Tavaline tööpäev.
Tänast Sirpi sai mõistagi oodatud mõnevõrra suurema elevusega kui tavaliselt, sest pidi ta ju tulema palju tolmu üles keerutanud ja lausa ministrigi ametipostilt maha võtnud skandaali järel nii uudse, täiesti uudse sisuga. Ja olgu ära öeldud, et oma poolenisti tuligi (teise poole moodustas nõnda-ütelda vana materjal ehk lood, mis olid ilmselgelt kirjutatud valmis vähem või rohkem ammu enne nüüdse epopöa algust ja ootasid rahulikult ja tasakesi tukkudes oma ilmumiskorda).
Niisiis, lugemist ja uurimist oli üsna palju. Alustades vastse peatoimetaja kohusetäitja kirjatükist, mis visuaalselt asus seal, kus peatoimetaja veerg ikka. Jah, kirjutada Kenderi Kaur kahtlemata oskab, aga see lugu jättis mind pisut nõutuks. Nii suure aplombiga tulnud mees pidanuks seal, kuidas öelda, visioneerima või vähemalt kõigele eelnevale pasunasse andma, aga nojah, välja oli tulnud üks suur nutt ja hala - juba pealkiri oli "Peatoimetaja läbikukkumine". Ainuke nõnda-ütelda positiivne sõnum oli: "Ma olen eesti kultuuriajakirjanduse traumakirurg." Millest mu meelest jäi nagu väheks kogu selle emotsionaalse enesekeskse halamistoonis jutu peale, mis sellele eelnes.
Õigupoolest tunduski, et tegelik juhtkiri oli sootuks Loone Oudekki sulest, mis resümeeris: "Sitta kanti põneval ajal elame. Idioodid on üksteist ühiskondlike intellektuaalidena tunnustama hakanud". Ma muidugi ei ole päris kindel, kas ta pidas ikka idiootide all silmas seda seltskonda, mis nüüd Sirbi "üle võttis", aga mulje vähemalt selline jäi. (Kuigi, nojah, väide, et "Kultuur on sitta kanti põnev", läheks justkui otse vastuollu vastse peatoimetaja kohusetäitja deklareeritud mõttega "boring as sh*t", aga selles võib ka näha teadlikku, kuidas öelda, tõlgendust.)
Kummaline oli siiski, et kui see ka pidanuks olema teine programmiline kirjatükk, siis see oli osavalt ära peidetud. Kui uue kujunduse (mis sai alguse juba tükk aega enne nüüdset uut toimetusseltskonda) kohaselt olid nõnda-ütelda arvamusküljed kokku koondatud esimesele paarile leheküljele, siis nüüd järgnes peatoimetaja kohusetäitja sõnavõtule hoopis uudne rubriik "Puhas poeesia" (mis vastas täiesti nimele ja rääkiski luulest, küll mingist krüptilisest, teab kus kättesaadavast) ning Loone lugu omakorda oli peidetud üldiselt kaht lehekülge enda alla haarava naisküsimuse käsitluste sekka. Millest Henno Sassi taas väga tugevalt endast lähtuv lugu oli päris vapustav ja teravalt suunatud naistevastase vägivalla vastu, samal ajal kui Viigi Kadi kontempleeris äsja lahkunuid Lessingi Dorise ja feminismi suhetel - teema, mida on aastakümneid kogu maailmas käsitletud ja küllap käsitletakse veel aastakümneid. Ega ta selles küsimuses suurt kaugele ei jõudnud, aga järelehüüdena oli seda päris kena lugeda. Neile kahele kirjatükile lisandus veel üks kummaline veerg pealkirjaga ""Lilli Suburgi" manifest", mis oli samuti teravalt naisõiguslik. Paraku jäi veidi selgusetuks, kes selle manifesti taga seisavad. Teksti lõpus seisis küll, et "Manifestiga alustab Sirp feministlikku mõtet tutvustavat artikliseeriat", nii et võib-olla saab seda kunagi hiljem teada, loota ju ikka võib.
Teadusküljed olid seekord õige imelikud. Esimesena oli sõna võtnud keegi Blindi Marek (guugeldasin, midagi ei leidnud, ju on varjunimi), kelle lugu oli pealkirjastatud paljutõotavalt "Teadus vajab kultuuri". Paraku jättis see kirjutis üsna nõutuks; see oli justkui vali ja nõudlik prõmmimine uksele, mis on ammu lahti, ainult põrmmija ei taipa seda veel. Teaduse (ja mitte ainult teaduse) populariseerijad teavad igiammusest ajast, et kõige parem on asju seletada analoogia ja metafoori abil. Ja õieti käib ka teadus ise sageli analoogia ja metafoori põhimõttel, tõsi, võib-olla pisut teisel tasandil. Õigupoolest on see üks nüüdisaegse interdistsiplinaarsete käsitluste nurgakive, mille puhul mitme valdkonna erinevad, aga ometi analoogsed teadmised mõne objekti kohta sünteesitakse ühtseks teadmuseks. Aga noh, ju siis oli vaja kellelgi seda mõtet veel kord välja öelda.
Teine teaduslugu oli taas Loho Elveri sulest ja ikka küberturvalisuse teemal. Ega ma selle kohta ei oska palju rohkem öelda, kui ma olen varem öelnud: mina kuulun kindlasti sellesse Loho põlatavasse seltskonda, kes "postuleerib, et luuramist kardavad vaid need, kellel on midagi varjata". Kui tema soovib privaatsust, siis mina soovin pigem täielikku avalikkust. Nii et kui selle luureskandaali juures mind üldse midagi häirib, siis see, et NSA (või mis tahes muu luureasutus) jätab oma kogutud andmed enda (ja valitud isikute) teada, mitte ei ole muutnud neid avalikuks. Selles mõttes on Snowden kahtlemata kasulik olnud, nagu ka WikiLeaks. Aga jah, oht ei ole mitte selles, et nuhitakse, vaid selles, et nuhkimistulemused ei ole avalikud. Nuhkimist peatada ei ole nagunii võimalik, see läheks ju otse vastu inimloomust, mille üks peamisi tõukejõudu on uudishimu (nojah, utreerides võib ju öelda, et ka autor ise nuhib nii et vähe ei ole, urgitsedes infokilde - olgu siis unenäos või tegelikult - vestlustest "nii ajakirjanike kui ka firmade ja asutuste endiste ja praeguste töötajatega"; tema plussiks on see, et ta vähemalt osaliselt on need nüüd avalikustanud, tõsi, miskipärast ilma nimede, kellaaegade ja muude andmeteta).
Kirjanduskülgedel oli Penu Maria-Anna kirjutanud rahvusvahelisest hispaania keele kongressist ja eriti sellega seotult raamatute (eelkõige paber-, aga ka e-raamatute) olevikust ja tulevikust. Omamoodi kummastav oli küll ühes ja samas loos näha peagu kõrvuti kaht täiesti vastandlikku seisukohta, mis mõlemad justkui oleks, vähemalt kirjutaja positsioonilt vaadates, õiged. Ühelt poolt juba pealkirjaski esitatud tõdemus, et "ligipääs raamatule peaks olema inimõigus", ja teiselt poolt sedastus, et "ainuke mõeldav lahendus piirideta maailmas on universaalne seadus, mis kaitseks iga loojat, hoolimata tema keelest, kodakondsusest ja teose müügimaast" (eelnevalt oli juttu piraatraamatutest). Mu meelest on need ühitamatud, vähemalt absoluutkujul, sest autori kaitsmine, nii nagu seda praegu ikka veel ette kujutatakse, tahes-tahtmata piirab ligipääsu raamatule, halvimal juhul kuni 70 aastat pärast autori surma. Aga see on muidugi omaette problemaatika, millega nagunii tegelevad praegugi paljud maailma helgemad pead, nii et ma ei hakka sellest siin pikemalt rääkima.
Sümpaatselt oli omamoodi raamatukogude apoloogia kirja pannud Pai Kristiina. Siin ei oska ma rohkem öelda, et kui välja arvata mõned eriti radikaalsed raamatukogude muutumise ideed (näituseks õmblusmasinate ja tööriistade laenutamiskohaks olemine), siis olen ma selle kirjutise iga kui viimase sõnaga täiesti ja täielikult nõus.
Üle tüki aja oli Sirbis kajastust saanud Eesti ulme, täpsemalt Luiga Martini käsitluses Maniakkide Tänava hiljutine teos "Mehitamata inimesed". Mis oli iseenesest tore. Ainult et see lugu oli kuidagi õige kummaliselt kirja pandud. "Käesolevaga kuulutan mulle rahva poolt demokraatlike institutsioonide kaudu antud volitusega eesti ulme võrdseks ülejäänud eesti kirjandusega." Nojah, mis ma oskan öelda. Kena deklaratsioon, aga eeldab, et eesti ulme ei ole seni olnud võrdne ülejäänud eesti kirjandusega ... Nojah, kindlasti on nii ulmeringkondades kui ka väljaspool seda ka neid, kes on sellel arvamusel, aga ma olen niisuguseid eksemplare kohanud täpselt kaks tükki, ei rohkem - ja märksa rohkem neid, kelle meelest on ka ulme igas mõttes kirjanduse osa. Teine kummaline väide selles loos puudutas rollimängu Dungeons & Dragons mängijaid. Autori arvates on see "vähelevinud kultuurivorm", millega ma küll hästi ei tahaks nõus olla: väidetavalt mängib seda maailmas igal aastal kuskil viie ja kümne miljoni inimese vahel, mis, ma arvan, on neljakümne aasta vanuse mängu kohta väga hea tulemus. Kui lisada siia veel samast mängust tuletatud arvutimängud, on arv veel suurem. Näiteks maletajaid olevat maailmas vaid kaks miljonit - tõsi, see arv hõlmab vaid neid, kes võistlevad, nii et küllap malemängijate tegelik hulk on D&D mängijate omast siiski suurem.
Veel üks huvitav lugu oli Gorrise Martini sulest ja formaalselt pühendatud palju jutuainet andnud filmile "Mandariinid", aga sisu poolest kõneles rohkem ajaloost, mis selle filmiga seondub, eelkõige Abhaasiast. Ega seal ajaloohuvilise jaoks õieti midagi uut polnud, aga neile, kel ajalooga vähem kokkupuudet, võib niisugune lugu, mis tuletab meelde mõningaid valusaid asju minevikust, kenasti ära kuluda. Ka selle meenutamine, et eestlased Abhaasias on sinna ehk küll valdavalt vabatahtlikult rännanud, aga et sellele võimalusele, et nad üldse saanuksid sinna asuda, eelnes abhaaside äge võitlus keiserliku Venemaaga, mis tõi kaasa vähemalt poole rahva valdavalt sunniviisilise väljarändamise (või väljasaatmise) Türgi võimu all olevatele aladele. Ja et abhaaside ja grusiinide konfliktis on musti pooli rohkem kui üks. (Muide, kummalisel kombel on kaks filmist "Mandariinid" rääkivat lugu, sealhulgas mainitud Gorrise oma, sattunud lehekülgedele, mille pealdises seisab "Arhitektuur" - tõsi, veebis on nad suudetud siiski filmirubriiki liigitada.)
Tavapärase lõpuloo asemel võis lugeda Rostovi Aleksandri sulest teema kohta, mis kogu selles Sirbi uuendusi hõlmavas skandaalis üksikküsimustest ehk kõige rohkem poleemikat tekitas, nimelt arvutimängude kohta. Täpsemalt oli vaatluse all mäng "Papers, please" (miskipärast pole see lugu veebi jõudnud, nii et viidet ei saa siin anda). Minagi olin selle suhtes skeptiline, arvates sarnaselt paljudega, et kui on olemas [digi], milles arvuti/videomängudele on pühendatud õige palju lehekülgi, siis pole ehk kultuurileht see koht, kus sellest (dubleerivalt) kõnelda. Siiski tuleb nüüd, lugu näinu ja lugenuna, tunnistada, et Rostovi kirjatükk on pisut teistsugune: jah, selles on juttu ka mängust ja mitte vähe, aga selles on hulk juttu ka, mida tavaliselt konkreetsetest arvutimängudest kirjutades väga ei leia, täpsemalt siis on oma kaks viiendikku pühendatud arvutimängude disainimisele. Ma ei ole küll endiselt kindel, kas selle koht on tingimata Sirbi-suguses väljaandes, aga et pigem on tegu kunstirubriiki kui mängurirubriiki kuuluva tekstiga, siis võib-olla ka sobib.
Nüüd tuleks ka üldmulje kokku võtta. Kõigepealt võib öelda, et see polnud sugugi nii halb, kui oleks võinud karta. Kindlasti andis sellesse oma osa see, et ees oli vanu lugusid ning "radikaalsete uuendajate" panus oli selles numbris veel suhteliselt tagasihoidlik. Aga ka osa nende loomingust on selline, mis võinuks sama hästi ilmuda ka "vanas" Sirbis. Sellega ongi positiivne pool ammendatud, nüüd siis negatiivsemast.
Kui mõned eespool mainitud veidrused kõrvale jätta, siis üks asi, mis tekitas rahulolematust, oli uue kujundusega kaasa tulnud veeru ärajäämine, mis tutvustas numbri autoreid. Eriti praegu, mil selgelt on uut verd juurde tulnud, kuluks vägagi ära teada, kes need kirjutajad on, sest ma usun, et ma ei ole ainuke, kellele nii mõnedki nimed kuigi palju ei ütle. Nojah, muidugi on alati olemas internet ja Google, aga see võiks ju ka lehes kirjas olla. Sama puudutab impressumit. Praegu jääb mulje, et toimetajaid kui selliseid on lehes vaid neli sisulist toimetajat -. ja neist on vähemalt kaks välja öelnud, et tahavad ära minna. Algsete juttude kohaselt pidanuks peatoimetaja kohusetäitja tulema koos oma "meeskonnaga", aga vähemalt impressumis see kuidagi ei kajastu.
Vormiliste küsimuste kõrval oli üsna selgelt tunda ka sisulise poole muutumist. Ei saa muidugi öelda, et enesekeskusest ja tundlemisest ja isegi lohvast keelekasutusest oleks Sirp varemgi päris vaba olnud, aga enamasti oli see märksa varjatum, tihti peidetud sellise epateeriva või väliselt tõsise vormistuse taha. Nüüd aga oli alustades peatoimetaja kohusetäitja halast seda selgelt ja varjamatult esile toodud. Mille suhtes ma ei oska väga kindlat seisukohta võtta: uussiirus on moesõna ja võib-olla ongi hea, et ka "Eesti kultuurileht" käib ajamoega kaasas. Aga võib-olla oleks siiski parem, kui see jääks suhteliselt piiratuks ning valdavalt vähemalt üritataks kõnelda ka üldistatumalt, mitte ainult selle isikliku mätta otsast.
Teiseks jätsid kuidagi imeliku tunde mõned artiklid, mis justkui püüdsid jõuliselt sisse rammida lahtisest uksest. Mitte et ka selliseid kirjutusi vaja ei oleks (ja näituseks Gorrise ajalootõdesid üle kordav lugu oli väga asjakohane, arvan ma), aga kui üldse, oleksid nad ikka kohased komplektis millegagi, mis neile vastu räägib või mida nad aitaksid laiendada vms.
Nii et sellised, oodatult üsna vastuolulised mõtted tekkisid värsket Sirpi sirvides. Eks ootame ja vaatame, mida toob järgmine nädal, mil ootuspäraselt on "vanu" tekste juba mõnevõrra vähem ja seda rohkem peaks näha olema "uue luua" pühkimine, olgu "hõivajate" seltskonna enda kirjutatuna või vähemalt nende tellituna.
Loetud: Sirp, 22.11.2013
Vaadatud. KolmeDok: Eesti näkiliste välimääraja (TV3), Vasturääkiv ajalugu (ETV2), Süvahavva (Kanal2)
Ilmunud tõlked:
E. Tuohy. Usukuulutus enne ristimist: ELi idapartnerlus strateegiana (Diplomaatia 11/2013)
N. Popescu. Idapartnerlus tuleb hoida päevakorras (Diplomaatia 11/2013)
Showing posts with label ulme. Show all posts
Showing posts with label ulme. Show all posts
23.11.13
22.6.13
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev.
Tänane Sirp oli lugemisväärse poolest tavalisest tunduvalt kopsakam, millel oli muidugi ka oma kindel põhjus - on ju see ajaleht üks väheseid, kus seniajani rakendatakse kollektiivset suvepuhkust ja nii oligi enne pikemat pausi ka lehti ise paksem ning sisu mõnevõrra tuumakam.
Kuigi peatoimetaja veerg oli seekord lausa marutõbise koera vahutamise moodi, oli sama inimese tehtud intervjuu Madise Üllega Eesti põhiseaduse ümber ja üle päris huvitav lugeda, eriti just samuse põhiseaduse tõlgendamise osas. Näiteks mõte: ""Igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust. Õppekeele vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus" - kuidas siis saab vene koolid üle viia eestikeelsele õppele?" Ja veel mitmeid teisi küsimusi, mille puhul juristid ja mitte ainult nemad peavad tõenäoliselt kõvasti pead murdma, kuidas iseenesest õiged põhimõtted praktikas teostada. Intrigreeriv oli ka Madise mõte, et nõndanimetatud Euroopaga lõimumise teel on Eesti jõudnud nii kaugele, et edasised siinse otsustusõiguse loovutamised või kas või loovutamise soovid peaksid tema meelest nõudma üht kahest: rahvahääletusel põhiseaduse muutmist või liidust väljaastumist. Selliseid mõtteid ei kohta just iga päev, seda värskendavam oli neid nüüd lugeda.
Kui paari numbri eest tõi Kärneri Tiit oma avatud rahvusluse teemal kirjutatud artiklis toetuseks antropoloogia suurkuju Lévi-Straussi Claude'i, siis selles numbris oli otsekui vastukaaluks Annisti Aet kirjutanud Boase Franzist ja tema kuidagi tolle teemaga väga haakuvast raamatust "Primitiivne mõtlemine" (pun absolutely intended), mis nüüd ka eesti keelde jõudnud. (Ma lugesin seda kunagi väga ammu, kui mu inglise keele oskus oli alles lapsekingades, aga juba siis jättis see sügava mulje, nii palju kui ma muidugi aru sain - nii et küllap tasuks nüüd see eestikeelne tõlge vähemalt üle lugeda.) Eks muidugi Boas kirjutas oma sada aastat ja enamgi tagasi, mistõttu sealt võib leida ka Annisti osundatud rassi definitsiooni: "Seda peab mõistma bioloogilise üksusena kui ühistest esivanematest põlvnevat populatsiooni, mis tänu oma päritolule kannab kindlaid bioloogilisi tunnuseid." Toona oli moodne üleilmastumine, millega paratamatult on kaasnenud ka inimeste varasemast tunduvalt suurem segunemine, mõnes mõttes lausa ühtlustumine, alles lapsekingades. Õieti muidugi vaidlustab juba Boas ise tolle enda esitatud definitsiooni, kui kinnitab, et inimese välise tüübi määrab ennekõike teda ümbritsev keskkond, mitte "geneetika". Või nagu tänapäeval öeldaks, geenid annavad soodumuse, selle aga toob esile või surub tagaplaanile kasvukeskkond. Või lausa, nagu ütleb Annist: "Välimuse põhjal inimese intellektuaalsete võimete ja inimgruppide potentsiaali üle otsustamine on nüüdseks leidnud oma õige kohta teaduse asemel piinlike sotsiaalsete faux pas'de hulgas.". Igatahes kindlasti lugemist väärt artikkel - rääkimata muidugi juba käsitletavast teosest endast.
Muusikakülgi ma inimesena, kellele elevant varases lapsepõlves tõsiselt kõrva peale astus, tavaliselt ei loe, aga seekord jäi seal silma Fischeri Saale lugu Türi kevadfestivalist, eriti selle avalause "Tallinnast ja Paidest tulevate teede ristumiskohas Türil seisab kultuurimaja". Mis ei ole muidugi üldse vale, sest tänavad kannavad tõepoolest vastavalt Tallinna ja Paide nime (ning kultuurimajagi asub enam-vähem nende ristumiskohas, küll teest eemal pargisügavuses), aga kõlas ometi naljakalt, kuidas ütelda, rohkem Tallinna-inimesele kohaselt. Sest too Tallinna tänav viib muidugi lõpuks ka Tallinnasse, küll üle Rapla, aga samamoodi viib Tallinnasse ka Paide tänav (ehkki seda mööda saab muidugi ka Rakverre ja kaugemale või Tartusse ja kaugemale samuti). Ja noh, jäi silma teinegi, juba selgelt pisike ebatäpsus lausejupis "Türi gümnaasiumi 1923. aastal ehitatud algklassimaja saalis" - see on tänapäevase nimega Türi põhikool ja õige aasta peaks olema 1924 (nii väidavad nad vähemalt ise oma saidil ja seda teavet leiab ka mujalt). Aga küllap tuleb pigem tänulik olla, et Sirp on nii palju ruumi sellele loole eraldanud, sest Türi, nagu paljud Eesti väiksemat sorti linnad, jõuab nii-ütelda meediapüünele haruharva, üldjuhul vaid lillelaada, kevadpealinna ja kuritegude kujul - isegi kui renoveeritud kultuurimaja on mõne aastaga suutnud end vististi täiesti kehtestada korraliku üritustepaigana.
