Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse jagus ent ka tööväliselt nii positiivseid kui ka negatiivseid emotsioone.

Viimaste hulka kuulub teadasaamine oma e-elu teenusepakkujalt Starmanilt, et nad loobuvad täielikult e-posti teenuse pakkumisest. Nagu ma mõne aja eest juba kirjutasin, oli neil seoses Google'i otsusega pooleldi sunnitud käik loobuda @smail.ee aadressil samuse teenuse pakkumisest, aga nüüd sain visa pealekäimise tulemusel teada, et nad ei kavatse alles jätta ka omaenda varem pakutud @starman.ee aadresse. Nojah, eks nad ühitasid omal ajal need nii täiesti, et nüüd ei pea enam võimalikuks isegi edasisuunamisteenust ülal pidada. Nende õigus muidugi nii talitada, aga siiski pisut kahju. Eks ma pean lootma, et olen suutnud kõikjal vajalikud muudatused teha ja kõiki teavitada, et nood aadressid mai keskpaigast enam ei toimi ning kasutada tuleks mu uut aadressi, aga mingi ebalus jääb ju alati sisse - lõppeks on nende mõlemaga taga oma poolteistkümmend aastat võrguelu ja ka parima tahtmise juures ei ole võimalik mäletada kõike, kus neid aadresse on kasutatud.

Õhtupoolikul aga pakkus teistlaadset emotsiooni jalgpall, kus vastamisi Müncheni Bayern ja Porto. Mäletatavasti eelmine nädal sai esimene ränga külma duši, kui pidi Portugalist lahkuma 1:3 kaotusega. Eks muidugi võis arvata, et kodustaadion ja muud asjaolud annavad Bayernile indu ja hoogu juurde, ning isegi loota, et küllap nad suudavad ka võita, aga siiski tundus kahtlane, kas piisavalt suurelt, et ikka edasipääsu poolfinaali kindlustada. Aga kui mäng algas, kadusid ka kahtlused: Bayern oli kohe nii võimsalt igas mõttes üle, et vaestel Porto mängijatel polnud esimesel poolajal õieti üldse mingit võimalust pilti pääseda ja isegi teisel poolajal, kus lõunasakslased natuke tagasi tõmbasid, jagus neil seda rambivalgust üpris vähesel määral. Eks juba esimene poolaeg, mis lõppes tulemusega 5:0 võõrustajate kasuks, pani ka lõpptulemuse paika, see, et Porto suutis teisel poolajal visa ponnistamisega lõpuks ka ühe värava siiski lüüa, ei muutnud enam midagi. Igatahes, seda Bayerni lõbusat ja pingevaba möllamist oli lust ja rõõm näha.


Loetud: Akadeemia 4/2015
Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Müncheni Bayern - Porto (TV6), Jäljetu sõda (ETV)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mille sisse mahutas end ära ka tubli tükk heatasemelist jalgpalli.

Kõigepealt Algarve karika, selle jalgpallimaailmas üsna ainulaadse ürituse finaal, milles mõõtu võtsid paljukordne karikavõitja USA ja muidu väga tugev, aga siiski alles esimest korda võistluse paarikümneaastases ajaloos finaali jõudnud Prantsusmaa. Et peagi seisavad ees maailmameistrivõistlused, võis mõistagi oodata kui mitte tingimata parimate külgede näitamist, siis vähemalt huvitavat katsetamist. Aga paraku kumbagi täna näha ei õnnestunud. Prantslannad mängisid üsna allpool igasugust arvestust, igatahes tunduvalt kehvemini kui tavaliselt, ja ega ameeriklannadeski ei paistnud erilist entusiasmitulukest põlevat - nad küll võitsid üpris kindlalt 2:0, aga ei saa küll kuidagi öelda, et nendegi mäng oleks väga veenev olnud, rohkem nagu vajaliku tuimavõitu ärategemine. Nojah, täna ja sellise Prantsusmaa vastu, nagu see parajasti oli, sellest aitas, aga ... Eks loodame, et MMiks on nii need kaks võistkonda kui ka teised, nii praegusel turniiril osalenud kui ka muud, paremini valmis ja seal saab ikka näha seda turmtuld, mida tavaliselt näha on olnud.

Ja nagu võis näha tänaõhtuses Euroopa meistrite liiga mängus Chelsea ja Pariisi Saint-Germaini vahel. Kus jagus küllaga dramaatikat (näiteks Ibrahimovici eemaldamine punase kaardiga juba 31. minutil) ja kus kiirused olid sootuks teisest, kohe palju kõrgemast klassist. Nagu ka mäng ise, mis läks lausa lisaajale. Ja kus samamoodi ülimalt dramaatiliselt päris lõpuks õnnestus pariislastel võitjana välja tulla. Tõsi, mäng oli piisavalt toores, nii et selle poolest ei tahaks seda päris finaali vääriliseks hinnata, aga muidu kipub küll sageli nii olema, et vähemalt mõni finaalieelne mäng on palju põnevam ja tulisem ja köitvam kui finaal ise, kus tihtipeale mõlemat kammitseb suure vastutuskoorma tunnetus juba liigagi liigselt.


Loetud: Akadeemia 3/2015
Vaadatud: Algarve karika finaal: Prantsusmaa - Ameerika Ühendriigid (Eurosport2), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Chelsea - Pariisi Saint-Germain (TV6), Puudutus (TV3)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev.

Pärastlõunaks olin end valmis seadnud mõnusaks ajaveetmiseks, täpsemalt Eesti koondise mõõduvõtmise jälgimiseks Katariga. Aga eks ta ole, kui valmistud mõnuks, siis saad, mis teenitud ...

Muidugi, Eesti oli väljas selgelt katsetamiseks mõeldud B- või lausa C-koosseisuga ja Katar, kel kohe seisavad ees maailmajao meistrivõistlused, seevastu oma parimas koosseisus. Aga ikkagi, 3:0 kaotus oli päris ränk: lõppeks on Katar FIFA edetabelis Eestist mõnevõrra taga ja kuigi seal on viimastel aastatel tublisti panustatud nii klubijalgpalli (ostes suure rahaga sisse võib-olla mitte enam parimas vormis, aga siiski tippmängijaid) kui ka koondise arendamisse, on nende mäng, nagu võis ka täna näha, endiselt üsna tüüpiliselt "araabiakirglik", milles entusiasmipuhangud vahelduvad masendusmõõnadega. Teisel poolajal Eesti koondise mäng küll paranes, aga jah, väravani ei jõutud ja ega see kokkumäng ka palju paremaks ei muutunud, pigem tuli paranemine selle arvelt, et konkreetsed (sissevahetatud) pallurid olid ise paremad ja suutsid ka teisi seeläbi innustada.

Aga eks ta ole, küllap tuleb nentida, et niisugused sõpruskohtumised ju peamiselt selleks ongi mõeldud, et saaks järele katsuda uusi mängijaid ja/või katsetada uusi mänguskeeme, nii et küllap vähemalt treenerile oli tänasest mängust mõnevõrra kasu, mis - väga tahaks loota - annab endast märku kevadel jätkuval EMi valikturniiril, kus pole ju lõppeks sugugi veel lõplikult kadunud lootus edasi pääsedagi.


Loetud: Akadeemia 12/2014
Vaadatud: jalgpalli maavõistlus: Katar-Eesti (ETV), Viikingid (TV6), Harry Potter ja surma vägised: Osa 2 (Kanal2), Peata ratsanik (TV6)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse pidanuks veidi elevust tooma õhtupoolikul peetud Eesti-Jordaania sõprusmäng jalgpallis. Pidanuks, sest tegelikult väga ei toonud. Jah, Eesti võitis küll tulemusega 1:0 ja võib-olla oleks võinud isegi lüüa veel värava või kaks, samal ajal kui vastastel nii kindlaid võimalusi õieti ei tekkinudki - mis on päris hea, kui arvestada, et tegu on vähemalt formaalselt, reitingut arvestades, ju pisut tugevama võistkonnaga.

