Tavaline tööpäev, mida ma pisut kärpisin väljaskäiguga, mis viis mind naabruses asuvasse poodi, mõistagi taas toiduvarude täiendamise eesmärgil. Väheste päevadega on ikka paganama palavaks läinud - veel kuumus ei tapa ja rõõmustavalt on see kevad ka selline kuivapoolne, aga midagi head see muidugi ei ennusta, suvi kogu oma õõvastavas jubeduses tundub kohe ukse ees olevat...
Tänane Sirp sisaldas lausa üllatavalt palju väärt lugemist. Alustades esikaanest, mis oli pühendatud nobelist Mülleri Herta Eestisse saabumisele ja millele sedakorda oli tuge ka seespool pika, lausa kaheleheküljelise, ja väga huvitava portreeloo kujul, mis andis nii autorist kui ka tema loomingust tõesti väga kena ja arusaadava ülevaate. Selle nauditava lugemise kõrval oli lehes küll ka Wallensteni mõneti sobilikult rubriiki "Augutäiteks" paigutatud repliik, millel polnud õieti sabu ega sõrgu, aga mille läbivaks jooneks oli ometi mingi ajast ja arust ihalus sotsialistide ideaali, võrdsustatud ja ühetaolistatud ühiskonna järele. Nojah, ei saa ju muidugi pahaks panna, et mõnele inimesele meeldib või meeldiks näha teisi homogeense massina, sest nii on ju tõepoolest inimesi ja nende tegemisi eritleda või ka manipuleerida, ent ikkagi on raske mõista, kuidas mõtlev inimene saab eelistada kihistunud ja sellest tulenevate pingete tõttu arenemisvõimelisele ühiskonnale vähekihistunud või suisa kihistumata ühiskonda, mille ainuke tee on liikumine vähima ühisnimetaja ehk "soojussurma" suunas...
Märksa huvitavamad olid mõistagi ajaloole pühendatud artiklid, esimene neist Krulli Hasso arvustuselaadne tekst, mille aluseks oli mõne aja eest ilmunud ülevaade USA indiaanlaste ajaloost, selline ehk veidi naiiv-romantiline, aga väga kenasti kirjutatud ja kindlasti oma tugeva point'iga ("moraalne leppimatus" on tõepoolest väärt mõte, üks põhilisi tegureid, mis viib edasi ja sunnibki edasi liikuma nii iga inimest eraldi kui ka inimesi ühiskoos) lugu, ning päris hea intervjuu äsja poolesajanda verstapostini jõudnud ajalooajakirja Tuna peatoimetana Rauna Otiga, millest võis välja lugeda nii kava tuua ajakirja taas suuremal määral sisse ajaloofilosoofilisi tekste kui ka kindlat soovi ja tahet minna edasi senisel tugevteaduslikul tasemel (hea meenutusena oli seal ära mainitud "hoiatava" eeskujuna nõukogude ikke alt tärganud Eesti esimest nii-ütelda vaba ajalookirja Pilk, mille iseloomustuski oli täpne: "kus pool oli porno ja pool oli ajalugu" :-) ).
Väga mõtlemapanevad olid rubriiki "Keskkond" koondatud paar artiklit, millest esimene esitas tegelikult üsna põhjendatud küsimuse "kuhu peaks näiteks tallinlane jooksma, kui pealinnale toimuks õhurünnak". Nojah, võib ju muidugi lohutada ennast teadmisega, et Eesti on üks turvalisemaid kohti maailmas üldse, kus elada, ja sestap pole nii mõttetule asjale nagu tsiviilkaitse suurt mõtet ajukääre isegi kulutada mitte, aga oma sügav mõte "jätkusuutliku" elu tagamiseks sellelsinatsel maalapil on sellel küsimusel kohe kindlasti. Päris omapärane oli ka samasse kõrvale või õigemini alla paigutatud tühermaade kaitse- ja kiidukõne, mis vaatles asustusmudeleid üsna iseäraliku külje pealt.
Ja lõpuks oli kui rosin moosisaia peal Sirbi vahel Kultuurkapitali tänavuse esimese kvartali rahade jaotus. Alati on huvitav seda peenes kirjas kribu puurida ja näha, milliseid vahvaid projekte on kavas inimestel ette võtta, aga sedakorda leidsin sealt midagi väga südantsoojendavat, nimelt rahaeraldise taotlusele "reisistipendium poolelioleva romaani ühte tegevuspaika Põhja-Indias". Muidu jagab ju Kulka, vähemalt nii on mul mulje, raha ikka nii-ütelda kindla peale: on olemas konkreetne "projekt" igati selge, "aruandluskõlbliku" ja "käega katsutava" tulemusega, väikeseks erandiks võib-olla elutööpreemiad või ka aeg-ajalt läbilipsavad pikemaajalised "loometoetused", aga see oli vähemalt mu mäletamist mööda üks esimesi kordi, kus raha on eraldatud millekski, mille mõõtmine on raske, kui mitte lausa võimatu. Nojah, eks võib muidugi ilmselt romaanis, kui see kunagi valmib, näpuga taga ajada ridu, millest aimub, et neid pole saanud teisiti kirja panna kui midagi kohapeal nähes, aga, kui jätta välja muidugi reisitšekid, ei saa siiski selle taha panna linnukest samamoodi nagu näiteks taotluse "arvuti ostmine" või "luulekogu kirjastamine" taha. Loodetavasti ei jää see esimene pääsuke viimaseks ja niisuguseid "riskieraldisi" tuleb ka edaspidi, sest kui millestki Eestis puudu on, siis on seks just "proaktiivsed" loometoetused kogu selles "reaktiivsete" toetuste meres...
Loetud. Akadeemia 4/2011
Vaadatud: Kälimehed (TV3), Sõnasõda (Kanal2), NCIS: Kriminalistid (TV3)
Ilmunud tõlked: Vjatšeslav Morozov: kas Venemaa lööb NSVList lahku? (Postimees, 15.04.2011)
Showing posts with label Tuna. Show all posts
Showing posts with label Tuna. Show all posts
16.4.11
29.12.10
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev, mida veidi kärpis ühe pisikese loohakatise tõlkimine Postimehele.
