Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mille sisse jäi ka üks väga suure kiiruga ja paraja vaevaga Postimehe hüvanguks tehtud tõlge (ei, vaev ei olnud tingimata tõlkega seotud, vaid rohkem sellega, et ma pidin seda tegema enam-vähem keset und :-) ehk ajal, mil mul oli just plaanis pärast pikka ja väsitavat ja kordaläinud tööpäeva tublisti magades end kosutada.)

Tänane Sirp oli minu jaoks suhteliselt tühi, aga nii ei pruugi see mitte kõigile olla: nimelt oli tegu, võiks öelda, Viljandi erinumbriga (sellele linnale üht- või teistpidi pühendatud lood moodustasid lehe mahust ligikaudu 57 protsenti ehk umbes 26 lehekülge 45 (sisu)leheküljest). Ja kuigi ma neidki lugusid põgusalt silmasin, ei saa öelda, et need eriti oleksid haakinud, lihtsalt piisavalt ebahuvitav on mu jaoks see linn. Isegi kui on tegu lapsepõlve ainsa vähegi suurema linnaga, mida ma nii suht-koht tundsin (Tartusse ja Pärnusse olin sattunud ju vaid mõne korra ja Tallinnassegi päris harva). Aga kellele Viljandi asjad rohkem korda lähevad, see leiab tänasest numbrist kahtlemata palju põnevat lugeda ja kaasa mõtelda.

Ega Viljandi-välinegi leheosa palju millegagi hiilanud, siingi oli õige mitu sellist pinnapealset huvi pakkuvat lugu (näiteks intervjuu väga vinge šokker-jõuluvanafilmi tegija Helanderi Jalmariga või tõlkelugu filmitsensuurist, eriti seoses Türgiga, mis üldse viimasel ajal mitmesuguste tsensuuriteemadega esile on kerkinud), lisaks veel lausa lahtise kämblaga lajatavat raamatukriitikat (näiteks Märka Veiko punkluulekogumiku kohta või Oja Arno Dalist ja sürrealismist kõneleva raamatu kohta).

Kuid siiski leidus selles tagapooles ka mõndagi päris põnevat. Kõigepealt näiteks Sova Henriku äärmiselt põnevalt kirja pandud arvustus Schrödingeri Erwini hiljuti eestindatud raamatust "Mis on elu?". Raske oleks siin kokkuvõtvalt selle loo kohta midagi öelda, sestap jääb üle soovitada seda vaid lugeda - ja muidugi ka Schrödingeri ennast, kelle mõtted selle artikli kriitikast hoolimata või ka just sellepärast kahtlemata uurimist ja läbimõtlemist väärivad - arvestades muidugi, et tema tööd on kirja pandud nii oma seitsekümmend aastat tagasi, pärast mida on nii mõndagi muutunud nii teaduslikes kui ka muudes arusaamades.

Minu teatava erihuvi tõttu köitis mõistagi tähelepanu üks näitusetutvustus, mis muu hulgas kajastab öökulle. Rääkimata sellest, et alati on mõnus lugeda midagi nende imetabaste tiivuliste kohta, panin loost mõistagi kõrva taha vajaduse taas külastada loodusmuuseumi, kus see näitus avatud on.

Kronbergi Janika oli avaldanud Sirbi veergudel oma Anatoolia-reisikirja teise osa (vähemalt minu teada; esimene ilmus mõne kuu eest Diplomaatias), mis sisult sobib hästi ajastuma just praegu mälestamist leidva kurva sündmusega, sajandi eest armeenlastele kaela langenud häda ja viletsusega, mida enamjaolt genotsiidiks nimetatakse. Seda masendavat hingust õhkus piisavalt ka loost endast, ehkki halamine pole kahtlemata selle loo peamine sisu. Igatahes kindlasti lugu, mida tasub lugeda soovitada.

Ja ühtlasi, võib-olla nende mustade toonide kõrvale pisut humoorikamas võtmes, tasub ehk mainida sedagi, et kui autori arvates on Armeenia kunagine pealinn Ani siinmail vähetuntud, siis on Eestis kindlasti vähemalt üks seltskond inimesi, kes seda linna une pealt teab - need on ristsõnalahendajad (sest Ani koosneb nii armsatest tähtedest levinud tähtedest, mida on, tundub, ristsõnakoostajatel lausa lust ruudustikku paigutada).

Numbri lõpetas aga taas Leete Arti nagu alati vaimustav pilguheit soomeugrilaste maailma, seekord kitsamalt keskendunud, jah, lausa nii suurele asjale nagu tõde. Ja võib-olla olekski hea lõpetada tsitaadiga loost, mis võtab ilusasti kokku tõsi(teadus)liku maailmapildi soomeugrilaste vaatevinklist:

[S]oome-ugri tõde [on] kätketud faktide ja ebamäärasuse esteetilisse mängu. Ilma arusaamatust loova hämata ei ole ka tõde selle soomeugrilikus mõttes. Otsesõnu räägitut [...] ei pea keegi tõeks, vaid uhkustamiseks.

Loetud: Sirp, 24.04.2015
Vaadatud: Pulmapilt (ETV2), Elas kord ... (Fox), Keeris (TV3)

Reedesed mõtted

Huh, polnud need väiketööd nii väikesed midagi, vaat et ligemale nädal kulus paari artikli peale ära. Aga valmis nad nüüd on, vähemalt esialgsel kujul.

Aasta algus on Sirbis kenasti alanud, aina sisukamaks paistab teine muutuvat, seni ühtlaselt progresseeruvas joones (nii et on vaid karta, et kuskil tuleb jälle langus sisse, sest leheruum on ju piiratud ja mind mittehuvitavad teemad tahavad paraku vististi ka ruumi saada).

