Reedesed mõtted

Ääretult pikk päev, mis lõppes alles siis, kui mõni juba nähtavasti valmistus laupäevagi lõpule lähenevaks kuulutama - aga sellest hoolimata tubli tööpanusega.

Algas ent see tõlkijate sektsiooni järjekordse kokkusaamisega, mis sel korral oli pikk ja kaheosaline. Esimene osa oli nimelt aastakoosolek, mis sel korral - jah, lausa kolm aastat on asutamisest möödas ja see tähendas ühtlasi algul valitud juhtkonna väljavahetamise vajadust või vähemalt valimiste korraldamist - päädis uue esimehe ja juhatuse valimisega. Tamme Triinu, kes kolm aastat usinalt ja mu meelest igati edukalt oli sektsiooni juhtinud, teatas oma väsimusest ja tagasiastumisest (mis küll ei päästnud teda sugugi juhatusse valimisest), ning nii valiti peaaegu täielise üksmeelega uueks esimeheks Martsoni Ilona. Ka juhatus sai korraliku uuslihvi. Eks siis vaatame, kuidas uued luuad pühkima hakkavad: igatahes uue esimehe "programmilise kõne" põhjal suuri muudatusi oodata ei ole, pigem senise tegevuse jätkumist, mis on ilmsesti hea ja tore.

Nagu oli tore ka see, et sel koosolekul sai näha õige mitmeid inimesi, keda tavapärastel teemaseminaridel ja kokkusaamistel nii väga ei kohta - samal ajal või õigemini pisut varem oli käinud ka kirjanike liidu üldkogu ja teatavasti päris suur osa tõlkijate sektsiooni (mis ju õieti ongi samuse kirjanike liidu sektsioon) liikmetest kuulub ühtlasi kirjanike liitu, nii et eriti kaugema otsa rahval oli hea võimalus kaks kärbest ühe hoobiga pinisema panna.

Ent see polnud kõik, nagu öeldakse parimates telereklaamides. Aastakoosolek peetud ning kirjanike liidu pidulauas pisut head-paremat maitsta lastud, järgnes ka tavapärasem teemaseminar, millel seekord olid osalema soostunud piiblitõlgete, kuidas öelda, koordinaatorid ja juhid ja hinged Pauli Toomas ja Ernitsa Tauno. (Kui viimane nimi peaks võõras tunduma, siis jah, teda tutvustati kui hetkel viimase piiblitõlke, selle, mille valmistasid jehoovatunnistajad, koordinaatorit.) Nende kahe vestlusring oli ääretult huvitav, nii sellepärast, et mõlemad rääkisid väga hingestatult ja põhjendatult piibli tõlkimisest (ja oma mõnevõrra erinevatest, kuid laias laastus ometi päris sarnastest lähenemistest sellele), kui ka sellepärast, et mõlemad oskavad hästi tempida tõsist juttu terakese huumoriga, kui ka sellepärast, et see vestlusring ajendas publikut, kes ju valdavalt tõlkijad - ja teatavasti piiblist tõlkimisel väga sageli mööda ei pääse, ikka on need välismaised autorid ühel või teisel moel seda tsiteerinud või kaudtsiteerinud või vähemalt kasutanud väljendeid, mis just sealt pärit -. päris aktiivselt ka ise kaasa lööma, algul ehk rohkem küsimustega, hiljem ka omapoolsete mõttearendustega. Ja et pärast vestlusringi oli ka võimalus samune uus piiblitõlge endale soetada, siis no mida sa hing ikka veel tahad!

Koju jõudes ootas aga ees Sirp, mis kas juhuslikult või nädalase pausi tõttu sisaldas seekord üsna mitu huvipakkuvat lugemist. Lehte alustas vägevalt ja (nagu sageli) võitlevalt Sirbi keeletoimetaja Künstleri Aili, mõistagi keelest kõneldes. Loos oli loomulikult palju häid mõtteid, aga ma tahaksin juhtida tähelepanu ühele, kus mu meelest pisut üle võlli oli mindud ja pandud.

Nimelt võttis ta muu hulgas ette ühe nähtuse, mis pigem keeles loomulik tundub - sõnalõppude, eriti e-hääliku reduteerumise või lausa kao. kõik need hommä, polä, kümmä (tema kirjapildis) kahtlemata erutavad, lausa ärritavad keeletundlikku kõrva - aga ma olen sama veendunud, et kunagi vanemal ajal oli samamoodi neid, kes kuidagi ei suutnud mõista, miks "noored" nii imelikult kõnelevad ja ütlevad jalg, mitte jalga või uus, mitte uusi jne, rääkimata juba sellest, et mõned eriti vastikud kaotasid lausa pool sõna ära ja ütlesid laulma, mitte, nagu kord ja kohus, laulamahen.

Olgu, ma tean, et ma siinkohal utreerisin, muidugi, aga ma ei ole sugugi kindel, et lõpu-e redutseerumine on midagi sellist, mille vastu oleks märkimisväärselt mõtet võidelda - ja vaevalt saab selles ka süüdistada inglise või mis tahes muu võõrkeele mõju, ehkki seegi võib ju teatavat toimet avaldada, pigem on see asi, mis kulgeb keele enda täitsa loomulikust arengust johtuvalt: kui lühem vorm ei takista mõistmist, siis juba puhtpragmaatilistel kaalutlustel see ka tasapisi peale jääb (nagu on tulnud, et jääda, lühike sisseütlev, i-mitmus ja muud sellised nähtused).

Pikalt ja põhjalikult oli võtnud hiljutist baltisaksa valgustusaegsele kirjasõnale keskendunud artiklikogumikku käsitleda Lotmani Piret. Huvitav oli seda võrrelda ühes viimases Akadeemias sama teose kohta arvata võtnud Viidingu Kristi kirjutisega: kui muidu hindavad mõlemad ühtmoodi kõrgelt enam-vähem kõiki artikleid ega leia suurt midagi ette heita (Viiding küll mainib kurvastava puudujäägina registri puudumist, millega võib kindlasti nõus olla), siis lahknemine toimub ühe mõnes mõttes uudse artikli puhul: erootilisust valgustusaja kirjameeste loomingus vaadelnud Ulrike Plathi kirjutis on Viidingul hinnatud suurepärase näitena uudse vaatenurga sissetoomisest, samal ajal kui Lotman viskab õhku sügava kahtluse, kas niimoodi ikka on mõtet teha.

Juba mainitud Viidingu Kristi on aga ka tänases Sirbis sõna saanud, tõsi küll, mitte selle valgustusajastu teose, vaid hoopis Boccaccio "Madonna Flammetta eleegia" tõlke asjus. Kusjuures teosest endast väga palju juttu ei olegi, küll aga selle tõlkimisest, veel täpsemalt asjaolust, et kuigi teos on kirjutatud itaalia keeles, vajanuks selle tõlkija ja/või toimetaja kindlasti korralikku ladina keele oskust ja ladina/antiikkultuuri tundmist. Sest ilma selleta, jah, ei tule asi üldse hea välja: võib-olla tõlget kui sellist päris otseselt teadmatus ei kahjusta (ehkki võib juhtuda ka sedagi), aga kommentaaride osa, mis niisuguste maailmapärandi ja seeläbi valdavalt ükspuha millisest tänapäeval lugejast küllaltki kaugel seisvate teoste puhul igati hädavajalik on, võib küll tugevasti kannatada ja seeläbi ka paremat mõistmist segada. Nojah, olgu, ilukirjanduses paremal juhul on teos ise selline, mis mõjub ajast aega ja üpris sõltumata parajasti ümbritsevast, aga sealgi kipuvad ikka sageli autori kaasaja reaalid kaasa mängima, mis muu aja lugejale seletamist vajaksid. (Veel enam ja eriti kehtib see muidugi mitteilukirjanduslike teoste kohta: kui ehk Gilgameši eeposest või Rolandi laulust võib ka ilma kommentaarideta mingi emotsiooni ja mõistmise kätte saada, siis näiteks vanema aja loodusteaduslikud kirjutised või kas või kroonikad on jätavad ilma põhjalike kommentaarideta enamasti täiesti nõutuks, on vaat et lausa mõistetamatud, isegi kui sõnadest aru saab.) Nii et igati võib nõustuda autori üleskutsega:

panen kõigile tulevastele tõlkijatele südamele, et juba stuudiumi ajal oleks mõistlik eestindamata renessansi- ja varauusaja kirjanduse hulka silmas pidades läbida ülikoolis vähemalt süsteemne antiikkirjanduse, minimaalsest mahukam ladina keele ja antiikmütoloogia kursus.

Sümpaatne oli Sirbi veergudel lugeda Kõrvitsa Greete järelehüüet Pratchetti Terryle - selle lehe kohta üsna haruldane, et ulmest üldse kirjutatakse, eriti veel välismaisest ja, kuidas öelda, nekroloogi kujul. Eks ta kahtlemata suur (ulme)kirjanik oli, kindel see, ehkki mulle tema naljatlemine sugugi ei istunud, ja järelehüüet ka eestikeelses kirjasõnas väärib.

Üks numbri iseäralikumaid kirjutisi oli Tali Margareti pikk, lausa kolmele leheküljele ulatuv lugu pealkirjaga "Protestilaine maailma ülikoolides". Loo põhiosa, Hollandi ülikoolide protesti tutvustamine ja lahtiseletamine, oli igati asjalik, aga mulle jäi täiesti mõistetamatuks, miks olid siia segatud veel mitmel pool mujal esinenud üliõpilasrahutusi või -erutusi: ütleb ju ka autor ise, et nende põhjused on hoopis milleski muus kui Hollandis, aga justkui tahaks ikka rõhutada, et need on ometi mingil tabamatul moel seotud. Kas 1968. aasta on siis nii tugevasti "kultuurimälus", et sellist vägivaldset seost tõmmata? Sest õigupoolest, ma usun, on ehk raske leida viimastel kümnenditel aastat, mil kuskil maailma nurgas poleks mõnes ülikoolis õppurite proteste esinenud, aga neid on ikka raske niimoodi ühte siduda. Mis muidugi ei tähenda, et mainitud loo põhisisu ehk Hollandi noorte tudengite probleemide kajastamine kuidagi halb oleks, vastupidi, väga tänuväärt on sellest ka maakeeles kirjutada.

Väga põnevat meenutuslikku materjali sisaldas Heaposti Leiu kirjatükk, mis formaalselt oli pühendatud Margi Karini postuumselt ilmavalgust näinud teosele "Soome-ugri rahvaste füüsiline antropoloogia", mis kahtlemata on üks selle inimteaduste haru suursaavutusi, arvatavasti ka üleilmses mastaabis. Ega raamatust endast palju ses loos juttu ei ole, aga autor ütleb algul kohe ka ise ausalt välja, et "sel [ilmumise] puhul heidaksime pilgu raamatu saamise tagamaadele". Ja need tagamaad on päris põnevad, eriti ekspeditsioonide kirjeldused. Tasub lugemist - nagu mõistagi ja kindlasti ka raamat ise, mis oma põhjalikkusega peaks mu teada selgitama või lausa kummutama nii mõnedki senised (oletuslikud) arvamused.

Mõnikord on päris vahva ja tore heita pilku mõne loomeinimese töötuppa, olgu siis otseses mõttes (jah, kui muud ei saa, siis majamuuseumidki ajavad ju asja ära) või ka kaudsemas mõttes. Tänases Sirbis pakkus selleks võimaluse intervjuu (noor)kirjaniku Välja Linda Mariga, kes avaldab väga mitmesuguseid mõtteid nii oma loomingu kui ka maailma ja üldse kohta. Vähemalt mulle oli see ääretult huvitav lugeda.

Vist tuleks ära mainida ka kirjutis ühest vastsest ajakirjast nimega Neoonmust, kuigi selle kirjatüki puhul ei osanud ma (jah, ajakirjast ei olnud ma isegi midagi kuulnud varem) õieti seisukohta võtta, kas siin kirjutatakse vaimustusega omamoodi paroodiaväljaandest või on see tükk ise paras paroodia või mis. Võib-olla peaks selle ajakirja hankima ja oma silmaga kaema? Võib-olla ...

Numbri lõpetas aga kolmas killuke rubriigist "Raminagrobis mäletab" ehk Sirbi minevikust. Sel korral oli see küll kuidagi imelikult kirja pandud, väga visandlikult ja katkendlikult, nii et head muljet ei jäänud ja palju targemaks samuse Sirbi mineviku osas ka ei saanud. Aga noh, üht-teist loos siiski oli, kas või loo juures olev pilt, mis pakkus mõneks hetkeks nuputamisvaeva :-)

Ja nüüd võib ainult veel kord korrata: ja see pole veel kõik! Sest ühel hetkel seisis mu ees dilemma: kas üritada tunnike magada või olla parem ühtejutti pikalt üleval - ja ma otsustasin mõistagi viimase kasuks. Nimelt oli täna samal ajal kõigi nende mind Tallinnas hoidnud üritustega ka üks üritus Tartus, mis mulle oli silma jäänud selle poolest, et lisaks kõigele muule esitleti seal üht raamatut, mis tundus olevat huvipakkuv.

Mul õnnestus komandeerida sinna üks tuttav, et ta raamatu üritaks hankida. Mis, nagu selgus, ei olnudki lihtne ülesanne, sest seda vist müüki ei paisatagi, vaid ongi teine selline raamatukogudele saadetav või midagi sellist. Aga tuttav nägi vaeva ja sai siiski selle raamatukese enda valdusse ja ühtlasi ka kohe mulle teise tuttavaga teele panna. Kes pidi jõudma Tallinnasse keset sügavat ööd ühe esimese Tartust tuleva bussiga. Mistõttu ma olingi nagu kakskümmend kopikat kell kaheksa hommikul bussijaamas kohal :-) (sest kuigi vahepeal oli ilmunud abipakkujaid, kes olid nõus ka selle raamatu ajutiselt enda hoolde võtma, suhtusin ma neisse ikka nii haruldase trükise puhul väga suure umbusuga ega tahtnud midagi juhuse hooleks jätta). Jah, muidugi olin taas koju jõudes juba päris väsinud, aga ikkagi õnnelik, sest raamat oli käes!