Täna lõpule jõudnud selle aasta viimase Tuna lugemine oli päris vaimustav. Kui selliseid artikleid loeksid rohkem need, kes igatsevalt õhkavad, kui hea oli elu ikka nõukogude ajal... Kuigi muidugi võib ka nõustuda samuti selles Tunas esitatud järgmise mõttega: "Ütlen veidi ülepakutult, et mulle on jäänud mulje, et Eestis on 2010. aastal justkui kuritegu väita, et Eesti NSV-s olid inimestel olemas igapäevased rõõmud. Miks ei võiks Eestis representatiivselt uurida armastuse ajalugu Eesti Vabariigi loomisest kuni tänapäevani. See oleks innovatiivne!" (Nojah, "Eesti erootika ajalugu", mis võtab ette kohe muinasajast tänapäevani, on ju olemas, aga selle teaduslik väärtus on, ütleme, tagasihoidlik...) See viimane mõte oli päris numbri ilmselt kõige huvitavamast osast, kus kümmekond Eesti ajaloolast avaldasid arvamust selle üle, kas Eesti lähi- ehk täpsemalt 20. sajandi ajaloos on endiselt "valgeid laike". See oli tõeliselt hea lugemine, mis ühelt poolt jättis hea tunde, et üldiselt on Eesti ajalugu üsna korralikult läbi uuritud, aga teiselt poolt siiski ka veidi muserdas, et uurijaid on nii vähe, et endiselt leidub küllaga päris tumedat maad, mis võiks võib-olla isegi seniseid üldkäsitlusi mõjutada. Üks provokatiivsemaid mõtteid kõige selle juures tuli tuntud ajaloolase suust või õigemini näppude alt, kellelt lausa võibki midagi niisugust oodata: "Mis puutub aga 1939. aasta seisu, siis püstitaksin siin provokatsioonilise hüpoteesi, et kui 1939. aasta baaside leping oleks pandud Eestis rahvahääletusele, oleks üle poole kodanikest hääletanud selle poolt. Kui jah, miks see nii oli?" Enda vanaonude jutu põhjal, kellest suurem osa oli üles kasvanud ja algkoolis käinud ajal, mil seal eesti keeltki rääkida õieti ei tohtinud, võiks muidugi sellele vastu vaielda, aga eks nad olid ka pärit Eesti suhteliselt kõige konservatiivsemast piirkonnast, nii et kuigi representatiivne see kindlasti ei ole ning auväärt ajaloolasel võib täiesti õigus olla...
Loetud: Tuna 4/2010
Vaadatud: Päev pärast homset (TV3), Eureka (TV6)
Täna lõpule jõudnud selle aasta viimase Tuna lugemine oli päris vaimustav. Kui selliseid artikleid loeksid rohkem need, kes igatsevalt õhkavad, kui hea oli elu ikka nõukogude ajal... Kuigi muidugi võib ka nõustuda samuti selles Tunas esitatud järgmise mõttega: "Ütlen veidi ülepakutult, et mulle on jäänud mulje, et Eestis on 2010. aastal justkui kuritegu väita, et Eesti NSV-s olid inimestel olemas igapäevased rõõmud. Miks ei võiks Eestis representatiivselt uurida armastuse ajalugu Eesti Vabariigi loomisest kuni tänapäevani. See oleks innovatiivne!" (Nojah, "Eesti erootika ajalugu", mis võtab ette kohe muinasajast tänapäevani, on ju olemas, aga selle teaduslik väärtus on, ütleme, tagasihoidlik...) See viimane mõte oli päris numbri ilmselt kõige huvitavamast osast, kus kümmekond Eesti ajaloolast avaldasid arvamust selle üle, kas Eesti lähi- ehk täpsemalt 20. sajandi ajaloos on endiselt "valgeid laike". See oli tõeliselt hea lugemine, mis ühelt poolt jättis hea tunde, et üldiselt on Eesti ajalugu üsna korralikult läbi uuritud, aga teiselt poolt siiski ka veidi muserdas, et uurijaid on nii vähe, et endiselt leidub küllaga päris tumedat maad, mis võiks võib-olla isegi seniseid üldkäsitlusi mõjutada. Üks provokatiivsemaid mõtteid kõige selle juures tuli tuntud ajaloolase suust või õigemini näppude alt, kellelt lausa võibki midagi niisugust oodata: "Mis puutub aga 1939. aasta seisu, siis püstitaksin siin provokatsioonilise hüpoteesi, et kui 1939. aasta baaside leping oleks pandud Eestis rahvahääletusele, oleks üle poole kodanikest hääletanud selle poolt. Kui jah, miks see nii oli?" Enda vanaonude jutu põhjal, kellest suurem osa oli üles kasvanud ja algkoolis käinud ajal, mil seal eesti keeltki rääkida õieti ei tohtinud, võiks muidugi sellele vastu vaielda, aga eks nad olid ka pärit Eesti suhteliselt kõige konservatiivsemast piirkonnast, nii et kuigi representatiivne see kindlasti ei ole ning auväärt ajaloolasel võib täiesti õigus olla...
Loetud: Tuna 4/2010
Vaadatud: Päev pärast homset (TV3), Eureka (TV6)
3.11.10
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev, millest võttis küll tubli tüki tervelt kahe artikli tõlkimine Postimehele, mis sedakorda olid suhteliselt pikad ja üks neist ka päris keerukas just tõlkimise mõttes.
Täna ootas ees meeldiv üllatus. Mõne päeva eest kurtsin, et viimane ajalookiri Tuna saabus mulle defektsena, mõned lehepaarid neitsilikult valged, mis muidugi võimaldab rahuldada joonistamiskirge, aga jätab siiski ilma naudingust ahmida sisse targemate inimeste kirjapandud sõnu. Üleeile õhtul saatsin küsiva-kurtva kirja toimetajale teele, mille ta ilmselt eile hommikul kätte sai - ja etskae, juba täna oligi postkastis uus eksemplar, sedakorda korralikult läbivalt trükimustaga täidetud. Väga tore, et nii kiiresti ja usinalt reageeriti!
Sattusin täna lugema huvitavat ja mind ennast sügavalt puudutavat artiklit, mille kohaselt teadlased olevat jälile jõudnud, miks päikesevalgus inimestel (pea)valu suurendab ja süvendab ja tugevdab. Artikli lõpus anti lootust, et ehk õnnestub leida ka meetodid, kuidas sellise valu käes vaevlevad inimesed võivad leevendust leida. Noh, võib-olla õnnestub mulgi siis enne surma veel lahti saada sellest pidevast tuikamisest silmade lahtioleku ajal, mis päikese kätte sattudes vaid tugevneb ja mida isegi päikeseprillid kuigi eduliselt ei suuda neutraliseerida...
Täna õnnestus ka esimest korda näha Kanal2 saadet nimetusega Sõnasõda, mida mõned inimesed on mulle väga kiitnud, aga mis nii oma põhisaate kui ka korduste aja poolest ei olnud seni kuidagi sattunud sellisesse ajalõiku, et ma seda ka näinud oleks. Päris vahva ja lõbus ja lahe saade, kuigi need "ekstreemetteasted" jätsid veidi totaka mulje. Igatahes väga mõnus tundus olevat, ilmselt tuleb edaspidi telekava põhjalikumalt uurida, et see ikka kindlasti vaadatavate saadete nimekirja ära mahuks. (Ahaa, viidet lisades märkasin, et need saated on ka Kanal2 leheküljel üleval, nii et ehk ei peagi tingimata võimlema, et neid telerist vaadata - kuigi muidugi see viimane on palju mõnusam...)
Loetud: Tuna 3/2010, T. Erelt, Terminiõpetus
Vaadatud: Tähevärav Atlantis (TV6), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Tottenham-Internazionale (TV6), Sõnasõda (Kanal2)
Täna ootas ees meeldiv üllatus. Mõne päeva eest kurtsin, et viimane ajalookiri Tuna saabus mulle defektsena, mõned lehepaarid neitsilikult valged, mis muidugi võimaldab rahuldada joonistamiskirge, aga jätab siiski ilma naudingust ahmida sisse targemate inimeste kirjapandud sõnu. Üleeile õhtul saatsin küsiva-kurtva kirja toimetajale teele, mille ta ilmselt eile hommikul kätte sai - ja etskae, juba täna oligi postkastis uus eksemplar, sedakorda korralikult läbivalt trükimustaga täidetud. Väga tore, et nii kiiresti ja usinalt reageeriti!
