Teisibased mõtted

Kuigi tänane päev oli ette teada igasuguseks tööks jupp jagu lühem, siis otsustasin siiski, arvestades viimasel nädalal tekkinud imetabast ärkvel- ja hämaroleku vahekorda, just täna ära teha selle, mis eile tegemata jäi ehk tõlkida vaba tarkvara. Mis, nagu üldjuhul ikka, tähendas KDE ja selle arendusharu kallal, veelgi täpsemalt nüüd, kus kasutajaliidese pool on täielikult tõlgitud ja vaid tuleb iga nädal lisandunud stringid taas korda seada (mida enamasti polegi koletult palju), dokumentatsiooni kallal. Mille osas oli tänane päev küllaltki edukas, vähemalt enesetunde järgi: terve hulk asju sai ära tehtud, mis võib-olla pole küll väga tähtsad, aga ometi on oodanud juba pikka aega oma järjekorda ja said nüüd korda (noh, vähemalt tõlgitud, loodetavasti enam-vähem korralikult). Kui nii edasi peaks suutma tegutseda, siis ehk saabki kevadeks ka dokumentatsiooni tõlgitud, mille järel on muidugi ees veel raskemad ülesanded, olgu siis nendesamuste käsiraamatute varustamine korralike piltidega või veel enam rakendustele igasuguse lokaliseeritud, eestipärase sisu andmine (eriti õpirakendustes, aga ka näiteks finantsrakendustes, mis tõotab tõsine peavalu tulla ja olla ...)

Eespool mainitud päevalühendaja oli nädala eest siingi teada antud tõlkijate sektsiooni järjekordse teemaseminari väisamine, millel seekord kandvaks mõtteks oli sõjanduskeel. Teisisõnu siis asi, millega ma oma tõlgetes täiesti regulaarselt ja pidevalt, võiks peaaegu öelda et päevast päeva kokku puutun. Kõnelejateks olid Boltowsky Toomas, kes mitut puhku ajakirjanduseski karmi häält sõjandusalaste tõlketeoste kallal tõstnud, ja Aleksejevi Tiit, kes küll kirjanik, aga oma ristisõjateemaliste romaanidega mõistetavalt samuti sõjandusteemaga tõsiselt kokku puutunud. Boltowsky võttis, kuidas öelda, kiirkorras läbi kõik põhilisemad asjad, alates auastmetest ja sõjaväelistest üksustest kuni relvade ja nende osade lühida tutvustamiseni. Eks ta kiire jutt oli ja paljudest asjadest üle ratsutav, aga saadetud see-eest korralikust illustreerivast materjalist, mis aitas tublisti kaasa.

Usina kribamise ja suhteliselt paljude esitatud küsimuste põhjal võis mõista, et üsna suurele osale kohaletulnutest oli see valdkond küllaltki tume maa - mis on ka mõistetav, sest eks enamik ole ilukirjanduse tõlkijad ja üldjuhul (igasugu erandid muidugi välja arvata) ilukirjanduses väga süvitsi selle teemaga ju ei minda. Seda valusam on muidugi, kui järsku sõidab kuskilt sisse tundmatu või vähetuntud valdkonna spetsiifiline mõiste, mille puhul on hea, kui üldse aru saad, et see on mõiste ... Ja paistis seal olevat ka vähemalt üks, kui mitte rohkem filmitõlkijate seltskonna esindaja, kellel subtiitrite eripära tõttu mõistagi sellised asjad veelgi kibedamalt kukil ... Nojah, paraku selle sõjandusterminoloogiaga on nagu on: ühelt poolt ju midagi nagu oleks (näiteks oma kiiksuga, aga siiski kasutatav militerm või paar sõnaraamatut (eriti too kuuekeelne, aga ka mõnevõrra vanem ja veidi vananenud leksikoni tüüpi raamatuke), näpuotsaga üht-teist ehk veel peale), aga teiselt poolt valitseb eriti nende terminite osas, mis pole tänapäeva kandunud, vaid on kindlalt ajalukku jäänud ja pealegi pole otseselt Eestiga seotud, võiks öelda et täielik (must) auk ... Ma olen isegi mõelnud mingilaadse spetsiaalse sõjalise wiki tegemise peale, aga see tundub ikka nii hirmus suur tükk asja, nõuaks rängalt aega ja vaimukulu (no muidugi, eestikeelses Vikipeedias on ka üht-teist olemas, aga suhteliselt vähe, mõnikord (tõsi, sõjanduslike asjade puhul küllaltki vähe) natuke kaheldava kvaliteediga, kindlasti aga paganama lühidalt ja enamasti raskesti seostatavalt tõlkija vajadustega). Aga võib-olla ma millalgi siiski mõtlen selle peale, eks näib ...

