Reedesed mõtted

Teataval määral ka tavaline tööpäev, millest aga tubli osa haukas enda alla ühelt poolt mitmiksihtpunktne väljaskäik ja teiselt poolt õige mitme RKK (väiksemamahulise) tõlkesoovi täitmine.

Nagu öeldud, oli väljaskäik mitme suhtpunktiga, millest üks viis mind lausa politseisse :-) Jajah, tegelikult siis uue reisidokumendi ehk passi kättesaamisele: nüüd on ka minul vana ilusa sinise asemel see uus, nimetatakse vist bordoopunaseks, milles mu mõningaks üllatuseks on varasemast tunduvalt rohkem teksti: räägitagu, mis räägitakse masinajastu saabumisest - ja kindlasti on ju selles uues rohkem neid igasugu masinloetavaid komponente -, on igatahes inimestele mõeldud osi tunduvalt rohkem. Millest eriti kummastav oli näha seda, et tervelt kaks lehekülge on eraldatud "indeksile" ehk ELi keeltes lahtiseletusele, mis seal avalehel siis kirjas on - kummastuse efekti tekitas eelkõige see, et see "indeks" oli mitu lehekülge pärast avalehte ennast :-) Aga noh, las ta olla, dokument on dokument ja ju on nii vaja seda vormistada.

Ülejäänud sihtpunktid olid kõik seotud raamatutega, mida täna jõudis mu kätte ja seeläbi kodustesse läbilugemist ootavatesse hunnikutesse õige palju, mistõttu ma ei hakka siin neid sihtkohti kõiki üles märkimagi, piirdudes vaid raamatute enda kirjapanekuga:

• William Shakespeare. Kogutud teosed
• Paul Kokla. Hiiu sõnaraamat
• Friedrich Amelung ja Villem Reiman. Eesti rahva haridusejärg muistse iseseisvuse ja ordu ajal
• Katsed nimetada saart. Artikleid fantastikast
• Derek Wilson. Elizabeth I aegne ühiskond
• Piret Õunapuu. 101 Eesti vana asja
• Simon Sebag Montefiore. Ühel talveööl
• Christopher Clark. Uneskõndijad: Kuidas Euroopa 1914. aastal sõjateele asus
• Ellen. Esimene maailmasõda Eesti naise mõtteis
• Ülle Tarkiainen ja Kari Tarkiainen. Meretagune maa: Rootsi aeg Eestis 1561-1710

Tänase Sirbi avas Friedenthali Meelise huvitav lugu, kuidas öelda, kevade alguse ja maailma äraseletamise teemal. Mille läbiv teema oli ometi hoopis apokalüpsis ehk (maailma)lõpuaja ootused ja lootused läbi aja ja üleüldse, mis lõppkokkuvõttes viis autori arvamusele, et kevad ei ole saabunud mitte ainult kalendris, vaid ehk saabub ka päriselt: "Mul on tunne, et praegusel ajal on juba tõelist kevadet õhus". (Ja jah, selle lõpulause mõistmiseks tuleks mõistagi läbi lugeda artikkel ise, sest sel on peale eksplitsiitse ka implitsiitne tähendus :-) ).

Siiski jäi mulle muidu sümpaatses loos silma üks väikeasi, millega ma hästi ei tahaks nõus olla (kuigi, võin tunnistada, selles osas on eri seisukohti, nii et mu arvamus astub siin enam-vähem üht jalga ainult ühe koolkonna seisukohtadega). Nimelt mainib ta, ikka samuse apokalüpsisega seoses, et kui "esimestel sajanditel meie ajaarvamise järgi valitses palavikule ärevus, paljudele näis, et maailm lõpeb kohe", siis hiljem, ajal, mida tagantjärele nimetatakse keskajaks, see kahanenud ja otsekui kadunud, valitsenud "justkui ükskõiksus kataklüsmiliste muutuste suhtes".

Süüvimata siinkohal põhjalikumalt asjasse, võib öelda, et apokalüptilise mõtlemise uurimisel keskaega puutuvalt on tänapäeval olemas põhiliselt kaks seisukohta: üks, mida paistab esindavat ka Friedenthal, väidab, et see sisuliselt puudus, parimal juhul oli üksikuid isikuid, kes seda väljendasid, ja ajuti mõningate konkreetsete sündmuste ajel teatavaid (lokaalseid) puhanguid, teine aga, et see oli selgelt olemas ja avaldub nii nende üksikute isikute mõtteavaldustes kui ka üldises mentaliteedis, nii palju kui seda viimast muidugi jälgida on võimalik (jah, sellel teisel seisukohal on ka oma alavoole, aga jäägu need siin puutumata).

Mullegi on valdavalt tundunud, et apokalüptiline mõtlemine oli keskajal nii sügavalt inimestesse sisse juurdunud, et seda on otse ilmvõimatu Euroopa keskajast ükspuha mis aspektis lahutada. Mis paradoksaalselt võib olla üks põhjus, miks seda on mõnikord raske eemalt vaadates (nagu ajaloolased ju üldjuhul end asetavad) tuvastada, nagu võib juhtuda siis, kui vaadeldavad nähtused on petlikult sarnased, ehkki nende taga on sootuks teistsugune eluvaade (võib-olla pole see parim näide, aga praegu turgatas pähe võrdlus: kui meie praegu ütleme, et tegin seda või teist keskpäeval, siis kuulja automaatselt sedastab, et see tegu toimus kell 12 - ja väga lihtne on samamoodi automaatselt kanda seda üle ka minevikku, lugedes näiteks, et lahing algas keskpäeval, ja järeldada, et see algas kell 12, samal ajal kui toona mõõdeti keskpäeva mitte kella, vaid pigem päikese näiva liikumise järgi, mistõttu meie mõistes kellaaeg võib õige mitme tunni võrra erineda - sõnaga, mõiste on sama ja õieti tähenduski, aga taustsüsteem ja seeläbi vaste tegelikkuses erinevad). Kui Friedenthal ütleb, et "maailmalõpu kohta kinnitati, et see juhtub, muidugi, aga täpsemalt millal, ei oska keegi öelda" ja paistab sellest järeldavat, et seeläbi ei olnud maailmalõpp aktuaalne, siis mu meelest on asi lausa vastupidine: jah, muidugi, keegi ei teadnud, millal see tuleb, aga kõik teadsid, et see tuleb ja tuleb mitte kauges tulevikus, vaid otsekohe, iga hetk (olgu, võib-olla mitte kõik - alati on olnud ka neid, kes a) kas üldse ei usu valdavat "paradigmat" või b) arvavad teadvat, milline on tegelikult minevik-olevik-tulevik).

Ja see jättis paljule, lausa kõigele oma pitseri, mis võib kergesti eksitada, nagu võib näha kas või Friedenthali artiklist, kus ta näiteks ütleb, et "kui eelnev katoliiklik maailmapilt eelistas staatilist ja hierarhilist maailma, kõigil on ühiskonnaredelis oma koht, siis protestantlik ideaal oli võrdõiguslik ning vaba kehtivast hierarhilisusest". Mis mu meelest on ääretult kaugel tegelikkusest, lausa vastupidine sellele: too katoliiklik maailmapilt, täitsa vastupidi, asetas inimesed Jumala palge ees täiesti võrdsesse seisu - isegi kui praktilises elukorralduses võis üks olla valitseja ja teine talusulane, siis jumalikus või ka apokalüptilises plaanis see ei lugenud, vaid luges ainult see, milline on ta oma olemuselt, kuidas on ta oma elu elanud ja käitunud vastavuses kõlbeliste normidega. (Ja sel olid ka oma sotsiaalsed tagajärjed - minu hinnangul märksa suurem võrdsus kui mõnelgi varasemal või hilisemal ajajärgul). Üha süvenev ebavõrdsus ja aina jäigastuv hierarhia ent iseloomustab just keskajajärgset maailma - mille kohta "võrdõigusliku" ja "hierarhiavaba" kasutamine on kohe täiesti ja lausa ja suisa kontrasensoorne -, kus XIX sajandiks jõuti dickenslike košmaarideni, mis mu sügavat veendumust mööda olnuksid sel mõnikord lausa "pimedaks" nimetatud keskajal suisa võimatud.

Aga kui see väike, ehkki mõneti artikli ülesehituses küllaltki kandev eksitus (taas: vaid minu arvates) kõrvale jätta, siis kas või loo lõpupoolel esitatud apokalüptiliste hirmude kaardistus tehisintellektiga seonduvalt väärib kahtlemata lugemist. Nagu lugu tervikuna, kõigest hoolimata.

Ääretult sümpaatne oli lugeda Vilbaste Kristeli pikka lugu Eesti allikatest. Eks ta muidugi on sellest kõnelnud omajagu juba oma allikaraamatus, aga ajaleheveergudel niimoodi koondavalt ja ülevaatlikult lugeda nii allikatest, nende jagunemisest, nende kaitsega seonduvast ja kõigest muust oli ääretult tore. Mulle kui selle teemaga vähe kokkupuutunule (ja paraku ka mainitud raamatut veel mittelugenule) oli siin palju põnevat, olgu siis allikate kohta käivate sõnade jagunemisest, nende värvidest või ka tõdemusest, et allikad on "religioonideülesed".

Kunnuse Mihkel oli kohe üle kahe lehe võtnud lahata Muti Mihklit, aluseks viimase artiklikogumik "Õhtumaa Eesti". Mis, nagu Kunnusele tunnuslik, oli küll ainult lähtepunkt ja arenes mitmesuunaliseks aruteluks, mille ühisnimetajaks oli Sirbi toimetus pannud lehepäisesse kirja "Tervemõistuslikkus". Millest ka ohtralt juttu oli, eriti võrdluses-vastanduses "Mihkel Mutt - tervemõistuslik" <-> "Uku Masing - mõistuseväline/ülene". Lugemist väärib kahtlemata, kuigi mulle jäi siin teravalt silma üks lausejupike, mis tekitas mitmetisi mõtteid: "Mutt aga kasutab kontseptualiseerimiseks müüdilise maailmapildi surmavaenlast - ajalooteadust".

Mitte et see vale oleks või et ma seda kuidagi vaidlustada tahaksin, aga siiski: samust ajalooteadust, nagu igasugust teadust üleüldse, on võimalik kasutada nii müüdilise maailmapildi kummutamiseks kui ka toetamiseks. Ehk nagu ütleb eespool Friedenthali Meelis: "Selgelt ja täpselt asju teades ei ole enam head ega kurja, sest teaduslikul teadmisel puuduvad moraalikategooriad, väitel "kolmnurgal on kolm külge" ei ole midagi pistmist hea ega halvaga, see on lihtsalt tõene". Ja nii on ka ajalooteaduse ja -teadmisega: iseenesest ei ole sel mingit "väärtust", too tekib alles siis, kui see panna konteksti ehk kindlasse väärtussüsteemi, mille aluseks võib olla müüt, aga võib olla ka mis iganes muu.

(Ei suuda vastu panna kiusatusele taas meenutada, et 700-aastane orjapõli on kõige ehtsam ja puhtam müüt, mis ei ole aga sugugi takistanud sel olemast Eesti ajalooteaduse üks alustalasid tänapäevani - isegi kui seda otsesõnu ei toonitata, on ikka nii kangesti sisse determineeritud, et millalgi XIII sajandi algul oli oluline muutus ja et oluline muutus oli ka 1918. aastal - seda sellest hoolimata, et mõlemal juhul võib küllaga leida arenguliine, milles need "katkestuslikud" daatumid märkimisväärset osa ei etenda).

Ajalooteemat ent jagus tänuväärselt tänasesse Sirpi veelgi: omapärase kumulatiivse kahe-vestluse pidasid näiteks maha Tamme Marek ja Kattago Siobhan, teemaks eelkõige mälu-uuringud (johtuvalt mõlema toimetamisel hiljaaegu ilmunud kogumikest). Ääretult huvitav lugemine, mulle eelkõige seepärast, et siin oli tublisti juttu mind ennast aina huvitanud ajateemast, kohe mitme külje pealt (kontinuitiivne aeg, isoleeritud sündmuste aeg jne jms).

Päris omapärane oli Lobjaka Ahto arvustus Tamme Mareki esseekogule "Hiiglaste õlgadel". Intellektuaalselt kenitlevana, nagu Lobjakas sageli, osutab ta lisaks kogumiku kiitmisele mitmes kohas tähelepanu puudustele, kõige teravamalt ehk autorit Foucault' mittemõistmises süüdistades - aga mitte ainult kogumiku, vaid ka laiematele puudustele. Näiteks filosoofilise mõtte armetu-olekust Eestis. Mille poolest mulle miskipärast meenusid samasugused kas nüüd just etteheited, aga vähemalt osutused ligemale sajandieelses Eesti kirjasõnas, täpsemalt vastselt iseseisvunud Eestis käinud debatid. Aga küllap on niisuguseid arutelusid hädasti vaja, kui mitte selleks, et millegi arengut käima või tagant tõugata, siis vähemalt eritlemiseks, mida on ja mida mitte pole.

Kindlasti tasub ära märkida ka Runneli Simo lühikest mõttearendust mõne aja eest ilmunud raamatu "Jaan Tõnisson ja ühistegevus Eestis" teemal.