Sattusin täna lugema huvitavat ja mind ennast sügavalt puudutavat artiklit, mille kohaselt teadlased olevat jälile jõudnud, miks päikesevalgus inimestel (pea)valu suurendab ja süvendab ja tugevdab. Artikli lõpus anti lootust, et ehk õnnestub leida ka meetodid, kuidas sellise valu käes vaevlevad inimesed võivad leevendust leida. Noh, võib-olla õnnestub mulgi siis enne surma veel lahti saada sellest pidevast tuikamisest silmade lahtioleku ajal, mis päikese kätte sattudes vaid tugevneb ja mida isegi päikeseprillid kuigi eduliselt ei suuda neutraliseerida...
Täna õnnestus ka esimest korda näha Kanal2 saadet nimetusega Sõnasõda, mida mõned inimesed on mulle väga kiitnud, aga mis nii oma põhisaate kui ka korduste aja poolest ei olnud seni kuidagi sattunud sellisesse ajalõiku, et ma seda ka näinud oleks. Päris vahva ja lõbus ja lahe saade, kuigi need "ekstreemetteasted" jätsid veidi totaka mulje. Igatahes väga mõnus tundus olevat, ilmselt tuleb edaspidi telekava põhjalikumalt uurida, et see ikka kindlasti vaadatavate saadete nimekirja ära mahuks. (Ahaa, viidet lisades märkasin, et need saated on ka Kanal2 leheküljel üleval, nii et ehk ei peagi tingimata võimlema, et neid telerist vaadata - kuigi muidugi see viimane on palju mõnusam...)
Loetud: Tuna 3/2010, T. Erelt, Terminiõpetus
Vaadatud: Tähevärav Atlantis (TV6), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Tottenham-Internazionale (TV6), Sõnasõda (Kanal2)
25.10.10
Pühabased mõtted
Tavaline tööpäev, mida mõneks ajaks katkestas ema külaskäik. Lisaks pojaraasukest ilmtingimata vaevavate kõhutäitmise murede lahendamisele tõi ta ka ühe ristsõna, mis hiljem võttis veel veidi tööaega vähemaks, pakkudes siiski naudingut, aga taas ka vihastamist - no ma ei saa aru, mis kuradi pärast on kellelgi muudkui ühest ristsõnavihikust teise vaja võtta ette AjaO kassitõugude leheküljed ja nendega terve ristsõna üle külvata - ausõna, üldse ei ole huvitav! Aga no ju siis kellelegi on ja mingi nõudlus ka on, sest usutavasti ristsõnavihiku toimetajad ju muidu selliseid mõttetuid ristsõnu sisse ei laseks... Lisaks ristsõnale rõõmustas ema mind paari Laupa kooli kokkutulekul tehtud foto väljatrükiga (nojah, küll mitte fotopaberile, aga palju neid üldse veel tänapäeval tehakse...) ja ühe väljalõikega aastaalguse Postimehest, kus ma olen jäädvustatud koos usina kolumnisti Turay Abduliga vestlemas (neil paganama fotograafidel ikka õnnestub mind mõnikord ootamatult tabada...).
Sattusin Newsweekist lugema intervjuud Tšetšeenia praeguse presidendi (ainsaga praegu, tuleb öelda, sest nii-ütelda teine pool on ju ametlikult lausa Tšetšeenia vabariigigi ära kaotanud...) Ramzan Kadõroviga, mis oli mitmes mõttes huvipakkuv, naljakas ja nii edasi. Tal õnnestus ühteainsasse vastusesse kokku panna omavahel raskesti kokkusobivad kontseptsioonid: ühelt poolt ei ole tema arvates Tšetšeeniale sõltumatust Venemaast kohe üldse vaja, sest nagu ajalugu on näidanud, toob see vaid häda; teiselt poolt aga soovib ta vabu käsi "bandiitidega võitlemiseks" ehk siis võimu riikliku repressiivaparaadi üle, mis laias laastus ju tähendabki sõltumatust... Ilmselt tähendab sõltuvus Venemaast siis Kadõrovi jaoks ikka ja ainult seda, et Venemaa eraldab talle raha ja mehi, mida ta siis oma äranägemise järgi kasutada saaks... Et küsijaks oli naine, siis on intervjuus mõistagi rohkelt juttu naistest, õigemini sellest, mida Kadõrov neist arvab - milles ei ole midagi imelikku, umbes nii ta peakski arvama, kui arvestada tema kasvatust ja ka võimul püsimise eeldusi. Huvitav oli aga ka tema jäägitu truuduse vandumine Putinile - alles hiljaaegu oli ka üks teine Venemaa regioonijuht väga kindel putinist, aga näe, võeti maha nagu naksti :-) Teisest küljest on ka selge, et Putini toel ta võimule tuli ja kui arvestada näiteks Putini ja Medvedvi imagot, nii palju kui seda üldse eristada saab, siis on ka selge, kelle poole Kadõrov-noorem loomuldasa peabki kalduma...
Ajalooajakirja Tuna lugedes täheldasin täna kurvastaval kombel, et neil või vähemalt minuni jõudnud eksemplaril on kallal käinud koletu trükikurat, kes on osad leheküljed kenasti neitsilikult valgeks jätnud... Ja seda muidugi just huviäratavate lehekülgede koha pealt (mitte et selles ajakirjas neid mittehuvitavaid just palju oleks, peab küll kohe lisama - ehk vahest eesti lugeja seisukohalt ingliskeelsed kokkuvõtted on sellised, aga muidugi teadusajakirjale on ju neid ka vaja).
Loetud. Tuna 3/2010
Vaadatud: Ärapanija (Kanal2), Asustatud saar: heitlus (TV3+)
Sattusin Newsweekist lugema intervjuud Tšetšeenia praeguse presidendi (ainsaga praegu, tuleb öelda, sest nii-ütelda teine pool on ju ametlikult lausa Tšetšeenia vabariigigi ära kaotanud...) Ramzan Kadõroviga, mis oli mitmes mõttes huvipakkuv, naljakas ja nii edasi. Tal õnnestus ühteainsasse vastusesse kokku panna omavahel raskesti kokkusobivad kontseptsioonid: ühelt poolt ei ole tema arvates Tšetšeeniale sõltumatust Venemaast kohe üldse vaja, sest nagu ajalugu on näidanud, toob see vaid häda; teiselt poolt aga soovib ta vabu käsi "bandiitidega võitlemiseks" ehk siis võimu riikliku repressiivaparaadi üle, mis laias laastus ju tähendabki sõltumatust... Ilmselt tähendab sõltuvus Venemaast siis Kadõrovi jaoks ikka ja ainult seda, et Venemaa eraldab talle raha ja mehi, mida ta siis oma äranägemise järgi kasutada saaks... Et küsijaks oli naine, siis on intervjuus mõistagi rohkelt juttu naistest, õigemini sellest, mida Kadõrov neist arvab - milles ei ole midagi imelikku, umbes nii ta peakski arvama, kui arvestada tema kasvatust ja ka võimul püsimise eeldusi. Huvitav oli aga ka tema jäägitu truuduse vandumine Putinile - alles hiljaaegu oli ka üks teine Venemaa regioonijuht väga kindel putinist, aga näe, võeti maha nagu naksti :-) Teisest küljest on ka selge, et Putini toel ta võimule tuli ja kui arvestada näiteks Putini ja Medvedvi imagot, nii palju kui seda üldse eristada saab, siis on ka selge, kelle poole Kadõrov-noorem loomuldasa peabki kalduma...
