Neljabased mõtted

Ka tänane päev möödus jätkuvalt (põhi)töövabalt, seda küll mitte niivõrd eile kurdetud suure (lisa)tööjärje kuivõrd eelkõige väljaskäikude pärast. Nimelt toimub parajasti kirjandusfestival HeadRead ja kuigi tavapäraselt on seal minu jaoks üsna palju mõttetut kraami, siis just tänasele koondusid üritused, millest ma tahtsin osa saada.

Esimene neist oli Keskraamatukogus peetud vestlusring ajalooteemalise kirjanduse üle, millel oma mõtteid avaldasid Hvostovi Andrei, Vahteri Tarmo ja Raigi Kulle. Seda oli päris põnev kuulata, eriti nende kahe viimase osaleja tõttu, kes on kirjutanud just selliseid dokumentaalajaloolisi teoseid - võib-olla mitte klassikalises mõttes (teaduslikke) ajalooteoseid, küll aga isiklike ja teiste mälestuste ning dokumentide põhjal võimalikult erapooletuna ülevaateid teatavaist ajalõikudest lähiajaloos. Mis ka nende enda väitel oli nende silmaringi omajagu laiendanud ja neile endalegi uudseid aspekte avanud - või kui täpsemalt öelda, siis tubli osa vestlusringis räägitust käiski selle ümber, kui palju on neil viimastel aastakümnetel toimunu kohta käibele tulnud ja küllap sihilikultki toodud müüte, mis ka parimal juhul on vaid kenad poliitilised lööklaused, millel aga mingit tõepõhja all pole. (Küllap teavad mõningaid selliseid kõík, kes vähegi Eesti poliitika ja lähiajaloo vastu huvi on tundnud; mulle endale on üks lõbusamaid olnud Laari Mardi kui Eesti põllumajanduse hävitaja müüt).

Teine asi, mis vestlusringist mulle kõlama jäi, oli lähiajaloo uurimise vaev ja raskused, mille põhjuseks suurel määral kindlasti mingis mõttes õigustatud, aga ometi tõsiseid takistusi seadvad ahriivimaterjalide kasutamise nõndanimetatud isikukaitselised piirangud. Eriti kui võrrelda mõne teise riigiga: näiteks oli mu jaoks uudis kuulda Vahteri Tarmo suust, et USAs kehtivat kord, et kui inimene sureb, võib kohe järgmisel päeval esitada riigiametkondadele taotluse saada teavet tema kohta peetud toimikute üle. Sinna kõrvale oli tuua näide ühest Eesti arhiivist, kus Tallinna teletorni kaitsmise kohta käivas dokumendis kaeti kinni mõned nimed just isikuandmete saladusele viidates - nendesamade meeste nimed, kes on laialt teada teletorni kaitsjatena, keda on riigijuhid meeles pidanud, kelle nimed esinevad kõikjal (vestlusringis osalejate arvates ka teletornis asuval autahvlil või millelgi). Raigi Kulle omalt poolt tõi näite kuulsa Otsa Georgi kohta, kelle arhiiviandmetele ta oma raamatu kirjutamise ajal hästi ligi ei pääsenud, põhjuseks "delikaatsed terviseandmed" - ehk siis täpsemalt see, et lauljal olla üks neer eemaldatud. Eks ta ole, see 30 aasta piirang on küllap mõnes mõttes õigustatud, aga teisalt jälle ... jah, lähiajaloo ja hiljuti lahkunud kuulsuste elu uurimist kindlasti pärssiv.

