Üsna tavaline tööpäev, kuigi jah, põhitööga tegelemist täna ette ei tulnud: vahel tulevad peale sellised "väiketööd", mis polegi väga väikesed ja nõuavad lausa mitu päeva - nagu ka praegu, nii et ei täna ega mõnel järgmisel päeval ma põhitööni ei jõuagi. Aga teiselt poolt on muidugi huvitav ka niisuguseid asju teha vahelduseks, loomulikult.
Täna anti ka ametlikult teada tublisti hiljaks jäänud tulevase Mageia 5 teisest beetaväljaandest, aga sellest ma loodan kirjutada pisut pikemalt, loodetavasti lähipäevil.
Kui eelmise nädala Sirbi puhul kurtsin, et kirjandusele oli vähe ruumi jagunud, siis tänases oli sellest küllaga juttu, sealhulgas ka moel, mis mind köitis. Aga kõigest järjepanu.
Alustas tänast numbrit Pikkovi Ülo pisut muremõtteid maailma paiskav lugu e-Eestist, täpsemalt selle ühest allkonnast üldnimetusega "kultuur". Põhimõtteliselt on tal kindlasti õigus üleskutse esitamiseks: "Kas Eesti Vabariigi sajandaks aastapäevaks ei võiks Eesti kultuur tulla kapist välja?", aga mu meelest on loos natuke liiga mustalt esitatud praegust olukorda. Kas või väide, et "ühelgi Eesti muuseumil pole arvestatavat virtuaalgaleriid". Mu meelest Kumu virtuaaltuur ja (tõsi, võib-olla mitte nii kergesti leitav) EKMi digikogu võiksid siiski arvesse minna täiesti väärtuslike asjadena. Ka Tallinna vanalinnast on ehk Wikipedia artiklist visuaalse poole eelistajale etem kaeda samuse vanalinna panoraamfotosid, mis annavad väga kena ülevaate sellest Unesco maailmapärandi nimekirja kuuluvast "objektist". Mäluasutustest tasub kindlasti ära märkida veel ka Rahvusarhiivi virtuaalset uurimissaali, mis, tõsi, ei ole "galerii", aga ilmselt seda oleks arhiivilt ka palju nõuda, see-eest väga asjalik portaal, kust on leida õige palju.
Tõsi on kahtlemata ka see, et Eesti kirjandus, muusika, filmid ja kujutav kunst võiks olla veel paremini internetis kättesaadav, aga vähemalt kirjanduse osas on mu meelest viimastel aastatel olukord palju lubavamaks läinud ega ole sugugi nii sünge: on olemas vana kirjandus veebis (nii tekstikogu EEVA kui ka Kreutzwaldi sajandi nime kandva, küll kirjandusele orienteeritud, aga siiski multimeediaportaali ehk "Eesti kultuuriloolise veebi" kaudu - ka kokku ei hõlma nad muidugi kõike, aga päris suurt osa väärtuslikust kindlasti), on olemas (eelkõige) ajakirjanduse digitaalportaal Digar, on olemas arvukalt 0-eurose hinnaga saadaval e-raamatuid (eelkõige just need artiklis osutatud "tüvitekstid", isegi kui mõningase kallakuga kohustusliku koolikirjanduse suunas, aga eks see ole ka mõneti loomulik).
Nii et kuigi ilma igasuguse kahtluseta on loos esile tõstetud mure Eesti kultuuri vähese e-esindatuse pärast põhjendatud, ei tundu vähemalt mulle olukord nii sünge, nagu seda artiklis lugeja silme ette manada püütakse. Mis muidugi ei tähenda, et võiks rusikatega rinnale taguda ja naerusuist nägu teha - sest üleskutse Eesti kultuur kapist välja tuua, olgu vabariigi sajandaks aastapäevaks või ka niisama, väärib kahtlemata järgimist. Nagu ka loos esinenud mõte mitte piirduda veebiga, vaid pakkuda samust Eesti kultuuri ka "metroos", see tähendab avalikes kohtades: võiks ju tõesti olla, et, ütleme, Vabadusristi juures oleks võimalik kohe oma tahvlisse tõmmata ja ära vaadata "Nimed marmortahvlil" või teha samuse tahvliga tuur läbi fotoarhiivi pakutava Vabadussõja albumi ja nii edasi ja nii edasi.
Noor Turovski Mattias oli võtnud lausa kolmel leheküljel arutada nõndanimetatud ökoholismi ehk inimeste/inimkonna ja looduse vahekorra üle. Pikk jutt, sitt jutt, ütelnud vanad eestlased. Ma päris nii ei ütleks, aga natuke liiga palju ühelt poolt erisuunalisi ja teiselt poolt korduvaid mõtteid oli sellesse lukku kokku pandud küll. Mitte et seda seepärast lugeda ei tasuks, tasub kindlasti, kas või juba seepärast, et seesugusest maailmavaatest paremat arusaama omandada.
Mõneti samasse auku oli kirjutatud Silla Elini ja Sepa Tuule põnev lugu eneseohverduskalduvuste tagamaadest - aga nagu ehk kirjutajate nimedegi järgi võib arvata, keskendusid nad rohkem mitteinimestele. Eks ju ka vanarahva tarkus ütle, et "julge hundi rind on rasvane", millele võib ehk lisada "isegi kui on auklik" :-) Miks see nii on, selgitatakse artiklis korralikult, isegi kui need mõtted inimestele üle kantuna võivad pisukest ebamugavust tekitada.
Hoopis teise külje pealt, aga samamoodi teatavas mõttes inimese ja looduse vahekorrast kõneles Tarandi Kaarli lugu Eesti põlevkivitootmisest. See oli muidugi selgelt poliitilise alltooniga ja mina ei ole nii asjatundja, et selles esinevaid väiteid tõeks tunnistada või valeks hinnata, aga vähemalt oma artikliargumentatsiooni raames näitas autor küll kenasti, kui perspektiivitu põlevkivi energiatoormena on. Võimalik, et tal on õigus - aga see tähendaks vajadust mõtestada järjekordselt ja üsna tublisti ümber Eesti energiajulgeoleku alused, mis senini on vähemalt osaliselt tuginenud just sellele, et meil on endal olemas teatav energiatoore, millega ennast hädapärast vee peal hoida. (Tegelikult, isegi kui autoril õigus pole, ei tee sugugi paha ka selline stsenaarium läbi töötada - mida mu teada seni tehtud ei ole.)
Harva ma filmilugusid loen, aga Kruusvalli Filippi lugu ühest dokumentaalfilmist, täpsemalt Tenderi Priidu ja Niglase Liivo filmist "Teekond ussinuumajani" lugesin ma küll isuga. Rohkem ehk seepärast, et see kõneles tšuktši muinasjuttudest, õigemini ühest, millest Tenderi Priit mõne aasta eest väga vinge animafilmi tegi - ja need muinasjutud jätsid lapsepõlves lugedes väga sügava mulje. Nagu ka too animafilm. Ja nagu usutavasti jätab ka see dokumentaalfilm, kui ma kunagi seda nägema peaks sattuma.
Filmiteemal edasi, aga pigem juba kirjandusrubriiki kuuluvana arvustas Lõhmuse Jaak raamatut "Laps Eesti filmis", valdavalt üsna kriitiliselt ja ebakohtadele osutades, aga ometi lõpetas tõdemusega, et tegu on ühe väga hea raamatuga.
Palju etem oli aga Sakova-Merivee Aija pikem lugu paljuütleva pealkirjaga "Eestlus ja saksa keel". See tuli mulle üllatusena, et Tallinnas on vaid kaks kooli, mis pakuvad saksa keele süvaõpet - ainult kaks! Aga nojah, eks ma olen ise ka tähele pannud, et kui ma mainin, et loen midagi saksa keeles või vaatan Saksa kanaleid, siis vaadatakse vaat et imelikult ...
Kindlasti tekitab samamoodi imestust loos kõlanud väide, et "meie kultuur võrdub saksakeelse kultuuriga", isegi kui see on õige vana tähelepanek. Mulle tuletas see meelde ühe mõne aja eest kohatud võrdluse, mis ehk kõlab veel imelikumalt, aga et ütleja on inimene, kes ise asja sees, siis ei ole ju põhjust kahelda: "Kaasajal on soome ja rootsi keel sõsarkeeled, sest nende semantika on samalaadne, mis teeb tõlkimise väga kergeks, isegi kergemaks kui soome ja eesti keele puhul, sest neis kahes puuduvad sageli täpselt sama nüansiga mõisted." (Kari Tarkiainen, Tuna 2/2013)
Eesti keel ja kultuur on muidugi eriti just viimase kolmveerandsajandiga ajaloost tingitud põhjustel omajagu saksa keelest ja kultuurist kaugenenud, aga see alussarnasus on siiski nii tugevalt sees, et senini kehtib tõdemus, mis artiklis sõnastatakse nii: "Paljud eestikeelsed sõnad on tegelikult otsetõlked või laenud saksa keelest. See ilmneb eredalt just siis, kui saksakeelsed inimesed õpivad eesti keelt ja leiavad oma imestuseks selles keeles eest palju tuttavat." Sedasama võib muidugi öelda ka vastupidise kohta: isegi kui saksa keelt peetakse mõnigi kord raskeks keeleks, siis eestlastel on seda omandada pigem suhteliselt lihtsam, just samuse mitte ainult sõnades, vaid ka struktuurides (nii keelelistes kui mõttelistes) ilmneva sarnasuse tõttu.
Kogu selle jutu juures oli kõrvale lisatud nupukesest hea teada saada, et pisukese skandaali tekitanud idee sulgeda rahvusraamatukogus tegutsenud Austria, Saksa ja Šveitsi lugemissaal on praeguseks maha maetud ning need saavad jätkuvalt pakkuda kontsentreeritumalt, kui see muidu ehk võimalik oleks, saksakeelset kultuuri kohalikule elanikkonnale.
Arvustuste kujul jagus kirjandusrubriiki veelgi, kuid mulle huvitavam arvustus oli mõneti juba kirjandusväline, täpsemalt Mertelsmanni Olafi kriitiline ülevaade koguteosest "Esimene maailmasõda ja Eesti", mille pealkirigi oli tähenduslik: "Lõpuks ometi!" Tõepoolest, lõpuks ometi, sest jah, võõrkeeltest on Esimest maailmasõda käsitlevaid teoseid tõlgitud, on ka kohapeal teatavaid aspekte uuritud (eriti Saaremaa vallutamist 1917 ja meresõda tervikuna), on avaldatud ja taasavaldatud mitmeid mäletusi ja kunagi uurimusi, aga kui kõrvale jätta Eesti ajaloo koguteose vastav osa ja ühe soomlase mõne aasta eest ilmunud ning, nagu ma olen aru saanud, mitte just kõige tugevamaks peetav teos, siis ongi ainuke teemat kokkuvõtlikult ja tervikuna käsitlev teos pärit juba enam kui viiekümne aasta tagant (ja mõistagi kõigi tollele ajale omaste ideoloogiliste liialdustega)! Mertelsmann peab hoolimata sellest, et mõningad osad käesolevas koguteoses on tema meelest nõrgavõitu, raamatut tervikuna äärmiselt heaks - mis oli ka minu mulje seda lehitsedes.
Numbri lõpetas aga Pordi Kristjani "Unejutt" - jajah, selle teemaks oligi uni ise :-) Natuke eklektiline tekst ehk oli ja midagi uut vähemalt mulle ei sisaldanud, aga hea lugemine sellegi poolest. Eriti tähelepanu juhtimisega sellele, et liigne ülevalolek, isegi "dopingu" abil, ei tule sugugi mitte kasuks.
Loetud: Sirp, 16.01.2015
Vaadatud: Must lammas (TNT Film), Mis? Kus? Millal? (Kanal2), Elas kord ... (Fox)
Showing posts with label e-raamatud. Show all posts
Showing posts with label e-raamatud. Show all posts
17.1.15
23.11.13
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev.
Tänast Sirpi sai mõistagi oodatud mõnevõrra suurema elevusega kui tavaliselt, sest pidi ta ju tulema palju tolmu üles keerutanud ja lausa ministrigi ametipostilt maha võtnud skandaali järel nii uudse, täiesti uudse sisuga. Ja olgu ära öeldud, et oma poolenisti tuligi (teise poole moodustas nõnda-ütelda vana materjal ehk lood, mis olid ilmselgelt kirjutatud valmis vähem või rohkem ammu enne nüüdse epopöa algust ja ootasid rahulikult ja tasakesi tukkudes oma ilmumiskorda).
Niisiis, lugemist ja uurimist oli üsna palju. Alustades vastse peatoimetaja kohusetäitja kirjatükist, mis visuaalselt asus seal, kus peatoimetaja veerg ikka. Jah, kirjutada Kenderi Kaur kahtlemata oskab, aga see lugu jättis mind pisut nõutuks. Nii suure aplombiga tulnud mees pidanuks seal, kuidas öelda, visioneerima või vähemalt kõigele eelnevale pasunasse andma, aga nojah, välja oli tulnud üks suur nutt ja hala - juba pealkiri oli "Peatoimetaja läbikukkumine". Ainuke nõnda-ütelda positiivne sõnum oli: "Ma olen eesti kultuuriajakirjanduse traumakirurg." Millest mu meelest jäi nagu väheks kogu selle emotsionaalse enesekeskse halamistoonis jutu peale, mis sellele eelnes.
Õigupoolest tunduski, et tegelik juhtkiri oli sootuks Loone Oudekki sulest, mis resümeeris: "Sitta kanti põneval ajal elame. Idioodid on üksteist ühiskondlike intellektuaalidena tunnustama hakanud". Ma muidugi ei ole päris kindel, kas ta pidas ikka idiootide all silmas seda seltskonda, mis nüüd Sirbi "üle võttis", aga mulje vähemalt selline jäi. (Kuigi, nojah, väide, et "Kultuur on sitta kanti põnev", läheks justkui otse vastuollu vastse peatoimetaja kohusetäitja deklareeritud mõttega "boring as sh*t", aga selles võib ka näha teadlikku, kuidas öelda, tõlgendust.)
Kummaline oli siiski, et kui see ka pidanuks olema teine programmiline kirjatükk, siis see oli osavalt ära peidetud. Kui uue kujunduse (mis sai alguse juba tükk aega enne nüüdset uut toimetusseltskonda) kohaselt olid nõnda-ütelda arvamusküljed kokku koondatud esimesele paarile leheküljele, siis nüüd järgnes peatoimetaja kohusetäitja sõnavõtule hoopis uudne rubriik "Puhas poeesia" (mis vastas täiesti nimele ja rääkiski luulest, küll mingist krüptilisest, teab kus kättesaadavast) ning Loone lugu omakorda oli peidetud üldiselt kaht lehekülge enda alla haarava naisküsimuse käsitluste sekka. Millest Henno Sassi taas väga tugevalt endast lähtuv lugu oli päris vapustav ja teravalt suunatud naistevastase vägivalla vastu, samal ajal kui Viigi Kadi kontempleeris äsja lahkunuid Lessingi Dorise ja feminismi suhetel - teema, mida on aastakümneid kogu maailmas käsitletud ja küllap käsitletakse veel aastakümneid. Ega ta selles küsimuses suurt kaugele ei jõudnud, aga järelehüüdena oli seda päris kena lugeda. Neile kahele kirjatükile lisandus veel üks kummaline veerg pealkirjaga ""Lilli Suburgi" manifest", mis oli samuti teravalt naisõiguslik. Paraku jäi veidi selgusetuks, kes selle manifesti taga seisavad. Teksti lõpus seisis küll, et "Manifestiga alustab Sirp feministlikku mõtet tutvustavat artikliseeriat", nii et võib-olla saab seda kunagi hiljem teada, loota ju ikka võib.
Teadusküljed olid seekord õige imelikud. Esimesena oli sõna võtnud keegi Blindi Marek (guugeldasin, midagi ei leidnud, ju on varjunimi), kelle lugu oli pealkirjastatud paljutõotavalt "Teadus vajab kultuuri". Paraku jättis see kirjutis üsna nõutuks; see oli justkui vali ja nõudlik prõmmimine uksele, mis on ammu lahti, ainult põrmmija ei taipa seda veel. Teaduse (ja mitte ainult teaduse) populariseerijad teavad igiammusest ajast, et kõige parem on asju seletada analoogia ja metafoori abil. Ja õieti käib ka teadus ise sageli analoogia ja metafoori põhimõttel, tõsi, võib-olla pisut teisel tasandil. Õigupoolest on see üks nüüdisaegse interdistsiplinaarsete käsitluste nurgakive, mille puhul mitme valdkonna erinevad, aga ometi analoogsed teadmised mõne objekti kohta sünteesitakse ühtseks teadmuseks. Aga noh, ju siis oli vaja kellelgi seda mõtet veel kord välja öelda.
Teine teaduslugu oli taas Loho Elveri sulest ja ikka küberturvalisuse teemal. Ega ma selle kohta ei oska palju rohkem öelda, kui ma olen varem öelnud: mina kuulun kindlasti sellesse Loho põlatavasse seltskonda, kes "postuleerib, et luuramist kardavad vaid need, kellel on midagi varjata". Kui tema soovib privaatsust, siis mina soovin pigem täielikku avalikkust. Nii et kui selle luureskandaali juures mind üldse midagi häirib, siis see, et NSA (või mis tahes muu luureasutus) jätab oma kogutud andmed enda (ja valitud isikute) teada, mitte ei ole muutnud neid avalikuks. Selles mõttes on Snowden kahtlemata kasulik olnud, nagu ka WikiLeaks. Aga jah, oht ei ole mitte selles, et nuhitakse, vaid selles, et nuhkimistulemused ei ole avalikud. Nuhkimist peatada ei ole nagunii võimalik, see läheks ju otse vastu inimloomust, mille üks peamisi tõukejõudu on uudishimu (nojah, utreerides võib ju öelda, et ka autor ise nuhib nii et vähe ei ole, urgitsedes infokilde - olgu siis unenäos või tegelikult - vestlustest "nii ajakirjanike kui ka firmade ja asutuste endiste ja praeguste töötajatega"; tema plussiks on see, et ta vähemalt osaliselt on need nüüd avalikustanud, tõsi, miskipärast ilma nimede, kellaaegade ja muude andmeteta).
Kirjanduskülgedel oli Penu Maria-Anna kirjutanud rahvusvahelisest hispaania keele kongressist ja eriti sellega seotult raamatute (eelkõige paber-, aga ka e-raamatute) olevikust ja tulevikust. Omamoodi kummastav oli küll ühes ja samas loos näha peagu kõrvuti kaht täiesti vastandlikku seisukohta, mis mõlemad justkui oleks, vähemalt kirjutaja positsioonilt vaadates, õiged. Ühelt poolt juba pealkirjaski esitatud tõdemus, et "ligipääs raamatule peaks olema inimõigus", ja teiselt poolt sedastus, et "ainuke mõeldav lahendus piirideta maailmas on universaalne seadus, mis kaitseks iga loojat, hoolimata tema keelest, kodakondsusest ja teose müügimaast" (eelnevalt oli juttu piraatraamatutest). Mu meelest on need ühitamatud, vähemalt absoluutkujul, sest autori kaitsmine, nii nagu seda praegu ikka veel ette kujutatakse, tahes-tahtmata piirab ligipääsu raamatule, halvimal juhul kuni 70 aastat pärast autori surma. Aga see on muidugi omaette problemaatika, millega nagunii tegelevad praegugi paljud maailma helgemad pead, nii et ma ei hakka sellest siin pikemalt rääkima.
Sümpaatselt oli omamoodi raamatukogude apoloogia kirja pannud Pai Kristiina. Siin ei oska ma rohkem öelda, et kui välja arvata mõned eriti radikaalsed raamatukogude muutumise ideed (näituseks õmblusmasinate ja tööriistade laenutamiskohaks olemine), siis olen ma selle kirjutise iga kui viimase sõnaga täiesti ja täielikult nõus.
Üle tüki aja oli Sirbis kajastust saanud Eesti ulme, täpsemalt Luiga Martini käsitluses Maniakkide Tänava hiljutine teos "Mehitamata inimesed". Mis oli iseenesest tore. Ainult et see lugu oli kuidagi õige kummaliselt kirja pandud. "Käesolevaga kuulutan mulle rahva poolt demokraatlike institutsioonide kaudu antud volitusega eesti ulme võrdseks ülejäänud eesti kirjandusega." Nojah, mis ma oskan öelda. Kena deklaratsioon, aga eeldab, et eesti ulme ei ole seni olnud võrdne ülejäänud eesti kirjandusega ... Nojah, kindlasti on nii ulmeringkondades kui ka väljaspool seda ka neid, kes on sellel arvamusel, aga ma olen niisuguseid eksemplare kohanud täpselt kaks tükki, ei rohkem - ja märksa rohkem neid, kelle meelest on ka ulme igas mõttes kirjanduse osa. Teine kummaline väide selles loos puudutas rollimängu Dungeons & Dragons mängijaid. Autori arvates on see "vähelevinud kultuurivorm", millega ma küll hästi ei tahaks nõus olla: väidetavalt mängib seda maailmas igal aastal kuskil viie ja kümne miljoni inimese vahel, mis, ma arvan, on neljakümne aasta vanuse mängu kohta väga hea tulemus. Kui lisada siia veel samast mängust tuletatud arvutimängud, on arv veel suurem. Näiteks maletajaid olevat maailmas vaid kaks miljonit - tõsi, see arv hõlmab vaid neid, kes võistlevad, nii et küllap malemängijate tegelik hulk on D&D mängijate omast siiski suurem.
Veel üks huvitav lugu oli Gorrise Martini sulest ja formaalselt pühendatud palju jutuainet andnud filmile "Mandariinid", aga sisu poolest kõneles rohkem ajaloost, mis selle filmiga seondub, eelkõige Abhaasiast. Ega seal ajaloohuvilise jaoks õieti midagi uut polnud, aga neile, kel ajalooga vähem kokkupuudet, võib niisugune lugu, mis tuletab meelde mõningaid valusaid asju minevikust, kenasti ära kuluda. Ka selle meenutamine, et eestlased Abhaasias on sinna ehk küll valdavalt vabatahtlikult rännanud, aga et sellele võimalusele, et nad üldse saanuksid sinna asuda, eelnes abhaaside äge võitlus keiserliku Venemaaga, mis tõi kaasa vähemalt poole rahva valdavalt sunniviisilise väljarändamise (või väljasaatmise) Türgi võimu all olevatele aladele. Ja et abhaaside ja grusiinide konfliktis on musti pooli rohkem kui üks. (Muide, kummalisel kombel on kaks filmist "Mandariinid" rääkivat lugu, sealhulgas mainitud Gorrise oma, sattunud lehekülgedele, mille pealdises seisab "Arhitektuur" - tõsi, veebis on nad suudetud siiski filmirubriiki liigitada.)
