Pühabased mõtted

Üpris kesise, et mitte öelda napi tööpanusega päev, millest oma osa lõikasid nii õhtupooliku jalgpalli EMi finaal kui ka juba varahommikul kohalik rahvusvaheline suurüritus, KDE aasta tähtsaim kokkusaamine Akademy.

Õieti algas Akademy konverentsiosa muidugi juba eile, aga ma ei leidnud kavas midagi sellist, mis oleks mind  nii palju köitnud, et oma vana kere kohale vedida. Küll aga täna, kus oli vähemalt kaks esinemist, mis mind huvitasid. Algab see konverents muidugi hirmus vara, minu seisukohalt keset sügavat ööd ehk 9.30, aga noh, mõnikord võib ju veidi pingutada. Ja et kõik halb oleks kohe ära öeldud, siis oli ka jubekohutavõudnehirmus palav ilm, ma usun, et temperatuur oli tublisti üle 20 kraadi.

Aga selliste suurkogunemiste vaimsus ja segimine-sabimine on muidugi alati lõbus ja tihtipeale hingekosutav. Nagu ka täna. Esimene neist esinemistest, mis mind huvitas, puudutas Wiki tõlkimist laiemalt ja konkreetsemalt siis KDE Userbase'i, mis on nii-ütelda kogukonna ettevõtmine ja sisaldab laias laastus mida iganes - aga muu hulgas ka õige palju selliseid asju, mis huvitavad paljusid inimesi, ka näiteks õppematerjale ja käsiraamatuid ja muud sellist. Ma olin varem ka kuulnud, et seda on kuidagi võimalik tõlkida, aga polnud palju tähelepanu pööranud, sest ühelt poolt oli KDE tõlkimisega niigi vaeva ja muret veel küllalt ja teiselt poolt, kuidas öelda, ilmselt oli mul Wiki tõlkimisest veidi teistsugune, arvatavasti vildakas arusaam. Selle esinemise käigus aga selgitati, kuidas seda teha üsna lihtsalt Translate nime kandva laienduse abil, mis minu pilgule nägi välja üsna sarnane päris tavapärase veebitõlkekeskkonnaga. Seda oli hea teada saada: et KDE rakenduste ja dokumentatsiooni tõlkimine peaks aastate järel lõpuks ometi peagi vist ja loodetavasti valmis saama ja lõpule jõudma, siis võib täiesti mõelda ka Userbase'i tõlkimise peale, sest on ju sealgi päris palju head materjali, millest juhinduda KDE või selle komponentide kasutamisel (ja pealegi olen ma aru saanud, et käsiraamatuid ei soovi inimesed ikka kuidagi kasutada, pigem otsitakse teavet internetist ...)

Teine huvi pakkunud esinemine tuli ühelt bengali neiult, kes kõneles probleemidest, mis valitsevad tõlkimisel, kuidas öeldagi, keeltepaabeli tingimustes. India on muidugi selleks ka hea näide: lisaks inglise keelele veel koguni 22 keelt, mis on vähemalt mõnes India osas ametliku keele staatuses. Rääkimata sellest, et erinevad ju nende keelte puhul ka kirjad ... Selles mõttes on siin Eestis ikka hea rahulik: kui originaaltekst on inglise keeles, siis üldjuhul pole seda vaja tõlkida rohkem kui kahte keelde (eesti ja vene), kui sedagi. Aga muidugi on tõlkimisel probleemid sarnased, eelkõige mõistelise ja terminoloogilise ühtsuse tagamine ja nii edasi, ainult et sellises keeltepaabelis need probleemid mõistagi tunduvalt võimenduvad. Lisaks sellele tuli sellest esinemisest ka üks meeldejääv teadmiskilluke: ma teadsin juba varemgi, et Bangladeshi raha kannab nime taka, aga ei teadnud, mida see tähendab. Nüüd selgus, et see tähendabki, oh üllatust, lihtsalt "raha" :-)

Akademy konverentsi päevakorda jäid mu seisukohalt vaadatuna veel lõunasöök - jah, pole naljaasi, kui oma sajad inimesed (Akademyl pidada osalema oma 300 inimest, aga nähtavasti polnud neid kõiki siiski seal kohal sel hetkel) korraga süüa tahavad - ja suure ühispildi tegemine (millele minagi mahtusin, aga mille viidet mul praegu siinkohal anda pole) ning veel üks keynote'i (hmm, kuidas sellist asja peaks eesti keeles ütlema? ei tea ...) kuulamine päris huvitaval teemal, nimelt "avatud/vaba teaduse" kohta, millest jäi kõrvu asi, millega ma täiesti nõus olen - peer-review ajakirjad on toredad asjad, aga paraku paistab nende aeg olevat mööda saanud, vähemalt mõnes vallas kindlasti - selle kohta osundati ühele uuringule, mis selgitanud ühe konkreetse teema puhul, et 90 protsenti avaldatust on teaduse mõttes täielik jama, s.t mittekorratav -, ja pigem tuleks eelistada nii-ütelda vaba teadust, kus peer'ideks on sisuliselt kogu maailm.

Sellega on nähtavasti mu osalemine Akademyl ka ammendunud. Üritus ise kestab veel järgmisel nädalalgi töötubade kujul edasi, aga kui nende valikus midagi just ei muutu (loe: juurde ei tule), siis mulle huvipakkuvaid asju seal ei ole. Tõsi, täna koju jõudes ootas mind ees üks väga üllatav e-kiri, mis võib sellesse korrektuure teha, aga sellest võib-olla kunagi hiljem. Nii või teisiti oli tore, et selline üritus Tallinnas korraldati, ja hea oli sellel kohal viibida.

Õhtupoolikul ootas ees jalgpalli EMi finaal, milles vastamisi Hispaania ja Itaalia. Pärast Saksamaa väljalangemist mul erilisi eelistusi võitja suhtes ei olnud, ainult arvamus, et vahest on Hispaania siiski parem, kuigi ka Itaalia oli ennast sel turniiril päris heast küljest näidanud. Ja näitas ka finaali ajal. Siiski oli algusest peale selge, et Hispaania ei ole mitte lihtsalt favoriit, vaid ongi tugevam. Itaallased küll üritasid kõigest jõust takistada hispaanlastel neile harjumuspärast mängu üles võtmast, aga algusminutid välja arvata, kuigi edukalt see neil ei õnnestunud. Hispaania suutis juba esimesel poolajal 2:0 juhtima minna, ent Itaalia jätkas siiski ka teisel poolajal ägedat võitlemist. Ent siis tuli neile raske hetk, kui üks mees sai vigastada ja pidi väljakult lahkuma - ning samal ajal olid itaallastel juba kõik kolm vahetust tehtud, nii et nad pidid edasi mängima kõigest 10 mehega. See oli selge murranguhetk, kus hispaanlased võisid juba võidus kindlad olla ja itaallased oma kaotuses samamoodi. Pärast seda toksisid hispaanlased veel kaks palli Itaalia väravasse, aga mäng kui selline oli viimasel paarikümnel minutil juba sellise ilmega, et sama hästi oleks võinud selle ka ära lõpetada.

Igatahes on tähelepanuväärne, et Hispaania suutis võita ehk siis, kui täpsem olla, oma senist Euroopa meistri tiitlit kaitsta - asi, millega seni pole keegi hakkama saanud. Ka MMil on seda suutnud vaid Brasiilia. Ja ühtekokku neljas EM-tiitel viis Hispaania ka selles arvestuses sakslaste ees kindlalt juhtima. Hispaanlased on suutnud luua väga selgelt oma mängujoonise, mida nad on nüüd juba aastaid edukalt ellu viinud - mis on õige tore vähemalt selle poolest, et enamikul võistkondadel ju mingit väga selgelt stiili polegi. Nüüd jääb üle vaid oodata, mida suudab Hispaania kuni 23-aastaste koondis peatselt algavatel olümpiamängudel - võib veidi kahelda, kas nad ka seal võita suudavad, aga samal ajal võib uskuda, et nii-ütelda suurte poiste EMi võit kahtlemata innustab ka neid nooremaid kõvemini pingutama.

Loetud: Vikerkaar 6/2012
Vaadatud: jalgpalli EMi finaal: Hispaania-Itaalia (ETV)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse õhtuhakul külvas korvitäie elamusi ja kapatäie närvikõdi jalgpalli EMi teine poolfinaal Saksamaa ja Itaalia vahel. Kes mind tunnevad või kas või siinset ajaveebi hoolikamalt on lugenud, muidugi teavad, kumma võistkonna poolt mu süda tuksus, aga täna sellest ei piisanud, itaallased ikkagi võitsid :-) Ja päris teenitult. Nad suutsid ise täitsa korralikult mängida (nagu sel turniiril juba varemgi näha on olnud), mida tõendab ka kaks sakslaste väravasse läkitatud palli, aga veel enam suutsid nad takistada sakslastel oma mängu korralikult üles võtmast. Sakslased küll üritasid ja üritasid, aga neil lihtsalt ei tulnud täna midagi välja - ja paljuski oli see itaallaste teene. Nojah, ühe värava sakslased küll päris mängu lõpul otsekui kompensatsiooniks said, seegi penaltist. Nii et nüüd siis seisab ees Hispaania ja Itaalia finaal ... Vähemalt üht neist ma küll ka sinna ootasin, eeldades pigem küll, et teine vastane on Saksamaa - aga sellegi poolest tõotab see päris huvitav tulla, küllap vähemalt sama huvitav nagu tänane mäng, võib-olla isegi etem.

Tänasesse päeva jäi ka Mageia tõlkemeeskondade juhtide IRC-kohtumine - minu jaoks üle tüki aja, aga ka iseenesest, sest kuigi ma viimasest osa ei võtnud, ei ole neid pärast Mageia 2 ilmumist ka just palju toimunud. Tänane oligi siis selline kokkuvõtete tegemise aeg, nagu öeldakse, "postmortem" ehk siis selgitamine, mis toimis (see käis küll juba suuremalt osalt varem ja postiloendis ära), millised olid probleemid ja kuidas neid lahendada ehk siis uute rajajoonte püstitamine. Seda kõike ei ole mõtet siinkohal hakata üksikasjalikult lahti kirjutama, seda enam, et midagi lõplikult ja üheselt ei otsustatud, nii et piisab, kui huvilistele osutada kohtumise kokkuvõttele ja täielikule üleskirjutusele.

Loetud: Tehnikamaailm 7/2012
Vaadatud: Grace'i päästmine (TV3), Sündmus (TV3), Elas kord ... (FoxLife), jalgpalli EM: Saksamaa-Itaalia (ETV), Sündmus juhtus Utinoozerskis (PBK)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida veidi kärpis ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks ning millesse oli segatud pisut kurbust ja veidi rohkem rõõmu. Nimelt otsustas vend, olles kolmveerand aastat ehk üsna täpselt üheksa kuud kasutanud mu külalislahkust, et hõivata teise toa põranda vaba olnud osa (enamik oli vaba, ausõna), nüüd lõpuks lahkuda ja jälle iseseisvalt elama asuda ja hakata. Tegelikult polnudki kõige hullem, kui keegi veel korteris viibis, ehkki ma olen pikka aega harjunud seal ainult iseendaga kokku põrkama ... Eks peab nüüd jälle tagasi harjuma :-)

Täna läks ka edasi jalgpalli EM, nüüd juba poolfinaalidega, millest esimeses olid vastamisi kohe-näha-et-vanad-sõbrad Hispaania ja Portugal. Võis oodata üsna tulist heitlust ja enam-vähem nii see ka kujunes. Taas 120 minutit väravateta mängu ja siis penaltid, millega Hispaania 4:2 võitis. Üldiselt õigustatult võitis, sest Hispaania oli ikka igas mängufaasis selgelt parem. Aga mitte nii palju, et mängu sees võita, paraku. Sest Portugal suutis päris edukalt takistada hispaanlastel neile harjumuspärast mängujoonist üles ehitamast. Ja kuigi nad ise ei suutnud õieti midagi korralikku ehitada, siis sellest piisas. Igatahes, kes ka homsest Saksamaa-Itaalia mängust Hispaaniale finaalivastaseks ei tuleks, võib nähtavasti finaalis oodata päris põnevat kokkupõrget - nojah, võib-olla küll ainult oodata, aga siiski ...

