Reedesed mõtted

Üpris napi tööpanusega päev, mille peamiseks nappuspõhjuseks oli tänasele langenud järjekordne tõlkijate sektsiooni teemaseminar.

Hennoste Tiit ei kõnelnud küll kuigi palju otseselt tõlkimisest, aga tema ülevaade netikeelest või, nagu ta eelistas pigem öelda, kiirkeelest oli ometi päris huvitav - osaliselt mõistagi kuuldud ja osaliselt iseenese tarkusest tuletatav, aga siiski kenasti kompaktselt kokku võetud. Ja andis muidugi mõtteainet: jah, mul ei ole oma ampluaas märkimisväärselt selliste tekstidega kokkupuudet, kus netikeel võiks üldse esineda, aga eriti moodsa ilukirjanduse tõlkijatel võib selline asi küll tasakesi hambaid ja ajukurde murdma hakata - lõppeks pole ju kuhugi kadunud päriselt ei selline žanr nagu romaan kirjades ega ka komme ilukirjandusteoses kirju tsiteerida. Mis siis tänapäeval pigem on samused elektroonilised kirjad või isegi nõnda-ütelda kiirsuhtlus-kirjavahetus, kus vähimagi autentsusetaotluse korral kahtlemata see neti/kiirkeel sisse tuleb - ja kindlasti ka tõlkijatele omajagu peavalu valmistab, kas või juba selle Hennoste mainitud asjaolu tõttu, et neti/kiirkeel areneb hirmus kiiresti, mistõttu eilsed lemmikfraasid võivad homme arusaamatuna tunduda. (Õieti, eks on ju mulgi sellega teataval määral kokkupuudet, kuigi suhteliselt vähe, sest see kiirkeel pole ju midagi hirmus uut, sedasama võib leida ka näiteks keskaegsetest, mis mõnikord võivad lausa mitmesugustest lühenditest, suupärastest vormidest, väljajättudest ja muust sellisest lausa kubiseda.)

Õige kohati eelnevaga haakudes, aga valdavalt siiski oma rida ajades kõneles Soomre Mati huumori tõlkimisest. Mis on loomulikult maru keeruline, eriti äärmuslikemais vormes, näiteks peaaegu igal juhul tõlkimatud palindroomid või peaaegu samamoodi ainult üksikjuhtudel tõlgitavad kultuuripõhised imitatsioonid (ütleme, näiteks, mõne levinud lastelaulu töötlus või vanasõna ümberväänamine vms).

Rohkete näidetega varustatud ettekandest jäi mulje, et Mati ise eelistab pigem huumori adapteerimist, millega, tundus, mõned kohalolijad tingimata nõus ei olnud, aga eks ta ole, tõlkimises on alati olnud ja küllap veel õige pikaks ajaks, kui mitte igavesti, jääbki vähemalt kaks koolkonda: ühed, kes eelistavad võõrast edasi anda sihtkultuuriruumi oludesse paigutatult, ja teised, kes eelistavad samusesse sihtkultuuriruumi tuua sisse midagi (eeldatavalt värskendavalt) kergelt võõrast. Mõlemal on oma plussid ja miinused, mõlemad võivad anda parimal juhul vaimustavat sünergiat, mistõttu vaevalt saab tingimata ühte teisele eelistada, üldjuhul vähemalt (on kindlasti erijuhte, mitteilukirjanduses näiteks on selgelt eelistatav võimalikult vähene adapteerimine, ent ilukirjanduseski võib otsene ülekanne olla mõnikord vaimustav, teinekord jälle liigselt võõristust tekitav ja sestap asjatu).

Tänane Sirp jätkas selle aasta vinget algust oma sisukuse poolest, kuigi seekord pisut teisiti - tegu oli pigem mõneti teemanumbriga, kus asja kandis mind huvitanud teema, mis muutiski lehe sisukaks (samal ajal kui selle teema ehk autoriõiguste asemel olnuks midagi muud, siis võinuks vaat et lehenumbri päris tühjana maha kanda).

Alustuseks tuleks aga nentida, et kuigi Sirp positsioneerib end eelkõige kultuurilehena, ei pääse seegi, võib-olla paratamatult, muu elu mullistustest ja nii oli tänaseski lehes, nagu suhteliselt kindla regulaarsusega iga nelja aasta järel nii mõnigi selgelt (lokaal)päevapoliitilise tooniga lugu.

Olgu, nii enam-vähem juhtkirja tasemele tõstetud (vähemalt nende silmis, kes on pikemat aega Sirpi lugenud) Larmi Pille-Riinu lugu oli vähemalt kultuurpoliitiline, kirjanik Ivanovi Andrei ümber üles puhutud kodakondsussaaga järjekordne lõiguke, mis ehk senistest kõigest asjatundlikumalt probleemi lahkas ja ilmselgeid väiteid - kui juba see probleem nii suureks on puhutud - kodakondsuse andmise poolt leidis, ent Hindi Mati kaheleheküljelist pikka ja tüütut jauramist oli isegi natuke piinlik lugeda. Mitte et ta ei oskaks kirjutada, kas või pealkirja leida ("Eesti Nokia - negatiivne sünergia" on kahtlemata ligimeelitav ja peibutav) ja mitte et tal ei oleks nii mõnedki asjalikud mõtted loo sees ära öeldud olnud, aga ikkagi, nii pikalt kirjutada ainult sellest, kuidas Savisaare Edgari mahategemine on vale ja mahategijad "kallutatud jõudude küüsis" (ei, seda väljendit ta ei kasutanud, aga oleks vabalt ka võinud, mõte igatahes selline selgelt on), on tagasihoidlikult öeldes isegi Hindi Mati jaoks tuntav lati alt läbihüppamine. Ja ma ei hakka rääkimagi sellest, et loos andsid tooni mitmesugused ajast ja arust meemid, nagu peavoolumeedia (jah, kust seda tänapäeval enam leida, ah?, sõnavabaduse (küll selle põhimõtteliselt vildakaimas vormis ehk anonüümsete kommentaaride kujul) pidamine sootuks sõnavabaduse summutamiseks, sildistamise häbivääristamise sildi all ise siltide kleepimine ja nii edasi ja nii edasi.

Ent teiselt poolt oli see artikkel omamoodi ka sümptomaatiline, tuues otsekohe meelde pildi hoopis ühelt teiselt maalt ja sootuks teistsugusest poliitilisest elust. Jah, nii imelik, kui see ka esimesel pilgul ei tundu, sobib Hindi artikkel väga kenasti sellesse mustrisse, mis natuke teistsuguse valimistsüklite ülesehituse tõttu peaaegu lakkamatult käib Ameerika Ühendriikides. Eestis ei ole polariseerumine muidugi nii tõsine, siis on pisut enam kui kaks erakonda, mis võib pilti pisut ähmastada, aga võtted ja stiil on päris sama, eriti kui arvestada seda, et Keskerakond on end kas teadlikult või asjaolude sunnil (mis ei pruugi olla vastanduvad) just üritanudki omamoodi kaheparteisüsteemi tekitada - meie kui (alatine?) opositsioon ja see "teine" (tunne on vastastikune, ka teised erakonnad suhestuvad Keskerakonnaga samamoodi: meie ja see "teine"). Ja kaheparteisüsteemis käivad nähtavasti paratamatult (vähemalt nii paistab kõnelevat ajalugu) võitlused palju teravamalt kui süsteemis, kus sisendeid-väljundeid on tunduvalt rohkem.

Selles mõttes oli Hindi artikkel ühtpidi ebakõlaline ja -kohane, sest no ei ole suhtumine Savisaarde (ja ma julgeks arvata, et isegi mitte Keskerakonda) nii üheülbaline, nagu tema seda kujutada tahab (ja ma tegelikult ei tea kedagi, kes siiralt tahaks Savisaare nime 1980. aastate lõpu sündmustest "välja kirjutada" - teisiti näidata, jah, võib-olla, aga mitte elimineerida, sest see ei ole muul kui puhtalt kinnisilmi-ideoloogilisel põhjusel lihtsalt võimalik), teistpidi aga ülimalt valgustav: isegi kui samune Savisaar ja Keskerakond end tegelikult üpris konservatiivsena näitavad (jah, jälle üks ebakõla: formaalselt ju peaksid nad nagu asuma poliitilises tsentris, kuhu nad ka ise ennast kangesti liigitada tahavad, ja konservatiivid olema hoopis muud jõud, aga praktika näitab järjepanu muud, just seda, et Keskerakond mängib alalhoidlike tunnete ja uuehirmu peale), soovivad nad igati kasutada kõige "moodsamaid" valimiskampaaniavõtteid, isegi kui need ei taha hästi kohalikesse oludesse sobida ...

Aga jäägu see poliitika, ega sellest järgmise kuu jooksul nagunii ei pääse, arvatavalt ka kultuurilehe veergudel, otsesemalt või kaudsemalt, sest tänase numbri peamine huvitav osa moodustas uue kavandatava autoriõiguste seadusega seonduv. Nojah, mis kirjandusse või laiemas mõttes trükiteostesse puutub, siis selles osas ju uues seaduses midagi silmatorkavat ei ole (vähemalt mu arvates - ma olen seda silmanud, aga ei ole väga üksipulgi uurinud: ainuke selge erinevus tundus ses mõttes olevat isiklikuks mitteäriliseks otstarbeks tõlkimise eristamine omaette paragrahvina (varem oli see muidugi ka olemas, aga lihtsalt muu seas ära mainitud)), aga seda huvitavam oli lugeda, millised probleemid on ja mida ehk tulevikus enam ei ole teistes valdkondades.

Näiteks arhitektidel, kes äsja tegid väga jõulise avalduse Eesti ajakirjandusele, milles nõudsid alati arhitektide nime äramärkimist, kui juba arhitektuuriteostest kõneldakse (jajah, eks tõlkijad igatsevad ka ju seda: õnneks on aastatega asi paremaks läinud, aga nii mõnigi kord kõneldakse jätkuvalt tõlketeostest nii, nagu olekski need kohe originaalis eesti keeles kirjutatud, see tähendab autorist ja teosest, aga isegi tõlkija olemasolugi mainimata). Mis, jäi mulje vastavast artiklist, on üks arhitektide suuremaid muresid - ehkki veel suurem on pigem see, et arhitektid on seni heas usus muudkui parimaid projekte vorpinud, aga tellijad-ehitajad, kes rõõmuga need projektid vastu võtnud, pidanud paremaks neid oma äranägemise järgi muuta. Ja tulevases seaduses peaks see siis nüüd paremini ja etemini olema, loodetavasti vähemalt.

Seesama mure, paistab, vaevab ka filmitegijaid, kuigi neist kõnelevas loos on pearõhk ehk hoopis teine, nimelt filmidele iseloomulik üüratult paljude "autorite" olemasolu ja sellest tulenevad (eelkõige rahalised) probleemid. Milliste probleemide sisu jäi mulle pisut võõraks - sest näiteks raamatute puhul võiks ju ka kõnelda suurest meeskonnast, kas või kuni trükikoja koristajani välja, aga vähemalt tavapäraselt neid ikka "meeskonda" ei arvata, isegi mitte "tiitritest" ei leia -, aga küllap sel mingi tähendus siiski on, kui see nii suurt muret ja mõtlemisainest teeb ja annab.

Filmindusele oligi seekordses autoriõiguste "eris" ehk kõige rohkem tähelepanu pööratud: lisaks mainitule veel teist nurka heita tahtev Krabo Anu lugu, mis mu meelest jäi küll pisut skemaatiliseks ja hambutuks (kuigi ENSV-aegsete filmide problemaatikale osutamine oli väga tänuväärt - see teema puudutab ju teravalt ka muid valdkondi peale filmide), eriti aga Hermanni Eiki kirjatükk, mis Sirbi veebilehe liigituse järgi ka rubriiki "Film" on pandud, aga tegelikult palju laiemalt autorsuse teemat üldse käsitles.

Eiki loos oli üks huvitav mõte, küll mitte ta enda oma, vaid laenatud mõtlejalt Foucault't, nimelt et autori "teke" ei ole sugugi seotud samuse autori enda sooviga ennast kehtestada, vaid pigem teiste (nähtavasti eriti võimude) sooviga leida vajaduse korral patuoinas. Ma ei olnud seda teooriat varem kuulnud, aga põhimõtteliselt oma iva võib selles muidugi olla. Kuigi ma siiski omajagu julgeksin selles kahelda: tahtmine silma paista ja valjusti rinnale kloppides teatada "Mina tegin seda!" on küllap vähemalt sama vana kui soov teada saada "Kes kurat seda veel tegi?"

Lisaks mulle tundub, et kommunikatsiooni aina ja üha laienedes ja avardudes on see esimene soov pigem peale jäänud - mitte et teine kuhugi kadunud oleks, aga kui nüüd tänapäeva välja hüpata, kus potentsiaalselt igaüks võib end autoriks kuulutada (olgu, alati on neid, kes ühel või teisel põhjusel seda ei taha, ja sugugi mitte kogu maailm ei ole ka ei mentaalselt ega võimalustelt sellises olekus, et samust rinnalekloppimist kogu maailmale teada anda, veel mitte), on selle teise kihu teostamine hakanud juba sisuldasa mõttetuks muutuma: mitte et süüdistada ei saaks ja vajaduse korral ka karistada (ehkki seegi on aina enam üleilmastunud, ka puhtalt füüsilise liikumise mõttes, maailmas samuti üha keerukam), aga samune kommikatsiooni avardumine tähendab ühtlasi, et juba enne seda võib "süüdlane" leida küllaga mõttekaaslasi, järgijaid, austajaid jms ning süüdigi mõistmine ei pruugi midagi muuta, just samuste mõttekaaslaste, järgijate, austajate jms tõttu.

