Äärmiselt tillukese, et mitte öelda peagu olematu tööpanusega päev, mis suuremalt jaolt möödus sootuks Türil. Täpsemalt langes tänasele venna vanaema sünnipäev, keda me kõrge ea puhul isiklikult õnnitlema sõitsime (on ta nähtavasti 97-aastane - või siis ka 99- või 102-aastane, kui võtta tõe pähe väiteid, et ta olla mingil põhjusel kunagi ammu end kas kaks või viis aastat nooremaks luisanud - aga ta ise hoiab seniajani selle koha pealt suu koos, ja et tema sünnipaiga, mis asus Suur-Eestis, dokumente sõda sugugi ei säästnud, siis küllap ongi seda võimatu teada saada). Pidu oli vägev ja pikk, viimase taga osaliselt muidugi ka raudtee sõidugraafik :-)
Lisaks elava vanaema õnnitlemisele ja külastamisele külastasime mõistagi ka lahkunud esivanemaid Türi kalmistutel, kus olid selgelt näha sügise tundemärgid ehk haudadele langenud lehed ja muu mudru, mida ära rehitsedes ei jõudnud hästi järgegi pidada: tõmbad lehed maa pealt ära, ülalt langeb kohe uus või uued asemele. Aga pisut rohkem korda platsid said ja lahkunud meist küünlavalgele maha jäid.
Eilse Sirbi lugemiseni jõudsin alles täna, see sobis just täpselt rongisõidu sisustamiseks. Üks tore asi, mis Sirbi uue kujundusega on (tagasi) ilmunud, on varem pigem teisel, nüüd aga kolmandal leheküljel paiknevad lühikommentaarid või -mõtisklused või kuidas iganes nende kohta öelda. Näituseks täna oli seal Tedre Tarmo pärandiaastast ajendatud kirjutis, kus lapati läbi vist küll enam-vähem kõik pära-sõnad alates samusest pärandist kuni õllepärani (olgu, pärak jäi otsesõnu välja kirjutamata. Aga hästi oli kirjutatud ja, hmm, päranditundega. tasub lugeda.
Nähtavasti peatselt eesti keeles ilmuva filosoofi Vattimo teose eelreklaamiks või ka teab millisel muul põhjusel oli Luksi Leo avaldanud oma aastataguse ettekande, mis käsitles nihilismi. Et anarhistegi on mõnigi kord (enamasti küll üsna alusetult, kuigi ülemöödunud sajandi Venemaal oli neil oma kokkupuutepunkt täiesti olemas) nimetatud nihilistideks ja et teiselt poolt nihilismist kõneldakse sageli ka mulle südamelähedase solipsismi puhul, siis ma teataval määral nihilismist üht-teist tean, aga jah, nagu öeldud, rohkem sellest ammusest. Nii et seekordne, võiks öelda et moodsa nihilismi käsitlus oli üpris võõras ja võõristav - ja muidugi ka küllaltki raske lugeda, nagu paraku kipub sageli filosoofilist laadi tekstidega olema, aga lugemist see vääris. Kas või juba mõtte pärast, nagu tasuks nihilism täielikult omaks võtta, selmet seda aina tõrjuda ja tõrjuda.
Märksa hõlpsam oli lugeda Valgu Veronika ägedat vastulauset möödunud nädala lehes ilmunud Raagma Garri Eesti detsentraliseerimist propageerivale artiklile. Ka mulle tundusid tolle artikli mõtted mõneti kaheldavad, aga seekord oli vastulauses, hoolimata mitmest õigest argumendist, mindud lausa liiale, otse tsentraliseerimise kiiva kaitsmise rüppe, mis paistab vähemalt mulle olevat palju selgem nuritee.
Pikki sõnavõtte armastav Kärneri Tiit oli seekord ette võtnud Eesti- ehk tema käsitluses riigivaenulikkuse. Jäägi selle samastamisega nagu jääb, aga vähemalt üks asi oli tal väga õigesti tabatud: too availability cascade, mida võiks ka nimetada allakäiguspiraaliks või pidurdamatult süvenevaks hulluseks. Kas kõik on just nii, nagu autor seda esitab (ma miskipärast usun, et sellele võib tulla õige mitu avalikku vastukaja, mis üksmeelselt väidavadki vastupidist või vähemalt leevendavad tema sõnumit), aga selline nähtus iseenesest on olemas küll ja ohtlik on ta ka, sest too spiraal või kaskaad on otsekui igiliikur, mis kord liikuma hakanuna ei taha kuidagi enam seisma jääda. Vähemalt mõtteainest annab see lugu küll kõvasti, nõustutagu siis autori arvamusega või mitte.
Ajaloo- ja laiemalt ka kultuurihuvilisele inimesele oli väga huvitav lugemine enam kui kaks lehekülge hõlmav arutelu kirikute funktsiooni üle: ühelt poolt on neid Eestis päris palju, teiselt poolt on kirikus käijaid (põhifunktsiooni ehk usulises mõttes) küllaltki vähe (ja pigem kipub vähemaks jääma, ehkki need tendentsid on segasevõitu ja eri kohtades erisugused) ja kolmandaks on raha vähe igal pool, et neid päris niisama. iluasjana alles hoida. Vastused olid seinast seina, aga jäi mulje, et kirikuinimesed siiski väga ei soovi laiendada funktsioone nii, et need hõlmaksid ka mõnevõrra ilmalikumat tegevust (näituseks kontserte), ehkki samas neil ka muud positiivset programmi polnud kui inimesi taas rohkem usu ja kiriku juurde tuua. Mis, nojah, ei ole muidugi sugugi vale lähenemine, aga on veidi kaheldav, kas ka tulemuslik. Pisut parem idee oli liikuda kirikuga - mitte muidugi füüsilises mõttes - järele inimestele sinna, kus nad on. Mis muidugi jätab senised kiriku(hoone)d ikka saatuse tuulte kätte. Igatahes päris murelik arutelu ja vaevalt et see viimane sõna oli.
Kirjanduskülgedel jagus lugemist palju (kas või näituseks sissejuhatusega tõlkeintervjuu ühe Saksamaa mõjukama, aga hiljuti manalateele läinud kirjanduskriitikuga või lugu samuti meie seast lahkunud neenetsite suurest kultuuritegelasest Vella Jurist) , aga esile tasuks tõsta vaid Teede Andra arvustust Ladõnskaja Viktoria Lasnamäe-raamatu kohta. See oli hästi ja isikliku kaasaelamisega kirjutatud lugu, mida mul oli eriti huvitav lugeda seepärast, et käsitletud on nii teoses kui ka loos peamiselt aega, millesse langeb ka mu selgepiirilisem tulek maalt linna, mistõttu kokkupuutepunkte tekstiga ühtaegu oli ja ei olnud ka. Nii et kui arvustuse autor leiab nähtavasti talle endalegi üllatavaid sarnasusi arvatavast paralleelmaailmast, siis mulle on see omamoodi paralleelide leidmine maailmast, mida ma õieti ei tunne. Mis on vahva ja näitab, et kui lahus ka inimesed ühel piiratul maalapil ei elaks, on neil maru palju ühist siiski.
