Põhimõtteliselt töövaba päev. niisiis puhas lust ja lillepidu, mis sedakorda väljendus sõidus Tartusse, kuhu mind mingil põhjusel oli kutsutud ajakirja Akadeemia piduseminarile. Ma ei ole vististi õige tükk aega bussiga Tartusse sõitnud või on buss teist teed pidi linna sisenenud, aga üllatusega märkasin, et Ilmatsalu tänavale on tekkinud lausa kaks poodi, nii Maxima kui suur Selver. Kunagistel ammustel aegadel oli ainuke toiduga seotud lähedane asutus üks putka seal viieteeristis... ajad on ikka muutunud... Muidugi, nii need poed kui ka raudteesilla juures märgatud suur Konsum võivad ju olla juba tükk aega olemas, aga ega ma sinnapoole pole juba aastaid enam sattunud ja nähtavasti bussist alati ei pane tähele... Tavapäraselt tegin ka pisikese jalutuskäigu kesklinna kandis, kus muutusi oli oluliselt vähem. Toomemäe auk oli ikka samal kohal ja puha :-) (kui ma õigesti mäletan, aitasin nii aastat veerandsada tagasi arheoloogilistel kaevamistel ka ise sellele alguse panna ja nii on ta sinna jäänud. Uus oli mu pilgule Poe tänava algusse paigatatud piire-kiri "Kaubahoov". Nojah, kunagisest uhkest Kaubahoovist (mida mu silmad muidugi pole näinud) on küll kuidagi sümboolsena asendusainena olemas ainult R-kiosk ja peldik... mõneti sümboolsena nood alasti mehikesed just suundumas sinna peldiku poole... (kelle peas ma küll fooliummütse ei näinud, mis sinna täna olla mõneks ajaks tekkinud). Seevastu sain ehmatuse osaliseks, kui kaubamaja juures teed ületama asutasin: seda saatis selline heli, et tahes-tahtmata vaatasin ootavalt ringi, et kus nüüd see turvamees on, kes väravatest pätsatud kaubaga läbiminejale järele tõttab...
Piduseminar ise toimus mu jaoks samuti uues Ahhaa hoones, mille ukse ette küll olid jäetud alles jupikesed varem seal tühjana seisnud ja mu nooruspõlves turutaguse parmottide paradiisi maine omandanud punaka hoone seinast. Seminarist endast pole palju midagi rääkida: mitte sellepärast, et see igav või midagi oleks olnud, aga sellistel üritustel tuleb kohal olla, et neist aimu saada. Põgusa tutvustuse võib leida näiteks siit. See oli hea, et vähemalt pooled esinejad olid pidanud vajalikuks oma kuldauhinna võitnud töö lühida kordamise asemel kõnelda "külgneval teemal". Pärastine mitte väga pikk oleng oli, nagu ikka, mõõduka suhtlemise tribüün. Paraku on mu sidemed Tartuga või vähemalt selle osaga Tartust, kes seal kohal viibis, üsna põgusaks jäänud, aga noh, nii see kui ka ülejäänud Tallinnasse tagasisõiduni jäänud aeg said siiski täidetud ka muuga kui omaenese naba imetlemisega...
Loetud: [digi] veebruar 2012
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked:
S. Sadek. Islamistlik kevad Egiptuses (Diplomaatia 1/2, 2012)
M. Weiss. Mis ootab Süüriat pärast Assadit? (Diplomaatia 1/2, 2012)
A. Zand, K. Koivunen. Iraagi habras konföderatsioon (Diplomaatia 1/2, 2012)
Showing posts with label Akadeemia. Show all posts
Showing posts with label Akadeemia. Show all posts
11.2.12
29.1.11
Reedesed mõtted
Täiesti töövaba päev, mida sisustas viibimine Tartus. Sinna sattumise põhjus tuli küll üllatusena: nimelt tõlkisin eelmisel aastal ühe artikli, mis avaldati ajakirjas Akadeemia, ning nüüd siis kutsuti mindki mingil põhjusel Akadeemia aastaauhindade kättejagamise üritusele. Ei, mulle sealt mingit auhinda muidugi ei pudenenud (ja ilmselgelt poleks ka pidanud), aga noh, tore oli igatahes, et niimoodi meeles peeti (kuigi, teiselt poolt, ilmselt osutab see lähenevale vanadusnõtrusele, sest kutseid igasugu üritustele saavad ju ikka vanad inimesed, kel nagunii polegi suurt midagi teha, kui sellistes kohtades hängida, mitte aga noored ja tegusad...). Nad ise nimetasid seda seminariks, mis võib-olla oli liialdus, kuigi "kuldsete auhindade" saajad pidasid ka kõne või avaldasid oma mõtteid, nii et veidi rohkem kui ümbrik pihku ja kähku minema see raudselt oli. Kõnelejad olid kõik ka päris huvitavad. Ei saa muidugi salata, et samamoodi köitev oli sellele seminarile-auhinnajagamisele järgnenud olemine kunagise KGB maja keldris. Ma olen ikka Tartust üsna võõrdunud - väga suur osa nägusid oli üht- või teistpidi tuttav, aga paljudel ei suutnud enam hästi kokku viia, kes on täpselt kes (mitte et ma kõigi puhul nende nimesid küll ka omal ajal oleksin üldse teadnud...). Õnneks oli kohal ka kõrgele ja tähtsale kohale tõusnud kursaõde, kelle ma kohe täiesti kindlalt ära tundsin ja kellega oli ka, millest vestelda ja aega mööda saata.
Lisaks sain Tartus ka vennaga kokku ja tegin tutvust Big Beni nime kandva söögikohaga. Vähemalt päevasel ajal oli see täiesti mõnus koht ja söögid-joogid olid ka igati tasemel. Kesklinna kohta oli isegi hinnatase vähemalt mu meelest üsna tagasihoidlik.
Hilisõhtul tagasi oma elupaika jõudnuna avastasin, et hea inimene Jaanus on vahepeal veel tolle mõne aja taguse intervjuu-vestlusringi kallal tööd teinud ja Youtube'i sellest järjekordse osa üles riputanud. Tõsi, selles on mul üpris vähe suuliigutamist, peamiselt kõneleb tarka juttu vabast tarkvarast Laur...
Kogu tänase päeva tuli teateid kokkupõrgetest Egiptuses, mille taustal jäi mõnevõrra varju see, et päris korralikult on keema hakanud selliste tuliste riikide nagu Jeemen või Iraak kõrval isegi suhteliselt rahulikus Jordaanias (ja samuti tavaliselt päris rahulikus Saudi Araabiaski käivad edasi üksikud rahulolematuse väljanäitamised). Nii üheaegne väga laial rindel käiv rahutuslaine - ja sealjuures just sissepoole suunatud rahutus, mitte protest USA või Taani karikaturisti või veel teab mille vastu - toob paratamatult meelde ja pähe seni rohkem abstraktse küsimuse kalifaadi taasloomisest/tekkimisest (nojah, võib-olla tänapäeval mitte enam tingimata kaliifi eestvedamisel, niisiis mitte otseselt kalifaadina, vaid rohkem selle umbes Põhja-Indiast Marokoni ulatuva laia maariba mingilaadse ühtsuse mõttes). Araabia maades endas on seda ikka ihaldatud viimasel sajandil, pärast seda, kui selle viimasedki riismed Türgi kokkuvarisemise tõttu hääbusid; mujal on pigem selles nähtud ohtu, kuigi samas nii poliitilised kui ka ilukirjanduslikumad ennustajad on midagi sellist päris tõenäoliseks pidanud. Aga kas just meie eluajal? Igatahes on need Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida sündmused kindlasti asi, millel praegu silma peal hoida.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Mälumäng: Kes seljatab Tallinna? (Tallinna TV)
Lisaks sain Tartus ka vennaga kokku ja tegin tutvust Big Beni nime kandva söögikohaga. Vähemalt päevasel ajal oli see täiesti mõnus koht ja söögid-joogid olid ka igati tasemel. Kesklinna kohta oli isegi hinnatase vähemalt mu meelest üsna tagasihoidlik.
