Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi pisut vaheldust ja natuke liigutamist väike väljaskäik elukohajärgsesse kauplusse eesmärgiga täiendada koduseid toiduvarusid.

Kui ma eile kirjutasin, et ei ole suutnud end seniajani mobiliseerida, et oma tõlgete bibliograafiat valmis teha, siis täna selgus väikese uurimise järel, et seda polegi nii raske teoks teha. Mõtlesin selleks kasutada kogudehaldurit, konkreetsemalt siis Tellicot, millega ma tõlkimise käigus üsna sina peale sain ja kus on muu hulgas ka võimalus raamatuid, filme, mänge, mida muud iganes ka vastavate mootorite abil internetist otsida. Muidugi, Kongressi raamatukogus ega Briti raamatukogus ega isegi Norra või Leedu raamatukogudes (osa olemasolevatest andmeallikate pluginatest) mu tõlkeid ei leidu, vähemalt mitte neid, mida ma otsisin. Väikese internetis tuulamise järel aga selgus, et ka kodumaine Ester on täiesti võimeline väliseid päringuid vastu võtma ja andmeid väljastama, kenasti üldlevinud z.39.50 protokolli alusel. Ja nii polnud sugugi raske oma raamatute andmeid hankida ning bibliograafia koostada (ükskord tahan ma selle ka siia ajaveebi kuidagi üle panna, aga selle konkreetne teostamine nõuab veel natuke mõtlemist).

Suure hooga selgitasin välja, et samaks on võimeline ka artiklite andmebaas ISE, ent selle andmed tundusid olevat poolikud, kahjuks - jah, ma sain nime järgi otsides 500 artiklit kätte (nii ümmargune arv, et ma kahtlustan, et see on mingi piirang, mida server väljastab), küll mitte kõik enda omad, vaid ka need, kus mind on arvesse minevatel väljadel mainitud (nt retsensioonid raamatutele, mida ma olen tõlkinud vms), aga paraku ei tulnud kaasa väljaannete nimed ja numbrid, kus nad on ilmunud. See võis olla muidugi ka minu- või rakendusepoolne eksimus, aga võib-olla ka ISE andmebaasi oma, mine tea. Eks ma uurin edasi - sest kui tahta artiklitõlgetest (ja ka kunagi ammustel aegadel enda kirjutatutest) bibliograafiat teha, siis neid on ikka nii kohutavalt palju, et ükshaaval sissetoksimine oleks paras piin, mida kõlbaks pigem jätta kellelegi, kes kunagi mu suurepärasest isikust korralikult varustatud bibliograafiaga bestseller-eluloo kirjutab :-)

Tänane Sirp sisaldas üllatavalt palju huvitavat lugemispoolist, sest mingil, mulle natuke arusaamatuks jäänud, aga arvatavasti meeldival põhjusel oli see lausa tõlke-eri. Lugemist väärivate lugude rea juhatas sisse vestlus Ibruse Indrekuga, kes kõneles viimasel ajal Eestiski päris päevakorral olnud autoriõiguste (või, kui kasutada laiemat, aga absurdsemat mõistet, siis intellektuaalse omandi) probleemidest ja võimalikust muutumisest. Seal ei olnud vahest küll palju uusi mõtteid - nii teadusajakirjandust, seda ülemaailmset, peatselt kindlasti ees ootavatest muutustest, mõtetest muuta näiteks Eesti filmipärand vabalt kättesaadavaks kui ka Eesti poliitikute, eriti selles osas aktiivselt sõna võtva kultuuriministri mõttelaiskuse (või ka -arguse, kui oletada eriti USA "loovtööstuse" mõju) tümitamisest on ju juba piisavalt juttu tehtud -, aga need olid kenasti kokku võetud ja lugeja ette laotatud. Nii et kindlasti lugemist vääriv artikkel.

Kenasti oli mõne aja eest eesti keeleski ilmunud Snyderi Timothy "Veremaadest" kirjutanud Mandli Aive. Jah, ehkki võib-olla on läänes vaja rohkem pühendada jõudu sellele, et inimesteni jõuaks teadmine tõsiasjast, et Teine maailmasõda ei piirdunud vaid sõjakäiguga Prantsusmaal ja Vaiksel ookeanil ning natsionaalsotsialistide kuritegudega, vaid et "mehetegusid" inimeste hävitamisel panid toime ka viimaste aatevennad bolševikud, tuleb ometi ka siinsamas Eestis, kus küll seda aatevendlust ehk liigagi tõsiselt võrdsustatakse, sama palju korrata, et eestlastegi kannatused polnud midagi iseäralikku, vaid ainult üks mustrilaik suures vaibas ja et mitte ilmtingimata ei langetanud kõik rahvuskaaslased tol süngel ja keerulisel ajal kõlbeliselt põhjendatavaid valikuid, isegi mitte tingimata oma ajas.