Juba tänase numbri "avang" (ma ei teagi, kuidas selle elemendi kohta, mis (tavaliselt) lühikese numbrikokkuvõtte või mingi uitmõttena numbrit nüüdsel ajal alustab, peaks õieti ütlema) paelus tähelepanu, eriti muidugi seetõttu, et selles puudutati üht sellist probleemi, mis, mulle tundub, mind väga paljudest eristab. Nimelt näitleja (või laiemalt mingi tegelaskuju) samastamine reaalse isikuga - siin loos siis Lutsepa Aini näitel. Mulle on see täiesti võõras: jah, see maksab lausa kätte, näiteks mälumängudes, kui küsitakse filminäitlejaid, siis ma tihtipeale tean küll nende "nime", see tähendab seda, kes pildil näidatu selles filmis olnud on, aga mul pole vähimatki aimu, milline võiks olla kujutatu "kodanikunimi". Sest noh, see pole mu jaoks kuidagi oluline, vähimalgi määral: nii et lookeses esitatud probleemi mul ei tekiks - on Konstantin Päts tolles lavastuses ja on Ain Lutsepp, olgu poliitik või näitleja, ja neil ei ole minu arusaamist mööda mitte midagi, üldse mitte midagi ühist. Aga jah, paistab, et paljudel on, mis küllap jääbki mu jaoks igavesti mõistatuseks  ...

Luksi Leo oli kirjutanud juba möödunudaastase "Eesti mõtte" otsimise võistluse loo, loomulikult lihtsa, aga kutsuva pealkirjaga "Eesti riigi võimatu mõte". Huvitav oli lugeda pikka filosoofilist arutelu selle üle, miks ei ole Eesti riigi mõtet võimalik defineerida, aga mu meelest jäi siin kasutamata üks võimalus. Autor püüdis mitmeti ja edukalt näidata, kuidas ei ole võimalik samust Eesti riigi mõtet defineerida millenagi, mis *on olemas*, aga jättis täiesti arvestamata võimaluse, et see mõte võiks olla defineeritav saamisena. Või kui teisisõnu öelda, siis seda mõtet ei ole, jah, üldse mitte, vaid on ainult liikumine selle poole - ütleme, samamoodi, nagu ei ole olemas ja enamasti ei saa isegi rahuldavalt sõnastada ideaali kui sellist, küll aga saab selle poole püüelda. Ja selles püüdluses, liikumises õieti see mõte väljendubki. Või noh, kui veel täpsem olla, siis tegelikult Luksi Leogi jõuab selleni välja, kui nendib, et "Eesti riigi mõtet ei ole teoreetilises plaanis võimalik rahuldavalt sõnastada, kuid poliitilises plaanis ei ole võimalik pidevatest sõnastuskatsetest loobuda". Kas nüüd jääda rahule mõneti ootamatu tõdemusega, mida autor lõpus teeb - "Tuleks küsida hoopis vastupidi. Kuidas vabaneda ennast ainsa võimaliku tegelikkusena reklaamiva globaalse turumajanduse hegemooniast? Kuidas avada poliitiliste vaidluste väli tegelikele alternatiividele, et inimesed saaksid langetada poliitiliselt kaalukaid otsuseid?" -, on juba iseasi: esiteks ei oleks ma sugugi kindel, et need kaks "hegemooniat", turumajandus ja Eesti riik, kuidagi vastuolus oleksid, ehkki seda vastandust nii sageli püütakse näidata või vähemalt kuulutada, ja teiseks ei ole ma kaugeltki veendunud, et inimesed ei saa langetada poliitiliselt kaalukaid otsuseid. Tõsi, see ei pruugi käia kujul, millega ollakse ehk harjutud, aga mu meelest on "poliitiliselt kaalukas otsus" kas või samune "jalgadega hääletamine" elik kodumaalt lahkumine, rääkimata paljudest muudest. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et poliitika all mõeldakse traditsioonilist "riigipoliitikat", see tähendab seda, mida teevad valitsus ja meie puhul riigikogu, aga juba ammu ja liberaalse demokraatia tingimustes eriti ei ole see sugugi ainus poliitika: poliitika ja üldse poliitilisuse mõiste on sedavõrd laienenud, et isegi raske on leida valdkonda, mis ei oleks poliitiline - jah, ühte otsa pidi kahtlemata jätkuvalt seotud samuse "riigipoliitikaga", aga teistpidi tegutsemas mitte selle pikenduse või laiendusena, vaid paralleelselt, osati sõltumatultki.

Päris põnev oli lugeda suure Eesti filmi - vähemalt selles mõttes, et see on lausa Oscari kandidaatide sekka pääsenud (iseasi muidugi, palju see nüüd Eesti film on, aga olgu, eks ta mingis mõttes ju on ka) - "Mandariinid" kohta arutelu produtsendi ja ühe peamise näitleja dialoogis. Lugu tasub lugeda, selles on palju huvitavat, aga mul tekkis hoopis teistsugune uitmõte: kui poleks olnud laastavat Teist maailmasõda, mis Euroopa päris korralikult ja õige tükiks ajaks marginaliseeris, kas siis üldse keegi väga punnitaks tänapäeval Ameerika filmitööstuse auhindade pärast või üldse põeks mingi Hollywoodi pärast? Võib-olla kõneldaks hoopis Babelsbergi massitoodangust ja ihaldataks jõuda, ütleme, iga hinna eest miskise Saksa filmitööstuse organisatsiooni lõppnimekirja? Jah, aga paraku nii ei läinud ja hoopis enne Teist maailmasõda siiski suhteliselt vähetuntud ja ääremaine Hollywood/Ameerika Ühendriigid tõusis maailmas esinumbriks ...