Hilisõhtul tagasi oma elupaika jõudnuna avastasin, et hea inimene Jaanus on vahepeal veel tolle mõne aja taguse intervjuu-vestlusringi kallal tööd teinud ja Youtube'i sellest järjekordse osa üles riputanud. Tõsi, selles on mul üpris vähe suuliigutamist, peamiselt kõneleb tarka juttu vabast tarkvarast Laur...
Kogu tänase päeva tuli teateid kokkupõrgetest Egiptuses, mille taustal jäi mõnevõrra varju see, et päris korralikult on keema hakanud selliste tuliste riikide nagu Jeemen või Iraak kõrval isegi suhteliselt rahulikus Jordaanias (ja samuti tavaliselt päris rahulikus Saudi Araabiaski käivad edasi üksikud rahulolematuse väljanäitamised). Nii üheaegne väga laial rindel käiv rahutuslaine - ja sealjuures just sissepoole suunatud rahutus, mitte protest USA või Taani karikaturisti või veel teab mille vastu - toob paratamatult meelde ja pähe seni rohkem abstraktse küsimuse kalifaadi taasloomisest/tekkimisest (nojah, võib-olla tänapäeval mitte enam tingimata kaliifi eestvedamisel, niisiis mitte otseselt kalifaadina, vaid rohkem selle umbes Põhja-Indiast Marokoni ulatuva laia maariba mingilaadse ühtsuse mõttes). Araabia maades endas on seda ikka ihaldatud viimasel sajandil, pärast seda, kui selle viimasedki riismed Türgi kokkuvarisemise tõttu hääbusid; mujal on pigem selles nähtud ohtu, kuigi samas nii poliitilised kui ka ilukirjanduslikumad ennustajad on midagi sellist päris tõenäoliseks pidanud. Aga kas just meie eluajal? Igatahes on need Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida sündmused kindlasti asi, millel praegu silma peal hoida.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Mälumäng: Kes seljatab Tallinna? (Tallinna TV)
12.7.10
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev, millest oma osa võttis jalgpalli MM-i "väikese finaali" elik pronksimängu vaatamine. See mäng, milles vastakuti seisid Saksamaa ja Uruguay, oli tõeliselt hea ja nauditav enam-vähem algusest lõpuni. Mõnikord muutuvad pronksimängud omajagu igavaks, sest on selge, et üks meeskond või ka mõlemad on pettunud, et ei pääsenud (suurde) finaali, ja mängib sestap tujutult. Täna olid igatahes mõlemad täis tahet ennast näidata ja seda nad ka tegid. Saksamaa, keda ma ise olin arvanud potentsiaalseks tiitlivõitjaks, sai oma mängumassina, mille Hispaania oli poolfinaalis väga tõhusalt halvanud, taas suhteliselt korralikult käima ja lõpuks suutiski 3:2 võita. Samas mängis ka Uruguay väga tugevalt ja üks Forlani väravaid läheb kindlasti klassikaliste iluväravate sekka. Igatahes meeskonnale, kes finaalturniirile pääses vaid üle kivide ja kändude, oli see suur saavutus nii või teisiti - ja nii imelik, kui see ka ei tundu, oligi just Uruguay lõpuks turniiri parim Lõuna-Ameerika meeskond.
Hommikupoolikul astus korraks läbi Türi tädi, kes oli Tallinnasse huvireisile tulnud ja muu hulgas imetles ja kiitis mu remonditud vannituba. Aga olulisem oli mu seisukohalt ehk see, et ta tõi ka maasikaid kaasa, mida mul on sel aastal olnud väga vähe võimalust mekkida. Need olid natuke hapuka maitsega, aga et mul oli kodus parajasti vahukoort, sai kokku väga kena õhtune maiusroog, mida kenasti mekkida suurepärase jalgpalli kõrvale.
Samuti hommikupoolikult väisas mind postikuller, kes toimetas mulle kätte TEA entsüklopeedia järjekordse, viienda köite. Mõni aeg tagasi avaldati arvamust, et neil võib selle väljaandmine üldse katki jääda, aga vähemalt see köide ilmus ning ka järgmisi lubatakse endise innuga edasi. Isegi veel enam, väidetavalt on kirjastusel kavas välja anda plaanitust lausa kaks köidet rohkem, kuigi mul on kõrvust mööda lipsanud, kas need on lihtsalt aja edenemisest tingitud lisaköited vahepeal lisandunud materjaliga või midagi muud.
Viimase Akadeemia avaartikkel nõndanimetatud kurjadest konstantidest Jüri Saare sulest oli väga mõtlemapanev. Kurjad konstandid on siis teatavad arvud, mida mingi nähtuse kohta aina välja käiakse, ilma et neil tegelikult oleks mingit kuigivõrd põhjendatud alust. Seda, et väidetava HIV/aidsi epideemia arvud on kaheldavad, olin ma varemgi kuulnud, aga päris jahmatas, mil moel on saadud väidetavalt Eestist väljakaubitsevate naiste arv. Vähemalt selle artikli kohaselt ilmus see (suurusjärgus 500 aastas) esimest korda täiesti laest võetuna muidu ju päris kenas, kuigi praeguseks hingusele läinud ajakirjas Luup. Ja kui millalgi hiljem võeti ette uuring, siis selgus, et uuringu tellija pealesurumisel ei tohtinud väljauuritud arv jääda alla saja, sest siis oleks pidanud tellija omalt poolt pakkuma mõne seletuse nii drastilise vähenemise kohta, mida nad kuidagi ei soovinud... Sama mõtlemapanev oli see, et väidetav majanduskriisi aegne töötute arv 100 000 toodi käibele juba enne seda, kui kriis ise üldse algas... Igatahes pani see artikkel tublisti mõtlema ja ilmselt soodustab veelgi sügava umbusuga suhtumist kahtlaselt ümmargustesse arvudesse...
Loetud. Akadeemia 7/2010
Vaadatud: Merlini seiklused (ETV), JMM: Uruguay-Saksamaa (ETV)
Hommikupoolikul astus korraks läbi Türi tädi, kes oli Tallinnasse huvireisile tulnud ja muu hulgas imetles ja kiitis mu remonditud vannituba. Aga olulisem oli mu seisukohalt ehk see, et ta tõi ka maasikaid kaasa, mida mul on sel aastal olnud väga vähe võimalust mekkida. Need olid natuke hapuka maitsega, aga et mul oli kodus parajasti vahukoort, sai kokku väga kena õhtune maiusroog, mida kenasti mekkida suurepärase jalgpalli kõrvale.