Tavapärase lõpuloo asemel võis lugeda Rostovi Aleksandri sulest teema kohta, mis kogu selles Sirbi uuendusi hõlmavas skandaalis üksikküsimustest ehk kõige rohkem poleemikat tekitas, nimelt arvutimängude kohta. Täpsemalt oli vaatluse all mäng "Papers, please" (miskipärast pole see lugu veebi jõudnud, nii et viidet ei saa siin anda). Minagi olin selle suhtes skeptiline, arvates sarnaselt paljudega, et kui on olemas [digi], milles arvuti/videomängudele on pühendatud õige palju lehekülgi, siis pole ehk kultuurileht see koht, kus sellest (dubleerivalt) kõnelda. Siiski tuleb nüüd, lugu näinu ja lugenuna, tunnistada, et Rostovi kirjatükk on pisut teistsugune: jah, selles on juttu ka mängust ja mitte vähe, aga selles on hulk juttu ka, mida tavaliselt konkreetsetest arvutimängudest kirjutades väga ei leia, täpsemalt siis on oma kaks viiendikku pühendatud arvutimängude disainimisele. Ma ei ole küll endiselt kindel, kas selle koht on tingimata Sirbi-suguses väljaandes, aga et pigem on tegu kunstirubriiki kui mängurirubriiki kuuluva tekstiga, siis võib-olla ka sobib.
Nüüd tuleks ka üldmulje kokku võtta. Kõigepealt võib öelda, et see polnud sugugi nii halb, kui oleks võinud karta. Kindlasti andis sellesse oma osa see, et ees oli vanu lugusid ning "radikaalsete uuendajate" panus oli selles numbris veel suhteliselt tagasihoidlik. Aga ka osa nende loomingust on selline, mis võinuks sama hästi ilmuda ka "vanas" Sirbis. Sellega ongi positiivne pool ammendatud, nüüd siis negatiivsemast.
Kui mõned eespool mainitud veidrused kõrvale jätta, siis üks asi, mis tekitas rahulolematust, oli uue kujundusega kaasa tulnud veeru ärajäämine, mis tutvustas numbri autoreid. Eriti praegu, mil selgelt on uut verd juurde tulnud, kuluks vägagi ära teada, kes need kirjutajad on, sest ma usun, et ma ei ole ainuke, kellele nii mõnedki nimed kuigi palju ei ütle. Nojah, muidugi on alati olemas internet ja Google, aga see võiks ju ka lehes kirjas olla. Sama puudutab impressumit. Praegu jääb mulje, et toimetajaid kui selliseid on lehes vaid neli sisulist toimetajat -. ja neist on vähemalt kaks välja öelnud, et tahavad ära minna. Algsete juttude kohaselt pidanuks peatoimetaja kohusetäitja tulema koos oma "meeskonnaga", aga vähemalt impressumis see kuidagi ei kajastu.
Vormiliste küsimuste kõrval oli üsna selgelt tunda ka sisulise poole muutumist. Ei saa muidugi öelda, et enesekeskusest ja tundlemisest ja isegi lohvast keelekasutusest oleks Sirp varemgi päris vaba olnud, aga enamasti oli see märksa varjatum, tihti peidetud sellise epateeriva või väliselt tõsise vormistuse taha. Nüüd aga oli alustades peatoimetaja kohusetäitja halast seda selgelt ja varjamatult esile toodud. Mille suhtes ma ei oska väga kindlat seisukohta võtta: uussiirus on moesõna ja võib-olla ongi hea, et ka "Eesti kultuurileht" käib ajamoega kaasas. Aga võib-olla oleks siiski parem, kui see jääks suhteliselt piiratuks ning valdavalt vähemalt üritataks kõnelda ka üldistatumalt, mitte ainult selle isikliku mätta otsast.
Teiseks jätsid kuidagi imeliku tunde mõned artiklid, mis justkui püüdsid jõuliselt sisse rammida lahtisest uksest. Mitte et ka selliseid kirjutusi vaja ei oleks (ja näituseks Gorrise ajalootõdesid üle kordav lugu oli väga asjakohane, arvan ma), aga kui üldse, oleksid nad ikka kohased komplektis millegagi, mis neile vastu räägib või mida nad aitaksid laiendada vms.
Nii et sellised, oodatult üsna vastuolulised mõtted tekkisid värsket Sirpi sirvides. Eks ootame ja vaatame, mida toob järgmine nädal, mil ootuspäraselt on "vanu" tekste juba mõnevõrra vähem ja seda rohkem peaks näha olema "uue luua" pühkimine, olgu "hõivajate" seltskonna enda kirjutatuna või vähemalt nende tellituna.
Loetud: Sirp, 22.11.2013
Vaadatud. KolmeDok: Eesti näkiliste välimääraja (TV3), Vasturääkiv ajalugu (ETV2), Süvahavva (Kanal2)
Ilmunud tõlked:
E. Tuohy. Usukuulutus enne ristimist: ELi idapartnerlus strateegiana (Diplomaatia 11/2013)
N. Popescu. Idapartnerlus tuleb hoida päevakorras (Diplomaatia 11/2013)
Tänast Sirpi sai mõistagi oodatud mõnevõrra suurema elevusega kui tavaliselt, sest pidi ta ju tulema palju tolmu üles keerutanud ja lausa ministrigi ametipostilt maha võtnud skandaali järel nii uudse, täiesti uudse sisuga. Ja olgu ära öeldud, et oma poolenisti tuligi (teise poole moodustas nõnda-ütelda vana materjal ehk lood, mis olid ilmselgelt kirjutatud valmis vähem või rohkem ammu enne nüüdse epopöa algust ja ootasid rahulikult ja tasakesi tukkudes oma ilmumiskorda).
Niisiis, lugemist ja uurimist oli üsna palju. Alustades vastse peatoimetaja kohusetäitja kirjatükist, mis visuaalselt asus seal, kus peatoimetaja veerg ikka. Jah, kirjutada Kenderi Kaur kahtlemata oskab, aga see lugu jättis mind pisut nõutuks. Nii suure aplombiga tulnud mees pidanuks seal, kuidas öelda, visioneerima või vähemalt kõigele eelnevale pasunasse andma, aga nojah, välja oli tulnud üks suur nutt ja hala - juba pealkiri oli "Peatoimetaja läbikukkumine". Ainuke nõnda-ütelda positiivne sõnum oli: "Ma olen eesti kultuuriajakirjanduse traumakirurg." Millest mu meelest jäi nagu väheks kogu selle emotsionaalse enesekeskse halamistoonis jutu peale, mis sellele eelnes.
Õigupoolest tunduski, et tegelik juhtkiri oli sootuks Loone Oudekki sulest, mis resümeeris: "Sitta kanti põneval ajal elame. Idioodid on üksteist ühiskondlike intellektuaalidena tunnustama hakanud". Ma muidugi ei ole päris kindel, kas ta pidas ikka idiootide all silmas seda seltskonda, mis nüüd Sirbi "üle võttis", aga mulje vähemalt selline jäi. (Kuigi, nojah, väide, et "Kultuur on sitta kanti põnev", läheks justkui otse vastuollu vastse peatoimetaja kohusetäitja deklareeritud mõttega "boring as sh*t", aga selles võib ka näha teadlikku, kuidas öelda, tõlgendust.)
Kummaline oli siiski, et kui see ka pidanuks olema teine programmiline kirjatükk, siis see oli osavalt ära peidetud. Kui uue kujunduse (mis sai alguse juba tükk aega enne nüüdset uut toimetusseltskonda) kohaselt olid nõnda-ütelda arvamusküljed kokku koondatud esimesele paarile leheküljele, siis nüüd järgnes peatoimetaja kohusetäitja sõnavõtule hoopis uudne rubriik "Puhas poeesia" (mis vastas täiesti nimele ja rääkiski luulest, küll mingist krüptilisest, teab kus kättesaadavast) ning Loone lugu omakorda oli peidetud üldiselt kaht lehekülge enda alla haarava naisküsimuse käsitluste sekka. Millest Henno Sassi taas väga tugevalt endast lähtuv lugu oli päris vapustav ja teravalt suunatud naistevastase vägivalla vastu, samal ajal kui Viigi Kadi kontempleeris äsja lahkunuid Lessingi Dorise ja feminismi suhetel - teema, mida on aastakümneid kogu maailmas käsitletud ja küllap käsitletakse veel aastakümneid. Ega ta selles küsimuses suurt kaugele ei jõudnud, aga järelehüüdena oli seda päris kena lugeda. Neile kahele kirjatükile lisandus veel üks kummaline veerg pealkirjaga ""Lilli Suburgi" manifest", mis oli samuti teravalt naisõiguslik. Paraku jäi veidi selgusetuks, kes selle manifesti taga seisavad. Teksti lõpus seisis küll, et "Manifestiga alustab Sirp feministlikku mõtet tutvustavat artikliseeriat", nii et võib-olla saab seda kunagi hiljem teada, loota ju ikka võib.
Teadusküljed olid seekord õige imelikud. Esimesena oli sõna võtnud keegi Blindi Marek (guugeldasin, midagi ei leidnud, ju on varjunimi), kelle lugu oli pealkirjastatud paljutõotavalt "Teadus vajab kultuuri". Paraku jättis see kirjutis üsna nõutuks; see oli justkui vali ja nõudlik prõmmimine uksele, mis on ammu lahti, ainult põrmmija ei taipa seda veel. Teaduse (ja mitte ainult teaduse) populariseerijad teavad igiammusest ajast, et kõige parem on asju seletada analoogia ja metafoori abil. Ja õieti käib ka teadus ise sageli analoogia ja metafoori põhimõttel, tõsi, võib-olla pisut teisel tasandil. Õigupoolest on see üks nüüdisaegse interdistsiplinaarsete käsitluste nurgakive, mille puhul mitme valdkonna erinevad, aga ometi analoogsed teadmised mõne objekti kohta sünteesitakse ühtseks teadmuseks. Aga noh, ju siis oli vaja kellelgi seda mõtet veel kord välja öelda.
Teine teaduslugu oli taas Loho Elveri sulest ja ikka küberturvalisuse teemal. Ega ma selle kohta ei oska palju rohkem öelda, kui ma olen varem öelnud: mina kuulun kindlasti sellesse Loho põlatavasse seltskonda, kes "postuleerib, et luuramist kardavad vaid need, kellel on midagi varjata". Kui tema soovib privaatsust, siis mina soovin pigem täielikku avalikkust. Nii et kui selle luureskandaali juures mind üldse midagi häirib, siis see, et NSA (või mis tahes muu luureasutus) jätab oma kogutud andmed enda (ja valitud isikute) teada, mitte ei ole muutnud neid avalikuks. Selles mõttes on Snowden kahtlemata kasulik olnud, nagu ka WikiLeaks. Aga jah, oht ei ole mitte selles, et nuhitakse, vaid selles, et nuhkimistulemused ei ole avalikud. Nuhkimist peatada ei ole nagunii võimalik, see läheks ju otse vastu inimloomust, mille üks peamisi tõukejõudu on uudishimu (nojah, utreerides võib ju öelda, et ka autor ise nuhib nii et vähe ei ole, urgitsedes infokilde - olgu siis unenäos või tegelikult - vestlustest "nii ajakirjanike kui ka firmade ja asutuste endiste ja praeguste töötajatega"; tema plussiks on see, et ta vähemalt osaliselt on need nüüd avalikustanud, tõsi, miskipärast ilma nimede, kellaaegade ja muude andmeteta).
Kirjanduskülgedel oli Penu Maria-Anna kirjutanud rahvusvahelisest hispaania keele kongressist ja eriti sellega seotult raamatute (eelkõige paber-, aga ka e-raamatute) olevikust ja tulevikust. Omamoodi kummastav oli küll ühes ja samas loos näha peagu kõrvuti kaht täiesti vastandlikku seisukohta, mis mõlemad justkui oleks, vähemalt kirjutaja positsioonilt vaadates, õiged. Ühelt poolt juba pealkirjaski esitatud tõdemus, et "ligipääs raamatule peaks olema inimõigus", ja teiselt poolt sedastus, et "ainuke mõeldav lahendus piirideta maailmas on universaalne seadus, mis kaitseks iga loojat, hoolimata tema keelest, kodakondsusest ja teose müügimaast" (eelnevalt oli juttu piraatraamatutest). Mu meelest on need ühitamatud, vähemalt absoluutkujul, sest autori kaitsmine, nii nagu seda praegu ikka veel ette kujutatakse, tahes-tahtmata piirab ligipääsu raamatule, halvimal juhul kuni 70 aastat pärast autori surma. Aga see on muidugi omaette problemaatika, millega nagunii tegelevad praegugi paljud maailma helgemad pead, nii et ma ei hakka sellest siin pikemalt rääkima.
Sümpaatselt oli omamoodi raamatukogude apoloogia kirja pannud Pai Kristiina. Siin ei oska ma rohkem öelda, et kui välja arvata mõned eriti radikaalsed raamatukogude muutumise ideed (näituseks õmblusmasinate ja tööriistade laenutamiskohaks olemine), siis olen ma selle kirjutise iga kui viimase sõnaga täiesti ja täielikult nõus.
Üle tüki aja oli Sirbis kajastust saanud Eesti ulme, täpsemalt Luiga Martini käsitluses Maniakkide Tänava hiljutine teos "Mehitamata inimesed". Mis oli iseenesest tore. Ainult et see lugu oli kuidagi õige kummaliselt kirja pandud. "Käesolevaga kuulutan mulle rahva poolt demokraatlike institutsioonide kaudu antud volitusega eesti ulme võrdseks ülejäänud eesti kirjandusega." Nojah, mis ma oskan öelda. Kena deklaratsioon, aga eeldab, et eesti ulme ei ole seni olnud võrdne ülejäänud eesti kirjandusega ... Nojah, kindlasti on nii ulmeringkondades kui ka väljaspool seda ka neid, kes on sellel arvamusel, aga ma olen niisuguseid eksemplare kohanud täpselt kaks tükki, ei rohkem - ja märksa rohkem neid, kelle meelest on ka ulme igas mõttes kirjanduse osa. Teine kummaline väide selles loos puudutas rollimängu Dungeons & Dragons mängijaid. Autori arvates on see "vähelevinud kultuurivorm", millega ma küll hästi ei tahaks nõus olla: väidetavalt mängib seda maailmas igal aastal kuskil viie ja kümne miljoni inimese vahel, mis, ma arvan, on neljakümne aasta vanuse mängu kohta väga hea tulemus. Kui lisada siia veel samast mängust tuletatud arvutimängud, on arv veel suurem. Näiteks maletajaid olevat maailmas vaid kaks miljonit - tõsi, see arv hõlmab vaid neid, kes võistlevad, nii et küllap malemängijate tegelik hulk on D&D mängijate omast siiski suurem.
Veel üks huvitav lugu oli Gorrise Martini sulest ja formaalselt pühendatud palju jutuainet andnud filmile "Mandariinid", aga sisu poolest kõneles rohkem ajaloost, mis selle filmiga seondub, eelkõige Abhaasiast. Ega seal ajaloohuvilise jaoks õieti midagi uut polnud, aga neile, kel ajalooga vähem kokkupuudet, võib niisugune lugu, mis tuletab meelde mõningaid valusaid asju minevikust, kenasti ära kuluda. Ka selle meenutamine, et eestlased Abhaasias on sinna ehk küll valdavalt vabatahtlikult rännanud, aga et sellele võimalusele, et nad üldse saanuksid sinna asuda, eelnes abhaaside äge võitlus keiserliku Venemaaga, mis tõi kaasa vähemalt poole rahva valdavalt sunniviisilise väljarändamise (või väljasaatmise) Türgi võimu all olevatele aladele. Ja et abhaaside ja grusiinide konfliktis on musti pooli rohkem kui üks. (Muide, kummalisel kombel on kaks filmist "Mandariinid" rääkivat lugu, sealhulgas mainitud Gorrise oma, sattunud lehekülgedele, mille pealdises seisab "Arhitektuur" - tõsi, veebis on nad suudetud siiski filmirubriiki liigitada.)
Tavapärase lõpuloo asemel võis lugeda Rostovi Aleksandri sulest teema kohta, mis kogu selles Sirbi uuendusi hõlmavas skandaalis üksikküsimustest ehk kõige rohkem poleemikat tekitas, nimelt arvutimängude kohta. Täpsemalt oli vaatluse all mäng "Papers, please" (miskipärast pole see lugu veebi jõudnud, nii et viidet ei saa siin anda). Minagi olin selle suhtes skeptiline, arvates sarnaselt paljudega, et kui on olemas [digi], milles arvuti/videomängudele on pühendatud õige palju lehekülgi, siis pole ehk kultuurileht see koht, kus sellest (dubleerivalt) kõnelda. Siiski tuleb nüüd, lugu näinu ja lugenuna, tunnistada, et Rostovi kirjatükk on pisut teistsugune: jah, selles on juttu ka mängust ja mitte vähe, aga selles on hulk juttu ka, mida tavaliselt konkreetsetest arvutimängudest kirjutades väga ei leia, täpsemalt siis on oma kaks viiendikku pühendatud arvutimängude disainimisele. Ma ei ole küll endiselt kindel, kas selle koht on tingimata Sirbi-suguses väljaandes, aga et pigem on tegu kunstirubriiki kui mängurirubriiki kuuluva tekstiga, siis võib-olla ka sobib.
Nüüd tuleks ka üldmulje kokku võtta. Kõigepealt võib öelda, et see polnud sugugi nii halb, kui oleks võinud karta. Kindlasti andis sellesse oma osa see, et ees oli vanu lugusid ning "radikaalsete uuendajate" panus oli selles numbris veel suhteliselt tagasihoidlik. Aga ka osa nende loomingust on selline, mis võinuks sama hästi ilmuda ka "vanas" Sirbis. Sellega ongi positiivne pool ammendatud, nüüd siis negatiivsemast.
Kui mõned eespool mainitud veidrused kõrvale jätta, siis üks asi, mis tekitas rahulolematust, oli uue kujundusega kaasa tulnud veeru ärajäämine, mis tutvustas numbri autoreid. Eriti praegu, mil selgelt on uut verd juurde tulnud, kuluks vägagi ära teada, kes need kirjutajad on, sest ma usun, et ma ei ole ainuke, kellele nii mõnedki nimed kuigi palju ei ütle. Nojah, muidugi on alati olemas internet ja Google, aga see võiks ju ka lehes kirjas olla. Sama puudutab impressumit. Praegu jääb mulje, et toimetajaid kui selliseid on lehes vaid neli sisulist toimetajat -. ja neist on vähemalt kaks välja öelnud, et tahavad ära minna. Algsete juttude kohaselt pidanuks peatoimetaja kohusetäitja tulema koos oma "meeskonnaga", aga vähemalt impressumis see kuidagi ei kajastu.
Vormiliste küsimuste kõrval oli üsna selgelt tunda ka sisulise poole muutumist. Ei saa muidugi öelda, et enesekeskusest ja tundlemisest ja isegi lohvast keelekasutusest oleks Sirp varemgi päris vaba olnud, aga enamasti oli see märksa varjatum, tihti peidetud sellise epateeriva või väliselt tõsise vormistuse taha. Nüüd aga oli alustades peatoimetaja kohusetäitja halast seda selgelt ja varjamatult esile toodud. Mille suhtes ma ei oska väga kindlat seisukohta võtta: uussiirus on moesõna ja võib-olla ongi hea, et ka "Eesti kultuurileht" käib ajamoega kaasas. Aga võib-olla oleks siiski parem, kui see jääks suhteliselt piiratuks ning valdavalt vähemalt üritataks kõnelda ka üldistatumalt, mitte ainult selle isikliku mätta otsast.
Teiseks jätsid kuidagi imeliku tunde mõned artiklid, mis justkui püüdsid jõuliselt sisse rammida lahtisest uksest. Mitte et ka selliseid kirjutusi vaja ei oleks (ja näituseks Gorrise ajalootõdesid üle kordav lugu oli väga asjakohane, arvan ma), aga kui üldse, oleksid nad ikka kohased komplektis millegagi, mis neile vastu räägib või mida nad aitaksid laiendada vms.
Nii et sellised, oodatult üsna vastuolulised mõtted tekkisid värsket Sirpi sirvides. Eks ootame ja vaatame, mida toob järgmine nädal, mil ootuspäraselt on "vanu" tekste juba mõnevõrra vähem ja seda rohkem peaks näha olema "uue luua" pühkimine, olgu "hõivajate" seltskonna enda kirjutatuna või vähemalt nende tellituna.
Loetud: Sirp, 22.11.2013
Vaadatud. KolmeDok: Eesti näkiliste välimääraja (TV3), Vasturääkiv ajalugu (ETV2), Süvahavva (Kanal2)
Ilmunud tõlked:
E. Tuohy. Usukuulutus enne ristimist: ELi idapartnerlus strateegiana (Diplomaatia 11/2013)
N. Popescu. Idapartnerlus tuleb hoida päevakorras (Diplomaatia 11/2013)
18.1.13
Neljabased mõtted
Valdavalt tavaline tööpäev, mille esimene pool möödus kodunt väljas, täpsemalt Rahvusraamatukogus seminaril, mille teemaks oli "Sõnakunst ja e-vabadus: autorikaitsest vabakasutuseni". Mõneti, aga siiski mitte väga üllatav oli näha, et raamatukogu suur saal oli vähemalt algul pungil rahvast täis - kui mõned ringi sebivad inimesed, näituseks fotograafid ja kes veel, kes istumist luksuseks pidasid, kaasa arvata, siis vaevalt seal õieti vaba kohta oligi - ja isegi pärast kohvipausi oli inimesi rohkem kui küllalt, eriti kui võrrelda enamiku kordadega, mil ma sinna saali olen ülejäänud kümne inimese sekka sattunud ... Eks mulle oleks muidugi meeldinud, kui see poleks nii varavalges, juba kell 11 alanud - miks ometi ei võiks selliseid seminare teha mõistlikul ajal, Eesti aja järgi siis näiteks 18-22? -, aga noh, elu on õpetanud raskustest üle saama ja kohale ma jõudsin.
(Etteruttavalt olgu öeldud, et järgnevat kajastab ka kuivavõitu ERRi uudis ja isiklikuma lähenemisega Kaku ajaveebi sissekanne, võib-olla veel midagi kuskil, aga ma üritan siin anda omapoolse arusaama sellest, mida ma kuulsin ja mis mõtted selle peale tekkisid.)
Esimene sõnavõtt raamatukogu enda autoriõiguse asjatundja Linaski Karmeni suust oli ehk mulle kõige tähenduslikum, puudutades üht olulist, täpsemalt e-raamatutega seotud küsimus, millest aga pikemalt allpool. üks tema sõnavõtust läbi kõlanud mõte oli seotud eriti nõndanimetatud orbteoste ehk teostega, mille autori või pärijate leidmine on kui mitte võimatu, siis vähemalt väga keeruline, ja mitmeautoriteostega (näituseks ajakirjandusväljaanded, aga ka näiteks paljud teadustööd ja muud sellised), mis on eriti aktuaalne praegu, mil käib agar digiteerimine. Linask nentis, et nähtavasti on üsna lootusetu rakendada orbteoseid käsitleva eurodirektiivi küllaltki umbmäärast nõuet korraldada "hoolikas otsing" ja selle asemel peaks toimima pigem mingi muu mehhanism.