Minuga samavanune (olgu-olgu, kuu aega vanem siiski) Snyder on üks neist ajaloolastest, kes viimasel ajal on hakanud tooni andma, üritades vaadelda ajalugu võimalust mööda erapooletult, aga kindlasti kompleksselt. Mida kahtlemata on hädasti vaja, kas või sellesama Teise maailmasõja puhul - kui viimasel paaril aastakümnel poleks USA mõju nii (vastselt) siin kui ka (jätkuvalt) maailmas tervikuna nii suur, vaevalt ütleksid siinmail Pearl Harbori kõrval seniajani üldse midagi Midway või Guadalcanal. nagu ei ütle õieti siiani suurt midagi Põhja-Aafrika tandri sündmused, veel vähem muidugi Indias ja Kagu-Aasias või ka Hiinas toimunu. Ilma milleta ent on paljuski keeruline mõista ka mitmeid asju, mis meile palju lähemal aset leidsid: kuigi ma olen nii huvi pärast kui ka viimaste aastate mitmete tõlketööde tõttu Teise maailmasõja sündmustega suhteliselt hästi kursis, tuli ühe viimase raamatu juures ikkagi mõningase üllatusena Kurski lahingu sakslastepoolse järsu ja isegi ootamatu lõpetamise oletamisi seostamine Sitsiilia sissetungi algusega - jah, ma teadsin muidugi mõlemat sündmust, aga mu peas polnud seda seost varem lihtsalt tekkinud... Sestap on sellised Snyderi laadis raamatud äärmiselt vajalikud, õpetades kitsamas või laiemas plaanis asju kompleksselt nägema.

Äärmiselt huvitav oli lugeda intervjuud ühe tõlketeooria või ka tõlkeloo suurnime Venuti Lawrence'iga. Tõlkijale oli selles palju, mida kõrva taha panna, aga enda ameti tähtsustamiseks ehk iseomase hänna kergitamiseks tasub välja tuua vaid üks osundus:

Sellepärast polegi tõlkija minu ettekujutuses mitte ainult lingvist, vaid kirjutav haritlane, kellele läheb sügavalt korda valdkond, mida ta tõlgib, kes oskab oma tööst intelligentselt rääkida uurijatele/õpetajatele ja tudengitele, kes tema tööd kasutavad, aga ka lugejatele, kes moodustavad tõlgete, eriti kirjandustõlgete auditooriumist olulise osa. Näha tõlkijas vähemat, näiteks keelespetsialisti, tähendab alahinnata oskusi ja teadmisi, mida eeldab tõlkija töö

Sellele põnevale intervjuule järgnes tervelt neli Kareva Dorisi "pealelendu" neile nimekatele eesti kirjasõna tõlkijatele võõrkeeltesse, keda viimastel kuudel on kodumaal kõrgete auhindadega pärjatud: Salokanneli Juhani (seda paraku ei saa viidata, sest veebis seda miskipärast pole), Lahikaineni Kaisu, Balode Zane ja Melbergi Eneliga. Kõik lugemist väärt, aga ka mõningaid naljakaidki probleeme esile tõstvad. Nii näiteks samune Salokanneli Juhani, kellega vestlust veebis pole, mainib, et Tammsaare tõlkimine valmistas raskusi ka ühel erilisel põhjusel: "Vaatan sõnaraamatuid, neid teie kõige autoriteetsemaid, näiteks Saareste EKMSi. Leian sõna, aga lause, mis on esindatud sõna tähenduse valgustamiseks, on täpselt seesama, mis on minul laual ees!" Eks ta ole, ütelnuks üks teine sõnameister - nii rikas oli Tammsaare (aga muidugi ka mõne teise suurkuju) keel, et temast ikka nopitakse näiteid, vaese tõlkija nördimuseks, kes tahaks just neid näiteid millegi muuga võrrelda ... :-)

Hinge soojendav oli lugeda eesti kirjasõna lätindaja Balode Zane alljärgnevat arvamust:

Oleme väga sarnased rahvad, olgugi meie keel erinev. Elame samas kultuuriruumis ja ajalugu on meil peaaegu ühine. „Rehepappi” ja „Ussisõnu” lugedes pidin endale mitu korda meelde tuletama, et tegemist on siiski eesti autoriga. Ei olnud vaja mitte midagi eraldi seletada, kõik oli täiesti arusaadav ja selge. Läks otse ajju, südamesse ja hinge.

