Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõid oma katkestused ühelt poolt väljaskäik eesmärgiga külastada elukohajärgset kauplust koduste toiduvarude täiendamiseks, teiselt poolt veel ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks ja kolmandalt poolt tänasele õhtule sattunud Mageia tõlkemeeskondade esindajate IRC-kohtumine. Viimane, mida on viimasel ajal suhteliselt harva toimunud, oli seekord üsna teaberohke ja kasulik, nii et ma kohe seejärel tõlkisin kiiruga ära ka arvatavasti ja loodetavasti viimase seni veel ripakil stringi. Aga et see oligi selline väga praktiline kohtumine, siis pole sellest palju rohkem rääkida - keda asi lähemalt huvitab, võib lugeda kokkuvõtet siit ja täielikku kirjapanekut siit.

Täna õhtul vaatasin ka erandlikult üht jutusaadet, täpsemalt ETV "Kahekõnet". Seda küll ainult sel põhjusel, et eelteate kohaselt pidi seal esinema Alliku Jaak, kes esmaspäeval sai hakkama, kuidas öelda, omapärase avaldusega "Vene ohu" teemal (mida ma ka üsna põhjalikult oma ajaveebis lahkasin). Seda, mida ta täna ütles, võib näha siit. Kui nüüd lühidalt öelda, siis on muidugi tore, et ta vabandas "tunnete haavamise" pärast, aga see, et ta oma väljaöeldud arvamusest grammivõrdki ei taganenud, jättis küll kehva mulje. Nojah, võib muidugi öelda, et on hea, et ta ei "tuulelipp" ja püsib kindlatel seisukohtadel, aga kui need seisukohad tuginevad faktide kui mitte otse moonutamisele, siis väga julgele tõlgendamisele, ei ole see kindel seisukoht ka midagi väärt.

Ja see, et ta nii 1924. aasta sündmustest kui ka Vabadussõjast eri ettekäänetega kõrvale nihverdada püüdis, esimese puhul nentides, et tore ju, et agressiooni ei tulnud, ja teise puhul kaldudes üldse arusaamatusse sõnalisse ekvilibristikasse, just seda oli. Või täpsemalt: ta jäi oma sõnade juurde, et Venemaa pole "ainult Eestit" rünnanud "mitte kunagi", aga ometi nentis, et Vabadussõda oli sõda Eesti riigi ja "punase Venemaa" vahel. Nähtavasti selgituseks, miks see ei kvalifitseeru Venemaa ründeks, lisas ta, et Venemaa ei olnud sel ajal Eestit tunnistanud, tehes seda alles Tartu rahuga, järelikult oli Venemaa poolt vaadates tegu kodusõjaga või isegi Esimese maailmasõja jätkuga, mitte aga Eesti ründamisega ... Millest minu arusaamist mööda saab lisaks järeldada veel seda, et Venemaa - see riik, mis potentsiaalselt võinuks Eestit edaspidi rünnata, aga pole seda teinud - tekkis koos Tartu rahuga ... Selle viimase kohta võib küll öelda, et see on ääretult originaalne seisukoht, mille peale vähemalt professionaalsed ajaloolased pole mu teada seni osanud tulla :-) Ja esimenegi on kergelt öeldes vildakas seisukoht - jah, mõnevõrra levinud tänapäeva Venemaal, kus mõned üritavad väita, et enamliku režiimi teod ei ole Venemaa teod, vaid midagi hoopis muud - isegi siis, kui nad tsaaririigi "õiguslikku järjepidevust" lipukirjaks tõstes samal ajal on väga rahul näiteks sellega, et Tõva ja Kuriilid kuuluvad seniajani Venemaa koosseisu, ehkki nendegi liidendamine oli enamlaste tegu ...

Alliku sõnadest jäi kõlama veel üks eriti Venemaal, aga ka mujal laialdaselt kasutatav retoorikavõte, millega kurjategijad vist küll aegade algusest peale on ennast üritanud kaitsta: "aga teised tegid ju ka". Või taas täpsemalt: "Samasugused ohvrid olid ka teistes Balti riikides ja olid ka Venemaal endal stalinliku režiimi tulemusena." Mis on muidugi iseenesest õige, ent ei anna sugugi põhjust pidada tolle stalinliku režiimi kuritegusid kuidagi õigustatuks või leebemaks, nagu enamasti selle väitega üritatakse teha - kui ka mitte otse, siis mõista andes, et nii oli toona kombeks, et see polnudki midagi erilist. Ja eks ta raske olegi oma "erilisust" selles mõttes tõestada, vist ainult juudid on väga visalt suutnud viimasel kolme-neljakümnel aastal enda vaenamise ehk holokausti muuta tõigaks, mida naljalt lahjendada ei õnnestu viitamisega romade või homoseksuaalide vaenamisele sama sotsialistliku režiimi poolt. Õnneks Allik seda ohvrite "lahjendamise" liini siiski edasi ei ajanud.