Üks võimalusi oleks mingilaadne teosteautorite esindusühing, aga selle võimalikkusse paistis ta ka ise teatava skepsisega suhtuvat. Jah, muusika või filmide osas pole ju asi nondesamuste autoriõiguste kaitsmisel sugugi halb Eestis (kuidas iganes ka Eesti Autorite Ühingusse suhtuda, aga oma liikmeid ta paistab üldiselt kaitsvat), aga kirjalike teostega on asi esindusühingu mõttes ikka palju nutusem, aja neid autoriõiguseid taga nagu rosinaid Kiire ristsesaiast (olen ka ise sellega kokku puutunud ja isegi juba mõnekümne aasta vanuse raamatu autori leidmine polnud väga lihtne tegevus: kirjastust enam pole, selle (teoreetiline) järglane ei tea asjast midagi ega tahagi teada, autor ise on selgelt vana inimene ja leitav vaid oma tuttavaid ja nende sidemeid ära kasutades ...). Nii et ma mõistan väga hästi, miks on raamatute digiteerimisel üritatud lähtuda tollest 70 aasta piirist: see võtab kõik pinged maha (ehkki siingi võib tekkida segadusi: näiteks romaani või käsiraamatu autor võib ju olla surnud, aga illustraator või mõni muu asjaosaline?)
Ibruse Indreku ettekanne käsitles, nagu vist suurem osa tema sõnavõtte, toda tänapäeval remiksikultuuriks nimetatavat nähtust ja sellega seotud probleeme autoriõiguse ja vabakasutuse kokkupuutepiiril. Kas ja kuidas võiks näituseks hip-hop-bänd kasutada "Kevade" filmikaadreid oma muusikavideos? Kuidas peaks olema reguleeritud "nutikatele" seadmetele mõeldud näiteks turisti abistavates või õppeotstarbel kasutatavates georakendustes (ma kasutan ikka selle moodsa app'i kohta vanamoelist sõna rakendus, eks ole :-) ) nähtavate arhitektuuri- või muude objektide vanade fotode kasutamine? Ja küsimusi oli mõistagi rohkem kui selgeid vastuseid, ehkki tundub, et asjaga vähemalt tegeldakse, olgu praegune regulatsioon milline tahes.
Päris huvitav oli kuulata Nemvaltsi Kärdi sõnavõttu. Muu hulgas sain teada, et on olemas selline asu nagu justiitsministeeriumi juures tegutsev intellektuaalse omandi (jah, hambaid kiristades kirjutan selle väljendi välja, sest nii seda ametlikult nimetatakse) kodifitseerimise töögrupp. Oleks võinud muidugi varemgi teada, aga kuidagi oli see mööda läinud - ehkki seda, et uut autoriõigust välja töötatakse, olen ma muidugi kuulnud. See oli üks asjalikumaid sõnavõtte üldse oma asjalikkuses, erinedes sel moel järgnenud Kelli Aleksei jutust, kes kõneles nii-ütelda rahvalikumalt, kuigi suuresti samadest asjadest ehk siis sellest, mismoodi või kuidas peaks autoriõiguse süsteem muutuma. Nende mõlema peamine mõte oli kahtlemata igati õige nentimine, et nagu enamik kultuuriga seotud asju, on ka autoriõigus kokkuleppe küsimus: see on ikka inimeste enda otsustada, kas autorid peavad olema üldse tasustatud ja kui jah, siis kuidas ja nii edasi. Mõlemad nentisid ka seda, et praegu ei paista üldiselt keegi kahtluse alla seadvat autoriõiguste põhimõtet kui sellist ega isegi mitte põhimõtet, et millegi looja peaks selle loomisakti eest ka tasu saama.
Sõnavõttudele järgnes arutlusring, kus eelmainitutega liitus kurikuulsa maine omandanud "peaautorikaitsja" Rattuse Kalev. Viimane üritas, nagu ta ikka on teinud, esindada nii-ütelda kainet mõistust ja sedastas, et tema meelest on asi lihtne: kui keegi tahab midagi kasutada, pöördutagu otse autori poole, kellel on lõppeks ülimad õigused. Mis muidugi on täiesti õige, aga ei vastanud õieti ühelegi tõstatatud küsimusele. Küll kerkis vestluses üles, aga jäi paraku korralikult lahti rääkimata üks oluline probleem, sellesamuse "kokkuleppega" seonduv probleem: isegi kui autoriõigus iseenesest on mõistlik põhimõte, siis kuidas peaks seda reformima? Sest reformi vajadus tundub olevat üsna selge: maailm on tõepoolest piisavalt palju muutunud viimase sajakonna aastaga, et praegune, põhijoontes tollest ajast pärit süsteem enam tõrkumata ei toimiks. Aga kas reformi tuleks alustada senist jäika süsteemi lõdvendades või hoopis vastupidi, uut süsteemi luues ja sinna vanu elemente sisse mahutades? Või kui teisiti öelda, kas reform peaks lähtuma vanamoodi autorist või uutmoodi "tarbijast"? See on tegelikult äärmiselt oluline küsimus, aga ma tulen selle juurde allpool veel tagasi.
Seminari teist poolt alustas Hargla Indreku võimas tulelöök e-raamatute pihta. Palju võimsam, kui ta on seni ajakirjanduses välja öelnud. Õieti küll mitte e-raamatute kui selliste pihta, mille eluõigust ta nii sõnavõtus kui ka hilisemas arutelus täiesti möönis, kuivõrd just praegu e-kirjastamise süsteemi pihta. Tema peamised ründeobjektid olid DRM ehk digitaalõiguste haldamise (mida mu meelest lausa perversselt nimetatakse ka eksliibriseks, isegi kui neil on teatavad kokkupuutepunktid) ja käibemaks. DRM-i ei pea ilmselt palju seletama, usutavasti on see jubedus paljudele tuttav, olgu siis raamatutest või mujaltki. Hargla sõnul ei suuda ta kuidagi mõista, miks tema paberraamatuid võivad kõik inimesed lugeda ja isegi nautida, aga e-raamatu lugejat esmalt ähvardatakse, et ta peab lugema salaja ja teki all, jumala eest mitte kellegagi loetut jagama ja nii edasi (või isegi parem üldse mitte lugema, vaid ainult ostma :-) ). Käibemaksustki on e-raamatute kontekstis pidevalt juttu olnud, aga Hargla kinnitusel on see umbes kaks korda suurem kui summa, mille saab e-raamatu pealt autor, mistõttu tema kindel ja vankumatu seisukoht oli, et see peab olema 0% ehk teisisõnu puuduma. Hargla ei jätnud kasutama ka juhust laskuda kujundlikku äärmusse, nimetades autoreid ja lugejaid puudega inimesteks, kes on (eriti) e-raamatu puhul sellised tähtsuseta tegijad, samal ajal kui koore koguvad "kõrvalised isikud". Mis paistis päris mitmele tugevasti hinge minevat, nagu võis hilisematest sõnavõttudest mõista ...
Igatahes autorina ütles Hargla välja seisukoha, et enne kui DRM ja käibemaks pole kadunud, tema enam enda teoseid e-raamatuna avaldada ei kavatse. Ta kõneles peas mõlkunud, aga seni teoks tegemata ideest luua mingi keskkond, kuhu saaks e-raamatuid vabalt üles riputada ja sama vabalt alla laadida. Lisaks oleks võimalik samas keskkonnas soovi korral autorile annetada (või ka mitte, sõltuvalt lugeja tahtest). Mis ei ole muidugi üldse uudne mõte, vähemalt mulle: vaba tarkvara rakendused kasutavad seda mudelit väga tugevasti - isegi kui enamasti on nendegi taga "korporatiivsed" toetajad, on paljudes rakendustes otse olemas võimalus autoritele annetada või siis vähemalt nende veebilehel. Erinevalt "kõrvalistest isikutest" oli see mõte, millele hilisemates sõnavõttudes mõnelgi korral heasoovlikult või vähemalt huviga viidati.
Seejärel astus pulti otsekui vastandina Ojasaare Yrjö, kes ise aktiivselt tegeleb e-kirjastamisega või õigemini selleks võimaluste loomisega (https://publification.com/). Tema sõnavõtust jäi meelde huvitav tõik, mis on igati loogiline, aga mis pole endale pähe tulnud: raamatuturu näiline kasv on tulnud peamiselt konsolideerimisest ehk siis ühtelt poolt kirjastuste ja teiselt poolt raamatumüüjate lakkamatust ühinemisest. Seda kõike tingimustes, kus lugemine järjepidevalt aina väheneb (tal olid USA ja Briti andmed, aga üsna usutavasti võib küllaltki sarnast trendi näha ka Eestis, võimalik küll, et ajaloolistel põhjustel mõnetise nihkega). Samal ajal e-raamatud on andnud viimase paari aastaga senisele suundumusele teataval määral vastupidise tõuke (kuigi ma usun, et põhjalikumaid järeldusi on ehk veel vara teha). Hoogne sõnavõtt lõppes siiski tõdemusega, et e-raamatute ja kõige nendega seonduva kasutamine peab olema võimalikult lihtne: Ojasaar tõi võrdluseks Digidoci keskkonna, milles tema vanemad polevat seni suutnud ühtegi dokumenti allkirjastada, ilma et tema neid ei abistaks.
Justkui teadlikult kontrastide jätkuna oli järgmine esineja nooruke, aga juba paar raamatut avaldanud Harriku Airika, kes nentis, et ei tema ise ega ta tutvusringkond e-raamatutest just suurt ei pea - mitte et nad neid kuidagi põlgaksid või midagi, aga lihtsalt loetavat (kui üldse, muidugi) ikka paberraamatuid. Ja ta teenis ära ainukese sõnavõtu ajal kõlanud aplausi, kui Ojasaarele oponeerides nentis, et lihtsusest kõneldes on paberraamat ületamatu - pole ilmselt kedagi, kes seda ei oskaks "kasutada" :-)
Viimase esinejana astus ikka veel rohkearvuliste saalis viibijate ette Trummali Asta, kes praegu teotseb kultuuriministeeriumis kirjandusnõunikuna ja kes sestap andis ülevaate riigi rahakotist kirjanduse seisukohalt. Nojah, mis seal parata, olgu kelle süü tahes, on seda raha ikka üsna vähe ja suhteliselt järjest vähemaks paistab jäävat. Ta võis muidugi ette näidata kasvunumbrid ja tõepoolest, mitmes valdkonnas ongi summa suurenenud ning teistes on sama, aga see ei mõjuta paraku kuidagi ei fakti, et kultuuri osa riigieelarves on kahanenud ja et summade suurenemine pole just märkimisväärne, kui arvestada ka muid tegureid ehk täpsemalt inflatsiooni.
Järgnenud teises aruteluringis osales lisaks viimati mainitud neljale veel kirjastuse Ilmamaa juht Jagomäe Mart, aga kõigi nende vestlus kippus väga käest ära lagunema ja nad ise üksteisest omajagu mööda rääkima. Mis ei tähenda, et sealgi poleks kõlanud mõningaid huvitavaid mõtteid.
Aga oli üks mõte, mis läbis kogu seminari ja mida eriti kippus toonitama teadustajana tegutsenud Tammaru Kalju, aga ka peaaegu kõik esinejad (kindlaks erandiks Linaski Karmen) - ja mis minu meelest näitab, et nad hästi ei saanud aru, millest sellel puhul kõnelevad. Selleks mõtteks oli toonitamine, et paberraamat ja e-raamat pole erinevad ja neid ei tohiks kuidagi vastandada. Mis on mu arusaamist mööda täielik möga ja kui keegi seda tõsimeeli väidab, siis ta kas ei tea üldse midagi või on tal mingi oma tagamõte seda väita.
Ometi käis see erisus isegi paljude sõnavõtjate jutust läbi. Nimelt on paberraamat seniajani kaup selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Ehk teisisõnu: raamat on midagi, mida saab müüa ja osta ning selle tehinguga vahetub kauba omanik. Nagu kaubale ikka, kehtivad ka sellele teatavad piirangud, mida raamatu puhul seab autoriõigus, muude kaupade puhul näiteks patendi- või kaubamärgiõigus, aga põhimõtteliselt on siiski tegu kaubaga ja omandisuhtega. E-raamat aga paraku ei ole selles mõttes üldse kaup, vaid pigem (personaalne) teenus (elektrooniliselt osutatavaks teenuseks kvalifitseerivad selle ka eurodirektiivid). Nii palju kui mina aru saan, selle puhul omandisuhe ei muutu: omanikuks jääb ikka faili müüja (või ka keegi teine, (lõpp)müüja võib olla ka ainult vahendaja), "ostja" ostab vaid kasutamisõiguse (umbes nagu auto ostmine ja liisimine).
Sellest algavadki kõik need probleemid, nii käibemaksu erinevus, DRM kui ka absurdi jõudev tõik, et e-raamatut ei saa raamatukogust laenutada, sest noid personaalseid litsentse lihtsalt pole rohkem (mis muidugi sarnaneb füüsilise raamatuga, mida on samuti piiratud hulk eksemplare, aga faili "otsasaamine" on täielikult vastuolus igasuguse arusaamisega elektroonilisest, infotehnoloogilisest maailmast). Selles mõttes on tuliselt kahju, et need kaks paneeli irdu toimusid: esimeses olid valdavalt juristid, teises valdavalt, kuidas öelda, praktikud, kelle kokkusaamisel oleks ehk see küsimus jõulisemalt esile kerkinud ja võib-olla ka mõni väärt mõttevälgatus välja pursanud.
Minu pisike aru suudab siinkohal välja pakkuda umbes kaks lahendust. Esiteks võib tunnistada, et e-raamat on põhimõtteliselt erinev paberraamatust ja et tegu on kõigest rentimise, laenutamisega. Nii, tundub, seda praegu enamasti kiputaksegi ametlikult tasandil käsitlema. See tähendab aga mu meelest vajadust seniseid eeskirju täiendada: kui tegu on rentimisega, peaks sellele kohanduma ka tavapärane 99 aasta reegel. Praegu mu meelest lähtutakse e-raamatute müügil ikkagi sellest, et tegu oleks nagu jäädavalt võõrandatava kaubaga, ehkki tegelikult see ju nii pole, sest ostja õigused on selleks ikka liiga piiratud. Ma ei ole päris kindel, aga sellise selge eristuse tegemine võib muuta ka hinnakujundust. Teine võimalus on muidugi e-raamat võrdsustada paberraamatuga, mis tähendaks loobumist suurest osast lisapiirangutest, mis praegu e-raamatute müügil või laenutamisel võrreldes paberraamatuga kehtivad.
Nojah, lõpetuseks võib muidugi öelda, et tegelikult oli seminaril veel üks oluline läbiv mõiste, nimelt vabakasutus, millest ma õieti siinses sissekandes midagi ei rääkinud. Aga ilmselt on see mu jaoks midagi nii elementaarset, et see ei vajanudki lähemat tähelepanu :-)
Loetud: A. Skilton. Budismi lühiajalugu
Vaadatud: Doktor Who (Universal), Elas kord ... (Fox), Haven (Yle2)
(Etteruttavalt olgu öeldud, et järgnevat kajastab ka kuivavõitu ERRi uudis ja isiklikuma lähenemisega Kaku ajaveebi sissekanne, võib-olla veel midagi kuskil, aga ma üritan siin anda omapoolse arusaama sellest, mida ma kuulsin ja mis mõtted selle peale tekkisid.)
Esimene sõnavõtt raamatukogu enda autoriõiguse asjatundja Linaski Karmeni suust oli ehk mulle kõige tähenduslikum, puudutades üht olulist, täpsemalt e-raamatutega seotud küsimus, millest aga pikemalt allpool. üks tema sõnavõtust läbi kõlanud mõte oli seotud eriti nõndanimetatud orbteoste ehk teostega, mille autori või pärijate leidmine on kui mitte võimatu, siis vähemalt väga keeruline, ja mitmeautoriteostega (näituseks ajakirjandusväljaanded, aga ka näiteks paljud teadustööd ja muud sellised), mis on eriti aktuaalne praegu, mil käib agar digiteerimine. Linask nentis, et nähtavasti on üsna lootusetu rakendada orbteoseid käsitleva eurodirektiivi küllaltki umbmäärast nõuet korraldada "hoolikas otsing" ja selle asemel peaks toimima pigem mingi muu mehhanism.
Üks võimalusi oleks mingilaadne teosteautorite esindusühing, aga selle võimalikkusse paistis ta ka ise teatava skepsisega suhtuvat. Jah, muusika või filmide osas pole ju asi nondesamuste autoriõiguste kaitsmisel sugugi halb Eestis (kuidas iganes ka Eesti Autorite Ühingusse suhtuda, aga oma liikmeid ta paistab üldiselt kaitsvat), aga kirjalike teostega on asi esindusühingu mõttes ikka palju nutusem, aja neid autoriõiguseid taga nagu rosinaid Kiire ristsesaiast (olen ka ise sellega kokku puutunud ja isegi juba mõnekümne aasta vanuse raamatu autori leidmine polnud väga lihtne tegevus: kirjastust enam pole, selle (teoreetiline) järglane ei tea asjast midagi ega tahagi teada, autor ise on selgelt vana inimene ja leitav vaid oma tuttavaid ja nende sidemeid ära kasutades ...). Nii et ma mõistan väga hästi, miks on raamatute digiteerimisel üritatud lähtuda tollest 70 aasta piirist: see võtab kõik pinged maha (ehkki siingi võib tekkida segadusi: näiteks romaani või käsiraamatu autor võib ju olla surnud, aga illustraator või mõni muu asjaosaline?)
Ibruse Indreku ettekanne käsitles, nagu vist suurem osa tema sõnavõtte, toda tänapäeval remiksikultuuriks nimetatavat nähtust ja sellega seotud probleeme autoriõiguse ja vabakasutuse kokkupuutepiiril. Kas ja kuidas võiks näituseks hip-hop-bänd kasutada "Kevade" filmikaadreid oma muusikavideos? Kuidas peaks olema reguleeritud "nutikatele" seadmetele mõeldud näiteks turisti abistavates või õppeotstarbel kasutatavates georakendustes (ma kasutan ikka selle moodsa app'i kohta vanamoelist sõna rakendus, eks ole :-) ) nähtavate arhitektuuri- või muude objektide vanade fotode kasutamine? Ja küsimusi oli mõistagi rohkem kui selgeid vastuseid, ehkki tundub, et asjaga vähemalt tegeldakse, olgu praegune regulatsioon milline tahes.
Päris huvitav oli kuulata Nemvaltsi Kärdi sõnavõttu. Muu hulgas sain teada, et on olemas selline asu nagu justiitsministeeriumi juures tegutsev intellektuaalse omandi (jah, hambaid kiristades kirjutan selle väljendi välja, sest nii seda ametlikult nimetatakse) kodifitseerimise töögrupp. Oleks võinud muidugi varemgi teada, aga kuidagi oli see mööda läinud - ehkki seda, et uut autoriõigust välja töötatakse, olen ma muidugi kuulnud. See oli üks asjalikumaid sõnavõtte üldse oma asjalikkuses, erinedes sel moel järgnenud Kelli Aleksei jutust, kes kõneles nii-ütelda rahvalikumalt, kuigi suuresti samadest asjadest ehk siis sellest, mismoodi või kuidas peaks autoriõiguse süsteem muutuma. Nende mõlema peamine mõte oli kahtlemata igati õige nentimine, et nagu enamik kultuuriga seotud asju, on ka autoriõigus kokkuleppe küsimus: see on ikka inimeste enda otsustada, kas autorid peavad olema üldse tasustatud ja kui jah, siis kuidas ja nii edasi. Mõlemad nentisid ka seda, et praegu ei paista üldiselt keegi kahtluse alla seadvat autoriõiguste põhimõtet kui sellist ega isegi mitte põhimõtet, et millegi looja peaks selle loomisakti eest ka tasu saama.
Sõnavõttudele järgnes arutlusring, kus eelmainitutega liitus kurikuulsa maine omandanud "peaautorikaitsja" Rattuse Kalev. Viimane üritas, nagu ta ikka on teinud, esindada nii-ütelda kainet mõistust ja sedastas, et tema meelest on asi lihtne: kui keegi tahab midagi kasutada, pöördutagu otse autori poole, kellel on lõppeks ülimad õigused. Mis muidugi on täiesti õige, aga ei vastanud õieti ühelegi tõstatatud küsimusele. Küll kerkis vestluses üles, aga jäi paraku korralikult lahti rääkimata üks oluline probleem, sellesamuse "kokkuleppega" seonduv probleem: isegi kui autoriõigus iseenesest on mõistlik põhimõte, siis kuidas peaks seda reformima? Sest reformi vajadus tundub olevat üsna selge: maailm on tõepoolest piisavalt palju muutunud viimase sajakonna aastaga, et praegune, põhijoontes tollest ajast pärit süsteem enam tõrkumata ei toimiks. Aga kas reformi tuleks alustada senist jäika süsteemi lõdvendades või hoopis vastupidi, uut süsteemi luues ja sinna vanu elemente sisse mahutades? Või kui teisiti öelda, kas reform peaks lähtuma vanamoodi autorist või uutmoodi "tarbijast"? See on tegelikult äärmiselt oluline küsimus, aga ma tulen selle juurde allpool veel tagasi.
Seminari teist poolt alustas Hargla Indreku võimas tulelöök e-raamatute pihta. Palju võimsam, kui ta on seni ajakirjanduses välja öelnud. Õieti küll mitte e-raamatute kui selliste pihta, mille eluõigust ta nii sõnavõtus kui ka hilisemas arutelus täiesti möönis, kuivõrd just praegu e-kirjastamise süsteemi pihta. Tema peamised ründeobjektid olid DRM ehk digitaalõiguste haldamise (mida mu meelest lausa perversselt nimetatakse ka eksliibriseks, isegi kui neil on teatavad kokkupuutepunktid) ja käibemaks. DRM-i ei pea ilmselt palju seletama, usutavasti on see jubedus paljudele tuttav, olgu siis raamatutest või mujaltki. Hargla sõnul ei suuda ta kuidagi mõista, miks tema paberraamatuid võivad kõik inimesed lugeda ja isegi nautida, aga e-raamatu lugejat esmalt ähvardatakse, et ta peab lugema salaja ja teki all, jumala eest mitte kellegagi loetut jagama ja nii edasi (või isegi parem üldse mitte lugema, vaid ainult ostma :-) ). Käibemaksustki on e-raamatute kontekstis pidevalt juttu olnud, aga Hargla kinnitusel on see umbes kaks korda suurem kui summa, mille saab e-raamatu pealt autor, mistõttu tema kindel ja vankumatu seisukoht oli, et see peab olema 0% ehk teisisõnu puuduma. Hargla ei jätnud kasutama ka juhust laskuda kujundlikku äärmusse, nimetades autoreid ja lugejaid puudega inimesteks, kes on (eriti) e-raamatu puhul sellised tähtsuseta tegijad, samal ajal kui koore koguvad "kõrvalised isikud". Mis paistis päris mitmele tugevasti hinge minevat, nagu võis hilisematest sõnavõttudest mõista ...