Numbri lõpupoole üllatas Konsa Kurmo lugu "maailmade loomisest". See jäi küll pisut pealiskaudseks ja natuke liiga haruliseks, aga huvitavaid mõtteid jagus see-eest (või ka just seepärast) küllaga. Näiteks harva avalikkuses välja öeldav arusaam, et tegelikkus ei pruugi olla - või õieti üldjuhul ei ole ega saagi olla - sugugi selline, nagu me tavaliselt ette kujutame, kas või juba seepärast, et inimesel, ka kollektiivselt ja läbi aegade, lihtsalt ei ole võimalik hoomata tervikut, vaid selleks hoomamiseks kasutatakse mudeleid. Mille puhul tegelikult pole väga suurt vahet, kas neid luuakse samuse väidetava tegelikkuse kirjeldamiseks või lihtsalt niisama, lustiks ja enda lõbuks (ehkki autor püsib kindlalt ja visalt veendumuse juures, et tegelikkus on siiski olemas). Väärt lugemine kahtlemata.

Lehe lõpetas aga üks eriti veider lugu, Tulve Jaan-Eigi suurejoonelise, vaat et manifestliku pealkirjaga kirjutis "Demokraatia kaitseks". Sisu ent ... nojah, kindlasti väärib tähelepanu osutamine rumaluse diktatuuri ohule ja kodanikujulgusele ja kõigele muule, aga kokkuvõttes jäi küll tunne, et see on nagu ruumitäiteks sinna pandud - vähemalt mina ei suutnud sellest loost leida õieti ei saba ega sarvi, rääkimata kehast endast.


Loetud: Sirp, 20.03.2015
Vaadatud: Ülisalajane (Sony TV), Keeris (TV3), Hammer of the Gods (RTL2), Leek ja sidrun (Sony Turbo)

Ilmunud tõlked:
Vladimir Socor. Moldova uut valitsust ootavad ees heidutavad probleemid (RKK ajaveeb)
Matthew Bryza. Nemtsovi ja sündimata Venemaa surm (RKK ajaveeb)

Reedesed mõtted

Osaliselt tavaline tööpäev, mille esimene ots läks küll Kunglast tagasisõidu ja seejärel juba äraoleku ajal toimunu tuvastamise peale. (Tõsi, vastne nutitelefon osutus ka Kunglas täiesti kenaks abivahendiks, aga jah, ma olen ikka kindlalt seda meelt, et telefon kui selline võib olla küll hädapärast vahend, millega maailmast aimu saada, aga vahend, millega maailmaga muul moel kui kõnega suhelda ei ole see mitte - ja paraku ei kuulu eesti keel nende keelte hulka (veel), milles kõnetuvastus ja muud asjad nii heal järjel oleksid, et võiks puhtalt kõneldes suhelda ka muul moel kui helistades).

Tänase Sirbi puhul ma pisut kõhklesin, kas öelda midagi ka selle uue kujunduse kohta, aga siis leidsin, et üht-teist mul ikka öelda on, nii et olgu see siis öeldud. Üks asi meeldis mulle kohe väga: see, et nüüd on Sirp kenasti klammerdatud. Sedasi on lehte kohe palju parem käes hoida ja puha, ei kipu laiali lagunema ega midagi. Et formaat väiksemaks läks, ei ole nii meeldiv, kuigi mul erilist eelistust suuruse osas üldiselt pole. Seda kompenseerib küll teataval määral paksenemine, aga kui arvestada, et ühtlasi on kasutusele võetud uus kirjatüüp, mis on märksa õhulisem (nagu mu meelest ka küljendus tervikuna) ja pildilise komponendi osakaal on mu meelest omajagu suurenenud, siis ma ei oleks väga kindel, kas tekstimaht on ikka samaks jäänud või isegi vähenenud. See viimane - et pildilise komponendi osakaal on suurenenud ja et need on nüüd ka värvilised - on minu silmis üldiselt negatiivne: liiga palju kiputakse teksti lõhkuma. See tundub olevat mingi üldine haigus, mida päevalehtede juures on ammugi märgata. Põhjendatakse seda tavaliselt sellega, et lugejad olevat muutunud ja tahtvat lühemalt ja kompaktsemalt teksti haarata, aga mul on tugev kahtlus, et pigem on asi vastupidi: keegi ei viitsi või lausa ei suuda enam vähegi pikemat mõtestatud teksti kirjutada ja siis surutakse lugejale ka peale miskite üksikute (lühikesteks) lõikudeks vormistatud mõteräbalate ja -kribalate kompott peale. Aga õnneks on Sirp esialgu veel selle lõhustumise ja mõttepisenemise tee hakul, nii et kõige hullem see ka veel välja ei paista.

Sisu poolest polnud suurt vahet märgata: nagu ikka, oli teatav hulk loetavaid lugusid ja terve hulk neid, mis mind ei köida (küll aga võivad mõistagi köita jälle teisi). Näituseks Hennoste Tiidu üle kahe lehekülje ulatuv mõtisklus Pruuli Tiidu EÜE-raamatust, mis andis sellest päris korraliku ülevaate ka neile, kes seda pole lugenud või ei kavatsegi lugeda, aga esitas ka mõningaid huvitavaid temaatilisi uitmõtteid, näiteks Eesti sõjajärgse ajaloo (kultuurilooline) periodiseerimine või maleva ja dadaismi seose väljakäimine.

Tavaliselt libisen ma rubriigist "Post-sõnastik" pärast esimese lõigu silmamist kiiresti üle, sest seal on enamasti juttu mingitest asjadest, mille mõistmine valmistab mulle pigem raskusi ja mida ma ei oska ka parima tahtmise juures endale kuidagi vajalikuks pidada, aga seekord jäi pilk Kraavi Janeki jutul loeteludest ja nimekirjadest siiski pidama. Küllap eelkõige seepärast, et mu huvide tõttu on igasugu loetelud ja nimekirjad mul sageli silme ees ja mõned osalisemalt või täielisemalt isegi peas: (eriti varane) keskaeg, valitsejate loetelud, mälumäng, jah, lõppeks isegi õigekeelsussõnaraamat ja võõrsõnade leksikon ja entsüklopeediad, mida ma loen sama suure või tihti suuremagi naudinguga kui ilukirjandust, ju lausa kubisevad kõikvõimalikest loeteludest. Siin oli küll räägitud rohkem loetelude kasutamisest (ilu)kirjandusliku võttena, aga selleski oli täiesti oma uba olemas: nii ilukirjanduses esinevad kui muud nimekirjad ja loetelud kajastavad ja peegeldavad tahes-tahtmata oma aega, olgu otsesemalt (praktilised loetelud) või kaudsemalt, ajale omaste mõttemallide ja kujundite kaudu (esteetilised loetelud). Või õieti on küll sageli raske neil isegi niimoodi vahet teha, nagu artiklis osutatud Eco seda tegi: ka puhtpraktilised nimekirjad, nagu ta oma keskajahuvist hästi teadma peaks, ei pruugi olla sugugi "lõplikud" - sageli on lausa märgilise tähtsusega see, mida neis nimekirjades ei ole, mis on sealt "esteetilistel" (või ka muudel) kaalutlustel välja jäetud; ja vastupidi, kujundina kasutatud loetelud võivad anda väga praktilisi tulemusi, kas või näiteks arusaama, milliseid värve või lõhnu mingil ajal ja kohas tunnustati või üldse tunti. Nii et huvitav lugemine vähemalt selle poolest, et tekitas hulga teksti endaga õigupoolest vähehaakuvaid mõtteid - mis peaks olema aga hea teksti tunnus :-)

Äärmiselt huvitav lugemine oli Lusmägi Sirje kirjutis nõndanimetatud Metsiku raamatukogust, ühest vanemast maaraamatukogust Eestis üldse (vähemalt eestlaste seas). Ise maaraamatukogus üles kasvanuna, küll täiesti teisel ajal ja mitte enam sellise isetegevusliku, vaid tsentraliseeritud süsteemi raamatukogus, oli ometi huvitav näha, kuidas maaraamatukogud on vist küll läbi aja ometi olnud ikka üsna ühesugused nii oma komplekteerimise kui kõige muu poolest, olgu siis riigikord ja olud millised tahes. Kui üldse, siis on ehk eripära toonase ja tänase vahel see, et praegu vaevalt leidub isegi linnaraamatukogudes (kui tegu ei ole just rahvusraamatukogu või mõne muu staatuselt enam-vähem võrdsega) näituseks 1950.-1960. aastate raamatuid, toona aga ei olnud kuus-seitsekümmend aastat vana raamat sugugi nii haruldane nähtus. Aga eks see ole üldise "aja kiirenemise" kaasnähtus, mille üle ei saa ei kahjatseda ega rõõmu tunda, see lihtsalt on nii.

Huvitavat pakkus ka pikem intervjuu Eesti esimese kloonlehma ühe "looja" Kõksi Suleviga. Näiteks võis sealt teada saada, et lehm, aga mitte kits või lammas, klooniti seepärast, et Eestis lihtsalt kitsi eriti pole :-) Põnev oli ka mõttearendus nõndanimetatud rämps-DNA teemal - mida on mõnelgi korral võrreldud füüsikute-astronoomide tumeainega: teada on, et ta on olemas (või noh, ollakse kindlad, et pigem ta on kui et pole), aga mis ta on ja miks ta on ja mida teeb või ei tee, on teadmata. Ja nagu tumeaine uurimisega, õigemini katsetega seda uurida, ei ole ka rämps-DNA uurimine märkimisväärselt edenenud, kui välja jätta ehk tõik, et nüüdseks ollakse suhteliselt kindlad, et seda on palju ...

Ajalooharidusega inimesemel oli mõistagi kena lugemine Velmeti Aro sulest mõne aja eest ilmunud tõlkelise Tallinna ajaloo kohta. Pisut ehk üllatas, et teose puhul, mis on esijoones kirjutatud Saksa turule, heidetakse jätkuvalt ette "liigset" konteksti: jah, muidugi on Eesti lugejale suur osa sellest koolipingist teada (loodetavasti - ega see ajalooalaste teadmiste omandamine kardetavasti nüüd nii kõrge ka ei ole ja raamatut pealkirjaga "Tallinna ajalugu" ostavad ja loevad kindlasti paljud nendegi seast, kelle kohta kuidagi ajaloolane ütelda ei saa) ja võib-olla oleks võinud eesti tõlke puhul seda tõsiselt mugandada, aga siis poleks see ilmselt enam see teos - kui praegu võib sellest asjatundmatu lugeja saada nii konteksti kui sisu ja asjatundlikum lisaks veel aimu, milline on see kontekst, kuhu Eesti ajalugu tuleks asetada, kui tahta sellest kas või oma välismaisele tuttavale rääkida, st milliseid asju isegi juba õige lähedasel Saksamaal on vaja eraldi ja pikemalt seletada, siis muganduse puhul langeks viimane ju täiesti ära ja saaks lihtsalt ühe, küll kindlasti viimatise, Nõukogude ajal ilmunud Tallinna ajalooga võrreldes parema, aga siiski kitsalt vaid siinsele "turule" suunatud teose. Mis, nii palju kui mulle seda raamatut lugemata tundub, oleks pigem nuriteene, sest just laiem kontekst, seoste loomine ja muu selline, mis tänapäeva ajalooteadust nii väga iseloomustab, ongi ehk selle peamine tugev külg.

Viimase numbri muinsuskaitseteema jätkuna olid oma küllaltki kurba lugu pajatama hakanud muinsuskaitsealuse Hinni talu (Liivimaa vanim rehetalu) vana- ja noorperemees, kelle jutust joonistus välja sugugi mitte nii lohutav pilt, nagu püüdsid eelmises Sirbis jätta muinsuskaitseametnikud. Aga noh, see teema on nii keeruline, et siin võib vaid soovitada neid lugusid lugeda ja ise mõelda, igasugune avaliku seisukoha võtmine oleks vaat et tuleohtlik (ja ega mul neid teadmisi nii põhjalikke ka selles vallas ei ole, et seda üldse võtta).

Viimaselt leheküljelt võis lugeda aga intervjuud uue kujundusega Sirbile uudse fondi Aleksei loonud tähedisaineri (ah, kui tore sõna, mulle kohe väga meeldib :-) ) Kooviti Antoniga. Huvitava loo peale, kus oli mitmeid kentsakaid seiku kirjatüüpide ja elu seoste kohta (näituseks kuulutus Berliini lehes üürilise otsimiseks, milles sooviti isikut, kes oskaks tüpograafiast vestelda), võib vaid öelda, et mulle see kirjatüüp täitsa meeldib. (Veebis seda peagu kindlasti näha ei ole, küll võib seda uudistada näiteks Kooviti firma Fatype koduleheküljel.)

Ja laastu, aga mitte liistuna võis Sirbist leida ka teadaande, et on alanud uue õigekeelsussõnaraamatu ettetellimine - haruldaselt odava hinnaga tuleb teine, 1200-leheküljelise raamatu tellimishind on kõigest 22 eurot! Olgu siin viidatud ka tellimisvõimalusele Eesti keele sihtasutuse kaudu.

Loetud: Sirp, 13.09.2013
Vaadatud: mitte muhvigi

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Täna oli Sirp selles mõttes eriline, et tavaliselt, kui vahel on ka Keele Infoleht, mis üldjuhul on otsast otsani läbilugemist väärt, siis ülejäänud, nõndanimetatud põhileht on tühjavõitu. Seekord aga mitte, mille üle võib ainult rõõmustada.

