Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänane Sirp sisaldas mõningase üllatusena täielise kogupaugu äsjase lõpukirjandi pihta, kohe lausa kahest sulest ja mõlemad äärmiselt murelikud ning teravad, üks natuke, aga mitte siiski väga üllatavalt muidu rohkem majandusinimesena tuntud Arraku Andrese, teine oma äraproovitud headuses (:)Kivisildniku sulest. Ilmselt õigustatult, sest kuigi ka ma ise eelistasin kooliajal reeglina kirjutada "vabal teemal", siis mõnikord oli ka mõne kirjandusteose või kirjanikuga haakuv teema esitatud sellisena, mis pani mõtte liikuma - ja kindlasti oleks kahju, kui kirjand asetuks täielikult esseega, seda enam, et tegelikult on ühe korraliku essee (vähemalt nii, nagu mina korralikku esseed mõistan) kirjutamine võib-olla isegi enamikule keskkoolilõpetajatele veidi ülejõu käiv ülesanne, nõudes lisaks koolis omandatud teadmistele lihtsalt laiemat silmaringi ja isegi mõningaid elukogemusi. Nojah, seda on muidugi tagantjärele lihtsam öelda, vaevalt ma keskkooli ajal oleksin soovinud kelleltki kuulda, et ühe hea ja tasemel kirjandi/essee kirjutamiseks peaks silmaring veel laiem ja mingeid elukogemusi ka olema :-)

Päris huvitav oli ka Lobjakase Ahto ülevaade Kaitsepolitsei aastaraamatust või õigemini rohkem mõtisklus selle teemal: kui sageli kipuvad tema mõtted vähemalt mu jaoks veidi kaugeks või arusaamatuks jääma, siis sedakorda oli ta harutanud ja arutanud õige mõistlikke küsimusi, mis seonduvad võimu, demokraatia ja nende mõlema võimaliku kuritarvitamisega. Omapärane, aga siiski nauditav oli intervjuu äsjase Gailiti-auhinna (no ei saa ma ju kuidagi mööda sellest, et eesti kirjanduses on olemas Gailit ja siis need teised kirjanikud... :-) ) saaja Heinsaare Mehisega. Kohe kangesti tahaks sealt ühe tsitaadi ära tuua:

16 on mu lemmiknumber, miks mitte iga 16 aasta tagant luulekogu välja anda.

Miks 16 su lemmiknumber on?

Algul, kui ma olin väike, oli mul neli lemmiknumber, aga siis mul tuli geniaalne mõte, et kui ma korrutan neli korda neli, siis ma saan 16. See on veel lahedam, siis on neli nelja sees.

See on ilmselt mõtteavaldus, millele ka vana Gailit meelsasti ja muheldes alla kirjutaks, võib-olla küll lisades juurde, et neli toob kohe pähe neljakäpakil(e) käimise...

Küll aga muutus kultuurileht lausa masendavaks lektüüriks lõpupoole jõudes: kui ikka üksteise alla on lükitud korraga Evald Okase, Alla Kallase ja Ralf Parve nekroloogid, siis on raske tuju ülevana hoida...

Lugemist, sellist mõtlemapanevat, jagus tänasesse päeva veelgi. Kõigepealt jäi silma RKK toodang, Hurda Martini sulest pärit tõsine lugu Eesti kaitsevõime tegeliku (ja mitte sugugi väga roosilise) seisu kohta. Lõppkokkuvõte on kahtlemata utreeritud - "Seniks võib igaüks mõelda vaatepildile 40 000 mehest, kellest üle poole jooksevad Sinimägedesse palja tilliga, kummaski käes 1950ndatest aastatest pärit USA vintpüss…" -, aga oma uba selles paistab siiski olevat.

Mõistagi on laiemas maailmas seniajani üks kuumemaid kartuleid, mida tulises tuhas igatepidi veeretatakse, Usama bin Ladini viimne ots ja kõik, mis sellega vähegi seondub. Eilse võla õienduseks olgu siin tagantjärele ära toodud ka link sellele UBL viimse peidupaiga naabrite arvamusele hoone ja selle asukate kohta, mis heitis õhku mitmeid tõsiseid kahtlustusi selle kohta, kas ja kui palju Pakistani vastavad ametiasutused või vähemalt -isikud teadsid, kes seal elab.

