Tavaline jalgpalli MM-i aegne poolik tööpäev, mida kärpis mõnevõrra veelgi üks Postimehele tehtud tõlge. Tervikuna oli see siiski päris pikk ja produktiivne tööpäev, sest kui eile koju jõudes võis rahuliku südamega meenutada vanarahva tarkust, et ega purjakil mehepoeg tõlkepõllul enam sirget vagu ei künna, siis sellest tingitud suhteline varane magamajäämine kulmineerus tänase varase ärkamisega ja seeläbi rohkete tundide võrra pikenenud (töö)päevaga...
Piirsalu Jaanus oli kirjutanud oma ajaveebi kaks väga mõtlemapanevat artiklit (esimene ja teine) Eesti idapiiri ületamise kohta, mille kohta mul polegi vaja muud öelda, kui soovitada vaid neid lugeda ja mõelda, kas asjad peavad tõepoolest nii (hullusti) olema...
Veel üks lugu jäi silme ette, mis samuti erilisi kommentaare ei vaja: lugu Lõuna-Osseetia "iseseisvusest". Jutumärgid on siin täiesti kohased, sest ehkki ma olen igati kõigi inimeste vaba enesemääratlemise poolt (ka, kui nad peaksid seda soovima, enda riikliku organiseerimise poolt), siis Lõuna-Osseetias on selle iseseisvusega ikka lood nadid, kohe päris nadid. Kindlasti on seal tugev vimm või vihagi grusiinide vastu ja minimaalselt soov, et neil keegi tugevalt kukil ei istuks, aga praktikas on see iseseisvus välja kukkunud küll kõige muu kui iseseisvusena. Õieti ongi ju raske iseseisvusest kõnelda, kui päris algusest peale on kõige kõrgemal tasemel deklareeritud, et mitte küll otsekohene, aga tulevikus ees kindlasti ees seisev eesmärk on iseseisvuse loovutamine... Ja näha on, et ka nende kõige suurem toetaja Venemaa on seda arvesse võtnud ning talitab nii, nagu seda iseseisvust õieti polekski... Tugevalt kurb on inimestest, neist tavalisematest, kes kõige selle käigus jätkuvalt kannatama peavad.
Vahva ürituse kavatsevad ette võtta Varraku raamatublogi lugejad, nimelt raamatu ühislugemise, milleks valiti Oksaneni Sofi "Puhastus". Sellised asjad pole maailmas sugugi tundmatud, ka ma ise olen, küll passiivselt, jälginud näiteks ühes ulmelistis aegajalt käivaid ühislugemisi ja sellega kaasnevaid arutlusi. Aga Eestis on see vist suhteliselt uudne nähtus, kuigi kuskil mälusoppides on sarnaseid üritusi nii väga kaugest kui ka lähemast minevikust. (Tollel väga kaugel ajal, kui kirjaoskus oli vähem levinud ja kirjasõnagi enamasti tõsisema ning mõtlema ajendava sisuga, mitte pelgalt 20-aastase "staari" "mälestused", oligi ühislugemine palju levinum - tänapäeval on see ehk säilinud piiblitundide kujul ja kohati, aga vaid kohati nähtuses, mida kutsutakse seminariks.) Igatahes tundub päris vahva ettevõtmine ja võimalik, et ma isegi võtan selle raamatu siis nüüd juunis-juulis lõpuks selle ühislugemise raames ette, sest lugeda seda ilmselt ju ikka tasub ja ajend on ka nüüd olemas :-) Saakski äkki üle väga mitme aasta ka ühe raamatu korralikult läbi lugeda...
Jalgpalli MM-il oli täna esimene mäng Tšiili ja Hondurase vahel, mille esimene üpris ootuspäraselt 1:0 võitis. Muidugi, võis täiesti solvuda Eesti kommentaatorite peale, kes andsid Hondurasele juba ette hinnangu ära: Põhja- ja Kesk-Ameerika tsoonist ei saagi Mehhiko ja USA järel tulla muud kui ainult prügikalasid. Honduras igatahes näitas selgelt, et nii prügikala ta nüüd ka ei ole. Aga jah, Tšiili on selgelt tugevam, mis oli ka muidu üpris sümpaatses mängus selgelt näha.
Päeva teine mäng tõi aga lausa pommüllatuse: Šveits võitis Hispaaniat 1:0! Šveits ei ole mõistagi nõrkade killast ja kindlasti mitte kuidagi alahinnatav meeskond, aga Hispaania oli siiski üks suuremaid soosikuid juba enne finaalturniiri algust ja ka tänane mäng näitas, et nad on väga heas vormis ja tõesti tugevad. Aga šveitslastel oli äärmiselt tugev kaitse ja nad kasutasid hiilgavalt ära oma mitte nii väga ohtrad võimalused hispaanlaste väravat tõsisemalt ohustada. Aga Hispaania igatahes näitas, et ta on väga ohtlik vastane: eriti mängu alguses, aga ka hiljem meenutas nende mäng tugevasti sakslaste oma julge ja enesekindla söödumänguga kogu väljakul. Ainult jah, kui sakslased sõitsid Austraalia kaitsest lõpuks teerulliga täiega üle, siis hispaanlastel ei õnnestunudki Šveitsi kaitset sel moel murda... Ja ega Honduras ja Tšiili neile kuigi palju lihtsamad vastased pole, nii et raskeks võib Hispaanial nüüd minna küll.
Niisiis, esimene ring sai sellega läbi ja vähemalt minu jaoks joonistusid üpris selgelt esile võistkonnad, kellel on nähtavasti potentsiaali kaugemale purjetada: Argentina, Saksamaa, Holland, Itaalia, kõigest hoolimata ka Hispaania ja usutavasti samuti Brasiilia, kelle mängu ma täies pikkuses küll paraku ei näinud; võib-olla ka Uruguay ja Ghana, kes mängisid samuti päris korralikult, ja ehk isegi Inglismaa (ning juba veidi väiksema tõenäosusega USA).
Päeva viimane mäng oli Uruguay ja korraldajamaa LAV-i vahel, kus Uruguay oodatult oli tugevam, võites lausa 3:0. Mäng tervikuna kulgeski tugeva Uruguay surve all, kuid oleks võinud ehk ka teise kulu võtta, kui poleks olnud vahest veidi kaheldavat kohtuniku otsust näidata teist korda sel turniiril kohe ja vabatahtlikult punast kaarti ja seda lausa LAV-i väravavahile. Millega kaasnes penalti ja üsna loogiliselt selle sisselöömine, mis lõi lõuna-aafriklased lõplikult rivist välja. Selle mänguga näitas Uruguay, et on võimeline ka kaugemale jõudma (ehkki seda oli aimunud juba eelmisest, 0:0 viiki jäänud mängust Prantsusmaa vastu), ehkki ma miskipärast ei usu, et ta suudaks siiski väga kaugele purjetada...