Kändleri Tiit, kes tasapisi on vaat et Sirbi püsiautoriks kujunenud, oli oma tavapärases headuses võtnud ette vana vürsti Volkonski hiljaaegu eesti keelde jõudnud mälestusteraamatu, mis mulgi lugemisjärjekorras seisab. Ja leidnud sellest - oma suurepäraste (uus)keelendite kõrval, nagu näiteks "stalinivahetuse aja paiku" - mitmeid huvitavaid seiku, millest üks on nii tore, et väärib siingi osutamist:
Veel ühest teosest või õieti lausa teostetsüklist, mis mul samuti lugemisvirnas ootamas - ja sedapuhku suhteliselt eesotsas, osaliselt ka seepärast, et mul on õnn pidada ennast lausa nende tõlkija, keda ma väga austan, tuttavaks -, kirjutas Liivaku Lembit. Kirjutas küll suhteliselt negatiivses võtmes ja usutavasti õigusega: tänapäeval on miskipärast (nojah, ilmselgelt nii autorite kui eriti kirjastajate sügaval tahtmisel) kombeks vähegi heale raamatule kohe ruttu järg ja teine ja kolmaski kirjutada, ent pahatihti need järjed aina vajuvad ja vajuvad nigelamaks. Erandeid muidugi on ja loo autor viitab sellelegi, et Ruiz Zafón, kellest tema kirjutab, võib olla üks neist - et kuigi mitte kõik sarja senised osad pole võrdse häädusega, ei ole ükski neist nüüd ka otse ja päris kehv.
Unduski Maarja oli kirjutanud põneva loo ühest sellisest asjast, mille vastu on mul küll suur huvi ja aukartus ja imetlus, aga ometi pisut ambivalentne suhtumine - nimelt köitmisest. Korralikud ja meisterlikud köited on imeilusad vaadata ja käeski katsuda, samas ma lausa vihkan seda, kui juba ilmunud raamatuid, ajakirju või üldse mis tahes trükiseid nii-ütelda ümber köidetakse - asi peab ikka olema originaalne, nii palju kui vähegi saab olla (noh, loomulikult, kuskilt leitud lagunenud või poollagunenud teose võib ikka lasta ära köita, selge see). Ma olen ka ise mõelnud selle peale, et endalgi mõningaid üsna kehvas seisus raamatuid pisut kohendada, aga pole seni julgenud sellist asja ette võtta, kuigi nõnda-ütelda teoreetilist ettevalmistust olen isegi natuke teinud. Aga võib-olla kord ja kunagi saab see siiski teoks. Pisut hapu maigu tekitas loos olev tõdemus, et Eesti köitjate kutseoskused on suhteliselt kesised, aga eks sel ole muidugi põhjendus ka olemas - ehk nagu autor ütleb, "meie pole ikka veel Teise maailmasõja järgsest laastamistööst toibunud ei trükitehnilise baasi ega oskuslike meistrite osas", samal ajal kui artiklis jutuks olnud Saksa meistrid on saanud oma oskusi lihvida, tuleb välja, juba oma veerand tuhat aastat järjepanu.
Tavapärase ülevaate järjekordsest muinsuskaitse aastaraamatust oli seekord kirjutanud Orro Oliver. Mis oli ka tavapäraselt hea lugemine, seekord küll üdini asjalik ja ülevaatlik, ilma erilise kriitika või kiituseta raamatu enda aadressil, nagu mõned varasemad ülevaatajad on pidanud heaks teada anda.
Päris hea meenutus ka iseenda minevikust oli Soidro Mardi pilguheit veerand sajandi tagusesse Sirpi, õigemini küll lausa mitmesse numbrisse, ajendiks Muuli Kalle Postimehe veergudel ilmunud ajalookild. Mälu kipub vahel alt vedama: seda, et toonane Sirp oli 16-leheküljeline, ma mäletasin, aga et maksis teine 10 kopikat, oli võõras, oleks nagu arvanud, et oli vähem, pigem 8 kopikat. Aga küllap oli see nagu praegu, nii ka toona kenasti lehe peale trükitud, nii et vaevalt siin vaielda saab. Aga igatahes selline nostalgiline lugemine oli, tuletades meelde toda küll huvitavat ja juba tärkava lootusega, aga nii toona kui täna tagasi vaadates ikka veel täiesti masendavat aega.
Teaduskülgedel oli Oleski Peeter võtnud sõna ühe murettekitava nähtuse teemal, nimelt teaduse tegemine nõnda-ütelda mitteteadusasutustes, täpsemalt muuseumites. Tal on kindlasti õigus, et pahatihti ei vasta nood publikatsioonid muuseumite või teiste sarnaste arutuste aastaraamatutes ja muudes väljaannetes väga rangetele teaduslikkuse nõuetele, ometi on neis ohtralt väärt materjali (nagu ka koduloouurijate ja muude selliste "iseteadlaste" töödes), mis kipuvad täitsa tundmatuks jääma. Ma olen ka ise selliseid aastaraamatuid ja muid publikatsioone lapanud ning tihti leidnud sealt midagi, mis väärib tähelepanu. Aga jah, kuna neid ametliku teadusetegemise alla kuidagi liigitada ei taheta, siis olengi ma võib-olla Oleski kõrval kolmas inimene, kes mõnest sellisest uurimusest teab :-) Tegelikult muidugi leiab visa otsimisega siiski selliste tööde kohta andmeid, mõnes mõttes veel hullem on lugu hoopis nendega, mis jäävad Oleski visiirilt selles loos välja, näiteks mõnigi kord päris asjalike kooliuurimuste ja muu sellisega (kuigi on selge, et enamasti on nende teaduslik tähtsus tõepoolest kesine, kui mitte olematu, siis vahel satub nende sekkagi pärle, eriti just selliseid, kus on kasutatud kohalike elanike mälestusi ja muud sellist materjali, mida mujalt lihtsalt polegi saada). Aga eks see teaduse tegemine ning maailma ja kõige, mis selle sees ja ümber, uurimine ole juba tihtipeale üks tänamatu tegevus nagunii, rääkimata siis nöökimisest, mida tekitab too kurikuulus teadustöö klassifitseerimise süsteem.
Tänases lehes oli ja jälle oma tavapärases headuses sõna võtnud Turovski Aleksei, seekord ajakohaselt teemaks putukad-mutukad, kes jaanipäeva kandis eriti agaralt ringi sebivad. Seda kõike, mida ta seal kirjutab, ei ole võimalik siin ümber jutustada, aga lugeda oli neetult huvitav - kas või näiteks teada saada, et putukate sigimistuhin ja muud iseärasused köitsid autorit omal ajal sedavõrd, et see kippus ohustama juba isegi toonases ülikoolis erilise kaaluga partei ajaloo ja sotsialismi poliitökonoomia eksamite sooritamist -, nii et kahtlemata tasub see artikkel ette võtta.
Ja lõpetas numbri meeleolukalt Pälli Janika, kelle kinnitusel eesti keele ja meele püsimisega olla kõik suurepärases korras. Ah et miks ja kuidas? Väga lihtsalt:
Loetud: Sirp, 21.06.2013
Vaadatud: Baikonur (ETV), Üks (ETV2), Troonide mäng (Fox), Temnõi mir (PBK)
Tänane Sirp oli lugemisväärse poolest tavalisest tunduvalt kopsakam, millel oli muidugi ka oma kindel põhjus - on ju see ajaleht üks väheseid, kus seniajani rakendatakse kollektiivset suvepuhkust ja nii oligi enne pikemat pausi ka lehti ise paksem ning sisu mõnevõrra tuumakam.
Kuigi peatoimetaja veerg oli seekord lausa marutõbise koera vahutamise moodi, oli sama inimese tehtud intervjuu Madise Üllega Eesti põhiseaduse ümber ja üle päris huvitav lugeda, eriti just samuse põhiseaduse tõlgendamise osas. Näiteks mõte: ""Igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust. Õppekeele vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus" - kuidas siis saab vene koolid üle viia eestikeelsele õppele?" Ja veel mitmeid teisi küsimusi, mille puhul juristid ja mitte ainult nemad peavad tõenäoliselt kõvasti pead murdma, kuidas iseenesest õiged põhimõtted praktikas teostada. Intrigreeriv oli ka Madise mõte, et nõndanimetatud Euroopaga lõimumise teel on Eesti jõudnud nii kaugele, et edasised siinse otsustusõiguse loovutamised või kas või loovutamise soovid peaksid tema meelest nõudma üht kahest: rahvahääletusel põhiseaduse muutmist või liidust väljaastumist. Selliseid mõtteid ei kohta just iga päev, seda värskendavam oli neid nüüd lugeda.
Kui paari numbri eest tõi Kärneri Tiit oma avatud rahvusluse teemal kirjutatud artiklis toetuseks antropoloogia suurkuju Lévi-Straussi Claude'i, siis selles numbris oli otsekui vastukaaluks Annisti Aet kirjutanud Boase Franzist ja tema kuidagi tolle teemaga väga haakuvast raamatust "Primitiivne mõtlemine" (pun absolutely intended), mis nüüd ka eesti keelde jõudnud. (Ma lugesin seda kunagi väga ammu, kui mu inglise keele oskus oli alles lapsekingades, aga juba siis jättis see sügava mulje, nii palju kui ma muidugi aru sain - nii et küllap tasuks nüüd see eestikeelne tõlge vähemalt üle lugeda.) Eks muidugi Boas kirjutas oma sada aastat ja enamgi tagasi, mistõttu sealt võib leida ka Annisti osundatud rassi definitsiooni: "Seda peab mõistma bioloogilise üksusena kui ühistest esivanematest põlvnevat populatsiooni, mis tänu oma päritolule kannab kindlaid bioloogilisi tunnuseid." Toona oli moodne üleilmastumine, millega paratamatult on kaasnenud ka inimeste varasemast tunduvalt suurem segunemine, mõnes mõttes lausa ühtlustumine, alles lapsekingades. Õieti muidugi vaidlustab juba Boas ise tolle enda esitatud definitsiooni, kui kinnitab, et inimese välise tüübi määrab ennekõike teda ümbritsev keskkond, mitte "geneetika". Või nagu tänapäeval öeldaks, geenid annavad soodumuse, selle aga toob esile või surub tagaplaanile kasvukeskkond. Või lausa, nagu ütleb Annist: "Välimuse põhjal inimese intellektuaalsete võimete ja inimgruppide potentsiaali üle otsustamine on nüüdseks leidnud oma õige kohta teaduse asemel piinlike sotsiaalsete faux pas'de hulgas.". Igatahes kindlasti lugemist väärt artikkel - rääkimata muidugi juba käsitletavast teosest endast.
Muusikakülgi ma inimesena, kellele elevant varases lapsepõlves tõsiselt kõrva peale astus, tavaliselt ei loe, aga seekord jäi seal silma Fischeri Saale lugu Türi kevadfestivalist, eriti selle avalause "Tallinnast ja Paidest tulevate teede ristumiskohas Türil seisab kultuurimaja". Mis ei ole muidugi üldse vale, sest tänavad kannavad tõepoolest vastavalt Tallinna ja Paide nime (ning kultuurimajagi asub enam-vähem nende ristumiskohas, küll teest eemal pargisügavuses), aga kõlas ometi naljakalt, kuidas ütelda, rohkem Tallinna-inimesele kohaselt. Sest too Tallinna tänav viib muidugi lõpuks ka Tallinnasse, küll üle Rapla, aga samamoodi viib Tallinnasse ka Paide tänav (ehkki seda mööda saab muidugi ka Rakverre ja kaugemale või Tartusse ja kaugemale samuti). Ja noh, jäi silma teinegi, juba selgelt pisike ebatäpsus lausejupis "Türi gümnaasiumi 1923. aastal ehitatud algklassimaja saalis" - see on tänapäevase nimega Türi põhikool ja õige aasta peaks olema 1924 (nii väidavad nad vähemalt ise oma saidil ja seda teavet leiab ka mujalt). Aga küllap tuleb pigem tänulik olla, et Sirp on nii palju ruumi sellele loole eraldanud, sest Türi, nagu paljud Eesti väiksemat sorti linnad, jõuab nii-ütelda meediapüünele haruharva, üldjuhul vaid lillelaada, kevadpealinna ja kuritegude kujul - isegi kui renoveeritud kultuurimaja on mõne aastaga suutnud end vististi täiesti kehtestada korraliku üritustepaigana.
Kändleri Tiit, kes tasapisi on vaat et Sirbi püsiautoriks kujunenud, oli oma tavapärases headuses võtnud ette vana vürsti Volkonski hiljaaegu eesti keelde jõudnud mälestusteraamatu, mis mulgi lugemisjärjekorras seisab. Ja leidnud sellest - oma suurepäraste (uus)keelendite kõrval, nagu näiteks "stalinivahetuse aja paiku" - mitmeid huvitavaid seiku, millest üks on nii tore, et väärib siingi osutamist:
Üks stseenike: pagendatud oma Tambovi kubermangus asuvast Pavlovka mõisast, mille aiast pajatab Volkonski heldinumaltki kui Keila-Joa mõisapargist, sest ta ise oli siin kõik need puud ja põõsad, lilled ja libled istutanud ja hooldanud, ning saanud peavarju Borissoglebski maakonnalinnas ühe heategija juures, lakkamatute läbiotsimiste ja arreteerimiste taustal, kõmpis vürst ühel heal päeval sõjakomitee seltsimeeste ette ja ütles, et peab lugu oma korteriomanikest ja teab, et arreteerimised toimuvad ööseti, ent tahtmata peremehele tüli teha, tuli nüüd ise ja palub end lõpuks ometi arreteerida. Mokad jäidki bolševikel tölli.Kurveti-Käosaare Leena oli aga kirjutanud pikalt ja kaasaelamisega armsa kursaõe Paju Imbi raamatust "Soome lahe õed", mis paistab olevat päris tänuväärne materjal selles mõttes, et kui tavaliselt jäävad paljud raamatud üldse arvustamata ja meediapüünele jõudmata, siis selle kohta on mu meelest juba kirjutatud õige palju, vististi ka sellesama Sirbi veergudel. Filmi, millest samuti loos juttu, olen minagi näinud, aga vaat raamatu lugemiseni (taas, paraku) ei ole seni jõudnud, sestap oli huvitav teada saada nende sarnasustest ja erinevustest.
Veel ühest teosest või õieti lausa teostetsüklist, mis mul samuti lugemisvirnas ootamas - ja sedapuhku suhteliselt eesotsas, osaliselt ka seepärast, et mul on õnn pidada ennast lausa nende tõlkija, keda ma väga austan, tuttavaks -, kirjutas Liivaku Lembit. Kirjutas küll suhteliselt negatiivses võtmes ja usutavasti õigusega: tänapäeval on miskipärast (nojah, ilmselgelt nii autorite kui eriti kirjastajate sügaval tahtmisel) kombeks vähegi heale raamatule kohe ruttu järg ja teine ja kolmaski kirjutada, ent pahatihti need järjed aina vajuvad ja vajuvad nigelamaks. Erandeid muidugi on ja loo autor viitab sellelegi, et Ruiz Zafón, kellest tema kirjutab, võib olla üks neist - et kuigi mitte kõik sarja senised osad pole võrdse häädusega, ei ole ükski neist nüüd ka otse ja päris kehv.
Unduski Maarja oli kirjutanud põneva loo ühest sellisest asjast, mille vastu on mul küll suur huvi ja aukartus ja imetlus, aga ometi pisut ambivalentne suhtumine - nimelt köitmisest. Korralikud ja meisterlikud köited on imeilusad vaadata ja käeski katsuda, samas ma lausa vihkan seda, kui juba ilmunud raamatuid, ajakirju või üldse mis tahes trükiseid nii-ütelda ümber köidetakse - asi peab ikka olema originaalne, nii palju kui vähegi saab olla (noh, loomulikult, kuskilt leitud lagunenud või poollagunenud teose võib ikka lasta ära köita, selge see). Ma olen ka ise mõelnud selle peale, et endalgi mõningaid üsna kehvas seisus raamatuid pisut kohendada, aga pole seni julgenud sellist asja ette võtta, kuigi nõnda-ütelda teoreetilist ettevalmistust olen isegi natuke teinud. Aga võib-olla kord ja kunagi saab see siiski teoks. Pisut hapu maigu tekitas loos olev tõdemus, et Eesti köitjate kutseoskused on suhteliselt kesised, aga eks sel ole muidugi põhjendus ka olemas - ehk nagu autor ütleb, "meie pole ikka veel Teise maailmasõja järgsest laastamistööst toibunud ei trükitehnilise baasi ega oskuslike meistrite osas", samal ajal kui artiklis jutuks olnud Saksa meistrid on saanud oma oskusi lihvida, tuleb välja, juba oma veerand tuhat aastat järjepanu.
Tavapärase ülevaate järjekordsest muinsuskaitse aastaraamatust oli seekord kirjutanud Orro Oliver. Mis oli ka tavapäraselt hea lugemine, seekord küll üdini asjalik ja ülevaatlik, ilma erilise kriitika või kiituseta raamatu enda aadressil, nagu mõned varasemad ülevaatajad on pidanud heaks teada anda.
Päris hea meenutus ka iseenda minevikust oli Soidro Mardi pilguheit veerand sajandi tagusesse Sirpi, õigemini küll lausa mitmesse numbrisse, ajendiks Muuli Kalle Postimehe veergudel ilmunud ajalookild. Mälu kipub vahel alt vedama: seda, et toonane Sirp oli 16-leheküljeline, ma mäletasin, aga et maksis teine 10 kopikat, oli võõras, oleks nagu arvanud, et oli vähem, pigem 8 kopikat. Aga küllap oli see nagu praegu, nii ka toona kenasti lehe peale trükitud, nii et vaevalt siin vaielda saab. Aga igatahes selline nostalgiline lugemine oli, tuletades meelde toda küll huvitavat ja juba tärkava lootusega, aga nii toona kui täna tagasi vaadates ikka veel täiesti masendavat aega.
Teaduskülgedel oli Oleski Peeter võtnud sõna ühe murettekitava nähtuse teemal, nimelt teaduse tegemine nõnda-ütelda mitteteadusasutustes, täpsemalt muuseumites. Tal on kindlasti õigus, et pahatihti ei vasta nood publikatsioonid muuseumite või teiste sarnaste arutuste aastaraamatutes ja muudes väljaannetes väga rangetele teaduslikkuse nõuetele, ometi on neis ohtralt väärt materjali (nagu ka koduloouurijate ja muude selliste "iseteadlaste" töödes), mis kipuvad täitsa tundmatuks jääma. Ma olen ka ise selliseid aastaraamatuid ja muid publikatsioone lapanud ning tihti leidnud sealt midagi, mis väärib tähelepanu. Aga jah, kuna neid ametliku teadusetegemise alla kuidagi liigitada ei taheta, siis olengi ma võib-olla Oleski kõrval kolmas inimene, kes mõnest sellisest uurimusest teab :-) Tegelikult muidugi leiab visa otsimisega siiski selliste tööde kohta andmeid, mõnes mõttes veel hullem on lugu hoopis nendega, mis jäävad Oleski visiirilt selles loos välja, näiteks mõnigi kord päris asjalike kooliuurimuste ja muu sellisega (kuigi on selge, et enamasti on nende teaduslik tähtsus tõepoolest kesine, kui mitte olematu, siis vahel satub nende sekkagi pärle, eriti just selliseid, kus on kasutatud kohalike elanike mälestusi ja muud sellist materjali, mida mujalt lihtsalt polegi saada). Aga eks see teaduse tegemine ning maailma ja kõige, mis selle sees ja ümber, uurimine ole juba tihtipeale üks tänamatu tegevus nagunii, rääkimata siis nöökimisest, mida tekitab too kurikuulus teadustöö klassifitseerimise süsteem.
Tänases lehes oli ja jälle oma tavapärases headuses sõna võtnud Turovski Aleksei, seekord ajakohaselt teemaks putukad-mutukad, kes jaanipäeva kandis eriti agaralt ringi sebivad. Seda kõike, mida ta seal kirjutab, ei ole võimalik siin ümber jutustada, aga lugeda oli neetult huvitav - kas või näiteks teada saada, et putukate sigimistuhin ja muud iseärasused köitsid autorit omal ajal sedavõrd, et see kippus ohustama juba isegi toonases ülikoolis erilise kaaluga partei ajaloo ja sotsialismi poliitökonoomia eksamite sooritamist -, nii et kahtlemata tasub see artikkel ette võtta.