Konsa Kurmo oli kirja pannud ülimalt mõtlemapaneva loo, loomulikult ka äärmiselt intrigeeriva pealkirjaga "Lugu sellest, kuidas inimesed digitaalseks muutusid". Kohe väga palju mõtteid tekitava loo, võiks öelda. Ühelt poolt oli siin küllaltki kenasti välja joonistatud nii kultuuri kui sellise areng ning iseloomustatud üsna hästi seda maailma, milles me praegu samuse kommunikatsiooni üüratu avardumise tulemusel elame, ja tehtud ka mõningaid järeldusi, aga teiselt poolt jäi mul kangesti südamele kripeldama lugemise juures kogu aeg saatnud tunne, et see arengujoon ja need kirjeldused ripuvad otsekui õhus, see tähendab, on konstrueeritud tagasivaatavalt, lähtudes praegusest seisukorrast (mitte aga "edasivaatavalt" ehk siis ajaloolises arengus).

Näiteks arvamus, et "Paberile kirjutamine ja trükkimine fikseeris kirjutatu, luues mulje stabiilsest, püsivast informatsioonist. [...] Internetis on info autoriteedi määratlemine hoopis keerukam. Igaüks võib infot luua ja muuta - senised autentsuse ja autoriteetsuse mehhanismid enam ei tööta." Jah, ega sellele otse vastu vaielda ei saa, kuigi mu meelest pole autoriteetsuse osas vähemalt märkimisväärset muutust toimunud: jätkuvalt on autoriteetsed teatavate isikute, institutsioonide jms arvamused või seisukohad, aga mitte teiste (ma ei hakka laskuma arutellu, kust see autoriteetsus täpselt pärit on - nagu ei olnud see "paberiajastul" pärit vaid sellest, et miski oli kirjutatud ja trükitud, nii ei ole see ka nüüd - ega olnud ka enne paberiajastut). Kuid selle pidamine eriliselt uueks on mu meelest kergelt öeldes vale: isegi kui digitaalajastu ja paberiajastu võrdluses võib see teataval määral pädeda, siis kuidas võrrelda kirjeldatud digitaalajastut paberieelse ajastuga (siinkohal mitte tingimata paberi-, vaid mu pärast kas või savitahvliajastuga)? Ka toona oli palju (muidugi mitte kõik, teatavad põhitõed, mida tunnistatakse ja tunnustatakse, on alati olemas olnud, mitte küll alati ja kõik muutumatult samad läbi aja) infot "hästi muutlik", ka toona oli see "ennekõike sotsiaalse suhtluse meedium" (õieti, millal ei olegi olnud?).

Nii et mõnes mõttes tundub see digitaalajastu vastandamine varasemale omajagu kunstlik. Ma julgeks pigem arvata, et põhistruktuurid on ikka samad, erinevus on aga selles, et kommunikatsiooni tasand on järjepidevalt laienenud: kui kunagi väga-väga ammu piirdus see, ütleme, (füüsilise) päevateekonnaga või nii ehk vahetult oma suguharuga ning veel mitte väga ammu tagasi üldjoontes kodulinna/maakonnaga, veel veidi hiljem ehk riigiga, siis nüüd on see laienenud teadaolevas mõttes kogu maailma, võiks lausa öelda universumi (sest paraku ei ole vähemalt teada kedagi teist, kellega suhelda peale samuse maakera elanike - ei väljaspool ega praegu ka seespool (ma ei imestaks, kui millalgi ja kunagi leitaks võimalus, mis annab mingilaadse kommunikeerimisvõimaluse kõigile olenditele, keda võib nimetada mõistuslikuks või keda vähemalt tõlgendatakse mõistuslikuna, pean silmas loomi, miks mitte ka taimi)).

Ehk teisisõnu, kommunikatsioonihorisont on kindlasti muutunud, aga kas ka kommunikatsiooniviis, see on juba kaheldavam, mu meelest vähemalt - sest lõppeks, mille poolest erineb telefonikõne või Skype-kõne ikka nii väga tavalisest kõnelusest, ütleme, kellegagi, kes on seina taga: vahendatud on nad mõlemad selles mõttes, et partnerit ei ole näha (Skype isegi annab siin eelise, pakkudes vahendatuse ja vahetuse omamoodi hübriidi). Iseasi on artiklis korra äramainimist leidnud "taruteadvus", mis vähemalt potentsiaalselt võib tõepoolest olla midagi päris erinevat senituntust. (Ja isegi selle puhul ma ütleks ainult "võib", sest massiteadvus ei ole ka midagi enneolematult uut ja kuni seda "taruteadvust" reaalselt olemas ei ole, ei ole ka võimalik hästi öelda ega ennustadagi, kas ja kuidas see erineb).

Selsamal kultuuriteemal jagus arutlemist ka edasi, täpsemalt juba sügisese vastavateemalise konverentsi jätkukajastusena vestlusringis. Nagu vestlusringide puhul ikka, kõlas siit läbi väga palju huvitavaid mõtteid, millest ma nopiksin osunduste kujul välja kaks sellist, mis ehk oma teatava vapustavusega võivad panna mitmeidki asju teisiti vaatama:

Kui folkloristikas kasutatavate mudelite (V. Proppi muinasjutuskeem, ATU tüübikataloog, freudistlik seksuaalsusekäsitlus jne) loomisel oleks aluseks võetud siinsed rahvaluulekogud, kujunenuks need mudelid hoopis teistsuguseks. Näiteks Lõuna-Eestis dokumenteeritud XVII sajandi nõiaprotsessides süüdistati nõiduses mehi rohkem kui naisi, mis on Euroopa kontekstis haruldane, ega sobitu paljude nõiduseuurijate väljatöötatud skeemidega. Samuti on vanemale folkloorile raske sobitada varasemaid feminismikäsitlusi, mis ei aita mõista meie rahvalauludes ja -juttudes kajastuvat sugudevaheliste suhete dünaamikat (nt on regilauludes õde aktiivsem ja iseseisvam vennaga võrreldes).

