Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänane esilehekujundusega tõsiselt vapustanud Sirp sisaldas paar pikka ja head lugemist, aga ka paar lühemat head pala. Alustuseks oli hea lugeda, kui ma just ei eksi, siis veidi vanema inimese mõtiskelu Facebooki või laiemalt sotsiaalvõrgustike üle, milles oli oma tugev tõetera sees - vähemalt Facebook pole ka mu meelest kuigi mõistlik "avaliku diskussiooni" paik, kuigi seda kahtlemata saab ka seal teha. Õieti ma ei teagi, milline saaks üldse olla "avalik diskussioon", mis ei oleks silmast silma - alates kahe-kolmekesi koosistumisest kuni ekstreemsemate rahvakoosolekuteni välja -, sest osalemine eeldab ikkagi, nojah, osalemist, mitte lihtsalt kiibitsemist teleriekraani taga või ajaleheteksti kohal (sõltumata sellest, et ajakirjandus tavatseb ennast pidada just sellise "avaliku diskussiooni" platvormiks, mida ta mu meelest aga kuidagi ei ole, ikka rohkem vaid eneseväljenduse platvorm, mille puhul tagasiside pole üldse obligatoorne...)
Mõistagi oli äärmiselt nauditav taas Sirbi veergudele jõudnud kirjanduslike meenutuste paarislehekülg, mille palakeste lugemine pakkus sulanaudingut. Mõnevõrra üllatuslikult oli sama huvitav ühe hollandlasest linnaruumiteadlasega tehtud pikk intervjuu. Tavaliselt ma jätan sellise temaatika sootuks kõrvale kui äärmiselt ebahuvitava: linn on nagunii üks kole asi, mida parimal juhul on võimalik muuta kohaks, kus ka võib elada, nii et igasugused jutud linnaplaneerimisest ja "elamisväärse" elukeskkonna kujundamisest on tühi jutt, rohkem sitale saia sildi külgekleepimine. Aga selle mehe jutus oli palju mõistlikke mõtteid, mitte ainult linnast kui sellisest, vaid ka muid - ja need olid esitatud ääretult elavalt ja kirglikult.
Viimasena, aga mitte tähtsusetuimana jäi silma üks pisike kirjatükk, mis on niivõrd küüniline (või on õige sõna sarkastiline, ma pole väga kindel), et sellest oli lausa raske mööda vaadata - nojah, kui kord juba pilk selle nupu peale pidama jäi. See haakus muidugi ka eespool mainitud kirjanduslike meenutustega, ainult et nende puhul kasutati kokkukerjatud raha, kuidas öelda, rohkem "kunsti- ja eesmärgipäraselt" :-) (Seda teksti paraku ei paista veebiväljaandes olevat, aga küllap paberlehe lugejad oskavad selle 23. lehekülje servast üles leida...)

Päris huvitavat artiklit Kala Martini sulest sattusin täna lugema Postimehe veergudel, mis puudutas sõnavabaduse piiride probleeme. Eks see ilmselt juristidele ole üks keeruline asi lahendada, eriti praeguses maailmas, kus, nagu ka artiklis osutatud, eksisteerivad riigid, mille seadused on erinevad, mis võimaldab tingimustes, kus (elektrooniline) teave levib sisuliselt piirideta, kogu maailmas, vajaduse korral otsida üles selle kõige soodsama koha, kus õigust enda kasuks või teise kahjuks kallutada. Samas üksikisiku seisukohalt on mu meelest asi ikka sama lihtne ja selge, nagu oli juba siis, kui inimene või tema eellane üldse ennast kuidagi väljendama õppis või tal seda vaja läks: kõik, mida sa teed või ütled, õieti isegi mõtled (kuigi praegu veel on mõtted see valdkond, mis päris otseselt muu maailmaga ei suhestu, aga mõtetelugemise arenedes ei pruugi see muidugi nii jääda), tuleb teha või öelda nii, et sa vastutaksid iga oma teo või sõna eest. Sest õieti ongi ju igasugune muu tegutsemine või väljendumine üsna mõttetu, võib-olla vaid tõsiselt masohhistliku kalduvuse puhul kuidagi mõistetav, muidu aga pigem frustratsiooni tekitav - anonüümne heategija või kommentaator ei näe ju peaaegu kunagi oma teo või sõna tagajärge ega saa sellest õiget rahuldust, sest keegi ei saa teada, et just tema seda tegi... Mis muidugi ei tähenda, et oma nime all tegutsemine või sõnavõtmine alati valutult mööduks, ikka võib leiduda neid, kellele miski ei meeldi, ja siis jõuamegi selle artiklis arutluse all olnud temaatika juurde.