Mälksoo Lauri oli väga tänuväärselt võtnud veneõigeusklike patriarhi külaskäigu puhul lahata kirikuisa maailmavaadet, eelkõige inimõiguste valguses. Ma mäletan, et kui ma esimest korda lugesin toda õigeusklikku inimõiguste ja -väärikuse deklaratsiooni (http://www.patriarchia.ru/db/text/103235.html; Mälksoo nimetab, nähtavasti ingliskeelse tõlke mõjul, seda ainult inimõiguste deklaratsiooniks), siis ma pisut imestasin selle üle - aga mitte väga, sest õigeuskliku riigitruuduse järjepidevus oli seal selgelt näha. (Seda on hiljem mõnevõrra laiendatud, tõlgenduste ja seletustega täiendatud ja nii edasi - vt siin.) Nii kaugele, et võrrelda sealseid mõtteid läänes levinud (või ka rahvusvahelisema, kuidas võtta) inimõiguste kontseptsiooniga, mu peake mõistagi ei jõudnud, eelkõige loomulikult vastavate teadmiste vähesuse tõttu (nii toona kui ka tänapäeval). Ega ka jõuda selliste järeldusteni nagu "Kirilli loogika järgi on ju lihtne järeldada, et näiteks Pussy Rioti liikmed loovutasid ise katedraali mittesihipärase kasutamisega inimväärikuse. Seetõttu haihtus ka nende inimõiguste aluspind. Või kui samastada Isamaa sümboolselt isevalitseja või presidendiga, siis võttis Hodorkovski Putinile vastuhakkamisega ise endalt oma inimõiguste kandepinna ära jne." Seetõttu oli Mälksoo analüüsi, küll Sirbi ühele leheküljele kokku surutult, väga hea lugeda ja seda võib soovitada kõigile, kellele vähegi pakub huvi Venemaa praegune areng - sest õigeusul või vähemalt õigeusu kirikul on selles üpris suur roll.

Samast poliitilis-ühiskondlikust vallast oli teinegi lugu, küll tunduvalt lõbusam, mille oli kirja pannud Kivistiku Jaan ja mis kõneles väikeriikidest ja nende ellujäämise võimalustest. Samuti tasub lugeda, aga siinkohal ehk piisab, kui tuua osundusena üks lõbusamaid lõike:

[...] mingist määrast alates on riik nii väike, et tema sees puuduvad piisavad jõud, et riiki radikaalselt muuta, teda kukutada. [...] Meie teooria räägib vaid nii väikestest riikidest, kus lihtsalt ei jätku inimesi, kes ei oleks peaministri sugulase sõbrad või sõbra sugulased või presidendi nõuniku abikaasad või kultuuriministri kursusevennad või opositsiooniliidri abilised või parlamendihoone koristajad või ülikoolide rektorid jne.

Maasingu Madis oli võtnud arvustada Adamsoni Andrese mõne aja eest ilmunud raamatut "Liivimaa kuningriik" ja teinud seda vähemalt asjaga mitte väga kursis inimese (see tähendab, minu) silme läbi päris eduliselt, andes ülevaate nii raamatu tugevatest kui ka üksikutest nõrkadest külgedest. Samas oli arvustaja ise mu meelest pisut ülekohtune teiste ajaloolaste suhtes, kui märkis Liivi sõja kohta, et "Enamasti on rohkem tähelepanu pööratud sõja esimestele aastatele, mil keskaegne Liivimaa lagunes;: seni ainus pikem eestikeelne uurimus on Hans Kruusi magistritöö "Vene-Liivi sõda" (Tartu, 1924)." Minu meelest käsitles Liivi sõda selles täies mahus päris põhjalikult ka Frosti Roberti "Põhjasõjad" - tõsi jah, see on muidugi tõlketeos, aga ikkagi just spetsiifiliselt siinsele piirkonnale ja samale teemale pühendatud.

Selles loos oli ka üks huvitav mõttearendus, mis haakub hiljutise (ja tundub, et ikka veel mitte kustunud) debatiga "Eesti ajalugu II" üle. Nimelt pisike arutlus patriotismi üle, milles arvustuse autor ei ole nõus raamatu autori seisukohaga, nagu poleks patriotismi XVI sajandil olemas olnud. Mis usutavasti on ka õige märkus: patriotism ehk ka laiemalt võttes kodukohaarmastus on küllap inimestele, kui mitte kõigile, siis vähemalt paljudele, omane sealtpeale, kui inimesed paikseks jäid ja end mingi enam-vähem kindla kohaga vähegi pikemalt sidusid. Selles tähenduses on arvatavasti ka täiesti õigustatud kõnelda XIII sajandi alguse vabadusvõitlusest - mitte küll "Eesti" ega "eesti", vaid siinsete erinevate kogukondade võitlusest oma senise vabaduse eest (kuidas iganes ka seda vabadust täpselt ei defineeritaks). Ma võtan sellest pisut hiljem veel kõnelda, aga kui toonases Eestis (tänases mõttes ja piirides) üldse "rahvustest" kõnelda, siis oli neid siin vähemalt kaks, kui mitte neli: lõunaeestlased, põhjaeestlased, võib-olla juba mõnevõrra eraldi vadjalased ja kindlasti ka liivlased. Aga väheusutav tundub, et too müütiline ühtekuuluvustunne selgi tasandil olemas oli, pigem ikka küla, võib-olla ka kihelkonna (pealik/vanemkonna?) tasandil. Ning nende vabadust kahtlemata kristlaste vallutus piiras, kas või juba uute maksude kujul, mille seas näituseks kirikumaks, olgu see siis kümnis või ka algul pisut väiksem, oli kindlasti lisakoorem, mida hea meelega vastu ei võetud. (Võimalik ju on, kuigi selle kohta üheselt selgeid andmeid pole, et varemgi oli siin kirikuid ja et nendegi heaks midagi maksti, aga pigem oli see siis veel vabatahtlik ja puudutas eelkõige neid, kes selle kirikuga usuliste või muude sidemeta kaudu tegelikult seotud olid.)

Kareva Doris oli kenasti kokku võtnud kirjandusfestivali HeadRead ja leidnud sellele vaid ülivõrdelisi kiidusõnu. Millega võib ka täiesti nõus olla: kui ehk esimesel-teisel aastal ma seda õieti tähelegi ei pannud, siis praeguseks on see kindlalt kalendris sees ja isegi peas, nii et juba millalgi mai algul hakkab tiksuma mõte, et kes siis sel aastal tulemas on ja milline see ajakava on, kuidas sobitub muude tegemistega. Küll oli seal loos üks detailike, mis mulle pisut nalja tegi. Nimelt kirjutab autor ürituse populaarsust toonitades, et "Tom Stoppardi ja Toomas Hendrik Ilvese mõttevahetusest räägivad selget keelt fotod Kirjanike Maja ette kogunenud inimhulkadest, pilgud ainiti ekraanile naelutatud". Pole põhjust kahelda, et see nii ka oli, aga vähemalt nende esinemise lõpuhetkil andis sellesse massi oma tubli osa see inimhulk, kes ootas kannatamatult pääsu pärast neid kahte poodiumile lastud Oksaneni Sofi esinemisele (siinkirjutaja nende hulgas) :-)

Samma ritta läks intervjuu Aleksejevi Tiiduga, kelle muidu heast jutust tahaks välja võtta ühe pisut irduva, aga mulle just südamelähedase osa:

Tundub, et selle festivali korraldamisega on nagu seletavate sõnaraamatute koostamisega. Prantsusmaal võib vastavas töögrupis olla viiskümmend filoloogi, meil on kolm. Ja kui lisaks neid neljakümmet seitset kusagilt võtta ei ole, mis me siis teeme? Hakkame nutma või? Asi tehakse ikkagi ära ja täiesti tasemel.

Paar kirjanduskülgede lugu oli pühendatud nõndanimetatud pagulaskirjanikele, neist ühes, Valmase Anne loos Toona Elini mälestusraamatust pani mind ajaloo mäletamise ja sellest millegi järeldamise üle pisut mõtlema üks lause: "Eriti süngelt on kirjeldatud rännakuid läbi varemetes Saksamaa, kus põgenikke kuigi sõbralikult vastu ei võetud." Ja just mõne aja eest lugesin ajalooajakirjast Tuna (1/2013, lk 111) "Kalevipoja" viimati inglise keelde pannud Kartuse Triinust kõnelevas loos järgmist. "Vanaema Linda oli meenutanud Saksa taluinimeste lahkus: sõjapõgenikke võetud igal pool lahkelt vastu, majutatud ja toidetud." Kusjuures on igati usutav, et mõlemad väited on õigemast õiged.

Hea lugemine oli ka Oja Arno ülevaatlik-tutvustav artikkel Valge Jüri hiljaaegu Loomingu Raamatukogus ilmunud Wiedemanni auhinna teemalisele "belletraalkirjatööst". Tõsi, seda on nähtavasti parem lugeda siis, kui raamat ise ka loetud on - mis mul paraku ei ole, kuigi seda kätte saades kaalusin küll korraks mõtet aeg maha võtta ... Aga eks võib artiklit lugeda sissejuhatusekski, selleks on siin piisavalt lisateavet ja seletusigi.

Sama teemat jätkas juba Keele Infolehes Hindi Mati, kes küll Valge Jüri raamatule pühendas vaid paar lõiku ja kõneles rohkem Wiedemanni auhinnast endast ja mitmest asjast seal ümber, kohati ka talle omaselt pisut sapiselt (aga pidupäevapuhuses - Wiedemanni auhind 25 - loos siiski veidi vähem kui tavaliselt). Selles oli aga üks mõte, mis on täiesti väärt siin esile tõsta osundusega, sest millekski enamaks ma võimeline pole:

Emakeelepäeva ja Wiedemanni päeva võiks ühendada emakeelekuuks. Traditsioonilisi üritusi, millega see aeg täita, leiduks: Forseliuse Seltsi hariduspäevad, keeletehnoloogia päev, murdeluuletuste päev, ajakirjanduskeele päev jne. Ürituse paigutamine emakeelekuu raamidesse peaks muutuma auasjaks.

Künstleri Aili oli võtnud usutleda Kasiku Reeta, kelle suurepärane teos eesti keele uurimise ajaloost ja tänapäevast "Stahli mantlipärijad" avaldas mullegi sügavat muljet. Siin oli siiski üks mõte, mille suhtes mul on tekkinud tasapisi väike eriarvamus - tõsi, ma ei ole muidugi keeleajaloolane ega midagi, nii et see on rohkem niisugune huvilise arvamus, mis ei pretendeeri suuremale tõeväärtusele. Nimelt ütleb Kasik, et "Eesti kirjakeele eripära on see, et 16. sajandil, kui pandi kirja esimesed eestikeelsed tekstid, kujunes eesti keelealal kaks erineva murdetaustaga kirjakeelt". Pisut varem sõnab ta veel, et "Keeleajaloolaste arvates hakkas Soome lahe lõunakaldal kõneldavates hõimumurretes 2000-2500 aastat tagasi toimuma muutusi, mis ei hõlmanud teisi läänemeresoome murdeid, aga mille tõttu siin kõneldavad murded üksteisele üha lähenesid, nii et alates 13. sajandist, mil Eesti geograafiline tähendus kinnistus, võib kroonikates jm allikates sisalduvate keelenäidete põhjal rääkida juba ka selle maa keelest." Minu meelest on need väited vastuolus ja kui üldse, siis võib kõnelda, et 13. sajandi alguseks oli siin olemas kaks (peamist) murret (ma võib-olla julgeksin nimetada isegi keeleks), mis elasid rahumeeli üsna eraldi edasi ja mille mõlema baasil tekkis ka 16.-17. sajandil kirjakeel. Suuresti aitas murrete/keelte püsimisele (ja mitte sulandumisele-sarnastumisele) kaasa seegi, et väga laias laastus võttes olid Põhja- ja Lõuna-Eesti 16. sajandi lõpuni välja täiesti erinevate maaisandate valduses. Eraldatuks jäid nad muidugi hiljemgi, põhimõtteliselt Eesti Vabariigi tekkeni välja, aga viimased nelisada aastat enne seda olid nad vähemalt ühe (ülem)valitseja võimu all (vastavalt Rootsi ja Venemaa) ning 19. sajandil, kui mu arvates eesti keel kui selline üldse alles tekkiski, andsid tooni juba teised tungid ja suundumused, mis formaalsetest piiridest enam nii väga ei pidanud. See on muidugi ainult minu kui profaani arvamus (millele ma peaks tuge leidma - või siis mitte leidma - põhjalikumalt asjakohaseid keeleajaloolisi uurimusi puurides, milleks mul ühel hetkel on kindel kavatsus ka aega võtta).

Aga mõistagi oli intervjuus muudki head ja lugemist väärt. Nagu ka teises Künstleri Aili intervjuus Valdmaa Suleviga, kes siinkohal esines Laurentsiuse Seltsi esimehena. Mille olemasolust ma varem ei teadnudki, aga mida ma tahan siinkohal siiski ära märkida, sest selles usutluses oli eelkõige juttu ühe eesti keele tekke suurkuju Ahrensi Eduardi mälestuseks püstitada kavatsetavast monumendist ja ühtlasi antud ka andmed, kuidas selle hüvanguks annetusi teha. Mis olgu ka siinkohal välja toodud:

Mälestusmärgi püstitamisega seonduva info leiab Laurentsiuse Seltsi kodulehelt www.laurentsiuse-selts.eu. Seltsil on ka Facebooki konto.
Annetusi saab teha: MTÜ Laurentsiuse Selts, konto 10220114903012 SEB Pangas (IBAN: EE871010220114903012).