Teadusküljed avas põnev lugu iseloomust, üles ehitatud peamiselt Hollandi teadlase Koolhaasi Jaapi uuringutele. Tavaliselt ju isegi ei arvata, nagu võiks loomadel olla isiksus ja iseloom, noh, kõige armsamad koduloomad ehk välja arvata, aga just loomade iseloomu see teadlane uurinud on. Igatahes väga huvitav lugemine, mida ei saa hõlpsalt lühidalt edasi anda, vaid võib vaid soovitada seda lugu lugeda.
Veel põnevam oli Siiguri Urmase artikkel geenidest, mis peaks külma vett krae vahele ja üle kere viskama neile, kes arvavad, et geeniuuringutega saab kätte kõik teadmised haigustest ja ühtlasi ka tõhusa ravi. Vähemalt autori arvates sellest kaugeltki ei piisa, kas või juba seepärast, et väga suur osa haigusi, eriti need tavalisemad, on nii komplekssed, et neid lihtsalt ei õnnestu ühe või ka mõne üksiku geeniga seostada ja sestap ka vastavate geenide mõjutamise põhist ravi leida. Või teisisõnu, lubadusena terendav personaalne ja geenipõhine meditsiin ongi vaid lubadus, millel palju alust ei tundu olevat. Eks see artikkel mõneti selline teadlaste raha üle vaidlemise hõnguga oli, aga vähemalt argumendid paistsid olevat üsna korralikud. Mis muidugi ei tähenda, et vastaspoolel neid musugusele veenmiseks sama häid välja käia ei oleks :-)
Ja lõpetuseks võib ära mainida, et selles Sirbi numbris oli ka suure üheköitelise vadja keele ettetellimise reklaam. Tellimisandmed ja -võimalused leiab Eesti Keele Sihtasutuse saidilt (kohe esiküljelt, kus küll pole konkreetselt selle sõnaraamatu reklaami, küll aga on teiste väärikate raamatute oma, mille tellimisandmed on täpselt samasugused).
Loetud: Sirp, 27.09.2013
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Tallinna Kalev - Tammeka (TV6), Ärapanija (Kanal2)
Showing posts with label sugulaste hauad. Show all posts
Showing posts with label sugulaste hauad. Show all posts
29.9.13
10.6.12
Laubased mõtted
Täieliselt töövaba ning puhtalt lusti, lõbu ja lillepidu pungil päev. Mis algas küll hirmus vara, ammu enne seda, kui mis tahes kuked ja koidud silma lahti teevad - et õigeks ajaks õigetes kohtades olla, tuli Tallinnast välja sõita juba pool üheksa hommikul ehk lausa südaöösel. Ma muidugi pingutasin, et natuke puhata, aga mis teha, uneaega jäi ikka vaid paari tunni jagu, eelkõige seepärast, et ma ei osanud õigesti kokku arvata, kui kaua võib tervelt kahe kirju koera junnikese valmistamine aega võtta.
Aga ega sellest vähesest magamisest polnud suurt midagi, sest hommik ise oli vähemalt ilus: pilves ja tibutas kenasti vihma. Tõsi, arvestades seda, et ees ootas selline suurüritus nagu suguvõsa kokkutulek, tõi see pähe tillukesed muremõtted, sest vihm on küll hea hingele, aga paha-paha eeldatavalt vabas õhus toimuvatele üritustele ... Selgus siiski, et täna oli tegu sellise kummalise nähtusega nagu linnavihm: sadas Tallinnas, sadas ka hiljem mõnel pool, aga ikka linna piires, mitte väljaspool :-)
Üsna tavapäraselt viis teekond kokkutulekule kõigepealt Türile, kus külastasime lähemate esivanemate haudu, et neilt paar tarbetut taimekest noppida ja küünlake süüdata. Samal surnuaial sai ka ära proovitud eelmise aasta mitte just kõige meeldivamaid kogemusi silmas pidades nädala eest hangitud sääsetõrjevahend nimetusega Myggstop Super (purgikese peal on küll teisigi sõnu, nii et ma pole kindel, kas see on just nimi, aga oletame, et on), sest vaevalt olin saanud haua juures peatuda ja kummarduda, kui need väikesed ja lendavad leidsid, et võiks olla mõttekas ette võtta tiheda aupärja punumine mu pea, käte ja muude rõivastuse alt väljaulatuvate kehaosade ümber. See tõrjevahend oli tõepoolest tõhus, aga paraku oli sellele jäetud märkimata üks oluline kasutamisjuhis: vahend peletab sööjaelajaid eemale maksimaalselt paarkümmend minutit, siis tuleb selle kihti naha peal uuendada.
Lisaks surnutele käisime Türil läbi ka elavate juurest ehk siis täpsemalt venna tädi juurest, kel umbes sel ajal sünnipäev. Ja veidi hiljem oligi aeg suunduda Türi keskväljakule, et seal veel osa sugulastega kokku saada ja siis alustada sõitu kokkutulekukohta Samlikule. Mis asus maanteed mööda sõites isegi kaugemal, kui ma oma mälestuste põhjal olin arvanud - lõppeks ju sisuliselt mu lapsepõlvekodu naaberküla. Teel õigesse kohta tegime ka paar lühikest peatust, et kaugemalt silmitseda mõningaid muid esivanemate elupaiku, vist oli ühes vanavanavanaema ja teises vanavanaema või umbes sama taseme esivanem, kuigi ma praegu päris kindel selles ei ole.
Samliku, nagu öeldud, on lapsepõlvest muidugi tuttav koht, aga kui ma järele mõtlesin, siis teisele poole jõge - ehk sellele poole, kust me täna lähenesime ja kus ka kokkutulek toimus ja kus õigupoolest ju küla asubki - ma vist kunagi ei jõudnudki, nii et meeles oli sellest vaid rippsild ja selle kõrval asuv vana maja, koolimaja. Eks rippsild oli väiksele keset metsa üles kasvanud poisile muidugi suur ilmaime, sestap see ongi nii hästi mällu sööbinud.
Too koolimaja on praegugi alles, kenasti üles vuntsitud ja matkamajaks muudetud. Meie kokkutulek toimus otse selle kõrval, kuhu ettevõtlikud sugulased on asutanud Nõmme puhkebaasi nimelise koha. Ka rippsild on täies ilus alles. Võtsime vennaga ette otseteekonna selle juurde läbi metsaräga ja muu sellise ning hoolimata silla otsa juures seisvast sildist, mis manitses matkamaja territooriumile astudes eelnevalt luba küsima, tegime siiski väikese jalutuskäigu üle silla ära, ilma et keegi oleks meid ära ajama tulnud. Kuidagi kangesti oli südames tahtmine panna jalg kas või korraks koduküla Põikva poolel maha :-) Siia ka üks puhkebaasi juurest võetud pilt, kus me seisame vennaga keset silda (mina vasakul).
Kokkutulek ise oli sel aastal mõnevõrra eriline. Varasematel kordadel on olnud tegu põhiliselt meie lähemate sugulastega, niinimetatud Vene suguvõsaga, aga seekord oli latt seatud kõrgemale ja alustatud juba palju kaugemalt, mis tähendas seda, et suguvõsa harusid oli märksa rohkem, lisaks veel Kohvid (kelle hulka kuulusid ka puhkebaasi peremees-perenaine ehk meie võõrustajad), Aasaveldid, Jaansonid, Jaanisted ja kes nad kõik on. Rahvast oli veidi üle 80 inimese, nii et natuke rohkem kui eelmisel aastal, aga siiski mitte üle mõistuse palju. Siiski oli tunda, et paljud polnud üksteist varem näinud: moodustusid teatavad rühmad, kes suhtlesid küll omavahel, aga mitte väga teistega. Aga küllap, kui ka järgmistel aastatel selliseid "laiendatud" suguvõsa kokktulekuid pidada, jäävad vähemalt näod meelde ja suhtleminegi muutub etemaks.