Ja lõpetas numbri meeleolukalt Pälli Janika, kelle kinnitusel eesti keele ja meele püsimisega olla kõik suurepärases korras. Ah et miks ja kuidas? Väga lihtsalt:
Minu usk eesti keele püsimajäämisse tuleneb Eesti Vabariigi põhiseaduse lugemisest. Selle hoolega viimistletud tekst näitab õnnestunud tasakaalu emakeelse iseolemise ja Euroopa kultuuritraditsiooni osa olemise vahel: võõrast päritolu sõnadest esinevad seal vaid hädavajalikud terminid ja needki on enamasti keeles kodunenud. Teadvustamisi või mitte, ent need laensõnad hoiavad meid ka Euroopa juurte küljes. Nende sõnade algupära viib meid ajaloos üle paari tuhande aasta tagasi ning toob põlluharijate ning suurepärase kammkeraamika tootjate kõrvale ka muistse kreeka teaduse ja kultuuri ning Rooma riikluse edasiviijadJa sellele järgnes nauditav ülevaade põhiseaduses leiduvatest antiikkeeltest laenatud sõnadest, vürtsitatud nii mõnegi hea kommentaariga. Näiteks lugu peaaegu juba lõpetav märkus: "Siiski, kui tahame kuuluda Euroopasse, siis kas ei kinnita eurokantseliit meie seost tänapäeva Euroopa kultuuriga paremini kui miski muu?"
Loetud: Sirp, 21.06.2013
Vaadatud: Baikonur (ETV), Üks (ETV2), Troonide mäng (Fox), Temnõi mir (PBK)
6.3.13
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tõi vaheldust ühelt poolt veel ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks ja teiselt poolt üks väljaskäik, mille eesmärk oli ühelt poolt näha üle õige mitme aasta üht vana tuttavat ja teiselt poolt kuulata samuse tuttava ja teistegi tarka juttu. Et mitte pikalt keerutada, siis toimus üritus Lennusadamas, kandis nime Merefoorum ning seal kõnelesid Kallase Jüri ja Kalveti Mart merega seotud ulmekirjandusest ja kõigest, mis selle ümber, ees ja taga.
Lennusadam tundus olevat lahe koht - õieti on mul olnud juba tükk aega, sealse Meremuuseumi filiaali avamise ajast saadik, plaan seda külastada, aga seni pole see kena plaan teostunud ega teostunud õieti tänagi, sest väljapanekut kui sellist ma lausa teadlikult vaatama ei kippunud, aega oli selleks liiga napilt -, aga üks häda on nende mitmesuguste uute lahedate kohtadega: ligipääs neile on õige vaevaline. Täna oli selline üsna hea ilm, mis muutis jalutamise (nojah, minu puhul küll kiirkõnni, kuivõrd ma olin selgelt hilinemas) sinna vähest vaeva nõudvaks, aga halvema ilma korral võib too kultuurikilomeetri nime kandev tee olla, tundub, päris raske püsivalt vertikaali jäädes läbida. Ja noh, moodsa aja mugav inimene sooviks muidugi pigem saada võimalust pealinnas palju propageeritava, vaat et lausa pealesurutava ühistranspordiga natukenegi lähemale saada ...
Aga see selleks, usutavasti on suvel sealkandis siiski palju etem jalutada (milline kogemus mul mõne aasta tagant seoses ühe Patareis korraldatud punkkontserdiga ka põgusalt on). Ettekanded mõlema mehe suust olid, nagu oodata ja nagu ikka, teaberohked ja põnevad (mitte asjata ei kutsuta Jyrkat ja ei nimeta ta ennast juba isegi "ulmeguruks" :-) - tõepoolest, ta teab ikka kohutavalt palju ulmekirjandusest ja sellega haakuvast). Ma ei hakka siin pikemalt neist ettekannetest ning hiljem esinejatele esitatud küsimustest ja nende antud vastustest kirjutama: kohal oli ka mees, kes võttis ürituse videokaameraga üles, nii et võib-olla saab millalgi anda lingi olgu siis videole või vähemalt ettekannetele kirjalikul kujul. Igatahes vähemalt mulle oli hea ja õpetlik kuulata ajaloolist ülevaadet merest ja merelistest teemadest ulmekirjanduses, nii mitmesugust teavet Verne'i Julesi Nautiluse-jutuga seoses kui ka hilisemast ajast; muu hulgas huvitavaid võrdlusi mereteema ülekandumisest, mille näiteks võib olla Clarke'i Arthuri "A Fall of Moondust", mis, nojah, tõepoolest on ju nagu merepäästelugu, ainult et vett ei ole kuskil, vaid pelk kuutolm ... Ja selliseid pisikesi teadmispudemeid oli mõistagi palju rohkem, minu jaoks parimal juhul kuuldud, aga sugugi mitte alati mäletatud või teadvustatud.
Loetud: TM Kodu ja ehitus 3/2013
Vaadatud: Muna (ETV), Alcatraz (Kanal2), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Dortmundi Borussia - Donetski Šahtar (TV6)
Lennusadam tundus olevat lahe koht - õieti on mul olnud juba tükk aega, sealse Meremuuseumi filiaali avamise ajast saadik, plaan seda külastada, aga seni pole see kena plaan teostunud ega teostunud õieti tänagi, sest väljapanekut kui sellist ma lausa teadlikult vaatama ei kippunud, aega oli selleks liiga napilt -, aga üks häda on nende mitmesuguste uute lahedate kohtadega: ligipääs neile on õige vaevaline. Täna oli selline üsna hea ilm, mis muutis jalutamise (nojah, minu puhul küll kiirkõnni, kuivõrd ma olin selgelt hilinemas) sinna vähest vaeva nõudvaks, aga halvema ilma korral võib too kultuurikilomeetri nime kandev tee olla, tundub, päris raske püsivalt vertikaali jäädes läbida. Ja noh, moodsa aja mugav inimene sooviks muidugi pigem saada võimalust pealinnas palju propageeritava, vaat et lausa pealesurutava ühistranspordiga natukenegi lähemale saada ...
Aga see selleks, usutavasti on suvel sealkandis siiski palju etem jalutada (milline kogemus mul mõne aasta tagant seoses ühe Patareis korraldatud punkkontserdiga ka põgusalt on). Ettekanded mõlema mehe suust olid, nagu oodata ja nagu ikka, teaberohked ja põnevad (mitte asjata ei kutsuta Jyrkat ja ei nimeta ta ennast juba isegi "ulmeguruks" :-) - tõepoolest, ta teab ikka kohutavalt palju ulmekirjandusest ja sellega haakuvast). Ma ei hakka siin pikemalt neist ettekannetest ning hiljem esinejatele esitatud küsimustest ja nende antud vastustest kirjutama: kohal oli ka mees, kes võttis ürituse videokaameraga üles, nii et võib-olla saab millalgi anda lingi olgu siis videole või vähemalt ettekannetele kirjalikul kujul. Igatahes vähemalt mulle oli hea ja õpetlik kuulata ajaloolist ülevaadet merest ja merelistest teemadest ulmekirjanduses, nii mitmesugust teavet Verne'i Julesi Nautiluse-jutuga seoses kui ka hilisemast ajast; muu hulgas huvitavaid võrdlusi mereteema ülekandumisest, mille näiteks võib olla Clarke'i Arthuri "A Fall of Moondust", mis, nojah, tõepoolest on ju nagu merepäästelugu, ainult et vett ei ole kuskil, vaid pelk kuutolm ... Ja selliseid pisikesi teadmispudemeid oli mõistagi palju rohkem, minu jaoks parimal juhul kuuldud, aga sugugi mitte alati mäletatud või teadvustatud.
Loetud: TM Kodu ja ehitus 3/2013
Vaadatud: Muna (ETV), Alcatraz (Kanal2), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Dortmundi Borussia - Donetski Šahtar (TV6)
9.2.13
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev.
Enne muid asju võiks öelda, et mõne päeva eest nägi ilmavalgust KDE tarkvarakomplekt versiooniga 4.10. Ma võib-olla oleks seda juba varem maininud, aga ei tahtnud seda enne teha, kui väljalasketeade ka eestikeelsena olemas on. Nüüd siis on.
Tänane Sirp oli kuidagi ambivalentne: tekstimahu mõttes oli nagu palju lugemist, aga teiselt poolt oli enamik sellest selline, mis ometi kuigi palju ei huvitanud. (Või oli siis lihtsalt päev selline, et mõned muidu huvitavad teemad tundusid ebahuvatavana, mine võta kinni ...)
Üle tüki aja oli peatoimetaja veerg teemal, mis mulle pinget pakub - mõistagi siis viimastel nädalatel laialdast kõlapinda leidnud Eesti ajaloo ja veel täpsemalt tolle lausa kurikuulsaks muutunud akadeemilise Eesti ajaloo teise, keskaega käsitleva köite teemal. Paraku juhtub ikka nii, et kui kõrge leheinimene mind köitvatel teemadel kirjutab, siis on tekst kas tagasihoidlikult öeldes asjatundmatu või jällegi mittemidagiütlev. Täna oli selle viimase kord. Võib muidugi hinnata nii seda, et ta asub selgelt "teaduse" ja mitte "mütoloogia" poolele, kui ka seda, et ta toob esile mõningad "eestlaste müüdid" ning pakub teravmeelseid ja -keelseid vastandusi, aga nojah, mingit õiget seisukohavõttu või analüüsi sealt leida polnud, paraku.
Maasika Matti oli kirjutanud mõttetiheda loo Euroopa (Liidu) kui terviku ees seisvatest probleemidest ja nende võimaliku lahendamisega kaasnevate võimalike muutuste võimalikest tagajärgedest. Jällegi õieti tekst, mille sisu midagi märkimisväärselt uut ei pakkunud, aga vähemalt oli kõik ilusasti kokku võetud.
Selles mõttes oli palju põnevam lugeda Annuse Epu pikemat artiklit, mis oli selles lehenumbris üks väheseid, mida ma pingsalt lõpuni lugesin, aga pidin ikkagi tõdema, et nähtavasti ei saanud ma päris täpselt aru, mida sellega öelda taheti. Sest pealkirjas tõstatatud igaivana probleem "Mida teha?" lisandusega "kui midagi teha ei saa" oli iseenesest kaasakiskuv - ainult et mu arusaamist mööda probleem ainult esitati, siis aga läks jutt millelegi muule - mis ei olnud just vähem huvitav, aga lihtsalt muu ... Igatahes lugu, mida tasus lugeda. Võib-olla peaksin ka ise mõnes teises olukorras üle lugema, saaks uue ja parema mulje ...
Üks naljakas rubriik Sirbis, mis mind enamasti on külmaks jätnud, on "Post-sõnastik", mille tänane osa oli pühendatud siiski sellisele asjale, mis pani mind seda lugema, nimelt düstoopiale. Jällegi võib öelda, et mu jaoks uuenduslikkusega ehk uute teadasaamistega see lugu ei hiilanud, aga kenasti oli asjast kõneldud küll. Mitte kõikehõlmavalt, seda oleks poolelt leheküljelt asjatu oodatagi, aga ülevaatlikult siiski.
Kirjandusküljedki pakkusid sedakorda omajagu lugemist. Hellerma Kärt, kes vististi varemgi samal teemal kirjutanud, oli täitnud terve lehekülje Lessingu Dorisele pühendatud tekstiga. Mis oli niigi kena lugemine, aga minu tähelepanu köitis eriti lõpp, milles kõneldi ka tõlkest. Algul ma ei saanudki aru, kas seal oli peen vihje mõningatele tõlke-ebakõladele, aga usutavasti siiski mitte (seda enam et tõlkija Kaera Krista on kahtlemata hea, isegi väga hea). Seevastu viimane lõik väärib mu silmis eraldi väljatõstmist:
Ma olen vist seda öelnud, et üks mu lemmikkirjutajaid (populaar)teadusliku kallakuga artiklimeistrite seas on Kändleri Tiit ja tänagi ei pidanud pettuma, kui tema nime loo juures nägin. Seda enam et ta kirjutas ühel ajaloo ja kirjanduse ja ristsõnade kõrval mind lapsepõlvest saadik sügavalt huvitanud teemal, nimelt geograafiast. Mul oli miskipärast Jenningsi Keni raamat "Kaardikirg" täiesti kahe silma vahele jäänud, aga kas või juba selle artikli peale on kindel, et selle ma hangin ja ka läbi loen. Ja võib siin lisada Kändlerile: jah, kindlasti ei ole ta ainuke friik, kes mõnigi kord reisimisele kaartide uurimist eelistab (ja mõnigi kord mõnda kohta jõudes leiab, et polekski olnud mõtet kohale sõita, sest kaartide ja muude materjalide uurimine on andnud nii hea pildi, et kuulus "oma silm" tõepoolest midagi ei lisa - kui, siis ehk kinnituse, et arvamus ja nägemus oli olnud õige ...).
Ka Sauteri Peetri ühest konkreetsest teosest lähtuv mõtisklus sõjaväeteenistust kajastava kirjanduse teemal ning Kulli Alvari mõtted mõne aja eest ilmunud Schopenhaueri eluloo kohta väärisid kindlasti lugemist mõnusate vahepaladena.
Hiljuti küll üsna väikese seltskonna poolt "kolesõnaks 2012" valitud "validaator/valideerima" oli Künstleri Aili veeru teema, mis võttis ehk kõige paremini kokku enam-vähem kõik selle sõna tahud, plussid ja miinused. Ja lõppes tõdemusega, et noid miinuseid kipub rohkem olema - ja mitte sellepärast, et "validaator" iseenesest kole sõna oleks, nagu võib ehk mulje jääda, kui vaadata nii seda konkurssi kui ka mujal väljaöeldavaid arvamusi, vaid eelkõige seepärast, et see sõna on juba mitmes erialases tähenduses eesti keeles täiesti olemas ning veel ühe kihi lisamine tollele tähendusteväljale tundub veidi liiast ja koormav.
Üks omapärane teaduslehekülgede lugu Kikase Jaagu sulest. Ma ei hakka sellel endal lähemalt peatuma - võimalik, et kellelegi sisaldab see väärtuslikke arutluskäike ja muud sellist -, aga üks mõte tekkis küll seda lugedes. Millegipärast on juba tükk aega (tükk aega käib siin aastate kohta) küllaltki pidevalt ilmunud artikleid, nii Eestis kui ka mujal, kus justkui võetakse eelduseks, et praegune teadus on mõneti ummikus ja kohe saabub või vähemalt peab saabuma järjekordne paradigmavahetus ning sootuks uus lähenemine. Mis võib muidugi ka täiesti juhtuda, ega seda keegi kuidagi välistada saa. Aga mingil põhjusel kiputakse arvama, et see peaks nagu juhtuma kogu teaduses ühekorraga - mis mu meelest on täiesti laest võetud arvamus. Pigem käivad sellised paradigmamuutused teadusharusid pidi, ehkki nad võivad vastastikku muidugi üksteist ja teineteist mõjutada. Kui näiteks füüsikas oli nähtavasti viimane suurem paradigmamuutus millalgi umbes saja aasta eest (relatiivsusteooria), siis astronoomias pigem alles aastat kolme-neljakümne eest (tumeaine). Ja näiteks Eesti keskaja ajaloo uurimisel paistab see alles praegu (valulikult) toimuvat :-) (kuigi ajalooteaduseski jääb viimane suurem paradigmavahetus ehk juba kaugemale kui saja aasta taha, sinna Ranke kanti, kui mitte arvestada nii-ütelda väikese inimese ajalugu ja interdistsiplinaarsust, mis nii poole sajandi eest hakkasid laiemat kõlapinda leidma, aga mis ehk on pigem uurimisvaldkonna laienemine kui otseselt paradigmavahetus).
Lõpulugu oli omajagu üllatavalt pühendatud Eesti ajaloos laialt tuntud jalaväerügemendile nr 200 ehk soomepoistele. Rebase Hain oli sümpaatselt ja paatosega neist kirjutanud. Tore, kindlasti midagi, mida tasub meenutada.
Loetud: Sirp, 08.02.2013
Vaadatud: Doktor Who (Universal), Doktor Who (Universal), Muumia: draakonkeisri hauakamber (TV3)
Enne muid asju võiks öelda, et mõne päeva eest nägi ilmavalgust KDE tarkvarakomplekt versiooniga 4.10. Ma võib-olla oleks seda juba varem maininud, aga ei tahtnud seda enne teha, kui väljalasketeade ka eestikeelsena olemas on. Nüüd siis on.
Tänane Sirp oli kuidagi ambivalentne: tekstimahu mõttes oli nagu palju lugemist, aga teiselt poolt oli enamik sellest selline, mis ometi kuigi palju ei huvitanud. (Või oli siis lihtsalt päev selline, et mõned muidu huvitavad teemad tundusid ebahuvatavana, mine võta kinni ...)
Üle tüki aja oli peatoimetaja veerg teemal, mis mulle pinget pakub - mõistagi siis viimastel nädalatel laialdast kõlapinda leidnud Eesti ajaloo ja veel täpsemalt tolle lausa kurikuulsaks muutunud akadeemilise Eesti ajaloo teise, keskaega käsitleva köite teemal. Paraku juhtub ikka nii, et kui kõrge leheinimene mind köitvatel teemadel kirjutab, siis on tekst kas tagasihoidlikult öeldes asjatundmatu või jällegi mittemidagiütlev. Täna oli selle viimase kord. Võib muidugi hinnata nii seda, et ta asub selgelt "teaduse" ja mitte "mütoloogia" poolele, kui ka seda, et ta toob esile mõningad "eestlaste müüdid" ning pakub teravmeelseid ja -keelseid vastandusi, aga nojah, mingit õiget seisukohavõttu või analüüsi sealt leida polnud, paraku.
Maasika Matti oli kirjutanud mõttetiheda loo Euroopa (Liidu) kui terviku ees seisvatest probleemidest ja nende võimaliku lahendamisega kaasnevate võimalike muutuste võimalikest tagajärgedest. Jällegi õieti tekst, mille sisu midagi märkimisväärselt uut ei pakkunud, aga vähemalt oli kõik ilusasti kokku võetud.
Selles mõttes oli palju põnevam lugeda Annuse Epu pikemat artiklit, mis oli selles lehenumbris üks väheseid, mida ma pingsalt lõpuni lugesin, aga pidin ikkagi tõdema, et nähtavasti ei saanud ma päris täpselt aru, mida sellega öelda taheti. Sest pealkirjas tõstatatud igaivana probleem "Mida teha?" lisandusega "kui midagi teha ei saa" oli iseenesest kaasakiskuv - ainult et mu arusaamist mööda probleem ainult esitati, siis aga läks jutt millelegi muule - mis ei olnud just vähem huvitav, aga lihtsalt muu ... Igatahes lugu, mida tasus lugeda. Võib-olla peaksin ka ise mõnes teises olukorras üle lugema, saaks uue ja parema mulje ...
Üks naljakas rubriik Sirbis, mis mind enamasti on külmaks jätnud, on "Post-sõnastik", mille tänane osa oli pühendatud siiski sellisele asjale, mis pani mind seda lugema, nimelt düstoopiale. Jällegi võib öelda, et mu jaoks uuenduslikkusega ehk uute teadasaamistega see lugu ei hiilanud, aga kenasti oli asjast kõneldud küll. Mitte kõikehõlmavalt, seda oleks poolelt leheküljelt asjatu oodatagi, aga ülevaatlikult siiski.
Kirjandusküljedki pakkusid sedakorda omajagu lugemist. Hellerma Kärt, kes vististi varemgi samal teemal kirjutanud, oli täitnud terve lehekülje Lessingu Dorisele pühendatud tekstiga. Mis oli niigi kena lugemine, aga minu tähelepanu köitis eriti lõpp, milles kõneldi ka tõlkest. Algul ma ei saanudki aru, kas seal oli peen vihje mõningatele tõlke-ebakõladele, aga usutavasti siiski mitte (seda enam et tõlkija Kaera Krista on kahtlemata hea, isegi väga hea). Seevastu viimane lõik väärib mu silmis eraldi väljatõstmist:
Vahest tuleks heade tõlkijate tööd eesti kirjakultuuri püsimajäämise eest senisest rohkem tähele panna? Kui eesti kirjanikud on sunnitud loomingule keskendumise asemel aina oma olemasolu õigustama ja võitlema meeleheitlikult oma koha eest päikese all, langeb tõlkijate õlule üha suurem vastutus.Tuleb muidugi öelda, et samuse Kaera Krista ja teistegi pingutustega on ehk tõlkijaid veidi rohkem hakatud tähele panema kui vahepealsetel aastatel (jah, eriti vahepealsetel, ehkki ka eelmise riigikorra, niisiis nõukogude ajal neid just ülimalt kõrgelt ei väärtustatud). Muidugi, tõlkijate (kohatise) märkamise kõrval on veel palju muud, mis on endiselt puudu. Eriti ehk korralik tõlkekriitika, mida ju sporaadiliselt ka ilmub, aga hirmus, kohe hirmus vähe. Aga võib-olla hakkavad asjad tasapisi siiski liikuma paremuse poole. (Võin nii-ütelda saladuskatte all öelda, et tõlkijate sektsioonil on lausa kavas hakata oma häälekandjat-almanahhi välja andma, mis ehk samuti aitab kaasa nii tõlkekultuuri edendamise ja parendamisele kui ka tõlkijate rolli laiemale teadvustamisele (kuigi karta on, et see almanahh jääb vähemalt esialgu rohkem nii-ütelda siseringi asjaks).)
