Tavaline tööpäev, millesse tõi pisikese katkestuse väljaskäik ühe elukohajärgse suurkaupluse külastamiseks - nimelt oli vaja hankida eelsünnipäevakink (või kuidas seda öeldagi: kink, mis tagaks, et sünnipäev ja kõik sellega seonduv ikka hästi ja edukalt kulgeks ...) ja kuna oli selge, et elukohajärgsetes (väike)kauplustes vajalikku pole, siis tuligi veidi kaugemale minna, neisse suurematesse. Kus vajalik mõistagi oli olemas, aga jah, see kuramuse kevad on ikka rängalt väljas, maru vastik oli tolle vajalikuni ja sealt tagasi jõuda kogu selle sopa ja pori - ja et siiski veel veidi külma peab (mis on iseenesest õnneks), siis mitte ainult sopa ja pori keskel, vaid ka libeda peal ...
Aga olgu selle ilmaga nagu on. Eile sai lubatud, et täna tuleb juttu ka Sirbist ja siit ta siis tuleb. Eilne Sirp oli selline mõneti tühjavõitu: 32 leheküljest jagus midagi vähegi lugemisväärset vaid esimesele kümmekonnale leheküljele ja neistki mitte kõigile. See-eest aga olid need lood, mis lugemist väärisid, tõesti head ja tasusid lugemist.
Eelkõige mõistagi kohe lehte alustavad lood, mis tiirlesid endiselt tolle (kuri)kuulsa akadeemilise Eesti ajaloo II köite ümber. Tarveli Enn, keda võib arvatavasti julgelt nimetada praeguse eesti ajalooteaduse grand old man'iks, oli nüüd kirjalikus intervjuus välja valanud enam-vähem samad mõtted, mis pisut üle kuu tagasi Vikerraadio saates, nii et see selles mõttes väga palju uut ei pakkunud. Selle poolest oli palju huvitavam lugeda Krossi Eerik-Niilese lugu, kes ju küll on tänapäeval tuntud sootuks teiste asjadega, aga ei tasu unustada, et temagi õppis ülikoolis ajalugu ja ta lõputöögi oli just sellesama vanema ajaloo alalt (kui ma õigesti mäletan, siis midagi seoses vanema riimkroonikaga ehk teisisõnu just selle kõige enam poleemikat tekitanud ajaperioodi kajastusega).
Mõlemad olid jätkuvalt üsna kriitilised tolle akadeemilise ajaloo köite koostajate suhtes ja vähemalt enda vaatepunktist kahtlemata õigusega. Kui Tarveli vaatepunkti võib nimetada tingimisi "rahvuslikuks", siis Krossi vaatepunkt on veidi nüansseeritum: ta keskendub oma kirjatükis mõistele "vabadus" ja leiab üpris õigustatult, et selle tõlgendamine kitsalt rahvusliku vabadusena või poliitilis-juriidilise vabadusena on liigselt ahistav ja et kui ka "rahvuslik vabadusvõitlus" võib olla tolle ammuse aja, XIII sajandi alguse kontekstis liiast, siis "muistne vabadusvõitlus" võiks olla täiesti kohane kasutada. Igatahes äärmiselt huvitav lugemine.
Kuid mulle on juba mõnda aega hakanud tunduma - ja see tunne vaid süvenes neid Sirbi artikleid lugedes -, et õieti käib vaidlus ühelt poolt aia ja teiselt poolt aiaaugu üle. Paraku pole ka koguteose autorid suutnud seda aeda väga hästi defineerida, vähemalt avalikes väljaütlemistes ja on lasknud end tõmmata vaidlusse, kus pole õieti selge, mille üle vaieldakse (siin tuleb muidugi lisada, et ma ei ole endiselt jõudnud seda raamatut lugeda ja sestap on autorite taotluse esitamine siin pisut spekulatiivne, aga sõnavõtte vaadates ja üldiselt keskaja uurimisega pisut kursis olles usun, et ma olen siiski õigetel jälgedel).
Nimelt, nii nagu mina aru saan, on kriitikud rahulolematud eelkõige sellega, et see koguteos kuidagi taandab *eesti rahva* ajaloo tähtsust, samal ajal kui nähtavasti autorite tahtmine pole olnudki kirja panna *eesti rahva*, vaid hoopis *Eesti(maa)* ajalugu. See on õigupoolest muu maailma ajalooteaduses juba tükk aega üpris selge suund olnud, et vähem pööratakse tähelepanu rahvaste-rahvuste ajaloole (osaliselt ka seepärast, et niimoodi on ajalugu juba pikka aega uuritud ja midagi väga uut sellest vaatenurgast lisada sageli ei ole, parimal juhul üksikuid pudemeid) ja palju rohkem komplekssele territooriumi või nähtuse käsitlemisele, üritades võimalikult hästi taastada ja taasesitada omaaegset elu selle täies mahus, nii kõrg- kui alamkihte, nii linlasi kui maaelanikke. Mõneti on see väga vanamoelise ajalookirjutuse, mille kohta ma kasutaks väljendit "suur ajalugu", tagasitulek, ainult et kui noil ammustel aegadel kirjutati pigem sellist poliitilis-kultuurilist ajalugu (selle heaks lokaalseks näiteks on samused kroonikad, mille tõlgendamine samuti on ju väga keeruline, nagu ka praegune debatt selgelt näitab), siis praegu üritatakse seda teha võimalikult holistlikult, lisada sõdade-vallutuste ajaloole ja pudemetele kultuuriloo vallast ka nii-ütelda lihtinimese (või ka "keskklassi") tasandit.
Selles oma holistlikkuse püüdes on see kahtlemata lahtiütlemine paar-kolm viimast sajandit tugevasti esiplaanil olnud "rahvuslikust" ajaloost. Mis minu meelest on ainult tervitatav, sest see "rahvuslik" või ka "väike/kitsas" ajalugu muudab raskeks esitada mõningaid küsimusi, mis pakuvad huvi nii mulle kui ka, ma olen aru saanud, väga paljudele ajaloouurijatele maailmas. Näiteks küsimus sellest, mis õieti ongi ju praeguse debati keskmes, kuidas nägid teineteist (õigupoolest küll üksteist, sest pooli oli ju õige mitu) need, kes vastakuti seisid, millised olid nende väärtused (kas või seesama vabadus) ja nii edasi. Tolle seni tugevasti juurdunud "rahvusliku" ajaloo raames ei ole neil küsimustel mõtetki: vastus on juba ette antud - ühed olid kaotajad ja teised võitjad, peaaegu ei mingit halli tsooni võimalust (ajaloost teada faktid ise sunnivad küll pisut neid halle toone lisama, aga neid võetakse pigem hälbena, nagu näiteks eesti soost vasalle).
Kompleksse ehk holistliku vaate korral aga tekib paratamatult küsimus, mis pani erinevaid tegijaid liikuma, millest nad lähtusid, mida tundsid ja nii edasi: ilma nendele vastamata või vähemalt vastata püüdmata ei olegi võimalik hästi aru saada, kuidas jõuti seisundist A (näiteks kus ühel pool olid "eesti" hõimud, kes elasid nii, nagu peamiselt arheoloogia meile teada annab, ja teisel pool hulk peamiselt põhjapoolselt Saksamaalt (seegi muidugi tänapäeva mõiste, tollal seda ei kasutatud) pärit inimesi, kes mingitel, süna tõenäoliselt väga mitmekesistel ajenditel võtsid ette ülemereretke vastasutatud Riia linna ja liikusid sealt edasi ümbruskonda) seisundisse B (kus "eesti" hõimude asemel oli kolmeks-neljaks.viieks territoriaal-administratiivseks üksuseks jagunenud ala, mida valdavalt valitsesid noodsamad tulnukad). Või noh, saab muidugi öelda, et jõuti sõja ja vallutusega, aga see ei anna palju selgust juurde küsimusse, kuidas sellisesse seisundimuutusse suhtuti.
On muidugi usutav, et neile küsimustele ei anna ammendavat vastust ka mainitud koguteos (jällegi tuleb öelda, et kahjuks pole ma seda seni lugeda jõudnud), ja ehk seetõttu pole ka autorite selgitused oma taotluste kohta olnud, kuidas öelda, adekvaatsed. Ja sama usutav on ka see, et neile oleks raske vastata isegi siis, kui meie käsutuses oleks palju rohkem allikmaterjale: võib ju mõelda dokumentaalselt väga korralikult kajastatud 20. sajandi ajaloole, kus mõnikord lausa ühtede ja samade dokumentide põhjal - täiesti ilma mingit võltsimist kasutamata - võib teha diametraalselt vastupidiseid järeldusi (olid need siis 1918. aastal rahvuslikust vaimustusest kantud rindele tõttajad või kapitalistide ja suurmaaomanike lollitatud ning vägisi rõhujate huvide eest võitlema sunnitud inimesed? - mõlemad variandid on korralikult ja põhjalikult läbi kirjutatud ja ausalt öeldes ei ole kumbagi võimalik üheselt ja absoluutselt ei tõestada ega ümber lükata, ikka ja jälle sõltub asi isegi alati mitte võib-olla ajaloolastest, vaid kas koos ajaloolastega või ajaloolaste järel ajaloonarratiivi kokku panevatest isikutest)
Sõnaga, kui mu tugev aimdus, et "Eesti ajalugu" II üritab vaadelda *Eesti* ajalugu, mitte *eesti rahva* ajalugu, on õige, siis on see ainult tervitatav. Mis muidugi ei välista seda, et nii nagu aastat seitsmekümne eest, võib ka nüüd selle kõrvale rahulikult tekkida ka teistsugune käsitlus, mis jätkab seniseid "rahvusliku ajalookirjutuse" traditsioone - isegi kui, nagu ma mainisin, on selline holistlik käsitlus ehk maailmas praegu aina levimas, ei ole teistsugune kuhugi kadunud ning elab ja õilmitseb edasi.
Niisiis, ajalooteema oli Sirbis võimsalt ja mõtlema panevalt esindatud. Aga see polnud mõistagi kõik. Kareva Doris oli andnud üsna pikalt kena ülevaate nädala eest rahvusraamatukogus peetud emakeelepäevast, sisu poolest kindlasti põhjalikumalt ja selgemalt kui mina oma toonases ajaveebi sissekandes. Tubli toimetajana oli ta õieti täis kirjutanud enamuse kirjanduslehekülgedest ning tema viljaka produktsiooni seast tasub ära märkida nii Eesti raamatukoguhoidjate ühingu juubeli puhune intervjuu (mida mina kui raamatukogus üles kasvanud inimene mõistagi huviga lugesin) kui ka huvitav üle- ja sissevaade Sarve Miku raamatust/raamatusse "Sõna jõud" - mis on üks neist, mille hankimise osas ma olen olnud kahevahel, aga selle loo peale vist kaldub otsus pigem hankimise poole: tundub vähemalt olevat sellise sisuga, mis võiks mind köita.
Päris huvitav oli ka Vihmari Tiina lugu käesoleva sajandi (eesti) proosaloomingust, ikka sellest "suure romaani ootamise" ihalusest lähtudes kirjutatud, milles jõuti järeldusele, et pigem ei ole asi selles, nagu oleks proosa kuidagi mandunud või proosakirjanikud kulunud ja väsinud, vaid et vormide kasutamine on muutunud palju kirevamaks ja mitmekesisemaks, mistõttu ehk pole mõtetki hakata kõike seda vägistama teistsuguse aja ja teistsuguse žanrijaotuse sängi, vaid hinnata neid teoseid just nendena, mida nad on - tihtipeale hübriidid, vana malli järgi ei liha ega kala. Millega võib vist päris nõus olla: ehkki ma eesti kirjandust olen häbiväärselt vähe lugenud, on samasugust ilmingut päris selgelt täheldada ka muukeelses ja muulaadses kirjanduses (nojah, võib ju kasutada ka mõne lõigu tagust väljendit "holistlik", kuigi see vist ei ole ilukirjanduse jaoks eriti hea - aga suundumus ja mõte on sarnane), ka selles, mida ma rohkem loen ehk ulmekirjanduses, kus varasemaid stiilipuhtaid "žanriteoseid" küll kohtab endiselt, aga kus on ka palju, väga palju sellist loomingut, kus rahumeeli segatakse kokku väga mitmesuguseid algeid. Ja eks selline "interdistsiplinaarsus" iseloomusta ju õieti üldse suurt osa tänapäeva elu, olles ühelt poolt tingitud spetsialiseerumisest ja teiselt poolt üritades seda säilitades seda samal ajal ületada.