Igatahes autorina ütles Hargla välja seisukoha, et enne kui DRM ja käibemaks pole kadunud, tema enam enda teoseid e-raamatuna avaldada ei kavatse. Ta kõneles peas mõlkunud, aga seni teoks tegemata ideest luua mingi keskkond, kuhu saaks e-raamatuid vabalt üles riputada ja sama vabalt alla laadida. Lisaks oleks võimalik samas keskkonnas soovi korral autorile annetada (või ka mitte, sõltuvalt lugeja tahtest). Mis ei ole muidugi üldse uudne mõte, vähemalt mulle: vaba tarkvara rakendused kasutavad seda mudelit väga tugevasti - isegi kui enamasti on nendegi taga "korporatiivsed" toetajad, on paljudes rakendustes otse olemas võimalus autoritele annetada või siis vähemalt nende veebilehel. Erinevalt "kõrvalistest isikutest" oli see mõte, millele hilisemates sõnavõttudes mõnelgi korral heasoovlikult või vähemalt huviga viidati.
Seejärel astus pulti otsekui vastandina Ojasaare Yrjö, kes ise aktiivselt tegeleb e-kirjastamisega või õigemini selleks võimaluste loomisega (https://publification.com/). Tema sõnavõtust jäi meelde huvitav tõik, mis on igati loogiline, aga mis pole endale pähe tulnud: raamatuturu näiline kasv on tulnud peamiselt konsolideerimisest ehk siis ühtelt poolt kirjastuste ja teiselt poolt raamatumüüjate lakkamatust ühinemisest. Seda kõike tingimustes, kus lugemine järjepidevalt aina väheneb (tal olid USA ja Briti andmed, aga üsna usutavasti võib küllaltki sarnast trendi näha ka Eestis, võimalik küll, et ajaloolistel põhjustel mõnetise nihkega). Samal ajal e-raamatud on andnud viimase paari aastaga senisele suundumusele teataval määral vastupidise tõuke (kuigi ma usun, et põhjalikumaid järeldusi on ehk veel vara teha). Hoogne sõnavõtt lõppes siiski tõdemusega, et e-raamatute ja kõige nendega seonduva kasutamine peab olema võimalikult lihtne: Ojasaar tõi võrdluseks Digidoci keskkonna, milles tema vanemad polevat seni suutnud ühtegi dokumenti allkirjastada, ilma et tema neid ei abistaks.
Justkui teadlikult kontrastide jätkuna oli järgmine esineja nooruke, aga juba paar raamatut avaldanud Harriku Airika, kes nentis, et ei tema ise ega ta tutvusringkond e-raamatutest just suurt ei pea - mitte et nad neid kuidagi põlgaksid või midagi, aga lihtsalt loetavat (kui üldse, muidugi) ikka paberraamatuid. Ja ta teenis ära ainukese sõnavõtu ajal kõlanud aplausi, kui Ojasaarele oponeerides nentis, et lihtsusest kõneldes on paberraamat ületamatu - pole ilmselt kedagi, kes seda ei oskaks "kasutada" :-)
Viimase esinejana astus ikka veel rohkearvuliste saalis viibijate ette Trummali Asta, kes praegu teotseb kultuuriministeeriumis kirjandusnõunikuna ja kes sestap andis ülevaate riigi rahakotist kirjanduse seisukohalt. Nojah, mis seal parata, olgu kelle süü tahes, on seda raha ikka üsna vähe ja suhteliselt järjest vähemaks paistab jäävat. Ta võis muidugi ette näidata kasvunumbrid ja tõepoolest, mitmes valdkonnas ongi summa suurenenud ning teistes on sama, aga see ei mõjuta paraku kuidagi ei fakti, et kultuuri osa riigieelarves on kahanenud ja et summade suurenemine pole just märkimisväärne, kui arvestada ka muid tegureid ehk täpsemalt inflatsiooni.
Järgnenud teises aruteluringis osales lisaks viimati mainitud neljale veel kirjastuse Ilmamaa juht Jagomäe Mart, aga kõigi nende vestlus kippus väga käest ära lagunema ja nad ise üksteisest omajagu mööda rääkima. Mis ei tähenda, et sealgi poleks kõlanud mõningaid huvitavaid mõtteid.
Aga oli üks mõte, mis läbis kogu seminari ja mida eriti kippus toonitama teadustajana tegutsenud Tammaru Kalju, aga ka peaaegu kõik esinejad (kindlaks erandiks Linaski Karmen) - ja mis minu meelest näitab, et nad hästi ei saanud aru, millest sellel puhul kõnelevad. Selleks mõtteks oli toonitamine, et paberraamat ja e-raamat pole erinevad ja neid ei tohiks kuidagi vastandada. Mis on mu arusaamist mööda täielik möga ja kui keegi seda tõsimeeli väidab, siis ta kas ei tea üldse midagi või on tal mingi oma tagamõte seda väita.
Ometi käis see erisus isegi paljude sõnavõtjate jutust läbi. Nimelt on paberraamat seniajani kaup selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Ehk teisisõnu: raamat on midagi, mida saab müüa ja osta ning selle tehinguga vahetub kauba omanik. Nagu kaubale ikka, kehtivad ka sellele teatavad piirangud, mida raamatu puhul seab autoriõigus, muude kaupade puhul näiteks patendi- või kaubamärgiõigus, aga põhimõtteliselt on siiski tegu kaubaga ja omandisuhtega. E-raamat aga paraku ei ole selles mõttes üldse kaup, vaid pigem (personaalne) teenus (elektrooniliselt osutatavaks teenuseks kvalifitseerivad selle ka eurodirektiivid). Nii palju kui mina aru saan, selle puhul omandisuhe ei muutu: omanikuks jääb ikka faili müüja (või ka keegi teine, (lõpp)müüja võib olla ka ainult vahendaja), "ostja" ostab vaid kasutamisõiguse (umbes nagu auto ostmine ja liisimine).
Sellest algavadki kõik need probleemid, nii käibemaksu erinevus, DRM kui ka absurdi jõudev tõik, et e-raamatut ei saa raamatukogust laenutada, sest noid personaalseid litsentse lihtsalt pole rohkem (mis muidugi sarnaneb füüsilise raamatuga, mida on samuti piiratud hulk eksemplare, aga faili "otsasaamine" on täielikult vastuolus igasuguse arusaamisega elektroonilisest, infotehnoloogilisest maailmast). Selles mõttes on tuliselt kahju, et need kaks paneeli irdu toimusid: esimeses olid valdavalt juristid, teises valdavalt, kuidas öelda, praktikud, kelle kokkusaamisel oleks ehk see küsimus jõulisemalt esile kerkinud ja võib-olla ka mõni väärt mõttevälgatus välja pursanud.
Minu pisike aru suudab siinkohal välja pakkuda umbes kaks lahendust. Esiteks võib tunnistada, et e-raamat on põhimõtteliselt erinev paberraamatust ja et tegu on kõigest rentimise, laenutamisega. Nii, tundub, seda praegu enamasti kiputaksegi ametlikult tasandil käsitlema. See tähendab aga mu meelest vajadust seniseid eeskirju täiendada: kui tegu on rentimisega, peaks sellele kohanduma ka tavapärane 99 aasta reegel. Praegu mu meelest lähtutakse e-raamatute müügil ikkagi sellest, et tegu oleks nagu jäädavalt võõrandatava kaubaga, ehkki tegelikult see ju nii pole, sest ostja õigused on selleks ikka liiga piiratud. Ma ei ole päris kindel, aga sellise selge eristuse tegemine võib muuta ka hinnakujundust. Teine võimalus on muidugi e-raamat võrdsustada paberraamatuga, mis tähendaks loobumist suurest osast lisapiirangutest, mis praegu e-raamatute müügil või laenutamisel võrreldes paberraamatuga kehtivad.
Nojah, lõpetuseks võib muidugi öelda, et tegelikult oli seminaril veel üks oluline läbiv mõiste, nimelt vabakasutus, millest ma õieti siinses sissekandes midagi ei rääkinud. Aga ilmselt on see mu jaoks midagi nii elementaarset, et see ei vajanudki lähemat tähelepanu :-)
Loetud: A. Skilton. Budismi lühiajalugu
Vaadatud: Doktor Who (Universal), Elas kord ... (Fox), Haven (Yle2)
17.3.12
Reedesed mõtted
Päev.
Tänane Sirp sisaldas harjumatult palju lugemisväärset materjali, peamiselt muidugi seetõttu, et äsja oli emakeelepäev ja kultuurse ajalehena kajastas ka Sirp seda meeldivalt rohkelt. Isegi tavaliselt mannetu juhtkiri oli sedakorda üsna loetav, sisaldades lausa ühe väärt mõtte, nimelt õpikukirjastajate monopoli murdmise ja e-õppe juurutamise kohta. On muidugi mõnevõrra kaheldav, kas see niipea teoks saab ja kas tunneli otsast hakkab tõesti paistma "paberivabadus", aga vähemalt mõttena on see hea küll.
Mõneti haakus sellega Hennoste Tiidu arutlus e-raamatute kirjastamise üle, keskendusega Eesti olukorrale. Muu kõrval oli selleski üks väga tänuväärt mõte, mida tasub lausa osundada:
Hennoste artikkel oli kuidagi sobivalt paigutatud sellisesse raamistusse, kus seda ümbritsesid kaks arvustust hiljuti täieliku tõlkena ilmavalgust näinud Spengleri "Õhtumaa allakäigule" (jah, isegi lehekülgede päises ilutses "Spengler", mis muutis Hennoste positsiooni veelgi iroonilisemaks). Nii Õnnepalu Tõnu kui ka Vene Ilmari kirjutised olid, nagu nende sulest ilmuv ikka, nautimist väärt lugemine, mida tasub kindlasti soovitada ka siis, kui Spengler ise oma hiigelmahus püstloodis seinana tunduma kipub.
Kenasti oli rahvaloendusest ja sellega kaasnenud probleemidest kirjutanud Eesti demograafia grand old lady Tiidu Ene-Margit. See on mõneti üllatav, kui palju on seekord rahvaloendusele tähelepanu pööratud, eriti nii-ütelda avalikkuse poolt, aga ju on seegi mingi ajamärk (mille tähendust ei oska ma küll hästi hoomata).
Äärmiselt tore - nii tõlkijana kui ka keelehuvilisena - oli lugeda üle-kahe-lehe-usutlust Laanekase Heli ja Niidu Elleniga, kes said, esimene tõlkijana, teine toimetajana valmis suure töö, Wiedemanni eesti keele grammatika tõlke ka sellesse keelde, mida too grammatika ju käsitlebki. See oli minu kindel eelistus ka selleaastase (või õigemini küll möödunudaastase) keeleteo konkursil, ja nagu selgus, ei jäänudki see väga kaugele maha tegelikult keeleteoks tunnistatud sõnatuvastusrakendustest. Tõlkija vaevad, mida usutlusest võis lugeda, olid väga tuttavad, kuigi on ilmne, et nii tõsiteadusliku töö puhul on need veel suuremad kui näiteks minu tõlgete puhul, mis on olnud pigem kergelt populaarteadusliku maiguga. Ja Wiedemanni on mõistagi alati õpetlik lugeda või vähemalt sirvidagi. Ehk nagu ütleb Laanekask:
Küll üsna pika hilistusega ning ajastatuna hoopis sünni(aasta)päevale, aga väga sümpaatne oli lugeda Tuuliku Ülo järelehüüet ühele eesti vaimukultuuri suurkujule Ehini Andresele, mis oma tudengipõlve meenutava isiklikkusega pakkus mõndagi äratundmist (kas või arvestuse kirjeldus - jah, mitte sellele õppejõule, aga minagi olen ligilähedaselt samasuguses situatsioonis olnud - tõsi, too õppejõud ei puhkenud naerma, vaid pigem muigas...)
Tänane Sirp sisaldas harjumatult palju lugemisväärset materjali, peamiselt muidugi seetõttu, et äsja oli emakeelepäev ja kultuurse ajalehena kajastas ka Sirp seda meeldivalt rohkelt. Isegi tavaliselt mannetu juhtkiri oli sedakorda üsna loetav, sisaldades lausa ühe väärt mõtte, nimelt õpikukirjastajate monopoli murdmise ja e-õppe juurutamise kohta. On muidugi mõnevõrra kaheldav, kas see niipea teoks saab ja kas tunneli otsast hakkab tõesti paistma "paberivabadus", aga vähemalt mõttena on see hea küll.
Mõneti haakus sellega Hennoste Tiidu arutlus e-raamatute kirjastamise üle, keskendusega Eesti olukorrale. Muu kõrval oli selleski üks väga tänuväärt mõte, mida tasub lausa osundada:
Minu raudne veendumus on, et kogu eesti kirjandusklassika tuleks teha kohe ja ilma rahata netis kättesaadavaks. Kas või PDF-failide kujul. See oleks koht, kuhu kulka ja eesti kirjandusklassika programm peaks panema oma raha. Ja kohe.See on mõte, mida ma kõigi oma jäsemetega toetan. Eks selles suunas ka tasapisi tegutsetakse, olgu Tartus (Kirjandusmuuseum, vist vähemal määral ka TÜ raamatukogu) või Tallinnas (eelkõige raamatukogud) või ka kuskil vahepeal, aga seni on see ikka olnud selline omaette nokitsemine, rohkem niivõrd, kuivõrd asjast huvitatud asutused jõuavad ja kuivõrd neil jõudu jagub. On üsna ilmne, et oma "Gutenbergi" (siin siis mõeldud tuntud tekstivaramuna) peame ikka ise looma - ei saa kuigi palju loota sellele, et keegi teine selle ära teeks, nagu võib ehk loota mõnes üksikus väga suures keeleruumis. Ja see oleks kindlasti koht, kuhu ma näeksin väga meelsasti minevat sedasamust "maksumaksja" raha, palju parema meelega kui mitmesse muusse kohta.
Hennoste artikkel oli kuidagi sobivalt paigutatud sellisesse raamistusse, kus seda ümbritsesid kaks arvustust hiljuti täieliku tõlkena ilmavalgust näinud Spengleri "Õhtumaa allakäigule" (jah, isegi lehekülgede päises ilutses "Spengler", mis muutis Hennoste positsiooni veelgi iroonilisemaks). Nii Õnnepalu Tõnu kui ka Vene Ilmari kirjutised olid, nagu nende sulest ilmuv ikka, nautimist väärt lugemine, mida tasub kindlasti soovitada ka siis, kui Spengler ise oma hiigelmahus püstloodis seinana tunduma kipub.
Kenasti oli rahvaloendusest ja sellega kaasnenud probleemidest kirjutanud Eesti demograafia grand old lady Tiidu Ene-Margit. See on mõneti üllatav, kui palju on seekord rahvaloendusele tähelepanu pööratud, eriti nii-ütelda avalikkuse poolt, aga ju on seegi mingi ajamärk (mille tähendust ei oska ma küll hästi hoomata).
Äärmiselt tore - nii tõlkijana kui ka keelehuvilisena - oli lugeda üle-kahe-lehe-usutlust Laanekase Heli ja Niidu Elleniga, kes said, esimene tõlkijana, teine toimetajana valmis suure töö, Wiedemanni eesti keele grammatika tõlke ka sellesse keelde, mida too grammatika ju käsitlebki. See oli minu kindel eelistus ka selleaastase (või õigemini küll möödunudaastase) keeleteo konkursil, ja nagu selgus, ei jäänudki see väga kaugele maha tegelikult keeleteoks tunnistatud sõnatuvastusrakendustest. Tõlkija vaevad, mida usutlusest võis lugeda, olid väga tuttavad, kuigi on ilmne, et nii tõsiteadusliku töö puhul on need veel suuremad kui näiteks minu tõlgete puhul, mis on olnud pigem kergelt populaarteadusliku maiguga. Ja Wiedemanni on mõistagi alati õpetlik lugeda või vähemalt sirvidagi. Ehk nagu ütleb Laanekask:
Loomulikult võivad tõesti rohked keelenäited ja loendid pakkuda avastamisrõõmu igaühele, kes raamatut avama, sirvima või lugema juhtub. Löögem see lahti täitsa juhuslikust kohast: kiitsama, kiivama, koerama, kohmama, kohrama, koinama, kollama, kopsama, korjama, kosjama, koormama, kõhmama, kõrvama, kõõmama, kraanama … kas ma ikka päriselt oskan eesti keelt? Tõepoolest, praeguseks ongi mitmed keelendid saanud erilise arhailise varjundi, kõnelemata omaaegsest olustikust, mida need kajastavad. Saame aru, mis tähendab viidi varga pähe linna, aga mida tähendab tegi suremise pähe seaduse? Tõlkest võib leida nii Wiedemanni saksakeelse seletuse kui ka tõlkija eestikeelse ‘tegi surma puhuks korralduse’. Kui oleksin ajaloolane, luuletaja või kirjanik, siis hoiaksin seda teost lausa voodipeatsis või lauanurgal.
Küll üsna pika hilistusega ning ajastatuna hoopis sünni(aasta)päevale, aga väga sümpaatne oli lugeda Tuuliku Ülo järelehüüet ühele eesti vaimukultuuri suurkujule Ehini Andresele, mis oma tudengipõlve meenutava isiklikkusega pakkus mõndagi äratundmist (kas või arvestuse kirjeldus - jah, mitte sellele õppejõule, aga minagi olen ligilähedaselt samasuguses situatsioonis olnud - tõsi, too õppejõud ei puhkenud naerma, vaid pigem muigas...)
Kindlasti tasus lugemist ka Liira Jaani intrigeeriva pealkirjaga lugu "Õgija jäljed Maal", mis üsna mitme palge pealt käsitles elurikkust selsinatsel planeedil ja inimese rolli kõiges selles, eriti toidutootmisega seoses. Selline mõtlemapanev lugu igatahes.
Lisalugemist pakkus üle tüki aja Sirbi vahele torgatud "Keele infoleht", mida alustas Rannuti Mardi pikk artikkel samuti intrigeeriva pealkirjaga "Tegelikult kuulub eesti keel suurkeelte hulka". Milles tal on muidugi täiesti õigus: nii keele kui ka mitme muu tunnuse põhjal (kõrgkultuur, kas või omariiklus) on eestlased kahtlemata üks maailma tipprahvaid, mitte muidugi mingi globaalne tegija, aga siiski suunanäitaja päris paljudele hulga kehvema saatusega rahvastele (kas või omaenda sugulasrahvastele, kui mitte kellelegi teisele). Aga noh, eks ikka löövad "kompleksid" sekka - mida muidugi esineb ka meist palju suurematel ja võimsamatel, isegi neil kõige võimsamatel - ja nii võibki jääda mingi mannetu ja hüljatud kolkarahva mulje ja tunne...
Päris õpetlik oli lugeda Moseley Christopheri lugu, mis pealkirja järgi pidanuks kõnelema liivi keelest, aga rohkem rääkis küll UNESCO egiidi all koostatavast maailma keelte atlasest, omamoodi lingvistilisest "punasest raamatust". Olgu liivi keelega kuidas on, aga artiklis toodud näited mänksi ja isegi korni keele taassünni kohta annavad kindlasti lootust ka sellele, et liivi keelgi võib ehk edasi püsida. Loota ju vähemalt võib...
Ja lõpetuseks võib kindlasti ära mainida ka intervjuu viimase keeleteo auhinna saanud kõnetuvastusrakenduste loojatega. Hea, et sellise asjaga tegeldakse, kuigi nagu ma olen aru saanud, on sellesuunalised uuringud ja eriti praktilised rakendused üsna vaevaliselt ja teosammul edasi liikunud. Nojah, ega nad mujalgi maailmas just seitsmepenikoormasaabastega edasi karga, sest masinale inimkõne selgekstegemine on ikka üks äärmiselt tänamatu tegevus just samuse inimkõne tohutu varieeruvuse tõttu.. Selles intervjuus oli siiski üks kergelt punast tulukest sütitav lausejupp: "Kui inimesed hakkavad masinatega inimkeeles suhtlema, siis muutub keelekasutus ilmselt selgemaks ja ühemõttelisemaks." See võib muidugi viia ka veelgi enam kõnekeele vaesustumisele... loodetavasti siiski mitte, kuigi tuleviku ennustamine on üks tänamatu tegevus, mida suudab keerukuselt teatavasti üle trumbata ainult mineviku ennustamine...
Loetud: Sirp, 16.03.2012; Liivlased
Vaadatud: Elas kord... (FoxLife), Kälimehed (TV3), Kelgukoerad (Kanal2), Heroes (TV6)
3.12.11
Reedesed mõtted
Liigagi pikale läinud tõlkepalangu järel oli täna siis selle nädala esimene päev, mis õnnestus enam-vähem täielikult lugemisele pühendada, kuigi ka üht-teist muud kippus ikka vahele tulema - aga eks see ole ilmselt juba elu enda paradoks, et püüa sa olla nii kitsarinnaline kui tahad, ikka puhub elu ise selle rinna nii laiaks, nii laiaks...
Tänases Sirbis oli järjekordselt masendava (vähemalt minu anarhistliku maailmavaate kandja seisukohalt) juhtkirja kõrval ometi ka nii-ütelda sotsiaalia rubriigis lugeda päris huvitav kirjutis Kaljulaiu Kersti sulest, teemaks euro, Euroopa Liit, olevik ja tulevik. Võib-olla sellepärast, et ma äsja olin tõlkinud just samateemalise artikli, küll tunduvalt teistsuguse käsitlusega (võiks veidi liialdades ehk öelda, et antud juhul "tehnokraat" versus "poliitik"), aga siiski samamoodi euro ja Euroopa Liidu olevikuseisu ja tulevikuväljavaateid vaagiva teksti. Seda Kaljulaiu teksti ei ole mõtet siin ümber jutustada ega isegi kommenteerida, aga kahtlemata tasub seda lugeda isegi siis, kui antud temaatika ka muidu võõras pole.
Üle tüki aja võis kohata põrmustavat raamatuarvustust, mis vähemalt ajalehe/ajakirjaveergudel (erinevalt näituseks ajaveebidest või ka lihtsalt nina nokkivatest internetikommentaatoritest mõne veebiloo sabas) polegi kuigi levinud. Sedakorda oli siis ette võetud mõne aja eest ilmunud tõlgitud propagandaantoloogia, mis arvustaja sõnul on ebaõnnestunud, iganenud ja üldse läbi kukkunud nii sisult kui ka tõlkelt (kuigi vähemalt ühe näiteks toodud koha tõlgendus paistab olevat arvustajal käest läinud...)