Ajalooajakirja Tuna lugedes täheldasin täna kurvastaval kombel, et neil või vähemalt minuni jõudnud eksemplaril on kallal käinud koletu trükikurat, kes on osad leheküljed kenasti neitsilikult valgeks jätnud... Ja seda muidugi just huviäratavate lehekülgede koha pealt (mitte et selles ajakirjas neid mittehuvitavaid just palju oleks, peab küll kohe lisama - ehk vahest eesti lugeja seisukohalt ingliskeelsed kokkuvõtted on sellised, aga muidugi teadusajakirjale on ju neid ka vaja).
Loetud. Tuna 3/2010
Vaadatud: Ärapanija (Kanal2), Asustatud saar: heitlus (TV3+)
26.6.10
Reedesed mõtted
Tavaline jalgpalli MM-i ajale iseloomulik poolik tööpäev.
Täna jäi silma pooleldi veel ebakindel teave, et Mandriva "kevadväljalase" võiks ilmuda nii umbes 5. juuli paiku. See oli küll kõigest säuts, aga siiski säuts väljalaskekoordinaatorilt, nii et ehk võib seda ka uskuda, eriti nüüd, kus loodetavasti on ka firma rahaasjad korda või vähemalt senisest rohkem korda saadud...
Lugesin viimasest Tunast õige mitu mõtet tekitanud artiklit, mis oli Kala Tiina sulest ja kandis pealkirja "Keskaegse Tallinna väikekorporatsioonid ja nende usuelu normatiivsed vormid". Õieti oli mõtteid kaks. Esimene puudutab artiklis nii alguses kui ka lõpus väljaöeldut ehk seda, et nende väikekorporatsioonide kohta pole õigupoolest peaaegu midagi teada. Seda filigraansem oli see, et sellest peaaegu mitte millestki oli välja pigistatud paarikümneleheküljeline artikkel - ja ei saa sugugi öelda, et see oleks olnud tühi või mõttetu. Nojah, võib-olla selles mõttes mõttetu, et ega muud kui palju oletusi ei saa ju oodata, kui neid algandmeid õieti pole, aga mõnikord on vaja ka näidata, mida ei ole, et paremini mõista, mis siis on... Teine mõte oli artikliga märksa vähem seotud, kuid osaliselt siiski sellest tõukuv. Põhjus, miks neist väikekorporatsioonidest suurt midagi teada ei ole, seisab selles, et nende kohta on vähe kirjalikke materjale. Arvepidamistega ja muude ülestähendustega tegeldi mõistagi juba siis, aga üsna palju sellest on hävinud kas õnnetute juhuste või siis selle tõttu, et seda peeti vähetähtsaks. Ja ilmselt oli väga suur osa inimelust ka selline, mille kohta ei tähendatudki midagi üles. See viis mõtted sellele, kui palju on praegu põhimõtteliselt võimalik inimeste ja eriti nende loodud organisatsioonide kohta teada saada... X-XI sajandi vahetusel elanud Laane Marekist pole teada mitte mõhkugi, XX-XXI sajandi vahetusel elanud Laane Marekist võivad maksuamet, rahvastikuregister ja teab veel millised ametkonnad fakte puistata nii palju, et Vändra saevabrik nende kõrval kahvataks ja käsi taeva poole sirutades pankrotihaldurit kohale kisendaks... Ehkki kindlasti on ka tänapäeval võimalik nii elada, et need kõikvõimalikud ametkonnad (või üldse kõik teised) teaksid sinu kohta valdavalt vaid seda, mida sa ise soovid neile teada anda (ka mina olen püüdnud päris teadlikult nii talitada), ei ole imestada, et paljude silmis on keskaeg või ka varasemad ajajärgud paleuslik aeg, millega seondub (suurem) isiklik vabadus, kui mitte absoluutses mõttes, sest mingid sidemed ja seosed, mis seda vabadust vähemal või suuremal määral piiravad, tulenevad juba inimelust endast, siis vähemalt suhteliselt.
Jalgpalli MM-il oli täna viimaste alagrupimängude päev. Esimesena selgitati välja G-alagrupi järjestus mängudega, kus vastamisi olid Portugal-Brasiilia ja Põhja-Korea-Elevandiluurannik. Portugali ja Brasiilia mäng tundus esialgu huvitav, aga väga ruttu sumbus see lihtsalt vaadatavaks (sest mõlemad olid ikka tasemel meeskonnad) palliveeretamiseks. Mis oli ka üsna mõistetav, sest põhimõtteliselt oli mõlema meeskonna edasipääs kindel - teoreetiliselt oleks võinud Portugal ehk ka välja jääda, aga see võimalus oli õhkõrn juba enne mängu ja kahanes aina, mistõttu 0:0 viik rahuldas mõlemat.
Kahanemise põhjuseks oli teine mäng Põhja-Korea ja Elevandiluuranniku vahel. Seal olnuks Musta Mandri meestele olnud vaja võitu umbes 10:0, et edasi pääseda. See oli põhjakorealaste üldiselt suhteliselt korralikku kaitsemängu arvestades juba eelnevalt väheusutav ja ega Vandliranniku mehed ei suutnudki paremat kui 3:0. Tõsi, selle turniiri tõelised peksupoisid olid just põhjakorealased, kelle väravas käis mängu ajal tegelikult pall palju rohkem, nii viis või kuus korda, aga need ülejäänud olid suluseisust. Päris lõpus kippusid mustad mehed juba lootust kaotama ja isegi põhjakorealastel avanes paar võimalust, kuid nad peavadki nüüd koju sõitma teadmisega, et suutsid vaid ühe värava lüüa... tõsi, seda Brasiilia vastu.
Õhtused H-alagrupi mängud olid palju põnevamad, peamiselt seetõttu, et see oli tõeline surmagrupp, kus teoreetiline võimalus oli edasi saada päris kõigil. Mängupaarideks olid Tšiili-Hispaania ning Šveits-Honduras. Tšiili ja Hispaania kohtumine algas ja kestis valdava osa päris erksalt ja põnevalt, seda isegi pärast seda, kui Tšiili pidi edasi mängima ühemehelises vähemuses. Aga teisel poolajal kujunenud 2:1 Hispaania kasuks paistis mõlemat nii piisavalt rahuldavat, et viimased kümmekond minutit sai selleski mängus kaeda, kuidas hispaanlased täiesti segamatult oma platsipoolel proovisid jalga ja üritasid välja selgitada, kas on võimalik anda valesöötu ka siis, kui kohe mitte keegi ei sega...