Sellele viitab ehk mitte nii otse, aga siiski oma loos ka Eik, kes nendib, et praegu "avaneb pilt keerukast olukorras, mis on sedavõrd tasakaalust välja, et endise asendi hoidmine on aina raskem, aga uus pole ka veel silmapiiril". Ja nii see on: nagu ma ütlesin, tungid kontrollida, olgu loojaid või loomingut või vähemalt selle levikut ei ole kuhugi kadunud, aga aina raskem on neid reaalselt teostada. Muidugi, vaevalt need õieti kunagi päriselt ja lõplikult kaovadki, sest see tung on ikka sees olemas ja ku ajalugu meenutada, siis ei ole ju tänapäevani päris lõplikult ja täielikult kadunud kuhugi, ütleme, ei Euroopa keskajale iseloomulik käsitöö ja kaubanduse range lahterdamine ja reglementeerimine (ehkki on tänapäeval pigem erandlik ja väga ahtake) ega näiteks suisa kogu ühiskonda päris rangelt lahterdanud ja reglementeerinud India kastisüsteem (ehkki pole enam õieti vertikaalne, nagu oli sajandeid, ehk lausa aastatuhandeid, vaid tänapäeval pigem horisontaalne ja sellisenagi tähtsust kaotamas).

Õieti sedasama kommunikatsiooni avardumise tingimustes murranguseisu jõudmist ja suunavalimise raskusi kajastas ka Halliku Martini lugu, mis puudutas lühidalt teadustegevuses tekkinud probleeme, ikka selle autoriõigusega seonduvalt. Eks ta on samal teemal varem ja pisut üldisemalt ka kirjutanud (Sirbis näiteks see lugu), nii et sel korral oli rohkem tegu kitsamate küsimustega, aga näiteks see, mis tänases loos oli öeldud õppejõudude loengumaterjalide kohta, näitas ikka päris skisofreenilist olukorda, mis võib kergesti tekkida, kui autoriõigust nõnda-ütelda täie raua ja tõsidusega rakendada.

Kirjandusestki oli lisaks mainitud poliitilise hõnguga "juhtkirjale" õnnestavalt palju huvitavat kirjutatud ja erilist heameelt tegi see, et just sellisest kirjandusest, mis ju nii hirmus sageli, kuidas öelda, tüüpilisele eestlasele silma ei jää. Samune Ivanovi Andrei oli pälvinud oma vist viimase eest keelde jõudnud raamatu "Bizarre" leheküljepikkuse arvustuse, aga veel paeluvam oli Pilve Aare lausa kaht lehekülge täitev usutlus ühe Leedu kirjandusteadlasega, jututeemaks Baltimaade vene(keelne) kirjandus tervikuna. Millest mina näiteks ei teadnud suurt midagi (mitte et ma nüüdki midagi märkimisväärset teaksin, aga see intervjuu teataval määral silmi siiski avas - ma mõtlen just eriti Läti ja Leedu koha pealt, sest Eesti vene kirjandusest on ikka ju aegajalt juttu olnud). Intervjuus oli mõistagi nauditavaid kõrvalekaldeid puhtalt kirjanduse väljalt ellu enesesse, millest tasuks üks osa lausa eraldi välja tõsta - mõtlema integratsiooni üle peaks see panema küll, võib-olla omajagu teisiti, kui muidu kombeks:

Integratsiooni kohta näitavad uurimused, et kõik näitajad sotsiaalse ja kultuurilise lõimumise ning keelelise kompetentsi tasandil lähevad järjest paremaks – ometi probleemid ei lahene. Nimelt on olemas veel omaette tasand, identiteedi tasand, ja mulle näib, et sel tasandil ongi asja tuum: ei ole positiivset identiteedikuvandit. Näiteks ma ise võin Leedus elava venelasena öelda, et on keeruline tunda end mugavalt ühtaegu nii selle riigi kodanikuna kui ka venelasena, need identiteedid ühitada. Räägitakse ju viimasel ajal sellisest asjast nagu poliitiline kujutlusvõime – see on seotud sellega, millised kujundid ja kujutelmad on inimestel. See polegi seotud inimese igapäevaeluga, ta võib oma naabritega väga sõbralikult läbi saada, olla abielus teisest rahvusest inimesega, kuid ometi võib tal seejuures peas olla täiesti erinev ettekujutus reaalsusest. Ja selles mõttes on kirjandus või avalikud tõsised ja sügavuti minevad diskussioonid väga olulised, et inimesed teadvustaksid, mida nad oma peas kaasa kannavad, miks nad formuleerivad oma positsioonid just nii ja mitte teisiti.

Äärmiselt mõnus oli lugeda eesti kirjanike järjekordsest "dessandist" Udmurdimaale. Kõige kirjandusse ja sõiduelamustesse puutuva kõrval jäi mulle aga teravalt kõrva miski, mida ma olen ka ise õige mitme veel Venemaale jäänud tuttava puhul tähele pannud: ääretu infonälg, mille taga aimub tõdemus, et näilisest infoküllusest, mis Venemaal ju tegelikult valitseb, ei ole seal ikkagi seda tõest ja õiget teavet. (Jah, seda isegi inimeste puhul, kes võimalust mööda jälgivad välismaiseid teabekanaleid!) Kes on elanud Nõukogude Liidus, mäletab seda tunnet hästi, liigagi hästi - ja nüüd on see tagasi tulnud. Õieti juba ehk oma viis-kuus aastat, võib-olla isegi veidi rohkem (minu peas seondub selle teke Moskva elumajade õhkulendamisega ja kinnistumine Beslani kriisi ajaga, aga noh, räägitakse, et süvenenud olevat see Gruusia ründamise järel - ju "kohalikud" teavad-tunnevad paremini). Siin, Eestis, on seda ehk isegi raske ette kujutada (jah, kui ei mäleta - või ei taha mäletada), mida näitas ilmekalt ju ka üks siinne eksperiment, mille käigus ajakirjanik üritas elada nädalakese "Vene inforuumis": ajakirjanik oli sunnitud tõdema, et nagu õhk oleks ära võetud, aga ilmselgelt ei suutnud ennast kujutada olukorda, kus see õhk on ära võetud mitte kümme päeva, vaid kümme aastat - jah, organism harjub teataval määral sellise "õhupuudusega", kohaneb, aga paratamatult püsib ka teadmine, et "tõde on kusagil olemas".

Põhimõtteliselt samast rääkis ka Piirsalu Jaanuse intervjuu kadunud Sobtšaki Anatoli lesega, mis ühtpidi oli kadunukese alles nüüd avaldatud raamatu tutvustus, aga teiselt poolt selge kriitika praeguse Venemaa võimu ja süsteemi vastu. Väga lugemist väärt intervjuu.

Sama nauditav oli üle tüki aja lugeda Medijaineni Eero kirjatööd, mis käsitles Tammani Tiina raamatut ühest kunagisest Briti luureagendist, kes oli ka Eestiga seotud. Lugu muidugi tõstatas rohkem küsimusi, kui neile oli selles või ka üldse võimalik vastata, aga eks luureteemaga see enamasti nii kipubki olema, et ka parimal juhul jäävad paljud asjad õhku rippuma - mitte asjata ei ole luure teine nimi *sala*teenistus ... Üks asi siiski tasub lausa eraldi ära märkida, millele Medijainen tähelepanu juhib ja mida pahatihti kiputakse ära unustama (meenutada võib kas või Meri Lennarti ümber seniajani käivat Nikolajevi-jama):

Vastavalt XX sajandi üldisele praktikale kasutasid riikide luureteenistused informatsiooniallikate tähistamiseks kas hüüdnimesid, numbreid või nende kombinatsiooni. [...] Omaette teema oleks analüüs, kes neist oli (kui üldse) mõne teise riigi salateenistuse „töötaja“ või agent? Pealegi näib nii Briti, aga eriti Ameerika inglise keeles samas kontekstis sõna „agent“ tähistavat riigivõimuga seotud olulist mõju (võimu, väärtust) omavat tegijat, mitte kindlasti ja ainult luurajat, spiooni või eriteenistuse töötajat.

Päris huvitav oli lugeda juba ammu üles kerkinud, aga mõne ülemaailmselt mõjuka isiku sõnavõtu tõttu alles äsja taas teravalt üles kerkinud probleemidest tehisintellektiga. Mu jaoks, kes ma olen teemat suhteliselt järjepidevalt üritanud jälgida, selles loos küll eriti midagi uut ei olnud, aga siiski oli mõneti vapustav (mõni ütleks kindlasti, et ehmatav ja kreepsu tekitav) lugeda arvamust, et tehisintellekti uurimisel ja arendamisel ollakse praegu just selles seisus, et edasine areng tuleb järsk ja kiire. Eks elame, eks näeme - singulaarsus on asi, millega on rohkem hirmutatud kui tõsiselt arutletud, mida see üldse tähendada võiks ...

Ja lõpetuseks on tore nentida, et samamoodi nagu mul eelmisel nädalal on too punklaulupeole riigi rahakotist jupikese eraldamise taunimine pannud kukalt kratsima ka teisi. Niineste Mart nendib oma vastulauses täiesti õigustatult, et punklaulupidu on nostalgiaüritus, ei kuidagi selline protestiüritus, millele oleks korraldajatel piinlik raha vastu võtta ja/või riigil imelik seda eraldada.



Loetud: Sirp, 06.02.2015
Vaadatud: Mis? Kus? Millal? (Kanal2), Elas kord ... (Fox)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänast Sirpi sai mõistagi oodatud mõnevõrra suurema elevusega kui tavaliselt, sest pidi ta ju tulema palju tolmu üles keerutanud ja lausa ministrigi ametipostilt maha võtnud skandaali järel nii uudse, täiesti uudse sisuga. Ja olgu ära öeldud, et oma poolenisti tuligi (teise poole moodustas nõnda-ütelda vana materjal ehk lood, mis olid ilmselgelt kirjutatud valmis vähem või rohkem ammu enne nüüdse epopöa algust ja ootasid rahulikult ja tasakesi tukkudes oma ilmumiskorda).

Niisiis, lugemist ja uurimist oli üsna palju. Alustades vastse peatoimetaja kohusetäitja kirjatükist, mis visuaalselt asus seal, kus peatoimetaja veerg ikka. Jah, kirjutada Kenderi Kaur kahtlemata oskab, aga see lugu jättis mind pisut nõutuks. Nii suure aplombiga tulnud mees pidanuks seal, kuidas öelda, visioneerima või vähemalt kõigele eelnevale pasunasse andma, aga nojah, välja oli tulnud üks suur nutt ja hala - juba pealkiri oli "Peatoimetaja läbikukkumine". Ainuke nõnda-ütelda positiivne sõnum oli: "Ma olen eesti kultuuriajakirjanduse traumakirurg." Millest mu meelest jäi nagu väheks kogu selle emotsionaalse enesekeskse halamistoonis jutu peale, mis sellele eelnes.

Õigupoolest tunduski, et tegelik juhtkiri oli sootuks Loone Oudekki sulest, mis resümeeris: "Sitta kanti põneval ajal elame. Idioodid on üksteist ühiskondlike intellektuaalidena tunnustama hakanud". Ma muidugi ei ole päris kindel, kas ta pidas ikka idiootide all silmas seda seltskonda, mis nüüd Sirbi "üle võttis", aga mulje vähemalt selline jäi. (Kuigi, nojah, väide, et "Kultuur on sitta kanti põnev", läheks justkui otse vastuollu vastse peatoimetaja kohusetäitja deklareeritud mõttega "boring as sh*t", aga selles võib ka näha teadlikku, kuidas öelda, tõlgendust.)

Kummaline oli siiski, et kui see ka pidanuks olema teine programmiline kirjatükk, siis see oli osavalt ära peidetud. Kui uue kujunduse (mis sai alguse juba tükk aega enne nüüdset uut toimetusseltskonda) kohaselt olid nõnda-ütelda arvamusküljed kokku koondatud esimesele paarile leheküljele, siis nüüd järgnes peatoimetaja kohusetäitja sõnavõtule hoopis uudne rubriik "Puhas poeesia" (mis vastas täiesti nimele ja rääkiski luulest, küll mingist krüptilisest, teab kus kättesaadavast) ning Loone lugu omakorda oli peidetud üldiselt kaht lehekülge enda alla haarava naisküsimuse käsitluste sekka. Millest Henno Sassi taas väga tugevalt endast lähtuv lugu oli päris vapustav ja teravalt suunatud naistevastase vägivalla vastu, samal ajal kui Viigi Kadi kontempleeris äsja lahkunuid Lessingi Dorise ja feminismi suhetel - teema, mida on aastakümneid kogu maailmas käsitletud ja küllap käsitletakse veel aastakümneid. Ega ta selles küsimuses suurt kaugele ei jõudnud, aga järelehüüdena oli seda päris kena lugeda. Neile kahele kirjatükile lisandus veel üks kummaline veerg pealkirjaga ""Lilli Suburgi" manifest", mis oli samuti teravalt naisõiguslik. Paraku jäi veidi selgusetuks, kes selle manifesti taga seisavad. Teksti lõpus seisis küll, et "Manifestiga alustab Sirp feministlikku mõtet tutvustavat artikliseeriat", nii et võib-olla saab seda kunagi hiljem teada, loota ju ikka võib.

Teadusküljed olid seekord õige imelikud. Esimesena oli sõna võtnud keegi Blindi Marek (guugeldasin, midagi ei leidnud, ju on varjunimi), kelle lugu oli pealkirjastatud paljutõotavalt "Teadus vajab kultuuri". Paraku jättis see kirjutis üsna nõutuks; see oli justkui vali ja nõudlik prõmmimine uksele, mis on ammu lahti, ainult põrmmija ei taipa seda veel. Teaduse (ja mitte ainult teaduse) populariseerijad teavad igiammusest ajast, et kõige parem on asju seletada analoogia ja metafoori abil. Ja õieti käib ka teadus ise sageli analoogia ja metafoori põhimõttel, tõsi, võib-olla pisut teisel tasandil. Õigupoolest on see üks nüüdisaegse interdistsiplinaarsete käsitluste nurgakive, mille puhul mitme valdkonna erinevad, aga ometi analoogsed teadmised mõne objekti kohta sünteesitakse ühtseks teadmuseks. Aga noh, ju siis oli vaja kellelgi seda mõtet veel kord välja öelda.