Aga sellest hoolimata jättis eestlaste mäng tublisti soovida: ma olen juba õige mitu aastat rääkinud, et söödumängu paranemist ei taha kuidagi ega kuskilt paista ja just sellistes sõprusmängudes, kus ju kuigi palju kaalul pole ja peakski saama vabamalt hiilata kõigi oskustega, suhteliselt pingevabas õhkkonnas, tahaks näha kõige muu hulgas ka samuste söötude edukat päralejõudmist. Eks seda juhtub ju ikka parimatelgi, et mitte kõik pallid ei leia kavandatud adressaati või keegi ei näe kedagi ja nii edasi, aga kui seda juhtub silmatorkavalt palju ja sageli, siis on ikka midagi halvasti ja lahti.

Aga küllap teavad treenerid paremini, millele rohkem rõhku panna, sest üldiselt on iga aastaga ju Eestigi meeskonna mäng muutunud mõtestatumaks ja kindlamaks, vähemalt kui vaadata komponente omaette - eelkõige kaitse tegutsemine tervikuna, aga sealhulgas eriti tervitatavalt ka keskväli ehk nõnda-ütelda esimene kaitseliin. Ja kaitses mõistagi pole söötude täpsus nii hirmus oluline, on samamoodi selge.

Aga kangesti tahaks ju ka, et minnakse rünnakule ja, mis seal salata, üritataks ka palli vastase väravavahi selja taha (või igatahes väravasse sisse) toimetada - ja seda ilma tasemel söödumänguta naljalt ei saa, nagu näitas ka tänase mängu ainuke värav, kus kõik väga hiilgavalt õnnestus. Aga jah, see oli nagu sulnis ööbikulaul sopase porivälja kohal, nii üksik ja haruldane massilise masenduse taustal ...


Loetud: Vikerkaar 10-11/2014
Vaadatud: jalgpalli maavõistlus Eesti-Jordaania (ETV2), Plekktrumm (ETV2), Gorod Zero (PBK)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi mõnevõrra elevust täna lõppenud Eesti jalgpalli meistriliiga viimane voor. Iseenesest täna teleri vahendusel nähtud Levadia ja Narva Transi mäng väga huvitav polnud, selleks oli Levadia ülekaal liigagi selge - tulemus 8:1 kõneleb iseenda eest -. küll aga oli südantsoojendav näha sellele järgnenud tseremooniat, millel Levadiale meistritiitel üle anti, ja väljakul tükk aega käinud juubeldamist.

Eks Levadia oli tiitli muidugi ka ära teeninud, kogu hooaja vältel oli nende mäng üldiselt päris tasemel. Kuigi sel aastal hingasid õige mitu võistkonda neile tõsiselt kuklasse, aga nojah, Flora ikka ei suutnud end nii palju kokku võtta, et kas või täna Sillamäed võita ja vähemalt kindel teine koht saada. Põhimõtteliselt on Levadia mäng viimasel kahel aastal lausa nii heaks läinud, et kui nad suudavad järgmise hooaja algul midagi samasugust näidata, siis ei imestaks üldse, kui nad ka Euroopa meistrite liiga kvalifikatsiooniringides eestlastele muidu tavapärasele kesisele esinemisele selja pöörata suudavad ja ehk isegi tublit edu saavutada - kas nüüd just alagrupi tasemele jõuda, aga miks ka mitte (seda isegi hoolimata sellest, kuidas neil läks viimati ...).


Loetud: TM Kodu ja ehitus 11/2014
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Narva Trans - Levadia (ETV), Haven (Universal Channel), Warehouse 13 (Universal Channel), Nydenion - Krieg der Kolonien (RTL2)

Ilmunud tõlked:
Irina Kablukova. Röövlitaadid-memmed (Postimees, 08.11.2014)
John Lucas: ettevaatust sotsiaalmeedias! (Postimees, 08.11.2014)

Laubased mõtted

Kui öelda võimalikult lühidalt, tasakaalukalt, viisakalt ja taas ilma vahkvihha sattumata, siis läks tänane päev täiesti persse. Nimelt oli mul kavas lõpuks ometi jõuda Türile õunafestivalile, kuhu ma olen niigi tahtnud algusest peale minna ja kuhu sel aastal eriti tõmbas soov natuke põhjalikumalt seda rasket puudelõikamise kunsti natuke lähemalt (loodetavasti) asjatundja käe all tundma õppida. Aga nagu eelnevast järeldada võib, teoks see ei saanud, jah, isegi selle rongi saba ei näinud ma enam, mille peale oleksin pidanud istuma, et asjast osa saada. Süüdi, nojah, on muidugi Savisaar: tema on selline hea peksukott elik patuoinas, kui teda süüdistada, ei eksi kunagi. Kuigi, kui lõpuni aus olla, siis võib süüdi olla veel üks isik, aga tema nime ja isikukoodi ei hakka ma siinkohal nimetama, sest pole ju ometi sobilik ega teistele blogipidajatele eeskujuks oma ajaveebis iseennast järsku sõimama hakata ...

Ei lohutanud mind väga seegi, et mittesõitmine andis võimaluse näha jalgpalli meistriliiga mängu Levadia ja Nõmme Kalju vahel, millest oli kohe selge, et hooaeg hakkab lõppema: nii tuline ja vihane andmine käis ja nii palju dramaatikat oli kuni viimaste hetkedeni sees. Kaks punast kaarti pole samuti kõige tavalisem nähtus, aga sedagi sai täna näha, nagu ka seda, kuidas mänguseis ja tulemus võib päris viimseil hetkil veel dramaatiliselt muutuda. Jah, 3:2 Levadia kasuks lõppes mäng, kui keegi ei tea, aga see võit oli alles üleminutite saak. Aga et mängisid võistkonnad, kes on Eesti meistrisarja tipus ja milles seeläbi mängib ka hulk neid, kel lähipäevil ees koondise mängud, oli hea igal juhul näha, et mehed paistavad olevat löögivalmis.

Muidugi, selles mõttes oli mittesõit hea, et kõigi nende väiketöödega sai omajagu edasi, kuigi paraku mitte lõpule.


Loetud: Imeline Ajalugu 9/2014
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Levadia - Nõmme Kalju (ETV), Haven (Universal Channel)

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: halleluuja armastusele (Postimees, 04.10.2014)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mille õhtupoolikut täitis, nagu ikka iga kuu esimesel neljapäeval, Eesti Mageia sõprade seltskonna koosviibimine. Nagu ikka, oli see informatiivne ja mõnus, kuigi, samuti nagu ikka, pole sellest midagi selgepiirilist ega konkreetset esile tuua.

