Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi väikese katkestuse väljaskäik sihiga külastada elukohajärgset universaalmagasini koduste toiduvarude täiendamiseks.

Tänane Sirp oli kohe eriliselt tihe ja tummine, täis nii rohkelt lugemisväärset materjali, et kohe imesta, kas on kirja- ja kultuurirahva kaaned pauguga pealt ära löönud ja valla pääsenud. Igatahes võimsa avapaugu andis Lotmani Mihhail, kes võttis kõnelda lausa kahel leheküljel (tõsi, tubli tüki teisest leheküljest haukab enda alla teemaga üsna kunstlikult seostatud pilt) eriti kunagi ammu-ammu, aga isegi veel praegu mõjuka vene literaadi Danilevski Nikolai hiljaaegu eesti keelde jõudnud suurteosest "Venemaa ja Euroopa". Ma pean tunnistama, et samuti kunagi ammu-ammu üritasin ka seda teost, küll originaalkeeles, lugema hakata, aga ei edenenud see mul mitte, tundus kuidagi äärmiselt raskepärane. Võib-olla peaks nüüd eestikeelse tõlkega uue katse tegema - sest viiteid sellele, olgu õigustatuid või mitte, leiab ju tänapäevalgi piisavalt, eriti muidugi Venemaal, aga ka mõnikord mujal. Õieti võib ka Lotmani tekstist mõista, miks ma seda omal ajal hästi lugeda ei suutnud: ühelt poolt "suur nii käsitletud materjali mahult, kontseptsioonide rohkuselt kui ka lehekülgede arvult ning Danilevski austajad kiidavad tema entsüklopeedilist haaret ja sügavust", teiselt poolt aga "faktide käsitlemisel on Danilevski tihti hooletu ning enamasti tendentslik". Rääkimata muidugi sellest, et 19. sajandi "suurkirjutajad" (sugugi mitte ainult venelased, see oli pigem ajastu märk) olid iseloomulikult korraga nii naiivsed kui ka ääretult kirglikud. Aga igatahes on Lotmani kirjatükk hea sissejuhatus, järgnegu sellele siis Danilevski lugemine olgu originaalis või tõlkes või mitte.

Sellele järgnes tervelt kolm lehekülge religiooni, täpsemalt religioosse kirjanduse teemal (ehkki Danilevskitki võib teatavas mõttes niisuguse kirjanduse alla liigitada). Kui esimesed kaks lehekülge, mis olid pühendatud kogumikule "Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid" (vastavalt pikk ja põhjalik lugu Lahe Jaanilt ning veidi lühem kirjatükk Petti Urmaselt), olid ehk rohkem teadavõtmiseks, siis kolmas, Schvaki Toomase arvustus Saardi Riho kristluse ajalugu käsitlevast teosest, oli lausa tulevärk. Jah, küll negatiivne tulevärk, milles autor saab nii et tolmab, isegi kui lõppjäreldus on veidi tasakaalustatum. Et ma ei ole seda teost lugenud, on raske seisukohta võtta, aga tundub, et kiriku ja ristiusu ajalukku puutuvalt, eriti seoses selle ulatumisega tänapäeva praktilisse ellu (kas või näituseks sellesse, kas teoloogia sobib üldse ülikoolis õpetada või mitte), on õige mitu "koolkonda" ning raamatu autor ja artikli autor on kui mitte just kardinaalselt, siis igal juhul väga tõsiselt lahkneval seisukohtadel. Mis muidugi ei ole imestada: isegi väga vana ajalugu võib kütta võimsalt kirgi, kui see vaid kuidagi seondub tänapäeva probleemide ja tundmustega. Mu tõlgitud "Jumala sõja" ees- ja järelsõnaski pidas autor vajalikuks päris pikalt kõnelda ristisõja kui mõiste kasutamisest ja väärkasutamisest ning eks ole alles hiljutisest ju meelde tuletada äge võitlus Eesti keskaja üle, mille puhul võis kindel olla, et kirglistel kõnemeestel oli päris savi, milline see ajalugu tegelikult oli, küll aga vägagi mittesavi, milline ajalugu neile sobib.

Päris huvitav oli lugeda Oleksi Peetri lugu, mis formaalselt pidanuks olema arvustus raamatust "Eesti kliima" ja osaliselt ka seda oli, aga millele juurde miksitud teemakohased "etnoloogilised pudemed" olid palju huvitavamad. Näiteks teadasaamine, et "kui näiteks Elias Lönnrot 1844. aastal Eestis käies kurtis, et punši saab vähe, siis polnud põhjuseks mitte tema joomahimu, vaid hoopiski riietus, mis ilmastikuga ei sobinud". Aga see polnud seal ainuke "pude", muidugi, neid jagus veel hulgi.

Kirjanduskülgedelt oli põnev teada saada, mismoodi näeb välja luuletaja (Ehini Kristiina) ja muusiku (Sepa Silver) ühine tuur mööda Põhja-Ameerikat. Raamatu(te) ja plaadi esitus üheskoos ei ole küllap tavapärane üheski maailma otsas ja seda võis ka Sirbi loost aimata, et vastuvõtt oli selline kergelt meeltesegaduse laadne: lähed enda arvates luuleõhtule, aga seal mängitakse ka mingeid imepille ja tehakse igasugu trikke. Paistis siiski, et see tuli neile hoopis kasuks, mis on äraütlemata tore.

Vene Ilmar oli oma tavapärases hääduses võtnud kirjutada Camus' Albert'ist ja nagu ikka, oli tema kirjutis just selline, mis kuidagi ei mahu tavapäraste juubeli-mälestuskõnede raamesse, mida ent ometi on hirmus hää lugeda, sest juubel või mitte, leiab tiheda ja samal ajal laialivalguva teksti seast nii palju, mida ühelt poolt kõrva taha panna ja mille üle teiselt poolt veel tükk aega hiljemgi mõtiskleda. Näituseks selle üle, mis on süü ja kui see juba on, mis sellega peale hakata.

Mõneti kummastav oli lugeda kaht risti vastupidi arvamust Raadi kandi kohta, millest üks, Bachmanni Karini sulest, oli ettevaatlikult optimistlik, et sellest ei saa mitte kõrvaline tühinurk, vaid linna ja kogu maailmaga kenasti integreeritud koht, kuhu rõõmuga tulla, teine aga, Kiisi Marguse näppude alt, lammutas selle mõtte totaalselt ja nihilistlikult täiesti maha. Sellega võib muidugi nõus olla, et tee sinna (ütleme, kesk- ehk südalinnast) läbib "tühermaa" (kuigi mõnegi teele jääva hoone elanikud oleksid selle väite peale võib-olla mitte kõige rõõmsamad ja rahulikumad), aga et Raadi asub kuidagimoodi kaugel - et isegi tartlasele "minna on autoga kauge, rattaga võimatu ja jalgsi inimvõimete piiril" -, on mulle väga raske mõista. Sellest ma saan veel aru, et Lohkva kandi inimesele võib igal hommikul Maaülikooli jalutada olla pisut liiga pikk tee, aga südalinnast enam-vähem ükspuha kuhu pool tunnikest rahulikult tatsata ei saa nüüd küll olla "inimvõimete piiril". Ja ma ei oleks väga kindel, et "tühermaa" just tingimata midagi halba oleks, nagu mõlemast loost võib mulje jääda. Mu meelest on Tallinna kultuurikilomeeter üsna hästi vastu võetud, nii Eestis endas kui ka välismaalaste poolt - ja ometi on see ju täiega üks õuduste tee, ümberringi igasugu stalkerlikud kõledused ja jubedused, talvisemal ajal lisaks veel tavalisest palju tugevama jäise gravitatsiooniga ja puha. Igatahes oleks tore, kui vähemalt mingil määral ja moel plaanid Raadit südalinnaga vahetumalt siduda teostuksid - mitte et Eesti Rahva Muuseum ja selle külastajate arv oluliselt kannataksid, kui seda ei juhtu, aga ERMi ehitamine annaks kindlasti hea võimaluse ka selle ja südalinna vahele jäävat ala pisut korrastada ja atraktiivsemaks muuta, nagu kõlab moodne lööksõna.

Samamoodi pisut kummastav oli lugeda muidu tabava sulega Soidro Mardi meediaarvustust telekanali Kanal2 laupäevaõhtuse kava kohta. Kui "Stereo" kohta ei oska ma midagi arvata ja "Ärapanija" osas võib nõus olla, et see on "kindel kaubamärk, milles ei tule kunagi pettuda. Nagu vana hea Narva kohvik, kus ei ole samuti mingit glamuuri ega striptiisi: võtad oma 50 grammi Vana Tallinna ära ja kobid teist vaatust vaatama", siis mälumängu "Mis? Kus? Millal?" kohta lausutu pani pisut hämmastama. Kui ta ütleb, et teda "huvitaks just arutluskäik, kuidas lahenduseni jõutakse, mitte see rabistamine ja üksteisest ülerääkimine, mis mängulaua tagant vaatajateni jõuab", siis jääb mulje, nagu ei oleks kirjutaja kunagi ühelgi mälumängul osalenud ega isegi neid näinud või kuulnud (mida ta küll "Mnemoturniiri" mainimisega üritab kummutada): just selline "rabistamine ja üksteisest ülerääkimine" niisuguse piiratud aja jooksul käibki. Käis ka "Mnemoturniiris" ja jõudis seal ka kuulajate kõrvu (mitte muidugi täies mahus, aga jõudis). Või kui ta küsib, mis juhtub siis, kui skoor peaks jääma väga ühekülgseks, olgu siis "tarkade" või küsijate kasuks, mis tähendab mõistagi lühemat mänguaega. Sedagi peaks juba eelmisest hooajast või ka mis tahes teiste samamoodi mitte garanteeritud eetriaja pikkusega mälumängude jälgimisest teadma, et ei täideta "ülejäävat" aega mõttetu lobaga, vaid lastakse hoopis eetrisse mõni "täitesaade"

Lihtsalt mainimiseks: kuidagi imekombel oli lehes korraga kaks meediaarvustust ja kui Soidro oma oli, nagu oli, nagu ma ka ütlesin, siis Märka Veiko telesaate "Jüri Üdi klubi" käsitlus oli just selliselt väljendatud, nagu ma ka ise olen mõelnud ja mille võtab kokku tõdemus, et see on "olemusel samuti raadiosaade, s.t jutt on seal sisu ning vorm vaid kooruke. Klubis torkabki silma, et kõik, mida selles rõhutatult telepärasena näidatakse (joonistamine, kokteilipakkumine ja -joomine), mõjub võltsi ja ülearusena".

Ja nagu veel eelnevast ei piisaks, oli lõpulooks Aasmäe Hardo heietus ajaloo ja tänapäevapoliitika teemal, ajendiks Somerset Maughami (Teise maailma)sõjaaegne esseekogu tõlge. Paralleelide tõmbamine sõjaeelse Prantsusmaa ja Eesti vahele ning osutamine, et kõik see halb, mis viis Prantsusmaa häbiväärse lüüasaamiseni, on täies mahus olemas ka praeguses Eestis, mistõttu paistab vaid olevat aja küsimus, millal langeb ka Eesti (ainult kellele, sellele ta ei vasta, kuigi arvata võib, mida ta mõtleb), on muidugi ahvatlev. Ma ei ole tollase Prantsusmaaga nii hästi kursis, et siin midagi kaasa öelda, nii et vähemalt Prantsusmaa tõlgendus Somerset Maughami silme läbi ja tänane Eesti võivad ka sarnased olla. Iseasi on muidugi Aasmäe tavapärane naiivsus, kas või arvamus, et "tuleks ühel päeval kaaluda kõigi riigierakondade üheaegset sundlõpetamist, et erakonnad saaksid alustada uuesti ja teistel tingimustel". Ta jätab paraku lahti kirjutamata, millised võiksid olla erakondade tegutsemise "teised tingimused", nii et ma võin vaid nentida, et mina selliseid ei tea: erakonnad, nagu nad tegutsevad Eestis, on just sellised erakonnad, nagu need on tegutsenud kogu selle aja, mille jooksul poliitilised erakonnad üldse maailmas on tegutsenud. On küll olnud erakondi ehk parteisid, mis on kandnud erakonna/partei nime, aga pole sellisena tegutsenud, vaid on olnud kattevarjuks diktatuurile, aga nõnda-ütelda demokraatlikus maailmas teistsuguseid erakondi ei ole, vähemalt mitte seni. Ja eks neid kohti, milles Aasmäel on üks arvamus ja mul teine, on selles loos veel, aga neist pole suuremat mõtet rääkida, parem on seda lugu ise lugeda ja mõtiskleda, kui põhjendatud tema analüüs tänasest Eestist üldse on.


