Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida katkestas väljaskäik traditsioonilise pühapäise sihiga külastada ema ja ta poiss-sõpra. Mis, samuti nagu tavaliselt, tähendas üht korralikku kõhutäit ja samuti korralikku peatäit. Seekord küll mitte nii palju ristsõnadest, sest neid oli kõigest ühe vihiku jagu üle vaadata (ja see ei olnud raskeimate killast, nii et ema oli juba suurema osa kenasti ära täitnud), kuivõrd ühest uuest asjast.

Ma olen vist siingi juba kõnelnud, et emal tekkis mõne aja eest hull mõte senised suguvõsauuringud koondada, neid tihendada ja täiendada ning siis mingil kujul avalikuks teha. See töö päädis hiljaaegu valmis "toote" saatmisega trükikotta, kust sel nädalal jõudis siis tagasi juba kenasti trükitud trükis, raamat, ma julgeks öelda - ikkagi koos kaantega, mis samuti pole infovaesed, 72 lehekülge, tublisti illustreeritud ja puha. See on muidugi selline "omatrükis", mis nii-ütelda avalikku müüki ei tule, küll aga saavad sellest osa järgmise kokkutuleku ajal samuse suguvõsa liikmed, kui nad muidugi huvi tunnevad. Päris uhke oli seda vaadata - osaliselt ka seepärast, et mulgi oli selle juures oma pisike osa (kuigi tagantjärele kahetsen, et ei saanud rohkem emale abiks olla, eriti just lõpliku viimistluse juures - mitte et sel praegugi midagi viga oleks, aga oma, küll mitte hirmus suurte, aga siiski mõningate küljendamisteadmiste ja -oskustega oleks ehk saanud asja veel paremini teha). Igatahes olgu ahvatluseks ära toodud ka raamatu esikaas.

Ema kätte oli (vististi mingilt turismimessilt või mis iganes see oli) jõudnud ka üks lahe trükis, nimelt mugi poolt mitte väga kaua tagasi väisatud Rebala muinsuskaitseala/muuseumi "kontrolltöö", mis sisaldas terve vahvaid küsimusi hulgast eri valdkondadest. Üks neist, eelnevaga veidi haakuv ja selline omapärane, kuigi pikk, jättis nii hea mulje, et seda võib siingi tsiteerida:

Meil on kaks vanemat, neli vanavanemat, kaheksa vanavanavanemat ja nii edasi. Kui matemaatiliselt seda tehet jätkata, siis mitu otsest esivanemat oli meil 150 põlvkonda tagasi, ajal, mil rajati Jõelähtme kivikalmed?
Juhul kui vastasid eelnevale küsimusele õigesti (astendades), said tulemuseks arvu, mis ei saa olla reaalne esivanemate arv. Miks selline matemaatiline tehe ei ole rakendatav?
Tuginedes eelnevatele küsimustele, kui suureks hindad võimalust, et Jõelähtme kalmetesse olid maetud sinu otsesed esivanemad?

Teised küsimused olid siiski märksa tõsisemad, faktiteadmist (või vähemalt fakti otsimise oskust) nõudvad: näiteks milline on Eesti suurima õuepindalaga muinasaegne linnus või mida korraldas Achilleus kohe pärast matust sõbra Patroklose mälestuseks? Kas nüüd ainult selle küsimustiku pärast, aga rohkem ehk hoopis seepärast, et viimati jäi seal mitu kohta läbi käimata ja uurimata, tuli igatsus sinna millalgi tagasi minna ja veel ringi vaadata ...


Loetud: Akadeemia 1/2013
Vaadatud: Salajane ladu 13 (TV6), Ajavaod: Järjepidevuse hoidjad (ETV), Hüvasti, seltsimehed! (ETV)

Laubased mõtted

Täiesti töövaba päev, mille peamiseks ja konstitueerivaks osaks oli väljasõit rohelusse. Konkreetsemalt väljendus see Rebala muinsuskaitseala külastamises ehk siis viibimises piirkonnas, kus ma viimati vähegi pikemalt olin viibinud nii umbes paarkümmend aastat tagasi. Ma ei ole oma mälestustes väga kindel, aga üldiselt tundus, et hirmus palju ei ole midagi muutunud - paraku, peaks vist ütlema... Või õigemini, kahtlemata on palju muutunud, sest elu on ju edasi läinud, uusi hooneid on kerkinud ja nii edasi, aga kogu sellel muinsuskaitsealal ringi tiirutades jäi vaevama üks tõeline küsimus: ehkki see on juba peaaegu veerand sajandit olemas olnud, miks ometi ei ole suudetud seda korralikult sildistada, juhatavaid viitu ja muud sellist tekitada? Ainult kaardi järgi orienteerumine on ju ka vahva, aga potentsiaalset turismipotentsiaali silmas pidades võiks siiski olla ehk ka maastikul mõningaid osutusi.