Kena vahepala oli leheveergudele poetanud Salo Vello, kes kõneles riivamisi äsjase paavstivalimisega seotult Peetrusest ja tema nimest ja sellest, kuidas see tõlkes on kaotsi läinud. Tõlkijal oli seda päris põnev lugeda.
Ja lõpetuseks siis viimane väärt lugu eilsest Sirbist, milleks oli alati hea sulega Kändleri Tiidu artikkel samuti viimastel kuudel üsna palju kõneainet andnud teemal, nimelt jumalast ja skeptitsismist ja vaba tahtest ja muudest sellega haakuvatest asjadest. Vaevalt ta nüüd mingi otsustava sõna selles debatis ütles, pigem on arvata, et oma sõnavõtu peale võib ta kergesti "kolakat" saada nii sellest imelikult "skeptikute" seltskonnalt (jutumärkides, sest tegu on pseudo- või poolskeptikutega või võiks lausa öelda pimeusklikega, kes on võtnud omaks teatava dogma ja kõike sellega vähegi vastuolus olevat või arvatavalt vastuolus olevat nii kõvasti kui suudavad mutta tambivad) kui ka usklike seltskonnalt - aga eks see ole vähemalt mu silmis just Kändleri suur pluss, et tema tekstide puhul ei teki tavaliselt tunnet, et isegi kui nagu formaalselt tunduks kõik otsekui õige, jääb midagi ikkagi tõsiselt kripeldama.
Loetud: Sirp, 22.03.2013; Horisont 2/2013
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2), Lasko (TV6), Camelot (Kanal12), Camelot (Kanal12), The Spirit (Pro7)
Showing posts with label isiklik vabadus. Show all posts
Showing posts with label isiklik vabadus. Show all posts
24.3.13
16.3.13
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, mille kestva mõjuga katkestus ja kahtlemata tipphetk oli mulle maailmaga elektroonilist ühendust pakkuva ettevõtte Starman tehniku külaskäik. Ettevõtte kauni häälega neiu suutis mind eelnevatel nädalatel veenda oma senise paketi muutmise mõttekuses (seda enam, et see mõte on mul endalgi tegelikult juba mõnda aega peas mõlkunud): nojah, natuke läheb küll kallimaks, aga see-eest on asjad vähemalt mu vaatepunktist kiigatuna mõnevõrra paremad. Muu hulgas tähendab uus pakett või õigemini paketid tunduvalt kiiremat internetiühendust ja senisest pisut rohkem telekanaleid, kusjuures saan tagasi ka vahepeal senisest paketist ärakaotatud Saksa kanalid.
Niisiis, tehnik käis kohal ja tegi oma töö kiiresti ja korralikult ära - või nii vähemalt tundus. Interneti proovisin ka kohe järele, võttes ette süsteemi uuendamise. Nii umbes 2 GB jagu uuendusi läks peale tõepoolest mõnevõrra kiiremini ja kahtlemata oli allalaadimine kohe tunduvalt kiirem, isegi suhteliselt suured tarkvarapaketid (nii 100 MB ringis) tulid viuhti alla. Seda rohkem jäi silma ma ei teagi kas masina nõrkus või protsessi aeglus: kui varem kulus aega nii allalaadimise kui ka paigaldamise peale ühtmoodi palju, siis nüüd oli esimene väga kiire, teise mõningane venimine torkas aga seda selgemalt silma. Mitte et see oleks aeglane iseenesest: 2 GB jagu uuendusi tähendas ühtlasi ju sadu tarkvarapakette ja selge see, et igaühe paigaldamiseks kulub teatav aeg.
Veidi teised lood olid telepildiga. Uus pakett tähendas ka mu jaoks uudset asja, nimelt digiboksi, mille paikapanemise järel ma ei osanud küll pildi kvaliteedis erilist vahet märgata: võimalik, et see on tingitud suhteliselt vanast telerist, võib-olla polegi vahet, võib-olla ei osanud ma seda aga lihtsalt märgata. Või siis ei jõudnud - sest peagi pärast tehniku lahkumist juhtus nii, et rõõmuga kanaleid läbi plõksides jäi ühel hetkel pilt seisma. Ja seisma ta jäigi, vähemalt minu aru ei osanud enam liikuvat pilti tagasi saada, kuigi proovisin ära enda meelest kõik võimalused, mida teler ja/või digiboks pakkuda suudavad. Niisiis peab tehnik homme tagasi tulema, et välja selgitada, miks ja kuidas ja mismoodi pilt, see liikuv, tagasi saaks. Mis tähendas mõistagi ka seda, et õhtune telerivaatamine jäi ära. Õnneks on vähemalt rahvusringhäälingu kanalid ka internetis vaadatavad, nii et midagi ma siiski näha sain ...
Sel nädalal jõudis Sirp mu postkasti ettenähtult õigel ajal, aga et eelmise nädala oma alles mitu päeva hiljem tuli ja ma veel hiljem seda lugeda jõudsin ning et ma sellest seni ühtegi sõna öelnud pole, kuigi öelda oleks, ning et tänasida toimetusi homse varna riputada ehk homset, muidu arvatavasti taas kahelauselist ja kolmesõnalist ajaveebi sissekannet pikemaks venitada, otsustasin täna kirjutada mõned read hoopis tollest eelmise nädala Sirbist ja jätta selle nädala oma kajastamine homsele.
Niisiis, möödunudnädalane Sirp sisaldas päris mitu õige huvitavat ja üsna mitu lugemist väärivat lugu. Et terve lehekülg vaimlistele teemadele pühendatud oli, on muidugi äärmiselt tervitatav. Laidre Mikael oli päris kainelt kirjutanud paavstist ja paavstivõimust, mõistagi seoses hiljutise enneolematu sammuga, nimelt paavsti ametist tagasiastumisega, ja uue valimisega. Kirikutemaatikaga kursis olevale inimesele selles midagi sensatsioonilist ei olnud, aga lugemiseks siiski hea.
Samasse vaimlisse tubriiki kuulus Pauli Toomase kirjutis intrigeeriva pealkirjaga "Vaba tahe on luul". Kui tavaliselt võib Pauli kirjatükke nautida, siis seekord oli paraku tegemist tõsise lati alt läbijooksmisega. Nähtavasti oli miski teda - ilmselt kohe loo algul toodud "esiskeptiku" Välliku Martini üleskutse - nii väga ärritanud, et kuigi ta sellised "skeptikud" (õigustatult jutumärkides) hästi paika pani, langes ta ometi sama determinismi küüsi, mis vaevab neidki. Kuigi jah, võib-olla oleks usuinimesele determinismi raske ette heita, sest mõneti on füüsikalis-keemilis-bioloogiline ettemääratus ja predestinatsioon ju tõepoolest üks ja seesama. Nii et jah, nii "skeptikutelt" kui ka usuinimestelt on võib-olla lausa loomulik oodata vaba tahte eitamist. Vaba tahte eitajaid on muidugi viimasel ajal üldse palju tekkinud, mulle meenub üks tõlgitud absurdselt naljakas, formaalselt igati teaduslik lugu mõne aja tagusest Akadeemiast, kus üritati väita umbes nii, et kuna impulss millegi tegemiseks on õige pisut varasem kui selle impulsi teadvustamine ehk, kuidas öelda, levimine ajus, siis järelikult vaba tahet ei ole ... Aga eks kindlasti olegi deterministlik maailmapilt palju kindlam, välistades igasugused juhuslikud fluktatsioonid ning ootamatud, ennustamatud käänakud ja pöörakud ...
Õieti läks sama joont pidi ka pikk, üle kahe lehekülje ulatuv intervjuu kellegi Devitti Michaeliga, keda on tituleeritud filosoofiks. Lühidalt kokku võttes sedastab temagi, et olemas on vaid "naturaalsed objektid", millega vähemalt minu meelest sisuliselt välistatakse nii vaba tahe kui ka inimene kui mõtlev olend tervikuna, taandades kõik ainult "olemasolevale". Nojah, mina ei ole filosoof ja ei taha sellistel teemadel palju sõna võtta, aga vähemalt see mõttevool, mis sellest intervjuust välja ja läbi kumas, on mu meelest küll täiesti ummiktee, alustamine täiesti valest otsast, mingist abstraktsest "loodusest", selmet alustada sealt, kust kõik alguses saab ehk inimesest ja tema mõistusest.
Ajalooharidusega inimesele on ikka huvitav lugeda kirjutisi nii ajaloo kui ka ajalooraamatute kohta ning Sirbis oligi Mandli Mati Pitka-raamatu ette võtnud Mertelsmanni Olaf. See oli päris osavalt kirjutatud looke: tunnustati küll autorit pärimuse kogumise eest ja nenditi, et kahtlemata on sellest raamatust kellelegi kasu või abi, aga samal ajal öeldi ka otse välja, et nojah, ajaloo(teaduse)ks seda nimetada ei saa. Et ma ise pole seda raamatut isegi mitte käes hoidnud, on raske muidugi hinnangut anda, aga natuke jäi Mertelsmanni öeldust läbi kõlama, kuidas öelda, professionaali üleolevus. Võib muidugi olla, et ka asja eest, mine tea.
Samamoodi muidu tunnustavalt, aga ühele olulisele puudujäägile teravalt tähelepanu osutades oli kirjutatud Tordiku Viviani ja Valgu-Falgi Marise lugu ühest muusikaalasest raamatust. Peamine või tähtsaim etteheide oli seotud pildiallkirjadega, õigemini sellega, et neis pole ära mainitud kõiki piltidel olnud isikuid, mis tunduvalt raskendab nende kasutamist edasises uurimistöös. Millega jääb ainult üle nõustuda: ma olen ka ise silmitsenud mõningaid, küll eravalduses pilte, millel on vaid peategelane või paar-kolm inimest ära mainitud - ja tagantjärele on sageli kuradima raske tuvastada, kes need teised on - ometi vääriksid kindlasti jäävustamist ja jäädvustumist nemadki ...
Kuigi ma ise olen sellest east pisut juba väljas ja isegi sobivas vanuses järeltulijaid pole, oli siiski hea lugeda eesti/Eesti lastekirjanduse heast või paremastki olukorrast. Sellele oli pühendatud lausa kaks lehekülge, ühel Palmi Jaanika pikem ülevaatelugu, teisel Meieli Kaupo keskendumine kolmele, ilmselt tema jaoks märgilisemale teosele (kusjuures üks neist, palju kiruda saanud ja mitmeti mõistmist leidnud Sauteri Peetri "katekismus" oli selline, mida üldisemas ülevaates polnudki mainitud :-) ).Siiski võis näha ka väikest murenooti: kui lastekirjanduses selle kõige otsesemas tähenduses on küllaltki head ajad, siis noortekirjanduses valitsevat kriis. Seda ma olen ka mujalt kuulnud, aga ikka mõelnud, et see võib kergesti olla paljuräägitud põlvkondade "konflikt", kus vanemad ehk hindajad ei saa lihtsalt hästi aru, mis neile noortele peale läheb. Aga võib muidugi ka olla, et ongi kriis, mine tea.
Tänuväärselt oli kirjandusest rohkemgi juttu: näiteks Müürsepa Mare sümpaatne üle- ja sissevaade äsja kultuurkapitali aastapreemiaga üle külvatud Perviku Aino loometeest või intervjuu Tuglase novelliauhinna žüriiliikmega (jah, sellesama preemia, mille pälvijate teadmine mõne päeva eest üllatuslikult mälumängus soolovastuse auhinna tõi :-) ), millest selgus, et auhinnad olid läinud õigetele inimestele, vähemalt žürii arvates, ehkki samal ajal midagi nii säravat polnud, mis oleks kaljukindlalt ja kalju jagu teistest üle kerkinud.