Loetud: R. Vaiksoo. Aja lugu
Vaadatud. Grace'i päästmine (TV3), jalgpalli EM: Portugal-Hispaania (ETV)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Jalgpalli EMil oli täna õige elamusterohke päev, kuigi kavas oli ainult üks mäng Itaalia ja Inglismaa vahel. Aga see-eest milline mäng! Ma olen üsna kindel ka oma varasemaid sissekandeid vaatamata ja eelnevaid mänge meenutamata, et see oli selle turniiri kõige vihasem mäng, kus võideldi kõike välja panevalt algusest lõpuni ja võideldi hästi. Ma vaikselt arvasin eelnevalt, et ehk Itaalia võidab: üldiselt on ta sel turniiril ennast heast küljest näidanud ja kuigi ka Inglismaa kohta ei saa väga halbu sõnu välja paisata, on Inglismaa traditsiooniliselt olnud hädas sellega, et kuigi Inglise klubid võivad olla väga head ja mehed, kes koondisse võetakse, samuti, siis koondisena suurvõistlustel esinemine ei tule neil kuidagi hästi välja (saab näha, kuidas läheb, sedakorda küll mitte Inglismaa, vaid Suurbritannia - jah, isegi selline nähtus on olemas! - meeskonnal (kuigi sel korral kattub see kohalike föderatsioonide tülide tõttu Inglismaa omaga) kodustel olümpiamängudel ...). Mängu käik ka seda näitas. Itaallaste ülekaal oli ikka päris tohutu. Tõsi, inglastel tulid mõned head ja ohtlikud rünnakud samuti välja, aga tulemust need ei toonud. Nagu paraku ka itaallaste mainitud ülekaal (jah, korra käis pall küll väravas, aga see kurikuulus suluseis ...) - ei 90 minuti jooksul ega ka järgneva pooletunnise lisaaja vältel. Nii et asi läks mõneti maiuspala, mõneti suhteliselt igava üheteistmeetrilöökide peale. Ja seal jäid itaallased juba isegi märksa ennustatavamalt peale 4:2. Igati teenitud võit. Ja nende mäng oli selline, et hoolimata mu isiklikest eelistusist ei riski ma küll ennustada, kas Saksamaa-Itaalia poolfinaali võidab esimene või teine ...

Sattusin täna ühe vaimustava teksti peale, milles, kui siinses kontekstis relevantse suurmehe Aaviku väljenduslaadi matkida üritada, oli keelekurv äärmusse keritud ja kasutatud muidu tänapäeva eesti keeles üpris vähe esinevat ja praktilises keelekasutuses juba peaaegu väljasurnud instruktiivi ehk viisiütlevat käänet. Seda oli tõeline nauding lugeda. Peaks ka ise üritama oma tõlgetes instruktiivi natukenegi rohkem kasutada, mõnigi kord annab see päris mõnusa tunde.


Loetud: R. Vaiksoo. Aja lugu
Vaadatud: Vennad Karusüdamed (ETV), jalgpalli EM: Inglismaa-Itaalia (ETV)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänane EMi veerandfinaal Hispaania ja Prantsusmaa vahel oli mäng, mida ma ootasin, et lõpuks selgust saada, milline siis ikkagi on Prantsusmaa koondise mänguvorm. Ja selgus tuligi - Hispaania võiduga 2:0. See gallia kuke kiremine nii poolteise aastakümne eest ning maailma- ja Euroopa meistriks kerkimine jäi ikka ühekordseks nähtuseks ja edaspidi on tegu olnud rohkem kohikukega, kellest küll miskipärast ikka loodetakse midagi, aga asjatult ... Hispaania oli küll kohati raskustes oma mängu ülesvõtmisega, nii palju suutsid prantslased neid häirida, aga üldpilt oli kogu kohtumise jooksul ometi täiesti üheselt selge. Nii et väikesest kõhklusest hoolimata üsna oodatud tulemus. Ja nüüd seisab ees midagi loodetavasti hõrku: poolfinaal Hispaania ja Portugali vahel (mille tulemuses mul samuti väga suurt kahtlust ei ole, aga kindlasti on see põnevam kui tänane mäng).

Mitu päeva on meelest läinud ära mainida ka seda, et Emakeele Seltsi keeleviktoriinile õigesti vastanute vahel loosimise tahtel mulle sattunud auhind jõudis mulle juba koju kätte. Ka seekord oli tegu raamatukaupluse kinkekaardiga. Äärmiselt kena, et nad sellist viktoriini korraldavad ja muidugi võin vaid rõõmustada, et fortuuna juba teist korda oma õnneliku palge mu poole on keeranud, kuigi mu tavapärast õnnemängude võiduskoori silmas pidades kipub pähe pigem mõte, et vastajaid ja eriti õigesti vastajaid on nii hirmus vähe, et mu vastustele lihtsalt langeb paratamatult võit osaks :-)

Loetud: R. Vaiksoo. Aja lugu
Vaadatud: Võidupüha paraad (ETV), jalgpalli EM: Hispaania-Prantsusmaa (ETV)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

EMi tänane veerandfinaal Saksamaa ja Kreeka vahel oli oodatult ühepoolne. Tõsi, kreeklased andsid nähtavasti endast parima ja suutsid suure osa sakslaste rünnakulaviinist kinni pidada ning ühel heal hetkel isegi ise neile värava lüüa, aga valdavalt mängiti ikkagi nende värava ees ning 4 palli, mida nende väravavaht pidi enda selja tagant ära korjama, näitab selgelt erinevust. Lõpuhetkil määrati kreeklaste kasuks otsekui lohutuseks veel penalti, aga ka 4:2 lõpptulemus räägib selgelt keelt. Sealjuures tundus, et sakslased ei mängigi väga otsustavalt. Seda on küll olnud mitme teisegi meeskonna juures tähele panna, nii et ma ei riski öelda, et see näitaks tingimata seda, et sakslased suudavad paremini - võib-olla on see mingi parajasti leviv moehullus, et niimoodi mängitaksegi, mine tea ...

Tänane Sirp, mis nähtavasti oli enne kuuajalist suvepausi viimane - vanasti oli see ikka alati selgelt kirjas, nüüdse peatoimetaja ajal otsi vastavat teadet nagu tikutulega lehest taga ja täna ma seda ei leidnudki, tuli peatoimetaja veeru ähmasest mulast ise aru saada, et ju nad puhkusele lähevad ... -, oli erakordselt rohke lugemisväärse materjaliga: võib-olla paisati veergudele kõik muidu ehk avaldamisele mitteminevad lood, võib-olla oldi kärpimisega tagasihoidlikumad, aga igatahes tavalisest paksem leht ja tummisemad lood tekitasid hea tunde (mis kardetavasti ei pruugi korduda puhkusejärgse esimese numbri puhul, aga eks seda näeb siis, kui aeg käes ja too number väljas).

Üle tüki aja võis jälle lugeda meie suurepärase kultuuriministri mõtteavaldusi. Üllataval kombel tundus, et seekord ta mingit erilist fopaad ei teinudki. Kui just selleks mitte arvata kaheldava tõeväärtuse sisaldusega lõiku:

Praegune noor põlvkond ei hakka kindlasti raamatukogus raamatu järel käima, vaid ootab, et selle saab kätte veebist. Ja kui ta saab selle veebist, on ta nõus selle eest ka maksma. Paberraamatute puhul kehtib lausa rahvusvaheliselt reegel, et raamatu laenutamise eest tasu ei võeta. See ei kehti e-raamatute puhul.

Aga noh, loodame, et ministrihärral allesjäänud ametiajal rohkem säravaid mõtteid raamatute ja raamatukogude aadressil ei tule. Ma muidugi ei ole kindel, kui hiilgavad on tema arusaamad muuseumide osas, millest ta on viimasel ajal mitmel korral kõnelnud, ka selles intervjuus - lihtsalt teadmisi pole selle teema kohta nii palju -, aga loodetavasti ei suuda ta ka nende vallas midagi lõplikult ja parandamatult tuksi keerata ...

Pikkade lugude jada juhatas sisse Kivimäe Mardi nagu ikka särav, kuigi, samuti nagu ikka, raskepärane ja sestap mitte kõige kergemini loetav arutlus Rousseau üle ja ümber. Sellest hoolimata kahtlemata lugemist ning läbi- ja kaasamõtlemist vääriv lugu nii põhiteema kui ka selle haakimise pärast tänapäevaga, ehkki see viimane tundus veidi kunstlikuna (kui mitte pidada tänapäevaks paari-kolmekümne aasta tagust aega).

Kena oli lugeda Annuse Amari sulest rohkem tutvustava kui arvustava iseloomuga kirjutist keskaegse pärsia kirjanduse ühe vähese esindajana eesti keelde jõudnud "Lindude keele" kohta, kuid raamatuarvustuste osas andis talle silmad ette teise religioosse sisuga teose, Tolstoi Levi "Milles seisneb minu usk?" eestindusest kõnelnud Kolgi Madis. Ma olen kunagi seda, venekeelsena muidugi, sirvinud, aga toona teema väga ei huvitanud ja nii jäigi see lugemata. Ja ega ei teadnud isegi, et see on nüüd eesti keeles ilmunud. Mis tähendab, et see tuleks endale hankida ja kunagi lugemiskavva siiski võtta - isegi kui käesolev arvustus sellest tõlkest just kõige paremat muljet ei jäta.

Veel kenam oli see, et tubli hilinemisega jõudis ingliskeelses maailmas juba tükimat aega laialt tähistatav Dickensi - kes ka minu arvates on üks neist suurtest kirjanikest, keda on hea ka korduvalt lugeda, et ikka ja jälle uuesti nautida nii stiili kui ka veenvat tegelaste ja sündmuste kujutamisoskust - juubel ka Sirbi veergudele, seda küll mitte kodumaise kirjutaja sule läbi, vaid hoopis Orwelli George'i enam kui 70 aasta taguse kirjutise tõlkena. Millest ei saa mitte jätta osundamata lõpuosa:

Ta naerab ja tema naerus aimub küll kübeke raevu, aga mitte võidurõõmu ega õelust. See on mehe nägu, kes on alati võidelnud millegi vastu, kuid alati avalikult ja hirmuta, see on suuremeelselt vihase mehe nägu – teisisõnu XIX sajandi liberaali, vaba mõtleja nägu, keda vihkavad ühtemoodi kõik väikesed haisvad ortodoksiad, kes meie hingede pärast praegu võistlevad.