Loetud: Sirp, 10.04.2015
Vaadatud: Elas kord ... (Fox), Ülisalajane (Sony TV), Keeris (TV3)

Ilmunud tõlked: Konstantin von Eggert: praegused fašismiga võitlejad ei riski millegagi (Postimees, 10.04.2015)

Teisibased mõtted

Suuresti väljaskäimis- ja -olemispäev, nii et põhitööks suurt ega õieti aega ei jagunudki. Algas see iga-aastase Postimehe arvamusliidrite lõunaga, kutse kuhu mind seniajani mõnevõrra hämmastab, aga noh, saab kord aastas eriti hõrkude Olümpia tippkokkade roogadega kõhtu rõõmustatud, hea seegi :-)

Siiski on sel lõunal tavapäraselt kavas paar loengulist ettekannet, mis enamasti on päris huvitavad. Nii ka seekord. Nii Villemsi Richardi kui ka Ehina Kristiina ettekanded olid - küll täiesti erimoodi - äärmiselt huvitavad ja neid võib soovitada lugeda kõigil (või ka (järel)kuulata, kui selline võimalus peaks olema), sestap ma piirdun siin ainult paari ääremärkusega, mis kuulamise ajal ja pärast seda pähe kargasid.

Esiteks see, et eriti Villemsi ettekandes tuli välja see, kuidas keel võib tõsiselt mõjutada mõtlemist. Ka tema oli hädas sellega, mis näiteks inglise keeles, mille baasil õieti kõik need nõndanimetatud soouuringud on tekkinud, tundub õige loomulik. Või kui täpsem olla, siis inglise keele baasil on üsna lihtne eristada ühelt poolt sex'i ja teiselt poolt gender'it ning siis aina ja üha uurida, kuidas need erinevad, mille poolest erinevad, kas peavad erinema ja mida kõike sellest järeldada võiks. Villems, vaeseke, kõneldes eesti keeles, pidi seevastu kasutama kohmakaid ümberütlemisi "soolised rollid" ja "soolised stereotüübid", sest tee mis sa teed, eesti keeles lihtsalt puudub eristus soo kui bioloogilise antuse ja soo kui enesemääratluse või kultuurilise olemi vahel. Või õigemini, see eristus on muidugi olemas, aga praktikas seda tegelikult ei kasutata: on võimalik öelda, et keegi on emane/isane ja keegi on naine/mees, aga sellega ka asi piirdub. Ning kui asi jõuab "soouuringuteni", siis tekib paljudes peades automaatselt segadus: see on ju anatoomia või noh, laiemalt bioloogia uurimisala, mida seal ikka nii väga uurida. Võib-olla oleks lausa vaja eraldi "sõnaust" ühe hea sõna leiutamiseks (jah, tõesti, just leiutamiseks, sest võtta ei paista seda kuskilt), mis tekitaks ka eesti keelde sellise sex/gender-eristuse? Kui seda muidugi üldse on vaja tekitada ...

Teiseks paar asja, üks mõlemas ettekandes, mis mulle esialgu tundusid kerge apsakana ja mis seda ilmselt ka on, kuigi võib-olla mitte just eksimused, vaid liigsed lihtsustused. Näiteks Villemsi jutus see koht, kus ta kõneleb amatsoonidest, kelle üks tunnus olevat olnud see, et neil juba lapsest peale rind ära lõigatud. Ent, nagu Villems osutab, kreeka vaasimaalijad polevat sellest midagi teadnud ja usinalt aga amatsoone korralikult rinnastatud isikutena kujutanud ... Nojah, see viimane on õige küll, ega ei kujutanud tõesti. Aga esimene enam päris õige ei ole: amatsoonide rinnalõikamise väide on ainult üks nende kohta käinud väidetest ja rohkem seotud rahvaetümoloogiaga nende nimetuse kohta kui millegi muuga (ehkki tõesti, see olla olnud antiikajal üks - aga siiski ainult üks - levinumaid seletusi), umbes nii nagu tänapäeval kiputakse arvama, et pikkusühik penikoorem tähendab vahemaad, mille taha koer suudab puhkuseta koormat vedada (eks ole, nii ilus ju), kuigi tegelikult on see hoopis vahemaa, mille tagant on koera haukumist kuulda. Kes need amatsoonid täpselt olid (kui üldse olid) ja mida nende nimetus tähendab, on muidugi seniajani täpselt teadmata ja jätkuvalt arutluste teema (vt nt lühidat, aga küllaltki ammendavat ülevaadet siit), aga selline vastandus, nagu tegi Villems, on natuke üle paisutatud: kreeka vaasimaalijad ja hilisemadki kunstnikud võisid rahumeeli amatsoone täisrinnastatult kujutada, sest arusaam, nagu nad juba lapsena eemaldaks väi kärvutaks-närvutaks rinna, oli kõigest üks, küll levinud, aga siiski mitte valitsev arusaam.

Kristiina ettekandes tekitas aga dissonantsi väide, et eesti regilaulude uurimisel paljastunud tema ees väga jäigalt patriarhaalne ühiskond, kus naine on selgelt allasurutud positsioonil. Millises väites ei ole mul muidugi põhjust sugugi kahelda. Aga kui samal ajal väidab teine folklorist, et "Samuti on vanemale folkloorile raske sobitada varasemaid feminismikäsitlusi, mis ei aita mõista meie rahvalauludes ja -juttudes kajastuvat sugudevaheliste suhete dünaamikat (nt on regilauludes õde aktiivsem ja iseseisvam vennaga võrreldes)" (vt paari numbri tagust Sirpi), siis võib küsimus tekkida küll: justkui ühel peaks õigus ja teisel mitteõigus olema? Tegelikult võib muidugi olla, et õigus on mõlemal - regilaulud ja folkloor üldse on teatavasti mitte ühe hetke, vaid tervete ajastute looming ja sestap on selles ka kihistusi, palju kihistusi kohe, milles avalduv taust, see tähendab ühiskondlikud olud, mõttelaad, kas või needsamad soolised stereotüübid, võivad kergesti erineda ajastupõhiselt. Sestap ma ei seaks küll tingimata kahtluse alla Kristiina arvamust, et "Tihti väidetakse, et meil, soomeugri rahvastel, olnud isegi omal kombel matriarhaat ja siinsete naiste elul pole olnud viga midagi. Rahvalaule uurides on sellele väitele raske kinnitust leida", aga lisaksin siiski, et selle kõrval on olemas ka teistsuguseid arvamusi, neidsamu "väiteid" (vt nt üht kättejuhtunud eestikeelset) ja et võib-olla ei ole kummalgi juhul põhjust liiga palju üldistada: varasemal ajal võis ju siin olla sugupoolte vahekord teistsugune, aga on ka ilmne, et Lääne-Euroopa tüüpi ühiskond juurutati siia piisavalt ammu, nii et sellegi kajastusi esineb rahvaluules palju, võib-olla isegi valdavalt, ning nende vanemate olude kajastusi juba palju vähem, lihtsalt aja kuludes on need hääbunud.

Aga veel kord: kui ma ka siin juhtisin tähelepanu ettekandeid kuulates mus tekkinud kahtlustes, siis tervikuna olid need ometi mõlemad head ja mõtlemapanevad ning nende paari pisut kaheldava seisukoha esinemine ei vähenda sugugi ülejäänud jutu väärtust.

Ent vaevalt oli see üritus läbi ja ma korraks taas koju jõudnud, kui tuli uuesti välja minna, nüüd juba sellekuisele Nõmme mälumängule. Kus me olime asjaolude sunnil natuke teises koosseisus kui tavaliselt ja kas just, aga võib-olla ka seetõttu saime täna kindla kuuenda koha. Mis ei olnud üldse halb tulemus, isegi ehk pisut parem kui meil tavaliselt. 

Loetud: Tutulus 2014

Vaadatud: Vice: Heroiinisõda; Kõige külmem sõda (Kanal2), Must nimekiri (Kanal2), Jonah Hex (Kanal2), Vampiir, vaim ja libahunt (Kanal2)

Ilmunud tõlked: Edward Lucas: kõnelused allaandmise üle (Postimees, 10.02.2015)

Reedesed mõtted

Üpris napi tööpanusega päev, mille peamiseks nappuspõhjuseks oli tänasele langenud järjekordne tõlkijate sektsiooni teemaseminar.

Hennoste Tiit ei kõnelnud küll kuigi palju otseselt tõlkimisest, aga tema ülevaade netikeelest või, nagu ta eelistas pigem öelda, kiirkeelest oli ometi päris huvitav - osaliselt mõistagi kuuldud ja osaliselt iseenese tarkusest tuletatav, aga siiski kenasti kompaktselt kokku võetud. Ja andis muidugi mõtteainet: jah, mul ei ole oma ampluaas märkimisväärselt selliste tekstidega kokkupuudet, kus netikeel võiks üldse esineda, aga eriti moodsa ilukirjanduse tõlkijatel võib selline asi küll tasakesi hambaid ja ajukurde murdma hakata - lõppeks pole ju kuhugi kadunud päriselt ei selline žanr nagu romaan kirjades ega ka komme ilukirjandusteoses kirju tsiteerida. Mis siis tänapäeval pigem on samused elektroonilised kirjad või isegi nõnda-ütelda kiirsuhtlus-kirjavahetus, kus vähimagi autentsusetaotluse korral kahtlemata see neti/kiirkeel sisse tuleb - ja kindlasti ka tõlkijatele omajagu peavalu valmistab, kas või juba selle Hennoste mainitud asjaolu tõttu, et neti/kiirkeel areneb hirmus kiiresti, mistõttu eilsed lemmikfraasid võivad homme arusaamatuna tunduda. (Õieti, eks on ju mulgi sellega teataval määral kokkupuudet, kuigi suhteliselt vähe, sest see kiirkeel pole ju midagi hirmus uut, sedasama võib leida ka näiteks keskaegsetest, mis mõnikord võivad lausa mitmesugustest lühenditest, suupärastest vormidest, väljajättudest ja muust sellisest lausa kubiseda.)

Õige kohati eelnevaga haakudes, aga valdavalt siiski oma rida ajades kõneles Soomre Mati huumori tõlkimisest. Mis on loomulikult maru keeruline, eriti äärmuslikemais vormes, näiteks peaaegu igal juhul tõlkimatud palindroomid või peaaegu samamoodi ainult üksikjuhtudel tõlgitavad kultuuripõhised imitatsioonid (ütleme, näiteks, mõne levinud lastelaulu töötlus või vanasõna ümberväänamine vms).

Rohkete näidetega varustatud ettekandest jäi mulje, et Mati ise eelistab pigem huumori adapteerimist, millega, tundus, mõned kohalolijad tingimata nõus ei olnud, aga eks ta ole, tõlkimises on alati olnud ja küllap veel õige pikaks ajaks, kui mitte igavesti, jääbki vähemalt kaks koolkonda: ühed, kes eelistavad võõrast edasi anda sihtkultuuriruumi oludesse paigutatult, ja teised, kes eelistavad samusesse sihtkultuuriruumi tuua sisse midagi (eeldatavalt värskendavalt) kergelt võõrast. Mõlemal on oma plussid ja miinused, mõlemad võivad anda parimal juhul vaimustavat sünergiat, mistõttu vaevalt saab tingimata ühte teisele eelistada, üldjuhul vähemalt (on kindlasti erijuhte, mitteilukirjanduses näiteks on selgelt eelistatav võimalikult vähene adapteerimine, ent ilukirjanduseski võib otsene ülekanne olla mõnikord vaimustav, teinekord jälle liigselt võõristust tekitav ja sestap asjatu).

Tänane Sirp jätkas selle aasta vinget algust oma sisukuse poolest, kuigi seekord pisut teisiti - tegu oli pigem mõneti teemanumbriga, kus asja kandis mind huvitanud teema, mis muutiski lehe sisukaks (samal ajal kui selle teema ehk autoriõiguste asemel olnuks midagi muud, siis võinuks vaat et lehenumbri päris tühjana maha kanda).

Alustuseks tuleks aga nentida, et kuigi Sirp positsioneerib end eelkõige kultuurilehena, ei pääse seegi, võib-olla paratamatult, muu elu mullistustest ja nii oli tänaseski lehes, nagu suhteliselt kindla regulaarsusega iga nelja aasta järel nii mõnigi selgelt (lokaal)päevapoliitilise tooniga lugu.

Olgu, nii enam-vähem juhtkirja tasemele tõstetud (vähemalt nende silmis, kes on pikemat aega Sirpi lugenud) Larmi Pille-Riinu lugu oli vähemalt kultuurpoliitiline, kirjanik Ivanovi Andrei ümber üles puhutud kodakondsussaaga järjekordne lõiguke, mis ehk senistest kõigest asjatundlikumalt probleemi lahkas ja ilmselgeid väiteid - kui juba see probleem nii suureks on puhutud - kodakondsuse andmise poolt leidis, ent Hindi Mati kaheleheküljelist pikka ja tüütut jauramist oli isegi natuke piinlik lugeda. Mitte et ta ei oskaks kirjutada, kas või pealkirja leida ("Eesti Nokia - negatiivne sünergia" on kahtlemata ligimeelitav ja peibutav) ja mitte et tal ei oleks nii mõnedki asjalikud mõtted loo sees ära öeldud olnud, aga ikkagi, nii pikalt kirjutada ainult sellest, kuidas Savisaare Edgari mahategemine on vale ja mahategijad "kallutatud jõudude küüsis" (ei, seda väljendit ta ei kasutanud, aga oleks vabalt ka võinud, mõte igatahes selline selgelt on), on tagasihoidlikult öeldes isegi Hindi Mati jaoks tuntav lati alt läbihüppamine. Ja ma ei hakka rääkimagi sellest, et loos andsid tooni mitmesugused ajast ja arust meemid, nagu peavoolumeedia (jah, kust seda tänapäeval enam leida, ah?, sõnavabaduse (küll selle põhimõtteliselt vildakaimas vormis ehk anonüümsete kommentaaride kujul) pidamine sootuks sõnavabaduse summutamiseks, sildistamise häbivääristamise sildi all ise siltide kleepimine ja nii edasi ja nii edasi.

