huvitavaid seiku, millest üks on nii tore, et väärib siingi osutamist:
Veel ühest teosest või õieti lausa teostetsüklist, mis mul samuti lugemisvirnas ootamas - ja sedapuhku suhteliselt eesotsas, osaliselt ka seepärast, et mul on õnn pidada ennast lausa nende tõlkija, keda ma väga austan, tuttavaks -, kirjutas Liivaku Lembit. Kirjutas küll suhteliselt negatiivses võtmes ja usutavasti õigusega: tänapäeval on miskipärast (nojah, ilmselgelt nii autorite kui eriti kirjastajate sügaval tahtmisel) kombeks vähegi heale raamatule kohe ruttu järg ja teine ja kolmaski kirjutada, ent pahatihti need järjed aina vajuvad ja vajuvad nigelamaks. Erandeid muidugi on ja loo autor viitab sellelegi, et Ruiz Zafón, kellest tema kirjutab, võib olla üks neist - et kuigi mitte kõik sarja senised osad pole võrdse häädusega, ei ole ükski neist nüüd ka otse ja päris kehv.
Unduski Maarja oli kirjutanud põneva loo ühest sellisest asjast, mille vastu on mul küll suur huvi ja aukartus ja imetlus, aga ometi pisut ambivalentne suhtumine - nimelt köitmisest. Korralikud ja meisterlikud köited on imeilusad vaadata ja käeski katsuda, samas ma lausa vihkan seda, kui juba ilmunud raamatuid, ajakirju või üldse mis tahes trükiseid nii-ütelda ümber köidetakse - asi peab ikka olema originaalne, nii palju kui vähegi saab olla (noh, loomulikult, kuskilt leitud lagunenud või poollagunenud teose võib ikka lasta ära köita, selge see). Ma olen ka ise mõelnud selle peale, et endalgi mõningaid üsna kehvas seisus raamatuid pisut kohendada, aga pole seni julgenud sellist asja ette võtta, kuigi nõnda-ütelda teoreetilist ettevalmistust olen isegi natuke teinud. Aga võib-olla kord ja kunagi saab see siiski teoks. Pisut hapu maigu tekitas loos olev tõdemus, et Eesti köitjate kutseoskused on suhteliselt kesised, aga eks sel ole muidugi põhjendus ka olemas - ehk nagu autor ütleb, "meie pole ikka veel Teise maailmasõja järgsest laastamistööst toibunud ei trükitehnilise baasi ega oskuslike meistrite osas", samal ajal kui artiklis jutuks olnud Saksa meistrid on saanud oma oskusi lihvida, tuleb välja, juba oma veerand tuhat aastat järjepanu.
Tavapärase ülevaate järjekordsest muinsuskaitse aastaraamatust oli seekord kirjutanud Orro Oliver. Mis oli ka tavapäraselt hea lugemine, seekord küll üdini asjalik ja ülevaatlik, ilma erilise kriitika või kiituseta raamatu enda aadressil, nagu mõned varasemad ülevaatajad on pidanud heaks teada anda.
Päris hea meenutus ka iseenda minevikust oli Soidro Mardi pilguheit veerand sajandi tagusesse Sirpi, õigemini küll lausa mitmesse numbrisse, ajendiks Muuli Kalle Postimehe veergudel ilmunud ajalookild. Mälu kipub vahel alt vedama: seda, et toonane Sirp oli 16-leheküljeline, ma mäletasin, aga et maksis teine 10 kopikat, oli võõras, oleks nagu arvanud, et oli vähem, pigem 8 kopikat. Aga küllap oli see nagu praegu, nii ka toona kenasti lehe peale trükitud, nii et vaevalt siin vaielda saab. Aga igatahes selline nostalgiline lugemine oli, tuletades meelde toda küll huvitavat ja juba tärkava lootusega, aga nii toona kui täna tagasi vaadates ikka veel täiesti masendavat aega.
Teaduskülgedel oli Oleski Peeter võtnud sõna ühe murettekitava nähtuse teemal, nimelt teaduse tegemine nõnda-ütelda mitteteadusasutustes, täpsemalt muuseumites. Tal on kindlasti õigus, et pahatihti ei vasta nood publikatsioonid muuseumite või teiste sarnaste arutuste aastaraamatutes ja muudes väljaannetes väga rangetele teaduslikkuse nõuetele, ometi on neis ohtralt väärt materjali (nagu ka koduloouurijate ja muude selliste "iseteadlaste" töödes), mis kipuvad täitsa tundmatuks jääma. Ma olen ka ise selliseid aastaraamatuid ja muid publikatsioone lapanud ning tihti leidnud sealt midagi, mis väärib tähelepanu. Aga jah, kuna neid ametliku teadusetegemise alla kuidagi liigitada ei taheta, siis olengi ma võib-olla Oleski kõrval kolmas inimene, kes mõnest sellisest uurimusest teab :-) Tegelikult muidugi leiab visa otsimisega siiski selliste tööde kohta andmeid, mõnes mõttes veel hullem on lugu hoopis nendega, mis jäävad Oleski visiirilt selles loos välja, näiteks mõnigi kord päris asjalike kooliuurimuste ja muu sellisega (kuigi on selge, et enamasti on nende teaduslik tähtsus tõepoolest kesine, kui mitte olematu, siis vahel satub nende sekkagi pärle, eriti just selliseid, kus on kasutatud kohalike elanike mälestusi ja muud sellist materjali, mida mujalt lihtsalt polegi saada). Aga eks see teaduse tegemine ning maailma ja kõige, mis selle sees ja ümber, uurimine ole juba tihtipeale üks tänamatu tegevus nagunii, rääkimata siis nöökimisest, mida tekitab too kurikuulus teadustöö klassifitseerimise süsteem.
Tänases lehes oli ja jälle oma tavapärases headuses sõna võtnud Turovski Aleksei, seekord ajakohaselt teemaks putukad-mutukad, kes jaanipäeva kandis eriti agaralt ringi sebivad. Seda kõike, mida ta seal kirjutab, ei ole võimalik siin ümber jutustada, aga lugeda oli neetult huvitav - kas või näiteks teada saada, et putukate sigimistuhin ja muud iseärasused köitsid autorit omal ajal sedavõrd, et see kippus ohustama juba isegi toonases ülikoolis erilise kaaluga partei ajaloo ja sotsialismi poliitökonoomia eksamite sooritamist -, nii et kahtlemata tasub see artikkel ette võtta.
Ja lõpetas numbri meeleolukalt Pälli Janika, kelle kinnitusel eesti keele ja meele püsimisega olla kõik suurepärases korras. Ah et miks ja kuidas? Väga lihtsalt:
Loetud: Sirp, 21.06.2013
Vaadatud: Baikonur (ETV), Üks (ETV2), Troonide mäng (Fox), Temnõi mir (PBK)
Tänane Sirp oli lugemisväärse poolest tavalisest tunduvalt kopsakam, millel oli muidugi ka oma kindel põhjus - on ju see ajaleht üks väheseid, kus seniajani rakendatakse kollektiivset suvepuhkust ja nii oligi enne pikemat pausi ka lehti ise paksem ning sisu mõnevõrra tuumakam.
Kuigi peatoimetaja veerg oli seekord lausa marutõbise koera vahutamise moodi, oli sama inimese tehtud intervjuu Madise Üllega Eesti põhiseaduse ümber ja üle päris huvitav lugeda, eriti just samuse põhiseaduse tõlgendamise osas. Näiteks mõte: ""Igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust. Õppekeele vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus" - kuidas siis saab vene koolid üle viia eestikeelsele õppele?" Ja veel mitmeid teisi küsimusi, mille puhul juristid ja mitte ainult nemad peavad tõenäoliselt kõvasti pead murdma, kuidas iseenesest õiged põhimõtted praktikas teostada. Intrigreeriv oli ka Madise mõte, et nõndanimetatud Euroopaga lõimumise teel on Eesti jõudnud nii kaugele, et edasised siinse otsustusõiguse loovutamised või kas või loovutamise soovid peaksid tema meelest nõudma üht kahest: rahvahääletusel põhiseaduse muutmist või liidust väljaastumist. Selliseid mõtteid ei kohta just iga päev, seda värskendavam oli neid nüüd lugeda.
Kui paari numbri eest tõi Kärneri Tiit oma avatud rahvusluse teemal kirjutatud artiklis toetuseks antropoloogia suurkuju Lévi-Straussi Claude'i, siis selles numbris oli otsekui vastukaaluks Annisti Aet kirjutanud Boase Franzist ja tema kuidagi tolle teemaga väga haakuvast raamatust "Primitiivne mõtlemine" (pun absolutely intended), mis nüüd ka eesti keelde jõudnud. (Ma lugesin seda kunagi väga ammu, kui mu inglise keele oskus oli alles lapsekingades, aga juba siis jättis see sügava mulje, nii palju kui ma muidugi aru sain - nii et küllap tasuks nüüd see eestikeelne tõlge vähemalt üle lugeda.) Eks muidugi Boas kirjutas oma sada aastat ja enamgi tagasi, mistõttu sealt võib leida ka Annisti osundatud rassi definitsiooni: "Seda peab mõistma bioloogilise üksusena kui ühistest esivanematest põlvnevat populatsiooni, mis tänu oma päritolule kannab kindlaid bioloogilisi tunnuseid." Toona oli moodne üleilmastumine, millega paratamatult on kaasnenud ka inimeste varasemast tunduvalt suurem segunemine, mõnes mõttes lausa ühtlustumine, alles lapsekingades. Õieti muidugi vaidlustab juba Boas ise tolle enda esitatud definitsiooni, kui kinnitab, et inimese välise tüübi määrab ennekõike teda ümbritsev keskkond, mitte "geneetika". Või nagu tänapäeval öeldaks, geenid annavad soodumuse, selle aga toob esile või surub tagaplaanile kasvukeskkond. Või lausa, nagu ütleb Annist: "Välimuse põhjal inimese intellektuaalsete võimete ja inimgruppide potentsiaali üle otsustamine on nüüdseks leidnud oma õige kohta teaduse asemel piinlike sotsiaalsete faux pas'de hulgas.". Igatahes kindlasti lugemist väärt artikkel - rääkimata muidugi juba käsitletavast teosest endast.
Muusikakülgi ma inimesena, kellele elevant varases lapsepõlves tõsiselt kõrva peale astus, tavaliselt ei loe, aga seekord jäi seal silma Fischeri Saale lugu Türi kevadfestivalist, eriti selle avalause "Tallinnast ja Paidest tulevate teede ristumiskohas Türil seisab kultuurimaja". Mis ei ole muidugi üldse vale, sest tänavad kannavad tõepoolest vastavalt Tallinna ja Paide nime (ning kultuurimajagi asub enam-vähem nende ristumiskohas, küll teest eemal pargisügavuses), aga kõlas ometi naljakalt, kuidas ütelda, rohkem Tallinna-inimesele kohaselt. Sest too Tallinna tänav viib muidugi lõpuks ka Tallinnasse, küll üle Rapla, aga samamoodi viib Tallinnasse ka Paide tänav (ehkki seda mööda saab muidugi ka Rakverre ja kaugemale või Tartusse ja kaugemale samuti). Ja noh, jäi silma teinegi, juba selgelt pisike ebatäpsus lausejupis "Türi gümnaasiumi 1923. aastal ehitatud algklassimaja saalis" - see on tänapäevase nimega Türi põhikool ja õige aasta peaks olema 1924 (nii väidavad nad vähemalt ise oma saidil ja seda teavet leiab ka mujalt). Aga küllap tuleb pigem tänulik olla, et Sirp on nii palju ruumi sellele loole eraldanud, sest Türi, nagu paljud Eesti väiksemat sorti linnad, jõuab nii-ütelda meediapüünele haruharva, üldjuhul vaid lillelaada, kevadpealinna ja kuritegude kujul - isegi kui renoveeritud kultuurimaja on mõne aastaga suutnud end vististi täiesti kehtestada korraliku üritustepaigana.
Kändleri Tiit, kes tasapisi on vaat et Sirbi püsiautoriks kujunenud, oli oma tavapärases headuses võtnud ette vana vürsti Volkonski hiljaaegu eesti keelde jõudnud mälestusteraamatu, mis mulgi lugemisjärjekorras seisab. Ja leidnud sellest - oma suurepäraste (uus)keelendite kõrval, nagu näiteks "stalinivahetuse aja paiku" - mitmeid huvitavaid seiku, millest üks on nii tore, et väärib siingi osutamist:
Üks stseenike: pagendatud oma Tambovi kubermangus asuvast Pavlovka mõisast, mille aiast pajatab Volkonski heldinumaltki kui Keila-Joa mõisapargist, sest ta ise oli siin kõik need puud ja põõsad, lilled ja libled istutanud ja hooldanud, ning saanud peavarju Borissoglebski maakonnalinnas ühe heategija juures, lakkamatute läbiotsimiste ja arreteerimiste taustal, kõmpis vürst ühel heal päeval sõjakomitee seltsimeeste ette ja ütles, et peab lugu oma korteriomanikest ja teab, et arreteerimised toimuvad ööseti, ent tahtmata peremehele tüli teha, tuli nüüd ise ja palub end lõpuks ometi arreteerida. Mokad jäidki bolševikel tölli.Kurveti-Käosaare Leena oli aga kirjutanud pikalt ja kaasaelamisega armsa kursaõe Paju Imbi raamatust "Soome lahe õed", mis paistab olevat päris tänuväärne materjal selles mõttes, et kui tavaliselt jäävad paljud raamatud üldse arvustamata ja meediapüünele jõudmata, siis selle kohta on mu meelest juba kirjutatud õige palju, vististi ka sellesama Sirbi veergudel. Filmi, millest samuti loos juttu, olen minagi näinud, aga vaat raamatu lugemiseni (taas, paraku) ei ole seni jõudnud, sestap oli huvitav teada saada nende sarnasustest ja erinevustest.
Veel ühest teosest või õieti lausa teostetsüklist, mis mul samuti lugemisvirnas ootamas - ja sedapuhku suhteliselt eesotsas, osaliselt ka seepärast, et mul on õnn pidada ennast lausa nende tõlkija, keda ma väga austan, tuttavaks -, kirjutas Liivaku Lembit. Kirjutas küll suhteliselt negatiivses võtmes ja usutavasti õigusega: tänapäeval on miskipärast (nojah, ilmselgelt nii autorite kui eriti kirjastajate sügaval tahtmisel) kombeks vähegi heale raamatule kohe ruttu järg ja teine ja kolmaski kirjutada, ent pahatihti need järjed aina vajuvad ja vajuvad nigelamaks. Erandeid muidugi on ja loo autor viitab sellelegi, et Ruiz Zafón, kellest tema kirjutab, võib olla üks neist - et kuigi mitte kõik sarja senised osad pole võrdse häädusega, ei ole ükski neist nüüd ka otse ja päris kehv.
Unduski Maarja oli kirjutanud põneva loo ühest sellisest asjast, mille vastu on mul küll suur huvi ja aukartus ja imetlus, aga ometi pisut ambivalentne suhtumine - nimelt köitmisest. Korralikud ja meisterlikud köited on imeilusad vaadata ja käeski katsuda, samas ma lausa vihkan seda, kui juba ilmunud raamatuid, ajakirju või üldse mis tahes trükiseid nii-ütelda ümber köidetakse - asi peab ikka olema originaalne, nii palju kui vähegi saab olla (noh, loomulikult, kuskilt leitud lagunenud või poollagunenud teose võib ikka lasta ära köita, selge see). Ma olen ka ise mõelnud selle peale, et endalgi mõningaid üsna kehvas seisus raamatuid pisut kohendada, aga pole seni julgenud sellist asja ette võtta, kuigi nõnda-ütelda teoreetilist ettevalmistust olen isegi natuke teinud. Aga võib-olla kord ja kunagi saab see siiski teoks. Pisut hapu maigu tekitas loos olev tõdemus, et Eesti köitjate kutseoskused on suhteliselt kesised, aga eks sel ole muidugi põhjendus ka olemas - ehk nagu autor ütleb, "meie pole ikka veel Teise maailmasõja järgsest laastamistööst toibunud ei trükitehnilise baasi ega oskuslike meistrite osas", samal ajal kui artiklis jutuks olnud Saksa meistrid on saanud oma oskusi lihvida, tuleb välja, juba oma veerand tuhat aastat järjepanu.
