Juba õige mitu kuud, aga eriti viimase kuu jooksul on mind omajagu huvitanud, millised on reaalsed võimalused Venemaa ja Ukraina täieulatusliku sõja puhkemiseks. (Millega ma ei taha öelda, et Krimmis toimunut tuleks teisiti kvalifitseerida kui teise riigi territooriumi vägivaldseks annekteerimiseks, mis käib samuti sõja alla, aga ikkagi - kui tuua mõneti meelevaldne võrdlus, siis see on, otsekui haaraks Läti Eestilt Ruhnu, mis oleks koletu kaotus, aga kindlasti põhimõtteliselt üleelatav, erinevalt näiteks sellest, kui Läti võtaks ette ka Valgamaa ning poole Pärnu-, Viljandi- ja Võrumaa vallutamise.)
On ilmne, et vahest kõige olulisem on siinkohal poliitiline tasand, mille hoovused ja võnked on aga ühtelt poolt nii keerulised, et neid oleks siin raske isegi põgusalt puudutada, teiselt poolt aga pidevalt kõikjal nämmutatavad, nii et see läheks liigseks kordamiseks. Sestap mõtlesin luua vähemalt endale pisut selgust selles osas, milline on ligikaudu mõlema riigi sõjaline valmisolek niisugust sõda pidada. Mis, võib kohe ette öelda, ei ole loomulikult sugugi kerge ülesanne: ühelt poolt on sõjaline sfäär, nagu ikka, kaetud teatava hämaruselooriga, teiselt poolt pulbitseb selle ümber nii palju spekulatsioone ning vähem või rohkem ekslikke arvamusi, et vähegi selgema pildi loomine ainult avalike allikate põhjal (aga just neile ma allpool tuginen) on tagasihoidlikult öeldes keeruline.
Ma siiski püüan seda teha, seades vastamisi potentsiaalsed jõud, mida üks pool võib ründamiseks ja teine kaitsmiseks kasutada (küllap ei ole mul vaja väljagi öelda, kes oleks vähemalt tegelikult, isegi kui seda üritatakse mis tahes häma- ja hämumüüri taha varjata, sellises konfliktis praegusel hetkel agressor ja kes mitte). Aga enne seda mõned üldisemad märkused.
Üldist
Mulle on mitu korda jäänud silma (ka Eesti ajakirjanduses) Venemaa ja Ukraina relvajõudude võrdlusi, mis kõnelevad selgelt Ukraina kahjuks. Neil on aga üks oluline puudus: neis võrreldakse Ukraina ja Venemaa kogurelvajõude. Omamoodi paradoksaalselt võib öelda, et see, mis tõi Ukrainale Krimmi puhul hukatust kaela, on täiemahulise sõja puhul talle pigem kasuks. Nimetame seda Venemaal, nähtavasti ka kõige kõrgemates ringkondades valitsevaks paranoiaks, nagu oleks Venemaa pidevas piiramisrõngas ja sestap tuleb valmis olla iga hetk rünnakuid tagasi lööma, vajaduse korral ka vähemalt operatiivset kui mitte strateegilist eelist saavutama (mille näiteks võib ka Krimmi pidada). See omakorda tähendab, et Venemaa ilmselgelt ei saa paisata Ukraina vastu kogu oma sõjalist võimsust, sest sellisel juhul ei takistaks ju keski ega miski vaenlasi mujalt üle piiri valgumast ja püha Venemaa küljest sobiva suurusega tükke haukamast (mitte et seda naljalt tegelikult juhtuks, aga väga tugevasti jääb mulje, et nii mõeldakse tõsiselt ka Kremlis).
Seepärast on ka allpool arvestatud potentsiaalsete Ukrainat ründavate jõudude hulka vaid neid, mida enam-vähem reaalselt on võimalik rünnakuks koondada, ilma et kaitsevõime mujal väga oluliselt langeks. (Loomulikult, kui sõda peaks puhkema ja venima, siis on ressursside juurdetoomine täiesti mõeldav.) See tähendab, et Venemaa neljast sõjaväeringkonnast võib kohe julgelt kõrvale jätta Ida ringkonna, mis asub esiteks kaugel ja kus tuleb teiseks silmitsi seista hirmuäratavate vaenlaste Hiina ja Jaapaniga (ning mõneti ka Ameerika Ühendriikidega). Ka Lääne ja Lõuna sõjaväeringkonnad ei saavad panustada täiel rinnal, sest esimese vastas seisavad põlisvaenlased Soome ja NATO, teisel aga rahutu Kaukaasia, mis üleni ainult vaenlastest kubisebki. Nõnda-ütelda vaba oleks ainult Kesksõjaväeringkond, mille üks tähtsamaid ülesandeid on aga kindlustada pealinna Moskva kaitsmine (õieti langeb see küll Lääne sõjaväeringkonna peale, aga Kesksõjaväeringkond on omamoodi puhver Lääne ja Ida sõjaväeringkonna vahel, mõlema jaoks sisuliselt toetav tagala), mida samuti ei saa kuidagi hooletusse jätta ja mis seepärast samuti ei saa päris täie jõuga osaleda. Ukraina seevastu koondaks agressori vastu nähtavasti enam-vähem kõik olemasolevad jõud, jättes arvatavasti läänepiirile, kust ilmselgelt oht ei ähvarda, relvajõude vaid minimaalselt, võib-olla isegi ainult piirdudes piirivalvega (pluss õhutõrje ja muu selline).
