Esmabased mõtted

Muidu sellisesse üksluisevõitu ja rahulikult õhtusse tuiavasse päeva tõid pisut elevust mõned välised uudised. Kõigepealt ema avastus, mida ta minuga sugugi jagamata ei jätnud, et mu vanaisa kohta on nüüd veebis olemas senisest täielikumad andmed - täpsemalt siis andmed küll ainult tabeli kujul, kus kuivalt kirjas, millistel Eesti meistrivõistlustel ta on osalenud ja milliseid kohti ja milliste tulemustega saavutanud. (Too ESBLi kirje ei ole seni sisse kantud, nii et avaliku elulooga peab veel ootama.)

Muide, avastasin tollest saidist mõningase üllatusega ka andmed enda kohta: kirjas on mu esinemised mälumängudel, nii kunagi ammu-ammu Eesti meistrivõistlustel kui ka viimastel aastatel maailmameistrivõistlustel. Miskipärast ristsõnade lahendamise meistrivõistlusi seal pole, ju siis seda ei peeta "spordiks" :-) Aga noh, need mõistagi kahvatuvad mu venna saavutuste ees, kes on ikka rohkem vanaisa moodi, tegeleb raskejõustikuga (tõstmise asemel küll jõutõstmisega, mis õige pisut sellest esimesest erineb) ja on samuti mitmekordne Eesti meister ja puha.

Aga need, kuigi kangesti südant rõõmustavad ja soojendavad ning uhkustunnet leegina läitvad tabelid polnud ainukesed erutavad välised uudised: paistab, et talveuni on mööda saanud ka Eesti keele instituudi töötajatel või vähemalt sealsetel veebimeistritel, sest täna (ma arvan, uudiseid nende kohta tuli vähemalt täna) jõudis veebi lausa kaks väärt sõnaraamatut: etümoloogiasõnaraamat, mis paberkujul juba mõnda aega väljas ja kahtlemata keele mõttes üks alussõnaraamatuid, mis lausa peakski olema kõigile kättesaadav, ning ametniku soovitussõnastik, mis, kui ma õigesti aru saan, ongi sellisena ainult veebis olemas ja mis samuti tundub väga vajalik, aidates loodetavasti muuta seda paljukirutud "võimukeelt" natukenegi inimlikumaks (kas nüüd mõistetavamaks, on juba iseküsimus, sest pahatihti on võimalik ka keelelises mõttes selliseid lauseid, mille kallal ehk ka kõige nõudlikum toimetaja ei leiaks midagi märkimisväärselt halba öelda ega parandada, välja paisata nii, et neil ometi ühtekokku mõtet ei ole või kui ka on, siis on seda väga raske sealt välja lugeda).

Lisaks võis EKI sõnaraamatute osakonna leheküljelt (mida ma polnud häbiväärselt kaua silmanud) teada saada, et veel jaanuaris peaks lisaks senisele tutvustavale leheküljele täielikult veebi jõudma ka sõnaperede raamat (mis samuti on nähtavasti üks väga väärt asi, kuigi ma pole seniajani jõudnud sellega põhjalikumalt tutvuda, et oma selgemat arvamust kujundada) ja et ammugi kavandatud ja aina edasilükkuvale eesti-läti/läti-eesti sõnaraamatule on lätlased teinud ka kodulehekülje, kus saab ka seni valminud sõnastikus otsida (esmapilgu järgi tundus, et üpris palju on juba ära tehtud, aga ega sinna muidugi sisse praegu veel hästi ei näe - sellistest populaarsematest sõnadest oli "jäätis" ja "veepark" olemas, aga "õlu" mitte :-)  ).


Loetud: Akadeemia 1/2014
Vaadatud: Välisilm (ETV), Surm Saharas (ETV), Kaunitar ja koletis (TV3)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi pisut vaheldust ja natuke liigutamist väike väljaskäik elukohajärgsesse kauplusse eesmärgiga täiendada koduseid toiduvarusid.