Ent teiselt poolt oli see artikkel omamoodi ka sümptomaatiline, tuues otsekohe meelde pildi hoopis ühelt teiselt maalt ja sootuks teistsugusest poliitilisest elust. Jah, nii imelik, kui see ka esimesel pilgul ei tundu, sobib Hindi artikkel väga kenasti sellesse mustrisse, mis natuke teistsuguse valimistsüklite ülesehituse tõttu peaaegu lakkamatult käib Ameerika Ühendriikides. Eestis ei ole polariseerumine muidugi nii tõsine, siis on pisut enam kui kaks erakonda, mis võib pilti pisut ähmastada, aga võtted ja stiil on päris sama, eriti kui arvestada seda, et Keskerakond on end kas teadlikult või asjaolude sunnil (mis ei pruugi olla vastanduvad) just üritanudki omamoodi kaheparteisüsteemi tekitada - meie kui (alatine?) opositsioon ja see "teine" (tunne on vastastikune, ka teised erakonnad suhestuvad Keskerakonnaga samamoodi: meie ja see "teine"). Ja kaheparteisüsteemis käivad nähtavasti paratamatult (vähemalt nii paistab kõnelevat ajalugu) võitlused palju teravamalt kui süsteemis, kus sisendeid-väljundeid on tunduvalt rohkem.

Selles mõttes oli Hindi artikkel ühtpidi ebakõlaline ja -kohane, sest no ei ole suhtumine Savisaarde (ja ma julgeks arvata, et isegi mitte Keskerakonda) nii üheülbaline, nagu tema seda kujutada tahab (ja ma tegelikult ei tea kedagi, kes siiralt tahaks Savisaare nime 1980. aastate lõpu sündmustest "välja kirjutada" - teisiti näidata, jah, võib-olla, aga mitte elimineerida, sest see ei ole muul kui puhtalt kinnisilmi-ideoloogilisel põhjusel lihtsalt võimalik), teistpidi aga ülimalt valgustav: isegi kui samune Savisaar ja Keskerakond end tegelikult üpris konservatiivsena näitavad (jah, jälle üks ebakõla: formaalselt ju peaksid nad nagu asuma poliitilises tsentris, kuhu nad ka ise ennast kangesti liigitada tahavad, ja konservatiivid olema hoopis muud jõud, aga praktika näitab järjepanu muud, just seda, et Keskerakond mängib alalhoidlike tunnete ja uuehirmu peale), soovivad nad igati kasutada kõige "moodsamaid" valimiskampaaniavõtteid, isegi kui need ei taha hästi kohalikesse oludesse sobida ...

Aga jäägu see poliitika, ega sellest järgmise kuu jooksul nagunii ei pääse, arvatavalt ka kultuurilehe veergudel, otsesemalt või kaudsemalt, sest tänase numbri peamine huvitav osa moodustas uue kavandatava autoriõiguste seadusega seonduv. Nojah, mis kirjandusse või laiemas mõttes trükiteostesse puutub, siis selles osas ju uues seaduses midagi silmatorkavat ei ole (vähemalt mu arvates - ma olen seda silmanud, aga ei ole väga üksipulgi uurinud: ainuke selge erinevus tundus ses mõttes olevat isiklikuks mitteäriliseks otstarbeks tõlkimise eristamine omaette paragrahvina (varem oli see muidugi ka olemas, aga lihtsalt muu seas ära mainitud)), aga seda huvitavam oli lugeda, millised probleemid on ja mida ehk tulevikus enam ei ole teistes valdkondades.

Näiteks arhitektidel, kes äsja tegid väga jõulise avalduse Eesti ajakirjandusele, milles nõudsid alati arhitektide nime äramärkimist, kui juba arhitektuuriteostest kõneldakse (jajah, eks tõlkijad igatsevad ka ju seda: õnneks on aastatega asi paremaks läinud, aga nii mõnigi kord kõneldakse jätkuvalt tõlketeostest nii, nagu olekski need kohe originaalis eesti keeles kirjutatud, see tähendab autorist ja teosest, aga isegi tõlkija olemasolugi mainimata). Mis, jäi mulje vastavast artiklist, on üks arhitektide suuremaid muresid - ehkki veel suurem on pigem see, et arhitektid on seni heas usus muudkui parimaid projekte vorpinud, aga tellijad-ehitajad, kes rõõmuga need projektid vastu võtnud, pidanud paremaks neid oma äranägemise järgi muuta. Ja tulevases seaduses peaks see siis nüüd paremini ja etemini olema, loodetavasti vähemalt.

Seesama mure, paistab, vaevab ka filmitegijaid, kuigi neist kõnelevas loos on pearõhk ehk hoopis teine, nimelt filmidele iseloomulik üüratult paljude "autorite" olemasolu ja sellest tulenevad (eelkõige rahalised) probleemid. Milliste probleemide sisu jäi mulle pisut võõraks - sest näiteks raamatute puhul võiks ju ka kõnelda suurest meeskonnast, kas või kuni trükikoja koristajani välja, aga vähemalt tavapäraselt neid ikka "meeskonda" ei arvata, isegi mitte "tiitritest" ei leia -, aga küllap sel mingi tähendus siiski on, kui see nii suurt muret ja mõtlemisainest teeb ja annab.

Filmindusele oligi seekordses autoriõiguste "eris" ehk kõige rohkem tähelepanu pööratud: lisaks mainitule veel teist nurka heita tahtev Krabo Anu lugu, mis mu meelest jäi küll pisut skemaatiliseks ja hambutuks (kuigi ENSV-aegsete filmide problemaatikale osutamine oli väga tänuväärt - see teema puudutab ju teravalt ka muid valdkondi peale filmide), eriti aga Hermanni Eiki kirjatükk, mis Sirbi veebilehe liigituse järgi ka rubriiki "Film" on pandud, aga tegelikult palju laiemalt autorsuse teemat üldse käsitles.

Eiki loos oli üks huvitav mõte, küll mitte ta enda oma, vaid laenatud mõtlejalt Foucault't, nimelt et autori "teke" ei ole sugugi seotud samuse autori enda sooviga ennast kehtestada, vaid pigem teiste (nähtavasti eriti võimude) sooviga leida vajaduse korral patuoinas. Ma ei olnud seda teooriat varem kuulnud, aga põhimõtteliselt oma iva võib selles muidugi olla. Kuigi ma siiski omajagu julgeksin selles kahelda: tahtmine silma paista ja valjusti rinnale kloppides teatada "Mina tegin seda!" on küllap vähemalt sama vana kui soov teada saada "Kes kurat seda veel tegi?"

Lisaks mulle tundub, et kommunikatsiooni aina ja üha laienedes ja avardudes on see esimene soov pigem peale jäänud - mitte et teine kuhugi kadunud oleks, aga kui nüüd tänapäeva välja hüpata, kus potentsiaalselt igaüks võib end autoriks kuulutada (olgu, alati on neid, kes ühel või teisel põhjusel seda ei taha, ja sugugi mitte kogu maailm ei ole ka ei mentaalselt ega võimalustelt sellises olekus, et samust rinnalekloppimist kogu maailmale teada anda, veel mitte), on selle teise kihu teostamine hakanud juba sisuldasa mõttetuks muutuma: mitte et süüdistada ei saaks ja vajaduse korral ka karistada (ehkki seegi on aina enam üleilmastunud, ka puhtalt füüsilise liikumise mõttes, maailmas samuti üha keerukam), aga samune kommikatsiooni avardumine tähendab ühtlasi, et juba enne seda võib "süüdlane" leida küllaga mõttekaaslasi, järgijaid, austajaid jms ning süüdigi mõistmine ei pruugi midagi muuta, just samuste mõttekaaslaste, järgijate, austajate jms tõttu.

Sellele viitab ehk mitte nii otse, aga siiski oma loos ka Eik, kes nendib, et praegu "avaneb pilt keerukast olukorras, mis on sedavõrd tasakaalust välja, et endise asendi hoidmine on aina raskem, aga uus pole ka veel silmapiiril". Ja nii see on: nagu ma ütlesin, tungid kontrollida, olgu loojaid või loomingut või vähemalt selle levikut ei ole kuhugi kadunud, aga aina raskem on neid reaalselt teostada. Muidugi, vaevalt need õieti kunagi päriselt ja lõplikult kaovadki, sest see tung on ikka sees olemas ja ku ajalugu meenutada, siis ei ole ju tänapäevani päris lõplikult ja täielikult kadunud kuhugi, ütleme, ei Euroopa keskajale iseloomulik käsitöö ja kaubanduse range lahterdamine ja reglementeerimine (ehkki on tänapäeval pigem erandlik ja väga ahtake) ega näiteks suisa kogu ühiskonda päris rangelt lahterdanud ja reglementeerinud India kastisüsteem (ehkki pole enam õieti vertikaalne, nagu oli sajandeid, ehk lausa aastatuhandeid, vaid tänapäeval pigem horisontaalne ja sellisenagi tähtsust kaotamas).

Õieti sedasama kommunikatsiooni avardumise tingimustes murranguseisu jõudmist ja suunavalimise raskusi kajastas ka Halliku Martini lugu, mis puudutas lühidalt teadustegevuses tekkinud probleeme, ikka selle autoriõigusega seonduvalt. Eks ta on samal teemal varem ja pisut üldisemalt ka kirjutanud (Sirbis näiteks see lugu), nii et sel korral oli rohkem tegu kitsamate küsimustega, aga näiteks see, mis tänases loos oli öeldud õppejõudude loengumaterjalide kohta, näitas ikka päris skisofreenilist olukorda, mis võib kergesti tekkida, kui autoriõigust nõnda-ütelda täie raua ja tõsidusega rakendada.

Kirjandusestki oli lisaks mainitud poliitilise hõnguga "juhtkirjale" õnnestavalt palju huvitavat kirjutatud ja erilist heameelt tegi see, et just sellisest kirjandusest, mis ju nii hirmus sageli, kuidas öelda, tüüpilisele eestlasele silma ei jää. Samune Ivanovi Andrei oli pälvinud oma vist viimase eest keelde jõudnud raamatu "Bizarre" leheküljepikkuse arvustuse, aga veel paeluvam oli Pilve Aare lausa kaht lehekülge täitev usutlus ühe Leedu kirjandusteadlasega, jututeemaks Baltimaade vene(keelne) kirjandus tervikuna. Millest mina näiteks ei teadnud suurt midagi (mitte et ma nüüdki midagi märkimisväärset teaksin, aga see intervjuu teataval määral silmi siiski avas - ma mõtlen just eriti Läti ja Leedu koha pealt, sest Eesti vene kirjandusest on ikka ju aegajalt juttu olnud). Intervjuus oli mõistagi nauditavaid kõrvalekaldeid puhtalt kirjanduse väljalt ellu enesesse, millest tasuks üks osa lausa eraldi välja tõsta - mõtlema integratsiooni üle peaks see panema küll, võib-olla omajagu teisiti, kui muidu kombeks:

Integratsiooni kohta näitavad uurimused, et kõik näitajad sotsiaalse ja kultuurilise lõimumise ning keelelise kompetentsi tasandil lähevad järjest paremaks – ometi probleemid ei lahene. Nimelt on olemas veel omaette tasand, identiteedi tasand, ja mulle näib, et sel tasandil ongi asja tuum: ei ole positiivset identiteedikuvandit. Näiteks ma ise võin Leedus elava venelasena öelda, et on keeruline tunda end mugavalt ühtaegu nii selle riigi kodanikuna kui ka venelasena, need identiteedid ühitada. Räägitakse ju viimasel ajal sellisest asjast nagu poliitiline kujutlusvõime – see on seotud sellega, millised kujundid ja kujutelmad on inimestel. See polegi seotud inimese igapäevaeluga, ta võib oma naabritega väga sõbralikult läbi saada, olla abielus teisest rahvusest inimesega, kuid ometi võib tal seejuures peas olla täiesti erinev ettekujutus reaalsusest. Ja selles mõttes on kirjandus või avalikud tõsised ja sügavuti minevad diskussioonid väga olulised, et inimesed teadvustaksid, mida nad oma peas kaasa kannavad, miks nad formuleerivad oma positsioonid just nii ja mitte teisiti.

Äärmiselt mõnus oli lugeda eesti kirjanike järjekordsest "dessandist" Udmurdimaale. Kõige kirjandusse ja sõiduelamustesse puutuva kõrval jäi mulle aga teravalt kõrva miski, mida ma olen ka ise õige mitme veel Venemaale jäänud tuttava puhul tähele pannud: ääretu infonälg, mille taga aimub tõdemus, et näilisest infoküllusest, mis Venemaal ju tegelikult valitseb, ei ole seal ikkagi seda tõest ja õiget teavet. (Jah, seda isegi inimeste puhul, kes võimalust mööda jälgivad välismaiseid teabekanaleid!) Kes on elanud Nõukogude Liidus, mäletab seda tunnet hästi, liigagi hästi - ja nüüd on see tagasi tulnud. Õieti juba ehk oma viis-kuus aastat, võib-olla isegi veidi rohkem (minu peas seondub selle teke Moskva elumajade õhkulendamisega ja kinnistumine Beslani kriisi ajaga, aga noh, räägitakse, et süvenenud olevat see Gruusia ründamise järel - ju "kohalikud" teavad-tunnevad paremini). Siin, Eestis, on seda ehk isegi raske ette kujutada (jah, kui ei mäleta - või ei taha mäletada), mida näitas ilmekalt ju ka üks siinne eksperiment, mille käigus ajakirjanik üritas elada nädalakese "Vene inforuumis": ajakirjanik oli sunnitud tõdema, et nagu õhk oleks ära võetud, aga ilmselgelt ei suutnud ennast kujutada olukorda, kus see õhk on ära võetud mitte kümme päeva, vaid kümme aastat - jah, organism harjub teataval määral sellise "õhupuudusega", kohaneb, aga paratamatult püsib ka teadmine, et "tõde on kusagil olemas".

Põhimõtteliselt samast rääkis ka Piirsalu Jaanuse intervjuu kadunud Sobtšaki Anatoli lesega, mis ühtpidi oli kadunukese alles nüüd avaldatud raamatu tutvustus, aga teiselt poolt selge kriitika praeguse Venemaa võimu ja süsteemi vastu. Väga lugemist väärt intervjuu.