Ma olen vist seda öelnud, et üks mu lemmikkirjutajaid (populaar)teadusliku kallakuga artiklimeistrite seas on Kändleri Tiit ja tänagi ei pidanud pettuma, kui tema nime loo juures nägin. Seda enam et ta kirjutas ühel ajaloo ja kirjanduse ja ristsõnade kõrval mind lapsepõlvest saadik sügavalt huvitanud teemal, nimelt geograafiast. Mul oli miskipärast Jenningsi Keni raamat "Kaardikirg" täiesti kahe silma vahele jäänud, aga kas või juba selle artikli peale on kindel, et selle ma hangin ja ka läbi loen. Ja võib siin lisada Kändlerile: jah, kindlasti ei ole ta ainuke friik, kes mõnigi kord reisimisele kaartide uurimist eelistab (ja mõnigi kord mõnda kohta jõudes leiab, et polekski olnud mõtet kohale sõita, sest kaartide ja muude materjalide uurimine on andnud nii hea pildi, et kuulus "oma silm" tõepoolest midagi ei lisa - kui, siis ehk kinnituse, et arvamus ja nägemus oli olnud õige ...).
Ka Sauteri Peetri ühest konkreetsest teosest lähtuv mõtisklus sõjaväeteenistust kajastava kirjanduse teemal ning Kulli Alvari mõtted mõne aja eest ilmunud Schopenhaueri eluloo kohta väärisid kindlasti lugemist mõnusate vahepaladena.
Hiljuti küll üsna väikese seltskonna poolt "kolesõnaks 2012" valitud "validaator/valideerima" oli Künstleri Aili veeru teema, mis võttis ehk kõige paremini kokku enam-vähem kõik selle sõna tahud, plussid ja miinused. Ja lõppes tõdemusega, et noid miinuseid kipub rohkem olema - ja mitte sellepärast, et "validaator" iseenesest kole sõna oleks, nagu võib ehk mulje jääda, kui vaadata nii seda konkurssi kui ka mujal väljaöeldavaid arvamusi, vaid eelkõige seepärast, et see sõna on juba mitmes erialases tähenduses eesti keeles täiesti olemas ning veel ühe kihi lisamine tollele tähendusteväljale tundub veidi liiast ja koormav.
Üks omapärane teaduslehekülgede lugu Kikase Jaagu sulest. Ma ei hakka sellel endal lähemalt peatuma - võimalik, et kellelegi sisaldab see väärtuslikke arutluskäike ja muud sellist -, aga üks mõte tekkis küll seda lugedes. Millegipärast on juba tükk aega (tükk aega käib siin aastate kohta) küllaltki pidevalt ilmunud artikleid, nii Eestis kui ka mujal, kus justkui võetakse eelduseks, et praegune teadus on mõneti ummikus ja kohe saabub või vähemalt peab saabuma järjekordne paradigmavahetus ning sootuks uus lähenemine. Mis võib muidugi ka täiesti juhtuda, ega seda keegi kuidagi välistada saa. Aga mingil põhjusel kiputakse arvama, et see peaks nagu juhtuma kogu teaduses ühekorraga - mis mu meelest on täiesti laest võetud arvamus. Pigem käivad sellised paradigmamuutused teadusharusid pidi, ehkki nad võivad vastastikku muidugi üksteist ja teineteist mõjutada. Kui näiteks füüsikas oli nähtavasti viimane suurem paradigmamuutus millalgi umbes saja aasta eest (relatiivsusteooria), siis astronoomias pigem alles aastat kolme-neljakümne eest (tumeaine). Ja näiteks Eesti keskaja ajaloo uurimisel paistab see alles praegu (valulikult) toimuvat :-) (kuigi ajalooteaduseski jääb viimane suurem paradigmavahetus ehk juba kaugemale kui saja aasta taha, sinna Ranke kanti, kui mitte arvestada nii-ütelda väikese inimese ajalugu ja interdistsiplinaarsust, mis nii poole sajandi eest hakkasid laiemat kõlapinda leidma, aga mis ehk on pigem uurimisvaldkonna laienemine kui otseselt paradigmavahetus).
Lõpulugu oli omajagu üllatavalt pühendatud Eesti ajaloos laialt tuntud jalaväerügemendile nr 200 ehk soomepoistele. Rebase Hain oli sümpaatselt ja paatosega neist kirjutanud. Tore, kindlasti midagi, mida tasub meenutada.
Loetud: Sirp, 08.02.2013
Vaadatud: Doktor Who (Universal), Doktor Who (Universal), Muumia: draakonkeisri hauakamber (TV3)
29.11.12
Kolmabased mõtted
Valdavalt tavaline tööpäev, millest haukasid oma tüki kaks väljaskäiku. Neist esimene, selline lühike, viis mind kodulähedasse kandekeskusse, kus ootas ees väike raamatupakike. Ilm oli ootamatult talviseks pööranud, lausa maa oli valge ja mõne koha peal õnnestus isegi tuulel majadevahelisest ruumist õhutatuna tuurid kergelt üles võtta. See esimene lumi ja talve algus on alati nii tore aeg, pingestatud ootusest, et lõpuks laskub valge surmarahu maa peale. Igatahes kandekeskusse ma kenast ilmast hoolimata jõudsin ja olgu siin ka ära mainitud paki sisu:
Teine väljaskäik oli juba pikem ja viis mind üle tüki aja Kirjanike Liidu korraldatavale kirjanduslikule kolmapäevale. Põhjus oli üsna proosaline: nimelt oli täna välja kuulutatud üritus pealkirjaga "Ulme näitab uut ja vana", millel esinejateks sellised kuulsused nagu Hellati Henn-Kaarel, Veskimehe Siim, Meresi Triinu ja Sandri Kristjan. Väga mõnus oli kuulata Hellati meenutusi möödaniku aegadest, milles oli nii palju tuttavlikku, aga ka nii mõndagi uudset. Veskimees, kes tundus olevat ürituse hing, üritas mitmel korral suunata juttu nähtavasti talle hingelähedasse suunda, mille võib kokku võtta vist umbes nii: praegune maailm ja kirjandus on alla käinud ning suuri sihte ei seata, kas ja kuidas saaks (ulme)kirjandus seda muuta? Mida ta ilmselt ise oma loominguga püüab siis teha, jäi mulje. Ent nii palju kui see diskussioon üldse vedu võttis, lõppes lõpuks kõik tõdemusega, mis utreeritult kõlaks järgmiselt: Kuul on juba käidud, ainuke suur ülesanne on veel laps teha.
Üks mu meelest huvitavamaid mõttevälgatusi oli arutelu selle üle, mis on Eesti ulmes puudu. Nii ulmekirjanduse kui ka üldse kirjanduse puudusena toodi välja näiteks seda, et Eestis puuduvat või on õige õhuke see kirjanduse alaosa, mida kirjutavad ülikoolide õppejõud - erinevalt näiteks Inglismaast, kus olla peaaegu enesestmõistetav, et ülikooli õppejõud kirjutab ka ilukirjandust. Ma ei oska küll Inglismaa kohta midagi palju arvata, see võib ju nii ka olla, kuigi ma usuks, et kui see kunagi nii oligi, on tänapäev sellesse tublisti korrektiive teinud, aga Eestis siiski leidub neid õppejõude, kes ilukirjandusliku loominguga tegelevad, ehkki tõsi ta on, vaevalt kulub kuigi palju üle paari kämblajagu sõrmi, et neid üle lugeda ...
Teine alaliik, mille puudumist märgiti, on kristlik ulme ja selle koha pealt oli esinejatel ilmselgelt õigus. Isegi mitte ainult kristlik, vaid üldse vist religioosne ulme on Eestis vaeslapse osas (kui jätta kõrvale mütoloogiast ammutav kirjutus, mis ehk päris religioosse ulme alla ei mahu). Küllap see on seotud sageli mainimist leidnud eestlaste usu-, täpsemalt siis religioonileigusega. Näiteks Saksamaal tuleb kui mitte iga aasta, siis vähemalt iga paari-kolme aasta tagant linale mõni film, mis ei pruugi alati olla tingimata ulmeline, aga milles kindlasti on olulisel kohal katoliku kirik ja Vatikan ja muud sellised asjad - ilmne viide kaugele ajalukku ulatuvale religioossele pingele Saksamaa sees (ja need filmid said alguse ammu enne seda, kui paavstiks sai Saksamaa esindaja või kui maailmas lõi laineid Browni Dan).
Igatahes oli piisavalt hea jutuajamine, mida tasus kuulata. Lisaks veel Vainola Allani muusikalised vahepalad. Ja et õhtupoolik oleks täielik, siis hankisin endale samalt ürituselt ka äsja ilmunud uue ulmekogumiku "Täheaeg 11: Viirastuslik rügement" (siin digiraamatu link, aga ma hankisin endale siiski selle hard-core paberil väljaande :-) ).
Loetud: Imeline Ajalugu 11/2012
Vaadatud: Kirjandusministeerium (ETV), Meie aasta Siberis (Kanal2), Pilvede all (Kanal2)
Teine väljaskäik oli juba pikem ja viis mind üle tüki aja Kirjanike Liidu korraldatavale kirjanduslikule kolmapäevale. Põhjus oli üsna proosaline: nimelt oli täna välja kuulutatud üritus pealkirjaga "Ulme näitab uut ja vana", millel esinejateks sellised kuulsused nagu Hellati Henn-Kaarel, Veskimehe Siim, Meresi Triinu ja Sandri Kristjan. Väga mõnus oli kuulata Hellati meenutusi möödaniku aegadest, milles oli nii palju tuttavlikku, aga ka nii mõndagi uudset. Veskimees, kes tundus olevat ürituse hing, üritas mitmel korral suunata juttu nähtavasti talle hingelähedasse suunda, mille võib kokku võtta vist umbes nii: praegune maailm ja kirjandus on alla käinud ning suuri sihte ei seata, kas ja kuidas saaks (ulme)kirjandus seda muuta? Mida ta ilmselt ise oma loominguga püüab siis teha, jäi mulje. Ent nii palju kui see diskussioon üldse vedu võttis, lõppes lõpuks kõik tõdemusega, mis utreeritult kõlaks järgmiselt: Kuul on juba käidud, ainuke suur ülesanne on veel laps teha.
Üks mu meelest huvitavamaid mõttevälgatusi oli arutelu selle üle, mis on Eesti ulmes puudu. Nii ulmekirjanduse kui ka üldse kirjanduse puudusena toodi välja näiteks seda, et Eestis puuduvat või on õige õhuke see kirjanduse alaosa, mida kirjutavad ülikoolide õppejõud - erinevalt näiteks Inglismaast, kus olla peaaegu enesestmõistetav, et ülikooli õppejõud kirjutab ka ilukirjandust. Ma ei oska küll Inglismaa kohta midagi palju arvata, see võib ju nii ka olla, kuigi ma usuks, et kui see kunagi nii oligi, on tänapäev sellesse tublisti korrektiive teinud, aga Eestis siiski leidub neid õppejõude, kes ilukirjandusliku loominguga tegelevad, ehkki tõsi ta on, vaevalt kulub kuigi palju üle paari kämblajagu sõrmi, et neid üle lugeda ...
Teine alaliik, mille puudumist märgiti, on kristlik ulme ja selle koha pealt oli esinejatel ilmselgelt õigus. Isegi mitte ainult kristlik, vaid üldse vist religioosne ulme on Eestis vaeslapse osas (kui jätta kõrvale mütoloogiast ammutav kirjutus, mis ehk päris religioosse ulme alla ei mahu). Küllap see on seotud sageli mainimist leidnud eestlaste usu-, täpsemalt siis religioonileigusega. Näiteks Saksamaal tuleb kui mitte iga aasta, siis vähemalt iga paari-kolme aasta tagant linale mõni film, mis ei pruugi alati olla tingimata ulmeline, aga milles kindlasti on olulisel kohal katoliku kirik ja Vatikan ja muud sellised asjad - ilmne viide kaugele ajalukku ulatuvale religioossele pingele Saksamaa sees (ja need filmid said alguse ammu enne seda, kui paavstiks sai Saksamaa esindaja või kui maailmas lõi laineid Browni Dan).
Igatahes oli piisavalt hea jutuajamine, mida tasus kuulata. Lisaks veel Vainola Allani muusikalised vahepalad. Ja et õhtupoolik oleks täielik, siis hankisin endale samalt ürituselt ka äsja ilmunud uue ulmekogumiku "Täheaeg 11: Viirastuslik rügement" (siin digiraamatu link, aga ma hankisin endale siiski selle hard-core paberil väljaande :-) ).
Loetud: Imeline Ajalugu 11/2012
Vaadatud: Kirjandusministeerium (ETV), Meie aasta Siberis (Kanal2), Pilvede all (Kanal2)
12.2.12
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev, mis päädis juba paar korda mainitud suurartikli tõlke lõpetamisega. Õigupoolest oli mul plaanis alustada päeva juba väga vara hommikul Tallinnas Vabaduse platsile ACTA-meeleavaldusele minekuga, aga nojah, paraku oli selle algus ikka nii varajane, et võib lausa öelda, et ma magasin selle maha... Ilmselt etendasid väheses innus oma osa ka mõned kahtlused, mis mul viimastel nädalatel ACTA teemaga tutvudes on tekkinud, aga neist püüan ma kirjutada eraldi sissekandes...
Eilse päeva valdavalt Tartus möödumise tõttu jõudsin alles täna Sirbi lugemiseni, mis mõne viimase nädalaga võrreldes oli vähemalt mu maitsele natuke tühjem, aga pakkus siiski omajagu mõnusat laupäevatäidet. Osaliselt samuse ACTA-teemaga seonduvalt, aga mu pärast kas või staarostleja Galojani saatusest haaratutele mõtteainet pakkudes oli huvitavalt kirjutanud ELi ja (rahvus/liikmes)riikide õiguste põrkumisest ja sellega seotud probleemidest Albi Anneli. Eriti väärib esiletõstmist mulle küll tundmatu, aga nähtavasti nimeka õigusteadlase järgmine arvamus - asi, mida tasuks kindlasti silmas pidada paljudel juhtudel, kus näiliselt õigused tunduvad olevat kaitstud:
Atraktiivse pealkirja "Eesti infosõdur Norman Davies" oli oma loole mainitud autori ühe viimase teose kohta pannud Laidre Mikael. Mida ma mõistagi huviga lugesin, sest vahepeal oli õhus ka mõte, et ma saan selle teose endale tõlkida (siiski, tohutu lohetsemine ja tähtaegade vastutustundetu ületamine tõi kaasa teenitud karistuse ja sellest ilmajäämise - mis võib-olla oli isegi hea, sest nende 1000-leheküljeliste telliste vahele on ehk isegi kasulik tegelda "lühivormidega"...) Hästi kirjutatud lugu igatahes.
Tubli lugemispanuse andis ulmele, kui üldistavalt öelda, pühendatud paarislehekülg, mis sisaldas aga üsna imelikke kirjutisi. Mitte et mul oleks midagi selle vastu, et Hargla Indrekust kirjutatakse nii-või naapidi, vastupidi, tegemist on mu meelest - ehkki ma olen teda üsna vähe lugenud seni, teosed seisavad ootejärjekorras küll juba pikemat aega - tõepoolest hea kirjanikuga, kellest mitte ainult ei või, vaid peakski palju kirjutama. Ja muidugi on hea, et Sirbi lehekülgedele jõuab ka midagi, mida võiks ehk lausa kirjandusteaduseks nimetada, ehkki ruumi tõttu mõistagi üsna skemaatiliseks. Aga ehk just seepärast jäigi see Kuusiku Normani lugu kuidagi väga õhku rippuma ja üllatas...
Sama võib öelda Ojamaa Liisi mõtteavalduse kohta, mis ilmselt oli mõeldud kahe (suhteliselt) uudisteose tutvustusena, aga sellisena tundus ka kuidagi võõrkehana - üldse mitte sisu ega ka vormi mõttes, aga lihtsalt kentsakas, kuidagi irduv nii Sirbi tavapärastest kirjutistest kui ka antud numbris... Klassikalisem ja tavapärasem oli seevastu Oidsalu Meelise leheküljepikkune. väga hästi kirjutatud ja vürtsikas Matsini Paavo "Doktor Schwarzi" arvustus, mis aga kahe eelneva loo tõttu omamoodi samuti irduma kippus :-) Sõnaga, äraütlemata tore, et ulmekirjandusest ka suurt ja veel suuremat kultuuri käsitlevas lehes kirjutatakse - võib-olla suhtelise harukordsuse tõttu tundusidki need lood olevat kuidagi irduvad.
Lugemist väärisid mõistagi ka teaduskülgede lood "kliimakingseppadest" ja "rohemajanduse mullist". Päris hea ikka, et Sirbis on olemas teadusrubriik - isegi kui selles aegajalt ilmub lugusid või on lausa kõik lood sellised, mis ei tõmba kohe mitte lugema.
Ja muidugi ei tohi ära unustada nõndanimetatud meediakommentaari, mille viimaste kordade autor Soidro Mart on nähtavasti nii mõnegi jaoks vastikult pika mäluga... Sedakorda siis vastandusega kunagisest ajakirjanduse väljasuremise alguseks ja täieliseks suukorvistamiseks nimetatud allikakaitseseadusest ja äsjasest Eesti tõusmisest maailma pressivabaduse indeksis auväärsele kolmanda koha jagamisele...
Loetud: Akadeemia 2/2012
Vaadatud: Nöbinina (ETV), Kadunud hõim (TV6)
Ilmunud tõlked: George Shabad: protestid Venemaal - miks just praegu? (Postimees, 11.02.2012)
Eilse päeva valdavalt Tartus möödumise tõttu jõudsin alles täna Sirbi lugemiseni, mis mõne viimase nädalaga võrreldes oli vähemalt mu maitsele natuke tühjem, aga pakkus siiski omajagu mõnusat laupäevatäidet. Osaliselt samuse ACTA-teemaga seonduvalt, aga mu pärast kas või staarostleja Galojani saatusest haaratutele mõtteainet pakkudes oli huvitavalt kirjutanud ELi ja (rahvus/liikmes)riikide õiguste põrkumisest ja sellega seotud probleemidest Albi Anneli. Eriti väärib esiletõstmist mulle küll tundmatu, aga nähtavasti nimeka õigusteadlase järgmine arvamus - asi, mida tasuks kindlasti silmas pidada paljudel juhtudel, kus näiliselt õigused tunduvad olevat kaitstud:
[...] Euroopa kohus küll kasutab sageli põhiõiguste retoorikat, kuid praktikas ei leia peaaegu kunagi, et ELi institutsioonide aktid oleksid põhiõigustega vastuolus. Mõned teadlased on viidanud kahekordsetele standarditele, kuna ELi kohus on agar leidma, et liikmesriigid on rikkunud ELi õigust.Üsna huvitav oli Lotmani Pireti pilguheit kunagi siinse kandi maarahva kirjaoskuse tipptasemele tõsta aidanud vennastekoguduste kirjavarra, tõukuvalt mõistagi hiljuti ilmunud Põldmäe Rudolfi vastavast monograafia mõõtu teosest. Teose vaatluse kõrval sisaldas see üsna lühike artikkel siiski mitmeid huvitavaid mõtteid, eriti just antud teemaga seotud või tulenevalt tekkinud müütidest, olgu kirjaoskuse või "kommete paranemise" või veel mõne asja kohta...
Atraktiivse pealkirja "Eesti infosõdur Norman Davies" oli oma loole mainitud autori ühe viimase teose kohta pannud Laidre Mikael. Mida ma mõistagi huviga lugesin, sest vahepeal oli õhus ka mõte, et ma saan selle teose endale tõlkida (siiski, tohutu lohetsemine ja tähtaegade vastutustundetu ületamine tõi kaasa teenitud karistuse ja sellest ilmajäämise - mis võib-olla oli isegi hea, sest nende 1000-leheküljeliste telliste vahele on ehk isegi kasulik tegelda "lühivormidega"...) Hästi kirjutatud lugu igatahes.