Loetud: Sirp, 08.11.2013
Vaadatud: Romanovõ (PBK), Süvahavva (Kanal2), Terra Nova (TV6)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mille õhtupoolikusse tõi pisut põnevust jalgpall, täpsemalt maaimameistrivõistluste valikmäng Eesti ja Türgi vahel. Mis lõppes paraku taas Eesti kaotusega 0:2. Mitte et see oleks olnud üllatav, sest Türgi on lõppeks selgelt Eestist parem, kuuludes Euroopas paremate keskmike või isegi teise järgu paremate sekka, samas kui Eesti on väga selgelt seal keskmike keskmises osas. Ja ka mängust oli selgelt näha Türgi paremus - mitte suur, aga just piisav, et võita.  Vaadata oli sellest hoolimata hea ja huvitav, sest Eestil oli väljas ilmselt üks paremaid koosseise, mida üldse saab välja panna (ja ma isegi usun, et see on senise jalgpalliajaloo üks paremaid), ning mängisid nad ka nii hästi, kui vähegi suutsid, tekitades türklastele päris palju peavalu. Isegi nii hästi, et hea õnne korral poleks ime olnud ka viik ja ülimalt hea õnne korral lausa võitki. Aga jah, Eesti meeskond on paraku veel selles järgus, et niisugune asi nõuab õnne, mitte ei ole päris enda teha ... Milline mõte tuli pähe eriti sellest tingituna, et Eesti meeskond püsib ikka ääretult väheste ja peaaegu asendamatute mängijate peal, ilma kelleta ei ole peaaegu lootustki vähegi hästi mängida: Vassiljev eelkõige, aga ka Ojamaa, ikka veel Piiroja, Pareiko muidugi - võta neist keegi ära ja otsekohe muutub asi hambutumast hambutumaks, sest isegi kui sama asetuse peale on teine mängija võtta, on ta peagu alati selline, kes põhjusega ei kuulu (vähemalt veel) põhikoosseisu ...

Tänase Sirbi avas mu jaoks Künstleri Aili järjekordne nutt ja hala - ja seda ei ütle ma siin sugugi mitte halvustavalt, vaid lihtsalt nentimaks, et ta on (täiesti õigustatult) korduvalt samal teemal kirjutanud. Teemaks siis ikka eesti keele olukord, õigemini selle kasutamisalade kahanemine sugugi mitte otseselt väljamaise pealetungi tõttu, vaid üpris omaalgatuslikult. Seekord olid tal eriti hambus (või oleks õigem öelda - keeles?) humanitaarid üldisemalt ja muusikud ja kunstnikud eriti. Mis on ka selles mõttes põhjendatud, et tõepoolest, nagu ta ka mainib, arvutiala inimesed ja teadlased on oma keele, mis samuti kippus aastat 15-20 või isegi vähem tagasi mitmesuguste võõrkeelte ja nende kohmakate muganduste alla mattuma, suhteliselt ja enam-vähem korda saanud. Võib-olla alati mitte selliselt, et kõik sellega just nõus oleksid (mul endal on siin hambus/keeles ikka nood geoloogide suurtähelised ajastud, mis on ääretult võõristav - ja noh, tarkvara tõlkijana tean hästi, kui levinud, vahel isegi alusega, on arvutiala tõlgete, vähemalt osade nendest üle irvitamine), aga siiski nii, et üldjuhul midagi rohkem pärima ei pea ei need, kes võõrkeeli tunnevad, ega ka need, kes ei tunne. Ma ei ole ise ehk nii palju seda kunsti- ja muusikainimeste (valdavalt) inglise keele lembust tähele pannud - lõppeks Künstleril kui kultuurilehe keeletoimetajal on kindlasti palju rohkem kokkupüudet sellega, kuidas nad end avalikkuses eksponeerivad -, aga Köler Prize'i sugused perverssused on mullegi silma jäänud. Nii et Künstleri avaldusest: miks nood "moodsa kunsti" tegijad ometi vinguvad, et keegi neist aru ei saa, kui nad ongi end jäägitult sidunud millega iganes, aga mitte siinse - eestikeelse! - kultuurieluga, saan ma täiesti hästi aru. Sest kuigi on ka selliseid kultuuriväljendusi, mida ei saa otse tõlkida (igihaljas näide on keelemängud ja muu selline), ei ole ometi tõlkimatut kultuuri põhimõtteliselt olemas, on ainult laiskus mõelda, mida miski õigupoolest tähendab (ja tavaliselt, pahatihti tavaliselt tähendab see ka seda, et tegelikult ei mõistetagi ilmingut, mida suurejoonelise võõrkeelse mõistega tähistatakse, vaid kasutatakse seda ainult eputamiseks).

Omajagu huvitav oli lugeda enam kui kahele leheküljele paigutatud lugusid viimase majandussurutise teemal (mis mõne arvates pole seniajani läbi). Et minu jaoks on majandus küllaltki võõras valdkond, siis oli huvitav lugeda nõndanimetatud fiskaalse kasinuse vastaseid seisukohti, mida esitas Soosaare Raivo. Minu lihtne loogika pigem toetab just kasinust: kui oled võlas ja rahavoogude laekumine ka on nagu kesine, siis tulebki kulusid kokku tõmmata, soodsal juhul ka raha juurde hankida (aga pigem mitte täiendava laenuga, vaid muul moel, nii-ütelda päriseks). Aga noh, majanduses ja eriti poliitikaga segatud majanduses (ehk riigimajanduses) ei paista see lihtne loogika töötavat, seal on ikka valdavad utopistid, kes kõnelevad lõppematust majanduskasvust ja muust sellisest, isegi kui see on põhimõtteliselt võimatu. Lugeda ent oli seda kõike siiski piisavalt põnev.

Nagu oli ka ǘhelt poolt põnevat ja teiselt poolt äraütlemata naljakat vestlusringi meeste ja feminismi üle. Seda humoorikat juttu ei ole võimalik kuidagi ümber jutustada, seda peab ikka ise lugema :-)

Kirjanduskülgedel oli kõrvuti kuidagi väga sobivalt esiteks Matsini Paavo arvustus Vaigu Maidu teosele - lühidalt kokku võttes: kirja on pandud "Tõde ja õigus" versioon 2.0 ja kõigest 111 leheküljel! - ja teiseks Sauteri Peetri arvustus samuse Matsini teosele "Baer". Mõlemad tunduvad olevat väärt lugemine nii või teisiti - see tähendab siis, raamatud muidugi (kuigi ka arvustused on lugemist väärt). Veel toredam oli aga lugeda Klettenbergi Reeda pikka, üle kahe lehekülje ulatuvat lugu ühest Ungari kirjanikust ja tema mõne aja eest eestigi keelde jõudnud teosest. Muidu poleks see ehk nii tähelepanuväärnegi, kuigi lugenud oleksin ma seda nii või teisiti ja küllap ka soovitanud, aga selle juures oli üks väike meeldiv lisand. Nimelt on loo autor ühtlasi käsitletava teose tõlkija. Eks muidugi tõlkijatelt soovitakse sageli, et nad tõlgitud raamatust kirjutaksid, sest lõppeks on nad ju pidanud seda tõlkimise ajal võib-olla isegi rohkem kui autor ise läbi elama ja tunnetama, aga teisest küljest on jälle sageli see just ka põhjus, miks nii intiimselt kokku puutunud inimene ei ole sugugi see kõige õigem inimene sellest kirjutama. Vähemalt mina olen nii tundnud mõnelgi korral, sõltuvalt muidugi ka teosest ja selle kallal nähtud vaevast ja muust sellisest. Teatav erand on muidugi tõlke enda ees- või järel- või saatesõna, mis sageli peaks olema lausa obligatoorne. Ja õigupoolest läks ka see artikkel tegelikult pigem sellise saatesõna kilda, andes võimsalt tausta nii kirjanikule kui ka teosele. Vahva igatahes, kui selliseid sõnasid ka laiemale publikule, kes ei pruugi raamatut olla lugenud või isegi mitte teada ei raamatu ega kirjaniku olemasolust, vahetevahel tutvustatakse.

Väga huvitavad olid tänased teadusküljed, mille juhatas sisse küberluure teema. Esiteks Loho Elveri kirjutise kujul, mis üritas vaadelda ohte, mida selline NSA-tüüpi elektrooniline luure kaasa toob - ja toob tema arvates palju, eelkõige kõigi teiste küberjulgeoleku vähenemise. Milles kindlasti on oma "point" olemas, isegi kui Loho ehk ja võib-olla pisut liialt rõhutab kõike seda kurja, mida niisugune luuramine kujutab.

Talle pidanuks täienduseks ja võib-olla ka vastukaaluks olema intervjuu ühe Eesti küberturbe kõrgema juhi Kivimäe Agoga, aga see jäi paraku, nagu ilmselt sellisele ametimehele päris kohane, üsna väheütlevaks. Kuigi, nojah, ka sellest väheütlevusest saab ju üht-teist välja lugeda :-)

Lühikesevõitu, aga kena ülevaate äsjasest rahvusvahelise kliimamuutuste nõukogu aruandest oli teinud Lahtvee Valdur, mille põhiseisukoht oli järgmine: isegi kui kliimamuutused ei pruugi olla nii kiired, nagu arvati varem, on nad ometi kindlalt olemas ja (inimese seisukohalt negatiivselt) jätkuvad pidurdamatus tempos. Võib kindel olla, et veel enne aruande järgmiste osade avaldamist puhkeb taas võimas debatt (mitte et see õieti üldse millalgi märgatavalt kuhtunud oleks) nõndanimetatud kliimaskeptikute ja "panelistide" vahel. Mis on küllap hea, sest kliima kui nähtus, mis mõjutab kõiki, kui nüüd tsiteerida sootuks teist dokumenti, "rahvusest, rassist, nahavärvusest, soost, keelest, päritolust, usutunnistusest, poliitilistest või muudest veendumustest, samuti varalisest ja sotsiaalsest seisundist või muudest asjaoludest" sõltumata, vajab tõepoolest pidevalt tähelepanu keskpunktis olemist, et sellega ikka arvestatakse nii oma praegustes tegudes kui ka tulevikku kavandades.

Kena tutvustuse igiammuse aja kalade fossiilidest Eestis, ajendatuna suvisest kõmuhõngulisest teadaandest, et Narva kandis on avastatud "enneolematu kalaliik", oli kirjutanud Mark-Kuriku Elga. Päris selgust ei paista olevat paleontoloogidel veel praegugi, aga igatahes on sensatsioonimaigust vabastatuna kirjutatud kenakene ülevaade mitte ainult tollest kalast, vaid kogu vanemast elusolendite leidumisest meie maal.

Täitsa huvitav oli lugeda ka ülevaadet frankofoonia mängudest (ehk prantsuskeelse maailma suurest kokkutulekust), kus "vaatlejatena" osalesid ka eestlased (esimene lugu ja teine lugu) - rohkem küll selles mõttes huvitav, nagu omal ajal Rahva Hääle rubriiki "Kirev gloobus" või tänapäeva veebiväljaannete rubriiki "Kurioosum". Aga noh, lõppeks on prantsuskeelne maailm ka päris suur ja lai ning hea, kui sellest ikka mõnigi piisake muud moodi kui ainult ilukirjanduse kujul siiakanti tilgub.

Vene Ilmar oli seekord pagendatud viimasele leheküljele - kuigi teisest küljest võib see ju ka mõne jaoks olla hoopis esimene lehekülg, on ju küllaga neid, kes alustavadki lehte tagantpoolt. Kirjutas ta meelierutaval teemal, nimelt, nagu pealkirigi juba ütles, "Äravalitud rahvaste teemal". Ja kirjutas mõistagi, nagu alati, huvitavalt, võib-olla isegi mõneti rohkem provotseerivalt kui tavaliselt (see puudutab eelkõige lauset "Igaüks, kes võtab lähemalt peatuda Saksamaa ajaloo viimaseil sajandeil, hakkab loodetavasti mõistma, mispärast pidi "rahvuse taassünd" kolmekümnendail aastail möödapääsmatuks kujunema" - mis mu meelest on ehk liiga palju tagantjärele seletuse moodi (see mõte siis, mis selle lause taga, ja too mõistmine), aga millele on ka raske vastu vaielda). Ent üks asi pisut hämmastas. Mõistagi oli kogu teema ajendatud hiljutistest sõnavõttudest ameeriklaste "erandlikkuse" kohta, mis taas kutsus esile ameeriklaste ja venelaste kõige kõrgemal tasandil sõnasõja. Selle juures on omamoodi intrigeeriv asi, mida Vene Ilmar kas ei tea või siis ei pidanud vajalikuks mainida (kuigi see ehk oleks sobinud tema lukku päris hästi), nimelt arvamus, et Ameerika "erandlikkuse" kontseptsioon on väga selgelt tulenenud ühest XX sajandi ajaloo suurkujust, täpsemalt Stalinist (vt nt seda ingliskeelset artiklit). Nojah, loomulikult ei saa talle tegelikult seda erandlikkuse ideed päriselt omistada, sest oli see varemgi olemas, juba XIX sajandil kindlasti, aga vähemalt siinkandis, see tähendab idapoolsemas Euroopas, võib see küll paika pidada. Isegi mina mäletan lapsepõlvest, et Ameerika erandlikkust tambiti õige mitmel puhul tõsiselt ja rängalt - ja poleks üldse imestada, kui see seisukoht olekski otsejoones Stalinilt edasi kandunud (eriti kuna Ameerika Ühendriigid olid sel ajal nagunii vaenlase. lausa ainukese tõsise vaenlase rollis), nagu kandus Nõukogude Liidus selle tegeliku palge kujundajalt ju õige palju. Aga see on muidugi vaid pisike remark, mille puudumine ei kahanda mingil moel Vene Ilmari loo väärtust.