Teine märkus puudutab sageli kõlanud arvamust, et Ukraina relvajõud on kehvas seisus eelkõige seetõttu, et Janukovõtši Venemaa-meelne valitsus neid teadlikult nõrgestas (mõnikord isegi vaevu varjatud vihjega, et seda tehtigi Kremli juhatusel). Ukraina relvajõudude vähene arendamine ja kehvus on siiski pärit varasemast ajast ning rohkem seotud riigi enda arengu vindumise ja keerdkäikude kui "teadliku" nõrgestamisega. Mis Janukovõtšisse puutub, siis tema ajal valitsenud vähene tähelepanu relvajõududele on pigem seotud millegi muu kui Venemaa "juhtnööridega": relvajõud teatavasti on üks selline kuluartikkel riigile, mis neelab raha, aga tagasi toob hirmus vähe, kui üldse. Janukovõtši režiimi on iseloomustatud kui varaste bandet (eesotsas peavargaga) ja kõige põhjal, millega on mul olnud võimalus tutvuda, pole see sugugi vale. Sestap on palju tõenäolisem, et relvajõududele eraldati raha nii vähe kui võimalik just seepärast, et sinna vahendite paigutamine poleks isegi mitte keskmises perspektiivis midagi enda taskusse toonud - normaalses maailmas lausa uskumatu ja väärakas käitumine, aga ma arvan, et nii lihtne see oligi.
Selle juurde võib lisada, et relvajõudude mitte kõige paremast tehnilisest varustusest olulisemaks on peetud nende lojaalsust. Krimmis andsid mitmed intsidendid kahtlustele omajagu pinda juurde. Siiski tuleb siin öelda, et Krimm oli ehk teataval määral erandlik: ehkki kogu relvajõududes on seniajani ametis veel Nõukogude aja inimesi, siis Krimmis, kus paiknes ka Venemaa Musta mere laevastik, oli kahtlemata Ukraina ja Venemaa sõjaväelaste "vennastumine" tugevam kui nõnda-ütelda Päris-Ukrainas ning seal Päris-Ukrainas on Venemaa senine agressioon pigem lojaalsust tugevdanud. (Millele kindlasti on kaasa aidanud ka praeguse valitsuse kohe alustatud kaadrimuudatused nii tsiviil- kui ka militaarpersonali suhtes.)
Kolmandaks tuleb nentida seda, et sõjaks valmistumine on mõlemal pool üsna selgelt näha (või mitte näha) nõnda-ütelda Nõukogude pärandi põhjal. Ukraina-Venemaa piir oli tollal teatavasti Nõukogude Liidu sisepiir, sõjaväe asupaigad aga teatavasti on üldjuhul esiteks suhteliselt piiri lähedal ja teiseks kaugemal tagalas. Ehk kui teisiti öelda, siis ei Venemaal ega Ukrainal ei olnud pärast 1991. aastat oma vastselt rahvusvaheliseks muutunud piiri lähedal õieti mingeid märkimisväärseid sõjalisi baase. Aastatega on neid küll mõnevõrra loodud, aga seniajani võib näha, et Ukrainal on relvajõudude põhibaasid Paremkalda-, see tähendab Lääne-Ukrainas, ning et Venemaalgi ei ole päris Ukraina piiri lähedal olulisi baase.
Neljandaks tuleb öelda seda, et kui Ukraina relvajõudude stagnatsioon on küllaltki üldtunnustatud, siis Venemaa relvajõudude ajakohasuse osas on arvamusi seinast seina, alates sellest, et need pole üldse suutelised enam korralikult sõdima, kuni hirmujuttudeni, et need on hambuni relvastatud ja neile pole vaat et võimalikki vastu panna. Tõde, nagu ikka, jääb sinna vahepeale ja mu meelest pigem selle esimese seina kanti. Viimaste aastate ägedalt ette võetud sõjalised reformid on olukorda küll mõnevõrra parandanud, aga endiselt võib Venemaa relvajõude iseloomustamisel nentida, et nende moraal pole pahatihti kuigi kõrge (mõningaks erandiks ehk kas peaaegu või suurelt osalt kutselistest sõjaväelasest koosnevad üksused), endiselt lokkab korruptsioon (nagu ka terves riigis), endiselt on uut, juba Venemaal valmistatud ja seeläbi vähegi viimase veerand sajandi tingimustele vastavat tehnikat äärmiselt vähe jne.
Muidugi, ideoloogilise peapesuga, mis Venemaal praegu massiliselt käib, võib, kui sõda peaks puhkema läbipäevil või -nädalail või -kuil, anda eelise Venemaa sõjaväele - Ukraina elab praegu üle muutuste aega ja sestap on seal ka ideoloogilist segadust selgelt rohkem kui autoritaarsel Venemaal, seda ka sõjaväes. Teisest küljest muidugi, Ukraina ründamine tekitaks ilmselt ka Venemaa sõjaväelastes mõningat, isegi ideoloogilise ajupesuga raskesti mahasurutavat hämmingut, samal ajal kui Ukrainas see arvatavasti ideoloogilist segadust vähendaks ja suurendaks nõnda-ütelda rahvuslikkust.