Päris omapärane oli Mäemetsa Merikese lugu sellest, kes õieti on või võib või võiks olla kirjanik. Seda oli ühtlasi väga huvitav lugeda, eriti koos Kivisildniku artikliga, millele vastukaaluks või lisanduseks see oligi kirjutatud, aga et seda hästi ümber jutustada ei saa ja lisamõtteid samuti mul sellele öelda ei ole, siis võib ainult soovitada seda lugeda.
Selle numbri aga ehk huvitavaim ja mõtlemapanevaim lugu leidus teaduskülgedel ja käsitles sellist esmapilgul tänapäevaks triviaalset asja nagu kirjutama õppimine. Õieti oli tegu refereeringuga ühest ingliskeelsest artiklist, mis ründas küllaltki teravalt praeguseni koolis kasutatavat kirjutama õppimise süsteemi, väites, et see on sellisel kujul tarbetu ajaraisk: lapsi õpetatakse kirjutama viisil, mida neil hiljem elus tegelikult vaja ei peaks minema ja mis läheb vastuollu enamiku nähtava (trükitud, kuvatava) kirjaga. Täpsemalt siis see seotud kirja õpetamine, mis, nagu ma enda lapsepõlvestki mäletan, oli tõepoolest küllaltki raske omandada - sest raamatukogus kasvanuna olin juba enne kooli harjunud trükitud kirjaga, mis teatavasti ju pole seotud ... Eks ma koolis, algklassides, sain muidugi selle seotud kirja ka selgeks, aga juba keskkoolis ja veel enam ülikoolides tuli, peamiselt paratamatust vajadusest kiiresti kirjutada, tegelikult tagasi mõneti võib-olla loomulikum kirjutamisviis, kus suur osa tähti seisab teistest lahus. Mõned tähed on muidugi sellised, mida on lihtne teistega kokku kirjutada, näiteks e või l, aga näiteks r või tähed, mida tahaks kirja panna kahest või enamast osast koosnevana (j, t, ka k), on kohe sellised, mida on eriti kiiresti kirjutades palju lihtsam lahku kirjutada kui eelneva ja järgneva tähega kokku vedada. Samamoodi avastasin, et näiteks a on mõistlikum kirjutada lahku, sest seotult kirjutades kippus see ikka moonduma e-ks, eraldi aga tuli see rohkem a moodi välja. Nii et selles õppeprotsessi puudujäägis oma mõte on. Ja olgu lisatud, et ei see artikkel ega mu mõtted siin ei ole kuidagi suunatud kirjutama õppimise vastu - vastupidi, seda on kindlasti vaja. Pigem on küsimus selles, *kuidas* kirjutama õpetada: kas viisil, mis erineb päris tublisti trükitavast tekstist, või hoopis sellega sarnaselt. Ja mõistagi ei välista see seda, et soovi korral võiksid inimesed, olgu lapsed või täiskasvanud, õppida ka niimoodi kirjutama, nagu seda seniajani koolis õpetatakse - täpselt nii, nagu leidub tänapäevani neid, kes süüvivad kalligraafia stiilidesse ja iseärastustesse. Igatahes, kuidas ka sellesse suhtuda, oli see artikkel päris mõtteid ergutav.
Loetud: Sirp, 15.03.2013
Vaadatud. Zeitgeist (ETV2)
Niisiis, tehnik käis kohal ja tegi oma töö kiiresti ja korralikult ära - või nii vähemalt tundus. Interneti proovisin ka kohe järele, võttes ette süsteemi uuendamise. Nii umbes 2 GB jagu uuendusi läks peale tõepoolest mõnevõrra kiiremini ja kahtlemata oli allalaadimine kohe tunduvalt kiirem, isegi suhteliselt suured tarkvarapaketid (nii 100 MB ringis) tulid viuhti alla. Seda rohkem jäi silma ma ei teagi kas masina nõrkus või protsessi aeglus: kui varem kulus aega nii allalaadimise kui ka paigaldamise peale ühtmoodi palju, siis nüüd oli esimene väga kiire, teise mõningane venimine torkas aga seda selgemalt silma. Mitte et see oleks aeglane iseenesest: 2 GB jagu uuendusi tähendas ühtlasi ju sadu tarkvarapakette ja selge see, et igaühe paigaldamiseks kulub teatav aeg.
Veidi teised lood olid telepildiga. Uus pakett tähendas ka mu jaoks uudset asja, nimelt digiboksi, mille paikapanemise järel ma ei osanud küll pildi kvaliteedis erilist vahet märgata: võimalik, et see on tingitud suhteliselt vanast telerist, võib-olla polegi vahet, võib-olla ei osanud ma seda aga lihtsalt märgata. Või siis ei jõudnud - sest peagi pärast tehniku lahkumist juhtus nii, et rõõmuga kanaleid läbi plõksides jäi ühel hetkel pilt seisma. Ja seisma ta jäigi, vähemalt minu aru ei osanud enam liikuvat pilti tagasi saada, kuigi proovisin ära enda meelest kõik võimalused, mida teler ja/või digiboks pakkuda suudavad. Niisiis peab tehnik homme tagasi tulema, et välja selgitada, miks ja kuidas ja mismoodi pilt, see liikuv, tagasi saaks. Mis tähendas mõistagi ka seda, et õhtune telerivaatamine jäi ära. Õnneks on vähemalt rahvusringhäälingu kanalid ka internetis vaadatavad, nii et midagi ma siiski näha sain ...
Sel nädalal jõudis Sirp mu postkasti ettenähtult õigel ajal, aga et eelmise nädala oma alles mitu päeva hiljem tuli ja ma veel hiljem seda lugeda jõudsin ning et ma sellest seni ühtegi sõna öelnud pole, kuigi öelda oleks, ning et tänasida toimetusi homse varna riputada ehk homset, muidu arvatavasti taas kahelauselist ja kolmesõnalist ajaveebi sissekannet pikemaks venitada, otsustasin täna kirjutada mõned read hoopis tollest eelmise nädala Sirbist ja jätta selle nädala oma kajastamine homsele.
Niisiis, möödunudnädalane Sirp sisaldas päris mitu õige huvitavat ja üsna mitu lugemist väärivat lugu. Et terve lehekülg vaimlistele teemadele pühendatud oli, on muidugi äärmiselt tervitatav. Laidre Mikael oli päris kainelt kirjutanud paavstist ja paavstivõimust, mõistagi seoses hiljutise enneolematu sammuga, nimelt paavsti ametist tagasiastumisega, ja uue valimisega. Kirikutemaatikaga kursis olevale inimesele selles midagi sensatsioonilist ei olnud, aga lugemiseks siiski hea.
Samasse vaimlisse tubriiki kuulus Pauli Toomase kirjutis intrigeeriva pealkirjaga "Vaba tahe on luul". Kui tavaliselt võib Pauli kirjatükke nautida, siis seekord oli paraku tegemist tõsise lati alt läbijooksmisega. Nähtavasti oli miski teda - ilmselt kohe loo algul toodud "esiskeptiku" Välliku Martini üleskutse - nii väga ärritanud, et kuigi ta sellised "skeptikud" (õigustatult jutumärkides) hästi paika pani, langes ta ometi sama determinismi küüsi, mis vaevab neidki. Kuigi jah, võib-olla oleks usuinimesele determinismi raske ette heita, sest mõneti on füüsikalis-keemilis-bioloogiline ettemääratus ja predestinatsioon ju tõepoolest üks ja seesama. Nii et jah, nii "skeptikutelt" kui ka usuinimestelt on võib-olla lausa loomulik oodata vaba tahte eitamist. Vaba tahte eitajaid on muidugi viimasel ajal üldse palju tekkinud, mulle meenub üks tõlgitud absurdselt naljakas, formaalselt igati teaduslik lugu mõne aja tagusest Akadeemiast, kus üritati väita umbes nii, et kuna impulss millegi tegemiseks on õige pisut varasem kui selle impulsi teadvustamine ehk, kuidas öelda, levimine ajus, siis järelikult vaba tahet ei ole ... Aga eks kindlasti olegi deterministlik maailmapilt palju kindlam, välistades igasugused juhuslikud fluktatsioonid ning ootamatud, ennustamatud käänakud ja pöörakud ...
Õieti läks sama joont pidi ka pikk, üle kahe lehekülje ulatuv intervjuu kellegi Devitti Michaeliga, keda on tituleeritud filosoofiks. Lühidalt kokku võttes sedastab temagi, et olemas on vaid "naturaalsed objektid", millega vähemalt minu meelest sisuliselt välistatakse nii vaba tahe kui ka inimene kui mõtlev olend tervikuna, taandades kõik ainult "olemasolevale". Nojah, mina ei ole filosoof ja ei taha sellistel teemadel palju sõna võtta, aga vähemalt see mõttevool, mis sellest intervjuust välja ja läbi kumas, on mu meelest küll täiesti ummiktee, alustamine täiesti valest otsast, mingist abstraktsest "loodusest", selmet alustada sealt, kust kõik alguses saab ehk inimesest ja tema mõistusest.
Ajalooharidusega inimesele on ikka huvitav lugeda kirjutisi nii ajaloo kui ka ajalooraamatute kohta ning Sirbis oligi Mandli Mati Pitka-raamatu ette võtnud Mertelsmanni Olaf. See oli päris osavalt kirjutatud looke: tunnustati küll autorit pärimuse kogumise eest ja nenditi, et kahtlemata on sellest raamatust kellelegi kasu või abi, aga samal ajal öeldi ka otse välja, et nojah, ajaloo(teaduse)ks seda nimetada ei saa. Et ma ise pole seda raamatut isegi mitte käes hoidnud, on raske muidugi hinnangut anda, aga natuke jäi Mertelsmanni öeldust läbi kõlama, kuidas öelda, professionaali üleolevus. Võib muidugi olla, et ka asja eest, mine tea.
Samamoodi muidu tunnustavalt, aga ühele olulisele puudujäägile teravalt tähelepanu osutades oli kirjutatud Tordiku Viviani ja Valgu-Falgi Marise lugu ühest muusikaalasest raamatust. Peamine või tähtsaim etteheide oli seotud pildiallkirjadega, õigemini sellega, et neis pole ära mainitud kõiki piltidel olnud isikuid, mis tunduvalt raskendab nende kasutamist edasises uurimistöös. Millega jääb ainult üle nõustuda: ma olen ka ise silmitsenud mõningaid, küll eravalduses pilte, millel on vaid peategelane või paar-kolm inimest ära mainitud - ja tagantjärele on sageli kuradima raske tuvastada, kes need teised on - ometi vääriksid kindlasti jäävustamist ja jäädvustumist nemadki ...
Kuigi ma ise olen sellest east pisut juba väljas ja isegi sobivas vanuses järeltulijaid pole, oli siiski hea lugeda eesti/Eesti lastekirjanduse heast või paremastki olukorrast. Sellele oli pühendatud lausa kaks lehekülge, ühel Palmi Jaanika pikem ülevaatelugu, teisel Meieli Kaupo keskendumine kolmele, ilmselt tema jaoks märgilisemale teosele (kusjuures üks neist, palju kiruda saanud ja mitmeti mõistmist leidnud Sauteri Peetri "katekismus" oli selline, mida üldisemas ülevaates polnudki mainitud :-) ).Siiski võis näha ka väikest murenooti: kui lastekirjanduses selle kõige otsesemas tähenduses on küllaltki head ajad, siis noortekirjanduses valitsevat kriis. Seda ma olen ka mujalt kuulnud, aga ikka mõelnud, et see võib kergesti olla paljuräägitud põlvkondade "konflikt", kus vanemad ehk hindajad ei saa lihtsalt hästi aru, mis neile noortele peale läheb. Aga võib muidugi ka olla, et ongi kriis, mine tea.