Ja veel oli selles intervjuus huvitav kuulata Alliku selgitust tema teotsemisele 1991. aasta augustiputši ajal. Ma ei olnud sellega väga kursis, aga olin näinud meedias läbi lendamas süüdistusi, nagu oleks ta (argpükslikult) iseseisvushääletusest eemale hoidnud. Sellele andis ta korraliku vastuse, öeldes, et viibis Viljandis, kus üritas edukalt vältida võimalust, et sealsed Nõukogude sõjaväelased midagi halba korda saadavad. Mille eest, ma usun, tuleb talle ja teistele, kes temaga seal olid, ainult kiitust avaldada.


Loetud. Tuna 1/2013
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Elas kord ... (Fox), Kahekõne (ETV), Kättemaksukontor (TV3), Krah inženera Garina (RTR-Planeta)

Tarkvaratõlked: drakx_share

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi taas suuri ajalisi korrektiive nii eilse Diplomaatia hüvanguks tõlgitud loo viimistlemine enne ärasaatmist kui ka kohe seejärel maabunud soov tõlkida üks samuti pikemat sorti lugu Forbese heaks.

Õhtupoolikut aga aitas erutavaks muuta ja tundeid keema lüüa ETV saade "Välisilm", milles oli kena lugu Eesti-Venemaa suhete praegusest seisust ja lootustest, et ehk midagi hakkab paranema. Otsekui kõige ilusa tasakaalustamiseks anti saatelõigu lõpus korraks sõna ka tuntud vasakpoolse kallakuga poliitikule Alliku Jaagule, kes ütles midagi, mis mul kui ajalugu õppinud inimesel pani vaat et vere keema. Nojah, Allik on muidugi ka ajalugu õppinud, aga juba üpris ammu ja ilmselt, vähemalt nii mulle tundub, sellest paljugi unustanud või teadlikult unustusse lasknud vajuda.

Täpsemalt võib kuulda, mida ta ütles, sellest videolõigust (ajaliselt 4:28-4:56), aga kes ei viitsi seda avada või kellel selle vaatamine mõnel põhjusel raskendatud, olgu siin ka ära toodud tema sõnad teksti kujul (pisut töödeldud samuse lõigu eetrisse lasknud ERRi poolt, aga mitte sisu muutvalt):

Kunagi pole olnud Vene riigi kallaletungi Eestile või Eesti riigile. Alati on olnud suured ümberjaotamised Euroopas. Ükskõik, kas siis Liivi sõda või Põhjasõda või Esimene või Teine maailmasõda - need on olnud suured üle-euroopalised sõjad. Seal on toimunud ümberjaotamine, kus Eesti on jäänud rataste vahele. Konkreetselt huvi Venemaal vallutada see pisike Eesti, millegipärast ainult ja tema, pole olnud ja see kõik on lihtsalt rahva hirmutamine ja rumalus.

Ma saan muidugi aru, mis ajendas Allikut niimoodi väljenduma: kontekstiks on viibimine Moskvas ja just nimelt Eesti-Venemaa suhete parandamise lootus, võib-olla kaudsemalt ka mingid poliitilised kaalutlused või lausa veendumused. Ja oma iva on siin sees, eriti kui pidada silmas täpsustusi "Vene riik" ja "Eesti riik". Aga ometi on tema sõnad põhimõtteliselt valed - seda just seepärast, et ta väidab nii kategooriliselt "kunagi pole olnud". Õnnetuseks toob ta näiteks ka Liivi sõja, mis on sulaselgelt väär selles reas. Kes hästi ei mäleta, sellele meenutuseks, et kõigi muude taustal kaasa mänginud tegurite seas oli Liivi sõja alustamise - ja alustas seda "Vene riik" - otseseks ajendiks Moskva pretensioonid Tartu piiskopkonnale (mis ei ole muidugi "Eesti riik", küll aga on kindlasti "Eesti") ja sõda algaski just rünnakuga Tartu piiskopkonna aladele. See on muidugi õige, et hiljem kasvas see üle suureks, paljusid jõude kaasanud sõjaks, milles enam ei saa rääkida niivõrd Eesti, kuivõrd pigem Leedu(-Poola)-Rootsi-Venemaa kokkupõrkest laiemal maa-alal ja laiemate sihtidega. Ent hilisem laienemine ei väära tõika, et algas see Vene riigi kallaletungiga Eestile, sealjuures üpris otsitud ettekäändel. Nii et "konkreetne huvi vallutada see pisike Eesti" oli täiesti olemas.