Mõneti samuti raamatuarvustusena, Taani suurkirjanikust Karen Blixenist lähtuvalt, oli esitatud Hellerma Kärdi kirjutis, mis kindlasti oli selle numbri parim, kui miskipärast peaks tekkima vajadus sellist valida - sest ei piirdunud sugugi ei raamatu ega autorigagi, vaid heitis oma haarmeid mitmele poole laiali, nii minevikku kui ka eriti tänapäeva. Olgu siis tegemist kahjutundmisega avara silmaringiga vaimuinimese ideaali kadumisest või terava sõnavõtuga "praktilisuse" vastu, millest ka osundus:

Raamatupoes kõrguvad kokaraamaturiiulid ähvardavalt, näidates vaimule salamisi trääsa: näed sa, vaim, sind pole enam vaja, sest inimene tahab ainult süüa ja lõbutseda, võtta elult viimast. Kõigil on õigus õnnelik olla – ja õnnelik olla tähendab hästi süüa, eks ole.
Oi, kuidas tänane inimene sööks, kuidas ta kugistaks elu üleni alla ... ja kuidas ta siis oksendaks, kõõksuks sisikonda välja, vabastades end kõigest liigsest ja koormavast, puhastaks vaimu liialduste katkust.
Värvilised pildid gurmeetoitudest märgivad kehalise inimese triumfi – terve elu kõigub ta söömise ja oksendamise vahel. Vahepeal on hetk rahu, hetk kummalist õndsust, mil kõht on justkui täis ja süda polegi paha ... Lühike, liiga lühike on see hetk, misjärel tuleb tormata uusi kõhutäisi ahmima, uute pilgarite, uute annuste järele.

Aga mõistagi on igati õige ka tähelepanek, et "[t]änases ühiskonnas asendab universaalset intellektuaali – laialdaste teadmistega palju lugenud haritlast, kes on sotsiaalses suhtluses mõnevõrra kohmakas ning saamatu – pigem praktiline intellektuaal, kel on hiilgavad oskused ja teadmised küll ühe eriala piires, aga väljaspool seda on ta tavaline, suure suhtluskoormuse all ägav inimene, kes vabal hetkel haarab käepärase meelelahutuse järele". Eks see ole kahe teraga mõõk: ühelt poolt ju võimaldab spetsialiseerumine kahtlemata jõuda sügavamate tulemusteni, olgu tootmises, teaduses või teataval määral ka kunstis laiemas tähenduses, aga teiselt poolt on ka tänapäeval selge, et sellest üksi ei piisa, on vaja, nagu nüüd on moodne öelda, interdistsiplinaarsust. Nojah, haridus- ja töömudelid on tänaseks nii palju teisenenud, et interdistsiplinaarsus ühes, eraldi võetud inimeses paistab juba peagu võimatu olevat ... Ja praktiliste ülesannete lahendamiseks usutavasti ongi parem, kui interdistsiplinaarsus tähendab erinevate inimeste kooslust, samas teoreetiliste küsimuste harutamine või üldse laiemalt novaatorlike ideede väljakäimine on endiselt ühe-, parimal juhul kahe-kolmemehetöö. Ka näiteks kirjanduses - on ju mõned näited edukate tandemite kohta, aga neidki on vähe. Kuigi et tänapäeval räägitakse juba tõsimeeli sellest, et arvutidki võiksid ilukirjandust kirjutada (mitteilukirjandust nad juba kohati valmistavadki), oleks huvitav, kui eksperimenteeritaks "mitmemehelähenemisega" - et näiteks mõni arvutivõrk prooviks romaani kirja panna ... :-)

Seda juhtub väga harva, et ma muusikalehekülgi loen, aga täna tõmbas siiski seal üks artikkel endale tähelepanu. Nojah, mõistagi mitte muusika pärast - minusugusel varasel lapsepõlves elevandiga tihedalt vahekorras olnud imesel pole ju sellest midagi, kohe mitte midagi ... -, vaid seepärast, et loos kõneldi ligemale saja aasta vanustest Eesti sõjavangide lindistustest, mis kindlasti pakuvad huvi lisaks musikoloogidele ka keeleinimestele. Muu hulgas oli loos huvitav tähelepanek, et erinevalt varasemast on tänapäeva inimeste kõne madalam, sõnaga bassi on juurde tulnud :-) Mis võib ka õige olla: varasemates salvestustes ja filmideski on tõepoolest inimeste hääl pigem kõrgem, nad on heleda häälega, nagu ütelnuks meie kirjandusklassik. Kui keegi sellele varem tähelepanu juhtinuks, oleksin ma nähtavasti arvanud, et see on tehniline probleem, seotud kuidagi salvestamisega, aga siit loost võis lugeda, et see tuleneb hoopis sellest, et tänapäeva inimesed on füüsiliselt suuremad. Selle lähem seletus jäi küll puudu, aga kui see nii peaks olema, siis igatahes huvitav teabekilluke, mida kõrva taha panna.

Kui ma eelmisel nädalal märkisin huvipakkuvate lugude seas ära Pesti Olavi loo maailmakuulsast arhitektist Kahni Louisist ja tema seostest Eestiga, mida Pesti mõnevõrra kippus kärpima, siis täna oli sellele andnud hingestatud vastulöögi Treieri Heie, kes üritas selgitada, et need sidemed siiski on olemas olnud ja väga tugevad. Vaimustav on niisugust diskussiooni jälgida, eriti kõrvalseisjana :-)

Ja lõpetas ajalehenumbri lugu ühest armsast ettevõtmisest, nimelt Kanada eestlaste muuseumi (küll suurejoonelisema nimetusega Väliseesti muuseum) rajamisest. Ma olen ise aegade jooksul põgusalt kokku puutunud põhirahva suhtes välismaalaste tegemistega, olgu siis eestlased Lätis või mõned rahvakillud Eestis, ja alati on olnud vaimustav näha, kui tugevasti üritatakse kinni hoida nii-ütelda isamaa kultuurist, kas või väliselt, kui enda sisu on juba asukohamaastunud. Kanada kindlasti on ka koht, kus selline tegevus on lausa riiklikult soositud, nagu tänapäeval enamikus nii-ütelda immigrantriikides.

Loetud: Sirp, 22.06.2012

Vaadatud. Grace'i päästmine (TV3), jalgpalli EM: Saksamaa-Kreeka (ETV)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev. Õhtupoolik pakkus taas jalgpallielamust, kui EMi veerandfinaalis olid vastamisi Tšehhi ja Portugal. Viimane oli mõistagi pigem favoriit ja et mäng lõppes Portugali kasuks 1:0, võib seda ka kinnitada. Aga kergelt see võit neile ei tulnud. Terve esimese poolaja oli tunne, et tõesti, kohe nüüd lähebki Tšehhi juhtima ja Portugali lootused hääbuvad või vähemalt muutub nende teostamine palju keerulisemaks. Ent teise poolaja esimestel sekunditel ette võetud ootamatu reid Tšehhi värava alla lõi tšehhid otsekui rivist välja ja kuigi nad hiljem episoodiliselt suutsid mängu tagasi tulla, läks see poolaeg juba portugallaste valitsemise tähe all. Nojah, 2:1 või 3:2 tulemus peegeldanuks seda mängu ehk paremini kui tšehhide kuivalejäämine, aga egas alati kõik ka kõige paremini ei lähe :-)

Loetud: Oma Keel 1/2012
Vaadatud: Grace'i päästmine (TV3), Elas kord ... (FoxLife), jalgpalli EM: Tšehhi-Portugal (ETV)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, mida lõikas pisut lühemaks väljaskäik, mis viis mind elukohajärgsesse kauplusse sihiga täiendada koduseid toiduvarusid.

Jalgpalli EMil olid täna siis viimased alagrupimängud ja needki olid päris ägedad, sest ka D-alagrupis polnud lõplikku selgust, kes edasi pääseb: Rootsi oli küll juba kindlalt oma šansid maha mänginud, ent nii Inglismaal, Prantsusmaal kui ka Ukrainal oli praktilisem või teoreetilisem võimalus veerandfinaali jõuda.

Mulle endale pakkus kõige enam huvi Prantsusmaa mäng Rootsiga, sest ma ei olnud veel õiget sotti prantslaste mängust saanud: esimene mäng Inglismaaga oli lausa imeilus, küll veidi igav, aga see-eest nagu õpikust maha viksitud, nii et ka kõige jalgpallivõõramad vaatajad võisid peaaegu aegluubis selgeks saada, kuidas tuleb jalgpalli mängida; teine mäng Ukrainaga oli ent tublisti teistsugune. Ja ei saanud seda õiget sotti ka täna, sest tundus, et nad otsekui väga ei tahtnukski platsil viibida, kuidagi äärmiselt tujutu ja hillitsetud oli nende tegevus ja liikumine. Mis väljendus selgelt ka tulemuses 0:2 rootslaste kasuks, kes sel moel said vähemalt ühe võidu EMil kirja - ka asi, mille üle enne ja pärast kojusõitu uhkust tunda.

Prantslaste selline loidus oli tegelikult mõneti üllatav, sest teises mängus oleks Ukraina võit Inglismaa üle kergesti võinud tähendada seda, et hoopis prantslased peavad kohvreid pakkima hakkama. Ent seda küll ei tulnud, ehkki ukrainlased üritasid kõigest väest ja üks värav jäeti neile lausa lugemata puhtalt kohtunike eksimuse tõttu. Sellest oli päris kahju, sest inglased said oma ainsa ja neile võidu toonud värava üpris juhuslikult - mitte et see oleks olnud täiesti teenimatu, ei, selleks mängisid nad piisavalt hästi, aga ukrainlaste pidevat domineerimist ja raevukat ründamist ning eriti toda lugemata jäänud väravat arvestades oleks nii-ütelda ausam tulemus olnud siiski ukrainlaste võit. Aga noh, oli mis oli, nüüd on igatahes Inglismaa ja Prantsusmaa edasi ning EMi kõige põnevama osa ehk alagrupimängude järel jääb üle oodata vaid ülehomseni, mil algavad juba veerandfinaalid.


Loetud: Akadeemia 6/2012
Vaadatud: Tulnukate planeet (TV6), Grace'i päästmine (TV3), jalgpalli EM: Inglismaa-Ukraina (ETV), jalgpalli EM: Rootsi-Prantsusmaa (ETV2)

Esmabased mõtted

Tavaline esmaspäev ehk tarkvara tõlkimise päev, mis taas kulus täieliselt KDE peale. Seekord oli küll tegu laiema haardega, sest vahepeal oli ülevaatamist vajavaid stringe ilmunud ka stabiilsesse harru (peamiselt küll mõned extrageari rakendused, mis samuti stabiilset haru kasutavad) ning arendusharus läks põhiaur hoopis dokumentatsiooni peale - lõppeks on ju KDE SC 4.9 ilmumiseni vaid napilt üle kuu, nii et viimane aeg oli ka käsiraamatud korda seada. Päris lõpule ma sellega ei jõudnudki, jääb veidi ka järgmisse nädalasse, aga ega hirmus palju seal uut ka ei olnud, suhteliselt palju oli lihtsalt ülevaatamist vajavaid asju, kus parandatud oli ingliskeelset originaali, mis aga ei nõudnud peaaegu mingit vajadust midagi tõlkes muuta.

Jalgpalli EMil olid täna C-alagrupi viimased mängud, mis taas tõid tublisti pinevust: kui ka Iirimaal oli kojusõit juba ette selge, siis ülejäänud kolme edasipääs sõltus tugevasti sellest, kuidas täna mängitakse. Samas ei saa ka öelda, et Iirimaa oleks oma viimase kohaga alagrupis ja kojusõiduga kergelt leppinud: itaallastel ei olnud nende vastu kohe sugugi lihtne ja õieti ei saanudki nad oma mängu lõpuni korralikult tööle, nii et võit 2:0 tuli küll teenitult, aga üldse mitte kergelt. Samamoodi ja veelgi rohkem olid hispaanlased hädas horvaatidega, kes esimesel poolajal võiks lausa öelda, et betoneerisid oma väravaesise nii ära, et hispaanlased ei pääsenudki sinna kuigi sageli. Ja nende taktika lõhkus ka hispaanlasi nii palju, et nemadki ei saanud oma mängu korralikult käima. Lõpuks nad küll 1:0 võitsid, aga see oli juba rohkem juhus, et niisugune tulemus jäi ka lõppskooriks, Nüüd jääb siis üle veel vaid oodata homseid mänge, et teada saada, kes Hispaaniale ja Itaaliale veerandfinaalis vastu tulevad ...