Sama nauditav oli üle tüki aja lugeda Medijaineni Eero kirjatööd, mis käsitles Tammani Tiina raamatut ühest kunagisest Briti luureagendist, kes oli ka Eestiga seotud. Lugu muidugi tõstatas rohkem küsimusi, kui neile oli selles või ka üldse võimalik vastata, aga eks luureteemaga see enamasti nii kipubki olema, et ka parimal juhul jäävad paljud asjad õhku rippuma - mitte asjata ei ole luure teine nimi *sala*teenistus ... Üks asi siiski tasub lausa eraldi ära märkida, millele Medijainen tähelepanu juhib ja mida pahatihti kiputakse ära unustama (meenutada võib kas või Meri Lennarti ümber seniajani käivat Nikolajevi-jama):

Vastavalt XX sajandi üldisele praktikale kasutasid riikide luureteenistused informatsiooniallikate tähistamiseks kas hüüdnimesid, numbreid või nende kombinatsiooni. [...] Omaette teema oleks analüüs, kes neist oli (kui üldse) mõne teise riigi salateenistuse „töötaja“ või agent? Pealegi näib nii Briti, aga eriti Ameerika inglise keeles samas kontekstis sõna „agent“ tähistavat riigivõimuga seotud olulist mõju (võimu, väärtust) omavat tegijat, mitte kindlasti ja ainult luurajat, spiooni või eriteenistuse töötajat.

Päris huvitav oli lugeda juba ammu üles kerkinud, aga mõne ülemaailmselt mõjuka isiku sõnavõtu tõttu alles äsja taas teravalt üles kerkinud probleemidest tehisintellektiga. Mu jaoks, kes ma olen teemat suhteliselt järjepidevalt üritanud jälgida, selles loos küll eriti midagi uut ei olnud, aga siiski oli mõneti vapustav (mõni ütleks kindlasti, et ehmatav ja kreepsu tekitav) lugeda arvamust, et tehisintellekti uurimisel ja arendamisel ollakse praegu just selles seisus, et edasine areng tuleb järsk ja kiire. Eks elame, eks näeme - singulaarsus on asi, millega on rohkem hirmutatud kui tõsiselt arutletud, mida see üldse tähendada võiks ...

Ja lõpetuseks on tore nentida, et samamoodi nagu mul eelmisel nädalal on too punklaulupeole riigi rahakotist jupikese eraldamise taunimine pannud kukalt kratsima ka teisi. Niineste Mart nendib oma vastulauses täiesti õigustatult, et punklaulupidu on nostalgiaüritus, ei kuidagi selline protestiüritus, millele oleks korraldajatel piinlik raha vastu võtta ja/või riigil imelik seda eraldada.



Loetud: Sirp, 06.02.2015
Vaadatud: Mis? Kus? Millal? (Kanal2), Elas kord ... (Fox)

Reedesed mõtted

Üsna tavaline tööpäev, kuigi jah, põhitööga tegelemist täna ette ei tulnud: vahel tulevad peale sellised "väiketööd", mis polegi väga väikesed ja nõuavad lausa mitu päeva - nagu ka praegu, nii et ei täna ega mõnel järgmisel päeval ma põhitööni ei jõuagi. Aga teiselt poolt on muidugi huvitav ka niisuguseid asju teha vahelduseks, loomulikult.

Täna anti ka ametlikult teada tublisti hiljaks jäänud tulevase Mageia 5 teisest beetaväljaandest, aga sellest ma loodan kirjutada pisut pikemalt, loodetavasti lähipäevil.

Kui eelmise nädala Sirbi puhul kurtsin, et kirjandusele oli vähe ruumi jagunud, siis tänases oli sellest küllaga juttu, sealhulgas ka moel, mis mind köitis. Aga kõigest järjepanu.

Alustas tänast numbrit Pikkovi Ülo pisut muremõtteid maailma paiskav lugu e-Eestist, täpsemalt selle ühest allkonnast üldnimetusega "kultuur". Põhimõtteliselt on tal kindlasti õigus üleskutse esitamiseks: "Kas Eesti Vabariigi sajandaks aastapäevaks ei võiks Eesti kultuur tulla kapist välja?", aga mu meelest on loos natuke liiga mustalt esitatud praegust olukorda. Kas või väide, et "ühelgi Eesti muuseumil pole arvestatavat virtuaalgaleriid". Mu meelest Kumu virtuaaltuur ja (tõsi, võib-olla mitte nii kergesti leitav) EKMi digikogu võiksid siiski arvesse minna täiesti väärtuslike asjadena. Ka Tallinna vanalinnast on ehk Wikipedia artiklist visuaalse poole eelistajale etem kaeda samuse vanalinna panoraamfotosid, mis annavad väga kena ülevaate sellest Unesco maailmapärandi nimekirja kuuluvast "objektist". Mäluasutustest tasub kindlasti ära märkida veel ka Rahvusarhiivi virtuaalset uurimissaali, mis, tõsi, ei ole "galerii", aga ilmselt seda oleks arhiivilt ka palju nõuda, see-eest väga asjalik portaal, kust on leida õige palju.

Tõsi on kahtlemata ka see, et Eesti kirjandus, muusika, filmid ja kujutav kunst võiks olla veel paremini internetis kättesaadav, aga vähemalt kirjanduse osas on mu meelest viimastel aastatel olukord palju lubavamaks läinud ega ole sugugi nii sünge: on olemas vana kirjandus veebis (nii tekstikogu EEVA kui ka Kreutzwaldi sajandi nime kandva, küll kirjandusele orienteeritud, aga siiski multimeediaportaali ehk "Eesti kultuuriloolise veebi" kaudu - ka kokku ei hõlma nad muidugi kõike, aga päris suurt osa väärtuslikust kindlasti), on olemas (eelkõige) ajakirjanduse digitaalportaal Digar, on olemas arvukalt 0-eurose hinnaga saadaval e-raamatuid (eelkõige just need artiklis osutatud "tüvitekstid", isegi kui mõningase kallakuga kohustusliku koolikirjanduse suunas, aga eks see ole ka mõneti loomulik).

Nii et kuigi ilma igasuguse kahtluseta on loos esile tõstetud mure Eesti kultuuri vähese e-esindatuse pärast põhjendatud, ei tundu vähemalt mulle olukord nii sünge, nagu seda artiklis lugeja silme ette manada püütakse. Mis muidugi ei tähenda, et võiks rusikatega rinnale taguda ja naerusuist nägu teha - sest üleskutse Eesti kultuur kapist välja tuua, olgu vabariigi sajandaks aastapäevaks või ka niisama, väärib kahtlemata järgimist. Nagu ka loos esinenud mõte mitte piirduda veebiga, vaid pakkuda samust Eesti kultuuri ka "metroos", see tähendab avalikes kohtades: võiks ju tõesti olla, et, ütleme, Vabadusristi juures oleks võimalik kohe oma tahvlisse tõmmata ja ära vaadata "Nimed marmortahvlil" või teha samuse tahvliga tuur läbi fotoarhiivi pakutava Vabadussõja albumi ja nii edasi ja nii edasi.

Noor Turovski Mattias oli võtnud lausa kolmel leheküljel arutada nõndanimetatud ökoholismi ehk inimeste/inimkonna ja looduse vahekorra üle. Pikk jutt, sitt jutt, ütelnud vanad eestlased. Ma päris nii ei ütleks, aga natuke liiga palju ühelt poolt erisuunalisi ja teiselt poolt korduvaid mõtteid oli sellesse lukku kokku pandud küll. Mitte et seda seepärast lugeda ei tasuks, tasub kindlasti, kas või juba seepärast, et seesugusest maailmavaatest paremat arusaama omandada.

Mõneti samasse auku oli kirjutatud Silla Elini ja Sepa Tuule põnev lugu eneseohverduskalduvuste tagamaadest - aga nagu ehk kirjutajate nimedegi järgi võib arvata, keskendusid nad rohkem mitteinimestele. Eks ju ka vanarahva tarkus ütle, et "julge hundi rind on rasvane", millele võib ehk lisada "isegi kui on auklik" :-) Miks see nii on, selgitatakse artiklis korralikult, isegi kui need mõtted inimestele üle kantuna võivad pisukest ebamugavust tekitada.

Hoopis teise külje pealt, aga samamoodi teatavas mõttes inimese ja looduse vahekorrast kõneles Tarandi Kaarli lugu Eesti põlevkivitootmisest. See oli muidugi selgelt poliitilise alltooniga ja mina ei ole nii asjatundja, et selles esinevaid väiteid tõeks tunnistada või valeks hinnata, aga vähemalt oma artikliargumentatsiooni raames näitas autor küll kenasti, kui perspektiivitu põlevkivi energiatoormena on. Võimalik, et tal on õigus - aga see tähendaks vajadust mõtestada järjekordselt ja üsna tublisti ümber Eesti energiajulgeoleku alused, mis senini on vähemalt osaliselt tuginenud just sellele, et meil on endal olemas teatav energiatoore, millega ennast hädapärast vee peal hoida. (Tegelikult, isegi kui autoril õigus pole, ei tee sugugi paha ka selline stsenaarium läbi töötada - mida mu teada seni tehtud ei ole.)

Harva ma filmilugusid loen, aga Kruusvalli Filippi lugu ühest dokumentaalfilmist, täpsemalt Tenderi Priidu ja Niglase Liivo filmist "Teekond ussinuumajani" lugesin ma küll isuga. Rohkem ehk seepärast, et see kõneles tšuktši muinasjuttudest, õigemini ühest, millest Tenderi Priit mõne aasta eest väga vinge animafilmi tegi - ja need muinasjutud jätsid lapsepõlves lugedes väga sügava mulje. Nagu ka too animafilm. Ja nagu usutavasti jätab ka see dokumentaalfilm, kui ma kunagi seda nägema peaks sattuma.

Filmiteemal edasi, aga pigem juba kirjandusrubriiki kuuluvana arvustas Lõhmuse Jaak raamatut "Laps Eesti filmis", valdavalt üsna kriitiliselt ja ebakohtadele osutades, aga ometi lõpetas tõdemusega, et tegu on ühe väga hea raamatuga.

Palju etem oli aga Sakova-Merivee Aija pikem lugu paljuütleva pealkirjaga "Eestlus ja saksa keel". See tuli mulle üllatusena, et Tallinnas on vaid kaks kooli, mis pakuvad saksa keele süvaõpet - ainult kaks! Aga nojah, eks ma olen ise ka tähele pannud, et kui ma mainin, et loen midagi saksa keeles või vaatan Saksa kanaleid, siis vaadatakse vaat et imelikult ...

Kindlasti tekitab samamoodi imestust loos kõlanud väide, et "meie kultuur võrdub saksakeelse kultuuriga", isegi kui see on õige vana tähelepanek. Mulle tuletas see meelde ühe mõne aja eest kohatud võrdluse, mis ehk kõlab veel imelikumalt, aga et ütleja on inimene, kes ise asja sees, siis ei ole ju põhjust kahelda: "Kaasajal on soome ja rootsi keel sõsarkeeled, sest nende semantika on samalaadne, mis teeb tõlkimise väga kergeks, isegi kergemaks kui soome ja eesti keele puhul, sest neis kahes puuduvad sageli täpselt sama nüansiga mõisted." (Kari Tarkiainen, Tuna 2/2013)

Eesti keel ja kultuur on muidugi eriti just viimase kolmveerandsajandiga ajaloost tingitud põhjustel omajagu saksa keelest ja kultuurist kaugenenud, aga see alussarnasus on siiski nii tugevalt sees, et senini kehtib tõdemus, mis artiklis sõnastatakse nii: "Paljud eestikeelsed sõnad on tegelikult otsetõlked või laenud saksa keelest. See ilmneb eredalt just siis, kui saksakeelsed inimesed õpivad eesti keelt ja leiavad oma imestuseks selles keeles eest palju tuttavat." Sedasama võib muidugi öelda ka vastupidise kohta: isegi kui saksa keelt peetakse mõnigi kord raskeks keeleks, siis eestlastel on seda omandada pigem suhteliselt lihtsam, just samuse mitte ainult sõnades, vaid ka struktuurides (nii keelelistes kui mõttelistes) ilmneva sarnasuse tõttu.

Kogu selle jutu juures oli kõrvale lisatud nupukesest hea teada saada, et pisukese skandaali tekitanud idee sulgeda rahvusraamatukogus tegutsenud Austria, Saksa ja Šveitsi lugemissaal on praeguseks maha maetud ning need saavad jätkuvalt pakkuda kontsentreeritumalt, kui see muidu ehk võimalik oleks, saksakeelset kultuuri kohalikule elanikkonnale.

Arvustuste kujul jagus kirjandusrubriiki veelgi, kuid mulle huvitavam arvustus oli mõneti juba kirjandusväline, täpsemalt Mertelsmanni Olafi kriitiline ülevaade koguteosest "Esimene maailmasõda ja Eesti", mille pealkirigi oli tähenduslik: "Lõpuks ometi!" Tõepoolest, lõpuks ometi, sest jah, võõrkeeltest on Esimest maailmasõda käsitlevaid teoseid tõlgitud, on ka kohapeal teatavaid aspekte uuritud (eriti Saaremaa vallutamist 1917 ja meresõda tervikuna), on avaldatud ja taasavaldatud mitmeid mäletusi ja kunagi uurimusi, aga kui kõrvale jätta Eesti ajaloo koguteose vastav osa ja ühe soomlase mõne aasta eest ilmunud ning, nagu ma olen aru saanud, mitte just kõige tugevamaks peetav teos, siis ongi ainuke teemat kokkuvõtlikult ja tervikuna käsitlev teos pärit juba enam kui viiekümne aasta tagant (ja mõistagi kõigi tollele ajale omaste ideoloogiliste liialdustega)! Mertelsmann peab hoolimata sellest, et mõningad osad käesolevas koguteoses on tema meelest nõrgavõitu, raamatut tervikuna äärmiselt heaks - mis oli ka minu mulje seda lehitsedes.