Sellest vestlusringist tormasin kuulama Strossi Charlesit, aga paraku tekkis mul ajus lühis ja kuigi ma teadsin, et ta esineb Rahva Raamatus, oli miskipärast kinnistunud ajju teadmine, et festivali üks toimumispaik on Solarise keskus ... Kulus veidi aega, enne kui eksitusest aru sain ja Rahva Raamatusse, mis ju teatavasti Viru keskuses hoopis, kohale jõudsin. Strossist teadsin ma varem ainult seda, et on selline kirjanik ja kirjutab ulmet, ei midagi rohkem. Ei saa öelda, et ma oleksin palju rohkem ka nüüd teada saanud, aga tema mõtted oleviku ja tuleviku kohta, mida ma jõudsin ära kuulda, olid siiski sellised, et ma tegin endale kõrvatagusesse pisikese märke jätta see nimi meelde ja võimaluse korral midagi tema loomingust ka läbi lugeda. Seda, mida lugeda, paistab olevat päris palju, aga küllap ma alustan nende asjadega, mis on eesti keelde jõudnud, saab ehk vähekegi aimu (rääkimata võimalusest nautida või siis vihastuda tõlke peale :-) ).

Seejärel viis tee mind Kirjanike majja, et näha ka oma silmaga ära too siinsel maalapil rohkelt kõmu tekitanud "Eesti populariseerija" Oksaneni Sofi. Selgus, et poleks olnud vaja kiirustadagi, sest eelmine üritus polnud veel lõppenud - ja et selleks oli kellegi Stoppardi Tomi esinemine koos Eesti presidendiga, siis tähendas see ühtlasi, et majjagi ei pääsenud sisse, vaid tuli päris pikalt oodata kõigepealt seda, et nad üldse lõpetaksid, ja siis veel seda, et ainult tollele üritusele tulnud majast väljuksid, ja siis veel seda, et turvamehed ka sisse laseksid ... Nojah, eks see on muidugi arusaadav, et igasugu eeskirjad reglementeerivad seda, kui palju inimesi tohib korraga kuskil viibida, aga ma ei saanud midagi parata, kui tulid meelde Humanitaarinstituudi ajad ja üks või kaks loengut tollessamas saalis, mis olid puupüsti rahvast täis, peaaegu kindlasti rohkem kui täna.

Sissesaanuna pidin vestluse ajal küll tähelepanu pingutama, sest laisa inimesena ei viitsinud ma klappe võtta, kust pakuti sünkroontõlget, ja mu soome keel pole just kuigi hea. Aga enam-vähem siiski mõistsin, mida kirjanikuproua ütles, isegi võib-olla üllatavalt palju - kas on episoodiline Soome televisiooni vaatamine mu arusaamist parandanud või siis valis ta ise kas või alateadlikult (vaevalt et teadlikult, sest tõlge oli ju garanteeritud) sõnu, et need oleksid publikule kergemini adutavad. Ega tema räägitust ei oska midagi esile või välja tõsta, küllaltki oodatav jutt oli, aga igatahes hea meel, et sai ka selline kuulsus oma silmaga ära kaedud.

Aga see festival polnud täna ainuke üritus: kohe Kirjanike majast edasi tuli tõtata Buffalo pubisse, kus oli kavas Mageia 3 väljalaskmise puhuks korraldatud väike piduüritus. Et tegu oli erilise sündmusega, näitas juba see, et tavapärase kolme asemel oli täna kohal lausa kümme inimest. Ja muidugi ka see, et lauale toodi tort ja puha ning seegi, et arvuteid oli muude kokkusaamistega võrreldes tunduvalt rohkem. Igatahes tundus, et kuigi Mageia 3 saab kindlasti paremaks muuta ja et praeguseski väljalaskes on mõningaid kitsaskohti, on see siiski piisavalt hea välja tulnud, et õigustada oma jätkuvat püsimist distrowatch.com-i edetabeli teisel kohal. Mis sellest piduüritusest ikka pikalt rääkida - kuigi pikaks ta läks -, piisab vahest, kui lõpetada tänane jutt samuse ürituse grupipildiga:

Mageia 3 väljalaskepidu. Foto: Jaanus Ojangu

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3)