Samuti hommikupoolikult väisas mind postikuller, kes toimetas mulle kätte TEA entsüklopeedia järjekordse, viienda köite. Mõni aeg tagasi avaldati arvamust, et neil võib selle väljaandmine üldse katki jääda, aga vähemalt see köide ilmus ning ka järgmisi lubatakse endise innuga edasi. Isegi veel enam, väidetavalt on kirjastusel kavas välja anda plaanitust lausa kaks köidet rohkem, kuigi mul on kõrvust mööda lipsanud, kas need on lihtsalt aja edenemisest tingitud lisaköited vahepeal lisandunud materjaliga või midagi muud.
Viimase Akadeemia avaartikkel nõndanimetatud kurjadest konstantidest Jüri Saare sulest oli väga mõtlemapanev. Kurjad konstandid on siis teatavad arvud, mida mingi nähtuse kohta aina välja käiakse, ilma et neil tegelikult oleks mingit kuigivõrd põhjendatud alust. Seda, et väidetava HIV/aidsi epideemia arvud on kaheldavad, olin ma varemgi kuulnud, aga päris jahmatas, mil moel on saadud väidetavalt Eestist väljakaubitsevate naiste arv. Vähemalt selle artikli kohaselt ilmus see (suurusjärgus 500 aastas) esimest korda täiesti laest võetuna muidu ju päris kenas, kuigi praeguseks hingusele läinud ajakirjas Luup. Ja kui millalgi hiljem võeti ette uuring, siis selgus, et uuringu tellija pealesurumisel ei tohtinud väljauuritud arv jääda alla saja, sest siis oleks pidanud tellija omalt poolt pakkuma mõne seletuse nii drastilise vähenemise kohta, mida nad kuidagi ei soovinud... Sama mõtlemapanev oli see, et väidetav majanduskriisi aegne töötute arv 100 000 toodi käibele juba enne seda, kui kriis ise üldse algas... Igatahes pani see artikkel tublisti mõtlema ja ilmselt soodustab veelgi sügava umbusuga suhtumist kahtlaselt ümmargustesse arvudesse...
Loetud. Akadeemia 7/2010
Vaadatud: Merlini seiklused (ETV), JMM: Uruguay-Saksamaa (ETV)
22.4.10
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev.
Jõudsin täna aprillikuise Akadeemia läbi. See on ikka korralik ajakiri, eriti kui lugeda nii nagu mina - töösse tehtavate pauside ajal - siis piisab kenasti terveks kuuks :-) Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest, kuidas see lugemine lõppes. Ja lõppes ta tõsise üllatusega, vaat et lausa vapustusega elik täpsemalt Tarandi Kaarli arvustusega Hennoste Tiidu viimasele üllitisele "Kommikoer ja pommikoer". Nagu enamiku viimase viie või isegi enama aasta jooksul ilmunud raamatute puhul, pean ma kurbdusega tunnistama, et ma pole seda lugenud, mis aga ei ole siiski takistanud kindlasti lugemisootel seisva raamatu retsensioone silmamast. Seekordne arvustus aga polnudki õieti nii palju arvustus kui... jah, mis ta siis oli? Surnumatja kiirvalang, tuli mulle miskipärast võrdlus pähe. Kui ma õigesti olen aru saanud, siis Hennoste ajakirjandust just maha ei mata, küll aga tegi seda Tarand ja täie rauaga: "Kui Hennoste suudab tänuväärses kroonikurollis veel teist sama palju jätkata, siis on meil lootust lugeda nii ajakirjanduse haual peetud kõnesid kui peielauas räägitut"; "kalmistu juhatajana ei ole Tiit Hennoste asi surmatunnistuse väljakirjutamine, vaid ainult hauaplatsi asupaiga määramine". Tegelikult, kui kõike seda oleks kirjutanud keegi teine, siis võib-olla polekski ma nii segadusse sattunud kui nüüd, kus autoriks on ju vähemalt tavapäraselt samuti ajakirjanduse osaks peetava kultuurinädalalehe peatoimetaja (ma isegi kontrollisin Akadeemiale omaselt kirjutuse lõpus avaldatud andmed selles osas üle - on küll, ikka veel). Ainult kaks seletust tuli pähe, kumbki mitte kuigi rahuldav. Esimene ja vähem usutavam oleks näha selle taga ränka solvumist, et ta enda üsna teravaks kippuvad rünnakud riikliku kultuuripoliitika, - ministeeriumi ja -ministrigi vastu ei ole mingeid märgatavaid tulemusi andnud ja nüüd siis valati solvumine välja. Ma ei tunne küll teda isiklikult, aga selline väiklane "andmine" kõige põhjal, mida ma tean, talle nüüd küll iseloomulik ei ole. Teine ja veidi loogilisem, kuigi raskemini adutavam seletus oleks, et ta ei pea Sirpi õieti ajakirjanduseks, vähemalt mitte selles mõttes ajakirjanduseks, millest ta selles arvustuses kõige enam räägib, niisiis uudis-ajakirjanduseks, nii-ütelda maailma, riigivõimu või mille iganes vahendajaks. Eks ta muidugi omajagu nii olegi, sest uudise kui sellise osakaal on Sirbis tõepoolest suhteliselt väike ja isegi ajakajalised kirjutised pole enamasti otsesõnu uudised, vaid pigem arvustused, mõtisklused, arutlused vms. Võib-olla on sellest tingitud ka Sirbi suhteline konservatiivsus ja kaasaminematus uute "trendidega" (jah, tõsi, sisu kajastub ka veebis, aga see on ka vähemalt nähtavalt kõik - nn interaktiivsus kas või kommentaaride näol vahepeal oli, aga on juba ammu kadunud (ja Tarand ei jäta ka oma arvustuses kasutamata võimalust neile veel kord negatiivselt osutada), rääkimata muudest "uue meediaga" kaasnevate võimaluste rakendamisest; isiklikest kogemustest tean ka seda, et ilmselt tänini on neile võõras digiallkiri) ja enda positsioneerimine teatavasse nišši iselaadse materjalikogumikuna, mida ilmselt sellises koosluses kuidagi muudmoodi polegi võimalik kätte saada. Nojah, küllap on olemas ka kolmas ja tõene seletus, mida mul lihtsalt pähe ei tulnud, aga igal juhul ühelt poolt iseäraliku ja teiselt poolt mõtlemapaneva mulje jättis see "surnumatja viimne heide" küll.