Numbri lõpetas aga Pordi Kristjani "Unejutt" - jajah, selle teemaks oligi uni ise :-) Natuke eklektiline tekst ehk oli ja midagi uut vähemalt mulle ei sisaldanud, aga hea lugemine sellegi poolest. Eriti tähelepanu juhtimisega sellele, et liigne ülevalolek, isegi "dopingu" abil, ei tule sugugi mitte kasuks.


Loetud: Sirp, 16.01.2015
Vaadatud: Must lammas (TNT Film), Mis? Kus? Millal? (Kanal2), Elas kord ... (Fox)

Neljabased mõtted

Tänase päeva kõrghetk oli väljaskäik imeilusa talvise ilmaga, mis viis mind teiseks elukohajärgsesse suuremasse universaalmagasini eesmärgiga täiendada koduseid toiduvarusid ning esiteks lähedal asuvasse hüpersupermegagigakaubanduskeskusse, kus asuvas raamatupoekeses ootas mind ees pakike, mille sisu olgu ka siin välja öeldud:

• R. J. B. Bosworth. Mussolini
• K. Raik. Minu Narva. Kahe maailma vahel
• J. Maiste. 101 Eesti mõisa
• K. Kalda. Jumalate aritmeetika

Õhtupoole leidsin aega ka selleks, et ühe tuttava kurtmise peale (eelkõige välismaiste) kohanimede kirjutamise reeglite raskesti mõistetavuse üle panin kirja enda tasapisi kogunenud arvamuse, kuidas see (vähemalt nõnda-ütelda normikohaselt) peaks käima. Nojah, palju seal nüüd mu enda panust on, see on ikka rohkem kompilatsioon eri allikatest ja viidetega väljapoole, aga ehk on kellelegi abiks juhindumisel.


Loetud: Horisont 1/2014
Vaadatud: Elas kord ... (Fox), Nuclear Family (TNT Film)

Kohanimede kirjutamisest eesti keeles

Panen ühe sõbra palve peale ka ajaveebi kirja ja üles lühikese ülevaate sellest, kuidas peaks eesti keeles kohanimesid kirja panema. Ajendatud oli see kirjapanek ühe teise sõbra (järjekordsest) kurtmisest, miks ometi peab kirjutama Boliivia, aga näiteks Argentina. Võib kohe öelda, et ega selles ilmtingimata raudset loogikat ei ole, aga vähemalt teataval määral on asi siiski reglementeeritud. Niisiis:

Kõigepealt ja kõige tähtsamana ja alustuseks: kohanimed kirjutatakse (ladinakirjaliste keelte puhul) samamoodi originaaliga või (mitteladinakirjaliste keelte puhul) vastavat transkriptsioonitabelit kasutades (põhjalikem transkriptsioonitabelite kogu avaneb siit: http://www.eki.ee/knab/kblatyl.htm)

Sellest reeglist on teatavaid ja suhteliselt väheseid erandeid, mida loetleb eesti keele käsiraamat (http://www.eki.ee/books/ekk09/index.php?id=32&p=2&p1=6):

1) Mõnede väljaspool meie keeleala olevate kohtade eestikeelsed nimed ehk eksonüümid. Nt Saksamaa, Inglismaa, Rootsi, Soome, Venemaa, Valgevene, Läti, Leedu, Kuramaa, Siber, Pihkva, Oudova, Turu, Riia, Võnnu, Ojamaa, Väina, Koiva. Osa kohanimesid ei olegi rahvuslikult seotud, nt Alpid, Aafrika, Euroopa, Aasia, Läänemeri, Vahemeri, Must meri, Punane meri.

    Eksonüüme on nüüdisajal vähe ja neid ei teki enam juurde, pigem esineb tagasivõtte. Elevandiluurannik ja Roheneemesaared on esitanud 1986. a soovi, et muu maailm kasutaks nende nimesid tõlkimata kujul Côte d’Ivoire ja Cabo Verde.

2) Eestipäraseks kohandatud nimed – mugandnimed.

    Mugandnimede hulka püüab keelekorraldus hoida võimalikult väike­sena. Seetõttu on 1976. a õigekeelsussõnaraamatus tagasi võetud hulk 1960. a sõnaraamatus olnud mugandusi (mitte Liih­ten­štein, Šlesvig-Holštein, Vürtem­berg, Amasoonas, Naapoli, Nia­gaara, vaid Liechtenstein, Schleswig-Holstein, Württemberg, Amazonas, Napoli, Niagara).

    Viimastes õigekeelsussõnaraamatutes on kohanimevalimiku ees märkus: „Rahvuslikke nimekujusid ladina tähestikku kasutavatest keeltest ja reeglikohast ümberkirjutust (lati­nisatsiooni) võõrtähestikku kasutavatest keeltest ei tule lugeda eksimuseks eesti õigekeelsuse vastu.” See annab keeletarvitajale kindlustunde: kui kasutada nime originaalkujul, on see igal juhul õige. (Ühtlasi võib vaadata http://www.eki.ee/dict/qs/kohanimed.html, kus on pikemalt lahti seletatud, mis ja kuidas.)

    1983. a tegi vabariiklik õigekeelsuskomisjon otsuse ladinakirjaliste (või omaladinaga) maade ja nende pealinnade nimede kirjutamise kohta. Eestikeelseid ja mugandnimesid jäeti alles võimalikult vähe, eelkõige:

    1) ia-liitelised riiginimed, nagu Albaania, Austraalia, Austria, Belgia, Boliivia, Brasiilia, Bulgaaria, Etioopia, Hispaania, Indoneesia, Itaalia, Libeeria, Malaisia, Nigeeria, Sambia, Somaalia, Tansaania;

    2) liitsõnalised riiginimed järelosaga -maa: Prantsusmaa, Saksamaa, Svaasimaa, Uus-Meremaa;

    3) eesti mitmuse tunnusega riiginimed: Filipiinid, Komoorid, Mal­diivid, Seišellid;

    4) eestikeelsed nimed: Norra, Poola, Soome, Taani, Türgi, Ungari, ­Hiina, Jaapan, Varssavi, Pariis;

    5) mõned kirjapildimugandid: Fidži, Kanada, Kuuba, Mehhiko, Peruu, Berliin, Rooma, Viin.

Lisaks kuuluvad erandite hulka ka mõningad "tõlkenimed", nt Kaljumäestik, Teravmäed, Jõulusaar, Uus-Meremaa. Mõningaid nimesid tõlgitakse seevastu vaid osaliselt (peamiselt hargtäiendit), näiteks Põhja-Dakota, Uus-Lõuna-Wales, Alam-Tunguska. See erandite rühm on kõige ebastabiilsem ja ebakindlam ning kui nende puhul kahtlus tekib, tasuks kindlasti järele ja üle kontrollida kohanimede andmebaasist http://www.eki.ee/knab/knab.htm.

Neile eelnevalt loetletud eranditele tasub lisaks silma peal hoida kohanimeandmebaasi uuenduste leheküljel http://www.eki.ee/knab/kb_uus.htm, kust leiab vajaduse korral edasisi viiteid keeletoimkonna (või KNABi koostajate) otsustele ja paremakspidamistele.

Sissejuhatuseks kõlbab ka KNABi avalehekülg, aga kõike (näiteks transkriptsioonitabelite täielikku nimekirja) sealt ei leia, nii et KNAB põhilehekülg on samuti vajalik ressurss.

Keda asi põhjalikumalt huvitab, võib lugeda enam-vähem sedasama, aga palju põhjalikumalt ja vähemalt osaliselt teaduslikult põhjendatult Pälli Peetri doktoriväitekirjast.

Teisibased mõtted

Tänase päeva peamine eristaja teistest oli üks väljaskäik eesmärgiga korraga osaleda uue õigekeelsussõnaraamatu esitlusel kui ka seesamune sõnaraamat endale hankida (või õigemini, lihtsalt kätte saada, kuivõrd see oli mul nagunii ette tellitud). Käik sisaldas hulk uut ja huvitavat mu jaoks: esiteks polnud ma Eesti keele instituudi majas enam oma veerand sajandit käinud (viimati EHIs õppimise ajal, kui mõnedki loengud just seal toimusid - toona oli see asutus veel küll Keele ja kirjanduse instituudi nime all), aga ega seal palju ei tundunudki muutunud olevat, maja oli ikka sama koha peal, trepidki olid samasugused ja ruumid ka, küllap vahepeal remonti saanud, aga ei mäletamist mööda palju teistsugused. Teine pisut üllatav tõdemus oli teada saada, et Roosikrantsi tänavalt saab endiselt Vabaduse platsile ka maa alt: mul oli miskipärast olnud tunne, et pärast toda suurt remonti, mil platsile praegune välimus ja sisu anti, kadus ka too kuulus tunnel, aga nagu selgus, oli see ääretult ekslik tunne. Nojah, tunneli ustel oli küll teade, et see pole enam ööpäevaringselt kasutatav, aga võib-olla see ongi hea, ei pea pimedal ajal kerra tõmbunud kodutute vahel teed kobama (see on nüüd mälestuspilt ajast, mil tunnelid olid valgustatud parimal juhul mõne seasilmakesega ja kogu aeg avatud, millisel mälupildil tänapäeval mõistagi naljalt rohkem kohta polegi kui vaid mälestustes).

Esitlusele oli kogunenud päris palju inimesi, sealhulgas ka mitme ajakirjanduskanali esindajaid oma kaamerate ja muu sellisega (kindlasti ETV ja Delfi, küllap veel nii mõnedki, keda ma lihtsalt ära ei tundnud). Ja igasugu pidulikkust, kaasa arvatud esitlusejärgne vastuvõtt lookas lauaga, jagus mõistagi samuti. Kui neist pidukõnedest midagi välja noppida oli peale ilusate ja südantsoojendavate sõnade, siis ehk esiteks seda, et tuleb järgmine ÕS 2018. aastal, mis on ühtaegu Eesti Vabariigi ja õigekeelsussõnaraamatu ümmarguse juubeli aasta, teiseks seda, et koostajad vabandasid juba ette oma suure koormuse pärast ja vaid lootsid, et sõnaraamat on tulnud täpselt nii hea, kui see oli kavandatud ja soovitud, ja kolmandaks seda, et pidukõnede aeg oli täna, edasi tuleb aga leppida peamiselt sellega, et tegevusse asuvad kõiksugu kriitikud. Kelle seas on nii neid, kes keele vähegi normimisele üldse täieliselt vastu seisavad, kui ka neid, kes on äärmiselt rahulolematud ühe või teise normitud asjaga.

Neid viimaseid on muidugi alati - ja pole üldse tähtis, et ÕS vaid sedastab selle, mida Emakeele Seltsi keeletoimkond (mis nii palju kui seda üldse on või olla saab, on Eesti "keeleparlament" ja "keelevalitsus" üheskoos) on juba aastate eest otsustanud ja heaks pidanud, ikka tuleb järjekordne turmtuli, kui keegi jälle tunneb, et midagi äraütlemata kallist ja südamelähedast on "ära võetud". Nagu pole tähtis seegi, et ÕSi koostajad ja muudki keelekorraldusega tegelejad järjepanu kordavad, et mis tahes muutusega ei võeta midagi ära, vaid pigem pannakse juurde - lähtudes põhimõttest, et isegi uue normi olemasolul ei ole vana normi kasutamine kuidagi vale ega ekslik.

Ma tegelikult usun, et niisugused vastuseisud tulevikus kahanevad, eriti kui õigekeelsussõnaraamat kolib esijoones veebi, kus seda ka jooksvalt muutma hakatakse, ning paberväljaandeid üllitatakse suhteliselt regulaarse ajavahemiku tagant (kui muidugi pisut kaugemas tulevikus nende järele üldse vajadust tuntakse - praegu veel, paistab, tuntakse, sest nagu pidukõnedes öeldi, olevat juba ainuüksi ettetellijaid olnud üle 2000, mis on tänapäeva Eestis mitteilukirjandusliku raamatu kohta ikka väga võimas saavutus). Sest mulle tundub, et suuresti on kõikvõimaliku tõrksuse taga järjekordne kurb "Nõukogude pärand", täpsemalt asjaolu, et toona üritati kangesti keelt jäikadesse normidesse suruda, eelistatult üks kord ja igavesti. Nii ilmusid ka õigekeelsussõnaraamatud väga pika ajavahemiku järel (1937. aastal valminule tuli järg alles 1960. aastal, sellele omakorda alles 1976. aastal ja sellele omakorda alles 1999. aastal - pärast seda on aga ilmumisgraafik tihenenud: järgmine 2006. aastal ja viimane siis nüüd, 2013. aastal). Nii tekkisidki sõna otseses mõttes põlvkonnad, kellele juurutati üks kindel ja eksimatu keelekäsitus sisse ja kes mõistagi seetõttu olid ja on äärmiselt rahulolematud, kui midagi juurdunud arusaamadest vähegi erineb.

Eks ma heitsin ka sõnaraamatusse endasse pilgu sisse ja kuigi ma püüdsin teha enda lemmiktrikki, avada raamatu suvalisest kohast ja leida sealt viga, siis selle raamatuga see ei õnnestunud.  Ma ei ole kindel, kas see on raamat, mille ma ka läbi loen, võimalik, et ta jääbki vaid praktiliseks kasutamiseks nagu paljud teisedki sõnaraamatud, nii et ma pole kindel, kas minult selle kohta mingit arvustuselaadset asja kunagi tuleb. Üks asi torkas küll silma, nimelt see, et taas on muudetud muuttüüpide süsteemi. Ma ei ole päris kindel, aga ma usun, et isegi juba minu eluajal on seda süsteemi oma neli-viis korda muudetud, rääkimata sellest, et see on eri kohtades seniajani mõnevõrra erinev (näiteks "Eesti keele käsiraamatus" on, küll nähtavasti põhjendatult, omajagu teistsugune süsteem). Iseenesest pole see muidugi oluline, sest muuttüüpe ja -kondi ei lähe ju tegelikult "tavalisel" inimesel üldse vaja rohkem kui ehk kahtluse korral toe leidmiseks, et seda või teist sõna käänatakse või pööratakse just nii. Aga päris põnev oleks lugeda uurimust, kuidas muuttüüpideks jagamine on ajas muutunud ja milliste põhjendustega. Praegune süsteem tundub olevat selline inkrementaalne: hulk varem eraldi olnud tüüpe on koondatud ühe tüübi erivormideks. Vähemalt selline oli esmamulje ja pähe vopsanud seletus muuttüüpide arvu vähenemisele.