Küll aga sai selle koosviibimise ajal üks kuni poolteist silma pühendatud samal ajal käivale Eesti jalgpallikoondise selle hooaja avamängule ehk sõpruskohtumisele Rootsiga. Mis oli ehk seda olulisem, et juba mõne päeva pärast seisab ees EMi valiktsükli avamäng sugugi mitte vähem tugeva Sloveeniaga. Mäng lõppes küll tulemusega 0:2 Eesti kahjuks, mis ei olnud ka väga suur ime, sest Rootsi eeldatavalt oligi tugevam pool ja vaevalt tahtnuks isegi sõprusmängus kodupinnal leppida vähema kui võiduga, seda enam et nende suur staar, arvatavalt üks maailma paremaid jalgpallureid Ibrahimoci Zlatan soovis nii kangesti üle lüüa juba palju aastakümneid püsinud väravarekordit, nii et jääb vaid üle koos temaga rõõmustada, et see soov ka täidetud sai. Tulemusest hoolimata võib siiski nentida, et Eesti meeskond mängis küllaltki hästi: kui välja jätta need esimesed paar-kolm õnnetut kohmetusminutit, mille jooksul ka esimene värav ära löödi, oli tegu suhteliselt võrdsete jõudude mänguga, milles jagus mõlemale poolele piisavalt võimalusi nii skoori kasvatada (mis siiski ei realiseerunud - kui taas jätta välja samuse Zlatani teine õnnestunud etteaste) kui ka näidata oma taset kõikvõimalikes mänguelementides. Ja Sloveenia mängu (ning ka järgmisi valikmänge) silmas pidades oli Eesti meeskonna tase päris korralik: kaitse töötas üldiselt korralikult (sealhulgas väravavaht, kes suutis tõrjuda õige mitu palli, mis, tundus, kippusid juba vältimatult võrku sahisema), keskväljal tegutseti päris mõtestatult ja enesekindlalt, isegi rünnakul ei olnud kuigi palju viga, ehkki seal andis mõistetavalt kõige rohkem tunda mõningane ebalus ja arvatavasti ikka veel vähene kokkumäng, mis avaldus eelkõige söödutäpsuses. Loodetavasti jõutakse seda järelejäänud päevadega veel lihvida, siis võib ehk ka Sloveenia vastu loota tulemust, mis pettumust ei valmista ...


Loetud: TM Kodu ja ehitus 9/2014
Vaadatud: jalgpalli maavõistlus Rootsi-Eesti (ETV2)

Teisibased mõtted

Eks ta ole, inimene mõtleb, aga mis iganes see/ta ka poleks otsustab ... Eile arvasin, et jõuan täna KDE käsiraamatute tõlkimisega stabiilses harus kui mitte päris ühele poole, siis vähemalt kindlale rajajoonele, kus võib ka (ajutiselt) peatuda, aga juhtus nii, et täna ma tarkvara tõlkimiseni ei jõudnudki. Eks sel ole mitu põhjust, üks suuremaid tervelt kahe artikli, sealjuures mõlemad üpris nõudlikud, tõlkimine Postimehe hüvanguks.

Ja samamoodi võib öelda ka seda, et kui ma eile ütlesin, et jalgpallipinge lahkus koos MMi finaaliga, siis täna õhtupoolikul tuli seda ometi pisut tagasi - nimelt pidas viimane Eesti meister Levadia meistrite liiga teises kvalifikatsioonivoorus oma esimese kohtumise Praha Spartaga. Eks lootused olid eriti pärast esimese vooru suureskoorilist võitu piisavalt kõrgel, neile andis lisa veel väga hea mäng Eesti meistriliiga, aga täna tuli siis see sahmakas ära, mida kuskil südamepõhjas ikka peljata võis. 7:0 kaotus oli ikka ränk, isegi kui vastas üldiselt eeldatavalt pisut tugevam meeskond, kus küllaga Tšehhi koondise mängijaid.

Veel kurvem oli see, et ega Levadia mängule väga midagi ette heita ei olnudki: mõningad pisieksimused olid muidugi, mis ka karmilt ära karistati, aga üldiselt jäi Levadia lihtsalt igas mõeldavas elemendis vastasele alla: tempoga ei suudetud kaasa minna ega oma tempot peale suruda, söödutäpsus jättis soovida, kaitses oli ühistegutsemisega raskusi, jõude ei suudetud õigeaegselt koondada vastase kõige ohtlikuma mängija vastu ja nii edasi ja nii edasi. Ka Praha Sparta mäng polnud võib-olla päris veatu ja, kuidas öelda, kõige kõrgemast klassist, aga nojah, rohkem polnud neil vaja pingutadagi, sest võitlus oli selgelt ebavõrdne (vähemalt pärast esimest veerandtundi, millal ma seda vaatama hakkasin).

On mõneti kahju, et Eesti meeste meeskonnad ei suuda kuidagi meistrite liiga põhiturniirile end välja võidelda ja võtavad kopsakad kaotused vastu juba kvalifikatsiooniringides, samal ajal kui naised on korra suutnud lausa põhiturniirile pääseda (tõsi, seal tuli kohe vastu varasema ja ja tolle aasta meistrite liiga võitja ning ühtlasi kaotused skooridega 14:0 ja 13:0, mis vist said ka võib-olla lausa tükiks ajaks korralikuks rekordiks, meile kurvaks, teistele järgitegemist väärivaks ...) Aga noh, nagu ma ütlesin, Levadiale on ka üsna raske midagi konkreetset ette heita, lihtsalt tuleks kõiki võimalikke elemente üha rohkem ja rohkem lihvida, siis ei ole võib-olla ka mõne aasta pärast jõudmine põhiturniirile nii ilmvõimatu, kui see praegu veel tundub.


Loetud: Akadeemia 7/2014
Vaadatud: Kupli all (TV3), Euroopa jalgpalli meistrite liiga teine kvalifikatsiooniring: Praha Sparta - Tallinna Levadia (Delfi TV)

Ilmunud tõlked:
Edward Lucas: Ameerika jätkab luuramist (Postimees, 15.07.2014)
I, Kablukova. Nahk üle kõrvade Leedu moodi (Postimees, 15.07.2014)

Esmabased mõtted

Tänasele muidu ennustatavalt suhteliselt tühjale ja rutiinsele päevale oskas end ära mahutada õige mitu pisemat sündmust, andes sellega päevale oodatust kirevama sisu. Kõigepealt sain ühe tööpakkumise päris huvitava ja juba mõneti tuttava teemaga raamatu tõlkimiseks. Eks näeb, kas ja kuidas asjaks läheb, aga lootust ehk on. Ja ega siis üks teiseta ei jäänud: päris õhtu eel laekus tööpakkumine veel ka Postimehelt tõlkida hirmkiiresti nende hüvanguks intervjuu vastse eurosaadikuga (nojah, eks igaüks võib ise arvata, milline neist kuuest tõlkimist võiks vajada :-) - mis ei ole küll tegelikult sugugi vihje ega hinnang antud isiku keeleoskuse pihta).

Ja, seda nüüd küll juba veidi oodatult, elamust pakkus ka õhtune Eesti meeste jalgpallikoondise mäng. Mis ühelt poolt oli ühe suure legendi, nimelt Operi Andrese hüvastijätu- ehk lahkumis- ehk viimane mäng - kahju ainult, et ta selles mängus jalga valgeks ei saanudki: tahtmist tal selgelt oli, aga vanus ja viimase aja mängupraktika puudumine olid ka suhteliselt selgelt näha -, teiselt poolt aga põgus sissevaade uue peatreeneri selle hooaja valikutesse ja eelistustesse. Mõistagi, vastane oli, kuidas seda nüüd öelda, eeldatult nõrkade killast - Gibraltari jalgpall on ikka veel üpris lapsekingades, isegi kui seal on üksikuid mängijaid, kes on palgatud ka mõnda, peamiselt Inglismaa, paremasse meeskonda -, mistõttu oli üsna turvaline eksperimenteerida kõikvõimalike asjadega, ja seda usinasti ka tehti. Isegi nii usinasti, et väravate löömine kippus selle kõrvalt ära unuma ja nii lõppes mäng, milles Eesti küllaltki algul juhtima läks, lõpuks 1:1 viigiga. Muidugi, sõpruskohtumistel polegi see tulemus ilmtingimata tähtis, aga eks ta ikka natuke ju kripeldama jääb, eriti kui vastas on selgelt nõrgem meeskond (ja seda Gibraltar kahtlemata on, ka tänase mängu põhjal). Aga see andis muidugi ka hea võimaluse näha, kuidas ettekirjutatud mängujoonisse, mis praktiliselt üldse ei muutunud, üritati paigutada erinevaid, esmapilgul, see tähendab varasemate teadmiste põhjal vaat et sobimatuid inimesi. Kõrvaltvaatajale võib-olla isegi veidi naljakas, aga treener sai usutavasti vajalikud teadmised kätte, nii et ehk suudetakse sügisel algavaks EMi valikturniiriks leida selline koosseis ja mängujoonis, mis sugugi mitte just kerges grupis (vähemalt Eesti jaoks) võiks ehk edu tuua - kardetavasti mitte nii palju, et alagrupis automaatselt edasipääsu tagavate esimese kahe hulka pääseda, aga võib-olla siiski nii palju, et tõusta kolmandaks ja pääseda vähemalt edasipääsumängudele ...