Kui ma eile kirjutasin, et ei ole suutnud end seniajani mobiliseerida, et oma tõlgete bibliograafiat valmis teha, siis täna selgus väikese uurimise järel, et seda polegi nii raske teoks teha. Mõtlesin selleks kasutada kogudehaldurit, konkreetsemalt siis Tellicot, millega ma tõlkimise käigus üsna sina peale sain ja kus on muu hulgas ka võimalus raamatuid, filme, mänge, mida muud iganes ka vastavate mootorite abil internetist otsida. Muidugi, Kongressi raamatukogus ega Briti raamatukogus ega isegi Norra või Leedu raamatukogudes (osa olemasolevatest andmeallikate pluginatest) mu tõlkeid ei leidu, vähemalt mitte neid, mida ma otsisin. Väikese internetis tuulamise järel aga selgus, et ka kodumaine Ester on täiesti võimeline väliseid päringuid vastu võtma ja andmeid väljastama, kenasti üldlevinud z.39.50 protokolli alusel. Ja nii polnud sugugi raske oma raamatute andmeid hankida ning bibliograafia koostada (ükskord tahan ma selle ka siia ajaveebi kuidagi üle panna, aga selle konkreetne teostamine nõuab veel natuke mõtlemist).

Suure hooga selgitasin välja, et samaks on võimeline ka artiklite andmebaas ISE, ent selle andmed tundusid olevat poolikud, kahjuks - jah, ma sain nime järgi otsides 500 artiklit kätte (nii ümmargune arv, et ma kahtlustan, et see on mingi piirang, mida server väljastab), küll mitte kõik enda omad, vaid ka need, kus mind on arvesse minevatel väljadel mainitud (nt retsensioonid raamatutele, mida ma olen tõlkinud vms), aga paraku ei tulnud kaasa väljaannete nimed ja numbrid, kus nad on ilmunud. See võis olla muidugi ka minu- või rakendusepoolne eksimus, aga võib-olla ka ISE andmebaasi oma, mine tea. Eks ma uurin edasi - sest kui tahta artiklitõlgetest (ja ka kunagi ammustel aegadel enda kirjutatutest) bibliograafiat teha, siis neid on ikka nii kohutavalt palju, et ükshaaval sissetoksimine oleks paras piin, mida kõlbaks pigem jätta kellelegi, kes kunagi mu suurepärasest isikust korralikult varustatud bibliograafiaga bestseller-eluloo kirjutab :-)

Tänane Sirp sisaldas üllatavalt palju huvitavat lugemispoolist, sest mingil, mulle natuke arusaamatuks jäänud, aga arvatavasti meeldival põhjusel oli see lausa tõlke-eri. Lugemist väärivate lugude rea juhatas sisse vestlus Ibruse Indrekuga, kes kõneles viimasel ajal Eestiski päris päevakorral olnud autoriõiguste (või, kui kasutada laiemat, aga absurdsemat mõistet, siis intellektuaalse omandi) probleemidest ja võimalikust muutumisest. Seal ei olnud vahest küll palju uusi mõtteid - nii teadusajakirjandust, seda ülemaailmset, peatselt kindlasti ees ootavatest muutustest, mõtetest muuta näiteks Eesti filmipärand vabalt kättesaadavaks kui ka Eesti poliitikute, eriti selles osas aktiivselt sõna võtva kultuuriministri mõttelaiskuse (või ka -arguse, kui oletada eriti USA "loovtööstuse" mõju) tümitamisest on ju juba piisavalt juttu tehtud -, aga need olid kenasti kokku võetud ja lugeja ette laotatud. Nii et kindlasti lugemist vääriv artikkel.

Kenasti oli mõne aja eest eesti keeleski ilmunud Snyderi Timothy "Veremaadest" kirjutanud Mandli Aive. Jah, ehkki võib-olla on läänes vaja rohkem pühendada jõudu sellele, et inimesteni jõuaks teadmine tõsiasjast, et Teine maailmasõda ei piirdunud vaid sõjakäiguga Prantsusmaal ja Vaiksel ookeanil ning natsionaalsotsialistide kuritegudega, vaid et "mehetegusid" inimeste hävitamisel panid toime ka viimaste aatevennad bolševikud, tuleb ometi ka siinsamas Eestis, kus küll seda aatevendlust ehk liigagi tõsiselt võrdsustatakse, sama palju korrata, et eestlastegi kannatused polnud midagi iseäralikku, vaid ainult üks mustrilaik suures vaibas ja et mitte ilmtingimata ei langetanud kõik rahvuskaaslased tol süngel ja keerulisel ajal kõlbeliselt põhjendatavaid valikuid, isegi mitte tingimata oma ajas.