Otseselt sellega haakus täna NYRoB-i ajaveebist loetud arutlus Pakistani kui USA "veidra liitlase" kohta - ja võib arvata, et see küsimus, kuivõrd Pakistan on üldse osaline tolles "sõjas terrorismi vastu" ja kuivõrd tuleks teda käsitleda hoopis selle objektina, on veel (kui ei juhtu just midagi, mis asjade praegust seisu oluliselt muudaks) pikemat aega päris tõsise diskussiooni teemaks.

Iseasi muidugi, kas need "intellektuaalsed" arutelud ka poliitikas avalduvad: üks esimesi mõtteid, lugedes küsimust "miks me õieti Pakistani toetame", mis mulle pähe tuli, oli selline: asi on ju lihtne, puhtpragmaatilistel kaalutlustel, täpselt nii, nagu Teise maailmasõja ajal toetati Nõukogude Liitu, ehkki kellelgi polnud erilisi kahtlusi, mida see endast kujutab (võib-olla täielikku kuritegelikku mastaapi ei osatudki aduda, aga mõrtsuka äratundmiseks ei pea ju tingimata teadma, kas ta on tapnud viis või viiskümmend viis inimest...). Ja seda mitte ainult Afganistani pärast mõistagi, kuigi selle probleemi lahendamisel ei oleks nagunii saanud Pakistanita kuidagi hakkama, vaid ka laiemate geopoliitiliste põhjuste tõttu (oli ju ja on õieti seniajani Pakistan üsna tihedates suhetes Hiinaga, mis on Pakistanile väga vajalik vähegi jõudude tasakaalustamiseks oma suure naabri Indiaga, kel omakorda on Hiinaga mõnedki kanad kitkuda - USAs on aga Hiinast kohati lausa deemon tehtud, aga nii või teisiti on Ühendriikidel tulus hoida väga tihedaid suhteid Hiinale lähedal asuvate riikidega, et selle mõju veidigi kärpida).

Loetud: Tehnikamaailm 5/2011

Vaadatud: Kälimehed (TV3), Sõnasõda (Kanal2), NCIS: Kriminalistid (TV3), Doomsday - Tag der Rache (RTL2)

Neljabased mõtted

Kui mõni päev persse läheb, siis ta läheb ikka täiega perse, võiks vist tänase kokku võtta. Nojah, veidi sai ka põhitööd teha (mida on veel nii hirmus palju ja tähtaeg lõõtsub kukil nagu end hingetuks jooksnud ja, keel vestil, edasi punnitav Achilleus kilpkonna jälitades...). Aga siis jooksis ootamatult lausa Postimehe ja Diplomaatia ühisrinne sisse ja oleks siis, et lihtsa asjaga, vaid sootuks looga, mille puhul tuleb maru hoolikas olla, nagu nekroloogide puhul ikka, eriti aga siis, kui lugu algselt polegi sellena kirjutet...