Loetud: R. Pajusalu, Sõna ja tähendus
Vaadatud: JMM: Honduras-Tšiili (ETV), JMM: Hispaania-Šveits (ETV), JMM: LAV-Uruguay (ETV), Aardekütt (TV11), Torchwood (Yle2)
Showing posts with label Lõuna-Osseetia. Show all posts
Showing posts with label Lõuna-Osseetia. Show all posts
17.6.10
1.10.09
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev, mida katkestas põgusalt käik poodi toidumoona järele. Ilm oli imeilus, isegi kahkja päikese kuma ei suutnud vähendada mõnusate tuuleiilide ja kergelt kargeks kiskuva õhu vaimustavat nauditavust. Oleks isegi tahtnud pikemalt väljas ringi hulkuda, aga paraku on taas aina akuutsemaks muutumas ajanappus ja nii pidin piirduma rõõmustamisega selle üle, mida sai kogeda mõne minuti jooksul, mis kulub sammumiseks poehooneni ja sealt tagasi.
Töövälistest asjadest oli päevasündmus number üks muidugi möödunudaastast Venemaa-Gruusia sõda käsitleva Tagliavini aruande avalikustamine. Ma ei jõudnud küll seda enam kui 1000-leheküljelist materjali täielikult läbi töötada, nii et avastamisrõõmu on veel hulganisti ees, küll aga lugesin läbi 44-leheküljelise I osa, mis sisaldab n-ö aruande tuuma, peamisi järeldusi ja kokkuvõtet.
Peab ütlema, et aruanne üllatas mind. Eelnevad "lekkimised" olid andnud mõista, et selles seatakse "sõjasüü" Gruusiale, toetades Venemaa propageeritud väidet, et "sõda" algas 7. augusti ööl ja just Gruusia paugutamisega. Seda aruanne siiski ei väida, nii et ilmselt oli taas tegemist kagebeelike "aktiivsete meetmetega" avaliku arvamuse töötlemiseks (viimastest on osaliselt ka mind kui Canarist käsitleva raamatu tõlkijat puudutavalt kirjutanud üht "aktiivset meedet", mis puudutab Eesti Vabariigi ja natsionaalsotsialistliku Saksamaa väidetavat tihedat luurekoostööd 1930. aastate lõpul, filigraanselt lahates ja selle juuri välja selgitades Ivo Juurvee ajakirja Tuna 2008. aasta teises numbris).
Aruanne muidugi ei väida, nagu poleks Gruusia tol ööl tulistanud - seda oleks ka arulage väita -, kuid nendib täiesti õigustatult, et see oli kõigest üks episood pikemaajalises konfliktis ning konkreetselt selle tulistamise taga seisid aastatega üha süvenenud ja ägenenud Venemaa provokatsioonid. Gruusia tolle öö turmtuld peab aruanne õigustamatuks ja ebaproportsionaalseks reageeringuks, millise hinnanguga võib võib-olla vaielda, aga ega see nähtavasti otseselt vale pole, pigem päris mõistlik seisukoht.
Üllatav oli aga, just nendesamuste eelnevate "lekkimiste" valguses, et "sõjasüü" on puhtalt asetatud Venemaa õlule. Isegi juba aruande I osa, mille ma jõudsin läbi lugeda, käsitleb päris üksikasjalikult Venemaa väiteid, miks tal oli tarvilik Gruusiat sõjaliselt rünnata, ja leiab, et ükski nendest ei ole põhjendatud ning kõik sammud, mida Venemaa ette võttis, olid kas puhtad rahvusvahelise õiguse rikkumised või ületasid tugevasti neid piire, mida rahvusvaheline õigus seab.
Veidi kaheldavama väärtusega on hinnang, et Lõuna-Osseetial ja Abhaasial pole mingit õigust rahvuslikule enesemääramisele. See on muidugi õige, et rahvusvaheline õigus näeb seda üldiselt ette vaid kolonialismi ja apartheidi puhul. Siin tekib muidugi kohe küsimus Kosovost, mille puhul enesemääramise õigust põhjendati genotsiidiga. Viimane printsiip siiski pole rahvusvahelises õiguses seniajani veel pidama jäänud ning ega seda eriti Lõuna-Osseetias, aga ka Abhaasias väga hästi kasutada ei saa: kui üldse, võib seal märksa õigustatumalt kõnelda pigem genotsiidist neil aladel elanud grusiinide vastu, kuigi täpsem oleks rääkida ikka etnilisest puhastusest - see oli kindlasti olemas (ka eelmise aasta konflikti ajal ja siis just Lõuna-Osseetia grusiinide vastu), genotsiidi mõõtu seda aga hästi venitada ei anna. Aruanne märgib ka õigustatult, et kuivõrd Venemaa oli üks aktiivsemaid, kes tõrkus Kosovo puhul genotsiidipõhjendust õiguspäraseks pidamast, ei ole Gruusia konfliktiga seoses kõlanud samalaadsed põhjendused Venemaa suust tõsiselt võetavad. Siiski on see rahvusliku enesemääramise ja territoriaalse terviklikkuse konfliktsuse küsimus ka rahvusvahelises õiguses lõplikult lahendamata, nii et selle käsitlemine on vahest aruande kõige nõrgem koht.
Aga kindlasti on tegemist päris olulise tähisega kogu maailmas nii suuri vastuolusid ja arutelusid tekitanud konflikti asjaolude ja iseloomu selgitamisel ja lahtirääkimisel, nii et seda või kas või samust I kokkuvõtvat osa tasub kindlasti kõigil lugeda, keda asi vähegi huvitab. (II ja III osa on selles mõttes rohkem taustamaterjalid, mis peaksid toetama I osas tehtud järeldusi.)
Lisaks aruande lugemisele jõudsin täna veel ära teha järjekordse artikli tõlke (Postimehele), aga samal ajal tagasi lükata telefonitsi tehtud ahvatleva tööettepaneku, mis muidu võib-olla sisu poolest oleks tõepoolest huvipakkuv, kuid nõuaks igapäevaselt vähemalt paaritunnist pühendumist - ja see on aeg, mida mul nähtavas tulevikus (mis hetkel ulatub nii järgmise aasta lõpuni-ülejärgmise alguseni) kohe kuidagi ei leidu...
Loetud: Tuna 3/2008
Vaadatud: Kondid (TV3), Põgenemine (TV3), Kuritöö kodutänavas (Kanal2), Heroes (TV3)
Töövälistest asjadest oli päevasündmus number üks muidugi möödunudaastast Venemaa-Gruusia sõda käsitleva Tagliavini aruande avalikustamine. Ma ei jõudnud küll seda enam kui 1000-leheküljelist materjali täielikult läbi töötada, nii et avastamisrõõmu on veel hulganisti ees, küll aga lugesin läbi 44-leheküljelise I osa, mis sisaldab n-ö aruande tuuma, peamisi järeldusi ja kokkuvõtet.