Loetud: Akadeemia 6/2012
Vaadatud: Grace'i päästmine (TV3), jalgpalli EM: Itaalia-Iirimaa (ETV), jalgpalli EM: Horvaatia-Hispaania (ETV2), Meedium (Kanal2)

Tarkvaratõlked:
KDE stabiilne haru
KDE arendusharu - kasutajaliides
KDE arendusharu - dokumentatsioon

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millest haarasid kopsaka tüki ühelt poolt traditsiooniline pühapäevane külaskäik ema ja ta poiss-sõbra juurde ja teiselt poolt jalgpall, ikka jalgpall. Ema juures samuti traditsiooniliselt ootas ees korralik kõhutäis - tänaseks oli ta üle mitme aja teinud tatraputru, mis oli lihtsalt vaimustav! - ja mõistagi ka pisuke peatäis. Et mul täna erilist kiiret polnud, siis peatäie ehk konkreetsemalt kahe ristsõnavihiku täitmise lõpetamise tegin teoks sealsamas, nautides pisukest seltskonda ja ema nokkimist mõningate kahe silma vahele jäänud ruudukeste täitmata jätmise pärast, selmet üksi neid viimseid ruudukesi tema järelt täita.

Juba sinna minnes oli mul kulunud tavalisest natuke rohkem aega, sest ilm oli täna lihtsalt vaimustav - nii vaimustav, kui suveks nimetataval aastaajal üldse olla saab: temperatuur kuskil 15 kraadi ringis, päikeseta, korralikult tuuline (kohati isegi päris tugevalt) ja veidi enne ema juurde jõudmist hakkas isegi kergelt tibutama (õieti oli juba eelnevalt sadanud, aga toda olin ma nautinud veel siseruumides viibides). Samamoodi venis pikemaks kojutulek, mille kestel peaaegu kogu aeg lisaks leebele tuulele paitas pead ja muid kehaosi mõnus vihmake. Ah, oleks, et sellist ilma peaks veel mitu kuud, enne kui sügis oma täisõigustesse astub! Aga kardetavasti ootab siiski ees ka päikesepaiste ja räiged, üle 20 kraadi tõusvad temperatuurid ja muud jubedused, mis seda suve ikka iseloomustavad ...

Jalgpalli jagus tänasesse päeva õige palju: lisaks EMile ka TV12 vahendusel USA kõrgliigat, kus njuujorklasi seekord tabas küll tšikaagolaste käe või õigemini jalgade läbi korralik lüüasaamine (hmm, või peaks kasutama levinud väljendit "häving"? :-) ). Aga jah, USA kõrgliiga on ikka natuke teisest mastist kui Eesti oma, eriti kui võrrelda seda eile nähtud Viljandi-Paide mänguga ... New Yorgile oli lüüasaamine küllap seda valusam, et Chicago on ikka üldiselt jupp jagu nõrgem meeskond ja see kaotus nõrgestab njuujorklaste praegu kenasid lootusi pääseda "idakonverentsi" poolfinaali, aga täna mängis Fire Red Bullsi täiesti puhtalt üle - ja sealjuures vähemalt üks värav jäi tšikaagolastele lugemata (nojah, selles ei saa küll õieti kedagi süüdistada, sest kohtunike silmi paraku kõikjale ei jagu ja väravataguseid mehi USAs nähtavasti ei kasutata).

Sellestki tasemest märksa kõrgemad olid mõistagi EMi mängud, kus täna otsustati B-alagrupi saatus, milles oli veel kõik lahtine. Aga erilisi üllatusi siiski ei tulnud. Holland, keda peeti enne finaalturniiri lausa üheks esikohataotlejaks, esines, nagu mõlemas senises alagrupimängus, päris armetult ja sai õigustatult Portugali käest kolki. Küll ainult 2:1, aga sellest täiesti piisas. No ei ole hollandlastel seda mängu, mis suudaks neid võidule viia, kuidagi ei ole. Ka portugallastel kippus mäng mitmelgi korral logisema, aga üldkokkuvõttes suutsid nad siiski end meeskonnana näidata, ehkki selles oli suur roll selles, et nende põhimõtteliselt ainukesel suurel staaril oli täna hea päev. See ongi Portugali suurim nõrkus, et nad nii palju sõltuvad ühest konkreetsest mängijast.

Taanlastelgi olid omad võimalused sakslaste vastu, mida näitab mõistagi ka tulemus 2:1, aga sakslaste domineerimine oli ikka äärmiselt võimas ja mängu tulemuses väga suurt kahtlust ei olnud. Rünnakute lõpetamisega on neil endiselt omajagu probleeme, aga õnneks on neil ikka üsna mitu meest, kes suudavad ründajana enam-vähem ühtmoodi võimekalt tegutseda. Ja kui nad oma massina ikka korralikult tööle suudavad panna ning vastaseid omatahtsi jooksutada, siis on nende vastu raske, väga raske saada.

Niisiis, Saksamaa ja Portugal edasi ning Holland ja Taani koju. Esimeste järgmised vastased on vastavalt Kreeka ja Tšehhi, kellele ma ei riskiks väga suurt lootust anda, aga eks seda näeb juba nädala teisel poolel - see pall on kuradima ümmargune ja igasuguseid ootamatusi võib ette tulla.


Loetud: Imeline Ajalugu 6/2012
Vaadatud: jalgpalli EM: Portugal-Holland (ETV), jalgpalli EM: Taani-Saksamaa (ETV2), Troonide mäng (FoxLife), USA jalgpalli kõrgliiga: New Yorgi Red Bulls - Chicago Fire (TV12)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi kopsakaid katkestusi jalgpall, nii Eesti kohaliku meistriliiga mäng kui ka EMi finaalturniiri mängud. Esimesest pole palju öelda - teleülekandes näitas Paide ja Viljandi mängu ning kuigi ma päritolu poolest ju võiks Paide meeskonna poolehoidja olla, on nende meeskondade tase - mis avaldus selgelt ka tänases mängus - siiski selline, et erilist poolehoidu lihtsalt ei teki, paraku ...

EMil oli aga käsil alagrupimängude viimane voor, mis aasta-aastalt on taseme üldise ühtlustumise tõttu aina põnevamaks läinud, sest esimeste mängudega ei suudeta enamasti kuidagi selgelt edasipääsejaid välja selgitada. Nii oli ka täna A-alagrupis, kus põhimõtteliselt oli võimalus edasi minna kõigil neljal. Mis tingis ka eriti ägedad võitlused, nii et oli lausa kahju, et mängud toimusid ühel ajal - ma sain küll neid korraga jälgida nii telekast kui ka arvutist, aga sündmusi oli mõlemas mängus lihtsalt nii palju, et see oli lausa füüsiliselt pingutav isegi tugitoolisportlasele :-)

Kreeka-Venemaa kokkupõrkes võis varasemate mängude põhjal eeldada, et Venemaa on tugevam ja võtab oma ning jätab kreeklased pika ninaga ja koju sõitma, ise kindlalt edasi minnes. Ent kreeklased näitasid algusest peale üles visa võitlustahet ja kuigi ikkagi tundus, et lõpuks saavad venelased oma tahtmise, kasutasid nad sõna otseses mõttes esimese poolaja viimasel sekundil ära ühe üsna harvadest võimalustest ja lõid väga kena ja ootamatu värava. Oodatult järgnes sellele teisel poolajal venelaste turmtuli, aga kreeklaste kaitse jäigi neil lõpuni murdmata, nii et viimastel minutitel oli juba näha nende näos tõelist masendust. Ja põhjust neeil oli, sest kui Poola-Tšehhi mäng oleks viiki jäänud, siis oleks venelastel ometi olnud võimalusi edasi minna.

Toda mängu ma ennustada ei julgenud, aga omaette arvasin siiski, et vahest on poolakatel pisike eelis, koduseinad ja puha. Mis oleks võinud ka vabalt nii minna, sest valdavalt olidki poolakad need, kes usinamalt ja isegi ohtlikumalt ründasid. Ent ometi olid just tšehhid need, kes lõid esimese ja viimase värava selles mängus ... Nii et venelased ja poolakad koju (nojah, et mängud toimuvad Poolas, siis kõlab see natuke naljakalt, aga ikkagi) ning tšehhid ja kreeklased edasi - kindlasti tulemus, mida enne finaalturniiri algust poleks päris oodanud. Vähemalt mina mitte. Aga eks ta ole, imesed arvavad, jalgpallurid mängivad ja otsustavad ...

Loetud: Diplomaatia 6-7/2012
Vaadatud. Eesti jalgpalli meistriliiga: Viljandi-Paide (TV6), jalgpalli EM: Kreeka-Venemaa (ETV), jalgpalli EM: Tšehhi-Poola (ETV2), Mandragora (TV6)

Ilmunud tõlked: Edward Lucas: võidelda, et võita (Postimees, 16.06.2012)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev. Tänased jalgpallilahingud EMil olid enne vaatamist väga põnevad ja üks neist ka pärast vaatamist. Ukraina näitas end Rootsi vastu väga heast küljest ja võis oodata, et ka Prantsusmaal saab nendega raske olema, ehkki Prantsusmaa mäng tõotas kahtlemata üle olla. Ja oligi. Ka ukrainlaste mäng ei olnud just halbade killast, aga prantslaste kaks väga väikese vahega tulnud väravat teise poolaja algul paistsid neid täiesti halvavat, nii et mängu lõpp oli rohkem nagu halastussurma pealtvaatamine: paeluv küll, aga samal ajal ka selline, et tahaks kogu aeg pead ära keerata ...

Rootsi, kes oli Ukrainalt lüüa saanud, ja Inglismaa, kes oli suutnud Prantsusmaalt viigi välja võidelda, olid mõlemad palju rohkem täkku täis ja vähemalt võitluslikkuse mõttes oli see kindlasti senise turniiri üks tähthetki. Kui rootslased olid pressi alt ja üheväravalisest kaotusseisust välja tulnud ning ise 2:1 juhtima asunud, tundus isegi korraks, et inglasi saadab järjekordselt see häda, mis neid ikka on kippunud saatma: häid mehi on väljakul palju, aga meeskonnana ei suuda nad kuidagi hästi esineda (toodagu selle põhjuseks siis Inglise jalgpalliliiga hooaegade iseärasusi või mida tahes). Aga ponnistamist nad ei jätnud ja lõpuks olid tablool numbrid 3:2 inglaste kasuks. Rootslastest oli isegi selle mängu põhjal mõnevõrra kahju, sest nüüd on nende ainuke tee veel koju, aga vähemalt üks inglaste värav oli nii vaimustav (kuigi kindlasti mitte sellisena mõeldud), et see taastas isegi kergelt usu nende võimekusse. Aga eks seda tõelist sisu näitab viimane mäng Ukrainaga, sest peoperemeestel on tolles matšis samuti "selg vastu seina" elik viimane võimalus edasi pääseda ainult siis, kui nad võidavad.

Tänane Sirp sisaldas mõneti ootamatult üsna palju lugemisväärset (ehkki läbilugemise järel polnud kõik sugugi nii hea ...), seda osaliselt muidugi seepärast, et vahel oli ka Keele Infoleht.