Aleksejevi Tiit, kel asjade ajalise nihkumise tõttu jäi aega esinemiseks üsna napiks, kõneles veidi kaugemast minevikust ehk siis enda meelisteemast, ristisõdade ajajärgust nii aastat tuhatkond või pisut vähem tagasi. Ka see oli päris huvitav kuulata. Kuigi mulle kummagi mehe jutus palju uut ei olnud, oli siiski hea mõningaid asju nii-ütelda kompaktselt suu ja silma ja kõrva sisse saada (ja ei saa muidugi sugugi ka öelda, et kõik, mida nad rääkisid, oleks olnud selline teave, mis mul igas asendis ja igal kellaajal soravalt ja sulnilt üle huulte suudaks voogata ...) Sõnaga, täie ette läinud õhtu.


Loetud: Tehnikamaailm 12/2012
Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Madridi Real - Amsterdami Ajax (TV6)

Tarkvaratõlked:
KDE arendusharu kasutajaliides
KDE arendusharu dokumentatsioon

Teisibased mõtted

Eilse üsna nurjunud päeva järel otsustasin siiski sel nädalal "esmaspäeva" ehk vaba tarkvara tõlkimise päeva ära teha, tänasel päeval niisiis. Aur kulus nagu tavaliselt KDE ja selle arendusharu peale, kus rakenduste poole pealt oli vahepeal tekkinud juurde üks e-posti klient nimega Trojità, mille eripära näiteks KMailiga võrreldes on see, et Trojità keskendub ainiti IMAP-protokollile ega tee millestki muust midagi teadma (samal ajal kui KMail sööb isukalt nii IMAPit, POP3 kui ka teab veel mida). Dokumentatsiooni poole pealt palju edasi ei jõudnud või õigemini ei jõudnud edasi uute asjadeni, sest vahepeal oli ka nii-ütelda vanu asju omajagu uuendatud. Igatahes KDE SC (ehk tulevase 4.10) dokumentatsioon on taas korras nagu Norras.

Avastasin täna mõningase üllatusega, et mul on taas ilmunud üks tõlkeraamat. Täpsemalt siis Lucase Edwardi "Pettus". Üllatusega seepärast, et mu arvates oleks see võinud enne ilmumist veel kord mu käest ka läbi käia, aga ju oli siis mu tõlge nii hea, et seda ei peetud vajalikuks :-) Paraku tähendab see aga ka seda, et mõned pisiasjad, mis pärast tõlke üleandmist selgusid nii suhtluses autoriga kui ka läti keelde tõlkijaga, jäid nüüd sinna nähtavasti kirja panemata (kui just toimetus neist kuidagi teistmoodi teada ei saanud, milles ma pisut julgeksin kahelda). Aga noh, need olid ka üsna pisikesed asjad, kõige tõsisem ehk üks vale eesnimi, tõsi, vaid ühel korral esineva nime puhul.