Ja veel üks üldist laadi märkus: kui ka Ukraina sõjaväe olukorda ei peeta heaks, isegi võrreldes Venemaa omaga (mis on kindlasti ka selles mõttes tõele vastav, et Venemaa sõjaväel on peaaegu lakkamatutes sõdades omandatud lahingukogemusi, mis Ukraina sõjaväel puudub), siis sõjalis-tehnilise potentsiaali poolest on Ukraina üsna tugev - asjaolu, mis sageli tähelepanuta jäetakse. Ka oma osa Venemaa sõjatehnikast valmib vähemal või suuremal määral just Ukrainas. Allpool toodavates arvandmetes on mitmel juhul sulgudes näidatud, kui palju on mitmesugust lahingutehnikat Ukrainal nõnda-ütelda ladustatud, mis tähendab teisisõnu, et need ootavad kas väiksemat või suuremat remonti või lihtsalt lahingukorda seadmist. Ma muidugi ei tea ega ole ka sattunud lugema, aga võin oletada, et praeguste sündmuste valgel on nii palju kui võimalik Ukraina, nagu öeldud, märkimisväärse potentsiaaliga sõjatööstust ka "ladustatu" võimalikult kiireks korrastamiseks ja taas kasutusele võtmiseks mobiliseeritud.
Aga nüüd siis konkreetsema sõjaliste jõudude võrdluse juurde. Et endal ja potentsiaalsel lugejal hõlpsam oleks, teen seda põhiväeliikide kaupa, nii hästi kui see võimalik on.
Merevägi
Mereväe osas on võrdlus ehk kõige lihtsam: ühel pool seisab
Ukraina merevägi ja teisel pool
Venemaa Musta mere laevastik- vähegi praktilises Venemaa mereväe muud osad siin rolli ei mängi. Kuigi sõjategevuses jääks nähtavasti mereväe roll suhteliselt napiks, välja arvata ehk dessantide korraldamine Ukraina lõunarannikul, on sel ometi tugev strateegiline tähendus: Ukraina äralõikamine merest vähendaks tunduvalt teiste riikide võimalust Ukrainat abistadaMereväe poolest polnud enne Krimmi sündmusi õigupoolest Venemaa ja Ukraina vahel hirmus suurt erinevust. Jah, Venemaa Musta mere laevastik oli formaalselt küll mõnevõrra suurem (Musta mere laevastiku ligikaudu 30 sõjaalust ja mõnikümmend abialust Ukraina kümmekonna sõjaaluse ja paarikümne abialuse vastu), aga nii palju kui ma olen aru saanud, oli Venemaa laevadel rohkem tehnilisi probleeme ja need veetsid rohkem aega remondis kui Ukraina omad. Viimased Krimmi sündmused on aga otsustavalt jõudude vahekorda muutnud Venemaa kasuks: kui varem oli Ukrainal kaks tähtsamat mereväebaasi Odessas ja Sevastopolis, siis nüüd on alles jäänud ainult esimene ja laevastikki vähemalt poole võrra kokku sulanud.
Siiski on jäänud sündmuste käigust mulje, et Venemaa ei tunne jätkuvalt end mereväe osas julgelt: põhimõtteliselt on Ukraina laevu ainult blokeeritud, kuni need alla on andnud, või rünnatud maa poolt, samal ajal on aga kiiresti taandutud, kui kohale on ilmunud Ukraina allesjäänud nõnda-ütelda suured laevad. Ma heitsin mõne aja eest nalja, et kuigi Venemaa on kiirkorras enam-vähem valmis ehitanud teise suurema mereväebaasi Mustal merel Novorossiiskis (tingituna kogu aeg valitsenud mõningasest ebakindlusest Krimmi baasi üle), siis jääb mulje, et nad ei taha Sevastopolist loobuda eelkõige seetõttu, et siis peaks nende vanaraud ka tegelikult merele sõitma ning vaatepilt, kuidas suur osa alustest vaevaliselt edasi liigub, olgu omal jõul või, mis veel hullem, puksiiris, oleks end suurriigiks mõtlevale Venemaale lihtsalt liiga häbistav. Olgu, see on muidugi õel nali, aga siiski on Venemaa nõnda-ütelda suurte laevade puudumine pildilt olnud tähelepanu äratav: ka Ukraina laevade blokaadiga on tegelnud eelkõige mitmesugused kaatrid ja muud pisemad alused.
| Ukraina |
Venemaa |
|
Raketiristleja Moskva (1982) |
| Fregatt Getman Sagaidatšnõi (1992) |
|
|
Suur allveelaevahävitaja Kertš (1974) |
|
Vahilaev Smetlivõi (1969) |
|
Vahilaev Ladnõi (1980, remondis) |
|
Vahilaev Põtlivõi (1982) |
|
7 suurt dessantlaeva (uusim 1988) |
|
1 keskmine dessantlaev (1970) |
|
2 allveelaeva (1 eeldatavalt väga kehvas seisundis) |
|
7 väikest allveelaevahävitajat |
| Vahikaater Skadovsk (1990) |
4 väikest raketilaeva |
|
6 raketikaatrit |
| 2 dessantkaatrit |
2 dessantkaatrit |
|
|
| Langesid Venemaa kätte |
|
| Allveelaev Zaporižžja (1970) |
|
| 5 korvetti (uusim 2002) |
|
| 1 suur dessantlaev |
|
| 1 keskmine dessantlaev |
|
| 1 raketikaater |
|
Kui lisaks enamikule laevadele langes Venemaa kätte suuremalt jaolt ka merelennuväe tehnika (enamikus üsna vanad Anid, Be, Kad ja Mid; osa jõudis siiski lennata ka Päris-Ukrainasse), siis parem paistab olevat olukord merejalaväe- ja rannakaitseüksustega: praeguse teabe kohaselt saab isikkoosseis lahkuda koos tehnikaga, mille hulka kuulub märkimisväärsel hulgal tanke ja muid soomusmasinaid.