Loetud: Sirp, 11.10.2013
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), jalgpalli MMi valikmäng: Eesti-Türgi (ETV), Terra Nova (TV6)

Reedesed mõtted

Nüüd juba selgelt täitsa tavaline tööpäev, kuigi tänasessegi sekkusid põhitöövälised tegurid eile nokitsetud artikli viimistlemise kujul Diplomaatia hüvanguks ja veel ühe artikli tõlkimise kujul Forbese hüvanguks. Lisaks tekitas tööpausi väljaskäik, mille sihiks oli korraga nii ära tuua mitmesse kohta laekunud raamatupakikesi kui ka väisata ühe sellise koha kõrval asuvat elukohajärgset suuremat universaalmagasini koduste toiduvarude täiendamiseks. Olgu siin ka ära nimetatud raamatupakikeste sisu:

• M. Adams. Machu Picchu juurest paremale. Kadunud linna taasavastamine
• S. Volkonski. Kodumaa. Mälestused
• A. Maisurjan. Teistmoodi Brežnev
• I. Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja

Tänast Sirpi alustas tavapärases hääduses Vene Ilmar, kellele seekord oli antud lausa poolteise lehekülje jagu ruumi. Siiski, kas nüüd seepärast või ka põhjusel, et teemaks oli hiljuti ilmunud valikkogumikust tõukudes Martin Luther ja pisut laiemaltki reformatsioon, kelle/mille kohta pole suurt midagi öelda või kes/mis sunnib peale pieteeditunde ja vaoshoituse, tundus tänane lugu pisut lahjemana või hambutumana. Mitte et see oleks küll lugemisel sõnamängulisest ja eremõttelisusest saadavat naudingut palju kahandanud. Oli siin ka midagi, mida tõlkijal kõrva taha panna, nimelt ühelt poolt tunnustavat äramärkimist, et nood on Lutheri kirjatöid tõlkides kasutanud kohast arhailisemat kõnepruuki (näiteks rehkendamine arvutamise ja kihvtine mürgise asemel), aga teiselt poolt kohe nuuskpiirituse pudeli avamist nendinguga, et "kaugemale "arhaiseerimisel" ei minda: sarnaselt "Õhtumaa allakäiguga" on toimetaja ladusust taotledes siingi ülemäära saavutanud". Mis on tegelikult nii mõnigi kord tõlgete lugemisel probleem, kui käsitletav periood on kaugemas minevikus, aga kasutatud on näituseks sõnu "mõrv" või "roim", mis ometi on alles viimase saja aasta leiutised ja seeläbi keeletundlikumal inimesel lausa kõrva kriibivad. Aga ega alati muidugi saagi parimat vastet leida, sest paraku on keelte kujunemisajad erinevad ja kui mõnes keeles on mõni mõistestik välja kujunenud juba aastatuhande eest ning teine keel sama suutnud alles viimasel sajal-poolteistsajal aastal, on sellised ajakohatused peaaegu paratamatud.

Samamoodi tavapärases hääduses ja samamoodi seekord kuidagi veidi tagasihoidlikumalt esines Turovski Aleksei, kes oli jutuks võtnud äsja Tallinna loomaaeda jõudnud ninasarvikukesed. Pealkiri oli muidugi pärl omaette: "Kahetonnine nunnu". Jällegi tuli tunnistada oma teadmiste nappust ja sestap huviga teada saada, et ninasarvikud on äärmiselt lühinägelikud või et ninasarviku agressiivsus on üle hinnatud ja et "proportsionaalsust arvestades on kevadine orava-"täkk" mitu korda agressiivsem kui ninasarvik" :-)

Täitsa huvitav oli lugeda ühe maali lahtiseletamise lugu Allikvee Anu sulest. Sellised jälgede ajamise ja avastamise lood on mulle ikka lapsest peale rõõmu ja lõbu pakkunud, olgu tegu siis maalil kujutatu, kriminaalse loo või ajaloo saladuste lahtimuukimisega.

Ja lõpetuseks väärivad siinkohal täielikku taasesitamist keelenõukogu soovitused, mis olid küll majutatud poolmärkamatutena Sirbi viimasele leheküljele muude teadaannete virvarri:

Eesti keelenõukogu arutas 29. IV 2013 oma avalikul seminaril keelekorralduse, sh terminoloogia ja nimekorralduse küsimusi. Arutelu tulemusena esitab keelenõukogu järgmised soovitused:

1) Keelenõukogu on seisukohal, et heatasemelise keelekasutuse tagatiseks on keelehoolet väärtustav kasutajaskond. Selle saavutamiseks on vaja, et õigekeelsusallikad ja keelenõu oleksid kõigile kasutajaile lihtsalt kättesaadavad ja et neid allikaid kasutataks aktiivselt. Arvestades infotehnoloogia järjest kasvavat mõju, tuleks otsustavalt suurendada sõnaraamatute, keelekäsiraamatute ja keelenõu kättesaadavust interneti vahendusel. Selleks tuleb jätkuvalt toetada loomisel olevat e-keelenõu keskkonda, mis ühendaks paljusid sõnaraamatuid, sh õigekeelsus- ja seletussõnaraamatut, ja keelenõu allikaid ning millele oleks kerge ligipääs niihästi veebiotsingu kui ka sotsiaalmeedia kaudu. Keskkonda tuleks meedia vahendusel tutvustada.

2) Keelenõukogu on seisukohal, et koolil on keskne roll noore põlvkonna keeleharjumuste ja kirjakeele väärtustamise kujundamisel. Need eesmärgid on väljendatud niihästi riiklike õppekavade üldosades kui ka eesti keele ainekavades. Keelenõukogu leiab, et nende eesmärkide saavutamine ei ole võimalik üksnes emakeeleõpetaja pingutustega, vaja oleks toetada ja arendada kõigi õpetajate kirjakeeleoskust ja -teadlikkust. Seetõttu soovitab keelenõukogu korraldada ulatuslikku täiendkoolitust kõigi aineõpetajate kirjakeeleoskuse ja keeleteadlikkuse tõstmiseks.

3) Keelenõukogu soovitab analüüsida keeleseaduse § 16 lg 3 sätestatud eestikeelse teabe esitamise nõude täitmist ning täpsustada eestikeelse teabe suuruse ja vaadeldavuse nõudeid võõrkeelsetes kaubamärkides sisalduva olulise teabe eesti keeles esitamisel.
Eesmärk on muuta keeleseadust selliselt, et avalikus ruumis eksponeeritavate võõrkeelsete kaubamärkide ja ärinimede informatsioonilise osa tõlge eesti keelde ei oleks halvemini vaadeldav kui võõrkeelne teave. 

4) Keelenõukogu leiab, et jätkuv järjekindel terminoloogiaarendus on kirjakeele arengule väga oluline. Kuigi paljudes valdkondades tegutsevad terminoloogiakomisjonid edukalt, on liiga palju selliseid valdkondi, mille kasutajad ei ole huvi terminoloogia arendamise vastu väljendanud. Keelenõukogu arvates oleks vaja suurendada avalikkuse tähelepanu ja toetust sellele tööle ning pakkuda lihtsaid ja kättesaadavaid vahendeid terminitööks. Üks võimalus on terminoloogiaarendus siduda vabatahtliku tööga üldkättesaadavate Vikipeedia-laadsete veebikeskkondade arendamisel.

16. V 2013

Professor Birute Klaas-Lang,

Eesti keelenõukogu esimees

Loetud: Sirp, 24.05.2013

Vaadatud: Troonide mäng (Fox), The World of Stonehenge (BBC Entertainment)

Ilmunud tõlked: Alexander H. Trechsel: demokraatia digipööre (Postimees, 24.05.2013)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev. Täna selgus, et lõpuks on Mageia 3 dokumentatsioon, nii valmis kui ta parajasti on - sealhulgas mõistagi eestikeelne -, ka ametlikule veebisaidile üles pandud, nii et nähtavasti võib tõesti kohe-kohe loota ka lõpliku väljalaske ilmumist (kava kohaselt peaks see juhtuma homme).

Täna ilmus Sirp täiesti õigeaegselt postkasti. Ja lugeda oli selles omajagu, nii et tekkis korraks isegi mõte, et need paar korda, mil viimati on ajaleht hilinenud, on ehk postiljoni või kellegi teise kohmakas katse toimetada mulle kätte ainult neid numbreid, milles tõesti väärt lugemist leidub - sest kui ma hästi järele mõtlen, siis need kaks hilinenud numbrit on tõepoolest olnud suhteliselt tuumatumad, vähemalt minu jaoks. Kui see peaks nii olema ja selline heasoovija seda lugema, siis tahan siiralt öelda, et ei, ei ole vaja mind niimoodi kaitsta :-)

Kui jätta kõrvale äsjase inimarengu aruandega seotud intevjuud, milles mu meelest naljakalt tambiti aina üht imelikku mõtet - kuidas siis nii, et me mõtleme ikka materiaalsetele, mitte postmateriaalsetele väärtustele (mis iganes need viimased siis ka ei oleks ja miks iganes peaks neid taga igatsema, eriti kohe ja praegu) -, tegi selle numbri avapaugu mu jaoks Vene Ilmar, kelle lugu oli mõneti vastukaja ühele paari nädala tagusele loole "traditsioonilise" peremudeli ja abielu ja mille iganes toetuseks, mida ma küll lugesin, aga mis tundus piisavalt ebaoluline, et sellele oma ajaveebis ruumi pühendada. Või kui teisiti öelda, siis homoteema (millest nii too varasem artikkel kui ka Vene praegune ju õieti kõnelevad) on mu jaoks nii vähehuvitav, et ma muidu ei peatuks sellel ka siin praegu, kui Vene artiklis poleks muid väärt mõtteid (nagu tal tavaliselt ikka on). Eelkõige nii-ütelda lineaarse mõtlemise esiletoomine, mille ta võtab elegantselt kokku nii: "XX sajandile tagab üleoleku juba see, et ta on eelnenule järgnenud." Mis on tõepoolest väga levinud, lausa üldlevinud seisukoht ja mõistagi sageli ka õige. Aga mitte alati - või õigemini, tihtipeale on muutunud taustsüsteem, nii et seda ei saa nii lihtsalt rakendada. Näiteks võivad juba minuvanusedki, veel enam aga vanemad inimesed mõnigi kord kurta, et paljud tänapäeva tooted on kvaliteedilt kehvemad, peavad vähem vastu ja nii edasi. Teiselt poolt ei saa ka tingimata öelda, et sel juhul vanem on parem, sest massilise tootmise ajajärgul ei olegi tihtipeale pikalt püsiv kvaliteet nii hirmus oluline: kui saad alati leida asenduse, ei ole üldse tähtis, kui kaua näituseks tool vastu peab. Rääkimata sellest, et mõnigi kord võivad mõned asjad, eriti ideed, tulla ringiga tagasi, isegi kui neid vahepeal on peetud "vananenuks" ja leitud nende asemele midagi paremat. Mille kohta oskab küllap igaüks arvukalt näiteid leida, mul endal tulid pähe näiteks Maa-kujutelmad, olgu siis heliotsentriline maailmapilt või Maa kumerus/lapikus, mis on läbi teinud õige mitu pöörakut ja käänakut - ja õieti ei ole geotsentrism seniajani kuhugi kadunud, kui mõelda kas või füüsikas seniajani levinud arvamusele, et kogu universum kõigi oma seaduste ja konstantide ja muu sellisega on just selline sellepärast, et meie seal olla saaksime ...

Oleski Peeter oli põhjalikult ette võtnud Randjärve Laine untsuläinud doktorikraadi kaitsmise ja, kuidas seda öeldagi, talle iseloomulikus toonis ja stiilis üsna maatasa teinud nii väitekirja, kaitsja kui ka juhendaja. Ei oska ise sellel teemal seisukohta võtta, sest pole lugenud ei väitekirja ega ka pisut varem ilmunud samateemalist raamatut, nii et ei tea, kas selle teema ülespuhumisel ja läbikukkuja tümitamisel on mängus ainult teaduslikud või ka poliitilised aspektid (mis poleks kaitsja ja juhendaja poliitilist angažeeritust arvestades sugugi imestada), aga sellest hoolimata oli Oleski lugu hea lugeda kas või juba paljude kultuurilooliste seikade tõttu, mida ta on sinna sisse põiminud.