Aga see selleks, vaatamist väärivat jagus seal nii või teisiti. Alates mõistagi tillukesest muuseumist kalmete kõrval, kus kena neiu selgitas meile mitmeid asju ning varustas meid ka kaardi ja mõningase vajaliku teabega ringiliikumiseks (nojah, inimviit niisiis :-) ). Sealt edasi suundusime karstialale ning mõningase ekslemise järel leidsime ka kuulsa "kiviseene" üles, mida eemalt on raske tuvastada, sest pealispind on ülejäänud maastikuga ju samal kõrgusel, aga mis lähemale sattudes on siiski täiesti muljetavaldav. Õieti on neid kiviseeni või nende hakatisi seal muidugi rohkemgi, aga paistis, et vaid üks neist on selline silmatorkavalt eraldiseisev. Muljetavaldavad olid muidugi ka muud karstialal paljanduvad kivimikihilised seinad.

Veel veidi tuuritamist ning muuseumis saadud suuniste sobitamist nähtuga viis meid Liukivi juurde. Kena mürakas keset põldu, kuid nõudis veidi kujutlusvõimet, et näha seal väidetavat kureasendajat, viljastavat renni, mida mööda olla kivilt alla lastud. Lihtsam oli tuvastada noid saladuslikke lohke, mida esivanemad mingil iseäralikul põhjusel suurtele kividele armastasid tekitada.

Seejärel tekkis meil soov näha noid kuulsaid muinaspõlde ning suundusimegi tagasi üle suure maantee Rebala suunas. Just siin tekkiski probleem viidamajandusega, sest meie oskamatuse või suutmatuse tõttu neid põlde ja kalmeid me üles ei leidnudki või ei osanud vähemalt ära tunda. Kuigi ühe kalme me sealt piirkonnast siiski tuvastasime (mille juures oli ka vana ja kulunud muinsuskaitsesilt), nii et vähemalt läks see otsing natukenegi asja ette.

Selle aja peale oli tekkinud ka soov pidada maha üks piknik ja sobiva koha otsimiseks suundusime esmalt mere suunas. Pankrannik on seal samuti üsna muljetavaldav, aga väikese arupidamise järel pidasime siiski paremaks pidada piknikku mujal kui mere ääres (mul poleks olnud midagi, aga teistel tekitas kahtlusi potentsiaalne vihmavõimalus (paaril korral päeva jooksul ka midagi alla pudenes, tõepoolest) ja võimalik jahedus). Nii suundusime itta, silme ees terendamas armas metsaväli või midagi sarnast.

Mõningase keerutamise järel jõudsime võimsa rahnu juurde, millel nimeks Laulukivi (või ka Laulumäe kivi). Kaardi järgi otsustades võinuks sinna saada hõlpsalt põhja poolt lähenedes, aga õnneks jäi sellele teele, otse golfiväljaku kõrvale, üks sõbralik maja koos mehega, kes selgitas, et jah, tõesti on võimalik ka siit minna, aga oluliselt kehvemat teed pidi kui lõuna poolt lähenedes. Nii me tegimegi ja lõpuks kohale jõudsimegi. Magistraalliini all lebav kivimürakas oli tõepoolest võimas (peaks olema vist Eesti esikümnes või nii). Tõsi, laulda me seal ei proovinud ja ilmselt isegi kui oleks proovinud, poleks see olnud kuigi hästi kosta, sest praeguseks on see kivi ikka üsna tiheda padriku sees. Küll aga olid innukalt valmis lustima ja meie kivi peal korraldatud piknikuga samal ajal oma verepiknikku pidama arvukad sääsed. Me ei lasknud endid siiski neist segada ja nautisime rõõmuga mõnusat keskkonda, kerget tuult, metsakohinat ja mõnusat tunnet olla taevale mõni meeter lähemal.

Sellega ka meie tänane väljasõit rohelusse lõppes, küll kavatsusega kunagi samasse piirkonda veel tagasi tulla, et ära näha ka muud, mida siin veel pakkuda on (kas või näiteks Jägala linnamägi, aga ka need tabamatuks jäänud muinaspõllud).

Meeldivas seltskonnas jätkunud õhtut sisustas lisaks omavahelisele suhtlemisele ka jalgpall ehk täpsemalt Meistrite liiga finaal. See lõppes üsna arvatult Barcelona küllaltki vääramatu võiduga, ehkki esimesel poolajal võisid visad poolehoidjad ju ka arvata, et Manchester suudab pressi alt välja tulla ja ehk isegi võita. Igatahes ilus mäng oli, ilusad väravad ja puha.

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Manchester United - FC Barcelona (TV6)

Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: kolme martiiniga pruukost (Postimees, 28.05.2011)