Teine teaduslugu oli taas Loho Elveri sulest ja ikka küberturvalisuse teemal. Ega ma selle kohta ei oska palju rohkem öelda, kui ma olen varem öelnud: mina kuulun kindlasti sellesse Loho põlatavasse seltskonda, kes "postuleerib, et luuramist kardavad vaid need, kellel on midagi varjata". Kui tema soovib privaatsust, siis mina soovin pigem täielikku avalikkust. Nii et kui selle luureskandaali juures mind üldse midagi häirib, siis see, et NSA (või mis tahes muu luureasutus) jätab oma kogutud andmed enda (ja valitud isikute) teada, mitte ei ole muutnud neid avalikuks. Selles mõttes on Snowden kahtlemata kasulik olnud, nagu ka WikiLeaks. Aga jah, oht ei ole mitte selles, et nuhitakse, vaid selles, et nuhkimistulemused ei ole avalikud. Nuhkimist peatada ei ole nagunii võimalik, see läheks ju otse vastu inimloomust, mille üks peamisi tõukejõudu on uudishimu (nojah, utreerides võib ju öelda, et ka autor ise nuhib nii et vähe ei ole, urgitsedes infokilde - olgu siis unenäos või tegelikult - vestlustest "nii ajakirjanike kui ka firmade ja asutuste endiste ja praeguste töötajatega"; tema plussiks on see, et ta vähemalt osaliselt on need nüüd avalikustanud, tõsi, miskipärast ilma nimede, kellaaegade ja muude andmeteta).

Kirjanduskülgedel oli Penu Maria-Anna kirjutanud rahvusvahelisest hispaania keele kongressist ja eriti sellega seotult raamatute (eelkõige paber-, aga ka e-raamatute) olevikust ja tulevikust. Omamoodi kummastav oli küll ühes ja samas loos näha peagu kõrvuti kaht täiesti vastandlikku seisukohta, mis mõlemad justkui oleks, vähemalt kirjutaja positsioonilt vaadates, õiged. Ühelt poolt juba pealkirjaski esitatud tõdemus, et "ligipääs raamatule peaks olema inimõigus", ja teiselt poolt sedastus, et "ainuke mõeldav lahendus piirideta maailmas on universaalne seadus, mis kaitseks iga loojat, hoolimata tema keelest, kodakondsusest ja teose müügimaast" (eelnevalt oli juttu piraatraamatutest). Mu meelest on need ühitamatud, vähemalt absoluutkujul, sest autori kaitsmine, nii nagu seda praegu ikka veel ette kujutatakse, tahes-tahtmata piirab ligipääsu raamatule, halvimal juhul kuni 70 aastat pärast autori surma. Aga see on muidugi omaette problemaatika, millega nagunii tegelevad praegugi paljud maailma helgemad pead, nii et ma ei hakka sellest siin pikemalt rääkima.

Sümpaatselt oli omamoodi raamatukogude apoloogia kirja pannud Pai Kristiina. Siin ei oska ma rohkem öelda, et kui välja arvata mõned eriti radikaalsed raamatukogude muutumise ideed (näituseks õmblusmasinate ja tööriistade laenutamiskohaks olemine), siis olen ma selle kirjutise iga kui viimase sõnaga täiesti ja täielikult nõus.

Üle tüki aja oli Sirbis kajastust saanud Eesti ulme, täpsemalt Luiga Martini käsitluses Maniakkide Tänava hiljutine teos "Mehitamata inimesed". Mis oli iseenesest tore. Ainult et see lugu oli kuidagi õige kummaliselt kirja pandud. "Käesolevaga kuulutan mulle rahva poolt demokraatlike institutsioonide kaudu antud volitusega eesti ulme võrdseks ülejäänud eesti kirjandusega." Nojah, mis ma oskan öelda. Kena deklaratsioon, aga eeldab, et eesti ulme ei ole seni olnud võrdne ülejäänud eesti kirjandusega ... Nojah, kindlasti on nii ulmeringkondades kui ka väljaspool seda ka neid, kes on sellel arvamusel, aga ma olen niisuguseid eksemplare kohanud täpselt kaks tükki, ei rohkem - ja märksa rohkem neid, kelle meelest on ka ulme igas mõttes kirjanduse osa. Teine kummaline väide selles loos puudutas rollimängu Dungeons & Dragons mängijaid. Autori arvates on see "vähelevinud kultuurivorm", millega ma küll hästi ei tahaks nõus olla: väidetavalt mängib seda maailmas igal aastal kuskil viie ja kümne miljoni inimese vahel, mis, ma arvan, on neljakümne aasta vanuse mängu kohta väga hea tulemus. Kui lisada siia veel samast mängust tuletatud arvutimängud, on arv veel suurem. Näiteks maletajaid olevat maailmas vaid kaks miljonit - tõsi, see arv hõlmab vaid neid, kes võistlevad, nii et küllap malemängijate tegelik hulk on D&D mängijate omast siiski suurem.

Veel üks huvitav lugu oli Gorrise Martini sulest ja formaalselt pühendatud palju jutuainet andnud filmile "Mandariinid", aga sisu poolest kõneles rohkem ajaloost, mis selle filmiga seondub, eelkõige Abhaasiast. Ega seal ajaloohuvilise jaoks õieti midagi uut polnud, aga neile, kel ajalooga vähem kokkupuudet, võib niisugune lugu, mis tuletab meelde mõningaid valusaid asju minevikust, kenasti ära kuluda. Ka selle meenutamine, et eestlased Abhaasias on sinna ehk küll valdavalt vabatahtlikult rännanud, aga et sellele võimalusele, et nad üldse saanuksid sinna asuda, eelnes abhaaside äge võitlus keiserliku Venemaaga, mis tõi kaasa vähemalt poole rahva valdavalt sunniviisilise väljarändamise (või väljasaatmise) Türgi võimu all olevatele aladele. Ja et abhaaside ja grusiinide konfliktis on musti pooli rohkem kui üks. (Muide, kummalisel kombel on kaks filmist "Mandariinid" rääkivat lugu, sealhulgas mainitud Gorrise oma, sattunud lehekülgedele, mille pealdises seisab "Arhitektuur" - tõsi, veebis on nad suudetud siiski filmirubriiki liigitada.)

Tavapärase lõpuloo asemel võis lugeda Rostovi Aleksandri sulest teema kohta, mis kogu selles Sirbi uuendusi hõlmavas skandaalis üksikküsimustest ehk kõige rohkem poleemikat tekitas, nimelt arvutimängude kohta. Täpsemalt oli vaatluse all mäng "Papers, please" (miskipärast pole see lugu veebi jõudnud, nii et viidet ei saa siin anda). Minagi olin selle suhtes skeptiline, arvates sarnaselt paljudega, et kui on olemas [digi], milles arvuti/videomängudele on pühendatud õige palju lehekülgi, siis pole ehk kultuurileht see koht, kus sellest (dubleerivalt) kõnelda. Siiski tuleb nüüd, lugu näinu ja lugenuna, tunnistada, et Rostovi kirjatükk on pisut teistsugune: jah, selles on juttu ka mängust ja mitte vähe, aga selles on hulk juttu ka, mida tavaliselt konkreetsetest arvutimängudest kirjutades väga ei leia, täpsemalt siis on oma kaks viiendikku pühendatud arvutimängude disainimisele. Ma ei ole küll endiselt kindel, kas selle koht on tingimata Sirbi-suguses väljaandes, aga et pigem on tegu kunstirubriiki kui mängurirubriiki kuuluva tekstiga, siis võib-olla ka sobib.

Nüüd tuleks ka üldmulje kokku võtta. Kõigepealt võib öelda, et see polnud sugugi nii halb, kui oleks võinud karta. Kindlasti andis sellesse oma osa see, et ees oli vanu lugusid ning "radikaalsete uuendajate" panus oli selles numbris veel suhteliselt tagasihoidlik. Aga ka osa nende loomingust on selline, mis võinuks sama hästi ilmuda ka "vanas" Sirbis. Sellega ongi positiivne pool ammendatud, nüüd siis negatiivsemast.

Kui mõned eespool mainitud veidrused kõrvale jätta, siis üks asi, mis tekitas rahulolematust, oli uue kujundusega kaasa tulnud veeru ärajäämine, mis tutvustas numbri autoreid. Eriti praegu, mil selgelt on uut verd juurde tulnud, kuluks vägagi ära teada, kes need kirjutajad on, sest ma usun, et ma ei ole ainuke, kellele nii mõnedki nimed kuigi palju ei ütle. Nojah, muidugi on alati olemas internet ja Google, aga see võiks ju ka lehes kirjas olla. Sama puudutab impressumit. Praegu jääb mulje, et toimetajaid kui selliseid on lehes vaid neli sisulist toimetajat -. ja neist on vähemalt kaks välja öelnud, et tahavad ära minna. Algsete juttude kohaselt pidanuks peatoimetaja kohusetäitja tulema koos oma "meeskonnaga", aga vähemalt impressumis see kuidagi ei kajastu.

Vormiliste küsimuste kõrval oli üsna selgelt tunda ka sisulise poole muutumist. Ei saa muidugi öelda, et enesekeskusest ja tundlemisest ja isegi lohvast keelekasutusest oleks Sirp varemgi päris vaba olnud, aga enamasti oli see märksa varjatum, tihti peidetud sellise epateeriva või väliselt tõsise vormistuse taha. Nüüd aga oli alustades peatoimetaja kohusetäitja halast seda selgelt ja varjamatult esile toodud. Mille suhtes ma ei oska väga kindlat seisukohta võtta: uussiirus on moesõna ja võib-olla ongi hea, et ka "Eesti kultuurileht" käib ajamoega kaasas. Aga võib-olla oleks siiski parem, kui see jääks suhteliselt piiratuks ning valdavalt vähemalt üritataks kõnelda ka üldistatumalt, mitte ainult selle isikliku mätta otsast.

Teiseks jätsid kuidagi imeliku tunde mõned artiklid, mis justkui püüdsid jõuliselt sisse rammida lahtisest uksest. Mitte et ka selliseid kirjutusi vaja ei oleks (ja näituseks Gorrise ajalootõdesid üle kordav lugu oli väga asjakohane, arvan ma), aga kui üldse, oleksid nad ikka kohased komplektis millegagi, mis neile vastu räägib või mida nad aitaksid laiendada vms.

Nii et sellised, oodatult üsna vastuolulised mõtted tekkisid värsket Sirpi sirvides. Eks ootame ja vaatame, mida toob järgmine nädal, mil ootuspäraselt on "vanu" tekste juba mõnevõrra vähem ja seda rohkem peaks näha olema "uue luua" pühkimine, olgu "hõivajate" seltskonna enda kirjutatuna või vähemalt nende tellituna.


Loetud: Sirp, 22.11.2013
Vaadatud. KolmeDok: Eesti näkiliste välimääraja (TV3), Vasturääkiv ajalugu (ETV2), Süvahavva (Kanal2)

Ilmunud tõlked:
E. Tuohy. Usukuulutus enne ristimist: ELi idapartnerlus strateegiana (Diplomaatia 11/2013)
N. Popescu. Idapartnerlus tuleb hoida päevakorras (Diplomaatia 11/2013)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tekitas pausi üks väljaskäik, mis viis kahte kaubanduskeskusse: teiseks elukohajärgsesse universaalmagasini koduste toiduvarude täiendamiseks ja esiteks kaugemasse superhüpergigamegakeskusse, kus ootas ees pakike raamatuklubilt, mille sisu olgu ka siin ära mainitud:

• K. Brüggemann, R. Tuchtenhagen. Tallinna ajalugu
• T. Pruuli (koost). EÜE jälg
• K. Ehin. Paleontoloogi päevaraamat

Täna ilmus üle pika aja taas ka Sirp. Kohe oli näha, et puhkusepäevad on mõju avaldanud: isegi peatoimetaja veerg oli üsna mõistlik, ehkki rääkis taas tollest, samuse peatoimetaja poolt tegelikult tähtsusetuks tunnistatud rahast, eriti selle kulutamise mõttekusest. Aga vähemalt oli see mõttega kirjutatud kolumn - iseasi, kui mõistlik on vastandada raha eest ostetavat reklaami ja tasuta, sõprade tehtavat reklaami.

Hea sõber ja kahekordne kursavend Bahovski Erkki oli kirjutanud kena arvustuse ühest mõne aja eest ilmunud teosest, mis võttis käsitleda Euroopa ajalugu, niivõrd-kuivõrd tervikuna, kui see (autorite) arvates võimalik on. Õieti oli see kena lugu lugeda, sest Erkki polnud ise sugugi nii kena raamatu või õigupoolest artiklikogumiku koostaja vastu. Ja nähtavasti põhjusega, sest tolle raamatu "Euroopa ajaloo võtmehetked" tunduvad tõepoolest pisut kummalised või ütleme, et pisut nihkes. Aga eks ajaloohuviline loeb seda arvustust ise ja teeb järeldused, on see kriitika raamatu suhtes õiglane või mitte.

Ajaloo valda kaldus ka Kaintsi Holgeri ülevaatlik arvustus-tutvustus Mikelsaare Hennu Risto formaalselt ilukirjandusliku, sisult paistab et mälestusliku teose kohta. See ajalehelugu ise tundus juba nii põnev, et ma panin Mikelsaare teose endale kindlalt kõrva taha kui raamatu, mis tuleb hankida (ja võimaluse korral muidugi ka läbi lugeda) - nii palju huvitavat ka mu enda noorusaja kohta, ilmselt täiesti teisest aspektist (linna- ja maainimesel oli toona ikka päris suur vahe, tunduvalt suurem kui praegusaja sidestunud ja lõimunud maailmas, olgu globaalsel või paikkondlikul tasandil). See on kindlasti õige, mida Kaints kirjutab, et aastatega kipuvad mälestused kui mitte tuhmuma, siis pisut moonduma, "nudib, ümardab, ühtlustab", nagu loo autor nendib - seda etem on lugeda midagi, mis tundub olevat kirja pandud võimalikult nii, nagu toonane inimene asja nägi või tundis. Eks seda saab muidugi teataval määral päris palju ja üsna selgelt välja lugeda isegi kunagistest, kaasegsetest kirjutistest, aga see nõuab häid teadmisi ja oskust nüansse tabada, parem ka, kui mõningat kogemust aja endaga, sest muidu võib tekkida ikka too halenaljakas küsimus "aga miks nad siis politseid ei kutsunud?"

Mõnus oli lugeda Ka Meieli Kaupo pikka kirjutist kahe raamatu teemal - Kadastiku Mardi debüütromaan ja Kiviräha Andruse "Maailma otsas" -, mis küll kumbki ei jää minu erilise huvi orbiiti (mis lahtiseletatult tähendab, et kui peaksid kuidagi ette sattuma ja kätte jääma, siis pole midagi selle vastu, et need kodusesse raamatukogusse lisanduvad, ja võib-olla loeksin isegi läbi, aga mingeid pingutusi nende hankimiseks küll tegema ei hakka). Ent lugu ise oli hästi üles ehitatud ja nauditavas keeles kirja pandud, kujutades head näidet selle kohta, kuidas kirjutada köitvalt isegi inimesele, keda teema sugugi ei köida.