Teaduskülgedel oli lausa mitu väärt artiklit, esimene neist Püttsepa Uku sulest ja natuke raskesti mõistetav. Igatahes oli selles huvitav mõte, et ruumi kui sellist polegi õieti olemas, on vaid informatsioon mateeria ja selle liikumise kohta. Seda on võib-olla veidi raske ette kujutada, aga vähemalt (info)ajastu vaimu tundub see tabavat - ja midagi erutavat, kujutlusvõimet toitvat selles igatahes on.

Oma tavapärases hääduses esines Kändleri Tiit, kes ühest raamatust tõukudes oli kirjutanud armsalt ja südamesse minevalt taimedest. Kõige muu huvitava kõrval, mis lisaks sellele oli ka väga hästi ja tabavalt sõnastatud, jäi seal ka silma üks etteheide aluseks olnud raamatu tõlkijale, mis tundus pisut ülekohtune:

Üks oluline märkus tõlkijatele, kes on leiutanud „kaugpunase valguse”. Ärge ikka füüsika kallale kirvega minge, me räägime „infrapunane” ja see peab jääma infrapunaseks, nii nagu „ultraviolett” jäägu ikka ultravioletiks – mis selleski raamatus pole ju muutunud kaugvioletiks, eks ole. Ega see inimest targemaks tee, kui asja eestipärasemalt nimetada, ajab ainult segasemaks.

Selles mõttes on Kändleril kindlasti õigus, et infrapunase asemele poleks mõtet midagi leiutada, aga nii palju kui mina aru saan, tähistatakse inglise keeles mõistega far red ikka veel spektri punase osa äärmist lõppu, mitte veel infrapunavalgust. Teiselt poolt muidugi on see infrapunale juba nii lähedal, et lainepikkuse järgi mõne süstemaatika järgi kuulubki selle alla, nii et mine võta kinni. Igatahes moodustusmall on selge: kui infrapuna jagatakse lähi-, kesk- ja kauginfrapunaks, siis kindlasti võib samamoodi kõnelda ka lähi- ja kaugpunasest, nii kummaline kui see ehk esialgu ei kõla.

Sirbist võis lugeda ka lühiintervjuud värske Gailiti auhinna laureaadi Hellerma Kärdiga. Kui Gailit on mu jaoks tuntud, lausa äärmiselt tuntud suurus, siis laureaat paraku vaid nimi. Aga kui ta juba sellise auhinna pälvis, peab nähtavasti võtma lugemiskavva. Igatahes tema mõtted, mida võiks Gailit teha ja kuidas käituda tänapäeva maailmas, olid päris lustilised lugeda - samal ajal kui kõrval olnud pikem lugu samuse laureaadi sulest jättis mind suhteliselt külmaks (tõsi, ta on ka varem selliseid pikemaid lugusid kirjutanud ja mõned neist olen ma huviga läbi lugenud).

Ülikooliõde Paju Imbi oli kirjutanud samuti pikema loo ühe soome kirjaniku eestindusest, mille (see tähendab siis loo, mitte raamatu) ma küll läbi lugesin, aga leidsin, et aines on ikka suhteliselt ebahuvitav. Nojah, nõukanostalgiat veidi, ilmselt ka inimsuhteid ja ehk looduskirjeldusi, aga selliste põhitoonilt realistlike lugude häda see ongi, et nad on enamasti äärmiselt igavad, sest kirjeldavad seda kõike, mida sa ka oma nahal koged, kogenud oled või vähemalt kergesti kogeda võid. Tüütu.

Kui eespool tegi Oleski Peeter maha üht väitekirja, siis kirjandusveergudel oli mu meelest lausa hävitav hinnang antud ühele romaaniks nimetatud, samuti Venemaa-teemalisele teosele, mille kohta arvustaja kokkuvõtlikult ütles: "[...] saanuks tekstist mõningase kärpimise ja toimetamisega ehk suurepärase novelli või näidendi". Eks novellilgi ole eri pikkusi, aga kui niimoodi öeldakse 148-leheküljelise teose kohta, siis, jah, ma küll ei tahaks autori nahas olla ... (muide, sellist negatiivsust oli tänases lehenumbris rohkemgi, näiteks Garšneki Igor arvas Ehini Kristiina "Viimase monogaamlase" põhjal tehtud monolavastuse kohta, et "[s]uisa piinlikke momente muusikalises monolavastuses õnneks polnud, ent ühtki eredat ja pikemalt meeldejäävat hetke paraku samuti mitte")


Loetud: Sirp, 17.05.2013
Vaadatud: Doctor Who (BBC Entertainment), Troonide mäng (Fox), The World of Stonehenge (BBC Entertainment), Ööhunt (Showtime)

Ilmunud tõlked:
O. Hvostunova. Gazpromi tukastamine kildagaasi revolutsiooni ajal (Diplomaatia 5/2013)
R. Weitz. NATO ja Afganistani üleandmine (Diplomaatia 5/2013)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi sarnaselt eilsele vaheldust Starmani tehniku külaskäik. Nagu mainitud, oli muidu eile kõik korras, ainult et teler ei näidanud enam pilti või õigemini näitas küll, aga ainult üht ja sedasama ehk teisisõnu hangus ja hangunuks jäigi. Tehnikul oli asi selge: viga digiboksis, mis Hiinas tehtud, nagu ta mokaotsast poetas. Sai digiboks välja vahetatud, oli ka liikuv pilt kohe tagasi. Aga sellega veel asi ei lõppenud: seegi polnud just hea, hakkis ehk lõi vallatuid lainesäbrusid sisse, mis mererannas nii armsad tunduvad, aga klaasjalt ekraanilt vaadatuna üldse mitte südant ei soojenda. See pani tehniku veidi kukalt kratsima, sest mõõtmised näitasid, et signaal olla korralik.

Igaks juhuks võttis ta siis ette kaablite väljavahetamise - mis oli õige hea, sest nagu mulle meenus, öeldi mulle juba aastat enam kui tosina eest, kui ma Starmanilt telepildi enda varasemast elukohast nüüdsesse lasin üle kanda, et kaabli võiks välja vahetada, olla teine selline peenike ja niru. Seni polnud ma seda teinud, sest erilist vajadust ega sundi ei tundunud olevat, aga nüüd sai see siis tehtud. Arvata võib, et see võib üldiselt kogu Starmani sissetuleva ja minu juurest väljamineva signaali kvaliteeti parandada. Ent telekapildile see siiski ei mõjunud, vähemalt mitte otseselt ja märgatavalt - erinevalt siis juba järjekorras kolmandast digiboksist, mis töötab praeguse hetkeni igati korralikult, ilma mingite hangumiste või säbrutamiseta.

Ja kui ma eile ütlesin, et tolle esialgu korralikult näidanud pildi puhul ma senisega vahet tähele ei pannud, siis täna tuleb need sõnad tagasi võtta: seda ei oska isegi päris sõnadesse panna, aga pilt on tõepoolest parem, teravam, selgem (ja ei, ma ei ole vahepeal ekraani tolmust puhtaks pühkinud :-) ). Kui üldse millegi üle nuriseda, siis ehk selle üle, et nüüd on selgemalt kuulda heli kohatine kärisemine, õigemini aeg-ajalt mingi surina sisselöömine, aga see oli õieti ka varem, ainult et pidi hoolikalt kuulatama, et kuulda, nii et ilmselt on nüüd ka heli tegelikult parem ning endast annab märku hoopis teleri heliline nõrkus. Aga noh, see on siiski nii vähemärgatav ja äraunustatav, et sellepärast ma veel niipea mingile kodukino- või teab mis muule head ja kvaliteetset heli ka telerist välja võluvale süsteemile mõtlema ei hakka. Võib-olla siis, kui selle praegu laenuks oleva teleri tagasi annan ja endale päris uue hangin, ehk siis - sest räägitakse, et tänapäeva õhukesed telerid ei taha õieti üldse enam talutavat heli iseenda seest välja anda, vaid vajavadki lisasüsteemi (mis, võib muidugi täitsa olla, on ehk ainult helilembide arusaam, aga võib-olla ka mitte - ei tea, kogemused endal ju puuduvad nende uute teleritega).

Nagu eile öeldud, panustasin ma möödunudnädalalest Sirbist kirjutamisele, et siis tänaseks jõudu kogude selle nädala väljaande kohta millegi ütlemiseks. Ja öelda tuleb seda, et lugemist oli numbris tänuväärselt palju, eelkõige haruldase operatiivsuse tõttu, millega kajastati vastset emakeelepäeva ja kõike selle ümber. Nojah, nii palju kui ma Sirbi trükkimistsüklit tean, pidid need lood olema vähemalt põhijoontes juba mitu päeva varem kirja pandud, aga igal juhul kena, et kõigest sellest kõneldi kohe nüüd, mitte alles nädal hiljem, nagu ehk võinuks oodata.

Aga alustuseks teistest asjadest, et siis magusamate keeleteemade juurde jõuda. Number algas Luksi Leo võimsa, üle kahe lehekülje ulatuva kirjutisega, mis oli ainiti pühendatud siingi ajaveebis korral-paaril mainitud Kunnuse Mihkli mõne aja eest kaante vahele jõudnud esseekogule. Nagu Kunnuse tekste enamasti, oli ka seda nauditav lugeda: kirjutaja teoreetilised alustalad olid üksipulgi (või vähemalt nii üksipulgi, kui see ruum võimaldas) lahti võetud ja ära vaadeldud, nii tunnustavalt kui ka kriitiliselt, pealkirja "Kriitilise kriitika kriitika" kohaselt eriti viimast moodi. Hea lugemine.

Millele järgnes teine sama hea Vene Ilmari sulest, kelle kohta ma korduvalt olen öelnud, et see mees oskab kirjutada ja kirjutab hästi, isegi kui tema mõte mõnikord hulbib lainetel, mille kuju tundub mõistusele vaat et tabamatu, aga mis ometi laksuvad lõpuks kuidagi nautimisväärselt kokku. Nii ka seekord: hoolimata algusest, mis tundus jätvat täiesti hämarusse, millest üldse jutt käib, oli sel kõigel, ka algusel, täiesti oma mõte olemas. Ja lõppes lugu võimsa akordiga, mis väärib lausa tsiteerimist:

Esmajoones hakkab sekulaarset moraali iseloomustama kõrgendatud vastutustunne: tuleb harjuda teadmisega, et iga meie tegu on absoluutne ja muudetamatu. Võimalus heastada nurjatusi hilisema pobisemisega ei huvita ilmalikust kõlblusest juhindujat kuigivõrd.

Kirjanduskülgedel oli Oja Arno võtnud vaatluse alla Oksaneni Sofi viimase suurteose "Kui tuvid kadusid". Paistab olevat paganama hea teos, et sellestki nii palju kõneldakse. Eelkõige jäi aga sellest leheküljepikkusest loost silma üks vaimustav võrdlus, milles kenasti kasutati ära kõiki eesti keele avaraid võimalusi: "Ent kirjanikuna on Sofi Oksanen kõike muud kui oksadeta puu. Vastupidi - ta on vägagi oksane ehk okslik."

(Üli)kooliõde Paju Imbi oli samuti pikalt kirjutanud ühest teisest Soome naiskirjanikust, Kettu Katjast, ja tema samuti ajalooteemalisest romaanist. Kirjutanud talle iseloomulikult kirglikult ja kalduvusega naisprobleemidesse - aga see pole sugugi mitte etteheide, pigem vastupidi: sedasi ta oskab kirjutada ja väga hea on, et oskab. Tõsi, ma ei tea, kas see lugu tingimata õhutab käsiteldud raamatut kätte võtma, aga mõningase huvi äratas see kindlasti.

Omajagu põnev oli lugeda veel üht kirjanduskajastust, kuigi rubriigi järgi - ja üsna õigustatult - oli see hoopis kunstilugu, nimelt Haini Jüri kirjutist Väljali Silvist ja tema tegemistest. Mäletan minagi hästi raamatut "Jussikese seitse sõpra", aga seda, et see on tõlgitud vähemalt kahte tosinasse keelde ja teatritükinagi juba seitsmekeelne, ei olnud ma varem vist kuulnud või vähemalt ei mäletanud. Põnev oli teada saada sedagi, et sama inimene, Väljali Silvi siis, on üks viljakamaid eksliibriseloojaid.