Ahrensist ja Wiedemannist ning nende suhetest (eelkõige muidugi viimase arvamustest esimese kohta) kõneles ka Kilgi Annika lugu  Sellest võis muu hulgas teada saada huvitava tõiga, et kui Wiedemannile omal ajal pakuti välja Piibli tõlke revideerimist, siis seati tingimuseks, et ta ei muudaks "ortograafiat ega murdelist tausta". Njah, tänapäeval vist naljalt ei leiduks toimetajat, kes sellistel tingimustel üldse töö vastu võtaks - või kui ka võtaks, siis üldse midagi peale raha kasseerimise teeks :-)

Põnev oli ka usutlus - ikka väsimatu Künstleri Aili sulest - Rossi Kristiinaga alles äsja ilmunud Gutslaffi Johanni lõunaeestikeelse piiblitõlke teemal. Pahatihti võib jääda mulje, et Eesti ajaloos tervikuna ja sealhulgas keele-kirjanduse ajaloo on kõik allikad juba ammu teada ja midagi kuskilt nagunii juurde ei tule, aga ikka selgub, et tasapisi siiski tuleb. Nii ka antud juhul, mil alles mõne aasta eest jõuti (peaaegu täiesti kindlale) selgusele, et üks seni anonüümne olnud tekst on just samuse Gutslaffi oma. (Samamoodi on ju alles hiljaaegu leitud üles pisike jupike Bartholomaeus Hoeneke Liivimaa nooremast riimkroonikast - isegi nii hiljaaegu, et mõnedki, pigem küll ajaloost kaugele jäänud isikud, seniajani väidavad, nagu poleks seda sugugi säilinud ja olla teada vaid hilisemate, mõneti kaheldava väärtusega ümberkirjutuste kaudu.) Loost võis leida ka keelehuvilistele järamiseks ühe huvitava sõna, mida Gutslaff oma tõlkes kasutas tolliametniku/maksukoguja ehk tölneri vastena ja mille sisu keeleinimesed seni polevat suutnud lahti hammustada: jähvkemehs.

Ning lõpuks oli Keele Infolehes ka järjekordne Emakeele Seltsi keeleviktoriin, samuti temaatiliselt seotud Wiedemanniga. Tõsi, neile näiliselt lihtsatele küsimustele vastamine võib osutuda arvatust keerulisemaks, sest vähemalt üks küsimus oli sõnastatud minu jaoks arusaamatult: "Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamat on ilmunud neli korda. Millal? Kui palju on selle trükke?" Mida küll too viimane (ala)küsimus tähendada võiks, jäi mulle mõistmatuks. Nähtavasti peetakse silmas redigeeritud ehk toimetatud ja muudetud variante, aga nojah, Emakeele Seltsi egiidi all toimuvas viktoriinis võinuks ju oodata paremat sõnastamist ...


Loetud: Sirp, 14.06.2013
Vaadatud: Troonide mäng (Fox), Carriers (Pro7)

Ilmunud tõlked:
I. Suhhov. Kui kaugel on Boston Põhja-Kaukaasiast? (Diplomaatia 6-7/2013)
J. van Dyk. Must tee (Diplomaatia 6-7/2013)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Ka tänane Sirp oli lugemisväärse poolest küllaltki õhuke, ent siiski leidus seal lugusid, mis mind päris palju huvitasid, nii et väga kurta ei saa. Too keskajatüli ei kipu kuidagi vaibuma ning seekord oli pall taas Vahtre Lauri käes triblada, kes leheküljepikkuses loos üritas mõõta kõigile oponentidele, mis neile väärt. Eriti raevus paistis ta olevat Hvostovi Andrei peale, küllap põhjusega, sest ega Antski teda oma kirjatükkides just hellitanud pole :-) Muidugi, täiesti õige oli juhtida tähelepanu Hvostovi viimases loos leidunud apsakale, millega Juhan Luiga ja Juhan Libe olid segi läinud.

Aga olgu sellega kuidas on, Vahtre võttis seekord ette põhiliselt ainult ühe teema, nimelt tõestamise, et muistse vabadusvõitluse ajal valitses tänapäeva Eesti alade elanike seas ühtekuuluvustunne. Nii selle artikli kui ka varasemate Ajaloomuuseumi sõnavõtu ja teistegi esinemiste-väljaastumiste põhjal võib järeldada, et Vahtre kindla veendumuse kohaselt olid eestlased kui rahvas (või rahvus - tema käsitluses paistavad need enam-vähem kokku langevat ja kuigi mõnedki selle peale nina kirtsutavad ja vahet nende kahe vahel väga ajada tahavad, olgu nii, sest ega Vahtregi eita nende teatavat erinevust ja ka mu meelest ei ole see vahe tingimata nii suur, et sellest eraldi kinni hakata) kindlalt olemas juba enne muistset vabadusvõitlust - millest võib ilmselt järeldada, et ugalased, sakalased, järvalased, saarlased ja muud sellised väljendid on, nagu tänapäevalgi, lihtsalt piirkondlikud, mitte aga eri hõimude või muulaadsete "rahvuslike" üksuste tähistajad.

Või nagu ta ise ütleb: "See ei sea eest rahva olemasolu tol ajalooetapil kummatigi kahtluse alla". Selle väite tõestuseks toob ta üpris palju näiteid Läti Henriku kroonikast ja jõuab lõpuks kokkuvõtteni: "Kas selline sündmuste ahel oleks olnud võimalik rahva seas, kes erilist ühtekuuluvust ei tundnud, kes korraldas vastastikku rüüsteretki ja oli hetkekasu nimel valmis kampa lööma kellega tahes? Minu arvates mitte. Kui keegi soovib sellele küsimusele vastata kuidagi teisiti, eestlaste ühtekuuluvust eitades, siis on vaja esitada argumente, mitte laest võetud süüdistusi."

Kogu loo kohta võib öelda, et argumentatsioon on küllaltki asjalik ja korralik, sellele ei ole midagi ette heita. Ainult et vähemalt minu arvates on see ikkagi puhas spekulatsioon, lihtsalt teadaolevate faktide tõlgendamine, ehkki neid saab - nagu oponendid on ka teinud - hoopis teisiti tõlgendada. Ma ei hakka siin praegu Vahtrele otseselt midagi vastu väitma, eriti veel argumenteeritult, sest see nõuaks põhjalikumat (taas)süvenemist allikatesse, milleks mul paraku praegu aega ei ole, küll aga võiks tõmmata mõned paralleelid, mis mul pähe tulid ja mis pigem sunniksid Vahtre järeldustes veidi kahtlema.

Esimene ja kõige ilmsem paralleel on mu meelest Britannia vallutamine Rooma riigi poolt veidi enam kui tuhatkond aastat varem. Ka seal oli vastakuti üsna organiseeritud jõud Rooma riigi kujul - ehkki võib ilmselt õigustatult öelda, et Rooma rünnak oli palju tsentraliseerituma ja koordineerituma iseloomuga kui ristisõdijate tegevus tuhatkond aastat hiljem - ja palju erinevaid jõukeskusi teiselt poolt. Ka seal oli palju "tähistajaid", keda on kombeks hõimudeks nimetada, ehkki nendegi puhul saab rääkida suhtelisest keeleühtsusest ja ka ühisest tähistajast ("britid" on just tollest ajast pärit sõna ja püsinud tänini, kuigi selle sisu on muutunud palju radikaalsemalt kui "eestlaste" oma). Ka seal oli ohtralt nii ühistegevust Rooma jõudude vastu kui ka omavahelist taplemist. Oli ka suur vastuhakk vallutajatele (Boudicca), milles põhimõtteliselt üks algataja koos ühe liitlasega tõmbas kaasa terve hulga teisi hõime ja ohustas tõsiselt roomlaste võimu. Ja oli ka ajalookirjutuses aeg, kus toonaseid britte kujutati idealiseeritult ühtse jõuna, mis ja kes oma vabaduse eest võitlesid. Oli - aga tänapäeval pole paraku vist küll enam ühtegi ajaloolast, kes nii kõneleks: otse vastupidi, kui üldse, siis nähakse ühtsuse puudumises just põhjust, miks ikkagi roomlastele alla jäädi. Segast on Rooma-eelse Britannia osas muidugi seniajani palju, isegi kultuuriühtsuse osas on paljud kahelnud: hoolimata sellest, et keel oli nähtavasti küllaltki sarnane (kuigi ka siin on leitud, et see ei pruukinud nii olla - ma ei ole küll nii hästi kursis briti keele käsitlustega, et kindlalt öelda, kas need erinevused on suuremad või väiksemad kui lõuna- ja põhjaeesti keele vahel, mis teatavasti on piisavalt suured, et mõned keeleteadlased on julgenud väita, et enne eesti keeleks saamist olidki need kaks eri keelt, mitte lihtsalt ühe keele murded), on eri piirkondade materiaalses kultuuris omajagu erinevusi, mis on andnud põhjust kõnelda "regionaalsetest identiteetidest".

Selle paralleeli kohta võib muidugi väita, et see on ajaliselt liiga kaugel, et midagi järeldada. Aga võib ka võtta ajaliselt ja ruumiliseltki lähema preislaste ja Preisimaa juhtumi. Lähemal on see sellegi poolest, et sealgi oli tegu tugevalt ideoloogiliselt ajendatud sõjaga, ametlikult samuti ristisõjaga, ehkki sellesse segunes, nagu Eestigi puhul, terve hulk muid tegureid. Ja kuigi vallutuse käik oli suhteliselt sarnane Eesti omaga: algul mitu väiksema ulatusega retke, siis suur sissetung, mitu aastat võitlust ja alistamine, siis mitu preislaste katset vallutajad purustada ja välja tõrjuda, enne kui maa lõplikult alistati, ei ole preislaste puhul kombeks rääkida erilisest ühtsustundest. Mida nähtavasti ei olnudki: ma usun, et võib üsna õigustatult öelda, et 13. sajandi algul elasid Väinast Vislani omavahel teatavas keelelis-kultuurilises suguluses olevad hõimud, kellest alles pärast konkreetsete poliitiliste piiride paikapanemist vallutuste käigus hakkasid kujunema selgepiirilisemad rahvad-rahvused. Või teisisõnu: ilma Saksa ordu vallutuseta võiksime täna võib-olla kõnelda praegu Preisimaaks nimetataval alal elanud inimestest kui näiteks ühest komponendist leedulaste etnogeneesis. Aga läks nii nagu läks ja täna kõneleme preislastest - ent isegi kõige "romantilistemates" tänapäeva käsitlustes ei räägita neist kui ühtsest rahvast, vähemalt mitte enne vallutust (ja ka siis kõneldakse rohkem sellest, et "preislased" surid välja).

Vähemalt olid need kaks esimest paralleeli, mis mul Vahtre lugu lugedes pähe tulid ja mis veidi sundisid kahtlema tema tõlgenduses. Aga nagu öeldud, allikad on selles osas küllaltki kidakeelsed ja ühtsuse olemasolu näitamine või eitamine kajastab rohkem tõlgendaja enda seisukohti kui tingimata ajaloolist tegelikkust. Kui Vahtre võtab Läti Henrikust kirjakoha "Siis läks sõna välja üle kogu Eestimaa ja Saaremaa, et nad võitleksid taanlaste ja sakslaste vastu" ning näeb selles ühtsustunnet, mis tõestab eestlaste kui rahva/rahvuse olemasolu, võib sama põhjendatult vastu väita, et tegu oli ühe või mitme algatajaga, kes kasutasid teiste kaasatõmbamiseks ära mõistetavat rahulolematust uute isandatega, kes ju vähemalt osaliselt tõrjusid välja varasemat eliiti ja kehtestasid ka uusi makse ja üldse uut elukorraldust - mõlemad tugevad rahulolematuse allikad -, nii et see ühtsus ei pruukinud toona sugugi tärgata rahvuslik-kultuurilise kokkukuuluvuse, vaid lihtsalt ühise rahulolematuse baasilt (nagunii on ju ühtne olla lihtsam vastu kui poolt). Nii et küllap vaieldakse selle üle edaspidigi ja ma usun, et argumente on nii poolt kui vastu, aga selgust sellesse ei tule niikuinii, vähemalt seni, kuni pole välja mõeldud korralikku "kronoskoopi" ehk ajamasinat vaatluste tegemiseks.

Otsekui vastukaaluks Vahtrele oli selles numbris sõna antud ka "kurja juurele" endale, Selarti Antile, kes aga ei sekkunud üldse keskajatülisse, vähemalt mitte otseselt, vaid kirjutas hoopis äsja eesti keeles ilmunud Saksa ordu ajalugu käsitlevast raamatust. Kirjutas lühidalt ja tunnustavalt, aga siiski heites mitu teravat nooti ka tõlkija kapsaaeda - nojah, tõlkija Sirkli Mati on muidugi väga nimekas, aga eelkõige ilukirjanduse tõlkijana, nii et võib-olla on siis tõesti teaduslikuma teksti tõlkimisel puudujääke tekkinud (ei oska ise täpsemalt öelda, sest pole jõudnud seda raamatut veel lugeda).

Kui veel lisada ülevaade Tallinna/Balti raamatumessi ajal (millest ma oma mitte just kõige rõõmustavamaid kogemusi mõne aja eest jagasin) peetud kirjandusfoorumist ja temaatilised lühiintervjuud selle osalistega ning Strandbergi Mareki päris huvitav, kuigi natuke segaselt kirjutatud lugu Schrödingeri Erwini elust ja tegemistest, siis võibki, nagu alguses öeldud, nentida, et tänane Sirp ei sisaldanud just palju lugemisväärset, aga see, mis seal lugemist vääris, oli ka seda väärt.