Merejalavägi
Mereväe juures sobib juttu teha ka merejalaväest.
Ukraina merejalaväega on palju kõneldud vastupanust Feodossias hoolimata ometi asi üsna nutune. Sealse üksikpataljoni umbes 600 mehest tuli pärast kokkuleppe sõlmimist Päris-Ukrainasse tagasi vaid umbes 150, ülejäänud eelistasid jääda Krimmi (väidetavalt olla paljud valmis astuma Krimmi/Venemaa teenistusse - mis on ka mõneti mõistetav, sest paljud olid pärit Krimmist ja tahavad kodupaigas edasi elada). Möödunud aastal loodi ka teine merejalaväepataljon asupaigaga Kertšis. Selle umbes 300 mehest suundus Päris-Ukrainasse vaid 40, enamik asus Krimmi uute võimude (ja nüüd siis Venemaa) teenistusse. Sõnaga, Ukraina käsutuses on praegu ligikaudu 200 merejalaväelast ehk vaid paari roodu jagu.
Venemaa Musta mere laevastik võib välja panna seevastu terve Sevastopolis paikneva merejalaväebrigaadi ligikaudu 3000 mehega ja märkimisväärse hulga tehnikaga (soomusmasinad, suurtükid, raketiseadeldised). Vajaduse korral võib sellele liita praegu mere teisel kaldal Temrjukis paikneva üksikpataljoni umbes 400 meest.
Õhuvägi
Õhuväe võrdlus on mõnevõrra keerulisem mitmel põhjusel. Esiteks on
Ukrainal küll arvuliselt päris suur õhuvägi, aga tubli osa sellest ei ole lahinguvalmiduses, vaid seisab (ja karta on, et sageli lihtsalt roostetab) angaarides. Väikese osa õhuväest on Ukraina ka juba kaotanud: nagu öeldud, jäi Krimmis Venemaa kätte suur osa merelennuväest, samuti Belbeki lennuväljal olnud tehnika. Tõsi, väidetavalt oli sealgi enamik lennukeid nõnda-ütelda maas: Belbekis paiknes 204. taktikalise lennuväe brigaad 45 hävituslennukiga MiG-29 ja 4 õppelennukiga L-39, millest lennukorras olevat olnud aga ainult neli hävitajat ja üks õppelennuk.
Teist raskust kujutab arvestamine, millisel määral saab
Venemaa ründamiseks lennukeid (ja koptereid) välja panna. Nagu juba öeldud, on ilmne, et kuigi lennukeid on suhteliselt lihtsam ühest kohast teise liigutada kui maavägesid, ei ole ometi usutav, et neid toodaks vähegi märkimisväärsetes kogustes Kaug-Idast, Siberist või ka Loode-Venemaalt. Muidugi, väiksemate väeosade liigutamist ei saa välistada, seepärast ei pruugi allpool toodud tabelis näidatud arvud, mis arvestavad vaid neid jõude, mida teoreetiliselt võiks olla mõistlik kasutada, olla tegelikkuses mõnevõrra teistsugused. Oma raskuse lisab ka see, et kui Ukraina puhul on suhteliselt täpselt teada, kui paljud õhusõidukid on ka tegelikult praegu (või vähemalt olid mõne kuu eest) võimelised maast kerkima ja kui paljud mitte, siis Venemaa puhul on seda palju raskem hinnata. Aga kui arvestada need omamoodi pluss ja miinus kokku, siis võib-olla saabki enam-vähem usutava arvu ...
| Ukraina |
Venemaa |
Strateegilised pommitajad
|
|
11 Tu-160 (Engels)
|
|
18 Tu-95 (Engels)
|
Ründepommitajad
|
| 25 (53) Su-24 |
54 Su-24 (4: Morozovsk) + 24 Su-24 (4: Marinovka) + 12 Su-24
(1: Voronež) + 18 Su-24 (Gvardeiskoje) |
|
20 Su-34/32FN (1: Voronež) |
Ründelennukid
|
| 23 (45) Su-25 |
42 Su-25 (4: Primorsko-Ahtarsk) + 8 Su-25 (1: Voronež) |
Hävituslennukid
|
|
6 MiG-25 (1: Voronež) |
| 80 MiG-29 |
30 MiG-29/35 (4: Millerovo) + 42 MiG-29/35 (1: Halino) |
|
24 MiG-31 (1: Hotilovo) |
| 20 (47) Su-27 |
42 Su-27 (4: Krõmsk) + 16 Su-27 (1: Voronež) + 16 Su-27 (1:
Hotilovo) |
Luurelennukid
|
| 12 (23) Su-24 |
4 Su-24 (Gvardeiskoje) + kindlakstegemata hulk mujal |
Transpordilennukid
|
| Umbes 50 mitmesugust tüüpi |
10 Gvardeiskojes + kindlakstegemata hulk mujal |
Helikopterid
|
Umbes 80 (üle 200), uusimad modifitseeritud Mi-24
(lisaks 90 kopterit nn armeelennuväes ehk maaväe lennuüksustes) |
66 Korenovskis + 30 Rostovis + 24 Vjazmas, uusimad Mi-28 (12
Korenovskis, 6 Rostovis) |
Tabelile seletuseks: Ukraina õhujõudude puhul tähendavad sulgudes arvud vastavate õhusõidukite koguarvu, sulgude ees olevad arvud aga nende õhusõidukite hulka, mis on lahingukorras. Venemaa õhujõudude korral tähendavad sulgudes olevad numbrid vastavat õhu- ja õhutõrjejõudude väejuhatust (4. väejuhatus on allutatud Lõuna, 1. Lääne sõjaväeringkonnale); Gvardeiskoje on õhuväebaas Krimmis. Venemaa luure- ja transpordilennukeid ei olnud otstarbekas kokku arvama hakata: neid saab mõnevõrra kergema südamega ümber paigutada kui nõnda-ütelda päris-sõjalennukeid. Küll võib ära mainida, et otse Ukraina piiri taga Taganrogis asub spetsiaalne transpordilennuväe baas, kus paikneb 76 Il-76.