Numbri pealood, kui muidugi keeleasjad kõrvale jätta, tulid aga seegi kord teaduslehekülgedelt. Kõigepealt oli Saki Ivar, kelle sulest (või oleks õigem öelda sule alt?) paari aasta eest ilmus äärmiselt huvitav ja põhjalik tüpograafia ajalugu - isegi nii väärt raamat, et pälvis hiljuti rahvusvahelise tunnustuse oma kujunduse eest -, kinni haaranud möödunud nädalal üles võetud kirjutama õppimise teemast ja lisanud sinna enda kui sõna otseses mõttes kirja-inimese seisukohti. Vähemalt minu jaoks oli päris üllatav teada saada, et samune seotud kiri, mida koolis õpetati ja seniajani õpetatakse, on pärit juba 1930. aastatest, põhimõtteliselt aga, arvestades tollaste inimeste haridust, tsaariajast. Tõeliselt pika ajalooga! Ja seletab ilmselt teataval määral sedagi, miks ka saja aasta tagune (käe)kiri on enamasti üpris hõlpsasti mõistetav - võib-olla raskemini siis, kui kasutatakse kas nõndanimetatud gooti kirja või sellemõjulist kirjapilti, aga isegi siis vaid veidi raskemini - erinevalt näiteks nii varasemate aegade kui ka teiste piirkondade (käe)kirjadest, mida ma ka mõnel juhul olen näinud ja mis on sageli palju raskemini taibatavad ja tabatavad. Ahhaa-rõõmu pakkus teadminegi, et õieti on seotud kirja kirjutamine ise seotud asjaoluga, et omal ajal kirjutati sulega: kõlab igati loogiliselt, kui artiklis esitatud väited läbi lugeda, aga jälle asi, mille peale pole lihtsalt mõelnud ega tulnud. Sakk võtab praeguse kirjutama õpetamise olukorra kokku mu arvates üsna tabava võrdlusega:

Lapsed harjutavad eesti keele tundides aastate kaupa vananenud tähevorme, mis on sama, kui kehalise kasvatuse tunnis sunnitaks neid vehklema ja menuetti tantsima.

Sakk puudutab otsapidi ka teist, osaliselt haakuvat teemat, täpsemalt suur- ja väiketähtede küsimust, vaadeldes seda küll veidi teisest seisukohast: talle ei tundu loogiline, et aabitsas õpetatakse groteskkirjas suurtähti (ehk moodsamalt öeldes seriifideta kirja), samal ajal kui enamasti on igal pool näha antiikvas (ehk samamoodi moodsamalt väljendudes seriifidega) väiketähti. Seriifide kasutamine või mittekasutamine ja eriti nende segamine on muidugi omaette teema, aga ma ei saa vältida kiusatust korrata siinkohal üle enda vana arvamust, et ka eesti keel ja selle kirjapanemine oleks tunduvalt lihtsam, vähem pingutust nõudev ja mu enda meelest kaunimgi, kui suur- ja väiketähtede kontrastist loobuda. Mõnes keeles saadaksegi muidugi hakkama üldse ilma sellise eristuseta, kõik tähed on ühe suurusega, aga algatuseks oleks hea seegi, kui suurtähe kasutamine piirduks ainult isiku. ja kohanimedega - ja muidugi ka lause algustähega. Või kui võtta ette eesti keele käsiraamatu vastav peatükk, siis võiks suur algustäht jääda ainult rubriikidele "kohad, ehitised", "riigid, osariigid" ja "isikud, olendid", kõik muu võiks kenasti käia väiketähega. Eks see muidugi harjumatu oleks, ka mulle mõistagi, aga mu meelest kõrvaldaks see ühe suure alailma vaidlusi tekitava segadiku, mida ja kuidas kirjutada suure ja mida väikese tähega - praegused tosin kategooriat ning nende alaliigid ja erandid ja täpsustused on isegi keeletundlikule inimesele mõnigi kord raskusi valmistavad, rääkimata siis "lihtinimesest". Jah, muidugi, eks see tekitaks teistpidi mõningat segadust juurde - klassikaline näide Eesti Pank ja Eesti pank -, aga mulle tundub, et seda segadust oleks siiski vähem kui praegune lõpmatuharuline segane süsteem (ja noh, hädavajaduse korral, nagu samune toodud näide, saab ju alati ka erandeid teha).

Veel etem oli lugeda pikka intervjuud Tvauri Andresega, kes hiljuti pälvis riigi teaduspreemia. Toona ma kurtsin, et kahju, et temaga pikemalt juttu ei tehtud, oleks sobinud kenasti siis väga teravalt päevakorral olnud vanema ajaloo diskussiooni. Nähtavasti oli sama mõte tekkinud teisteski peades (vaevalt küll, et mu ajaveebist) ja nii oligi selles numbris lugu olemas. Tvauri on muidugi taas üks neist uuema aja ajaloolastest(-arheoloogidest), kes eriti traditsioonides kinni olevaid inimesi kindlasti pahandab: hävitab teine ju sootuks ära pikka aega teadvusse surutud mõiste "keskmine rauaaeg" ja asendab selle põhimõtteliselt Skandinaaviast üle võetud periodiseeringuga. Aga kui lugu lugeda, siis on see igati mõistetav. Igal juhul oli hea lugeda kainelt mõtleva inimese vastuseid pisut isegi provotseerivatele küsimustele, seda enam, et tegu on perioodiga, mille käsitlus on seni olnud armetult nadi ja napisõnaline ning millesse Tvauri on toonud kahtlemata oluliselt palju rohkem selgust. Ja kindlasti väärib lausa osundamist viimane küsimus, mis päris otseselt seostub tolle ajaloodiskussiooniga:

Mida te isiklikult peate heaks teaduseks ja milline on hea ajalooteaduse sisu ja tähendus?
Teaduse kohta tervikuna ei julge ma sõna võtta. Ajalooteaduse, mille hulka mina isiklikult arvan arheoloogiat kuuluvat, kohta võiks ju midagi arvata. Minu arvates peaks hea mineviku uurija teadvustama, et ta näeb ja uurib minevikku omaenda, oma aja ja oma kitsama teadusharu mätta otsast. Samas peaks ta püüdma näha minevikku laiemas perspektiivis.
Ilmselt oli see küsimus ajendatud hiljuti ilmunud teost „Eesti ajalugu” II saatnud poleemikast. Minu hinnangul on mainitud teos tõestuseks, et eesti ajalooteadus on muutunud heas mõttes professionaalseks. Selleks et ajaloouurimist saaks nimetada teaduseks, tulebki teadlasel võimalust mööda vältida mitteajaloolaste poolt käibele toodud nimetusi ja sündmustele antud tähendusi.
Iga inimese ja mis tahes ühiskondliku moodustise, sh riigi või rahvuse, minevik on talle oluline identiteedi allikas. Seetõttu peakski olema oluline, et ajaloolaste ja muude professionaalsete minevikuurijate väited oleksid teaduslikult põhjendatavad, erapooletud ja läbipaistvad.
Teaduslik meetod ja allikakriitika on hea ajaloolase tunnuseks. Enamik meist ju ei taha, et teda lõikaks hobikirurg või tema kodus teeks elektritöid amatöörelektrik. Eestis on aga nii, et kõige häälekamalt võtavad mineviku teemadel meedias sõna amatöörajaloolased, kellest mitu on aktiivsed poliitikud. Otsustagu igaüks ise, kelle väiteid usaldada.

Siia võib ainult lisada, et kuni Tvauri doktoritöö, mille eest teaduspreemia tuligi, pole laiemale üldsusele kättesaadavalt trükis ilmunud, võib kõigile huvilistele soovitada sellega tutvumist veebis: leiab selle siit (ja ka otselink dokumendile endale).

Põhilehe lõpetas Kasiku Reeda emakeelepäevane lugu pealkirjaga "Teeme ise oma keelt". Ja täpselt sellest ta kirjutabki: asjatundja põhjalikkuse ja rohkete näidetega sellest, kuidas eesti keeles uusi sõnu teha. Ja taas võib tsiteerida lõpusõnu:

Keel on loominguline asi ja keelt saab ise teha. Ka sõnu ei pea otsima ainult ÕSist või seletussõnaraamatust, sõnamoodustusmallid on osa inimese keeleoskusest. Just niisama, nagu me oskame moodustada sõnadest lauseid, oskame tegelikult vajadusel moodustada ka sõnu, mille mõistmisega kasutuskontekstis ei ole kuulajal või lugejal mingeid raskusi.

Sellega aga keelelood ei piirdunud, sest Sirbi vahel oli ka Keele Infoleht, mille põhimaht oli pühendatud viimasel ajal ilmunud uutele sõnaraamatutele: väga pikalt oli juttu etümoloogiasõnaraamatust, seda nii positiivses kui ka kriitilisemas võtmes, samuti pikalt, mitme eraldi loona, sõnaperede raamatust (põhilugu ning kaks küsimuse-vastuse vormis lookest) ja lisaks veel ka võõrsõnade leksikoni uuest väljaandest. Neile lisandus veel Sutropi Urmase lugu (EKI avaldatavatest) sõnaraamatutest üldisemalt, kust muu hulgas võis teada saada, et aastal 2018 saabub nähtavasti paberil ehk trükitud sõnaraamatutega finaal: isegi kui neid edaspidi veel avaldatakse, on need juba veebiväljaandega võrreldes teisejärgulisemad. Mis, ma usun, on ehk isegi õige lähenemine: mul näituseks seisavad küll paljud sõnaraamatud, ka eesti keele omad, otse töölaual või selle vahetus läheduses, aga ma olen nii mõnelgi juhul pidanud paremaks kasutada veebiväljaandeid, eriti juhul, kui need on saadaval keeleveebis, kus saab teha paralleelset otsingut, mis on peaaegu alati palju kiirem kui samade paberil sõnaraamatute kõrvuti lappamine.

Ja et ei oleks ära unustatud üht varasemat palvet: kuigi ma seekord auhinda ei saanud, võib ikkagi reklaamida järjekordset Emakeele Seltsi keeleviktoriini, mis hoolimata suhteliselt lühikesest vastamisajast (8. aprill on tähtaeg) võib pakkuda päris põnevat nuputamist. Miks, seda näeb muidugi viktoriinile endale otsa vaadates :-) (võib küll kurbusega lisada, et paraku ei ole paberlehes juures olnud skeemi veebis ära toodud, mis muudab esimesele küsimusele vastamise õige keerukaks, et mitte öelda võimatuks - sestap tegin selle joonise ise ja lisan siia, et inimesed saaksid seda kasutada - olgu ta ehk pisut kobavamalt valmistatud kui lehes avaldatud joonis).

Keeleviktoriini skeem

.

Loetud: Akadeemia 3/2013
Vaadatud: Eesti jalgpalli premium liiga: Tallinna Levadia - Narva Trans (TV6), Lasko (TV6), Camelot (Kanal12), Camelot (Kanal12)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänane Sirp oli lausa erakordselt huvitav lugeda, seda mõistagi eelkõige seepärast, et mitme külje pealt vaeti ajalugu ja kõike, mis sellega seotud.

Kohe alustuseks võtsid terve lehekülje enda alla Hvostovi Andrei pikk lugu palju kõmu tekitanud "Eesti ajalugu II" teemal ning sellele sekundeeriv veidi lühem Vahtre Lauri kirjutis. Eks ma olen nii selle raamatu, selle ümber käiva kära kui ka üldse ajaloo ja ajalootunnetuse kohta varemgi kirjutanud, aga ikka äratavad sellised lood mõningaid mõtteid. Ma ei saa muidugi jätta mainimata, et neist kahest kirjutisest on mulle palju sümpaatsem kas või juba oma tasakaalukuse ja argumenteerituse tõttu Hvostovi oma (millele võib-olla, aga mitte tingimata aitab kaasa ka kerge isiklik tutvus ja samaaegne õppimine ülikoolis, nojah, tema juba Tartus lõpetas, kui mina sinna jõudsin, aga ikkagi).

Hvostov küll otsesõnu nii ei ütle, aga võib päris selgelt mõista, et temagi arvab, et Jüriöö ülestõusu paisutamine Eesti keskaja tähtsündmuseks ja veel enam rahvusliku vabadusvõitluse verstapostiks oleks põhjendatud ainult väga selge narratiivi raames - sellesama, mida praegune koguteos ju õieti ületada püüabki. Sest paraku pole sellest ülestõusust tõsikindlalt kuigi palju teada. Jah, on too Hoeneke kroonika, aga see pole säilinud - kuigi aastakümnete tagune tekstikriitiline uurimine on näidanud, et põhijoontes on see üle võetud hilisematesse kroonikatesse. Aga isegi raske vaevaga "taastatud" kroonika puhul tuleb igal juhul arvestada, et see esitab ainult ühe, põhimõtteliselt võitja vaatepunkti, kelle huvides oli kahtlemata näidata kogu sündmustikku endale soodsas valguses.