Peab ütlema, et aruanne üllatas mind. Eelnevad "lekkimised" olid andnud mõista, et selles seatakse "sõjasüü" Gruusiale, toetades Venemaa propageeritud väidet, et "sõda" algas 7. augusti ööl ja just Gruusia paugutamisega. Seda aruanne siiski ei väida, nii et ilmselt oli taas tegemist kagebeelike "aktiivsete meetmetega" avaliku arvamuse töötlemiseks (viimastest on osaliselt ka mind kui Canarist käsitleva raamatu tõlkijat puudutavalt kirjutanud üht "aktiivset meedet", mis puudutab Eesti Vabariigi ja natsionaalsotsialistliku Saksamaa väidetavat tihedat luurekoostööd 1930. aastate lõpul, filigraanselt lahates ja selle juuri välja selgitades Ivo Juurvee ajakirja Tuna 2008. aasta teises numbris).
Aruanne muidugi ei väida, nagu poleks Gruusia tol ööl tulistanud - seda oleks ka arulage väita -, kuid nendib täiesti õigustatult, et see oli kõigest üks episood pikemaajalises konfliktis ning konkreetselt selle tulistamise taga seisid aastatega üha süvenenud ja ägenenud Venemaa provokatsioonid. Gruusia tolle öö turmtuld peab aruanne õigustamatuks ja ebaproportsionaalseks reageeringuks, millise hinnanguga võib võib-olla vaielda, aga ega see nähtavasti otseselt vale pole, pigem päris mõistlik seisukoht.
Üllatav oli aga, just nendesamuste eelnevate "lekkimiste" valguses, et "sõjasüü" on puhtalt asetatud Venemaa õlule. Isegi juba aruande I osa, mille ma jõudsin läbi lugeda, käsitleb päris üksikasjalikult Venemaa väiteid, miks tal oli tarvilik Gruusiat sõjaliselt rünnata, ja leiab, et ükski nendest ei ole põhjendatud ning kõik sammud, mida Venemaa ette võttis, olid kas puhtad rahvusvahelise õiguse rikkumised või ületasid tugevasti neid piire, mida rahvusvaheline õigus seab.
Veidi kaheldavama väärtusega on hinnang, et Lõuna-Osseetial ja Abhaasial pole mingit õigust rahvuslikule enesemääramisele. See on muidugi õige, et rahvusvaheline õigus näeb seda üldiselt ette vaid kolonialismi ja apartheidi puhul. Siin tekib muidugi kohe küsimus Kosovost, mille puhul enesemääramise õigust põhjendati genotsiidiga. Viimane printsiip siiski pole rahvusvahelises õiguses seniajani veel pidama jäänud ning ega seda eriti Lõuna-Osseetias, aga ka Abhaasias väga hästi kasutada ei saa: kui üldse, võib seal märksa õigustatumalt kõnelda pigem genotsiidist neil aladel elanud grusiinide vastu, kuigi täpsem oleks rääkida ikka etnilisest puhastusest - see oli kindlasti olemas (ka eelmise aasta konflikti ajal ja siis just Lõuna-Osseetia grusiinide vastu), genotsiidi mõõtu seda aga hästi venitada ei anna. Aruanne märgib ka õigustatult, et kuivõrd Venemaa oli üks aktiivsemaid, kes tõrkus Kosovo puhul genotsiidipõhjendust õiguspäraseks pidamast, ei ole Gruusia konfliktiga seoses kõlanud samalaadsed põhjendused Venemaa suust tõsiselt võetavad. Siiski on see rahvusliku enesemääramise ja territoriaalse terviklikkuse konfliktsuse küsimus ka rahvusvahelises õiguses lõplikult lahendamata, nii et selle käsitlemine on vahest aruande kõige nõrgem koht.
Aga kindlasti on tegemist päris olulise tähisega kogu maailmas nii suuri vastuolusid ja arutelusid tekitanud konflikti asjaolude ja iseloomu selgitamisel ja lahtirääkimisel, nii et seda või kas või samust I kokkuvõtvat osa tasub kindlasti kõigil lugeda, keda asi vähegi huvitab. (II ja III osa on selles mõttes rohkem taustamaterjalid, mis peaksid toetama I osas tehtud järeldusi.)
Lisaks aruande lugemisele jõudsin täna veel ära teha järjekordse artikli tõlke (Postimehele), aga samal ajal tagasi lükata telefonitsi tehtud ahvatleva tööettepaneku, mis muidu võib-olla sisu poolest oleks tõepoolest huvipakkuv, kuid nõuaks igapäevaselt vähemalt paaritunnist pühendumist - ja see on aeg, mida mul nähtavas tulevikus (mis hetkel ulatub nii järgmise aasta lõpuni-ülejärgmise alguseni) kohe kuidagi ei leidu...
Loetud: Tuna 3/2008
Vaadatud: Kondid (TV3), Põgenemine (TV3), Kuritöö kodutänavas (Kanal2), Heroes (TV3)
9.8.09
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev, mille küll õhtul lõikas läbi Diplomaatia (loodetavasti selle numbri jaoks viimane) tõlkesoov. Tõlgitud materjalide põhjal tundub üsna huvitav number tulevat, ilmselt veidi ajalukku vaatav, aga mulle kui ajaloo alal haridust saanule see ju hästi sobibki.
Võtsin vaevaks tutvuda praeguse sõja aastapäeva puhul ilmunud Gruusia-teemaliste artiklite kommentaaridega (Delfis, Postimehes, Päevalehes) ja avastasin hämmastusega, kui palju on ikka ajupestud inimesi, olgu nad siis teadlik või mitteteadlik "viies kolonn". Korduvalt esines ikka väide "aga sõda alustas ju Gruusia" - väide, mida tervemõistuslik inimene ei saa aastataguse konflikti kohta kuidagi kasutada. Sõjad võib teatavasti jagada kaheks (võimalikud on muidugi teisedki liigitused, aga see pole siinkohal oluline): välised ehk üldjuhul riikidevahelised (erandiks siis nn terrorismivastane sõda, mis on küll väline, kuivõrd seda peetakse välisriigi territooriumil (peamiselt Afganistanis), aga pole riikidevaheline) ja sisesed ehk kodusõjad.