Kunagise tšuktši muinasjutukogu "Unesnõiduja" andunud lugejana pakkusid mõistagi ka huvi nüüd siis eesti autori sule alt ilmunud samanimelise üllitise kohta käivad sõnad, millega oli kaetud lausa terve lehekülg (täpsemalt kaks ühikut: see ja see). Tõsi, targemaks need mind just selle vastse raamatu osas ei teinud, küll aga tugevdasid arvamust, et tegemist on asjaga, mida tasub lugeda - kui mitte naudingu saamiseks, mille kohta ei oska ju ette midagi öelda, siis vähemalt selleks, et saada lahti rahutust tundest, mis jääks kripeldama, kui ma seda ei loeks...
Omamoodi mõtlemapanev oli Afanasjevi Vahuri kirjutis e-raamatute teemal, mis suurel määral peegeldas mujalgi ajakirjanduses kergelt kajastust leidnud kuutagust arutelu Tallinna ülikoolis, aga ka veidi laiendas seda isikupäraselt. Loomulikult oli siin rohkem küsimusi ja õhku visatud probleeme, aga igal juhul oli seal vähemalt üks väga huvitav lahendusepake: "kui kas või sümboolse tasu, näiteks kümne euro eest anda lugejale aastane ligipääs raamatukogu e-varamule, tähendaks see Eestis ainuüksi ühe suure raamatukogu pealt mitu korda suuremat summat kui praegu autorihüvitisfondi jagatav kokku." Kõrvale muidugi mainiti, et juriidiliste probleemide sasipundar on samas seni lahti harutamata ja arutamata, aga mõttena on see igatahes huvitav.
Keeleküsimustega tihedalt kokku puutuva isikuna ei saanud ma muidugi lugemata jätta ka viimseküljelugu Künstleri Aili sulest, kes vihaselt võitles ingliskeelestumise vastu. Eks ta ole, kohati tundub ja viib suisa masendusse, et see võitlus on juba ammu kaotatud ja ingliskeelsus võidab üha rohkem pinda nii kõneldavas kui ka kirjutavas keeles. Samas ma usun, et võib ka päris õigustatult väita, et eesti keele seisukohalt on praegune aeg võib-olla läbi ajaloo parim. Nojah, seda võib nähtavasti tõlgendada ka viimse surmaeelse kirepalanguna, mida ma miskipärast siiski uskuda ei taha...
Suuresti sama teemat jätkas ka Sirbi vahele pistetud Keele Infoleht, kuid selle trükise ehk silmajäävaim nupp oli hoopis rahvakirjaniku Remsu Olevi sõnaloomepakkumine: kergliiklustee asemele (juba tugevasti unarule vajunud) tanum. Nojah, need pikad ja lohisevad kergliiklusteed on küll rohkem linnade värk ja tanum seostub ilmselt vähemalt neil, kes seda sõna üldse on kuulnud, ikka eelkõige külaga, aga teiselt poolt, mis need linnad siis ikka muud on kui ühed üle ääre podisenud külad... Igal juhul huvitav pakkumine, isegi kui ma kahtlen, et sel oleks suurt lootust sel kujul ja ses tähenduses käibele jõuda...
Loetud: Sirp, 02.12.2011; Tehnikamaailm 12/2011; TM Kodu ja ehitus 10/2011
Vaadatud: Ajaelukad (Universal Channel), Farscape (TV6), Kelgukoerad (Kanal2), Jüri Üdi klubi (ETV2)
Tänases Sirbis oli järjekordselt masendava (vähemalt minu anarhistliku maailmavaate kandja seisukohalt) juhtkirja kõrval ometi ka nii-ütelda sotsiaalia rubriigis lugeda päris huvitav kirjutis Kaljulaiu Kersti sulest, teemaks euro, Euroopa Liit, olevik ja tulevik. Võib-olla sellepärast, et ma äsja olin tõlkinud just samateemalise artikli, küll tunduvalt teistsuguse käsitlusega (võiks veidi liialdades ehk öelda, et antud juhul "tehnokraat" versus "poliitik"), aga siiski samamoodi euro ja Euroopa Liidu olevikuseisu ja tulevikuväljavaateid vaagiva teksti. Seda Kaljulaiu teksti ei ole mõtet siin ümber jutustada ega isegi kommenteerida, aga kahtlemata tasub seda lugeda isegi siis, kui antud temaatika ka muidu võõras pole.
Üle tüki aja võis kohata põrmustavat raamatuarvustust, mis vähemalt ajalehe/ajakirjaveergudel (erinevalt näituseks ajaveebidest või ka lihtsalt nina nokkivatest internetikommentaatoritest mõne veebiloo sabas) polegi kuigi levinud. Sedakorda oli siis ette võetud mõne aja eest ilmunud tõlgitud propagandaantoloogia, mis arvustaja sõnul on ebaõnnestunud, iganenud ja üldse läbi kukkunud nii sisult kui ka tõlkelt (kuigi vähemalt ühe näiteks toodud koha tõlgendus paistab olevat arvustajal käest läinud...)
Kunagise tšuktši muinasjutukogu "Unesnõiduja" andunud lugejana pakkusid mõistagi ka huvi nüüd siis eesti autori sule alt ilmunud samanimelise üllitise kohta käivad sõnad, millega oli kaetud lausa terve lehekülg (täpsemalt kaks ühikut: see ja see). Tõsi, targemaks need mind just selle vastse raamatu osas ei teinud, küll aga tugevdasid arvamust, et tegemist on asjaga, mida tasub lugeda - kui mitte naudingu saamiseks, mille kohta ei oska ju ette midagi öelda, siis vähemalt selleks, et saada lahti rahutust tundest, mis jääks kripeldama, kui ma seda ei loeks...
Omamoodi mõtlemapanev oli Afanasjevi Vahuri kirjutis e-raamatute teemal, mis suurel määral peegeldas mujalgi ajakirjanduses kergelt kajastust leidnud kuutagust arutelu Tallinna ülikoolis, aga ka veidi laiendas seda isikupäraselt. Loomulikult oli siin rohkem küsimusi ja õhku visatud probleeme, aga igal juhul oli seal vähemalt üks väga huvitav lahendusepake: "kui kas või sümboolse tasu, näiteks kümne euro eest anda lugejale aastane ligipääs raamatukogu e-varamule, tähendaks see Eestis ainuüksi ühe suure raamatukogu pealt mitu korda suuremat summat kui praegu autorihüvitisfondi jagatav kokku." Kõrvale muidugi mainiti, et juriidiliste probleemide sasipundar on samas seni lahti harutamata ja arutamata, aga mõttena on see igatahes huvitav.
Keeleküsimustega tihedalt kokku puutuva isikuna ei saanud ma muidugi lugemata jätta ka viimseküljelugu Künstleri Aili sulest, kes vihaselt võitles ingliskeelestumise vastu. Eks ta ole, kohati tundub ja viib suisa masendusse, et see võitlus on juba ammu kaotatud ja ingliskeelsus võidab üha rohkem pinda nii kõneldavas kui ka kirjutavas keeles. Samas ma usun, et võib ka päris õigustatult väita, et eesti keele seisukohalt on praegune aeg võib-olla läbi ajaloo parim. Nojah, seda võib nähtavasti tõlgendada ka viimse surmaeelse kirepalanguna, mida ma miskipärast siiski uskuda ei taha...
Suuresti sama teemat jätkas ka Sirbi vahele pistetud Keele Infoleht, kuid selle trükise ehk silmajäävaim nupp oli hoopis rahvakirjaniku Remsu Olevi sõnaloomepakkumine: kergliiklustee asemele (juba tugevasti unarule vajunud) tanum. Nojah, need pikad ja lohisevad kergliiklusteed on küll rohkem linnade värk ja tanum seostub ilmselt vähemalt neil, kes seda sõna üldse on kuulnud, ikka eelkõige külaga, aga teiselt poolt, mis need linnad siis ikka muud on kui ühed üle ääre podisenud külad... Igal juhul huvitav pakkumine, isegi kui ma kahtlen, et sel oleks suurt lootust sel kujul ja ses tähenduses käibele jõuda...
Loetud: Sirp, 02.12.2011; Tehnikamaailm 12/2011; TM Kodu ja ehitus 10/2011
Vaadatud: Ajaelukad (Universal Channel), Farscape (TV6), Kelgukoerad (Kanal2), Jüri Üdi klubi (ETV2)
20.5.11
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev, mida ma küll kärpisin pisut ühe väljaskäiguga, mis viis mind taas Solarise kaubanduskeskuses paiknevasse Apollo raamatupoodi, kus seekord oli kavas, hmm, kui nii tohib öelda, siis ülikoolikaaslase, ehkki sel ajal, kui mina alles astusin, juba väljuva Hvostovi Andrei vastse raamatu tutvustamine autori enda ja Kõusaare Kadri kahekõne kujul. Raamat pealkirjaga "Sillamäe passioon" kõneleb tutvustuse kohaselt autobiograafiliselt Antsu lapsepõlveaegadest ja sellest oli ka täna seal Apollo mürarohkes ja seeläbi tähelepanu kontsentreerivas poodiumiümbruses juttu. Et meie vanusevahe on siiski üpris väike, oli vähemalt jutus ja on usutavasti ka raamatus päris palju sellist, mis tekitab sooja äratundmise tunde (mida võib muidugi ka nostalgiaks ja vanainimese heldimuspisaraiks nimetada...), kuigi paistab, et tema ja minu lapsepõlv oli päris mitmeti erinev, mitte kindlasti diametraalselt, mis Nõukogude Liidu viljastavates tingimustes olekski olnud nähtavasti võimatu, aga õige mitmetes aspektides siiski. Eks muidugi Sillamäe oli ka Eesti ja ehk isegi laiemas mõttes mõneti eriline koht, ikkagi praktiliselt kinnine linn (minu eluajal oli ehk küll natuke lõdvenenud see režiim, aga päris vabalt ei saanud sinna ju ikkagi Nõukogude aja lõpuni). Aga noh, kõik see, mis seal räägiti, on ilmselt pikemalt ja ehk ka põhjalikumalt lahti seletatud ja ära öeldud raamatus (välja arvatud ehk pisut juttu raamatu sünnist ja selle kirjutamisega kaasnenud vaevustest, aga viimaseid võib võib-olla ka omal nahal kogeda, kui raamatut hoolikalt lugeda - vähemalt siis, kui olla kaasaegne...), mis kahtlemata liigub (ikka sellestsamusest vanainimeslikkusest ajendatuna, mõistagi) ka mu lugemisjärjekorras üsna etteotsa.
Aga et tegemist oli üritusega raamatupoes, siis nõrga inimesena ei suutnud ma loomulikult vastu panna ahvatlusele seal veidi veel ringi vaadata ja teadagi, mida see endaga paratamatult kaasa toob, isegi kui ma üritan sellele tungile vastu võidelda... Sestap olgu allpool ka kogu "saak" kirja pandud:
Sattusin täna lugema uudist, et Amazonis on e-raamatute müük läinud juba täielikult mööda paberraamatute (pehme- ja kõvakaanelised kokku) müügist. Ja alles see oli, kui e-raamatud üldse laiemalt levima hakkasid... veel enam alles, lausa päris hiljaaegu, kui võis esimest korda teatada, et e-raamatuid on müüdud juba sama palju kui kõvakaanelisi... Kärmelt liigub see vanker edasi, väga kärmelt - ajendades ka ennast üha tõsisemalt mõtlema mõne e-lugeri hankimisele, kuigi kahtlemata kavatsen ma edaspidigi välismaalt hankida ka füüsilisi raamatuid. Teisalt on vaieldamatult terve rida selliseid teoseid, mis tekitavad küll tutvustuse või kusagil mainimise ajel huvi, aga mis kätte jõudes osutuvad siiski tekstiks, mis oleks sama hästi võinud ka tee peal kaduma minna... Ent mu äärmiselt tugev omandiinstinkt ei luba mõistagi neist enam loobuda, kui nad kord juba mul käes on - ses mõttes oleks e-raamat oluliselt etem: isegi kui ma ei leia endas vaprust faili ära kustutada, võtaks ka mõttetuks juraks osutuv tekst vähemalt vähem ruumi :-)
See uudis haakus pisikese kohaliku aruteluga e-raamatute teemal, mille otsa keris lahti Tamme Marek Varraku raamatublogis ja mille järgedes elik kommentaarides võis leida ka ehedat e-raamatuvastasust, aga mis muidu võttis üsna hästi kokku selle teksti uue esinemisvormi plussid ja miinused. Eestis pole küll e-raamatud veel nii suurt levikut leidnud kui näituseks mainitud Amazoni ülemaailmses raamatupoes, aga teiselt poolt pole siin nende müügiga õieti veel poolt aastatki vähegi tõsisemalt tegeldud ja selle ajaga on tegelikult juba üsna palju ilmunud (nojah, ka mul endal on sõlmitud üks tõlkeleping, milles on klausel ka teose kasutamise kohta e-raamatuna, nii et ilmselgelt arvestavad selle väljundiga üha rohkem ka kirjastajad).
Täna õhtupoolikule langes ka üle mõningase aja taas Mageia tõlkemeeskondade esindajate IRC-kohtumine, kus sedakorda - tingimustes, kus tõlkimise mõttes on sisuliselt uks kinni Mageia esmaväljalaske ilmumiseks - arutati mõneti ette- ja tahavaatavalt nii seda, mida edaspidi teha, kui ka seda, mida on tehtud ja võiks teisiti teha. Muu hulgas sain ka kinnitust, et Jaanuse osutatud puudujääk - pärast paigaldamist on ekraanil ikoon, mille all kiri "Join Mageia community", mis peaks tegelikult olema tõlgitud, aga paraku ei ole - on tõepoolest puudujääk, mitte lihtsalt mingi konkreetse paigaldusega seotud aps, mistõttu see sai ka vormistatud veateatena. Kohtumisest endast võib, nagu ikka, lugeda nii kokkuvõtet kui ka täielikku logi.
Loetud: Vikerkaar 4-5/2011
Vaadatud: Eesti häving ja hukk (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3),
Aga et tegemist oli üritusega raamatupoes, siis nõrga inimesena ei suutnud ma loomulikult vastu panna ahvatlusele seal veidi veel ringi vaadata ja teadagi, mida see endaga paratamatult kaasa toob, isegi kui ma üritan sellele tungile vastu võidelda... Sestap olgu allpool ka kogu "saak" kirja pandud:
- A. Hvostov. Sillamäe passioon
- M. Kõiva. Eesti loitsud
- R. Kasik. Stahli mantlipärijad
Sattusin täna lugema uudist, et Amazonis on e-raamatute müük läinud juba täielikult mööda paberraamatute (pehme- ja kõvakaanelised kokku) müügist. Ja alles see oli, kui e-raamatud üldse laiemalt levima hakkasid... veel enam alles, lausa päris hiljaaegu, kui võis esimest korda teatada, et e-raamatuid on müüdud juba sama palju kui kõvakaanelisi... Kärmelt liigub see vanker edasi, väga kärmelt - ajendades ka ennast üha tõsisemalt mõtlema mõne e-lugeri hankimisele, kuigi kahtlemata kavatsen ma edaspidigi välismaalt hankida ka füüsilisi raamatuid. Teisalt on vaieldamatult terve rida selliseid teoseid, mis tekitavad küll tutvustuse või kusagil mainimise ajel huvi, aga mis kätte jõudes osutuvad siiski tekstiks, mis oleks sama hästi võinud ka tee peal kaduma minna... Ent mu äärmiselt tugev omandiinstinkt ei luba mõistagi neist enam loobuda, kui nad kord juba mul käes on - ses mõttes oleks e-raamat oluliselt etem: isegi kui ma ei leia endas vaprust faili ära kustutada, võtaks ka mõttetuks juraks osutuv tekst vähemalt vähem ruumi :-)
See uudis haakus pisikese kohaliku aruteluga e-raamatute teemal, mille otsa keris lahti Tamme Marek Varraku raamatublogis ja mille järgedes elik kommentaarides võis leida ka ehedat e-raamatuvastasust, aga mis muidu võttis üsna hästi kokku selle teksti uue esinemisvormi plussid ja miinused. Eestis pole küll e-raamatud veel nii suurt levikut leidnud kui näituseks mainitud Amazoni ülemaailmses raamatupoes, aga teiselt poolt pole siin nende müügiga õieti veel poolt aastatki vähegi tõsisemalt tegeldud ja selle ajaga on tegelikult juba üsna palju ilmunud (nojah, ka mul endal on sõlmitud üks tõlkeleping, milles on klausel ka teose kasutamise kohta e-raamatuna, nii et ilmselgelt arvestavad selle väljundiga üha rohkem ka kirjastajad).
Täna õhtupoolikule langes ka üle mõningase aja taas Mageia tõlkemeeskondade esindajate IRC-kohtumine, kus sedakorda - tingimustes, kus tõlkimise mõttes on sisuliselt uks kinni Mageia esmaväljalaske ilmumiseks - arutati mõneti ette- ja tahavaatavalt nii seda, mida edaspidi teha, kui ka seda, mida on tehtud ja võiks teisiti teha. Muu hulgas sain ka kinnitust, et Jaanuse osutatud puudujääk - pärast paigaldamist on ekraanil ikoon, mille all kiri "Join Mageia community", mis peaks tegelikult olema tõlgitud, aga paraku ei ole - on tõepoolest puudujääk, mitte lihtsalt mingi konkreetse paigaldusega seotud aps, mistõttu see sai ka vormistatud veateatena. Kohtumisest endast võib, nagu ikka, lugeda nii kokkuvõtet kui ka täielikku logi.
Loetud: Vikerkaar 4-5/2011
Vaadatud: Eesti häving ja hukk (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3),
28.1.11
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev, mida ma kärpisin eilse poollubaduse teosktegemisega, lisades eile antud põgusale ülevaatele uuest KDE SC 4.6 väljalaskest täna ka ametliku väljalasketeate tõlke, mida saab nüüd lugeda siis siin.
Tänaõhtusel Mageia tõlkemeeskondade esindajate IRC-kohtumisel lepiti kokku, et iganädalased kohtumised on nähtavasti vähemalt praegu mõttetud, sestap toimub järgmine kahe nädala pärast ja kaks nädalat ka jääb esialgu intervalliks, kui just ei ilmne midagi, mis tingib taas tihedama graafiku. Teise asjana käidi välja idee, et kuni Mageia pole ise oma Transifexi tõlkesüsteemi käima saanud, võiks katsetada mõne väiksema projektiga Transifexi enda kodus. Nähtavasti nädala jooksul või nii selgub, mis ja kuidas täpselt. Igal juhul üks inimene, kes oli seal üht-teist katsetanud, kiitis Transifexi uut online-tõlkimise liidest Lottet (kui see peaks olema sama, mida kasutab Fedora Transifexis, siis see on tõesti üsna mugav, aga ilmselt tuleb Mageia puhul õigustega rohkem maadelda, kui ma juba (esialgu küll vaid ühest isikust koosneva) tõlkemeeskonna juht olen...). Lisaks käidi välja ahvatlus tõlkida peatselt ilmuva Mageia esimese alfa väljalasketeadet - mida ma ka kindlasti teen, kuigi see esimene alfaväljalase ise nähtavasti ei ole veel vähegi keskmisemale kasutajale üldse mõeldud, rohkem arendajatele endale testimiseks. Igatahes kohtumise kokkuvõtet võib lugeda siit ja täielikku logi siit.
Sattusin lugema oma viimasega raamatuga Bloodlands (mida võiks poeetiliselt ja jõhkralt tõlkida näiteks "Vereurmas maa") nii mõningaidki laineid löönud Snyderi Timothy artiklit NYRoBis, kus iseenesest arutluse all oli Hitleri ja Stalini vaagimine, aga väga tihedalt arvudega toetatult. Ega ta mõistagi selle põhiküsimuse osas selgusele ei jõua ja ilmselt see ka otsene eesmärk polnud, aga arvud olid seevastu huvitavad ja mõtlemapanevad. Mis ühtlasi viis ka tema raamatu mu lugemist ootavate raamatute kuhjas väga kõrgele kohale.
Raamatumaailmast jäi veel huvitava tõigana silma küll juba põhimõtteliselt oodatud, aga siiski väga kiiresti tulnud teade, et Amazoni aastaalguse müügitulemused näitasid, et esimest korda on e-raamatuid müüdud rohkem kui pehmekaanelisi raamatuid. Tõsi, arvude kokkulöömisel paistab, et pehmekaanelisi ja kõvakaanelisi paberil raamatuid kokku müüakse siiski veel mõnevõrra rohkem kui e-raamatuid, aga see ülekaal paistab kiiresti vähenevat. Arvud puudutavad küll ainult USA-d, ent nähtavasti on kõigest aja küsimus, millal umbes sama võib rääkida ka mujal maailmas, näiteks siinsamas Eestiski...
Loetud: B. Lee Whorf, Keel, mõtlemine ning tegelikkus
Vaadatud: Grace'i päästmine (TV3)
Tänaõhtusel Mageia tõlkemeeskondade esindajate IRC-kohtumisel lepiti kokku, et iganädalased kohtumised on nähtavasti vähemalt praegu mõttetud, sestap toimub järgmine kahe nädala pärast ja kaks nädalat ka jääb esialgu intervalliks, kui just ei ilmne midagi, mis tingib taas tihedama graafiku. Teise asjana käidi välja idee, et kuni Mageia pole ise oma Transifexi tõlkesüsteemi käima saanud, võiks katsetada mõne väiksema projektiga Transifexi enda kodus. Nähtavasti nädala jooksul või nii selgub, mis ja kuidas täpselt. Igal juhul üks inimene, kes oli seal üht-teist katsetanud, kiitis Transifexi uut online-tõlkimise liidest Lottet (kui see peaks olema sama, mida kasutab Fedora Transifexis, siis see on tõesti üsna mugav, aga ilmselt tuleb Mageia puhul õigustega rohkem maadelda, kui ma juba (esialgu küll vaid ühest isikust koosneva) tõlkemeeskonna juht olen...). Lisaks käidi välja ahvatlus tõlkida peatselt ilmuva Mageia esimese alfa väljalasketeadet - mida ma ka kindlasti teen, kuigi see esimene alfaväljalase ise nähtavasti ei ole veel vähegi keskmisemale kasutajale üldse mõeldud, rohkem arendajatele endale testimiseks. Igatahes kohtumise kokkuvõtet võib lugeda siit ja täielikku logi siit.
Sattusin lugema oma viimasega raamatuga Bloodlands (mida võiks poeetiliselt ja jõhkralt tõlkida näiteks "Vereurmas maa") nii mõningaidki laineid löönud Snyderi Timothy artiklit NYRoBis, kus iseenesest arutluse all oli Hitleri ja Stalini vaagimine, aga väga tihedalt arvudega toetatult. Ega ta mõistagi selle põhiküsimuse osas selgusele ei jõua ja ilmselt see ka otsene eesmärk polnud, aga arvud olid seevastu huvitavad ja mõtlemapanevad. Mis ühtlasi viis ka tema raamatu mu lugemist ootavate raamatute kuhjas väga kõrgele kohale.