Nii või teisiti tõi see kaasa toonases mõttes olulisi geopoliitilisi muutusi, nii et välistatud pole sugugi ka võimalus, et ülestõus võis olla arvatavasti "võitja" poolt mahitatud. (Kui uskuda kroonikates väidetud tapetute arvu, siis võib-olla veidi nihu läinud, nagu vahel ikka juhtub - palju hilisemast ajast tuleb näiteks meelde sõjavaevades Saksamaa katse kasutada enda hüvanguks ära vasakäärmuslasi eesotsas Leniniga, mis hetkeks tõigi kergendust, aga põhimõtteliselt siiski ei mingit kasu ei lähi-kesk- ega ka pikemaajalises perspektiivis.) Niisamuti pole kuidagi selge kohalike Eestimaa vasallide osa.

Ja muidugi ei saa kuidagi ära unustada, et Jüriöö ülestõus paigutub hilisemal keskajal üle kogu Euroopa rullunud "talurahvamässude" (jutumärkides, sest kindlasti polnud talurahvas ainuke kiht, mis mässas, aga vähemalt on see termin üsna levinud tänini) lainesse - ja kuidagi ei tahaks siinse kandi elanikke nii tuhmideks ja pimedusega lööduks pidada, et nad poleks neist suurematest või väiksematest vastuhakkudest midagi kuulnud. Mitte et see oleks olnud matkimine, aga üks lisaajend võis see ometi olla.

Teine mõte, mis vahest pole nii otseselt neist artiklitest ajendatud, vaid osaliselt pigem vastukajadest, mida ma olen saanud siin või Facebookis raamatu või sellega seonduvatel teemadel arutades. See puudutab mõistagi toda praeguses debatis tsentraalseks kujunenud küsimust, kas eestlased kui rahvas olid "muistse vabadusvõitluse" ajal olemas või mitte - see tähendab, kas nad olid olemas ühistunnetusega rahvana, keda võib rahumeeli hõlmata ühise nimetajaga, või oli ikkagi tegu eri hõimude, võib-olla maakondlike identiteetidega, mis parimal juhul tegid hädavajaduse korral koostööd, aga muidu elasid eraldi oma elu.

Mul (ja teistelgi) on soovitatud uurida keeleajalugu, mis näitavat kätte kui mitte täie tõe, siis vähemalt ühe olulise aspekti, mida selle küsimuse juures arvestada. Paraku ei ole mul olnud aega sellesse põhjalikult süveneda, sest igapäevatöö on liiga pingeline praegu, aga aegajalt midagi olen siiski üritanud vaadata. Senised leidused on näidanud, et ametlik seisukoht on seniajani, et eesti keel kujunes põhja- ja lõunaeesti murde/allkeele ühesulamisel "teise aastatuhande esimesel poolel", niisiis aastatel 1000-1500. Siiski on mitmed uurijad viimasel ajal olnud arvamusel, et põhja- ja lõunaeesti (see on lihtsustatud skeem, noid murdeid/allkeeli on tegelikult rohkem) on täiesti omaette keeled, mitte lihtsalt murded (kuigi ma pole seni avastanud, kas need uute seisukohtade väljakäijad on pakkunud uusi seisukohti ka eesti keele kujunemise aja kohta). Mis, niipalju kui ma olen aru saanud, vastab ka näiteks arheoloogide seisukohale, mille järgi leiud näitavad kahe suure ja eristuva piirkonna olemasolu tänapäeva Eesti aladel (jällegi on seal kitsamaid erisusi, aga üldiselt igatahes pigem kaks kui üks).

Ma olen ka omal ajal mingil määral lugenud esimeste sajandite eestikeelseid trükiseid ja nendestki pigem leidnud, et need kaks keelt olid veel mõnesaja aasta eest päris põhjalikult erinevad. Ma ei taha tingimata öelda, et eesti keel ongi alles (nagu rahvus) viimase paarisaja aasta leiutis, konstrueeritud peamiselt 19. sajandil (otsapidi muidugi varem ja viimistletud jätkuvalt seniajani) valdavalt jõuga põhjaeesti keele baasil ja lõunaeesti keelt tõrjudes, aga see on vähemalt midagi, mis on mulle pähe tulnud.

Nii et seni pole keeleajaloo poole pöördumine vähemalt mind suutnud veenda, et too ülistatud ühtsustunne ikka 800 aasta eest tõepoolest olemas oli. Vähemalt mitte selles mõttes, nagu seda tavaliselt esitada püütakse - eks tunne me ju ka tänapäeval teatavat sugulust või hõimlust näiteks soomlaste või isegi mõne idapoolse soomeugri rahvaga, kuid mulle tundub, et mingist läänemeresoome või veel vähem soomeugri identiteedist rääkida oleks ometi liiast.

Nii palju siis nendest artiklitest johtunud mõtetest. Aga see polnud tänases lehenumbris ainuke teemakohane kirjutis. Alati särava sulega Kändleri Tiit oli osanud Eesti ajaloo sisse põimida endagi kirjatükki, mis kõneles hoopis Hawkingi Stepheni äsja eesti keeles ilmunud raamatust. See on vaade hoopis teise nurga alt ja kindlasti tasuks seda lugeda ka neil, kes muidu vaid ajalooga piirduda tahaksid. Ma tahtsin sellest loost lausa siia tsitaati panna, aga lõpuks leidsin, et ühtegi lauset või lõiku ei saa sellest loost välja võtta - lugu tuleb tervikuna lugeda, ainult nii on see korralikult mõistetav.

Veidi vähem, aga ometi mingil moel haakus selle teemaga teise tavapäraselt särava kirjutaja Vene Ilmari lugu, mis oli formaalselt pühendatud hiljuti ilmavalgust näinud Dante "Vita nova" uustõlkele, aga mis loomulikult uitas just neil radadel, millele autor loo suunata tahtis. Sedakorda siis armastuse radadel, nii suureliselt kui see ka pooleleheküljelise artikli kohta ei kõlaks. Küll äärmiselt napilt, aga siiski piisava põhjalikkusega on loos markeeritud daamikultuse resp. Jumalaema kultuse kujunemine ja sisu - üks neid asju, mis tol kaugel ajal oli tegelikult oluline, kuigi tagantjärele, praegusest vaatepunktist mõneti raskesti jälgitav ja võib-olla isegi levinud ettekujutustesse tollest ajast (isegi kui "pime keskaeg" on tänaseks juba selgelt hääbunud seisukoht) mitte kuigi hästi mahtuv.

Väga sümpaatne oli lugeda pikka, üle kahe lehekülje ulatuvat intervjuud Muti Mihkliga. Muidugi juubelipuhune ja muidugi nii pikk eelkõige seepärast, et Mutt ju ise kunagi tükk aega ajalehe peatoimetaja olnud. Ma ei ole küll tema kirjandusteoste suur austaja (võib-olla küll ka suhteliselt vähese lugemise tõttu) ja mõnikord ei ole mulle just väga pärikarva olnud tema avalikud arvamised, aga neis viimastes oskab ta enamasti alati oma mõtte elegantselt ja tabavalt välja tuua ja selgeks teha. Mis on hea isegi siis, kui temaga mitte nõustuda, sest paraku on avalike arvajate seas küllaga puterdajaid, kes küll palju räägivad või kirjutavad, aga ometi midagi ei ütle ...

Veldre Anto tõmbas joone alla oma infoühiskonna hereetilise käsitluse artiklisarjale ja seegi lõpulugu puudutas mingis mõttes toda identiteediküsimust, kuigi, nojah, autorile omaselt erilaadselt. Siit saab küll tsitaadi võtta:

Mõnikord tekib tunne, et eestlased ugrilastena on nii umbes 30 000 aastat üritanud tsivilisatsiooni eest ära joosta2. Lihtsam on hiit kallistada ja põlluga rahus elada, kui et linnas tekkivaid inimestevahelisi situatsioone klattida. Niipea kui korduvad jääajad ugrilasele võimaluse andsid, pani see tsivilisatsiooni juurest taas punuma ning leidis endale koha, kus tal enesega üksiolemist väga ei segatud.
Kahjuks peab tõdema, et muudatuste eest ärajooksmise taktika sellel planeedil enam ei tööta. Maailm on nüüd kahanenud üheainsa globaalküla suuruseks. Teisisõnu, tsivilisatsioon sai eestlase kätte, enam ei ole kusagile joosta. Mistõttu tuleb kiirkorras ära teha kõik need rahvusele iseloomulikud otsused, mille eest on vahepeal ära joostud.

Ja ta pakubki välja võimalusi, mida nood ugrilased, täpsemalt siis eestlased võiksid ette võtta, tervelt viis. Needki on omapärased, aga ma jätan need kõigile ise avastada - avastamisrõõmu peaksid need küll pakkuma :-)

Mõningat huvi pakkusid Strandbergi Mareki mõtted haridusest, täpsemalt nii-ütelda võrguharidusest ehk massidele mõeldud elektroonilistest kursustest ja muust sellisest, mille kohta kasutatakse ingliskeelset lühendit MOOC (massive online open course). Ta küll sellest ei kirjutanud, aga mulle tuletas see mõneti meelde vististi läbi kogu hariduse andmise ajaloo kulgevat tasakaalu otsimist õpetajate ja õppeasutuste vahel. Õieti on ju küllap igaüks, kes üldse haridust omandanud, teadlik, et on olemas nii selliseid õpetajaid, kelle juurde valitseb lakkamatu tung, tihtipeale ka sellest hoolimata, kas ta jagab õpetust mõne institutsiooni raames või mitte, kui ka selliseid kursuseid või aineid, mida õppeasutuses edasijõudmiseks lihtsalt tuleb omandada - ja isegi selliseid, mis ehk muidu võiksid olla isegi huvitavad, aga mille õpetaja on ilmetu, annab küll aine enam-vähem edasi, aga mingit tõmmet ei teki. See praegune valdavalt ülikoolideväline (kuigi mõnikord ka nendega vähemalt või rohkemal määral seotud) võrguõpe on justkui taas õpetajate tähtsustumine, võimaluse andmine inimestele, nii-ütelda massidele, omandada ainult neid teadmisi, mida nad peavad endale vajalikuks, ja ainult nende õppejõudude juures, keda nad hindavad (küllap võib oletada, et võrguõppe peale lähevadki välja sellised õpetajad, kes ka ise teavad, et suudavad masse ligi tõmmata).

Ei puudunud tänases numbris ka oma keelenurk, kuigi see leidus veidi üllatuslikult hoopis arhitektuurilehekülgedel, mis tavaliselt jäävad mu pilgu alt peaaegu välja. Mutso Margit juhtis täiesti õigesti tähelepanu sellele, et arhitektuurist kirjutajad - aga mitte ainult, ka teised erialaspetsialistid - kipuvad liialdama raskepärasusega, moodustades lauseid, millel pole saba ega sarvi, ning mõnigi kord kuhjates teksti liigset erialakeelt, mis ei pruugi olla kergesti dešifreeritav isegi sama eriala inimesele. Siitki tsitaat:

Eesmärk peab olema esitada keerulised mõtted selges keeles, mitte vastupidi – lihtsad mõtted arusaamatult keeruliselt, seejuures mõnikord ka keeleliselt valesti. Stiilinäide: „Mina tegelen poekülastamise praktikaga tahtevõime realiseerimise kaudu”. Keelereeglite seisukohalt on küll kõik õige – aga mis takistab öelda selgelt ja lihtsalt: „Ma tahan poodi minna”?

Siiski oli seal ka seisukoht, mis mind teravalt riivas, nimelt: "Jutumärgid käivad eestikeelses tekstis lause alguses all ja lause lõpus üleval, seejuures on mõlemad 9-, mitte 6-kujulised." Võimalik, et see on ainult minu kiiks, aga need, paraku väga laialdaselt toimetajate ehk inimeste, kelle käe läbi jõuavad tekstid lugejate silme ette, levinud "saksa" jutumärgid „ ... ” on mu meelest pisut häirivad, suurelt osalt just oma asetuse pärast, mis sunnib silma rohkem liikuma, kui seda vaja oleks. Ma olen muidugi alati eelistanud "prantsuse" jutumärke « ... », suuresti just seepärast, et nad on ühelt poolt vähemalt mu jaoks esteetilisemad ja teiselt poolt ei eristu kõrguse poolest ülejäänud tekstist, nii et silm saab rahulikult kulgeda, aga jah, erilist heakskiitu need pole toimetajate silmis leidnud. Paraku ...

Loetud: Sirp, 15.02.2013
Vaadatud: Kurjad surnud II (Kanal2), Zeitgeist (ETV2)

Ilmunud tõlked:
R. Weitz. Baltimaade tulevase julgeolekukeskkonna ennustamisest (Diplomaatia, 1/2 2013)
E. Tuohy. Ülesanne täidetud - nüüd ka päriselt! (Diplomaatia, 1/2 2013)

Reedesed mõtted

Täna hommikul oli pärast eilset selline imelik tunne - tükk aega pole tarkvarandusega nädala keskel tegelda saanud ja nii leidsin, et võiks siis selle niigi üsna omapäraselt kulgenud nädala veel omapärasemaks teha ning tänasegi päeva tarkvarale pühendada, kuid tavapärasest erinevalt mitte KDE-le, vaid Mageiale. Nagu ma eile mainisin, on seal peagi, täpsemalt 14. jaanuaril, saabumas "külmutamise", mis muu hulgas tähendab ka seda, et selleks ajaks peavad tõlked nii valmis olema, kui see vähegi võimalik. Nojah, juba kümmekond aastat on varem Mandriva, nüüd ka Mageia eestindus olnud täielik, mistõttu otseselt tarkvara kallal polnudki täna suurt midagi teha, kokku ehk tosinkond stringi, mis olid uued või vajasid ülevaatamist. Ja seni pole ka keegi märku andnud, et midagi oleks valesti või vajaks hädasti parandamist ...