Loetud: Akadeemia 4/2010
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Stargate Universe (RTL2)
Jõudsin täna aprillikuise Akadeemia läbi. See on ikka korralik ajakiri, eriti kui lugeda nii nagu mina - töösse tehtavate pauside ajal - siis piisab kenasti terveks kuuks :-) Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest, kuidas see lugemine lõppes. Ja lõppes ta tõsise üllatusega, vaat et lausa vapustusega elik täpsemalt Tarandi Kaarli arvustusega Hennoste Tiidu viimasele üllitisele "Kommikoer ja pommikoer". Nagu enamiku viimase viie või isegi enama aasta jooksul ilmunud raamatute puhul, pean ma kurbdusega tunnistama, et ma pole seda lugenud, mis aga ei ole siiski takistanud kindlasti lugemisootel seisva raamatu retsensioone silmamast. Seekordne arvustus aga polnudki õieti nii palju arvustus kui... jah, mis ta siis oli? Surnumatja kiirvalang, tuli mulle miskipärast võrdlus pähe. Kui ma õigesti olen aru saanud, siis Hennoste ajakirjandust just maha ei mata, küll aga tegi seda Tarand ja täie rauaga: "Kui Hennoste suudab tänuväärses kroonikurollis veel teist sama palju jätkata, siis on meil lootust lugeda nii ajakirjanduse haual peetud kõnesid kui peielauas räägitut"; "kalmistu juhatajana ei ole Tiit Hennoste asi surmatunnistuse väljakirjutamine, vaid ainult hauaplatsi asupaiga määramine". Tegelikult, kui kõike seda oleks kirjutanud keegi teine, siis võib-olla polekski ma nii segadusse sattunud kui nüüd, kus autoriks on ju vähemalt tavapäraselt samuti ajakirjanduse osaks peetava kultuurinädalalehe peatoimetaja (ma isegi kontrollisin Akadeemiale omaselt kirjutuse lõpus avaldatud andmed selles osas üle - on küll, ikka veel). Ainult kaks seletust tuli pähe, kumbki mitte kuigi rahuldav. Esimene ja vähem usutavam oleks näha selle taga ränka solvumist, et ta enda üsna teravaks kippuvad rünnakud riikliku kultuuripoliitika, - ministeeriumi ja -ministrigi vastu ei ole mingeid märgatavaid tulemusi andnud ja nüüd siis valati solvumine välja. Ma ei tunne küll teda isiklikult, aga selline väiklane "andmine" kõige põhjal, mida ma tean, talle nüüd küll iseloomulik ei ole. Teine ja veidi loogilisem, kuigi raskemini adutavam seletus oleks, et ta ei pea Sirpi õieti ajakirjanduseks, vähemalt mitte selles mõttes ajakirjanduseks, millest ta selles arvustuses kõige enam räägib, niisiis uudis-ajakirjanduseks, nii-ütelda maailma, riigivõimu või mille iganes vahendajaks. Eks ta muidugi omajagu nii olegi, sest uudise kui sellise osakaal on Sirbis tõepoolest suhteliselt väike ja isegi ajakajalised kirjutised pole enamasti otsesõnu uudised, vaid pigem arvustused, mõtisklused, arutlused vms. Võib-olla on sellest tingitud ka Sirbi suhteline konservatiivsus ja kaasaminematus uute "trendidega" (jah, tõsi, sisu kajastub ka veebis, aga see on ka vähemalt nähtavalt kõik - nn interaktiivsus kas või kommentaaride näol vahepeal oli, aga on juba ammu kadunud (ja Tarand ei jäta ka oma arvustuses kasutamata võimalust neile veel kord negatiivselt osutada), rääkimata muudest "uue meediaga" kaasnevate võimaluste rakendamisest; isiklikest kogemustest tean ka seda, et ilmselt tänini on neile võõras digiallkiri) ja enda positsioneerimine teatavasse nišši iselaadse materjalikogumikuna, mida ilmselt sellises koosluses kuidagi muudmoodi polegi võimalik kätte saada. Nojah, küllap on olemas ka kolmas ja tõene seletus, mida mul lihtsalt pähe ei tulnud, aga igal juhul ühelt poolt iseäraliku ja teiselt poolt mõtlemapaneva mulje jättis see "surnumatja viimne heide" küll.
Loetud: Akadeemia 4/2010
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Stargate Universe (RTL2)
8.4.10
Kolmabased mõtted
Tänagi ei tulnud tavalisest tööpäevast palju välja, ikka selle Diplomaatia tõttu, mis sedakorda paistab tulevat peamiselt tõlkelugudest koosnev. Teisest küljest on naabermaadele pühendatud artiklite tõlkimine teretulnud vaheldus üle pea kasvanud keltidele ja venelastele, nii et nuriseda võib ehk ainult selle üle, et nii palju asju korraga ühele hetkele satub, aga eks see ole ajakirjanduse, mida ju Diplomaatia on, puhul lausa loomulik.
Täna õhtupoolikuks paistsid Kõrgõzstanis puhkenud rahutused jõudvat lõppfaasi: senine võim on nähtavasti kukutatud ja uued tegijad kui mitte veel päris pukis, siis pukki ronimas. Vaevalt muidugi keegi (kaasa arvatud mina) pööraks sealsetele sündmustele kuigi palju tähelepanu, sest iseenesest pole ju Kõrgõzstan maailma mastaabis kuigi palju tähtsam riik kui näiteks Eesti või Ekvatoriaal-Guinea (või mõni muu e-tähega algav riik, kui parafraseerida üht mu ammust arvamusartiklit :-) ), aga paraku asub ta väga lähedal juba pikemat aega tulipunktis olnud piirkondadele (alates Kashmirist idas, aga mõistagi eelkõige Afganistanile) ning on ka ise mitmete jõutelgede keskmes (Hiina ja Kasahstan kui suured naabrid ning USA ja Venemaa kui veel suuremad "naabrite naabrid"). Tundub küll, et seekordne mäss ei olnud eriti tingitud välismaistest teguritest, vaid pigem olid mitmed sisemaised pinged kuhjunud sinnamaani, et nende vähendamise ainuke tee oligi paraku omajagu veriseks osutunud sisekonflikt. Ma ei ole küll väga põhjalikult jälginud Kõrgõzstanis toimuvat, aga kõige põhjal, mida ma viimastel aastatel olen siiski kõrva taha pannud, on seal tegemist endiselt üleminekuga tugevast autoritaarsest süsteemist (nõukogude kord ei asendunud just kuigi palju leebema süsteemiga sealkandis) mingisse muusse süsteemi (kas just läänelikku demokraatiasse, on kaheldav, aga tundub, et vähemalt mingisse sellisesse süsteemi, mis ei ole enam nii jäiga vertikaalse ülesehitusega kui senised). Esimene suurem samm astuti selles suunas viie aasta eest, nüüd on siis nähtavasti järg järgmise käes, sest nagu selliste üleminekute puhul sageli, käivad need järk-järgult, sageli järskude hüpetega (kohe meenub ajalooõpingute vältel pähe taotud Prantsusmaa ajalugu, kus suurel revolutsioonilgi oli mitmeid järske murranguid...). Mõneti sarnaneb Kõrgõzstanis toimuv sellega, mis on juhtunud Ukrainas, isegi ajaliselt on kattuvus üsna täpne, muidugi oma eripäradega, millest vahest kõige silmatorkavam hetkel on see, et Ukrainas tuli viimase lainega võimule vähemalt esmapilgul "tagurlane", Kõrgõzstanis aga hetkel paistab võim olevat läinud pigem tulbirevolutsiooni kas just radikaalsema, aga vähemalt samu üllaid ideid kandva seltskonna kätte (see eristus on mõlemal juhul äärmiselt tinglik mõistagi). Aga eks seda veel näeb, millises suunas Kõrgõzstanis asjad edasi arenevad, sest isegi kui mäss ise oli tingitud rohkem siseprobleemidest, on päris selge, et mainitud jõutelgede otsad on väga huvitatud sellest, kuidas asi edasi liigub - ja nende huvid pole kaugeltki ühesugused...
Täna nägi ilma-, hmm, õieti trükivalgust siis ka üks veidi suurem tõlge, millega ma jaanuari lõpul vaeva nägin, ja ühtlasi oli see esimene kord, kus mul õnnestus näha enda nime mu meelest ühes Eesti paremas ajakirjas Akadeemia ka mujal kui lihtsalt kasutatud kirjanduse loetelus :-) Viidet tõlke tekstile paraku anda ei saa, sest Akadeemia kuulub (teadusliku kallakuga väljaannetele vist lausa iseloomulikult? - kuigi vähemalt osade puhul on võimalik siiski interneti kaudu artiklite lugemisõigust osta...) samuti nende ajakirjade hulka, milles ilmunu on laiemale avalikkusele näha ainult sisukorrana, artiklite enda lugemiseks tuleb ajakiri tellida, osta või raamatukogus sirvida.