Välise sõja osas on eelmise aasta sõda väga selge ja ühene: seda alustas Venemaa, kes tungis Gruusia territooriumile. (Olgu, teatud mööndusega võib öelda, et kuivõrd Lõuna-Osseetia lahingutegevuses sattusid rünnaku alla ka Venemaa huvid ehk rahutagamise segajõudude Venemaa pataljon, võib seda pidada isegi mõneti õigustatuks, kuid on täiesti selge, et Gruusia aktsioon ei olnud suunatud nende vastu, vaid et nad jäid pigem lihtsalt "sõja jalgu" - ning sellisel juhul näeb rahvusvaheline praktika ette sõjalise jõu kasutamist alles pärast seda, kui on ammendatud kõik muud võimalused, mida Venemaa antud juhul ei teinud, vaid alustas kohe "viimasest abinõust".) (Ei päde õieti ka mõnikord kõlanud märkus, et see oli vastutulek osseetide palvele tagada nende iseseisvus grusiinide rünnaku tingimustes - see võiks olla tõepärane ainult juhul, kui Venemaa oleks tunnustanud Lõuna-Osseetia iseseisvust enne sissetungi või vähemalt selle käigus, aga mitte pea kolm nädalat hiljem, nagu tegelikult juhtus.)
Sisemine sõda muidugi Gruusia territooriumil käis ja juba pikemat aega, aga kui pidada Gruusia all silmas grusiine, siis ei saa ka siin süüd kuidagi nende kaela riputada. Selle kodusõja algatajad olid ikka osseedid, kes soovisid Gruusiast lahku lüüa (õigemini küll esialgu mitte isegi iseseisvuda, vaid kuuluda omaette liiduvabariigina NSVL-i koosseisu; iseseisvuse taotlemiseni jõudis asi alles siis, kui NSVL oli maamunalt kadunud) ja kindlasti ei alanud see mitte möödunud aasta augustis, vaid pea kakskümmend aastat varem. Muidugi, kui ajaloos tagasi kaevata, siis võib vähemalt kodusõja provotseerimises osa süüd ka grusiinide kaela lajatada küll, aga lahkulöömise taotlejad olid ikkagi osseedid, kellele seeläbi paratamatult langeb osaks ka kodusõja algataja roll.
See eelnev jutt ei ole mõeldud mitte Gruusia/grusiinide õigustamiseks, sest kohe kindlasti on hulk asju, mida nad oleks saanud paremini ja mõistlikumalt teha, et ei väline ega sisene sõda poleks üldse tekkinud või vähemalt poleks viimane arenenud nii kaugele, nagu ta on arenenud (ja seeläbi võimaldanud ka välise sõja). Pigem on see lihtsalt tingitud hämmastusest, kui lihtsalt võetakse vähegi mõtlemata omaks väited, mille paikapidamatus peaks olema selge juba esimese mõtiskelu minuti järel.
Vastu õhtut sain täiesti ootamatu üllatuse osaliseks, kui helises telefon ja naishääl küsis, ega ma ei tea, kes helistab :-) Ei number ega hääl öelnud suurt midagi, nii vastasin ausalt "Ei". Ja siis selgus, et tegemist on algkooli klassiõega, kes organiseerib parajasti klassikokkutulekut! Nojah, tegelikult ma lahkusin Laupa koolist juba 6. klassis seoses minemakolimisega, aga et kool oli ka ainult 8-klassiline, siis ma ikka olen täiega kvalifitseeritud sellisel üritusel osalema. See oli küll täielik üllatus, aga väga meeldiv! Oma kolmkümmend aastat on möödas, ilmselt ei tunne osasid isegi ära enam, vähemalt mitte esmapilgul. Aga seda huvitavam ilmselt on...
Loetud: Tehnikamaailm 8/2009, Akadeemia 8/2009
Vaadatud: Versus (TV6)
Võtsin vaevaks tutvuda praeguse sõja aastapäeva puhul ilmunud Gruusia-teemaliste artiklite kommentaaridega (Delfis, Postimehes, Päevalehes) ja avastasin hämmastusega, kui palju on ikka ajupestud inimesi, olgu nad siis teadlik või mitteteadlik "viies kolonn". Korduvalt esines ikka väide "aga sõda alustas ju Gruusia" - väide, mida tervemõistuslik inimene ei saa aastataguse konflikti kohta kuidagi kasutada. Sõjad võib teatavasti jagada kaheks (võimalikud on muidugi teisedki liigitused, aga see pole siinkohal oluline): välised ehk üldjuhul riikidevahelised (erandiks siis nn terrorismivastane sõda, mis on küll väline, kuivõrd seda peetakse välisriigi territooriumil (peamiselt Afganistanis), aga pole riikidevaheline) ja sisesed ehk kodusõjad.
Välise sõja osas on eelmise aasta sõda väga selge ja ühene: seda alustas Venemaa, kes tungis Gruusia territooriumile. (Olgu, teatud mööndusega võib öelda, et kuivõrd Lõuna-Osseetia lahingutegevuses sattusid rünnaku alla ka Venemaa huvid ehk rahutagamise segajõudude Venemaa pataljon, võib seda pidada isegi mõneti õigustatuks, kuid on täiesti selge, et Gruusia aktsioon ei olnud suunatud nende vastu, vaid et nad jäid pigem lihtsalt "sõja jalgu" - ning sellisel juhul näeb rahvusvaheline praktika ette sõjalise jõu kasutamist alles pärast seda, kui on ammendatud kõik muud võimalused, mida Venemaa antud juhul ei teinud, vaid alustas kohe "viimasest abinõust".) (Ei päde õieti ka mõnikord kõlanud märkus, et see oli vastutulek osseetide palvele tagada nende iseseisvus grusiinide rünnaku tingimustes - see võiks olla tõepärane ainult juhul, kui Venemaa oleks tunnustanud Lõuna-Osseetia iseseisvust enne sissetungi või vähemalt selle käigus, aga mitte pea kolm nädalat hiljem, nagu tegelikult juhtus.)
Sisemine sõda muidugi Gruusia territooriumil käis ja juba pikemat aega, aga kui pidada Gruusia all silmas grusiine, siis ei saa ka siin süüd kuidagi nende kaela riputada. Selle kodusõja algatajad olid ikka osseedid, kes soovisid Gruusiast lahku lüüa (õigemini küll esialgu mitte isegi iseseisvuda, vaid kuuluda omaette liiduvabariigina NSVL-i koosseisu; iseseisvuse taotlemiseni jõudis asi alles siis, kui NSVL oli maamunalt kadunud) ja kindlasti ei alanud see mitte möödunud aasta augustis, vaid pea kakskümmend aastat varem. Muidugi, kui ajaloos tagasi kaevata, siis võib vähemalt kodusõja provotseerimises osa süüd ka grusiinide kaela lajatada küll, aga lahkulöömise taotlejad olid ikkagi osseedid, kellele seeläbi paratamatult langeb osaks ka kodusõja algataja roll.
See eelnev jutt ei ole mõeldud mitte Gruusia/grusiinide õigustamiseks, sest kohe kindlasti on hulk asju, mida nad oleks saanud paremini ja mõistlikumalt teha, et ei väline ega sisene sõda poleks üldse tekkinud või vähemalt poleks viimane arenenud nii kaugele, nagu ta on arenenud (ja seeläbi võimaldanud ka välise sõja). Pigem on see lihtsalt tingitud hämmastusest, kui lihtsalt võetakse vähegi mõtlemata omaks väited, mille paikapidamatus peaks olema selge juba esimese mõtiskelu minuti järel.