Tavapärase ülevaate järjekordsest muinsuskaitse aastaraamatust oli seekord kirjutanud Orro Oliver. Mis oli ka tavapäraselt hea lugemine, seekord küll üdini asjalik ja ülevaatlik, ilma erilise kriitika või kiituseta raamatu enda aadressil, nagu mõned varasemad ülevaatajad on pidanud heaks teada anda.
Päris hea meenutus ka iseenda minevikust oli Soidro Mardi pilguheit veerand sajandi tagusesse Sirpi, õigemini küll lausa mitmesse numbrisse, ajendiks Muuli Kalle Postimehe veergudel ilmunud ajalookild. Mälu kipub vahel alt vedama: seda, et toonane Sirp oli 16-leheküljeline, ma mäletasin, aga et maksis teine 10 kopikat, oli võõras, oleks nagu arvanud, et oli vähem, pigem 8 kopikat. Aga küllap oli see nagu praegu, nii ka toona kenasti lehe peale trükitud, nii et vaevalt siin vaielda saab. Aga igatahes selline nostalgiline lugemine oli, tuletades meelde toda küll huvitavat ja juba tärkava lootusega, aga nii toona kui täna tagasi vaadates ikka veel täiesti masendavat aega.
Teaduskülgedel oli Oleski Peeter võtnud sõna ühe murettekitava nähtuse teemal, nimelt teaduse tegemine nõnda-ütelda mitteteadusasutustes, täpsemalt muuseumites. Tal on kindlasti õigus, et pahatihti ei vasta nood publikatsioonid muuseumite või teiste sarnaste arutuste aastaraamatutes ja muudes väljaannetes väga rangetele teaduslikkuse nõuetele, ometi on neis ohtralt väärt materjali (nagu ka koduloouurijate ja muude selliste "iseteadlaste" töödes), mis kipuvad täitsa tundmatuks jääma. Ma olen ka ise selliseid aastaraamatuid ja muid publikatsioone lapanud ning tihti leidnud sealt midagi, mis väärib tähelepanu. Aga jah, kuna neid ametliku teadusetegemise alla kuidagi liigitada ei taheta, siis olengi ma võib-olla Oleski kõrval kolmas inimene, kes mõnest sellisest uurimusest teab :-) Tegelikult muidugi leiab visa otsimisega siiski selliste tööde kohta andmeid, mõnes mõttes veel hullem on lugu hoopis nendega, mis jäävad Oleski visiirilt selles loos välja, näiteks mõnigi kord päris asjalike kooliuurimuste ja muu sellisega (kuigi on selge, et enamasti on nende teaduslik tähtsus tõepoolest kesine, kui mitte olematu, siis vahel satub nende sekkagi pärle, eriti just selliseid, kus on kasutatud kohalike elanike mälestusi ja muud sellist materjali, mida mujalt lihtsalt polegi saada). Aga eks see teaduse tegemine ning maailma ja kõige, mis selle sees ja ümber, uurimine ole juba tihtipeale üks tänamatu tegevus nagunii, rääkimata siis nöökimisest, mida tekitab too kurikuulus teadustöö klassifitseerimise süsteem.
Tänases lehes oli ja jälle oma tavapärases headuses sõna võtnud Turovski Aleksei, seekord ajakohaselt teemaks putukad-mutukad, kes jaanipäeva kandis eriti agaralt ringi sebivad. Seda kõike, mida ta seal kirjutab, ei ole võimalik siin ümber jutustada, aga lugeda oli neetult huvitav - kas või näiteks teada saada, et putukate sigimistuhin ja muud iseärasused köitsid autorit omal ajal sedavõrd, et see kippus ohustama juba isegi toonases ülikoolis erilise kaaluga partei ajaloo ja sotsialismi poliitökonoomia eksamite sooritamist -, nii et kahtlemata tasub see artikkel ette võtta.
Ja lõpetas numbri meeleolukalt Pälli Janika, kelle kinnitusel eesti keele ja meele püsimisega olla kõik suurepärases korras. Ah et miks ja kuidas? Väga lihtsalt:
Minu usk eesti keele püsimajäämisse tuleneb Eesti Vabariigi põhiseaduse lugemisest. Selle hoolega viimistletud tekst näitab õnnestunud tasakaalu emakeelse iseolemise ja Euroopa kultuuritraditsiooni osa olemise vahel: võõrast päritolu sõnadest esinevad seal vaid hädavajalikud terminid ja needki on enamasti keeles kodunenud. Teadvustamisi või mitte, ent need laensõnad hoiavad meid ka Euroopa juurte küljes. Nende sõnade algupära viib meid ajaloos üle paari tuhande aasta tagasi ning toob põlluharijate ning suurepärase kammkeraamika tootjate kõrvale ka muistse kreeka teaduse ja kultuuri ning Rooma riikluse edasiviijadJa sellele järgnes nauditav ülevaade põhiseaduses leiduvatest antiikkeeltest laenatud sõnadest, vürtsitatud nii mõnegi hea kommentaariga. Näiteks lugu peaaegu juba lõpetav märkus: "Siiski, kui tahame kuuluda Euroopasse, siis kas ei kinnita eurokantseliit meie seost tänapäeva Euroopa kultuuriga paremini kui miski muu?"
Loetud: Sirp, 21.06.2013
Vaadatud: Baikonur (ETV), Üks (ETV2), Troonide mäng (Fox), Temnõi mir (PBK)
10.6.12
Laubased mõtted
Täieliselt töövaba ning puhtalt lusti, lõbu ja lillepidu pungil päev. Mis algas küll hirmus vara, ammu enne seda, kui mis tahes kuked ja koidud silma lahti teevad - et õigeks ajaks õigetes kohtades olla, tuli Tallinnast välja sõita juba pool üheksa hommikul ehk lausa südaöösel. Ma muidugi pingutasin, et natuke puhata, aga mis teha, uneaega jäi ikka vaid paari tunni jagu, eelkõige seepärast, et ma ei osanud õigesti kokku arvata, kui kaua võib tervelt kahe kirju koera junnikese valmistamine aega võtta.
Aga ega sellest vähesest magamisest polnud suurt midagi, sest hommik ise oli vähemalt ilus: pilves ja tibutas kenasti vihma. Tõsi, arvestades seda, et ees ootas selline suurüritus nagu suguvõsa kokkutulek, tõi see pähe tillukesed muremõtted, sest vihm on küll hea hingele, aga paha-paha eeldatavalt vabas õhus toimuvatele üritustele ... Selgus siiski, et täna oli tegu sellise kummalise nähtusega nagu linnavihm: sadas Tallinnas, sadas ka hiljem mõnel pool, aga ikka linna piires, mitte väljaspool :-)
Üsna tavapäraselt viis teekond kokkutulekule kõigepealt Türile, kus külastasime lähemate esivanemate haudu, et neilt paar tarbetut taimekest noppida ja küünlake süüdata. Samal surnuaial sai ka ära proovitud eelmise aasta mitte just kõige meeldivamaid kogemusi silmas pidades nädala eest hangitud sääsetõrjevahend nimetusega Myggstop Super (purgikese peal on küll teisigi sõnu, nii et ma pole kindel, kas see on just nimi, aga oletame, et on), sest vaevalt olin saanud haua juures peatuda ja kummarduda, kui need väikesed ja lendavad leidsid, et võiks olla mõttekas ette võtta tiheda aupärja punumine mu pea, käte ja muude rõivastuse alt väljaulatuvate kehaosade ümber. See tõrjevahend oli tõepoolest tõhus, aga paraku oli sellele jäetud märkimata üks oluline kasutamisjuhis: vahend peletab sööjaelajaid eemale maksimaalselt paarkümmend minutit, siis tuleb selle kihti naha peal uuendada.
Lisaks surnutele käisime Türil läbi ka elavate juurest ehk siis täpsemalt venna tädi juurest, kel umbes sel ajal sünnipäev. Ja veidi hiljem oligi aeg suunduda Türi keskväljakule, et seal veel osa sugulastega kokku saada ja siis alustada sõitu kokkutulekukohta Samlikule. Mis asus maanteed mööda sõites isegi kaugemal, kui ma oma mälestuste põhjal olin arvanud - lõppeks ju sisuliselt mu lapsepõlvekodu naaberküla. Teel õigesse kohta tegime ka paar lühikest peatust, et kaugemalt silmitseda mõningaid muid esivanemate elupaiku, vist oli ühes vanavanavanaema ja teises vanavanaema või umbes sama taseme esivanem, kuigi ma praegu päris kindel selles ei ole.
Samliku, nagu öeldud, on lapsepõlvest muidugi tuttav koht, aga kui ma järele mõtlesin, siis teisele poole jõge - ehk sellele poole, kust me täna lähenesime ja kus ka kokkutulek toimus ja kus õigupoolest ju küla asubki - ma vist kunagi ei jõudnudki, nii et meeles oli sellest vaid rippsild ja selle kõrval asuv vana maja, koolimaja. Eks rippsild oli väiksele keset metsa üles kasvanud poisile muidugi suur ilmaime, sestap see ongi nii hästi mällu sööbinud.
Too koolimaja on praegugi alles, kenasti üles vuntsitud ja matkamajaks muudetud. Meie kokkutulek toimus otse selle kõrval, kuhu ettevõtlikud sugulased on asutanud Nõmme puhkebaasi nimelise koha. Ka rippsild on täies ilus alles. Võtsime vennaga ette otseteekonna selle juurde läbi metsaräga ja muu sellise ning hoolimata silla otsa juures seisvast sildist, mis manitses matkamaja territooriumile astudes eelnevalt luba küsima, tegime siiski väikese jalutuskäigu üle silla ära, ilma et keegi oleks meid ära ajama tulnud. Kuidagi kangesti oli südames tahtmine panna jalg kas või korraks koduküla Põikva poolel maha :-) Siia ka üks puhkebaasi juurest võetud pilt, kus me seisame vennaga keset silda (mina vasakul).
Kokkutulek ise oli sel aastal mõnevõrra eriline. Varasematel kordadel on olnud tegu põhiliselt meie lähemate sugulastega, niinimetatud Vene suguvõsaga, aga seekord oli latt seatud kõrgemale ja alustatud juba palju kaugemalt, mis tähendas seda, et suguvõsa harusid oli märksa rohkem, lisaks veel Kohvid (kelle hulka kuulusid ka puhkebaasi peremees-perenaine ehk meie võõrustajad), Aasaveldid, Jaansonid, Jaanisted ja kes nad kõik on. Rahvast oli veidi üle 80 inimese, nii et natuke rohkem kui eelmisel aastal, aga siiski mitte üle mõistuse palju. Siiski oli tunda, et paljud polnud üksteist varem näinud: moodustusid teatavad rühmad, kes suhtlesid küll omavahel, aga mitte väga teistega. Aga küllap, kui ka järgmistel aastatel selliseid "laiendatud" suguvõsa kokktulekuid pidada, jäävad vähemalt näod meelde ja suhtleminegi muutub etemaks.
Ega kokkutulekust endast polegi palju rääkida, see oli ikka selline tavapärane suurüritus, kus vesteldakse palju, käiakse niisama ringi, uudistatakse, mängitakse, süüakse-juuakse, sõnaga tuntakse ennast päris vabalt. Ahjah, kui siiski veel midagi öelda, siis puhus Samlikul küll väga kena tuul, mis kahtlemata aitas kaasa sellele, et inimesed ei pidanud pidevalt nagu tuuleveskid kätega vehkides putukaid ja mutukaid, eriti neid verehimulisi, eemale peletama, aga teiselt poolt tekitas see tuul natuke probleeme, sest kõnelemine kõigile kokkutulnutele, mis sellisel üritusel ju ikka vajalik, ja üldse rohkema rahva ühte kohta organiseerimine olid sellevõrra raskema. Millest tekkis mõte, et järgmine aasta tuleks nähtavasti ruupor kaasa võtta - võib-olla on ilm ja kohtki sellised, et pole vajagi, aga tuulisema ilma või ka veidi laialivalguvama kokkutulekukoha (kas või selsamal puhkebaasil oli esikülje õu ja tagakülje jõeäär suhteliselt eraldatud) korral võib teist päris vaja olla.
Õige mitu tundi Samlikul möödusid kui linnutiivul ja siis oligi aeg tagasi või õigemini edasi sõita, veel täpsemalt Kunglasse. Ajalised piirid seadis vähemalt mulle ette soov vaadata jalgpalli EMi. Mida ma Kunglas ka rõõmuga tegin (sel ajal kui ema, kes seniajani ei ole suutnud taibata, nagu ta ise ütleb, milleks ometi paarkümmend meest nii kaua üht pisikest palli mööda väljakut taga ajab, suundus mõistetavalt kohe aega).
Juba esimene mäng Hollandi ja Taani vahel valmistas tubli üllatuse. Täiesti kindel favoriit oli Holland, kes läbis ju kvalifikatsiooni peaaegu veatult ja keda peeti veel vahetult enne EMi algust üheks esikoha peapretendendiks. Taani muidugi pole ka nõrk, aga see, et mäng lõppes 1:0 nende kasuks, tuli tõenäoliselt ikka tõsise üllatusena. Eks Holland võib ennast muidugi veel koguda ja näidata klassi, aga et alagrupi ülejäänud vastased on Saksamaa ja Portugal, siis lihtne neil see nüüd küll olema ei saa.
Teine mäng Saksamaa ja Portugali vahel oli suhteliselt oodatuma tulemusega 1:0 Saksamaa kasuks. Lihtne see neil muidugi polnud ja mul kui Saksamaa poolehoidjal oli närveldamist mängu ajal omajagu, aga pingutustega suutsid nad siiski Portugali tegevuse halvata ja ehkki nad ei suutnud end nii hästi maksma panna, kui oleks tahtnud näha, tuli Gomezi värav siiski oodatult.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: jalgpalli EM: Holland-Taani (ETV), jalgpalli EM: Saksamaa-Portugal (ETV)
Ilmunud tõlked: Abel Polese: pilk Teherani näokatte taha (Postimees, 09.09.2012)
Aga ega sellest vähesest magamisest polnud suurt midagi, sest hommik ise oli vähemalt ilus: pilves ja tibutas kenasti vihma. Tõsi, arvestades seda, et ees ootas selline suurüritus nagu suguvõsa kokkutulek, tõi see pähe tillukesed muremõtted, sest vihm on küll hea hingele, aga paha-paha eeldatavalt vabas õhus toimuvatele üritustele ... Selgus siiski, et täna oli tegu sellise kummalise nähtusega nagu linnavihm: sadas Tallinnas, sadas ka hiljem mõnel pool, aga ikka linna piires, mitte väljaspool :-)
Üsna tavapäraselt viis teekond kokkutulekule kõigepealt Türile, kus külastasime lähemate esivanemate haudu, et neilt paar tarbetut taimekest noppida ja küünlake süüdata. Samal surnuaial sai ka ära proovitud eelmise aasta mitte just kõige meeldivamaid kogemusi silmas pidades nädala eest hangitud sääsetõrjevahend nimetusega Myggstop Super (purgikese peal on küll teisigi sõnu, nii et ma pole kindel, kas see on just nimi, aga oletame, et on), sest vaevalt olin saanud haua juures peatuda ja kummarduda, kui need väikesed ja lendavad leidsid, et võiks olla mõttekas ette võtta tiheda aupärja punumine mu pea, käte ja muude rõivastuse alt väljaulatuvate kehaosade ümber. See tõrjevahend oli tõepoolest tõhus, aga paraku oli sellele jäetud märkimata üks oluline kasutamisjuhis: vahend peletab sööjaelajaid eemale maksimaalselt paarkümmend minutit, siis tuleb selle kihti naha peal uuendada.