Ega kokkutulekust endast polegi palju rääkida, see oli ikka selline tavapärane suurüritus, kus vesteldakse palju, käiakse niisama ringi, uudistatakse, mängitakse, süüakse-juuakse, sõnaga tuntakse ennast päris vabalt. Ahjah, kui siiski veel midagi öelda, siis puhus Samlikul küll väga kena tuul, mis kahtlemata aitas kaasa sellele, et inimesed ei pidanud pidevalt nagu tuuleveskid kätega vehkides putukaid ja mutukaid, eriti neid verehimulisi, eemale peletama, aga teiselt poolt tekitas see tuul natuke probleeme, sest kõnelemine kõigile kokkutulnutele, mis sellisel üritusel ju ikka vajalik, ja üldse rohkema rahva ühte kohta organiseerimine olid sellevõrra raskema. Millest tekkis mõte, et järgmine aasta tuleks nähtavasti ruupor kaasa võtta - võib-olla on ilm ja kohtki sellised, et pole vajagi, aga tuulisema ilma või ka veidi laialivalguvama kokkutulekukoha (kas või selsamal puhkebaasil oli esikülje õu ja tagakülje jõeäär suhteliselt eraldatud) korral võib teist päris vaja olla.
Õige mitu tundi Samlikul möödusid kui linnutiivul ja siis oligi aeg tagasi või õigemini edasi sõita, veel täpsemalt Kunglasse. Ajalised piirid seadis vähemalt mulle ette soov vaadata jalgpalli EMi. Mida ma Kunglas ka rõõmuga tegin (sel ajal kui ema, kes seniajani ei ole suutnud taibata, nagu ta ise ütleb, milleks ometi paarkümmend meest nii kaua üht pisikest palli mööda väljakut taga ajab, suundus mõistetavalt kohe aega).
Juba esimene mäng Hollandi ja Taani vahel valmistas tubli üllatuse. Täiesti kindel favoriit oli Holland, kes läbis ju kvalifikatsiooni peaaegu veatult ja keda peeti veel vahetult enne EMi algust üheks esikoha peapretendendiks. Taani muidugi pole ka nõrk, aga see, et mäng lõppes 1:0 nende kasuks, tuli tõenäoliselt ikka tõsise üllatusena. Eks Holland võib ennast muidugi veel koguda ja näidata klassi, aga et alagrupi ülejäänud vastased on Saksamaa ja Portugal, siis lihtne neil see nüüd küll olema ei saa.
Teine mäng Saksamaa ja Portugali vahel oli suhteliselt oodatuma tulemusega 1:0 Saksamaa kasuks. Lihtne see neil muidugi polnud ja mul kui Saksamaa poolehoidjal oli närveldamist mängu ajal omajagu, aga pingutustega suutsid nad siiski Portugali tegevuse halvata ja ehkki nad ei suutnud end nii hästi maksma panna, kui oleks tahtnud näha, tuli Gomezi värav siiski oodatult.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: jalgpalli EM: Holland-Taani (ETV), jalgpalli EM: Saksamaa-Portugal (ETV)
Ilmunud tõlked: Abel Polese: pilk Teherani näokatte taha (Postimees, 09.09.2012)
Aga ega sellest vähesest magamisest polnud suurt midagi, sest hommik ise oli vähemalt ilus: pilves ja tibutas kenasti vihma. Tõsi, arvestades seda, et ees ootas selline suurüritus nagu suguvõsa kokkutulek, tõi see pähe tillukesed muremõtted, sest vihm on küll hea hingele, aga paha-paha eeldatavalt vabas õhus toimuvatele üritustele ... Selgus siiski, et täna oli tegu sellise kummalise nähtusega nagu linnavihm: sadas Tallinnas, sadas ka hiljem mõnel pool, aga ikka linna piires, mitte väljaspool :-)
Üsna tavapäraselt viis teekond kokkutulekule kõigepealt Türile, kus külastasime lähemate esivanemate haudu, et neilt paar tarbetut taimekest noppida ja küünlake süüdata. Samal surnuaial sai ka ära proovitud eelmise aasta mitte just kõige meeldivamaid kogemusi silmas pidades nädala eest hangitud sääsetõrjevahend nimetusega Myggstop Super (purgikese peal on küll teisigi sõnu, nii et ma pole kindel, kas see on just nimi, aga oletame, et on), sest vaevalt olin saanud haua juures peatuda ja kummarduda, kui need väikesed ja lendavad leidsid, et võiks olla mõttekas ette võtta tiheda aupärja punumine mu pea, käte ja muude rõivastuse alt väljaulatuvate kehaosade ümber. See tõrjevahend oli tõepoolest tõhus, aga paraku oli sellele jäetud märkimata üks oluline kasutamisjuhis: vahend peletab sööjaelajaid eemale maksimaalselt paarkümmend minutit, siis tuleb selle kihti naha peal uuendada.
Lisaks surnutele käisime Türil läbi ka elavate juurest ehk siis täpsemalt venna tädi juurest, kel umbes sel ajal sünnipäev. Ja veidi hiljem oligi aeg suunduda Türi keskväljakule, et seal veel osa sugulastega kokku saada ja siis alustada sõitu kokkutulekukohta Samlikule. Mis asus maanteed mööda sõites isegi kaugemal, kui ma oma mälestuste põhjal olin arvanud - lõppeks ju sisuliselt mu lapsepõlvekodu naaberküla. Teel õigesse kohta tegime ka paar lühikest peatust, et kaugemalt silmitseda mõningaid muid esivanemate elupaiku, vist oli ühes vanavanavanaema ja teises vanavanaema või umbes sama taseme esivanem, kuigi ma praegu päris kindel selles ei ole.
Samliku, nagu öeldud, on lapsepõlvest muidugi tuttav koht, aga kui ma järele mõtlesin, siis teisele poole jõge - ehk sellele poole, kust me täna lähenesime ja kus ka kokkutulek toimus ja kus õigupoolest ju küla asubki - ma vist kunagi ei jõudnudki, nii et meeles oli sellest vaid rippsild ja selle kõrval asuv vana maja, koolimaja. Eks rippsild oli väiksele keset metsa üles kasvanud poisile muidugi suur ilmaime, sestap see ongi nii hästi mällu sööbinud.
Too koolimaja on praegugi alles, kenasti üles vuntsitud ja matkamajaks muudetud. Meie kokkutulek toimus otse selle kõrval, kuhu ettevõtlikud sugulased on asutanud Nõmme puhkebaasi nimelise koha. Ka rippsild on täies ilus alles. Võtsime vennaga ette otseteekonna selle juurde läbi metsaräga ja muu sellise ning hoolimata silla otsa juures seisvast sildist, mis manitses matkamaja territooriumile astudes eelnevalt luba küsima, tegime siiski väikese jalutuskäigu üle silla ära, ilma et keegi oleks meid ära ajama tulnud. Kuidagi kangesti oli südames tahtmine panna jalg kas või korraks koduküla Põikva poolel maha :-) Siia ka üks puhkebaasi juurest võetud pilt, kus me seisame vennaga keset silda (mina vasakul).