Šveitsi ja Hondurase mängus käis see-eest äge andmine algusest lõpuni, seda isegi muidu pigem kaitsvalt mängiva Šveitsi poolt - aga mis teha, võit oleks neid edasi aidanud. Seda nad siiski ei suutnud, hoopis Honduras suutis neile palli väravasse sokutada, paraku jäi seegi lugemata ja nii lõppes mäng 0:0 viigiga, mis jättis mõlemad kohvreid pakkima...
Loetud: Tuna 2/2010
Vaadatud: JMM: Portugal-Brasiilia (ETV), JMM: Põhja-Korea-Elevandiluurannik (www.eurovisionsports.tv), JMM: Tšiili-Hispaania (ETV), JMM: Šveits-Honduras (www.eurovisionsports.tv), Tähevärav: tõelaegas (TV6), Aardekütt (TV11)
Täna jäi silma pooleldi veel ebakindel teave, et Mandriva "kevadväljalase" võiks ilmuda nii umbes 5. juuli paiku. See oli küll kõigest säuts, aga siiski säuts väljalaskekoordinaatorilt, nii et ehk võib seda ka uskuda, eriti nüüd, kus loodetavasti on ka firma rahaasjad korda või vähemalt senisest rohkem korda saadud...
Lugesin viimasest Tunast õige mitu mõtet tekitanud artiklit, mis oli Kala Tiina sulest ja kandis pealkirja "Keskaegse Tallinna väikekorporatsioonid ja nende usuelu normatiivsed vormid". Õieti oli mõtteid kaks. Esimene puudutab artiklis nii alguses kui ka lõpus väljaöeldut ehk seda, et nende väikekorporatsioonide kohta pole õigupoolest peaaegu midagi teada. Seda filigraansem oli see, et sellest peaaegu mitte millestki oli välja pigistatud paarikümneleheküljeline artikkel - ja ei saa sugugi öelda, et see oleks olnud tühi või mõttetu. Nojah, võib-olla selles mõttes mõttetu, et ega muud kui palju oletusi ei saa ju oodata, kui neid algandmeid õieti pole, aga mõnikord on vaja ka näidata, mida ei ole, et paremini mõista, mis siis on... Teine mõte oli artikliga märksa vähem seotud, kuid osaliselt siiski sellest tõukuv. Põhjus, miks neist väikekorporatsioonidest suurt midagi teada ei ole, seisab selles, et nende kohta on vähe kirjalikke materjale. Arvepidamistega ja muude ülestähendustega tegeldi mõistagi juba siis, aga üsna palju sellest on hävinud kas õnnetute juhuste või siis selle tõttu, et seda peeti vähetähtsaks. Ja ilmselt oli väga suur osa inimelust ka selline, mille kohta ei tähendatudki midagi üles. See viis mõtted sellele, kui palju on praegu põhimõtteliselt võimalik inimeste ja eriti nende loodud organisatsioonide kohta teada saada... X-XI sajandi vahetusel elanud Laane Marekist pole teada mitte mõhkugi, XX-XXI sajandi vahetusel elanud Laane Marekist võivad maksuamet, rahvastikuregister ja teab veel millised ametkonnad fakte puistata nii palju, et Vändra saevabrik nende kõrval kahvataks ja käsi taeva poole sirutades pankrotihaldurit kohale kisendaks... Ehkki kindlasti on ka tänapäeval võimalik nii elada, et need kõikvõimalikud ametkonnad (või üldse kõik teised) teaksid sinu kohta valdavalt vaid seda, mida sa ise soovid neile teada anda (ka mina olen püüdnud päris teadlikult nii talitada), ei ole imestada, et paljude silmis on keskaeg või ka varasemad ajajärgud paleuslik aeg, millega seondub (suurem) isiklik vabadus, kui mitte absoluutses mõttes, sest mingid sidemed ja seosed, mis seda vabadust vähemal või suuremal määral piiravad, tulenevad juba inimelust endast, siis vähemalt suhteliselt.
Jalgpalli MM-il oli täna viimaste alagrupimängude päev. Esimesena selgitati välja G-alagrupi järjestus mängudega, kus vastamisi olid Portugal-Brasiilia ja Põhja-Korea-Elevandiluurannik. Portugali ja Brasiilia mäng tundus esialgu huvitav, aga väga ruttu sumbus see lihtsalt vaadatavaks (sest mõlemad olid ikka tasemel meeskonnad) palliveeretamiseks. Mis oli ka üsna mõistetav, sest põhimõtteliselt oli mõlema meeskonna edasipääs kindel - teoreetiliselt oleks võinud Portugal ehk ka välja jääda, aga see võimalus oli õhkõrn juba enne mängu ja kahanes aina, mistõttu 0:0 viik rahuldas mõlemat.
Kahanemise põhjuseks oli teine mäng Põhja-Korea ja Elevandiluuranniku vahel. Seal olnuks Musta Mandri meestele olnud vaja võitu umbes 10:0, et edasi pääseda. See oli põhjakorealaste üldiselt suhteliselt korralikku kaitsemängu arvestades juba eelnevalt väheusutav ja ega Vandliranniku mehed ei suutnudki paremat kui 3:0. Tõsi, selle turniiri tõelised peksupoisid olid just põhjakorealased, kelle väravas käis mängu ajal tegelikult pall palju rohkem, nii viis või kuus korda, aga need ülejäänud olid suluseisust. Päris lõpus kippusid mustad mehed juba lootust kaotama ja isegi põhjakorealastel avanes paar võimalust, kuid nad peavadki nüüd koju sõitma teadmisega, et suutsid vaid ühe värava lüüa... tõsi, seda Brasiilia vastu.
Õhtused H-alagrupi mängud olid palju põnevamad, peamiselt seetõttu, et see oli tõeline surmagrupp, kus teoreetiline võimalus oli edasi saada päris kõigil. Mängupaarideks olid Tšiili-Hispaania ning Šveits-Honduras. Tšiili ja Hispaania kohtumine algas ja kestis valdava osa päris erksalt ja põnevalt, seda isegi pärast seda, kui Tšiili pidi edasi mängima ühemehelises vähemuses. Aga teisel poolajal kujunenud 2:1 Hispaania kasuks paistis mõlemat nii piisavalt rahuldavat, et viimased kümmekond minutit sai selleski mängus kaeda, kuidas hispaanlased täiesti segamatult oma platsipoolel proovisid jalga ja üritasid välja selgitada, kas on võimalik anda valesöötu ka siis, kui kohe mitte keegi ei sega...
Šveitsi ja Hondurase mängus käis see-eest äge andmine algusest lõpuni, seda isegi muidu pigem kaitsvalt mängiva Šveitsi poolt - aga mis teha, võit oleks neid edasi aidanud. Seda nad siiski ei suutnud, hoopis Honduras suutis neile palli väravasse sokutada, paraku jäi seegi lugemata ja nii lõppes mäng 0:0 viigiga, mis jättis mõlemad kohvreid pakkima...