Loetud: Akadeemia 5/2014
Vaadatud: jalgpalli maavõistlus: Eesti-Gibraltar (ETV2), Välisilm (ETV), Ärapanija (Kanal2)

Laubased mõtted

Kogu selle palavuse ja muu masenduse kõrval oli tänase päeva ainuke märkimisväärne sündmus õhtul teleri vahendusel nauditud meistrite liiga finaalmäng (kes nüüd segadusse satuvad, kui meenutavad, et paari päeva eest ma alles sama nimega asjast kõnelesin, siis neile olgu teadmiseks, et jalgpallis mängivad mehed ja naised eraldi ning täna oli käes meeste kord võitja välja selgitada).

Eks ärevust oli selle mängu eel tublisti üles keerutatud: ühel pool seisis ju üks maailma nimekamaid klubisid Madridi Real, teisel pool aga samast linnast pärit ja küll ka nimekas, aga tavaliselt siiski õige pisut madalamal tasemel mänginud Madridi Atlético. Ja pinget jagus tänagi, mängu ajal, mida Atlético võib-olla veidi üllatavalt, aga mängupildi põhjal siiski üsna loogiliselt tükk aega 1:0 juhtis. Kuni lõpuks, aga ka juba päris lõpuks hakkas ka selguma, miks Real ikka tavaliselt, nagu öeldud, pisut kõrgemal tasemel mängib kui Atlético: viimase mängijad hakkasid lihtsalt ära väsima. Ja nii lõppes normaalaeg viigiga. Lisaajal ent selgus, et väsimus on Atlético täiesti oma rüppe võtnud, otsekui laatsaretipatsiendid, vaevaliselt ja raskelt liikusid nad ringi, samal ajal kui Reali meeste seas leidus siiski veel ka neid, kes. küll samuti ilmsete väsimusemärkidega, suutsid ometi jalgu käbedamini liigutada ning enam-vähem korraliku jooksusammugi välja võluda. Nii et kui ka mitte kogu mängu põhjal, siis vähemalt lisaaja põhjal oli Reali lõpuks välja mängitud 4:1 võit täiesti teenitud ja õigustatud. Ja mänguga tervikuna võib samuti päris rahule jääda: nii kena ja pingeline see muidugi tervikuna vaadata ei olnud kui möödunudaastane finaal, aga samas ei olnud ka nii jube ja vaat et sõna otseses mõttes piinav nagu too mõne aasta tagune Chelsea võit.


Loetud: Akadeemia 5/2014
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), Eesti jalgpalli Premium liiga: Sillamäe Kalev - Jõhvi Lokomotiiv (ETV), Doctor Who (BBC Entertainment), Euroopa jalgpalli meistrite liiga finaal: Madridi Real - Madridi Atlético (TV6), Palat (TV6)

Neljabased mõtted

Tänast päeva, võib öelda, peaaegu alustas väljaskäik, mille eesmärk oli ühtaegu end lõbusalt ja mõnusalt tunda kui ka palju omakasupüüdlikum. Nimelt tuli ühel tuttaval hiljaaegu pähe mõte, et tal on kodus igasuguseid hoidiseid liiga palju ning need on vaja semude vahele ära ja välja jagada. Ma sattusin olema õigel ajal õiges kohas ja nii langes minu osaks neli purki ploomikompotti (eks ole, ma olen ju juba öelnud, et see on üks mu lemmikuid hoidiseid üldse, kohe sealsamas mustikamoosi kõrval või isegi pisut eespool? ei ole? no siis olgu nüüd öeldud või korratud :-) ) Ja täna oli päev, mil ma pidin kokku saama inimesega, kes neid otsustavalt avamissoovi tagasi hoides mõnda aega enda juures majutas, nüüd aga soovis, nähtavasti liigse kiusatuse vältimiseks, need mulle üle anda.

Sellele lõbusale üritusele tuli kohale veel nii mõnigi tuttav ja nii me pisut jõmisesime superhüpermegagigakaubanduskeskuse kohvikus. Aeg kulges lõbusalt, ent paraku kiirest ja selgus mõistagi, et nõndaütelda tööpäeval on teistel igasuguseid vastikuid kohustusi mujal olla, mistõttu paar tundi hiljem oligi seltskond laiali ja minema vajunud. Vajusin minagi, ent enne koduuksest sisseastumist astusin ligi elukohajärgse suurema universaalmagasini välisseina ääres asuvate postikappidele, kus mind ootas ees üks raamat, mis olgu ka siin ära mainitud:

• P. Kriwaczek. Babülon. Mesopotaamia ja tsivilisatsiooni sünd

Õhtul, muide, avastasin nende kompotipurkide juures ühe imeliku omaduse. Seadnud ennast meistrite liiga finaali vaatama, leidsin pärast mängu lõppu, et täiesti arusaamatult oli üks purk tühjaks saanud. Nojah, olemine oli muidugi magusalt mõnus, aga mitte ei pannud tähele, kuidas see nii läks :-) Olgu igatahes ka siin see hea inimene, kel niimoodi ploomikompotte üle jääb, veel kord ära tänatud!

Aga et meistrite liiga finaalist juba juttu tuli, siis jah, see oli õhtupooliku nael. Ja vääriline nael. Mis muu hulgas tõestas järjekordselt, et sul võib meeskonnas olla ka viis korda maailma parimaks jalgpalluriks tunnistatud mängija ja ta võib lüüa lausa kaks väravat (mõlemad kusjuures äärmiselt kenad ja ilusad), aga ikka võiduks ei piisa. Ega ma Tyresö klubist varem palju ei teadnudki, korra olin nende mängu näinud, ja muidugi see oli teada, et mainitud Marta seal mängib, aga tuleb öelda, et nii üldiselt mängisid nad täiesti korralikult. Lausa nii korralikult, et esimesele poolajale võisid nad minna päris kindlana näival 2:0 eduseisul. Ainult et juba eelmiselgi aastal meistrite liiga veenvalt kinni pannud Wolfsburgi vastu sellest ei piisanud. Ehkki neil päris nii kuulsat staari nagu Marta vastu panna ei olnud, olid nad ometi ja eriti teisel poolajal meeskonnana selgelt Rootsi klubist üle ning mäng lõppes küll väikese, aga siiski täiesti piisava ja kindla 4:3 eduga nende kasuks.

Mis näitab sakslannade tõesti suurt võimsust - lõppeks kuulub neli Wolfsburgi mängijat ka Saksamaa koondisse, mis teatavasti on ainuke, mis on suutnud FIFA edetabelis mõnel korral ameeriklannasid edestada (või on siis olnud kindlalt teisel kohal). Ja noh, võib ju muidugi sellise kurva meenutusena ära mainida sellegi, et Eesti meisterklubi Pärnu, kes esimesena üldse Eesti klubidest suutis pääseda Euroopa meistrite liiga põhiturniirile, sai paraku vastaseks just Wolfsburgi ja pidi vastu võtma kaks kaotust tulemustega 14:0 ja 13:0, seega kokku 27:0, mis, ma kardan, võib jääda päris tükiks ajaks, kui mitte lausa igaveseks meistrite liiga rekordiks ...