Õhtupoolikul jäi silma üks spetsiaalselt tõlkijatele suunatud üritus, nimelt Euroopa Komisjoni ja Tallinna ülikooli korraldatavad avalikud tõlketalgud ehk täpsemalt siis vabalt valitava sihtkohaga reisiga auhinnatav Wikipedia artiklite tõlkimine. Ma olen küll ka ise mitmel korral mõelnud eestikeelsesse Wikipediasse midagi kirjutada või olemasolevat täiendada oma tagasihoidlike teadmiste baasil, aga paraku on see muu tõlkimine, mida ma igapäevatööks või -hobiks teen, aja nii jäägitult ära võtnud, et ei ole selleks kuidagi aega leidnud - ja paraku ei tundu ka praegu ettenähtud ajaperioodil seda jaguvat... Aga üritus ise on küll hea, selliseid võiks lausa rohkemgi olla.


Loetud: M. Foucault. Teadmine, võim, subjekt
Vaadatud. Kättemaksukontor (TV3), Sõnasõda (Kanal2), Kelgukoerad (Kanal2), The Cave (Pro7)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida kärpisin pisut jalutuskäiguga kõrval asuvasse poodi toiduvarude täiendamise käigus, nautides selle vältel ka imeliselt ilusat ilma, kus küll kurvastaval kombel oli välja ilmunud kohutav päike, aga mida õnneks tasakaalustas kenasti korralikult jahutav mahe tuuleke.

Väga huvitav arutelu tekkis Facebookis üht huvitavat või vähemalt mõtlema panevat artiklit linkides, aga ma ei ole praegu valmis sellest siin pikemalt kirjutama (s.t. ei sellest arutelust ega ka muudest nii artikli kui ka selles arutelus kõlanud mõtetega seonduvatest mõtetest).


Loetud: Akadeemia 3/2011
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Kalevi naised (TV3), Kättemaksukontor (TV3), Jüri Üdi klubi (ETV)

Pühabased mõtted

Tänane päev möödus tavapärase pühapäeva rütmis: valdavalt tõlkimine, mida katkestas sama tavapärane ema külaskäik. Sedakorda oli see küll sellevõrra erilisem, et ta oli äsja Kunglast tulnud, tubli imesena ikka kündnud ja külvanud usinasti seal (kartul ja hernes ja teab mis veel olevat maas nüüd) - ja ilmselt suurest erutusest nii varakult tegutsema asunud, et oli mul ukse taga juba veidi pärast kella ühte. Teisisõnu ajal, mil ma olin silmad küll juba lahti saanud, aga ei osanud veel aad ega ood oodata ega öelda :-) Aga igatahes üle ma selle jalustrabavalt varajase külaskäigu elasin ja olen endiselt täie elu ja tervise juures...
Emale mu uus uks päris meeldis või vähemalt ei öelnud ta ühtegi halba sõna, vaid oli rõõmus. Kutsus ühtlasi mind peatselt endale Tallinnat tutvustama - ta seal uues kohas Liivalaias ei tunne ümbrust üldse, mina aga töötasin omal ajal Postimehes nii ühel pool (Tatari tn) kui teisel pool (Maakri tn) tema praegust töökohta. Vaatab, millal täpselt selleks aega leiab või õigemini, millal meie graafikud kenasti kokku jooksevad.

Ühe laheda tembu tegin täna ka: võtsin Facebookis ette mingi ankeedi, mis pidi välja selgitama, kas ma ikka olen tõeline eestlane. Päris andekad küsimused olid ja, oh imet, selgus, et ma ikka olengi eht eestlane :-)