Loetud: Tuna 2/2010
Vaadatud: JMM: Portugal-Brasiilia (ETV), JMM: Põhja-Korea-Elevandiluurannik (www.eurovisionsports.tv), JMM: Tšiili-Hispaania (ETV), JMM: Šveits-Honduras (www.eurovisionsports.tv), Tähevärav: tõelaegas (TV6), Aardekütt (TV11)
8.4.10
Kolmabased mõtted
Tänagi ei tulnud tavalisest tööpäevast palju välja, ikka selle Diplomaatia tõttu, mis sedakorda paistab tulevat peamiselt tõlkelugudest koosnev. Teisest küljest on naabermaadele pühendatud artiklite tõlkimine teretulnud vaheldus üle pea kasvanud keltidele ja venelastele, nii et nuriseda võib ehk ainult selle üle, et nii palju asju korraga ühele hetkele satub, aga eks see ole ajakirjanduse, mida ju Diplomaatia on, puhul lausa loomulik.
Täna õhtupoolikuks paistsid Kõrgõzstanis puhkenud rahutused jõudvat lõppfaasi: senine võim on nähtavasti kukutatud ja uued tegijad kui mitte veel päris pukis, siis pukki ronimas. Vaevalt muidugi keegi (kaasa arvatud mina) pööraks sealsetele sündmustele kuigi palju tähelepanu, sest iseenesest pole ju Kõrgõzstan maailma mastaabis kuigi palju tähtsam riik kui näiteks Eesti või Ekvatoriaal-Guinea (või mõni muu e-tähega algav riik, kui parafraseerida üht mu ammust arvamusartiklit :-) ), aga paraku asub ta väga lähedal juba pikemat aega tulipunktis olnud piirkondadele (alates Kashmirist idas, aga mõistagi eelkõige Afganistanile) ning on ka ise mitmete jõutelgede keskmes (Hiina ja Kasahstan kui suured naabrid ning USA ja Venemaa kui veel suuremad "naabrite naabrid"). Tundub küll, et seekordne mäss ei olnud eriti tingitud välismaistest teguritest, vaid pigem olid mitmed sisemaised pinged kuhjunud sinnamaani, et nende vähendamise ainuke tee oligi paraku omajagu veriseks osutunud sisekonflikt. Ma ei ole küll väga põhjalikult jälginud Kõrgõzstanis toimuvat, aga kõige põhjal, mida ma viimastel aastatel olen siiski kõrva taha pannud, on seal tegemist endiselt üleminekuga tugevast autoritaarsest süsteemist (nõukogude kord ei asendunud just kuigi palju leebema süsteemiga sealkandis) mingisse muusse süsteemi (kas just läänelikku demokraatiasse, on kaheldav, aga tundub, et vähemalt mingisse sellisesse süsteemi, mis ei ole enam nii jäiga vertikaalse ülesehitusega kui senised). Esimene suurem samm astuti selles suunas viie aasta eest, nüüd on siis nähtavasti järg järgmise käes, sest nagu selliste üleminekute puhul sageli, käivad need järk-järgult, sageli järskude hüpetega (kohe meenub ajalooõpingute vältel pähe taotud Prantsusmaa ajalugu, kus suurel revolutsioonilgi oli mitmeid järske murranguid...). Mõneti sarnaneb Kõrgõzstanis toimuv sellega, mis on juhtunud Ukrainas, isegi ajaliselt on kattuvus üsna täpne, muidugi oma eripäradega, millest vahest kõige silmatorkavam hetkel on see, et Ukrainas tuli viimase lainega võimule vähemalt esmapilgul "tagurlane", Kõrgõzstanis aga hetkel paistab võim olevat läinud pigem tulbirevolutsiooni kas just radikaalsema, aga vähemalt samu üllaid ideid kandva seltskonna kätte (see eristus on mõlemal juhul äärmiselt tinglik mõistagi). Aga eks seda veel näeb, millises suunas Kõrgõzstanis asjad edasi arenevad, sest isegi kui mäss ise oli tingitud rohkem siseprobleemidest, on päris selge, et mainitud jõutelgede otsad on väga huvitatud sellest, kuidas asi edasi liigub - ja nende huvid pole kaugeltki ühesugused...
Täna nägi ilma-, hmm, õieti trükivalgust siis ka üks veidi suurem tõlge, millega ma jaanuari lõpul vaeva nägin, ja ühtlasi oli see esimene kord, kus mul õnnestus näha enda nime mu meelest ühes Eesti paremas ajakirjas Akadeemia ka mujal kui lihtsalt kasutatud kirjanduse loetelus :-) Viidet tõlke tekstile paraku anda ei saa, sest Akadeemia kuulub (teadusliku kallakuga väljaannetele vist lausa iseloomulikult? - kuigi vähemalt osade puhul on võimalik siiski interneti kaudu artiklite lugemisõigust osta...) samuti nende ajakirjade hulka, milles ilmunu on laiemale avalikkusele näha ainult sisukorrana, artiklite enda lugemiseks tuleb ajakiri tellida, osta või raamatukogus sirvida.
Eelmisest lausest johtuvalt tuli aga meelde, et pean vähemalt osaliselt tagasi võtma mõne päeva eest ajakirjale Tuna antud samalaadse iseloomustuse. Mitte küll viimase numbrini välja, aga vähemalt 2007. aasta lõpuni ilmunud numbrite sisu on nüüd täiesti vabalt kättesaadav.
Loetud: Tuna 1/2010
Vaadatud: Stargate Universe (RTL2)
Ilmunud tõlked: Rein Müllerson. Ex uno plures'est E pluribus unum'ini? (Akadeemia 4/2010, lk 696-731)
Täna õhtupoolikuks paistsid Kõrgõzstanis puhkenud rahutused jõudvat lõppfaasi: senine võim on nähtavasti kukutatud ja uued tegijad kui mitte veel päris pukis, siis pukki ronimas. Vaevalt muidugi keegi (kaasa arvatud mina) pööraks sealsetele sündmustele kuigi palju tähelepanu, sest iseenesest pole ju Kõrgõzstan maailma mastaabis kuigi palju tähtsam riik kui näiteks Eesti või Ekvatoriaal-Guinea (või mõni muu e-tähega algav riik, kui parafraseerida üht mu ammust arvamusartiklit :-) ), aga paraku asub ta väga lähedal juba pikemat aega tulipunktis olnud piirkondadele (alates Kashmirist idas, aga mõistagi eelkõige Afganistanile) ning on ka ise mitmete jõutelgede keskmes (Hiina ja Kasahstan kui suured naabrid ning USA ja Venemaa kui veel suuremad "naabrite naabrid"). Tundub küll, et seekordne mäss ei olnud eriti tingitud välismaistest teguritest, vaid pigem olid mitmed sisemaised pinged kuhjunud sinnamaani, et nende vähendamise ainuke tee oligi paraku omajagu veriseks osutunud sisekonflikt. Ma ei ole küll väga põhjalikult jälginud Kõrgõzstanis toimuvat, aga kõige põhjal, mida ma viimastel aastatel olen siiski kõrva taha pannud, on seal tegemist endiselt üleminekuga tugevast autoritaarsest süsteemist (nõukogude kord ei asendunud just kuigi palju leebema süsteemiga sealkandis) mingisse muusse süsteemi (kas just läänelikku demokraatiasse, on kaheldav, aga tundub, et vähemalt mingisse sellisesse süsteemi, mis ei ole enam nii jäiga vertikaalse ülesehitusega kui senised). Esimene suurem samm astuti selles suunas viie aasta eest, nüüd on siis nähtavasti järg järgmise käes, sest nagu selliste üleminekute puhul sageli, käivad need järk-järgult, sageli järskude hüpetega (kohe meenub ajalooõpingute vältel pähe taotud Prantsusmaa ajalugu, kus suurel revolutsioonilgi oli mitmeid järske murranguid...). Mõneti sarnaneb Kõrgõzstanis toimuv sellega, mis on juhtunud Ukrainas, isegi ajaliselt on kattuvus üsna täpne, muidugi oma eripäradega, millest vahest kõige silmatorkavam hetkel on see, et Ukrainas tuli viimase lainega võimule vähemalt esmapilgul "tagurlane", Kõrgõzstanis aga hetkel paistab võim olevat läinud pigem tulbirevolutsiooni kas just radikaalsema, aga vähemalt samu üllaid ideid kandva seltskonna kätte (see eristus on mõlemal juhul äärmiselt tinglik mõistagi). Aga eks seda veel näeb, millises suunas Kõrgõzstanis asjad edasi arenevad, sest isegi kui mäss ise oli tingitud rohkem siseprobleemidest, on päris selge, et mainitud jõutelgede otsad on väga huvitatud sellest, kuidas asi edasi liigub - ja nende huvid pole kaugeltki ühesugused...