Ilmunud tõlked: Paul Goble: "uus leping ei tähenda..." (Postimees, 30.05.2013)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänases Economistis oli üks mõtlemapanev nupuke sellest, kuidas meie ajastu, mida nii hellitavalt kutsutakse infoajastuks, võib osutuda hoopis infoauguks. Mulle jäi kõige rohkem sealt kõlama mõte, et me võime XX sajandi algusest tulevikus (või ka juba praegu) teada rohkem kui näituseks XXI sajandi algusest. Ja põhjus: erinevalt varasemast ajast, kus enamik sellest, mis on üldse talletamist väärt, pandi kirja paberile või muule suhteliselt püsivale materjalile (on muidugi materjale, eriti minevikus kaugemale tagasi minnes, mis on ajatuultes hävinud, ja on ka teavet, mida kirja ei pandud isegi kirjaajastul ja mis parimal juhul on säilinud mõningates mälestustes (mis on tunduvalt moonutustealtimad kui reaalajas loodud dokumendid), kui üldse), siis juba mõnda aega, aga eriti viimasel kümnendil on päris palju materjali, mis on nii-ütelda kvaasi-kirjapandud, see tähendab talletatud internetti, kust aga aja jooksul väga erinevatel põhjustel osa materjali lihtsalt ja sageli jäljetult kaob, olgu siis põhjuseks talletaja huvikaotus ja vastava saidi sulgemine või mis iganes muu asjaolu. Artikkel mainib üllaid, kuid üpris lootusetuna tunduvaid katseid nii-ütelda veebi talletada - mitte et see iseenesest võimatu oleks, aga üleilmse veebi maht ja raha seavad kindlad piirid ette, mis on võimalik ja mis mitte (kolmas põhjus, omanduslikud failivormingud, ei ole ehk nii hirmus oluline - palju lõppeks ikkagi neid vorminguid on, mis on nii suletud, et ainult ja ainult üks (potentsiaalselt mingil hetkel koos looja elik omanikuga kaduvikku vajuv) programm neist midagi aru saab, iseasi, et omanduslikud vormingud võivad küll tekitada umbes sama efekti nagu pisut murenenud Mesopotaamia savitahvel või pooleldi hääbunud värvidega esiajalooline koopamaal). Nojah, Kongressi Raamatukogu võis küll Twitteri arhiivi ära osta, aga ehkki see on üks suuremaid virtuaalseid suhtlemiskeskkondi, ei ole see kohe kaugeltki ainus... Tegelikult on samale probleemile juba varem ka mõningad arhivaarid tähelepanu juhtinud, küll veidi teise kandi pealt, aga samuti kättesaadavat teavet puudutades - sõltuvalt maast ja seadustest ja muudest asjaoludest käib tänapäeval väiksem või suurem osa ettevõtete sisesuhtlusest elektrooniliselt ja nii mõnigi kord vormis, mis tavapärases mõttes arhiivi jääb jäädvustamata (nt e-kirjadega käiv suhtlus). Ehk teisisõnu - kui nii-ütelda paberiajastu kohta võib ettevõtte puhul panna arhiivimaterjalide põhjal enam-vähem adekvaatse pildi kokku, siis e-ajastul ei pruugi see enam nii lihtne olla (kuigi mõistagi oli nii siis kui ka on praegu ettevõttesiseselt suur osa suhtlusest sootuks suuline, mis nii või teisiti ei jäta pahatihti erilist jälge). Igatahes probleem on olemas ja seda sõltumata igasugustest Suure Venna pelgustest - kas meie olevik ikka saabki minevikuks või jääbki olematuseks? :-)

Varahommikul vaatasin kordusest ETV pealt suhteliselt palju reklaamitud filmi "Ma elasin Eesti Vabariigis". Päris palju häid kaadreid oli kokku pandud, aga film ise jättis võrreldes reklaamiga, mis tõotas teada anda, kas ajaloost on võimalik õppida, ja kõnelda omaaegsetest tegemistest ja tegemata jätmistest, suhteliselt kesise mulje. Mitte et intervjueeritavate valik või nende jutt oleks kuidagi kehv olnud (mulle väga meeldis kuulata oma vana õppejõu Piirimäe Helmuti, aga mõistagi ka teiste pajatusi), aga see suurelt selliseks mälestuste veeretamiseks jäigi. Ilmselt selle kergelt hapu maigu tingiski rohkem reklaam, mis keris ootused liiga kõrgele, võimaldades oodata dokfilmi taustal ka mõningat üldistust või midagi, mida aga sela nüüd küll ei olnud.