Eelmisest lausest johtuvalt tuli aga meelde, et pean vähemalt osaliselt tagasi võtma mõne päeva eest ajakirjale Tuna antud samalaadse iseloomustuse. Mitte küll viimase numbrini välja, aga vähemalt 2007. aasta lõpuni ilmunud numbrite sisu on nüüd täiesti vabalt kättesaadav.
Loetud: Tuna 1/2010
Vaadatud: Stargate Universe (RTL2)
Ilmunud tõlked: Rein Müllerson. Ex uno plures'est E pluribus unum'ini? (Akadeemia 4/2010, lk 696-731)
Täna õhtupoolikuks paistsid Kõrgõzstanis puhkenud rahutused jõudvat lõppfaasi: senine võim on nähtavasti kukutatud ja uued tegijad kui mitte veel päris pukis, siis pukki ronimas. Vaevalt muidugi keegi (kaasa arvatud mina) pööraks sealsetele sündmustele kuigi palju tähelepanu, sest iseenesest pole ju Kõrgõzstan maailma mastaabis kuigi palju tähtsam riik kui näiteks Eesti või Ekvatoriaal-Guinea (või mõni muu e-tähega algav riik, kui parafraseerida üht mu ammust arvamusartiklit :-) ), aga paraku asub ta väga lähedal juba pikemat aega tulipunktis olnud piirkondadele (alates Kashmirist idas, aga mõistagi eelkõige Afganistanile) ning on ka ise mitmete jõutelgede keskmes (Hiina ja Kasahstan kui suured naabrid ning USA ja Venemaa kui veel suuremad "naabrite naabrid"). Tundub küll, et seekordne mäss ei olnud eriti tingitud välismaistest teguritest, vaid pigem olid mitmed sisemaised pinged kuhjunud sinnamaani, et nende vähendamise ainuke tee oligi paraku omajagu veriseks osutunud sisekonflikt. Ma ei ole küll väga põhjalikult jälginud Kõrgõzstanis toimuvat, aga kõige põhjal, mida ma viimastel aastatel olen siiski kõrva taha pannud, on seal tegemist endiselt üleminekuga tugevast autoritaarsest süsteemist (nõukogude kord ei asendunud just kuigi palju leebema süsteemiga sealkandis) mingisse muusse süsteemi (kas just läänelikku demokraatiasse, on kaheldav, aga tundub, et vähemalt mingisse sellisesse süsteemi, mis ei ole enam nii jäiga vertikaalse ülesehitusega kui senised). Esimene suurem samm astuti selles suunas viie aasta eest, nüüd on siis nähtavasti järg järgmise käes, sest nagu selliste üleminekute puhul sageli, käivad need järk-järgult, sageli järskude hüpetega (kohe meenub ajalooõpingute vältel pähe taotud Prantsusmaa ajalugu, kus suurel revolutsioonilgi oli mitmeid järske murranguid...). Mõneti sarnaneb Kõrgõzstanis toimuv sellega, mis on juhtunud Ukrainas, isegi ajaliselt on kattuvus üsna täpne, muidugi oma eripäradega, millest vahest kõige silmatorkavam hetkel on see, et Ukrainas tuli viimase lainega võimule vähemalt esmapilgul "tagurlane", Kõrgõzstanis aga hetkel paistab võim olevat läinud pigem tulbirevolutsiooni kas just radikaalsema, aga vähemalt samu üllaid ideid kandva seltskonna kätte (see eristus on mõlemal juhul äärmiselt tinglik mõistagi). Aga eks seda veel näeb, millises suunas Kõrgõzstanis asjad edasi arenevad, sest isegi kui mäss ise oli tingitud rohkem siseprobleemidest, on päris selge, et mainitud jõutelgede otsad on väga huvitatud sellest, kuidas asi edasi liigub - ja nende huvid pole kaugeltki ühesugused...
Täna nägi ilma-, hmm, õieti trükivalgust siis ka üks veidi suurem tõlge, millega ma jaanuari lõpul vaeva nägin, ja ühtlasi oli see esimene kord, kus mul õnnestus näha enda nime mu meelest ühes Eesti paremas ajakirjas Akadeemia ka mujal kui lihtsalt kasutatud kirjanduse loetelus :-) Viidet tõlke tekstile paraku anda ei saa, sest Akadeemia kuulub (teadusliku kallakuga väljaannetele vist lausa iseloomulikult? - kuigi vähemalt osade puhul on võimalik siiski interneti kaudu artiklite lugemisõigust osta...) samuti nende ajakirjade hulka, milles ilmunu on laiemale avalikkusele näha ainult sisukorrana, artiklite enda lugemiseks tuleb ajakiri tellida, osta või raamatukogus sirvida.
Eelmisest lausest johtuvalt tuli aga meelde, et pean vähemalt osaliselt tagasi võtma mõne päeva eest ajakirjale Tuna antud samalaadse iseloomustuse. Mitte küll viimase numbrini välja, aga vähemalt 2007. aasta lõpuni ilmunud numbrite sisu on nüüd täiesti vabalt kättesaadav.
Loetud: Tuna 1/2010
Vaadatud: Stargate Universe (RTL2)
Ilmunud tõlked: Rein Müllerson. Ex uno plures'est E pluribus unum'ini? (Akadeemia 4/2010, lk 696-731)
16.12.09
Teisibased mõtted
Poolenisti tavaline tööpäev. Poolenisti seepärast, et võtsin siiski ette tolle digiKami käsiraamatu viimase, värvihaldust puudutava osa tõlkimise ja lõpule see ka jõudis. Kindlasti oleks hea, kui keegi fotograafiat paremini tundev isik üldse kogu digiKami tõlke, nii kasutajaliidese kui ka käsiraamatu, üle vaataks, aga seda on ilmselt palju loota... Parimal juhul jõuab kuskilt kauge kaarega kõrvu, et keegi kuskil ütles midagi halvasti... ;-)
Muidu oli terve päev üsna vastik olemine. Ilmselt eilse päeva päris suure pingutuse tõttu, mis ju täna edasi läks, hiilis salakavalalt kohale kenake peavalu ja vastu õhtut hakkas ka parem silm kangesti vett välja ajama, nii et sant olemine oli üldiselt. Aga ega kedagi pole süüdistada kui ikka sedasama, kes kunagi vanatühjal endal kõrvad üle maksa tõmbas (või kuda see vanarahva ütelus käiski).
Lugesin täna, et KOffice on asunud tõsisemalt mõtlema enda positsiooni üle ning kavatseb välja töötada kindlad mudelid, millest edasises arendustegevuses lähtuda. Selliste potentsiaalsete kasutajate ja nende vajaduste modelleerimine tuleb kindlasti kasuks - kohe meenub projekt, mille eesmärk oli muuta KOffice (kooli)lapsele meele- ja käepärasemaks, aga see on paljuski just selle pärast soiku vajunud, et algsele üldideele palju midagi ei järgnenud - selle kallal on küll edasi nokitsetud, aga mu meelest üsna vähese eduga.