Tänuväärselt oli kirjandusest rohkemgi juttu: näiteks Müürsepa Mare sümpaatne üle- ja sissevaade äsja kultuurkapitali aastapreemiaga üle külvatud Perviku Aino loometeest või intervjuu Tuglase novelliauhinna žüriiliikmega (jah, sellesama preemia, mille pälvijate teadmine mõne päeva eest üllatuslikult mälumängus soolovastuse auhinna tõi :-) ), millest selgus, et auhinnad olid läinud õigetele inimestele, vähemalt žürii arvates, ehkki samal ajal midagi nii säravat polnud, mis oleks kaljukindlalt ja kalju jagu teistest üle kerkinud.
Päris omapärane oli Mäemetsa Merikese lugu sellest, kes õieti on või võib või võiks olla kirjanik. Seda oli ühtlasi väga huvitav lugeda, eriti koos Kivisildniku artikliga, millele vastukaaluks või lisanduseks see oligi kirjutatud, aga et seda hästi ümber jutustada ei saa ja lisamõtteid samuti mul sellele öelda ei ole, siis võib ainult soovitada seda lugeda.
Selle numbri aga ehk huvitavaim ja mõtlemapanevaim lugu leidus teaduskülgedel ja käsitles sellist esmapilgul tänapäevaks triviaalset asja nagu kirjutama õppimine. Õieti oli tegu refereeringuga ühest ingliskeelsest artiklist, mis ründas küllaltki teravalt praeguseni koolis kasutatavat kirjutama õppimise süsteemi, väites, et see on sellisel kujul tarbetu ajaraisk: lapsi õpetatakse kirjutama viisil, mida neil hiljem elus tegelikult vaja ei peaks minema ja mis läheb vastuollu enamiku nähtava (trükitud, kuvatava) kirjaga. Täpsemalt siis see seotud kirja õpetamine, mis, nagu ma enda lapsepõlvestki mäletan, oli tõepoolest küllaltki raske omandada - sest raamatukogus kasvanuna olin juba enne kooli harjunud trükitud kirjaga, mis teatavasti ju pole seotud ... Eks ma koolis, algklassides, sain muidugi selle seotud kirja ka selgeks, aga juba keskkoolis ja veel enam ülikoolides tuli, peamiselt paratamatust vajadusest kiiresti kirjutada, tegelikult tagasi mõneti võib-olla loomulikum kirjutamisviis, kus suur osa tähti seisab teistest lahus. Mõned tähed on muidugi sellised, mida on lihtne teistega kokku kirjutada, näiteks e või l, aga näiteks r või tähed, mida tahaks kirja panna kahest või enamast osast koosnevana (j, t, ka k), on kohe sellised, mida on eriti kiiresti kirjutades palju lihtsam lahku kirjutada kui eelneva ja järgneva tähega kokku vedada. Samamoodi avastasin, et näiteks a on mõistlikum kirjutada lahku, sest seotult kirjutades kippus see ikka moonduma e-ks, eraldi aga tuli see rohkem a moodi välja. Nii et selles õppeprotsessi puudujäägis oma mõte on. Ja olgu lisatud, et ei see artikkel ega mu mõtted siin ei ole kuidagi suunatud kirjutama õppimise vastu - vastupidi, seda on kindlasti vaja. Pigem on küsimus selles, *kuidas* kirjutama õpetada: kas viisil, mis erineb päris tublisti trükitavast tekstist, või hoopis sellega sarnaselt. Ja mõistagi ei välista see seda, et soovi korral võiksid inimesed, olgu lapsed või täiskasvanud, õppida ka niimoodi kirjutama, nagu seda seniajani koolis õpetatakse - täpselt nii, nagu leidub tänapäevani neid, kes süüvivad kalligraafia stiilidesse ja iseärastustesse. Igatahes, kuidas ka sellesse suhtuda, oli see artikkel päris mõtteid ergutav.
Loetud: Sirp, 15.03.2013
Vaadatud. Zeitgeist (ETV2)
14.3.11
Pühabased mõtted
Tavaline tööpäev, mida veidi katkestas ühelt poolt üks ootamatu, aga siiski üpris pisike tõlketöö Postimehe hüvanguks (kuigi sedakorda üsna iseäralik, vähemalt oma kasutusviisilt...) ning teiselt poolt ema ja ta poiss-sõbra külaskäik. Ema toodud külakost pojaraasukese füüsilise eluvaimu turgutamiseks oli sedakorda huvitav, aga väga meeldiv: kui tavaliselt tehakse toitu umbes nii, et võetakse hulk kartuleid ja siis poetatakse paar lihatükki sekka, siis täna oli ema otsustanud vastupidi teha - hulga täitsa ärahakitud või ka tihedamalt kokkusurutud liha sekka oli poetatud paar tükikest kartulit ja mõned oad... Eks ta ilmselt teab, et mul on alati jõulude või muude suuremate ürituste ajal see probleem, et kui palju ka tema või mõne teise korraldaja arvates ka liha poleks, on seda ikka vähe, vähemalt mu meelest :-) Igal juhul väga maitsev ja kosutav.
Nagu ka ristsõnavihiku lahendamine, mille lõpetamise ema suuremeelselt mulle jättis ja mis võttis pärast tema lahkumist veel veidi tööaega pisemaks. Lisaks sellele suutsin ka ära ja lõpuni teha Horisondi nuputamisülesanded, mis ei olnudki väga rasked, kui nad juba tehtud olid - aga selle ärategemiseni jõudmine võttis ikka päris tükk aega juba ka varasematest päevadest (ja mõistagi oli ikka nii, et pilku peale visates tundusid mõned lihtsamad kui teised - ja just need lihtsamad nõudsidki nii neetult palju nuputamist ja proovimist...).
Sattusin täna Memokraadist lugema Vaariku Danieli päris huvitavat mõttearendust, nojah, formaalselt rumalamaks muutumise, sisuliselt aga nõndanimetatud avaliku sfääri kokkutõmbumise üle, kui sellest tõmbuvad eemale või suisa lahkuvad inimesed, kes tema arvates võiksid selles osaleda või lausa peaksid seda tegema (üsna läbinähtav osutus "teatud linnapeale"). See ei ole tegelikult äga uus mõte, ma olen samasugust muret sattunud lugema mujaltki, see tähendab, mujalt maailmast, ja peamiselt just sama suunitlusega - rõhuga arvamusel, et avalik sfäär sisuliselt võrdub ajakirjandusega. Miska on üritatud ajakirjanduse elik avaliku sfääri hulka, tõsi, pigem ebaõnnestunult, arvata ka blogosfääri ja mida teab veel. Põhimõtteliselt võib kirjutaja murega muidugi nõus olla - see oleks tõesti halb, kui inimesed, kellel potentsiaalselt on midagi öelda, jätaksid selle ütlemata. Samas ma tugevalt kahtlen, et nad tegelikult selle millegi, selle särava mõtte ka ütlemata jätavad, kui neil ikka on tahe seda välja öelda, ainult et nad ei pruugi seda teha selles "avalikus sfääris", millest antud juhul jutt käib.
Õieti on ju see "avalik sfäär" üsna uus nähtus ja sellisena, nagu teda kiputakse väga sageli (ka antud juhul) mõistma, pigem mööduv nähtus, seotud ühe etapiga inimkonna ajaloos, mil võis täheldada riigivõimu totaliseerumist alates (Prantsuse) rahvusriigist kuni vasakideoloogiate (sotsialism, kommunism ja fašism) võidukäiguni 20. sajandi keskel. Selline "ühiskonna" tekitamine tõi paratamatult kaasa nähtuse, mida nimetatakse demokraatiaks (milline konkreetne sisu ka sellele mõistele ei antaks), sest ühiskonna mõiste on paratamatult seotud demokraatia mõistega, esimesel pole ilma teiseta õieti mingit sisu. Riigivõimu totaalsus on juba mõnda aega murenenud, eriti suure tõuke andis sellele muidugi suurnäidise NSVLi kokkuvarisemine, aga selle kõrval ja koos sellega on murenenud ka sellega tihedalt seotud demokraatia. (Või, noh, kui täpsem olla, siis murenenud demokraatia selles mõttes, mis puudutab seda -kraatia ehk võimu osa - nagu öeldud, sõltub asi suuresti definitsioonist ja kui defineerida demokraatiat kui kogu ühiskonna osavõttu valitsemisest ehk võimu teostamisest, siis on ka selge, et kui pole ühiskonda, ei saa ka olla demokraatiat - ehkki samast definitsioonist võib hea tahtmise korral muidugi ka tuletada, et kui kõik inimesed valitsevad iseenda üle, siis on ka see demokraatia...).
Ja ühes sellega, tublisti nõndanimetatud inforevolutsiooni toel, on tekkinud senise ühtse "avaliku sfääri" asemele õige palju "avalikke sfääre". Ehk oleks vale öelda, et juba praegu on olemas nii ligemale seitse miljardit "avalikku sfääri", mis peaaegu kõik üks- ja teineteisega kuskilt otsast kokku puutuvad, aga sinnapoole on mu meelest asi küll tüürimas. Õigupoolest pole ju "meediale" alternatiivsed vähem või rohkem avaliku debati kanalid kunagi kuhugi kadunud, ikka on olemas olnud nii klubid, sõpruskonnad, seltsid ja ühingud, isegi tänavajutlustajad ja kes ja mis kõik veel, kes ja mis tekitavad enda ümber oma "avaliku sfääri", olgu selle suuruseks siis üks või üks miljard inimest (siinset ajaveebi näiteks jälgib ametlikult üks inimene, tõenäoliselt loevad vähemalt aegajalt veel mõned, nii et see osa mu isiklikust "avalikust sfäärist" pole just väga suur - ega kasva ka kuigi palju suuremaks siis, kui arvestada juurde teised osad, olgu veebis või muul moel).
Aeg, mil tundus, et "meedia" ehk ajakirjandus võtab nende eelmainitud kanalite rolli täiesti üle, on olnud ju õieti päris lühike, vaevalt pikem kui inimpõlve jagu (ehkki see põlvgi on seoses keskmise vanuse kasvamisega natuke pikenenud...). Nojah, ka siin sõltub muidugi jälle asi sellest, kuidas ajakirjandust defineerida, aga vähemalt traditsioonilise ajakirjanduse (paber, raadio, tele, ka internetiportaalid, olgu siis esimeste pikendused või iseseisvad, aga siiski neist malli võtvad) pürg "avaliku sfääri" ainukandja olla on nii või teisiti läbikukkumisele määratud juba algusest peale - parimal juhul võib see olla efektiivne kommunikatsioonivahend, aga mitte see sfäär ise: teatav debatt võib ju käia ka ajakirjanduse vahel, valdav osa ent käib ikkagi mitte vahendatult, vaid otse (no olgu, tänapäeva siderevolutsiooni najal võib-olla mitte enam füüsiliselt otse, aga e-kiri või Skype või mis iganes on siiski kindlasti midagi muud kui "ajakirjandus", kuidas seda viimast ka ei tõlgendataks), kõigi nende pisikeste "avalike sfääride" kaudu, mida nii kunstlikult on püütud koondada ühise "avaliku sfääri" mõiste alla.
(Ahjaa, lasksin uitmõtetel ennast kanda tolle aluseks olnud kirjutise ühest olulisest komponendist päris kaugele - selleks oli (anonüümsete) kommentaaride potentsiaalne ohtlikkus. Ei ole ju seegi midagi väga uut, kas või juba tolles loos osutatud plangukiri "Mari on lits" ulatub ilmselt tagasi aegadesse, mil üldse kirjutama õpiti :-) Ja ilmselt jääb see kestma ka aegade või vähemalt väljendusvõimeliste inimeste lõpuni... Iseasi, et anonüümsus on ju pigem näiline: nii nagu küla või ka linna plangul oleva kirja autor oli ja on suhteliselt täpselt teada, ei ole lõpuni anonüümsed ja jälitamatud ka internetikommentaarid. Ma ise olen arvamusel, et kui midagi öelda, siis öelda seda ikka oma nime all, sest kui juba ütelda midagi, siis tuleb ka oma sõnade eest vastust kanda - muidu ei ole ju mõtet hakata ütlemagi. Ja mulle tundub, et nõndanimetatud ühiskonna ja avaliku sfääri lagunemisega jõuab see tõdemus kohale üha rohkematele inimestele - loeb just minu arvamus ja see ei pea sugugi kattuma kellegi teise arvamusega, olema mingi kollektiivse väljenduse osa, vaid just ja ainult see, mis moodustab ja annab kuju minale, sellele "väikese" avaliku sfääri kesksele kujule.)