See üksi poleks veel väga ehk morjendanud, aga tubli osa päevast kulus ka peadpidi suure mürtsuga vastu ülikõvast raudbetoonist valmistatud seina jooksmisele Mageia rindel. Mul oli tagasihoidlik kavatsus enne tänaõhtust Mageia tõlkemeeskondade esindajate kohtumist Transifexis tehtud ja täiendatud tõlked SVN-hoidlasse sisse kanda, et need kenasti peatselt ilmavalgust nägevasse eelväljalaskesse sisse jõuaksid, aga võta näpust, nii lihtne see ka polnud. Esiteks nimelt selgus, et mingil põhjusel olen ma välja jäänud grupist, mis annaks mulle üldse õiguse midagi SVN-hoidlasse sisse kanda - või õieti ka sealt nagu kord ja kohus välja võtta (et hoidla on avalik ja ka veebiliidesega, siis muidugi tuimalt alla laadida saab, aga kui sissekandmisõigust pole, pole sel ju ka mõtet). Niikaua, kuni sellega tegeldi (ja nagu suuremates organisatsioonides ikka, võtab asi, mis ei ole päris otseselt kellegi kohustus, vaid nõuab mõningast eemaletõmbumist muudest ülesannetes, mida alles sündiva distributsiooni korral mõistagi rohkelt leidub), üritasin leida viisi, kuidas saada jagu Transifexi ühest suuremast puudusest, nimelt sellest, et tavapäraselt tõlkefailide päises olevad kommentaarid varasemate tõlkijate kohta (kenasti koos e-posti aadresside ja tõlkimise aastatega) lihtsalt ära kaotatakse. Paistab, et muidu võimas msgmerge ei suuda siin midagi teha - kui kord on juba tõlkefaili päis ära rikutud, siis seda vanast failist, kus see olemas on, enam kuidagi tagasi tekitada ei saa. Või õigemini, saab muidugi, kui seda puhtalt käsitsi kopeerimise ja asetamisega teha, mis mõistagi on päris tülikas, mistõttu ma lükkasin selle tänaselt edasi mingitesse järgmistesse varnadesse...

See probleem oli üleval ka õhtusel Mageia tõlkemeeskondade esindajate IRC-kohtumisel, kus jõuti arusaamisele, et selle probleemiga, nagu ka mõnede teistega, mis Transifexi ja üldse tõlkeprotsessi juures on ilmnenud, hakatakse intensiivselt tegelema pärast Mageia 1 ilmumist, niisiis millalgi suvel. Veel mõned küsimused tekitasid vähem või rohkem elavat arutelu, aga kes soovib nendega lähemalt tutvuda, võib uurida kohtumise kokkuvõtet või täielikku logi.

Õhtul pakkus mõningat lohutust nii lohutu päeva järel Kanal2 näidatud film "Hirmu kummardajad" (Believers), mis oli ka niisama piisavalt huvitav, aga mille lõpp keeras kogu filmile väga võimsa ja ootamatu vindi peale ja muutis selle kokkuvõttes täiesti nauditavaks.

Samuti võib positiivsema külje pealt ära mainida silme ette sattunud ülevaadet sellest, mida arvasid Usama bin Ladini peidupaigast, tollest hoonest seal Pakistanis, naabruses elavad inimesed. Seal leidus nii mõndagi, mis pani päris mitmeid mõtteid liikuma ja viis seeläbi kerkinud muremõtted mõnekski ajaks veidi kaugemale. Aga eks nende "pealtnägijate" tunnistustega on muidugi alati see häda, et need ilmuvad ju reeglina pärast sündmust ja on pahatihti sellest omajagu mõjutatud (üksikutel harvadel kordadel võib hiljem olla kättesaadav sündmuse-eelne kirja pandud või visuaalselt jäädvustatud "tunnistus", mis peaaegu alati jätab isegi sündmusejärgselt sootuks teise mulje kui kas või sama jäädvustaja sündmusejärgne "tunnistus"). Aga igatahes lugeda tasub.


Loetud: Tehnikamaailm 5/2011
Vaadatud. Pilvede all (Kanal2), Hirmu kummardajad (Kanal2)

Esmabased mõtted

Tavaline esmaspäev elik tarkvara tõlkimisele pühendatud päev, mis kulges taas puhtalt KDE tähe all. Nüüd võib siis öelda, et ka arendusharus on kasutajaliidese tõlkimine sisuliselt valmis - või, kui täpsem olla, siis esialgu valmis: tõlkimata on veel mõned rakendused või nende osad, mille ümber siinkirjutaja nagu kass ümber paksu tulist auru välja pahviva pudrukausi käib, julgemata eelseisvaid raskusi tajudes hästi neile kallale asuda - mõned finantsrakendused, paar muusikarakendust (mul on raske isegi mõista, mis on näituseks MIDI või siis tabulatuur, rääkimata juba vastavate rakenduste tõlkimisest), partitsioonihalduri kõvaketaste füüsiliste omaduste kirjeldused, graafikarakendusele Karbon lisatud Dia trafaretid. Aga jäägu need siis kaugema tuleviku mureks, järgmisel nädalal nähtavasti seisab ees üleminek kasutajaliidese tõlkimiselt dokumentatsiooni tõlkimisele, mis nähtavasti pakub lõbu ja lusti õige mitmeks kuuks...