Tubli lugemispanuse andis ulmele, kui üldistavalt öelda, pühendatud paarislehekülg, mis sisaldas aga üsna imelikke kirjutisi. Mitte et mul oleks midagi selle vastu, et Hargla Indrekust kirjutatakse nii-või naapidi, vastupidi, tegemist on mu meelest - ehkki ma olen teda üsna vähe lugenud seni, teosed seisavad ootejärjekorras küll juba pikemat aega - tõepoolest hea kirjanikuga, kellest mitte ainult ei või, vaid peakski palju kirjutama. Ja muidugi on hea, et Sirbi lehekülgedele jõuab ka midagi, mida võiks ehk lausa kirjandusteaduseks nimetada, ehkki ruumi tõttu mõistagi üsna skemaatiliseks. Aga ehk just seepärast jäigi see Kuusiku Normani lugu kuidagi väga õhku rippuma ja üllatas...
Sama võib öelda Ojamaa Liisi mõtteavalduse kohta, mis ilmselt oli mõeldud kahe (suhteliselt) uudisteose tutvustusena, aga sellisena tundus ka kuidagi võõrkehana - üldse mitte sisu ega ka vormi mõttes, aga lihtsalt kentsakas, kuidagi irduv nii Sirbi tavapärastest kirjutistest kui ka antud numbris... Klassikalisem ja tavapärasem oli seevastu Oidsalu Meelise leheküljepikkune. väga hästi kirjutatud ja vürtsikas Matsini Paavo "Doktor Schwarzi" arvustus, mis aga kahe eelneva loo tõttu omamoodi samuti irduma kippus :-) Sõnaga, äraütlemata tore, et ulmekirjandusest ka suurt ja veel suuremat kultuuri käsitlevas lehes kirjutatakse - võib-olla suhtelise harukordsuse tõttu tundusidki need lood olevat kuidagi irduvad.
Lugemist väärisid mõistagi ka teaduskülgede lood "kliimakingseppadest" ja "rohemajanduse mullist". Päris hea ikka, et Sirbis on olemas teadusrubriik - isegi kui selles aegajalt ilmub lugusid või on lausa kõik lood sellised, mis ei tõmba kohe mitte lugema.
Ja muidugi ei tohi ära unustada nõndanimetatud meediakommentaari, mille viimaste kordade autor Soidro Mart on nähtavasti nii mõnegi jaoks vastikult pika mäluga... Sedakorda siis vastandusega kunagisest ajakirjanduse väljasuremise alguseks ja täieliseks suukorvistamiseks nimetatud allikakaitseseadusest ja äsjasest Eesti tõusmisest maailma pressivabaduse indeksis auväärsele kolmanda koha jagamisele...
Loetud: Akadeemia 2/2012
Vaadatud: Nöbinina (ETV), Kadunud hõim (TV6)
Ilmunud tõlked: George Shabad: protestid Venemaal - miks just praegu? (Postimees, 11.02.2012)
29.10.11
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tegi pisukese lünga sisse kandekeskuse külastamine, kus ootas ees pakike Krisostomusest teele pandud välismaises keeles raamatutega, mis olgu ka siin ära mainitud:
Lisaks ajaloolembuse rahuldamisele jäi täna silma ka kaks mu teise huvialaga, nimelt ulmega seotud uudisasja. Esiteks üle tüki aja ühe (võrgu)ajakirja avanumbri ilmumine, mil nimeks Reaktor ja mis vähemalt plaanides tahab saada korralikuks kuukirjaks. Nojah, Algernon ju juba on olemas, aga kui kunagi see ka oli nii-ütelda lipulaev, siis mu meelest on see juba tükk aega üsna sellises, ütleme tagasihoidlikus olekus. Loodame, et see uus ajakiri ehk suudab paremini toime tulla. Vähemalt avapauk tundus olevat küll päris uhke (ehkki pean tunnistama, et vaid silmasin seda, lükates süvenenuma lugemise mõne päeva võrra edasi, kui selleks ka reaalselt aega tekib...)
Sellele lisaks jäi silma Sule Tiina koostatud päris korralik ülevaade sellest, millised virtuaalsed väljundid on üldse eesti(keelsel) ulmel olemas. Suur osa sellest oli nii mulle kui ka on arvatavasti sellisele keskmisele või tagasihoidlikumale ulmehuvilisele nagunii teada, aga usutavasti leiab sealt mõningatki uudislikku, millele või kuhu silm pole varem sattunud. Igatahes tänuväärne lingikogum.
Loetud: Tuna 3/2011
Vaadatud: Eestlane ja venelane (Kanal2), Ladu 13 (Universal Channel), Farscape (TV6), NCIS kriminalistid (TV3), Jüri Üdi klubi (ETV2), Lesbian Vampire Killers (RTL2), Kälimehed (TV3)
- R. Collins. Early Medieval Europe 300 - 1000
- I. Akhmadov, M. Lanskoy. The Chechen Struggle. Independence Won and Lost
- K. J. V. Jespersen. A History of Denmark
- P. E. Dutton. Charlemagne's Mustache and Other Cultural Clusters of a Dark Age
- H. Nicholson. Medieval Warfare
Lisaks ajaloolembuse rahuldamisele jäi täna silma ka kaks mu teise huvialaga, nimelt ulmega seotud uudisasja. Esiteks üle tüki aja ühe (võrgu)ajakirja avanumbri ilmumine, mil nimeks Reaktor ja mis vähemalt plaanides tahab saada korralikuks kuukirjaks. Nojah, Algernon ju juba on olemas, aga kui kunagi see ka oli nii-ütelda lipulaev, siis mu meelest on see juba tükk aega üsna sellises, ütleme tagasihoidlikus olekus. Loodame, et see uus ajakiri ehk suudab paremini toime tulla. Vähemalt avapauk tundus olevat küll päris uhke (ehkki pean tunnistama, et vaid silmasin seda, lükates süvenenuma lugemise mõne päeva võrra edasi, kui selleks ka reaalselt aega tekib...)
Sellele lisaks jäi silma Sule Tiina koostatud päris korralik ülevaade sellest, millised virtuaalsed väljundid on üldse eesti(keelsel) ulmel olemas. Suur osa sellest oli nii mulle kui ka on arvatavasti sellisele keskmisele või tagasihoidlikumale ulmehuvilisele nagunii teada, aga usutavasti leiab sealt mõningatki uudislikku, millele või kuhu silm pole varem sattunud. Igatahes tänuväärne lingikogum.
Loetud: Tuna 3/2011
Vaadatud: Eestlane ja venelane (Kanal2), Ladu 13 (Universal Channel), Farscape (TV6), NCIS kriminalistid (TV3), Jüri Üdi klubi (ETV2), Lesbian Vampire Killers (RTL2), Kälimehed (TV3)
11.9.11
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev, eriti pärast hommikust taastumist eilsest sünnipäevapeost.
Täna jõudsin ka eilse Sirbi lugemise juurde. Mingil natuke arusaamatul põhjusel oli eraldatud terve lehekülg Eesti inimarengu aruandele - aga mitte lehekülg terviktekstina, vaid sinna oli mahutatud neli pisikest jubinat, mis kõik tekitasid tunde, et see EIA on üks suur ja tähtis asi, ainult et mis täpselt ja milleks sellest räägitakse, jäi nagu segaseks... Aga eks see ilmselt olegi nii, kui kultuuriinimesed püüavad tõsiseid asju mõista või veel enam seletada :-) See-eest oli päris hea napilt ühe lehekülje ulatunud Purju Alari mõneti arvustuslik, aga teemat arvestades pigem tutvustuslik ülevaade Läti (majandus)kriisist ja kõigest, mis selle ümber. Äärmiselt informatiivne igal juhul. Ilmselt päevakohasuse tõttu oli ilmutatud ka Velmeti Aro 11. septembri terrorirünnakutele või pigem küll rohkem selle mälestamisele pühendatud kirjatükk, milles küll uba oli raske üles leida, aga ilusasti kirjutatud oli see siiski ja südamlikult ka.
Eriti suur rõõm tabas mind aga siis, kui ma leidsin Kaera Kristi sulest arvustuse enda tõlgitud keldi mütoloogia raamatule. Eks sellisel puhul ole hirmud muidugi enne lugema hakkamist suured - isegi kui ise tead mõningaid vigasid või "pinde", mis sisse on jäänud, siis teise inimese pilk leiab sealt tihtipeale terve palgivirna... -, eriti kui veel tead, et arvustaja on teemaga hästi kursis, aga seekord oli samune lugupeetav arvustaja olnud väga armuline tõlkija suhtes ja keskendunud raamatule kui sellisele vaga positiivses võtmes.
Silma jäi veel äsja telekanali Foxlife vahendusel ka Eestisse jõudnud sarjale "Troonide mäng" pühendatud selline rohkem tutvustuse moodi kirjatükk Ermeli Aare sulest. Tõsi, rohkem selle poolest, et see tundus kuidagi imelik ja niisugune pooles vinnas. Noh, näituseks väide, et saaga tervikuna "jätab kaugele selja taha Tolkienid, Potterid, Pratchettid, Conanid ja kõik muu" - võib ju nii öelda, aga pigem siis, kui oled ikka täieline fänn... sest neid maailmaehitajaid on isegi lisaks siinmainitutele ikka omajagu rohkem ja Martini eelistamine teistele on pigem ikka rohkem usu kui millegi muu küsimus. Või siis väide, et tegevus käib Westerosi mandril (kusjuures artiklis esineb miskipärast nimekuju Westerose...) - tegelikult on seal mandreid paar tükki veel ja sellel idapoolsel käib ka ikka omajagu tegevust (kuigi jah, keskmes on mõistagi Westeros). Või ka väide, et "Verd, vägivalda, intsesti, julmust, võikaid tapmisi ja piinamisi ning kõige selle kujutamist on vägagi ohtralt. Täpselt nagu keskaegses maailmas" - nojah, ei saa ju vaidlustada toda viimast täpsustit, aga sama hästi võib seda võrrelda enam-vähem suvalise ajaetapiga inimloomade ajaloos... Ja selliseid kööbakaid või pooles vinnas lauseid oli kõigest pooleleheküljelise kirjatüki kohta ikka õige palju... Imelik, imelik, piirdun ma siinkohal hinnangu andmisega...
Loetud: Sirp, 09.09.2011
Vaadatud: Excalibur (Kanal2), Eesti jalgpalli meistriliiga Nõmme Kalju - Flora (TV6), Kälimehed (TV3)
Ilmunud tõlked:
Noam Chomsky: kas sõda oli 11. septembri järel ainuke valik? (Postimees, 10.09.2011)
Täna jõudsin ka eilse Sirbi lugemise juurde. Mingil natuke arusaamatul põhjusel oli eraldatud terve lehekülg Eesti inimarengu aruandele - aga mitte lehekülg terviktekstina, vaid sinna oli mahutatud neli pisikest jubinat, mis kõik tekitasid tunde, et see EIA on üks suur ja tähtis asi, ainult et mis täpselt ja milleks sellest räägitakse, jäi nagu segaseks... Aga eks see ilmselt olegi nii, kui kultuuriinimesed püüavad tõsiseid asju mõista või veel enam seletada :-) See-eest oli päris hea napilt ühe lehekülje ulatunud Purju Alari mõneti arvustuslik, aga teemat arvestades pigem tutvustuslik ülevaade Läti (majandus)kriisist ja kõigest, mis selle ümber. Äärmiselt informatiivne igal juhul. Ilmselt päevakohasuse tõttu oli ilmutatud ka Velmeti Aro 11. septembri terrorirünnakutele või pigem küll rohkem selle mälestamisele pühendatud kirjatükk, milles küll uba oli raske üles leida, aga ilusasti kirjutatud oli see siiski ja südamlikult ka.
Eriti suur rõõm tabas mind aga siis, kui ma leidsin Kaera Kristi sulest arvustuse enda tõlgitud keldi mütoloogia raamatule. Eks sellisel puhul ole hirmud muidugi enne lugema hakkamist suured - isegi kui ise tead mõningaid vigasid või "pinde", mis sisse on jäänud, siis teise inimese pilk leiab sealt tihtipeale terve palgivirna... -, eriti kui veel tead, et arvustaja on teemaga hästi kursis, aga seekord oli samune lugupeetav arvustaja olnud väga armuline tõlkija suhtes ja keskendunud raamatule kui sellisele vaga positiivses võtmes.
Silma jäi veel äsja telekanali Foxlife vahendusel ka Eestisse jõudnud sarjale "Troonide mäng" pühendatud selline rohkem tutvustuse moodi kirjatükk Ermeli Aare sulest. Tõsi, rohkem selle poolest, et see tundus kuidagi imelik ja niisugune pooles vinnas. Noh, näituseks väide, et saaga tervikuna "jätab kaugele selja taha Tolkienid, Potterid, Pratchettid, Conanid ja kõik muu" - võib ju nii öelda, aga pigem siis, kui oled ikka täieline fänn... sest neid maailmaehitajaid on isegi lisaks siinmainitutele ikka omajagu rohkem ja Martini eelistamine teistele on pigem ikka rohkem usu kui millegi muu küsimus. Või siis väide, et tegevus käib Westerosi mandril (kusjuures artiklis esineb miskipärast nimekuju Westerose...) - tegelikult on seal mandreid paar tükki veel ja sellel idapoolsel käib ka ikka omajagu tegevust (kuigi jah, keskmes on mõistagi Westeros). Või ka väide, et "Verd, vägivalda, intsesti, julmust, võikaid tapmisi ja piinamisi ning kõige selle kujutamist on vägagi ohtralt. Täpselt nagu keskaegses maailmas" - nojah, ei saa ju vaidlustada toda viimast täpsustit, aga sama hästi võib seda võrrelda enam-vähem suvalise ajaetapiga inimloomade ajaloos... Ja selliseid kööbakaid või pooles vinnas lauseid oli kõigest pooleleheküljelise kirjatüki kohta ikka õige palju... Imelik, imelik, piirdun ma siinkohal hinnangu andmisega...
Loetud: Sirp, 09.09.2011
Vaadatud: Excalibur (Kanal2), Eesti jalgpalli meistriliiga Nõmme Kalju - Flora (TV6), Kälimehed (TV3)
Ilmunud tõlked:
Noam Chomsky: kas sõda oli 11. septembri järel ainuke valik? (Postimees, 10.09.2011)
9.9.11
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tõin vaheldust väikese jalutuskäiguga kandekeskusse ja tagasi. Õieti oli see mõneti sunnitud käik: oleksin pidanud seal oleva raamatupakikese juba nädala eest ja otse kodus kätte saama, aga jälle sattus kulleriks keegi, kes arvas, et helistada ei tule mitte mobiiltelefonile (mis on mul täitsa olemas), vaid hoopis uksekella (mida mul pole)... Aga noh, eks vahel ole ka hea maailma uudistada. Iseäralik oli näha Magistrali keskust täiesti väljasurnuna, aga nii see on - pooleks aastaks või nii päris kinni mingi juurdeehituse pärast. Huvitav, kuhu sealsed hängijad ja tšillijad nüüd suunduvad? :-)
See-eest võis otse oma maja kõrval imetleda peaaegu promenaadi: naabermaja (mis, muide, on ehe näide selle kohta, et tänapäeval ei ole tõepoolest miski võimatu: pelgalt mõne kuuga sai senisest üheksakordsest hallikast ja mitte just väga atraktiivsest plokkmajast kena punasetelliseline hoone :-) ) otsustas oma parkimisala laiendada, tehes kvartalisisesele teele vastava laiendi, ja sellele oli siis tehtud äärde ka kena jalutamisriba (ma küll ei vaadanud nii täpselt, aga tundus, et see ümbritseb ainult seda vastset parkimisala, niisiis algab ja lõpeb eikuskil...)
Aga olgu siis ka ära nimetatud raamatupakikese sisu:
Õhtul võis nautida telekanali Foxlife vahendusel ka Eestisse jõudnud seriaali "Troonide mäng" esimest kaht osa - vähemalt minu seisukohalt kindlasti viimase aasta tähelepanuväärseim seriaal üldse (ütlemata samas midagi halba Walking dead'i või ka mõne teise kohta, aga see lihtsalt on neist "suurem"). Päris hästi oli teine tehtud, ütleks isegi, et naturalistlikult - vahest verd nii palju polnud kui õudusfilmides ja paljast ihu või seksi nii palju kui pornofilmides, aga kummagagi polnud kasinalt ringi käidud, nii et raamatuski avalduv jõhkrus - mitte tegelaste, vaid üldise keskkonna jõhkrus - oli päris kenasti käega katsuda. Muidugi, raamatuid lugenu seisukohalt on natuke raske öelda, aga miskipärast jäi mulle mulje, et parem oleks seriaali vaadata pärast lugemist või noh, vähemalt mingi aim võiks olla tollest maailmast ja sealsetest oludest, sest muidu - vähemalt nende kahe esimese osa puhul - võis veidi segaseks jääda, kes on kes ja mida ja miks ta teeb. Aga eks see oht ilmselt ole kõigi niisuguste enam-vähem kultusteoste staatusse jõudnud asjade puhul, et ka tegijad on nii asjas sees, et ei oska hästi eeldada nullteadmisega vaataja olukorda. Eriti kui tegemist on sellise mitmeharulise ja mitmetahulise teosega nagu Reorge R. R. Martini saaga... Samas, kui väga hoolikalt jälgida, siis anti dialoogides kui mitte kõik vajalik, siis vähemalt nende osade mõistmiseks vajalik teave vististi edasi küll. Elamus oli igatahes hea, isegi väga hea.
Loetud: Akadeemia 9/2011
Vaadatud: Farscape (TV6), Troonide mäng (FoxLife), Kättemaksukontor (TV3)
See-eest võis otse oma maja kõrval imetleda peaaegu promenaadi: naabermaja (mis, muide, on ehe näide selle kohta, et tänapäeval ei ole tõepoolest miski võimatu: pelgalt mõne kuuga sai senisest üheksakordsest hallikast ja mitte just väga atraktiivsest plokkmajast kena punasetelliseline hoone :-) ) otsustas oma parkimisala laiendada, tehes kvartalisisesele teele vastava laiendi, ja sellele oli siis tehtud äärde ka kena jalutamisriba (ma küll ei vaadanud nii täpselt, aga tundus, et see ümbritseb ainult seda vastset parkimisala, niisiis algab ja lõpeb eikuskil...)
Aga olgu siis ka ära nimetatud raamatupakikese sisu:
- R. Veidemann. 101 Eesti kirjandusteost
- A. Babtšenko. Sõda Tšetšeenias
- I. Hargla. Apteeker Melchior ja timuka tütar
- S. Westerfield. Inetud
- Eestimaa laul 88
Õhtul võis nautida telekanali Foxlife vahendusel ka Eestisse jõudnud seriaali "Troonide mäng" esimest kaht osa - vähemalt minu seisukohalt kindlasti viimase aasta tähelepanuväärseim seriaal üldse (ütlemata samas midagi halba Walking dead'i või ka mõne teise kohta, aga see lihtsalt on neist "suurem"). Päris hästi oli teine tehtud, ütleks isegi, et naturalistlikult - vahest verd nii palju polnud kui õudusfilmides ja paljast ihu või seksi nii palju kui pornofilmides, aga kummagagi polnud kasinalt ringi käidud, nii et raamatuski avalduv jõhkrus - mitte tegelaste, vaid üldise keskkonna jõhkrus - oli päris kenasti käega katsuda. Muidugi, raamatuid lugenu seisukohalt on natuke raske öelda, aga miskipärast jäi mulle mulje, et parem oleks seriaali vaadata pärast lugemist või noh, vähemalt mingi aim võiks olla tollest maailmast ja sealsetest oludest, sest muidu - vähemalt nende kahe esimese osa puhul - võis veidi segaseks jääda, kes on kes ja mida ja miks ta teeb. Aga eks see oht ilmselt ole kõigi niisuguste enam-vähem kultusteoste staatusse jõudnud asjade puhul, et ka tegijad on nii asjas sees, et ei oska hästi eeldada nullteadmisega vaataja olukorda. Eriti kui tegemist on sellise mitmeharulise ja mitmetahulise teosega nagu Reorge R. R. Martini saaga... Samas, kui väga hoolikalt jälgida, siis anti dialoogides kui mitte kõik vajalik, siis vähemalt nende osade mõistmiseks vajalik teave vististi edasi küll. Elamus oli igatahes hea, isegi väga hea.
Loetud: Akadeemia 9/2011
Vaadatud: Farscape (TV6), Troonide mäng (FoxLife), Kättemaksukontor (TV3)
24.8.11
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev.
Täna avaldati ja kõneldi palju järjekordsest koolide edetabelist, riigieksamite tulemuste põhjal siis. Muidu ei vääriks see ehk tähelepanugi, aga ma täheldasin, et mu vana keskkool, toona Tartu 7. keskkool ja nüüd Tartu Karlova gümnaasium, oli suutnud ennast (taas?) etteotsa rebida just ajalootulemuste põhjal. Siis, kui mina seal õppisin (1987. aasta lend), tegutses seal kui mitte päris ainuke, siis üks väga vähestest ajalooklassidest (ajaloo süvaõpe, nagu seda tollal nimetati). Ma ei tea, kas praegu on sellest midagi alles jäänud või on kool ainult muusikakallakuga veel, aga igatahes paistab midagi toonasest vaimust alles olevat, kui vähemalt ajaloo osas vabariigis esirinnas suudetakse olla. Kena.