Ja seda masendavam oli Sirbi tagaküljelt, mis samuti Lätile pühendatud, aga rohkem keele- või kultuurielu poole pealt, lugeda, kui kesiselt on tõlgitud eesti keelde (njah, läbi inglise, mitte läti keele, mõistagi - mitu läti keele oskajat siin Eestis oligi? Sama palju, kui väidetavalt lätlastel varbaid?) reisijuhid, mis peaksid abistama naaberrahva juures ringiliikumisel. Kui ikka pead lugema "vendade surnuaiast" vennaskalmistu asemel, imestama, kuidas küll saab järve keskel asuda "puust muuseumipark", või kõrva taha panna, et "kaskedesse pannakse kevaditi kraanid, mille kaudu lastakse välja mahla", siis tekib küll tunne, et tahaks pugeda kuhugi kaugele, kus keegi ei teaks, et ka mina olen tõlkija ...

Samamoodi pisut kurvastav oli teada saada, et juba aastakümneid oodatud eesti-läti või läti-eesti sõnaraamat jääb endiselt lähiajal tulemata. Teisalt tegi muidugi rõõmu, et seda lubati nüüd juba üpris veendunult nii umbes kolme aasta pärast. Möödunud aastat nimetati mäletamisi liivi aastaks ja juba tolle aasta algul anti lootust, et kohe-kohe ilmub kolmekeelne liivi-läti.eesti sõnaraamat, aga paistab, et see idee ei ole seniajani teostumiseni jõudnud, vähemalt mulle pole küll silma jäänud. Aga eks tuleb siis oodata ja veel kord oodata ...

Päris hea lugemine oli ka eelmise nädala ideid tutvustava artikli jätkuna Kauffmani Stuarti ja Kulli Kalevi jutuajamine elu aluspõhimõtete teemal. See mittefüüsikaline (evolutsiooni)bioloogia on üks huvitav asi, tuleb öelda, kuigi vestluse enda lugemine oli üsna nõudlik tegevus, sest nagu selliste mõttekaaslaste vestluste puhul ikka, peab kõrvalseisja tublisti pingutama, et end sinna sisse mõelda - ja siis veel mõista.

Ja last but last - Soidro Mart oli kenasti kokku võtnud vastse kaitseministri Reinsalu Urmase elu- ja tegevuskäigu "avalikus valguses" talle iseloomuliku stiiliga ("Niikaua, kui mina Reinsalu mäletan - ja seda on pea kakskümmend aastat! -, on tal helin alati rinna sees helisenud. Ja mida vanemaks ta saab, seda valjemalt see ka heliseb").

Loetud: Sirp, 18.05.2012
Vaadatud: Kälimehed (TV3), Kelgukoerad (Kanal2), Hingeõgija (Kanal2), Koloonia (Showtime)

Ilmunud tõlked: R. Müllerson. Mitmepooluselise ja mitmekesise maailma poole? I (Akadeemia 5/2012)

Reedesed mõtted

Ma olen ikka täieline tropp: toimetaja parandustega sisseviidud tõlke versiooni taheti mu käest täna hommikuks, aga ma jõudsin sellega valmis alles õhtupoolikuks... Selles mõttes oli toimetajal õigus olnud, et ta oli neid parandusi üsna vähe teinud, aga kokku tuli neid siiski päris palju ja mõnedki nõudsid veidi mõtlemist ja seisukoha võtmist, rääkimata sellest, et osa nõudis ka registri kõpitsemist, mis ei ole üldse lihtne ülesanne (ma olen kuulnud, et mõned on registrite juures tõelised "käpad", aga vähemalt mul käib see ikka väga raskelt...). Tahaks väga loota, et kirjastus väga ei vihastanud... (nad on mu vastu niigi liigagi armulised olnud, mille üle ma võin ainult tänulik olla)