Lugesin täna Akadeemias läbi ka selle Bukovski artikli, mis Varraku raamatublogis Maarja Kangrolt nii ägeda vastulöögi kaasa tõi. Minu arusaam sellest on küll sootuks teine ja kohe märgatavalt positiivsem. Juba sellest alates, et Bukovski lähtub tõsiselt parempoolsetest seisukohtadest ja mina anarhistina olen samuti parempoolne, nii äärmuslik kui vähegi olla saab :-) Lisaks on tal võrdõiguslikkuse küsimuses mu meelest ka filosoofilises plaanis õigus, eriti mis puutub kvootidesse. (Nojah, uuemate teadusuuringute valguses võib-olla isegi füsioloogilises plaanis: kui ma õigesti olen aru saanud, siis pole õige rääkida näiteks meestest ja naistest, vaid ainult inimestest, kellel parajasti on domineeriv geen, mis toob kaasa vastavalt mehe- või naisetunnuste ilmnemise...) Kvoodid, olgu nad nii heade kavatsustega välja mõeldud kui tahes, tekitavad paratamatult võrdõiguslikkuse asemel hoopis ebavõrdsust, seades ühed või teised inimesed ülejäänutega võrreldes eelissseisundisse (või, kui teiselt poolt vaadata, siis halvemusseisundisse). Kvoodisüsteemi ilmselt üks lähiajaloo klassikalisemaid näiteid on eriti 1930. aastatel levinud "korporatiivne riik", mis nähtavasti kõige kaugemale jõudis Itaalias, olles kena näide, milleni vasakpoolsete utoopiate (fašismi kujul) praktiline teostamine võib jõuda - mõistagi diktatuurini, sest kunstlikud kvoodid ju iseenesest alal ei püsi ehk nagu ütleb vanasõna: "tühi kott püsti ei seisa." (Muidugi, veel tuntumad hoiatavad näited vasakpoolsete ideede perverssest rakendamisest on Hitleri-Saksamaa ja Nõukogude Liit eriti Stalini ajal, mis aga mõlemad arenesid kvoodisüsteemist kaugemale, ainuvalitsejasliku süsteemini.) Nii et selles mõttes Bukovski õieti eksib, kui seab vasakpoolsuse võimsa leviku II maailmasõja järgsesse aega - siis lihtsalt jätkus see võidukäik, mis oli alanud nii 15-20 aastat varem. Bukovski mõistagi mõneski kohas utreerib tublisti ja seesama invaliidide kohta käiv väljaütlemine võinuks tõepoolest vahest olemata olla, kuigi põhimõtteliselt on tal selleski õigus - sunniviisiline invaliididele ligipääsuvõimaluste tekitamine kõikjale, kus see on riikliku vägivallaaparaadi abiga vähegi võimalik, on igal juhul taunitavm nagu ka kõik muud sunniviisilised sammud mis tahes eristatud inimrühma huvides.
Loetud: Akadeemia 12/2009
Vaadatud: Meedium (Kanal2), Välisilm (ETV), Teadmata kadunud (Kanal2), Vastasseis (TV3), Angela pilk (TV3)
Muidu oli terve päev üsna vastik olemine. Ilmselt eilse päeva päris suure pingutuse tõttu, mis ju täna edasi läks, hiilis salakavalalt kohale kenake peavalu ja vastu õhtut hakkas ka parem silm kangesti vett välja ajama, nii et sant olemine oli üldiselt. Aga ega kedagi pole süüdistada kui ikka sedasama, kes kunagi vanatühjal endal kõrvad üle maksa tõmbas (või kuda see vanarahva ütelus käiski).
Lugesin täna, et KOffice on asunud tõsisemalt mõtlema enda positsiooni üle ning kavatseb välja töötada kindlad mudelid, millest edasises arendustegevuses lähtuda. Selliste potentsiaalsete kasutajate ja nende vajaduste modelleerimine tuleb kindlasti kasuks - kohe meenub projekt, mille eesmärk oli muuta KOffice (kooli)lapsele meele- ja käepärasemaks, aga see on paljuski just selle pärast soiku vajunud, et algsele üldideele palju midagi ei järgnenud - selle kallal on küll edasi nokitsetud, aga mu meelest üsna vähese eduga.
Lugesin täna Akadeemias läbi ka selle Bukovski artikli, mis Varraku raamatublogis Maarja Kangrolt nii ägeda vastulöögi kaasa tõi. Minu arusaam sellest on küll sootuks teine ja kohe märgatavalt positiivsem. Juba sellest alates, et Bukovski lähtub tõsiselt parempoolsetest seisukohtadest ja mina anarhistina olen samuti parempoolne, nii äärmuslik kui vähegi olla saab :-) Lisaks on tal võrdõiguslikkuse küsimuses mu meelest ka filosoofilises plaanis õigus, eriti mis puutub kvootidesse. (Nojah, uuemate teadusuuringute valguses võib-olla isegi füsioloogilises plaanis: kui ma õigesti olen aru saanud, siis pole õige rääkida näiteks meestest ja naistest, vaid ainult inimestest, kellel parajasti on domineeriv geen, mis toob kaasa vastavalt mehe- või naisetunnuste ilmnemise...) Kvoodid, olgu nad nii heade kavatsustega välja mõeldud kui tahes, tekitavad paratamatult võrdõiguslikkuse asemel hoopis ebavõrdsust, seades ühed või teised inimesed ülejäänutega võrreldes eelissseisundisse (või, kui teiselt poolt vaadata, siis halvemusseisundisse). Kvoodisüsteemi ilmselt üks lähiajaloo klassikalisemaid näiteid on eriti 1930. aastatel levinud "korporatiivne riik", mis nähtavasti kõige kaugemale jõudis Itaalias, olles kena näide, milleni vasakpoolsete utoopiate (fašismi kujul) praktiline teostamine võib jõuda - mõistagi diktatuurini, sest kunstlikud kvoodid ju iseenesest alal ei püsi ehk nagu ütleb vanasõna: "tühi kott püsti ei seisa." (Muidugi, veel tuntumad hoiatavad näited vasakpoolsete ideede perverssest rakendamisest on Hitleri-Saksamaa ja Nõukogude Liit eriti Stalini ajal, mis aga mõlemad arenesid kvoodisüsteemist kaugemale, ainuvalitsejasliku süsteemini.) Nii et selles mõttes Bukovski õieti eksib, kui seab vasakpoolsuse võimsa leviku II maailmasõja järgsesse aega - siis lihtsalt jätkus see võidukäik, mis oli alanud nii 15-20 aastat varem. Bukovski mõistagi mõneski kohas utreerib tublisti ja seesama invaliidide kohta käiv väljaütlemine võinuks tõepoolest vahest olemata olla, kuigi põhimõtteliselt on tal selleski õigus - sunniviisiline invaliididele ligipääsuvõimaluste tekitamine kõikjale, kus see on riikliku vägivallaaparaadi abiga vähegi võimalik, on igal juhul taunitavm nagu ka kõik muud sunniviisilised sammud mis tahes eristatud inimrühma huvides.