Üks huvipakkuvaid teemasid on uurimistraditsiooni mõju rahvapäraste stereotüüpide väljakujunemisele. Kas kooseluseaduse vastased oleks saanud kasutada sõnapaari„traditsiooniline perekond“, kui baltisaksa ajaloolased ei oleks hakanud rääkima aegade algusest kestvast eesti patriarhaalsest perekonnast ja eesti ajaloolased poleks jätkanud sedasama juttu läbi kogu XX sajandi? Või oleks kasutatud väljendit „traditsiooniline perekond“ olenemata teadlaste tööst, sest seesugune peremudel on meile omaseks saanud Lääne massikultuuri pealetungi tõttu?

Ka kirjanduse ja raamatuarvustuste sektsioon oli täna põnevast põnevam. Otsa tegi lahti Loogi Alvar, kel nähtavasti oli olnud väga halb päev või vähemalt väga halb tuju, sest nii vihaselt nagu tema käsitletud Tartu ülikooli kultuuriteemalist artiklikogumikku maatasa tegi, ei ole mäletamist mööda enam päris ammu keegi avalikult kedagi materdanud. Küllap põhjusega, jäi mulje, ehkki jah, kogumikku ma ise lugenud ei ole, et selles osas selget seisukohta võtta.

Selle kõrval oli lausa rõõmustav lugeda Pauli Tooma lugu gnoosiseteemalisest teosest, mis oli palju optimistlikum ja tunnustavam. Ja palju lõbusam ka,näiteks arvamuse poolest, et "toonase kosmogoonia suurejoonelised süsteemid [...] ausalt öeldes on üsna sarnased stringide ja M-teooria fantastikaga".

Samamoodi oli võhiku silmale päris huvitav lugeda tavalisest arvustusest nähtavasti teema paraja eksootika tõttu palju üldistavamalt Türgi kohta mitmesugust teavet andvaks ülevaateks kasvanud Tilgari Tanno lugu. Kust küll veidi nukraks tegevalt võis teada saada, et sellest suurest kirjandusest on jõudnud eesti keelde seni ainult 15 raamatut. Mida ilmselgelt on vähe, nendib ka autor ise. Eks ta ole, küllap tuleb oodata, kuni ilmub mõni fanaatik, nagu meil neid näiteks Norra kirjanduse tõlkijate seas on olnud, kes lihtsalt hakkab seda asja ajama ja ajab ja ajab, kuni leiab nii välismaised toetajad kui ka kodumaised huvilised, kes tõlgete ilmumisest huvituvad.

Omamoodi üllatav oli kohata üleriigilises kultuurilehes lõunaeestikeelset arvustust, aga noh, arvustatav teis ise, Kaplinski Jaani sulest, oli ju ka selles keeles, nii et miks ka mitte.

Lehe lõpetuseks oli viimasel küljel Leete Art kirjutanud vaimustavalt iroonilise, aga ühtlasi mõtlepaneva loo pealkirjaga "Soome-ugri vaikus", mis otseselt puudutas seda vähemalt tänapäeval eestlasile, aga ka teisile soomeugrilasile nii iseloomulikuks peetavat vaoshoitust ja kinnisust. Ta küll nendib, et see "vaikus" on ajalooliselt tingitud: kui varasemates tekstides esinevad soomeugrilased (või vähemalt need, kes arvatavasti olid soomeugrilased) pigem kaugete ja metsikutena, sugugi mitte vaiksetena, vaid hoopis sõjakate, jõhkrate, vaat et mõrvarlikena (hõrk tsitaat loost: "Veel XVI sajandil ei tahtnud jugralased vene maksukogujatest midagi teada. Vahelduseks käisid mansid ise vene linnades maksu kogumas, mida kroonikates veidral kombel rüüstamiseks nimetatakse"), siis "vaikseks" muutusid soomeugrilased otsekui üleöö alles XIX sajandil ehk ajal, mil nad olid üleüldiselt alla heidetud ega esinenud enam ajaloo subjektidena, vaid kõigest objektidena.

Isegi nii vaikseks, et võib nentida: "kultuuriline etikett keelab tunnete avaldamise, sest see võib rikkuda vaimude poolt reguleeritud maailma tasakaalu ning põhjustada inimeste haigestumist või hädasid kogu sugukonnale. Ja nagu soomeugrilastel tavaks, on tunnete väljendamine nõiduse vallapääsemise põhjuseks. Vaikimine on kindlaim viis harmoonia säilitamiseks." Ent lõpetuseks nendib autor siiski täiesti mõistuspäraselt, et õieti pole probleem selles, kas keskajal olid mordvalased agressiivsed ja tänapäeval neenetsid ja handid vaikivad", sest nad on ikka üsna ühesugused nii tuna kui ka täna, see-eest "Kindlasti on tugevasti muutunud aga vaatlejad ja kirjeldajad". 