Lisaks surnutele käisime Türil läbi ka elavate juurest ehk siis täpsemalt venna tädi juurest, kel umbes sel ajal sünnipäev. Ja veidi hiljem oligi aeg suunduda Türi keskväljakule, et seal veel osa sugulastega kokku saada ja siis alustada sõitu kokkutulekukohta Samlikule. Mis asus maanteed mööda sõites isegi kaugemal, kui ma oma mälestuste põhjal olin arvanud - lõppeks ju sisuliselt mu lapsepõlvekodu naaberküla. Teel õigesse kohta tegime ka paar lühikest peatust, et kaugemalt silmitseda mõningaid muid esivanemate elupaiku, vist oli ühes vanavanavanaema ja teises vanavanaema või umbes sama taseme esivanem, kuigi ma praegu päris kindel selles ei ole.
Samliku, nagu öeldud, on lapsepõlvest muidugi tuttav koht, aga kui ma järele mõtlesin, siis teisele poole jõge - ehk sellele poole, kust me täna lähenesime ja kus ka kokkutulek toimus ja kus õigupoolest ju küla asubki - ma vist kunagi ei jõudnudki, nii et meeles oli sellest vaid rippsild ja selle kõrval asuv vana maja, koolimaja. Eks rippsild oli väiksele keset metsa üles kasvanud poisile muidugi suur ilmaime, sestap see ongi nii hästi mällu sööbinud.
Too koolimaja on praegugi alles, kenasti üles vuntsitud ja matkamajaks muudetud. Meie kokkutulek toimus otse selle kõrval, kuhu ettevõtlikud sugulased on asutanud Nõmme puhkebaasi nimelise koha. Ka rippsild on täies ilus alles. Võtsime vennaga ette otseteekonna selle juurde läbi metsaräga ja muu sellise ning hoolimata silla otsa juures seisvast sildist, mis manitses matkamaja territooriumile astudes eelnevalt luba küsima, tegime siiski väikese jalutuskäigu üle silla ära, ilma et keegi oleks meid ära ajama tulnud. Kuidagi kangesti oli südames tahtmine panna jalg kas või korraks koduküla Põikva poolel maha :-) Siia ka üks puhkebaasi juurest võetud pilt, kus me seisame vennaga keset silda (mina vasakul).
Kokkutulek ise oli sel aastal mõnevõrra eriline. Varasematel kordadel on olnud tegu põhiliselt meie lähemate sugulastega, niinimetatud Vene suguvõsaga, aga seekord oli latt seatud kõrgemale ja alustatud juba palju kaugemalt, mis tähendas seda, et suguvõsa harusid oli märksa rohkem, lisaks veel Kohvid (kelle hulka kuulusid ka puhkebaasi peremees-perenaine ehk meie võõrustajad), Aasaveldid, Jaansonid, Jaanisted ja kes nad kõik on. Rahvast oli veidi üle 80 inimese, nii et natuke rohkem kui eelmisel aastal, aga siiski mitte üle mõistuse palju. Siiski oli tunda, et paljud polnud üksteist varem näinud: moodustusid teatavad rühmad, kes suhtlesid küll omavahel, aga mitte väga teistega. Aga küllap, kui ka järgmistel aastatel selliseid "laiendatud" suguvõsa kokktulekuid pidada, jäävad vähemalt näod meelde ja suhtleminegi muutub etemaks.
Ega kokkutulekust endast polegi palju rääkida, see oli ikka selline tavapärane suurüritus, kus vesteldakse palju, käiakse niisama ringi, uudistatakse, mängitakse, süüakse-juuakse, sõnaga tuntakse ennast päris vabalt. Ahjah, kui siiski veel midagi öelda, siis puhus Samlikul küll väga kena tuul, mis kahtlemata aitas kaasa sellele, et inimesed ei pidanud pidevalt nagu tuuleveskid kätega vehkides putukaid ja mutukaid, eriti neid verehimulisi, eemale peletama, aga teiselt poolt tekitas see tuul natuke probleeme, sest kõnelemine kõigile kokkutulnutele, mis sellisel üritusel ju ikka vajalik, ja üldse rohkema rahva ühte kohta organiseerimine olid sellevõrra raskema. Millest tekkis mõte, et järgmine aasta tuleks nähtavasti ruupor kaasa võtta - võib-olla on ilm ja kohtki sellised, et pole vajagi, aga tuulisema ilma või ka veidi laialivalguvama kokkutulekukoha (kas või selsamal puhkebaasil oli esikülje õu ja tagakülje jõeäär suhteliselt eraldatud) korral võib teist päris vaja olla.
Õige mitu tundi Samlikul möödusid kui linnutiivul ja siis oligi aeg tagasi või õigemini edasi sõita, veel täpsemalt Kunglasse. Ajalised piirid seadis vähemalt mulle ette soov vaadata jalgpalli EMi. Mida ma Kunglas ka rõõmuga tegin (sel ajal kui ema, kes seniajani ei ole suutnud taibata, nagu ta ise ütleb, milleks ometi paarkümmend meest nii kaua üht pisikest palli mööda väljakut taga ajab, suundus mõistetavalt kohe aega).
Juba esimene mäng Hollandi ja Taani vahel valmistas tubli üllatuse. Täiesti kindel favoriit oli Holland, kes läbis ju kvalifikatsiooni peaaegu veatult ja keda peeti veel vahetult enne EMi algust üheks esikoha peapretendendiks. Taani muidugi pole ka nõrk, aga see, et mäng lõppes 1:0 nende kasuks, tuli tõenäoliselt ikka tõsise üllatusena. Eks Holland võib ennast muidugi veel koguda ja näidata klassi, aga et alagrupi ülejäänud vastased on Saksamaa ja Portugal, siis lihtne neil see nüüd küll olema ei saa.
Teine mäng Saksamaa ja Portugali vahel oli suhteliselt oodatuma tulemusega 1:0 Saksamaa kasuks. Lihtne see neil muidugi polnud ja mul kui Saksamaa poolehoidjal oli närveldamist mängu ajal omajagu, aga pingutustega suutsid nad siiski Portugali tegevuse halvata ja ehkki nad ei suutnud end nii hästi maksma panna, kui oleks tahtnud näha, tuli Gomezi värav siiski oodatult.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: jalgpalli EM: Holland-Taani (ETV), jalgpalli EM: Saksamaa-Portugal (ETV)
Ilmunud tõlked: Abel Polese: pilk Teherani näokatte taha (Postimees, 09.09.2012)
22.2.11
Esmabased mõtted
Tavaline esmaspäev, see tähendab tarkvara tõlkimise päev. Möödus see taas puhtalt KDE tähe all ja kulges suhteliselt edukalt, ehkki mingeid konkreetseid saavutusi välja tuua ei saa: lisaks mõne lisandunud stringi õiendamisele stabiilses harus edenes natuke arendusharu kasutajaliidese ja samamoodi natuke arendusharu dokumentatsiooni osa.
Küll väikese hilinemisega, aga siiski vaatasin täna ära Tallinna TV-s näidatava mälumängu "Kes seljatab Tallinna" ning lausa südame tegi soojaks, et seal võistlustulle astunud Türi esindus näitas ennast nii heast küljest, et võitis kindlalt vooru. Eks sellele aitas muidugi kaasa ka see, et neil oli välja panna väga tugev mälumängija Särgava Alar. Igal juhul kodukandi võistkonna võit rõõmustas tõsiselt.
Täna jõudis taas mõningate sekeldustega (mõnes andmebaasis on endiselt sees tänava vana nimi, aga et see on juba kaks (või lausa kolm?) aastat tagasi ära muudetud, siis navidest, mis tasapisi on samuti uuenenud, enam suurt kasu ei ole...) ukse taha postikuller, kaasas järgnev raamat:
Huvitav, kuidas nad selle tempoga küll 2014. aastaks oma 22+2 köitega valmis jõuavad? Nojah, ütleme nii, et lootus sureb viimasena... Paki vahel oli aga ühe peatselt ilmuva teose reklaam, mis äratas päris huvi: mingi uus (üld)ajalookäsitlus vähemalt laiemalt ajaloospetsialistina seni tundmatu Vaiksoo Rauli sulest. Kirjeldus vähemalt oli üpris lubav, eks näeb, kui raamat ise lõpuks välja tuleb.
Sattusin lugema Applebaumi Anne'i sulest praeguste Põhja-Aafrika-Lähis-Ida rahutuste kommentaari, milles ta ilmselt üsna õigustatult võrdleb neid mitte niivõrd 1989. aastaga, nagu seda viimastel nädalatel on sageli kiputud tegema (ja mis ka minus sellist ebalust tekitas - midagi oleks nagu valesti -, aga paraku pole olnud kuigi palju mahti nende üle pikemalt mõelda, seda enam, et sündmused on ikka veel aktiivselt käimas, nagu kuulsa doominoteooria kohaselt ühest riigist teise liikumas, nii et ehk isegi revolutsiooni nimetust on veel veidi ennatlik pruukida), kuivõrd pigem 1848. aastaga. Kas see nüüd just kõige õigem võrdlus on, võib usutavasti vaielda, aga need jooned, millele ta osutab, on muidugi sarnased küll. Kuigi ta ei jäta ka mainimata, et teleri ja kirjapandu vahendusel saadud pilt on paratamatult puudulik. Nii et võimalik, et selliste hinnangute ja võrdluste esitamisega tasub mõnevõrra oodata - lõppeks pidi ka 1848. aastast veidi mööda saama, enne kui võis (tagantjärgi tarkusena, nagu ikka) öelda, et tegemist oli revolutsiooniaastaga (isegi 1989. aasta puhul valitses tükk aega kerge kõhklus, milleks neid sündmusi õieti pidada, kuigi tollal sattus enamik sündmusi nii kitsasse ajavahemikku, et seda hinnangut oli hõlpsam üsna kiiresti anda).
Keeletoimetuse blogist võis lugeda jätkulugu sellele, kuidas tuleks õieti ja õigesti kirjutada eurot. Komaga eurode ja sentide eraldamine tundub vähemalt mulle kindlasti loomulikum, kuigi nojah, väga suurt vahet ju ei ole. Aga kui standard ka nii ütleb, siis tuleb see teatavaks võtta. Vaatasin üle ka selle, kuidas on KDE-s, ja seal paistab praegu vaikimisi olevat eraldajaks punkt. Nähtavasti tuleb siis ka seal muudatus sisse viia.
Loetud: B. Lee Whorf, Keel, mõtlemine ning tegelikkus
Vaadatud: Kes seljatab Tallinna (Tallinna TV), Ajavaod. Eesti Edison (ETV), 100 sekundit (TV3), Välisilm (ETV), Fringe (Pro7)
Ilmunud tõlked: D. Mogahed: Miks "sõjakas islam" on ohtlik müüt (Postimees, 21.02.2011)
Tarkvaratõlked:
KDE stabiilne haru
KDE arendusharu kasutajaliides
KDE arendusharu dokumentatsioon
Küll väikese hilinemisega, aga siiski vaatasin täna ära Tallinna TV-s näidatava mälumängu "Kes seljatab Tallinna" ning lausa südame tegi soojaks, et seal võistlustulle astunud Türi esindus näitas ennast nii heast küljest, et võitis kindlalt vooru. Eks sellele aitas muidugi kaasa ka see, et neil oli välja panna väga tugev mälumängija Särgava Alar. Igal juhul kodukandi võistkonna võit rõõmustas tõsiselt.
Täna jõudis taas mõningate sekeldustega (mõnes andmebaasis on endiselt sees tänava vana nimi, aga et see on juba kaks (või lausa kolm?) aastat tagasi ära muudetud, siis navidest, mis tasapisi on samuti uuenenud, enam suurt kasu ei ole...) ukse taha postikuller, kaasas järgnev raamat:
Huvitav, kuidas nad selle tempoga küll 2014. aastaks oma 22+2 köitega valmis jõuavad? Nojah, ütleme nii, et lootus sureb viimasena... Paki vahel oli aga ühe peatselt ilmuva teose reklaam, mis äratas päris huvi: mingi uus (üld)ajalookäsitlus vähemalt laiemalt ajaloospetsialistina seni tundmatu Vaiksoo Rauli sulest. Kirjeldus vähemalt oli üpris lubav, eks näeb, kui raamat ise lõpuks välja tuleb.
Sattusin lugema Applebaumi Anne'i sulest praeguste Põhja-Aafrika-Lähis-Ida rahutuste kommentaari, milles ta ilmselt üsna õigustatult võrdleb neid mitte niivõrd 1989. aastaga, nagu seda viimastel nädalatel on sageli kiputud tegema (ja mis ka minus sellist ebalust tekitas - midagi oleks nagu valesti -, aga paraku pole olnud kuigi palju mahti nende üle pikemalt mõelda, seda enam, et sündmused on ikka veel aktiivselt käimas, nagu kuulsa doominoteooria kohaselt ühest riigist teise liikumas, nii et ehk isegi revolutsiooni nimetust on veel veidi ennatlik pruukida), kuivõrd pigem 1848. aastaga. Kas see nüüd just kõige õigem võrdlus on, võib usutavasti vaielda, aga need jooned, millele ta osutab, on muidugi sarnased küll. Kuigi ta ei jäta ka mainimata, et teleri ja kirjapandu vahendusel saadud pilt on paratamatult puudulik. Nii et võimalik, et selliste hinnangute ja võrdluste esitamisega tasub mõnevõrra oodata - lõppeks pidi ka 1848. aastast veidi mööda saama, enne kui võis (tagantjärgi tarkusena, nagu ikka) öelda, et tegemist oli revolutsiooniaastaga (isegi 1989. aasta puhul valitses tükk aega kerge kõhklus, milleks neid sündmusi õieti pidada, kuigi tollal sattus enamik sündmusi nii kitsasse ajavahemikku, et seda hinnangut oli hõlpsam üsna kiiresti anda).
Keeletoimetuse blogist võis lugeda jätkulugu sellele, kuidas tuleks õieti ja õigesti kirjutada eurot. Komaga eurode ja sentide eraldamine tundub vähemalt mulle kindlasti loomulikum, kuigi nojah, väga suurt vahet ju ei ole. Aga kui standard ka nii ütleb, siis tuleb see teatavaks võtta. Vaatasin üle ka selle, kuidas on KDE-s, ja seal paistab praegu vaikimisi olevat eraldajaks punkt. Nähtavasti tuleb siis ka seal muudatus sisse viia.
Loetud: B. Lee Whorf, Keel, mõtlemine ning tegelikkus
Vaadatud: Kes seljatab Tallinna (Tallinna TV), Ajavaod. Eesti Edison (ETV), 100 sekundit (TV3), Välisilm (ETV), Fringe (Pro7)
Ilmunud tõlked: D. Mogahed: Miks "sõjakas islam" on ohtlik müüt (Postimees, 21.02.2011)
Tarkvaratõlked:
KDE stabiilne haru
KDE arendusharu kasutajaliides
KDE arendusharu dokumentatsioon
31.12.10
Kolmabased mõtted
Täiesti tavaline ebatavaline päev, kus kõik asjad olid teisiti kui tavaliselt :-) Alates juba sellest, et pidin täna ärkama kella 9 paiku, mis teisisõnu tähendas musugusele vanainimesele kohatult pisikest uneaega. Aga et ees ootas ringsõit mööda Eestimaa lumekauneid kohti, mis pidi tipnema jõulu ja aastavahetuse segapidusöögiga venna juures, siis vääris see väike unevajak küünlaid või vähemalt LED-lampe.