Loetud: Akadeemia 10/2010
Vaadatud: Ma elasin Eesti Vabariigis (ETV), Tähevärav Atlantis (TV6), Kättemaksukontor (TV3), Lasko - Die Faust Gottes (RTL)

Teisibased mõtted

Tavalisest tööpäevast ei tulnud suurt midagi välja, sest vaevalt olin ma jõudnud veidi nokitseda raamatutõlke kallal, kui kaela sadas Diplomaatia korraga kahe tõlkesooviga, millele mõnevõrra hiljem lisandus kolmaski. Selge see, et aur läks siis nende peale. Aga kahetsema seda ei pea, sest teemalt olid lood huvitavad ja õieti ongi Diplomaatiale selles mõttes oluliselt etem tõlkida, et sealsed lood pole reeglina lühikesed ja sestap ka pea tühisõnalised ajalehe-arvamuslood, vaid enamasti rohkem sinna analüütilise ajakirjanduse kanti kirjutised, mõnikord isegi uurivama-teaduslikuma kallakuga.

Täna tuli Moskva metrooplahvatuste asjus ka ametlik kinnitus, et teine süüdlane on samuti tuvastatud. Selle naise nimi oli küll juba varemgi Venemaa ajakirjandusest läbi käinud, aga nüüd siis kinnitati seda ka ametlikult. Tõsi, segadust on tema ümber rohkem kui esimese süüdlase puhul, kas või juba selles osas, kuidas tal oli võimalik Moskvasse jõuda nii kiiresti, aga eks usinad uurijad suudavad kindlasti ka need lüngad ja ebakõlad täita, loodetavasti enam-vähem usutavalt...

Sattusin täna lugema Rahvusraamatukogu direktrissi artiklit Postimehes, mis tõi meelde paari päeva eest mainitud paar artiklit ligikaudu samal teemal, millest ma nii pooliveeri lubasin pikemalt kirjutada. Õhku rippuma jäävad lubadused on ühed vastikumad asjad, mida ma tean, sestap üritan siin siis mõned mõtted sel teemal kirja panna. Esiteks puudutasid need kõik kolm mind nii-ütelda isiklikult: et ma olen kohe päris sõna otseses mõttes raamatukogus üles kasvanud, siis lood, milles on raamatukogudest ja kõigest nendega seonduvast juttu, lähevad mulle ka sügavalt korda. Google Booksile pühendatud artikkel kõneles peamiselt küll autoriõigustest, mis jätavad mind üldiselt suhteliselt külmaks - nojah, tõlkijana pole ma ka eriline "autor" just... :-)

(Kui siiski lühidalt, siis minu meelest on praegune 70-aasta-süsteem ja palju muudki vaid meeleheitlik raha väljapressimise katse ning peaaegu kindlasti see elab üle tõsiseid muutusi juba üsna varsti. Kas asemele tuleb selline süsteem, mis minu meelest oleks vahest kõige õiglasem - autor saab tellijalt tasu oma loomingu eest ja asi ants; konkreetse teose avalikustamise õigused kuuluvad teatava, autoriga sõlmitud lepingus määratud aja jooksul tellijale, mille järel autor võib neid uuendada või kellelegi teisele müüa või ka üldse teose kõigile vabaks kasutamiseks kuulutada; igasugused autoriõigused lakkavad koos autoriga, sest vaim ja selle looming ei ole kohe kuidagi pärandatavad; kui mõni inimrühm, olgu selts või riik, soovib teatavatel tingimustel teatavatele autoritele nende loomingu eest maksta (umbes nagu praegune AHF), siis on ainult tore -, või midagi muud, seda on muidugi võimatu ette öelda, aga kindel on see, et midagi peab muutuma, sest ebakõlad praeguse autoriõigusesüsteemi ja (teabe leviku poolest aina kiiremaks muutunud) infoajastu vahel on ilmselged - olid juba eelmine sajand, mil siiski autoriõiguste "rikkumine" teoste käsitsi ümberkirjutamise vajaduse tõttu oli aeglasem ja "piraatkoopiad" levisid aeglasemalt, aga nüüd on nii masinad kui ka kommunikatsioon muutunud peaaegu hetkeliselt toimivaks ja arvata on, et seda mingi paisu taha kinni jätta ega suruda pole lihtsalt võimalik.)