Aga numbri maiuspala, päris pärl, mida just lõppu hõrguks magustoiduks jätta, oli, kuidas öelda, erialane tekst, seotud otseselt tõlkimisega: Kuusiku Normani sulest pealkirjaga "Tõlkimine ringiga või otse". Tugines see autori magistritööle, millest ilmselt oli tingitud ka ühelt poolt arvukate ja kohati raskesti jälgitavate näidete esinemine, teiselt poolt aga ilmselge, võib-olla liignegi kompaktsus. Sellest hoolimata oli selles tõstatatud probleem päris oluline ja mulle endale väga hästi tuttav. Ilukirjanduses ehk esineb seda mõnevõrra vähem või vähemalt vähem akuutsel moel, aga just teadus- ja populaarteaduslikes tekstides on tsiteerimine laialt levinud, põhimõtteliselt lausa kohustuslik - ja siis tekib sageli probleem sellega, et autor tsiteerib teatavaid tekste, mis on pärit mõnest muust keelest kui see keel, milles autor kirjutab. Pahatihti, kohe väga pahatihti kiputakse minema lihtsamat teed ning tõlkima siis autori teksti ühe jutiga, ka selliseid tsitaate sellest keelest, milles kirjutab autor, mitte aga algkeelest. Mis tihti ei tekita märkimisväärseid probleeme, aga ma olen ise kogenud, et siiski leidub küllaga kordi, kus algteksti ülesotsimine ja kui ka mitte tingimata sellest tõlkimine, siis vähemalt selle võrdlusena kõrval hoidmine aitab ka tõlkes palju paremini hakkama saada (üks näide on ajaloolistel põhjustel eesti keelele väga lähedane vene keel, teine näiteks kreeka keel, kolmas ehk iiri keel, mis, ütleme, inglise keelde ümber pandud tsitaate tõlkides võivad anda algtekstist tõlkimisega võrreldes tükk maad erinevaid tulemusi - tingimata mitte selliseid, mis päris rappa viiksid, aga nüansirohkus võib kergesti kaduma minna küll). Nii et selles mõttes võib igati nõustuda Kuusiku Normani kokkuvõttega: "Tõlkimisel vahendajakeele kaudu lisandub alati midagi, mida originaalis kunagi pole olnud, vahekeel annab tõlkele oma (ja vahendaja) hääle ning võtab ära midagi algupärase iseärasustest."

Loetud: Sirp, 23.01.2015
Vaadatud: Mis? Kus? Millal? (Kanal2), Elas kord ... (Fox)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi pisukest vaheldust väljaskäik eesmärgiga külastada elukohajärgset suuremat universaalmagasini koduste toiduvarude täiendamiseks.

Ma vist juba uue kujundusega Sirbi tulles mainisin, et üks positiivne nähe on lühikommentaaride või -arvamuste või lihtsalt -mõtiskluste tagasitulek. Tänases Sirbis võis seda taas kogeda, sest head ja mõtlemapanevad lugeda olid mõlemad lühivormid: nii Valgu Veronika valimisteteemaline suur küsimus - kas ei peaks need, kes soovivad end valida lasta, valijatele eelkõige põhjendama, miks on see koht, mida nad valitseda tahavad, nii eriline ja hea ja mõnus, et valijad peaksid tahtma seal elada ja end valitseda lasta? -, millega võib igati nõus olla, kui ka Kareva Dorise ähvardavalt kõlava pealkirjaga nupuke "Milleks ilukirjandus?", mille lõpp oli nii sugestiivne, et väärib ka omaette välja- ja esiletõstmist:

Iga rahvakild säilib senikaua, kuni on lugu, mida temast rääkida, kuni on keel, mis tema häälel küsib: milleks ilukirjandus? Milleks hing?

Selle viimase teemaga oli ajalehes seotud õige mitu lugu, aga neist vastavalt sellele, kuidas järg kätte jõuab. Sest kõigepealt tuli edasi otsekui vastukaaluna viimatisele vasakule kallutatud majandusteemalisele jutuvadale pendli käigutee teise otsa lugu Saare Jürilt, kes võttis ette südasuvise Vikerkaare, milles samuti vasakule kalduvat majanduslikku ja ühiskondlik-poliitilist juttu ohtralt sisaldus. Majandusteemadel ma tavaliselt hoidun sõna võtmast, sest see ei ole mulle väga tuttav ega sageli isegi hästi mõistetav elutegevuse valdkond, aga artikli lõpuosaga, alapealkirjaga "Kafkalik õigusriik", võib küll nõus olla: üldjuhul on (ülalt tulev) regulatsioon kurjast, kippudes kangesti end aina uuesti ja uuesti sünnitama ja üha enam piirama inimeste tegevusvabadust. (Hoolimata oma anarhistlikust meelsusest möönan, et eriti praeguse maailmakorra juures on teatav regulatsioon ilmsesti vajalik - ja pole sugugi välistatud, et võib-olla küll mitte ülalt alla, vaid pigem rõhtsuunas regulatsioone võib vaja minna ka tänasest etemas maailmakorras - nagu neid on ju olnud ja kehtinud teadaolevalt aegade algusest peale.)

Ääretult sümpaatne oli lugeda tervelt kaht lugu mõne aja eest ilmunud Montagine'i esseekogumiku kohta, üks Õnnepalu Tõnu ja teine Raudami Toomase sulest. Sümpaatne just selles mõttes, et kumbki ei olnud hakanud õieti kirjutama teosest ega selle tõlkest, vaid lasksid oma mõttel vabalt voolata Montagine'i ja esseistlikkuse rajal - ilmselt just nii, nagu Montaigne ise oleks seda rõõmuga teinud. Naudinguga kirjutatud ja naudinguga loetavad. Kui üldse, siis jäi ainult segaseks, miks üks neist oli ajalehes liigitatud rubriiki "Kultuurilugu" ja teine rubriiki "Kirjandus", aga eks ajakirjanduse teed ole juba kord äraarvamata keerulised mõista.