Siiski oli Sirbi vahel ka Kultuurkapitali tänavuse I kvartali rahade jaotuse teabeleheke, mida ma alati suure huviga uurin, sest sellest võib teada saada nii mõndagi põnevat. Seekord näiteks seda, et eesti keeles on millalgi ilmumas sellised suurepärased teosed, nagu Carlyle'i Thomase "Minevik ja olevik", Danilevski Nikolai "Venemaa ja Euroopa" ning Mo Yani "Punane sorgo". Aga sealt võis leida ka muigama pannud teate, et Eesti Keele Sihtasutus annab välja "esimese eestikeelse Piibli esmatrüki". Ma muidugi saan aru, et ilmselt on tegu faksiimilega või millegi sellisega, aga sõnastus oli päris naljakas - justkui polekski Piiblit juba ligemale kolmsada aastat eesti keeles olemas ja ilmuks see alles nüüd :-)


Loetud. Sirp, 19.04.2013
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2), Primeval: New World (Pro7), Primeval. New World (Pro7), Primeval: New World (Pro7), Primeval: New World (Pro7)

Ilmunud tõlked:
R. Tammsaar. Fjodor Lukjanov: käes on vana maailmakorra lagunemise lõppfaas (Diplomaatia 4/2013)
R. Weitz. Moskva vaeb Euroopa julgeolekut (Diplomaatia 4/2013)
T. Lawrence. Margaret Thatcher - kodus vastuoluline, võõrsil kangelane (Diplomaatia 4/2013)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi pisut vaheldust ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks.

Et eilne ajaveebi sissekanne kujunes päris pikaks, siis jäi eilse Sirbi lahkamine tänasele. Kuigi ehk oleksin võinud ka eile kirjutada, sest paraku oli seekord Sirp suhteliselt tühi, vähemalt minu jaoks. Seda eelkõige küll mahu poolest, sest need vähesed asjad, mis huvitavad olid, olid seda tuumakamad.

Nõndanimetatud keskajatüli ei taha kuidagi vaibuda ja taas kord oli sõna saanud või võtnud Hvostovi Andrei. Pikk ja sisukas lugu, heade näidete ja väidetega ja puha, aga üks asi pani siiski kohe väga imestama (õieti pani see mind pisut imestama juba varemgi, aga siis arvasin, et võib-olla olen valesti aru saanud). Nimelt võtab Ants agaralt "selartlasi" rünnata ja lausa kinnitab, et tema pole mitte "selartlane", aga nii nagu mina aru saan, jõuab lõpuks ikka samale seisukohale, nagu kõik need "selartlased". Mida võiks kokku võtta umbes nii: klammerdumine ja lausa sulgumine kitsalt rahvuslikku perspektiivi on parimal juhul tulutu ja naeruväärne, halvimal juhul lausa enesehävituslik; vajalik on laiem, avaram pilk. Nähtavasti on Hvostovi eelkõige ärritanud Selarti Anti väljaütlemine, et tema ja ta meeskond üritasid oma ajalooteost kokku panna võimalikult erapooletult, ideoloogiatest nii mõjutamata kui võimalik. Mis tegelikult, tundub mulle, annab välja sama tulemuse nagu Hvostovi propageeritud eestluse ajaloo asemel eestimaaluse ajaloo kirjeldamine: mõlemal juhul on vaatluse all mitte eesti või (balti)saksa või vene rahvas siinsel maalapil, vaid siinne maalapp kogu oma kirevuses ise. Mis, mõistagi, on juba iseenesest teataval määral ideoloogiline lähtekoht, sest lõppeks ei ole Eesti saar, vaid vähemalt kahest küljest tihedalt ja otseselt naaberaladega seotud, nii et selle eristamine enam-vähem praegusi riigipiire mööda on selge seisukohavõtt nagunii.

Aga jäägu see Hvostovi ja/või Selarti enda lahendada, milles nende vaatepunktid ja seisukohad lahknevad või ühinevad, nii või teisiti on Antsu sulest pärit asju peaaegu alati lust ja lõbu lugeda, sest ikka oskab ta mõne vindi mõnusalt üle keerata. Nii ka seekord ja sel määral, et seda tasub lausa osundada:

Järgnev pole humoresk, vaid lõpuniminek. Kusagil Viljandimaal elab keegi Viktori-nimeline selgeltnägija, kelle joonistatud Lembitu portree ilmus perestroika-aegses ajakirjas Noorus. Viktor edastas hämmastavaid üksikasju: näiteks, et Lembitu paremal käel puudunud nimetissõrmel üks lüli. Niisiis – meedium on olemas. Keegi ustav ning järeleproovitud ajaloolane läheb koos muistsete tarkade järglase Viktoriga Lõhavere mäele, seal toimub sideseanss Toonelaga. Ajaloolane stenografeerib Lembitu mälestused. Pärast seda kutsutakse kokku üle-eestiline rahvakogu ehk kärajad, millel tunnistatakse saadud materjal üksmeelse käetõstega ametlikuks ajalooallikaks.
Ajalugu on seega valmis kirjutatud. Tartu ülikooli ajalooteaduskonna võib sulgeda, sest sama hästi võivad ajalooga tegelda kirjandusteadlased. Ajalooalased uurimused saavad Viktori ja Vigala Sassi taoliste selgeltnägijate tegevusalaks, sest meie rahvuslik ajalooteadus ongi meditatiivne. Vastuvoolu ujujad ajame maalt välja. Saabub selgus ja üksmeel. [...]
Kui keegi tahab kuulda Lembitut kõnelemas priiusest kui kallist aardest ja Eesti riigi loomisest Paala välja verisel mullal, siis ei saa seda talle keelata. Oleme jõudnud Veevalaja ajastusse, kui valitseb new age ning levivad parateadused. Kuulumist sellesse leeri pole vaja häbeneda ega salata.

Hvostovi kõrvale oli mahutatud ka Laidre Mikaeli väiksem lugu, osaliselt haakuv mainitud keskajatüliga, rohkem küll hiljuti miskipäraks skandaaliks pööranud teatega, et Eestis tegutsevad (uus)templirüütlid. Sedagi oli nauditav lugeda, nagu on olnud noore Laidre artikleid mujalgi. Ehkki võib kohe öelda siiski sedagi, et mõnevõrra kipub ta ennast kordama, muutuma nii-ütelda üheteemameheks: argumendid ja sõnad on küll iga kord erinev, aga miskipärast on tema peas kinnistunud arvamus, et keskaega on tingimata vaja kaitsta väärarusaamade eest - ja seda ta siis usinalt, kogu jõust ka teeb. Mis tegelikult ei ole ilmselt paha, sest ma olen samuti tähele pannud, et "pime keskaeg" ja muud mütologeemid on seniajani levinud, nii et võib-olla tuleb see kerge tüdimus ja sisusse süvenemise asemel pigem huvi tundmine, et milliste argumentidega seekord žongleeritakse, rohkem sellest, et keskaeg on mind ennast päris varasest lapsepõlvest peale huvitanud, mistõttu kõik need müüdid, mida noor Laidre virgalt ja viksilt kummutab, on mu peast juba ammu haihtunud, kui need sinna üldse on jõudnud rohkem kui teadmisena, et keegi kusagil on mingil arusaamatul põhjusel ka nii arvanud. Aga väärt lugemine kindlasti neile, kes viimati midagi keskajast kuulsid põhikooli ajal.

Aga paraku sellega valdavalt ka eilse Sirbi huvipakkuv osa lõppes. Tõsi, baltlastele pühendatud topeltlehekülg kolme looga (Lukase Liina pikalt Leopold von Schroederist, Leppiku Lea veidi lühemalt Tartu ülikooli raamatukogust ja raamatukoguhoidjast Emil Andersist; Tarandi Kaarel samuti lühemalt Erik Vergist, (Teise maailma)sõjaajast ja natslusest), mis küll konkreetsetest raamatutest johtudes võtsid vaatluse alla palju laiemaid tahke sellest Eesti ajaloo juba unustusse vajuvast perioodist, tasus samuti lugemist. Samuti tõi vanu mälestusi pinnale lugu Tartu füüsikahoone kõrval asuvast basseinist, mille ääres on nii mõnedki meeleolukad hetked mööda saadetud, küll enamasti pisut joobeuimased, aga siiski mäletatavad hetked.


Loetud: W. Gallois. Time, Religion and History
Vaadatud: Eesti jalgpalli premium liiga: Flora - Nõmme Kalju (TV6), Lasko (TV6), Lost Future - Kampf um die Zukunft (RTL2)

Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: teateid halvalt lapsevanemalt (Postimees, 06.04.2013)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi pisikese katkestuse väljaskäik ühe elukohajärgse suurkaupluse külastamiseks - nimelt oli vaja hankida eelsünnipäevakink (või kuidas seda öeldagi: kink, mis tagaks, et sünnipäev ja kõik sellega seonduv ikka hästi ja edukalt kulgeks ...) ja kuna oli selge, et elukohajärgsetes (väike)kauplustes vajalikku pole, siis tuligi veidi kaugemale minna, neisse suurematesse. Kus vajalik mõistagi oli olemas, aga jah, see kuramuse kevad on ikka rängalt väljas, maru vastik oli tolle vajalikuni ja sealt tagasi jõuda kogu selle sopa ja pori - ja et siiski veel veidi külma peab (mis on iseenesest õnneks), siis mitte ainult sopa ja pori keskel, vaid ka libeda peal ...

Aga olgu selle ilmaga nagu on. Eile sai lubatud, et täna tuleb juttu ka Sirbist ja siit ta siis tuleb. Eilne Sirp oli selline mõneti tühjavõitu: 32 leheküljest jagus midagi vähegi lugemisväärset vaid esimesele kümmekonnale leheküljele ja neistki mitte kõigile. See-eest aga olid need lood, mis lugemist väärisid, tõesti head ja tasusid lugemist.

Eelkõige mõistagi kohe lehte alustavad lood, mis tiirlesid endiselt tolle (kuri)kuulsa akadeemilise Eesti ajaloo II köite ümber. Tarveli Enn, keda võib arvatavasti julgelt nimetada praeguse eesti ajalooteaduse grand old man'iks, oli nüüd kirjalikus intervjuus välja valanud enam-vähem samad mõtted, mis pisut üle kuu tagasi Vikerraadio saates, nii et see selles mõttes väga palju uut ei pakkunud. Selle poolest oli palju huvitavam lugeda Krossi Eerik-Niilese lugu, kes ju küll on tänapäeval tuntud sootuks teiste asjadega, aga ei tasu unustada, et temagi õppis ülikoolis ajalugu ja ta lõputöögi oli just sellesama vanema ajaloo alalt (kui ma õigesti mäletan, siis midagi seoses vanema riimkroonikaga ehk teisisõnu just selle kõige enam poleemikat tekitanud ajaperioodi kajastusega).

Mõlemad olid jätkuvalt üsna kriitilised tolle akadeemilise ajaloo köite koostajate suhtes ja vähemalt enda vaatepunktist kahtlemata õigusega. Kui Tarveli vaatepunkti võib nimetada tingimisi "rahvuslikuks", siis Krossi vaatepunkt on veidi nüansseeritum: ta keskendub oma kirjatükis mõistele "vabadus" ja leiab üpris õigustatult, et selle tõlgendamine kitsalt rahvusliku vabadusena või poliitilis-juriidilise vabadusena on liigselt ahistav ja et kui ka "rahvuslik vabadusvõitlus" võib olla tolle ammuse aja, XIII sajandi alguse kontekstis liiast, siis "muistne vabadusvõitlus" võiks olla täiesti kohane kasutada. Igatahes äärmiselt huvitav lugemine.

Kuid mulle on juba mõnda aega hakanud tunduma - ja see tunne vaid süvenes neid Sirbi artikleid lugedes -, et õieti käib vaidlus ühelt poolt aia ja teiselt poolt aiaaugu üle. Paraku pole ka koguteose autorid suutnud seda aeda väga hästi defineerida, vähemalt avalikes väljaütlemistes ja on lasknud end tõmmata vaidlusse, kus pole õieti selge, mille üle vaieldakse (siin tuleb muidugi lisada, et ma ei ole endiselt jõudnud seda raamatut lugeda ja sestap on autorite taotluse esitamine siin pisut spekulatiivne, aga sõnavõtte vaadates ja üldiselt keskaja uurimisega pisut kursis olles usun, et ma olen siiski õigetel jälgedel).

Nimelt, nii nagu mina aru saan, on kriitikud rahulolematud eelkõige sellega, et see koguteos kuidagi taandab *eesti rahva* ajaloo tähtsust, samal ajal kui nähtavasti autorite tahtmine pole olnudki kirja panna *eesti rahva*, vaid hoopis *Eesti(maa)* ajalugu. See on õigupoolest muu maailma ajalooteaduses juba tükk aega üpris selge suund olnud, et vähem pööratakse tähelepanu rahvaste-rahvuste ajaloole (osaliselt ka seepärast, et niimoodi on ajalugu juba pikka aega uuritud ja midagi väga uut sellest vaatenurgast lisada sageli ei ole, parimal juhul üksikuid pudemeid) ja palju rohkem komplekssele territooriumi või nähtuse käsitlemisele, üritades võimalikult hästi taastada ja taasesitada omaaegset elu selle täies mahus, nii kõrg- kui alamkihte, nii linlasi kui maaelanikke. Mõneti on see väga vanamoelise ajalookirjutuse, mille kohta ma kasutaks väljendit "suur ajalugu", tagasitulek, ainult et kui noil ammustel aegadel kirjutati pigem sellist poliitilis-kultuurilist ajalugu (selle heaks lokaalseks näiteks on samused kroonikad, mille tõlgendamine samuti on ju väga keeruline, nagu ka praegune debatt selgelt näitab), siis praegu üritatakse seda teha võimalikult holistlikult, lisada sõdade-vallutuste ajaloole ja pudemetele kultuuriloo vallast ka nii-ütelda lihtinimese (või ka "keskklassi") tasandit.