Kirjandusarvustuseks tuleks nähtavasti lugeda ka miskipärast meediarubriiki sokutatud Soidro Mardi jutt Tootseni Toivo reisiraamatust, milles oli võrreldud hiljaaegu ilmunud ja aastat neljakümne eest ilmavalgust näinud esimest trükki. Samuti täitsa hea lugemine, paljude huvitavate väljavõtetega ja mõtetega sinna juurde, kuigi ehk mõne koha peal natuke liiga isiklikult torkavaks-torkivaks minev.

Tavaliselt libistan ma arhitektuurikülgedelt vaid pilgu üle, sest see temaatika mind ei huvita, aga seekord jäi pilk pidama Valgu Veronika lool-intervjuul Sterlingi Bruce'ist-Bruce'iga - kes eelkõige, vähemalt mulle, on teada ulmekirjanikuna, aga eks ta ole mitmekülgne inimene. Jah, see arhitektuuri ja linnaplaneerimisse ja muusse puutuv ei huvitanud mind ka selles loos, aga Sterlingil oli üks äraütlemata hea mõte, mida ma ka ise olen ikka mõelnud ja tundnud ja mis sestap vääriks siin osundamist:

Reisin palju, sest vanemaks saades täieneb sõnakasutuse tehniline pool, mistõttu tuleb pidevalt kulgeda uutesse paikadesse, kus ei oska hoobilt kõike kirjeldada. See värskendab, teatud mõttes. Nii reisin palju paikades, kus ma näiteks ei tunne kohalikku keelt – Itaalias, Serbias, Brasiilias ... Paistab, et see käivitab minus millegi, kui lähen tänavale ja õhus olevad sõnad on mulle tähenduseta, müstilised. Tekib soov täita ruum oma sõnadega.

See tunne on mind samuti pidevalt saatnud, mitte tingimata reisimisvajadusena, küll aga lausa kirena pista oma peake (otseses või virtuaalses mõttes) kuhugi, kus ootab ees kas täiesti või peaaegu täiesti tundmatu - et saada uut perspektiivi, saada võib-olla ka uusi kogemusi (kuigi seda ei pruugi juhtuda), aga igal juhul seada end silmitsi millegagi, mis nõuab uurimist, millest kohe aru ei saa.- et siis saada (tavaliselt) ahhaa-kogemus (see on umbes nii nagu ...) või (harva, aga siiski mõnikord) ohhoo-kogemus (ah vaat niimoodi hoopis, tohhoo tonti ...).

Loho Elver oli kirjutanud pika, lausa 1,25 lehekülje pikkuse loo jõulise ja mõjusa pealkirja "Mida oodata poliitikult, kelle mõte kiilus kinni KGB-ajastul?" all. Mis peamiselt võttis ette talle ikka südamelähedased teemad, täpsemalt siis tolle ebardliku mõistega "intellektuaalne omand" väljendatud teemad, aga ka nuhkimise kui sellise, seda eriti tolle viimase aja NSA-skandaali valguses. Kui need teemad kedagi puudutavad, siis on selles artiklis kindlasti äärmiselt palju sellist, mida tasub vähemalt tähele panna, isegi kui mitte tingimata kõigega nõustuda. Täpselt nagu mina, mistap ma ei hakkagi heietama selle üle, mis selles artiklis õiget on, sest seda on seal palju, vaid võtan pigem ette need mõned punktid või nüansid, kus minu meelest on üle võlli mindud ja pandud või mille osas mul on väiksem või suurem eriarvamus.

Kõigepealt kõige silmatorkavamast ehk NSA-skandaali järel päevavalgele tulnud elektroonilise nuhkimise võrdsustamises KGB tegevusega. Selle võrdluse osas ei ole Loho muidugi ainulaadne, seda on enne teda teisedki teinud ja küllap teevad ka edaspidi. Ainult et minu silmis vähendab see kohe oluliselt, lausa väga oluliselt väitja väidete usutavust. Ainuke põhjendus, miks keegi saaks võrrelda näiteks KGB ja NSAd või BND-d või veel mõnda muud demokraatliku riigi asutust, saab mu meelest olla väitja noorus - ja tõepoolest, veebist leitavatel andmetel jääb Loho sünniaasta aega, kus ta KGB eakaaslane sai olla vaid oma imikuaastad. Nii et ehk on see temagi puhul siis vabandatav noorusega - kuigi võhiklikkust selliste absurdsete väidete õhkuviskamisel ei taha mu ajaloolasehing hästi andestada. Ma usun, et paljudele peaks sellise võrdluse alusetus niigi selge olema, aga et seda võib lugeda ka mõni mainitud noorematest inimestest, kelle teadmised ajaloost pole kõige suuremad, siis pisike selgitus ka.

Jah, NSA ja KGB tegevuses on sarnaseid jooni: õieti võiks öelda, et NSA kui (tänapäeval) eelkõige elektroonilise luurega tegelev asutus sarnaneb ühe-kahe KGB peavalitsusega. Sest KGB oli palju laiem ja suurem asutus, mida USA mõistes võiks ehk võrrelda kogu tolle "luurekogukonnaga". Nende peamine erinevus tuleneb aga sellest, et nad tegutsesid/tegutsevad täiesti eri laadi riikides, mis mõjutab ka nende laiemat funktsiooni. Milleks tuleb minna pisut ajalukku, et asi selgem oleks. KGB sai alguse enamlaste võimuhaaramise järel valitsuse alluvusse loodud nõndanimetatud erakorralisest komisjonist, mis lihtsustatult öeldes kujutas endast prokuratuuri, kohtu ja hukkamiskomando/vanglainstitutsiooni funktsioone ühendavat ametiasutust. Ehkki hiljem jõuti Nõukogude riigis ka selleni, et loodi omaette prokuratuur ja kohtud ning timukad ja vangivalvuridki läksid siseministeeriumi alluvusse, säilis KGB kui valitseva (ja sealjuures ainukese) partei "kilbi ja mõõga" roll ka edaspidi. Või kui teisiti ja võib-olla veel selgemalt öelda, siis KGB oli ja jäi võimu haaranud enamlaste jätkuva võimul püsimise üheks peamiseks abivahendiks (ajaloost paralleeli tuues võib seda ligilähedaselt võrrelda samamoodi kurikuulsa SSiga). Mis tähendas muu hulgas ka seda, et kogu KGB tegevus teenis nendesamuste enamlaste huve nii välis- kui kodumaal (see, et KGB tegutses täiesti ametlikult ka kodumaal, peaks olema loodetavasti kõigile siiski teada). NSA teatavasti kodumaal tegutseda ei tohi, vähemalt ametlikult (on küll seadustatud võimalus koguda teavet välisriikides viibivate USA kodanike kohta), samuti pole tal enam-vähem puhta teabekogumisasutusena kuidagi KGBga võrreldavaid funktsioone, kindlasti mitte kodumaal, aga ka välismaal on NSA tegevus palju piiratum kui näiteks CIAl. Kõigest sellest tuleneb too peamine, mis eristab KGB ja paljusid teisi totalitaarsete riikide sarnaseid asutusi NSAst ja paljudest teistest demokraatlike riikide asutustest: kui esimestes on sellised asutused sõna otseses mõttes lahutamatult konkreetse võimulolijaga seotud, valitsusele kui tervikule mittealluvad repressiivorganid, mis on mõeldud nii info kogumiseks, sellest infost järelduste tegemiseks kui ka järelduste elluviimiseks, siis teistes on need vaid üks sisend poliitilises protsessis, milles põhimõtteliselt osaleb kogu ühiskond. Nojah, ma tunnen ise ka, et see eelmine lause on natuke nõrk ja eristus raskesti tabatav, aga selle põhjalikum põhjendamine läheks liiga pikale isegi ajaveebi jaoks, mistõttu võib neile, kel tekkis huvi rohkem teada saada, soovitada lugeda põhjalikumaid käsitlusi nii Nõukogude korra kohta tervikuna kui ka KGB ja selle rolli kohta spetsiifiliselt (Knighti Amy ammune raamat "The KGB" tuleb esimesena meelde, aga teatava pildi võib kätte saada isegi eesti keelde tõlgitud "Mitrohhini arhiivist").

Loho loos oli ka paar mu meelest ebatäpsust või kui teisiti öelda, siis ülevõllikeeramist. Nii väidab ta, et uue, veel jõustumata "Pekingi lepingu" kohaselt "kui su (näiteks alaealine) tuttav on Youtube'i pannud video, kus ta tantsib raadiost tuleva muusika saatel, siis pead sa sellet teatama politseile, sest muidu oled varjamisega pannud ise toime karistatava teo". Mu meelest on see nii küll ei ole: tolles lepingus räägitakse hoopis "õiguste teostamist käsitleva elektroonilise teabe" kõrvaldamisest või ilma loata muutmisest, millega raadiost tuleva muusika korral ilmselgelt ei saa tegemist olla. See võib minna küll teise autoriõigusi puudutava asja alla, nimelt autori reprodutseerimine ilma loata (ja muidugi ka ilma autoritasu maksmata) ehk seesama säte, mille alusel mõningaid poeomanikke on tahetud karistada raadio mängitamise eest, aga see on pisut teine asi.

Samamoodi on pisut üle võlli, küllap teadlikult, väide, nagu tähendaks e-kirja edasisaatmine ilmtingimata kuritegu karistusseadustiku $222 mõttes. Tema näites, kus ta saadab kirja (ilmselt eraviisiliselt) ministeeriumiametnikule, kes selle edasi saadab, võib see ju nii olla, kuigi ma usun, et siin sõltub tõlgendamine väga palju kirja sisust ehk siis sellest, kas see oligi mõeldud konkreetsele ametnikule teadmiseks või oli seal väljendatud soovi, et tõstatatud küsimusi ministeeriumis arutataks (mis implitsiitselt on juba tolles paragrahvis nõutud luba). E-kirjade edasisaatmine on muidugi teemana juba päris ammu ka autoriõiguste rikkumise seisukohast üleval olnud, aga päris selleni, et seda igal tingimusel rikkumiseks pidada, ei ole siiski jõutud. Sest paljudel juhtudel, eriti kui kirjavahetus käib eraisiku ja mõne juriidilise isiku vahel, on ka kirjale lisatud, et tegu on konfidentsiaalse ehk mittelevitatava infoga; samuti saab väga tihti apelleerida nõndanimetatud "fair use" klauslile. Ma usun, et juba Eestigi autoriõiguseseaduse $18, mis ütleb, et "ilma autori nõusolekuta ja tasu maksmata on lubatud teoste ajutine või juhuslik reprodutseerimine, mis toimub tehnilise protsessi lahutamatu ja olulise osana ning mille eesmärk on vahendada teose edastamist võrgus kolmandate isikute vahel või teha võimalikuks teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti seaduspärane kasutamine ning millel puudub iseseisev majanduslik eesmärk" või ka $19 lükkab tegelikult Loho väite ümber. Aga ma muidugi möönan, et ma pole jurist ja tean, et seadustes järje ajamine ning veel enam, mõistlikule järeldusele jõudmine on üks äraütlemata keeruline asi, nii et ma võin ka vabalt eksida.

Nii et kui eespool tehtud mööndusi arvestada ning osaliselt artiklist läbi kumavat nooruslikku radikaalsust ja uljust samuti silmas pidada, siis on kahtlemata tegu ühe väga hea looga, mis osutab õige mitmele valusale küsimusele, olgu siis autoriõiguste või tolle nuhkimise vallas.

(Natuke naljaga pooleks, aga ka pisut tõsiselt võiks öelda, et minagi olen tolle KGB-ajastul kinni kiilunud mõttega inimene, kes ei näe erilist halba NSA teabekogumises - nagu ei näinud põhimõtteliselt ka KGB vastavas tegevuses -, ainult et paha asi on selle juures see, et nagu KGB, nii hoiab ka NSA seda teavet kangesti enda valduses: kogu too kogutud teave võiks olla avalik, kõigile kättesaadav, et kõik saaksid selle põhjal ise järeldusi teha. Ka selle kohta, kas sellesama teabe põhjal poliitikute langetatud otsused, olgu need siis millised tahes, on olnud õigustatud või mitte. Tarkvara vallas nimetatakse sarnast nähtust avatud lähtekoodiks ja üldiselt peetakse seda paremaks kui kinnist lähtekoodi, kas või juba seepärast, et palju silmi on peaaegu alati parem kui vähesed. Millest, muide, tuleb veel üks asi, mis mind Loho artikli juures pisut häiris, aga küllap on see rohkem tingitud mu anarhistlikust mõttelaadist kui millestki muust: nimelt see, et oma nooruslikust uljusest hoolimata mõtleb ta vaid sellele, kuidas olemasolev süsteem kõigi nende NSAde ja "intellektuaalse omandi" ja kõige muuga võiks olla parem ja "inimsõbralikum", aga ei mõtle üldse väljaspool seda, ei mõtle, et süsteemi ennast polekski vaja, et võiks olla hoopis midagi muud kui see süsteem.)

Eelnev sulgudes mõttearendus viib mind Sirbi viimane tähelepanu vääriva loo juurde, mis mulle kui logofiilile meeldivalt kandis pealkirja "Sõnad, sõnad ...". Levaldi Heino nime nähes, kes rohkem tuntud, kuidas öelda, tehnikainimesena, tekkis mus pisuke hämmastus, aga lugu ise, mis kõneles mõtlemisest ja kõige rohkem sellest, mis jääb sõnadest väljapoole ehk süsteemsest mõtlemisest, oli sellest hoolimata hea. Ma pisut küll kahtlen selles, kas süsteemset mõtlemist ja selle vilju on nüüd ilmtingimata nii raske või lausa võimatu sõnades väljendada, nagu autor seda püüab esitada, aga oma iva tal kindlasti on - vähemalt selles mõttes, et seda ei pruugi olla kerge väljendada lihtsates sõnades, lühidalt ja nii edasi, nagu tänapäeval sageli eeldatakse (see kimbutas ju mindki eespool KGB ja NSA võrdlemise alusetusest kõneldes: ma ise saan (vähemalt enda arvates) sellest aru, küllap veel nii mõnedki, aga isegi ajaveebi suhteliselt piiramatut mahtu arvestades on seda raske lühidalt ja piisavalt tabavalt sõnadesse valada).