Aga aitab autoriõigustest, sest peamine, mis minu tähelepanu neis kõigis artiklites endale tõmbas, oli arutelu raamatukogude funktsiooni muutumise üle ja ümber. GB-st kõnelev artikkel rõhutas ohte ja võimalusi, mis kaasnevad raamatukogude ja raamatupoodide funktsioonide ühtelangemisega. Selles seoses tõstis artikkel esile kaks ohtu: esiteks privaatsuse ja teiseks tsensuuri. Ma veidi kahtleks, kas privaatsusküsimused on ikka nii tähtsad, nagu neid kiputakse sageli käsitlema, aga ilmselt sõltub see ka tunduvalt sellest, kuidas keegi privaatsust käsitleb. Jälitusmaania käes põdejaid on alati leidunud ja kindlasti leidub ka edasi, aga samas on ka selge, et juba praegu, mil GB on digiteerinud üle 10 miljoni raamatu, ei ole ka põhjaliku kasutajainfo olemasolu korral selle vähegi mõistlik töötlemine enam võimalik - nagu ei ole sisuliselt suurt midagi kasu maailma ilmselt parimatest e-luure süsteemidest (kurikuulsad Echelon ja teised analoogid), sest teavet on lihtsalt liiga palju ja isegi väga kitsa teabe väljasõelumine hiigelmassiivist on liiga töömahukas, et anda mingeid mõistlikke tulemusi. Pealegi on ka praeguste raamatukogude privaatsus, mida artiklis mainitakse, mõneti illusoorne: jah, seal ei salvestata neid andmeid automaatselt, aga tegelikult on soovi ja vajaduse ja vastavate lubade (või, sõltuvalt riigist, ka ilma loata) korral võimalik ka täiesti tavalises raamatukogus konkreetset isikut ja kõike, mida ta teeb, väga edukalt jälgida.

Tsensuur on veidi tõsisem küsimus, aga mulle tundub, et see on rohkem, kui kasutada stampväljendit, Lääne heaoluühiskonna probleem, kus nii-ütelda laiemal tasandil lihtsalt ei kujutata tsensuuri ette ja sestap seda ka peljatakse. Siinse maanurga elanikel ilmselt sellega nii palju probleeme ei ole: juba varasemgi aeg, aga eriti pool sajandit nõukogude võimu rüpes tegid väga selgeks nii korraliku tsensuuri olemuse kui ka selle vältimise viisid. Ja nii nagu ei suudetud ka parima tahtmise korral hävitada paberkandjatel levivat teavet, nii suudetakse seda veel vähem elektrooniliste kandjate puhul. Oli meilgi omal ajal kodus mitmeid ühel või teisel põhjusel "vastaliseks" tunnistatud raamatuid, ilmselt kõige rängema vaenamise ajal esimesel sõjajärgsel kümnendil ehk isegi sügavale kapipõhja peidetud, aga olemas nad olid ja minu eluajal enam isegi mitte erilise saladusena (kuigi mõistagi ei läinud mina ega keegi teine pereliige ka näiteks "Sakala partisane" linnaväljakule isakese Lenini kuju ette (mille kohal praegu saatuse irooniana troonib linna vist suurim kaubanduskeskus :-) ) kõva häälega ette lugema). Ja nii on ka praegu lisaks mitmele "internetiarhiivile" veel hulk inimesi, kes mitmesugust digitaalsel kujul levivat teavet salvestavad ja säilitavad.