Kokkutulek ise oli sel aastal mõnevõrra eriline. Varasematel kordadel on olnud tegu põhiliselt meie lähemate sugulastega, niinimetatud Vene suguvõsaga, aga seekord oli latt seatud kõrgemale ja alustatud juba palju kaugemalt, mis tähendas seda, et suguvõsa harusid oli märksa rohkem, lisaks veel Kohvid (kelle hulka kuulusid ka puhkebaasi peremees-perenaine ehk meie võõrustajad), Aasaveldid, Jaansonid, Jaanisted ja kes nad kõik on. Rahvast oli veidi üle 80 inimese, nii et natuke rohkem kui eelmisel aastal, aga siiski mitte üle mõistuse palju. Siiski oli tunda, et paljud polnud üksteist varem näinud: moodustusid teatavad rühmad, kes suhtlesid küll omavahel, aga mitte väga teistega. Aga küllap, kui ka järgmistel aastatel selliseid "laiendatud" suguvõsa kokktulekuid pidada, jäävad vähemalt näod meelde ja suhtleminegi muutub etemaks.
Ega kokkutulekust endast polegi palju rääkida, see oli ikka selline tavapärane suurüritus, kus vesteldakse palju, käiakse niisama ringi, uudistatakse, mängitakse, süüakse-juuakse, sõnaga tuntakse ennast päris vabalt. Ahjah, kui siiski veel midagi öelda, siis puhus Samlikul küll väga kena tuul, mis kahtlemata aitas kaasa sellele, et inimesed ei pidanud pidevalt nagu tuuleveskid kätega vehkides putukaid ja mutukaid, eriti neid verehimulisi, eemale peletama, aga teiselt poolt tekitas see tuul natuke probleeme, sest kõnelemine kõigile kokkutulnutele, mis sellisel üritusel ju ikka vajalik, ja üldse rohkema rahva ühte kohta organiseerimine olid sellevõrra raskema. Millest tekkis mõte, et järgmine aasta tuleks nähtavasti ruupor kaasa võtta - võib-olla on ilm ja kohtki sellised, et pole vajagi, aga tuulisema ilma või ka veidi laialivalguvama kokkutulekukoha (kas või selsamal puhkebaasil oli esikülje õu ja tagakülje jõeäär suhteliselt eraldatud) korral võib teist päris vaja olla.
Õige mitu tundi Samlikul möödusid kui linnutiivul ja siis oligi aeg tagasi või õigemini edasi sõita, veel täpsemalt Kunglasse. Ajalised piirid seadis vähemalt mulle ette soov vaadata jalgpalli EMi. Mida ma Kunglas ka rõõmuga tegin (sel ajal kui ema, kes seniajani ei ole suutnud taibata, nagu ta ise ütleb, milleks ometi paarkümmend meest nii kaua üht pisikest palli mööda väljakut taga ajab, suundus mõistetavalt kohe aega).
Juba esimene mäng Hollandi ja Taani vahel valmistas tubli üllatuse. Täiesti kindel favoriit oli Holland, kes läbis ju kvalifikatsiooni peaaegu veatult ja keda peeti veel vahetult enne EMi algust üheks esikoha peapretendendiks. Taani muidugi pole ka nõrk, aga see, et mäng lõppes 1:0 nende kasuks, tuli tõenäoliselt ikka tõsise üllatusena. Eks Holland võib ennast muidugi veel koguda ja näidata klassi, aga et alagrupi ülejäänud vastased on Saksamaa ja Portugal, siis lihtne neil see nüüd küll olema ei saa.
Teine mäng Saksamaa ja Portugali vahel oli suhteliselt oodatuma tulemusega 1:0 Saksamaa kasuks. Lihtne see neil muidugi polnud ja mul kui Saksamaa poolehoidjal oli närveldamist mängu ajal omajagu, aga pingutustega suutsid nad siiski Portugali tegevuse halvata ja ehkki nad ei suutnud end nii hästi maksma panna, kui oleks tahtnud näha, tuli Gomezi värav siiski oodatult.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: jalgpalli EM: Holland-Taani (ETV), jalgpalli EM: Saksamaa-Portugal (ETV)
Ilmunud tõlked: Abel Polese: pilk Teherani näokatte taha (Postimees, 09.09.2012)
12.6.11
Laubased mõtted
Täiesti töövaba elik lusti ja lillepidu kuhjaga täis päev. Täpsemalt siis - suguvõsa kokkutulek looduskaunis kaugete (või tegelikult isegi mitte nii väga kaugete) esivanemate elukohas keset Eestimaad. Päeva ainuke ja väheoluline negatiivne külg oli see, et kohalejõudmiseks tuli väga vara startida, keset sügavat ööd ehk nii kella poole üheksa paiku, mis tähendas väga nappi, peaaegu olematuks jäänud tunniajast uneaega enne seda ja sestap ka mõningat loidust päeva jooksul, mille taga pulbitses sisemuses peetav võitlus väsimusega, mis lõppeski viimase selge kaotusega.
Esimene etapp oli, nagu ikka, suundumine Türile ja eelkõige sealsetele kalmistutele, kuhu on sängitatud suur osa meie suguvõsa juba lahkunud inimesi, sealhulgas ka konkreetselt meie perekonnaga seotud inimesed. Hauad olid kenasti korras, nii jäigi üle vaid küünal asetada ja mälestada ning siis oli juba käes aeg asutada ennast kokkutulekule. Mõningase asjatamise ja tutvumise järel Türi keskväljakul kogunes sinna õige mitu autotäit inimesi, kes võtsid seejärel otsustavalt suuna lõunasse, Tännassilma peale (mis asub mu enda kodupaigast Põikvast linnulennult vaid mõne kilomeetri kaugusel, kuigi ligipääsuteed kummassegi kohta kulgevad sootuks erinevalt). Isegi nii otsustavalt, et vahetult enne kohalejõudmist keerasime kui mitte otse rappa, siis igatahes diametraalselt vales suunas, enne kui aru saime, et tegelikult tuleks masinate esi- ja tagaots teistpidi tee peale liikuma asetada. Aga et autodeks nimetatavatel liikurvahenditele on imetabane omadus liikuda just selles suunas, kuhu selle käitaja tahab, siis me lõpuks ka kohale jõudsime ja külalislahke pererahva poolt vastu võetud saime.