Tabelist ei tule see välja, aga üldiselt võib öelda, et Venemaa lennukid on isegi samasse peresse kuulumise korral enamasti pisut modernsemad, see tähendab saanud vahepeal mõningase uuenduskuuri. Siiski, kui jätta strateegilised pommitajad välja (nende kasutamine on niigi väheusutav), on kahe maa lennupark üsna võrdne: kõigist ponnistustest hoolimata on Venemaa õhuvägi kvalitatiivselt uusi õhusõidukeid suutnud kasutusele võtta väga vähe ja need vähesedki on suuremalt jaolt paigutatud palju "kuumematesse" kohtadesse ehk NATO vastu ja Kaug-Idasse/Siberisse. Venemaa arvuline ülekaal on muidugi selge, kuid siiski mitte otsustavalt ülekaalukas.
Tõsi, Ukraina olukorra muudab omajagu keerulisemaks see, et riigil on küllaltki vähe õhutõrjevahendeid: Nii palju kui mul on õnnestunud välja selgitada, on Ukraina käsutuses praegu 18 divisjoni Buk-M1 ja 30 divisjoni S-300PS, mida pole just märkimisväärselt palju nii suure riigi kohta. Tublisti nõrgestas riigi õhutõrjevõimet mõistagi kolme Krimmis paiknenud üksuse üleminek Venemaa poolele.
Õhudessantvägi
Õhuväe juures sobib kõnelda ka õhudessantväest, mis Ukrainas allub maaväele, Venemaal on aga eraldi väejuhatusega väeliik. Sellest peale, kui Stalinil tekkisid 1930. aastatel konkreetsemad maailma või vähemalt Euroopa vallutamise plaanid ning ta hakkas ühe prioriteedina arendama õhudessantvägesid, on Nõukogude Liidu aladel see väeliik suure au sees olnud, kujutanud omamoodi eliiti. Nii ka tänapäeva Venemaal ja Ukrainas.
Ukraina relvajõudude seas võibki ehk sõjaliselt kõige paremini valmisolevaks pidada just õhudessantväge, mis koosneb praegu ühest "aeromobiilsest" polgust, kahest "aeromobiilsest" brigaadist, ühest õhudessantbrigaadist (see on ka ainuke, kes suudab ette võtta korralikke, lennukitega dessantoperatsioone) ja ühest õppepataljonist. Kõikides on hulganisti rahuvalvamise ja isegi otsese sõjakogemusega (Iraak) mehi. Ka on need väeosad üldiselt varustatud parema tehnikaga (jalaväe lahingumasinad, soomustransportöörid, paremad käsirelvad) kui ülejäänud sõjavägi, ehkki Ukrainale üldiselt iseloomulikku stagnatsiooni on nendegi puhul täheldatud. Kokku on neid umbes 6000 meest (ja naist! - viimaseid on umbes sadakond).
Venemaal, nagu öeldud, on õhudessantvägi omaette väeliik, mis jaguneb 4 diviisiks, 4 brigaadiks ja 1 eriülesannetega polguks (lisaks veel muid üksusi, mis siinkohal arvatavasti olulist osa ei etenda). Neist kaks brigaadi paiknevad kaugel Siberis/Kaug-Idas, nii et vaevalt neid rakendataks, ülejäänud aga Venemaa Euroopa-osas (sealhulgas kindlasti eestlastelegi hästi tuttav Pihkva õhudessantdiviis).
Ühtekokku kuulub Venemaa õhudessantvägedesse umbes 35 000 meest. Isegi kui maha arvata Siberi/Kaug-Ida kahe brigaadi ligikaudu 5000 meest, jääb alles hirmuäratav kogus: umbkaudu,. ütleme, 25 000 meest. Muidugi, selge on see, et näiteks Pihkvast ehk vahetust NATO naabrusest kogu diviisi mingil juhul Ukrainasse ei paisata (kui vähegi on võimalik seda vältida). Sama kehtib arvatavasti ka Novorossiiskis asuva diviisi kohta, mis on küll Ukrainale lähim, aga mida kindlasti on vähemalt osaliselt vaja ka igirahutus Kaukaasias. Küll jäävad ka sel juhul nõnda-ütelda vabaks kasutamiseks üle Ivanovos ja Tuulas paiknevad diviisid, Uljanovskis ja Kamõšinis paiknevad brigaadid ning Kubinkas paiknev eriülesannetega polk. Uljanovski brigaadi õhudessantväelasi ollagi juba Krimmis nähtud ... Samuti võib lisada, et nagu Ukrainas, on ka Venemaal õhudessantvägi tehniliselt üpris hästi varustatud, enamasti paremini kui paljud teised väeosad, ning nende käsutuses on ka suhteliselt palju uuemat tehnikat.