Loetud: Imeline Ajalugu 5/2014; Akadeemia 5/2014
Vaadatud: Elas kord ... (Fox), Euroopa jalgpalli meistrite liiga finaal: Tyresö - Wolfsburg (Eurosport), Ingel või deemon (Sony Entertainment)

Teisibased mõtted

Kui välja jätta üks maru lühikese etteteatamisega kaela sadanud ja vastavalt ka väga kiiresti valminud tõlge Postimehe hüvanguks, siis pakkus tänase päeva suurima elamuse õhtupoolikune mäng Madridi Reali ja Müncheni Bayerni vahel otsustamaks, kumb pääseb meistrite liiga finaali. Esimese mängu teatavasti Real tulemusega 1:0 võitis, aga see üks koduväljakul löödud värav mõistagi just niisuguste gigantide kohtumises mingit väga määravat eelist ei anna. Kuid Bayerni mängu logisemist oli siiski juba tolles mängus näha - või õieti mitte nii väga logisemist, kuivõrd suutmatust oma mängu vastasele peale suruda ning too eksima panna ehk teisisõnu just seda võimet, mis neid eriti eelmisel aastal, aga ka üldse ja muidu iseloomustanud on. Täna saabus siis tõehetk ja see oli Bayernile - kes on ühtlasi üks mu suuremaid lemmikuid, niisiis mõneti ka otse mulle - valus, väga valus. Ma ei hakanud uurima, kuidas kihlveokontoritel läks, aga ma usun, et tulemust Reali kasuks 4:0 julgesid pakkuda siiski päris vähesed, nii et poleks imestada, kui käputäis erilisi Reali-lembe tänase õhtuga äkkrikastus. Eks see muidugi kahju ja kurb oli vaadata, kui haledalt neil see mäng välja kukkus täna, aga teiselt poolt - möödunud aastal võitsid nad põhimõtteliselt kõik, mida üks Euroopa klubi võita saab: koduse liiga, meistrite liiga, superkarika ja takkapihta veel ka klubide maailmakarika, ainsaks erandiks kodune karikas, mille nad aga olid võitnud aasta varem. Ega sellest tasemest palju mujale minna ei olegi kui allapoole, võib nüüd tagantjärele tarkusega nentida ...


Loetud: The Oxford Handbook of Philosophy of Time
Vaadatud: Jüri Üdi klubi (ETV2), Välisilm (ETV), Tehisintellekt (Fox), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Müncheni Bayern - Madridi Real (TV6)

Kolmabased mõtted

Täna võis üle tüki aja taas näha Eesti meeste jalgallikoondist mängimas, täpsemalt uue treeneri käe all uut hooaega alustamas sõprusmänguga kaljusel Gibraltaril sealse vastselt UEFA ridadesse jõudnud meeskonna vastu. Nojah, eks need sõprusmängud on nagu on, head mängu tavaliselt seal ei näe, küll mitmesuguseid katsetamisi ja muud sellist. Nii ka täna: eriti millegagi Eesti ei hiilanud ja ilmselt ka ei tahtnud, sest Gibraltar on selgelt tunduvalt nõrgem meeskond, mistõttu nende taktika oli vähimagi ohu korral - ja seda jagus neile piisavalt - tõmbuda nii umbkaitsesse kui võimalik ning mõistagi ei hakanud Eesti üritama sellest läbi murda, sest see võinuks asjatult kulutada jõudu ja veel enam, tuua kaasa vigastusi, mida sugugi pole vaja. 2:0 võit tuli sellest hoolimata. Aga ega vähemalt minu pilk eriti aru ei saanud, et uus treener ja uued käigud - võib-olla pole ka veel põhjust, lõppeks ikkagi esimene mäng.

Rõõmustavama poole pealt võib veel lisada, et täna nägi ilmavalgust üks mu viimase aja pisut suurematest tõlketöödest, Avatud Eesti Fondi tarbeks tõlgitud Euroopa Parlamendi valimiste eelsele ajale ajastatud üleeuroopalise Euroopa tuleviku arutelu alustekst, mis mu pisikeseks üllatuseks avaldati põhiosas ka Postimehe võrguversioonis (põhilugu siin, selle sees ka viited edasistele osadele). Ega see mind muidugi kurvasta, vastupidi, tõlkides tundus, et sellesse teksti on panustatud tubli annus mõttetööd, nii et selline laiem avalikustamine on igati kohane ja väärt.

Aga muidu kulus suurem osa päevast samuti Postimehe peale: neil on kavas üks erileht ning selle tarbeks valmis mul täna lausa nelja artikli tõlge. Kuigi arv on näiliselt suur, siis lood ise polnud ometi kuigi pikad ega ka eriliselt nõudlikud, rohkem sellised pidupäevased, nii et väga suurt tükki see nüüd ka küljest ei võtnud.


Loetud: Eesti etümoloogiasõnaraamat
Vaadatud: jalgpalli maavõistlus. Gibraltar-Eesti (ETV2)

Ilmunud tõlked:
John Lucas: John, ega te soovi mulle raha anda? (Postimees, 05.03.2014)
Euroopa uus lepe. Euroopa tuleviku strateegilised valikud (sissejuhatav tekst)

Laubased mõtted

Tänasesse unisevõitu ametlikutalvehakupäeva tõi pisut elevust õhtupoolikule langenud jalgpalliklubide maailmameistrivõistluste finaal, kus vastamisi läksid niigi kõikvõimalikke tiitleid võitnud ja nüüd seda viimast jahtiv Müncheni Bayern ning turniiri suurüllataja, korraldajamaa Maroko meister Casablanca Raja, kes teatavasti ei pääsenud oma konföderatsioonis viimati isegi mitte põhiturniirile, aga ometi suutis nüüd teiste konföderatsioonide kullasäras võitjad tõhusalt välja lülitada.

Kuigi Raja võit Lõuna-Ameerika konföderatsiooni meistri Atlético Mineiro üle oli ülimalt hämmastav ja tekitas igasugu mõtteid, ei uskunud siiski vaevalt keegi peale nende enda ja teiste marokolaste, et nad ka finaalis nii võimsa vastase vastu suudavad sama edukalt mängida. Ja need mitteuskujad ei eksinud: tulemuseks jäi 2:0 Bayerni kasuks. Siiski tuleb öelda, et Bayerni poolt vaadates poleks see palju suurem saanudki olla, samal ajal kui Raja poolt vaadates ei oleks võimatu olnud ka kaks või isegi kolm väravat saada ja ehk isegi viiki mängida (mis oleks tähendanud edasiminekut penaltite ja seega täiesti ennustamatu tulemuse peale, kus ehk, aga ka ainult ehk sakslaste puurivahil Neueril oleks olnud mõningane eelis).

Päris kiiresti tulnud avavärav ning sellele samuti suhteliselt kiiresti järgnenud teinegi lõid Raja mängu esimesel poolajal veidi segi ja muutsid pisut kahvatuks, nii et suur osa mängust käiski nende poolel, aga teiseks poolajaks olid nad end nii palju kogunud, et tekitasid Bayernile tõsist peavalu, pannes oma väravaesise üsna kindlalt kinni ja suutes õige mitmel korral ohtlikult vastase värava all tegutseda (nagu öeldud, ei oleks midagi imestada olnud, kui nad oleksidki suutnud kaks või isegi kolm väravat lüüa). Nii et kui esimese poolaja lõpus tundus, et mäng läheb igavaks kätte ära, siis teine poolaeg tõi elavust tublisti tagasi.