Natuke naljakas oli küll süsteemsest mõtlemisest ja selle häädusest kõnelevas loos kohata arvamust, et "vaimseid nakkushaigusi" levitavas massimeedias leidub mõningaid "mõistuslikke sugemeid", mille üheks näiteks oli telekanal Viasat History. Mitte et mul selle telekanali vastu midagi väga oleks (kui arvata välja nende pidev jama subtiitritega, kus ikka hüppab eestikeelsele tekstile sekka kaadrike rumeenia- või lätikeelse tekstiga, nagu võisin tänagi põgusal vaatamisel näha), aga mu meelest on seegi ikka väga meelelahutuslik, umbes samamoodi nagu ainuke eestikeelne mitte-puhtalt-teaduslik ajalooajakiri Imeline Ajalugu. Mõlema peamine puudus on just too süsteemsuse puudumine, vahel võib isegi ühes numbris, kindlasti aga eri numbrites (telekanali puhul siis pigem eri saadetes) ühe ja sama asja kohta näha-kuulda täiesti erinevaid seisukohti. Mis mõnikord on õigustatud, sest isik või ese või nähtus võibki olla omajagu erinev, kui seda eri nurga alt vaadata. Ent tihtipeale jäävad sellised väited puhtalt õhku rippuma ja nii võib juhtuda, et näiteks Karl Suurest kui Euroopa impeeriumitraditsiooni (taas)rajaja ja kultuuri (taas)elavdaja saadet vaataval inimesel jäävad temast valdavalt positiivsed emotsioonid ning ta võib lausa solvuda ja vihastuda, kui satub vestlema kellegagi, kes on näinud saadet paganluse või Saksamaa ajaloost, milles täiesti õigustatult kujutatakse samust Karl Suurt kui verist ja julma sõjapealikku, kes külvas hävingut ja häda ning hävitas rahvatraditsioone. Kusjuures mõlemal oleks selles usutavasti lepitamatus ja täiesti võimalik, et kõrtsilaua taga toimumise korral veriselt lõppevas vaidluses tegelikult õigus - ainult süsteemsust, süsteemset mõtlemist ei ole, mis lubaks neid aspekte korraga näha - vähemalt antud juhul saaks seda ka sõnadega teha, üsna pisikeste täiendustega emma-kumma saate juures, mis vähemalt annaks aimu, et kõik ei ole nii ühepalgeline ja sirgjooneline.

Ning "laastuks, aga mitte liistuks" oli, nagu tihti, Sirbi vahele torgatud Kultuurkapitali käesoleva aasta teise jaotuse tabel, millest selgus muu hulgas, et tõlgitavate teostena on millalgi lugemislauale loodetavasti jõudmas lausa tohutu hulk väärt ja väärikat kirjandust. Piisab, kui mainida vaid autoreid: Feyerabend, Descartes, Rousseau, Voltaire, Diderot, Comte, Zola - no milline valik vaid!

Loetud: Sirp, 26.07.2013

Vaadatud: mitte muhvigi

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev. Eilsest Mageia tõlkemeeskondade esindajate IRC-kohtumisest õhutatuna tegin küll hommiku poole pisikese ehk teisisõnu nii lühikese kui võimalik pausi, et viia taas nii heasse korda, kui ma vähegi oskan, ka Mageia tõlked (lisaajend on muidugi see, et mõne päeva pärast, täpsemalt 5. märtsil, peaks ilmavalgust nägema kolmas beetaväljalase, mis annab (loodetavasti) hea võimaluse näha, kas ja kuidas need ikka sobivad). Nojah, osa tõlkeid oli küll tarkvara asemel, mida inimesed, kes ei kasuta just arendusversiooni, saavad näha alles järgmise või ülejärgmise ISO-tõmmise pealt, hoopis veebileheküljega seotud, mis on näha juba praegu.

Tänane Sirp oli taas selline pooles vinnas: lugemist oli palju, tõeliselt huvitavat samas hirmus vähe. Peamiselt seetõttu, et suurem osa mahust oli pühendatud vastsele kultuuripoliitika arengusuundade dokustaadile, mis, nagu teised asjad, mida peamiselt riigivõim ajab, mind märkimisväärselt ei huvita - kui, siis nii palju, et näha, millised mõtted liiguvad.

Küll oli huvitav lugeda Sanga Joeli lugu ikka sellesamuse Eesti ajaloo akadeemilise käsitluse II, keskaega puudutava köite teemal. Tal oli väga tabav märkus, mis mulle endale polnud pähe tulnudki: kui paari aasta eest ilmus Diplomaatias toonase kaitseministri Aaviksoo Jaagu lugu "Infokonfliktid ja enesekaitse", langes see vaat et üleüldise hukkamõistu alla just seepärast, et tõi esile vajaduse ajalooga manipuleerida, et end eriti teiste silmis, aga ka iseenda teadvuses paremana paista lasta, niisiis luua suur ja vägev rahvusmüüt, mis vastased juba iseenesest põrmu paiskaks. Nüüd, kus samune Eesti ajaloo II köide üritab selliseid müüte, mis on oma aja ammu ära elanud, kõrvale jätta ja kõnelda minevikust nii objektiivselt kui osatakse, saab jälle see kriitikat just müütide purustamise või kõrvaleheitmise eest ... (ja pole sugugi välistatud, et vähemalt osaliselt samade inimeste poolt ...) Sanga paraku üsna lühikeses loos on teisigi häid mõtteid, nii et eriti äsjase ajaloodebati huvilistel on kindlasti soovitatav seda lugeda - ja lugeda muidugi mõttega, mitte eelarvamusega. Lisaks kõigele oli Sanga loos viide Pajusalu Karli kahtlemata lugemist väärivale artiklile uusimas Keeles ja Kirjanduses, mis käsitleb eesti keele ajalugu, niisiis seda aspekti, mis muistse ühtsuse või mitteühtsuse üle arutledes kahtlemata oluline on. Paraku seda numbrit veel KjK veebilehel üleval pole, nii et mittetellijatel tuleb veidi oodata.

Samamoodi oli mulle huvitava poole peal Keskpaiga Maarja ülevaatelugu ühest mõne aja eest ilmunud Ajalooarhiivi toimetiste sarja raamatust, mis käsitleb Eesti viimase paari sajandi ajalugu. See on miskipärast sari, mille olemasolu mul alati kipub meelest minema, enne kui mõnest niisugusest loost või vähemastki viitest jälle meelde tuleb, et siis ajada vahele jäänud köiteid hankima. Ka selles loos kirjeldatud väljaanne paistab sisaldavat mõndagi lugemisväärset, isegi kui periood pole just mu suurim lemmik.

Hämmastav oli tõdeda, kui suure hilistusega mõned asjad ajalehte jõuavad. Selge see, et 17. jaanuaril Rahvusraamatukogus peetud seminari kajastus ei saanud ilmuda veel samal nädalal, sest too päev oli neljapäev ja et Sirp ilmub reedeti ja on nädalaleht, oli see selleks ajaks ammu valmis trükitud. Aga enne märtsi oleks see tänase lehe ülevaade ehk siiski väärinud avaldamist (ma miskipärast usun, et see ei ole kirjutatud nii hilja, vaid on lihtsalt laagerdunud toimetuses ja paremaid aegu oodanud ...) Olgu siin siis ka link mu enda mõtetele tolle seminari teemal, mis - nojah, ajaveeb seda ju võimaldab :-) - ilmusid kohe pärast seminari.

Ja sellega tänane Sirp minu jaoks põhimõtteliselt ka ammendus ... 32 leheküljest oli tervelt kaheksa pühendatud mainitud kultuuripoliitika arengusuundadele, millest ma rohkem silmad üle lasin kui väga süvenesin, sest nagu öeldud, ei ole see mu jaoks eriti huvitav teema. Kindlasti on see huvitav muidugi neile, kelle sissetulekud rohkem või vähem riigikaukast sõltuvad või kes mõnel muul põhjusel on huvitatud poliitikast ja muust sellisest värgist.

Mulle jäi neis arengusuundades silma ühe punkti osa, mis tekitas kummastust: kahtlemata on sedastus, et "kõigile Eesti elanikele peab olema tagatud võimalus kultuuri luua ja sellest osa saada sõltumatult regionaalsetest, sotsiaalsetest, kultuurilistest, vanuselistest, soolistest või teistest individuaalsetest eripäradest ja -vajadustest", õige suunaga, aga miskipärast tõi see kohe pähe mõtte sellest, kuidas küll kavatsetakse tagada, et näiteks pime inimene, kes soovib saada maalikunstnikuks, või kurttumm, kes ihkab saada pianistiks, oma tahtmise ka täide viia saaksid. (Ja see ei ole mõeldud kellegi halvustamiseks: alati on erandeid, täiesti võimalik, et ka mainitud laadis .- pigem on see mõeldud küsimusena sõnastuse kohta, milles mu meelest on kaasamise kinnitamiseks täpsustamisega liiale mindud.)

Teiseks köitis mõistagi tähelepanu nõndanimetatud sõnakunstiga seotud arengusuundade osa, mille punktide kohta ei oska ma küll a-d eba b-d öelda, sedavõrd ümmargused on need, aga mille kohta olid vähem või rohkem teravalt ja tundub, et asjatundlikult sõna võtnud Vaheri Berk ja Kivisildniku Sven. Huvitav oli siiski arengusuundade punkt, mis näeb ette, et "eestikeelne raamat on sõltumata vormist lugejale kättesaadav". Õilis ettevõtmine ja loodetavasti ka teostatav - praegu on, nii palju kui ma tean, ikka veel tõsiseid probleeme näiteks e-raamatute jõudmisega raamatukogudesse ja eriti veel nende laenutamisega. Aga noh, eks tuleb loota, et millalgi siiski need lahendused leitakse, mis kõiki rahuldaksid.

Loetud: Sirp, 01.03.2013
Vaadatud: Saatana tool (Kanal2)

Tarkvaratõlked:
Mageia: drakx-net, urpmi, veeb1, veeb2, veeb3, veeb4

Neljabased mõtted

Valdavalt tavaline tööpäev, mille esimene pool möödus kodunt väljas, täpsemalt Rahvusraamatukogus seminaril, mille teemaks oli "Sõnakunst ja e-vabadus: autorikaitsest vabakasutuseni". Mõneti, aga siiski mitte väga üllatav oli näha, et raamatukogu suur saal oli vähemalt algul pungil rahvast täis - kui mõned ringi sebivad inimesed, näituseks fotograafid ja kes veel, kes istumist luksuseks pidasid, kaasa arvata, siis vaevalt seal õieti vaba kohta oligi - ja isegi pärast kohvipausi oli inimesi rohkem kui küllalt, eriti kui võrrelda enamiku kordadega, mil ma sinna saali olen ülejäänud kümne inimese sekka sattunud ... Eks mulle oleks muidugi meeldinud, kui see poleks nii varavalges, juba kell 11 alanud - miks ometi ei võiks selliseid seminare teha mõistlikul ajal, Eesti aja järgi siis näiteks 18-22? -, aga noh, elu on õpetanud raskustest üle saama ja kohale ma jõudsin.

(Etteruttavalt olgu öeldud, et järgnevat kajastab ka kuivavõitu ERRi uudis ja isiklikuma lähenemisega Kaku ajaveebi sissekanne, võib-olla veel midagi kuskil, aga ma üritan siin anda omapoolse arusaama sellest, mida ma kuulsin ja mis mõtted selle peale tekkisid.)

Esimene sõnavõtt raamatukogu enda autoriõiguse asjatundja Linaski Karmeni suust oli ehk mulle kõige tähenduslikum, puudutades üht olulist, täpsemalt e-raamatutega seotud küsimus, millest aga pikemalt allpool. üks tema sõnavõtust läbi kõlanud mõte oli seotud eriti nõndanimetatud orbteoste ehk teostega, mille autori või pärijate leidmine on kui mitte võimatu, siis vähemalt väga keeruline, ja mitmeautoriteostega (näituseks ajakirjandusväljaanded, aga ka näiteks paljud teadustööd ja muud sellised), mis on eriti aktuaalne praegu, mil käib agar digiteerimine. Linask nentis, et nähtavasti on üsna lootusetu rakendada orbteoseid käsitleva eurodirektiivi küllaltki umbmäärast nõuet korraldada "hoolikas otsing" ja selle asemel peaks toimima pigem mingi muu mehhanism.

Üks võimalusi oleks mingilaadne teosteautorite esindusühing, aga selle võimalikkusse paistis ta ka ise teatava skepsisega suhtuvat. Jah, muusika või filmide osas pole ju asi nondesamuste autoriõiguste kaitsmisel sugugi halb Eestis (kuidas iganes ka Eesti Autorite Ühingusse suhtuda, aga oma liikmeid ta paistab üldiselt kaitsvat), aga kirjalike teostega on asi esindusühingu mõttes ikka palju nutusem, aja neid autoriõiguseid taga nagu rosinaid Kiire ristsesaiast (olen ka ise sellega kokku puutunud ja isegi juba mõnekümne aasta vanuse raamatu autori leidmine polnud väga lihtne tegevus: kirjastust enam pole, selle (teoreetiline) järglane ei tea asjast midagi ega tahagi teada, autor ise on selgelt vana inimene ja leitav vaid oma tuttavaid ja nende sidemeid ära kasutades ...). Nii et ma mõistan väga hästi, miks on raamatute digiteerimisel üritatud lähtuda tollest 70 aasta piirist: see võtab kõik pinged maha (ehkki siingi võib tekkida segadusi: näiteks romaani või käsiraamatu autor võib ju olla surnud, aga illustraator või mõni muu asjaosaline?)