Esimeses joones viis teekond koos ema ja ta poiss-sõbrast sohvriga Türile, mööda kenasti poollumevaba otseteed üle Rapla. Kui jätta kõrvale teekonna jooksul aina paksemat ilmet võttev lumikate, siis ainuke tähelepanuväärne vahejuhtum oligi Rapla kandis, kus järsku hakkas masin hüplema, karglema ja lainemata - sellest selgus ka, miks oli suvel olnud vaja kohe pikalt seal teetöid teha: ilmselt mõeldigi talve peale ja selle peale, et üksluine valge maastik uinutab autojuhte, ning siis viimistleti hoolikalt teekatet, et see ikka autojuhid ning ka teised liikursõidukites olijad kenasti ärkvel hoiaks (sest mitte kõigil pole ju ristsõnu, mille lahendamine mind selle teekonna vältel üleval hoidis ja millest ei suutnud mind rohkem kui hetkeks eemale kiskuda ka Rapla imetabaste teemeistrite loomepuhangu nautimine).
Türile jõudes väisasime kõigepealt, nagu kord ja kohus ette näeb, mõistagi surnuid. Teated Türi mattumisest lume alla vastasid täielikult tõele, võib-olla päris meetrini surnuaias lumi ei ulatunud, aga igal juhul oli teda palju ja paraku polnud selle eemaldamiseks ning vajalike haudadeni pääsemiseks muud vahendit kui tavaline kitsas labidas. Aga küünlad, lilled ja muud asjad, mida lahkunud nii kangesti igatsevad, et pidevalt elavaid neid enda juurde tooma kannustavad, said igatahes oma kohale.
Veidi aega Türil tädi juures veetnud ning ta autosse ära mahutanud, algaski sõit Tartu/Kungla suunas. Kunglas oli juhtunud tõeline järeljõuluime: kui veel eile olevat seal vesi olnud tavapäraselt kinni külmunud, siis täna voolas see väga kenasti. Nojah, tõsi küll, miskipärast ainult kraanist, mitte näiteks WC-s, aga et viimase kasutamine kanalisatsioonihädade tõttu on nagunii problemaatiline, siis see ei häirinud. Aga selleks, et vuliseva veeni jõuda, tuli ka seal mehemoodi kühveldada (tagantjärele nägin Facebookis üht pilti Jaapanist, kus oli veidi suuremas skaalas tehtud midagi samasugust, nagu me tegime Kunglas...)
Õhtupoolik venna juures möödus niisiis suure söömise ja joomise (mis kindlasti kulus ära, sest jõulusöömaajast on ju juba mitu päeva möödas ja aastalõpuorgia alles ees, aga imene tahab ju vahepeal lukulluslikult prassida...), igasugu kingituste jagamise ja saamise ning muidugi minu jaoks peamise elik saunaskäigu saatel - kui rohkem ei peaks õnnestuma, siis see kord või paar venna sauna kasutada kuulub kindlasti aasta tipphetkede hulka. Ja nii kaduski pikk päevatee öhe...
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Aastalõpu intervjuu peaministriga (ETV), Teadmata kadunud (Kanal2)
Ilmunud tõlked: Abdul Turay: head lekked (Postimees, 29.12.2010)
Esimeses joones viis teekond koos ema ja ta poiss-sõbrast sohvriga Türile, mööda kenasti poollumevaba otseteed üle Rapla. Kui jätta kõrvale teekonna jooksul aina paksemat ilmet võttev lumikate, siis ainuke tähelepanuväärne vahejuhtum oligi Rapla kandis, kus järsku hakkas masin hüplema, karglema ja lainemata - sellest selgus ka, miks oli suvel olnud vaja kohe pikalt seal teetöid teha: ilmselt mõeldigi talve peale ja selle peale, et üksluine valge maastik uinutab autojuhte, ning siis viimistleti hoolikalt teekatet, et see ikka autojuhid ning ka teised liikursõidukites olijad kenasti ärkvel hoiaks (sest mitte kõigil pole ju ristsõnu, mille lahendamine mind selle teekonna vältel üleval hoidis ja millest ei suutnud mind rohkem kui hetkeks eemale kiskuda ka Rapla imetabaste teemeistrite loomepuhangu nautimine).
Türile jõudes väisasime kõigepealt, nagu kord ja kohus ette näeb, mõistagi surnuid. Teated Türi mattumisest lume alla vastasid täielikult tõele, võib-olla päris meetrini surnuaias lumi ei ulatunud, aga igal juhul oli teda palju ja paraku polnud selle eemaldamiseks ning vajalike haudadeni pääsemiseks muud vahendit kui tavaline kitsas labidas. Aga küünlad, lilled ja muud asjad, mida lahkunud nii kangesti igatsevad, et pidevalt elavaid neid enda juurde tooma kannustavad, said igatahes oma kohale.
Veidi aega Türil tädi juures veetnud ning ta autosse ära mahutanud, algaski sõit Tartu/Kungla suunas. Kunglas oli juhtunud tõeline järeljõuluime: kui veel eile olevat seal vesi olnud tavapäraselt kinni külmunud, siis täna voolas see väga kenasti. Nojah, tõsi küll, miskipärast ainult kraanist, mitte näiteks WC-s, aga et viimase kasutamine kanalisatsioonihädade tõttu on nagunii problemaatiline, siis see ei häirinud. Aga selleks, et vuliseva veeni jõuda, tuli ka seal mehemoodi kühveldada (tagantjärele nägin Facebookis üht pilti Jaapanist, kus oli veidi suuremas skaalas tehtud midagi samasugust, nagu me tegime Kunglas...)
Õhtupoolik venna juures möödus niisiis suure söömise ja joomise (mis kindlasti kulus ära, sest jõulusöömaajast on ju juba mitu päeva möödas ja aastalõpuorgia alles ees, aga imene tahab ju vahepeal lukulluslikult prassida...), igasugu kingituste jagamise ja saamise ning muidugi minu jaoks peamise elik saunaskäigu saatel - kui rohkem ei peaks õnnestuma, siis see kord või paar venna sauna kasutada kuulub kindlasti aasta tipphetkede hulka. Ja nii kaduski pikk päevatee öhe...
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Aastalõpu intervjuu peaministriga (ETV), Teadmata kadunud (Kanal2)
Ilmunud tõlked: Abdul Turay: head lekked (Postimees, 29.12.2010)
1.10.10
Neljabased mõtted
Valdavalt tavaline tööpäev, mida lühendasid kaks väljaskäiku. Esimene oli selline tagasihoidlik, pisike tatsamine kodu kõrval asuvasse poodi ja tagasi toiduvarude täiendamise eesmärgil. Teine seevastu oli mõnevõrra pikemja viis juba päris linna, kus usinate inimeste eestvedamisel tähistati nähtavasti esimest korda Eestis ülemaailmset tõlkijate päeva pisikese juturingiga Solarise Apollos. Kolm esikõnelejast naisterahvast ajasid päris mõnusat ja mõistlikku juttu tõlkimisest, selle raskustest ja meeldivustest. Huvilisi oli kohale ilmunud ehk nii paarikümne ringis, mis ilmselt on suhteliselt palju sellise ürituse kohta, millel ei osale mõnda esitlusaldist prominenti... Isegi suhteliselt palju küsimusi esitati, peamiselt hoolitses nende eest väsimatu Juku-Kalle. Aeglaselt ja nautlevalt juues kahe kohvi pikkune üritus oli igatahes päris vahva - tõlkijate päev ja selle üritused ongi ilmselt ongi sellised, kus kisakoori ja massiüritusi suurt loota pole (kuigi ma ei imestaks ka, kui mõne entusiasti algatusel näiteks järgmine aasta sel päeval mõni vabaõhuüritus korraldataks, umbes selline luulelugemise maraton näituseks, nagu sel kevadel näha ja kuulda võis), vaid parimal juhul ehk korraks kabinetivaikusest nina välja pistnud asiste tõlkijate vaikselt vulisevat vestlemist...
Üks huvitav mõte jäi sellelt ürituselt pähe kõlama, nimelt arutamine küsimuse üle, kas ei peaks näiteks naised tõlkima naiste kirjutatud asju ja vastavalt mehed meeste omi. Poodiumil olnud tõlkijad olid üsna üksmeelsed, et sellist vahet ei ole õieti olemas ja ehkki naisterahvad, tunnistasid nad, et on päris vähe naiste kirjutatud teoseid tõlkinud. Samas turgatas mulle hiljem pähe, et nad kõik on siiski eelkõige ilukirjanduse tõlkijad (see ehk oli ka selle ürituse ainuke puudujääk, et mitteilukirjanduse tõlkijaid poodiumil ei olnud - aga lõppeks oli see ka esimene selline üritus ega kahandanud tegelikult sugugi ettevõtmise väärtust), mis väga üldiselt ja väga laia lauaga lüües on tunduvalt emotsionaalsem ja seega vähemalt klišee kohaselt naiselikum kui aime- või üldse mitteilukirjandus. Kuigi samas võib kindlasti kohe paljude käte pöialdel üles lugeda naisi, kes tõlgivad ka muud kui ilukirjandust (ning mõistagi ka vastupidi mehi, kes tõlgivad ilukirjandust ja ilmselt isegi mehi, kes tõlgivad naiste kirjutatud ilukirjandust :-) ). Aga noh, ilmselt teatud määral soorollid, nii palju kui neid üldse olemas on, ikka määravad ka tõlkija eelistusi: tõenäoliselt on üpris vähe naisi, kes tõlgiksid või kirjutaksid midagi masinaehitusest, ja samavõrra vähe mehi, keda siiralt ja tõsiselt köidaks heegeldamine või feministlikud (naise)kujunemislood...
Tõlkijate päevaga seoses oli Maalehe väsimatu kaasautor, samuti tõlkijast Soomre Mati pannud kirja mõned huvitavad killud nii tõlkijate kaitsepühakust Hieronymusest kui ka tõlkimisest laiemalt.
Samuti otsekui selle päevaga seotult andsid Lõuna-Aafrika tarkvaratõlkijad teada, et neil on valminud käsiraamat vaba tarkvara tõlkijatele. Heitsin sellele (täpsem viide on sealsamas osutatud tekstis) põgusa pilgu peale, tundus päris huvitav ja mitme- või paljukülgne olevat - ei jäänud küll midagi sellist silma kiirel kaemisel, mida tingimata ise peaksin teada saama, aga kahtlemata neile, kes alles alustavad, võib ka taoline õppematerjal ära kuluda.
Kõik ei olnud tänasel päeval siiski nii roosiline: juba hommikul tekitas omajagu mõru maitset teade, et Tartu Ülikool paneb kinni oma Türi kolledži uksed. Nojah, usutavasti on see lisaks kulude kokkuhoiule põhjendatav ka praktiliselt (ülikooliasutused peaksid lisaks õppetööle ka teadustööga tegelema, aga Türi ei ole ilmselt just koht, kuhu perspektiivikad teadlased või veel vähem juba mainekad teadusinimesed innukalt suunduksid...), aga nii poolenisti türilasena tekitas see siiski sellise tühjusetunde, sest kindlasti kaob sellega linnakesest ära üksjagu elu ja vaimu. Kurb, väga kurb...
Loetud: Tehnikamaailm 10/2010
Vaadatud: Eestlane ja venelane (Kanal2), Ühikarotid (Kanal2)
Üks huvitav mõte jäi sellelt ürituselt pähe kõlama, nimelt arutamine küsimuse üle, kas ei peaks näiteks naised tõlkima naiste kirjutatud asju ja vastavalt mehed meeste omi. Poodiumil olnud tõlkijad olid üsna üksmeelsed, et sellist vahet ei ole õieti olemas ja ehkki naisterahvad, tunnistasid nad, et on päris vähe naiste kirjutatud teoseid tõlkinud. Samas turgatas mulle hiljem pähe, et nad kõik on siiski eelkõige ilukirjanduse tõlkijad (see ehk oli ka selle ürituse ainuke puudujääk, et mitteilukirjanduse tõlkijaid poodiumil ei olnud - aga lõppeks oli see ka esimene selline üritus ega kahandanud tegelikult sugugi ettevõtmise väärtust), mis väga üldiselt ja väga laia lauaga lüües on tunduvalt emotsionaalsem ja seega vähemalt klišee kohaselt naiselikum kui aime- või üldse mitteilukirjandus. Kuigi samas võib kindlasti kohe paljude käte pöialdel üles lugeda naisi, kes tõlgivad ka muud kui ilukirjandust (ning mõistagi ka vastupidi mehi, kes tõlgivad ilukirjandust ja ilmselt isegi mehi, kes tõlgivad naiste kirjutatud ilukirjandust :-) ). Aga noh, ilmselt teatud määral soorollid, nii palju kui neid üldse olemas on, ikka määravad ka tõlkija eelistusi: tõenäoliselt on üpris vähe naisi, kes tõlgiksid või kirjutaksid midagi masinaehitusest, ja samavõrra vähe mehi, keda siiralt ja tõsiselt köidaks heegeldamine või feministlikud (naise)kujunemislood...
Tõlkijate päevaga seoses oli Maalehe väsimatu kaasautor, samuti tõlkijast Soomre Mati pannud kirja mõned huvitavad killud nii tõlkijate kaitsepühakust Hieronymusest kui ka tõlkimisest laiemalt.
Samuti otsekui selle päevaga seotult andsid Lõuna-Aafrika tarkvaratõlkijad teada, et neil on valminud käsiraamat vaba tarkvara tõlkijatele. Heitsin sellele (täpsem viide on sealsamas osutatud tekstis) põgusa pilgu peale, tundus päris huvitav ja mitme- või paljukülgne olevat - ei jäänud küll midagi sellist silma kiirel kaemisel, mida tingimata ise peaksin teada saama, aga kahtlemata neile, kes alles alustavad, võib ka taoline õppematerjal ära kuluda.
Kõik ei olnud tänasel päeval siiski nii roosiline: juba hommikul tekitas omajagu mõru maitset teade, et Tartu Ülikool paneb kinni oma Türi kolledži uksed. Nojah, usutavasti on see lisaks kulude kokkuhoiule põhjendatav ka praktiliselt (ülikooliasutused peaksid lisaks õppetööle ka teadustööga tegelema, aga Türi ei ole ilmselt just koht, kuhu perspektiivikad teadlased või veel vähem juba mainekad teadusinimesed innukalt suunduksid...), aga nii poolenisti türilasena tekitas see siiski sellise tühjusetunde, sest kindlasti kaob sellega linnakesest ära üksjagu elu ja vaimu. Kurb, väga kurb...
Loetud: Tehnikamaailm 10/2010
Vaadatud: Eestlane ja venelane (Kanal2), Ühikarotid (Kanal2)
7.6.10
Laubased mõtted
Tänane päev oli väsitav, aga see-eest erutav ja põnev. Väsitav eelkõige seepärast, et algas vaid pärast paaritunnist uinakut varahommikul - või kui mu isikliku ajaarvamise ja magatud aja järgi võtta, suisa keskööl - sõiduga kaugele Eestimaa lõunaoosa suguvõsa kokkutulekule ning lõppes ehk küll veidi varem kui tavaliselt, aga siiski päris hilja.
Õieti esimene peatus teel kokkutulekule jäi Türile. Et väidetavalt olevat teetöödega Rapla linn maamunalt ära pühitud, siis valisime sõiduks Tartu maantee, mis oli meeldivalt tühi, kuid Mäo kandis käisid samuti teetööd ja seal polnud just lihtne ära tabada seda teeotsa, kust Türi poole ära keerata. Aga kohale me sinna igatahes jõudsime. Saabudes oli linna peal näha ringi tuiamas üksikuid rahvarõivastes tegelasi. Ma esialgu arvasin, et need on eelmisel nädalavahetusel peetud Järvamaa laulupeo osalised, kes zombidena veel ringi tatsavad, aga selgus, et Türile ühest suurest üritusest ei piisa ja täna oli kavas mingi segakooride vabariiklik laulupäev. Õnneks oli aeg veel varane ja me liikusime ka suhteliselt linna servas (selles, kus kindlasti mingeid suurüritusi ei peeta), nii pääsesime kenasti surnuaiale lahkunud esivanemaid mälestama. Olles korraks läbi hüpanud ka tädi poolt, kel samuti oli äsja sünnipäev, teda korra ja kombe kohaselt õnnitlenud ning ühtlasi teada saanud, et ta soovib meiega suure osa teest, täpsemalt Viljandini, kaasa sõita, asusimegi teele nimetatud linna poole.