Aga noh, klassivahe oli samas ka päris selgelt näha, eriti söödumängus, ja nii võis Bayern lisada järjekordse trofee oma riiulitele, kus niigi ruumi juba vaat et nappima kipub - viimase aastaga on nad võitnud peaaegu kõik, mida üldse ühel klubil võita annab, ainsaks erandiks Saksamaa enda superkarikast ilmajäämine (aga selle said nad aasta varem, nii et seegi on neil olemas, kuigi mitte viimasest ülihooajast). Ja kui praegust hooaega vaadata, siis ei oleks midagi imestada, kui Bayern suudaks ka seekord sama võimsalt esineda: Bundesligas on nad poole hooaja peale päris kindlalt juhtimas, kodustel karikavõistlustel ei ole neid samuti seni kaotus tabanud (ja veerandfinaalivastane lubab oletada, et ei taba ka järgmises mängus), Euroopa meistrite liigas jõudsid nad ka kenasti edasi ja kuigi järgmine vastane on eeldatavalt küllalt tugev (Arsenal), siis ei imestaks sugugi, kui nad ka seal taas suudavad vähemalt finaali jõuda. Aga hooaeg kui selline on muidugi veel noor, eks näeb, kas nad suudavad sääl pilvekõrgustes lõpuni välja püsida või kukuvad nad siiski mõnest rebendist läbi, kust päikesekiir hoopis kellele teise palet pääseb silitama ...

Loetud: Akadeemia 12/2013
Vaadatud: ENSV (ETV), Doctor Who (BBC Entertainment), Harry Potter ja surma vägised - 1. osa (Kanal2), jalgpalliklubide MMi finaal: Müncheni Bayern - Casablanca Raja (Eurosport2)

Kolmabased mõtted

Tänasessegi päeva mahtus pisut tegelemist Mageiaga, muidugi eelkõige põhjusel, et nii lõppväljalaske ilmumine kui ka eriti tõlgete külmutamise tähtaeg hakkavad lähedale, viimane lausa ohtlikult lähedale jõudma. Õieti küll tõlkimise kui sellisega ma palju ei tegelenudki, vaid õige pisut sai kohendatud paari tõlget (mille puhul pole hirmus hullu ka siis, kui need ei jõuagi lõppväljalaskesse sisse), peamiselt aga varustatud uute ekraanipiltidega Mageia juhtimiskeskuse käsiraamatut. (Huvilised võivad, nagu ikka, näha eelvaadet dokumentatsioonimeeskonna "liivakastis" aadressil docteam.mageia.nl.). Küll aga jõudsin nii kaugele, et proovisin järele mõne päeva eest ilmavalgust näinud teise beetaväljalaske, millisest kogemusest kirjutasin ka põgusa ülevaate.

Õhtupoolikul võis aga teleri vahendusel jälgida nauditavat jalgpalli klubide maailmameistrivõistluste poolfinaalis, kus vastamisi olid turniiri suurüllataja, korraldajamaa meister Casablanca Raja, kes ei pääsenud viimati oma konföderatsioonis isegi põhiturniirile, aga suutis nüüd eelnevalt välja lülitada Okeaania konföderatsiooni võitja Aucklandi City ja Põhja-Ameerika konföderatsiooni mitmekordse võitja Monterrey, ning Lõuna-Ameerika konföderatsiooni äärmiselt tihedas sõelas end esikohale võidelnud Atlético Mineiro. Erinevalt esimesest on viimases küllaga igasugu staare, eelkõige mõistagi Ronaldinho, aga teisigi.

Sestap oli vähe alust eeldada, et Raja edulugu võiks ka sellise vastasega silmitsi ja kokku sattudes jätkuda. Ja ometi olid just nemad need, kes lõid esimese värava! Seda väga pingelise mängu järel, milles mõlemal oli mitu head kasutamata jäänud võimalust. Tõsi, Ronaldinho hiilgav karistuslöök pani peagi viigi kehtima ning tundus, et pigem võib mäng lõppeda ikkagi lõunaameeriklaste võiduga, aga siis tuli kohtuniku tublisti vaieldav otsus määrata marokolaste kasuks penalti, mille nad ka kindlalt sisse lõid. Mille järel brasiillaste torm ja tung vastase värava suunas aina tugevnes, paraku lausa nii võimsalt, et neil jäi tagant küllaltki hõredaks ja nii võisid Raja mehed paar viivu enne lõpuvile kõlamist vormistada seisuks 3:1.

Arvata on, et kui ise poleks näinud, siis poleks uskunud, et niisugune tulemus üldse võimalik on. Ja kuigi ma olen endiselt kindel, et finaalis võidab Müncheni Bayern, ei saa neil küllap sugugi lihtne olema niisugusest edust tiivustatud meeskonda, keda pealegi toetavad koduseinad, sama kindlalt võita, nagu nad suutsid üle olla Aasia parimast klubist Guangzhou Evergande'ist.


Loetud: Imeline Ajalugu 12/2013
Vaadatud: Kirjandusministeerium (ETV), Ajavaod. Ärimehed: Telefonid Tartust (ETV), jalgpalliklubide MM: Al-Ahly - Monterrey (Eurosport2), jalgpalliklubide MM: Casablanca Raja - Atlético Mineiro (Eurosport2)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi natuke vaheldust taas kahe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks.

Pärastlõunal vaatasin meistrite liiga põhiturniiri Wolfsburgi ja Pärnu korduskohtumist. Ega pärast möödunud nädala 14:0 kaotust midagi head oodata ei olnud ja ei tulnud ka - seekordne kaotus oli marginaalselt parem, "vaid" 13:0. Ja see üks värav vähem tuli rohkem sellest, et Wolfsburg võis muretult katsetada väljakul neid naisi, kellele muidu, otsustavates kohtumistes kas üldse mänguaega ei anta või kes paremal juhul vahetusest väljakule saavad. No ja muidugi oli oma osa ka selles, et Pärnul polnud õieti väravavahti: üks neil neid on ja see sai eelmises mängus punase kaardi, nii et tema asemel mängis muidu kaitsemängijana tuntud neiu. Kes tuli piisavalt korralikult toime ja suutis isegi mõned muidu kindlad väravad tõrjuda, aga kui eelmises mängus võis öelda, et väravavahi süüd oli skooris suhteliselt vähe, ehk ühe-kahe värava jagu, siis seekord oli päris selge, et väravas seisab inimene, kes vaid asendab päris-väravavahti. Kui lisada, et kaitse logises nagu eelmiseski mängus, söödumängu korralikult käima ei saadud õieti kordagi ja kõik need muud hädad, on tulemus loomulik. Muidugi tuleb lisada, et Wolfsburg kui üks Euroopa tugevamaid võistkondi (ka eelmise aasta meistrite liiga võitja ikkagi) näitas end kõigis neis elementides väga tugevalt ja avaldas nii võimsat survet, et pärnulannadel polnudki märkimisväärselt võimalusi enda oskusi sellise turmtule all näidata. Siiski võib nende kohta positiivsena välja tuua seda, et pisut nõrgem vastase koosseis laskis neil kergelt hiilata ühes konkreetses valdkonnas, nimelt mängus peaga. See torkas lausa silma, et wolfsburglannad võitsid väga vähe situatsioone, kus pall tuli kõrgelt. Aga noh, et mäng maas, mis on ju jalgpallis siiski olulisem, oli selline nagu oli, siis oli see ka üsna õrnuke lootuskiir. Jääb üle vaid loota, et sel aastal juba mitmendat korda järjest taas Eesti meistriks tulnud pärnulannad ei lase end nii rängast debüüdist liialt masendusse ajada ning suudavad järgmiseks aastaks end jälle nii palju koguda, et meistrite liigas põhiturniirile välja jõuda. (Ja noh, muidugi ootaks ka, et mõni meestegi võistkond suudaks lõpuks sama teha ...)