Ibruse Indreku ettekanne käsitles, nagu vist suurem osa tema sõnavõtte, toda tänapäeval remiksikultuuriks nimetatavat nähtust ja sellega seotud probleeme autoriõiguse ja vabakasutuse kokkupuutepiiril. Kas ja kuidas võiks näituseks hip-hop-bänd kasutada "Kevade" filmikaadreid oma muusikavideos? Kuidas peaks olema reguleeritud "nutikatele" seadmetele mõeldud näiteks turisti abistavates või õppeotstarbel kasutatavates georakendustes (ma kasutan ikka selle moodsa app'i kohta vanamoelist sõna rakendus, eks ole :-) ) nähtavate arhitektuuri- või muude objektide vanade fotode kasutamine? Ja küsimusi oli mõistagi rohkem kui selgeid vastuseid, ehkki tundub, et asjaga vähemalt tegeldakse, olgu praegune regulatsioon milline tahes.

Päris huvitav oli kuulata Nemvaltsi Kärdi sõnavõttu. Muu hulgas sain teada, et on olemas selline asu nagu justiitsministeeriumi juures tegutsev intellektuaalse omandi (jah, hambaid kiristades kirjutan selle väljendi välja, sest nii seda ametlikult nimetatakse) kodifitseerimise töögrupp. Oleks võinud muidugi varemgi teada, aga kuidagi oli see mööda läinud - ehkki seda, et uut autoriõigust välja töötatakse, olen ma muidugi kuulnud. See oli üks asjalikumaid sõnavõtte üldse oma asjalikkuses, erinedes sel moel järgnenud Kelli Aleksei jutust, kes kõneles nii-ütelda rahvalikumalt, kuigi suuresti samadest asjadest ehk siis sellest, mismoodi või kuidas peaks autoriõiguse süsteem muutuma. Nende mõlema peamine mõte oli kahtlemata igati õige nentimine, et nagu enamik kultuuriga seotud asju, on ka autoriõigus kokkuleppe küsimus: see on ikka inimeste enda otsustada, kas autorid peavad olema üldse tasustatud ja kui jah, siis kuidas ja nii edasi. Mõlemad nentisid ka seda, et praegu ei paista üldiselt keegi kahtluse alla seadvat autoriõiguste põhimõtet kui sellist ega isegi mitte põhimõtet, et millegi looja peaks selle loomisakti eest ka tasu saama.

Sõnavõttudele järgnes arutlusring, kus eelmainitutega liitus kurikuulsa maine omandanud "peaautorikaitsja" Rattuse Kalev. Viimane üritas, nagu ta ikka on teinud, esindada nii-ütelda kainet mõistust ja sedastas, et tema meelest on asi lihtne: kui keegi tahab midagi kasutada, pöördutagu otse autori poole, kellel on lõppeks ülimad õigused. Mis muidugi on täiesti õige, aga ei vastanud õieti ühelegi tõstatatud küsimusele. Küll kerkis vestluses üles, aga jäi paraku korralikult lahti rääkimata üks oluline probleem, sellesamuse "kokkuleppega" seonduv probleem: isegi kui autoriõigus iseenesest on mõistlik põhimõte, siis kuidas peaks seda reformima? Sest reformi vajadus tundub olevat üsna selge: maailm on tõepoolest piisavalt palju muutunud viimase sajakonna aastaga, et praegune, põhijoontes tollest ajast pärit süsteem enam tõrkumata ei toimiks. Aga kas reformi tuleks alustada senist jäika süsteemi lõdvendades või hoopis vastupidi, uut süsteemi luues ja sinna vanu elemente sisse mahutades? Või kui teisiti öelda, kas reform peaks lähtuma vanamoodi autorist või uutmoodi "tarbijast"? See on tegelikult äärmiselt oluline küsimus, aga ma tulen selle juurde allpool veel tagasi.

Seminari teist poolt alustas Hargla Indreku võimas tulelöök e-raamatute pihta. Palju võimsam, kui ta on seni ajakirjanduses välja öelnud. Õieti küll mitte e-raamatute kui selliste pihta, mille eluõigust ta nii sõnavõtus kui ka hilisemas arutelus täiesti möönis, kuivõrd just praegu e-kirjastamise süsteemi pihta. Tema peamised ründeobjektid olid DRM ehk digitaalõiguste haldamise (mida mu meelest lausa perversselt nimetatakse ka eksliibriseks, isegi kui neil on teatavad kokkupuutepunktid) ja käibemaks. DRM-i ei pea ilmselt palju seletama, usutavasti on see jubedus paljudele tuttav, olgu siis raamatutest või mujaltki. Hargla sõnul ei suuda ta kuidagi mõista, miks tema paberraamatuid võivad kõik inimesed lugeda ja isegi nautida, aga e-raamatu lugejat esmalt ähvardatakse, et ta peab lugema salaja ja teki all, jumala eest mitte kellegagi loetut jagama ja nii edasi (või isegi parem üldse mitte lugema, vaid ainult ostma :-) ). Käibemaksustki on e-raamatute kontekstis pidevalt juttu olnud, aga Hargla kinnitusel on see umbes kaks korda suurem kui summa, mille saab e-raamatu pealt autor, mistõttu tema kindel ja vankumatu seisukoht oli, et see peab olema 0% ehk teisisõnu puuduma. Hargla ei jätnud kasutama ka juhust laskuda kujundlikku äärmusse, nimetades autoreid ja lugejaid puudega inimesteks, kes on (eriti) e-raamatu puhul sellised tähtsuseta tegijad, samal ajal kui koore koguvad "kõrvalised isikud". Mis paistis päris mitmele tugevasti hinge minevat, nagu võis hilisematest sõnavõttudest mõista ...

Igatahes autorina ütles Hargla välja seisukoha, et enne kui DRM ja käibemaks pole kadunud, tema enam enda teoseid e-raamatuna avaldada ei kavatse. Ta kõneles peas mõlkunud, aga seni teoks tegemata ideest luua mingi keskkond, kuhu saaks e-raamatuid vabalt üles riputada ja sama vabalt alla laadida. Lisaks oleks võimalik samas keskkonnas soovi korral autorile annetada (või ka mitte, sõltuvalt lugeja tahtest). Mis ei ole muidugi üldse uudne mõte, vähemalt mulle: vaba tarkvara rakendused kasutavad seda mudelit väga tugevasti - isegi kui enamasti on nendegi taga "korporatiivsed" toetajad, on paljudes rakendustes otse olemas võimalus autoritele annetada või siis vähemalt nende veebilehel. Erinevalt "kõrvalistest isikutest" oli see mõte, millele hilisemates sõnavõttudes mõnelgi korral heasoovlikult või vähemalt huviga viidati.

Seejärel astus pulti otsekui vastandina Ojasaare Yrjö, kes ise aktiivselt tegeleb e-kirjastamisega või õigemini selleks võimaluste loomisega (https://publification.com/). Tema sõnavõtust jäi meelde huvitav tõik, mis on igati loogiline, aga mis pole endale pähe tulnud: raamatuturu näiline kasv on tulnud peamiselt konsolideerimisest ehk siis ühtelt poolt kirjastuste ja teiselt poolt raamatumüüjate lakkamatust ühinemisest. Seda kõike tingimustes, kus lugemine järjepidevalt aina väheneb (tal olid USA ja Briti andmed, aga üsna usutavasti võib küllaltki sarnast trendi näha ka Eestis, võimalik küll, et ajaloolistel põhjustel mõnetise nihkega). Samal ajal e-raamatud on andnud viimase paari aastaga senisele suundumusele teataval määral vastupidise tõuke (kuigi ma usun, et põhjalikumaid järeldusi on ehk veel vara teha). Hoogne sõnavõtt lõppes siiski tõdemusega, et e-raamatute ja kõige nendega seonduva kasutamine peab olema võimalikult lihtne: Ojasaar tõi võrdluseks Digidoci keskkonna, milles tema vanemad polevat seni suutnud ühtegi dokumenti allkirjastada, ilma et tema neid ei abistaks.

Justkui teadlikult kontrastide jätkuna oli järgmine esineja nooruke, aga juba paar raamatut avaldanud Harriku Airika, kes nentis, et ei tema ise ega ta tutvusringkond e-raamatutest just suurt ei pea - mitte et nad neid kuidagi põlgaksid või midagi, aga lihtsalt loetavat (kui üldse, muidugi) ikka paberraamatuid. Ja ta teenis ära ainukese sõnavõtu ajal kõlanud aplausi, kui Ojasaarele oponeerides nentis, et lihtsusest kõneldes on paberraamat ületamatu - pole ilmselt kedagi, kes seda ei oskaks "kasutada" :-)

Viimase esinejana astus ikka veel rohkearvuliste saalis viibijate ette Trummali Asta, kes praegu teotseb kultuuriministeeriumis kirjandusnõunikuna ja kes sestap andis ülevaate riigi rahakotist kirjanduse seisukohalt. Nojah, mis seal parata, olgu kelle süü tahes, on seda raha ikka üsna vähe ja suhteliselt järjest vähemaks paistab jäävat. Ta võis muidugi ette näidata kasvunumbrid ja tõepoolest, mitmes valdkonnas ongi summa suurenenud ning teistes on sama, aga see ei mõjuta paraku kuidagi ei fakti, et kultuuri osa riigieelarves on kahanenud ja et summade suurenemine pole just märkimisväärne, kui arvestada ka muid tegureid ehk täpsemalt inflatsiooni.

Järgnenud teises aruteluringis osales lisaks viimati mainitud neljale veel kirjastuse Ilmamaa juht Jagomäe Mart, aga kõigi nende vestlus kippus väga käest ära lagunema ja nad ise üksteisest omajagu mööda rääkima. Mis ei tähenda, et sealgi poleks kõlanud mõningaid huvitavaid mõtteid.

Aga oli üks mõte, mis läbis kogu seminari ja mida eriti kippus toonitama teadustajana tegutsenud Tammaru Kalju, aga ka peaaegu kõik esinejad (kindlaks erandiks Linaski Karmen) - ja mis minu meelest näitab, et nad hästi ei saanud aru, millest sellel puhul kõnelevad. Selleks mõtteks oli toonitamine, et paberraamat ja e-raamat pole erinevad ja neid ei tohiks kuidagi vastandada. Mis on mu arusaamist mööda täielik möga ja kui keegi seda tõsimeeli väidab, siis ta kas ei tea üldse midagi või on tal mingi oma tagamõte seda väita.

Ometi käis see erisus isegi paljude sõnavõtjate jutust läbi. Nimelt on paberraamat seniajani kaup selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Ehk teisisõnu: raamat on midagi, mida saab müüa ja osta ning selle tehinguga vahetub kauba omanik. Nagu kaubale ikka, kehtivad ka sellele teatavad piirangud, mida raamatu puhul seab autoriõigus, muude kaupade puhul näiteks patendi- või kaubamärgiõigus, aga põhimõtteliselt on siiski tegu kaubaga ja omandisuhtega. E-raamat aga paraku ei ole selles mõttes üldse kaup, vaid pigem (personaalne) teenus (elektrooniliselt osutatavaks teenuseks kvalifitseerivad selle ka eurodirektiivid). Nii palju kui mina aru saan, selle puhul omandisuhe ei muutu: omanikuks jääb ikka faili müüja (või ka keegi teine, (lõpp)müüja võib olla ka ainult vahendaja), "ostja" ostab vaid kasutamisõiguse (umbes nagu auto ostmine ja liisimine).

Sellest algavadki kõik need probleemid, nii käibemaksu erinevus, DRM kui ka absurdi jõudev tõik, et e-raamatut ei saa raamatukogust laenutada, sest noid personaalseid litsentse lihtsalt pole rohkem (mis muidugi sarnaneb füüsilise raamatuga, mida on samuti piiratud hulk eksemplare, aga faili "otsasaamine" on täielikult vastuolus igasuguse arusaamisega elektroonilisest, infotehnoloogilisest maailmast). Selles mõttes on tuliselt kahju, et need kaks paneeli irdu toimusid: esimeses olid valdavalt juristid, teises valdavalt, kuidas öelda, praktikud, kelle kokkusaamisel oleks ehk see küsimus jõulisemalt esile kerkinud ja võib-olla ka mõni väärt mõttevälgatus välja pursanud.

Minu pisike aru suudab siinkohal välja pakkuda umbes kaks lahendust. Esiteks võib tunnistada, et e-raamat on põhimõtteliselt erinev paberraamatust ja et tegu on kõigest rentimise, laenutamisega. Nii, tundub, seda praegu enamasti kiputaksegi ametlikult tasandil käsitlema. See tähendab aga mu meelest vajadust seniseid eeskirju täiendada: kui tegu on rentimisega, peaks sellele kohanduma ka tavapärane 99 aasta reegel. Praegu mu meelest lähtutakse e-raamatute müügil ikkagi sellest, et tegu oleks nagu jäädavalt võõrandatava kaubaga, ehkki tegelikult see ju nii pole, sest ostja õigused on selleks ikka liiga piiratud. Ma ei ole päris kindel, aga sellise selge eristuse tegemine võib muuta ka hinnakujundust. Teine võimalus on muidugi e-raamat võrdsustada paberraamatuga, mis tähendaks loobumist suurest osast lisapiirangutest, mis praegu e-raamatute müügil või laenutamisel võrreldes paberraamatuga kehtivad.

Nojah, lõpetuseks võib muidugi öelda, et tegelikult oli seminaril veel üks oluline läbiv mõiste, nimelt vabakasutus, millest ma õieti siinses sissekandes midagi ei rääkinud. Aga ilmselt on see mu jaoks midagi nii elementaarset, et see ei vajanudki lähemat tähelepanu :-)


Loetud: A. Skilton. Budismi lühiajalugu
Vaadatud: Doktor Who (Universal), Elas kord ... (Fox), Haven (Yle2)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi pisut vaheldust ja natuke liigutamist väike väljaskäik elukohajärgsesse kauplusse eesmärgiga täiendada koduseid toiduvarusid.

Kui ma eile kirjutasin, et ei ole suutnud end seniajani mobiliseerida, et oma tõlgete bibliograafiat valmis teha, siis täna selgus väikese uurimise järel, et seda polegi nii raske teoks teha. Mõtlesin selleks kasutada kogudehaldurit, konkreetsemalt siis Tellicot, millega ma tõlkimise käigus üsna sina peale sain ja kus on muu hulgas ka võimalus raamatuid, filme, mänge, mida muud iganes ka vastavate mootorite abil internetist otsida. Muidugi, Kongressi raamatukogus ega Briti raamatukogus ega isegi Norra või Leedu raamatukogudes (osa olemasolevatest andmeallikate pluginatest) mu tõlkeid ei leidu, vähemalt mitte neid, mida ma otsisin. Väikese internetis tuulamise järel aga selgus, et ka kodumaine Ester on täiesti võimeline väliseid päringuid vastu võtma ja andmeid väljastama, kenasti üldlevinud z.39.50 protokolli alusel. Ja nii polnud sugugi raske oma raamatute andmeid hankida ning bibliograafia koostada (ükskord tahan ma selle ka siia ajaveebi kuidagi üle panna, aga selle konkreetne teostamine nõuab veel natuke mõtlemist).