Maavägi
Ka kõige tehnilisemates tänapäeva sõdades kehtib endiselt igivana reegel: kui tahad rünnatavat tõhusalt kontrollida, peab sõdurisaabas vaenlase maapinnale astuma. Või teisisõnu: isegi kui õhust (ja võimaluse korral merelt) on nõnda-ütelda ohutumate, väiksemaid kaotusi kaasa toovate löökidega vaenlasele võimalik väga palju kahju teha, tema sõja- ja võib-olla isegi riigiaparaat ehk halvatagi, peab võidu vilju siiski lõikama maavägi (mis eriti soodsal juhul ei pruugi märkimisväärselt võideldagi, piirdudes vaid abistava rolliga sõjalis-politseiliku kontrolli kehtestamisel).
Ukraina maaväe suurusega on lood üpris segased. Selle kogusuurus peaks olema ligikaudu 140 000, neist otseselt sõjaväelasi umbes 55 000. Siiski ütles Ukraina uue valitsuse praeguseks Krimmi kaotamise tõttu juba erru minna jõudnud kaitseminister sõjaväe täielikku lahinguvalmidusse seadmisest teatades, et maaväes on kõigest 41 000 meest (ja neistki olevat võitlusvalmis vaid 6000 meest). Nüüdse jätkuvalt segase olukorra tõttu võib tema sõnu ka tõe pähe võtta, isegi kui see tundub pisut liigse alahinnanguna.
Ukraina maaväe hulka võib ründamise korral (arvatavasti erinevalt Venemaast) arvata samuti siseväed - kui ka mitte otseselt rindeüksustena, siis näiteks diversantide ja võib-olla ka väiksemate dessantide tõrjumisel tagalas -, kelle arv on aga samuti üpris segane. Ametlikult peaks sisevägedes teenima pisut üle 30 000 inimese, kuid kindlasti on viimaste kuude sündmused seda arvu märgatavalt mõjutanud, eelduste kohaselt omajagu allapoole. Samuti võib mõnevõrra enam kui sõjaväe puhul kahelda ka allesjäänud siseväelaste lojaalsuse tugevuses.
Samuti võib maaväe hulka liita vastselt looma asutud rahvuskaardi, mida võib võrrelda enam-vähem Eesti kaitseliiduga. Lisaks praeguse revolutsiooni käigus relvastunud inimestele on sellesse kavas kaasata ka (vabatahtlikkuse alusel) siseväelasi, mis eelmainitud lõigus toodud siseväe arvu kahtlemata veelgi vähendab. Kava kohaselt peaks rahvuskaart kujunema 60 000-liikmeliseks. Praegu olevat end rahvuskaartlaseks soovijana üles andnud mõni tuhat inimest, ametlike teadaannete kohaselt loodeti märtsi lõpuks kokku saada 10 000 inimest, aga mulle pole viimastel päevadel silma jäänud ühtegi teadet selle kohta, kui palju tegelikult on seni rahvuskaarti inimesi suudetud koguda. Küll on teada, et lisaks käsitulirelvadele on nende käsutusse antud hinnanguliselt paarikümne ringis soomustransportööre, sealhulgas kümmekond Ukrainas endas toodetud moodsat BTR-4.
Kui minna maaväega konkreetsemaks, siis on see jagatud kolmeks "operatiivjuhatuseks", mida võib võrdsustada enam-vähem sõjaväeringkonnaga: Lääs, Lõuna ja Põhi. Traditsiooniliselt on peetud tugevaimaks Lääne sõjaväeringkonda, omaaegse Nõukogude Liidu läänepiiri kaitsjat, kuid viimasel kümnendil on pigem tugevdatud järjepanu Lõuna ringkonda ja praeguste teadete valgusel paistab see suundumus aina edasi kestvat. Lisaks on muidugi praegusel äreval ajal tugevdatud ka Põhja ringkonda. Kõigi ringkondade tuumikuks on väekoondised, mida nimetatakse armeekorpusteks: Lääne ringkonnas 13., Lõuna ringkonnas 6. ja Põhja ringkonnas 8. armeekorpus. 6. ja 8. armeekorpuse löögituumiku moodustavad tankibrigaadid, millele lisanduvad mehhaniseeritud diviisid, suurtükibrigaadid või -polgud, eripärana ka õhudessantväe ja nõndanimetatud armeeõhuväe üksused.
Ukraina sõjatehnika on mõistagi suuremalt osalt pärit Nõukogude Liidu aegadest, aga kui arvestada juba eespool mainitud Ukraina sõjatööstuse kõrget taset ja veel suuremat potentsiaali, siis on seda ka jõudumööda edasi arendatud, olgu päris uute modifikatsioonidega (nagu näiteks äsja mainitud BTR-4) või olemasolevaid mõnevõrra uuendades-kaasajastades. Viimastel teadetel on aktiivselt hakatud tegelema ka vähemalt osa vananenud tehnika sedavõrd kordaseadmisega, et seda saaks laos seismise asemel taas kas või põgusa abina lahinguväljal kasutada.