Loetud: Imeline Ajalugu 12/2013
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), jalgpalliklubide MM: Guangzhou Evergrande - Müncheni Bayern (Eurosport2):, Barbar Conan (TV3)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse rebis lõhe üks väljaskäik, mis teiseks viis mind elukohajärgsesse suuremasse universaalmagasini koduste toiduvarude täiendamise eesmärgil, esiteks aga päris vanalinna ühele raamatuesitlusele. Sellisele esitlusele, kuhu ma kohe tahtsin minna. Esiteks seepärast, et suhteliselt haruldasena oli mulle saadetud kutse kohale ilmuda, millele ma siis entusiastlikult ja innukalt reageerisin. Teiseks ... Nojah, ma küll eriti ei hinda põlvkondade kontseptsiooni, mu meelest sellist ilmingut üldiselt olemas ei ole, aga teatavaid kokkupuutepunkte ma ometi mitmete inimestega, kes on mu endaga enam-vähem samal ajal sündinud, olen tundnud ja tunnen siiamaani. Lihtsalt esimesed pähe tulnud nimed: Siiri Sisask ja Marilyn Manson, Triin Soomets ja Kai Meyer, Marko Mihkelson ja Monty Python, Linus Torvaldsist ja Chuck Morse'ist rääkimata ... Eks seda nimekirja saaks ka pikendada (mul on olnud suur õnn puutuda isiklikult kokku isegi inimesega, kes on sündinud muga täpselt samal päeval) ja kahtlemata leiab nondesamuste ajapiiride vahelt ka inimesi, kellega kohe üldse mitte miski ei tundu siduvat, aga midagi selles lähedases sünniajas ikkagi on, ilmselt maailm kui tervik, isegi kui üleskasvamise koht ja tingimused esmapilgul paistavad väga erinevat.

Ja täna oli siis esitlusel Põltsami-Jürjo Inna raamat, kes samuti muga peagu samavanune. Võib-olla üleüldiselt mitte nii tuntud kui eespool loetletud nimed, aga vähemalt Eesti ajaloolaste seas kindlasti teada ja tuntud ja hinnatud. Nagu ka tema raamat "Pidusöögist näljahädani. Söömine-joomine keskaja Tallinnas", mida Kuuskemaa Jüri esitlusel nimetas nii väärt teoseks, et kui autor ka midagi muud ei oleks kirjutanud ega edaspidi kirjutaks, siis ainuüksi selle järgi mäletataks teda veel ka saja aasta pärast. Eks need olid pidupuhused sõnad, aga valed nad vaevalt on, tänapäeva ajaloolased teavad üsna hästi, kuidas kivist viimnegi veepiisk välja pigistada ja teema osas seda nähtavasti ka tehtud on, niivõrd kuivõrd see üldse võimalik ehk ongi.

Esitluse pisut kummaline omapära oli see, et autor ise ei saanud seal üldse sõna. Aga teiselt poolt, kui esinenud olid juba kirjastuse esindaja ja Kuuskemaa Jüri, mõlemad eksalteeritud kiidukõnedega, mida siis veel vaja oligi. Ahjaa, sinna lisandus mõistagi see, et kogu üritus toimus Olde Hansas, see tähendab temaatiliselt väga kenasti sobivas paigas, mis, nagu aru saada võis, oli ühtlasi osaliselt raamatu sponsor, vähemalt selles mõttes, et seal oli katsetatud mitmete raamatus kirjeldatud toitudega (jah, selle lõpus on ka retseptivalimik) ja need valmis tehtud, kindlasti ka ära maitstud, ning ka raamatu tarbeks pildiliselt üles võetud. Ei puudunud üht-teist keskaegset ka esitlusele koondatud laudadelt, sealhulgas maitsev klarett ja mõningaid leivakesi maitseks ning kurke peale haukamiseks. Tipphetkeks oli aga peakoka sürpriis ehk juba kiidukõnede käigus korraks läbi käinud paabulinnu lauale toomine. Nojah, see polnud nüüd paabulind zooloogilises mõttes, vaid seda meenutav küpsetis, täidetud pasteedi ja sibulamoosiga, aga igatahes maitsev oli see küll. Kel rohkem huvi, võib vaadata Ringvaate saate videolõiku, kus kas seesama paabulind või siis tema sõsarake kenasti näha (ja stuudios viibijatele maitsta) on.

Ja kui veel lisada siia mitmed esitlusel kohatud tuttavad inimesed ja põgusad vestlused nendega, siis oli see igati kordaläinud väljaskäik. Kordaminemisele andis oma lisa seegi, et trollis loksudes omandasin ühe uue mõiste. Kuulsin juhuslikult pealt, kuidas noor, ehk kuueteistkümnene, aga pigem aasta või paar nooremgi meesisik suure rõõmuga telefonitsi kellelegi teatas, et on saanud uue e-maitse. See oli nii võõrastav kuulda, et pani kohe kõrvu kikitama, ent tükk aega jäi segadus ja jahmatus püsima. Püsis hetkeni, mil kõnes kostis sõna "nikotiin". Alles siis taipasin, et tegu on e-sigareti, kuidas seda nüüd öeldagi, sisuga. Nojah, eks ta naljakalt kõlab ikkagi, aga teisalt räägitakse ju ka pärissigarettide puhul maitsest, nii et e-maitse on täiesti loomulik. Hea teada saada.

Loetud. Tuna 3/2013
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), Haven (Yle2)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mille õhtupoolikusse tõi pisut põnevust jalgpall, täpsemalt maaimameistrivõistluste valikmäng Eesti ja Türgi vahel. Mis lõppes paraku taas Eesti kaotusega 0:2. Mitte et see oleks olnud üllatav, sest Türgi on lõppeks selgelt Eestist parem, kuuludes Euroopas paremate keskmike või isegi teise järgu paremate sekka, samas kui Eesti on väga selgelt seal keskmike keskmises osas. Ja ka mängust oli selgelt näha Türgi paremus - mitte suur, aga just piisav, et võita.  Vaadata oli sellest hoolimata hea ja huvitav, sest Eestil oli väljas ilmselt üks paremaid koosseise, mida üldse saab välja panna (ja ma isegi usun, et see on senise jalgpalliajaloo üks paremaid), ning mängisid nad ka nii hästi, kui vähegi suutsid, tekitades türklastele päris palju peavalu. Isegi nii hästi, et hea õnne korral poleks ime olnud ka viik ja ülimalt hea õnne korral lausa võitki. Aga jah, Eesti meeskond on paraku veel selles järgus, et niisugune asi nõuab õnne, mitte ei ole päris enda teha ... Milline mõte tuli pähe eriti sellest tingituna, et Eesti meeskond püsib ikka ääretult väheste ja peaaegu asendamatute mängijate peal, ilma kelleta ei ole peaaegu lootustki vähegi hästi mängida: Vassiljev eelkõige, aga ka Ojamaa, ikka veel Piiroja, Pareiko muidugi - võta neist keegi ära ja otsekohe muutub asi hambutumast hambutumaks, sest isegi kui sama asetuse peale on teine mängija võtta, on ta peagu alati selline, kes põhjusega ei kuulu (vähemalt veel) põhikoosseisu ...

Tänase Sirbi avas mu jaoks Künstleri Aili järjekordne nutt ja hala - ja seda ei ütle ma siin sugugi mitte halvustavalt, vaid lihtsalt nentimaks, et ta on (täiesti õigustatult) korduvalt samal teemal kirjutanud. Teemaks siis ikka eesti keele olukord, õigemini selle kasutamisalade kahanemine sugugi mitte otseselt väljamaise pealetungi tõttu, vaid üpris omaalgatuslikult. Seekord olid tal eriti hambus (või oleks õigem öelda - keeles?) humanitaarid üldisemalt ja muusikud ja kunstnikud eriti. Mis on ka selles mõttes põhjendatud, et tõepoolest, nagu ta ka mainib, arvutiala inimesed ja teadlased on oma keele, mis samuti kippus aastat 15-20 või isegi vähem tagasi mitmesuguste võõrkeelte ja nende kohmakate muganduste alla mattuma, suhteliselt ja enam-vähem korda saanud. Võib-olla alati mitte selliselt, et kõik sellega just nõus oleksid (mul endal on siin hambus/keeles ikka nood geoloogide suurtähelised ajastud, mis on ääretult võõristav - ja noh, tarkvara tõlkijana tean hästi, kui levinud, vahel isegi alusega, on arvutiala tõlgete, vähemalt osade nendest üle irvitamine), aga siiski nii, et üldjuhul midagi rohkem pärima ei pea ei need, kes võõrkeeli tunnevad, ega ka need, kes ei tunne. Ma ei ole ise ehk nii palju seda kunsti- ja muusikainimeste (valdavalt) inglise keele lembust tähele pannud - lõppeks Künstleril kui kultuurilehe keeletoimetajal on kindlasti palju rohkem kokkupüudet sellega, kuidas nad end avalikkuses eksponeerivad -, aga Köler Prize'i sugused perverssused on mullegi silma jäänud. Nii et Künstleri avaldusest: miks nood "moodsa kunsti" tegijad ometi vinguvad, et keegi neist aru ei saa, kui nad ongi end jäägitult sidunud millega iganes, aga mitte siinse - eestikeelse! - kultuurieluga, saan ma täiesti hästi aru. Sest kuigi on ka selliseid kultuuriväljendusi, mida ei saa otse tõlkida (igihaljas näide on keelemängud ja muu selline), ei ole ometi tõlkimatut kultuuri põhimõtteliselt olemas, on ainult laiskus mõelda, mida miski õigupoolest tähendab (ja tavaliselt, pahatihti tavaliselt tähendab see ka seda, et tegelikult ei mõistetagi ilmingut, mida suurejoonelise võõrkeelse mõistega tähistatakse, vaid kasutatakse seda ainult eputamiseks).

Omajagu huvitav oli lugeda enam kui kahele leheküljele paigutatud lugusid viimase majandussurutise teemal (mis mõne arvates pole seniajani läbi). Et minu jaoks on majandus küllaltki võõras valdkond, siis oli huvitav lugeda nõndanimetatud fiskaalse kasinuse vastaseid seisukohti, mida esitas Soosaare Raivo. Minu lihtne loogika pigem toetab just kasinust: kui oled võlas ja rahavoogude laekumine ka on nagu kesine, siis tulebki kulusid kokku tõmmata, soodsal juhul ka raha juurde hankida (aga pigem mitte täiendava laenuga, vaid muul moel, nii-ütelda päriseks). Aga noh, majanduses ja eriti poliitikaga segatud majanduses (ehk riigimajanduses) ei paista see lihtne loogika töötavat, seal on ikka valdavad utopistid, kes kõnelevad lõppematust majanduskasvust ja muust sellisest, isegi kui see on põhimõtteliselt võimatu. Lugeda ent oli seda kõike siiski piisavalt põnev.

Nagu oli ka ǘhelt poolt põnevat ja teiselt poolt äraütlemata naljakat vestlusringi meeste ja feminismi üle. Seda humoorikat juttu ei ole võimalik kuidagi ümber jutustada, seda peab ikka ise lugema :-)

Kirjanduskülgedel oli kõrvuti kuidagi väga sobivalt esiteks Matsini Paavo arvustus Vaigu Maidu teosele - lühidalt kokku võttes: kirja on pandud "Tõde ja õigus" versioon 2.0 ja kõigest 111 leheküljel! - ja teiseks Sauteri Peetri arvustus samuse Matsini teosele "Baer". Mõlemad tunduvad olevat väärt lugemine nii või teisiti - see tähendab siis, raamatud muidugi (kuigi ka arvustused on lugemist väärt). Veel toredam oli aga lugeda Klettenbergi Reeda pikka, üle kahe lehekülje ulatuvat lugu ühest Ungari kirjanikust ja tema mõne aja eest eestigi keelde jõudnud teosest. Muidu poleks see ehk nii tähelepanuväärnegi, kuigi lugenud oleksin ma seda nii või teisiti ja küllap ka soovitanud, aga selle juures oli üks väike meeldiv lisand. Nimelt on loo autor ühtlasi käsitletava teose tõlkija. Eks muidugi tõlkijatelt soovitakse sageli, et nad tõlgitud raamatust kirjutaksid, sest lõppeks on nad ju pidanud seda tõlkimise ajal võib-olla isegi rohkem kui autor ise läbi elama ja tunnetama, aga teisest küljest on jälle sageli see just ka põhjus, miks nii intiimselt kokku puutunud inimene ei ole sugugi see kõige õigem inimene sellest kirjutama. Vähemalt mina olen nii tundnud mõnelgi korral, sõltuvalt muidugi ka teosest ja selle kallal nähtud vaevast ja muust sellisest. Teatav erand on muidugi tõlke enda ees- või järel- või saatesõna, mis sageli peaks olema lausa obligatoorne. Ja õigupoolest läks ka see artikkel tegelikult pigem sellise saatesõna kilda, andes võimsalt tausta nii kirjanikule kui ka teosele. Vahva igatahes, kui selliseid sõnasid ka laiemale publikule, kes ei pruugi raamatut olla lugenud või isegi mitte teada ei raamatu ega kirjaniku olemasolust, vahetevahel tutvustatakse.

Väga huvitavad olid tänased teadusküljed, mille juhatas sisse küberluure teema. Esiteks Loho Elveri kirjutise kujul, mis üritas vaadelda ohte, mida selline NSA-tüüpi elektrooniline luure kaasa toob - ja toob tema arvates palju, eelkõige kõigi teiste küberjulgeoleku vähenemise. Milles kindlasti on oma "point" olemas, isegi kui Loho ehk ja võib-olla pisut liialt rõhutab kõike seda kurja, mida niisugune luuramine kujutab.