Täna nägi ilma-, hmm, õieti trükivalgust siis ka üks veidi suurem tõlge, millega ma jaanuari lõpul vaeva nägin, ja ühtlasi oli see esimene kord, kus mul õnnestus näha enda nime mu meelest ühes Eesti paremas ajakirjas Akadeemia ka mujal kui lihtsalt kasutatud kirjanduse loetelus :-) Viidet tõlke tekstile paraku anda ei saa, sest Akadeemia kuulub (teadusliku kallakuga väljaannetele vist lausa iseloomulikult? - kuigi vähemalt osade puhul on võimalik siiski interneti kaudu artiklite lugemisõigust osta...) samuti nende ajakirjade hulka, milles ilmunu on laiemale avalikkusele näha ainult sisukorrana, artiklite enda lugemiseks tuleb ajakiri tellida, osta või raamatukogus sirvida.
Eelmisest lausest johtuvalt tuli aga meelde, et pean vähemalt osaliselt tagasi võtma mõne päeva eest ajakirjale Tuna antud samalaadse iseloomustuse. Mitte küll viimase numbrini välja, aga vähemalt 2007. aasta lõpuni ilmunud numbrite sisu on nüüd täiesti vabalt kättesaadav.
Loetud: Tuna 1/2010
Vaadatud: Stargate Universe (RTL2)
Ilmunud tõlked: Rein Müllerson. Ex uno plures'est E pluribus unum'ini? (Akadeemia 4/2010, lk 696-731)
1.10.09
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev, mida katkestas põgusalt käik poodi toidumoona järele. Ilm oli imeilus, isegi kahkja päikese kuma ei suutnud vähendada mõnusate tuuleiilide ja kergelt kargeks kiskuva õhu vaimustavat nauditavust. Oleks isegi tahtnud pikemalt väljas ringi hulkuda, aga paraku on taas aina akuutsemaks muutumas ajanappus ja nii pidin piirduma rõõmustamisega selle üle, mida sai kogeda mõne minuti jooksul, mis kulub sammumiseks poehooneni ja sealt tagasi.
Töövälistest asjadest oli päevasündmus number üks muidugi möödunudaastast Venemaa-Gruusia sõda käsitleva Tagliavini aruande avalikustamine. Ma ei jõudnud küll seda enam kui 1000-leheküljelist materjali täielikult läbi töötada, nii et avastamisrõõmu on veel hulganisti ees, küll aga lugesin läbi 44-leheküljelise I osa, mis sisaldab n-ö aruande tuuma, peamisi järeldusi ja kokkuvõtet.
Peab ütlema, et aruanne üllatas mind. Eelnevad "lekkimised" olid andnud mõista, et selles seatakse "sõjasüü" Gruusiale, toetades Venemaa propageeritud väidet, et "sõda" algas 7. augusti ööl ja just Gruusia paugutamisega. Seda aruanne siiski ei väida, nii et ilmselt oli taas tegemist kagebeelike "aktiivsete meetmetega" avaliku arvamuse töötlemiseks (viimastest on osaliselt ka mind kui Canarist käsitleva raamatu tõlkijat puudutavalt kirjutanud üht "aktiivset meedet", mis puudutab Eesti Vabariigi ja natsionaalsotsialistliku Saksamaa väidetavat tihedat luurekoostööd 1930. aastate lõpul, filigraanselt lahates ja selle juuri välja selgitades Ivo Juurvee ajakirja Tuna 2008. aasta teises numbris).
Aruanne muidugi ei väida, nagu poleks Gruusia tol ööl tulistanud - seda oleks ka arulage väita -, kuid nendib täiesti õigustatult, et see oli kõigest üks episood pikemaajalises konfliktis ning konkreetselt selle tulistamise taga seisid aastatega üha süvenenud ja ägenenud Venemaa provokatsioonid. Gruusia tolle öö turmtuld peab aruanne õigustamatuks ja ebaproportsionaalseks reageeringuks, millise hinnanguga võib võib-olla vaielda, aga ega see nähtavasti otseselt vale pole, pigem päris mõistlik seisukoht.
Üllatav oli aga, just nendesamuste eelnevate "lekkimiste" valguses, et "sõjasüü" on puhtalt asetatud Venemaa õlule. Isegi juba aruande I osa, mille ma jõudsin läbi lugeda, käsitleb päris üksikasjalikult Venemaa väiteid, miks tal oli tarvilik Gruusiat sõjaliselt rünnata, ja leiab, et ükski nendest ei ole põhjendatud ning kõik sammud, mida Venemaa ette võttis, olid kas puhtad rahvusvahelise õiguse rikkumised või ületasid tugevasti neid piire, mida rahvusvaheline õigus seab.
Veidi kaheldavama väärtusega on hinnang, et Lõuna-Osseetial ja Abhaasial pole mingit õigust rahvuslikule enesemääramisele. See on muidugi õige, et rahvusvaheline õigus näeb seda üldiselt ette vaid kolonialismi ja apartheidi puhul. Siin tekib muidugi kohe küsimus Kosovost, mille puhul enesemääramise õigust põhjendati genotsiidiga. Viimane printsiip siiski pole rahvusvahelises õiguses seniajani veel pidama jäänud ning ega seda eriti Lõuna-Osseetias, aga ka Abhaasias väga hästi kasutada ei saa: kui üldse, võib seal märksa õigustatumalt kõnelda pigem genotsiidist neil aladel elanud grusiinide vastu, kuigi täpsem oleks rääkida ikka etnilisest puhastusest - see oli kindlasti olemas (ka eelmise aasta konflikti ajal ja siis just Lõuna-Osseetia grusiinide vastu), genotsiidi mõõtu seda aga hästi venitada ei anna. Aruanne märgib ka õigustatult, et kuivõrd Venemaa oli üks aktiivsemaid, kes tõrkus Kosovo puhul genotsiidipõhjendust õiguspäraseks pidamast, ei ole Gruusia konfliktiga seoses kõlanud samalaadsed põhjendused Venemaa suust tõsiselt võetavad. Siiski on see rahvusliku enesemääramise ja territoriaalse terviklikkuse konfliktsuse küsimus ka rahvusvahelises õiguses lõplikult lahendamata, nii et selle käsitlemine on vahest aruande kõige nõrgem koht.