Suure hooga selgitasin välja, et samaks on võimeline ka artiklite andmebaas ISE, ent selle andmed tundusid olevat poolikud, kahjuks - jah, ma sain nime järgi otsides 500 artiklit kätte (nii ümmargune arv, et ma kahtlustan, et see on mingi piirang, mida server väljastab), küll mitte kõik enda omad, vaid ka need, kus mind on arvesse minevatel väljadel mainitud (nt retsensioonid raamatutele, mida ma olen tõlkinud vms), aga paraku ei tulnud kaasa väljaannete nimed ja numbrid, kus nad on ilmunud. See võis olla muidugi ka minu- või rakendusepoolne eksimus, aga võib-olla ka ISE andmebaasi oma, mine tea. Eks ma uurin edasi - sest kui tahta artiklitõlgetest (ja ka kunagi ammustel aegadel enda kirjutatutest) bibliograafiat teha, siis neid on ikka nii kohutavalt palju, et ükshaaval sissetoksimine oleks paras piin, mida kõlbaks pigem jätta kellelegi, kes kunagi mu suurepärasest isikust korralikult varustatud bibliograafiaga bestseller-eluloo kirjutab :-)

Tänane Sirp sisaldas üllatavalt palju huvitavat lugemispoolist, sest mingil, mulle natuke arusaamatuks jäänud, aga arvatavasti meeldival põhjusel oli see lausa tõlke-eri. Lugemist väärivate lugude rea juhatas sisse vestlus Ibruse Indrekuga, kes kõneles viimasel ajal Eestiski päris päevakorral olnud autoriõiguste (või, kui kasutada laiemat, aga absurdsemat mõistet, siis intellektuaalse omandi) probleemidest ja võimalikust muutumisest. Seal ei olnud vahest küll palju uusi mõtteid - nii teadusajakirjandust, seda ülemaailmset, peatselt kindlasti ees ootavatest muutustest, mõtetest muuta näiteks Eesti filmipärand vabalt kättesaadavaks kui ka Eesti poliitikute, eriti selles osas aktiivselt sõna võtva kultuuriministri mõttelaiskuse (või ka -arguse, kui oletada eriti USA "loovtööstuse" mõju) tümitamisest on ju juba piisavalt juttu tehtud -, aga need olid kenasti kokku võetud ja lugeja ette laotatud. Nii et kindlasti lugemist vääriv artikkel.

Kenasti oli mõne aja eest eesti keeleski ilmunud Snyderi Timothy "Veremaadest" kirjutanud Mandli Aive. Jah, ehkki võib-olla on läänes vaja rohkem pühendada jõudu sellele, et inimesteni jõuaks teadmine tõsiasjast, et Teine maailmasõda ei piirdunud vaid sõjakäiguga Prantsusmaal ja Vaiksel ookeanil ning natsionaalsotsialistide kuritegudega, vaid et "mehetegusid" inimeste hävitamisel panid toime ka viimaste aatevennad bolševikud, tuleb ometi ka siinsamas Eestis, kus küll seda aatevendlust ehk liigagi tõsiselt võrdsustatakse, sama palju korrata, et eestlastegi kannatused polnud midagi iseäralikku, vaid ainult üks mustrilaik suures vaibas ja et mitte ilmtingimata ei langetanud kõik rahvuskaaslased tol süngel ja keerulisel ajal kõlbeliselt põhjendatavaid valikuid, isegi mitte tingimata oma ajas.

Minuga samavanune (olgu-olgu, kuu aega vanem siiski) Snyder on üks neist ajaloolastest, kes viimasel ajal on hakanud tooni andma, üritades vaadelda ajalugu võimalust mööda erapooletult, aga kindlasti kompleksselt. Mida kahtlemata on hädasti vaja, kas või sellesama Teise maailmasõja puhul - kui viimasel paaril aastakümnel poleks USA mõju nii (vastselt) siin kui ka (jätkuvalt) maailmas tervikuna nii suur, vaevalt ütleksid siinmail Pearl Harbori kõrval seniajani üldse midagi Midway või Guadalcanal. nagu ei ütle õieti siiani suurt midagi Põhja-Aafrika tandri sündmused, veel vähem muidugi Indias ja Kagu-Aasias või ka Hiinas toimunu. Ilma milleta ent on paljuski keeruline mõista ka mitmeid asju, mis meile palju lähemal aset leidsid: kuigi ma olen nii huvi pärast kui ka viimaste aastate mitmete tõlketööde tõttu Teise maailmasõja sündmustega suhteliselt hästi kursis, tuli ühe viimase raamatu juures ikkagi mõningase üllatusena Kurski lahingu sakslastepoolse järsu ja isegi ootamatu lõpetamise oletamisi seostamine Sitsiilia sissetungi algusega - jah, ma teadsin muidugi mõlemat sündmust, aga mu peas polnud seda seost varem lihtsalt tekkinud... Sestap on sellised Snyderi laadis raamatud äärmiselt vajalikud, õpetades kitsamas või laiemas plaanis asju kompleksselt nägema.

Äärmiselt huvitav oli lugeda intervjuud ühe tõlketeooria või ka tõlkeloo suurnime Venuti Lawrence'iga. Tõlkijale oli selles palju, mida kõrva taha panna, aga enda ameti tähtsustamiseks ehk iseomase hänna kergitamiseks tasub välja tuua vaid üks osundus:

Sellepärast polegi tõlkija minu ettekujutuses mitte ainult lingvist, vaid kirjutav haritlane, kellele läheb sügavalt korda valdkond, mida ta tõlgib, kes oskab oma tööst intelligentselt rääkida uurijatele/õpetajatele ja tudengitele, kes tema tööd kasutavad, aga ka lugejatele, kes moodustavad tõlgete, eriti kirjandustõlgete auditooriumist olulise osa. Näha tõlkijas vähemat, näiteks keelespetsialisti, tähendab alahinnata oskusi ja teadmisi, mida eeldab tõlkija töö

Sellele põnevale intervjuule järgnes tervelt neli Kareva Dorisi "pealelendu" neile nimekatele eesti kirjasõna tõlkijatele võõrkeeltesse, keda viimastel kuudel on kodumaal kõrgete auhindadega pärjatud: Salokanneli Juhani (seda paraku ei saa viidata, sest veebis seda miskipärast pole), Lahikaineni Kaisu, Balode Zane ja Melbergi Eneliga. Kõik lugemist väärt, aga ka mõningaid naljakaidki probleeme esile tõstvad. Nii näiteks samune Salokanneli Juhani, kellega vestlust veebis pole, mainib, et Tammsaare tõlkimine valmistas raskusi ka ühel erilisel põhjusel: "Vaatan sõnaraamatuid, neid teie kõige autoriteetsemaid, näiteks Saareste EKMSi. Leian sõna, aga lause, mis on esindatud sõna tähenduse valgustamiseks, on täpselt seesama, mis on minul laual ees!" Eks ta ole, ütelnuks üks teine sõnameister - nii rikas oli Tammsaare (aga muidugi ka mõne teise suurkuju) keel, et temast ikka nopitakse näiteid, vaese tõlkija nördimuseks, kes tahaks just neid näiteid millegi muuga võrrelda ... :-)

Hinge soojendav oli lugeda eesti kirjasõna lätindaja Balode Zane alljärgnevat arvamust:

Oleme väga sarnased rahvad, olgugi meie keel erinev. Elame samas kultuuriruumis ja ajalugu on meil peaaegu ühine. „Rehepappi” ja „Ussisõnu” lugedes pidin endale mitu korda meelde tuletama, et tegemist on siiski eesti autoriga. Ei olnud vaja mitte midagi eraldi seletada, kõik oli täiesti arusaadav ja selge. Läks otse ajju, südamesse ja hinge.

Ja seda masendavam oli Sirbi tagaküljelt, mis samuti Lätile pühendatud, aga rohkem keele- või kultuurielu poole pealt, lugeda, kui kesiselt on tõlgitud eesti keelde (njah, läbi inglise, mitte läti keele, mõistagi - mitu läti keele oskajat siin Eestis oligi? Sama palju, kui väidetavalt lätlastel varbaid?) reisijuhid, mis peaksid abistama naaberrahva juures ringiliikumisel. Kui ikka pead lugema "vendade surnuaiast" vennaskalmistu asemel, imestama, kuidas küll saab järve keskel asuda "puust muuseumipark", või kõrva taha panna, et "kaskedesse pannakse kevaditi kraanid, mille kaudu lastakse välja mahla", siis tekib küll tunne, et tahaks pugeda kuhugi kaugele, kus keegi ei teaks, et ka mina olen tõlkija ...

Samamoodi pisut kurvastav oli teada saada, et juba aastakümneid oodatud eesti-läti või läti-eesti sõnaraamat jääb endiselt lähiajal tulemata. Teisalt tegi muidugi rõõmu, et seda lubati nüüd juba üpris veendunult nii umbes kolme aasta pärast. Möödunud aastat nimetati mäletamisi liivi aastaks ja juba tolle aasta algul anti lootust, et kohe-kohe ilmub kolmekeelne liivi-läti.eesti sõnaraamat, aga paistab, et see idee ei ole seniajani teostumiseni jõudnud, vähemalt mulle pole küll silma jäänud. Aga eks tuleb siis oodata ja veel kord oodata ...

Päris hea lugemine oli ka eelmise nädala ideid tutvustava artikli jätkuna Kauffmani Stuarti ja Kulli Kalevi jutuajamine elu aluspõhimõtete teemal. See mittefüüsikaline (evolutsiooni)bioloogia on üks huvitav asi, tuleb öelda, kuigi vestluse enda lugemine oli üsna nõudlik tegevus, sest nagu selliste mõttekaaslaste vestluste puhul ikka, peab kõrvalseisja tublisti pingutama, et end sinna sisse mõelda - ja siis veel mõista.

Ja last but last - Soidro Mart oli kenasti kokku võtnud vastse kaitseministri Reinsalu Urmase elu- ja tegevuskäigu "avalikus valguses" talle iseloomuliku stiiliga ("Niikaua, kui mina Reinsalu mäletan - ja seda on pea kakskümmend aastat! -, on tal helin alati rinna sees helisenud. Ja mida vanemaks ta saab, seda valjemalt see ka heliseb").

Loetud: Sirp, 18.05.2012
Vaadatud: Kälimehed (TV3), Kelgukoerad (Kanal2), Hingeõgija (Kanal2), Koloonia (Showtime)

Ilmunud tõlked: R. Müllerson. Mitmepooluselise ja mitmekesise maailma poole? I (Akadeemia 5/2012)

Reedesed mõtted

Põhitööga seotud suur mure langes ära või õigemini muutus tublisti pisemaks, mistõttu tänane päev oli selline suhteliselt tavalise tööpäeva moodi, koosnedes eelkõige toimetatud teksti ülevaatamisest (mis tekitas omakorda kurbust, aga sellest võib-olla kunagi hiljem). Siiski tegin päeva ka pisikese pausi väljaskäigu kujul sihiga külastada elukohajärgset kauplust koduste toiduvarude täiendamise eesmärgil.

Tänane Sirp oli taas rohkelt lugemisväärset materjali täis. Üllataval kombel oli seekord - eriti üle-eelmise nädala omaga võrreldes - isegi juhtkiri suhteliselt mõistlik ega jooksnud, nagu tavaliselt, kohinal lati alt läbi, kuigi, nojah, keskendus valdavalt ainult ühele ja ilmselt sugugi mitte kõige tähtsamale aspektile.

Juhtkirjaga seotud, aga sellest palju selgemini väljendatud seisukohaga oli Merilai Mattiase lausa programmiline artikkel, mis küll lähtus kurikuulsast ACTAst, ent keskendus selles lepingus tegelikult üpris tagaplaanil olevale autoriõiguste teemale. Ma võin päris nõustuda mõttega "Postitõld protestis telegraafi vastu, telegraafi telefoni vastu. Telefon protestib meie oma armsa Skype'i vastu. Kas me arvame, et põletikus rudimendid on väärt muud erikohtlemist kui pimesoolelõikus?"

On muidugi täiesti selge, et autoriõiguste muutmisega kulub veel rohkelt aega, enne kui nähakse ja mõistetakse, kui absurdne on see, et näiteks e-raamat saab raamatukogus otsa (äsjane näide meie enda laenutusmudelist). Ja kahtlemata ei ole selle asja korraldamine ainuke asi, mis vajab muutmist... Sama selge on muidugi ka see, et võib-olla "raamatutööstus" veidi vähem, aga seda rohkem filmi- ja muusikatööstus paneb igasugustele muutustele äärmiselt tugevalt vastu - seda isegi siis, kui põhimõtteliselt inimesed ei kulutaks vähem, küll aga jaotuksid nood kulud mõnevõrra teisiti kui praegu.

Nojah, ei usu mina seda, et autorid kui sellised kunagi hakkaksid ülihästi elama (kui just ei saabu mõnda suursugusemat kataklüsmi, revolutsiooni, mis senise elukorralduse põhjalikult teistsuguseks muudaks), isegi kui toda "vaheliha", mis praegu nende ja "tarbijate" vahel on õige paksuks kasvanud, tublisti vähemaks jääks. Küll aga on sel vahelihal karta, et autoriõiguste süsteemi ümberkorraldamine jätab neid rammusatest viilakatest ilma või vähemalt vähendab nende rammusust...

Väga kena kriitilise arvustuse oli kirjutanud Adamsi Jüri Eesti lähema ajaloo kohta kahtlemata olulisele teosele, nimelt Korneli Eenoki mälestusteraamatule. Igatahes paistab, et tegemist on väga huvitava teosega, mis, tõsi küll, arvustuseski osutatud "segavate asjaolude" tõttu võib kergesti kahe silma vahele jääda (nojah, õigupoolest on küll ka arvustuse enda pealkiri selline, et ei tõmba just tingimata ligi...).