Raamatumaailmast jäi veel huvitava tõigana silma küll juba põhimõtteliselt oodatud, aga siiski väga kiiresti tulnud teade, et Amazoni aastaalguse müügitulemused näitasid, et esimest korda on e-raamatuid müüdud rohkem kui pehmekaanelisi raamatuid. Tõsi, arvude kokkulöömisel paistab, et pehmekaanelisi ja kõvakaanelisi paberil raamatuid kokku müüakse siiski veel mõnevõrra rohkem kui e-raamatuid, aga see ülekaal paistab kiiresti vähenevat. Arvud puudutavad küll ainult USA-d, ent nähtavasti on kõigest aja küsimus, millal umbes sama võib rääkida ka mujal maailmas, näiteks siinsamas Eestiski...
Loetud: B. Lee Whorf, Keel, mõtlemine ning tegelikkus
Vaadatud: Grace'i päästmine (TV3)
23.12.10
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev, millest üsna kopsaka tüki haukas välja ühe raamatuesitluse väisamine. Õieti oli tegemist lausa kolmiküritusega, kus rahva ette pandi väljanäitusele kolm autorit ja kolm teost: Mihkelsoni Marko ja "Venemaa: valguses ja varjus", Herkeli Andres ja "Aserbaidžaani kirjad" ning Vahtre Lauri ja "Eesti saatusehetked". Kas esitletute rohkuse või siis selle tõttu, et nad kõik on üpris tuntud isikud ja lisaks sellele veel poliitikud ka, oli rahvast Solarise Apollosse kogunenud päris ohtralt ja after-party'gi jaoks kaetud laud oli ilmselt tavapäraste raamatuesitlustega võrreldes lausa äke, minu jaoks eriti meeldivalt suure juustukuubikute kandikuga, mille kõrvale vein maitses imehea. Väikese tõrvatilga tekitasid muidugi Apollo logistikaprobleemid, mille tõttu polnud just sellesse kauplusse jõudnud Marko raamatut (mis oli minu jaoks üks peamisi asju, mille pärast ma end sinna esitlusele üldse vedasin), nii et neid oli seal välja jagada õige vähe ja mõistagi mulle ei jagunud... Aga üldiselt siiski väga head õhkkonda aitas minu jaoks üleval hoida lisaks asjaolu, et kohal viibis üsna palju vähem või rohkem tuttavaid inimesi, muu hulgas ka vähemalt üks inimene, keda ma vist ihusilmaga ei ole oma paarkümmend aastat näinud. Nojah, veel meeldivam oli muidugi see, et vahetult enne üritust sai allkirjastada paar lehekest, mis peaksid Diplomaatia väljaandjate kaudu tooma pisukest kasvu jõuluajal paratamatult kiiresti kuhtuvale pangaarvele. Ühtlasi oli see ka esimene kord füüsilise vahekorra jaoks Diplomaatia uue toimetajaga, mis oli väga hea, sest sai kustutatud tema natuke ekslik arvamus mu võimete kohta ja selgitatud, et soome keele tõlkimisest hoian ma nagu katkust eemale kas või juba sel põhjusel, et see keel on nii paganama raske ja arusaamatu... Igatahes väga tore ja suhtlemisrohke üritus, kuigi, tõsi jah, ka väga väsitav - seda mitte niivõrd ürituse enda pärast, kuivõrd seepärast, et selle käigus sain ma ka kätte selle oma suurtõlke nii-ütelda autorieksemplarid. Neid koju tarides jõudsin ma kindlale veendumusele, et jõulukingiks peaksid seda soovima ikka ainult need inimesed, kes võivad olla absoluutselt veendunud, et nende juurde tuleb jõuluvana, saaniga ja puha, ent kõik need, kellele ainult päkapikud kuuse alla ahvatlevalt krabisevaid ja kullakarralisi pakikesi veavad, peaksid enne mitu korda järele ja üle mõtlema - selle raamatu raskus on just selline, et kui isegi vaene päkapikk taarudes selle kohale jõuab vedida, siis vajab ta nähtavasti vähemalt kolm kuud taastusravi... niisugune pisikeste jõuluabiliste rivist väljalöömine poleks ilmselt just kuigi viisakas...
Koju tagasi jõudes avastasin uudise ühe Eesti firma kohta, kes olevat valmis saanud uuendusliku e-paberi. Ei oska selle kohta rohkem midagi praegu arvata, aga eks näeb, kas neil õnnestub seda ka korralikult turustama asuda - sest tegelikult on kindlasti hea, kui väidetavalt väga heade omadustega ja senisest tehnoloogiast hulga odavam e-paber turule jõuab ning ka e-lugerite hindu veelgi allapoole kerib - ei peaks ju ütleme siis ümbrispaberi või lugemisprillide (kuidas keegi tahab e-lugerit võtta) hankimine maksma nii hoomamatult palju enam kui e-raamat ise. Ja nojah, eks need teised artiklis mainitud kasutusvaldkonnad on ka kindlasti uuenduste ootel...
Õhtupoolikul tuli teadaanne Mandriva Linux 2010.2 ilmumise kohta, millest ma tegin kohusetundlikult eraldi pisikese uudisnupu.
Loetud: Arvutimaailm 12/2010
Vaadatud: Teadmata kadunud (Kanal2)
Koju tagasi jõudes avastasin uudise ühe Eesti firma kohta, kes olevat valmis saanud uuendusliku e-paberi. Ei oska selle kohta rohkem midagi praegu arvata, aga eks näeb, kas neil õnnestub seda ka korralikult turustama asuda - sest tegelikult on kindlasti hea, kui väidetavalt väga heade omadustega ja senisest tehnoloogiast hulga odavam e-paber turule jõuab ning ka e-lugerite hindu veelgi allapoole kerib - ei peaks ju ütleme siis ümbrispaberi või lugemisprillide (kuidas keegi tahab e-lugerit võtta) hankimine maksma nii hoomamatult palju enam kui e-raamat ise. Ja nojah, eks need teised artiklis mainitud kasutusvaldkonnad on ka kindlasti uuenduste ootel...
Õhtupoolikul tuli teadaanne Mandriva Linux 2010.2 ilmumise kohta, millest ma tegin kohusetundlikult eraldi pisikese uudisnupu.
Loetud: Arvutimaailm 12/2010
Vaadatud: Teadmata kadunud (Kanal2)
19.12.10
Reedesed mõtted
Tõlkijate jõuluõhtust juba kosununa enam-vähem tavaline tööpäev, mida küll veidi kärpisid ühe artikli tõlkimine Postimehele ja kõrvalasuva kaupluse väisamine toiduvarude täiendamise eesmärgil. Viimane andis ka hea võimaluse nautida imeilusat talveilma: kena mahe tuul, miskit nagu puistas ka, kuigi ma väga kindel selles olla ei saa, temperatuur ka kümmekonna miinuse juures, nii et mis hing veel oskaks tahta. Tagasitulek küll oli juba problemaatilisem, kui kõigepealt tuli leida võimalus läbida autode kadalipp, mille oli tekitanud üks ukerdav kaubaauto, ning seejärel avastada tohutu rõõmuga rinnuni ulatuvas lumes sumpamise mõnud, kui naabermaja ümbrust lumest vabastav trakats, õigemini selle juht oli avastanud, et kõige parem on lund lükata sellele teerajale, mis mu elamu juurde viib... Samas aitas suur toidukott kenasti pea lume peal hoida ja edasi liikuda, nii et jälle üks vahva talveelamus juures!
Tänane Sirp oli pühadeksvalmistuvalt paksuke, aga kuigi salakavalalt lausa esiküljele peidetud kirjakesest võinuks oletada, et lugemist jagub tervelt kolmeks nädalaks, oli see vähemalt minu jaoks siiski suhteliselt tühjavõitu. Siiski pühadeküljed Lotmani Mihhaili enesepaljastusliku jõuluesseega ja Petti Urmase arvustusliku jutuga, mis lähtus Fanny de Siversi hiljutisest raamatukesest, pakkusid lugemist küll. Päris intrigeeriv oli lugeda ka arvutute asjatundjate ja muude tegelaste arvamusi tänavusest kirjandusaastast - selle põhjal jäi mulle üsna kindel tunne, et ma ei ole ilmselt suurt midagi kaotanud, kui ei ole ühtegi selle aasta teost lugenud (see käib õieti küll ka mõne eelmise aasta kohta... - ja nähtavasti on siiski erandeid, mis vääriksid lugemist, olgu ilmumisaasta 2010 või varasem, aga neid väheseid, mida ma julgen selliseks oletada, ära mainitud vististi ei olnudki...) Siiski pakkus aastalõpu Sirp ka lõbusamat lugemist, täpsemalt kaht kirjandusteemalist pikka lugu, mille kirjutamise põhjusest ma väga hästi aru ei saanud, aga mis olid lihtsalt naljakad oma näilises tõsiduses: Metsa Andrese ihulis-genitaalne "arvustaja arvustus" ja Sauteri Peetri lepingulis-rahalised ja enesekaemuslikud õpetussõnad algajatele kirjameestele.
Selles mõttes oli palju köitvam Sirbi vahele asetatud Keele Infoleht, mis oli täis lugemistväärt materjali, olgu keele muutumisest (minu jaoks, kes ma soome keelest äärmiselt vähe tean, oli veidi üllatavgi lugeda, et soome keel kippuda mõneti muutuma suunas, kus eesti keel on juba pikemat aega olnud) või terminoloogiast.
Keele vallast pakkus järjekordselt lugemisnaudingut Postimees, mis on meeldival moel jätkanud "keeletoimetaja tähelepanekute" avaldamist. Sedakorda olid ette võetud "kuritarvitatud" sõnad ja ega polegi muud öelda, kui et jõuliselt artiklit läbi töötades sai kohe oluliselt selgeks, et täna on igakülgselt käivitunud nii-öelda tavaliste sõnade pilastamine...
Õhtupoole võis teada saada, et kauaoodatud tuhanded eestikeelsed e-raamatud peaksid hakkama siis järgmine nädal kohalikku raamatuturgu mürinal üle ujutama. Ma juba jõudsin mõelda, et lubadus sel aastal seda teha ongi mõeldud täitmata jääma, niisiis oli üllatus meeldiv. Vaatasin ka uudises mainitud digikogu.ee lehekülge, mis tundus üsna sümpaatne olevat. Napilt alla poolteisesaja raamatu seas olid peamiselt viimase aja eestikeelsed teosed, ka mitteilukirjanduslikud (näituseks Petrone Printi toodang tundus seal vaat et täielikult olevat ja isegi mõni ajalooraamat oli sekka sattunud), aga nende kõrval ka mõned maailmakirjanduse kas nüüd just klassikasse, aga vähemalt tuntud teoste hulka kuuluvad teosed. Veel sümpaatsem tundus see, et sel digikogul ei paista olevat niisuguseid mõneti nörritavaid piiranguid nagu näiteks Krisostomus või alles paari päeva eest täheldatud TEA on tekitanud - ilmselt e-lugeritega saab ka viimaste pakutavat kenasti kasutada, aga neile, kes mingil põhjusel eelistavad ka e-raamatuid arvutis lugeda, ei pruugi viimatimainitud just väga meelepärast olla, nõudes ainult Windowsi ja Apple'i operatsioonisüsteemidega töötavat Adobe Digital Editionsi nimelist tarkvara (nojah, ma oma Mandrivaga (elik Linuxiga) olen ilmselt muidugi igas mõttes vähemuse esindaja, aga ikkagi...). Täpsustuseks tuleb küll öelda, et käesoleva sissekande kirjutamise ajal vaatasin üle Krisostomuse lehekülje ja selgub, et see piirang kehtib ainult ingliskeelsete ehk välismaiste e-raamatute puhul - nad pakuvad nüüd ka eestikeelseid e-raamatuid, mille puhul ADE-d ega muud spetsiaalset tarkvara e-raamatute lugemiseks arvutis vaja ei ole (ma ei ole päris kindel ega hakanud ükshaaval võrdlema, aga raamatute arv tundus sama olevat, mis digikogu.ee saidil, ja kui mitte kõik, siis vähemalt enamik ka täpselt samad teosed). Igal juhul viib selline areng tugevamalt mõtted e-lugeri hankimise peale...
Loetud: Akadeemia 12/2010
Vaadatud: Sõnasõda (Kanal2), Kälimehed (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3), Miljon aastat enne meie ajaarvamist 2 (PBK)
Tänane Sirp oli pühadeksvalmistuvalt paksuke, aga kuigi salakavalalt lausa esiküljele peidetud kirjakesest võinuks oletada, et lugemist jagub tervelt kolmeks nädalaks, oli see vähemalt minu jaoks siiski suhteliselt tühjavõitu. Siiski pühadeküljed Lotmani Mihhaili enesepaljastusliku jõuluesseega ja Petti Urmase arvustusliku jutuga, mis lähtus Fanny de Siversi hiljutisest raamatukesest, pakkusid lugemist küll. Päris intrigeeriv oli lugeda ka arvutute asjatundjate ja muude tegelaste arvamusi tänavusest kirjandusaastast - selle põhjal jäi mulle üsna kindel tunne, et ma ei ole ilmselt suurt midagi kaotanud, kui ei ole ühtegi selle aasta teost lugenud (see käib õieti küll ka mõne eelmise aasta kohta... - ja nähtavasti on siiski erandeid, mis vääriksid lugemist, olgu ilmumisaasta 2010 või varasem, aga neid väheseid, mida ma julgen selliseks oletada, ära mainitud vististi ei olnudki...) Siiski pakkus aastalõpu Sirp ka lõbusamat lugemist, täpsemalt kaht kirjandusteemalist pikka lugu, mille kirjutamise põhjusest ma väga hästi aru ei saanud, aga mis olid lihtsalt naljakad oma näilises tõsiduses: Metsa Andrese ihulis-genitaalne "arvustaja arvustus" ja Sauteri Peetri lepingulis-rahalised ja enesekaemuslikud õpetussõnad algajatele kirjameestele.
Selles mõttes oli palju köitvam Sirbi vahele asetatud Keele Infoleht, mis oli täis lugemistväärt materjali, olgu keele muutumisest (minu jaoks, kes ma soome keelest äärmiselt vähe tean, oli veidi üllatavgi lugeda, et soome keel kippuda mõneti muutuma suunas, kus eesti keel on juba pikemat aega olnud) või terminoloogiast.
Keele vallast pakkus järjekordselt lugemisnaudingut Postimees, mis on meeldival moel jätkanud "keeletoimetaja tähelepanekute" avaldamist. Sedakorda olid ette võetud "kuritarvitatud" sõnad ja ega polegi muud öelda, kui et jõuliselt artiklit läbi töötades sai kohe oluliselt selgeks, et täna on igakülgselt käivitunud nii-öelda tavaliste sõnade pilastamine...
Õhtupoole võis teada saada, et kauaoodatud tuhanded eestikeelsed e-raamatud peaksid hakkama siis järgmine nädal kohalikku raamatuturgu mürinal üle ujutama. Ma juba jõudsin mõelda, et lubadus sel aastal seda teha ongi mõeldud täitmata jääma, niisiis oli üllatus meeldiv. Vaatasin ka uudises mainitud digikogu.ee lehekülge, mis tundus üsna sümpaatne olevat. Napilt alla poolteisesaja raamatu seas olid peamiselt viimase aja eestikeelsed teosed, ka mitteilukirjanduslikud (näituseks Petrone Printi toodang tundus seal vaat et täielikult olevat ja isegi mõni ajalooraamat oli sekka sattunud), aga nende kõrval ka mõned maailmakirjanduse kas nüüd just klassikasse, aga vähemalt tuntud teoste hulka kuuluvad teosed. Veel sümpaatsem tundus see, et sel digikogul ei paista olevat niisuguseid mõneti nörritavaid piiranguid nagu näiteks Krisostomus või alles paari päeva eest täheldatud TEA on tekitanud - ilmselt e-lugeritega saab ka viimaste pakutavat kenasti kasutada, aga neile, kes mingil põhjusel eelistavad ka e-raamatuid arvutis lugeda, ei pruugi viimatimainitud just väga meelepärast olla, nõudes ainult Windowsi ja Apple'i operatsioonisüsteemidega töötavat Adobe Digital Editionsi nimelist tarkvara (nojah, ma oma Mandrivaga (elik Linuxiga) olen ilmselt muidugi igas mõttes vähemuse esindaja, aga ikkagi...). Täpsustuseks tuleb küll öelda, et käesoleva sissekande kirjutamise ajal vaatasin üle Krisostomuse lehekülje ja selgub, et see piirang kehtib ainult ingliskeelsete ehk välismaiste e-raamatute puhul - nad pakuvad nüüd ka eestikeelseid e-raamatuid, mille puhul ADE-d ega muud spetsiaalset tarkvara e-raamatute lugemiseks arvutis vaja ei ole (ma ei ole päris kindel ega hakanud ükshaaval võrdlema, aga raamatute arv tundus sama olevat, mis digikogu.ee saidil, ja kui mitte kõik, siis vähemalt enamik ka täpselt samad teosed). Igal juhul viib selline areng tugevamalt mõtted e-lugeri hankimise peale...
Loetud: Akadeemia 12/2010
Vaadatud: Sõnasõda (Kanal2), Kälimehed (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3), Miljon aastat enne meie ajaarvamist 2 (PBK)
12.11.10
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev, mis tõi küll paraku kaasa ka ühe päris ebameeldiva, siinkohal siiski lahti kirjutamata jääva "üllatuse", aga tasakaaluks õnneks siiski ka ühe mõneti ootamatu kiituse, nii et keskeltläbi võib siis pidada päeva... hmm, keskmiseks...
Päris huvitav oli uudistekanalist kuulda, et vastne Venemaa suursaadik Eestis soovib riikidevahelistes suhetes ajalooteemad jätta ajaloolaste, mitte poliitikute käsitleda. Huvitav, kas tegemist on Venemaa mingi uue välispoliitilise juhisega, mida suursaadik nüüd edastab? Ma olen ka varem Venemaa-Eesti suhteid puudutades nentinud, et kogu sel "ajaloo võltsimisega" võitlemise ja ühise ajaloo rõhutamise suunal ei ole vähimatki lootust areneda, kui selleks ei looda spetsialistidest töögruppe, kes töötaksid välja ühised seisukohad (mis ei tähenda tingimata ühtelangevaid seisukoht - nii mõneski küsimuses aitaks juba see, kui pandaks selgelt kirja, millised on erinevused, ja alles siis püütaks leida, kas on ka midagi, milles leidub kokkulangevusi). Küll üsna vaevaliselt, aga siiski mingil määral on Venemaal ja Poolal õnnestunud viimastel aastatel edasi liikuda niisuguses suunas (kuigi kontrast potentsiaalselt palju enam nugade peal olevate Poola-Ukraina suhetega ning sealsete ajaloolaste ühiskomisjoni tegevuse ja üldse riikidevaheliste suhetega on endiselt päris, kohe väga päris tugev...). Kui mitte muud, siis ju loota ikka võib, et võib-olla hakkab midagi samalaadset toimuma Eesti ja Venemaa vahel, kuigi muidugi on selge, et minevikutaagast vabanemine on nii paganama raske. Võib-olla vähemalt tähendab see suursaadiku väljaöeldud algatus seda, et poliitilisel tasandil kaob too "ajaloo võltsimise" retoorika ära või vähemalt jääb piiratuks nii paari-kolme päevaga aastas (nt võidupüha Venemaal ja no muidugi kurjade SS-laste kokkutulek Eestis :-) ).
Sattusin lugema päris huvitavat mõtisklust e-lugerite, eelkõige küll Amazoni Kindle teemal, millel olid ka päris huvitavad kommentaarid. Huvitaval kombel on, nagu võib näha nii sellest kui ka mitmest muust loost, mida ma olen lugenud, väga paljudel inimestel e-lugeriga mingi psühholoogiline probleem või tõrge, otsekui hirm, et see tähendab raamatu kui sellise väljasuremist või vähemalt moondumist millekski, mille kohta raamat enam nagu ei saaks öelda. Nojah, võib-olla kah, aga miskipärast ma tugevasti kahtlen selles - see raamatu mõiste, milles nii väga kinni ollakse, on üsna üürike, ainult ehk mõnesaja aasta vanune, aga raamat ise on ikka oluliselt vanem asi, vähemalt mu arvates. Ma ei näe küll põhjust, miks ei peaks raamatuks pidama savitahvlitele kirjutatut või vasikanahale kritseldatut - aga need erinevad sellest pelgurite austatud "raamatust" ehk rohkemgi kui e-lugerid vähemalt praegusel ja tõenäoliselt ka lähituleviku kujul. Võib-olla ainuke asi, mille üle tasub potentsiaalseid e-raamatu võimalusi silmas pidades muretseda, on mõningane keskendumis- või mäletamisvõime kadu: nii-ütelda staatilist raamatut lugedes on tihtipeale lausa vajalik meeles pidada tegelaste või sündmuspaikade esmaseid kirjeldusi, et need hiljem esinedes õigesti paika läheks, e-raamatu puhul võib see vajadus kaduda, piisab vaid klõpsust nimele või millelegi, et liikuda kohe nii-ütelda definitsiooni juurde või kohta, kus sellest pikemalt juttu või üldse mainitud - sõnaga, sama häda, mis iseloomustab hüperlinkivat veebi tervikuna. Aga teiselt poolt, kunagi ammustel aegadel, ehkki me selle kohta just midagi konkreetset ei tea, oli ilmselt samasugune üleminek ka puhtalt mäletamiselt kirjapandud teadmistele, mis samuti likvideeris tubli osa vajadusest asju meeles pidada (ei kõrvaldanud, nagu ei kõrvalda ka nüüd, aga enam polnud see tingimata vajalik).
Loetud: Horisont 6/2010
Vaadatud: Soome lahe õed (ETV), Tähevärav Atlantis (TV6), Kättemaksukontor (TV3), Lasko - Die Faust Gottes (RTL), Saatana vodevill (ETV2)
Päris huvitav oli uudistekanalist kuulda, et vastne Venemaa suursaadik Eestis soovib riikidevahelistes suhetes ajalooteemad jätta ajaloolaste, mitte poliitikute käsitleda. Huvitav, kas tegemist on Venemaa mingi uue välispoliitilise juhisega, mida suursaadik nüüd edastab? Ma olen ka varem Venemaa-Eesti suhteid puudutades nentinud, et kogu sel "ajaloo võltsimisega" võitlemise ja ühise ajaloo rõhutamise suunal ei ole vähimatki lootust areneda, kui selleks ei looda spetsialistidest töögruppe, kes töötaksid välja ühised seisukohad (mis ei tähenda tingimata ühtelangevaid seisukoht - nii mõneski küsimuses aitaks juba see, kui pandaks selgelt kirja, millised on erinevused, ja alles siis püütaks leida, kas on ka midagi, milles leidub kokkulangevusi). Küll üsna vaevaliselt, aga siiski mingil määral on Venemaal ja Poolal õnnestunud viimastel aastatel edasi liikuda niisuguses suunas (kuigi kontrast potentsiaalselt palju enam nugade peal olevate Poola-Ukraina suhetega ning sealsete ajaloolaste ühiskomisjoni tegevuse ja üldse riikidevaheliste suhetega on endiselt päris, kohe väga päris tugev...). Kui mitte muud, siis ju loota ikka võib, et võib-olla hakkab midagi samalaadset toimuma Eesti ja Venemaa vahel, kuigi muidugi on selge, et minevikutaagast vabanemine on nii paganama raske. Võib-olla vähemalt tähendab see suursaadiku väljaöeldud algatus seda, et poliitilisel tasandil kaob too "ajaloo võltsimise" retoorika ära või vähemalt jääb piiratuks nii paari-kolme päevaga aastas (nt võidupüha Venemaal ja no muidugi kurjade SS-laste kokkutulek Eestis :-) ).