Tänane Sirp sisaldas päris palju huvitavat lugemist. Erinevalt eelmise nädala nähtavasti kiiruga ajakohasust taotledes sisse pandud pisikestest ja kahtlase väärtusega jupikestest, mis reflekteerisid Eesti inimarengu aruande teemal, oli sedakorda terve lehekülje pikkuselt selle mõned aspektid (just need, mis mullegi rohkem huvi pakuvad) vaatluse alla võtnud Hennoste Tiit. Ja seda väga hästi teinud. Siinkohal vahest piisab, kui ära tuua üks intrigeerivamaid õhku visatud küsimusi - "kas [...] elab edasi skisofreeniline eestlane, kes kasutab endastmõistetavalt vigast inglise või soome keelt ning nõuab teistelt puhast eesti keelt. Lootuses, et selle tulemuseks on ka puhas eesti meel" -, sest kahtlemata oli lugemist ja veel enam kaasamõtlemist väärt kogu see artikkel.

Vähemalt sama huvitav oli ka mõneti omapärane sissevaade raha ajalukku ja ühtlasi tänapäeva finantsprobleemidesse praeguse kriisi taustal Vippi Kaupo sulest. Minu kui võhiku seisukohalt oli mõte, et sõltumata sellest, kui abstraktne võib raha olla, on ta paratamatult ikkagi seotud millegi reaalsega, milleks tänapäeva mõistes on üldistatult energia, ja et mitte raha ei pane rattaid käima, vaid seesamune energia, mida ka parimal juhul on piiratud hulgal, väga apetiitne ja omaks võetav. Või kui tsiteerida autorit: "... lahendusse ei sobitunud fakt, et naftat pole meie planeedil lõputus kogudes ja sellega pole võimalik kaubelda lõputult kasvavas mahus". See kehtib muidugi ka kõigi alternatiivsete energiaallikate kohta - lõppeks on isegi Päike kindla suurusega energiaallikas, rääkimata kõigist neist, mida Maa peal on võimalik kasutada...

Ajaloohuvilisena oli mõistagi väga hea lugeda Brüggemanni Karsteni pikka arvustust suhteliselt hiljaaegu ilmavalgust näinud kahele teosele eelmise sajandi keskpaiga eelsetest massimõrvadest/genotsiidist (täpsemalt siis Timothy Snyderi Bloodlands ja Norman Naimarki Stalin's Genocides). Need küsimused, mida tõstatab noo Brüggemann kui ka tema käsiteldud autorid - kas tegemist oli genotsiidiga, kas seda mõistet on üldse mõttekas kasutada, mida kõik see tähendab "rahvuslikele" narratiividele jne -, on mõistagi ka siinsamas Eestis päris olulised, sest too aeg pole veel nii kaugel, et võiks öelda, et ajalugu on meist ja meie temast lahti lasknud ning lõplikult minevikku jäänud (ehkki kõik ei pruugigi lõplikult minevikku jääda, mõned ideologeemid püsivad aastasadu ja -tuhandeidki...).

Tõlkijana samas oli põnev ja valus lugeda Kaintsi Holgeri juttu Julio Cortázari viimase tõlkeraamatu kohta, mis paistis tõlkija kohe päris maatasa tegevat. Aga siis meenus mulle, et ma olen selle tõlkija - olgu ta nimi siis ka ära öeldud - Klaarika Kaldjärv - nime varem ka kohanud. Väike otsimine näitaski, et juba varem on tema tõlkearusaamad Sirbis jutuks olnud (Väljataga Märt osaliselt temast lähtuvalt tõlkimisest ja Kaldjärve Klaarika vastus). Nii et võib-olla on see artiklis kõlanud kriitika ka asjatu või vähemalt selles mõttes mööda, et see oligi tõlkija taotlus (samas artiklis toodud näited on sellised, mis panevad veidi kahtlema... aga olemata ise lugenud seda uusimat tõlget ja ilmselt ka suutmata hispaania keelt nii hästi mõista, et isegi taodelda võrdlemist, on seda muidugi raske öelda...). Vahest võib oodata tõlkijalt vastulauset - kui mitte muud, siis oleks vähemalt huvitav lugeda diskussiooni tõlkimisprintsiipide ja muu sellise üle (lootuses, et see tekib muidugi - mis pole väga suur, see lootus, aga ehk siiski...).