Minuga samavanune (olgu-olgu, kuu aega vanem siiski) Snyder on üks neist ajaloolastest, kes viimasel ajal on hakanud tooni andma, üritades vaadelda ajalugu võimalust mööda erapooletult, aga kindlasti kompleksselt. Mida kahtlemata on hädasti vaja, kas või sellesama Teise maailmasõja puhul - kui viimasel paaril aastakümnel poleks USA mõju nii (vastselt) siin kui ka (jätkuvalt) maailmas tervikuna nii suur, vaevalt ütleksid siinmail Pearl Harbori kõrval seniajani üldse midagi Midway või Guadalcanal. nagu ei ütle õieti siiani suurt midagi Põhja-Aafrika tandri sündmused, veel vähem muidugi Indias ja Kagu-Aasias või ka Hiinas toimunu. Ilma milleta ent on paljuski keeruline mõista ka mitmeid asju, mis meile palju lähemal aset leidsid: kuigi ma olen nii huvi pärast kui ka viimaste aastate mitmete tõlketööde tõttu Teise maailmasõja sündmustega suhteliselt hästi kursis, tuli ühe viimase raamatu juures ikkagi mõningase üllatusena Kurski lahingu sakslastepoolse järsu ja isegi ootamatu lõpetamise oletamisi seostamine Sitsiilia sissetungi algusega - jah, ma teadsin muidugi mõlemat sündmust, aga mu peas polnud seda seost varem lihtsalt tekkinud... Sestap on sellised Snyderi laadis raamatud äärmiselt vajalikud, õpetades kitsamas või laiemas plaanis asju kompleksselt nägema.

Äärmiselt huvitav oli lugeda intervjuud ühe tõlketeooria või ka tõlkeloo suurnime Venuti Lawrence'iga. Tõlkijale oli selles palju, mida kõrva taha panna, aga enda ameti tähtsustamiseks ehk iseomase hänna kergitamiseks tasub välja tuua vaid üks osundus:

Sellepärast polegi tõlkija minu ettekujutuses mitte ainult lingvist, vaid kirjutav haritlane, kellele läheb sügavalt korda valdkond, mida ta tõlgib, kes oskab oma tööst intelligentselt rääkida uurijatele/õpetajatele ja tudengitele, kes tema tööd kasutavad, aga ka lugejatele, kes moodustavad tõlgete, eriti kirjandustõlgete auditooriumist olulise osa. Näha tõlkijas vähemat, näiteks keelespetsialisti, tähendab alahinnata oskusi ja teadmisi, mida eeldab tõlkija töö

Sellele põnevale intervjuule järgnes tervelt neli Kareva Dorisi "pealelendu" neile nimekatele eesti kirjasõna tõlkijatele võõrkeeltesse, keda viimastel kuudel on kodumaal kõrgete auhindadega pärjatud: Salokanneli Juhani (seda paraku ei saa viidata, sest veebis seda miskipärast pole), Lahikaineni Kaisu, Balode Zane ja Melbergi Eneliga. Kõik lugemist väärt, aga ka mõningaid naljakaidki probleeme esile tõstvad. Nii näiteks samune Salokanneli Juhani, kellega vestlust veebis pole, mainib, et Tammsaare tõlkimine valmistas raskusi ka ühel erilisel põhjusel: "Vaatan sõnaraamatuid, neid teie kõige autoriteetsemaid, näiteks Saareste EKMSi. Leian sõna, aga lause, mis on esindatud sõna tähenduse valgustamiseks, on täpselt seesama, mis on minul laual ees!" Eks ta ole, ütelnuks üks teine sõnameister - nii rikas oli Tammsaare (aga muidugi ka mõne teise suurkuju) keel, et temast ikka nopitakse näiteid, vaese tõlkija nördimuseks, kes tahaks just neid näiteid millegi muuga võrrelda ... :-)

Hinge soojendav oli lugeda eesti kirjasõna lätindaja Balode Zane alljärgnevat arvamust:

Oleme väga sarnased rahvad, olgugi meie keel erinev. Elame samas kultuuriruumis ja ajalugu on meil peaaegu ühine. „Rehepappi” ja „Ussisõnu” lugedes pidin endale mitu korda meelde tuletama, et tegemist on siiski eesti autoriga. Ei olnud vaja mitte midagi eraldi seletada, kõik oli täiesti arusaadav ja selge. Läks otse ajju, südamesse ja hinge.