Küll aga võtsin ette ühe veidi teise kallakuga asja: nimelt on nähtavasti juba Mageia 3 koosseisus, aga võib-olla siiski ka alles hiljem kavas välja tulla Mageia juhtimiskeskuse (mis nagu Mandrivas, nii ka Mageias on arvatavasti distributsiooni kõige tunnuslikum ja kuulsam osa) käsiraamatuga, mis vähemalt minu arusaamist mööda peaks muu hulgas olema ka eesti keeles. Et ma pole dokumentatsioonimeeskonna tegevust väga hoolikalt jälginud, selgus mõningase üllatusega, et vahepealse mõne kuu jooksul pärast seda, kui ma võtsin ette paigaldusaegse abi tõlkimise, on juhtimiskeskuse käsiraamat päris jõuliselt edenenud. Nii ei saagi öelda, et ma täna hirmus kaugele oleks tõlkimisega jõudnud, aga midagi sai siiski ära tehtud, nii et vahest on lootust rajal püsida ja selleks ajaks, kui dokumentatsioonimeeskond leiab, et nüüd on nad valmis sellega maailma ette astuma (seni saab ingliskeelset originaali näha ainult nende arendussaidil), on ka eestikeelne tõlge kenasti olemas.

Tänane Sirp üllatas vähemalt kahes mõttes. Esiteks ma miskipärast arvasin, et aasta avanumber tuleb alles järgmisel nädalal, sest tavaliselt nad lähevad ju vist trükki juba nädala algupoolel, millele praegusel juhul ju pühad langesid, aga nagu siin kirja pandud sõnadestki näha, ma eksisin. Ja teiseks oli see pungil täis sellist lugemist, mis mulle vähemalt temaatiliselt huvi pakkus, mida ei saa sugugi sageli öelda.

Rahvaloenduse "ema" Tiidu Ene-Margit oli kirjutanud päris mõtlemapaneva loo samuse loenduse mõningatest tulemustest, millest jäi silma eelkõige kaks asja. Esiteks see, et võib öelda, et "ühe objektiivse mõõdupuu järgi on elu Eestimaal viimase kümne aasta jooksul läinud märkimisväärselt paremaks". Selleks mõõdupuuks oli siis oodatav eluiga, mis olla üsna jõuliselt suurenenud. Mis mõnevõrra seab kahtluse alla pidevalt kuuldava hala kogu sotsiaalsfääri, rahvatervise, meditsiini ja muu sellise täielikust ja lõplikust allakäigust, isegi kui selle all tavaliselt mõeldakse seda, et riigikaukast ei jagata niisama, ilusate silmade või veel teab mille eest piisavalt raha. Olgu, see on nii keeruline küsimus, et juba selle eelmise lause eest tahaksid kindlasti mõned mind risti lüüa ja ära ka veel põletada :-)

Teine huvitav teema selles artiklis oli, kuidas öelda, rahvastiku paiknemine. Eks see, et eestlased linnastuvad, on juba pikaajaline suundumus, aga siiski oli üllatav teada saada, et praegu tuleb näituseks ühe maal elava inimese kohta ligemale 100 hektarit maad. Kohe tuli meelde oma kodutalu, millel ammustel headel aegadel oli ligemale 30 hektarit maad kokku, sellest suurem osa mõistagi metsa all. Ja see tundus ikka päris suur - kuigi muidugi oli ka suuremaid talusid, isegi palju suuremaid. Autor on mõistetavalt mõnevõrra murelik nende tendentside pärast, usutavasti ka põhjusega, ehkki ma usun, et nii minu kui ka tema tutvusringkonnas on lausa ohtralt selliseid poolmaakaid, kes elavad küll ametlikult linnas ja elavadki seal ehk suurema osa aastast, aga mõningase perioodi veedavad siiski ka kuskil sügavas metsas või muidu looduskaunis kohas, just selsamusel maal, vahel ka lühemat aega ülejäänud aasta vältel. (See on siis erinev valglinnastumisest, mis tähendab ikkagi põhimõtteliselt otse linnaserval elamist, mitte "maad" selles mõttes, mida ma silmas pean.)

Nii et mine tea, kas see probleem nii tõsine on, kui autor seda näeb - tema vaatab seda selgelt ühest, ehkki esinduslikust andmekogumist lähtuva pilguga, mille juures tasub ometi ära märkida samas Sirbi numbris paar lehekülge edasi ära toodud Spengleri Oswaldi mõtet: "kõik oma objektiivsed andmed võite rahumeeli endale hoida, mind huvitab, missugune on asjade seis tegelikult". Seda muidugi ei tea mina ka - peale selle, et rahvusromantiline arusaam õnnelikust Eestist, kus linnades valitseb laitmatu heakord ja maalgi leidub iga käänaku taga kenasti korras talu, on selgelt ajast ja arust: selleks on kogu elu, selle üldine korraldus ja kõikvõimalikud pisiasjad lihtsalt liiga teistsugused (ja eks seda pildikest sellepärast rahvusromantiliseks nimetataksegi, et see on alati olnud vaid heiastus, pigem paleus, mille poole ehk mõned on soovinud pürgida, aga mida pole kunagi niisugusena olemas olnu).

Religioonist on Sirbi veergudel ikka aeg-ajalt kõneldud, aga vist küll tükk aega pole sellele pühendatud tervelt kaht (kõrvutist) lehekülge. Kivioru Merilini lugu religioossest neutraalsusest ning riigi ja religiooni vahekordadest oli päris huvitav lugeda, kuigi järele mõeldes paistab see rohkem sellise kultuurtreegerlusena. Mida ta ka õieti ise tunnistab, nentides, et probleemid, millest ta kõneleb, on olemas, aga mitte siin, Eestis. Ja tõepoolest, religioonide (või ka laiemalt identiteetide) kirevusest ei saa siin sellest hoolimata kõnelda, et ametlikult registreeritud religioone ja veel rohkem neid, mida inimesed ise (rahvaloendusel) kirja on pannud, jagub siin kümnetes, kui mitte sadades. Eks muidugi on siin ammusest ajast lisaks kristlastele ka muslimeid, budistegi, viimasel ajal veel teab keda, aga nad on kõik nii marginaalsed seniajani, nagu ka kõik muud "traditsioonilisest" erinevad vähemused, olgu need suhteliselt ammused keskaasialased või vietnamlased või korealased või ka viimasel ajal tekkinud mustanahalised või ladinlased. Aga mõtlemine sellistele küsimustele on siiski hea, sest isegi kui lähituleviku kohta pole mingeid märke, et siin võiks midagi vähegi märkimisväärselt religioonide, religioossuse või üldse "teiste" osas muutuda, ei ole sugugi välistatud, et homse asemel ehk ülehomme juba kerkib mõni selline probleem, olgu see siis pearättide küsimus või midagi muud.

Nagu alati, oli äärmiselt mõnus lugeda Vene Ilmari kirjutist, millel seegi kord oli üpris provotseeriv pealkiri "Jumala tegevuse peatamine". Ehkki peamiselt lühiduse tõttu ehk mitte nii särav nagu mõned teised esseed, oli see siiski selline, mida võib kindlasti soovitada lugeda. Ja siis mõtelda loetu üle. Ja veel mõtelda.

Veldre Anto oli jätkanud oma "hereetilist" infoühiskonna käsitelu. Tema seni neli lugu on olnud samuti väga mõtlemapanevad, ehkki vaba mõttevool, millega need kirja on pandud ja mis kipub kõikmõeldavais suundades hargnema, on küllaltki raske jälgida. Seekordse kirjutise ehk parim tera kogu muu suhtelise sünguse kõrval, mida paistab sellel kirjutajal otsekui Pavlovi refleksina tekitavat süüvimine turvalisuse küsimustesse, oli järgmine:

Virtuaalsus ei ole enam reaalsusest eristatav. Ta on pelgalt üks osa reaalsustest - arvutiga genereeritud lapsporno viib kohtupinki sama edukalt nagu ehtne.

Mulle jäi siiski segaseks autori arusaam "reaalsuse" võltsimise teemal. Ühelt poolt ta nagu väidaks, et see on varasemast lihtsam ja õieti loomulikki, kui pidada silmas kas või mainitud virtuaalsuse ja reaalsuse piiri kadumist. Teiselt poolt jälle toonitab ta visalt, et infoühiskonna ajastul on digitaalset "võltsingut" tuvastada ja avastada enamasti palju lihtsam kui "paberiajastul", mis ju põhimõtteliselt peaks tekitama potentsiaalsetele võltsijatele tõsise demotivatsiooni ... Mõlemad on kahtlemata õiged seisukohad, aga mingi vastuolu siin siiski sees on, mida ka mina ei suuda lahti harutada. Aga võib-olla seda polegi vaja lahti harutada? Või vastuolu polegi? Mine tea ... Mõtlemapanev igatahes.

Kirjanduse leheküljed olid sedakorda pühendatud mulle eriti meeltmööda teemale, nimelt raamatukogule. Nojah, kaht lehekülge täitvast kolmest loost kõneles üks küll Paabeli raamatukogust ehk siis selle nimega üritusest, mis päris otseselt just raamatukoguga seotud ei ole, kui toimumiskoht välja arvata. See-eest Kotjuhi Igor oli kirjutanud armsa loo oma (ja ühtlasi, muide, ka minu ema praegusest) töökohast Tallinna linnaraamatukogust. Võib-olla juba pealkirjas väljendatud ja loos jätkuvalt edasi taotud mõte "raamatukogu kui Eesti kvintessents" ongi mõnetine liialdus, aga kõlab vähemalt kenasti ja, mis seal salata, minusugusele raamatukoile ka südant soojendavalt, isegi kui ma ise mida aasta edasi, seda rohkem piirdun oma raamatukoguga ning neid avalikke kasutan vaid siis, kui kuidagi teisiti kohe enam üldse ei saa.

Samal raamatukogu teemal jätkas Kausi Jan, kelle samuti südant soojendava pealkirjaga loost "Raamatukogu ja mina" haakus ehk kõige enam mõttekild, et raamatukogud on kohad, kus valitseb vaikus ja mõtlus. Mis võib-olla pole tänapäeval. mil raamatukogud eelkõige lugemise ja mõtlemise kohtadest on muutunud tunduvalt "modernsemaks" infokeskuseks, enam nii jäägitult õige ja tegelikkusele vastav, aga suurel määral paistab see ikka veel kehtivat, ütlevad ka mu napiks jäänud külastuskäigud. Ja loomulikult võin ma kõigi saadaolevate jäsemeotstega alla kirjutada seisukohale, et raamatud avavad vähemalt sama hästi, kui isegi mitte veel paremini maailma kui näiteks mööda maailma ringikolamine - mitte et viimasel oma eeliseid poleks, aga oma silma ja oma mõtte efektid ja afektid on lihtsalt erisugused.

Numbri lõpetuseks oli Nemvaltsi Peep andnud ülevaate kuu aja eest peetud teaduskeele konverentsist, kuhu mulgi oli kavas minna, aga kuhu ma paraku siiski sugugi mitte ei jõudnud. See ei olnud võib-olla selles mõttes väga hästi välja kukkunud artikkel, et enam-vähem kõigi esinejate ja nende teemade üleslugemine võttis nii palju ruumi, et täpsemalt kõneldust ja muust seonduvast ei jäänudki mahti pajatada (teesidega võib tutvuda konverentsi koduleheküljel), aga isegi sellest loost võis pooleldi ridade vahelt leida tõsiseid muretoone, nii et pealkirjale "Eesti keel kõrghariduse ja teaduse keelena" võis samahästi mõelda ka küsimärgi juurde.