Ajalooga oli seotud teinegi tänane uudis, nimelt ulmekirjanduse ühe tähtsama auhinna Hugo väljaandmine, mille pälvis üpris tuntud kirjanik Connie Willis. Ja seda mitte ainult mulle niigi südamelähedase teema ajarändude, vaid lisaks veel teoste eest, kus peaosades just nimelt ajaloolased - tema käsitluses siis "väliajaloolased", kes luusivad ajas ringi, et "oma silmaga" näha, kuidas kunagi asjad on tegelikult olnud. Nagu kirjeldusest paistab, on see diptühhon ilmselt eriliselt südamelähedane brittidele, võttes ette nende vähemalt lähiajaloo ühe tähtsama etapi, aga usutavasti kõlbab see lugeda ka neile, kellele Briti saared või Teine maailmasõda natuke kaugemaks jääb. Aga ma siiski natuke veel kaalutlen, kas see ja mõned teised tema teosed endale samuti hankida või mitte... võib-olla oleks otsus lihtsam e-lugeri olemasolu puhul :-)
Loetud: Akadeemia 8/2011
Vaadatud. Kübersilmad (TV6)
Täna avaldati ja kõneldi palju järjekordsest koolide edetabelist, riigieksamite tulemuste põhjal siis. Muidu ei vääriks see ehk tähelepanugi, aga ma täheldasin, et mu vana keskkool, toona Tartu 7. keskkool ja nüüd Tartu Karlova gümnaasium, oli suutnud ennast (taas?) etteotsa rebida just ajalootulemuste põhjal. Siis, kui mina seal õppisin (1987. aasta lend), tegutses seal kui mitte päris ainuke, siis üks väga vähestest ajalooklassidest (ajaloo süvaõpe, nagu seda tollal nimetati). Ma ei tea, kas praegu on sellest midagi alles jäänud või on kool ainult muusikakallakuga veel, aga igatahes paistab midagi toonasest vaimust alles olevat, kui vähemalt ajaloo osas vabariigis esirinnas suudetakse olla. Kena.
Ajalooga oli seotud teinegi tänane uudis, nimelt ulmekirjanduse ühe tähtsama auhinna Hugo väljaandmine, mille pälvis üpris tuntud kirjanik Connie Willis. Ja seda mitte ainult mulle niigi südamelähedase teema ajarändude, vaid lisaks veel teoste eest, kus peaosades just nimelt ajaloolased - tema käsitluses siis "väliajaloolased", kes luusivad ajas ringi, et "oma silmaga" näha, kuidas kunagi asjad on tegelikult olnud. Nagu kirjeldusest paistab, on see diptühhon ilmselt eriliselt südamelähedane brittidele, võttes ette nende vähemalt lähiajaloo ühe tähtsama etapi, aga usutavasti kõlbab see lugeda ka neile, kellele Briti saared või Teine maailmasõda natuke kaugemaks jääb. Aga ma siiski natuke veel kaalutlen, kas see ja mõned teised tema teosed endale samuti hankida või mitte... võib-olla oleks otsus lihtsam e-lugeri olemasolu puhul :-)
Loetud: Akadeemia 8/2011
Vaadatud. Kübersilmad (TV6)
14.5.11
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, mida veidi ilmestasin ja kärpisin jalutuskäiguga kõrval asuvasse kauplusse toiduvarude täiendamise eesmärgil. Ilmad on hakanud päris koledaks kerima, aga õnneks oli vähemalt sel hetkel enam-vähem normaalne, päikest ei paistnud ja temperatuurilangus oli juba hakanud mõjuma, ehkki paraku vihma, äikest ja muid lõbusaid ja hingekosutavaid asju siiakanti veel sattunud pole...
Tänane Sirp oli üsna tühjavõitu mu pilgule. Paar pikemat kirjandusele pühendatud lugu (Vargas Llosa tutvustuseks ja Vene Ilmari igikenitlevast sulest Dante kohta) olid kindlasti head lugeda eriti neile, kes kirjandusest nagunii kaugemal seisavad, aga märksa huvitavam vähemalt mulle oli mõistagi nende lehekülgede alla riputatud riba, mille teemaks hiljutine ulmejuttude võistlus: intervjuu žüriiliikme Habichti Juhaniga ja veel parem, intervjuu võistluse võitjaga. Veel üks potentsiaalne hea lugu, õigemini "lugeja kiri" möödunudnädalase kuuma teema elik selleaastase ja üldse lõpukirjandi korraldamise ja olemuse tümitamise teemal, oli paraku paberlehest välja jäänud, jättes endast maha ainult märke "loe mind veebis"...
Aga oli hea, et needki lood Sirbis leidusid, sest lehe juhatas sisse peatoimetaja kirjatükk, mis mind tõsiselt vapustas. Ma saan muidugi aru, et juhtkirjalaadsed tooted peavadki olema poleemilised ja kaasa mõtlema ärgitavad, alati ehk tingimata mitte isegi "õigele teele" juhatavad, vaid irri- ja tirriteerivad, aga ausalt öeldes poleks küll osanud Sirbist ja veel selliselt inimeselt oodata nii räige industriaal- ehk betoon-asfalt-utoopia esitamist. Nojah, ma peaks enda seisukohalt vahest ütlema düstoopia pigem, aga teisalt tuleb tunnistada, et valdav enamik kaugemale tulevikku vaatavaid pilguheite, olgu nad siis realistlikud või ulmelised, kipub ikka silme ette manama planeeti, kus valglinnastumise probleemid on ammu unustatud sel lihtsal põhjusel, et kui mitte just kogu planeet, siis vähemalt valdav osa sellest on üks suur kõrgustesse ja madalustesse pürgiv linn, sisuliselt ilma igasuguse roheluseta... Mis on ka üsna mõistetav, sest selge on see, et iidsed puud, mida praegu usinalt energia hankimiseks tarbitakse (ja (lisa)energiat vajab ju igaüks, kes vähegi tahab olla midagi enamat kui pelgalt ise), saavad päris varsti otsa - ning mis võiks siis olla veel loomulikum, kui minna elavate puude kallale. Meil siin Eestis on muidugi selles mõttes vedanud, et esmalt tekkis lisaenergia vajadus rohkem Lääne-Euroopas ja ajal, mil iidseid puid veel ei osatud hästi kasutusele võtta - sestap seal on rohelusest, eriti puulisest rohelusest, järel vaid riismed, erinevalt siinsest kandist, kuhu see progress jõudis alles hiljem, kui oli juba alternatiive, mida katlasse ajada. Aga karta on, et sama kena lageda maa saatus ootab siiski ees ka siinset kanti (mulle sööbis viimase Välisilma järel näidatud filmi, mille teemaks olidki energiaohud, sissejuhatusest mällu energeetikale pühendunud Välispoliitika instituudi teaduri Mäe Andrese lause, et Eesti on ju paljudest riikidest õnnelikumas seisus, sest me võime tugineda oma puiduvarudele) - on ju hõlpsasti kättesaadavat puitu palju kergem katlasse ajada kui alternatiive (isegi kui põlevkivi annab ehk Eesti metsadele veidi lisaaega), mis kipuvad olema ikka hirmkallid. (Nojah, on ju olemas ka kena mahekütuse variant, mida vististi mõnel pool juba kasutatakse või kavatsetakse kasutada, nimelt krematooriumidest põletamisel saadav energia, aga ka see on päris kallis - isegi tänase geenitehnoloogia ja muu sellise arengu puhul on kardetavasti kulud ühe inimkeha "tootmisele" kas või katseklaasis ja mõistliku biomassi saavutamiseni ülalpidamiseks oluliselt, kohe väga oluliselt suuremad kui tema "kütteväärtus"...). Ja karta on ka seda, et need alternatiivid jäävadki kalliks (inflatsioon on muidugi elutegevusega paratamatult kaasas käiv nähtus nii või teisiti) vähemalt seni, kuni pole õpitud energiat ammutama mujalt kui sellesamuse planeedi pealt, mille energiaressursid on lõppeks nagunii piiratud. Ma muidugi väga loodan, et olen oma ihulisest eksistentsist ammu enne seda väljunud, kui Eestimaa lagedaks muutub, aga pole väga kindel, kas ma jõuan seda enne teha, kui mainitud kirjatüki ajendiks olnud Tartu rohealade hävitamine ning asendamine betooni ja asfaldiga teoks saab...
Loetud: Sirp, 13.05.2011; Akadeemia 5/2011
Vaadatud: Kälimehed (TV3), Sõnasõda (Kanal2), Kelgukoerad (Kanal2)
Ilmunud tõlked: T. H. Ilves. Ron. In memoriam: Ronald Asmus 1957-2011 (Diplomaatia 5/2011)
Tänane Sirp oli üsna tühjavõitu mu pilgule. Paar pikemat kirjandusele pühendatud lugu (Vargas Llosa tutvustuseks ja Vene Ilmari igikenitlevast sulest Dante kohta) olid kindlasti head lugeda eriti neile, kes kirjandusest nagunii kaugemal seisavad, aga märksa huvitavam vähemalt mulle oli mõistagi nende lehekülgede alla riputatud riba, mille teemaks hiljutine ulmejuttude võistlus: intervjuu žüriiliikme Habichti Juhaniga ja veel parem, intervjuu võistluse võitjaga. Veel üks potentsiaalne hea lugu, õigemini "lugeja kiri" möödunudnädalase kuuma teema elik selleaastase ja üldse lõpukirjandi korraldamise ja olemuse tümitamise teemal, oli paraku paberlehest välja jäänud, jättes endast maha ainult märke "loe mind veebis"...
Aga oli hea, et needki lood Sirbis leidusid, sest lehe juhatas sisse peatoimetaja kirjatükk, mis mind tõsiselt vapustas. Ma saan muidugi aru, et juhtkirjalaadsed tooted peavadki olema poleemilised ja kaasa mõtlema ärgitavad, alati ehk tingimata mitte isegi "õigele teele" juhatavad, vaid irri- ja tirriteerivad, aga ausalt öeldes poleks küll osanud Sirbist ja veel selliselt inimeselt oodata nii räige industriaal- ehk betoon-asfalt-utoopia esitamist. Nojah, ma peaks enda seisukohalt vahest ütlema düstoopia pigem, aga teisalt tuleb tunnistada, et valdav enamik kaugemale tulevikku vaatavaid pilguheite, olgu nad siis realistlikud või ulmelised, kipub ikka silme ette manama planeeti, kus valglinnastumise probleemid on ammu unustatud sel lihtsal põhjusel, et kui mitte just kogu planeet, siis vähemalt valdav osa sellest on üks suur kõrgustesse ja madalustesse pürgiv linn, sisuliselt ilma igasuguse roheluseta... Mis on ka üsna mõistetav, sest selge on see, et iidsed puud, mida praegu usinalt energia hankimiseks tarbitakse (ja (lisa)energiat vajab ju igaüks, kes vähegi tahab olla midagi enamat kui pelgalt ise), saavad päris varsti otsa - ning mis võiks siis olla veel loomulikum, kui minna elavate puude kallale. Meil siin Eestis on muidugi selles mõttes vedanud, et esmalt tekkis lisaenergia vajadus rohkem Lääne-Euroopas ja ajal, mil iidseid puid veel ei osatud hästi kasutusele võtta - sestap seal on rohelusest, eriti puulisest rohelusest, järel vaid riismed, erinevalt siinsest kandist, kuhu see progress jõudis alles hiljem, kui oli juba alternatiive, mida katlasse ajada. Aga karta on, et sama kena lageda maa saatus ootab siiski ees ka siinset kanti (mulle sööbis viimase Välisilma järel näidatud filmi, mille teemaks olidki energiaohud, sissejuhatusest mällu energeetikale pühendunud Välispoliitika instituudi teaduri Mäe Andrese lause, et Eesti on ju paljudest riikidest õnnelikumas seisus, sest me võime tugineda oma puiduvarudele) - on ju hõlpsasti kättesaadavat puitu palju kergem katlasse ajada kui alternatiive (isegi kui põlevkivi annab ehk Eesti metsadele veidi lisaaega), mis kipuvad olema ikka hirmkallid. (Nojah, on ju olemas ka kena mahekütuse variant, mida vististi mõnel pool juba kasutatakse või kavatsetakse kasutada, nimelt krematooriumidest põletamisel saadav energia, aga ka see on päris kallis - isegi tänase geenitehnoloogia ja muu sellise arengu puhul on kardetavasti kulud ühe inimkeha "tootmisele" kas või katseklaasis ja mõistliku biomassi saavutamiseni ülalpidamiseks oluliselt, kohe väga oluliselt suuremad kui tema "kütteväärtus"...). Ja karta on ka seda, et need alternatiivid jäävadki kalliks (inflatsioon on muidugi elutegevusega paratamatult kaasas käiv nähtus nii või teisiti) vähemalt seni, kuni pole õpitud energiat ammutama mujalt kui sellesamuse planeedi pealt, mille energiaressursid on lõppeks nagunii piiratud. Ma muidugi väga loodan, et olen oma ihulisest eksistentsist ammu enne seda väljunud, kui Eestimaa lagedaks muutub, aga pole väga kindel, kas ma jõuan seda enne teha, kui mainitud kirjatüki ajendiks olnud Tartu rohealade hävitamine ning asendamine betooni ja asfaldiga teoks saab...
Loetud: Sirp, 13.05.2011; Akadeemia 5/2011
Vaadatud: Kälimehed (TV3), Sõnasõda (Kanal2), Kelgukoerad (Kanal2)
Ilmunud tõlked: T. H. Ilves. Ron. In memoriam: Ronald Asmus 1957-2011 (Diplomaatia 5/2011)
11.3.11
Neljabased mõtted
Pooleldi tavaline tööpäev, kuigi see nii kavandatud ei olnud. Tegelikult ma mõtlesin, et jalutan Toompeale lihtsalt selleks, et visata oma pookstavid alla paberitele, mille alusel seejärel kullakoormad pangaarvele kanditakse. Aga siis esitati saatuslik küsimus "Mida sa õhtul teed?" ja nii ma jäingi RKK-sse pikemaks, et nende korraldatud filmiõhtul ära vaadata paarikümne aasta tagune film "Red Web", mida väidetavalt pärast esilinastust BBC-s polegi rohkem näidatud. Mul on küll tunne, et see on siiski olnud mõnevõrra levinud, võib-olla interneti vahendusel, sest mõned intervjuud seal filmis olid kuidagi tuttavad. Samas tervikuna vististi siiski näinud ei olnud ja kuigi samal teemal on filme hiljemgi tehtud, oli see kahtlemata huvitav.
Tõsi, et ma paberitele allakirjutamiseks jõudsin kohale juba õige mitu tundi enne seda, kui film käivitati, siis käisin vahepeal ka linnas ringi. Ilm oli küll maru kuumaks läinud, aga õnneks oli vähemalt korralik jahutav tuuleke linnatänavatel kondamas, nii et kõige hullem ei olnudki. No ja mida ma muidugi tegin, oli läbiastumine raamatupoest. Natuke mõelnud, leidsin, et võiks hankida raamatuid, mida ma muidu nii naljalt võib-olla ei hangikski, vähemalt mitte esmajärjekorras. Laias laastus võib neid ühe erandiga ilmselt esoteerika alla liigitada, aga olgu nad siis siin ka ära mainitud:
Filmiõhtu tõttu jäi mul sedakorda vahele Mageia tõlkemeeskondade esindajate IRC-kohtumine, mis oli paraku üpris sisuline. Aga õnneks ei ole sellest suurt midagi, kenasti protokolliv robot võimaldab järge hoida ja vajalikud toimingud hiljem ära teha. Põhimõtteliselt peaks siis nädala või kahe jooksul Mageia tõlkekeskkond korda saama, nii et võib hakata mõtlema ka reaalse tõlkimise peale (ja kohandamise peale, mis tuleneb asjade ümberkantimisest Mandrivast). Aga eks näeb, kuidas sellega kulgeb, sest nii mulle kui ka teistele on Transifex veel selline natuke võõras asi, mistõttu ilmselt ongi sellega nii kaua aega läinud... Igatahes kohtumise kokkuvõte on siin ja täielik logi siin.
Sattusin täna juhuslikult peale ühele väga kenale joonisele, millel on kokku võetud ulmekirjanduse ajalugu - nii kenasti joonistatud, et uurimist jagub tükiks ajaks.
Veel üks tänane hea lugemine oli taas Postimehe veergudele pääsenud keeletoimetaja, kes sedakorda võttis ette need iseäralikud pealkirjad - mille lühikokkuvõtte leiab loo pealkirjast "Lennuk tappis reisijad".
Loetud: Horisont 2/2011
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Kes siis teab (ETV2), Viimane vale (ETV2), Luukerevõti (Kanal2)
Ilmunud tõlked: Abdul Turay: miks maailm valimistest vaikib (Postimees, 10.03.2011)
Tõsi, et ma paberitele allakirjutamiseks jõudsin kohale juba õige mitu tundi enne seda, kui film käivitati, siis käisin vahepeal ka linnas ringi. Ilm oli küll maru kuumaks läinud, aga õnneks oli vähemalt korralik jahutav tuuleke linnatänavatel kondamas, nii et kõige hullem ei olnudki. No ja mida ma muidugi tegin, oli läbiastumine raamatupoest. Natuke mõelnud, leidsin, et võiks hankida raamatuid, mida ma muidu nii naljalt võib-olla ei hangikski, vähemalt mitte esmajärjekorras. Laias laastus võib neid ühe erandiga ilmselt esoteerika alla liigitada, aga olgu nad siis siin ka ära mainitud:
- Necronomicon
- V. Joala. Egiptuse vaaraode lühikroonika
- M. Weber. Poliitika kui elukutse ja kutsumus. Teadus kui elukutse ja kutsumus
- A. Djukov. Deporteerimised Eestis. Kuidas see toimus tegelikult
Filmiõhtu tõttu jäi mul sedakorda vahele Mageia tõlkemeeskondade esindajate IRC-kohtumine, mis oli paraku üpris sisuline. Aga õnneks ei ole sellest suurt midagi, kenasti protokolliv robot võimaldab järge hoida ja vajalikud toimingud hiljem ära teha. Põhimõtteliselt peaks siis nädala või kahe jooksul Mageia tõlkekeskkond korda saama, nii et võib hakata mõtlema ka reaalse tõlkimise peale (ja kohandamise peale, mis tuleneb asjade ümberkantimisest Mandrivast). Aga eks näeb, kuidas sellega kulgeb, sest nii mulle kui ka teistele on Transifex veel selline natuke võõras asi, mistõttu ilmselt ongi sellega nii kaua aega läinud... Igatahes kohtumise kokkuvõte on siin ja täielik logi siin.
Sattusin täna juhuslikult peale ühele väga kenale joonisele, millel on kokku võetud ulmekirjanduse ajalugu - nii kenasti joonistatud, et uurimist jagub tükiks ajaks.
Veel üks tänane hea lugemine oli taas Postimehe veergudele pääsenud keeletoimetaja, kes sedakorda võttis ette need iseäralikud pealkirjad - mille lühikokkuvõtte leiab loo pealkirjast "Lennuk tappis reisijad".
Loetud: Horisont 2/2011
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Kes siis teab (ETV2), Viimane vale (ETV2), Luukerevõti (Kanal2)
Ilmunud tõlked: Abdul Turay: miks maailm valimistest vaikib (Postimees, 10.03.2011)
19.2.11
Reedesed mõtted
Tänane päev algas meeldivas seltskonnas eilse Varraku aastapäevapeo jätkuna ning kulges sellisena mõnda aega, kuni karm reaalsus taas sisse murdis, sedakorda telefonikõnena ühelt Postimehe toimetajalt, soovi kujul asuda tegutsema minu põhialal elik tõlkijana. Millisele soovile ma ka vastu tulin ja et tõlgitav lugu kõneles absurdist, siis läks see mu konditsiooniga ka kenasti kokku (loodetavasti ei tulnud tõlge päris absurdne vähemalt...). Edasisest päevast pole miskit mõtestatut kõnelda.
Tänane Sirp oli taas üsna tühi. Või õigemini, esimesed viis lehekülge olid täis poliitilist filosoofiat ja muud sellist, mis oli üpris loetav, aga nähtavasti mu tänane konditsioon ei lasknud mul seda täiel rinnal nautida...
See-eest võib taas oma saba kergitamise kuulsusrikka tegevuse käigus ära märkida, et viimases ajalehes Raamat on lugupeetav professor Selarti Anti võtnud arvustada "Jumala sõda". Eks tal oli see teos ilmselt juba ammugi loetud ja endamisi selgeks mõeldud, sestap on ka tema arvamused väga asjakohased (ja ka osutused tõlkija apsudele - nojah, üks märkus jäi mulle veidi arusaamatuks, aga see selleks).