Ja seda masendavam oli Sirbi tagaküljelt, mis samuti Lätile pühendatud, aga rohkem keele- või kultuurielu poole pealt, lugeda, kui kesiselt on tõlgitud eesti keelde (njah, läbi inglise, mitte läti keele, mõistagi - mitu läti keele oskajat siin Eestis oligi? Sama palju, kui väidetavalt lätlastel varbaid?) reisijuhid, mis peaksid abistama naaberrahva juures ringiliikumisel. Kui ikka pead lugema "vendade surnuaiast" vennaskalmistu asemel, imestama, kuidas küll saab järve keskel asuda "puust muuseumipark", või kõrva taha panna, et "kaskedesse pannakse kevaditi kraanid, mille kaudu lastakse välja mahla", siis tekib küll tunne, et tahaks pugeda kuhugi kaugele, kus keegi ei teaks, et ka mina olen tõlkija ...

Samamoodi pisut kurvastav oli teada saada, et juba aastakümneid oodatud eesti-läti või läti-eesti sõnaraamat jääb endiselt lähiajal tulemata. Teisalt tegi muidugi rõõmu, et seda lubati nüüd juba üpris veendunult nii umbes kolme aasta pärast. Möödunud aastat nimetati mäletamisi liivi aastaks ja juba tolle aasta algul anti lootust, et kohe-kohe ilmub kolmekeelne liivi-läti.eesti sõnaraamat, aga paistab, et see idee ei ole seniajani teostumiseni jõudnud, vähemalt mulle pole küll silma jäänud. Aga eks tuleb siis oodata ja veel kord oodata ...

Päris hea lugemine oli ka eelmise nädala ideid tutvustava artikli jätkuna Kauffmani Stuarti ja Kulli Kalevi jutuajamine elu aluspõhimõtete teemal. See mittefüüsikaline (evolutsiooni)bioloogia on üks huvitav asi, tuleb öelda, kuigi vestluse enda lugemine oli üsna nõudlik tegevus, sest nagu selliste mõttekaaslaste vestluste puhul ikka, peab kõrvalseisja tublisti pingutama, et end sinna sisse mõelda - ja siis veel mõista.

Ja last but last - Soidro Mart oli kenasti kokku võtnud vastse kaitseministri Reinsalu Urmase elu- ja tegevuskäigu "avalikus valguses" talle iseloomuliku stiiliga ("Niikaua, kui mina Reinsalu mäletan - ja seda on pea kakskümmend aastat! -, on tal helin alati rinna sees helisenud. Ja mida vanemaks ta saab, seda valjemalt see ka heliseb").

Loetud: Sirp, 18.05.2012
Vaadatud: Kälimehed (TV3), Kelgukoerad (Kanal2), Hingeõgija (Kanal2), Koloonia (Showtime)

Ilmunud tõlked: R. Müllerson. Mitmepooluselise ja mitmekesise maailma poole? I (Akadeemia 5/2012)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millest oma osa lõikas igasüdatalvine lõbu ja rõõm teha kaastööd Eesti välisministeeriumile nende aastaraamatu hüvanguks, mitte muidugi ise kirjutades, vaid ikka tõlkides.