Vastu õhtut sain täiesti ootamatu üllatuse osaliseks, kui helises telefon ja naishääl küsis, ega ma ei tea, kes helistab :-) Ei number ega hääl öelnud suurt midagi, nii vastasin ausalt "Ei". Ja siis selgus, et tegemist on algkooli klassiõega, kes organiseerib parajasti klassikokkutulekut! Nojah, tegelikult ma lahkusin Laupa koolist juba 6. klassis seoses minemakolimisega, aga et kool oli ka ainult 8-klassiline, siis ma ikka olen täiega kvalifitseeritud sellisel üritusel osalema. See oli küll täielik üllatus, aga väga meeldiv! Oma kolmkümmend aastat on möödas, ilmselt ei tunne osasid isegi ära enam, vähemalt mitte esmapilgul. Aga seda huvitavam ilmselt on...
Loetud: Tehnikamaailm 8/2009, Akadeemia 8/2009
Vaadatud: Versus (TV6)
8.8.09
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev jälle üle mõningase aja, kuigi ka täna jäi ärkamine suhteliselt varase aja peale, aga vähemalt suutsin ma jälle olla töövalmis nii enam-vähem normaalse tööaja lõpuni ehk praeguseni.
Hommikul sain osutada abi ühele tuttavale, kes oli hädas keeletoimetajaga, kes muidu olevat väga ja isegi väga hea, aga miskipärast siiski veendumisel, et õige vorm on Molotov-Ribbentropi pakt, mitte Molotovi-Ribbentropi pakt. Õnneks oli kohe käepärast võtta ka osutus eesti keele käsiraamatule, kus samune väljend on lausa näiteks toodud (O.60, alapunkt 8, kui kedagi huvitab). Jah, eks ka parimatel ole oma nõrgad küljed või mingid mis tahes põhjusel kinnistunud (väär)arusaamad.
Õhtul vaatasin TV3 pealt üht Briti krimifilmi, õigemini lühisarja "Messias" esimest osafilmi. Britid ikka oskavad selliseid asju teha, mis on tõeliselt õõvastavad. Verd ja muid jubedusi oli vaat et isegi rohkem kui Hollywoodi "õudukates", aga samas jäi see ikka kindlalt krimifilmiks, mitte õudusfilmiks.
Tänu Marko Mihkelsonile, kes erinevalt minust jälgib nähtavasti seniajani usinalt Times Online'i, jõudis silme ette arvamus, et eilne Twitteri maha tõmmanud ja nähtavasti mõnel pool ka Facebooki ja veel mõningaid veebikeskkondi puudutanud küberrünnak pärines Abhaasiast ja oli suunatud eelkõige ühe vähemalt oma veebikujul samuti sealt kandist pärit ägedalt Venemaad kritiseeriva tegelase vastu. Abhaasial endal üksi ilmselt ei jaguks ressursse sellise rünnaku ettevõtmiseks, aga botnette on ju ikka saadaval ja kindlasti saab ka kenasti alet, kui leiab mõne mõttekaaslasest, s.t Gruusia-vastasest ja Venemaa-pooldajast robotvõrgu haldaja... Muidugi, ega selliste rünnakute puhul naljalt selgeks ei tee, kes asja taga tegelikult seisab, aga nagu Eesti omaaegse rünnaku puhul, on kuskilt kaugustest üsna selgelt kuulda karumörinat...
Lõuna-Osseetia teemal oli päris huvitav artikkel tänases Novaja Gazetas, mis kirjeldas sealseid "ülesehitustöid" (mida "loomulikult" korraldab Venemaa, kust ju ka ehitusettevõtjast uus L-O peaminister üles leiti) - ikka päris masendav, kuidas suuresõnalistest lubadustest, mida ju tänini korratakse, saab, nojah, kuidas seda öeldagi, lausa iseenda vastand.
Novaja Gazetas oli teinegi huvitav artikkel, sedakorda küll hoopis teisel teemal, nimelt ülevaade Lavrenti Beriast, samusest mehest, kes mindki kunagi väga huvitas. Ega seal midagi otseselt uut ei olnud, sest mingeid fakte pole viimased ütleme kümmekond aastat juurde toonud, aga tõlgendusi saab muidugi esitada ka uudsetena.
Ka tänane Sirp oli sedakorda päris sisukas, alates lausa kahest asjalikust retsensioonist Enn Haabsaare raamatu "Soome-ugri saamine" kohta ja lõpetades intervjuuga instituudikaaslase Imbi Pajuga, kes on ikka suutnud oma tohutu innuga hoida nii pikalt käigus sellist vahvat asja nagu raamatuküla.
Loetud: Tehnikamaailm 8/2009, Sirp 07.08.2009
Vaadatud: NCIS: Kriminalistid (TV3), Messias: Esimesed mõrvad (TV3)
Hommikul sain osutada abi ühele tuttavale, kes oli hädas keeletoimetajaga, kes muidu olevat väga ja isegi väga hea, aga miskipärast siiski veendumisel, et õige vorm on Molotov-Ribbentropi pakt, mitte Molotovi-Ribbentropi pakt. Õnneks oli kohe käepärast võtta ka osutus eesti keele käsiraamatule, kus samune väljend on lausa näiteks toodud (O.60, alapunkt 8, kui kedagi huvitab). Jah, eks ka parimatel ole oma nõrgad küljed või mingid mis tahes põhjusel kinnistunud (väär)arusaamad.
Õhtul vaatasin TV3 pealt üht Briti krimifilmi, õigemini lühisarja "Messias" esimest osafilmi. Britid ikka oskavad selliseid asju teha, mis on tõeliselt õõvastavad. Verd ja muid jubedusi oli vaat et isegi rohkem kui Hollywoodi "õudukates", aga samas jäi see ikka kindlalt krimifilmiks, mitte õudusfilmiks.
Tänu Marko Mihkelsonile, kes erinevalt minust jälgib nähtavasti seniajani usinalt Times Online'i, jõudis silme ette arvamus, et eilne Twitteri maha tõmmanud ja nähtavasti mõnel pool ka Facebooki ja veel mõningaid veebikeskkondi puudutanud küberrünnak pärines Abhaasiast ja oli suunatud eelkõige ühe vähemalt oma veebikujul samuti sealt kandist pärit ägedalt Venemaad kritiseeriva tegelase vastu. Abhaasial endal üksi ilmselt ei jaguks ressursse sellise rünnaku ettevõtmiseks, aga botnette on ju ikka saadaval ja kindlasti saab ka kenasti alet, kui leiab mõne mõttekaaslasest, s.t Gruusia-vastasest ja Venemaa-pooldajast robotvõrgu haldaja... Muidugi, ega selliste rünnakute puhul naljalt selgeks ei tee, kes asja taga tegelikult seisab, aga nagu Eesti omaaegse rünnaku puhul, on kuskilt kaugustest üsna selgelt kuulda karumörinat...