Aga tegelikult oli mõistagi tänase päeva tähtsündmus Usama bin Ladini tabamine ja ühtlasi tapmine. See jäi õieti juba eilsesse, ma olin juba magama minemas, kui tuli teade, et nähtavasti on UBL tapetud ja peatselt esineb USA president vastava avaldusega, ning jäin sestap veel õige mitmeks tunniks üles, et sündmusi jälgida. Obama kõne oli suhteliselt lühike ja kuiv, aga kõigest hoolimata oli selge, et see oli teeseldud jahedus ja et selle taga pulbitseb tubli võidurõõm, seesama, mida Valge Maja ümber või ka mujale (USA-s) kogunenud sugugi ei varjanud. Mis on ka mõistetav: eelkõige USA-le see korda lähebki ja tõstab nende enesekindlust väga tuntavalt. Muidugi, eks sellele reageeritakse ka mujal, eriti islamimaailmas, aga need viimased kümmekond aastat on mu meelest UBL isiklik mõju ja sära pidevalt kahanenud, osaliselt muidugi seepärast, et ta on olnud väga tagaplaanil (peamiselt mõistagi seepärast, et teda on päris tõsiselt jahitud).

Palju huvitavam on see, kuidas ta tabati, mille kohta praegu eriti andmeid ei ole paraku, peale selle, mida ka Obama oma kõnes mainis. Igal juhul see, et ta lasti maha keset Pakistani, tekitab äärmiselt palju mõtteid. Võis aru saada, et Pakistanis ei teadnud sellest operatsioonist keegi midagi, mis on kahtluste tõttu, et vähemalt osa Pakistani luure-, sõjaväe- ja poliitilistest tegelastest ei ole usaldusväärsed ja võiksid UBL hoiatada, on ka arusaadav. Aga sellise operatsiooni korraldamine teise riigi territooriumil, kus ju formaalselt midagi sellist ette võtta ei tohikski, on siiski tähelepanuväärne. Tuleb ju arvestada, et Pakistan on äärmiselt militariseeritud maa (kui ma õigesti mäletan, paikneb sõjaväe suuruselt kuskil esikümne teises pooles), tuumariik pealegi ning suhete tõttu suure naabri Indiaga ülimalt valvas. Et USA kopterid said nii vabalt lennata riigi pealinna lähedusse ja tagasi, tähendab ilmselt seda, et ühtlasi kasutati ka vahendeid, millega nullida Pakistani õhukaitse, vähemalt sel määral, et USA õhusõidukeid ei märgataks enne, kui on juba hilja. Mõnes muus olukorras ei jääks Pakistanil või mis tahes riigil sellisel juhul nähtavasti muud üle, kui sõda välja kuulutada...

Aga juba Obama kõne ja esimesed reaktsioonid, mida ma sattusin kuulma, näitasid, et mis tahes võimalikke pingeid Pakistaniga üritatakse igati siluda, seda nähtavasti mõlemalt poolt, sest kõige vähem oleks USA-le või õieti ilmselt kogu maailmale vaja seda, et Pakistanist saaks uus "terroripesa": seal võib ju olla ohtralt radikaale ja nende sümpatiseerijaid, aga vähemalt formaalselt (ja osaliselt, väimu säilitamise instinktist lähtudes, ka reaalselt) panustatakse "terrorivastasesse võitlusse" (pealegi muudaks Pakistani "ärakukkumine" oluliselt ka esialgu kohalikke, aga perspektiivis ka globaalseid jõujooni, sest Pakistani seisukohalt - naabreid silmas pidades - on valida, kas olla liidus USA-ga või Hiinaga...)