Loetud: Akadeemia 12/2009
Vaadatud: Meedium (Kanal2), Välisilm (ETV), Teadmata kadunud (Kanal2), Vastasseis (TV3), Angela pilk (TV3)
6.12.09
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev, mida katkestas mõneks ajaks ema külaskäik. Ma peaaegu tahtsin juba kirjutada "mõneti ootamatult", aga siis turgatas pähe, et ta ongi viimasel ajal käinud üsna kaootiliselt, nii kuidas ema ise juhatab :-) kord laupäeval, kord pühapäeval, kord sootuks mõnel muul päeval... Igatahes lisaks "nälgiva" pojukese poputamisele hõrgutava kabatšokiroa ja suus sulavate juustukatteliste pirukatega tõi ta ka ristsõnu, sealhulgas iga-aastase n-ö hiti ehk Ristiku nr 12. "Hitt" on see muidugi seepärast, et traditsiooniliselt on selles sees ristsõnade lahendamise meistrivõistluste kvalifikatsioonitööd. Sel aastal mul küll poleks vaja neid lahendadagi, sest eelmisel korral õnnestus ennast platseerida koguni neljandale kohale, mis tagab automaatse kutse järgmiseks aastaks, aga ega siis saa jätta taipu proovile panemata. Igatahes oli ilmselt paljude õnneks loobutud eelmisele aastale tooni andnud Rauno Pärnitsa paigutamisülesandest või mõnest muust sellisest mõttetusest ja esitatud ikka korralikud ristsõnad. Polnudki üldiselt väga rasked, kuigi muidugi võitlustööle kohaselt oli ka küsimusi, mida pidi ikka järgi vaatama - no kust peaks üks haritud inimene teadma näiteks, et Eestis mängitakse korvpalli, et selles peetakse isegi meistrivõistlusi ja et võitjameeskonnas on X-i nime kandev mängija? ;-) Aga igatahes eriti rõõmustav oli leida ristsõnast omanimelist haigust - see on üldse üks igavesti hea haigus, sest pole ju palju neid elavaid inimesi, kes võivad uhkustada, et nende nimega on mõni tõbi ristitud, mina ja minu arvukad nimekaimud aga kuuluvad nende õnnelike sekka...
Sattusin lugema huvitavat artiklit selle kohta, et KOffice on saanud endale lisaks muule ka RDF-i toetuse. Väga lihtsustatult öeldes tähendab see mitte ainult dokumendist metaandmete väljakoukimist, vaid tänu KDE raamistikus olevatele tehnoloogiatele ka nende sidumist muude ressurssidega. Praktilise külje pealt tähendab see seda, et põhimõtteliselt (esialgu küll veel mitte, aga teostamine on käimas) võib näiteks KWordis või KSpreadis avatud dokumendis valida mõne nime ja näiteks talle helistada või näiteks lisada dokumendis mainitud kohtumise kohe oma kalendrisse ja nii edasi. Minu dokumendid sisaldavad küll enamasti ammu surnud isikuid, nii et vaevalt tekib soodsat võimalust skaipida Friedrich Barbarossa või Püha Colum Cillega või lisada nendega kohtumine oma järgmise nädala kalendrisse, aga kindlasti on kohe lausa valdav enamik KOffice'i kasutajaid inimesed, kelle dokumendid ongi seotud rohkem aktuaalse tööga ja kellele sestap sellised võimalused marjaks ära kuluvad.
Huvitava refleksiooni ühe viimases Akadeemias ilmunud artikli teemal (mida ma paraku ise ei ole veel jõudnud lugeda) oli Varraku raamatublogis avaldanud Maarja Kangro. Kui see ilmunuks mõne päevalehe veebiväljaandes või veel enam Delfis, siis oleks see nähtavasti kogunud juba sadu või lausa tuhandeid (peamiselt ja valdavalt mõttetuid) kommentaare... :-) Ma ei ole just päris ja igati samadel seisukohtadel, aga igatahes lugemist väärt oli see küll.
Loetud: Tuna 3/2009
Vaadatud: Vilde tee (TV3), Kung Fu Hustle (Pro7)
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: 2013 (Postimees 05.12.2009)
Sattusin lugema huvitavat artiklit selle kohta, et KOffice on saanud endale lisaks muule ka RDF-i toetuse. Väga lihtsustatult öeldes tähendab see mitte ainult dokumendist metaandmete väljakoukimist, vaid tänu KDE raamistikus olevatele tehnoloogiatele ka nende sidumist muude ressurssidega. Praktilise külje pealt tähendab see seda, et põhimõtteliselt (esialgu küll veel mitte, aga teostamine on käimas) võib näiteks KWordis või KSpreadis avatud dokumendis valida mõne nime ja näiteks talle helistada või näiteks lisada dokumendis mainitud kohtumise kohe oma kalendrisse ja nii edasi. Minu dokumendid sisaldavad küll enamasti ammu surnud isikuid, nii et vaevalt tekib soodsat võimalust skaipida Friedrich Barbarossa või Püha Colum Cillega või lisada nendega kohtumine oma järgmise nädala kalendrisse, aga kindlasti on kohe lausa valdav enamik KOffice'i kasutajaid inimesed, kelle dokumendid ongi seotud rohkem aktuaalse tööga ja kellele sestap sellised võimalused marjaks ära kuluvad.
Huvitava refleksiooni ühe viimases Akadeemias ilmunud artikli teemal (mida ma paraku ise ei ole veel jõudnud lugeda) oli Varraku raamatublogis avaldanud Maarja Kangro. Kui see ilmunuks mõne päevalehe veebiväljaandes või veel enam Delfis, siis oleks see nähtavasti kogunud juba sadu või lausa tuhandeid (peamiselt ja valdavalt mõttetuid) kommentaare... :-) Ma ei ole just päris ja igati samadel seisukohtadel, aga igatahes lugemist väärt oli see küll.
Loetud: Tuna 3/2009
Vaadatud: Vilde tee (TV3), Kung Fu Hustle (Pro7)
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: 2013 (Postimees 05.12.2009)
14.9.09
Pühabased mõtted
Tavaline tööpäev, millest palju ei ole taas kõnelda.
Lugesin Akadeemia septembrinumbri lõpuni läbi. See on üle õige tüki aja esimene kord, kus ma nii paksu ajakirja kõigest kahe päevaga olen suutnud ammendada: muidu loen ma ajalehti-ajakirju tõlketöö ajal ainult igatunniste pauside ajal, mis kestavad nii viis kuni kümme minutit ehk siis ühe Akadeemia mahus ajakirja läbimiseks kulub ikka õige mitu päeva. See number oli aga oma sisu poolest (millest oli veidi juttu eilses sissekandes) nii huvipakkuv, et tegin erandi. Kõik artiklid ei olnud muidugi ühtmoodi huvitavad, mõned olid rohkem kuivavõitu teooria, aga samas mõned siiski ka mulle kui ajaloolase haridust nuusutanud inimesele nii-öelda erialaselt köitvamad. Nii et kokkuvõttes oli see kindlasti väga hea terviknumber, mida riigikaitse- või laiemalt julgeolekuküsimustest huvituvatel inimestel tasuks kindlasti lugeda.
Sattusin veidi kaudseid teid pidi lugema ülevaadet üle-eelmisel nädalal peetud Plasma ehk KDE töökeskkonna keskse elemendi arendajate kohtumisest, milles tutvustati uuemaid asju, mis kui mitte kõik, siis vähemalt suurel määral jõuavad juba jaanuaris ilmuva KDE 4.4 sisse. Mitme huvitava lahenduse või edasiarenduse kõrval on vahest tähtsaim probleemi lahendamine, mis on tekitanud tublisti paksu verd ja arusaamatusi: nimelt on juba tükk aega puudu olnud võimalus eriti Süsteemi seadistustes, aga ka mõnel pool mujal võtta kasutajal vajaduse korral administraatori õigusi, et teha mingeid asju, milleks muidu tavakasutajal õigust pole. Nüüd on asi põhimõtteliselt ära tehtud ja Süsteemi seadistuste esimestes moodulites ka rakendatud. Loodetavasti jõuavad ka teiste moodulite ja üldse teiste asjade arendajad nii kaugele, et rakendavad - kui seda muidugi vaja peaks olema - samasugust lahendust ka enda hoole all olevas tarkvaras. Seni on distributsioonid pidanud välja töötama hädalahendusi, et mitte kasutajaid täiesti masendusse ajada, nüüd siis usutavasti on see aeg möödas.