Sattusin lugema päris huvitavat mõtisklust e-lugerite, eelkõige küll Amazoni Kindle teemal, millel olid ka päris huvitavad kommentaarid. Huvitaval kombel on, nagu võib näha nii sellest kui ka mitmest muust loost, mida ma olen lugenud, väga paljudel inimestel e-lugeriga mingi psühholoogiline probleem või tõrge, otsekui hirm, et see tähendab raamatu kui sellise väljasuremist või vähemalt moondumist millekski, mille kohta raamat enam nagu ei saaks öelda. Nojah, võib-olla kah, aga miskipärast ma tugevasti kahtlen selles - see raamatu mõiste, milles nii väga kinni ollakse, on üsna üürike, ainult ehk mõnesaja aasta vanune, aga raamat ise on ikka oluliselt vanem asi, vähemalt mu arvates. Ma ei näe küll põhjust, miks ei peaks raamatuks pidama savitahvlitele kirjutatut või vasikanahale kritseldatut - aga need erinevad sellest pelgurite austatud "raamatust" ehk rohkemgi kui e-lugerid vähemalt praegusel ja tõenäoliselt ka lähituleviku kujul. Võib-olla ainuke asi, mille üle tasub potentsiaalseid e-raamatu võimalusi silmas pidades muretseda, on mõningane keskendumis- või mäletamisvõime kadu: nii-ütelda staatilist raamatut lugedes on tihtipeale lausa vajalik meeles pidada tegelaste või sündmuspaikade esmaseid kirjeldusi, et need hiljem esinedes õigesti paika läheks, e-raamatu puhul võib see vajadus kaduda, piisab vaid klõpsust nimele või millelegi, et liikuda kohe nii-ütelda definitsiooni juurde või kohta, kus sellest pikemalt juttu või üldse mainitud - sõnaga, sama häda, mis iseloomustab hüperlinkivat veebi tervikuna. Aga teiselt poolt, kunagi ammustel aegadel, ehkki me selle kohta just midagi konkreetset ei tea, oli ilmselt samasugune üleminek ka puhtalt mäletamiselt kirjapandud teadmistele, mis samuti likvideeris tubli osa vajadusest asju meeles pidada (ei kõrvaldanud, nagu ei kõrvalda ka nüüd, aga enam polnud see tingimata vajalik).
Loetud: Horisont 6/2010
Vaadatud: Soome lahe õed (ETV), Tähevärav Atlantis (TV6), Kättemaksukontor (TV3), Lasko - Die Faust Gottes (RTL), Saatana vodevill (ETV2)
15.10.10
Neljabased mõtted
Tavaline tööpäev, mida lühendasid veidi kaks asja. Üks neist oli artikli tõlkimine Postimehele, teine väikese kolmnurga tegemine kodunt Toompeale ja sealt kirjastusse elik kahe lepingu allakirjutamine. Ilm oli täna lausa imeline, just selline, mis mulle kohutavalt meeldib. valdava osa väljasviibimise ajal sadas vähem või rohkem vihma ja ka tuul oli päris kena. Õhtupoole läks muidugi veel etemaks, päris tormiks ehk ei kiskunud või vähemalt mitte selliseks, mis ennast oleks maast lahti kiskunud, aga kõigutas korralikult :-) Sellised energiapuhangud on äärmiselt teretulnud. Aga millest ma tahtsin veel kõnelda, on asjaolu, et kirjastusega sõlmitud lepingut uurides märkasin (loodetavasti ei riku ma sellega konfidentsiaalsussätet) seal uudset punkti, mis annab kirjastusele õiguse tõlget levitada ka elektroonilisena (ja mulle teatava tasu sellise müügi eest). Tegemist on muidugi ka teosega, mille e-raamatuna müük võib isegi olla täiesti mõttekas, kuigi seniajani on Eesti (eestikeelne) e-raamatuturg ikka väga armetu, et mitte öelda olematu... Kõneldud on küll, et Eesti Digiraamatute Keskuse egiidi all pidada veel enne aasta lõppu tuhatkond või nii e-raamatut turule jõudma, aga kui ma just ei eksi, siis on selle lubaduse täitmisega aega napilt üle kahe kuu... Samas ma usun küll, et e-raamatutel on ka Eestis täiesti turg olemas, ükspuha millist müügiskeemi ka ei kasutataks.
Täna jõudis siis ka üleeile mainitud Mageia kallal vaeva nähtud töö teine osa avalikkuse ette - too Mageia eestikeelne avalehekülg nimelt. Selgus, et mingil põhjusel oli mu kiri kadunud kuskile internetiavarustele, vähemalt nende jaoks, kes neid tõlkeid üles panevad, sestap seda varem näha ei olnudki. Mingi kala on ikka veel sees, päris lõpp on endiselt ingliskeelne, aga äkki õnnestub ka see võimalikult kiiresti ära klaarida.
Loetud: Akadeemia 10/2010
Vaadatud: Maailmalõpust alates (Showtime), Eestlane ja venelane (Kanal2), Ühikarotid (Kanal2), Lorna vaikimine (ETV2)
Täna jõudis siis ka üleeile mainitud Mageia kallal vaeva nähtud töö teine osa avalikkuse ette - too Mageia eestikeelne avalehekülg nimelt. Selgus, et mingil põhjusel oli mu kiri kadunud kuskile internetiavarustele, vähemalt nende jaoks, kes neid tõlkeid üles panevad, sestap seda varem näha ei olnudki. Mingi kala on ikka veel sees, päris lõpp on endiselt ingliskeelne, aga äkki õnnestub ka see võimalikult kiiresti ära klaarida.
Loetud: Akadeemia 10/2010
Vaadatud: Maailmalõpust alates (Showtime), Eestlane ja venelane (Kanal2), Ühikarotid (Kanal2), Lorna vaikimine (ETV2)
23.9.10
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev.
Täna jätkus endiselt e-raamatute teema, sedakorda artikliga, milles väideti, et kaua tehtud kaunikese Eesti Digiraamatute Keskuse eestvedamisel jõuab juba nii umbes kuu aja pärast müüki sadakond eestikeelset e-raamatut (ning veel enne aasta lõppu peaks neid olema tuhatkond). Loodetavasti tuleb nende hind ka praegusest ebaõiglasena tunduvast maksustamiskorrast hoolimata siiski selline, et neid jaksatakse ja mitte ainult ei jaksata, vaid ka tuntakse huvi osta (ilmselt oleks huvi suhteliselt vähene, kui paberraamat maksaks 200 ja e-raamat, ütleme, 185 krooni...)
Õhtupoole sattusin "sõjakuningate" ajaveebist lugema üht arutlust NATO teemal, milles seati muu hulgas tõsise kahtluse alla harta kuulsa 5. artikli tegelik toimimine. Oma iva selles kindlasti on, sest tõepoolest, on väheusutav, et praegu või ka lähitulevikus ründaks keegi otseselt sõjaliselt mõnda NATO liikmesriiki, küll ei saa välistada mingit väiksemat susimist, mille puhul nende tegijakõrvade ülesleidmine ei ole ehk oletuse tasemel raske, küll aga keeruline veenvalt tõestada... Aga noh, teisest küljest on ka selge, et sellest artiklist loobuma ega isegi sõnades leevendama ei ole ka keegi valmis, sest isegi kui 5. artiklit ei suudeta sisuga täita, tähendaks sellest loobumine väga ränka usaldusväärsuse nõrgestamist, sõna otseses mõttes valju häälega hüüdmist, et kuningas on tõepoolest täiega paljas.
Loetud: Arvutimaailm 9/2010
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Paradox (RTL2), Torchwood: Kinder der Erde (RTL2)
Täna jätkus endiselt e-raamatute teema, sedakorda artikliga, milles väideti, et kaua tehtud kaunikese Eesti Digiraamatute Keskuse eestvedamisel jõuab juba nii umbes kuu aja pärast müüki sadakond eestikeelset e-raamatut (ning veel enne aasta lõppu peaks neid olema tuhatkond). Loodetavasti tuleb nende hind ka praegusest ebaõiglasena tunduvast maksustamiskorrast hoolimata siiski selline, et neid jaksatakse ja mitte ainult ei jaksata, vaid ka tuntakse huvi osta (ilmselt oleks huvi suhteliselt vähene, kui paberraamat maksaks 200 ja e-raamat, ütleme, 185 krooni...)
Õhtupoole sattusin "sõjakuningate" ajaveebist lugema üht arutlust NATO teemal, milles seati muu hulgas tõsise kahtluse alla harta kuulsa 5. artikli tegelik toimimine. Oma iva selles kindlasti on, sest tõepoolest, on väheusutav, et praegu või ka lähitulevikus ründaks keegi otseselt sõjaliselt mõnda NATO liikmesriiki, küll ei saa välistada mingit väiksemat susimist, mille puhul nende tegijakõrvade ülesleidmine ei ole ehk oletuse tasemel raske, küll aga keeruline veenvalt tõestada... Aga noh, teisest küljest on ka selge, et sellest artiklist loobuma ega isegi sõnades leevendama ei ole ka keegi valmis, sest isegi kui 5. artiklit ei suudeta sisuga täita, tähendaks sellest loobumine väga ränka usaldusväärsuse nõrgestamist, sõna otseses mõttes valju häälega hüüdmist, et kuningas on tõepoolest täiega paljas.
Loetud: Arvutimaailm 9/2010
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Paradox (RTL2), Torchwood: Kinder der Erde (RTL2)
22.9.10
Esmabased mõtted
Hästi pisikesel määral ka tööpäev, aga peamiselt niiütelda töövälistele asjadele pühendatud päev. Selle tõttu jäi ära ka muidu esmaspäevadele langev vaba tarkvara tõlkimine ning selle vähese töö, mida ma täna tegin, subjektiks oli endiselt parajasti tõlgitav raamat.
Too tööväline asi oli siiski seotud esmaspäevase vaba tarkvaraga, nimelt viibisin suure osa päevast vaba tarkvara infopäeval. mille korraldamise oli sedapuhku enda peale võtnud lausa Eesti riik. See avaldus ilmselt ka osalejaskonnas, igatahes oli Tallink Spa hotelli konverentsisaal üsna pungil inimesi täis. Kõik ettekanded mõistagi ei olnud võrdväärselt head ja huvitavad, aga enamik siiski pakkus üht-teist huvitavat. Kuigi mul ei ole olnud ja ma ei oska ka näha, et tuleks kokkupuudet ELis kasutatava tarkvaraga, siis oli ikkagi väga huvitav kuulata Szekacsi Szabolcsi juttu sellest, kuidas EL vaba tarkvaraga ümber käib ja ümber käia tahab (eriti vääris huvi osor.eu nime kandev keskkond). Päris huvitav olid ka Andreimanni Antti ja Mõtsküla Peetri ettekanded, mis küll käsitlesid ametlikult vastavalt vaba tarkvara ärimudeleid ja litsentse, kuid millel just nende litsentside kaudu oli palju kokkupuutepunkte. Vähemalt mulle sai nende litsentside osas tunduvalt rohkem selgeks, kuigi kindlasti mitte piisavalt. Kui lisada siia enam-vähem korralik lõunasöök, ohtralt kohvi ja vestlused mitmete tuttavatega, siis võib seda üritust enda seisukohalt igati kordaläinuks pidada, ehkki tähendas see väga varast ärkamist.
Pärast infopäeva lõppemist otsustasin, et lõpuks on aeg realiseerida viimane eelmisel sünnipäeval kingiks saadud Rahva Raamatu kinkekaart (suur tänu kõigile, kes vaest tõlkijat nii usinalt toetasid! :-) ). Üht soovitud raamatut teadsin ma juba ette ja teisegi mõtlesin teel kauplusse välja, nii et valida polnud raske - kuigi, nagu ikka kipub juhtuma, nende ülesleidmine poest polnud just kõige lihtsam ja selle teise osas tuligi müüja poole pöörduda. Niisiis, lisaks muudele sõnaraamatutele ja teistele olulistele teostele täienes mu raamatukogu sõprade toel nüüd järgmiste trükistega:
Sattusin lugema jätku e-raamatute käibemaksu teemal, sedakorda siis nähtavasti asjatundliku maksuinimese sulest, milles selgus, et selle alandamine tavaliste raamatutega samale tasemele polegi nii lihtne, et eksisteerivad ELi reeglid, mis küll põhimõtteliselt seda ei välista, aga ega ei soosi ka kohe üldse mitte. Igatahes on hea, et see teema on nüüd üleval - võimalik et see kiirendab mingigi selguse saamist nii Eestis kui ehk isegi Euroopa Liidu raames.
Täna jäi silme ette ülevaade ühest raamatust, mille sisu ja juba pealkirigi olid mõnevõrra hämmastavad. Tänapäeval ei ole muidugi Läänes Stalin enam selline iidol nagu kunagi ning tema ja üldse kommunismi kuriteod on enam-vähem tunnustatud mõiste, aga pealkiri "Stalin's genocides" on siiski selline, mida naljalt ei oska oodata. Igal juhul võib ainult rõõmu tunda, et selline teave Läänes laiemalt levib.
Loetud: Akadeemia 9/2010
Vaadatud: 100 sekundit (TV3), Välisilm (ETV), Eureka (Pro7), Fringe (Pro7)
Too tööväline asi oli siiski seotud esmaspäevase vaba tarkvaraga, nimelt viibisin suure osa päevast vaba tarkvara infopäeval. mille korraldamise oli sedapuhku enda peale võtnud lausa Eesti riik. See avaldus ilmselt ka osalejaskonnas, igatahes oli Tallink Spa hotelli konverentsisaal üsna pungil inimesi täis. Kõik ettekanded mõistagi ei olnud võrdväärselt head ja huvitavad, aga enamik siiski pakkus üht-teist huvitavat. Kuigi mul ei ole olnud ja ma ei oska ka näha, et tuleks kokkupuudet ELis kasutatava tarkvaraga, siis oli ikkagi väga huvitav kuulata Szekacsi Szabolcsi juttu sellest, kuidas EL vaba tarkvaraga ümber käib ja ümber käia tahab (eriti vääris huvi osor.eu nime kandev keskkond). Päris huvitav olid ka Andreimanni Antti ja Mõtsküla Peetri ettekanded, mis küll käsitlesid ametlikult vastavalt vaba tarkvara ärimudeleid ja litsentse, kuid millel just nende litsentside kaudu oli palju kokkupuutepunkte. Vähemalt mulle sai nende litsentside osas tunduvalt rohkem selgeks, kuigi kindlasti mitte piisavalt. Kui lisada siia enam-vähem korralik lõunasöök, ohtralt kohvi ja vestlused mitmete tuttavatega, siis võib seda üritust enda seisukohalt igati kordaläinuks pidada, ehkki tähendas see väga varast ärkamist.
Pärast infopäeva lõppemist otsustasin, et lõpuks on aeg realiseerida viimane eelmisel sünnipäeval kingiks saadud Rahva Raamatu kinkekaart (suur tänu kõigile, kes vaest tõlkijat nii usinalt toetasid! :-) ). Üht soovitud raamatut teadsin ma juba ette ja teisegi mõtlesin teel kauplusse välja, nii et valida polnud raske - kuigi, nagu ikka kipub juhtuma, nende ülesleidmine poest polnud just kõige lihtsam ja selle teise osas tuligi müüja poole pöörduda. Niisiis, lisaks muudele sõnaraamatutele ja teistele olulistele teostele täienes mu raamatukogu sõprade toel nüüd järgmiste trükistega:
Sattusin lugema jätku e-raamatute käibemaksu teemal, sedakorda siis nähtavasti asjatundliku maksuinimese sulest, milles selgus, et selle alandamine tavaliste raamatutega samale tasemele polegi nii lihtne, et eksisteerivad ELi reeglid, mis küll põhimõtteliselt seda ei välista, aga ega ei soosi ka kohe üldse mitte. Igatahes on hea, et see teema on nüüd üleval - võimalik et see kiirendab mingigi selguse saamist nii Eestis kui ehk isegi Euroopa Liidu raames.
Täna jäi silme ette ülevaade ühest raamatust, mille sisu ja juba pealkirigi olid mõnevõrra hämmastavad. Tänapäeval ei ole muidugi Läänes Stalin enam selline iidol nagu kunagi ning tema ja üldse kommunismi kuriteod on enam-vähem tunnustatud mõiste, aga pealkiri "Stalin's genocides" on siiski selline, mida naljalt ei oska oodata. Igal juhul võib ainult rõõmu tunda, et selline teave Läänes laiemalt levib.
Loetud: Akadeemia 9/2010
Vaadatud: 100 sekundit (TV3), Välisilm (ETV), Eureka (Pro7), Fringe (Pro7)
18.9.10
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, millesse mõningase lünga lõi väike väljaskäik. Järjekordselt tuli turnida kõrgele Toompeale, aga noh, teisalt oli ka vaev ju väärt, sest tegemist oli ronimisega RKK kontorisse lepinguid alla kirjutama, millega tõlgete eest raha jagatakse :-) Õnneks oli ka ilm imeilus, meteoroloogide keelt vaevaliselt purssides võiks ilmselt öelda, et peaaegu täielik pilvisus ja sagedane hootine sadusus :-)
Mandriva tuleviku osas võis täna lugeda kunagi aktiivselt kaastööd teinud ja praegugi tihtipeale sõna sekka ütleva Frederik Himpe ajaveebist ilmselt suhteliselt hästi informeeritud inimese arvamust asjade seisu kohta. Eks tal ole selles mõttes kindlasti õigus, et midagi imeliselt säravat ei paista kuidagi ees terendavat, aga ma loodaks siiski, et Frederiki peaaegu lauspessimism on liiast ja Mandriva suudab ennast siiski piisavalt jalule ajada ning lähema aastaga nii palju korda seada, et on võimeline välja tulema uue väljalaskega ja mitte ainult uue väljalaskega, vaid ehk ka midagi sellist uuenduslikku välja käima, mille poolest ta varasematel aegadel just tuntud on olnudki...
Samal ajal võis lugeda, et venelastel on plaanis Mandrivasse raha mahutada, õieti senisest rohkem mahutada ja võib-olla isegi aktsiate kontrollpakk omandada. Võimalik, et uudises on õigesti oletatud, et asja mõte on kahmata selle abil endale too tükk aega kavandatud Venemaa "rahvusliku operatsioonisüsteemi" loomine - selle puhul on varemgi mõnel korral kõlanud mõte, et mitmetest eri distrodest võiks Mandriva olla see, mis Venemaale sobib (nii palju kui ma mäletan, väga erinevate ja mõnikord isegi imelike põhjendustega - vist oli üks, et Mandriva ei ole USA ettevõte ja järelikult kurjad Ameerika luurajad ei saa tarkadelt venelastelt saladusi pihta panna :-) ). Aga eks näeb, täna too aktsionäride üldkoosolek kavas oli, nii et vahest päeva-paari pärast saab ka midagi teada, mis seal täpselt otsustati.
Sain täna ühe huvitava tõlkepakkumise. Praegu ja siin on vara veel midagi täpsemat öelda, aga raamat tundub igatahes olevat huvitav (kohe garanteeritult, võiks lausa lisada :-) ) ja kui see peaks kuidagigi ajakavadesse sobituma (mis on juba tõsisem mure, paraku), siis sellist asja oleks küll hea meel tõlkida.
Erinevalt eelmise nädala Sirbist, mis oli nii tühi, et ei väärinud isegi äramärkimist, oli sellenädalane väljaanne üpris tihedalt täis lugemist väärivaid artikleid. Mul on sageli olnud kuri kahtlus, et lugupeetaval peatoimetajal on raskusi oma mõtete koondamisega nii pisikesse ruumi, nagu seda on juhtkirjale antud, kuid sedakorda oli ta oma ülesandega suhteliselt hästi toime tulnud ja väga jõuliselt esinenud e-raamatute käibemaksu vähendamise nimel tavaliste raamatute tasemele (seesama teema, mis mõne päeva eest äkitselt üles kerkis ja millest ma põgusalt ka siin ajaveebis kirjutasin).
Omamoodi huvitav oli ka Hennoste Tiidu repliigike, mis järjekordselt tõdes, et mujal maailmas, isegi suhteliselt lähedal, kiputakse Balti riike ikka ühe vitsaga lööma ja ollakse isegi imestunud, kui mõni siinne tegelane üritab vastupidist väita. Ma olen sellega samuti kokku puutunud ja saanud paaril korral umbusust jagu (aga mõnel juhul ilmselt ka mitte...) vastuvõrdlusega, paludes mõelda Hispaania, Prantsusmaa ja Saksamaa peale, millel on omavahel laias laastus sama palju ühist ja erinevat nagu Eestil, Lätil ja Leedul, olgu siis keelte, kultuuride, ajaloo või mis iganes tahes mõttes, ja siis kujutada ette, et need kolm Balti riiki on justkui nood suured miniatuuris.
Sama asja juba spetsiifilisemalt Eesti ajaloo alalt uuris Brüggemanni Karsteni artikkel "Mis teeb Eesti ajaloo ülejäänud maailmale huvitavaks?" Ta ehk suhtub natuke ühekülgselt venestamisse, sest nii palju kui ma omal ajal sellega tutvusin, oli poolteisesaja aasta eest ka neid, kes tahtsidki venemaalastest venelased teha (olgu see venelase kontseptsioon nii umbmäräane, kui ka ta oli ja on), ja mõnel pool leidus neil mõttekaaslasi ka võimukandjate seas, aga selles mõttes on tal kindlasti õigus, et vähemalt siin Baltimaadel ei olnud sellist kava küll ühelgi võimukandjal ja tegemist oli üsna selgelt unifitseerimistaotlusega - mida ka meie ajaloolased on põhimõtteliselt ju möönnud, aga see valdav venestamise arusaam kipub ikka veel ka tänapäeval eelkõige (olematule) ümberrahvastumisele rõhuma paraku...
Äärmiselt huvitava ülevaate - tõikudes hiljaaegu avaldatud raamatust - oli varakult lahkunud filosoofist-politoloogist Parki Andrusest kirjutanud Piirimäe Kaarel. Ja vähemalt sama põnev oli lugeda poleemilisemat laadi arvustust Ojalo Hanno raamatuks vormitud ajaloomõtisklusele "1939: kui me valinuks sõja..." Salo Urmase sulest - olgu peale, raamat (mida ma paraku pole pärast esialgset sirvimist lugeda jõudnud) on pikem ja põhjalikum, aga ka see artikkel esitab asjatundlikult mitmeid probleeme, mis kõigi nende "oleksitega" kaasnevad. Väärt lugemine igatahes.