Loetud: Akadeemia 3/2011
Vaadatud: Neli tankisti ja koer (ETV2), Ajavaod: 30 aastat hiljem (ETV), Ärapanija (Kanal2), Heeringas Venuse õlal (Kanal2), Spioonid (ETV), Surmapilv (Kanal2)
Nagu ka ristsõnavihiku lahendamine, mille lõpetamise ema suuremeelselt mulle jättis ja mis võttis pärast tema lahkumist veel veidi tööaega pisemaks. Lisaks sellele suutsin ka ära ja lõpuni teha Horisondi nuputamisülesanded, mis ei olnudki väga rasked, kui nad juba tehtud olid - aga selle ärategemiseni jõudmine võttis ikka päris tükk aega juba ka varasematest päevadest (ja mõistagi oli ikka nii, et pilku peale visates tundusid mõned lihtsamad kui teised - ja just need lihtsamad nõudsidki nii neetult palju nuputamist ja proovimist...).
Sattusin täna Memokraadist lugema Vaariku Danieli päris huvitavat mõttearendust, nojah, formaalselt rumalamaks muutumise, sisuliselt aga nõndanimetatud avaliku sfääri kokkutõmbumise üle, kui sellest tõmbuvad eemale või suisa lahkuvad inimesed, kes tema arvates võiksid selles osaleda või lausa peaksid seda tegema (üsna läbinähtav osutus "teatud linnapeale"). See ei ole tegelikult äga uus mõte, ma olen samasugust muret sattunud lugema mujaltki, see tähendab, mujalt maailmast, ja peamiselt just sama suunitlusega - rõhuga arvamusel, et avalik sfäär sisuliselt võrdub ajakirjandusega. Miska on üritatud ajakirjanduse elik avaliku sfääri hulka, tõsi, pigem ebaõnnestunult, arvata ka blogosfääri ja mida teab veel. Põhimõtteliselt võib kirjutaja murega muidugi nõus olla - see oleks tõesti halb, kui inimesed, kellel potentsiaalselt on midagi öelda, jätaksid selle ütlemata. Samas ma tugevalt kahtlen, et nad tegelikult selle millegi, selle särava mõtte ka ütlemata jätavad, kui neil ikka on tahe seda välja öelda, ainult et nad ei pruugi seda teha selles "avalikus sfääris", millest antud juhul jutt käib.
Õieti on ju see "avalik sfäär" üsna uus nähtus ja sellisena, nagu teda kiputakse väga sageli (ka antud juhul) mõistma, pigem mööduv nähtus, seotud ühe etapiga inimkonna ajaloos, mil võis täheldada riigivõimu totaliseerumist alates (Prantsuse) rahvusriigist kuni vasakideoloogiate (sotsialism, kommunism ja fašism) võidukäiguni 20. sajandi keskel. Selline "ühiskonna" tekitamine tõi paratamatult kaasa nähtuse, mida nimetatakse demokraatiaks (milline konkreetne sisu ka sellele mõistele ei antaks), sest ühiskonna mõiste on paratamatult seotud demokraatia mõistega, esimesel pole ilma teiseta õieti mingit sisu. Riigivõimu totaalsus on juba mõnda aega murenenud, eriti suure tõuke andis sellele muidugi suurnäidise NSVLi kokkuvarisemine, aga selle kõrval ja koos sellega on murenenud ka sellega tihedalt seotud demokraatia. (Või, noh, kui täpsem olla, siis murenenud demokraatia selles mõttes, mis puudutab seda -kraatia ehk võimu osa - nagu öeldud, sõltub asi suuresti definitsioonist ja kui defineerida demokraatiat kui kogu ühiskonna osavõttu valitsemisest ehk võimu teostamisest, siis on ka selge, et kui pole ühiskonda, ei saa ka olla demokraatiat - ehkki samast definitsioonist võib hea tahtmise korral muidugi ka tuletada, et kui kõik inimesed valitsevad iseenda üle, siis on ka see demokraatia...).
Ja ühes sellega, tublisti nõndanimetatud inforevolutsiooni toel, on tekkinud senise ühtse "avaliku sfääri" asemele õige palju "avalikke sfääre". Ehk oleks vale öelda, et juba praegu on olemas nii ligemale seitse miljardit "avalikku sfääri", mis peaaegu kõik üks- ja teineteisega kuskilt otsast kokku puutuvad, aga sinnapoole on mu meelest asi küll tüürimas. Õigupoolest pole ju "meediale" alternatiivsed vähem või rohkem avaliku debati kanalid kunagi kuhugi kadunud, ikka on olemas olnud nii klubid, sõpruskonnad, seltsid ja ühingud, isegi tänavajutlustajad ja kes ja mis kõik veel, kes ja mis tekitavad enda ümber oma "avaliku sfääri", olgu selle suuruseks siis üks või üks miljard inimest (siinset ajaveebi näiteks jälgib ametlikult üks inimene, tõenäoliselt loevad vähemalt aegajalt veel mõned, nii et see osa mu isiklikust "avalikust sfäärist" pole just väga suur - ega kasva ka kuigi palju suuremaks siis, kui arvestada juurde teised osad, olgu veebis või muul moel).
Aeg, mil tundus, et "meedia" ehk ajakirjandus võtab nende eelmainitud kanalite rolli täiesti üle, on olnud ju õieti päris lühike, vaevalt pikem kui inimpõlve jagu (ehkki see põlvgi on seoses keskmise vanuse kasvamisega natuke pikenenud...). Nojah, ka siin sõltub muidugi jälle asi sellest, kuidas ajakirjandust defineerida, aga vähemalt traditsioonilise ajakirjanduse (paber, raadio, tele, ka internetiportaalid, olgu siis esimeste pikendused või iseseisvad, aga siiski neist malli võtvad) pürg "avaliku sfääri" ainukandja olla on nii või teisiti läbikukkumisele määratud juba algusest peale - parimal juhul võib see olla efektiivne kommunikatsioonivahend, aga mitte see sfäär ise: teatav debatt võib ju käia ka ajakirjanduse vahel, valdav osa ent käib ikkagi mitte vahendatult, vaid otse (no olgu, tänapäeva siderevolutsiooni najal võib-olla mitte enam füüsiliselt otse, aga e-kiri või Skype või mis iganes on siiski kindlasti midagi muud kui "ajakirjandus", kuidas seda viimast ka ei tõlgendataks), kõigi nende pisikeste "avalike sfääride" kaudu, mida nii kunstlikult on püütud koondada ühise "avaliku sfääri" mõiste alla.
(Ahjaa, lasksin uitmõtetel ennast kanda tolle aluseks olnud kirjutise ühest olulisest komponendist päris kaugele - selleks oli (anonüümsete) kommentaaride potentsiaalne ohtlikkus. Ei ole ju seegi midagi väga uut, kas või juba tolles loos osutatud plangukiri "Mari on lits" ulatub ilmselt tagasi aegadesse, mil üldse kirjutama õpiti :-) Ja ilmselt jääb see kestma ka aegade või vähemalt väljendusvõimeliste inimeste lõpuni... Iseasi, et anonüümsus on ju pigem näiline: nii nagu küla või ka linna plangul oleva kirja autor oli ja on suhteliselt täpselt teada, ei ole lõpuni anonüümsed ja jälitamatud ka internetikommentaarid. Ma ise olen arvamusel, et kui midagi öelda, siis öelda seda ikka oma nime all, sest kui juba ütelda midagi, siis tuleb ka oma sõnade eest vastust kanda - muidu ei ole ju mõtet hakata ütlemagi. Ja mulle tundub, et nõndanimetatud ühiskonna ja avaliku sfääri lagunemisega jõuab see tõdemus kohale üha rohkematele inimestele - loeb just minu arvamus ja see ei pea sugugi kattuma kellegi teise arvamusega, olema mingi kollektiivse väljenduse osa, vaid just ja ainult see, mis moodustab ja annab kuju minale, sellele "väikese" avaliku sfääri kesksele kujule.)
Loetud: Akadeemia 3/2011
Vaadatud: Neli tankisti ja koer (ETV2), Ajavaod: 30 aastat hiljem (ETV), Ärapanija (Kanal2), Heeringas Venuse õlal (Kanal2), Spioonid (ETV), Surmapilv (Kanal2)
26.2.11
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, mida pisut kärpisin jalutuskäiguga naabruses asuvasse poodi toiduvarude täiendamise eesmärgil.
Et üleeile õhtul näidati jalgpalli ning jalgpall on raudselt tähtsam kui poliitika ja isegi tähtsam kui mälumäng, siis selleaastase valimiskampaania seda osa, mis mulle vähegi huvi pakub, nimelt erakondade mälumängu, sattusin vaatama alles täna hommikul. Võimalik, et ma olen liiga vana ja seeläbi juba lapsepõlve taganuttev, või veel midagi, aga mu meelest ei ole need praegused telemängud, mis reklaamivad ennast "vanade heade" telemälumängude taastulekuna (lisaks sellele erakondade omale ka Tallinna TV-s näidatav), ikka kuidagi sama "fiilinguga". See tänane näiteks meenutas rohkem klubiüritust, seltskondlikku suhtlemist - nojah, eelkõige jätsid selle mulje nood kohvikulauad. Küsimused olid üldiselt üpris head, kuigi sekka lipsas ka selline, millega nagu tõesti ei ole midagi peale hakata (no kellel peale Labuani elanike võiks veel vaja olla teada, mitu omavalitsust seal asub - fakt, mille teadmine ei ole tarvilik ja mis pole isegi mitte huvitav). Ise ekraani taga kaasa mängides kogusin nähtavasti 13 punkti (mul jäi veidi arusaamatuks mõningate küsimuste punktiarvestus), mis polnudki väga paha tulemus, jäädes küll võitjate sotside skoorist kaugele maha, aga platseerudes kenasti sinna neile järgnevate sekka.
Tänases Sirbis oli üpris palju huvitavat lugemist. Haruharva (isegi see sõna tundub liiga tugev) näitena vähegi mitte-etatistlikust mõttest võis Annisti Aeti arvamusnupsust lugeda: "Äkki ei peagi meil kõigil ilmtingimata olema sidet bürokraatliku hiigelorganisatsiooniga, mida kujutab endast tänapäevane riik?" Nojah, ta jõuab küll kohe seejärel tõdemuseni, et "[e]estlaste suhe kroonuga tundub, vastupidi, intiimsuseni intensiivne: tõeline kirge, armu, vihkamist, põlgust täis armulugu, millest pole pääsu päeval ega ööl". Ma natuke kahtleksin selles, võib-olla on lugupeetav inimteadlane lasknud ennast ära eksitada nõndanimetatud avalikust debatist (mille ühele eredale näitele, Ojamaa Liisi muidu väga hästi kirjutatud, aga tõepoolest toda "intensiivet kirge" tulvil "armastuskirjale" ta ka viitab), unustades, et on rohkelt inimesi, kes jäävad sellest täiesti väljapoole, tihtipeale isegi ei seostu. Tõsi on muidugi seegi, et valdav osa neist suhestumata inimestest kuulub nii-ütelda asotsiaalide kihti, kellesse ju enamasti vähema või suurema põlastusega suhtutakse. Samas on neid asotsiaale mitmesuguseid, ma võin näiteks meenutada Sri Rama Michael Tamme, keda ma küll mingil moel ise ei tundnud, aga kes elas mu lapsepõlvekodule suhteliselt lähedal, ja eks ole selliseid näiteid rohkelt veelgi. Nii et päriselt ei tahaks ma lõpulausega, mis seab kahtluse alla, kas kuskil on üldse olemas "pelgupaik eestlase jaoks, kus ta ei pea riigiga vahekorras olema", nõustuda - see sõltub ikka eelkõige inimesest endast, mitte ümbritsevatest oludest, kas ja kuidas ta suhestub ülejäänud maailmaga, kas on ta kirglises lembevahekorras riigiga või kaasinimeste või kaasinimese või üldse ei kellegagi...