Talle pidanuks täienduseks ja võib-olla ka vastukaaluks olema intervjuu ühe Eesti küberturbe kõrgema juhi Kivimäe Agoga, aga see jäi paraku, nagu ilmselt sellisele ametimehele päris kohane, üsna väheütlevaks. Kuigi, nojah, ka sellest väheütlevusest saab ju üht-teist välja lugeda :-)

Lühikesevõitu, aga kena ülevaate äsjasest rahvusvahelise kliimamuutuste nõukogu aruandest oli teinud Lahtvee Valdur, mille põhiseisukoht oli järgmine: isegi kui kliimamuutused ei pruugi olla nii kiired, nagu arvati varem, on nad ometi kindlalt olemas ja (inimese seisukohalt negatiivselt) jätkuvad pidurdamatus tempos. Võib kindel olla, et veel enne aruande järgmiste osade avaldamist puhkeb taas võimas debatt (mitte et see õieti üldse millalgi märgatavalt kuhtunud oleks) nõndanimetatud kliimaskeptikute ja "panelistide" vahel. Mis on küllap hea, sest kliima kui nähtus, mis mõjutab kõiki, kui nüüd tsiteerida sootuks teist dokumenti, "rahvusest, rassist, nahavärvusest, soost, keelest, päritolust, usutunnistusest, poliitilistest või muudest veendumustest, samuti varalisest ja sotsiaalsest seisundist või muudest asjaoludest" sõltumata, vajab tõepoolest pidevalt tähelepanu keskpunktis olemist, et sellega ikka arvestatakse nii oma praegustes tegudes kui ka tulevikku kavandades.

Kena tutvustuse igiammuse aja kalade fossiilidest Eestis, ajendatuna suvisest kõmuhõngulisest teadaandest, et Narva kandis on avastatud "enneolematu kalaliik", oli kirjutanud Mark-Kuriku Elga. Päris selgust ei paista olevat paleontoloogidel veel praegugi, aga igatahes on sensatsioonimaigust vabastatuna kirjutatud kenakene ülevaade mitte ainult tollest kalast, vaid kogu vanemast elusolendite leidumisest meie maal.

Täitsa huvitav oli lugeda ka ülevaadet frankofoonia mängudest (ehk prantsuskeelse maailma suurest kokkutulekust), kus "vaatlejatena" osalesid ka eestlased (esimene lugu ja teine lugu) - rohkem küll selles mõttes huvitav, nagu omal ajal Rahva Hääle rubriiki "Kirev gloobus" või tänapäeva veebiväljaannete rubriiki "Kurioosum". Aga noh, lõppeks on prantsuskeelne maailm ka päris suur ja lai ning hea, kui sellest ikka mõnigi piisake muud moodi kui ainult ilukirjanduse kujul siiakanti tilgub.

Vene Ilmar oli seekord pagendatud viimasele leheküljele - kuigi teisest küljest võib see ju ka mõne jaoks olla hoopis esimene lehekülg, on ju küllaga neid, kes alustavadki lehte tagantpoolt. Kirjutas ta meelierutaval teemal, nimelt, nagu pealkirigi juba ütles, "Äravalitud rahvaste teemal". Ja kirjutas mõistagi, nagu alati, huvitavalt, võib-olla isegi mõneti rohkem provotseerivalt kui tavaliselt (see puudutab eelkõige lauset "Igaüks, kes võtab lähemalt peatuda Saksamaa ajaloo viimaseil sajandeil, hakkab loodetavasti mõistma, mispärast pidi "rahvuse taassünd" kolmekümnendail aastail möödapääsmatuks kujunema" - mis mu meelest on ehk liiga palju tagantjärele seletuse moodi (see mõte siis, mis selle lause taga, ja too mõistmine), aga millele on ka raske vastu vaielda). Ent üks asi pisut hämmastas. Mõistagi oli kogu teema ajendatud hiljutistest sõnavõttudest ameeriklaste "erandlikkuse" kohta, mis taas kutsus esile ameeriklaste ja venelaste kõige kõrgemal tasandil sõnasõja. Selle juures on omamoodi intrigeeriv asi, mida Vene Ilmar kas ei tea või siis ei pidanud vajalikuks mainida (kuigi see ehk oleks sobinud tema lukku päris hästi), nimelt arvamus, et Ameerika "erandlikkuse" kontseptsioon on väga selgelt tulenenud ühest XX sajandi ajaloo suurkujust, täpsemalt Stalinist (vt nt seda ingliskeelset artiklit). Nojah, loomulikult ei saa talle tegelikult seda erandlikkuse ideed päriselt omistada, sest oli see varemgi olemas, juba XIX sajandil kindlasti, aga vähemalt siinkandis, see tähendab idapoolsemas Euroopas, võib see küll paika pidada. Isegi mina mäletan lapsepõlvest, et Ameerika erandlikkust tambiti õige mitmel puhul tõsiselt ja rängalt - ja poleks üldse imestada, kui see seisukoht olekski otsejoones Stalinilt edasi kandunud (eriti kuna Ameerika Ühendriigid olid sel ajal nagunii vaenlase. lausa ainukese tõsise vaenlase rollis), nagu kandus Nõukogude Liidus selle tegeliku palge kujundajalt ju õige palju. Aga see on muidugi vaid pisike remark, mille puudumine ei kahanda mingil moel Vene Ilmari loo väärtust.

Loetud: Sirp, 11.10.2013
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), jalgpalli MMi valikmäng: Eesti-Türgi (ETV), Terra Nova (TV6)

Reedesed mõtted

Algupoolel selline vankuvas tervislikus seisundis tavaline tööpäev, aga siis leidsin, et tuleb ikka kõigest hoolimata ja lausa kõigele vaatamata pisut lõbutseda ja seadsin sammud ühele seltskondlikule koosviibimisele. Mis hõlmas terve õhtu ja oli äraütlemata tore ja lõbus, aga millest diskreetsus- ja privaatsuskaalutlustel siin pikemalt juttu ei tule. Olgu vaid nii palju ära mainitud, et mu ökulilembus sai järjekordselt täiendust väikeste (köögi)nikerdiste kujul, mis öeldi olevat munapeekrid (kuigi mul tekkis väike kahtlus, sest see toetuspind on neil muna jaoks nagu kuidagi vähene, aga ka pakendil oli nii kirjas, nii et ju see siis nii peab olema). Et see lihtsalt sõnadeks ei jääks, siis kinnitav pilt ka juurde:

Aga enne seda lõõgastav-vabastavat õhtut jõudsin ka Sirpi lugeda. Kui tulla tagasi uue kujunduse juurde, millele ma eelmisel nädalal pisut kahtlevalt poolehoidu avaldasin, siis täna võis rõõmuga tõdeda, et vähemalt ühes osas on asjad paremaks läinud: Sirbi vahel olev Keele Infoleht oli seekord tavalise nelja lehekülje asemel lausa kaheksaleheküljeline! Isegi kui pisut väiksemad ja hõredamas kirjas leheküljed mahutavadki vähem teksti, on kaks korda rohkem ruumi siiski kindlasti edasiminek. Aga nagu eelminegi nädal tõdetud, ei ole ühtegi head meepotti, mille peal ei tiirutaks salakaval tõrvapiisake. Nii ka nüüd: see on hea, et ka Keele Infoleht on kokku köidetud, aga see on halb, et ta on ühtlasi kokku köidetud põhilehega. Võib ju aru saada, et samuti Sirbi vahel olnud Diplomaatia on eraldi seepärast, et see on lausa eraldi tellitavgi ja algusest peale eraldi seisnud, aga ka Keele Infoleht on ju omaette leheküljenummerdusega ja puha, nii et isegi eraldi tellitamatusest hoolimata igas mõttes omaette hoidev ja olev väljaanne. Mis mulle vähemalt tähendas seda, et pidi taas hakkama klambreid algul lahti ja siis jälle kokku murdma, et see lisaleht vahelt kätte saada ja omaette asetada (sest erinevalt põhilehest neid ma säilitan). (Ahjah, klammerdus on väga hea, oli juba eelmiselgi numbril, mille eest tuleb samuti kiidusõnu jagada.)

Sisu poole pealt avas lehe mu jaoks Raagma Garri pikem lugu "linnriigistuvast" Eestist. Ehk lahtiseletatult tema meelest rahvuskehandile ohtlikust elanikkonna koondumisest Tallinnasse, vähemalt määral ka Tartusse. Mõneti küll tundub, et see võitlus on nii Eestis kui ka mujal juba lootusetult ammu maha peetud ning urbaniseerumine ja metropoliseerumine igati pöördumatud, pigem kiirenevadki. Kuigi, nagu ta ka ise osutab, on täiesti olemas vastupidine tendents, olgu valglinnastumise või päris maale-tagasi-liikumise kujul. Nii et kas see oht nüüd nii suur on, kui autor üritab näidata, aga mõttekoht on siin kindlasti.

Sellest palju huvitavam oli juba ajaloole pühendatud kaks-ja-pisut-enam-lehekülg, mille teemaks oli parun Maydelli ajalooliste piltide publikatsioon ja samateemaline näitus. Ehkki interjueerija üritas vestlusringi osalisi ja ühtlasi pulbikatsiooni ja näitusega seotud isikuid igati provotseerida samale debatirajale, mis aasta algupoolel Eesti keskaja akadeemilise käsitluse ümber puhkes, nad siiski väga liimile ei läinud ja pigem koondasid tähelepanu ikka teemale endale, see tähendab ajalooalastele piltidele ja eriti Maydellile. Ma ei ole pikka aega põhjalikult õpikuid sirvinud, sestap oli mõneti üllatav teada saada, et neid illustreeritakse tänini sageli üsna vana pildimaterjaliga, mille vastavus tänapäeva ajalooteadmistega on tihti tagasihoidlikult öeldes tagasihoidlik. Ehk nagu ütleb üks vestlusringi osaline Kreemi Tiina-Mall: "Illustreerida XIX sajandi ajalomaaliga mõne keskaegse ajaloosündmuse kirjeldust on sõna otseses mõttes ohtlik, sest pilt räägib rohkem omaenda loomisajast kui kujutatavast sündmusest." Ja lisaks oli selles loos veel üks mõte, mis mul endal on samuti ammust ajast peas keerelnud, eriti tänapäevase meedia kohta, kus pildilise teabe osakaal aina ja aina suureneb, aga sõnastatud paremini, kui mina eales oskaksin:

Pilt ütleb küll rohkem kui tuhat sõna, aga ometi jääb midagi puudu. Ka keskaegsete altarite pildid pidi jutlustaja ära seletama, lugusid piltide taga pidi teadma. Kui sõnaline kontekst ära kukub, on ka pilte järjest raskem mõista

Kirjanduskülgedel oli Liivaku Lembit kirjutanud pikalt Ballardi mõne aja eest eesti keeles ilmunud romaanist "Crash" ja kirjanikust ning igasugu muudest asjadest laiemaltki. Selle viimase tõttu oligi erakordselt huvitav lugeda põgusat ülevaadet skandaale tekitanud kirjandusest läbi ajaloo. "Crash" on muidugi ka ise nii skandaalne teos, et sellest võinuks kirjutada pikemaltki (seda enam, et kardetavasti on see paljudele pigem teada ja tuntud hoopis filmi vahendusel, aga nii põhjaliku konteksti andmise eest tuleb autorit ainult tänada, see oli tõeliselt hariv.

Kirjanduskülgedelt tasub veel ära märkida Märka Veiko kirjutis Kunnuse Mihkli esseekogu kohta, kirjutatud talle omases lopsakas stiilis, aga siiski piisavalt hästi, ja kuigi ma ise luulesõber ei ole, siis ka Meieli Kaupo lugu paarist luuleraamatust, millest ühe autor on mu üpris hea tuttav, kes kirjanikuna esineb Krafinna nime all ja keda autor kõigeti kiidab, mille üle saab vaid rõõmu tunda.

Teaduskülgedel paiskas Varraku Toomas tuld ja tõrva praeguse teadussüsteemi pihta, mis tema hinnangul jagavat liiga kergelt doktorikraade: see peaks olema tunnustus ülimate saavutuste eest, on aga praegu sageli vaid lihtsalt järgmine aste noviitsist elik magistrist ja pealegi sageli veel Varrakule eriti ebasümpaatsete poliitikute pooleldi päästerõngas juhuks, kui nad peaksid poliitikast tagasi tõmbuma, olgu vabatahtlikult või mitte. Mulle tundus see pisut elitaarse suhtumisena, aga oma iva tal kindlasti sees on. Vähemalt selles mõttes kindlasti, et teadusehindajad peaksid olema alati ikka inimesed, kes teavad, mida nad hindavad, mitte ei aja näpuga järge eeskirjaraamatus, et siis otsustada haru või asutuse heakskiitmine või mahategemine selle järgi, kas publikatsioone on üks rohkem või vähem, kas juhendatavaid on just nii palju või nii vähe ja nii edasi (mitte et need poleks samuti vajalikud kriteeriumid, aga formaalsed kriteeriumid on olulised ainult ja ainult siis, kui ka hinnatav asi on formaalne, muidu kaotab see lihtsalt mõtte).

Hektori Andi oli lühidalt, aga siiski enam kui leheküljel (üldse paistab paaris viimases numbris olevat üle lehekülje ulatuvaid artikleid märgatavalt rohkem kui tavaliselt, nähtavasti ei ole ei autorid ega tegijadki veel hästi harjunud selle väiksema formaadiga ja arvestavad ikka veel "suure" lehekülje mõõtu lugude tähemärkide arvuga) kokku võtnud füüsika, eriti selle "fundamentaalse" osa tänapäevaprobleemid esijoones pärast viimaste aastate suurt läbimurret, Higgsi bosoni (peaaegu kindlat) avastamist. Ning leidnud, et probleeme on õieti päris palju, kuigi ta ei riskinud ennustada, kas see tähendab seda, et on lootust leida siiski mingeid kompromisse teadaolevate faktide ja teooriate vahel või võib ees oodata põhjalikum, paradigmaatiline murrang füüsikalises maailmamõistmises üldse. Mõnusas toonis kirjutatud loos jäi eriliselt silma ja tõi muheluse näole üks lauseke, mis olgu ka siin osutatud:

On hästi teada, et revolutsiooni ajal hakkab aspiriini müük kiratsema, sest pohmelust ja peavalu hakatakse ravima giljotiiniga.