Teetöödest ei pääsenud selgi teel, aga õnneks polnud neid just väga palju elik pikalt, nii et suurt vaeva nad ei valmistanud. Viljandis saime siis veel hulga sugulastega kokku, et sõita sealt edasi meie sihtpunkti Heimtalisse. Mingil veidi arusaamatul põhjusel startisime me natuke vara ja jõudsime enda lootuste kohaselt õigesse teeristi, kus teisi järele oodata, aga siis selgus, et teised olid samaks ajaks jõudnud samuti Heimtalisse viivasse teeristi paar kilomeetrit eemal, nii et tegime ühtsuse mõttes kannapöörde ja sõitsime kruusatee asemel natuke pikemat, aga siiski asfaltteed pidi kõik kenasti koos Heimtalisse.
Heimtali oli valitud kokkutuleku kohaks seepärast, et seal elab üks meie sugulasi, kes mulle on vanaonu tütar ja kel on ühtlasi kohe ees ilus ümmargune sünnipäev. Nagu seal toonitati, siis naisterahvaste vanusest ei räägita, küll aga võib öelda, et selle noorusliku tädi sünniaastaks on 1930. Ilmselt oleks Heimtalis olnud ka rohkem uudistamist, aga meie piirdusime oma kokkutuleku jagamisega kahe koha vahel: lisaks väga kenasti korda tehtud mõisa ringhoonele ehk kunagisele tallile (Heimtali on teatavasti ammusest ajast hobusekasvatusega seotud ja sellega kuulsust kogunud, mida võis näha otse ringhoone kõrval rahulikult rohtu nosivate ja uudishimulikke võõraid uudishimulikult piidlevate hobuste pealt), mis mõisa enda remontimineku tõttu täitvat praegu ka koolihoone ülesandeid (ja jäävat osaliselt täitma ka siis, kui mõis-koolimaja ise korda saab), ka tädi enda elamiskohas. Ma ei ole arvudes päris kindel, aga vist oli sel korral paar inimest vähem kohal, kuid neid, kes erinevalt eelmisest aastast ei saanud tänavu tulla, asendasid mitmed uued sugulased, sealhulgas ka mitmed, keda enamik teisi ei olnud juba aastakümneid näinud.
Ega kokkutulekust endast ei olegi suurt midagi rääkida. Kes on sellistel kokkutulekutel käinud, teavad ilmselt isegi, et see kujutab endast üht suurt ja äärmiselt mitmetasandilist ja -vektorilist suhtlemisorgiat. Ka ilm oli imekena, ehkki mitmed külmatundlikumad kurtsid veidi jaheduse üle, ilmselt kenasti iiliva tuule pärast - aga nende jaoks paistis päike. Umbes kuus tundi hiljem sai üritus viimaste osaliste lahkumisega läbi.
Ka meie olime nende viimaste seas ning Heimtalist viis tee meid edasi Kunglasse. Nägin siis nüüd ka oma silmaga ära, milline näeb välja emale "katusepakkumise" tulemus, ja peab ütlema, et vähemalt väliselt jättis see täitsa korraliku mulje: kena plekk, suhteliselt harmooniliselt kokku sulanduv kõrval asuva eterniidiga ja ilusasti katusekivide moodi ka. Vähemalt peaks see nüüd tagama kõige esmase kaitse suuremate sadude ajal, sest muidu kippus asi seal ikka nukraks minema ja lausa kartus tekkima, et läbivettivad laed ei pea lõpuks enam vastu...
Muidugi ei oleks see olnud koos emaga Kunglas käik, kui mul oleks lastud lihtsalt katust imetleda ning samuti hiljaaegu paigaldatud digiboksist tulevaid Eesti kanaleid kruttida. Kohe kupatati mind tegema midagi, mida ma varem ei ole teinud, nimelt masinaga muru või õigemini maja ümber kasvavaid rohelisi asju pügama. Nojah, ma olen tegelikult muruniidukit paar korda käes hoidnud küll ja ehk isegi põgusalt liigutanud, aga niitmist kui sellist ma teinud ei olnud. Algul oli veidi keeruline ära tabada, kui laialt ta lõikab, aga lõpu poole jäid juba siiludevahelised ribad harvemaks ja igatahes sai majaümbrus veidi "tsiviliseeritumaks". Töö kiireks ja korralikuks tegemiseks oli muidugi ka tugev ajend: asub ju Kungla Amme jõe käärus ja pealegi Vooremaa alguses, nii et õieti on igal pool sellised mõnusad niisked orud, mis sel kevadel on olnud tõeliseks maiuspalaks usinatele sääsemammidele. Ka Heimtalis võis kohata mõnda sääske, aga suhteliselt tugev tuul ei ole neile just meelepärane. Kunglas seevastu oli, võiks öelda, sume suveõhtu - ja mitte ainult sume, vaid sumisev, täpsemini pinisev... Ma sain sellest õnneks aru juba enne seda, kui niitmise aeg kätte jõudis, ja sestap võis uudishimulik vaatleja näha pilti, kuidas muruniidukit lükkab otsekui mõnest postapokalüptilisest filmist välja astunud tegelane, ainult gaasitorbikut ei tolknenud pea ees... See välimus ei peatanud muidugi paljusid nooruslikust entusiasmist ja verejanutungist pakatavaid sääski, kes ei lasknud end ära peletada hirmuäratavast kostüümist ja leidsid tee selle alla...
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Smallville (ETV)
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: Isadus (Postimees, 05.06.2010)
Õieti esimene peatus teel kokkutulekule jäi Türile. Et väidetavalt olevat teetöödega Rapla linn maamunalt ära pühitud, siis valisime sõiduks Tartu maantee, mis oli meeldivalt tühi, kuid Mäo kandis käisid samuti teetööd ja seal polnud just lihtne ära tabada seda teeotsa, kust Türi poole ära keerata. Aga kohale me sinna igatahes jõudsime. Saabudes oli linna peal näha ringi tuiamas üksikuid rahvarõivastes tegelasi. Ma esialgu arvasin, et need on eelmisel nädalavahetusel peetud Järvamaa laulupeo osalised, kes zombidena veel ringi tatsavad, aga selgus, et Türile ühest suurest üritusest ei piisa ja täna oli kavas mingi segakooride vabariiklik laulupäev. Õnneks oli aeg veel varane ja me liikusime ka suhteliselt linna servas (selles, kus kindlasti mingeid suurüritusi ei peeta), nii pääsesime kenasti surnuaiale lahkunud esivanemaid mälestama. Olles korraks läbi hüpanud ka tädi poolt, kel samuti oli äsja sünnipäev, teda korra ja kombe kohaselt õnnitlenud ning ühtlasi teada saanud, et ta soovib meiega suure osa teest, täpsemalt Viljandini, kaasa sõita, asusimegi teele nimetatud linna poole.
Teetöödest ei pääsenud selgi teel, aga õnneks polnud neid just väga palju elik pikalt, nii et suurt vaeva nad ei valmistanud. Viljandis saime siis veel hulga sugulastega kokku, et sõita sealt edasi meie sihtpunkti Heimtalisse. Mingil veidi arusaamatul põhjusel startisime me natuke vara ja jõudsime enda lootuste kohaselt õigesse teeristi, kus teisi järele oodata, aga siis selgus, et teised olid samaks ajaks jõudnud samuti Heimtalisse viivasse teeristi paar kilomeetrit eemal, nii et tegime ühtsuse mõttes kannapöörde ja sõitsime kruusatee asemel natuke pikemat, aga siiski asfaltteed pidi kõik kenasti koos Heimtalisse.
Heimtali oli valitud kokkutuleku kohaks seepärast, et seal elab üks meie sugulasi, kes mulle on vanaonu tütar ja kel on ühtlasi kohe ees ilus ümmargune sünnipäev. Nagu seal toonitati, siis naisterahvaste vanusest ei räägita, küll aga võib öelda, et selle noorusliku tädi sünniaastaks on 1930. Ilmselt oleks Heimtalis olnud ka rohkem uudistamist, aga meie piirdusime oma kokkutuleku jagamisega kahe koha vahel: lisaks väga kenasti korda tehtud mõisa ringhoonele ehk kunagisele tallile (Heimtali on teatavasti ammusest ajast hobusekasvatusega seotud ja sellega kuulsust kogunud, mida võis näha otse ringhoone kõrval rahulikult rohtu nosivate ja uudishimulikke võõraid uudishimulikult piidlevate hobuste pealt), mis mõisa enda remontimineku tõttu täitvat praegu ka koolihoone ülesandeid (ja jäävat osaliselt täitma ka siis, kui mõis-koolimaja ise korda saab), ka tädi enda elamiskohas. Ma ei ole arvudes päris kindel, aga vist oli sel korral paar inimest vähem kohal, kuid neid, kes erinevalt eelmisest aastast ei saanud tänavu tulla, asendasid mitmed uued sugulased, sealhulgas ka mitmed, keda enamik teisi ei olnud juba aastakümneid näinud.
Ega kokkutulekust endast ei olegi suurt midagi rääkida. Kes on sellistel kokkutulekutel käinud, teavad ilmselt isegi, et see kujutab endast üht suurt ja äärmiselt mitmetasandilist ja -vektorilist suhtlemisorgiat. Ka ilm oli imekena, ehkki mitmed külmatundlikumad kurtsid veidi jaheduse üle, ilmselt kenasti iiliva tuule pärast - aga nende jaoks paistis päike. Umbes kuus tundi hiljem sai üritus viimaste osaliste lahkumisega läbi.
Ka meie olime nende viimaste seas ning Heimtalist viis tee meid edasi Kunglasse. Nägin siis nüüd ka oma silmaga ära, milline näeb välja emale "katusepakkumise" tulemus, ja peab ütlema, et vähemalt väliselt jättis see täitsa korraliku mulje: kena plekk, suhteliselt harmooniliselt kokku sulanduv kõrval asuva eterniidiga ja ilusasti katusekivide moodi ka. Vähemalt peaks see nüüd tagama kõige esmase kaitse suuremate sadude ajal, sest muidu kippus asi seal ikka nukraks minema ja lausa kartus tekkima, et läbivettivad laed ei pea lõpuks enam vastu...
Muidugi ei oleks see olnud koos emaga Kunglas käik, kui mul oleks lastud lihtsalt katust imetleda ning samuti hiljaaegu paigaldatud digiboksist tulevaid Eesti kanaleid kruttida. Kohe kupatati mind tegema midagi, mida ma varem ei ole teinud, nimelt masinaga muru või õigemini maja ümber kasvavaid rohelisi asju pügama. Nojah, ma olen tegelikult muruniidukit paar korda käes hoidnud küll ja ehk isegi põgusalt liigutanud, aga niitmist kui sellist ma teinud ei olnud. Algul oli veidi keeruline ära tabada, kui laialt ta lõikab, aga lõpu poole jäid juba siiludevahelised ribad harvemaks ja igatahes sai majaümbrus veidi "tsiviliseeritumaks". Töö kiireks ja korralikuks tegemiseks oli muidugi ka tugev ajend: asub ju Kungla Amme jõe käärus ja pealegi Vooremaa alguses, nii et õieti on igal pool sellised mõnusad niisked orud, mis sel kevadel on olnud tõeliseks maiuspalaks usinatele sääsemammidele. Ka Heimtalis võis kohata mõnda sääske, aga suhteliselt tugev tuul ei ole neile just meelepärane. Kunglas seevastu oli, võiks öelda, sume suveõhtu - ja mitte ainult sume, vaid sumisev, täpsemini pinisev... Ma sain sellest õnneks aru juba enne seda, kui niitmise aeg kätte jõudis, ja sestap võis uudishimulik vaatleja näha pilti, kuidas muruniidukit lükkab otsekui mõnest postapokalüptilisest filmist välja astunud tegelane, ainult gaasitorbikut ei tolknenud pea ees... See välimus ei peatanud muidugi paljusid nooruslikust entusiasmist ja verejanutungist pakatavaid sääski, kes ei lasknud end ära peletada hirmuäratavast kostüümist ja leidsid tee selle alla...
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Smallville (ETV)
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: Isadus (Postimees, 05.06.2010)
29.5.10
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev.
Täna tuli teade, mida võis juba isegi oodata: Mandriva kevadväljalase lükkub veidi edasi ning 1. juunil antakse välja teine väljalaskekandidaat (RC2). Sellel laste ja Mandriva kaitse :-) päeval ilmuval kandidaadil pole ilmselt siiski suurt pidu, sest kavade kohaselt tuleb ka ametlik väljalase juba mõni päev hiljem. Päris täpselt ei öeldud, miks selline muutus plaanides tehakse, aga viimastelgi päevadel on olnud näha päris palju parandusi ning muu hulgas tuli ka uus kujundus alles nüüd, nii et ehk siis soovitakse näha, kas RC2 on ikka tõesti juba võimalikult veavaba, vähemalt sedavõrd, et ametlik väljalase maailma ette paisata.
Täna tuli ka ametlik teade kontoritööpaketi KOffice uue versiooni 2.2 ilmumise kohta, millest ma tegin väikese uudisnupu. Mul ei ole paraku aega jagunud seda vähegi tõsisemalt ise järele proovida, aga vähemalt tutvustuse järgi peaks see olema siis nüüd juba suhteliselt edukalt kasutatav ka muuks kui lihtsalt uudistamiseks. Võib-olla suve lõpu poole tekib aega lähemalt uurida.
Täna teatati, et Türil olla kultuurimaja värskendamine valmis saanud ja see olla lausa Eesti kõige modernsem välja kukkunud. Kas see viimane väide nüüd päris vett peab, on iseasi, aga igal juhul on see ehitamine ja remontimine olnud ikka õige mitu aastat kuum teema ja tore, et nüüd siis finišisse jõudnud. Peaks ka leidma mõne Türil-käigu ajal mahti seda kaema minna. Kuigi enamasti kipun ma Türile sattuma nädalavahetustel ja ka siis suhteliselt piiratud ja millegagi juba täidetud ajaks...
Tänases muidu tühjas Sirbis oli taas alles viimane lehekülg sisaldamas midagi lugemisväärset. Sedakorda siis Mandeli Mati mõtlemapanevat artiklit arheoloogia teemal, eriti aga Eestiski tõsiselt päevakorda kerkinud detektoristidest. Olgu kuidas on, aga igatahes oli tal väga õige mõte, et mineviku uurimise ja tõlgendamisega peaksid eelkõige tegelema inimesed, kel on ikka vastav ettevalmistus. Mitte et "profaanid" üldse ei tohiks, aga selge on ka see, et iga inimtegevus annab paremaid tulemusi siis, kui tegija ikka teab, mida ta teeb... Suur osa neist detektoristidest paraku, paistab, ei tea, mida on olnud märgata ka nende väljaütlemistest - selleski artiklis läbi käinud arvamus, nagu oleks arheoloogia vaid ja kõigest "asjade otsimine", on ikka väga ajast-arust. Või õigemini, see "asjade otsimine" ja sajandi-kahe eest valdav olnud "muinsuste" kogumise või üleskorjamise huvi on ka tänapäeva arheoloogidel ju olemas, aga "mis" asemel on märksa olulisem "kuidas" ja "miks". Aga karta on, et paljusid detektoriste see ei häiri ja Mandeli Mati kardetud "muinasarhiivi" hävitamine kestab ka edaspidi...