Kui veel toodud näidetest kõnelda, siis Põhjasõda tõepoolest on selline, kus "Vene riik" ei rünnanud otse ei "Eesti riiki" (mida ju jätkuvalt ei olnud) ega õieti "Eestitki", kuigi sõjategevus siin loomulikult käis. Sama käib ka Esimese maailmasõja kohta. Küll aga on Teise maailmasõjaga jälle asjad keerulisemad. Sõda kitsamas tähenduses muidugi Vene riigi ja Eesti riigi vahel ei olnud, nagu hästi teada, kuid 16. juunil 1940 esitatud ultimaatum ja sellele järgnenud vägede sissetoomine ning valitsuse vahetamine on küll asi, mida võib ka kallaletungiks pidada. See on muidugi juriidiliselt keeruline küsimus, sõltudes sellest, kuidas tõlgendada "agressiooni", olgu toonases kontekstis või üldse. Siiski oli mõni aasta varem rahvusvahelisel tasemel kokku lepitud agressiooni mõistes ja sellele olid alla kirjutanud nii Nõukogude Liit kui Eesti, nii et pigem võiks seda siiski agressiooniks pidada. Ja muidugi mängis siin kaasa ka "ümberjaotamine" ehk kokkulepe teise suure tegijaga toonases Euroopas, Saksamaaga, nii et ka see võib anda osaliselt õiguse Allikule. Siiski võib öelda, et pigem oli Venemaal (või täpsemalt siis Nõukogude Liidul) toona kindlasti väga konkreetne huvi vallutada "see pisike Eesti", millel oli päris suur strateegiline tähtsus nii puhvrina iidoli Lenini nime kandva linna ees kui ka järsult avarduva võimaluse tõttu hakata reaalselt kasutama seni Soome lahe soppi kokku surutud mereväge.

Ja miskipärast unustas Allik mugavalt sootuks ära Vabadussõja, mis oli ükstaspuha kuidas vaadates kokkupõrge Eesti (nüüd juba nii "Eesti" kui ka "Eesti riigi") ja Venemaa vahel. Tõsi, võib muidugi siingi väita, et Venemaad sel hetkel õieti polnud, olid vaid vaenutsevad killud, kes kõik pretendeerisid kogu Venemaa peale. Kuid ei tasu unustada, et kõik need vaenutsevad jõud Venemaal olid üsna ühtmoodi vaenulikud Eesti iseseisvuse suhtes, erinedes pigem selle poolest, et kui punased ka reaalselt ründasid, eitades sellega Eesti riigi õigust olemas olla, siis enamik valgeid eitas seda lihtsalt sõnades. Paelegi võib lisada, et Vabadussõja puhkemise hetkel olidki ehk õieti ainuke reaalne jõud Venemaal, mis usutavalt võis Venemaa valitsemise peale pretendeerida (ja seda mõistagi ka tegi ning end Venemaa valitsejaks kuulutas), punased - valgete leeris oli just äsja toimunud Koltšaki, kuidas öelda, riigipööre ja polnud päris selge, mis ja kuidas edasi saab. Nojah, kõik see käib mõistagi ka Esimese maailmasõja järel toimunud "ümberjagamiste" alla, aga mu meelest on raske vaielda tõigaga, et Vabadussõda oli ehtne sõjaline konflikt Eesti riigi ja Vene riigi vahel.

Samuti jättis Allik mainimata 1924. aasta detsembrisündmused, mille puhul pole samamoodi kahtlust, et kui Venemaa toel tegutsevad kohalikud kommunistid oleksid olnud vähegi edukamad, oleks see kaasa toonud sõjalise sissetungi idapiiri tagant (arvatavasti küll varjatuna "abistamise" sildi taha), kuhu olid juba koondatud märkimisväärsed jõud. See kallaletung jäi küll ära, aga mitte seepärast, et poleks olnud "konkreetset huvi" Eesti vallutada, vaid et kohapealsed diversandid lihtsalt ei suutnud oma tööd ära teha ja poollegitiimset pinda ette valmistada.