Päris hea lugemine oli ka intervjuu Wiedemanni auhinna pälvinud Viitso Tiit-Reinuga, mille muude tänuväärt mõtete seast sobiks siinkohal keelemängu huvides ära tuua näiteid eesti keele pikimaist sõnust: parajuslaslikustatamatumatetagi, samuti liitsõnadest isaspaabulinnusabakattesulesilmamunavärvivabrikukuldväravaauvahtkonnaülem ja vokaalide kuhjamise näitena saiaõueoaaiaaiauuendus. Eesti keel on imeline, võiks selle peale öelda! Aga seal intervjuus oli ka muremõtteid, eelkõige just pealekasvu, täpsemalt siis ülikoolide õppetöö korralduse huvides - kuigi formaalselt peaks ju kõik aina paremuse poole liikuma, on eriti humanitaarerialadel üha rohkem neid, kelle meelest see praegune õppekorraldus (ja ka teaduselu korraldus) kohe mitte hää ei ole...
Kindlasti tasub lausa pikemalt tsiteerida üht lõiku, mis paraku, nii kurb kui see ka pole, on vastikul kombel tõesti tõsi:
Väga hea lugemine oli veel üks intervjuu, sedakorda (tõlke)teaduskirjanduse ja tõlkimise teemal Tamme Marekuga. Eks muidugi köitis tähelepanu lause, et "tõlkijad on eesti kultuuriväljal ühed kõige alahinnatumad tegelased, sest õigupoolest on nende roll meie mõttehorisondi avardamisel ja kirjanduskeele arendamisel vähemalt sama suur kui kutselistel õpetlastel ja kirjanikel". Eks ta nii ole, kuigi samas võib öelda, et varasema aja kirjasõna puhul räägitakse siiski tõlkijatest üsna palju - polnud ju tooma, paari sajandi ja enama taguses ajas, "natiivseid" kirjutajaid olemaski, nii et tõlkijatest ei saagi mööda vaadata. Aga hilisemal ajal, paraku jah, on tõlkijad jäänud üpris tagaplaanile, imeüksikud erandid välja arvatud. Intervjuus oli veel üks tänuväärt mõte, nimelt see, et populaarteaduslikku kirjandust võiks olla rohkem (õigemini, võiksid olla tingimused, et seda oleks tõepoolest ind välja anda). Et ma ise olen just peamiselt selliste teoste tõlkimisega tegev, siis sellele mõttele võib küll kõigi jäsemetega alla kirjutada.
Päris hästi sobib selle teemaga kokku ka lehekülje alaserva istutatud Raua Reinu ja Donskise Leonidase vestlus teaduse, teaduskirjanduse ja kohati ka tõlkimise teemal, kus oli rohkelt mõtlemapanevaid mõtteid, mistõttu tasub soovitada selle lugemist.
Loetud: B. Lee Whorf. Keel, mõtlemine ning tegelikkus
Vaadatud: Valimisstuudio. Mälumäng (ETV), NCIS: Kriminalistid (TV3), Westender (TV3)
Et üleeile õhtul näidati jalgpalli ning jalgpall on raudselt tähtsam kui poliitika ja isegi tähtsam kui mälumäng, siis selleaastase valimiskampaania seda osa, mis mulle vähegi huvi pakub, nimelt erakondade mälumängu, sattusin vaatama alles täna hommikul. Võimalik, et ma olen liiga vana ja seeläbi juba lapsepõlve taganuttev, või veel midagi, aga mu meelest ei ole need praegused telemängud, mis reklaamivad ennast "vanade heade" telemälumängude taastulekuna (lisaks sellele erakondade omale ka Tallinna TV-s näidatav), ikka kuidagi sama "fiilinguga". See tänane näiteks meenutas rohkem klubiüritust, seltskondlikku suhtlemist - nojah, eelkõige jätsid selle mulje nood kohvikulauad. Küsimused olid üldiselt üpris head, kuigi sekka lipsas ka selline, millega nagu tõesti ei ole midagi peale hakata (no kellel peale Labuani elanike võiks veel vaja olla teada, mitu omavalitsust seal asub - fakt, mille teadmine ei ole tarvilik ja mis pole isegi mitte huvitav). Ise ekraani taga kaasa mängides kogusin nähtavasti 13 punkti (mul jäi veidi arusaamatuks mõningate küsimuste punktiarvestus), mis polnudki väga paha tulemus, jäädes küll võitjate sotside skoorist kaugele maha, aga platseerudes kenasti sinna neile järgnevate sekka.
Tänases Sirbis oli üpris palju huvitavat lugemist. Haruharva (isegi see sõna tundub liiga tugev) näitena vähegi mitte-etatistlikust mõttest võis Annisti Aeti arvamusnupsust lugeda: "Äkki ei peagi meil kõigil ilmtingimata olema sidet bürokraatliku hiigelorganisatsiooniga, mida kujutab endast tänapäevane riik?" Nojah, ta jõuab küll kohe seejärel tõdemuseni, et "[e]estlaste suhe kroonuga tundub, vastupidi, intiimsuseni intensiivne: tõeline kirge, armu, vihkamist, põlgust täis armulugu, millest pole pääsu päeval ega ööl". Ma natuke kahtleksin selles, võib-olla on lugupeetav inimteadlane lasknud ennast ära eksitada nõndanimetatud avalikust debatist (mille ühele eredale näitele, Ojamaa Liisi muidu väga hästi kirjutatud, aga tõepoolest toda "intensiivet kirge" tulvil "armastuskirjale" ta ka viitab), unustades, et on rohkelt inimesi, kes jäävad sellest täiesti väljapoole, tihtipeale isegi ei seostu. Tõsi on muidugi seegi, et valdav osa neist suhestumata inimestest kuulub nii-ütelda asotsiaalide kihti, kellesse ju enamasti vähema või suurema põlastusega suhtutakse. Samas on neid asotsiaale mitmesuguseid, ma võin näiteks meenutada Sri Rama Michael Tamme, keda ma küll mingil moel ise ei tundnud, aga kes elas mu lapsepõlvekodule suhteliselt lähedal, ja eks ole selliseid näiteid rohkelt veelgi. Nii et päriselt ei tahaks ma lõpulausega, mis seab kahtluse alla, kas kuskil on üldse olemas "pelgupaik eestlase jaoks, kus ta ei pea riigiga vahekorras olema", nõustuda - see sõltub ikka eelkõige inimesest endast, mitte ümbritsevatest oludest, kas ja kuidas ta suhestub ülejäänud maailmaga, kas on ta kirglises lembevahekorras riigiga või kaasinimeste või kaasinimese või üldse ei kellegagi...
Päris hea lugemine oli ka intervjuu Wiedemanni auhinna pälvinud Viitso Tiit-Reinuga, mille muude tänuväärt mõtete seast sobiks siinkohal keelemängu huvides ära tuua näiteid eesti keele pikimaist sõnust: parajuslaslikustatamatumatetagi, samuti liitsõnadest isaspaabulinnusabakattesulesilmamunavärvivabrikukuldväravaauvahtkonnaülem ja vokaalide kuhjamise näitena saiaõueoaaiaaiauuendus. Eesti keel on imeline, võiks selle peale öelda! Aga seal intervjuus oli ka muremõtteid, eelkõige just pealekasvu, täpsemalt siis ülikoolide õppetöö korralduse huvides - kuigi formaalselt peaks ju kõik aina paremuse poole liikuma, on eriti humanitaarerialadel üha rohkem neid, kelle meelest see praegune õppekorraldus (ja ka teaduselu korraldus) kohe mitte hää ei ole...
Kindlasti tasub lausa pikemalt tsiteerida üht lõiku, mis paraku, nii kurb kui see ka pole, on vastikul kombel tõesti tõsi:
Riigipiiritaguste kohtade eestikeelsed kohanimed kajastavad seda, et koht on ajalooliseltki tuntud ja ehk isegi tähtis. Ma ei näe vähimatki põhjust, miks peaksime neist eestikeelsetest nimedest loobuma. See oleks vabatahtlik rahvuslikriiklik mälukaotus. Selle asemel peab häbenema kuuldes, kuidas riigitelevisioonis hääldatakse meie lähimate naaberriikide kohtade ametlikke nimesid. Väga vähe on neid, kes suudavad korralikult hääldada nt Läti Võnnu lätikeelset nime. Riigitelevisioonis vist mitte keegi. Ja Postimees ei suuda Läti ja lätlaste ning Rootsi ja rootslaste nimesid isegi mitte õigesti kirjutada, läbikollastest lehtedest rääkimata.
Väga hea lugemine oli veel üks intervjuu, sedakorda (tõlke)teaduskirjanduse ja tõlkimise teemal Tamme Marekuga. Eks muidugi köitis tähelepanu lause, et "tõlkijad on eesti kultuuriväljal ühed kõige alahinnatumad tegelased, sest õigupoolest on nende roll meie mõttehorisondi avardamisel ja kirjanduskeele arendamisel vähemalt sama suur kui kutselistel õpetlastel ja kirjanikel". Eks ta nii ole, kuigi samas võib öelda, et varasema aja kirjasõna puhul räägitakse siiski tõlkijatest üsna palju - polnud ju tooma, paari sajandi ja enama taguses ajas, "natiivseid" kirjutajaid olemaski, nii et tõlkijatest ei saagi mööda vaadata. Aga hilisemal ajal, paraku jah, on tõlkijad jäänud üpris tagaplaanile, imeüksikud erandid välja arvatud. Intervjuus oli veel üks tänuväärt mõte, nimelt see, et populaarteaduslikku kirjandust võiks olla rohkem (õigemini, võiksid olla tingimused, et seda oleks tõepoolest ind välja anda). Et ma ise olen just peamiselt selliste teoste tõlkimisega tegev, siis sellele mõttele võib küll kõigi jäsemetega alla kirjutada.
Päris hästi sobib selle teemaga kokku ka lehekülje alaserva istutatud Raua Reinu ja Donskise Leonidase vestlus teaduse, teaduskirjanduse ja kohati ka tõlkimise teemal, kus oli rohkelt mõtlemapanevaid mõtteid, mistõttu tasub soovitada selle lugemist.
Loetud: B. Lee Whorf. Keel, mõtlemine ning tegelikkus
Vaadatud: Valimisstuudio. Mälumäng (ETV), NCIS: Kriminalistid (TV3), Westender (TV3)
5.2.11
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, mida omajagu lühendas ühe eraviisilise tõlke tegemine. Tegelikult hea, et vahel (ja õnneks mitte väga tihti) tuleb ka selliseid pakkumisi ja võimalusi neid vastu võtta, mis ei ole tingimata 1000-leheküljesed süvitsi minevad raamatud ega ka mõnetuhandetähemärgised tihti üpris pealiskaudsed artiklikesed, vaid just kuskil seal vahepeal (kuigi nojah, temaatikast muidugi pääsu ei ole, sest kõigile, ka mulle endale, on ilmselge, et meditsiinist või spordist või veel mõnest muust parailmingust ma ju midagi ei tea ega ka oska tõlkida...)