Selles oma holistlikkuse püüdes on see kahtlemata lahtiütlemine paar-kolm viimast sajandit tugevasti esiplaanil olnud "rahvuslikust" ajaloost. Mis minu meelest on ainult tervitatav, sest see "rahvuslik" või ka "väike/kitsas" ajalugu muudab raskeks esitada mõningaid küsimusi, mis pakuvad huvi nii mulle kui ka, ma olen aru saanud, väga paljudele ajaloouurijatele maailmas. Näiteks küsimus sellest, mis õieti ongi ju praeguse debati keskmes, kuidas nägid teineteist (õigupoolest küll üksteist, sest pooli oli ju õige mitu) need, kes vastakuti seisid, millised olid nende väärtused (kas või seesama vabadus) ja nii edasi. Tolle seni tugevasti juurdunud "rahvusliku" ajaloo raames ei ole neil küsimustel mõtetki: vastus on juba ette antud - ühed olid kaotajad ja teised võitjad, peaaegu ei mingit halli tsooni võimalust (ajaloost teada faktid ise sunnivad küll pisut neid halle toone lisama, aga neid võetakse pigem hälbena, nagu näiteks eesti soost vasalle).

Kompleksse ehk holistliku vaate korral aga tekib paratamatult küsimus, mis pani erinevaid tegijaid liikuma, millest nad lähtusid, mida tundsid ja nii edasi: ilma nendele vastamata või vähemalt vastata püüdmata ei olegi võimalik hästi aru saada, kuidas jõuti seisundist A (näiteks kus ühel pool olid "eesti" hõimud, kes elasid nii, nagu peamiselt arheoloogia meile teada annab, ja teisel pool hulk peamiselt põhjapoolselt Saksamaalt (seegi muidugi tänapäeva mõiste, tollal seda ei kasutatud) pärit inimesi, kes mingitel, süna tõenäoliselt väga mitmekesistel ajenditel võtsid ette ülemereretke vastasutatud Riia linna ja liikusid sealt edasi ümbruskonda) seisundisse B (kus "eesti" hõimude asemel oli kolmeks-neljaks.viieks territoriaal-administratiivseks üksuseks jagunenud ala, mida valdavalt valitsesid noodsamad tulnukad). Või noh, saab muidugi öelda, et jõuti sõja ja vallutusega, aga see ei anna palju selgust juurde küsimusse, kuidas sellisesse seisundimuutusse suhtuti.

On muidugi usutav, et neile küsimustele ei anna ammendavat vastust ka mainitud koguteos (jällegi tuleb öelda, et kahjuks pole ma seda seni lugeda jõudnud), ja ehk seetõttu pole ka autorite selgitused oma taotluste kohta olnud, kuidas öelda, adekvaatsed. Ja sama usutav on ka see, et neile oleks raske vastata isegi siis, kui meie käsutuses oleks palju rohkem allikmaterjale: võib ju mõelda dokumentaalselt väga korralikult kajastatud 20. sajandi ajaloole, kus mõnikord lausa ühtede ja samade dokumentide põhjal - täiesti ilma mingit võltsimist kasutamata - võib teha diametraalselt vastupidiseid järeldusi (olid need siis 1918. aastal rahvuslikust vaimustusest kantud rindele tõttajad või kapitalistide ja suurmaaomanike lollitatud ning vägisi rõhujate huvide eest võitlema sunnitud inimesed? - mõlemad variandid on korralikult ja põhjalikult läbi kirjutatud ja ausalt öeldes ei ole kumbagi võimalik üheselt ja absoluutselt ei tõestada ega ümber lükata, ikka ja jälle sõltub asi isegi alati mitte võib-olla ajaloolastest, vaid kas koos ajaloolastega või ajaloolaste järel ajaloonarratiivi kokku panevatest isikutest)

Sõnaga, kui mu tugev aimdus, et "Eesti ajalugu" II üritab vaadelda *Eesti* ajalugu, mitte *eesti rahva* ajalugu, on õige, siis on see ainult tervitatav. Mis muidugi ei välista seda, et nii nagu aastat seitsmekümne eest, võib ka nüüd selle kõrvale rahulikult tekkida ka teistsugune käsitlus, mis jätkab seniseid "rahvusliku ajalookirjutuse" traditsioone - isegi kui, nagu ma mainisin, on selline holistlik käsitlus ehk maailmas praegu aina levimas, ei ole teistsugune kuhugi kadunud ning elab ja õilmitseb edasi.

Niisiis, ajalooteema oli Sirbis võimsalt ja mõtlema panevalt esindatud. Aga see polnud mõistagi kõik. Kareva Doris oli andnud üsna pikalt kena ülevaate nädala eest rahvusraamatukogus peetud emakeelepäevast, sisu poolest kindlasti põhjalikumalt ja selgemalt kui mina oma toonases ajaveebi sissekandes. Tubli toimetajana oli ta õieti täis kirjutanud enamuse kirjanduslehekülgedest ning tema viljaka produktsiooni seast tasub ära märkida nii Eesti raamatukoguhoidjate ühingu juubeli puhune intervjuu (mida mina kui raamatukogus üles kasvanud inimene mõistagi huviga lugesin) kui ka huvitav üle- ja sissevaade Sarve Miku raamatust/raamatusse "Sõna jõud" - mis on üks neist, mille hankimise osas ma olen olnud kahevahel, aga selle loo peale vist kaldub otsus pigem hankimise poole: tundub vähemalt olevat sellise sisuga, mis võiks mind köita.

Päris huvitav oli ka Vihmari Tiina lugu käesoleva sajandi (eesti) proosaloomingust, ikka sellest "suure romaani ootamise" ihalusest lähtudes kirjutatud, milles jõuti järeldusele, et pigem ei ole asi selles, nagu oleks proosa kuidagi mandunud või proosakirjanikud kulunud ja väsinud, vaid et vormide kasutamine on muutunud palju kirevamaks ja mitmekesisemaks, mistõttu ehk pole mõtetki hakata kõike seda vägistama teistsuguse aja ja teistsuguse žanrijaotuse sängi, vaid hinnata neid teoseid just nendena, mida nad on - tihtipeale hübriidid, vana malli järgi ei liha ega kala. Millega võib vist päris nõus olla: ehkki ma eesti kirjandust olen häbiväärselt vähe lugenud, on samasugust ilmingut päris selgelt täheldada ka muukeelses ja muulaadses kirjanduses (nojah, võib ju kasutada ka mõne lõigu tagust väljendit "holistlik", kuigi see vist ei ole ilukirjanduse jaoks eriti hea - aga suundumus ja mõte on sarnane), ka selles, mida ma rohkem loen ehk ulmekirjanduses, kus varasemaid stiilipuhtaid "žanriteoseid" küll kohtab endiselt, aga kus on ka palju, väga palju sellist loomingut, kus rahumeeli segatakse kokku väga mitmesuguseid algeid. Ja eks selline "interdistsiplinaarsus" iseloomusta ju õieti üldse suurt osa tänapäeva elu, olles ühelt poolt tingitud spetsialiseerumisest ja teiselt poolt üritades seda säilitades seda samal ajal ületada.

Kena vahepala oli leheveergudele poetanud Salo Vello, kes kõneles riivamisi äsjase paavstivalimisega seotult Peetrusest ja tema nimest ja sellest, kuidas see tõlkes on kaotsi läinud. Tõlkijal oli seda päris põnev lugeda.

Ja lõpetuseks siis viimane väärt lugu eilsest Sirbist, milleks oli alati hea sulega Kändleri Tiidu artikkel samuti viimastel kuudel üsna palju kõneainet andnud teemal, nimelt jumalast ja skeptitsismist ja vaba tahtest ja muudest sellega haakuvatest asjadest. Vaevalt ta nüüd mingi otsustava sõna selles debatis ütles, pigem on arvata, et oma sõnavõtu peale võib ta kergesti "kolakat" saada nii sellest imelikult "skeptikute" seltskonnalt (jutumärkides, sest tegu on pseudo- või poolskeptikutega või võiks lausa öelda pimeusklikega, kes on võtnud omaks teatava dogma ja kõike sellega vähegi vastuolus olevat või arvatavalt vastuolus olevat nii kõvasti kui suudavad mutta tambivad) kui ka usklike seltskonnalt - aga eks see ole vähemalt mu silmis just Kändleri suur pluss, et tema tekstide puhul ei teki tavaliselt tunnet, et isegi kui nagu formaalselt tunduks kõik otsekui õige, jääb midagi ikkagi tõsiselt kripeldama.


Loetud: Sirp, 22.03.2013; Horisont 2/2013
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2), Lasko (TV6), Camelot (Kanal12), Camelot (Kanal12), The Spirit (Pro7)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev. Eilsest Mageia tõlkemeeskondade esindajate IRC-kohtumisest õhutatuna tegin küll hommiku poole pisikese ehk teisisõnu nii lühikese kui võimalik pausi, et viia taas nii heasse korda, kui ma vähegi oskan, ka Mageia tõlked (lisaajend on muidugi see, et mõne päeva pärast, täpsemalt 5. märtsil, peaks ilmavalgust nägema kolmas beetaväljalase, mis annab (loodetavasti) hea võimaluse näha, kas ja kuidas need ikka sobivad). Nojah, osa tõlkeid oli küll tarkvara asemel, mida inimesed, kes ei kasuta just arendusversiooni, saavad näha alles järgmise või ülejärgmise ISO-tõmmise pealt, hoopis veebileheküljega seotud, mis on näha juba praegu.

Tänane Sirp oli taas selline pooles vinnas: lugemist oli palju, tõeliselt huvitavat samas hirmus vähe. Peamiselt seetõttu, et suurem osa mahust oli pühendatud vastsele kultuuripoliitika arengusuundade dokustaadile, mis, nagu teised asjad, mida peamiselt riigivõim ajab, mind märkimisväärselt ei huvita - kui, siis nii palju, et näha, millised mõtted liiguvad.

Küll oli huvitav lugeda Sanga Joeli lugu ikka sellesamuse Eesti ajaloo akadeemilise käsitluse II, keskaega puudutava köite teemal. Tal oli väga tabav märkus, mis mulle endale polnud pähe tulnudki: kui paari aasta eest ilmus Diplomaatias toonase kaitseministri Aaviksoo Jaagu lugu "Infokonfliktid ja enesekaitse", langes see vaat et üleüldise hukkamõistu alla just seepärast, et tõi esile vajaduse ajalooga manipuleerida, et end eriti teiste silmis, aga ka iseenda teadvuses paremana paista lasta, niisiis luua suur ja vägev rahvusmüüt, mis vastased juba iseenesest põrmu paiskaks. Nüüd, kus samune Eesti ajaloo II köide üritab selliseid müüte, mis on oma aja ammu ära elanud, kõrvale jätta ja kõnelda minevikust nii objektiivselt kui osatakse, saab jälle see kriitikat just müütide purustamise või kõrvaleheitmise eest ... (ja pole sugugi välistatud, et vähemalt osaliselt samade inimeste poolt ...) Sanga paraku üsna lühikeses loos on teisigi häid mõtteid, nii et eriti äsjase ajaloodebati huvilistel on kindlasti soovitatav seda lugeda - ja lugeda muidugi mõttega, mitte eelarvamusega. Lisaks kõigele oli Sanga loos viide Pajusalu Karli kahtlemata lugemist väärivale artiklile uusimas Keeles ja Kirjanduses, mis käsitleb eesti keele ajalugu, niisiis seda aspekti, mis muistse ühtsuse või mitteühtsuse üle arutledes kahtlemata oluline on. Paraku seda numbrit veel KjK veebilehel üleval pole, nii et mittetellijatel tuleb veidi oodata.

Samamoodi oli mulle huvitava poole peal Keskpaiga Maarja ülevaatelugu ühest mõne aja eest ilmunud Ajalooarhiivi toimetiste sarja raamatust, mis käsitleb Eesti viimase paari sajandi ajalugu. See on miskipärast sari, mille olemasolu mul alati kipub meelest minema, enne kui mõnest niisugusest loost või vähemastki viitest jälle meelde tuleb, et siis ajada vahele jäänud köiteid hankima. Ka selles loos kirjeldatud väljaanne paistab sisaldavat mõndagi lugemisväärset, isegi kui periood pole just mu suurim lemmik.

Hämmastav oli tõdeda, kui suure hilistusega mõned asjad ajalehte jõuavad. Selge see, et 17. jaanuaril Rahvusraamatukogus peetud seminari kajastus ei saanud ilmuda veel samal nädalal, sest too päev oli neljapäev ja et Sirp ilmub reedeti ja on nädalaleht, oli see selleks ajaks ammu valmis trükitud. Aga enne märtsi oleks see tänase lehe ülevaade ehk siiski väärinud avaldamist (ma miskipärast usun, et see ei ole kirjutatud nii hilja, vaid on lihtsalt laagerdunud toimetuses ja paremaid aegu oodanud ...) Olgu siin siis ka link mu enda mõtetele tolle seminari teemal, mis - nojah, ajaveeb seda ju võimaldab :-) - ilmusid kohe pärast seminari.

Ja sellega tänane Sirp minu jaoks põhimõtteliselt ka ammendus ... 32 leheküljest oli tervelt kaheksa pühendatud mainitud kultuuripoliitika arengusuundadele, millest ma rohkem silmad üle lasin kui väga süvenesin, sest nagu öeldud, ei ole see mu jaoks eriti huvitav teema. Kindlasti on see huvitav muidugi neile, kelle sissetulekud rohkem või vähem riigikaukast sõltuvad või kes mõnel muul põhjusel on huvitatud poliitikast ja muust sellisest värgist.