Lõuna-Osseetia teemal oli päris huvitav artikkel tänases Novaja Gazetas, mis kirjeldas sealseid "ülesehitustöid" (mida "loomulikult" korraldab Venemaa, kust ju ka ehitusettevõtjast uus L-O peaminister üles leiti) - ikka päris masendav, kuidas suuresõnalistest lubadustest, mida ju tänini korratakse, saab, nojah, kuidas seda öeldagi, lausa iseenda vastand.
Novaja Gazetas oli teinegi huvitav artikkel, sedakorda küll hoopis teisel teemal, nimelt ülevaade Lavrenti Beriast, samusest mehest, kes mindki kunagi väga huvitas. Ega seal midagi otseselt uut ei olnud, sest mingeid fakte pole viimased ütleme kümmekond aastat juurde toonud, aga tõlgendusi saab muidugi esitada ka uudsetena.
Ka tänane Sirp oli sedakorda päris sisukas, alates lausa kahest asjalikust retsensioonist Enn Haabsaare raamatu "Soome-ugri saamine" kohta ja lõpetades intervjuuga instituudikaaslase Imbi Pajuga, kes on ikka suutnud oma tohutu innuga hoida nii pikalt käigus sellist vahvat asja nagu raamatuküla.
Loetud: Tehnikamaailm 8/2009, Sirp 07.08.2009
Vaadatud: NCIS: Kriminalistid (TV3), Messias: Esimesed mõrvad (TV3)
7.8.09
Neljabased mõtted
Ega see normaalse elurütmi tagasisaamine nii lihtne polegi, kui ikka igal hommikul kell 9 algab otse nagu kõrva ääres läbilõikav vingumine, sestap ka see sissekanne õhtu asemel alles järgmisel hommikul. Aga tulemas on nädalavahetus ja järgmisel nädalal peaksid "küttesüsteemi rekonstrueerijad" olema juba kaugemal, kust nad vahest enam nii teravalt hommikutervitusi ei saada.
Põhitöö elik (raamatu)tõlkimise mõttes oli päev tühi, sest tasapisi ja äkitselt oli kogunenud terve hulk artikleid, mille tõlkimist minult pikisilmi, aga kiiresti oodati. Niisiis läkski aur tõlkimisele Postimehele (huh, üle pika aja oli tõlgitavaks keeleks saksa keel! Aga õnneks oli artikkel ajalooteemaline ehk siis valdkonnast, milles ma oman mõningaid teadmisi, nii et märkimisväärseid raskusi ei tekkinud, isegi mõningase üllatusega avastasin, et hoolimata vähesest praktikast saksa keele tõlkimise (ja isegi lugemise, kui mitte arvestada tavalisi päevauudiseid FAZ-i ja Spiegeli uudistevoo vahendusel) vallas on mu teadmised päris hästi säilinud :-) ) ja Diplomaatiale. Mõneti on muidugi isegi hea, et sellist vaheldust on, see hoiab vaimu teravana, kui vahepeal tuleb end lahti rebida rutiiniks kujunevast raamatust, mis surub mõttevoo ühte sängi, ja asetada ennast hoopis teise konteksti.
Oma osa võttis ka huvitava materjali lugemine, mille Gruusia valitsus avaldas möödunudaastase sõja kohta. Mõistagi esitab see Gruusia poole seisukoha sõjas, aga peab ütlema, et suurel määral kattub see sellega, mida ma ka ise arvan. Ligi pool materjalist moodustab ajalooline sissejuhatus, mis käsitleb sõja eellugu alates nii enam-vähem Nõukogude Liidu lagunemisest. Seal, eriti päris alguses, ongi vahest kõige rohkem sellist veidi erapoolikumat juttu, sest neis paarikümne aasta tagustes sündmustes ei olnud ka Gruusia keskvalitsus just kõige "puhtam poiss", nagu võib nüüdsest materjalist kergesti mulje jääda. Aga samas on ka igati selge, et kõige suurem huvi konflikti ülal hoida on olnud just Venemaal, mis ilmneb ka käesolevast tekstist päris huvitaval moel - vahest isegi endale päris hästi aru andmata on selle koostajad ajaloolises osas selgelt kirja pannud, kui mõjutatav oli nende valitsus Abhaasia ja Lõuna-Osseetia konflikti tõttu ja kui suurel määral õnnestus Venemaal nende tegevust suunata. Igatahes väga huvitav materjal, isegi kui seal midagi väga uut ei ole, vähemalt mitte sellist, mis seniseid arusaami oluliselt muudaks. See on nagunii selge, et agressor oli Venemaa, kes tungis kallale iseseisvale riigile, ja alles tagantjärgi vormistas selle "vennaliku abina" (mäletatavasti "tunnustas" Moskva ju Abhaasia ja Lõuna-Osseetia "iseseisvust" alles 26. augustil ehk ligi kolm nädalat pärast Gruusia ründamist).
Keegi träm algatas eile Pingviinis muidu vahest suhteliselt neutraalses teemas korraliku flamewar'i. Jäägu see tema hingele, aga ühe mõtte see andis siiski, mis vahest mõningase aja tekkides ka teostub. Kunagi kirjutas Hasso Tepper suhteliselt korraliku juhendi, kuidas KDE tõlkimisele kaasa aidata. Tänaseks on ta ise küll aktiivsest tõlkimisest tagasi tõmbunud ja ka see juhend on mõneti vananenud. Vahest tasuks see uuesti ja ajakohastatuna kirja panna ning täiendada ka konkreetsemate ülesannetega, mida täpsemalt veel vaja oleks teha. Sest KDE tõlgitus on praeguseks nii hea, et abi tõlkimise enda juures polegi vahest kuigivõrd vaja, küll aga on terve hulk muid asju, mida palju hädalisemalt oleks tarvis, alates juba korrektuurist ehk tõlgete üleslugemisest ja lõpetades mitmesuguste lokaliseerimist (ehk eestindamist laiemas mõttes) puudutavate asjadega, nagu näiteks juba varemgi mõnel korral mainitud helifailid Kartulimehe mängu jaoks või asjalikud sõnad anagrammimängu KAnagram jaoks jne jne.