Kui Ukraina maaväe suurusega on lood segased, siis veel raskem on täpselt hinnata, kui palju võiks
Venemaa võimalikuks sõjaks Ukrainaga jõude välja panna. Nagu öeldud, on ühelt poolt selge, et riikide võrdluses on Venemaa kindlasti üle, aga teiselt poolt on ka ilmselge, et kui seda ei tingi erakorralised, tõesti väga erakorralised olud, siis suuremat osa olemasolevast Ukraina vastu ei paisata: esiteks juba puhtriigikaitselistel asjaoludel - ei saa ju jätta mõningaid riigi osasid täiesti kaitseta -, teiseks aga mainitud Venemaa juhtkonna paranoilise meelelaadi tõttu, mis näeb igas suunas potentsiaalset ohtu ja seeläbi ei saagi liiga palju vägesid liigutada.
Aga midagi saab siiski ehk hinnata. Kõigepealt tuleb korrata, et Venemaa on jagatud neljaks sõjaväeringkonnaks, millest Ida ringkonna võib julgelt kõrvale jätta (või kui olla täpsem, siis ei saa välistada väga üksikute väeosade paiskamist Ukraina piirile isegi Kaug-Idast, aga see oleks ilmselt juba meeleheitlik samm ja ka siis oleksid need pigem pataljonid kui näiteks brigaadid). Nii Lääne, Lõuna kui ka Kesksõjaväeringkonna tuumiku moodustavad kaks armeed, millest iga ringkond arvatavalt suudaks eraldada maksimaalselt ühe. Võimalik ja usutavamgi on muidugi, et mitte tervet armeed, vaid selle teatavad osad pluss mõningal määral ka muid ringkonnas olevaid jõude (õhudessantüksused, eriüksused jms).
Kui ringkonniti vaadata, siis
Lääne sõjaväeringkonnas on kaks armeed. 6. armee keskusega Peterburis ja 20. armee keskusega Mulinos Nižni Novgorodi oblastis. On üsna ilmne, et 6. armeed, mis kaitseb Venemaad nende arvates vaenuliku NATO eest, ei saa kuidagi Ukraina vastu suunata, kui selleks erilist vajadust ei peaks tekkima, nagu ka neid väeosi, mis on mõeldud veelgi vaenulikumas ümbruses asuva Kaliningradi kaitsmiseks.
Niisiis jääb põhimõtteliselt "vabaks" 20. armee, mille koosseisu kuuluvad nimekad Kantemiri tankidiviis ja Tamani motolaskurdiviis, mille mõningaid allüksusi ollagi juba Ukraina piiri lähedal nähtud. 20. armee ühtekokku võib välja panna umbkaudu 25 000 meest, 270 tanki, 260 jalaväe lahingumasinat, 240 soomukit ning 364 suurtükki ja raketiseadeldist.
Lisaks võib Lääne sõjaväeringkond vajaduse korral välja panna kuni kolm eespool mainitud õhudessantdiviisi (nende seas meie naabruses asuv Pihkva diviis), ühe eriülesannetega õhudessantpolgu ning kake eriülesannetega brigaadi. Kui viimastest samuti vahetult Eesti piiri ääres Pihkvas asuvat 2. eriülesannetega brigaadi vaevalt vähemalt täies koosseisus Ukrainasse toimetatama hakataks, siis Tambovi 16. brigaadi võib-olla küll. Kõik need väeosad kokku palju (raske)tehnikat juurde ei anna, küll aga valdavalt väga kvalifitseeritud sõjaväelasi maksimaalselt kuni 20 000 mehe jagu.
Kesksõjaväeringkonna kahest armeest on asupaikade järgi võttes usutavam keskusega Samaras asuva 2. armee paiskamine Ukraina vastu kui juba kaugemal Novosibirskis paikneva 41. armee. 2. armee põhijõuks on motolaskurbrigaadid, ühtekokku suudab armee välja käia 13 000 meest; tehnikat jagub neil 123 tanki, 123 jalaväe lahingumasina, 385 soomuki ning 408 suurtüki ja raketiseadeldise jagu. Selleski ringkonnas on kaks eriülesannetega brigaadi, millest üks (3.) asub Samaras, nii et vajaduse korral võib ka selle ligikaudu 2500 meest juurde liita.
Usutavat rünnakusuunda ja praegusi olusid arvestades võiks muidu kõige otstarbekam olla kasutada
Lõuna sõjaväeringkonda, mille koosseisu arvati äsja ka nüüd ametlikult Venemaa koosseisu kuuluv Krimm. (On mitmeid andmeid, et Krimmi on viimasel ajal, see tähendab, eelkõige pärast selle annekteerimist viidud juurde tublisti vägesid, aga nende täpse arvu kohta kindlad andmed puuduvad.) Selle ringkonna pigem suurimaks mureks on aga Kaukaasia, kus Venemaa on lausa sunnitud sõjaväge hoidma nii endale kuuluvate alade rahustamiseks kui ka vastasseisu tõttu Gruusiaga. Sestap võib ka sõjalise konflikti korral Ukrainaga peaaegu välistada ringkonna kahest armeest lõunapoolsema, keskusega Vladikavkazis asuva 58. armee.