Kohe alguses alustas Ruusi Viive-Riina neoliberalismi ja eesti kultuuri vahekordade vaagimisega, leides, et esimene on viimasele karuteene teinud. Seal oli muidugi väga palju õigeid mõtteid (kas või ja eriti mõte oma tegevuse eest vastutavast professionaalist), ent ikka ja jälle hämmastab mind nii sageli leida olev väide, mis selleski artiklis läbi lõi, et "on ootuspärane, et üleilmastumine on nõrgendanud Eesti inimeste koha- ja rahvusidentiteeti ja tugevdanud kosmopolitismi". Ühes või teises variandis on seda kuulda olnud nähtavasti sealtpeale, kui üldse hakati sellistes kategooriates mõtlema - ja seda hoolimata samuti juba ammusest maksiimist "olgem eestlased, aga saagem ka [eurooplasteks]" (nurksulud sel põhjusel, et ehkki see omal ajal nii esitati, võib nende sulgude sisse panna õieti mis tahes fraasi). Nojah, maailma avardumise ajal on muidugi vist tegelikult loomulik, et oma väljundi saab ka niisugune kolklik, totalitarismihõnguline rahvuskogukondlikkus, mis üksikisikut jätkuvalt maha suruda ja kindlatesse raamidesse paigutada püüab. Mõistmine, et kultuur ja keel, millest selles artiklis ju lähtutakse, ei ole seotud mingi olematu, vaid võimudiskursuses vajaliku rahvuskehandi või muu vaevatud mõistuse sünnitatud jubedusega, vaid ikka ja ainult konkreetse inimese ja tema valikutega, on nähtavasti raske juurduma ...

Päris huvitav oli lugeda ka pikemat intervjuud Rancière'i Jacques'iga, kellel paistab sellest hoolimata, et ta on kui mitte tulihingeline marksist, siis vähemalt veendunud vasakpoolne, olevat mõningaid häid mõtteid. Või noh, kas nüüd just häid või uusi, aga lugeda seda intervjuud siiski tasub.

Omamoodi huvitav oli üle pika aja lugeda ka täiesti mahategevat ja materdavat kriitikat, mis Luugi Erkki sulest pritsus Hjelmslevi Louise suunas. Tõlkekriitikat sellest artiklist küll ei leidnud, aga eks mind mingil määral huvita ka keeleküsimused. Tõsi, ma ei oska siinkohal hinnangut anda ei Hjelmslevile ega tema kriitikale, peamiselt enda teadmiste puudumise tõttu, aga nii räige materdamine jättis küll rohkem mulje eri koolkondade kaklemisest kui käsitletava autori enda puudujääkidest. Aga eks - võib-olla - oskan midagi paremat arvata kunagi, kui ma Hjelmslevi teose ka läbi lugenud olen ...

Äramainimist väärib kindlasti ka Tiidu Ene-Margiti pikk lugu rahvaloenduse esialgsetest tulemustest. Ega see nüüd oluliselt rohkem teavet ei sisaldanud kui lühemad ajakirjanduses juba ilmunud artiklid, aga asjad olid paremini lahti kirjutatud. Võib-olla kunagi jõutakse ka selleni, et kirjutatakse täpsemalt lahti või vähemalt üritatakse selgitada mu jaoks kõige intrigeerivamat asjaolu, nimelt Järvamaa esikohta rahvaarvu vähenemisel ...

Väga asjalikuna tundus Kirsi Tiina kriitika mõne aja eest inglise keeles ilmunud eesti kirjanduse koguteose kohta. Olemata küll ise seda käes hoidnud, olen ma üsna kindel, et tema märkused saatesõna(de) nappuse kohta on päris täppi. Nojah, see on õieti küll juba pikemaajalisem suundumus, et (tõlke)raamatutel üldse jäävad saatesõnad aina napimaks või kaovad sootuks - ja seda mitte ainult eestikeelse trükisõna, vaid ka muude kultuuriruumide puhul. Küllap paljud teosed suudavadki piisavalt enda eest kõnelda, nii et neil polegi erilist sisse- või välja- või otse keskpõrandale juhatamist vaja, aga mingist ilmingust, näiteks eesti kirjandusest või kas või selle proosaosast ülevaadet anda püüdev teos võiks ju ometi olla lisaks tekstide eneste jõule varustatud ka korralikku taustasüsteemi andva raamistikuga.

Kultuurilooliselt põnev oli Pesti Olavi lugu maailmakuulsast arhitektist Kahni Louisest, kelle nime meeldetuletamine on mitmeski mälumängus raskusi valmistanud.

Juba keelevalda kuuluvana oli Sirbi põhilehe veergudele mahtunud järjekordne diskussioon "tootenimede" kirjutamise üle, sedakorda teemaks festival HeadRead. Ja järjekordselt põrkusid siin täiesti vastandlikud seisukohad: üks, mis ei luba "nime" mitte mingil moel muuta, ideaalis isegi mitte käändelõpu lisamisega (jah, eesti keel on ju üks vastik keel, mis sõna väliskuju moonutama kipub ...), teine aga selline, mis kõik sõnad vastu vaidlemata eesti grammatika ja süntaksi rattale tõmmata tahab ... Nojah, mu sümpaatia kuulub üldiselt viimasele seisukohale.

Keele Infolehe põhiline ja peamine ja sissejuhatav artikkel Hindi Matilt eesti keele üle läks osaliselt samasse vankriroopasse, mida ma mainisin Sirpi alustanud Ruusi Viive-Riina artikli juures, aga oli siiski selles mõttes vaoshoitum, et piidus peamiselt keelemuredega ega hakanud tõsisemalt süüvima "rahvuskehandisse" või muudesse väljamõeldistesse. Hindi tähelepanekud praegustest problemaatilistest keelemuutustest olid igatahes väga head, ehkki on muidugi küsitav ja vaieldav, millise märgiga need on - ega seda ju saagi enne selgeks, kui need on minevikuks saanud ... Näiteks arvamus, et "keeleregistrite ähmastumine on keelekultuuri allakäigu indikaator", on pigem kaheldav. Kindlasti on situatsioone, kus üks või teine väljend ei sobi või vastupidi, just ainsana sobib, aga keele jagamine alamaks ja ülevaks on mu meelest põhimõtteliselt vale. Seda elitaarsusetunnetust kumab veidi läbi teisteski murekohtade selgitustes, aga eks ta ole, nagu lõpetab Hintki - "Keel on meie res publica - avalik asi" -, nii et igasugu "registrid" ja suhtumised on siin lubatud, õieti oleks valegi, kui mõni neist täiesti välistada, õigemini üritada välistada, sest keelekasutust ja selle registreid ei ole nagunii võimalik kuidagi välistada ...

Pulleritsu Egle oli kirjutanud asjast, mida ma tähelegi pole pannud, nimelt kurikuulsa väljendi "au, mõistus ja südametunnistus" tagasitulekust, aga mille üle ma kohati maru tugevat Nõukogude aja nostalgiat täheldades ka sugugi ei imesta (isegi kui tagasitoojateks on noored inimesed, kel ei tohiks olla mingit nostalgiat ega isegi õieti teadmist toonastest lööksõnadest ...).

Mõistetavalt õigekirjast ja muust sellisest kõneles ka "arupidamine" eesti keele korraldamise ühe suurnaise Erelti Tiiuga. Aga muu hulgas leidsin sealt enda jaoks lausa õõvastava teabekillu, et mõne "noorteadlase" arvates polevat näiteks sõjandusvallas (või üldse) süstemaatilist terminikorraldust enam vajagi, "asjaosalised võtavad ise toorlaenudena kasutusele neile sobivad sõnad". Erelti vastus "Sõjakäiku [terminikorrastuse vastu] pole, on teadmiste vähesus" on äärmiselt tabav - kuigi nende "noorteadlastega" (ma ei saa kuidagi niisuguste mõtete avaldajaid ilma jutumärkidega teadlaseks nimetada) sarnaseid mõtteid on olnud kuulda teisteltki, tõsi, peamiselt nii-ütelda erialainimestelt, kes puhtpraktilistel vajadustel kasutavad rohkelt kas otse inglise või siis mingit engloniani varianti. Aga eks ta õige ole, sellised asjad tulevad ikka teadmiste vähesusest - nii olen ma viimastel aastatel näiteks mitmel korral kuulnud väidet, nagu oleks eesti keel vandumiseks äärmiselt vaene, mistõttu tohutult rikkaliku sõimusõnade varamuga inglise või vene keelt polevatki võimalust adekvaatselt eesti keeles edasi anda. Mis näitab mu meelest ainult seda, et ütleja lihtsalt ei tunne eesti keelt: kas ei tea eesti keele roppsõnade varasalve rikkusi või siis on mingipärast arvamusel, nagu peaks näituseks juhul, kui venekeelne hui on eestikeelne munn, olema ka kõik vene keeles selle sõnapesaga seonduvad sõnad, olgu nad nimi-, tegu- või mis tahes muud sõnad, ka eesti keeles olema tingimata munnist tuletatud, mis on ühtpidi naljakas kinnismõtteline arusaam, nagu oleksid sõnade vahel võimalikud ainult üksühesed seosed, teistpidi aga jõuab taas tagasi emakeele võimaluste mittetundmise juurde ...

Mõtlemapanev oli Nemvaltsi Peebu artikkel võimsat pealetungi tegeva alaleütleva kohta. Rektsioon ongi tavaliselt igas keeles üks keerulisemaid funktsioone, mille mõnedki "argumendid" tuleb lihtsalt pähe õppida, sest mingit loogikat nende taga näha ei ole kas üldse võimalik või peab selleks kuhugi väga sügavale või kaugele minema. Ma võin küll ka enda kohta öelda, et järeltäiendina (enamasti inglise for vastena) on see mullegi vastumeelt, aga "sarnaselt millele" on jälle palju loomulikum kui "sarnaselt millega" - nähtavasti käib peast läbi see, et sarnasus on väline, millega alaleütlev sobib paremini kokku kui pigem sisule osutav kaasaütlev. Ma olen muidugi alati aktsepteerinud oma toimetajate parandusi, kes ongi alaleütlevast ikka kaasaütleva teinud, aga enda käsi ei kipu isegi teadmisest hoolimata seda kirjutama, kohe nii võõras on teine ...

Ja lõpetuseks sisaldas Keele Infoleht ka rõõmustavat teadet, et juba poole aasta taha jäänud Emakeele Seltsi keeleviktoriinile saadetud vastused olid osutunud õigeks ning lisaks sellele lausa võitnud loosimise järel auhinnagi!

Loetud: Sirp, 15.06.2012
Vaadatud: Grace'i päästmine (TV3), Elas kord ... (FoxLife), jalgpalli EM: Ukraina-Prantsusmaa (ETV), jalgpalli EM: Rootsi-Inglismaa (ETV)

Ilmunud tõlked:
Göran Lindblad. Üldsegi mitte nii neutraalne (Diplomaatia, 6-7/2012)
Dušan Pavlović. Serbia pärast maikuiseid valimisi (Diplomaatia 6-7/2012)
Spyros Sofos. Protest kokkuhoiu vastu (Diplomaatia 6-7/2012)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mis algas rõõmustava sõnumiga ja mida kärpis üks väljaskäik, mis üllatava kokkusattumusena oli seotud nimelt samuse rõõmusõnumiga. Et siis välja öelda: laekus teade Kirjanike Liidu tõlkijate sektsioonilt, et täna olla juhatus koos istunud ja otsustanud mu sektsiooni liikmeks vastu võtta. Kuigi sektsioon tegutseb Kirjanike Liidu egiidi all, on nende liikmeskonnad siiski erinevad ja et ma enesestmõistetavalt Kirjanike Liitu ei kuulu, sest (ilu)kirjandusega ei seo mind ju õieti miski - peale lugemislembuse, mõistagi -, siis leidsin, et nähtavasti võin ennast nüüd poolkirjanikuks nimetada :-)

Väljaskäik, mis oli juba ette planeeritud, oli samuti seotud tõlkijate sektsiooniga, täpsemalt selle korraldatud teise tõlkijate seminariga. Sissejuhatavas sõnavõtus võis teada saada, et lisaks mulle oli täna sektsiooni vastu võetud veel seitse inimest, nii et kokku olevat meid seal juba 58, kui mul nüüd arv täpselt meelde jäi. Üsna palju, julgeksin arvata.