Täna sattusin ühe Baasi arvustuse põhjal vähemalt pealtnäha väga vinge ulmesarja peale, mille eriliseks ja mulle väga südamelähedaseks kiiksuks on lisaks alternatiivajaloole kui sellisele see, et selles liiguvad ja vahetavad üsna vabalt kohti "reaalse elu" inimesed ja kirjanduskangelased. Sel Briti autori Jasper Fforde Thursday Nexti tegelaskuju läbi seotud sarjal on lausa oma veebilehekülgki (vahest kokkuvõtlikumalt saab küll lugeda Wikipediast). Igatahes äratas see piisavalt huvi, et panna mind klõpsama suurel punasel tellimisnupul...
Loetud: Akadeemia 2/2011
Vaadatud: NCIS: Kriminalistid (TV3), Spioonid (ETV), Unustuse liivad (TV3)
Tänane Sirp oli taas üsna tühi. Või õigemini, esimesed viis lehekülge olid täis poliitilist filosoofiat ja muud sellist, mis oli üpris loetav, aga nähtavasti mu tänane konditsioon ei lasknud mul seda täiel rinnal nautida...
See-eest võib taas oma saba kergitamise kuulsusrikka tegevuse käigus ära märkida, et viimases ajalehes Raamat on lugupeetav professor Selarti Anti võtnud arvustada "Jumala sõda". Eks tal oli see teos ilmselt juba ammugi loetud ja endamisi selgeks mõeldud, sestap on ka tema arvamused väga asjakohased (ja ka osutused tõlkija apsudele - nojah, üks märkus jäi mulle veidi arusaamatuks, aga see selleks).
Täna sattusin ühe Baasi arvustuse põhjal vähemalt pealtnäha väga vinge ulmesarja peale, mille eriliseks ja mulle väga südamelähedaseks kiiksuks on lisaks alternatiivajaloole kui sellisele see, et selles liiguvad ja vahetavad üsna vabalt kohti "reaalse elu" inimesed ja kirjanduskangelased. Sel Briti autori Jasper Fforde Thursday Nexti tegelaskuju läbi seotud sarjal on lausa oma veebilehekülgki (vahest kokkuvõtlikumalt saab küll lugeda Wikipediast). Igatahes äratas see piisavalt huvi, et panna mind klõpsama suurel punasel tellimisnupul...
Loetud: Akadeemia 2/2011
Vaadatud: NCIS: Kriminalistid (TV3), Spioonid (ETV), Unustuse liivad (TV3)
20.1.11
Kolmabased mõtted
Üldiselt tavaline tööpäev, kuigi põhitöö jaoks jagus aega suhteliselt vähe. Ühelt poolt põhjustasid seda ühe artikli tõlkimine Postimehe ja taas ühe artikli tõlkimine välisministeeriumi heaks, teiselt poolt aga üritus, mis pani mind tundma päris vana ja auväärse inimesena. Seda serveeriti lausa intervjuuna, kuigi kaamera ja mikrofoni ees oli õieti kaks inimest, nii et nagu sellisel puhul ikka, välja kukkus nagu alati rohkem vestlus. Teemaks oli üldisemalt vaba tarkvara ja konkreetsemalt, nagu mulle ka kohane, selle tõlkimine. Ma ei oska öelda, kui hästi või halvasti ma sellega toime tulin, mida intervjueerija ootas, aga eks ilmselt võib seda mõne aja pärast kogu maailm kaeda linux.ee leheküljel.
Sattusin täna BAASis lugema üht raamatuarvustust, mis tekitas tõsist huvi sellist teost oma silmaga kaeda. Parbuse Ivo nimi on mulle seni kõrvu jõudnud ainult negatiivse külje pealt, mingi pistiseskandaaliga seoses, aga tuleb välja, et ta on ka usin kirjamees ning maha saanud päris mahuka ja lausa mõningate ulmeelementidega teosega. Arvustuses antud kirjelduse põhjal tundub olevat päris tõsine absurdihuumor, nii et ilmselt tasuks lausa lugeda.
Loetud: B. Lee Whorf. Keel, mõtlemine ning tegelikkus
Vaadatud: Teadmata kadunud (Kanal2), Wolfhound (RTL2)
Sattusin täna BAASis lugema üht raamatuarvustust, mis tekitas tõsist huvi sellist teost oma silmaga kaeda. Parbuse Ivo nimi on mulle seni kõrvu jõudnud ainult negatiivse külje pealt, mingi pistiseskandaaliga seoses, aga tuleb välja, et ta on ka usin kirjamees ning maha saanud päris mahuka ja lausa mõningate ulmeelementidega teosega. Arvustuses antud kirjelduse põhjal tundub olevat päris tõsine absurdihuumor, nii et ilmselt tasuks lausa lugeda.
Loetud: B. Lee Whorf. Keel, mõtlemine ning tegelikkus
Vaadatud: Teadmata kadunud (Kanal2), Wolfhound (RTL2)
18.1.11
Esmabased mõtted
Ebatavaline esmaspäev, aga muidu tavaline tööpäev, mida iseloomustas hektiline tegelemine paljude pisiasjadega: natuke põhitööd, natuke ajakirjandusele ja välisministeeriumile tõlgitud lugude viimast ülelugemist enne ärasaatmist ning veel ühe artikli tõlkimine välisministeeriumi hüvanguks. Loodetavasti õnnestub vajaka jäänud tarkvara tõlkimine homme või nii ära teha...
Postimehes ilmus täna taas keeletoimetaja veerg, mida on alati olnud hea ja meeldiv lugeda, nagu ka seekord. Ja täiesti õigele asjale oli tähelepanu juhitud: ma tean küll inimesi, kelle meelest on kõik, ka abstraktsed ilmingud, hingestatud ja muudkui keeravad neile, aga normaalsem on siiski mõelda nii, et abstraktsed nähtused, nagu näituseks majandus, ei ole siiski subjektid, mis teevad, vaid objektid, millega tehakse (või noh, nagu majandusele ja veel nii mõnelegi abstraktsele nähtusele viimasel ajal, muudkui keeratakse...).
Keele alalt veel tuli täna pähe taas kiuslik mõte eesti keele marukolesuurest raskusest, kui õndsa näoga WC-s punnitades mu mõte (WC on üldse üks äraütlemata hea sügavat mõtiskelu elu ja asjade üle soodustav koht) miskipärast läks sellele, kuidas tuleks kasutada kohanimesid ja kas on mingid reeglid, mis sätestaksid nende puhul sise- ja väliskohakäänete kasutamise. Väikese mõttetegevuse ja mõningase tarkade raamatute uurimise järel jõudsin järeldusele, et ega ei ole küll: käisin Tartus, aga käisin Laiusel jne jne jne. Kusjuures põhimõtteliselt võib ju ka öelda "käisin Laiuses", aga see jääks ilmselt enamikul inimestel kõrva kriipima. Samas vähemalt tänapäeva keeles kindlasti ei saa enam öelda "käisin Tartul". Ilmselt sellepärast on ka ÕSi lõppu lisatud üpris esinduslik kohanimede valik ja eriti neil, kellele eesti keel pole emakeel ja selle läbi see segapuder rohkem instinktiivselt tunnetatav ja kasutatav, polegi nähtavasti midagi muud teha kui need lihtsalt pähe tuupida...
Nägin, et suhteliselt varakult on juba hakatud tegelema selleaastase ulmeauhinna Stalker nimetamiseks vajaliku teostenimekirja koostamisega. Huvitav, kas Leol õnnestub teha ajalugu ja võita auhind kolmandat aastat järjest?
Loetud: Horisont 1/2011
Vaadatud: 100 sekundit (TV3), Välisilm (ETV), Kaugel Maast (TV6), Fringe (Pro7)
Postimehes ilmus täna taas keeletoimetaja veerg, mida on alati olnud hea ja meeldiv lugeda, nagu ka seekord. Ja täiesti õigele asjale oli tähelepanu juhitud: ma tean küll inimesi, kelle meelest on kõik, ka abstraktsed ilmingud, hingestatud ja muudkui keeravad neile, aga normaalsem on siiski mõelda nii, et abstraktsed nähtused, nagu näituseks majandus, ei ole siiski subjektid, mis teevad, vaid objektid, millega tehakse (või noh, nagu majandusele ja veel nii mõnelegi abstraktsele nähtusele viimasel ajal, muudkui keeratakse...).
Keele alalt veel tuli täna pähe taas kiuslik mõte eesti keele marukolesuurest raskusest, kui õndsa näoga WC-s punnitades mu mõte (WC on üldse üks äraütlemata hea sügavat mõtiskelu elu ja asjade üle soodustav koht) miskipärast läks sellele, kuidas tuleks kasutada kohanimesid ja kas on mingid reeglid, mis sätestaksid nende puhul sise- ja väliskohakäänete kasutamise. Väikese mõttetegevuse ja mõningase tarkade raamatute uurimise järel jõudsin järeldusele, et ega ei ole küll: käisin Tartus, aga käisin Laiusel jne jne jne. Kusjuures põhimõtteliselt võib ju ka öelda "käisin Laiuses", aga see jääks ilmselt enamikul inimestel kõrva kriipima. Samas vähemalt tänapäeva keeles kindlasti ei saa enam öelda "käisin Tartul". Ilmselt sellepärast on ka ÕSi lõppu lisatud üpris esinduslik kohanimede valik ja eriti neil, kellele eesti keel pole emakeel ja selle läbi see segapuder rohkem instinktiivselt tunnetatav ja kasutatav, polegi nähtavasti midagi muud teha kui need lihtsalt pähe tuupida...
Nägin, et suhteliselt varakult on juba hakatud tegelema selleaastase ulmeauhinna Stalker nimetamiseks vajaliku teostenimekirja koostamisega. Huvitav, kas Leol õnnestub teha ajalugu ja võita auhind kolmandat aastat järjest?
Loetud: Horisont 1/2011
Vaadatud: 100 sekundit (TV3), Välisilm (ETV), Kaugel Maast (TV6), Fringe (Pro7)
24.11.10
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev, kuigi endiselt mõnevõrra uimane - see eilne magamismaraton ja üldise mittemidagitegemise päev (kuidas seda öeldagi... isegi munade sügamine oli üle jõu käiv tegevus...). Tasapisi läks enesetunne siiski paremaks, millele ilmselt aitas kaasa ka tuisupoisikeste ilmumine akna taha, mis vastu hilisõhtut kiskus korraks väljagi - ja ilm oli tõesti nauditav.
Täna tehti siis ka avalikult teatavaks selle ühe mu tööandja juhtkonna vahetus, millest ma mõne aja eest kirjutasin. Diplomaatial on uus toimetaja, nimeks Iivi Anna Masso. Ma olen temaga vist kunagi ühel ja samal üritusel viibinud, aga mingit isiklikku kokkupuudet ei ole, nii et ilmselt seisab (vastastikune) tundma õppimine siis millalgi veel ees...
Jäi silma ka üks väike killuke eesti ulme vallast: nimelt on nähtavasti esimest korda ilmunud eesti ulmejutt tõlgituna välismaises ulmeajakirjas. Mul ei ole küll vähimatki aimu, mida see jutt endast võib kujutada, aga mainitud lingil leiduva lühitutvustuse põhjal see midagi erilist ei paista olevat. Samas, sellise esimese pääsukesena on ju hea seegi - ja loodetavasti ei jää see viimaseks...
Loetud: E. Sapir, Keel
Vaadatud: Maast kaugel (TV6), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Ajax-Real Madrid (TV6), Eureka (TV6)
Täna tehti siis ka avalikult teatavaks selle ühe mu tööandja juhtkonna vahetus, millest ma mõne aja eest kirjutasin. Diplomaatial on uus toimetaja, nimeks Iivi Anna Masso. Ma olen temaga vist kunagi ühel ja samal üritusel viibinud, aga mingit isiklikku kokkupuudet ei ole, nii et ilmselt seisab (vastastikune) tundma õppimine siis millalgi veel ees...
Jäi silma ka üks väike killuke eesti ulme vallast: nimelt on nähtavasti esimest korda ilmunud eesti ulmejutt tõlgituna välismaises ulmeajakirjas. Mul ei ole küll vähimatki aimu, mida see jutt endast võib kujutada, aga mainitud lingil leiduva lühitutvustuse põhjal see midagi erilist ei paista olevat. Samas, sellise esimese pääsukesena on ju hea seegi - ja loodetavasti ei jää see viimaseks...
Loetud: E. Sapir, Keel
Vaadatud: Maast kaugel (TV6), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Ajax-Real Madrid (TV6), Eureka (TV6)
6.11.10
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, mida pisut lühendasin jalutuskäiguga kodulähedasse poodi toiduvarude täiendamise eesmärgil.
Tänane Sirp oli suhteliselt tühi taas - nagu ikka, kui toimetajal või kellelgi tuleb mingi hullushoog peale ja usinalt valimismaterjale sisse suratakse. Siiski, mõned natuke huvitavamad materjalid olid õnneks ka, mida võis lausa lugeda. Näiteks Hiio Toomase ülevaade Saksamaal tõsiselt käinud ja seniajani käiva nõndanimetatud Sarrazini-debati kohta. Üksvahe oli Saksa uudiste jälgimine lausa raske, ilma et oleks tubli annuse sarratsiinlust sisse saanud ahmida, nüüdseks on see natuke vaibunud või õieti rohkem laiali valgunud, nii et teemad on endiselt teravalt üleval, aga mitte niivõrd enam Sarrazini isik ise. Üsna huvitav oli ka Kausi Jani arutlus (ilu)kirjanduse kui sellise tuleviku üle, mida tasub kindlasti lugeda, aga millest ma eelkõige noppisin välja imeilusa tsitaadi:
Kõige köitvam lugemine Sirbis oli sedakorda (taas) see pisike repliik, kirja pandud Madise Ülle kätega ja eesti keelt käsitlev (õigemini, see polnud ehk tema esmane lähtepunkt ja väljendatud mõte, küll aga see, mida mina sealt välja lugesin). Sama mõtet, mida ma viimati kuulsin Jyrka kirjapandu läbi (mõistuse hulk maailmas on konstantne, aga see jaguneb aina vähemate inimeste vahel), sõnastati siin natuke teisiti: "maailm on järjest keerulisem, inimeste keeleline väljendusoskus aga algelisem". Sellega ei saa kohe kuidagi nõustumata jätta - paraku... Ja see ei ole õieti isegi mitte eesti keele probleem, vaid sama võib täheldada, nii palju kui ma olen suutnud olvata, ka teistes keeleruumides: ühelt poolt leidub küllaga tekste ja sõnavõtte, mis kubisevad erialastest sõnadest ja on seeläbi muudele kui asjassepühendatutele peaaegu mõistetamatud, teiselt poolt võib ka seesama oma erialal ilmselgelt tunnustatud ja tark inimene millestki muust kõneldes piirduda vaid Ellotška sõnavaraga, mis siis rääkida veel nendest, kes sellist erialažargooni ei valdagi, Suulises suhtlemises ei ole reduktsioon muidugi midagi iseäralikku, sest kui on vähegi soov laiemale seltskonnale ennast arusaadavaks teha, siis on see päris mõistetav (ehkki Kin-dza-dza tasemeni on nähtavasti veel aega :-) ), aga see levib üha enam ka kirjasõnas ja tundub, et täiesti pidurdamatult. Võib-olla on see miskitpidi seotud nõndanimetatud inforevolutsiooni ja globaliseerumisega: ka kirjutaja ajus tiirleb taustal teadmine, et tema potentsiaalne lugejaskond on sõna otseses mõttes kogu maailm - erinevalt varasemast, kus kirjutatu oli valdavalt suunatud üsna kindlalt konkreetsele sihtgrupile (maksimaalselt sama keeleruumi või pigem isegi kultuuriruumi liikmetele, mis üldiselt oli geograafiliselt suhteliselt piiratud). Repliigi autori üks näide oli muidugi eriti drastiline, nimelt "salajane avalik teave", mille puhul võib ju mõista, mida on tahetud väljendada, aga see sõnavalik on ikka nii nihkes, kui vähegi veel olla saab...
Täna tuli üle pika, väga pika aja ka mõningaid teateid Mandriva käekäigu kohta. Nimelt on Mandriva pidanud heaks ametisse nimetada Cookeri ehk siis Mandriva arendusversiooni (millest teatud hetkedel tehakse hetkvõte, mis paisatakse maailma ette nii-ütelda (stabiilse) väljalaskena) juht. Selleks sai juba õige mitu aastat Mandriva heaks töötanud Eugeni Dodonov, kelle vahest suurim nähtav panus on olnud Mandriva turbetööriista Msec edendamine, aga kes on ohtralt vaeva kulutanud ka muude Mandriva tööriistade ja üldse selliste "süvaasjade" kallal. Esimese asjana võttis ta käsile selguse saamise praeguseks päris lootusetult sassi läinud tarkvara pakendajate seas - see hiljutine vallandamislaine jättis maha tohutul hulgal tarkvarapakette, mille hooldajaks/pakendajaks on endiselt märgitud nüüdseks juba lahkunud inimene või kui see inimene oli hoolas, siis mitte keegi. See olukord muidugi tekitab ainult segadust juurde ja kuigi praegu on üldiselt tarkvara uuendamine käinud arendusversioonis üsna korralikult, siis teinud on seda paar-kolm entusiasti, mis ei ole üldse kuidagi jätkusuutlik lahendus. Tahaks kangesti loota, et Mandriva järgmised sammud ei lase ennast kaua oodata, sest Cookeri bossist on vähe kasu, kui ei suudeta koondada arendajaid, kes lisaks pakendamisele ka midagi sisulisemat teeksid: vigade ja soovide nimekiri on juba puhtalt Mandriva enda tööriistade osas piisavalt pikk, rääkimata asjadest, mida võiks ja tasuks kasutajate meelest ette võtta tarkvaraga, mis ei ole küll Mandriva enda loodud, aga mida nad ometi pakuvad (suure osa sellistest soovidest saab muidugi vastava tarkvara loojatele edasi suunata, aga on ka asju, mis on Mandriva pädevuses, näituseks mõningate omaduste välja- või sisselülitamine vastavalt süsteemi teistele komponentidele või mingid muud kohandamised).
Sellega seoses võib meelde tuletada ka seda, et nende Mandrivast vallandatud või muul põhjusel lahkunud arendajate ja muude tegelaste loodud uus (ehkki Mandrivale põhinev) distributsioon Mageia on samuti hakanud jalgu alla saama, nagu võib näha projekti ühe juhi kirja pandud ajaveebi äsjasest sissekandest. Tänaseks on enam-vähem paigas ka ajakava, mille kohaselt esimese pilgu uuele asjale peaks saama heita juba detsembris, ametlik väljalase aga ilmuma millalgi märtsi lõpu poole ehk siis tõenäoliselt suhteliselt lähestikku Mandriva järgmise väljalaskega, aga arvatavasti siiski veidi varem.
Tänase päeva lõpetasin teleri ees, vaadates ühte väga köitvat ja mõtlemapanevat filmi. Ma kangesti tahaks öelda, et see on üks paremaid ulmefilme üldse, mis on tehtud, aga selle peale leiduks kindlasti kohe keegi, kes teataks, et tegemist ei ole kohe kindlasti ulmefilmiga... Igatahes film oli siis "Inimesteta maailm" (Aftermath: Population Zero), mille kohta võib lugeda nii filmi koduleheküljelt, IMDB-st kui ka Wikipediast, ja mis kõneleb sellest, mis hakkab juhtuma siis, kui ühel hetkel inimesed üldse ära kaovad. Ma ei oska öelda, miks, aga mulle pakub lausa lohutust mõte, et minust ei pruugi jääda õieti mingit jälge maha - see otsekui sunnib elama iga hetke nagu viimast, andma kõike, et olla parim just praegu... Aga noh, teiselt poolt on mulle ammusest ajast ju ka eriliselt meeldinud just need Dying Earth'i temaatikaga ulmeteosed, ja nende sekka sobib see film täiesti kenasti, just nagu lusikas võisilma.