Sama sümpaatne oli näha hõimupäeva-kuul juba setmendat korda lugusid hõimurahvastest. Konkreetsemalt juba varem Sirbis käistletud Vella Juri viimast intervjuud Prozese Jaagu käe läbi, mis oli ühelt poolt huvitav, aga teiselt poolt ka pisut masendav. Ja masendav mitte niivõrd selles mõttes, et üks suur mees on lahkunud ja tegu oli tema viimase sõnavõtuga, vaid just selles osas, mida ta ütles. Kui meie siin oleme juba (taas) hakanud ära harjuma sõnavabadusega, sellega, et võib öelda enam-vähem vabalt kõike, ilma et üldjuhul sellele järgneks mingeid ametlikke sanktsioone (erandiks muidugi laimamine ja muu selline, mis kohtusse jõudmise korral võib ka sanktsioonid kaasa tuua), siis Vella osav sõnaseade viis otsekui ajas tagasi, sellesse jubeaega, mil pidi äärmise nutikusega sõnu valima, et välja öelda oma mõte, aga teha seda nii, et keegi ei saaks kohe hõlmast ja kraest kinni hakata.

Ja loomulikult oli masendava alatooniga ka see pilt, mis joonistus välja nii intervjuust Vellaga kui ka intervjuust Valtoni Arvoga - pilt, milles idapoolsed hõimlased tasakesi, võib-olla õige pisut ka vastu pannes, aga siiski vankumatu kindlusega hääbuvad ja kaovad. Eks seda tunnustatavam ole Valtoni töö ja tegevus nende idasugulaste teadvustamisel tõlkimise läbi: isegi kui see ei peaks võimaldama neil ellu jääda rahvana, võimaldab see neil ellu jääda mälestusena, kivvi raiutud või vähemalt paberisse kuumtrükitud mälestusena. Ja noh, muidugi võis Valtoni intervjuust leida huvitava viite sellele, et soomeugrilaste eeposed (kui see on ikka just õige sõna, aga žanrimääratlusena käib ehk ikka) on loodetavasti peagi eesti keelde jõudmas.

Samamoodi veidi masendava hõnguga oli paarislehekülg, mis pühendatud samuti kaugematele sugulastele, põhja pool elavatele meälastele ja kveenidele, kelle keel on lähemalt sugulane soome keelega. Intervjuu meäkeelsete eestvedaja Pohjaneni Bengtiga küll pakatas optimismist, aga see oli rohkem tingitud tema enda entusiasmist, sest tunnistama pidi temagi, et asi on nii meälaste kui kveenide püsimisega halvasti, isegi väga halvasti. Ka teine intervjuu soomlanna Sulkala Helenaga, kes nende keeltega viimasel ajal ühe üleeuroopalise programmi raames on uurinud, ei süstinud sugugi lootust. Aga noh, võimatu ei ole ju miski ja keelte väljasuremine võtab teatavasti aega, nii et midagi võib ju ka veel muutuda: läks ju liivigi keele väljasuremisega pikalt aega, vaat et ligemale sadakond aastat ja kui see nüüd mõne aasta eest igas mõttes teoks sai, oli ometi tekkinud juba ka seltskond, kes seda keelt ja kultuuri, ise sõna otseses mõttes ehk liivlased olemata, ometi edasi kannab ja viib. Nii et kui lähtuda Pohjoneni lausutust - "Kui sureb keel, siis hukkub ka rahvas!" -, ei pruugi tingimata asjad veel halvasti olla: rahvas võib surra, aga kui elab edasi nende keel, siis on nad ometi kuidagi ikka olemas - ja kunagi ei saa välistada ka tagasitulekut, nagu on näidanud ehk kõige ilmekamalt heebrea keele tagasitulek, aga ka mitme keldi ja indiaani keele ponnistused pinnale püsima jääda või lausa taas pinnale kerkida (ja muidugi on ju alati silme ees ka (klassikalise) ladina ja araabia keele näited, mis elasid ja elavad tänapäevani edasi, kuigi "natiivseid" kõnelejaid pole enam ammu, väga ammu).

Samal teemal ja samamoodi ebarõõmsa tooniga oli Prozese Jaagu lõpuküljelugu, mis esitas ühelt poolt kuivalt masendavaid fakte soomeugrilaste arvulise vähenemise kohta ja teiselt poolt rohkelt küsimusi edasipüsimise kohta, millele vastuseid ei ole - ja pole teada, kas tulebki. Aga vähemalt lõpetas ta hõimupäevale kohaselt positiivses toonis.

Kindlasti on ka poliitikahuvilisele huvitav ja pisut kummastav kogemus lugeda Türgi meeleavaldustest ja sellega seonduvast arhitektuurikülgedel, aga nii see tänases Sirbis on: kaks türklast kirjutavad kodumaa probleemidest, mis lahvatasid ulatuslikeks meeleavaldusteks, just läbi sellise, kuidas öelda, urbanistikaprisma. Väga väärt lugemine, eriti just sellise teistsuguse vaatenurga tõttu.

Tänase Sirbi vahel oli ka kultuurkapitali selle aasta kolmanda rahajaotuse lahtikirjutus, mis, nagu ikka, oli põnev lugemine. Kui otse tõlgete ega originaalloomingu seas midagi hirmus põnevat ei paistnud olevat, siis ometi võis välja lugeda, et juba pikka aega või vaat et lausa ilmumisest peale aastat neljakümne eest rariteetne Shakespeare'i seitsmeköiteline teostekogu on nähtavasti kavas uuesti välja anda. Vähemalt seisis kirjas, et Eesti Keele Instituut on saanud raha Shakespeare'i "Kogutud teoste" 1-7 korrektuuriks. Ja veel võis teada saada, et Luunja kandi meestel on õige suured ambitsioonid muuta enda kodupaik Galaktika keskmeks .- igatahes jagati neile raha "intergalaktilise kirjandusfestivali" korraldamiseks :-) Vaimusilma kerkis pilt, kuidas Kavastusse voorivad aina kokku vogonid ja vorlonid, roomlased ja romulaanid, pärslased ja marslased :-)


Loetud: Sirp, 18.10-2013
Vaadatud: Süvahavva (Kanal2), Teispoolsus - Libahuntide mäss (Kanal2)

Ilmunud tõlked:
Richard Weitz. Keemiarelvaoht hiilib tagasi (Diplomaatia 10/2013)
Oleg Kašin: Dzeržinski on juba tagasi (Postimees, 18.10.2013)

Reedesed mõtted

Veel üks mõnus lugemispäev, millesse tegin väikese katkestuse elukohajärgse kaupluse külastamiseks koduste toiduvarude täiendamise eesmärgil - imeilusa ilma tingimustes: just täpselt paras temperatuur, nii kraad-paar üle nulli, kerge tuuleriibe, pilved, mis muudavad ilma imeliselt halliks - no mida veel võiks hing ihaldada?!