Loetud: Sirp, 17.09.2010
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3)
Mandriva tuleviku osas võis täna lugeda kunagi aktiivselt kaastööd teinud ja praegugi tihtipeale sõna sekka ütleva Frederik Himpe ajaveebist ilmselt suhteliselt hästi informeeritud inimese arvamust asjade seisu kohta. Eks tal ole selles mõttes kindlasti õigus, et midagi imeliselt säravat ei paista kuidagi ees terendavat, aga ma loodaks siiski, et Frederiki peaaegu lauspessimism on liiast ja Mandriva suudab ennast siiski piisavalt jalule ajada ning lähema aastaga nii palju korda seada, et on võimeline välja tulema uue väljalaskega ja mitte ainult uue väljalaskega, vaid ehk ka midagi sellist uuenduslikku välja käima, mille poolest ta varasematel aegadel just tuntud on olnudki...
Samal ajal võis lugeda, et venelastel on plaanis Mandrivasse raha mahutada, õieti senisest rohkem mahutada ja võib-olla isegi aktsiate kontrollpakk omandada. Võimalik, et uudises on õigesti oletatud, et asja mõte on kahmata selle abil endale too tükk aega kavandatud Venemaa "rahvusliku operatsioonisüsteemi" loomine - selle puhul on varemgi mõnel korral kõlanud mõte, et mitmetest eri distrodest võiks Mandriva olla see, mis Venemaale sobib (nii palju kui ma mäletan, väga erinevate ja mõnikord isegi imelike põhjendustega - vist oli üks, et Mandriva ei ole USA ettevõte ja järelikult kurjad Ameerika luurajad ei saa tarkadelt venelastelt saladusi pihta panna :-) ). Aga eks näeb, täna too aktsionäride üldkoosolek kavas oli, nii et vahest päeva-paari pärast saab ka midagi teada, mis seal täpselt otsustati.
Sain täna ühe huvitava tõlkepakkumise. Praegu ja siin on vara veel midagi täpsemat öelda, aga raamat tundub igatahes olevat huvitav (kohe garanteeritult, võiks lausa lisada :-) ) ja kui see peaks kuidagigi ajakavadesse sobituma (mis on juba tõsisem mure, paraku), siis sellist asja oleks küll hea meel tõlkida.
Erinevalt eelmise nädala Sirbist, mis oli nii tühi, et ei väärinud isegi äramärkimist, oli sellenädalane väljaanne üpris tihedalt täis lugemist väärivaid artikleid. Mul on sageli olnud kuri kahtlus, et lugupeetaval peatoimetajal on raskusi oma mõtete koondamisega nii pisikesse ruumi, nagu seda on juhtkirjale antud, kuid sedakorda oli ta oma ülesandega suhteliselt hästi toime tulnud ja väga jõuliselt esinenud e-raamatute käibemaksu vähendamise nimel tavaliste raamatute tasemele (seesama teema, mis mõne päeva eest äkitselt üles kerkis ja millest ma põgusalt ka siin ajaveebis kirjutasin).
Omamoodi huvitav oli ka Hennoste Tiidu repliigike, mis järjekordselt tõdes, et mujal maailmas, isegi suhteliselt lähedal, kiputakse Balti riike ikka ühe vitsaga lööma ja ollakse isegi imestunud, kui mõni siinne tegelane üritab vastupidist väita. Ma olen sellega samuti kokku puutunud ja saanud paaril korral umbusust jagu (aga mõnel juhul ilmselt ka mitte...) vastuvõrdlusega, paludes mõelda Hispaania, Prantsusmaa ja Saksamaa peale, millel on omavahel laias laastus sama palju ühist ja erinevat nagu Eestil, Lätil ja Leedul, olgu siis keelte, kultuuride, ajaloo või mis iganes tahes mõttes, ja siis kujutada ette, et need kolm Balti riiki on justkui nood suured miniatuuris.
Sama asja juba spetsiifilisemalt Eesti ajaloo alalt uuris Brüggemanni Karsteni artikkel "Mis teeb Eesti ajaloo ülejäänud maailmale huvitavaks?" Ta ehk suhtub natuke ühekülgselt venestamisse, sest nii palju kui ma omal ajal sellega tutvusin, oli poolteisesaja aasta eest ka neid, kes tahtsidki venemaalastest venelased teha (olgu see venelase kontseptsioon nii umbmäräane, kui ka ta oli ja on), ja mõnel pool leidus neil mõttekaaslasi ka võimukandjate seas, aga selles mõttes on tal kindlasti õigus, et vähemalt siin Baltimaadel ei olnud sellist kava küll ühelgi võimukandjal ja tegemist oli üsna selgelt unifitseerimistaotlusega - mida ka meie ajaloolased on põhimõtteliselt ju möönnud, aga see valdav venestamise arusaam kipub ikka veel ka tänapäeval eelkõige (olematule) ümberrahvastumisele rõhuma paraku...
Äärmiselt huvitava ülevaate - tõikudes hiljaaegu avaldatud raamatust - oli varakult lahkunud filosoofist-politoloogist Parki Andrusest kirjutanud Piirimäe Kaarel. Ja vähemalt sama põnev oli lugeda poleemilisemat laadi arvustust Ojalo Hanno raamatuks vormitud ajaloomõtisklusele "1939: kui me valinuks sõja..." Salo Urmase sulest - olgu peale, raamat (mida ma paraku pole pärast esialgset sirvimist lugeda jõudnud) on pikem ja põhjalikum, aga ka see artikkel esitab asjatundlikult mitmeid probleeme, mis kõigi nende "oleksitega" kaasnevad. Väärt lugemine igatahes.
Loetud: Sirp, 17.09.2010
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3)
15.9.10
Teisibased mõtted
Suhteliselt tavaline tööpäev, ehkki põhitöö mõttes ümmargune null: järjekordselt on Postimees aktiivsust ilmutanud ja nii tegingi täna neile lausa nelja kirjatüki tõlked. Kui arvestada eelmise nädala sama suur tellimuste hulk, siis on käed olnud nende kõrvaltööde osas üle päris pika aja ebaharilikult rohkelt tööd täis. Aga noh, peab ju ka vaheldusrikkust olema ja midagi, millega oma rutiini katkestada (isegi kui suur osa ajalehetõlgetest on üpris teada autoritelt ja sestap ei paku nii suurt pinget) ja mõnikord isegi veidi vaimu pingutada, kui kirjatüki teema kipub minema kuskile sinna mu teadmiste piirimaile...
Ekspressi veebis oli täna lugeda veidi pikem artikkel arvatava Salme muinaslahingu kohta, mitmete eri seisukohtadega, mis ja kuidas seal võis tegelikult toimuda. Koos varasema "jutustusega", mis esitab ühe võimaliku versiooni, on igatahes tegemist väga põneva ja fantaasiat liigutava teemaga. Nii kaugemad kui tuhande aasta tagused lahingud on ju enamasti teada ikka pigem kirjalike kui füüsiliste allikate põhjal, Salmel aga on just otse vastupidi - füüsilised tõendid on, kirjalikke vähemalt praeguse seisuga ilmselt mitte (kui just leidude täpsem dateerimine ja igasuguste allikate uus läbivaatamine ei võimalda midagi kokku viia, aga praegu midagi sellist küll ei paista kumavat).
Mõningase üllatusega nägin täna uudist, milles mõned kirjastamise ja raamatumüügiga tegelevad isikud avaldasid soovi, et e-raamatute käibemaks oleks nagu raamatutel ikka 9% peal, mitte seal kõrgustes, kus see käibemaks muidu on. Ma ei ole eriti e-raamatute maailma suutnud seni süveneda, aga see, et neid maksustatakse samamoodi nagu muud tarbekaupa, mitte aga kui kultuurivara, tuli küll üllatusena. Vist ei ole küll Eesti-keskne (olgu siis Eesti pinnal või Eesti firmade) e-raamatute müük veel nii levinud, et see oleks laiemat tähelepanu tõmmanud, aga kui siin-seal kostnud kavad ja plaanid peaksid teoks saama, siis võib oodata, et ehk juba isegi järgmisel aastal laieneb see turg ka siin päris tunduvalt. Ja asi ei ole muidugi ainult e-raamatutes, vaid nagu võis aru saada, ka veidi laiemalt elektroonilises kirjasõnas, puudutades muu hulgas ka teadusajakirju ja muud sellist.
Loetud: Horisont 5/2010
Vaadatud: Ohtlik mees (TV3), Supernatural (Kanal2)
Ekspressi veebis oli täna lugeda veidi pikem artikkel arvatava Salme muinaslahingu kohta, mitmete eri seisukohtadega, mis ja kuidas seal võis tegelikult toimuda. Koos varasema "jutustusega", mis esitab ühe võimaliku versiooni, on igatahes tegemist väga põneva ja fantaasiat liigutava teemaga. Nii kaugemad kui tuhande aasta tagused lahingud on ju enamasti teada ikka pigem kirjalike kui füüsiliste allikate põhjal, Salmel aga on just otse vastupidi - füüsilised tõendid on, kirjalikke vähemalt praeguse seisuga ilmselt mitte (kui just leidude täpsem dateerimine ja igasuguste allikate uus läbivaatamine ei võimalda midagi kokku viia, aga praegu midagi sellist küll ei paista kumavat).
Mõningase üllatusega nägin täna uudist, milles mõned kirjastamise ja raamatumüügiga tegelevad isikud avaldasid soovi, et e-raamatute käibemaks oleks nagu raamatutel ikka 9% peal, mitte seal kõrgustes, kus see käibemaks muidu on. Ma ei ole eriti e-raamatute maailma suutnud seni süveneda, aga see, et neid maksustatakse samamoodi nagu muud tarbekaupa, mitte aga kui kultuurivara, tuli küll üllatusena. Vist ei ole küll Eesti-keskne (olgu siis Eesti pinnal või Eesti firmade) e-raamatute müük veel nii levinud, et see oleks laiemat tähelepanu tõmmanud, aga kui siin-seal kostnud kavad ja plaanid peaksid teoks saama, siis võib oodata, et ehk juba isegi järgmisel aastal laieneb see turg ka siin päris tunduvalt. Ja asi ei ole muidugi ainult e-raamatutes, vaid nagu võis aru saada, ka veidi laiemalt elektroonilises kirjasõnas, puudutades muu hulgas ka teadusajakirju ja muud sellist.
Loetud: Horisont 5/2010
Vaadatud: Ohtlik mees (TV3), Supernatural (Kanal2)
27.8.10
Neljabased mõtted
Väga pisikese tööpanusega päev taas, millel oli kaks peamist põhjust. Esimene ja juba pikemat aega ette teada põhjus oli Varraku raamatublogi vahendusel Oksaneni Sofi "Puhastuse" nõndanimetatud ühislugemisel (mlle kokkuvõtet võib ja sellele järgnenud arutelu võib lugeda siit) osalenud isikute füüsiline kokkusaamine ja enese hästi tundmine varasel õhtupoolikul (mis minu jaoks tänase ärkamise iseärasuste tõttu oli küll pigem keskhommik või ehk lõuna...) Solarise Apollo kohvikus. See kohviku tegevuse lõpetamiseni ehk oma kaks tundi kestnud kohtumine oli päris vahva. Esiteks ei olnud ma enamikku kohaletulnutest varem ihusilmaga näinud või on need kokkupuutumised olnud äärmiselt põgusad ja mitte kuigi otsesed ning kuigi sageli piisab inimestest mõningase arusaama omandamiseks ka virtuaalsest suhtlemisest, on füüsilistel kokkupuudetel oma võlu, mida tõenäoliselt vähemalt lähemas tulevikus ei ole võimalik teisiti saavutada, kui just nimelt niimoodi koos viibides. Teiseks ei jõua mõistagi kunagi ka eriti kirjalikus veebisuhtluses nii palju suhelda, kui see on võimalik vabalt keelel liikuda ja kõrvadel kuulda lastes - veebisuhtlus on ju väga sageli asünkroonne, igaüks annab oma panuse just siis, kui aega leiab, aga füüsilisel koosviibimisel, kui sellel juba osaleda, suhtlevad kõik siiski ühel ja samal (piiratud) ajal. Kohtumise üks eesmärke oli lihtsalt mõnusale suhtlemisele ka kaalumine, kas ja mida edasi teha. Seda leidsime me kõik, et kui ka ehk selline ajaveebis millegi üle arutlemine ei ole tingimata kõige etem (ilu)kirjanduse käsitlemise vorm, siis on see vähemalt tänapäeval, kus inimesed võivad viibida üsna eri kohtades, päris mõistlik - no ja ilmselt selline kirjalik arutlemisvorm sunnib ka oma mõtteid kontsentreeritumalt esitama kui näiteks nii-ütelda traditsioonilises kirjandusringis või ka seminaridel või muudel suulist väljendumist kasutatavatel ettevõtmistel. Nii et soov ja mõte võtta peatselt midagi uut ette oli olemas, aga selle osas, mis see just peaks olema ja kes võiks sedakorda nii-ütelda moderaator olla, me paraku päris selgusele ei jõudnud, kuigi vähemalt teoste osas selitusid välja paar perspektiivikat asja (mille ma jätan praegu küll nimetamata sellesamuse ebakindluse tõttu).
Teine takistus hetke põhitöö teel oli ühe eelmise põhitöö, tolle megasuure ristisõjateose toimetamise käigus vähemalt mulle ebameeldivaks osutunud tõdemus, et sedakorda tahavad küljendajad raamatus ohtralt leiduvate kaartide puhul saada kogu kaarditeksti. Mõnel korral on mulle öeldud, et pole mõtet topelttööd teha ja võib piirduda ainult nende kohanimede ja muude kaarditekstidega, mis originaalist erinevad või tõlkimist vajavad, aga sedakorda siis mitte. Ja see on mõistagi märksa tülikam tegevus kui nendesamuste kaartide algne tõlkimine - otsi nagu Kiire rosinasaiast taga neid kohanimesid, mida muuta ei ole vaja, ja siis topi olemasolevasse teksti vahele... Aga noh, ka selliseid tüütuid asju on vaja teha, mis seal ikka...
Sattusin Ekspressist lugema, et asutusel nimetusega Eesti Digiraamatute Keskus on kavas jõuliselt hakata e-raamatuid ka Eesti turul levitama - juba aasta lõpuks olevat kavas pakkuda vähemalt 1000 raamatut. See on igatahes vahva ettevõtmine, sest seni on Eestis kaasaegsete e-raamatute väljaandmine olnud tagasihoidlikult öeldes olematu, ehkki vist peaaegu eranditult kõik ilmuvad teosed oleks selleks põhimõtteliselt valmis - kui jätta kõrvale ilmselt sõna otseses mõttes üksikud erandid, käib ju kirjastamine nagunii elektrooniliselt ja trükikotta jõuavad raamatud nagunii PDF-idena (taas erandiks siis need üksikud käsitsi laotud või muude tänapäeval unikaalsete meetoditega valminud trükised). Seni on õieti olnud ainult vanemat, juba autoriõiguste alt vabanenud kirjandust e-raamatutena saadaval, mille eest tuleb tänada eriti suuri raamatukogusid ja kirjandusmuuseumit. Nojah, muidugi on ka isevoolu liikuvad sellised pseud-e-raamatud täiesti olemas, mida entusiastid on valmistanud ja mida poolsalaja igasugustes suvalistes kanalites levitatakse, aga ega neidki just väga rohkelt pole, nii et EDK algatus on igal juhul äärmiselt tervitatav.
Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud: Poesellid (Kanal11)
Ilmunud tõlked. Abdul Turay. sotsid ei ole veidrikud (Postimees, 26.08.2010)
Teine takistus hetke põhitöö teel oli ühe eelmise põhitöö, tolle megasuure ristisõjateose toimetamise käigus vähemalt mulle ebameeldivaks osutunud tõdemus, et sedakorda tahavad küljendajad raamatus ohtralt leiduvate kaartide puhul saada kogu kaarditeksti. Mõnel korral on mulle öeldud, et pole mõtet topelttööd teha ja võib piirduda ainult nende kohanimede ja muude kaarditekstidega, mis originaalist erinevad või tõlkimist vajavad, aga sedakorda siis mitte. Ja see on mõistagi märksa tülikam tegevus kui nendesamuste kaartide algne tõlkimine - otsi nagu Kiire rosinasaiast taga neid kohanimesid, mida muuta ei ole vaja, ja siis topi olemasolevasse teksti vahele... Aga noh, ka selliseid tüütuid asju on vaja teha, mis seal ikka...
Sattusin Ekspressist lugema, et asutusel nimetusega Eesti Digiraamatute Keskus on kavas jõuliselt hakata e-raamatuid ka Eesti turul levitama - juba aasta lõpuks olevat kavas pakkuda vähemalt 1000 raamatut. See on igatahes vahva ettevõtmine, sest seni on Eestis kaasaegsete e-raamatute väljaandmine olnud tagasihoidlikult öeldes olematu, ehkki vist peaaegu eranditult kõik ilmuvad teosed oleks selleks põhimõtteliselt valmis - kui jätta kõrvale ilmselt sõna otseses mõttes üksikud erandid, käib ju kirjastamine nagunii elektrooniliselt ja trükikotta jõuavad raamatud nagunii PDF-idena (taas erandiks siis need üksikud käsitsi laotud või muude tänapäeval unikaalsete meetoditega valminud trükised). Seni on õieti olnud ainult vanemat, juba autoriõiguste alt vabanenud kirjandust e-raamatutena saadaval, mille eest tuleb tänada eriti suuri raamatukogusid ja kirjandusmuuseumit. Nojah, muidugi on ka isevoolu liikuvad sellised pseud-e-raamatud täiesti olemas, mida entusiastid on valmistanud ja mida poolsalaja igasugustes suvalistes kanalites levitatakse, aga ega neidki just väga rohkelt pole, nii et EDK algatus on igal juhul äärmiselt tervitatav.
Loetud: Vikerkaar 7-8/2010
Vaadatud: Poesellid (Kanal11)
Ilmunud tõlked. Abdul Turay. sotsid ei ole veidrikud (Postimees, 26.08.2010)
20.7.10
Esmabased mõtted
Jätkasin täna tõlke ülelugemist, olles hommikul taas sattunud arvutiga seotud probleemide otsa ja leidnud, et tarkvara tõlkimiseks ei ole seetõttu kuigi hea päev. Vaene arvuti paistab ilmselt elavat viimseid päevi: viskab ennast üha tihedamini välja, kui ma ei eksi, siis lihtsalt seetõttu, et temperatuur kerib liiga kõrgele; tagasi sisse lülitades tuleb teha õige mitu (täna hommikul tervelt seitse) taaskäivitust, et ta hakkaks hiirt ära tundma jne. Tarkvara tõlkimine vähemalt Lokalizega on samas arvutile päris paras koormus, nii et ma pidasin paremaks sellega oodata hetkeni, mil tõlke ülelugemine, mis nagunii on hetkel tähtsam ülesanne, läbi saab ja seejärel ka arvutiprobleemide ilmselt mõne salongi külastamise kujul lahenduse leiavad...
Sattusin täna lugema huvitavat teadet, et ühe maailma suurema raamatumüüja Amazoni müügiartiklite seas on viimasel kolmel kuul e-raamatud üsna kindlalt olnud paremad kui paberraamatud, lausa vahekorraga 143:100. Mõne ennustuse kohaselt võiks juba selle kümnendi lõpuks olla paberraamatute osa üleüldises müügis vaid veerand... Pole tegelikult üldse võimatu, sest väidetavalt on riiderid juba praegu üsna mugavaks muutunud ja ilmselt võimaldab e-raamat nii mõnelgi kirjastajal kulusid veidi koomale tõmmata. Eestis ei paista küll "digitaalrevolutsioon" vähemalt e-raamatute kirjastamise mõttes veel kohe üldse alanud olema, kuigi mõned pääsukesed on vist siiski noka lahti teinud. Igal juhul Krisostomuse plaanid, millest ma millalgi kirjutasin, ei paista olevat Eesti kirjastajatele seni peale läinud (igal juhul pole seni nende e-raamatute kogus eestikeelseid teoseid) ja mul pole ka silma jäänud, et keegi oleks aktiivsemalt e-raamatute alal tegutsemas (nojah, on ju olemas e-raamagukogu.com, aga see pole nagu ikka päris see ja seal on ka suhteliselt vähe asju). Muidugi, ega paberraamatud ei sure nähtavasti kunagi välja või vähemalt veel õige pika aja jooksul, nagu pole välja surnud ja kuhugi kadunud ka pärgament- või nahkraamatud või üldse mittetrükitud raamatud - isegi kui neid ei "ilmu" õieti pea üldse, on nad siiski olemas ja vähemalt kogujate seas endiselt hinnas (ja enamasti veel väga kõrges hinnas, sest sellised raamatud on ju reeglina ainueksemplarid, erinevalt trükikodade toodangust, mis reeglina on massitiraažis).
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Eureka (Pro7), Kaks ja pool meest (Kanal2), Gemini Division (Pro7)
Sattusin täna lugema huvitavat teadet, et ühe maailma suurema raamatumüüja Amazoni müügiartiklite seas on viimasel kolmel kuul e-raamatud üsna kindlalt olnud paremad kui paberraamatud, lausa vahekorraga 143:100. Mõne ennustuse kohaselt võiks juba selle kümnendi lõpuks olla paberraamatute osa üleüldises müügis vaid veerand... Pole tegelikult üldse võimatu, sest väidetavalt on riiderid juba praegu üsna mugavaks muutunud ja ilmselt võimaldab e-raamat nii mõnelgi kirjastajal kulusid veidi koomale tõmmata. Eestis ei paista küll "digitaalrevolutsioon" vähemalt e-raamatute kirjastamise mõttes veel kohe üldse alanud olema, kuigi mõned pääsukesed on vist siiski noka lahti teinud. Igal juhul Krisostomuse plaanid, millest ma millalgi kirjutasin, ei paista olevat Eesti kirjastajatele seni peale läinud (igal juhul pole seni nende e-raamatute kogus eestikeelseid teoseid) ja mul pole ka silma jäänud, et keegi oleks aktiivsemalt e-raamatute alal tegutsemas (nojah, on ju olemas e-raamagukogu.com, aga see pole nagu ikka päris see ja seal on ka suhteliselt vähe asju). Muidugi, ega paberraamatud ei sure nähtavasti kunagi välja või vähemalt veel õige pika aja jooksul, nagu pole välja surnud ja kuhugi kadunud ka pärgament- või nahkraamatud või üldse mittetrükitud raamatud - isegi kui neid ei "ilmu" õieti pea üldse, on nad siiski olemas ja vähemalt kogujate seas endiselt hinnas (ja enamasti veel väga kõrges hinnas, sest sellised raamatud on ju reeglina ainueksemplarid, erinevalt trükikodade toodangust, mis reeglina on massitiraažis).
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Eureka (Pro7), Kaks ja pool meest (Kanal2), Gemini Division (Pro7)
Subscribe to:
Posts (Atom)