Loetud: Sirp, 05.11.2010
Vaadatud. Eestlane ja venelane (Kanal2), Ühikarotid (Kanal2), Tähevärav Atlantis (TV6), Kälimehed (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3), Inimesteta maailm (TV3)
Tänane Sirp oli suhteliselt tühi taas - nagu ikka, kui toimetajal või kellelgi tuleb mingi hullushoog peale ja usinalt valimismaterjale sisse suratakse. Siiski, mõned natuke huvitavamad materjalid olid õnneks ka, mida võis lausa lugeda. Näiteks Hiio Toomase ülevaade Saksamaal tõsiselt käinud ja seniajani käiva nõndanimetatud Sarrazini-debati kohta. Üksvahe oli Saksa uudiste jälgimine lausa raske, ilma et oleks tubli annuse sarratsiinlust sisse saanud ahmida, nüüdseks on see natuke vaibunud või õieti rohkem laiali valgunud, nii et teemad on endiselt teravalt üleval, aga mitte niivõrd enam Sarrazini isik ise. Üsna huvitav oli ka Kausi Jani arutlus (ilu)kirjanduse kui sellise tuleviku üle, mida tasub kindlasti lugeda, aga millest ma eelkõige noppisin välja imeilusa tsitaadi:
sõnasinusoididest kudunev kassikangas kasvab aja ja kirjanduse edenedes otsekui iseenesestKa Tamme Jaani üpris vihane vastulause kavandatavatele muinsuskaitseseaduse muudatustele vääris lugemist: ma ei ole küll väga kursis nende seadusepügalatega ja veel vähem muutmiskavatsustega, aga seda artiklit lugedes jäi mulje, et need uuendused just tingimata asju paremaks ei pruugi muuta...
Kõige köitvam lugemine Sirbis oli sedakorda (taas) see pisike repliik, kirja pandud Madise Ülle kätega ja eesti keelt käsitlev (õigemini, see polnud ehk tema esmane lähtepunkt ja väljendatud mõte, küll aga see, mida mina sealt välja lugesin). Sama mõtet, mida ma viimati kuulsin Jyrka kirjapandu läbi (mõistuse hulk maailmas on konstantne, aga see jaguneb aina vähemate inimeste vahel), sõnastati siin natuke teisiti: "maailm on järjest keerulisem, inimeste keeleline väljendusoskus aga algelisem". Sellega ei saa kohe kuidagi nõustumata jätta - paraku... Ja see ei ole õieti isegi mitte eesti keele probleem, vaid sama võib täheldada, nii palju kui ma olen suutnud olvata, ka teistes keeleruumides: ühelt poolt leidub küllaga tekste ja sõnavõtte, mis kubisevad erialastest sõnadest ja on seeläbi muudele kui asjassepühendatutele peaaegu mõistetamatud, teiselt poolt võib ka seesama oma erialal ilmselgelt tunnustatud ja tark inimene millestki muust kõneldes piirduda vaid Ellotška sõnavaraga, mis siis rääkida veel nendest, kes sellist erialažargooni ei valdagi, Suulises suhtlemises ei ole reduktsioon muidugi midagi iseäralikku, sest kui on vähegi soov laiemale seltskonnale ennast arusaadavaks teha, siis on see päris mõistetav (ehkki Kin-dza-dza tasemeni on nähtavasti veel aega :-) ), aga see levib üha enam ka kirjasõnas ja tundub, et täiesti pidurdamatult. Võib-olla on see miskitpidi seotud nõndanimetatud inforevolutsiooni ja globaliseerumisega: ka kirjutaja ajus tiirleb taustal teadmine, et tema potentsiaalne lugejaskond on sõna otseses mõttes kogu maailm - erinevalt varasemast, kus kirjutatu oli valdavalt suunatud üsna kindlalt konkreetsele sihtgrupile (maksimaalselt sama keeleruumi või pigem isegi kultuuriruumi liikmetele, mis üldiselt oli geograafiliselt suhteliselt piiratud). Repliigi autori üks näide oli muidugi eriti drastiline, nimelt "salajane avalik teave", mille puhul võib ju mõista, mida on tahetud väljendada, aga see sõnavalik on ikka nii nihkes, kui vähegi veel olla saab...
Täna tuli üle pika, väga pika aja ka mõningaid teateid Mandriva käekäigu kohta. Nimelt on Mandriva pidanud heaks ametisse nimetada Cookeri ehk siis Mandriva arendusversiooni (millest teatud hetkedel tehakse hetkvõte, mis paisatakse maailma ette nii-ütelda (stabiilse) väljalaskena) juht. Selleks sai juba õige mitu aastat Mandriva heaks töötanud Eugeni Dodonov, kelle vahest suurim nähtav panus on olnud Mandriva turbetööriista Msec edendamine, aga kes on ohtralt vaeva kulutanud ka muude Mandriva tööriistade ja üldse selliste "süvaasjade" kallal. Esimese asjana võttis ta käsile selguse saamise praeguseks päris lootusetult sassi läinud tarkvara pakendajate seas - see hiljutine vallandamislaine jättis maha tohutul hulgal tarkvarapakette, mille hooldajaks/pakendajaks on endiselt märgitud nüüdseks juba lahkunud inimene või kui see inimene oli hoolas, siis mitte keegi. See olukord muidugi tekitab ainult segadust juurde ja kuigi praegu on üldiselt tarkvara uuendamine käinud arendusversioonis üsna korralikult, siis teinud on seda paar-kolm entusiasti, mis ei ole üldse kuidagi jätkusuutlik lahendus. Tahaks kangesti loota, et Mandriva järgmised sammud ei lase ennast kaua oodata, sest Cookeri bossist on vähe kasu, kui ei suudeta koondada arendajaid, kes lisaks pakendamisele ka midagi sisulisemat teeksid: vigade ja soovide nimekiri on juba puhtalt Mandriva enda tööriistade osas piisavalt pikk, rääkimata asjadest, mida võiks ja tasuks kasutajate meelest ette võtta tarkvaraga, mis ei ole küll Mandriva enda loodud, aga mida nad ometi pakuvad (suure osa sellistest soovidest saab muidugi vastava tarkvara loojatele edasi suunata, aga on ka asju, mis on Mandriva pädevuses, näituseks mõningate omaduste välja- või sisselülitamine vastavalt süsteemi teistele komponentidele või mingid muud kohandamised).
Sellega seoses võib meelde tuletada ka seda, et nende Mandrivast vallandatud või muul põhjusel lahkunud arendajate ja muude tegelaste loodud uus (ehkki Mandrivale põhinev) distributsioon Mageia on samuti hakanud jalgu alla saama, nagu võib näha projekti ühe juhi kirja pandud ajaveebi äsjasest sissekandest. Tänaseks on enam-vähem paigas ka ajakava, mille kohaselt esimese pilgu uuele asjale peaks saama heita juba detsembris, ametlik väljalase aga ilmuma millalgi märtsi lõpu poole ehk siis tõenäoliselt suhteliselt lähestikku Mandriva järgmise väljalaskega, aga arvatavasti siiski veidi varem.
Tänase päeva lõpetasin teleri ees, vaadates ühte väga köitvat ja mõtlemapanevat filmi. Ma kangesti tahaks öelda, et see on üks paremaid ulmefilme üldse, mis on tehtud, aga selle peale leiduks kindlasti kohe keegi, kes teataks, et tegemist ei ole kohe kindlasti ulmefilmiga... Igatahes film oli siis "Inimesteta maailm" (Aftermath: Population Zero), mille kohta võib lugeda nii filmi koduleheküljelt, IMDB-st kui ka Wikipediast, ja mis kõneleb sellest, mis hakkab juhtuma siis, kui ühel hetkel inimesed üldse ära kaovad. Ma ei oska öelda, miks, aga mulle pakub lausa lohutust mõte, et minust ei pruugi jääda õieti mingit jälge maha - see otsekui sunnib elama iga hetke nagu viimast, andma kõike, et olla parim just praegu... Aga noh, teiselt poolt on mulle ammusest ajast ju ka eriliselt meeldinud just need Dying Earth'i temaatikaga ulmeteosed, ja nende sekka sobib see film täiesti kenasti, just nagu lusikas võisilma.
Loetud: Sirp, 05.11.2010
Vaadatud. Eestlane ja venelane (Kanal2), Ühikarotid (Kanal2), Tähevärav Atlantis (TV6), Kälimehed (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3), Inimesteta maailm (TV3)
2.11.10
Esmabased mõtted
Töö mõttes tavaline esmaspäev elik tarkvara tõlkimise päev, aga muidu ühe asja poolest väga eriline päev, millest lähemalt allpool. Tõlkimise osas oli tänane päev nüüd juba pikemat aega tavapäraselt KDE-le pühendatud. Veidi tegutsesin stabiilse haru kallal, viies sisse paar parandust, mille vajalikkusele oli tähelepanu osutanud Jaanus, ning nokitsedes veidi edasi nende paari viimase pooliku käsiraamatu kallal - mis, tuleb öelda, ei käinud eriti hoogsalt, mistõttu ma üsna kiiresti asusin arendusharu kallale. Seal see-eest tuli vunk täitsa sisse ja nii võib tänase järel öelda, et kasutajaliidese osas on õige vähe veel teha jäänud: tänasega sai ära peaaegu kogu kdepimi moodul, isegi need mobiilseadmetele mõeldud osad (kuigi nende osas valitseb mul veidi kahtlusi, sest kangesti tahaks füüsiliselt näha neid asju mõnes telefonis või milleski, et olla kindel, kas ikka asjad on õigesti tõlgitud saanud), nii et veel on teha mõned päris üksikud jupid ja et jäik stringide muutmise keeld on kas kohe ees või isegi juba käes, siis ei peaks seal ka palju enam ootamatuid tööhulki ette tulema, Mis omakorda tähendab, et ehk isegi juba järgmisel nädalal saan ka dokumentatsiooni kallale asuda. Ja et ühtekokku on KDE SC järgmise versiooni ilmumiseni (õigemini tõlkimise tähtajani küll) aega oma kaks kuud, siis võib-olla õnnestub seekord isegi väikest kvaliteedikontrolli teha veel - mida kindlasti on hädasti vaja, sest ikka ja jälle näen tõlkimise käigus isegi otseseid kirjavigu, rääkimata kohmakustest ja stiilijuhendist kõrvale kalduvatest vormilistest ebatäpsustest ja muust sellisest...
Nüüd selle erilise osa juurde. Ilmselt ma olen liiga vähe maganud või oli midagi muud lahti, aga juba mõnetunnise ärkveloleku järel hakkasin tundma, kuidas kibuvitsakroon pead pitsitab, ja see tuikamine muutus aina tugevamaks. Samas mingit sellist väsimustunnet ka ei olnud, et peaks kerra keerama ja puhkama, ja nii tuligi lõpuks meelde, et mul on kuskil sahtlis (pea)valurohtu. See vististi ibumaxi nime kandnud tabletike leevendas tõepoolest. Veidi järele mõeldes ja valust leevenenud ajurakke pingutades leidsin, et viimati kasutasin ma tableti abi 2007. aasta algupoolel, ilmselt kevad-talvel... Aga igatahes just selline päev, et sobib kalendrisse rist tõmmata - päev, mil ma võtsin tabletti! :-)
Vennaraas oli imetlemiseks üles riputanud järjekordse video oma ponnistustest, sedakorda sellest, kuidas tagasihoidlik 220 kg kätele tõuseb...
Sattusin täna lookese peale, kus ajakiri New Scientist oli palunud tähtsatel teadlastel arvamust avaldada, millised ulmeteosed nende arvates vääriksid klassika nimetust. Hoolimata oma ulmehuvist pidin kurbdusega tõdema, et üheksast loetud teosest olen ma ilmselt ainult ühte lugenud ja enamiku puhul ei öelnud isegi autori nimi ega pealkiri kohe mitte midagi... Tuleb nähtavasti oma lugemust laiendada ja süvendada... (nojah, see eeldab muidugi, et ma üldse millalgi saan sellesamuse "lugemusega" jälle tegelema hakata, aga see on juba omaette küsimus...)
Loetud: Lugu, sügis/talv 2010
Vaadatud: Tähevärav Atlantis (TV6), Välisilm (ETV), Kaks ja pool meest (Kanal2), Riigimehed (ETV), Kelgukoerad (Kanal2)
Nüüd selle erilise osa juurde. Ilmselt ma olen liiga vähe maganud või oli midagi muud lahti, aga juba mõnetunnise ärkveloleku järel hakkasin tundma, kuidas kibuvitsakroon pead pitsitab, ja see tuikamine muutus aina tugevamaks. Samas mingit sellist väsimustunnet ka ei olnud, et peaks kerra keerama ja puhkama, ja nii tuligi lõpuks meelde, et mul on kuskil sahtlis (pea)valurohtu. See vististi ibumaxi nime kandnud tabletike leevendas tõepoolest. Veidi järele mõeldes ja valust leevenenud ajurakke pingutades leidsin, et viimati kasutasin ma tableti abi 2007. aasta algupoolel, ilmselt kevad-talvel... Aga igatahes just selline päev, et sobib kalendrisse rist tõmmata - päev, mil ma võtsin tabletti! :-)
Vennaraas oli imetlemiseks üles riputanud järjekordse video oma ponnistustest, sedakorda sellest, kuidas tagasihoidlik 220 kg kätele tõuseb...
Sattusin täna lookese peale, kus ajakiri New Scientist oli palunud tähtsatel teadlastel arvamust avaldada, millised ulmeteosed nende arvates vääriksid klassika nimetust. Hoolimata oma ulmehuvist pidin kurbdusega tõdema, et üheksast loetud teosest olen ma ilmselt ainult ühte lugenud ja enamiku puhul ei öelnud isegi autori nimi ega pealkiri kohe mitte midagi... Tuleb nähtavasti oma lugemust laiendada ja süvendada... (nojah, see eeldab muidugi, et ma üldse millalgi saan sellesamuse "lugemusega" jälle tegelema hakata, aga see on juba omaette küsimus...)
Loetud: Lugu, sügis/talv 2010
Vaadatud: Tähevärav Atlantis (TV6), Välisilm (ETV), Kaks ja pool meest (Kanal2), Riigimehed (ETV), Kelgukoerad (Kanal2)
25.9.10
Reedesed mõtted
Valdavalt tavaline tööpäev, mida katkestas mõneks ajaks ema külaskäik, kes soovis kangesti pojaraasukest õnnitleda alanud sügise ja muude asjaolude puhul :-) Lausa vaimustav, millise laua emme hoolsad käed olid selleks puhuks kokku kupatanud! Ta pidas ka heaks lisada sellele veel mõned kingitused, mis täiega tegi mu päeva :-) ja veel üks ristsõna ka viimistleda, nii et heameel käis üle pea kokku!
Sattusin Novaja Gazetast lugema üht Bulõtšovi Kiri (kellelt ilmus mõne kuu eest ka eesti keeles valikkogu, mida ma küll ei ole jõudnud lugeda, aga mis kindlasti kavas on ja mida teistelegi julgen soovitada) nähtavasti seni tundmatut juttu, mis tundus äärmiselt ajakohasena. 1973. aasta tingimustes oli see usutavasti avaldamiskõlbmatu satiir, aga praegu, pärast sellesuviseid Venemaa suurtulekahjusid, ja ka tingimustes, kus Venemaa ja Gruusia vahel pole kohe üldse head suhted, oli seda küll väga nauditav lugeda.
Loetud: Akadeemia 9/2010
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3)
Sattusin Novaja Gazetast lugema üht Bulõtšovi Kiri (kellelt ilmus mõne kuu eest ka eesti keeles valikkogu, mida ma küll ei ole jõudnud lugeda, aga mis kindlasti kavas on ja mida teistelegi julgen soovitada) nähtavasti seni tundmatut juttu, mis tundus äärmiselt ajakohasena. 1973. aasta tingimustes oli see usutavasti avaldamiskõlbmatu satiir, aga praegu, pärast sellesuviseid Venemaa suurtulekahjusid, ja ka tingimustes, kus Venemaa ja Gruusia vahel pole kohe üldse head suhted, oli seda küll väga nauditav lugeda.
Loetud: Akadeemia 9/2010
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3)
10.1.10
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev.
Täna nägi ilmavalgust tulevase Mandriva Linux 2010 Springi alfaväljalase, millest ma kirjutasin ka pisikese uudisnupu. Ega seal veel midagi eriti uut ei ole, enamasti on vaid vigu parandatud ja senist tarkvara uuendatud.
Huvitavat artiklit sattusin lugema Pärnu Postimehe veergudelt, kust selgus, et jääolude kirjeldamiseks on eesti keeles kogunisti 107 terminit. Mõned olid ka näiteks toodud: niilas, nääding, soider... Kõik kas täitsa tundmatud või siis vaevu kõrvu jäänud ja kuskil väga kaugetes mälusoppides peituvad sõnad. Nende abil leidsin siiski dokumendi, millest selgus, et mõisteid on tõesti palju, ehkki päris erinevaid nüüd vahest üle saja ei ole, pigem kümne kui saja lähedale (ei ole ju tume niilas ja hele niilas sõnadena põhimõtteliselt erinevad, ehkki, muidugi, mõistena kirjeldavad nad veidi erinevat nähtust). Igatahes tasub kõrva taha panna - saab eskimote elik inuitite ees ka millegagi hüpata :-)
Õhtul suutis ETV mind hämmastada: selgus, et nad hakkavad näitama Smallville'i sarja. Ulmesari ETV ekraanil (nad nimetavad seda oma saidil küll seiklussarjaks...) pole just väga tavapärane nähtus, kuigi võib muidugi kohe meenutada väga tänuväärset vana Star Treki näitamist. Aga kui arvestada, et tegemist on mu teada ka praegu toodetava sarjaga ja ETV-l on alatasa rahahädad (mis majanduse olukorrast tingituna pole ka eriti praegu ka imestada, sest sellistes oludes lähtutakse ikka põhimõttest, et sööme kõigepealt pisikese Peetri leiva ära ja siis vaatab igaüks ise ning kultuur on kahtlemata pisikese Peetri rollis, seda enam, et kultuuriinimestel üldjuhul ei ole erinevalt näiteks töösturitest/tehasetöölistest ka just kuigi palju või on igatahes vähem võimalusi oma eelistusi n-ö kandadega näidata...), siis pani see igatahes imestama. Aga ju siis on mingeid võimalusi selliseid üpris populaarseid jooksvaid sarju ka odavalt või lausa tasuta saada. Iseasi, kui palju nad nüüd seda näitavad, aga teisalt, kui praegu on nii üheksa-aastane nihe (peaks mu meelest üheksas hooaeg hetkel jooksma), siis võib-olla isegi näitavad lõpuni ära, mine tea. Igal juhul tore üllatus oli.
Loetud: Tuna 4/2009
Vaadatud: Smallville (ETV)
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: Villu otsib naist (Postimees 09.01.2010)
Täna nägi ilmavalgust tulevase Mandriva Linux 2010 Springi alfaväljalase, millest ma kirjutasin ka pisikese uudisnupu. Ega seal veel midagi eriti uut ei ole, enamasti on vaid vigu parandatud ja senist tarkvara uuendatud.
Huvitavat artiklit sattusin lugema Pärnu Postimehe veergudelt, kust selgus, et jääolude kirjeldamiseks on eesti keeles kogunisti 107 terminit. Mõned olid ka näiteks toodud: niilas, nääding, soider... Kõik kas täitsa tundmatud või siis vaevu kõrvu jäänud ja kuskil väga kaugetes mälusoppides peituvad sõnad. Nende abil leidsin siiski dokumendi, millest selgus, et mõisteid on tõesti palju, ehkki päris erinevaid nüüd vahest üle saja ei ole, pigem kümne kui saja lähedale (ei ole ju tume niilas ja hele niilas sõnadena põhimõtteliselt erinevad, ehkki, muidugi, mõistena kirjeldavad nad veidi erinevat nähtust). Igatahes tasub kõrva taha panna - saab eskimote elik inuitite ees ka millegagi hüpata :-)
Õhtul suutis ETV mind hämmastada: selgus, et nad hakkavad näitama Smallville'i sarja. Ulmesari ETV ekraanil (nad nimetavad seda oma saidil küll seiklussarjaks...) pole just väga tavapärane nähtus, kuigi võib muidugi kohe meenutada väga tänuväärset vana Star Treki näitamist. Aga kui arvestada, et tegemist on mu teada ka praegu toodetava sarjaga ja ETV-l on alatasa rahahädad (mis majanduse olukorrast tingituna pole ka eriti praegu ka imestada, sest sellistes oludes lähtutakse ikka põhimõttest, et sööme kõigepealt pisikese Peetri leiva ära ja siis vaatab igaüks ise ning kultuur on kahtlemata pisikese Peetri rollis, seda enam, et kultuuriinimestel üldjuhul ei ole erinevalt näiteks töösturitest/tehasetöölistest ka just kuigi palju või on igatahes vähem võimalusi oma eelistusi n-ö kandadega näidata...), siis pani see igatahes imestama. Aga ju siis on mingeid võimalusi selliseid üpris populaarseid jooksvaid sarju ka odavalt või lausa tasuta saada. Iseasi, kui palju nad nüüd seda näitavad, aga teisalt, kui praegu on nii üheksa-aastane nihe (peaks mu meelest üheksas hooaeg hetkel jooksma), siis võib-olla isegi näitavad lõpuni ära, mine tea. Igal juhul tore üllatus oli.
Loetud: Tuna 4/2009
Vaadatud: Smallville (ETV)
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: Villu otsib naist (Postimees 09.01.2010)
Subscribe to:
Posts (Atom)