Kui juba raamatutele jutt läks, siis neile, kes mu ajaveebi loevad ja tõlkimisasjade vastu huvi tunnevad, võib hea meelega teada anda, et tõlkijate sektsioonil on peagi taas kavas üks teemaseminar. Olgu siin siis ära toodud osa minuni jõudnud kirjast:

Järjekordse teemaseminari üldnimeks võiks sedakorda olla “Lugeja pilk”. Kõnelema on kutsutud kolonelleitnant Toomas Boltowsky, kes annab ülevaate sõjaväelisest terminoloogiast: relvastus, sõduri riietus ja varustus, sõdurite liigid, auastmed, sõjaväeline infrastruktuur, taktika, toponüümid, kõike seda ka ajaloolises perspektiivis. Boltowsky on ise mõned ajalooalased raamatud toimetanud ja teiste tõlgitud raamatuid tähelepanelikult lugenud, mille kohta ta on teinud oma tähelepanekud, vt http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=2808:t-lkeraamatute-h-da-ja-viletsus&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3099 ja http://www.postimees.ee/372387/viis-aastat-hiljem-kivi-endiselt-peos/
Teiseks kõnelejaks on palutud ajaloolane ja kirjanik Tiit Aleksejev, kes lubas rääkida erinevatest tõlkijate häältest, nii nagu nad läbi tõlgete lugejani kanduvad. Ja tõlkijast kui ideaalsest lugejast, seda omaenda teoste võõrkeelde ümberpanemise muljete põhjal. Viimasega seoses peatub ta ka 11. sajandi sõjapidamisega seotud terminitel.
Teemaseminar leiab aset 4. detsembril algusega kell 18.00 aadressil Harju 1, Soome instituudi ruumides.

Loetud: Arvutimaailm 11/2012
Vaadatud: Alcatraz (Kanal2), Süvahavva (Kanal2)

Tarkvaratõlked:
KDE arendusharu kasutajaliides
KDE arendusharu dokumentatsioon

Ilmunud raamatud: Edward Lucas. Pettus. Spioonid, valed ja kuidas Venemaa Läänt tüssab

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, kuigi üpris väikese tööpanusega, kahel põhjusel. Üks neist oli artikli tõlkimine sedakorda Postimehele, teine ajutine leebumine vanainimeste ärakasutamise poliitika osas ning selle asemel, et lasta neil enda manu tulla, hoopis ise nende juurde minemine. Ilm oli mõnus ja otseteegi kenasti läbitav, ilma igasuguste spagaatide ning muude jäätantsu elementideta. Küll võis selle teekonna kestel, mis vaid osaliselt kulgeb mööda asfalteeritud pinda (mitte et seda praegu just väga näha või tunda oleks, aga mõtteliselt on ta seal kuskil ometi olemas), täheldada üht huvitavat inimloomuse omadust, nimelt seda, et kui tegevusse astub mõistus, siis on tulemuseks ligilähedaselt noolsirged teed, aga kui lasta instinktidel võimust võtta ja juhatada ennast sinna, kuhu jalad juhatavad, on tulemuseks rajad, mille kohta parim väljend on nähtavasti kurviline. Õieti ei ole see ju uus tähelepanek, nii inimeste kui ka inimeste kandmise teenistusse rakendatud loomad kui ka isegi metsloomad ja muud elajad teevad radu samasuguse kurvilis-käänulise instinkti alusel, aga see köitis täna tähelepanu, kui vaevalt sadakond meetrit pika lõigu peale kujunenud rajal ei leidunud vist ühtegi pikemat kui paarimeetrist juppi, mis oleks sirgjooneliselt kulgenud...

Ema ja ta poiss-sõbra juurde minekul oli mõistagi siiralt omakasupüüdlik eesmärk: viimases vestluses rohkem õrritamiseks ja üldse mitte teostumislootusega mainitud kartulipuder ja hakklihakaste ja ahjuõunad tekitasid mingil seletamatul põhjusel emas tunde, et just neid ta tahabki täna valmistada. Ja kes olen siis mina, et sellisest üüratust, nägu paratamatult ja täiesti pingutamata laiale-laiale naeratusele tirivast naudingust loobuda? Loomulikult olin krapsti õigeks ajaks kohal ning tõeline hedonistlik söömisorgia võis alata. Hiljem lisandusid sellele veel kakao ja muud maiustused, nii et tänane vanainimeste ekspluateerimine nende enda territooriumil läks kindlasti täie ette ja rohkemgi.