Loetud: Sirp, 04.01.2012
Vaadatud: Elas kord ... (Fox)

Tarkvaratõlked:
Mageia: drakx_install, drakx_share ja veebilehed

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tegi ebameeldiva vahepausi õhtupoolikul peetud jalgpallimäng. Tegu oli MMi valiktsükli avamänguga ja pärast viimast Poolaga peetud sõpruskohtumist võis ju loota, et tänane vastane Rumeenia on selline, keda heal juhul suudetakse isegi võita, aga loodetavasti siiski vähemalt viiki mängida. Ja esimene poolaeg, mis lõppes 0:0, see nii tundus ka minevat. Valdavalt olid küll aktiivsemad rumeenlased, aga ka Eestil oli paar küllaltki head võimalust ning mõlemal poolel paistis olevat kaitsemäng korras ja ründemäng kergelt lonkavat. Ent teisel poolajal läksid asjad käest ära: eestlaste mäng oli küll tubli pool poolaega vaat et isegi korralikum, aga ometi saadi just selle käigus kaks väravat endale sisse. Nojah, nagu pärast mängu Oper ütles, oli tuul tõeline vainlane ja õige ta oli, seda oli ka mängus näha algusest peale, et ühele poole lendab pall selgelt paremini. Aga paraku sel esimesel poolajal, mil tuul Eestile soodsam oli, ei suudetud, nagu öeldud, ühtegi väravat sisse saada rumeenlastele ... 0:2 kaotus nüüd kindlasti midagi rõõmustamist väärt ei ole, sest jah, potentsiaali paistis isegi mängu põhjal Eestil võiduks olevat, aga selle ärakasutamine tagasihoidlikult öeldes lonkas. Kui vaadata eriti vahetusi, mida tehti just teisel poolajal ja mis mängu tublisti elavdasid, siis tagantjärele võiks nähtavasti öelda, et sedamoodi oleks pidanud kohe alguses mängima - selle "soodsa" tuule toel oleks siis ehk suudetud endale paremust luua. Aga noh, mis seal ikka, jääb üle loota vastu igasuguseid ootusi, et vähemalt Türgi vastu suudetakse mõne päeva pärast nende koduväljakul paremini toime tulla ...

Tänane hommik ent algas postikulleri külaskäiguga, kes toimetas kätte järjekordse köite TEA entsüklopeediast, numbriga 9.

Täna nägi ka mõnepäevase hilinemisega päevavalgust tulevase Mageia 3 esimene alfaväljalase. Et mul praegu on äärmiselt kiire, siis ei ole jõudnud seda ise veel järele proovida, niisiis jääb ka lähem tutvustamine järgmisse nädalasse. Loodetavasti saadi nende mõne hulinemispäevaga siis ära siluda nood kõikse hullemad vead, mille tõttu edasilükkamine ju tuligi ...

Tänane Sirp oli suhteliselt rohke lugemismaterjaliga, alustades Sutropi Urmase mõtlemapanevast arutelust humanitaarteaduste ning nende koha üle. Õieti ta sel teemal juba kirjutas pikemalt mõne aja eest Akadeemias, keskendudes seal küll konkreetsemalt asjale, mida nimetatakse rahvusteadusteks. Nojah, ka Sirbi intervjuus oli ta selle mõiste peale jätkuvalt verine, aga vähemalt üks positiivne mõte oli seal kindlasti, nimelt üleskutse humanitaaridele endale pead kokku panna ja enda tegevus nii-ütelda kaardistada, mis parimal juhul võimaldaks mõnevõrra koordineeritumalt tegutseda ja võib-olla isegi teataval määral "ressursside juhtimisega" tegelda.

Omamoodi huvitav oli lugeda Purju Alari teatavas mõttes raamatututvustust, teatavas mõttes probleemartiklit, mis kõneles asjast, millest juba pikemat aega on ikka kõneldud - Hiina väidetavast muutumisest maailmamajanduse keskuseks ja keskmeks. Ega mingit selgust sellesse küsimusse ei toonud ka see artikkel (ega selle aluseks olnud raamat), aga lugeda tasub siiski.

Päris hämmastav oli Vene Ilmari veste (mis ei ole võib-olla parim žanrimääratlus, aga midagi paremat mul hetkel pähe ei tule - ja esseeks seda allnimetataval põhjusel ka nagu hästi kutsuda ei saa ...), mis keskendus eelkõige Spengleri mõne aja eest eesti keeles ilmunud suurteosele. Ei, mitte sellepärast, et ta sellest kirjutas, vaid eelkõige seepärast, et ma ei oleks uskunudki, et ta suudab kirjutada nii vähest leheruumi kasutades. Nojah, pole ju ka võimatu, et toimetus otsustavalt kärpis nii oma kaks kolmandikku välja, millele viitab võib-olla ka üsna järsk lõpp, aga ometi on see tähelepanuväärne.

Sugugi halb lugemine polnud ka Saarikoski Pentti juubeli puhuks avaldatud eestindatud lõigud tema Soome uurija teosest. Saarikoski on küll mu jaoks rohkem nimi, mida ma olen kõigest kuulnud ja ega see, mida ma varem teadsin ja nüüd siit teada sain, ka ei kutsu kuidagi lähemat tutvust tegema, aga selliste ajahõnguliste, meeleolukate meenutuskatkenditena oli Saarikoski-lehekülge siiski hea lugeda.

Kuigi ma tavaliselt lasen teatrilehekülgedest kui ebahuvitavatest lihtsalt silmad üle, siis seekord jäid need ometi peatuma ühel eelteatel, mis kõneles bastionikäikudes ettevõetavast, hmm, labürintlavastusest "Ogalik". See tundus olevat täitsa huvitav asi - nojah, vähemalt seni, kuni pole ära näinud :-) (mida, ei saa välistada, ma võin isegi teha ...)

Päris huvitavad olid seekord teadusleheküljed. Liiviku Ero oli kirjutanud mõistliku loo sellest, kuidas teadus peab olema ikka vaba, mitte aheldatud teadusajakirjade ja -kirjastuste lõa otsa. Millega ma mitteteadlasena olen igati nõus.

Üsna kummalise artikli identiteedi teemal oli kirjutanud Veldre Anto, mille võiks lühidalt kokku võtta järgmiselt: igal inimesel on lausa vaja mitut identiteeti ja kindlasti on ainult ühega piirdumine "väärareng". Mis oli mu meelest ühes mõttes avatud uksest jõuga sissemurdmine: lõppeks ongi igal inimesel nii või teisiti mitu identiteeti, kõige elementaarsemalt üks kodus ja teine tööl või koolis, aga enamasti veel üsna mitu erinevates rollides olles. Teiselt poolt jälle paistis ta soosivat e-maailmas toimetamist kui mitte radikaalselt erinevate identiteetidega, siis vähemalt identiteetidega, mida pole kuigi lihtne üksteisega siduda. Mis mu meelest on ka kui mitte just avatud, siis irvakil ukse vahelt jälle jõuga sissemurdmine. Kuigi siin vististi sõltub asi mõneti ka vanusest: kindlasti on meeldiv eksperimenteerida ja katsetada (milleks autorgi neid eri identiteete paistab eelkõige tagant utsitavat) nooremas eas, kui, nagu öeldakse, veel kogu maailm on ees lahti ja valla, samal ajal vanemas eas, kus oled oma sõidurea elu kiirteel juba üles leidnud ja seda mööda, väheste möödasõitudega ja harva maha keerates, et mõne aja pärast uuesti tagasi tulla, tasakesi edasi vuristad, on palju loomulikum vähem eksperimenteerida ja pigem kinnistada seda immitsat, mida oled hoolega üles ehitanud ... Aga igatahes tublisti mõtlemist see küllaltki väike kirjatükk andis.

Veel vääris lugemist filmi "Puhastus" arvustus Velmeti Aro sulest. Ma muidugi ei ole seda näinud ja vaevalt niipea näengi, aga autori mõtted selle kohta, kuidas seda filmi võiks käsitleda ja kuidas paraku seda peaaegu kindlasti käsitlema hakatakse, väärisid tähelepanu. See arvamuste paljusus ja kange tahe ilukirjandust venitada milleks tahes muuks oli ju selgelt näha juba raamatu tuleku ajal (ja arvatavasti ka algse näidendi puhul, millest ma küll midagi ei tea). Muidugi ei suutnud autorgi olla päris valitud rajal, sest kui ta kirjutanuks rahvusvahelisele publikule, nagu ta teha kavatses, siis vaevalt ta oleks sinna sisse libistanud näiteks viidet Raimond Valgre lauludele, mis samusele publikule kohe kindlasti midagi ei ütleks. Aga katsena ometi hea.


Loetud: Sirp, 07.09.2012
Vaadatud: MMi valikmäng: Eesti-Rumeenia (ETV2), Vasaku jala reede (TV3)

Ilmunud tõlked: Matthew Crandall: piirileping peaks olema prioriteet (Postimees, 07.09.2012)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse jäi küll veidi ka jätkuvat tegelemist "väiketõlgetega" (mis ei olnudki paraku nii väikesed) Diplomaatia hüvanguks.

Tänane Sirp oli mõnevõrra sisukam kui möödunud nädalal, mis muidugi ei olnud ka kuigi raske ülesanne täita, sest tookord pidin nentima, et kogu lehes polnud õieti midagi lugeda. Täna tegi aga korralikku algust Vene Ilmari, keda on alati hea lugeda isegi sõltumata sellest, et mehe enda perenimi tuletab mu enda suguvõsa meelde (kuigi sugulussidemeid vististi pole, vähemalt mitte lähemal määral kui ükspuha millise teise eestlasega ...). Seekordne leheküljepikkune essee oli pühendatud sõnale, võiks isegi öelda et Sõnale, ehkki autorile iseloomulikult vonkles mõtteid ja mõttepudemeid nii siia kui sinna kui ka kolmandasse ja kaheteistkümnendasse suunda. Lugeda tasub kindlasti, aga üks tsitaat väärib sellest artiklist kahtlemata esiletõstmist, ehkki seegi pole just enneolematult originaalne:

... ka kõige halvemat laadi hälbimuste eest on vastutav meie loomupärane tervemõistuslikkus.

Päris põnevad olid teadusleheküljed, kus esiteks üritati pikalt tõestada, et arvaku inimene mida tahes oma kohast maailmas ja üldse ning enda võimest oma ja maailma asju juhtida, tegelikult kipuvad meid juhtima hoopis nood pisikesed ja vaevu nähtavad olendid, kel nimeks parasiidid. Igatahes võis Hõraku Peetri artikli alustusest leida huvipakkuva (ilu)kirjandusliku analüüsi, milletaolist ma hästi ei mäletagi olevat lugenud, nii et seegi väärib osundamist:

„Esimest korda naabrile külla minnes viis Andres jutu kohe sookuivatamisele ja ühise emakraavi kaevamisele. Pearule oli see mõte nähtavasti uus ja sellepärast ei öelnud ta alguses üldse midagi, ei poolt ega vastu. Ta toppis piipu, tagus räksiga piibule tuld, popsis ja sülitas. Tema eeskujul talitas ka Andres: pani piipu, piibule tuld, popsis ja sülitas, ainult selle vahega, et tema sülje savipõrandal jalaga laiali hõõrus, kuna Pearu seda vaevaks ei võtnud.”

A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus” I

 Eeltoodus on A. H. Tammsaare kirjeldanud korraga vähemalt kolme parasitoloogia ja inimese käitumisökoloogia vaatepunktist huvipakkuvat momenti. Esiteks, kehasekreedid, sh sülg ja röga on transpordivahendid pisikute levimiseks. Teiseks, parasiidid manipuleerivad oma peremehi neid levitama. Kolmandaks, kahe alfaisase kohtumisel sõltub nende hügieenikäitumine sellest, kas nad asuvad parajasti omal või võõral territooriumil.

Vähemalt sama omapärane lugemine oli antropoloogia vallast, mille põhisõnum oli võitlevale feminismile kohane: patriarhaat on väljamõeldis, tegelikult on inimühiskonda algusest peale tänaseni välja juhtinud ikka naised. See on ehk küll veidi utreeritult kokku võetud ja natuke ülekohtuselt öeldud, sest lugu lugeda oli tegelikult mõnus ja mõtlemapanev.

Muidugi oli hea lugeda ka intervjuud Biermanni Wolfiga, isegi mul, kes ma luuletajaist muidu suurt midagi ei pea, aga antud mehe puhul vähemalt kahe asjaolu tõttu (esiteks dissidentlus ja teiseks kasutütar) erandi olen teinud. Ka sellest võib välja tuua ühe tsitaadi, täpsemalt Biermanni vastuse, mis tabab täieliselt täppi ja võtab kokku ka mu tunded, kui ma jälle kuulen ihalusega hääles öeldud fraasi "aga nõukogude ajal...":

Seda idiootset lauset, et mitte kõik ei olnud SDVs halb … seda tunnen ma juba ühest varasemast ajast: „Mitte kõik ei olnud Hitleri ajal halb …”. Nii võib ka tõtt rääkides valetada; mitte kõik ei olnud halb Auschwitzis või GULAGis. Kui sinu kaasvang kuuemehelisest kongist annab sulle tükikese oma leivast, on see loomulikult parem sellest, kui taskuvaras sult salongis kuldkella näppab.

Loetud: Sirp, 04.05.2012
Vaadatud: Elas kord... (FoxLife), Eureka (TV6), Kälimehed (TV3), Kelgukoerad (Kanal2), Heroes (TV6)