Loetud: [digi] august 2009
Vaadatud: Menneisyyden salaisuudet (YLE2), Räpane seksikas raha (TV3)
Põhitöö elik (raamatu)tõlkimise mõttes oli päev tühi, sest tasapisi ja äkitselt oli kogunenud terve hulk artikleid, mille tõlkimist minult pikisilmi, aga kiiresti oodati. Niisiis läkski aur tõlkimisele Postimehele (huh, üle pika aja oli tõlgitavaks keeleks saksa keel! Aga õnneks oli artikkel ajalooteemaline ehk siis valdkonnast, milles ma oman mõningaid teadmisi, nii et märkimisväärseid raskusi ei tekkinud, isegi mõningase üllatusega avastasin, et hoolimata vähesest praktikast saksa keele tõlkimise (ja isegi lugemise, kui mitte arvestada tavalisi päevauudiseid FAZ-i ja Spiegeli uudistevoo vahendusel) vallas on mu teadmised päris hästi säilinud :-) ) ja Diplomaatiale. Mõneti on muidugi isegi hea, et sellist vaheldust on, see hoiab vaimu teravana, kui vahepeal tuleb end lahti rebida rutiiniks kujunevast raamatust, mis surub mõttevoo ühte sängi, ja asetada ennast hoopis teise konteksti.
Oma osa võttis ka huvitava materjali lugemine, mille Gruusia valitsus avaldas möödunudaastase sõja kohta. Mõistagi esitab see Gruusia poole seisukoha sõjas, aga peab ütlema, et suurel määral kattub see sellega, mida ma ka ise arvan. Ligi pool materjalist moodustab ajalooline sissejuhatus, mis käsitleb sõja eellugu alates nii enam-vähem Nõukogude Liidu lagunemisest. Seal, eriti päris alguses, ongi vahest kõige rohkem sellist veidi erapoolikumat juttu, sest neis paarikümne aasta tagustes sündmustes ei olnud ka Gruusia keskvalitsus just kõige "puhtam poiss", nagu võib nüüdsest materjalist kergesti mulje jääda. Aga samas on ka igati selge, et kõige suurem huvi konflikti ülal hoida on olnud just Venemaal, mis ilmneb ka käesolevast tekstist päris huvitaval moel - vahest isegi endale päris hästi aru andmata on selle koostajad ajaloolises osas selgelt kirja pannud, kui mõjutatav oli nende valitsus Abhaasia ja Lõuna-Osseetia konflikti tõttu ja kui suurel määral õnnestus Venemaal nende tegevust suunata. Igatahes väga huvitav materjal, isegi kui seal midagi väga uut ei ole, vähemalt mitte sellist, mis seniseid arusaami oluliselt muudaks. See on nagunii selge, et agressor oli Venemaa, kes tungis kallale iseseisvale riigile, ja alles tagantjärgi vormistas selle "vennaliku abina" (mäletatavasti "tunnustas" Moskva ju Abhaasia ja Lõuna-Osseetia "iseseisvust" alles 26. augustil ehk ligi kolm nädalat pärast Gruusia ründamist).
Keegi träm algatas eile Pingviinis muidu vahest suhteliselt neutraalses teemas korraliku flamewar'i. Jäägu see tema hingele, aga ühe mõtte see andis siiski, mis vahest mõningase aja tekkides ka teostub. Kunagi kirjutas Hasso Tepper suhteliselt korraliku juhendi, kuidas KDE tõlkimisele kaasa aidata. Tänaseks on ta ise küll aktiivsest tõlkimisest tagasi tõmbunud ja ka see juhend on mõneti vananenud. Vahest tasuks see uuesti ja ajakohastatuna kirja panna ning täiendada ka konkreetsemate ülesannetega, mida täpsemalt veel vaja oleks teha. Sest KDE tõlgitus on praeguseks nii hea, et abi tõlkimise enda juures polegi vahest kuigivõrd vaja, küll aga on terve hulk muid asju, mida palju hädalisemalt oleks tarvis, alates juba korrektuurist ehk tõlgete üleslugemisest ja lõpetades mitmesuguste lokaliseerimist (ehk eestindamist laiemas mõttes) puudutavate asjadega, nagu näiteks juba varemgi mõnel korral mainitud helifailid Kartulimehe mängu jaoks või asjalikud sõnad anagrammimängu KAnagram jaoks jne jne.
Loetud: [digi] august 2009
Vaadatud: Menneisyyden salaisuudet (YLE2), Räpane seksikas raha (TV3)
6.8.09
Kolmabased mõtted
Rütm on ikka täitsa sassis, eriti selle majas käiva remondi pärast, nii et seegi sissekanne tuleb omajagu hilinenult.
Madonna kontserdilt tagasijõudnuna ei jäänud just palju aega magada ajani, mil hommikul pidanuks kohale ilmuma "küttesüsteemi rekonstrueerijad". Ja ega nad hilinenudki, kell 9 (ehk iseenesest just magusaima une ajal...) algas juba kenasti lõikurite vingumine peale, nii et isegi kui ma oleks sel ajal veel maganud, oleks nagunii üles ärganud. Nii tunnike hiljem jõudsid nad siis ka mu korterisse. Selgus, et see ei jää nende viimaseks külastuskäiguks - ainuke asi, mida nad praegu tegid, oli, nagu üks neist väljendus, "maja tühjaks tegemine". Ehk siis teisisõnu: radiaatorid ja sellega seotud torud on nüüd kadunud, uute panemiseni jääb veel nii kümmekond päeva või paar nädalat, kuni "maja on tühjaks tehtud" :-)
Nende käik oli siiski hea ka: jõudsin enam-vähem ühele poole ristsõnadega, mis olid jäänud veidi unarule, ootama õiget hetke, mis siis nüüd sel hommikupoolikul kätte jõudis. Mitte et lõikurite vingumine oleks just parim keskkond ristsõnade lahendamiseks, aga no ega need Eesti ristsõnavihikud ka nii suurt mõttepingutust enamasti ei nõua, et tingimata vaikust ja süvenemist vaja oleks (no olgu, üks käsiolevates oli Meistriristik ja seal siiski on ka selliseid mõistatusi, mida päris käigult rajalt maha ei võta).
Ülejäänud päev koosnes valdavalt töötamisest, kuid kellaajaliselt juba nii südaöö paiku oli väsimus nii suur, et suurt kauem vastu ei pidanudki ja tuli end rõhtasendisse paigutada.
Veidi aega kulutasin sellele, et välja selgitada, kes on uus Lõuna-Osseetia peaminister Vadim Brovtsev. Kuidagi ei õnnestunud leida mingeid viiteid, mis oleks teda kas või kuidagi Lõuna-Osseetiaga või üldse osseetidegagi sidunud. Küll aga mainiti mitmel pool ära, et tal on tihedad sidemed Venemaa regionaalarengu ministeeriumiga, mis muu hulgas korraldab ka Venemaa abi jagamist Lõuna-Osseetiale ja selle nii-öelda ülesehitamist. Niisiis tundub, et lihtsalt liigutati soosikust ehitusettevõtja kohale rahavoogude kontrollimiseks.