Kokkutulek ise oli suur ja mitmepalgeline ja mõnus nagu ikka, eriti seepärast, et vahepealse aasta jooksul on tublisti edasi nihkunud sugupuu koostamine, mis ajendas kohale kutsuma ka mõningaid veidi kaugemaid sugulasi, kelle (pere)nimi oli varemgi teada, mitte aga nende sugulusaste. Viis põlvkonda ja kokku päeva jooksul läbikäinuid (või vähemalt kirja panduid) 64 ühikut - see peaks olema päris korralik kokkutulek, ma kujutan ette. Ka ilm oli üsna mõistlik: enamikule meeldivalt oli kena päikesepaiste, aga sellele lisandus ka pisut enam kui leebe tuul, mis musugustele hinge mööda oli, eriti kui osavalt varjulisse kohta hoida. Loomulikult ei puudunud lisaks omavahelisele suhtlemisele ja tutvumisele esmalt rinna või puusa või muu kehaosa jõllitamise kaudu, mille peale keegi oli heaks pidanud nimesildi kinnitada ja siis juba suulise kommunikatsiooni teel kõikvõimalike inimestega ka mängud ja muu selline, mis, tuleb perenaisele ja ta nutile au anda, olid päris andekalt valitud. Ja mõistagi lookas laud. Ja kõik need muud asjad, mis niisuguse ürituse juurde käivad (positiivsed asjad siis, mõistagi). Kuigi talumaja ise oli mõnevõrra ümber ehitatud, õnnestus mul enam-vähem isegi meelde tuletada, milline nägi see välja neil ammustel aegadel, kui ma sinna aeg-ajalt ikka oma vanaonule külla sattusin - tõsi, need mälestused on natuke hägused, aga taasülenägemine aitas neid siiski veidi esile tuua.
Ja kui korraldaja oli eelnevalt kinnitanud, et kokkutulekuks on hea ilm juba valmis tellitud, siis ta ei eksinud põrmugi, ehkki jättis mainimata, et ta oli hoolitsenud ka selle lõpu eest - niipea kui üsna mitmed inimesed hakkasid ennast ära asutama, jõudis päris tugevate iilide saatel kohale ka äike ja kiire paduvihm, mis ähvardas isegi õue püstitatud peavarju minema viia, kui seda just kinni poleks hoitud. Mõni aeg hiljem võiski oma seitsme tunnini küündinud kokkutuleku lõpetatuks pidada, vähemalt siinkirjutaja poolt, ja asuda tagasiteele. Ühe teise emaemavennapojatütre autos ja autoga läbisime veel maalilisi Eestimaa kohti, tehes paar põgusat vahepeatust talle olulistes kohtades, mille käigus sai nii tema oma asjad ära aetud kui ka meie ülejäänud, kes me tema lahkusest masina peale olime ära mahtunud, nautida masohhistlikus rõõmus enda pakkumist verepiknikujanulistele sääsenoorikutele.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: miks professor koera mõnitas (Postimees, 11.06.2011)
Esimene etapp oli, nagu ikka, suundumine Türile ja eelkõige sealsetele kalmistutele, kuhu on sängitatud suur osa meie suguvõsa juba lahkunud inimesi, sealhulgas ka konkreetselt meie perekonnaga seotud inimesed. Hauad olid kenasti korras, nii jäigi üle vaid küünal asetada ja mälestada ning siis oli juba käes aeg asutada ennast kokkutulekule. Mõningase asjatamise ja tutvumise järel Türi keskväljakul kogunes sinna õige mitu autotäit inimesi, kes võtsid seejärel otsustavalt suuna lõunasse, Tännassilma peale (mis asub mu enda kodupaigast Põikvast linnulennult vaid mõne kilomeetri kaugusel, kuigi ligipääsuteed kummassegi kohta kulgevad sootuks erinevalt). Isegi nii otsustavalt, et vahetult enne kohalejõudmist keerasime kui mitte otse rappa, siis igatahes diametraalselt vales suunas, enne kui aru saime, et tegelikult tuleks masinate esi- ja tagaots teistpidi tee peale liikuma asetada. Aga et autodeks nimetatavatel liikurvahenditele on imetabane omadus liikuda just selles suunas, kuhu selle käitaja tahab, siis me lõpuks ka kohale jõudsime ja külalislahke pererahva poolt vastu võetud saime.
Kokkutulek ise oli suur ja mitmepalgeline ja mõnus nagu ikka, eriti seepärast, et vahepealse aasta jooksul on tublisti edasi nihkunud sugupuu koostamine, mis ajendas kohale kutsuma ka mõningaid veidi kaugemaid sugulasi, kelle (pere)nimi oli varemgi teada, mitte aga nende sugulusaste. Viis põlvkonda ja kokku päeva jooksul läbikäinuid (või vähemalt kirja panduid) 64 ühikut - see peaks olema päris korralik kokkutulek, ma kujutan ette. Ka ilm oli üsna mõistlik: enamikule meeldivalt oli kena päikesepaiste, aga sellele lisandus ka pisut enam kui leebe tuul, mis musugustele hinge mööda oli, eriti kui osavalt varjulisse kohta hoida. Loomulikult ei puudunud lisaks omavahelisele suhtlemisele ja tutvumisele esmalt rinna või puusa või muu kehaosa jõllitamise kaudu, mille peale keegi oli heaks pidanud nimesildi kinnitada ja siis juba suulise kommunikatsiooni teel kõikvõimalike inimestega ka mängud ja muu selline, mis, tuleb perenaisele ja ta nutile au anda, olid päris andekalt valitud. Ja mõistagi lookas laud. Ja kõik need muud asjad, mis niisuguse ürituse juurde käivad (positiivsed asjad siis, mõistagi). Kuigi talumaja ise oli mõnevõrra ümber ehitatud, õnnestus mul enam-vähem isegi meelde tuletada, milline nägi see välja neil ammustel aegadel, kui ma sinna aeg-ajalt ikka oma vanaonule külla sattusin - tõsi, need mälestused on natuke hägused, aga taasülenägemine aitas neid siiski veidi esile tuua.
Ja kui korraldaja oli eelnevalt kinnitanud, et kokkutulekuks on hea ilm juba valmis tellitud, siis ta ei eksinud põrmugi, ehkki jättis mainimata, et ta oli hoolitsenud ka selle lõpu eest - niipea kui üsna mitmed inimesed hakkasid ennast ära asutama, jõudis päris tugevate iilide saatel kohale ka äike ja kiire paduvihm, mis ähvardas isegi õue püstitatud peavarju minema viia, kui seda just kinni poleks hoitud. Mõni aeg hiljem võiski oma seitsme tunnini küündinud kokkutuleku lõpetatuks pidada, vähemalt siinkirjutaja poolt, ja asuda tagasiteele. Ühe teise emaemavennapojatütre autos ja autoga läbisime veel maalilisi Eestimaa kohti, tehes paar põgusat vahepeatust talle olulistes kohtades, mille käigus sai nii tema oma asjad ära aetud kui ka meie ülejäänud, kes me tema lahkusest masina peale olime ära mahtunud, nautida masohhistlikus rõõmus enda pakkumist verepiknikujanulistele sääsenoorikutele.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: miks professor koera mõnitas (Postimees, 11.06.2011)
31.12.10
Kolmabased mõtted
Täiesti tavaline ebatavaline päev, kus kõik asjad olid teisiti kui tavaliselt :-) Alates juba sellest, et pidin täna ärkama kella 9 paiku, mis teisisõnu tähendas musugusele vanainimesele kohatult pisikest uneaega. Aga et ees ootas ringsõit mööda Eestimaa lumekauneid kohti, mis pidi tipnema jõulu ja aastavahetuse segapidusöögiga venna juures, siis vääris see väike unevajak küünlaid või vähemalt LED-lampe.