Kui ma nädala eest väikest pelgust tundsin, et nüüd peab leppima veel mõni kuu sellega, et Sirbis valimiste tõttu suurt midagi lugeda ei ole, siis tänane Sirp purustas selle hirmu, pakkudes rohkelt lugemisväärset - osaliselt muidugi ka seepärast, et kaasas olid alati tükiks ajaks huvipakkuvat puurimist pakkuvad Kultuurkapitali rahajaotuse leheke ning veel enam, ka Diplomaatia. Aga ka Sirbi enda esimene pool oli pungil artikleid, mis lugema kutsusid. Kooritsa Vahuril oli huvitav pisipala individualismi ja kollektivismi vahekorrast nüüdismaailmas, milles oli kvaasiloogiline mõttearendus palgaarmee teemal, mille võiks kokku võtta nii: palgaarmee ei ole väga hea mõte, sest "ülekaaluka vastase" kallaletungi korral võivad palgasõdurid, kes käituvad, nagu "lepingulises/liberaalses" maailmas kombeks, ratsionaalselt, mitte ei lähtu väärtustest, nagu kombeks "konservatiivses" maailmas, pidada paremaks mitte võidelda või lausa raha eest üle minna. Täiesti arusaadav mõttekäik, kuid siiski kvaasiloogiline selles mõttes, et võtab eelduseks, nagu oleks liberalism teostatud ainult ühel maal eraldivõetuna ja mitte sel "ülekaaluka vastase" maal. Loomulikult, ega liberalism või individualism (mis siinses kontekstis on üsna kattuvad) polegi kõikjal "võitnud", aga kui tulla selle kohaliku konteksti juurde, mida artiklis näiteks tuuakse (on päris selge, kus on Eesti jaoks "ülekaalukas vastane"), siis võib küll pigem öelda, et rohkem on asi sel juhul selles, kelle kaukas on rohkem kuldmünte säramas - selle "ülekaaluka vastase" viimaste aastakümnete sõjalised ettevõtmised on seda väga selgelt näidanud. Ja artiklis oli ka üks väide, millega ma väga hästi ei tahaks nõus olla, nimelt "Leping on oma olemuselt juriidiline, mitte moraalne nähtus, mistõttu on ka lepingu rikkumine juriidiline, mitte moraalne eksimus". Selles on oma iva, kuid sõltumata sellest, kas tegemist on "liberaalse" või "konservatiivse" maailmaga, on lepingu rikkumine mu arusaamist mööda kindlasti ka moraalne eksimus, kuivõrd nii või teisiti peab igaüks vastutama selle eest, mida ta ütleb, kirjutab või teeb ning sõnamurdmine, mida on ka lepingu rikkumine, on kahtlemata moraalne eksimus. Aga igal juhul oli seda artiklit hea lugeda, see oli kenasti sõnastatud ja väga selgelt maailmavaateline, milliseid nii vähe kipub ilmuma.

Kena oli lugeda päris põhjalikku ülevaadet möödunudsügisesest konverentsist "Läänemere piirkond ja külm sõda" ning arvustust Tuomioja Erkki Tõnissoni-raamatule, mille lõppu küll lisandus juba tavapäraseks muutunud hala, miks ometi ei kirjuta Eesti tähttegelastest Eesti ajaloolased ise, miksituna tagasihoidliku neimasooviga, et kui Eesti ajaloolased selleks võimelised pole, võiksid nad vähemalt ette võtta mõne Soome suurkuju kujutamise.

Päris palju huvitavat sisaldas ka vestlusring omaeluloolise kirjanduse teemal, kuid veel põnevam oli kaaneloo järg, mis käsitles liivi keelt ja selle uurimise olukorda. Muu hulgas võis sealt välja lugeda, et lõpuks ometi on lootust vähegi uuema eesti-läti sõnaraamatu ilmumisele, seda küll kolmanda keele, selle liivi keele, lisandusega, s.t liivi-eesti-läti sõnaraamat (mitte et ma tahaks kuidagi liivi keele tähtsust vähendada ja kindlasti on see sõnaraamat suure tähendusega eriti neile, kes selle vastu huvi tunnevad, aga sellele läti keele juurdepookimine on omaette väärtus juba kas või sellepärast, et kuigi Eesti ja Läti on naaberriigid, siis sõnaraamatute, õpikute ja muu sellise osas võiksime sama hästi ka antipoodid olla... noh, on ju veidi ajakohastatud vana Abeni sõnaraamatu internetiversioon, aga see pole ikka see...). Minusugusele teadmatule oli huvitav lugeda, et liivi kirjakeel on väga suures osas konstrueeritud keel, mitte muidugi esperanto või interlingua tähenduses, aga siiski. Eks ole seda ju ka eesti keel, kui mõelda nii peaaegu sajanditagustele keeleuuendajatele ja -korrastajatele/korraldajatele, aga paistab, et liivi keele puhul on see kraad kangem olnud.

Ja rosinateraks - või peaks ütlema tõrvatilgaks - oli viimase lehekülje lugu Rumesseni Vardo epopöast oma autoriõiguste kaitsmisel... Ehh, ütleks selle peale, raske on see tee, mida tuleb tallata tõestamaks, et sa pole eesel...


Loetud: Sirp, 14.01.2011
Vaadatud: NCIS: Kriminalistid (TV3), Spioonid (ETV)

Ilmunud tõlked:
T. H. Ilves. Uus ja vana Euroopa 2011. aastal (Diplomaatia 1/2011; loetav ka presidendi koduleheküljel)
E. Lucas. Kategooriliselt vale (Diplomaatia 1/2011)
T. Lawrence. Riigikaitse Euroopas majanduskriisi ajal (Diplomaatia 1/2011)