Erinevalt eelmisest nädalast oli sellenädalases Sirbis omajagu lugemist. Isegi tavaliselt uduteemadele pühendatud kolmas lehekülg sisaldas seekord Mülleri Madise päris head kirjutist Euroopa Liitu praegu vaevavast võlakriisist ja selle võimalikest lahendustest - mis ei ole mõistagi ühestki otsast head, aga mille seast mõned on siiski veidigi etemad kui teised. Tänuväärne lugemine igatahes.

Kena mälestusehõnguline kirjatükk Udami Haljandi suure töö, Türgit käsitleva raamatu kohta oli pärit Schvaki Toomase sulest. Eks see muidugi paraku suhteliselt väike raamat on, aga et Türgi on vähemalt eestikeelsele lugejale ikka seniajani väga tume maa (ja tegelikult ilmselt ka valdavale enamikule neist, kes suudavad lugeda nii eesti kui ka mõnes teises keeles), on sellisegi teose ilmumine üpris suure tähtsusega - lõppeks on ju ikkagi tegemist riigiga, mis parimatel möödaniku aegadel andis tõsiselt tooni kogu Euroopas (see päris Põhja-Euroopa, kus meiegi asume, ehk välja arvatud, kuigi kõikvõimalikke mõjutusi on jõudnud siiagi) ning on mõjutanud eurooplaste teadvust nii varasematel aegadel kui ka mõjutab praegu. Ja võib-olla ongi parem, kui tutvust Türgi taustadega alustada raamatust, mille on kirjutanud suhteliselt kõrvalseisja, nagu eestlased seda olla saavad - minu kogemused on näidanud, et vene- ja saksakeelsed teosed on reeglina äärmiselt tugeva (ideologiseeritud) kallakuga ja isegi ingliskeelsed sageli omajagu selgeltnähtavalt tendentslikud.

Sellesama tendentslikkuse heaks näiteks on samal leheküljel avaldatud Mateo Durandi Ricardo artikkel Peruu kohta, ajendatuna ühest üsna süütust reisifirma reklaamist, mis usutavasti oli koostatud parimas usus, aga mis ometi ilmselgelt teeb liiga nii Peruu enda minevikule kui ka selle "avastajatele" (s.t. eurooplastele/põhjaameeriklastele).

Äärmiselt huvitav oli lugeda teiste tõlkijate tegemistest, sedakorda küll mitte nendest, kes tõlgivad eesti keelde, vaid just nendest, kelle tõlkesuund on vastupidine, see tähendab eesti keelest mõnda muusse keelde, ja kes seeläbi teevad tänuväärset tööd selle väikese Läänemere-äärse maalapi tutvustamisel ülejäänud maailmale. Üllatav ja rõõmustav oli näiteks lugeda, et "Kristiina Ehini luule on inglise keeleruumis nüüdseks juba niisama tuntud nagu hästi tuntud inglise ja iiri luuletajate looming" - isegi kui mina ei pea luulet õieti kirjanduseks, tean ma siiski, et väga paljude meelest on luule enam-vähem "pilk rahva hinge" või midagi sellist (millega ma tegelikult ka ise üsna nõus olen). Sama huvitav oli lugeda ülevaadet nende tõlkijate enda arvamustest, milles mind veidi üllatas väide, et muus maailmas tuntakse üpris loomuliku (tõlke)klassika kõrval huvi just (tõlke)nüüdisproosa vastu. Huvitav, kas see on kirjastajate huvi, kes üritavad lisaks kodumaisele ja seeläbi mõneti ennustavale proosale leida midagi välismaalt, et läbi lüüa? Mu enda mõningad (loomulikult subjektiivsed ja mitte väga arvukad) selleteemalised vestlused teiskeelsete kultuuride esindajatega on jätnud küll mulje, et isegi kui nad tunnevad "välismaa" vastu huvi, siis eelkõige omakultuurses "soustis", olgu siis reisikirjana või kodumaise kirjaniku välismaale kantud tegevusena, aga mitte niivõrd "võõra" kultuuri esindaja pilgu läbi (viimasel on pigem rohkem läbilööki oodata siis, kui ta "kodumaad" puudutab...) Aga küllap nood tõlkijad teavad paremini.

Huvitava arvustusliku ülevaate oli naaberrahva esindaja Ikstena Nora hiljuti eesti keeli ilmunud romaani kohta kirjutanud Viitoli Livia. Tegelikult oli see romaan mul juba pandud sellesse lugemistühjade aastatega paraku päris kopsakaks kerkinud esimeses järjekorra läbilugemist vajavate raamatute kuhilasse, aga see ülevaade ajendas seda natuke ettepoole tõstma.

Ja last but not least - alati tasub hoolikalt vaadata ka reklaamilehekülgi, sest muidu ma polekski ehk niipea teada saanud, et on olemas selline asi nagu Eesti Kultuuri Koda ja et sel on kavas korraldada selline mõneti naljakas, aga teiselt poolt kohe äärmiselt ja väga tänuväärne ettevõtmine nagu Elamusaasta.