Loetud: Akadeemia 10/2013
Vaadatud: KolmeDok: Eesti narkomuulad (TV3), UEFA meistrite liiga: Wolfsburg-Pärnu (Eurosport), Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Pilvede all (Kanal2), Vice - Lapsmõrvarid (Kanal2)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, mille pikkust kärpis mõnevõrra tervelt kahe, aga siiski mitte hirmus suure ja pika artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks.

Õhtupoolikusse tõi pisut ootusärevust Eesti jalgpallikoondise seekordse MM-tsükli viimane mäng, milles vastaseks oli Rumeenia. Et Eesti jaoks sellest mängust enam midagi ei sõltunud, siis võis oodata kas (vähem tõenäolisem) täielikku käegalöömist või (nagu enam-vähem ka juhtus) võimete kohaselt võitluslikku mängu, et "väärikalt lõpetada", nagu toonitasid kõikvõimalikud kommentaatorid juba mitu päeva. Ja suhteliselt väärikas see lõpp ka oli. Eriti esimesel poolajal, mille vältel mõlemad kõvasti ponnistasid - eriti muidugi rumeenlased, kelle edasipääs vähemalt viimasesse valikuringi sõltus nii enda kui ka teiste alagrupikaaslaste mängust. Nagu tihti niisugustes mängudes, juhtuski just nii, et ehkki rumeenlaste surve oli selgelt tugevam, olid paremad väravavõimalused hoopis eestlastel. Kuni selle hetkeni, mil rumeenlaste kasuks määrati penalti, mille nad kindlalt realiseerisid. Aga õieti kogu poolaja lõpuni ja pisut edasigi. Kuid teine poolaeg tervikuna oli siiski märksa sumbuursem, teleka taga vaadates kippus tukkki peale tulema, eriti veel pärast seda, kui rumeenlastel õnnestus lüüa teinegi värav, pärast mida juba veeretati üsna tujutult palli mängu lõpuni. Eks ta ole, ega mingeid väga selgeid puudusi ja eksimusi ei saa Eesti meeskonnale ette heita, vastane oli lihtsalt seekord samuti mitte palju, aga siiski selgelt tugevam - ja ilmselt ka motiveeritum. Jääb loota vaid, et meeskonnal läheb paremini järgmises, Euroopa meistrivõistluste valikseerias (tolles on ka senise 16 asemel 24 võistkonnale pääs finaalturniirile tagatud, nii et lootust on rohkem) - ja et aasta pärast, kui loosimine tollesse sarja toimub, oleks vahepealsete sõprus- ja muude mängudega suudetud taas pisut enesekindlust koguda ja võib-olla ka värsket verd juurde saadud (mida paistab hädasti vaja olevat, aga mida küll kahjuks ka Eesti enda liigamängude põhjal just väga ei paista võtta olevat, paraku ...).

Loetud: Akadeemia 10/2013
Vaadatud: Pussy Riot: punkpalve (ETV), Outcasts (BBC Entertainment), jalgpalli MMi valikmäng: Rumeenia-Eesti (ETV2)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millest teatava osa lõikas ära ja maha teiseks ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks ja esiteks väljaskäik sihiga osaleda ühel raamatuesitlusel. Täpsemalt oli tegu end Eesti ajakirjandusse sisse murdnud ja kindla niši leidnud "Kanada eestlase" Vello Vikerkaare viimase vestekogu "Tantramees ja teised lood" esitlusega Viru keskuse Rahva Raamatu kaupluses. See oli natuke harukordne selle poolest, et tavaliselt õnnestub mul kenasti püsida tagumises reas või nii enam-vähem ilma kellegi märkamata, aga seekord öeldi mu nimi kohe täitsa avalikult maha - mis selles mõttes oli muidugi ka õigustatud, et lõppeks olen ma ju raamatusse märgitud tõlkijana ja nagu ajaveebi hoolikamad jälgijad teavad, siis seda ma tõepoolest ka teinud olen. Ma kardan, et see äramärkimine võis tingida ka mu jäädvustumise mõnele fotole, aga eks peab sellega leppima, kui juba avalikus kohas käid ja pealegi veel sind avalikult nimetatakse, et igasugu koledaid asju võib juhtuda. Üritus ise oli päris vahva, tavalistest raamatuesitlustest mõneti erinev, vähemalt selle poolest, et mingit pikka juttu ei tehtud, küll aga mängis elav muusika (Nõgisto Jaanuse ja mandoliini kujul), pakuti tublisti joogi- ja söögipoolist ning oli ohtralt võimalusi seltskondlikuks suhtlemiseks, selmet istuda ja kuulata, kuidas autori või kellegagi aina raamatust jahutakse. Kena, niisiis.

Kenaduse ootust ja mõnevõrra ka saabumist oli täna veelgi, kuigi mitte päris nii, nagu arvata võiks. Nimelt sai mõne aja eest Pärnu jalgpallinaiskond hakkama Eesti jalgpalli kohta suursaavutusega, jõudes Euroopa meistrite liigas 32 parema sekka põhiturniirile. Mis oli omajagu ime, rõõmustav ime, sest üldiselt on Eesti naiskond olnud ikka Euroopas suhteliselt viletsamate seas, palju kehvemate tulemustega kui meeste oma. Mis on, õigustatult, peab ütlema, kajastunud ka meediatähelepanus: kui meeste jalgpallist räägitakse küllaltki palju ja mängegi näidatakse nii koondise kui ka mõningaid klubide omasid (Eesti kõrgliiga nagunii, aga ka mõningaid neist vähestest Euroopa tasandi mängudest, mida neil on õnnestunud välja võidelda). Aga siiski, meeste klubijalgpall pole suutnud end nii kaugele läbi murda kui naised sel aastal - ja ometi jäi meediatähelepanu ikkagi kesiseks ja napiks (kui ma ei eksi, siis mainiti seda kindlasti, aga vähegi pikemaid lugusid, analüüse ja muud sellist vähemalt "peavoolumeediasse" ei jõudnud ega tekkinud).

32 parema hulka jõudmine oli kena küll, aga võiks lausa öelda, et loositud vastasega ei vedanud kohe mitte põrmugi: selleks sai Wolfsburgi naiskond, eelmise aasta meistrite liiga ja Saksa kõrgliiga võitja, mille koosseisust tubli hulk (viis või kuus) mängib ka Saksamaa koondises - ja see tähendab, võib julgelt öelda, maailma absoluutset tippu. Rääkimata siis Euroopast. Mida oli mängus ka selgelt näha. Klassivahe oli algusest peale ilmne ja kui öelda, et Wolfsburgi võit oli mäekõrgune või et Pärnust sõideti kui teerulliga üle, oleks see vähe öeldud. 14:0 tulemus räägib muidugi enda eest. Ma päris arvet ei pidanud, aga vist oli ainult kaks või äärmisel juhul kolm korda, kus pärnulannad üldse jõudsid vastase värava lähedusse, ja ainult üks kord, kus suudeti ka väravale peale lüüa. Ülejäänud aja käis mäng puhtalt sellel väljakukolmandikul või isegi -veerandikul, mille juures asus parajasti pärnulannade värav. Ja Pärnu mäng tervikuna jättis samuti tugevasti soovida: kui väravavahti ei olegi suuremas osas sisselöödud väravates eriliselt põhjust süüdistada, sest need olid löödud talle püüdmatult (umbes kolm oleks ta siiski võinud parema õnne või oskuste puhul ehk kätte saada), siis peamiselt seepärast, et kaitse logises igast kandist ja nurgast. Ka muud elemendid (söödumäng, üldse koostöö ja nii edasi) olid tagasihoidlikult öeldes üpris puudulikud. Päris mängu lõpus lisas niigi enam kui kibedasse karikasse viimase piisa veel väravavahile antud punane kaart, mis, tõsi küll, oli üsna kahtlasevõitu ja jääb rohkem kohtuniku südametunnistusele (või kui teisiti öelda, siis viga oli, nii et karistust võis muidugi määrata, aga vähemalt kordusest tundus küll päris selgelt, et see oli tahtmatu viga, selline, mida õieti ei saa vältida juba seepärast, et Newton sõnastas kunagi inertsiseaduse :-) aga noh, kohtunikul on teatavasti alati õigus).

