Teisibased mõtted

Poolenisti tavaline tööpäev. Poolenisti seepärast, et võtsin siiski ette tolle digiKami käsiraamatu viimase, värvihaldust puudutava osa tõlkimise ja lõpule see ka jõudis. Kindlasti oleks hea, kui keegi fotograafiat paremini tundev isik üldse kogu digiKami tõlke, nii kasutajaliidese kui ka käsiraamatu, üle vaataks, aga seda on ilmselt palju loota... Parimal juhul jõuab kuskilt kauge kaarega kõrvu, et keegi kuskil ütles midagi halvasti... ;-)

Muidu oli terve päev üsna vastik olemine. Ilmselt eilse päeva päris suure pingutuse tõttu, mis ju täna edasi läks, hiilis salakavalalt kohale kenake peavalu ja vastu õhtut hakkas ka parem silm kangesti vett välja ajama, nii et sant olemine oli üldiselt. Aga ega kedagi pole süüdistada kui ikka sedasama, kes kunagi vanatühjal endal kõrvad üle maksa tõmbas (või kuda see vanarahva ütelus käiski).

Lugesin täna, et KOffice on asunud tõsisemalt mõtlema enda positsiooni üle ning kavatseb välja töötada kindlad mudelid, millest edasises arendustegevuses lähtuda. Selliste potentsiaalsete kasutajate ja nende vajaduste modelleerimine tuleb kindlasti kasuks - kohe meenub projekt, mille eesmärk oli muuta KOffice (kooli)lapsele meele- ja käepärasemaks, aga see on paljuski just selle pärast soiku vajunud, et algsele üldideele palju midagi ei järgnenud - selle kallal on küll edasi nokitsetud, aga mu meelest üsna vähese eduga.

Lugesin täna Akadeemias läbi ka selle Bukovski artikli, mis Varraku raamatublogis Maarja Kangrolt nii ägeda vastulöögi kaasa tõi. Minu arusaam sellest on küll sootuks teine ja kohe märgatavalt positiivsem. Juba sellest alates, et Bukovski lähtub tõsiselt parempoolsetest seisukohtadest ja mina anarhistina olen samuti parempoolne, nii äärmuslik kui vähegi olla saab :-) Lisaks on tal võrdõiguslikkuse küsimuses mu meelest ka filosoofilises plaanis õigus, eriti mis puutub kvootidesse. (Nojah, uuemate teadusuuringute valguses võib-olla isegi füsioloogilises plaanis: kui ma õigesti olen aru saanud, siis pole õige rääkida näiteks meestest ja naistest, vaid ainult inimestest, kellel parajasti on domineeriv geen, mis toob kaasa vastavalt mehe- või naisetunnuste ilmnemise...) Kvoodid, olgu nad nii heade kavatsustega välja mõeldud kui tahes, tekitavad paratamatult võrdõiguslikkuse asemel hoopis ebavõrdsust, seades ühed või teised inimesed ülejäänutega võrreldes eelissseisundisse (või, kui teiselt poolt vaadata, siis halvemusseisundisse). Kvoodisüsteemi ilmselt üks lähiajaloo klassikalisemaid näiteid on eriti 1930. aastatel levinud "korporatiivne riik", mis nähtavasti kõige kaugemale jõudis Itaalias, olles kena näide, milleni vasakpoolsete utoopiate (fašismi kujul) praktiline teostamine võib jõuda - mõistagi diktatuurini, sest kunstlikud kvoodid ju iseenesest alal ei püsi ehk nagu ütleb vanasõna: "tühi kott püsti ei seisa." (Muidugi, veel tuntumad hoiatavad näited vasakpoolsete ideede perverssest rakendamisest on Hitleri-Saksamaa ja Nõukogude Liit eriti Stalini ajal, mis aga mõlemad arenesid kvoodisüsteemist kaugemale, ainuvalitsejasliku süsteemini.) Nii et selles mõttes Bukovski õieti eksib, kui seab vasakpoolsuse võimsa leviku II maailmasõja järgsesse aega - siis lihtsalt jätkus see võidukäik, mis oli alanud nii 15-20 aastat varem. Bukovski mõistagi mõneski kohas utreerib tublisti ja seesama invaliidide kohta käiv väljaütlemine võinuks tõepoolest vahest olemata olla, kuigi põhimõtteliselt on tal selleski õigus - sunniviisiline invaliididele ligipääsuvõimaluste tekitamine kõikjale, kus see on riikliku vägivallaaparaadi abiga vähegi võimalik, on igal juhul taunitavm nagu ka kõik muud sunniviisilised sammud mis tahes eristatud inimrühma huvides.

Loetud: Akadeemia 12/2009
Vaadatud: Meedium (Kanal2), Välisilm (ETV), Teadmata kadunud (Kanal2), Vastasseis (TV3), Angela pilk (TV3)

Teisibased mõtted

Täna oli muidu tavaline "tööpäev", aga hommiku poole (nojah, kuidas kellelegi - need tarkvara tõlkimise esmaspäevadele järgnevad päevad on tavaliselt suhteliselt hilise ärkamisega, täna näiteks kella kolme paiku alles :-) ) sai teha järjekordselt üks väike tõlge Diplomaatiale. Üks iraanlane kirjutas, oma riigi strateegilistest kaalutlustest ja muust sellisest. Hämmastav on lausa (või ka masendav, kuidas võtta), kui sarnased on stiililt (või mis see õige sõna olekski) selliste riikide kirjamehed, kus sõnavabadusega on tagasihoidlikult öeldes kesised lood. Selline kuiv-asjalik tekst, omadussõnad sisuliselt puuduvad (vormilt omadussõnu muidugi leidub, aga see on ka kõik), otsekui elu oleks seest võetud.
Mäletan hästi täpselt samasuguse tonaalsusega tekste nõukogude ajast. Sel sajandil on sama toon ilmunud tagasi ka Venemaa ajakirjandusse. Hiina tekstides on ka täpselt seesama. Inimesed otsekui kardavad vähimatki värvingut anda, et keegi ei saaks kuidagi milleski süüdistada. Muidugi on alati ka kõik väited põhjalikult fundeeritud, palju ei puudu, et lausa viited sisse pannakse...
Ja seda isegi siis, kui tegelikult kirjutab välisx-lane, kui tema sünnimaa või maa, millega ta ennast samastab, on selline autokraatia/diktatuur - antud juhul oli siis iraanlane, aga põhimõtteliselt samasugust tonaalsust võis leida ka omal ajal väliseestlaste ja üldse välisbaltlaste juurest (ilmselt ka teiste välisx-laste juurest, ainult et nendega ma pole nii palju kursis). Ikka päris erinev sellest, mida kirjutab sõna- ja muu vabadusega harjunud vaba maa kodanik, kui teda ei kammitse tung, võib-olla isegi sisemine kohustus olla või vähemalt näida maksimaalselt erapooletu ja "asjalik"...