Loetud: Akadeemia 9/2009
Vaadatud: Supernoova - tapja avakosmoses (Kanal2), Kuritöö kodutänavas (Kanal2)
Lugesin Akadeemia septembrinumbri lõpuni läbi. See on üle õige tüki aja esimene kord, kus ma nii paksu ajakirja kõigest kahe päevaga olen suutnud ammendada: muidu loen ma ajalehti-ajakirju tõlketöö ajal ainult igatunniste pauside ajal, mis kestavad nii viis kuni kümme minutit ehk siis ühe Akadeemia mahus ajakirja läbimiseks kulub ikka õige mitu päeva. See number oli aga oma sisu poolest (millest oli veidi juttu eilses sissekandes) nii huvipakkuv, et tegin erandi. Kõik artiklid ei olnud muidugi ühtmoodi huvitavad, mõned olid rohkem kuivavõitu teooria, aga samas mõned siiski ka mulle kui ajaloolase haridust nuusutanud inimesele nii-öelda erialaselt köitvamad. Nii et kokkuvõttes oli see kindlasti väga hea terviknumber, mida riigikaitse- või laiemalt julgeolekuküsimustest huvituvatel inimestel tasuks kindlasti lugeda.
Sattusin veidi kaudseid teid pidi lugema ülevaadet üle-eelmisel nädalal peetud Plasma ehk KDE töökeskkonna keskse elemendi arendajate kohtumisest, milles tutvustati uuemaid asju, mis kui mitte kõik, siis vähemalt suurel määral jõuavad juba jaanuaris ilmuva KDE 4.4 sisse. Mitme huvitava lahenduse või edasiarenduse kõrval on vahest tähtsaim probleemi lahendamine, mis on tekitanud tublisti paksu verd ja arusaamatusi: nimelt on juba tükk aega puudu olnud võimalus eriti Süsteemi seadistustes, aga ka mõnel pool mujal võtta kasutajal vajaduse korral administraatori õigusi, et teha mingeid asju, milleks muidu tavakasutajal õigust pole. Nüüd on asi põhimõtteliselt ära tehtud ja Süsteemi seadistuste esimestes moodulites ka rakendatud. Loodetavasti jõuavad ka teiste moodulite ja üldse teiste asjade arendajad nii kaugele, et rakendavad - kui seda muidugi vaja peaks olema - samasugust lahendust ka enda hoole all olevas tarkvaras. Seni on distributsioonid pidanud välja töötama hädalahendusi, et mitte kasutajaid täiesti masendusse ajada, nüüd siis usutavasti on see aeg möödas.
Loetud: Akadeemia 9/2009
Vaadatud: Supernoova - tapja avakosmoses (Kanal2), Kuritöö kodutänavas (Kanal2)
13.9.09
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev, millest pole palju kõnelda.
Iseäralikult kummastav oli näha Akadeemia uut numbrit kaitselaigulises "mundris". Tõsi, ajakirjas on varemgi ilmunud sõja- ja julgeolekuküsimustele pühendatud artikleid, aga mul ei tule meelde, et neile oleks pühendatud terve number. Nüüd on see siis teoks saanud. Ma ei leidnud ka kuskilt märget, et see oleks kellegi tellitud erinumber, nii et ju siis kultuuriinimesed on võtnud heaks anda nii ohtralt ruumi "julgeolekukultuurile". Mõningase erandina ei piirdunud ma seekord ainult puhkepauside ajal lugemisega, vaid tegin ka ühe veidi pikema kirjasõnna süüvimise, jõudes enam-vähem poole numbri peale välja. Üldiselt oli lugemist väärivaid artikleid küll (hmm, pealegi on osa kirjutajaid koolivennad või muidu tuttavad inimesed, mis kindlasti soodustab asja head vastuvõttu minu silmis :-) ). Eriti hea oli muidugi kuulsa ateenlaste ja meloslaste dialoogi tõlke ilmumine. Sellele tekstile on korduvalt ka eestikeelsetes sõnavõttudes ja kirjutistes viidatud, hea, et see siis ka ise lõpuks eesti keelde jõudis.
Mõningat tuska tekitas Delfis ühe loo kommentaaridest loetud nending "Olen aastaid kasutanuid Open Office ja loobusin eestikeelsest variandist mõni nädal peale selle installeerimist. Nii vigane ja totakas!" Neetud, ma olen lugenud OOo tõlkele teataval määral korrektuuri (ja isegi imetillukese osa tõlkinud) ja kasutan ka ise seda, nii et nukraks tegi sellise arvamuse kohtamine kindlasti. Jääb vaid loota, et see ei ole laialdaselt levinud arvamus, aga mine tea... (tegelikult oleks vahest kõrvu jõudnud, kui nurin väga laialdane oleks)
Loetud: Akadeemia 9/2009
Vaadatud: Maski poeg (Kanal2)
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar. Värsked lubadused. Postimees, 12.09.2009
Iseäralikult kummastav oli näha Akadeemia uut numbrit kaitselaigulises "mundris". Tõsi, ajakirjas on varemgi ilmunud sõja- ja julgeolekuküsimustele pühendatud artikleid, aga mul ei tule meelde, et neile oleks pühendatud terve number. Nüüd on see siis teoks saanud. Ma ei leidnud ka kuskilt märget, et see oleks kellegi tellitud erinumber, nii et ju siis kultuuriinimesed on võtnud heaks anda nii ohtralt ruumi "julgeolekukultuurile". Mõningase erandina ei piirdunud ma seekord ainult puhkepauside ajal lugemisega, vaid tegin ka ühe veidi pikema kirjasõnna süüvimise, jõudes enam-vähem poole numbri peale välja. Üldiselt oli lugemist väärivaid artikleid küll (hmm, pealegi on osa kirjutajaid koolivennad või muidu tuttavad inimesed, mis kindlasti soodustab asja head vastuvõttu minu silmis :-) ). Eriti hea oli muidugi kuulsa ateenlaste ja meloslaste dialoogi tõlke ilmumine. Sellele tekstile on korduvalt ka eestikeelsetes sõnavõttudes ja kirjutistes viidatud, hea, et see siis ka ise lõpuks eesti keelde jõudis.
Mõningat tuska tekitas Delfis ühe loo kommentaaridest loetud nending "Olen aastaid kasutanuid Open Office ja loobusin eestikeelsest variandist mõni nädal peale selle installeerimist. Nii vigane ja totakas!" Neetud, ma olen lugenud OOo tõlkele teataval määral korrektuuri (ja isegi imetillukese osa tõlkinud) ja kasutan ka ise seda, nii et nukraks tegi sellise arvamuse kohtamine kindlasti. Jääb vaid loota, et see ei ole laialdaselt levinud arvamus, aga mine tea... (tegelikult oleks vahest kõrvu jõudnud, kui nurin väga laialdane oleks)
Loetud: Akadeemia 9/2009
Vaadatud: Maski poeg (Kanal2)
Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar. Värsked lubadused. Postimees, 12.09.2009
Subscribe to:
Posts (Atom)