Mulle jäi neis arengusuundades silma ühe punkti osa, mis tekitas kummastust: kahtlemata on sedastus, et "kõigile Eesti elanikele peab olema tagatud võimalus kultuuri luua ja sellest osa saada sõltumatult regionaalsetest, sotsiaalsetest, kultuurilistest, vanuselistest, soolistest või teistest individuaalsetest eripäradest ja -vajadustest", õige suunaga, aga miskipärast tõi see kohe pähe mõtte sellest, kuidas küll kavatsetakse tagada, et näiteks pime inimene, kes soovib saada maalikunstnikuks, või kurttumm, kes ihkab saada pianistiks, oma tahtmise ka täide viia saaksid. (Ja see ei ole mõeldud kellegi halvustamiseks: alati on erandeid, täiesti võimalik, et ka mainitud laadis .- pigem on see mõeldud küsimusena sõnastuse kohta, milles mu meelest on kaasamise kinnitamiseks täpsustamisega liiale mindud.)

Teiseks köitis mõistagi tähelepanu nõndanimetatud sõnakunstiga seotud arengusuundade osa, mille punktide kohta ei oska ma küll a-d eba b-d öelda, sedavõrd ümmargused on need, aga mille kohta olid vähem või rohkem teravalt ja tundub, et asjatundlikult sõna võtnud Vaheri Berk ja Kivisildniku Sven. Huvitav oli siiski arengusuundade punkt, mis näeb ette, et "eestikeelne raamat on sõltumata vormist lugejale kättesaadav". Õilis ettevõtmine ja loodetavasti ka teostatav - praegu on, nii palju kui ma tean, ikka veel tõsiseid probleeme näiteks e-raamatute jõudmisega raamatukogudesse ja eriti veel nende laenutamisega. Aga noh, eks tuleb loota, et millalgi siiski need lahendused leitakse, mis kõiki rahuldaksid.

Loetud: Sirp, 01.03.2013
Vaadatud: Saatana tool (Kanal2)

Tarkvaratõlked:
Mageia: drakx-net, urpmi, veeb1, veeb2, veeb3, veeb4

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänane Sirp oli lausa erakordselt huvitav lugeda, seda mõistagi eelkõige seepärast, et mitme külje pealt vaeti ajalugu ja kõike, mis sellega seotud.

Kohe alustuseks võtsid terve lehekülje enda alla Hvostovi Andrei pikk lugu palju kõmu tekitanud "Eesti ajalugu II" teemal ning sellele sekundeeriv veidi lühem Vahtre Lauri kirjutis. Eks ma olen nii selle raamatu, selle ümber käiva kära kui ka üldse ajaloo ja ajalootunnetuse kohta varemgi kirjutanud, aga ikka äratavad sellised lood mõningaid mõtteid. Ma ei saa muidugi jätta mainimata, et neist kahest kirjutisest on mulle palju sümpaatsem kas või juba oma tasakaalukuse ja argumenteerituse tõttu Hvostovi oma (millele võib-olla, aga mitte tingimata aitab kaasa ka kerge isiklik tutvus ja samaaegne õppimine ülikoolis, nojah, tema juba Tartus lõpetas, kui mina sinna jõudsin, aga ikkagi).

Hvostov küll otsesõnu nii ei ütle, aga võib päris selgelt mõista, et temagi arvab, et Jüriöö ülestõusu paisutamine Eesti keskaja tähtsündmuseks ja veel enam rahvusliku vabadusvõitluse verstapostiks oleks põhjendatud ainult väga selge narratiivi raames - sellesama, mida praegune koguteos ju õieti ületada püüabki. Sest paraku pole sellest ülestõusust tõsikindlalt kuigi palju teada. Jah, on too Hoeneke kroonika, aga see pole säilinud - kuigi aastakümnete tagune tekstikriitiline uurimine on näidanud, et põhijoontes on see üle võetud hilisematesse kroonikatesse. Aga isegi raske vaevaga "taastatud" kroonika puhul tuleb igal juhul arvestada, et see esitab ainult ühe, põhimõtteliselt võitja vaatepunkti, kelle huvides oli kahtlemata näidata kogu sündmustikku endale soodsas valguses.

Nii või teisiti tõi see kaasa toonases mõttes olulisi geopoliitilisi muutusi, nii et välistatud pole sugugi ka võimalus, et ülestõus võis olla arvatavasti "võitja" poolt mahitatud. (Kui uskuda kroonikates väidetud tapetute arvu, siis võib-olla veidi nihu läinud, nagu vahel ikka juhtub - palju hilisemast ajast tuleb näiteks meelde sõjavaevades Saksamaa katse kasutada enda hüvanguks ära vasakäärmuslasi eesotsas Leniniga, mis hetkeks tõigi kergendust, aga põhimõtteliselt siiski ei mingit kasu ei lähi-kesk- ega ka pikemaajalises perspektiivis.) Niisamuti pole kuidagi selge kohalike Eestimaa vasallide osa.

Ja muidugi ei saa kuidagi ära unustada, et Jüriöö ülestõus paigutub hilisemal keskajal üle kogu Euroopa rullunud "talurahvamässude" (jutumärkides, sest kindlasti polnud talurahvas ainuke kiht, mis mässas, aga vähemalt on see termin üsna levinud tänini) lainesse - ja kuidagi ei tahaks siinse kandi elanikke nii tuhmideks ja pimedusega lööduks pidada, et nad poleks neist suurematest või väiksematest vastuhakkudest midagi kuulnud. Mitte et see oleks olnud matkimine, aga üks lisaajend võis see ometi olla.

Teine mõte, mis vahest pole nii otseselt neist artiklitest ajendatud, vaid osaliselt pigem vastukajadest, mida ma olen saanud siin või Facebookis raamatu või sellega seonduvatel teemadel arutades. See puudutab mõistagi toda praeguses debatis tsentraalseks kujunenud küsimust, kas eestlased kui rahvas olid "muistse vabadusvõitluse" ajal olemas või mitte - see tähendab, kas nad olid olemas ühistunnetusega rahvana, keda võib rahumeeli hõlmata ühise nimetajaga, või oli ikkagi tegu eri hõimude, võib-olla maakondlike identiteetidega, mis parimal juhul tegid hädavajaduse korral koostööd, aga muidu elasid eraldi oma elu.

Mul (ja teistelgi) on soovitatud uurida keeleajalugu, mis näitavat kätte kui mitte täie tõe, siis vähemalt ühe olulise aspekti, mida selle küsimuse juures arvestada. Paraku ei ole mul olnud aega sellesse põhjalikult süveneda, sest igapäevatöö on liiga pingeline praegu, aga aegajalt midagi olen siiski üritanud vaadata. Senised leidused on näidanud, et ametlik seisukoht on seniajani, et eesti keel kujunes põhja- ja lõunaeesti murde/allkeele ühesulamisel "teise aastatuhande esimesel poolel", niisiis aastatel 1000-1500. Siiski on mitmed uurijad viimasel ajal olnud arvamusel, et põhja- ja lõunaeesti (see on lihtsustatud skeem, noid murdeid/allkeeli on tegelikult rohkem) on täiesti omaette keeled, mitte lihtsalt murded (kuigi ma pole seni avastanud, kas need uute seisukohtade väljakäijad on pakkunud uusi seisukohti ka eesti keele kujunemise aja kohta). Mis, niipalju kui ma olen aru saanud, vastab ka näiteks arheoloogide seisukohale, mille järgi leiud näitavad kahe suure ja eristuva piirkonna olemasolu tänapäeva Eesti aladel (jällegi on seal kitsamaid erisusi, aga üldiselt igatahes pigem kaks kui üks).

Ma olen ka omal ajal mingil määral lugenud esimeste sajandite eestikeelseid trükiseid ja nendestki pigem leidnud, et need kaks keelt olid veel mõnesaja aasta eest päris põhjalikult erinevad. Ma ei taha tingimata öelda, et eesti keel ongi alles (nagu rahvus) viimase paarisaja aasta leiutis, konstrueeritud peamiselt 19. sajandil (otsapidi muidugi varem ja viimistletud jätkuvalt seniajani) valdavalt jõuga põhjaeesti keele baasil ja lõunaeesti keelt tõrjudes, aga see on vähemalt midagi, mis on mulle pähe tulnud.

Nii et seni pole keeleajaloo poole pöördumine vähemalt mind suutnud veenda, et too ülistatud ühtsustunne ikka 800 aasta eest tõepoolest olemas oli. Vähemalt mitte selles mõttes, nagu seda tavaliselt esitada püütakse - eks tunne me ju ka tänapäeval teatavat sugulust või hõimlust näiteks soomlaste või isegi mõne idapoolse soomeugri rahvaga, kuid mulle tundub, et mingist läänemeresoome või veel vähem soomeugri identiteedist rääkida oleks ometi liiast.

Nii palju siis nendest artiklitest johtunud mõtetest. Aga see polnud tänases lehenumbris ainuke teemakohane kirjutis. Alati särava sulega Kändleri Tiit oli osanud Eesti ajaloo sisse põimida endagi kirjatükki, mis kõneles hoopis Hawkingi Stepheni äsja eesti keeles ilmunud raamatust. See on vaade hoopis teise nurga alt ja kindlasti tasuks seda lugeda ka neil, kes muidu vaid ajalooga piirduda tahaksid. Ma tahtsin sellest loost lausa siia tsitaati panna, aga lõpuks leidsin, et ühtegi lauset või lõiku ei saa sellest loost välja võtta - lugu tuleb tervikuna lugeda, ainult nii on see korralikult mõistetav.

Veidi vähem, aga ometi mingil moel haakus selle teemaga teise tavapäraselt särava kirjutaja Vene Ilmari lugu, mis oli formaalselt pühendatud hiljuti ilmavalgust näinud Dante "Vita nova" uustõlkele, aga mis loomulikult uitas just neil radadel, millele autor loo suunata tahtis. Sedakorda siis armastuse radadel, nii suureliselt kui see ka pooleleheküljelise artikli kohta ei kõlaks. Küll äärmiselt napilt, aga siiski piisava põhjalikkusega on loos markeeritud daamikultuse resp. Jumalaema kultuse kujunemine ja sisu - üks neid asju, mis tol kaugel ajal oli tegelikult oluline, kuigi tagantjärele, praegusest vaatepunktist mõneti raskesti jälgitav ja võib-olla isegi levinud ettekujutustesse tollest ajast (isegi kui "pime keskaeg" on tänaseks juba selgelt hääbunud seisukoht) mitte kuigi hästi mahtuv.

Väga sümpaatne oli lugeda pikka, üle kahe lehekülje ulatuvat intervjuud Muti Mihkliga. Muidugi juubelipuhune ja muidugi nii pikk eelkõige seepärast, et Mutt ju ise kunagi tükk aega ajalehe peatoimetaja olnud. Ma ei ole küll tema kirjandusteoste suur austaja (võib-olla küll ka suhteliselt vähese lugemise tõttu) ja mõnikord ei ole mulle just väga pärikarva olnud tema avalikud arvamised, aga neis viimastes oskab ta enamasti alati oma mõtte elegantselt ja tabavalt välja tuua ja selgeks teha. Mis on hea isegi siis, kui temaga mitte nõustuda, sest paraku on avalike arvajate seas küllaga puterdajaid, kes küll palju räägivad või kirjutavad, aga ometi midagi ei ütle ...

Veldre Anto tõmbas joone alla oma infoühiskonna hereetilise käsitluse artiklisarjale ja seegi lõpulugu puudutas mingis mõttes toda identiteediküsimust, kuigi, nojah, autorile omaselt erilaadselt. Siit saab küll tsitaadi võtta:

Mõnikord tekib tunne, et eestlased ugrilastena on nii umbes 30 000 aastat üritanud tsivilisatsiooni eest ära joosta2. Lihtsam on hiit kallistada ja põlluga rahus elada, kui et linnas tekkivaid inimestevahelisi situatsioone klattida. Niipea kui korduvad jääajad ugrilasele võimaluse andsid, pani see tsivilisatsiooni juurest taas punuma ning leidis endale koha, kus tal enesega üksiolemist väga ei segatud.
Kahjuks peab tõdema, et muudatuste eest ärajooksmise taktika sellel planeedil enam ei tööta. Maailm on nüüd kahanenud üheainsa globaalküla suuruseks. Teisisõnu, tsivilisatsioon sai eestlase kätte, enam ei ole kusagile joosta. Mistõttu tuleb kiirkorras ära teha kõik need rahvusele iseloomulikud otsused, mille eest on vahepeal ära joostud.

Ja ta pakubki välja võimalusi, mida nood ugrilased, täpsemalt siis eestlased võiksid ette võtta, tervelt viis. Needki on omapärased, aga ma jätan need kõigile ise avastada - avastamisrõõmu peaksid need küll pakkuma :-)

Mõningat huvi pakkusid Strandbergi Mareki mõtted haridusest, täpsemalt nii-ütelda võrguharidusest ehk massidele mõeldud elektroonilistest kursustest ja muust sellisest, mille kohta kasutatakse ingliskeelset lühendit MOOC (massive online open course). Ta küll sellest ei kirjutanud, aga mulle tuletas see mõneti meelde vististi läbi kogu hariduse andmise ajaloo kulgevat tasakaalu otsimist õpetajate ja õppeasutuste vahel. Õieti on ju küllap igaüks, kes üldse haridust omandanud, teadlik, et on olemas nii selliseid õpetajaid, kelle juurde valitseb lakkamatu tung, tihtipeale ka sellest hoolimata, kas ta jagab õpetust mõne institutsiooni raames või mitte, kui ka selliseid kursuseid või aineid, mida õppeasutuses edasijõudmiseks lihtsalt tuleb omandada - ja isegi selliseid, mis ehk muidu võiksid olla isegi huvitavad, aga mille õpetaja on ilmetu, annab küll aine enam-vähem edasi, aga mingit tõmmet ei teki. See praegune valdavalt ülikoolideväline (kuigi mõnikord ka nendega vähemalt või rohkemal määral seotud) võrguõpe on justkui taas õpetajate tähtsustumine, võimaluse andmine inimestele, nii-ütelda massidele, omandada ainult neid teadmisi, mida nad peavad endale vajalikuks, ja ainult nende õppejõudude juures, keda nad hindavad (küllap võib oletada, et võrguõppe peale lähevadki välja sellised õpetajad, kes ka ise teavad, et suudavad masse ligi tõmmata).