Tänane Sirp oli päris suures ulatuses loetav õnneks, kuigi see (valimis)poliitiline temaatika ikka kipub räigelt üalju ruumi saama. Madise Üllelt oli üks iseenesest huvitav, aga paraku suhteliselt pisike ja sestap veidi vähepakkuv mõtisklus, kuidas seda öeldagi, teabevabaduse teemal, lähtekohaks mõistagi Wikileaks, mis on rohkemaidki mõtlejaid ja arvajaid viimastel aastatel sellest kirjutama ja rääkima pannud. Seal oli sees üks väga tänuväärt mõte, nimelt "Inimesel on vaja ettenägelikkust ja tundetaipu", kuid sellest hoolimata jäi mulle mulje, et autor ise arvab, et täielik avalikkus, ka näiteks mõtete lugemine, oleks siiski halb või mitte vähemalt hea asi. Mis on mind alati pannud imestama selliste arutelude juures, sest kuigi mõtete lugemise masinat tõepoolest veel olemas ei ole (prototüübid küll on, aga need on esialgu veel äärmiselt piiratud ja pigem suudavad öelda, mis laadi asjadest mõeldakse, mitte täpset mõtet ennast - kuigi võib-olla see viimane ongi keerulisem ja sõnastatud mõte on selline, mida ajus puhtal kujul niimoodi ei esinegi, koosnedes mitmest sisendist, mis saavadki kokku alles selsamusel sõnastamise hetkel), siis ei ole ju seetõttu, et inimolend ei ole võimeline tegutsema teisiti, kui ta mõtleb, tähelepanelikule vaatlejale sisuliselt mõtete lugemine tegude põhjal eriti raske kunst. Nojah, loomulikult võib ju teeselda, aga ka see on mõte, mõte teeselda, ning varem või hiljem kas selgub see mõte-taotlus, mille nimel teeseldi, või siis muutubki algne teesklus sootuks algse ajendi teeselda ning muutub ise reaalsuseks. Nii et ma jään alati jänni mõistmisega, miks seda privaatsust ja mitteavalikkust õieti vaja on - mitte et varjamises iseenesest midagi halba oleks, aga ma ei suuda peale kurjade mõtete-taotluste küll näha ühtegi põhjust, miks seda vaja peaks olema...
Täiesti üllatuslikult leidsin lugemist isegi muusikarubriigist, kus oli väga kenasti kirjutatud sellisest asjast nagu parmupill. Õieti tõmbas küll kõige enam seal tähelepanu selle ingliskeelse nimetuse Jew's harp tõlgendus, mis küll mõningate suurte sõnaraamatute kohaselt just eriti põhjendatud pole, kuigi ka ümber lükata on seda raske, aga artikkel oli ka muidu huvitav.
Veel tasub ära mainida alati mõnu ja naudinguga loetava Sirkeli Mati pikka lugu W. G. Sebaldist, keda ma paraku küll lugenud ei ole, aga kelle nimi on nii paljudes kohtades ja seostes nii sageli ette tulnud, et nii mõnedki tema teosed ootavad mul juba lugemisjärge . Päris huvitavad olid ka kaks lugu kõmulise kultuurinäitsiku Normani Kristina teemal, üks nii enam-vähem filmiarvustus, teine intervjuu. Ma ei olnud päris hästi sotti saanud, mis teda kõiki neid skandaale tekitanud ettevõtmisi tegema on pannud, aga see intervjuu oli päris paljuütlev ja jättis temast päris hea mulje - see haakus tugevasti samuti täna postkasti potsatanud raamatuajakirjast Lugu leitud Vonneguti Kurti vastusega küsimusele "Kas kõige üle võib naerda?": "Nojah, võib-olla Auschwitzi üle ma ei naeraks. Aga samas, ehk olid seal surmaminejatel oma naljad, jah, tõenäoliselt olid." Millega ma võin ainult nõustuda: kui sul on midagi, mille üle sa ei saa irvitada, siis oled sa tahes-tahtmata aheldatud millegi külge ega suuda maailma näha adekvaatselt, jumalikust aspektist, kui nii võib öelda...
Iesgi Sirbi viimane lehekülg sisaldas midagi lugemisväärset. Nojah, ammu enam ei ole Sirbis huumorilehekülge ja mõne aja tagune üürikeseks jäänud naljalisalehe katsetus on ka hingusele läinud, aga võib-olla kuidagi sellest mõjutatult oli just sinna asetatud teade Kultuurkapitali aastapreemiate jagamise kohta, millest võis leida ka järgmise rea: "Urmas Sisask - universumi armastuse vahendamise eest". Kuigi muusikaväline inimene, ei ole mul, nii palju kui ma kuulnud olen, midagi tema muusika vastu ega ka nonde astromusikaalsete mõtete vastu ja ma üldse ei kahtle, et ta on väärt nii seda kui ka muid preemiaid, aga sellise põhjenduse väljakäimine, njah, see oli küll ootamatu...
Aga noh, eks ta ole, nagu juba osundatud suur kirjamees öelnuks, täna sattusin veel ühe ootamatu keelelise ilmingu peale, nimelt sellise sõna nagu "terviseennetus" peale. Nii palju kui ma suutsin aru saada, mõeldakse selle all ennetavaid samme, mida tuleb astuda või peaks astuma selleks, et tervis ei halveneks. Ennetus tõepoolest tähendab ju millegi vältimist, eelnevat tegevust, et miski ei saabuks. Aga kui see nüüd tervisele otsa pookida, siis mina loen sellest küll soovitule sootuks vastupidist välja - mingit tegevust, millega ennetada tervist, terveolekut... Samas väike guugeldamine näitas, et seda on kasutatud ja kasutatakse ka rahvusvahelistes lepingutes, nii et ju ta siis oma pigem hirmutavast tähendusest hoolimata ametlikult heaks kiidetud sõnaühend on...
Loetud: TM Kodu ja ehitus 1/2011; Lugu, talv/kevad 2011
Vaadatud. NCIS: Kriminalistid (TV3), Spioonid (ETV), Der Rasenmäher-Mann (RTL2)
Ilmunud tõlked: Abdul Turay: tasuta kõrgharidus - lollitamine? (Postimees, 04.02.2011)
Tänane Sirp oli päris suures ulatuses loetav õnneks, kuigi see (valimis)poliitiline temaatika ikka kipub räigelt üalju ruumi saama. Madise Üllelt oli üks iseenesest huvitav, aga paraku suhteliselt pisike ja sestap veidi vähepakkuv mõtisklus, kuidas seda öeldagi, teabevabaduse teemal, lähtekohaks mõistagi Wikileaks, mis on rohkemaidki mõtlejaid ja arvajaid viimastel aastatel sellest kirjutama ja rääkima pannud. Seal oli sees üks väga tänuväärt mõte, nimelt "Inimesel on vaja ettenägelikkust ja tundetaipu", kuid sellest hoolimata jäi mulle mulje, et autor ise arvab, et täielik avalikkus, ka näiteks mõtete lugemine, oleks siiski halb või mitte vähemalt hea asi. Mis on mind alati pannud imestama selliste arutelude juures, sest kuigi mõtete lugemise masinat tõepoolest veel olemas ei ole (prototüübid küll on, aga need on esialgu veel äärmiselt piiratud ja pigem suudavad öelda, mis laadi asjadest mõeldakse, mitte täpset mõtet ennast - kuigi võib-olla see viimane ongi keerulisem ja sõnastatud mõte on selline, mida ajus puhtal kujul niimoodi ei esinegi, koosnedes mitmest sisendist, mis saavadki kokku alles selsamusel sõnastamise hetkel), siis ei ole ju seetõttu, et inimolend ei ole võimeline tegutsema teisiti, kui ta mõtleb, tähelepanelikule vaatlejale sisuliselt mõtete lugemine tegude põhjal eriti raske kunst. Nojah, loomulikult võib ju teeselda, aga ka see on mõte, mõte teeselda, ning varem või hiljem kas selgub see mõte-taotlus, mille nimel teeseldi, või siis muutubki algne teesklus sootuks algse ajendi teeselda ning muutub ise reaalsuseks. Nii et ma jään alati jänni mõistmisega, miks seda privaatsust ja mitteavalikkust õieti vaja on - mitte et varjamises iseenesest midagi halba oleks, aga ma ei suuda peale kurjade mõtete-taotluste küll näha ühtegi põhjust, miks seda vaja peaks olema...
Täiesti üllatuslikult leidsin lugemist isegi muusikarubriigist, kus oli väga kenasti kirjutatud sellisest asjast nagu parmupill. Õieti tõmbas küll kõige enam seal tähelepanu selle ingliskeelse nimetuse Jew's harp tõlgendus, mis küll mõningate suurte sõnaraamatute kohaselt just eriti põhjendatud pole, kuigi ka ümber lükata on seda raske, aga artikkel oli ka muidu huvitav.
Veel tasub ära mainida alati mõnu ja naudinguga loetava Sirkeli Mati pikka lugu W. G. Sebaldist, keda ma paraku küll lugenud ei ole, aga kelle nimi on nii paljudes kohtades ja seostes nii sageli ette tulnud, et nii mõnedki tema teosed ootavad mul juba lugemisjärge . Päris huvitavad olid ka kaks lugu kõmulise kultuurinäitsiku Normani Kristina teemal, üks nii enam-vähem filmiarvustus, teine intervjuu. Ma ei olnud päris hästi sotti saanud, mis teda kõiki neid skandaale tekitanud ettevõtmisi tegema on pannud, aga see intervjuu oli päris paljuütlev ja jättis temast päris hea mulje - see haakus tugevasti samuti täna postkasti potsatanud raamatuajakirjast Lugu leitud Vonneguti Kurti vastusega küsimusele "Kas kõige üle võib naerda?": "Nojah, võib-olla Auschwitzi üle ma ei naeraks. Aga samas, ehk olid seal surmaminejatel oma naljad, jah, tõenäoliselt olid." Millega ma võin ainult nõustuda: kui sul on midagi, mille üle sa ei saa irvitada, siis oled sa tahes-tahtmata aheldatud millegi külge ega suuda maailma näha adekvaatselt, jumalikust aspektist, kui nii võib öelda...
Iesgi Sirbi viimane lehekülg sisaldas midagi lugemisväärset. Nojah, ammu enam ei ole Sirbis huumorilehekülge ja mõne aja tagune üürikeseks jäänud naljalisalehe katsetus on ka hingusele läinud, aga võib-olla kuidagi sellest mõjutatult oli just sinna asetatud teade Kultuurkapitali aastapreemiate jagamise kohta, millest võis leida ka järgmise rea: "Urmas Sisask - universumi armastuse vahendamise eest". Kuigi muusikaväline inimene, ei ole mul, nii palju kui ma kuulnud olen, midagi tema muusika vastu ega ka nonde astromusikaalsete mõtete vastu ja ma üldse ei kahtle, et ta on väärt nii seda kui ka muid preemiaid, aga sellise põhjenduse väljakäimine, njah, see oli küll ootamatu...
Aga noh, eks ta ole, nagu juba osundatud suur kirjamees öelnuks, täna sattusin veel ühe ootamatu keelelise ilmingu peale, nimelt sellise sõna nagu "terviseennetus" peale. Nii palju kui ma suutsin aru saada, mõeldakse selle all ennetavaid samme, mida tuleb astuda või peaks astuma selleks, et tervis ei halveneks. Ennetus tõepoolest tähendab ju millegi vältimist, eelnevat tegevust, et miski ei saabuks. Aga kui see nüüd tervisele otsa pookida, siis mina loen sellest küll soovitule sootuks vastupidist välja - mingit tegevust, millega ennetada tervist, terveolekut... Samas väike guugeldamine näitas, et seda on kasutatud ja kasutatakse ka rahvusvahelistes lepingutes, nii et ju ta siis oma pigem hirmutavast tähendusest hoolimata ametlikult heaks kiidetud sõnaühend on...
Loetud: TM Kodu ja ehitus 1/2011; Lugu, talv/kevad 2011
Vaadatud. NCIS: Kriminalistid (TV3), Spioonid (ETV), Der Rasenmäher-Mann (RTL2)
Ilmunud tõlked: Abdul Turay: tasuta kõrgharidus - lollitamine? (Postimees, 04.02.2011)
26.6.10
Reedesed mõtted
Tavaline jalgpalli MM-i ajale iseloomulik poolik tööpäev.
Täna jäi silma pooleldi veel ebakindel teave, et Mandriva "kevadväljalase" võiks ilmuda nii umbes 5. juuli paiku. See oli küll kõigest säuts, aga siiski säuts väljalaskekoordinaatorilt, nii et ehk võib seda ka uskuda, eriti nüüd, kus loodetavasti on ka firma rahaasjad korda või vähemalt senisest rohkem korda saadud...