Loetud: Sirp, 16,12.2011; Imeline Ajalugu 3/2011; D. Webb. Medieval European Pilgrimage
Vaadatud. Farscape (TV6)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, vähemalt nii enam-vähem tagumise poole osas. Hommik algas küll teises toonis: olin ema ja tema poiss-sõbraga kokku leppinud, et läheme täna külastama Ülemiste keskuses toimuvat Varraku raamatute suurmüüki. Nii nad olidki varavalges, juba kella 13 paiku mu ukse taga ja hakkasime liikuma. Tee peal sai läbi hüpatud ka kandekeskusest, kus oli ootamas üks pakike raamatutega. Olgu need siinkohal ka ära mainitud:

- C. Renfrew. Prehistory: The Making of the Humand Mind
- C. Kenneally. The First Word: The Search for the Origins of Language

Sealt edasi siis suundusime Ülemiste keskusse. Mulle oli see esimene kord selles monstrumis käia, seepärast olin veidi põnevil. Selgus aga, et kuigi see väljast jätab algul suure mulje, on tegemist üsna tavalise kaubanduskeskusega ja vähemalt täna oli see ka hirmus pisike - selles mõttes, et inimesi oli nii palju, et pidevalt pidi laveerima. Ilmselt oli selle mulle ebameeldiva elamuse taga käimasolevate "hullude päevade" fenomen, mille üks osa oli ka mainitud suurmüük.

Suurmüük ise oli päris korralik, paraku küll otse leti kõrval, kus kena Vesta Reest parajasti degusteerimiseks peopesa suurusi kausikesi jagas. Sellest poleks muidugi midagi olnud, aga tal oli kõrval keegi tegelane, kes muudkui valju häälega hõikus, kui hea koht see on ja et kõik aina maitsma asuksid. See oli juba häiriv... Varraku letist ma siiski midagi ei ostnud, peamiselt seetõttu, et müüdavad raamatud jagunesid kolme kategooriasse: need, mida ma olen ise tõlkinud, need, mis on mul olemas, ja need, mis mind ei huvita. Aga lett ise oli päris pikk ja inimesi ka üpris palju, nii et küllap kirjastus sai korraga nii kena summa raha kui ka luhvtima laoruumi.

Ega see mitteostmine mind käigus pettuma ei pannud, sest ma ei osanudki väga palju oodata. Neid raamatuid, mida Varrak on välja andnud ja mida ma tõepoolest tahaksin, paraku pole enam poodides ega neil endalgi, neid tuleb tikutulega taga ajada ja loota rohkem sellele, et keegi ära sureb ja pärija huvi ei tunne. Aga astusime läbi ka kõrval asuvast Apollo poest. Seal tekkis mul küll kaks korda dilemma. Esimene kord siis, kui heitsin pilgu uudiskirjanduse ja üldse n-ö esimesele plokile. Esitasin emale küsimuse, et kas oleks mõttekas teha üks korralik ostutrall ja lüüa kaardi päevalimiit 20 000 krooni läbi. Sellele vastas ta eitavalt ja korraliku pojana võtsin teda siis ka kuulda. Teine kõhklusemoment tekkis ringiga lõpuks leti ette jõudes, kus jäi silma see suur ja võimas eesti keele seletav sõnaraamat. Esitasin uuesti emale küsimuse, et kas tasub seda osta, ja ta jäi ka ise veidi kõhkvele, aga kui ma lisasin, et see maksab pealt 2000 krooni, siis tärkas temas kindel meel ja vastus "ei". Endiselt ontliku pojana kuuletusin ka seekord ja nii ma siis tagasi koju jõudsingi vaid nende kahe raamatuga, mis kandekeskuse pakikeses leidusid.

Enne seda aga jõudsin ema ja ta poiss-sõbra juurest läbi käia, kõhtu täita ja ühtlasi aidata neil välja selgitada, miks nad ei saanud eile ei e-valimistest osa võtta ega digiallkirja anda. Õieti selle viimase osas selgust ei saanudki, sest täna toimis kõik nagu kord ja kohus. Seal oli küll mingi iseärasus, et ID-kaardi korralikuks töölesaamiseks tuli esmalt avada utiliit ja sellega sertifikaadid registreerida - nende väitel on nad seda juba mitu korda teinud, nii et ilmselt, mis tahes ka põhjus poleks, ei jäta too utiliit registreerimist meelde ja tuleb see iga kord uuesti teha. Aga nüüd nad siis teavad vähemalt seda.

Veidi pärast kojujõudmist ootas ees teade, et ilmunud on Mandriva Linux 2010 teine eelväljalase, millest tegin ka uudise Pingviini (mis on ühtlasi veidi muudetud kujul avaldatud veebipäeviku eelmise sissekandena).

Täna oli ka maailmaajalooline päev (usutavasti ei ole nii suurejooneline iseloomustus liiast :-) ): Armeenia ja Türgi kirjutasid alla kokkuleppele, mis lootuste kohaselt peaks matma maha kahe maa ja rahva vahel pea sajand valitsenud päris tõsise vaenu kirve. Otseselt näeb kokkulepe ette piiriületuspunktide loomist ja diplomaatiliste suhete sisseseadmist. Vähemalt esimenegi samm suhete normaliseerimise poole seegi. Eks saab näha, kuidas pikast vaenust ülesaamine õnnestub ja eriti seda, kuidas see mõjutab teist, sisuliselt samuti armeenia-türgi probleemi, nimelt Mägi-Karabahhi konflikti lahendamist (on ju aserid kui mitte päris otseselt türklased, siis äärmiselt lähedased nii keelelis-kultuuriliselt kui ka poliitiliselt).

Loetud: Akadeemia 10/2009
Vaadatud: Vilde tee (TV3)

Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: jooks (Postimees, 10.10.2010)