Ma üritasin küll jätta endast viisaka pojaraasu muljet ja paigaldasin vastuteenena emale arvutisse fotode haldamise ja töötlemise rakenduse digiKam, mis nüüd juba mõnda aega on ka Windowsis saadaval ja mis mu väga nappe kogemusi, aga ka mõningaid kuuldud-loetud arvamusi mööda on üks paremaid, vähemalt nende seas, mille eest kõva raha ei küsita. Tõsi küll, see paigaldamine võttis omajagu aega, sest esialgu proovisin seda teha KDE üldise Windowsi paigaldusprogrammi abil, mis aga kippus tõrkuma ja teatas pärast näiliselt edukat paigaldamist, et ikka midagi ei sobi. Ilmselt sellest teadlikuna on digiKami arendajad valmistanud ka oma isikliku paigaldusprogrammi, mis tuli selle ülesandega lõpuks edukalt toime. Jätsin selle neile põhjalikumaks uurimiseks, võib-olla hakkab meeldima, sest näiteks põgusalt võrreldud Windows Live'i fotorakendus, mis neil olemas on, tundus siiski olevat mõnevõrra tagasihoidlikum, kuigi võimaldab kahtlemata samuti ära teha suure osa asju, mida fotode töötlemisel vaja läheb.

Tagasitulek langes juba aega, mil Tallinna kohale oli jõudnud paljuräägitud tugevtuul ja muud jubedused, mis siiski vähemalt sel ajal, millele langes mu lõbus tatsamine, väljendus peamiselt tihedalt langevates lumehelvestes. Jah, tõsi küll, oli ka teatavat tuult, aga et tagasitee kulgeb lõuna suunas ja lätlased pole traditsiooniliselt just kuigi kõvad puhujad, siis oli see mulle pigem abiks kui mureks - purjesid just lehvima ei pannud, aga mõnusalt tagant tõukas küll.

Ema andis kaasa ka ühe ristsõna, sedakorda Kuma kontserni toodangu nimekandja, millest avastasin rõõmuga, et ka nemad pakuvad nüüd aasta esimeses numbris kenasti välja aluse, millele kleepida aastavinjetid - otsekui vastus mu aastalõpukurtmisele, et tuleb muudkui kulutada isiklikke paberi- ja kaardivarusid. Tegelikult oli ristsõnu rohkemgi, nimelt oli ema kätte mingil iseäralikul teel juhtunud üks ingliskeelne ajalooajakiri, kus oli sees kena klassikaline ristsõna ja just mulle sobivalt ajalooalane. Mis tuletas taas kurbdusega meelde, et Eestis ei ole enam aastaid saanud selliseid ristsõnu näha. Nojah, mingi analoog on meil olemas, ma mõtlen selliste pikkade ja mõnikord ka veidi mõtlemist nõudvate küsimuste osas, aga nende puhul ei tule meil ja praegu vastuseid paigutada mitte klassikalisse ristsõnasse, vaid neid mingist täherägastikust taga otsida, mis on väga tüütav. Spetsiifiline ajalooristsõna oli muidugi mulle ka tunduvalt lihtsam kui aegajalt proovitud New York Timesi või mõne muu Ameerika või Briti ajalehe oma, kus sageli jääb lihtsalt nutist puudu, õigemini taustateadmistest, et õige vastus välja nuputada.

Eile mainitud Boltowsky Toomase terava kriitika sõjandusteemaliste tõlketeoste kohta pidas Postimees heaks täna isegi mittetasulises versioonis avaldada, nii et olgu see siin ära mainitud. Ma sain küll ka ema käest eilse Postimehe AK-lisa füüsilise numbri, nii et nüüd võib selle sõna otseses mõttes töölaua kohale seina peale kleepida, et artiklis osutatud puudused, olgu nad siis kelle tahes tehtud, alati tulikirjana silme ees püsiks.