Äärmiselt huvitav oli lugeda Tamme Mareki tehtud intervjuud ühe tõsise ajaloolasega, viimase paarisaja aasta kohaliku mandri kultuuriajalugu mitme tahu pealt kaardistanud Sassooni Donaldiga. Selles leidus hulk häid ja huvitavaid mõtteid, kõige enam vahest idee, et parim lahendus hea ja halva maitse, kõrg- ja madalkultuuri ja muude selliste vastanduste lahendamiseks on lihtsalt "eliiti" laiendada, eelkõige hariduse kaudu. Ehk nagu Sassoon ütleb: "Pikas perspektiivis on haritud ühiskond parem kui kirjaoskamatute ühiskond." Raske oleks sellega mitte nõustuda...

Haruharva leian ma kunstilehekülgedelt midagi, mis pälviks rohkem kui silmade ülelaskmist pealkirjast, parimal juhul ka esimese lõigu lugemist või diagonaalis kiiret seiret. Seekord oli aga lehes intervjuu Saki Ivariga, kes on koostanud raamatu kirjakunsti ajaloost - et ma ise olen kindlalt ja lausa ainiti kirjainimene, siis paratamatult puudutab ka mind see, millises kirjas tekstid ilmuvad, vähemalt need, mis mu silme ette jõuavad (samal ajal kui kunstiline kujundus laiemas plaanis jätab mind suhteliselt külmaks). Ka siit lõi läbi teatav põlvkondade vastandamine ja tundus, et nähtavasti märksa õigustatumalt. Mõneti on muidugi hea see, et nagu intervjueeritav ütleb, "kui võrrelda Tallinna Euroopa teiste pealinnadega, on tunne, nagu oleks saabunud Antslasse - kõik on paigas, korralik, pisike, selge ning vaikne". Mõnelgi korral olen välismaalt raamatuid tellides sattunud selliste peale, kus eelkõige kiri on omaette väärtuseks - negatiivseks siis enamasti, kuigi on ka erandeid. Eestis on kahtlemata ka erinevusi, kuid mind huvitavate raamatute puhul on seda päris harva ette tulnud, peaaegu alati võib samuti öelda, et kõik on "paigas, korralik ja selge".

Huvitav oli lugeda Sirkeli Mati "Repliiki Spengleri asjus". See on ikka üsna harukordne, kus iseenesest ja teenitult nimekas inimene võtab heaks suures ja väärt töös enda osa vähendada ja tõsta esile kedagi teist, aga repliik on ka muidu kenasti kirjutatud ja jõuab suhteliselt väheste sõnadega kõnelda palju ka tõlgitud teosest (konkreetsemalt siis Spengleri suurteosest "Õhtumaa allakäik").

Samamoodi huvitav ja samamoodi kirjandusega seotud, aga sootuks teise kandi pealt oli Märka Veiko arvamus rahvusringhäälingu äsjase veebiprojekti Loetud Read kohta. Nojah, ma ei hakka siin selle arvamuse kohta arvamust avaldama, igaüks võib seda ise lugeda ja oma arvamuse kujundada...

Loetud: Sirp, 17.02.2012
Vaadatud: Heroes (TV6), Generation P (PBK)

Mõned mõtted ACTAst

Nagu ma oma ajaveebis juba mainisin, oli mul möödunud laupäeval iseenesest kavatsus minna Vabaduse väljakule ACTA vastu meelt avaldama, mis aga jäi ära - kõige peamiselt seepärast, et ma lihtlabaselt magasin minu jaoks kohutavalt vara alanud ürituse maha. Aga et ma tean, et ma olen võimeline vajaduse korral ennast mobiliseerima ka lausa "südaööl", vaid paaritunnise une järel tõusma või isegi ilma uneta läbi ajama, siis see polnud nähtavasti ainuke põhjus. Ja see teine põhjus, miks mobilisatsioonifanfaar kõrvulukustavalt kiledalt puhuma ei hakanud, seisab asjaolus, et ACTA on mind tublisti segadusse ajanud ja mõnevõrra kahandanud protestisoovi.

Järgnevalt püüan natuke selgitada seda segadust - või siis juurde tekitada, sest nojah, need mõtted on sellised segased ju. Eelnevalt tuleks kindlasti ära öelda, et ma ei ole jurist, õigusteadlane ega midagi sinnapoolegi, mistõttu ma ei pruugi paljudest asjadest õigesti aru saada või õigesti tõlgendada. Küll olen ma hästi pisut seadustega (kõige laiemas tähenduses) ka tõlkijana kokku puutunud ja mõnel juhul üritanud ka jälgida nendega kaasnevaid seletuskirju ja muud sellist, nii et juriidiline keelepruuk täiesti tume maa ka ei ole, isegi kui sellest läbinärimine nõuab tublisti vaeva.

Samuti tasuks kohe ära öelda, et veendunud anarhisti-stirneriaanina - vähemalt senikaua, kuni kellegi teise tegu või kavandatav tegu ei kipu mind "riivama", et kasutada üht mulle alati lõbu pakkuvat õiguskeele elementi - ei kavatse ma pöörata olulist tähelepanu sellele, kuidas ACTAt ja sellega seonduvat on esitlenud ja käsitlenud kohalik või mõni muu riigivõim: olgu see nende mure, kas nad soodustavad kohalikke või mõningaid muid seemnekasvatajaid, fooliumitootjaid ja nii edasi...

Kõigepealt tuleks öelda seda, et valdavas osas jätavad ACTAga reguleeritavad küsimused mind üsna külmaks: see leping käsitleb eelkõige ja ennekõike kaubamärkidega seonduvat, mille osas mul muud arvamust pole kui see kõige põhilisem: võltsimine kasusaamise eesmärgil on tõepoolest kurjast. Ent paraku on selle lepingu objekt siiski üks äraütlemata laialivalguv, mu arvates juba olemuslikult nurisünnituslik mõiste "intellektuaalomand" (selle kohta võib lugeda näiteks auväärse Stallmani Richardi arvamusavaldust), mis lisaks muule hõlmab ka mulle huvipakkuvamat teemat, nimelt autoriõiguseid.

Ka mina julgen ennast väikest viisi autoriks pidada, ehkki ma annan hästi aru, et tõlkijana on mu "looming" mõnevõrra teist laadi kui originaalide loojatel. Aga võib-olla seepärast ACTA teema nii väga hinge lähebki, et tõlkija on mingis mõttes kopeerija, vahest mitte päris palju kõneldud remiksi-kultuuri osapool (ehkki luuletõlked võivad mõnikord ehk isegi selle alla mahtuda), aga siiski isik, kes võtab ette originaali ja taasloob selle nii enda parema äranägemise kui ka kultuuritausta järgi, millesse taasloome sobituma peaks.

Sellisena julgeksin esitada ka oma arusaama autoriõigustest ja "vargusest". Kui ma midagi kirjutan, joonistan või mis tahes muul moel loon ja keegi selle varastab, on kahtlemata tegemist vargusega, isegi sõltumata sellest, kas varas seda kuidagi levitab või kaubastab, nii või teisiti kuulutab ta enda omaks (kas või ainult iseenda teada) midagi, mis seda ei ole. Samad sõnad kehtivad selle kohta, kui keegi teeb koopia ja asub seda levitama enda nime all - ka see on kahtlemata vargus (plagiaat on üks vana hea sõna selle kohta).

Küsitavamaks muutub asi aga siis, kui valmistatakse koopia ja seda levitatakse autori nime säilitades. Siin on kaks aspekti. Esiteks, kui levitaja teeb seda ärilistel eesmärkidel, ja teiseks, kui levitatakse ilma ärilise eesmärgita. Esimesel juhul võiks ju algne autor samuti mingi protsendi saada, vähemalt oleks nii viisakas - ja enamasti seadused seda ka ette näevad, tõsi, küll pigem karistusmeetmena (mille juures, kui taas kitsamaks minna, on probleemne proportsionaalsuse küsimus, aga selle lahkamine viiks mind liigselt juriidilistesse üksikasjadesse ehk juba täiesti selgelt ebakompetentsuse tasandile).

Teine juhtum, mis vahest tänases veebimaailmas kõige levinum, on veelgi problemaatilisem. Kindlasti võib väita, et autor (antud juhul ei ole ilmselt mõttekas eristada autorit ja autoriõiguste omanikku - kui see eristus üldse väga mõttekas on) jääb sellisel juhul eeldatavast tasust oma loomingu eest ilma. Teiselt poolt levitatakse midagi üldiselt juhul, kui see levitajale vähegi korda läheb ja levitamine teenib muu hulgas ka autori fame'i, nagu moodsas keeles öeldakse, suurendamise eesmärki, mille suhtes arvatavasti ükski autor ükskõikne ei ole. Ma ise ilmselt suhtuks sellistesse juhtudesse pigem positiivselt, aga ma saan täiesti ka aru, kui autor soovib levitamist ise kontrollida, olgu rahateenimise või mis tahes muul eesmärgil.

Kohutavalt pikale veninud avalausete, et mitte öelda -lõikude järel siis ka ACTA enda juurde. See on kindlasti olnud mu "lemmikseadus" viimase kuu jooksul ja arvatavasti on selleks isegi pikema aja jooksul - vist ei ole ma ühtegi teist juriidilist teksti peale Eesti Vabariigi põhiseaduse nii palju lugenud. Loed korra, mõtled, vaatad uuesti paar kohta üle, jälle mõtled, võtad taas täies mahus ette ja nii edasi. Kõige selle põhjal julgen ma arvata, et täielikult on õigus neil, kes kinnitavad, et see leping ei too kaasa vajadust muuta seniseid seadusi - ehkki selles osas on ka eriarvamusi, kuid, nagu ma aru suudan saada, nõustuvad ka need pigem sellega, et praeguseid seadusi ei ole vaja muuta, küll aga annab leping eeldused, alused ja võimalused selle tegemiseks tulevikus.

Mis ei tähenda, et ka praeguses tekstis - asjatundjad, kes erinevalt minust selle lepingu olemasolu ja potentsiaalset ohtu juba aastate eest tajusid, kinnitavad, et praegune tekst on algselt kavandatuga suhteliselt leebe - poleks, kuidas öelda, kahtlase väärtusega kohti. Esiteks palju viidatud "kaubanduslik ulatus", mis kahtlemata erineb praegu levinud vormelist "ärilisel/kaubanduslikul eesmärgil" ja mida, kui ma õigesti olen aru saanud, ei ole rahuldavalt defineeritud. Teine vähemalt mu arvates tugevalt kahtlase väärtusega punkt on kurikuulsa artikli 27 lõige 6, mis kõneleb sellise seadme, toote või teenuse turustamist, mis võimaldab tehnilistest kaitsevahenditest mööda hiilida. Seal leidub küll täpsustus, et see seade, toode või teenus peab olema "esmaselt" mõeldud möödahiilimiseks või sellel peab puuduma "muu märkimisväärne kaubanduslik väärtus" peale möödahiilimise, aga siin on mu meelest siiski potentsiaal tõlgendamiseks olemas.

Ma olen juba paar korda maininud "potentsiaali" ja see on ka peamine põhjus, miks ACTA mind äärmiselt ettevaatlikuks teeb. Jah, vähemalt mu arusaamist mööda ei muuda see ("õieti" sobiks vist sissejuhatava täpsustusena) midagi senises olukorras. Jah, õiguste kaitsele ja autorite vajadusele tõendada enda õiguste rikkumist on praeguses versioonis pööratud päris suurt tähelepanu, nii et hirmud "omavoli" ees on nähtavasti alusetud. Jah, on täiesti usutav, et see aitab lausa senisest pareminigi kaitsta autorite või kaubamärkide või patentide omanike õigusi mujal maailmas. Ent kogu selle ažiotaažiga lepingu ümber on selle tekst muutunud nii umbmääraseks ja laialivalguvaks, et see sisaldab väga suuri tõlgendamisvõimalusi. Olles ise oma varased, tõsi küll, valdavalt veel ebateadlikud eluaastad veetnud stalinliku konstitutsiooniga - mida üpris õigustatult nimetati kõige demokraatlikumaks maailmas (brežnevlik konstitutsioon, mis oli tunduvalt piiravam (kas või too kurikuulus kuues paragrahv), tuli alles hiljem) - riigis, julgen ma hinnata, et tean üsna hästi, kuidas on võimalik asju tõlgendada, olgu kasuks või kahjuks. Ei saa küll päriselt nõustuda nendega, kelle arvates ACTA kõneluste protokollide salastatus tähendab automaatselt seda, et vastavalt rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsioonile võetakse need tingimata lepingu tõlgendamisel aluseks (Viini konventsioon, mille Eestigi on ratifitseerinud, näeb oma 32. artiklis selle küll ette, aga alles viimase võimalusena, kui kõik muud tõlgendamisvõimalused on ammendatud), aga selline oht eelkõige just mainitud üldsõnalisuse tõttu on mõistagi olemas.

Ja just see potentsiaal mind hirmutabki ja on muutnud pigem ACTA-vastaseks. Minimaalne, mida oleks vaja ACTA jõustamiseks, oleks selge ja põhjalik analüüs selle kohta, kuidas seostub see Eesti praeguse õigusega (seda ei ole ma seni näinud ei pooldajate ega vastaste poolt - aga võib-olla on ka probleemi seni veel liiga vähe teadvustatud ja homme või ülehomme on see analüüs juba olemas - lõppeks on meil võimekaid "seadustenärijaid" nii ministeeriumides kui ka väljaspool neid). Ja sugugi paha ei teeks - et mitte öelda, oleks samuti hädavajalik - ka Kelli Aleksei välja käidud mõte, et ACTAga seonduvalt peaks Eesti valitsus, veel parem parlament ühemõtteliselt ja kivvi raiutult kinnitama, et see ei muuda senist õiguskorda - nagu pooldajate leeris ju seni väidetud ongi. Mitte et deklaratsioonidest ei saaks hiljem loobuda, eriti kui ümbritsev keskkond ja olud peaksid muutuma, aga see annaks vähemalt esialgu mõningase kindlustunde ja rahustaks ka minusuguste hirme.

Pikk jutt, sitt jutt, kaldusid ütlema vanemad eestlased, enne kui nad ära surid, sestap olgu siinkohal punkt pandud, kuigi mõtteid jaguks ehk veel...