Loetud: Sirp, 28.05.2010; M. Laar, 101 Eesti ajaloo sündmust
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Vaadates tulevikku (FoxLife), NCIS: Kriminalistid (TV3)
Täna tuli teade, mida võis juba isegi oodata: Mandriva kevadväljalase lükkub veidi edasi ning 1. juunil antakse välja teine väljalaskekandidaat (RC2). Sellel laste ja Mandriva kaitse :-) päeval ilmuval kandidaadil pole ilmselt siiski suurt pidu, sest kavade kohaselt tuleb ka ametlik väljalase juba mõni päev hiljem. Päris täpselt ei öeldud, miks selline muutus plaanides tehakse, aga viimastelgi päevadel on olnud näha päris palju parandusi ning muu hulgas tuli ka uus kujundus alles nüüd, nii et ehk siis soovitakse näha, kas RC2 on ikka tõesti juba võimalikult veavaba, vähemalt sedavõrd, et ametlik väljalase maailma ette paisata.
Täna tuli ka ametlik teade kontoritööpaketi KOffice uue versiooni 2.2 ilmumise kohta, millest ma tegin väikese uudisnupu. Mul ei ole paraku aega jagunud seda vähegi tõsisemalt ise järele proovida, aga vähemalt tutvustuse järgi peaks see olema siis nüüd juba suhteliselt edukalt kasutatav ka muuks kui lihtsalt uudistamiseks. Võib-olla suve lõpu poole tekib aega lähemalt uurida.
Täna teatati, et Türil olla kultuurimaja värskendamine valmis saanud ja see olla lausa Eesti kõige modernsem välja kukkunud. Kas see viimane väide nüüd päris vett peab, on iseasi, aga igal juhul on see ehitamine ja remontimine olnud ikka õige mitu aastat kuum teema ja tore, et nüüd siis finišisse jõudnud. Peaks ka leidma mõne Türil-käigu ajal mahti seda kaema minna. Kuigi enamasti kipun ma Türile sattuma nädalavahetustel ja ka siis suhteliselt piiratud ja millegagi juba täidetud ajaks...
Tänases muidu tühjas Sirbis oli taas alles viimane lehekülg sisaldamas midagi lugemisväärset. Sedakorda siis Mandeli Mati mõtlemapanevat artiklit arheoloogia teemal, eriti aga Eestiski tõsiselt päevakorda kerkinud detektoristidest. Olgu kuidas on, aga igatahes oli tal väga õige mõte, et mineviku uurimise ja tõlgendamisega peaksid eelkõige tegelema inimesed, kel on ikka vastav ettevalmistus. Mitte et "profaanid" üldse ei tohiks, aga selge on ka see, et iga inimtegevus annab paremaid tulemusi siis, kui tegija ikka teab, mida ta teeb... Suur osa neist detektoristidest paraku, paistab, ei tea, mida on olnud märgata ka nende väljaütlemistest - selleski artiklis läbi käinud arvamus, nagu oleks arheoloogia vaid ja kõigest "asjade otsimine", on ikka väga ajast-arust. Või õigemini, see "asjade otsimine" ja sajandi-kahe eest valdav olnud "muinsuste" kogumise või üleskorjamise huvi on ka tänapäeva arheoloogidel ju olemas, aga "mis" asemel on märksa olulisem "kuidas" ja "miks". Aga karta on, et paljusid detektoriste see ei häiri ja Mandeli Mati kardetud "muinasarhiivi" hävitamine kestab ka edaspidi...
Loetud: Sirp, 28.05.2010; M. Laar, 101 Eesti ajaloo sündmust
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Vaadates tulevikku (FoxLife), NCIS: Kriminalistid (TV3)
18.4.10
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev, mida katkestas mõneks ajaks ema külaskäik. Tohutu hea ja mõnus oli süüa meistri käega valmistatud õunapirukat - need katsetused,mida ma oskasin ette võtta, olid ikka selle kõrval armetud ja algajalikud... Lisaks tõi ta ka rohkelt ristsõnavihikuid, mis võttis samuti teatava osa ajast. Samuti tõi ta ühe mõningal määral märgilise tähendusega ajalehe, nimelt mu kodukandi nädalalehe Türi Rahvaleht viimase numbri. Kui ma seda teadet mõne aja eest lugema sattusin, siis mõtlesin, et äkki on tegemist aprillinaljaga, aga tundub paraku, et mitte. Nojah, õieti küll ei lõpeta see täielikult ilmumist, vaid teiseneb, vähemalt on nii lubatud, kuukirjaks ja paremate olude tekkides võib-olla isegi kunagi taas nädalakirjaks. Kuigi ma ei satu enam just väga tihedalt Türi kanti, on sealseid uudiseid siiski alati hea lugeda, midagi sellist tuttavlikku ja südant soojendavat.
Enne ema jõudis aga juba läbi astuda postikuller, sedakorda siis Eesti Päevalehe ülesandel, tolle uue "Eesti mälu" nime kandva sarja esimest (või õieti teist, kui lugeda esimeseks eraldi kätte toodud Krossi mälestusi) pakki kätte toimetama. Olgu siis ka siin ära nimetatud selle koostis:
2: A. Rei. Mälestusi tormiselt teelt
3: A. Haava. Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest
4: A. Hinnom. Suur heitlus. Mälestusi rahvusväeosade ajast ja Vabadussõjast
5: A. Rinne. Kui ma olin väiksekene. Laulud ja aastad. Ja kägu kukub raal...
Loetud: Akadeemia 4/2010
Vaadatud: Õnnistatud (TV11), Smallville (ETV), Vilde tee (TV3)
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: svammid (Postimees, 17.04.2010)
Enne ema jõudis aga juba läbi astuda postikuller, sedakorda siis Eesti Päevalehe ülesandel, tolle uue "Eesti mälu" nime kandva sarja esimest (või õieti teist, kui lugeda esimeseks eraldi kätte toodud Krossi mälestusi) pakki kätte toimetama. Olgu siis ka siin ära nimetatud selle koostis:
2: A. Rei. Mälestusi tormiselt teelt
3: A. Haava. Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest
4: A. Hinnom. Suur heitlus. Mälestusi rahvusväeosade ajast ja Vabadussõjast
5: A. Rinne. Kui ma olin väiksekene. Laulud ja aastad. Ja kägu kukub raal...
Loetud: Akadeemia 4/2010
Vaadatud: Õnnistatud (TV11), Smallville (ETV), Vilde tee (TV3)
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: svammid (Postimees, 17.04.2010)
6.3.10
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tegin pisikese katkestuse kaupluse väisamisega toiduvarude täiendamise eesmärgil.
Sattusin lugema rõõmuvärinaid tekitavat teadet, et kodulinn Türi (noh, olgu peale, pole ju päris kodulinn, vaid rohkem sünnikoha lähedane linn, aga siiski) kavatseb sügisel maha pidada õunafestivali. See on küll üritus, mille kohta peab enda kõrvataguse ära sodima :-) Nad on selle (loodame, et teadlikult :-) ) ajastanud ka otse mu sünnipäeva kanti, nii et seda enam peaks üritust väisama, et ühendada korraga kohe mitu kasulikku ja meeldivat.
Tänases Sirbis oli meeldivalt palju ruumi pühendatud ajaloole. Päris huvitav oli Velmeti Aro kirjutis "rahvusliku" identiteedi hädadest kolme Balti riigi okupatsioonimuuseumide näitel. Ta tõstatab seal mitu õige head küsimust, kuid ilmselt ruumipuudus või miski muu ei ei ole võimaldanud neid pikemalt arendada (näiteks kontrast pikalt kirjeldatud hävituspataljonide tegevuse ja nappi mainimist leidnud Klooga koonduslaagri vahel).
Sirbist endast märksa etem oli selle vahele poetatud Diplomaatia, mis sedakorda oli pühendatud tõlkijatele. Nojah, tegelikult olid nii pooled artiklid rohkem kahe lahkunud suurmehe, Linnart Mälli ja Enn Soosaare, järelehüüded, aga tõlkijad ja suured tõlkijad olid ju nemadki ning artiklites oli nende tegevuse sellest aspektist ka vähemal või rohkemal määral juttu. Rohkem tõlkimisele kui tõlkijatele oli pühendatud Tamme Mareki artikkel "Eesti kultuur kui tõlkekultuur", mille alapealkiri oli "mõned ajaloolised ja statistilised ekskursid" ning suurel määral "statistiline" see artikkel ka oli (osaliselt kajastub see tema paaris sissekandes (see ja see) Varraku raamatublogis, millest ma ka juttu olen teinud).
Küll tahaks loota, et Mareki välja käidud lootus, "et juba lähiajal õnnestub Eestiski algatada [Soome mahukale kaheköitelisele tõlkeloole] analoogse koguteose kirjutamine", ei jää pelgalt õhku rippuma, vaid ka kunagi tõesti teoks saab. Mõningaid algseid pudemeid, küll väga erikujulisi, ulatudes väitekirjadest-monograafiatest ajalehe-ajakirjaartikliteni, on ju ka olemas, ehkki need on, vähemalt nii palju, kui mulle on ette sattunud, valdavalt n-ö üksikküsimustele orienteeritud ja sellist teoreetilisemat üldkäsitlust eesti tõlkeloost õieti polegi (noh, esiotsa kohta vahest Pauli Toomase piiblitõlke käsitlus on tänapäeva mõistes üsna teedrajav ja eks nende XVII-XIX sajandi kohta ole teisigi käsitlusi, olgu kooliraamatutest või kalendritest või ka ilukirjandusest, aga needki jäävad ju selles mõttes piiratuks, et ei anna hästi seda päris üldist pilti).
Tõlkijatest enam tõlkimisest kõnelesid ka Bahovski Erkki ja Simsoni Priit, kes olid mõlemad ette võtnud Eesti üsna tagasihoidliku välispoliitilise (ja osalt ka riigikaitse/julgeolekualase) mõtte vaatlemise. Õieti tekkis küll nende tekstidest läbi jooksnud fraasi "välispoliitiline debatt" lugedes keelele teravalt iroonilis-sarkastiline küsimus: kus siis see debatt õieti käib? Kui vaadata muud maailma, siis valdavalt ajakirjades ja vastavate institutsioonide korraldatud üritustel, vähemal määral ka ajalehtedes (ikka selsamal põhjusel, et ajalehed on reeglina uudislehed, selline debatt aga nõuab enamasti palju rohkem ruumi, kui ajalehed seda jagada suvatsevad või söandavadki).
Mis siis Eestis välja käia on: ajakirjadest seesama Diplomaatia (mis küll formaalselt näeb rohkem välja nagu ajaleht, aga no võib ju teda "kuukirjaks" ikka vahest nimetada), heal juhul ka Eesti Päevalehe vahel aeg-ajalt ilmuv spetsiaalne lisa ja ongi kõik (kui mitte arvestada n-ö ametlikku Välisministeeriumi aastaraamatut, aga seal on nagu debati võimalused veel pisemad, kuigi ehk mitte päris olematud). Ja neis väljaanneteski on sõna otseses mõttes debatti üsna harva, rohkem on ikka tegemist selliste rahvavalgustuslike kirjatükkidega, mis midagi seletavad või kirjeldavad. Institutsioonide osas on asi sama kõhnuke. Riigikaitse ja julgeoleku osas on võib-olla asi isegi parem (kuigi väljaanded ja institutsioonidki suurel määral kattuvad), aga kui järele mõelda, siis sellist vähegi korraliku debati sarnast asja on õieti kandnud ainult üks inimene, Kunnase Leo. (Mis tuletab meelde, et paar lauset tagasi jäi mainimata veel üks ääri-veeri välispoliitilise debati kanal - valdavalt isa ja poeg Helme kirjutistega seotult Delfi arvamusrubriik). Muidugi on ka veel olemas mõned ajaveebid, mis vähemal või rohkemal määral välispoliitikale/julgeolekule pühenduvad ja et muu, n-ö peavooluajakirjandus neid enamasti ka kajastab, siis mahuvad needki vahest debati mõiste alla.
Kuid debatt nõuab siiski seda, et on vähemalt kaks isikut või isikute rühma, kes kirjutavad ühel või vähemalt haakuval teemal kas korraga või teineteisele reageerides, aga see on nüüd see, mida selles Eesti "debatis" leiab harva - tavaliselt piirdub "debatt" vaid internetikommentaaridega ja vaid harva kutsub esile avalikku reaktsiooni, olgu kirjaliku vastuartikli või ka suulise avalduse kujul. Aga samas, mis siin ikka palju viriseda, eks seda tuleb ka suuremates ja tugevama avaliku debati, sealhulgas välispoliitika/julgeolekualase debati traditsioonidega riikides ette, et mõnedki asjad jäävad õhku rippuma ja tegelikult mingit avalikkuses selgelt nähtavat debatti ei tekita (iseasi, et nii mõnedki artiklid võivad tekitada mullistusi ja omamoodi debatti kinniste uste taga või n-ö kuluaarides (olgu siis neissamades "suuremates" riikides või ka Eestis), aga seda ei saa ju ikka päris "debatiks" pidada). Ja midagi on ju meil ka ikka olemas ning tuleb lihtsalt loota, et tasapisi liigub ka selles vallas asi "normaalsuse" suunas edasi.
Tõlkijana tuleb muidugi nõustuda Erkkiga, et Venemaa praeguse ideoloogia kujundajate kirjutisi võiks avaldada ka eesti keeles. Surkovi Vladislavi artiklikogumik näiteks oli päris hea lugemine, kuigi samas oli see tõepoolest artiklikogumik, omavahel täiesti sidumata tekstidega, mis tõenäoliselt kahandab selle atraktiivsust võimaliku tõlke kirjastajate silmis. Siiski andis see üsna hea sissevaate, eriti kui ise veidi juurde mõelda, Putini-aegse (praeguse suhteliselt "tehnokraatliku" presidendi ajal paistab tema mõju olevat mõnevõrra vähenenud või õigemini üldse ideoloogia tähendus - ei saa ju peamiselt olupoliitilist "õige ajaloo" tagaajamist tegelikult ideoloogiaks pidada ja mingit muud ideoloogiat peale retsidiivse suurvene šovinismi ei paista praegu olevat) Kremlit mõjutanud mõttemaailma kohta.
Loetud: Sirp 05.03.2010, Diplomaatia 3/2010
Vaadatud: NCIS: Kriminalistid (TV3)
Sattusin lugema rõõmuvärinaid tekitavat teadet, et kodulinn Türi (noh, olgu peale, pole ju päris kodulinn, vaid rohkem sünnikoha lähedane linn, aga siiski) kavatseb sügisel maha pidada õunafestivali. See on küll üritus, mille kohta peab enda kõrvataguse ära sodima :-) Nad on selle (loodame, et teadlikult :-) ) ajastanud ka otse mu sünnipäeva kanti, nii et seda enam peaks üritust väisama, et ühendada korraga kohe mitu kasulikku ja meeldivat.
Tänases Sirbis oli meeldivalt palju ruumi pühendatud ajaloole. Päris huvitav oli Velmeti Aro kirjutis "rahvusliku" identiteedi hädadest kolme Balti riigi okupatsioonimuuseumide näitel. Ta tõstatab seal mitu õige head küsimust, kuid ilmselt ruumipuudus või miski muu ei ei ole võimaldanud neid pikemalt arendada (näiteks kontrast pikalt kirjeldatud hävituspataljonide tegevuse ja nappi mainimist leidnud Klooga koonduslaagri vahel).
Sirbist endast märksa etem oli selle vahele poetatud Diplomaatia, mis sedakorda oli pühendatud tõlkijatele. Nojah, tegelikult olid nii pooled artiklid rohkem kahe lahkunud suurmehe, Linnart Mälli ja Enn Soosaare, järelehüüded, aga tõlkijad ja suured tõlkijad olid ju nemadki ning artiklites oli nende tegevuse sellest aspektist ka vähemal või rohkemal määral juttu. Rohkem tõlkimisele kui tõlkijatele oli pühendatud Tamme Mareki artikkel "Eesti kultuur kui tõlkekultuur", mille alapealkiri oli "mõned ajaloolised ja statistilised ekskursid" ning suurel määral "statistiline" see artikkel ka oli (osaliselt kajastub see tema paaris sissekandes (see ja see) Varraku raamatublogis, millest ma ka juttu olen teinud).