Lugesin viimasest Tunast õige mitu mõtet tekitanud artiklit, mis oli Kala Tiina sulest ja kandis pealkirja "Keskaegse Tallinna väikekorporatsioonid ja nende usuelu normatiivsed vormid". Õieti oli mõtteid kaks. Esimene puudutab artiklis nii alguses kui ka lõpus väljaöeldut ehk seda, et nende väikekorporatsioonide kohta pole õigupoolest peaaegu midagi teada. Seda filigraansem oli see, et sellest peaaegu mitte millestki oli välja pigistatud paarikümneleheküljeline artikkel - ja ei saa sugugi öelda, et see oleks olnud tühi või mõttetu. Nojah, võib-olla selles mõttes mõttetu, et ega muud kui palju oletusi ei saa ju oodata, kui neid algandmeid õieti pole, aga mõnikord on vaja ka näidata, mida ei ole, et paremini mõista, mis siis on... Teine mõte oli artikliga märksa vähem seotud, kuid osaliselt siiski sellest tõukuv. Põhjus, miks neist väikekorporatsioonidest suurt midagi teada ei ole, seisab selles, et nende kohta on vähe kirjalikke materjale. Arvepidamistega ja muude ülestähendustega tegeldi mõistagi juba siis, aga üsna palju sellest on hävinud kas õnnetute juhuste või siis selle tõttu, et seda peeti vähetähtsaks. Ja ilmselt oli väga suur osa inimelust ka selline, mille kohta ei tähendatudki midagi üles. See viis mõtted sellele, kui palju on praegu põhimõtteliselt võimalik inimeste ja eriti nende loodud organisatsioonide kohta teada saada... X-XI sajandi vahetusel elanud Laane Marekist pole teada mitte mõhkugi, XX-XXI sajandi vahetusel elanud Laane Marekist võivad maksuamet, rahvastikuregister ja teab veel millised ametkonnad fakte puistata nii palju, et Vändra saevabrik nende kõrval kahvataks ja käsi taeva poole sirutades pankrotihaldurit kohale kisendaks... Ehkki kindlasti on ka tänapäeval võimalik nii elada, et need kõikvõimalikud ametkonnad (või üldse kõik teised) teaksid sinu kohta valdavalt vaid seda, mida sa ise soovid neile teada anda (ka mina olen püüdnud päris teadlikult nii talitada), ei ole imestada, et paljude silmis on keskaeg või ka varasemad ajajärgud paleuslik aeg, millega seondub (suurem) isiklik vabadus, kui mitte absoluutses mõttes, sest mingid sidemed ja seosed, mis seda vabadust vähemal või suuremal määral piiravad, tulenevad juba inimelust endast, siis vähemalt suhteliselt.
Jalgpalli MM-il oli täna viimaste alagrupimängude päev. Esimesena selgitati välja G-alagrupi järjestus mängudega, kus vastamisi olid Portugal-Brasiilia ja Põhja-Korea-Elevandiluurannik. Portugali ja Brasiilia mäng tundus esialgu huvitav, aga väga ruttu sumbus see lihtsalt vaadatavaks (sest mõlemad olid ikka tasemel meeskonnad) palliveeretamiseks. Mis oli ka üsna mõistetav, sest põhimõtteliselt oli mõlema meeskonna edasipääs kindel - teoreetiliselt oleks võinud Portugal ehk ka välja jääda, aga see võimalus oli õhkõrn juba enne mängu ja kahanes aina, mistõttu 0:0 viik rahuldas mõlemat.
Kahanemise põhjuseks oli teine mäng Põhja-Korea ja Elevandiluuranniku vahel. Seal olnuks Musta Mandri meestele olnud vaja võitu umbes 10:0, et edasi pääseda. See oli põhjakorealaste üldiselt suhteliselt korralikku kaitsemängu arvestades juba eelnevalt väheusutav ja ega Vandliranniku mehed ei suutnudki paremat kui 3:0. Tõsi, selle turniiri tõelised peksupoisid olid just põhjakorealased, kelle väravas käis mängu ajal tegelikult pall palju rohkem, nii viis või kuus korda, aga need ülejäänud olid suluseisust. Päris lõpus kippusid mustad mehed juba lootust kaotama ja isegi põhjakorealastel avanes paar võimalust, kuid nad peavadki nüüd koju sõitma teadmisega, et suutsid vaid ühe värava lüüa... tõsi, seda Brasiilia vastu.
Õhtused H-alagrupi mängud olid palju põnevamad, peamiselt seetõttu, et see oli tõeline surmagrupp, kus teoreetiline võimalus oli edasi saada päris kõigil. Mängupaarideks olid Tšiili-Hispaania ning Šveits-Honduras. Tšiili ja Hispaania kohtumine algas ja kestis valdava osa päris erksalt ja põnevalt, seda isegi pärast seda, kui Tšiili pidi edasi mängima ühemehelises vähemuses. Aga teisel poolajal kujunenud 2:1 Hispaania kasuks paistis mõlemat nii piisavalt rahuldavat, et viimased kümmekond minutit sai selleski mängus kaeda, kuidas hispaanlased täiesti segamatult oma platsipoolel proovisid jalga ja üritasid välja selgitada, kas on võimalik anda valesöötu ka siis, kui kohe mitte keegi ei sega...
Šveitsi ja Hondurase mängus käis see-eest äge andmine algusest lõpuni, seda isegi muidu pigem kaitsvalt mängiva Šveitsi poolt - aga mis teha, võit oleks neid edasi aidanud. Seda nad siiski ei suutnud, hoopis Honduras suutis neile palli väravasse sokutada, paraku jäi seegi lugemata ja nii lõppes mäng 0:0 viigiga, mis jättis mõlemad kohvreid pakkima...
Loetud: Tuna 2/2010
Vaadatud: JMM: Portugal-Brasiilia (ETV), JMM: Põhja-Korea-Elevandiluurannik (www.eurovisionsports.tv), JMM: Tšiili-Hispaania (ETV), JMM: Šveits-Honduras (www.eurovisionsports.tv), Tähevärav: tõelaegas (TV6), Aardekütt (TV11)
Täna jäi silma pooleldi veel ebakindel teave, et Mandriva "kevadväljalase" võiks ilmuda nii umbes 5. juuli paiku. See oli küll kõigest säuts, aga siiski säuts väljalaskekoordinaatorilt, nii et ehk võib seda ka uskuda, eriti nüüd, kus loodetavasti on ka firma rahaasjad korda või vähemalt senisest rohkem korda saadud...
Lugesin viimasest Tunast õige mitu mõtet tekitanud artiklit, mis oli Kala Tiina sulest ja kandis pealkirja "Keskaegse Tallinna väikekorporatsioonid ja nende usuelu normatiivsed vormid". Õieti oli mõtteid kaks. Esimene puudutab artiklis nii alguses kui ka lõpus väljaöeldut ehk seda, et nende väikekorporatsioonide kohta pole õigupoolest peaaegu midagi teada. Seda filigraansem oli see, et sellest peaaegu mitte millestki oli välja pigistatud paarikümneleheküljeline artikkel - ja ei saa sugugi öelda, et see oleks olnud tühi või mõttetu. Nojah, võib-olla selles mõttes mõttetu, et ega muud kui palju oletusi ei saa ju oodata, kui neid algandmeid õieti pole, aga mõnikord on vaja ka näidata, mida ei ole, et paremini mõista, mis siis on... Teine mõte oli artikliga märksa vähem seotud, kuid osaliselt siiski sellest tõukuv. Põhjus, miks neist väikekorporatsioonidest suurt midagi teada ei ole, seisab selles, et nende kohta on vähe kirjalikke materjale. Arvepidamistega ja muude ülestähendustega tegeldi mõistagi juba siis, aga üsna palju sellest on hävinud kas õnnetute juhuste või siis selle tõttu, et seda peeti vähetähtsaks. Ja ilmselt oli väga suur osa inimelust ka selline, mille kohta ei tähendatudki midagi üles. See viis mõtted sellele, kui palju on praegu põhimõtteliselt võimalik inimeste ja eriti nende loodud organisatsioonide kohta teada saada... X-XI sajandi vahetusel elanud Laane Marekist pole teada mitte mõhkugi, XX-XXI sajandi vahetusel elanud Laane Marekist võivad maksuamet, rahvastikuregister ja teab veel millised ametkonnad fakte puistata nii palju, et Vändra saevabrik nende kõrval kahvataks ja käsi taeva poole sirutades pankrotihaldurit kohale kisendaks... Ehkki kindlasti on ka tänapäeval võimalik nii elada, et need kõikvõimalikud ametkonnad (või üldse kõik teised) teaksid sinu kohta valdavalt vaid seda, mida sa ise soovid neile teada anda (ka mina olen püüdnud päris teadlikult nii talitada), ei ole imestada, et paljude silmis on keskaeg või ka varasemad ajajärgud paleuslik aeg, millega seondub (suurem) isiklik vabadus, kui mitte absoluutses mõttes, sest mingid sidemed ja seosed, mis seda vabadust vähemal või suuremal määral piiravad, tulenevad juba inimelust endast, siis vähemalt suhteliselt.
Jalgpalli MM-il oli täna viimaste alagrupimängude päev. Esimesena selgitati välja G-alagrupi järjestus mängudega, kus vastamisi olid Portugal-Brasiilia ja Põhja-Korea-Elevandiluurannik. Portugali ja Brasiilia mäng tundus esialgu huvitav, aga väga ruttu sumbus see lihtsalt vaadatavaks (sest mõlemad olid ikka tasemel meeskonnad) palliveeretamiseks. Mis oli ka üsna mõistetav, sest põhimõtteliselt oli mõlema meeskonna edasipääs kindel - teoreetiliselt oleks võinud Portugal ehk ka välja jääda, aga see võimalus oli õhkõrn juba enne mängu ja kahanes aina, mistõttu 0:0 viik rahuldas mõlemat.
Kahanemise põhjuseks oli teine mäng Põhja-Korea ja Elevandiluuranniku vahel. Seal olnuks Musta Mandri meestele olnud vaja võitu umbes 10:0, et edasi pääseda. See oli põhjakorealaste üldiselt suhteliselt korralikku kaitsemängu arvestades juba eelnevalt väheusutav ja ega Vandliranniku mehed ei suutnudki paremat kui 3:0. Tõsi, selle turniiri tõelised peksupoisid olid just põhjakorealased, kelle väravas käis mängu ajal tegelikult pall palju rohkem, nii viis või kuus korda, aga need ülejäänud olid suluseisust. Päris lõpus kippusid mustad mehed juba lootust kaotama ja isegi põhjakorealastel avanes paar võimalust, kuid nad peavadki nüüd koju sõitma teadmisega, et suutsid vaid ühe värava lüüa... tõsi, seda Brasiilia vastu.
Õhtused H-alagrupi mängud olid palju põnevamad, peamiselt seetõttu, et see oli tõeline surmagrupp, kus teoreetiline võimalus oli edasi saada päris kõigil. Mängupaarideks olid Tšiili-Hispaania ning Šveits-Honduras. Tšiili ja Hispaania kohtumine algas ja kestis valdava osa päris erksalt ja põnevalt, seda isegi pärast seda, kui Tšiili pidi edasi mängima ühemehelises vähemuses. Aga teisel poolajal kujunenud 2:1 Hispaania kasuks paistis mõlemat nii piisavalt rahuldavat, et viimased kümmekond minutit sai selleski mängus kaeda, kuidas hispaanlased täiesti segamatult oma platsipoolel proovisid jalga ja üritasid välja selgitada, kas on võimalik anda valesöötu ka siis, kui kohe mitte keegi ei sega...
Šveitsi ja Hondurase mängus käis see-eest äge andmine algusest lõpuni, seda isegi muidu pigem kaitsvalt mängiva Šveitsi poolt - aga mis teha, võit oleks neid edasi aidanud. Seda nad siiski ei suutnud, hoopis Honduras suutis neile palli väravasse sokutada, paraku jäi seegi lugemata ja nii lõppes mäng 0:0 viigiga, mis jättis mõlemad kohvreid pakkima...
Loetud: Tuna 2/2010
Vaadatud: JMM: Portugal-Brasiilia (ETV), JMM: Põhja-Korea-Elevandiluurannik (www.eurovisionsports.tv), JMM: Tšiili-Hispaania (ETV), JMM: Šveits-Honduras (www.eurovisionsports.tv), Tähevärav: tõelaegas (TV6), Aardekütt (TV11)
Subscribe to:
Posts (Atom)