Eelnevaga (aga osalt ka veel enam eespool osutatud Hennoste Tiidu looga) haakus samuti täna Guardianist loetud lugu tõlkimise "võimatusest" prantsuse keele näitel, kus oli vaatluse alla võetud "sina" ja "teie" kasutamine (tu ja vous siis vastavalt), mille lühikokkuvõte võiks kõlada nii: pöördumise vormide kasutamine prantsuse keeles on nii "siseringi asi", et välismaalasel on peaaegu lootusetu seda isegi tabada, veel vähem aga kasutada. Ja ometi pole prantslased kahtlemata väikerahvas, kel oleks põhjust oma keelest kümne küünega kinni hoida samamoodi nagu eestlastel (nagu Hennoste Tiit mainib)...


Loetud: Akadeemia 9/2011
Vaadatud: Kälimehed (TV3), Kelgukoerad (Kanal2), Zombie-stripparid (Kanal2)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida ma kärpisin eilse poollubaduse teosktegemisega, lisades eile antud põgusale ülevaatele uuest KDE SC 4.6 väljalaskest täna ka ametliku väljalasketeate tõlke, mida saab nüüd lugeda siis siin.

Tänaõhtusel Mageia tõlkemeeskondade esindajate IRC-kohtumisel lepiti kokku, et iganädalased kohtumised on nähtavasti vähemalt praegu mõttetud, sestap toimub järgmine kahe nädala pärast ja kaks nädalat ka jääb esialgu intervalliks, kui just ei ilmne midagi, mis tingib taas tihedama graafiku. Teise asjana käidi välja idee, et kuni Mageia pole ise oma Transifexi tõlkesüsteemi käima saanud, võiks katsetada mõne väiksema projektiga Transifexi enda kodus. Nähtavasti nädala jooksul või nii selgub, mis ja kuidas täpselt. Igal juhul üks inimene, kes oli seal üht-teist katsetanud, kiitis Transifexi uut online-tõlkimise liidest Lottet (kui see peaks olema sama, mida kasutab Fedora Transifexis, siis see on tõesti üsna mugav, aga ilmselt tuleb Mageia puhul õigustega rohkem maadelda, kui ma juba (esialgu küll vaid ühest isikust koosneva) tõlkemeeskonna juht olen...). Lisaks käidi välja ahvatlus tõlkida peatselt ilmuva Mageia esimese alfa väljalasketeadet - mida ma ka kindlasti teen, kuigi see esimene alfaväljalase ise nähtavasti ei ole veel vähegi keskmisemale kasutajale üldse mõeldud, rohkem arendajatele endale testimiseks. Igatahes kohtumise kokkuvõtet võib lugeda siit ja täielikku logi siit.

Sattusin lugema oma viimasega raamatuga Bloodlands (mida võiks poeetiliselt ja jõhkralt tõlkida näiteks "Vereurmas maa") nii mõningaidki laineid löönud Snyderi Timothy artiklit NYRoBis, kus iseenesest arutluse all oli Hitleri ja Stalini vaagimine, aga väga tihedalt arvudega toetatult. Ega ta mõistagi selle põhiküsimuse osas selgusele ei jõua ja ilmselt see ka otsene eesmärk polnud, aga arvud olid seevastu huvitavad ja mõtlemapanevad. Mis ühtlasi viis ka tema raamatu mu lugemist ootavate raamatute kuhjas väga kõrgele kohale.

Raamatumaailmast jäi veel huvitava tõigana silma küll juba põhimõtteliselt oodatud, aga siiski väga kiiresti tulnud teade, et Amazoni aastaalguse müügitulemused näitasid, et esimest korda on e-raamatuid müüdud rohkem kui pehmekaanelisi raamatuid. Tõsi, arvude kokkulöömisel paistab, et pehmekaanelisi ja kõvakaanelisi paberil raamatuid kokku müüakse siiski veel mõnevõrra rohkem kui e-raamatuid, aga see ülekaal paistab kiiresti vähenevat. Arvud puudutavad küll ainult USA-d, ent nähtavasti on kõigest aja küsimus, millal umbes sama võib rääkida ka mujal maailmas, näiteks siinsamas Eestiski...


Loetud: B. Lee Whorf, Keel, mõtlemine ning tegelikkus
Vaadatud: Grace'i päästmine (TV3)