Küll tahaks loota, et Mareki välja käidud lootus, "et juba lähiajal õnnestub Eestiski algatada [Soome mahukale kaheköitelisele tõlkeloole] analoogse koguteose kirjutamine", ei jää pelgalt õhku rippuma, vaid ka kunagi tõesti teoks saab. Mõningaid algseid pudemeid, küll väga erikujulisi, ulatudes väitekirjadest-monograafiatest ajalehe-ajakirjaartikliteni, on ju ka olemas, ehkki need on, vähemalt nii palju, kui mulle on ette sattunud, valdavalt n-ö üksikküsimustele orienteeritud ja sellist teoreetilisemat üldkäsitlust eesti tõlkeloost õieti polegi (noh, esiotsa kohta vahest Pauli Toomase piiblitõlke käsitlus on tänapäeva mõistes üsna teedrajav ja eks nende XVII-XIX sajandi kohta ole teisigi käsitlusi, olgu kooliraamatutest või kalendritest või ka ilukirjandusest, aga needki jäävad ju selles mõttes piiratuks, et ei anna hästi seda päris üldist pilti).
Tõlkijatest enam tõlkimisest kõnelesid ka Bahovski Erkki ja Simsoni Priit, kes olid mõlemad ette võtnud Eesti üsna tagasihoidliku välispoliitilise (ja osalt ka riigikaitse/julgeolekualase) mõtte vaatlemise. Õieti tekkis küll nende tekstidest läbi jooksnud fraasi "välispoliitiline debatt" lugedes keelele teravalt iroonilis-sarkastiline küsimus: kus siis see debatt õieti käib? Kui vaadata muud maailma, siis valdavalt ajakirjades ja vastavate institutsioonide korraldatud üritustel, vähemal määral ka ajalehtedes (ikka selsamal põhjusel, et ajalehed on reeglina uudislehed, selline debatt aga nõuab enamasti palju rohkem ruumi, kui ajalehed seda jagada suvatsevad või söandavadki).
Mis siis Eestis välja käia on: ajakirjadest seesama Diplomaatia (mis küll formaalselt näeb rohkem välja nagu ajaleht, aga no võib ju teda "kuukirjaks" ikka vahest nimetada), heal juhul ka Eesti Päevalehe vahel aeg-ajalt ilmuv spetsiaalne lisa ja ongi kõik (kui mitte arvestada n-ö ametlikku Välisministeeriumi aastaraamatut, aga seal on nagu debati võimalused veel pisemad, kuigi ehk mitte päris olematud). Ja neis väljaanneteski on sõna otseses mõttes debatti üsna harva, rohkem on ikka tegemist selliste rahvavalgustuslike kirjatükkidega, mis midagi seletavad või kirjeldavad. Institutsioonide osas on asi sama kõhnuke. Riigikaitse ja julgeoleku osas on võib-olla asi isegi parem (kuigi väljaanded ja institutsioonidki suurel määral kattuvad), aga kui järele mõelda, siis sellist vähegi korraliku debati sarnast asja on õieti kandnud ainult üks inimene, Kunnase Leo. (Mis tuletab meelde, et paar lauset tagasi jäi mainimata veel üks ääri-veeri välispoliitilise debati kanal - valdavalt isa ja poeg Helme kirjutistega seotult Delfi arvamusrubriik). Muidugi on ka veel olemas mõned ajaveebid, mis vähemal või rohkemal määral välispoliitikale/julgeolekule pühenduvad ja et muu, n-ö peavooluajakirjandus neid enamasti ka kajastab, siis mahuvad needki vahest debati mõiste alla.
Kuid debatt nõuab siiski seda, et on vähemalt kaks isikut või isikute rühma, kes kirjutavad ühel või vähemalt haakuval teemal kas korraga või teineteisele reageerides, aga see on nüüd see, mida selles Eesti "debatis" leiab harva - tavaliselt piirdub "debatt" vaid internetikommentaaridega ja vaid harva kutsub esile avalikku reaktsiooni, olgu kirjaliku vastuartikli või ka suulise avalduse kujul. Aga samas, mis siin ikka palju viriseda, eks seda tuleb ka suuremates ja tugevama avaliku debati, sealhulgas välispoliitika/julgeolekualase debati traditsioonidega riikides ette, et mõnedki asjad jäävad õhku rippuma ja tegelikult mingit avalikkuses selgelt nähtavat debatti ei tekita (iseasi, et nii mõnedki artiklid võivad tekitada mullistusi ja omamoodi debatti kinniste uste taga või n-ö kuluaarides (olgu siis neissamades "suuremates" riikides või ka Eestis), aga seda ei saa ju ikka päris "debatiks" pidada). Ja midagi on ju meil ka ikka olemas ning tuleb lihtsalt loota, et tasapisi liigub ka selles vallas asi "normaalsuse" suunas edasi.
Tõlkijana tuleb muidugi nõustuda Erkkiga, et Venemaa praeguse ideoloogia kujundajate kirjutisi võiks avaldada ka eesti keeles. Surkovi Vladislavi artiklikogumik näiteks oli päris hea lugemine, kuigi samas oli see tõepoolest artiklikogumik, omavahel täiesti sidumata tekstidega, mis tõenäoliselt kahandab selle atraktiivsust võimaliku tõlke kirjastajate silmis. Siiski andis see üsna hea sissevaate, eriti kui ise veidi juurde mõelda, Putini-aegse (praeguse suhteliselt "tehnokraatliku" presidendi ajal paistab tema mõju olevat mõnevõrra vähenenud või õigemini üldse ideoloogia tähendus - ei saa ju peamiselt olupoliitilist "õige ajaloo" tagaajamist tegelikult ideoloogiaks pidada ja mingit muud ideoloogiat peale retsidiivse suurvene šovinismi ei paista praegu olevat) Kremlit mõjutanud mõttemaailma kohta.
Loetud: Sirp 05.03.2010, Diplomaatia 3/2010
Vaadatud: NCIS: Kriminalistid (TV3)
19.11.09
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev, mida katkestas põgus kaupluse külastamine toiduvarude täiendamiseks. Ilm oli õnneks väga kena, temperatuur paras ja et päikeseratta tiirud on üürikeseks jäänud, siis ka mõnusalt hämar (kuigi muidugi linnas on raske leida hetke ja kohta, kus saaks täiel rinnal pimedust nautida...)
Sattusin täna lugema huvipakkuvat sissekannet Keeletoimetuse ajaveebis, mis käsitles algajate tõlkijate sagedast viga kippuda tõlkima ka asju, mille peale poleks tegelikult vaja oma kallist aega ja ajurakukesi raisata - ehk siis asju, mis on juba tõlgitud. Kohe tuli meelde ka enda kogemus kohe oma, ütleme et praeguse tõlkijakarjääri alguses, kui käsil oli Robert Kaplani "Tulekul on anarhia" (õieti olin ma ju varemgi tõlkinud ja isegi mõned raamatud ilmunud, aga sellest teosest sai alguse järjepidev, seniajani kestev tõlkijatöö). See tõlgitu mittetõlkimise vajadus oli mul muidugi teada juba toonagi ja tolles raamatuski oli mitu kirjakohta, millest ma sain tänu varasemate eestindajate suurele panusele hõlpsamalt üle. Sestap isegi üllatas mind veidi, kui toimetaja juhtis tähelepanu, et ühes essees aluseks võetud Joseph Conradi teos on ka eesti keeles olemas, ning küsis, kas mul oli tungiv põhjus seda mitte kasutada.
Sealtpeale olen püüdnud väga hoolikalt kõigi osutatud ja ka osutatamata, kui vaid ära suudan tunda, tsitaatide puhul kontrollida eestinduse olemasolu, mis on päris kasuks tulnud (ehkki samas toonud ka mu raamatukokku teoseid, mis sinna ilmselt muidu poleks jõudnud, kui tõlgitav autor poleks pidanud heaks neid osundada). Kuigi jah, alati ei õnnestu varasemat tõlget päris täpselt rakendada, sest maailmas on palju keeli, kus pole käändeid ega pöördeid või on neid oluliselt vähem või avalduvad nad teisiti kui eesti keeles, nii et tsitaat, mis originaalis (ja ka tõlkes) on teatava kindla kujuga, tuleb asetada hoopis mõnda muusse käändesse-pöördesse.
Nagu ka Keeletoimetuse sissekande kommentaaride mainitakse, tekib mõnikord ka probleeme juhul, kui mõlemal puhul on tegemist tõlkega, nt pühakirjade puhul: King Jamesi ja eestikeelse Piibli tõlge võib mõneski aspektis erineda, seda ma olen ise pidanud kogema ja nuputama, kuidas hundid saaksid vatsa täis, aga lambukesed ka edasi võiksid kepsutada. Ühel juhul küll ka rikkusin seda varasema tõlke kasutamise tava, muutes sõnastust päris märkimisväärselt, aga selle puhul on vahest vabandavaks asjaoluks see, et tegemist oli mu enda tõlkega :-) , millega ma ülelugemisel ei saanud kuidagi enam rahul olla.
Muidugi, teadus- ja aimekirjanduse tõlkijal (nagu ma ju valdavalt olen) on selles mõttes lihtsam, et reeglina on sellistes teostes ka enam-vähem korralik viiteaparatuur. Ilukirjanduse puhul on asi märksa raskem: kui vahest Piibli ja Shakespeare'i, millest sissekandes juttu oli, tunneb isegi algaja tõlkija ära, siis on ometi loendamatul hulgal autoreid, kelle puhul võib õigetele jälgedele jõuda ainult siis, kui mingil põhjusel tekib tunne, et midagi on nagu (originaal)tekstis valesti, s.t. tunne, et tegemist võib olla laenuga kuskilt või viitega kuhugi... Aga noh, eks juhtub ka nii, nagu sissekande ühes kommentaaris viidatud:
Õhtul sattusin Järva Teatajast lugema, et Türil (mida ma ikka endiselt pean oma kodulinnaks, kuigi ma tegelikult pole seal kunagi elanud - aga vähemalt oli see sünnikodule lähim linn...) on tekkinud õige omapärane mõte leida "tunnusõunakook"! :-) Igatahes väga andekas ja nutikas plaan, isegi kui see pole võib-olla päris originaalne (mulle meenub kuskilt mälusopist, et ma olen kas mingis filmis või seriaalis näinud, et mingil kohal oli oma tunnuslik, vist samuti õunakook - kui mu mälu ei peta, oli tegemist mingi õudukaga või millegi muu jubedaga ja sel koogil oli oma pahaendeline osa...) Aga vähemalt Eestis on see vist küll ainulaadne idee ning sealjuures meeldiv ja kindlasti maitsev ka! :-)
Uues Arvutimaailmas oli sümpaatne näha taas tähelepanu pööramist Linuxile, täpsemalt siis sedakorda Estobuntule. Siiski oli seal käsitletud mitte uusimat versiooni, vaid kevadist. Ja kuigi selline tähelepanu osutamine oli iseenesest kena, siis artikkel ise oli suht kehvapoolne mu meelest, rohkem selline ninnu-nunnutamine, et vaadake, selline vahva asi on ka olemas ja polegi midagi üle mõistuse rasket, proovige järgi ja kaege ise, kui lahe see on! Iseäranis Arvutimaailmas tundus see kummastav, sest enamik artikleid on seal ikka sellised tõsise tooniga ja asjalikud.
Loetud: Arvutimaailm 11/2009, Diplomaatia 10-11/2009
Vaadatud: Lahingulaev Galaktika (TV6), Kondid (TV3), Põgenemine (TV3), Teadmata kadunud: Oceanicu kuuiku lugu (Kanal2), Heroes (TV3)
Sattusin täna lugema huvipakkuvat sissekannet Keeletoimetuse ajaveebis, mis käsitles algajate tõlkijate sagedast viga kippuda tõlkima ka asju, mille peale poleks tegelikult vaja oma kallist aega ja ajurakukesi raisata - ehk siis asju, mis on juba tõlgitud. Kohe tuli meelde ka enda kogemus kohe oma, ütleme et praeguse tõlkijakarjääri alguses, kui käsil oli Robert Kaplani "Tulekul on anarhia" (õieti olin ma ju varemgi tõlkinud ja isegi mõned raamatud ilmunud, aga sellest teosest sai alguse järjepidev, seniajani kestev tõlkijatöö). See tõlgitu mittetõlkimise vajadus oli mul muidugi teada juba toonagi ja tolles raamatuski oli mitu kirjakohta, millest ma sain tänu varasemate eestindajate suurele panusele hõlpsamalt üle. Sestap isegi üllatas mind veidi, kui toimetaja juhtis tähelepanu, et ühes essees aluseks võetud Joseph Conradi teos on ka eesti keeles olemas, ning küsis, kas mul oli tungiv põhjus seda mitte kasutada.
Sealtpeale olen püüdnud väga hoolikalt kõigi osutatud ja ka osutatamata, kui vaid ära suudan tunda, tsitaatide puhul kontrollida eestinduse olemasolu, mis on päris kasuks tulnud (ehkki samas toonud ka mu raamatukokku teoseid, mis sinna ilmselt muidu poleks jõudnud, kui tõlgitav autor poleks pidanud heaks neid osundada). Kuigi jah, alati ei õnnestu varasemat tõlget päris täpselt rakendada, sest maailmas on palju keeli, kus pole käändeid ega pöördeid või on neid oluliselt vähem või avalduvad nad teisiti kui eesti keeles, nii et tsitaat, mis originaalis (ja ka tõlkes) on teatava kindla kujuga, tuleb asetada hoopis mõnda muusse käändesse-pöördesse.
Nagu ka Keeletoimetuse sissekande kommentaaride mainitakse, tekib mõnikord ka probleeme juhul, kui mõlemal puhul on tegemist tõlkega, nt pühakirjade puhul: King Jamesi ja eestikeelse Piibli tõlge võib mõneski aspektis erineda, seda ma olen ise pidanud kogema ja nuputama, kuidas hundid saaksid vatsa täis, aga lambukesed ka edasi võiksid kepsutada. Ühel juhul küll ka rikkusin seda varasema tõlke kasutamise tava, muutes sõnastust päris märkimisväärselt, aga selle puhul on vahest vabandavaks asjaoluks see, et tegemist oli mu enda tõlkega :-) , millega ma ülelugemisel ei saanud kuidagi enam rahul olla.
Muidugi, teadus- ja aimekirjanduse tõlkijal (nagu ma ju valdavalt olen) on selles mõttes lihtsam, et reeglina on sellistes teostes ka enam-vähem korralik viiteaparatuur. Ilukirjanduse puhul on asi märksa raskem: kui vahest Piibli ja Shakespeare'i, millest sissekandes juttu oli, tunneb isegi algaja tõlkija ära, siis on ometi loendamatul hulgal autoreid, kelle puhul võib õigetele jälgedele jõuda ainult siis, kui mingil põhjusel tekib tunne, et midagi on nagu (originaal)tekstis valesti, s.t. tunne, et tegemist võib olla laenuga kuskilt või viitega kuhugi... Aga noh, eks juhtub ka nii, nagu sissekande ühes kommentaaris viidatud:
Ühes Agatha Christie jutus oli kellegi kohta öeldud, et nad olid nagu Noomi ja Rutt, tõlkes olid need siis jäänud Naomi ja Ruth ja all märkus: “Ilmselt viitab miss Marple siin St Mary Meade’i elanikele”.