Seminari enda teema oli mõneti kummaline, nimelt nimede tõlkimisest. Nojah, kui arvestada, et sektsiooni kuuluvate isikute seas on ülekaalus ilukirjanduse tõlkijad, siis tegelikult ilmselt mitte nii väga kummaline isegi. Nagu võis ka aru saada Ploomi Ülari ja Alliku Heli sõnavõttudest ning üsna aktiivsest arutelust, mis sellega kaasnes ja sellele järgnes.

Mul endal on kõige rohkem tulnud selle probleemiga kokku puutuda kahes kontekstis: esiteks toda marusuurt ristisõdade ajalugu tõlkides, kus seisis pidevalt ees probleem, millist nimekuju kasutada (mõnikord ka vajadus esmalt üldse välja selgitada, millised need võimalikud nimekujud olla võiksid - sest inglastelgi on pahatihti komme väänata nimesid endapäraseks, nii et saksa Johannist või prantsuse Jeanist võib kergesti saada lihtsalt John), aga millega, ma vähemalt loodan, ma siiski kuidagi toime tulin, ja teiseks, juba palju keerulisemana, Teise maailmasõja või üldse 20. sajandist kõnelevate teoste puhul, kus peamiseks raskuseks on kohanimed - probleemsed on just selliseid, mis on korduvalt vahetanud "peremeest" ja millel selle või ka eri rahvaste mõjupiirkonnas asumise tõttu ongi õige mitu nime (klassikaline näide Lemberg/Lwów/Lviv (ka vene Lvov), aga ka siitsamast lähemalt Tallinn/Revel/Reval või Tartu/Dorpat/Jurjev).

Ilukirjanduse tõlkijatel on neid probleeme usutavasti vähem, küll aga seda enam just pärisnimede võimaliku tõlkimise mure, kui neid kasutatakse lisaks lihtsale isiku, koha või mille tahes muu tähistajale ka mõneti mõistena. Mille kohta nähtavasti üks tuntumaid näiteid on Tolkieni "Sõrmuste isanda" eri tõlked, mille ühes variandis müdistavad ringi Paunasted ja teises variandis Bagginsid ... Tahtmata selle konkreetse juhtumi osas siin selget seisukohta avaldada, on muidugi ilmne, et liiga kaugele ei saa nimede tõlkimisega igal juhul minna: ei ole näituseks kuidagi loogiline sõna otseses mõttes tõlkida vähemalt potentsiaalselt reaalses kohas asuvaid kohanimesid või reaalsel maal tegutsevate isikute nimesid - Saksamaal ringi möllav sakslane nimega Pühi Perset oleks igati absurdne, isegi kui autori tahtel tema nimi seda saksa keeles tähendab ... Sarnase probleemiga oligi Alliku Heli kohe sügavalt silmitsi seisnud keelest viimast välja pigistada ihanud Céline'i "Reisi öö lõppu" tõlkides, millest ta täna ka põhjalikult kõneles. Ei saa muidugi öelda, et sel seminaril oleks välja selitunud mingi eriline tõde või reegel, millest sellistel puhkudel juhinduda, aga hea on juba see, kui niisuguste asjade üle saab laiemalt arutada kui isekeskis endaga hämaras toas, kergelt kollakat valgust heitva lambi all ühel käel originaaltekst ja teisel käel selle tõlget ootav paber või kõvaketas.

Seminaril viibimise tõttu hilinesin jalgpalli EMi esimest mängu Itaalia ja Horvaatia vahel vaatama, aga teist poolaega siiski nägin. Tundus, nagu oleks Itaalia pärast eeldatavalt tugeva Hispaaniaga viiki mängimise järel tulnud eeldatavalt nõrgema Horvaatia vastu mängima kuidagi pooles vinnas, võib-olla mitte päris mütsiga lööma, aga sinnapoole, sest eelmise mänguga võrreldavat indu neil sees ei paistnud põlevat. Nähtud mängu peale oli see, et Horvaatia lõi teisel poolajal viigivärava ja mäng lõppeski 1:1, päris loogiline.

Teine mäng Hispaania ja Iirimaa vahel oli tublisti igavam: hispaanlased olid lihtsalt nii tugevalt iirlastest üle, et 4:0 tulemus tundus pigem hispaanlaste laiskusena. Ja erinevalt Itaaliast, kes Horvaatia vastu ei suutnudki näidata üles sellist kena mängu nagu esimeses mängus Hispaania vastu, oli Hispaania endiselt tasemel. Nojah, nende stiilile ju võib ehk üht-teist ette heita, eriti ehk soovi iga hinna eest söödumängu mängida isegi veel päris vastase värava all, mida nii selle mängu kommentaatorid kui ka teised kiibitsejad ongi ohtralt teinud, aga teisalt on niisugune taktika neile järjepanu edu toonud, nii et miks mitte. Nojah, Saksamaa vastu näiteks võiks neil niimoodi õige raskeks minna, aga kui ma turniiritabelist õigesti aru saan, siis vist nendega enne finaali hispaanlastel erilist lootust kohtuda ei ole (kuigi mine muidugi tea, nagu öeldakse, võimalikud on variandid). Igatahes täna oli neil iirlasi sõna otseses mõttes purustades hea võimalus näidata erinevaid väravalöömise võimalusi, nii meisterlikke ülemängimisi kui ka pooleldi huumori valdkonda kuuluvat susamist kolme üksteise taga seisva mehe jalge vahelt läbi kui ka lihtsalt jõuga palli sisselöömist ...


Loetud: Akadeemia 6/2012
Vaadatud: Grace'i päästmine (TV3), Sündmus (TV3), jalgpalli EM: Itaalia-Horvaatia (ETV), jalgpalli EM: Hispaania-Iirimaa (ETV)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida pisut kärpis ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks.

Jalgpalli EMil tõotasid tänased kohtumised tulla õige huvitavad, sest mõlemas paaris oli ühel poolel "selg vastu seina" ja hirmus vajadus end vee peal hoida ning teisel poolel vajadus oma senist paremust edasi näidata. Taani-Portugali mäng võis ette paista üsna kindlalt viimase arvatava võiduna ja ka mängu algusosa, kus portugallased 2:0 ette läksid, ei jätnud palju muud arvamist. Siiski oli väga sümpaatne näha taanlasi tõsiselt pingutamas ja seda meeltsoojendavam oli see, et kümmekond minutit enne lõppu suutsidki nad viigi välja mängida. Portugal pigem jättis sama mulje nagu mängus sakslastega: ei ole ju halb meeskond, aga midagi jääb puudu, et olla hea või väga hea meeskond. Ent siiski suutsid nad ennast veel päris viimastel minutitel maksma panna ja saada taanlaste vastu siiski 3:2 võit kätte. Millega alagrupi tabeliseis muutus märgatavalt keerulisemaks, aga sellest allpool.

Teine mäng Hollandi ja Saksamaa vahel oli samuti küllaltki ennustatav, vähemalt mulle kui Saksamaa poolehoidjale, aga siiski huvitav selle poolest, et Hollandi-Taani mäng oli jätnud madalmaalaste mängu osas õige palju küsimärke. Täna nad tõepoolest mängisidki veidi teistmoodi, aga siiski mitte nii palju, et nad oleksid suutnud sakslastele vastu saada. Nojah, nad suutsid küll tükk aega 2:0 taga olles lõpuks ühe vastu lüüa ja piisavalt varakult, et see jätaks veel lootust, aga kuigi see oli visa kustuma, siis kustus see lõpuks ometi. Seegi mäng oli mängulises mõttes päris ilus, kuigi mitte kõige elavam: mõlemad üritasid korduvalt otsekui õpikust mängida rünnaku ülesvõtmist ja palli valdamist, nii et silm lausa puhkas. Päris sellist sakslaste "massinat" siiski kumbki pool ei rakendanud või ei suutnud rakendada, aga rõõmu pakkus see siiski.

Saksamaa sisuliselt kindlustas endale selle võiduga edasipääsu, kuigi mingi teoreetiline võimalus võib ta veel kõrvale jätta, aga teise koha omanik ja teine edasipääseja on nüüd küll üsna segane. Võib ju oletada, et Saksamaa võidab viimases mängus Taanit ning kindlustab sellega endale alagrupis võitu saades edasipääsu. Aga Portugali-Hollandi mängu ei oska isegi hästi ennustada: tõenäolisem on muidugi Portugali võit ja seega ka edasipääs, aga võib-olla suudavad siiski ka hollandlased endast veel midagi senisest enamat välja panna ja ise võita, millisel juhul oleks kõigil peale Saksamaa kolm punkti ja mängima hakkaksid löödud väravad. Nii et selle põhjal võiks ju oodata viimase vooru mängudes tõelist väravasadu ... Loodame, et nii lähebki - kui mitte selle kolme võistkonna ühele pulgale jäämise, siis vähemalt rohkete väravate poolest :-)

Täna tuli ka uudis, et mõningase mõtiskelu ja nähtavasti viimaste kandiliste nurkade mahalihvimise järel on siis tulevase Mandriva Linux 2012 kõige esimene pääsuke, nõndanimetatud "tehniline pilguheit" ilmavalgust näinud. Panin selle ISO endale alla laadima ja eks üritan peagi ka nähtavasti natuke pikemalt muljetada (senikaua võib huviline lugeda mõningaid esmamuljeid näiteks siit)

Loetud: Akadeemia 6/2012
Vaadatud: Grace'i päästmine (TV3), jalgpalli EM: Taani-Portugal (ETV), jalgpalli EM: Holland-Saksamaa (ETV)

Ilmunud tõlked: R. Müllerson. Mitmepooluselise ja mitmekesise maailma poole? II (Akadeemia 6/2012)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi teatavat elevust ja ärevust vennaga seonduv, kes otsustas ette võtta sisemise iluoperatsiooni, et taastada luude harmooniline kooskõla ja loodetavasti säilitada võimalus ka edaspidi võistlussporti teha. Ma mäletan aegu nii pool tema eluiga tagasi, kui ta mõnikord peolt või mõnelt muult väljasviibimiselt tagasi saabus, pool nägu või terve pea poole suurem kui muidu, aga hilisemal ajal on ta ikka olnud lausa tervise ja jõulisuse musterkehastus, nii et tema nägemine, käsi paeltega fikseeritud asendis, oli natuke jahmatavgi. Ta ise oli siiski murelikult optimistlik ja mis mulgi muud üle jääb kui loota, et kõik läheb just nii, nagu talle kõige parem.