Teine asi, millesse nähtavasti toovad selgust alles lähimad nädalad ja kuud, seondub Afganistaniga. Võõrvägede lahkumine sealt on nagunii kindel, aga nüüd võib olla õhus ka võimalus jõuda sealses kodusõjas reaalsema lahenduseni. Oli ju üks põhjusi, miks Taliban nii visalt edasi võitles, see, et needsamused võõrväed ründasid konkreetselt isikut, kellele nemad oma võimu ajal olid varjupaika pakkunud, see tähendab nende külalist. UBL tapmine võtab või vähemalt võib võtta Talibanilt tajutava kohustuse võidelda nende vastu, kes asusid nende "koju" pärast seda, kui uustulnukate abilised olid nende külalist jahtima asunud ja neid ennast "kodunt" minema kihutanud. Sellist rahvuslikku leppimist, esialgu kas või sõnades, on ju Afganistani praegune võim üsna pikalt taotlenud ning UBL tapmine võib muuta selle ka reaalsemaks, andes ühtlasi Läänele mugava ettekäände Afganistanist lahkuda ka siis, kui praegu deklareeritud eesmärgid täies mahus teostamata jäävad.

Kolmas huvipakkuv sündmuste areng puudutab al-Qaidat ennast. Mõneti on see ju olnud üsna varjusurmas, kuigi seda on raske hinnata: terve rida rühmitusi on ennast kuulutanud al-Qaida osaks või lausa haruks, kuigi ilmselgelt on ainuke asi, mis neid seob, ideoloogia, ilma et reaalseid kontaktegi oleks või kui, siis on need põgusad. Võib oletada, et nii palju, kui al-Qaida üldse veel iseendana olemas on, kandub nüüd selle kese veel enam Araabia poolsaarele, eriti selle lõunaservale, mis nagunii on käesoleval sajandil olnud al-Qaida üks tähtsamaid tugipunkte (pärast Afganistani ärakukkumist, tagasilööke Pakistanis ja eriti ränki hoope Kagu-Aasias ja Indoneesias). Aga ega muidugi al-Qaida pole ainuke väljund: fundamentalistlik islam sai selle läbi lihtsalt veel rohkem hoogu sisse ja on väga usutav, et sellised rühmitused võivad lähiajal isegi oma tegevust hoogustada, osaliselt ka katsena UBL tapmise eest kätte tasuda (seda sõltumata sellest, mil määral vastav rühmitus tegelikult al-Qaida või UBL endaga seotud on olnud - vaieldamatult oli tegemist sümboliga peaaegu kõigile fundamentalistliku islami esindajatele, kuigi nendegi seas on mõnevõrra erinevaid suundumusi).

Õieti võib rahulolematuid veel juurdegi tekkida, sest võidukad ameeriklased said hakkama millegagi, mis kindlasti rahulolematut tekitab, nimelt UBL "matmisega" merepõhja. Merre matmine ei ole küll otseselt islami kommete vastu, sest ka muslimid sõidavad merd ning vahel ka surevad merel, aga mu teada valitseb väga tugev traditsioon, et kui vähegi võimalik, tuleb muslim ikka maamulda sängitada. Ja UBL puhul toimiti lausa vastupidi: tapeti maa peal ja viidi siis merele, kus ka merepõhja lasti. Seda kõike on ilmselt võimalik mõista, kui arvestada asjaolusid ja isikut, aga sama hästi saab selle pinnalt edukalt rahulolematust ja vaenulikkust üles kütta.

Igal juhul oli see üks viimase kümnendi tähtsündmusi, mis võib (kuigi muidugi ei pruugi) kaasa tuua õige mitmeid olulisi muutusi. Aga eks seda näeb edaspidi.


Loetud: M. Foucault. Teadmine, võim, subjekt
Vaadatud: Ebatavaline perekond (FoxLife), Välisilm (ETV)

Tarkvaratõlked:
KDE arendusharu