Aga kindlasti on tegemist päris olulise tähisega kogu maailmas nii suuri vastuolusid ja arutelusid tekitanud konflikti asjaolude ja iseloomu selgitamisel ja lahtirääkimisel, nii et seda või kas või samust I kokkuvõtvat osa tasub kindlasti kõigil lugeda, keda asi vähegi huvitab. (II ja III osa on selles mõttes rohkem taustamaterjalid, mis peaksid toetama I osas tehtud järeldusi.)
Lisaks aruande lugemisele jõudsin täna veel ära teha järjekordse artikli tõlke (Postimehele), aga samal ajal tagasi lükata telefonitsi tehtud ahvatleva tööettepaneku, mis muidu võib-olla sisu poolest oleks tõepoolest huvipakkuv, kuid nõuaks igapäevaselt vähemalt paaritunnist pühendumist - ja see on aeg, mida mul nähtavas tulevikus (mis hetkel ulatub nii järgmise aasta lõpuni-ülejärgmise alguseni) kohe kuidagi ei leidu...
Loetud: Tuna 3/2008
Vaadatud: Kondid (TV3), Põgenemine (TV3), Kuritöö kodutänavas (Kanal2), Heroes (TV3)
Töövälistest asjadest oli päevasündmus number üks muidugi möödunudaastast Venemaa-Gruusia sõda käsitleva Tagliavini aruande avalikustamine. Ma ei jõudnud küll seda enam kui 1000-leheküljelist materjali täielikult läbi töötada, nii et avastamisrõõmu on veel hulganisti ees, küll aga lugesin läbi 44-leheküljelise I osa, mis sisaldab n-ö aruande tuuma, peamisi järeldusi ja kokkuvõtet.
Peab ütlema, et aruanne üllatas mind. Eelnevad "lekkimised" olid andnud mõista, et selles seatakse "sõjasüü" Gruusiale, toetades Venemaa propageeritud väidet, et "sõda" algas 7. augusti ööl ja just Gruusia paugutamisega. Seda aruanne siiski ei väida, nii et ilmselt oli taas tegemist kagebeelike "aktiivsete meetmetega" avaliku arvamuse töötlemiseks (viimastest on osaliselt ka mind kui Canarist käsitleva raamatu tõlkijat puudutavalt kirjutanud üht "aktiivset meedet", mis puudutab Eesti Vabariigi ja natsionaalsotsialistliku Saksamaa väidetavat tihedat luurekoostööd 1930. aastate lõpul, filigraanselt lahates ja selle juuri välja selgitades Ivo Juurvee ajakirja Tuna 2008. aasta teises numbris).
Aruanne muidugi ei väida, nagu poleks Gruusia tol ööl tulistanud - seda oleks ka arulage väita -, kuid nendib täiesti õigustatult, et see oli kõigest üks episood pikemaajalises konfliktis ning konkreetselt selle tulistamise taga seisid aastatega üha süvenenud ja ägenenud Venemaa provokatsioonid. Gruusia tolle öö turmtuld peab aruanne õigustamatuks ja ebaproportsionaalseks reageeringuks, millise hinnanguga võib võib-olla vaielda, aga ega see nähtavasti otseselt vale pole, pigem päris mõistlik seisukoht.
Üllatav oli aga, just nendesamuste eelnevate "lekkimiste" valguses, et "sõjasüü" on puhtalt asetatud Venemaa õlule. Isegi juba aruande I osa, mille ma jõudsin läbi lugeda, käsitleb päris üksikasjalikult Venemaa väiteid, miks tal oli tarvilik Gruusiat sõjaliselt rünnata, ja leiab, et ükski nendest ei ole põhjendatud ning kõik sammud, mida Venemaa ette võttis, olid kas puhtad rahvusvahelise õiguse rikkumised või ületasid tugevasti neid piire, mida rahvusvaheline õigus seab.
Veidi kaheldavama väärtusega on hinnang, et Lõuna-Osseetial ja Abhaasial pole mingit õigust rahvuslikule enesemääramisele. See on muidugi õige, et rahvusvaheline õigus näeb seda üldiselt ette vaid kolonialismi ja apartheidi puhul. Siin tekib muidugi kohe küsimus Kosovost, mille puhul enesemääramise õigust põhjendati genotsiidiga. Viimane printsiip siiski pole rahvusvahelises õiguses seniajani veel pidama jäänud ning ega seda eriti Lõuna-Osseetias, aga ka Abhaasias väga hästi kasutada ei saa: kui üldse, võib seal märksa õigustatumalt kõnelda pigem genotsiidist neil aladel elanud grusiinide vastu, kuigi täpsem oleks rääkida ikka etnilisest puhastusest - see oli kindlasti olemas (ka eelmise aasta konflikti ajal ja siis just Lõuna-Osseetia grusiinide vastu), genotsiidi mõõtu seda aga hästi venitada ei anna. Aruanne märgib ka õigustatult, et kuivõrd Venemaa oli üks aktiivsemaid, kes tõrkus Kosovo puhul genotsiidipõhjendust õiguspäraseks pidamast, ei ole Gruusia konfliktiga seoses kõlanud samalaadsed põhjendused Venemaa suust tõsiselt võetavad. Siiski on see rahvusliku enesemääramise ja territoriaalse terviklikkuse konfliktsuse küsimus ka rahvusvahelises õiguses lõplikult lahendamata, nii et selle käsitlemine on vahest aruande kõige nõrgem koht.
Aga kindlasti on tegemist päris olulise tähisega kogu maailmas nii suuri vastuolusid ja arutelusid tekitanud konflikti asjaolude ja iseloomu selgitamisel ja lahtirääkimisel, nii et seda või kas või samust I kokkuvõtvat osa tasub kindlasti kõigil lugeda, keda asi vähegi huvitab. (II ja III osa on selles mõttes rohkem taustamaterjalid, mis peaksid toetama I osas tehtud järeldusi.)
Lisaks aruande lugemisele jõudsin täna veel ära teha järjekordse artikli tõlke (Postimehele), aga samal ajal tagasi lükata telefonitsi tehtud ahvatleva tööettepaneku, mis muidu võib-olla sisu poolest oleks tõepoolest huvipakkuv, kuid nõuaks igapäevaselt vähemalt paaritunnist pühendumist - ja see on aeg, mida mul nähtavas tulevikus (mis hetkel ulatub nii järgmise aasta lõpuni-ülejärgmise alguseni) kohe kuidagi ei leidu...
Loetud: Tuna 3/2008
Vaadatud: Kondid (TV3), Põgenemine (TV3), Kuritöö kodutänavas (Kanal2), Heroes (TV3)
Subscribe to:
Posts (Atom)