Esimeses joones viis teekond koos ema ja ta poiss-sõbrast sohvriga Türile, mööda kenasti poollumevaba otseteed üle Rapla. Kui jätta kõrvale teekonna jooksul aina paksemat ilmet võttev lumikate, siis ainuke tähelepanuväärne vahejuhtum oligi Rapla kandis, kus järsku hakkas masin hüplema, karglema ja lainemata - sellest selgus ka, miks oli suvel olnud vaja kohe pikalt seal teetöid teha: ilmselt mõeldigi talve peale ja selle peale, et üksluine valge maastik uinutab autojuhte, ning siis viimistleti hoolikalt teekatet, et see ikka autojuhid ning ka teised liikursõidukites olijad kenasti ärkvel hoiaks (sest mitte kõigil pole ju ristsõnu, mille lahendamine mind selle teekonna vältel üleval hoidis ja millest ei suutnud mind rohkem kui hetkeks eemale kiskuda ka Rapla imetabaste teemeistrite loomepuhangu nautimine).
Türile jõudes väisasime kõigepealt, nagu kord ja kohus ette näeb, mõistagi surnuid. Teated Türi mattumisest lume alla vastasid täielikult tõele, võib-olla päris meetrini surnuaias lumi ei ulatunud, aga igal juhul oli teda palju ja paraku polnud selle eemaldamiseks ning vajalike haudadeni pääsemiseks muud vahendit kui tavaline kitsas labidas. Aga küünlad, lilled ja muud asjad, mida lahkunud nii kangesti igatsevad, et pidevalt elavaid neid enda juurde tooma kannustavad, said igatahes oma kohale.
Veidi aega Türil tädi juures veetnud ning ta autosse ära mahutanud, algaski sõit Tartu/Kungla suunas. Kunglas oli juhtunud tõeline järeljõuluime: kui veel eile olevat seal vesi olnud tavapäraselt kinni külmunud, siis täna voolas see väga kenasti. Nojah, tõsi küll, miskipärast ainult kraanist, mitte näiteks WC-s, aga et viimase kasutamine kanalisatsioonihädade tõttu on nagunii problemaatiline, siis see ei häirinud. Aga selleks, et vuliseva veeni jõuda, tuli ka seal mehemoodi kühveldada (tagantjärele nägin Facebookis üht pilti Jaapanist, kus oli veidi suuremas skaalas tehtud midagi samasugust, nagu me tegime Kunglas...)
Õhtupoolik venna juures möödus niisiis suure söömise ja joomise (mis kindlasti kulus ära, sest jõulusöömaajast on ju juba mitu päeva möödas ja aastalõpuorgia alles ees, aga imene tahab ju vahepeal lukulluslikult prassida...), igasugu kingituste jagamise ja saamise ning muidugi minu jaoks peamise elik saunaskäigu saatel - kui rohkem ei peaks õnnestuma, siis see kord või paar venna sauna kasutada kuulub kindlasti aasta tipphetkede hulka. Ja nii kaduski pikk päevatee öhe...
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Aastalõpu intervjuu peaministriga (ETV), Teadmata kadunud (Kanal2)
Ilmunud tõlked: Abdul Turay: head lekked (Postimees, 29.12.2010)
Esimeses joones viis teekond koos ema ja ta poiss-sõbrast sohvriga Türile, mööda kenasti poollumevaba otseteed üle Rapla. Kui jätta kõrvale teekonna jooksul aina paksemat ilmet võttev lumikate, siis ainuke tähelepanuväärne vahejuhtum oligi Rapla kandis, kus järsku hakkas masin hüplema, karglema ja lainemata - sellest selgus ka, miks oli suvel olnud vaja kohe pikalt seal teetöid teha: ilmselt mõeldigi talve peale ja selle peale, et üksluine valge maastik uinutab autojuhte, ning siis viimistleti hoolikalt teekatet, et see ikka autojuhid ning ka teised liikursõidukites olijad kenasti ärkvel hoiaks (sest mitte kõigil pole ju ristsõnu, mille lahendamine mind selle teekonna vältel üleval hoidis ja millest ei suutnud mind rohkem kui hetkeks eemale kiskuda ka Rapla imetabaste teemeistrite loomepuhangu nautimine).
Türile jõudes väisasime kõigepealt, nagu kord ja kohus ette näeb, mõistagi surnuid. Teated Türi mattumisest lume alla vastasid täielikult tõele, võib-olla päris meetrini surnuaias lumi ei ulatunud, aga igal juhul oli teda palju ja paraku polnud selle eemaldamiseks ning vajalike haudadeni pääsemiseks muud vahendit kui tavaline kitsas labidas. Aga küünlad, lilled ja muud asjad, mida lahkunud nii kangesti igatsevad, et pidevalt elavaid neid enda juurde tooma kannustavad, said igatahes oma kohale.
Veidi aega Türil tädi juures veetnud ning ta autosse ära mahutanud, algaski sõit Tartu/Kungla suunas. Kunglas oli juhtunud tõeline järeljõuluime: kui veel eile olevat seal vesi olnud tavapäraselt kinni külmunud, siis täna voolas see väga kenasti. Nojah, tõsi küll, miskipärast ainult kraanist, mitte näiteks WC-s, aga et viimase kasutamine kanalisatsioonihädade tõttu on nagunii problemaatiline, siis see ei häirinud. Aga selleks, et vuliseva veeni jõuda, tuli ka seal mehemoodi kühveldada (tagantjärele nägin Facebookis üht pilti Jaapanist, kus oli veidi suuremas skaalas tehtud midagi samasugust, nagu me tegime Kunglas...)
Õhtupoolik venna juures möödus niisiis suure söömise ja joomise (mis kindlasti kulus ära, sest jõulusöömaajast on ju juba mitu päeva möödas ja aastalõpuorgia alles ees, aga imene tahab ju vahepeal lukulluslikult prassida...), igasugu kingituste jagamise ja saamise ning muidugi minu jaoks peamise elik saunaskäigu saatel - kui rohkem ei peaks õnnestuma, siis see kord või paar venna sauna kasutada kuulub kindlasti aasta tipphetkede hulka. Ja nii kaduski pikk päevatee öhe...
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Aastalõpu intervjuu peaministriga (ETV), Teadmata kadunud (Kanal2)
Ilmunud tõlked: Abdul Turay: head lekked (Postimees, 29.12.2010)
7.6.10
Laubased mõtted
Tänane päev oli väsitav, aga see-eest erutav ja põnev. Väsitav eelkõige seepärast, et algas vaid pärast paaritunnist uinakut varahommikul - või kui mu isikliku ajaarvamise ja magatud aja järgi võtta, suisa keskööl - sõiduga kaugele Eestimaa lõunaoosa suguvõsa kokkutulekule ning lõppes ehk küll veidi varem kui tavaliselt, aga siiski päris hilja.
Õieti esimene peatus teel kokkutulekule jäi Türile. Et väidetavalt olevat teetöödega Rapla linn maamunalt ära pühitud, siis valisime sõiduks Tartu maantee, mis oli meeldivalt tühi, kuid Mäo kandis käisid samuti teetööd ja seal polnud just lihtne ära tabada seda teeotsa, kust Türi poole ära keerata. Aga kohale me sinna igatahes jõudsime. Saabudes oli linna peal näha ringi tuiamas üksikuid rahvarõivastes tegelasi. Ma esialgu arvasin, et need on eelmisel nädalavahetusel peetud Järvamaa laulupeo osalised, kes zombidena veel ringi tatsavad, aga selgus, et Türile ühest suurest üritusest ei piisa ja täna oli kavas mingi segakooride vabariiklik laulupäev. Õnneks oli aeg veel varane ja me liikusime ka suhteliselt linna servas (selles, kus kindlasti mingeid suurüritusi ei peeta), nii pääsesime kenasti surnuaiale lahkunud esivanemaid mälestama. Olles korraks läbi hüpanud ka tädi poolt, kel samuti oli äsja sünnipäev, teda korra ja kombe kohaselt õnnitlenud ning ühtlasi teada saanud, et ta soovib meiega suure osa teest, täpsemalt Viljandini, kaasa sõita, asusimegi teele nimetatud linna poole.