Tõlkimise teemal oli veel huvitav edetabelilaadne asi Varraku raamatublogis pealkirja all "Eesti parimad tõlkijad". Ega seal väga suuri üllatusi ei olnud, kuigi minusugune luuleväline isik ei oleks kindlasti Kaalepi Aini esimeseks tõstnud, aga ma saan täiesti aru, miks ta seal seisab. Mõned lõpupoole nimed panid ka veidi kulmu kergitama, eriti Lydia Koidula ja Tõnu Õnnepalu (ehkki viimasel on muidugi kindlasti üsna mitu olulist ja head tõlget, aga kas need just teda nii kõrgele peaks paigutama... võib-olla peaks ka, ei oska öelda). Samas oli ka mitmeid päris kohe pähe torkavaid nimesid, mida algnimekirjas ei leidunud, aga mida on sissekande kommentaarides ära mainitud. Nojah, ega selline edetabel just väga palju midagi ei tähenda, aga ma miskipärast usun, et kui ka teha laiemapõhjaline küsitlus, suureneks rohkem nimede hulk kui toimuks väga olulisi muutusi sellest praegu välja pakutud edetabelis, eriti kõrgemas otsas.

Ahjaa, kes see ikka koera jalga tõstab, kui mitte koer ise, nii et olgu siin ka ära mainitud, et hea võimalus siinkirjutaja häält kuulata ja mitte ainult häält, vaid ka teataval määral mõtestatud juttu hiljuti ilmunud teose "Jumala sõda" aineil on nüüd olemas Kuku raadio taskuhäälingu kaudu (valida tuleb "Nädala raamat 2011-01-14").

Loetud: Horisont 1/2011
Vaadatud: Neli tankisti ja koer (ETV2), Arn - Pohjolan ritari (Yle2), ENSV (ETV), Der eisige Tod (Pro7)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, mida taas kärpis ühe artikli tõlkimine välisministeeriumi heaks (seda lauset või vähemalt selle teist poolt kohtab eeloleva nädala jooksul ilmselt veel õige mitu korda).

Tänases Postimehes oli kaks huvitavat artiklit, millest üks on ka avalikult kättesaadav (vähemalt praegu), nimelt intervjuu Villuga JMKE veerandsajandise juubeli puhul. Ma ei ole küll Villuga eriline tuttav, aga mõttemaailm on siiski üsna sarnane - nagu võib-olla paljudel, kes on punki või anarhismi või mõlemat või veel midagi üldse kunagi tõsiselt võtnud. Igatahes hea lugemine oli.
Erinevalt teisest, mis tekitas lausa masendust: Boltowsky Toomase äärmiselt terav ja sapine tõlke-sõjaraamatute kirumine. Ja artiklit lugedes täiesti põhjusega. Ma muidugi tundsin ennast ka puudutatuna, kuna kolmest käsitletavast raamatust olin ühe tõlkimisel mina ka osaline. Siiski ei tundunud ükski kivi tervest hiigellaviinist õnnekombel mu kapsaaeda langevat (ma kohati kontrollisin isegi üle), aga see võib muidugi olla ka mäluga seotud küsimus... ja ma isegi ei kahtle sugugi, et kui mu tekstid hoolikalt ette võtta, siis kohe kindlasti leiaks sealt midagi laiduväärset, arvatavasti ka ma ise, aga veel enam muidugi inimesed, kes üht või teist asja palju põhjalikumalt tunnevad. Kindlasti taas artikkel, mis koos Boltowsky kunagise Sirbis avaldatuga (tõe huvides tuleb öelda, et sellele oli ka vastukaja, mis mõningaid asju veidi selgitas) seinale kinnitada ja pidevalt silme ees hoida...


Loetud: Horisont 1/2011
Vaadatud: Arabella, mereröövli tütar (ETV2), Jõhkrad mängud (TV6), Kummituslik mõõk (RenTV)

Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: Narkoleptilised Isehakanud Boheemlased (Postimees, 15.01.2011)