Mis jätab potentsiaalseks rünnakuhoovaks 49. armee keskusega Stavropolis. Selle üsna vastse (loodi 2010) armee suuruse ja isegi täpse koosseisu selgitamine osutus peaaegu võimatuks ülesandeks - igatahes on selge, et see on tunduvalt nõrgem (nii isikkoosseisu suuruselt kui ka tehnika poolest) kui lakkmatus sõdimises karastunud ja võimalust mööda eesrindlikumat tehnikat saanud 58. armee. Eeldatavalt võib see välja panna umbes 15 000 meest, millele lisandub kaks eriülesannetega brigaadi, see tähendab veel ligikaudu 5000 meest. Tehnikagi on sel armeel vähem "raske", sest selle koosseisu kuuluvad brigaadid on rohkem mõeldud võitluseks mägitingimustes; siiski võib arvestada nii tankide, jalaväe lahingumasinate, soomukite kui ka suurtükkide ja raketiseadeldiste osas kolmekohalise arvuga (allolevas tabelis on see umbmäärasus lahendatud sel moel, et tehnika arvude taha on lisatud plussmärk).
Lisaks sellele paikneb sõjaväeringkonnas veel kaks eespool mainitud õhudessandiüksust: üks brigaad ja üks mägidiviis, niisiis veel ligikaudu hea väljaõppega 7500 meest. Samuti alluvad ringkonnale funktsionaalselt selle halduspiirkonnas tegutsevad Musta mere laevastik ja Kaspia flotill, aga esimesest oli juba eespool juttu ning teise võib Ukraina kontekstis arvatavasti arvestamata jätta. Maaväkke puutuvalt võib siiski ära mainida ligikaudu 3000 merejalaväelast, kelle käsutuses on umbes 50 jalaväe lahingumasinat ja pisut rohkem soomukeid, samuti mitukümmend suurtükki ja raketiseadeldist.
Ukraina
|
Venemaa
|
|
Isikkoosseis
|
|
41 000
|
25 000 + 20 000
(Lääne)
|
|
|
13 000 + 2500 (Kesk)
|
|
|
15 000 + 12 500
(Lõuna)
|
|
Tankid
|
1667 T-64
|
|
76 T-64BM Bulat
|
123 + T-72
|
|
135 + T-80
|
10 T-84U Oplot
|
135 + T-90
|
|
Jalaväe lahingumasinad
|
1580
|
384 +
|
|
Soomukid
|
4000
|
612 +
|
|
Suurtükid ja raketiseadeldised
|
2957
|
772 +
|
Nagu tabelist näha, on Ukrainal puhtalt tehnika osas mõneti isegi suur ülekaal, aga siin tuleb arvestada vähemalt kahe asjaoluga. Esiteks, nagu eespool öeldud, on suur osa Ukraina sõjatehnikast tõsiselt vananenud (nt T-64 tankid) ja suur osa sellest on tegelikult ladustatud. Muidugi, tahtmise ja eriti aja korral saaks seda kindlasti vähemalt teataval määral kasutuskorda seada, aga viimaste ärevate sündmuste valguses ei pruugi seda aega palju olla. Teiseks tuleb arvestada seda, et Venemaal on teataval määral võimalik tehnikat juurde tuua: tabelis on kirjas ainult eespool mainitud väekoondiste tehnika, kuid vajaliku löögirusika koondamiseks on alati võimalik väiksemaid väeüksusi kohale tuua ka teistest väekoondistest, mille põhituumik muidu oma alalistesse paiknemiskohtadesse jääb. Kuigi selle juures tuleb samuti silmas pidada seda, et ka mainitud armeesid vaevalt täies mahus Ukraina kampaaniasse paisataks, vähemalt esialgu.
Kokkuvõtteks
Kui praegu kõneldakse laialdaselt, et Venemaa on koondanud Ukraina piiri lähedale - olgu siis pisut arusaamatult kaua kestvateks õppusteks, nagu väidab Venemaa, või Ukrainale mõjuavaldamiseks või Ukrainasse tungimiseks, nagu hindavad enamasti analüütikud - ligikaudu 40 000 meest ja 100-150 lennukit, siis neid arve vaadates, mida ma oma parimat äratundmist mööda suutsin tuvastada, võib öelda, et maksimaalselt saab Venemaa seda kogust parimal juhul kahekordistada. Praegusel juhul (kui mainitud hinnangud on ikka vähegi tõele vastavad) võrdub koondatud jõud väga ligilähedaselt sellega, mida on võimeline välja käima Ukraina (muidugi tuleb arvestada ühelt poolt Venemaa tehnika mõnevõrra suuremat tänapäevasust ja teiselt poolt Ukraina relvajõudude võib-olla pisut kaheldavat võitlusvõimet, seda mitte niivõrd ehk oskuste, kuivõrd just moraali ja lojaalsuse mõttes). Puhtsõjalises mõttes nii vähest ülekaalu enamasti kuigi heaks ei hinnata (või kui täpsustada, siis võidakse hinnata ainult juhul, kui vägede võitlusvalmidus ja tehniline varustatus on väga, tõesti väga erinevad). Sestap tundub vähemalt ratsionaalselt hinnates, et sissetung ja "päris" sõda Ukrainaga on siiski väheusutav. Välistatud pole aga sugugi katsed korrata Krimmi stsenaariumi, millele viitavad ka viimaste päevade sündmused: nõndanimetatud rahvavabariikide väljakuulutamine mõnes Ukraina idapiirkonnas, mille puhul vähemalt ühel juhul taotleti ka Venemaa vägede sissetoomist ja Venemaaga ühendamist. Selliste, olgugi peaaegu laest võetud ja sulepeast välja imetud ettekäänete alusel Ida-Ukraina sõjaliseks hõivamiseks segastes oludes, kus Ukraina keskvõim võib olla osaliselt ka välisel survel omajagu kimbatuses ja kahevahel, kuidas talitada, paistab sellest jõust vähemalt lähemas perspektiivis aga piisavat.