Lõpuloona oli mulle väga põnev lugeda millestki, mis viimastel päevadel sotsiaal- ja muus meedias kriitilisel toonil esile kerkinud, aga mille kohta mul mingeid teadmisi polnud, nimelt Toompea lossi Valge saali uksepealsetest rahvusromantilistest maalidest. Kalmu Mart oli põhjalikult (või vähemalt nii põhjalikult kui ajalaheartikli maht seda lubab) kokku võtnud nii saali kui ka maalide problemaatika ja teinud seda õnneks igati apoliitiliselt.

Keele Infolehe põhimaht oli pühendatud nähtusele, mille kohta kasutatakse sõnapaari "selge keel", aga mille kohta võiks ka öelda "normaalne" või "arusaadav" keel (avalugu ja vestlusring). Ma leidsin sealt endale ka uue mõiste (vähemalt ei tule meelde, et oleksin seda varem kohanud: arekeel, mis lahtiseletatult tähendab "lihtsustatud ja erivajadustega või keelt alles õppivate inimeste jaoks kohandatud keelekasutus". Selge keel on mõistagi midagi muud: põhimõtteliselt ikka seesama tavaline keel, aga võimalust mööda vabastatud eelkõige keelelistest keerutustest, millega eriliselt hiilgab bürokraatiakeel, aga teataval määral ka õiguskeel. Nii jäi vähemalt neist lugudest mulje, aga ma võin omalt poolt öelda, et ka näituseks teaduses esineb sageli mõttetut ja tarbetut keerutamist, mis jätab isegi siis, kui tegelikult on käsitletav teema huvitav ja sisaldab tõesti väärtuslikku materjali, paraku mulje, nagu oleks autor mõni kehkenpüks, kes püüab asjast, millest ta suurt midagi ei tea, kirjutada nii, et jääks mulje, nagu ta teaks. (Ja kui eriti vastik on selliseid asju veel tõlkida!)

Sümpaatne oli intervjuu teeneka eesti keelemehe Raagi Raimoga, kelle Keeleteogi preemiale kandideerinud raamat "Talurahva keelest riigikeeleks" (mis paraku intervjuu sissejuhatuses oli ekslikult saanud kuju "Talupojakeelest riigikeeleni") ka mul lugemist ootavate raamatute virnas seisab. Mulle oli üllatuseks, et Raag on olnud ka uute sõnade väljamõtleja või vähemalt väljapakkuja. Ja veel võis sealt teada saada, et ta "kõpitseb" ulatusliku eesti-rootsi sõnaraamatu kallal, mis kahtlemata oleks tema Rootsi tausta arvestades tänuväärne panus sõnaraamatute sekka, sest suur rootsi-eesti sõnaraamat on juba olemas, aga vastupidisega on lood nigelamad (neid küll on, aga mitte hirmus mahukaid: 40 000-sõnaline on olemas, 100 000-sõnalist veel paraku mitte).

Rannuti Mart oli taas pikalt-laialt ette võtnud oma lemmikteema lõimumise ja samamoodi taas teinud põhjalikult maatasa enam-vähem kõik, mis selles vallas seni tehtud on. Selles mõttes oli seda lausa igav lugeda, korduvaid mõtteid oli palju, aga nojah, ma päris usun, et kui mitte täies mahus, siis vähemalt osaliselt on tal ka õigus (isegi kui lõimumine praktikas toimub nagunii täiesti paratamatult, võiks kindlasti see käia tõhusamalt ja läbimõeldumalt, olgu siis nii nagu soovib Rannut või kuidagi teisiti). Mõned tema süüdistused tundusid üpris tõsised, eks näib, kas need saavad ka suuremat kõlapinda: sest kui raha on kulutatud nii mõttetult, nagu Rannuti esitatust mulje jääb, on see lausa riigikontrolli teema juba.

Langemetsa Margit oli andnud lühikese ülevaate lähiajal EKI tubli töö tulemusel ilmuvatest sõnaraamatutest, mille seas tähtsaimal kohal on kindlasti nagu eelmises, nii ka selles Sirbis omaette reklaamina ettetellitav õigekeelsussõnaraamat. Aga selgus, et selle kõrval näeb ilmavalgust ka vadja keele sõnaraamat, nüüd juba seitsme asemel ühes (1800-leheküljelises!) köites ja omajagu täiendatuna. On äraütlemata hea, et liivlaste kõrval lähima sugurahva keel on nii monumentaalselt kirja pandud - seda enam, et keel ise on ju sisuliselt juba välja surnud, paraku (kahe aasta eest olla vadja keele kõnelejaid olnud veel pelgalt seitse, kirjutati samuti Sirbis, ja mul on tunne, et ma olen lugenud, et vahepealsetel aastatel olla vähemalt üks neist veel ära surnud).

Ja viimasena, ikka vastu tulles Emakeele Seltsi ammusele palvele, olgu ka siin ära mainitud, et Keele Infolehes ilmusid järjekordse keeleviktoriini küsimused, mis seekord puudutavad todasama "selget keelt" ja nõuavad täpse vastuse teadmise asemel pigem loovat mõtlemist.

Loetud: Sirp, 20.09.2013

Vaadatud: mitte muhvigi

Ilmunud tõlked: J. Quinault. Küberturvalisuse tagamise Briti mudel (Diplomaatia 9/2013)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Täna jäi silma ette üks Päevalehe artikkel, mis kõneles kohanimede "korrastamisest". Iseenesest polnud selles midagi väga uut, sest too "aadressandmete" täpsustamine koostöös Eesti Keele Instituudiga algas juba õige mitme aasta eest - tekitades toona sama suure valdavalt negatiivse reaktsiooni nagu praegu -, aga uudiseks oli see, et noid korrastamist vajavaid kohanimesid on tervelt 30 000. Mis tekitas tunde, et nüüd on küll keegi kuskil pisut üle pingutanud: kohanimeandmebaas sisaldab kõigest 49316 "nimeobjekti" ja isegi kui liita siia kõikvõimalikud kinnistud ja muud asjad, millel samuti nimi võib olla ja mida kinnisturaamatu statistika kohaselt on praegu 479 975 tükki, tähendab see ikka, et umbkaudu iga seitsmeteistkümnes kohanimi tuleks riikliku ameti arvates muuta.

Mu üllatus suurenes veelgi, kui vaatasin Maa-ameti päris head ja kokkuvõtlikku (ehkki vähemalt minu brauseris hirmus raskesti navigeeritavat- tuletas meelde veebi algusaegu, mil olid levinud samasugused hierarhilised leheküljed, toona veel täna valitseva HTTP-protokolli asemel sageli Gopher-protokolliga) lehekülge, kus tundub olevat kirjas kõik, mis selle teemaga üldse seondub. Seal on päris põhjalikult juttu ka (keelelistest) põhimõtetest, mida kohanimede puhul arvestada, ning esimese ja tähtsaimana tuuakse ära järgmine põhimõte: "Kohanimeseaduse (KNS) § 13 sätestab, et alati tuleb kohanime määramisel alustada kohanime valikust ehk eelistada tuleb nime, mis on paikkonnas tuntud ja levinud ning mis on tähtis aja- ja kultuurilooliselt."

Edasi läheb seletus muidugi detailsemaks ja sealt nähtavasti too muutmispeltsebulike sisse hiilibki: kohanimedes ei tohi olla üldjuhul (põhjendatud erandid on mõistagi lubatud) võõrtähti f, š, z ja ž (rääkimata juba c, q, w, x, y ja igasugused diakriitikutega tähtedest); ei tohi alata tähega b, d ja g; ei tohi olla rõhku kaugemal kui esisilbis. Need tunduvad pealtnäha suhteliselt mõistlike piirangutena, vähemalt kui seada sihiks, et Eesti kohanimed peavad olema padueestilikud.

Keerulisem ja nähtavasti kõige enam vastuolusid tekitav punkt puudutab aga nõndanimetatud vana kirjaviisi ehk seda kirjaviisi, mis valitses umbes 19. sajandi viimase veerandini. Seesama eelmainitud Päevalehe artiklis välja toodud Mokko võib kergesti selle alla minna ja peaks tänapäevases ehk uues kirjaviisis olema Moko (või isegi Moku, kui arvestada veel seda, et järgsilbi o on üldjuhul kirjakeelest kadunud).

Kohanimenõukogu paistab selles küsimuses olevat väga jäik:.

• Mida öelda neile, kes väidavad, et (vanas kirjaviisis) nimi on kultuuriväärtus ja tuleks säilitada?
  • KNS [kohanimeseadus] kaitseb ajaloolisi nimesid endid sel kujul, nagu nad rahvasuus on kasutusel olnud; nimesid kirjutame aga häälduspäraselt, tänapäeva kirjaviisis;
  • vana või moonutustega kirjaviis pole kultuuriväärtus;
  • vanas kirjaviisis nime säilitamine moonutaks põlist nime, sest seda loetaks nüüdisreeglite kohaselt (vrd Ida – Iida, Simo – Siimu, Kanna – Kana, Tippo – Tipu).
Kohanimed ja koha-aadressid ei ole ühegi isiku omand, vaid kuuluvad avalikku keeleruumi. Seega ei või tänapäeval kohanimedes ega koha-aadressides kasutada vana kirjaviisi, vaid tuleb lähtuda kehtivast kirjakeele normist.

Eks need argumendid ole muidugi kõik omamoodi põhjendatud, aga mul ajavad siiski karva tõsiselt turri. Eriti see viimane, vana kirjaviisi tauniv ja praegusi inimesi rumalaks pidav seisukoht. Ühelt poolt ei ole ka eesti keel ja selle kõnelejad nii piiratud, et ei oskaks kokku viia kirjapilti Simo ja hääldust Siimu või pigem küll Siimo (ehkki ei saa välistada selliste inimeste olemasolu). Häälduspärasusega on ju eesti keeles just nii, nagu on: kirjapildi võimalikult suurt vastavust hääldusele küll taotletakse, aga see ei ole siiski siht omaette: võib vaadata kas või eesti keele käsiraamatut, kus on ära toodud rohkelt konventsionaalseid erandeid.

Teiselt poolt on aga mu meelest jabur arvamus, nagu nüüdisreeglite kohaselt lugemine moonutaks põlist nime: isegi kui see tähendab häälduse muutumist, on ju enam-vähem kõigi sõnade, ka nimede, hääldus aja jooksul niikuinii muutunud ja muutub ka edaspidi, nii keele enda arengu tõttu kui ka parajasti valitseva moe tõttu hääldada mõningaid nimesid mõne popi võõrkeele moodi (näiteks Georg on teinud kindlasti läbi õige mitu häälduslikku muutust alates saksapärasest Georhist üle venepärase Heorgi inglispärase Džorgi või lausa Džordžini :-) ).

Üks hea näide on ju Kuressaare, mida ehk nende seisukohtade järgi tuleks tagasi nimetada Kuresaareks: lõppeks on see sellist "moonutatud" nime kandnud vaid kaheksakümne aasta ringis, aga Kuresaareks on teda nähtavasti enne seda juba sajandeid nimetatud (olgu siis kurelaste järgi, nagu mõned on arvanud, või kurgede järgi, nagu teised on oletanud). Või siis, kui lähtuda samades juhendites sätestatud seisukohast, et kohanimi peab olema omastavas käändes, hakata "Tallinn" asemel kasutama vormi "Tallinna".

Nojah, tegelikult need Kuressaare ja Tallinna vaidlused peeti maha juba 1930. aastate algul ja tegelikult sealtsamast võib otsida ka praeguse nimemuutmistuhina alget. 1938. aasta "Koha- ja kinnistusüksuste nimede korraldamise seadus" ning 2003. aasta "Kohanimeseadus" on kui teineteise koopiad, viimane muidugi pisut kaasajastatum, aga põhisätted on ikka samad. 1930. aastate nii koha- kui ka isikunimede eestistamise kampaaniast võib aru saada: ühelt poolt oli tegu küllaltki noore riigiga, mis muu hulgas kasutas oma identiteedi sätestamiseks ka sellist võtet, teiselt poolt oli see üks tollal enam-vähem kogu maailmas levinud autohtoonse rahvusluse ilminguid, mida võib kenasti võrrelda venestamislainega Nõukogude Venemaal või aariastamislainega Saksamaal (et nimetada tuntumaid näiteid, neid leiab tollest perioodist peagu igast maailma otsast).

Ma ei taha tingimata öelda, et rahvuslust, olgu kitsa- või laiarinnalisemat, tugevamat või nõrgemat, mingil kujul tänapäeva üleilmastunud ja aina üleilmastuvas maailmas sugugi vaja ei ole, aga võib-olla tasuks mõelda, mil määral ja kus seda vaja on ja kas oma rahvuslikku identiteeti, mis eestlastel nii tugevasti keelega seotud on, peab ilmtingimata ränga barjääriga kaitsma. See viimane asjaolu tekitab minus alati tõsist ohutunnet: nii palju kui ma tean, on keele tõsine normimine ja katse neid norme jõuga kõigile, kellele võimalik, peale suruda iseloomustanud alati vastava keele surmaetappi, aega, mil ka normeerijad ise saavad aru, et midagi paremat pole teha kui viimse jõuga sätestada "normkeel", kas või järeltulevatele põlvedele mälestuseks kivinenud, kivvi raiutud vorm. Ma muidugi väga loodan, et eesti keel elab veel kaua, milliseks iganes ta ka ei muutuks (on ju juba minugi lühikese eluea kestel päris tublisti muutunud, kohe igas mõttes), aga normeerijate võimas pealetung pisut seda hirmu siiski tekitab.

Muidugi, lõpetuseks tuleb küll nentida, et kuna Eestis maa eraomand ju tegelikult puudub (ehkki ametlikult üritatakse väita, et see olla olemas, aga tegelikult on ju ikka tegu rendimaaga, mille eest tasutakse maamaksu), siis saab riigiaparaat oma asutustega ka enda maad ja selle kohti nimetada nii, kuidas ise vaid tahab, Mis on küll õige kurb, sest annab siin elavatele inimestele veel ühe põhjuse mitte tahta elada sellisel maal, kus nende vaba iseolemise soovi aina ahistatakse, sageli ebamõistlike nõuetega.


Loetud: Imeline Ajalugu 8/2013
Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga play-off: Fenerbahçe-Arsenal (TV6)