Teetöödest ei pääsenud selgi teel, aga õnneks polnud neid just väga palju elik pikalt, nii et suurt vaeva nad ei valmistanud. Viljandis saime siis veel hulga sugulastega kokku, et sõita sealt edasi meie sihtpunkti Heimtalisse. Mingil veidi arusaamatul põhjusel startisime me natuke vara ja jõudsime enda lootuste kohaselt õigesse teeristi, kus teisi järele oodata, aga siis selgus, et teised olid samaks ajaks jõudnud samuti Heimtalisse viivasse teeristi paar kilomeetrit eemal, nii et tegime ühtsuse mõttes kannapöörde ja sõitsime kruusatee asemel natuke pikemat, aga siiski asfaltteed pidi kõik kenasti koos Heimtalisse.
Heimtali oli valitud kokkutuleku kohaks seepärast, et seal elab üks meie sugulasi, kes mulle on vanaonu tütar ja kel on ühtlasi kohe ees ilus ümmargune sünnipäev. Nagu seal toonitati, siis naisterahvaste vanusest ei räägita, küll aga võib öelda, et selle noorusliku tädi sünniaastaks on 1930. Ilmselt oleks Heimtalis olnud ka rohkem uudistamist, aga meie piirdusime oma kokkutuleku jagamisega kahe koha vahel: lisaks väga kenasti korda tehtud mõisa ringhoonele ehk kunagisele tallile (Heimtali on teatavasti ammusest ajast hobusekasvatusega seotud ja sellega kuulsust kogunud, mida võis näha otse ringhoone kõrval rahulikult rohtu nosivate ja uudishimulikke võõraid uudishimulikult piidlevate hobuste pealt), mis mõisa enda remontimineku tõttu täitvat praegu ka koolihoone ülesandeid (ja jäävat osaliselt täitma ka siis, kui mõis-koolimaja ise korda saab), ka tädi enda elamiskohas. Ma ei ole arvudes päris kindel, aga vist oli sel korral paar inimest vähem kohal, kuid neid, kes erinevalt eelmisest aastast ei saanud tänavu tulla, asendasid mitmed uued sugulased, sealhulgas ka mitmed, keda enamik teisi ei olnud juba aastakümneid näinud.
Ega kokkutulekust endast ei olegi suurt midagi rääkida. Kes on sellistel kokkutulekutel käinud, teavad ilmselt isegi, et see kujutab endast üht suurt ja äärmiselt mitmetasandilist ja -vektorilist suhtlemisorgiat. Ka ilm oli imekena, ehkki mitmed külmatundlikumad kurtsid veidi jaheduse üle, ilmselt kenasti iiliva tuule pärast - aga nende jaoks paistis päike. Umbes kuus tundi hiljem sai üritus viimaste osaliste lahkumisega läbi.
Ka meie olime nende viimaste seas ning Heimtalist viis tee meid edasi Kunglasse. Nägin siis nüüd ka oma silmaga ära, milline näeb välja emale "katusepakkumise" tulemus, ja peab ütlema, et vähemalt väliselt jättis see täitsa korraliku mulje: kena plekk, suhteliselt harmooniliselt kokku sulanduv kõrval asuva eterniidiga ja ilusasti katusekivide moodi ka. Vähemalt peaks see nüüd tagama kõige esmase kaitse suuremate sadude ajal, sest muidu kippus asi seal ikka nukraks minema ja lausa kartus tekkima, et läbivettivad laed ei pea lõpuks enam vastu...
Muidugi ei oleks see olnud koos emaga Kunglas käik, kui mul oleks lastud lihtsalt katust imetleda ning samuti hiljaaegu paigaldatud digiboksist tulevaid Eesti kanaleid kruttida. Kohe kupatati mind tegema midagi, mida ma varem ei ole teinud, nimelt masinaga muru või õigemini maja ümber kasvavaid rohelisi asju pügama. Nojah, ma olen tegelikult muruniidukit paar korda käes hoidnud küll ja ehk isegi põgusalt liigutanud, aga niitmist kui sellist ma teinud ei olnud. Algul oli veidi keeruline ära tabada, kui laialt ta lõikab, aga lõpu poole jäid juba siiludevahelised ribad harvemaks ja igatahes sai majaümbrus veidi "tsiviliseeritumaks". Töö kiireks ja korralikuks tegemiseks oli muidugi ka tugev ajend: asub ju Kungla Amme jõe käärus ja pealegi Vooremaa alguses, nii et õieti on igal pool sellised mõnusad niisked orud, mis sel kevadel on olnud tõeliseks maiuspalaks usinatele sääsemammidele. Ka Heimtalis võis kohata mõnda sääske, aga suhteliselt tugev tuul ei ole neile just meelepärane. Kunglas seevastu oli, võiks öelda, sume suveõhtu - ja mitte ainult sume, vaid sumisev, täpsemini pinisev... Ma sain sellest õnneks aru juba enne seda, kui niitmise aeg kätte jõudis, ja sestap võis uudishimulik vaatleja näha pilti, kuidas muruniidukit lükkab otsekui mõnest postapokalüptilisest filmist välja astunud tegelane, ainult gaasitorbikut ei tolknenud pea ees... See välimus ei peatanud muidugi paljusid nooruslikust entusiasmist ja verejanutungist pakatavaid sääski, kes ei lasknud end ära peletada hirmuäratavast kostüümist ja leidsid tee selle alla...
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Smallville (ETV)
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: Isadus (Postimees, 05.06.2010)
Õieti esimene peatus teel kokkutulekule jäi Türile. Et väidetavalt olevat teetöödega Rapla linn maamunalt ära pühitud, siis valisime sõiduks Tartu maantee, mis oli meeldivalt tühi, kuid Mäo kandis käisid samuti teetööd ja seal polnud just lihtne ära tabada seda teeotsa, kust Türi poole ära keerata. Aga kohale me sinna igatahes jõudsime. Saabudes oli linna peal näha ringi tuiamas üksikuid rahvarõivastes tegelasi. Ma esialgu arvasin, et need on eelmisel nädalavahetusel peetud Järvamaa laulupeo osalised, kes zombidena veel ringi tatsavad, aga selgus, et Türile ühest suurest üritusest ei piisa ja täna oli kavas mingi segakooride vabariiklik laulupäev. Õnneks oli aeg veel varane ja me liikusime ka suhteliselt linna servas (selles, kus kindlasti mingeid suurüritusi ei peeta), nii pääsesime kenasti surnuaiale lahkunud esivanemaid mälestama. Olles korraks läbi hüpanud ka tädi poolt, kel samuti oli äsja sünnipäev, teda korra ja kombe kohaselt õnnitlenud ning ühtlasi teada saanud, et ta soovib meiega suure osa teest, täpsemalt Viljandini, kaasa sõita, asusimegi teele nimetatud linna poole.