Igatahes mulle tundub vähemalt põhimõttelises plaanis Google'i plaan luua omamoodi "Paabeli raamatukogu" (ehkki borgesliku teostuseni kulub ka parimal juhul veel aega palju, väga palju) päris edulisena ja midagi halba ei oska ma ka näha plaanis ühitada seda raamatumüügiga. Mõneti ehk üllatuslikult, kuigi samas ka üsna loogiliselt liiguvad teiselt poolt samas suunas vastu raamatukogudki, ehkki võib-olla mitte päris sama mudelit järgides. RR-i direktrissi artiklis mainitud "raamatutellimise" võimalus (millest lähemalt on juttu vastaval leheküljel) on ju ka mõnes mõttes raamatukogu raamatupoestumine, kuigi müük on siin ühekordne, arvestab igati autoriõiguseid ja pärast müüki muutub müüdu kõigile vabalt kättesaadavaks. Tõsi, e-kataloogi lapates ei leidnud ma küll kuskilt vastavat märget, et mõnest raamatust, millele kindlasti enam mingid autoriõigused ei kehti ja mida vähemalt kataloogi järgi pole veel digiteeritud, saaks ka tegelikult digitaalkoopiat tellida... Võimalik, et ma lihtsalt ei sattunud õigete asjade otsa siis. (Lihtsalt üks näide raamatu kohta, millele ilmselt autoriõigused enam kuidagi ei laiene, mida ei ole veel digiteeritud, aga mille juures ma ei suutnud ka avastada märget, et saaks tellida digitaalkoopia: http://tallinn.ester.ee/record=b1604782~S1*est.) Aga igatahes on ka e-kataloogi abil võimalik juba praegu paljusid vanemaid asju vabalt lugeda, seegi hea.

Kolmas artikkel, see Pirsko Priidu oma, köitis tähelepanu selle poolest, et seal käidi, osaliselt kunagise kanadalaste (nende maal täide läinud) ennustuse põhjal välja mõte, et millalgi "keskpikas" tulevikus ühinevad arhiiv ja raamatukogu. Midagi imestada selles poleks, ongi ju raamatukogud õieti arhiividest välja kasvanud (või ka vastupidi, nende varasemate dokumendikollektsioonide puhul on ju päris raske neid mahutada tänapäeva liigituste alla) ja kas või praegu on Eestis olemas ka selline asi nagu Arhiivraamatukogu. Kui siia nüüd liita raamatukogu ja raamatupoe potentsiaalne ühtekasvamine, siis kerkivad muidugi eelpool mainitud privaatsusprobleemid juba teravamalt üles, sest kui käitumine mis tahes raamatukogus kujutab endast vähemalt minu arvates üsna pisikest ohtu mis tahes laadi privaatsusele, siis arhiividega, nende mälutalletajatega, on asjad natuke teised. Tõenäoliselt eeldaks selline kokkukasvamine praegusest märksa diferentseeritumat loasüsteemi. Muidugi, teiselt poolt märgib austatud riigiarhivaar ära ka esmapilgul paradoksaalset tõika, et mida läbipaistvamam on valitsemine ja üldse haldussüsteem ning mida avalikumad dokumendid, seda vähem huvi nad tegelikult pakuvad: avalikud on vaid (lõpp)dokumendid ise, valdav osa aruteludest ja muust dokumendi loomisega kaasnevast käib tegelikult avalikkuse pilgu eest eemal, näiteks (registreerimata, eraviisiliste) e-kirjadega. See muidugi ei tähenda, et arhiiv ei sisalda tulevikus teavet, mida võib liigitada "tundliku" alla.

Need olid siis kõige esimesed mõtted, mis mainitud kolm artiklit tekitasid. Igatahes pakkusid need rohkelt mõtteainet ja täiesti võimalik, et ma millalgi edaspidi satun veel sel teemal mõtisklema. Aga praegu tuleb vist öelda: pikk jutt, hea jutt, aga veel parem, kui jutt pole liiga pikk...


Loetud: Tuna 1/2010
Vaadatud: Ülisalajane (Kanal2), Pangarööv (Kanal2), Terminaator: Sarah Connori kroonikad (Kanal2), Supernatural (Kanal2)