Nii et isegi kui võib aru saada, mis ajendas Allikut sel konkreetsel juhul niisuguseid sõnu kuuldavale tooma, ja mõista, mida ta vähemalt enda arvates silmas pidas, siis ometi on tema väited selgelt valelikud, eelkõige oma kategoorilisuse pärast, mis on kindlasti väär, aga ka nähtavasti teadmiste puudulikkuse või tähelepanematuse tõttu, mis pani teda tolles sõnavõtus mainima näiteks Liivi sõda.

Arvata võib, et see väljaütlemine tekitab veel palju kära. Äsjased kaugema ajaloo üle käinud ja senini käivad vaidlused on näidanud, et Eestis on ajalugu väga valus teema, eriti aga muidugi lähem ajalugu, millele ju Alliku sõnad ilmselgelt olidki rihitud, ja veel enam kõik see, mis seotud olgu tegeliku või ülespuhutud Vene ohuga. Sestap ongi vajalik tema sõnade hindamisel panna kõigepealt paika faktid, mis nii palju kui mina oskan näha, on Allikul kui mitte päris valed, siis tugevasti vildakad, nagu ma eespool näidata püüdsin.

Aga üks mõte tekkis mul Alliku sõnavõttu kuulates veel ja see tekitas ehk veel enam ärevust kui konkreetne väljaütlemine ise. Nimelt aimdub tema sõnade taga teatav mõtteviis, mis näeb poliitikas ja rahvusvahelistes suhetes kohta ainult suurriikidel, kelle käitumine ja teod määravad omakorda väiksemate riikide saatuse, ilma et viimastel õieti oleks võimalustki selles ise kaasa rääkida. Tinglikult võib seda nimetada "geopoliitiliseks" mõtteviisiks, mis oli õige levinud sadakond aastat tagasi (näiteid on ohtralt, olgu siis Aafrika jagamine, Esimene maailmasõda või Teine maailmasõda, sealhulgas loomulikult ka kurikuulus Molotovi-Ribbentropi pakt, aga samamoodi pisut hilisemad kokkulepped Teheranis või Jaltas). Pärast Teist maailmasõda ja eriti viimastel kümnenditel on see mõtteviis aga tugevasti taandunud ning püsinud või õieti taas uue elu leidnud märkimisväärselt ainult ühes riigis - milleks on Venemaa, kus on mitu ainiti geopoliitikaga tegelevat mõttekoda, rääkimata juba nõndanimetatud duginlastest, ja mille poliitikaski avaldub selgelt soov ajada asju ainult suurriikidega ning ainult kahepoolselt. (Mis erineb tunduvalt ülejäänud maailmas pigem tooni andvast mitmepoolsuse rõhutamisest, kui mitte just konsensuse otsimisest, siis vähemalt koostööst ja koostegutsemisest, olgu sihiks siis jõudude tasakaalu otsimine või nõndanimetatud institutsionaalne liberalism).

Tõsi, geopoliitikale pööratakse tähelepanu endiselt ka mujal maailmas, rohkem ehk Ameerika Ühendriikides, aga pigem on seal rõhk läinud "geole" ehk siis vajadusele poliitikas arvestada (muu hulgas) geograafiaga, erinevalt Venemaast, kus (klassikalised) geopoliitilised unelmad paistavad olevat ainuke võimalus kuidagi leevendada kibedust, mida on jätnud Nõukogude impeeriumi lagunemine. Geopoliitika ja veendumus, et maailmas mängivad rolli ainult suured, ongi õieti praeguseks nii kindlalt seondatav Venemaaga, et kui Eestis hakkab keegi samas vaimus rääkima, on paraku peaaegu kindel, kust ta oma mõtteid on hankinud. Ja sellise mõttelaadi levitamine on mu meelest üsna ohtlik, sest kuna on selge, et Eesti ei saa kunagi olla suurriik, vähemalt senikaua, kuni maailm püsib üldisteski joontes tänasega sarnane, siis järeldub sellest automaatselt, et Eesti tingimata peab kellegi järele joonduma, olema kellegi "sabarakk". Mis tõrjub omakorda välja seni veel ehk mitte päris juurdunud, aga aina enam juurduva mõtte, et Eesti vähegi positiivne tulevik seisab orienteerumises avatusele, suhetele ja koostööle mitmes suunas


Loetud: W. Gallois. Time, Religion and History
Vaadatud. Ärapanija (Kanal2), Välisilm (ETV), Ülisalajane (Kanal2), Krah inženera Garina (RTR-Planeta)

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: murtud, õnnetud, elavad (Postimees, 08.04.2013)