Õhtul sattusin Järva Teatajast lugema, et Türil (mida ma ikka endiselt pean oma kodulinnaks, kuigi ma tegelikult pole seal kunagi elanud - aga vähemalt oli see sünnikodule lähim linn...) on tekkinud õige omapärane mõte leida "tunnusõunakook"! :-) Igatahes väga andekas ja nutikas plaan, isegi kui see pole võib-olla päris originaalne (mulle meenub kuskilt mälusopist, et ma olen kas mingis filmis või seriaalis näinud, et mingil kohal oli oma tunnuslik, vist samuti õunakook - kui mu mälu ei peta, oli tegemist mingi õudukaga või millegi muu jubedaga ja sel koogil oli oma pahaendeline osa...) Aga vähemalt Eestis on see vist küll ainulaadne idee ning sealjuures meeldiv ja kindlasti maitsev ka! :-)
Uues Arvutimaailmas oli sümpaatne näha taas tähelepanu pööramist Linuxile, täpsemalt siis sedakorda Estobuntule. Siiski oli seal käsitletud mitte uusimat versiooni, vaid kevadist. Ja kuigi selline tähelepanu osutamine oli iseenesest kena, siis artikkel ise oli suht kehvapoolne mu meelest, rohkem selline ninnu-nunnutamine, et vaadake, selline vahva asi on ka olemas ja polegi midagi üle mõistuse rasket, proovige järgi ja kaege ise, kui lahe see on! Iseäranis Arvutimaailmas tundus see kummastav, sest enamik artikleid on seal ikka sellised tõsise tooniga ja asjalikud.
Loetud: Arvutimaailm 11/2009, Diplomaatia 10-11/2009
Vaadatud: Lahingulaev Galaktika (TV6), Kondid (TV3), Põgenemine (TV3), Teadmata kadunud: Oceanicu kuuiku lugu (Kanal2), Heroes (TV3)
16.8.09
Laubased mõtted
Tänase päeva esimene pool möödus endiselt Türil. Hommikul ilmus sinna ka ema ning seejärel külastasime koos Türi surnuaedadesse maetud sugulaste haudu. Ega seal väga palju korrastada polnudki, aga sai ette võetud plaatide puhastamine, mis oli päris tükk tööd. Millalgi peaks ilmselt enamiku plaate ka üle värvima: mõni on üsna heas korras ja mõnel on ka värvita kiri selgelt näha, aga suuremal osal tuleks ikka värviga kiri selgemalt välja tuua. Lõpuks tabas meid surnuaias korralik padukas, mis likvideeris kavatsused minna vaatama ka kaugemate sugulaste haudasid.
Pärastlõunal otsustas ema koos tädiga metsa minna igasugu end maa seest välja upitavaid ja kangesti ärakorjajaid näha soovivaid asjandusi üles korjama. Mina samal ajal asutasin end rongi peale, et Tallinnasse tagasi sõita.
Õhtul jõudsin veidi tegelda ka KDE tõlkimisega, saades valmis nii enam-vähem täpselt 1,25 käsiramaatut (ehk äraseletatult ühe mängu käsiraamatu tervikuna ja ühe omast nii veerand mahust).
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
Pärastlõunal otsustas ema koos tädiga metsa minna igasugu end maa seest välja upitavaid ja kangesti ärakorjajaid näha soovivaid asjandusi üles korjama. Mina samal ajal asutasin end rongi peale, et Tallinnasse tagasi sõita.
Õhtul jõudsin veidi tegelda ka KDE tõlkimisega, saades valmis nii enam-vähem täpselt 1,25 käsiramaatut (ehk äraseletatult ühe mängu käsiraamatu tervikuna ja ühe omast nii veerand mahust).
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
Reedesed mõtted
Öösel mõtlesin küll korraks, et teeks proovi pidada päevikut mobiili kaudu, aga pilk aku indikaatorile veenis ümber. Ükskord peaks selle siiski ära proovima, aga jäägu see siis teiseks korraks.
Igatahes tänast päeva täitev sündmus oli siis klassikokkutulek. See oli iseenesest siis 25 aastat 8. klassi lõpetamisest enamikule, välja arvatud mulle, kes ma lahkusin Laupa koolist pärast 6. klassi. Aga noh, suurema osa olin ma siiski nendega koos läbinud, nii et klassikokkutulekule siiski klassfitseerusin :-) Ahjaa, need toonased lõpetajad leiab siit.
Algas kõik, nagu kord ja kohus, rongisõiduga Türile. Pärast seda, kui Edelaraudtee need 1. klassi vagunid juurutas, on rongisõit ausalt öeldes päris nauditavaks muutunud - tegelikult on isegi tavalised vagunid mu meelest mõnevõrra mugavamad või kuidagi, aga see tunne võib petlik olla. Sedakorda oli küll pool teed saatjaks vastas istuv end täiesti pildituks joonud tegelane, kelle puhul ma ikka mitut puhku pelgasin, et nüüd purskab ta oma mao ja muude siseelundite sisu kohe välja. Seda õnneks siiski ei juhtunud ja Raplas kadus ta edukalt ka rongist. Samuse Rapla kandis sõitis rong ka läbi ränga vihmavalli, isegi äikest peksis veidi taevas. Imeline, kuidas nii väiksel maalapil nagu Eesti võib ilm ikka kardinaalselt erineda. Aga teisalt, mis seal imestada, olen isegi näinud näiteks Türil seda, et linna ühes otsas on täielik padukas ja teises otsas kena päikesepaiste...
Sedakorda päikesepaistet Türil just ei olnud, vähemalt mitte märkimisväärselt, ning ilmselt üsna äsjase vihma jäljed olid selgelt näha. Et ma jõudsin kohale nii 18 paiku ja kohtumine oli kokku lepitud 19 peale, siis kondasin veidi linnas ringi, mida ma ei ole enam hea mitu aastat teinud. Eks ta ole, kesklinn on enam-vähem akuraat, aga kui veidi kõrvale astud, siis on ikka päris palju ka lagunenud hooneid ja hooletusse jäänud krunte ja muud sellist. Aga muidugi ka hulganisti väga kenasid majasid ja aedu ja muud silmarõõmu pakkuvat, egas asjata Türi ju "lillelinn" ei ole.
Nii veerand tundi enne kokkulepitud aega olin tagasi "Krahv Dracula pubi" juures. On alles nimi! Pubi ise oli selline pisike ja üsna normaalne, vähemalt Türi kohta. Veidi istunud ja kohvi maitsnud, astuski sisse naisterahvas, kes heitis pilgu ringi, ei näinud ilmselt midagi iseäralikku ja asutas end naaberlauda. Vaatasin teda pingsalt ja olin tõsiselt kahevahel, aga siis võtsin julguse kokku, astusin juurde ja küsisin: "Vabandust, aga ega sa mu klassiõde ei ole?" No näed, oligi! :-) Ja ma olin isegi suutnud välja raalida, kes täpselt, kuigi kahtlusevaglake näris enne küsimist küll omajagu.
Mõne hetke pärast ilmusid ka teised, kellest osa ma tundsin hoobilt ära ja teised panin lihtlabase loogika põhjal paika. Lõpuks oli siis potentsiaalsest 13 inimesest seitse kohal. Päris hea tulemus nähtavasti: osad olid lihtsalt püüdmatus kauguses või kättesaamatud, osadel tekkis vahetult eelnevalt takistusi ja nii edasi, ikka see tavaline värk. Niisiis kohal olid pea kõik tüdrukud, välja arvatud üks, kes elavat nüüd Soomes, aga poistega oli nigelam lugu - peale minu ilmus veel ainult üks.
Et ilm oli selline tatine, siis leidsime, et Laupale kooli juurde sõita pole vahest mõtet. Praegusel ajal ilmselt sisse nagunii ei pääseks, väljas pidada remont käima, nii et palju vaadata ka ei ole, ja pikniku pidamiseks oli maapind ilmselgelt liiga niiske. Aga järgmine aasta pidada suurem koolikokkutulek ees olema, mille osas me jõudsime kokkuleppele, et võiks sel puhul uuesti kokku saada. Eks siis saab ka koolimaja näha, värskelt remondituna ja puha.
Jäime siis sinna Draculasse ja juttu jätkus oluliselt rohkemakski kui Gevaliaga vaaterattal. Minul oli muidugi eriti huvitav, sest ma ei olnud ju kedagi neist tervelt 27 aastat enam näinud. Aga eks ka ülejäänutel oli teistega kellega vähem, kellega rohkem kontakti olnud. Selgus, et nad on ka varem kokkutulekuid korraldanud, nii umbes iga viie aasta tagant, ainult mind ei olevat varem üles leitud. No nüüd oli siis "kadunud poeg" pärale jõudnud...
Igaüks rääkis ära oma loo, mida muidugi katkestasid kõikvõimalikud meenutused ja kõrvalepõiked siia, sinna ja isegi tänna... Vähemalt neil, kes sinna olid kogunenud, oli üldiselt hästi läinud või vähemalt ei rääkinud keegi, et läheks halvasti, kuigi eks ta ole, ega selles praeguses majandussituatsioonis ei jäänud ka raskused kajastamata, olgu siis piimamüügiga või automüügiga (kaks näidet erialadest, kuhu mõned meist on jõudnud).
Istusime seal Draculas siis õige mitu tundi, aga nii 23 paiku läksime lõpuks laiali. Ega Türil polegi suurt hiljem kuskil koos istuda, ööklubisid või ööpäevaringselt lahti olevaid kohti seal pole ja ilmselt poleks ka erilist nõudlust. No ja osadel meist oli juba järgmisel päeval vaja tööl olla või kuhugi sõita. Nii et kobisin tädi juurde koikule ja asi ants.
Igatahes lühidalt kokku võttes oli see üliväga tore kokkusaamine. Ilmselt, kui vähegi võimalik, püüan siis järgmine aasta ka koolikokkutulekule minna - seni on nagu olnud rohkem sisemine takistus, et see on mõeldud vilistlastele, aga mina ju seda pole... Aga klassikokkutuleku sildi külgekleepimine aitab sisemist konflikti edukalt lahendada :-)
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
Igatahes tänast päeva täitev sündmus oli siis klassikokkutulek. See oli iseenesest siis 25 aastat 8. klassi lõpetamisest enamikule, välja arvatud mulle, kes ma lahkusin Laupa koolist pärast 6. klassi. Aga noh, suurema osa olin ma siiski nendega koos läbinud, nii et klassikokkutulekule siiski klassfitseerusin :-) Ahjaa, need toonased lõpetajad leiab siit.
Algas kõik, nagu kord ja kohus, rongisõiduga Türile. Pärast seda, kui Edelaraudtee need 1. klassi vagunid juurutas, on rongisõit ausalt öeldes päris nauditavaks muutunud - tegelikult on isegi tavalised vagunid mu meelest mõnevõrra mugavamad või kuidagi, aga see tunne võib petlik olla. Sedakorda oli küll pool teed saatjaks vastas istuv end täiesti pildituks joonud tegelane, kelle puhul ma ikka mitut puhku pelgasin, et nüüd purskab ta oma mao ja muude siseelundite sisu kohe välja. Seda õnneks siiski ei juhtunud ja Raplas kadus ta edukalt ka rongist. Samuse Rapla kandis sõitis rong ka läbi ränga vihmavalli, isegi äikest peksis veidi taevas. Imeline, kuidas nii väiksel maalapil nagu Eesti võib ilm ikka kardinaalselt erineda. Aga teisalt, mis seal imestada, olen isegi näinud näiteks Türil seda, et linna ühes otsas on täielik padukas ja teises otsas kena päikesepaiste...
Sedakorda päikesepaistet Türil just ei olnud, vähemalt mitte märkimisväärselt, ning ilmselt üsna äsjase vihma jäljed olid selgelt näha. Et ma jõudsin kohale nii 18 paiku ja kohtumine oli kokku lepitud 19 peale, siis kondasin veidi linnas ringi, mida ma ei ole enam hea mitu aastat teinud. Eks ta ole, kesklinn on enam-vähem akuraat, aga kui veidi kõrvale astud, siis on ikka päris palju ka lagunenud hooneid ja hooletusse jäänud krunte ja muud sellist. Aga muidugi ka hulganisti väga kenasid majasid ja aedu ja muud silmarõõmu pakkuvat, egas asjata Türi ju "lillelinn" ei ole.
Nii veerand tundi enne kokkulepitud aega olin tagasi "Krahv Dracula pubi" juures. On alles nimi! Pubi ise oli selline pisike ja üsna normaalne, vähemalt Türi kohta. Veidi istunud ja kohvi maitsnud, astuski sisse naisterahvas, kes heitis pilgu ringi, ei näinud ilmselt midagi iseäralikku ja asutas end naaberlauda. Vaatasin teda pingsalt ja olin tõsiselt kahevahel, aga siis võtsin julguse kokku, astusin juurde ja küsisin: "Vabandust, aga ega sa mu klassiõde ei ole?" No näed, oligi! :-) Ja ma olin isegi suutnud välja raalida, kes täpselt, kuigi kahtlusevaglake näris enne küsimist küll omajagu.
Mõne hetke pärast ilmusid ka teised, kellest osa ma tundsin hoobilt ära ja teised panin lihtlabase loogika põhjal paika. Lõpuks oli siis potentsiaalsest 13 inimesest seitse kohal. Päris hea tulemus nähtavasti: osad olid lihtsalt püüdmatus kauguses või kättesaamatud, osadel tekkis vahetult eelnevalt takistusi ja nii edasi, ikka see tavaline värk. Niisiis kohal olid pea kõik tüdrukud, välja arvatud üks, kes elavat nüüd Soomes, aga poistega oli nigelam lugu - peale minu ilmus veel ainult üks.
Et ilm oli selline tatine, siis leidsime, et Laupale kooli juurde sõita pole vahest mõtet. Praegusel ajal ilmselt sisse nagunii ei pääseks, väljas pidada remont käima, nii et palju vaadata ka ei ole, ja pikniku pidamiseks oli maapind ilmselgelt liiga niiske. Aga järgmine aasta pidada suurem koolikokkutulek ees olema, mille osas me jõudsime kokkuleppele, et võiks sel puhul uuesti kokku saada. Eks siis saab ka koolimaja näha, värskelt remondituna ja puha.
Jäime siis sinna Draculasse ja juttu jätkus oluliselt rohkemakski kui Gevaliaga vaaterattal. Minul oli muidugi eriti huvitav, sest ma ei olnud ju kedagi neist tervelt 27 aastat enam näinud. Aga eks ka ülejäänutel oli teistega kellega vähem, kellega rohkem kontakti olnud. Selgus, et nad on ka varem kokkutulekuid korraldanud, nii umbes iga viie aasta tagant, ainult mind ei olevat varem üles leitud. No nüüd oli siis "kadunud poeg" pärale jõudnud...
Igaüks rääkis ära oma loo, mida muidugi katkestasid kõikvõimalikud meenutused ja kõrvalepõiked siia, sinna ja isegi tänna... Vähemalt neil, kes sinna olid kogunenud, oli üldiselt hästi läinud või vähemalt ei rääkinud keegi, et läheks halvasti, kuigi eks ta ole, ega selles praeguses majandussituatsioonis ei jäänud ka raskused kajastamata, olgu siis piimamüügiga või automüügiga (kaks näidet erialadest, kuhu mõned meist on jõudnud).
Istusime seal Draculas siis õige mitu tundi, aga nii 23 paiku läksime lõpuks laiali. Ega Türil polegi suurt hiljem kuskil koos istuda, ööklubisid või ööpäevaringselt lahti olevaid kohti seal pole ja ilmselt poleks ka erilist nõudlust. No ja osadel meist oli juba järgmisel päeval vaja tööl olla või kuhugi sõita. Nii et kobisin tädi juurde koikule ja asi ants.
Igatahes lühidalt kokku võttes oli see üliväga tore kokkusaamine. Ilmselt, kui vähegi võimalik, püüan siis järgmine aasta ka koolikokkutulekule minna - seni on nagu olnud rohkem sisemine takistus, et see on mõeldud vilistlastele, aga mina ju seda pole... Aga klassikokkutuleku sildi külgekleepimine aitab sisemist konflikti edukalt lahendada :-)
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
Subscribe to:
Posts (Atom)