Teetöödest ei pääsenud selgi teel, aga õnneks polnud neid just väga palju elik pikalt, nii et suurt vaeva nad ei valmistanud. Viljandis saime siis veel hulga sugulastega kokku, et sõita sealt edasi meie sihtpunkti Heimtalisse. Mingil veidi arusaamatul põhjusel startisime me natuke vara ja jõudsime enda lootuste kohaselt õigesse teeristi, kus teisi järele oodata, aga siis selgus, et teised olid samaks ajaks jõudnud samuti Heimtalisse viivasse teeristi paar kilomeetrit eemal, nii et tegime ühtsuse mõttes kannapöörde ja sõitsime kruusatee asemel natuke pikemat, aga siiski asfaltteed pidi kõik kenasti koos Heimtalisse.
Heimtali oli valitud kokkutuleku kohaks seepärast, et seal elab üks meie sugulasi, kes mulle on vanaonu tütar ja kel on ühtlasi kohe ees ilus ümmargune sünnipäev. Nagu seal toonitati, siis naisterahvaste vanusest ei räägita, küll aga võib öelda, et selle noorusliku tädi sünniaastaks on 1930. Ilmselt oleks Heimtalis olnud ka rohkem uudistamist, aga meie piirdusime oma kokkutuleku jagamisega kahe koha vahel: lisaks väga kenasti korda tehtud mõisa ringhoonele ehk kunagisele tallile (Heimtali on teatavasti ammusest ajast hobusekasvatusega seotud ja sellega kuulsust kogunud, mida võis näha otse ringhoone kõrval rahulikult rohtu nosivate ja uudishimulikke võõraid uudishimulikult piidlevate hobuste pealt), mis mõisa enda remontimineku tõttu täitvat praegu ka koolihoone ülesandeid (ja jäävat osaliselt täitma ka siis, kui mõis-koolimaja ise korda saab), ka tädi enda elamiskohas. Ma ei ole arvudes päris kindel, aga vist oli sel korral paar inimest vähem kohal, kuid neid, kes erinevalt eelmisest aastast ei saanud tänavu tulla, asendasid mitmed uued sugulased, sealhulgas ka mitmed, keda enamik teisi ei olnud juba aastakümneid näinud.
Ega kokkutulekust endast ei olegi suurt midagi rääkida. Kes on sellistel kokkutulekutel käinud, teavad ilmselt isegi, et see kujutab endast üht suurt ja äärmiselt mitmetasandilist ja -vektorilist suhtlemisorgiat. Ka ilm oli imekena, ehkki mitmed külmatundlikumad kurtsid veidi jaheduse üle, ilmselt kenasti iiliva tuule pärast - aga nende jaoks paistis päike. Umbes kuus tundi hiljem sai üritus viimaste osaliste lahkumisega läbi.
Ka meie olime nende viimaste seas ning Heimtalist viis tee meid edasi Kunglasse. Nägin siis nüüd ka oma silmaga ära, milline näeb välja emale "katusepakkumise" tulemus, ja peab ütlema, et vähemalt väliselt jättis see täitsa korraliku mulje: kena plekk, suhteliselt harmooniliselt kokku sulanduv kõrval asuva eterniidiga ja ilusasti katusekivide moodi ka. Vähemalt peaks see nüüd tagama kõige esmase kaitse suuremate sadude ajal, sest muidu kippus asi seal ikka nukraks minema ja lausa kartus tekkima, et läbivettivad laed ei pea lõpuks enam vastu...
Muidugi ei oleks see olnud koos emaga Kunglas käik, kui mul oleks lastud lihtsalt katust imetleda ning samuti hiljaaegu paigaldatud digiboksist tulevaid Eesti kanaleid kruttida. Kohe kupatati mind tegema midagi, mida ma varem ei ole teinud, nimelt masinaga muru või õigemini maja ümber kasvavaid rohelisi asju pügama. Nojah, ma olen tegelikult muruniidukit paar korda käes hoidnud küll ja ehk isegi põgusalt liigutanud, aga niitmist kui sellist ma teinud ei olnud. Algul oli veidi keeruline ära tabada, kui laialt ta lõikab, aga lõpu poole jäid juba siiludevahelised ribad harvemaks ja igatahes sai majaümbrus veidi "tsiviliseeritumaks". Töö kiireks ja korralikuks tegemiseks oli muidugi ka tugev ajend: asub ju Kungla Amme jõe käärus ja pealegi Vooremaa alguses, nii et õieti on igal pool sellised mõnusad niisked orud, mis sel kevadel on olnud tõeliseks maiuspalaks usinatele sääsemammidele. Ka Heimtalis võis kohata mõnda sääske, aga suhteliselt tugev tuul ei ole neile just meelepärane. Kunglas seevastu oli, võiks öelda, sume suveõhtu - ja mitte ainult sume, vaid sumisev, täpsemini pinisev... Ma sain sellest õnneks aru juba enne seda, kui niitmise aeg kätte jõudis, ja sestap võis uudishimulik vaatleja näha pilti, kuidas muruniidukit lükkab otsekui mõnest postapokalüptilisest filmist välja astunud tegelane, ainult gaasitorbikut ei tolknenud pea ees... See välimus ei peatanud muidugi paljusid nooruslikust entusiasmist ja verejanutungist pakatavaid sääski, kes ei lasknud end ära peletada hirmuäratavast kostüümist ja leidsid tee selle alla...
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Smallville (ETV)
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: Isadus (Postimees, 05.06.2010)
16.8.09
Laubased mõtted
Tänase päeva esimene pool möödus endiselt Türil. Hommikul ilmus sinna ka ema ning seejärel külastasime koos Türi surnuaedadesse maetud sugulaste haudu. Ega seal väga palju korrastada polnudki, aga sai ette võetud plaatide puhastamine, mis oli päris tükk tööd. Millalgi peaks ilmselt enamiku plaate ka üle värvima: mõni on üsna heas korras ja mõnel on ka värvita kiri selgelt näha, aga suuremal osal tuleks ikka värviga kiri selgemalt välja tuua. Lõpuks tabas meid surnuaias korralik padukas, mis likvideeris kavatsused minna vaatama ka kaugemate sugulaste haudasid.
Pärastlõunal otsustas ema koos tädiga metsa minna igasugu end maa seest välja upitavaid ja kangesti ärakorjajaid näha soovivaid asjandusi üles korjama. Mina samal ajal asutasin end rongi peale, et Tallinnasse tagasi sõita.
Õhtul jõudsin veidi tegelda ka KDE tõlkimisega, saades valmis nii enam-vähem täpselt 1,25 käsiramaatut (ehk äraseletatult ühe mängu käsiraamatu tervikuna ja ühe omast nii veerand mahust).
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
Pärastlõunal otsustas ema koos tädiga metsa minna igasugu end maa seest välja upitavaid ja kangesti ärakorjajaid näha soovivaid asjandusi üles korjama. Mina samal ajal asutasin end rongi peale, et Tallinnasse tagasi sõita.
Õhtul jõudsin veidi tegelda ka KDE tõlkimisega, saades valmis nii enam-vähem täpselt 1,25 käsiramaatut (ehk äraseletatult ühe mängu käsiraamatu tervikuna ja ühe omast nii veerand mahust).
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
Subscribe to:
Posts (Atom)