Jalgpalli EMi tänane esimene mäng Tšehhi ja Kreeka vahel algas selles mõttes oodatult, et tšehhidelt võis eeldada, et pärast hirmsat koslepit Venemaalt tahavad nad nüüd ennast igati tõestada. Aga seda, et nad teevad EMil ajalugu ja suudavad esimest korda nende võistluste ajaloos veel enne, kui kuus minutit mänguaega täis tiksub, lüüa lausa kaks väravat, poleks osanud küll oodata. Paraku osutusid need kiired väravad tõeliseks mängutapjaks: mitte selles mõttes, et edasi poleks midagi juhtunud, vaid pigem vastupidi, liigagi palju juhtus ja laias laastus võib öelda, et üks inetumaid mänge oli. Kreeklaste hambutus muidugi samuti hämmastas, kuigi eks neilgi oli raske: kaks väravat kohe sisse saada ja siis veel üsna ruttu ka väravavahi tõdemus, et temast ikka täna mängumeest ei ole. Jah, ühe värava nad suutsid küll vastu lüüa, aga see muutis pigem mängupilti veel hullemaks, sest nüüd hakkasid mõlemad rabistama ...

Teisest mängust Poola ja Venemaa vahel võis juba ette oodata tulist võitlust, sest nojah, naabrid ju, ja teadagi pole Poola-Venemaa mäng lihtsalt mäng, vaid seal on nii või teisiti oma rahvuslik-poliitiline alatoon sees, seda isegi väljakul, ka ilma selleta, mis toimub tribüünidel või veel enam väljaspool staadionit. Kui eelmises mängus Kreekaga jätsid poolakad suhteliselt kahvatu mulje, siis täna olid nad võimsalt täkku täis ja võtsid tšehhide vastu väga hea esituse teinud venelastelt igasuguse hoo ja tahtmise võimsalt maha. Mis ei tähenda, et venelased poleks vähem tahtnud, aga nad lihtsalt ei saanud. Mängu lõpus oli selgelt näha, et meeskonnad on andnud endast tõesti kõik, kui nii mõnedki väljakul lihtsalt jalutasid või aeg-ajalt end kooku lasid, et natukenegi hinge tõmmata. 1:1 tulemus oli selle mängu peale täiesti õiglane, kuigi võimalusi oli mõlemal piisavalt palju, et skoor võinuks ka suurem olla.


Loetud: Arvutimaailm 6/2012
Vaadatud: Grace'i päästmine (TV3), jalgpalli EM: Kreeka-Tšehhi (ETV), jalgpalli EM: Poola-Venemaa (ETV)

Ilmunud tõlked:
Anders Åslund: miks Toomas Hendrik Ilvesel on õigus ja Paul Krugmanil ei ole (Postimees, 12.06.2012)
Abdul Turay: Meikar ja oivik (Postimees, 12.06.2012)

Esmabased mõtted

Tavaline esmaspäev ehk tarkvara tõlkimisele pühendatud päev, kuigi algas hoopis ühe tõlketöö tegemisega Postimehe hüvanguks. Õieti tahtnuks nad seda juba eile saada, aga et ma olin ära ringreisil ümber Eestimaa, siis viimases hädas helistasid nad eile pärastlõunal ja kui selgus, et mind neile sobivaks ajaks kuhugi arvuti lähedusse ei jõua, saigi see töö päeva võrra edasi lükatud. Ma kujutan ette, kuidas toimetajad hambaid kiristasid, aga samas selliste kiirtööde laekumine nädalavahetusel on Postimehe poolt üsna haruldane ja ega ka mul pole kombeks oma lühematest käikudest ette teatada, eriti kui need langevad ajale, mil millegi kiireloomulise laekumine on väheusutav ...

Tarkvara tõlkimine kulges tavapäraselt KDE tähe all, kus ma võtsin ette viimased suhteliselt kergemad asjad, milleks olid veebilehed. Jah, ka KDE võimaldab mõningaid veebimaterjale muu tarkvaraga sarnasel moel tõlkida, mitte HTML-koodi surkima kutsudes. Sõnaga, kui mitte juba homme, siis vähemalt lähiajal peaksid olema kas taas või siis vastselt eestikeelsena loetavad dokumendinäitaja Okulari, KDE õpitarkvara ja KDE toetamise saidid. Mul on küll tunne, et mitte kõik seal ei ole tõlgitavaks muudetud, aga vähemalt tubli osa asju peaks siiski saama emakeeles teada ja ära ajada. Sellega on siis kõik "lihtsamad" asjad KDE tõlkimisel ära tehtud, jäänud on veel vaid tõesti keerulised rakendused, mille puhul juba mõte neile tekitab tunde, et olen jõudnud üpris kindlalt ebakompetentsuse piiri taha: finantstarkvara (ehkki KMyMoney tõlkimine mõne aja eest andis nende osas natuke kindlust juurde, aga see oli siiski puhtalt rahaasjade rakendus, mitte arvete või raamatupidamisega tegelev rakendus nagu allesjäänud), kõnetuvastusrakenduste komplekt, MIDI rakendus, arvuti süvataseme elu puudutavad stringid. Loodetavasti suudan ma siiski vajaliku pingutusega end neist läbi närida ja vähemalt nii palju asja selgeks teha, et ise tõlkega rahule jääksin, enne kui need arvustajate kätte närida anda ...

Õhtused jalgpalli EMi mängud pakkusid täna tõelist silmailu. Prantsusmaa ja Inglismaa mõõduvõtt lõppes küll viigiliselt 1:1, aga mäng ise oli see-eest otsekui õpikust võetud. Õieti mul tulidki just eriti Prantsusmaa, aga ka Inglismaa mängu vaadates meelde mõned kunagi ammu loetud jalgpalliraamatud, kus tutvustati jalgpalli põhitõdesid: kuidas väravasöödust alustades kenasti mäng üles ehitada, rahulikult söödumänguga kiirustamata vastase poolele viia, elegantselt seal edasi sööta ja soodsaid positsioone saavutada ning siis loodetavasti ka värav lüüa. Kui ma eile kuulutasin, et Hispaania-Itaalia mäng oli senise turniiri parim, siis tänase Prantsusmaa-Inglismaa mängu võib julgelt sinna kõrvale panna. Kahtlemata polnud see nii hoogne ja põnev kui eilne, võib ehk isegi öelda, et igavapoolne, aga ilu poolest andis see kindlasti silmad ette ja kohe palju. Ka need on võistkonnad, kes võivad veel kaugele purjetada, ehkki ma pigem riskiksin kahelda, et võidukalt päris lõpuni.

Ukraina-Rootsi mäng oli selles mõttes palju tavalisem, rohkesti pusimist ja kohati mõttetutki üritamist, mängupraagist kõnelemata. Ukraina näitas end väga heast, oodatust paremastki küljest ja Rootsi oodatust kehvemast, nii et 2:1 võit Ukrainale oli igati loogiline tulemus.


Loetud: [digi] juuni 2012
Vaadatud: jalgpalli EM: Prantsusmaa-Inglismaa (ETV), jalgpalli EM: Ukraina-Rootsi (ETV), Meedium (Kanal2)

Tarkvaratõlked: KDE arendusharu

Laubased mõtted

Täieliselt töövaba ning puhtalt lusti, lõbu ja lillepidu pungil päev. Mis algas küll hirmus vara, ammu enne seda, kui mis tahes kuked ja koidud silma lahti teevad - et õigeks ajaks õigetes kohtades olla, tuli Tallinnast välja sõita juba pool üheksa hommikul ehk lausa südaöösel. Ma muidugi pingutasin, et natuke puhata, aga mis teha, uneaega jäi ikka vaid paari tunni jagu, eelkõige seepärast, et ma ei osanud õigesti kokku arvata, kui kaua võib tervelt kahe kirju koera junnikese valmistamine aega võtta.

Aga ega sellest vähesest magamisest polnud suurt midagi, sest hommik ise oli vähemalt ilus: pilves ja tibutas kenasti vihma. Tõsi, arvestades seda, et ees ootas selline suurüritus nagu suguvõsa kokkutulek, tõi see pähe tillukesed muremõtted, sest vihm on küll hea hingele, aga paha-paha eeldatavalt vabas õhus toimuvatele üritustele ... Selgus siiski, et täna oli tegu sellise kummalise nähtusega nagu linnavihm: sadas Tallinnas, sadas ka hiljem mõnel pool, aga ikka linna piires, mitte väljaspool :-)

Üsna tavapäraselt viis teekond kokkutulekule kõigepealt Türile, kus külastasime lähemate esivanemate haudu, et neilt paar tarbetut taimekest noppida ja küünlake süüdata. Samal surnuaial sai ka ära proovitud eelmise aasta mitte just kõige meeldivamaid kogemusi silmas pidades nädala eest hangitud sääsetõrjevahend nimetusega Myggstop Super (purgikese peal on küll teisigi sõnu, nii et ma pole kindel, kas see on just nimi, aga oletame, et on), sest vaevalt olin saanud haua juures peatuda ja kummarduda, kui need väikesed ja lendavad leidsid, et võiks olla mõttekas ette võtta tiheda aupärja punumine mu pea, käte ja muude rõivastuse alt väljaulatuvate kehaosade ümber. See tõrjevahend oli tõepoolest tõhus, aga paraku oli sellele jäetud märkimata üks oluline kasutamisjuhis: vahend peletab sööjaelajaid eemale maksimaalselt paarkümmend minutit, siis tuleb selle kihti naha peal uuendada.

Lisaks surnutele käisime Türil läbi ka elavate juurest ehk siis täpsemalt venna tädi juurest, kel umbes sel ajal sünnipäev. Ja veidi hiljem oligi aeg suunduda Türi keskväljakule, et seal veel osa sugulastega kokku saada ja siis alustada sõitu kokkutulekukohta Samlikule. Mis asus maanteed mööda sõites isegi kaugemal, kui ma oma mälestuste põhjal olin arvanud - lõppeks ju sisuliselt mu lapsepõlvekodu naaberküla. Teel õigesse kohta tegime ka paar lühikest peatust, et kaugemalt silmitseda mõningaid muid esivanemate elupaiku, vist oli ühes vanavanavanaema ja teises vanavanaema või umbes sama taseme esivanem, kuigi ma praegu päris kindel selles ei ole.

Samliku, nagu öeldud, on lapsepõlvest muidugi tuttav koht, aga kui ma järele mõtlesin, siis teisele poole jõge - ehk sellele poole, kust me täna lähenesime ja kus ka kokkutulek toimus ja kus õigupoolest ju küla asubki - ma vist kunagi ei jõudnudki, nii et meeles oli sellest vaid rippsild ja selle kõrval asuv vana maja, koolimaja. Eks rippsild oli väiksele keset metsa üles kasvanud poisile muidugi suur ilmaime, sestap see ongi nii hästi mällu sööbinud.

Too koolimaja on praegugi alles, kenasti üles vuntsitud ja matkamajaks muudetud. Meie kokkutulek toimus otse selle kõrval, kuhu ettevõtlikud sugulased on asutanud Nõmme puhkebaasi nimelise koha. Ka rippsild on täies ilus alles. Võtsime vennaga ette otseteekonna selle juurde läbi metsaräga ja muu sellise ning hoolimata silla otsa juures seisvast sildist, mis manitses matkamaja territooriumile astudes eelnevalt luba küsima, tegime siiski väikese jalutuskäigu üle silla ära, ilma et keegi oleks meid ära ajama tulnud. Kuidagi kangesti oli südames tahtmine panna jalg kas või korraks koduküla Põikva poolel maha :-) Siia ka üks puhkebaasi juurest võetud pilt, kus me seisame vennaga keset silda (mina vasakul).