Nii palju siis Lõuna-Osseetia iseseisvusest... Muidugi, välismaalastest riigiametnikud pole ju vastsündinud riikides haruldased - meenutada võib kas või taasiseseisvunud Eesti algusaegu, kus ministritegi ametis oli otse välismaalt tulnud inimesi. Aga no vähemalt peaks neil ju ikka olema mingi seos kohaga, kus nad töötavad - toonased välismaalt tulnud ministrid ja muud ametnikud käisid ikka väliseestlaste nimetuse alla, olid kas Eestis sündinud või vähemalt sündinud Eestis sündinud vanematest, valdasid vähemalt talutaval tasemel eesti keelt ja nii edasi. Brovtsovi ametissesaamist võiks vahest nii poolmöönmisi võrrelda umbes sellega, kui Laari asemel, kes asus ellu viima Friedmani majanduspoliitikat (vastuväidete ennetamiseks: Laar viis ellu veel palju muudki, aga Friedmanile tuginev majanduspoliitika oli kindlasti üks asi, mida ta võimalikult hästi üritas järgida), oleks Eesti peaministriks kutsutud hoopis Friedman ise kui "spetsialist" :-) Kuigi muidugi see võrdlus pole päris hea, sest Eesti oli kõigest hoolimata siiski juba toona ka tegelikult iseseisev riik ja taotles iseseisvuse süvendamist (mistõttu juba mõte kutsuda peaministriks mõni Eestiga täiesti seondumatu isik oli parimal juhul õllelaua jutt), mida praegune Lõuna-Osseetia juhtkond ilmselgelt ei soovi.
Õieti on neist osseetidest, kes lõuna pool Kaukasust elavad, isegi kahju: nad on ikka täiesti ilmselgelt jäänud Venemaa imperialistlike mängude hammasrataste vahele ja pigem on usutav, et see hekseldab nad sootuks tükkideks. Mitte et seal alternatiive poleks olnud - Sanakojevi alternatiiv on ju seniajani olemas -, aga eriti viimase aasta sündmused on vähegi positiivse lahenduse leidmist päris drastiliselt vähendanud.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Lahingulaev Galaktika (TV6), Dexter (Kanal2), Kuritöö kodutänavas (Kanal2), Heroes (TV3)
Madonna kontserdilt tagasijõudnuna ei jäänud just palju aega magada ajani, mil hommikul pidanuks kohale ilmuma "küttesüsteemi rekonstrueerijad". Ja ega nad hilinenudki, kell 9 (ehk iseenesest just magusaima une ajal...) algas juba kenasti lõikurite vingumine peale, nii et isegi kui ma oleks sel ajal veel maganud, oleks nagunii üles ärganud. Nii tunnike hiljem jõudsid nad siis ka mu korterisse. Selgus, et see ei jää nende viimaseks külastuskäiguks - ainuke asi, mida nad praegu tegid, oli, nagu üks neist väljendus, "maja tühjaks tegemine". Ehk siis teisisõnu: radiaatorid ja sellega seotud torud on nüüd kadunud, uute panemiseni jääb veel nii kümmekond päeva või paar nädalat, kuni "maja on tühjaks tehtud" :-)
Nende käik oli siiski hea ka: jõudsin enam-vähem ühele poole ristsõnadega, mis olid jäänud veidi unarule, ootama õiget hetke, mis siis nüüd sel hommikupoolikul kätte jõudis. Mitte et lõikurite vingumine oleks just parim keskkond ristsõnade lahendamiseks, aga no ega need Eesti ristsõnavihikud ka nii suurt mõttepingutust enamasti ei nõua, et tingimata vaikust ja süvenemist vaja oleks (no olgu, üks käsiolevates oli Meistriristik ja seal siiski on ka selliseid mõistatusi, mida päris käigult rajalt maha ei võta).
Ülejäänud päev koosnes valdavalt töötamisest, kuid kellaajaliselt juba nii südaöö paiku oli väsimus nii suur, et suurt kauem vastu ei pidanudki ja tuli end rõhtasendisse paigutada.
Veidi aega kulutasin sellele, et välja selgitada, kes on uus Lõuna-Osseetia peaminister Vadim Brovtsev. Kuidagi ei õnnestunud leida mingeid viiteid, mis oleks teda kas või kuidagi Lõuna-Osseetiaga või üldse osseetidegagi sidunud. Küll aga mainiti mitmel pool ära, et tal on tihedad sidemed Venemaa regionaalarengu ministeeriumiga, mis muu hulgas korraldab ka Venemaa abi jagamist Lõuna-Osseetiale ja selle nii-öelda ülesehitamist. Niisiis tundub, et lihtsalt liigutati soosikust ehitusettevõtja kohale rahavoogude kontrollimiseks.
Nii palju siis Lõuna-Osseetia iseseisvusest... Muidugi, välismaalastest riigiametnikud pole ju vastsündinud riikides haruldased - meenutada võib kas või taasiseseisvunud Eesti algusaegu, kus ministritegi ametis oli otse välismaalt tulnud inimesi. Aga no vähemalt peaks neil ju ikka olema mingi seos kohaga, kus nad töötavad - toonased välismaalt tulnud ministrid ja muud ametnikud käisid ikka väliseestlaste nimetuse alla, olid kas Eestis sündinud või vähemalt sündinud Eestis sündinud vanematest, valdasid vähemalt talutaval tasemel eesti keelt ja nii edasi. Brovtsovi ametissesaamist võiks vahest nii poolmöönmisi võrrelda umbes sellega, kui Laari asemel, kes asus ellu viima Friedmani majanduspoliitikat (vastuväidete ennetamiseks: Laar viis ellu veel palju muudki, aga Friedmanile tuginev majanduspoliitika oli kindlasti üks asi, mida ta võimalikult hästi üritas järgida), oleks Eesti peaministriks kutsutud hoopis Friedman ise kui "spetsialist" :-) Kuigi muidugi see võrdlus pole päris hea, sest Eesti oli kõigest hoolimata siiski juba toona ka tegelikult iseseisev riik ja taotles iseseisvuse süvendamist (mistõttu juba mõte kutsuda peaministriks mõni Eestiga täiesti seondumatu isik oli parimal juhul õllelaua jutt), mida praegune Lõuna-Osseetia juhtkond ilmselgelt ei soovi.
Õieti on neist osseetidest, kes lõuna pool Kaukasust elavad, isegi kahju: nad on ikka täiesti ilmselgelt jäänud Venemaa imperialistlike mängude hammasrataste vahele ja pigem on usutav, et see hekseldab nad sootuks tükkideks. Mitte et seal alternatiive poleks olnud - Sanakojevi alternatiiv on ju seniajani olemas -, aga eriti viimase aasta sündmused on vähegi positiivse lahenduse leidmist päris drastiliselt vähendanud.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Lahingulaev Galaktika (TV6), Dexter (Kanal2), Kuritöö kodutänavas (Kanal2), Heroes (TV3)
Subscribe to:
Posts (Atom)