Ei tundu ka olevat märkimisväärset lootust, et Pärnu suudaks Wolfsburgi vastu midagi nädala pärast peetavas korduskohtumises, siis juba viimase kodustaadionil. Eriti kui arvestada (põhi9väravavahi kaotust. Millest on juba ette pisut kahju, aga eks vähemalt kogemusi selle kohta, kuidas mängitakse päris maailmatasemel, nad vähemalt omandasid ja on seegi suur asi, edasiseks kindlasti.


Loetud: H. McDonnell. Ireland's Other History
Vaadatud: Heeringas Veenuse õlal (Kanal2), Pilvede all (Kanal2), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Pärnu - Wolfsburg (Eurosport)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, mida ühelt poolt aitas lühendada ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks (see vist oli nüüd viimane tollest marumetsiksuurest hunnikust, mida eri tööandjad olid kõigest paari äraoldud päevaga suutnud tekitada) ja millesse teiselt poolt tõi suure elamuse õhtupoolikul jälgitud meistrite liiga finaal, milles ei lõpuks napilt võitnud Müncheni Bayern ega Dortmundi Borussia ei pannud ilmselt ühtegi vähegi huvilist vaatajat pettuma. Muidu rien.

Loetud: Imeline Ajalugu 5/2013; Oma Keel 1/2013
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2), Eesti jalgpalli Premium liiga: Narva Trans - Nõmme Kalju (TV6), Doctor Who (BBC Entertainment), Euroopa jalgpalli meistrite liiga finaal: Müncheni Bayern - Dortmundi Borussia (TV6)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse mahtus siiski ka oma mõru hetk või lausa tunnid. Mille pakkumisega said hakkama taas Eesti jalgpallurid. Kui eelmise, Omaaniga peetud mängu kohta, mille eestlased lõpuks võitsid, ei olnud mul ühtegi head sõna öelda, siis tänane, kaotusega lõppenud mäng Araabia Ühendemiraatidega tundus esiotsa veidi parem, kuigi kõikvõimalikku praaki ja kobavat käitumist leidus algusest peale. Ent teisel poolajal, kui väidetavalt sai platsile "kui mitte kõige parem, siis peaaegu parim meeskond" (umbes nii igatahes kommentaatorid väitsid - ja pole alust nende sõnades märkimisväärselt kahelda), lagunes mäng sootuks käest. Ja ma ei riskiks seda panna selle süüks, et esimest poolaega näidati ühel (ETV) ja teist teisel (ETV2) kanalil :-) Kogu see araabiamaadel käimine meenutas otsekui tagurpidi Araabia Lawrence'i: peakangelane on täieline äpu, ei tule millegagi toime ja saab täiesti õigustatult kõikjal, kõigi käest ja kogu aeg peksa. Millest on muidugi kuradima kahju, sest isegi kui too eelmine aasta oligi erakordne ja liigagi hea, siis näitas see ometi, et mehed suudavad mängida küll, lausa päris hästi. Ent see aasta on olnud üks lakkamatu viletsus ja hädaorg, isegi samad mehed, kes siis hiilgasid, oleks justkui pooled oskused minetanud ... Ma ei oska muidugi kõrvalseisjana eriti kuhugi näpuga osutada, aga tavaliselt nähakse selliste asjade taga mu meelest kas hiljaks jäänud põlvkondade vahetust või siis treenerite puudujääke. Esimesega mu arust praegu Eesti koondisel väga probleeme ei ole ...

Väga ei rõõmustanud ka üks teine asi - või õigemini, ega ei kurvastanud ka, vaid tõi lihtsalt välja vajaduse edasi vaeva näha. Võtsin nimelt üle tüki aja jälle ette jäätiseteo, olles hankinud ja otsustanud ära proovida, kas liigmagususe probleemist aitaks üle saada ilma suhkruta kondenspiima kasutamine. Aitas küll, aga paraku selgus, et ainult sellega ikka ka hakkama ei saa. ühelt poolt jäi saadus natuke vähemagusaks (mis iseenesest pole väga suur probleem, suhkruga annaks timmida küll), aga teiselt poolt oli see ilmselgelt liiga vedel, nii et külmudes ei tekkinud selline mõnus mass, vaid selle sees oli tublisti jääkristalle, mis on halb, kohe väga halb ega sobi sugugi nii õilsale ja maitsvale asjale nagu jäätis. Nähtavasti peab hakkama tempima vähese suhkruga kondenspiimaga, võib-olla õnnestub leida sobiv vahekord - või siis tuleb mõelda midagi muud välja, mis ei ajaks asja liiga magusaks, aga annaks piisavalt paksust (nojah, mu kokanduslike oskuste juures tähendaks see küll tublit internetis või raamatutes tuulamist, mõistagi :-) ).

Täna õhtul anti teada tulevase Mageia 3 järjekordse, juba kolmanda alfaväljalaske ilmumisest. Tänu Starmani üllatuslikult pakutud harukordsele allalaadimiskiirusele jõudsid selle LiveCD ja LiveDVD ka kiiresti mulle kohale, nii et ma proovin need lähiajal järele. (Ja annan ka siin teada - olen seda, tuleb tuha-aami pea kohal kummutades tunnistada, küll ka eelmiste alfade puhul lubanud, aga pole teinud, ent seekord on tahtmise siiski suurem, osaliselt ka alljärgnevast saadud innu tõttu).

Lisaks sellele jõudsid siis täna ka mõne aja eest tõlgitud Mageia paigaldamise abitekstid ehk täpsemalt neist vormistatud paigaldamise käsiraamat lõpuks ka nii-ütelda avaldamiseni. Seda küll alles Mageia dokumentatsioonimeeskonna nii-ütelda liivakastis, aga samm seegi. Jah, kõiki vajalikke pilte seal veel pole ja üht-teist nägi pilk juba põgusalt üle vaadates ära, mida tuleks muuta ja parandada, aga vähemalt algus on tehtud. Loodetavasti jõuan millalgi järgmise aasta alguses lisaks Mageia juhtimiskeskuse käsiraamatu tõlkimiseni, mis on ka originaalis ehk inglise keeles hakanud juba enam-vähem kuju võtma.

Ja lõpetuseks sattusin juba hilisemal õhtupoolikul, mida mõned ka ööks nimetavad, lugema üht huvitavat magistritööd, mis käsitles Eesti raamatutoimetajaid. Ehk siis neid, kes mulle kui tõlkijale ühtaegu kurjaks vastukaaluks ja heaks partneriks on. Lugemine oli päris huvitav, üsna mitmeid asju sain teada, mida varem niimoodi otseselt kas ei teadnudki või mille peale ei olnud mõelnud. Aga see pole väga pikk (tänapäeval on nähtavasti magistritöödel ka pikkuse piirang peal - ma mäletan, et kui ma ülikoolis tegin 60-leheküljelise proseminaritöö, siis vaadati sellele ka veidi viltuse pilguga, aga toona, nii aastat paarikümne eest, see veel nii reglementeeritud ei olnud, õnneks ...), nii et mul pole põhjust hakata seda siin ümber jutustama.


Loetud: Vikerkaar 10-11/2012
Vaadatud: jalgpalli sõpruskohtumine: Araabia Ühendemiraadid - Eesti (ETV ja ETV2), Meie aasta Siberis (Kanal2), Pilvede all (Kanal2)

Ilmunud tõlked: Abdul Turay: väike valge riik ja must president II (Postimees, 14.11.2012)