Kokkutulek ise oli sel aastal mõnevõrra eriline. Varasematel kordadel on olnud tegu põhiliselt meie lähemate sugulastega, niinimetatud Vene suguvõsaga, aga seekord oli latt seatud kõrgemale ja alustatud juba palju kaugemalt, mis tähendas seda, et suguvõsa harusid oli märksa rohkem, lisaks veel Kohvid (kelle hulka kuulusid ka puhkebaasi peremees-perenaine ehk meie võõrustajad), Aasaveldid, Jaansonid, Jaanisted ja kes nad kõik on. Rahvast oli veidi üle 80 inimese, nii et natuke rohkem kui eelmisel aastal, aga siiski mitte üle mõistuse palju. Siiski oli tunda, et paljud polnud üksteist varem näinud: moodustusid teatavad rühmad, kes suhtlesid küll omavahel, aga mitte väga teistega. Aga küllap, kui ka järgmistel aastatel selliseid "laiendatud" suguvõsa kokktulekuid pidada, jäävad vähemalt näod meelde ja suhtleminegi muutub etemaks.

Ega kokkutulekust endast polegi palju rääkida, see oli ikka selline tavapärane suurüritus, kus vesteldakse palju, käiakse niisama ringi, uudistatakse, mängitakse, süüakse-juuakse, sõnaga tuntakse ennast päris vabalt. Ahjah, kui siiski veel midagi öelda, siis puhus Samlikul küll väga kena tuul, mis kahtlemata aitas kaasa sellele, et inimesed ei pidanud pidevalt nagu tuuleveskid kätega vehkides putukaid ja mutukaid, eriti neid verehimulisi, eemale peletama, aga teiselt poolt tekitas see tuul natuke probleeme, sest kõnelemine kõigile kokkutulnutele, mis sellisel üritusel ju ikka vajalik, ja üldse rohkema rahva ühte kohta organiseerimine olid sellevõrra raskema. Millest tekkis mõte, et järgmine aasta tuleks nähtavasti ruupor kaasa võtta - võib-olla on ilm ja kohtki sellised, et pole vajagi, aga tuulisema ilma või ka veidi laialivalguvama kokkutulekukoha (kas või selsamal puhkebaasil oli esikülje õu ja tagakülje jõeäär suhteliselt eraldatud) korral võib teist päris vaja olla.

Õige mitu tundi Samlikul möödusid kui linnutiivul ja siis oligi aeg tagasi või õigemini edasi sõita, veel täpsemalt Kunglasse. Ajalised piirid seadis vähemalt mulle ette soov vaadata jalgpalli EMi. Mida ma Kunglas ka rõõmuga tegin (sel ajal kui ema, kes seniajani ei ole suutnud taibata, nagu ta ise ütleb, milleks ometi paarkümmend meest nii kaua üht pisikest palli mööda väljakut taga ajab, suundus mõistetavalt kohe aega).

Juba esimene mäng Hollandi ja Taani vahel valmistas tubli üllatuse. Täiesti kindel favoriit oli Holland, kes läbis ju kvalifikatsiooni peaaegu veatult ja keda peeti veel vahetult enne EMi algust üheks esikoha peapretendendiks. Taani muidugi pole ka nõrk, aga see, et mäng lõppes 1:0 nende kasuks, tuli tõenäoliselt ikka tõsise üllatusena. Eks Holland võib ennast muidugi veel koguda ja näidata klassi, aga et alagrupi ülejäänud vastased on Saksamaa ja Portugal, siis lihtne neil see nüüd küll olema ei saa.

Teine mäng Saksamaa ja Portugali vahel oli suhteliselt oodatuma tulemusega 1:0 Saksamaa kasuks. Lihtne see neil muidugi polnud ja mul kui Saksamaa poolehoidjal oli närveldamist mängu ajal omajagu, aga pingutustega suutsid nad siiski Portugali tegevuse halvata ja ehkki nad ei suutnud end nii hästi maksma panna, kui oleks tahtnud näha, tuli Gomezi värav siiski oodatult.

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: jalgpalli EM: Holland-Taani (ETV), jalgpalli EM: Saksamaa-Portugal (ETV)

Ilmunud tõlked: Abel Polese: pilk Teherani näokatte taha (Postimees, 09.09.2012)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse, nagu järgneval kuul reeglina, lõi oma kopsaka augu alanud jalgpalli EM. Kohe esimene mäng ühe korraldaja Poola ja Kreeka vahel pakkus pinget ja põnevust nii et vähe polnud: kaks väravat, üks punane kaart ehk väljakult eemaldamine kahe kollase kaardi tulemusel, üks otse punase kaardiga väljakult minema saatmine - kusjuures ärasaadetavaks oli üsna ebatavaliselt lausa väravavaht! - ja tagatipuks sellest viimasest olukorrast sündinud penalti. Nii et kogu jalgpalli "eriefektide" arsenal lasti kohe esimeses mängus käiku. Nojah, ainuke tõrvatilk oli ehk see, et mäng lõppes 1:1 viigiga.

Teine mäng Venemaa ja Tšehhi vahel oli vähemalt esimesel poolajal sama põnev, kuigi "eriefektide" tulevärk jäi selles mängus olemata. Ent mäng ise oli hoogne ja mõneti oodatult ka taseme poolest kõrgem (mitte et Poola ja Kreeka oleksid tingimata kehvad, aga vähemalt tänase mängu põhjal siiski kehvemad - ja pealegi kammitses mõnevõrra toda mängu lausa kaks asjaolu: esiteks oli tegemist avamänguga, milles tavaliselt üritatakse olla suhteliselt tagasihoidlikud (ehkki täna sellest väga välja ei tehtud), ja teiseks oli üks mängupooli nii-ütelda koduväljakul mängiv korraldajamaa, mis paneb alati oma pitseri). Petr Čech võis küll äsja nautida võidurõõmu Meistrite liigas, aga täna jooksutati teda kui poisikest ja muudkui taoti palle tema selga taha võrku, nii et mängu lõpuks oli tulemus lausa 4:1. See pole küll EMidel enneolematu skoor, aga siiski küllaltki haruldane. Muidugi ei saa seda tulemust ka puhtalt Čechi süüks panna, märksa suurema panuse andsid Tšehhi kaitsjad, kelle tegutsemine jättis tagasihoidlikult öeldes palju soovida. Venemaa mehed olid seevastu väga heas hoos ja kuigi mul oli jäänud varasemast mulje, et nad ei ole parajasti just väga tugevad, siis kui nad suudavad samamoodi edasi mängida nagu täna, võivad nad päris kaugele jõuda.

Loetud: R. Vaiksoo. Aja lugu
Vaadatud: Grace'i päästmine (TV3), Elas kord ... (FoxLife), jalgpalli EM: Poola - Kreeka (ETV), jalgpalli EM: Venemaa - Tšehhi (ETV)

Ilmunud tõlked: T. H. Ilvese säutsud [artikli lõpus] (Postimees, 08.06.2012)

Teisibased mõtted

Veel üks, nähtavasti eelviimane päev tegelda tõlke ülelugemise ja esmase korrektuuriga. Ohh, küll on see raske! Aga see-eest lõpp on lähedal, nii et natuke juba magusat tunnet ka...

Õhtul pakkus rõõmustavat ka Eesti meeste jalgsi palli mängiv koondis, mis iirlastega uuesti kohtumiseks oli ennast kokku võtnud ja esitas enam-vähem mängu, mida neilt viimasel ajal on oodatud. Iirlased olid seegi kord valdavalt klass või pool paremad, aga 1:1 viik kajastas siiski küllaltki hästi tegelikku mängupilti. Nii et lausa kahju, et möödunud reedel nii võimsalt igasuguste lattide alt läbi joosti... Teisest küljest võib-olla isegi hea: annab tugevama motivatsiooni järgmisel aastal algavaks MM-valiktsükliks, kus laias laastus on alagrupis küllaltki sarnane olukord äsja lõppenud EM-valiktsükliga (üks üsna kindel liider (Holland) ja siis veel mitu küllaltki tugevat (Türgi, ka Ungari ja Rumeenia), kellega aga heal juhul on võimalik täiesti võrdselt mängida).

Tegelikult mitte küll õhtuse mängu puhuks, vaid rohkem praktilistest kaalutlustest (pelmeenipakk ei tahtnud kohe kuidagi ära mahtuda) sai samal ajal ära lahendatud üks juubelihõnguline asi, nimelt kunagisest korterikaaslasest vististi peaaegu täpselt kümne aasta eest külmakambrisse jäänud viinapudeli pära :-) Selline tunne oli lausa, et see viin on nagu vein - muutunud kümne aastaga veel kangemaks... või siis on olnud viinajoomises nii pikk vahe, et kohe esimene lonks lõi täiega latva :-) Igatahes valitseb nüüd külmakambris puhtam ja kuivem tunne...

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Babylon 5: Vahtide legend (Showtime), Välisilm (ETV), Ajaelukad (Universal Channel), Farscape (TV6), jalgpalli EM valimäng Iirimaa - Eesti (ETV)

Reedesed mõtted

Rõõmu ja kurbust sisaldanud päev. Täna lõpuks jõudis kätte hetk, mil ma panin punkti järjekordsele suurtõlkele. Isegi selle koera sabaotsa viimne karvatutt oli maru raske ja arvatust märgatavalt kauem aega võttev (näituseks kaartide "tõlkimine", kus esinesid kohanimed, mida nähtavasti isegi kohapeal ei pruugi mäletada ka vanimad elanikud...), aga valmis ta ikkagi sai. Nüüd seisab veel ees viimne pingutus teksti ülelugemisel ja siis võib kirjastus selle kätte saada... nojah, loodetavasti nad rõõmustavad kas või natuke, et nii räigelt igasuguseid tähtaegu ületanud jobu ja lohe lõpuks oma tööga toime on tulnud...

Seda rõõmu kahandas õhtupoole siiski tublisti Eesti jalgpallikoondise esinemine EM-i valiksarja üleminekumängudel, kus oli kaalukausil, kas Eestigi võiks esimest korda üldse pääseda finaalturniirile. Eile iirlaste vastu saavutatud tulemus 0:4 näitas siiski selgelt, et vahepeal üles köetud tunnetest üksi selleks ei piisa. Nojah, nii mängu ajal kui eriti pärast mängu sõimati eriliselt palju kohtunikku ja kindlasti võis tema töös leida mõningat ebajärjekindlust, ehk isegi teatavat sümpaatiat iirlaste suhtes, kelle vigu ta ei olnud kaugeltki nii aldis nägema kui eestlaste omi, aga kui välja jätta üks vaieldav kollase kaardi andmine (see Stepanovi esimene), siis erilisest ülekohtust rääkida küll ei saanud... paraku. Igatahes selles, et tulemus sai just selline ja mitte teistsugune, olid peamised süüdlased ikka eestlased ise - teine ja kolmas värav võinuksid vabalt olemata olla, kui kaitse oleks korralikult oma tööd teinud. Iirlaste kaitse samas tegutses piisava tõhususega, et vältida peaaegu täielikult ohtlikke olukordi oma värava all. Võib-olla on isegi hea, et see eufoorialaine praegu sellise korralikult kainestava tagasilöögi sai: ei teki ka mängijatel endal liigseid ootusi ja sisemist upsakust ning aur suunatakse vajalikele asjadele (psühholoogiline ettevalmistatus, kokkumängu ja eriti kaitse tugevdamine), millest oleks abi juba üsna varsti algavas MM-i valiktsüklis.


Loetud: Akadeemia 11/2011
Vaadatud: Eestlane ja venelane (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Ajaelukad (Universal Channel), Farscape (TV6), jalgpalli EM valikmäng Eesti - Iirimaa (ETV), 436 elanikku (Kanal2)