Ei puudunud tänases numbris ka oma keelenurk, kuigi see leidus veidi üllatuslikult hoopis arhitektuurilehekülgedel, mis tavaliselt jäävad mu pilgu alt peaaegu välja. Mutso Margit juhtis täiesti õigesti tähelepanu sellele, et arhitektuurist kirjutajad - aga mitte ainult, ka teised erialaspetsialistid - kipuvad liialdama raskepärasusega, moodustades lauseid, millel pole saba ega sarvi, ning mõnigi kord kuhjates teksti liigset erialakeelt, mis ei pruugi olla kergesti dešifreeritav isegi sama eriala inimesele. Siitki tsitaat:

Eesmärk peab olema esitada keerulised mõtted selges keeles, mitte vastupidi – lihtsad mõtted arusaamatult keeruliselt, seejuures mõnikord ka keeleliselt valesti. Stiilinäide: „Mina tegelen poekülastamise praktikaga tahtevõime realiseerimise kaudu”. Keelereeglite seisukohalt on küll kõik õige – aga mis takistab öelda selgelt ja lihtsalt: „Ma tahan poodi minna”?

Siiski oli seal ka seisukoht, mis mind teravalt riivas, nimelt: "Jutumärgid käivad eestikeelses tekstis lause alguses all ja lause lõpus üleval, seejuures on mõlemad 9-, mitte 6-kujulised." Võimalik, et see on ainult minu kiiks, aga need, paraku väga laialdaselt toimetajate ehk inimeste, kelle käe läbi jõuavad tekstid lugejate silme ette, levinud "saksa" jutumärgid „ ... ” on mu meelest pisut häirivad, suurelt osalt just oma asetuse pärast, mis sunnib silma rohkem liikuma, kui seda vaja oleks. Ma olen muidugi alati eelistanud "prantsuse" jutumärke « ... », suuresti just seepärast, et nad on ühelt poolt vähemalt mu jaoks esteetilisemad ja teiselt poolt ei eristu kõrguse poolest ülejäänud tekstist, nii et silm saab rahulikult kulgeda, aga jah, erilist heakskiitu need pole toimetajate silmis leidnud. Paraku ...

Loetud: Sirp, 15.02.2013
Vaadatud: Kurjad surnud II (Kanal2), Zeitgeist (ETV2)

Ilmunud tõlked:
R. Weitz. Baltimaade tulevase julgeolekukeskkonna ennustamisest (Diplomaatia, 1/2 2013)
E. Tuohy. Ülesanne täidetud - nüüd ka päriselt! (Diplomaatia, 1/2 2013)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, millest küll suure tüki haukas pikk väljaskäik, mis koosnes täpsemalt kahest osast. Esimene osa viis mind kohtuma ühe vana tuttavaga, kes üle pikkade aastate on nüüd tagasi kodumaal ja mitte lihtsalt, vaid ühe ajakirja suure isandana, nii et lisaks niisama muljetamisele oli see kohtumine ka kohtumine potentsiaalse tulevase tööandjaga - ehkki tänase kohtumise käigus sellest õieti juttu polnudki, vahepealsed aastad ja kõik muu hõlmas kogu vestlusele antud aja. Kokkusaamine ise toimus kohas nimega Seiklusjutte maalt ja merelt, kuhu ma sattusin esimest korda ja mis jättis üsna hea mulje. Et tegu oli äärmiselt varase hommikuga - kell oli alles 12 saanud -, aga samune vana tuttav eelistas siiski ka süüa, siis võtsin solidaarsusest ja et mitte jätta muljet, nagu ma tema suutäisi loeksin, ka ise veidi suupistet, täpsemalt omleti, mis on üks kena hommikune roog. Tõsi, selles pubis tundus see natuke kallivõitu olevat, aga noh, ega ma nii sageli ka väljas ei söö, et selle peale pirtsutama hakata.

Päeva tippsündmus oli aga mõistagi hoopis midagi muud, nimelt Ajaloomuuseumis toimunud arutelu viimasel ajal nii kõvasti (rahvuslikke) laineid löönud akadeemilise Eesti ajaloo teise, keskaega puudutava köite üle. Ma küll ei tea, aga võib oletada, et nii suurt publikuhulka ei näe muuseum just iga päev: kohal oli hinnanguliselt vähemalt kolmekohaline arv inimesi, kuigi vaevalt kuigi palju üle saja. Rääkimata meediakajastusest, sealhulgas isegi veebiülekandest. Mispärast ma ei hakka siin üritusel endal pikemalt peatuma, sellest on väga hea ülevaate - koos videotega - andnud näiteks Postimees, vaid peatun ainult paaril mõttel, mis kõike seda jälgides tekkisid.

Esiteks on ääretult kurvastav, et ehkki poleemika mitme koguteoses esineva kontseptsiooni või üldse selle üle on käinud juba tükk aega, jäi väga selgelt mulje, et mõnedki kohalviibinud, kes diskussiooni ajal häälekalt sõna võtsid, ei ole ometi seda raamatut lugenud, võib-olla isegi mitte käes hoidnud. (Ma pean muidugi tunnistama, et ka ma ise ei ole seda veel lugeda jõudnud, aga käes olen igatahes juba hoidnud :-) ) Vähemalt ühel juhul jäi lausa mulje kroonilisest tähelepanupuudusest, sest kuidas muidu saaks seletada seda, et hakatakse kõnelema ilmselgest (muistsete eestlaste) ühtsustundest, kui võiks öelda, et lausa kõneleja silme ees olid alles äsja olnud korralikud joonised (võiks öelda lausa "faktid"), mis näitasid, et arheoloogia andmetel ei saa mingist ühtsusest kõnelda. On muidugi mõnevõrra küsitav, kuidas arheoloogia andmeid tõlgendada, aga vähemalt see sõnavõtja oli ilmselgelt tulnud sinna mitte arutlema, vaid ainult oma statement'i välja ütlema. Või kui esitatakse küsimus, kes rahastas ja tellis raamatu, millele autorid ei saanudki muudmoodi vastata kui soovitusega vaadata raamatu tiitellehe pöördele ...

Teine mõte, mis tekkis juba varasemat diskussiooni jälgides, aga sai siin kajastatava formuleeringu tegelikult alles pärast tänast arutelu ühe tuttavaga kodu poole kulgedes juttu vestes ja muljeid vahetades, oli see, et segi ei kiputa ehk isegi ajama niivõrd rahvast ja rahvust (mille vahel, võin möönda, ongi mõnigi kord raske täpset piiri tõmmata), vaid eelkõige pärandit ja ajalugu. (Pärandi asemel võiks ehk ka öelda mütoloogia või isegi ideoloogia, aga neil sõnadel kipub olema siinkohal kasutatud tähenduses negatiivne väli, mida ma sugugi ei taha mõista anda.) See ei ole mõeldud kummagi halvustamiseks, aga neil on oma, veidi erinevad kasutamisvaldkonnad ja metodoloogiad. Kui ajalugu üldjuhul üritab uurida minevikku maksimaalselt faktipõhiselt ja teha järeldusi vaid statistiliselt tähelepanuväärse hulga faktide põhjal, asetades sündmusi kronoloogilisse jadasse, siis pärand on olemuselt veidi teistsugune: reeglina on seal teemakompleksid, nii terviklikud kui võimalik, mis on suhteliselt staatilised, see tähendab ajas muutumatud. Nii öelda on muidugi väga suur üldistus, sest ka ajalugu käsitleb teemasid ning ka pärandi puhul saab kõnelda ajalistest muutustest, aga igatahes on neil kahel asjal veidi erinevad lähtekohad.

Pahatihti juhtub aga nii ja minu meelest praegusel juhul ongi juhtunud, et pärandist lähtuvaid mõtteseoseid kantakse automaatselt üle ajalukku. Mis on kahtlemata võimalik, aga nõuab väga, tõesti väga hoolikat jälgede ajamist ja seoste selgitamist. Et mitte jääda üldsõnaliseks, siis mõned näited. Samuse keskaja ajaloo diskussioonis ütles üks mu Facebooki sõber: "Hiljaaegu leidsin Lestadiuse Fragmente Saami mütoloogiast just lõigu sellest, kuidas eesti aladelt tulid sinna rüüstajad. Nii pikki sõjaretki ei võtnud ette muistsed rahvad, kel polnud hästi arenenud hierarhia ja head teadmised rahvaste paiknemisest." Kindlasti võimalik järeldus, aga sama kindlasti mitte ainuke.

Esiteks on võimalik, et see oli lihtsalt ühe sõjasalkkonna ettevõtmine ja see ei nõua päritolumaalt üldse mingit erilist hierarhiat, pigem isegi vastupidi (kui mõelda näiteks praegustele Somaalia piraatidele, siis seal on igasugune mõistlik hierarhia peagu kadunud, aga rüüstajaid see-eest hulganisti). Teiseks ei pruugi see üldse kajastada muinasaega, vaid võib olla hoopis hilisema aja kajastus. Kolmandaks võivad isegi "eestlased" olla täielik ülekanne, mis iganes ka põhjus ei oleks. Samune tuttav, kes selle pärandi-sõna mulle andis, kõneles, kuidas üks teadlane olla käinud aastakümneid ühes ja samas kandis üht ja sama juttu üle kuulamas - ja see muutus isegi juba selle ajaga üsna tuntavalt, asendusid või muutusid inimesed, kohad, sündmusedki. Õieti müüdiuurijatele peaks see hästi teada olema nagunii.

Sama kehtib muidugi ka ajalooteaduse "faktide" ehk kirjalike ja muude allikate kohta. Mistõttu ma saan üsna hästi aru, miks eile üks diskussantidest teisele kihvatas: "Sa loed kroonikat nagu üleeilset ajalehte". Loomulikult, kroonika sõnu tuleb tõsiselt võtta, lõppeks on see ju ka katse ajalugu kirja panna, aga kunagi ei tohi kõrvale jätta asjaolusid, mis selle kirjapanemist põhjustasid (näiteks konkreetselt Henriku Liivimaa kroonika puhul seda, et eelkõige oli see mõeldud Riia piiskopi (hetke)poliitiliste seisukohtade kinnitamiseks ja tugevdamiseks).

Rääkimata muust allikakriitikast ... Nii on näiteks üks nõndanimetatud rahvuslaste (nõndanimetatud seepärast, et ma mõtlen siin nende all neid, kes väidavad eesti rahvuse olemasolu vähemalt juba muinasajal, kui mitte varemgi) väiteid olnud, nagu näitaks eestlaste ühtsust Henriku Liivimaa kroonika lause "Siis pöördusid eestlased oma maale tagasi ja saatsid kristlasi mõnitades kõigisse Eesti provintsidesse sõna, vannutades ja liitu heites, et nad oleksid üks süda ja üks hing kristlaste nime vastu." (XIV, 8) Mis võib täiesti ka nii olla (kuigi väljend "liitu heites" osutab pigem vastupidisele), aga igal juhul tuleb arvestada, et see "üks süda ja üks hing" on otselaen Piiblist, täpsemalt Apostlite raamatust (4:32): "Ja usklike kogu oli üks süda ja üks hing." Piiblitsitaatide kasutamine oli keskaja kroonikates levinud, vaat et lausa kohustuslik ja nende kasutamine ei pruugi väljendada täpseid ajaloolisi olusid, vaid on eelkõige mõeldud, nagu tsitaadid õieti ju üldse, teatava kõigile mõistetava meeleolu tekitamiseks. Siin on siis tsitaat, mis haritud lugejale (aga ega neid teisi tollal palju olnudki) pidi jätma mulje erakordsest võikusest, sest fraasi, mis tähistas kiriku ühtsust, kasutati otseselt kristlaste ehk kiriku vastu. Nii peaks vähemalt tekkima küsimus tõlgendamisest: kas see tähistab tõesti eestlaste ühtsustunnet või lihtsalt kaotajate (juttu oli tsitaadi juures kuulsast Ümera lahingust) kibedust ja seetõttu eriti vaenulikku suhtumist võitjatesse, ühtlasi ka (minevikku projitseeritud) varjatud üleskutset olla ise ühtsed?

Veel üks huvitav idee, mis diskussioonilt vähemalt minu jaoks kõlama jäi, oli see, et eestlaste ühtsustunne võis tekkida alles tolle "muistse vabadusvõitluse" käigus. Millele õieti leiab ka eelkõige Henriku kroonikast (sest paraku palju muid kaasaegseid materjale selle aja kohta pole) mõningat tuge. Aga küsimus, kas see tähendab rahvuse (olgu millises tahes tähenduses) või üldse mingi ühtsuse tekkimist või oli ikkagi tegu ainult oludest tingitud ajutiste liitudega, on paraku vist selline, mida naljalt lahendada ei saa, eelkõige just seepärast, et lihtsalt pole füüsilisi ega muusuguseid tõendeid, "fakte", mille pealt selget järeldust välja töötada.


Loetud: Tehnikamaailm 2/2013
Vaadatud: Doktor Who (Universal), Alcatraz (Kanal2), Zeitgeist (ETV2)