Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev, millest küll suure tüki haukas pikk väljaskäik, mis koosnes täpsemalt kahest osast. Esimene osa viis mind kohtuma ühe vana tuttavaga, kes üle pikkade aastate on nüüd tagasi kodumaal ja mitte lihtsalt, vaid ühe ajakirja suure isandana, nii et lisaks niisama muljetamisele oli see kohtumine ka kohtumine potentsiaalse tulevase tööandjaga - ehkki tänase kohtumise käigus sellest õieti juttu polnudki, vahepealsed aastad ja kõik muu hõlmas kogu vestlusele antud aja. Kokkusaamine ise toimus kohas nimega Seiklusjutte maalt ja merelt, kuhu ma sattusin esimest korda ja mis jättis üsna hea mulje. Et tegu oli äärmiselt varase hommikuga - kell oli alles 12 saanud -, aga samune vana tuttav eelistas siiski ka süüa, siis võtsin solidaarsusest ja et mitte jätta muljet, nagu ma tema suutäisi loeksin, ka ise veidi suupistet, täpsemalt omleti, mis on üks kena hommikune roog. Tõsi, selles pubis tundus see natuke kallivõitu olevat, aga noh, ega ma nii sageli ka väljas ei söö, et selle peale pirtsutama hakata.

Päeva tippsündmus oli aga mõistagi hoopis midagi muud, nimelt Ajaloomuuseumis toimunud arutelu viimasel ajal nii kõvasti (rahvuslikke) laineid löönud akadeemilise Eesti ajaloo teise, keskaega puudutava köite üle. Ma küll ei tea, aga võib oletada, et nii suurt publikuhulka ei näe muuseum just iga päev: kohal oli hinnanguliselt vähemalt kolmekohaline arv inimesi, kuigi vaevalt kuigi palju üle saja. Rääkimata meediakajastusest, sealhulgas isegi veebiülekandest. Mispärast ma ei hakka siin üritusel endal pikemalt peatuma, sellest on väga hea ülevaate - koos videotega - andnud näiteks Postimees, vaid peatun ainult paaril mõttel, mis kõike seda jälgides tekkisid.

Esiteks on ääretult kurvastav, et ehkki poleemika mitme koguteoses esineva kontseptsiooni või üldse selle üle on käinud juba tükk aega, jäi väga selgelt mulje, et mõnedki kohalviibinud, kes diskussiooni ajal häälekalt sõna võtsid, ei ole ometi seda raamatut lugenud, võib-olla isegi mitte käes hoidnud. (Ma pean muidugi tunnistama, et ka ma ise ei ole seda veel lugeda jõudnud, aga käes olen igatahes juba hoidnud :-) ) Vähemalt ühel juhul jäi lausa mulje kroonilisest tähelepanupuudusest, sest kuidas muidu saaks seletada seda, et hakatakse kõnelema ilmselgest (muistsete eestlaste) ühtsustundest, kui võiks öelda, et lausa kõneleja silme ees olid alles äsja olnud korralikud joonised (võiks öelda lausa "faktid"), mis näitasid, et arheoloogia andmetel ei saa mingist ühtsusest kõnelda. On muidugi mõnevõrra küsitav, kuidas arheoloogia andmeid tõlgendada, aga vähemalt see sõnavõtja oli ilmselgelt tulnud sinna mitte arutlema, vaid ainult oma statement'i välja ütlema. Või kui esitatakse küsimus, kes rahastas ja tellis raamatu, millele autorid ei saanudki muudmoodi vastata kui soovitusega vaadata raamatu tiitellehe pöördele ...

Teine mõte, mis tekkis juba varasemat diskussiooni jälgides, aga sai siin kajastatava formuleeringu tegelikult alles pärast tänast arutelu ühe tuttavaga kodu poole kulgedes juttu vestes ja muljeid vahetades, oli see, et segi ei kiputa ehk isegi ajama niivõrd rahvast ja rahvust (mille vahel, võin möönda, ongi mõnigi kord raske täpset piiri tõmmata), vaid eelkõige pärandit ja ajalugu. (Pärandi asemel võiks ehk ka öelda mütoloogia või isegi ideoloogia, aga neil sõnadel kipub olema siinkohal kasutatud tähenduses negatiivne väli, mida ma sugugi ei taha mõista anda.) See ei ole mõeldud kummagi halvustamiseks, aga neil on oma, veidi erinevad kasutamisvaldkonnad ja metodoloogiad. Kui ajalugu üldjuhul üritab uurida minevikku maksimaalselt faktipõhiselt ja teha järeldusi vaid statistiliselt tähelepanuväärse hulga faktide põhjal, asetades sündmusi kronoloogilisse jadasse, siis pärand on olemuselt veidi teistsugune: reeglina on seal teemakompleksid, nii terviklikud kui võimalik, mis on suhteliselt staatilised, see tähendab ajas muutumatud. Nii öelda on muidugi väga suur üldistus, sest ka ajalugu käsitleb teemasid ning ka pärandi puhul saab kõnelda ajalistest muutustest, aga igatahes on neil kahel asjal veidi erinevad lähtekohad.

Pahatihti juhtub aga nii ja minu meelest praegusel juhul ongi juhtunud, et pärandist lähtuvaid mõtteseoseid kantakse automaatselt üle ajalukku. Mis on kahtlemata võimalik, aga nõuab väga, tõesti väga hoolikat jälgede ajamist ja seoste selgitamist. Et mitte jääda üldsõnaliseks, siis mõned näited. Samuse keskaja ajaloo diskussioonis ütles üks mu Facebooki sõber: "Hiljaaegu leidsin Lestadiuse Fragmente Saami mütoloogiast just lõigu sellest, kuidas eesti aladelt tulid sinna rüüstajad. Nii pikki sõjaretki ei võtnud ette muistsed rahvad, kel polnud hästi arenenud hierarhia ja head teadmised rahvaste paiknemisest." Kindlasti võimalik järeldus, aga sama kindlasti mitte ainuke.

Esiteks on võimalik, et see oli lihtsalt ühe sõjasalkkonna ettevõtmine ja see ei nõua päritolumaalt üldse mingit erilist hierarhiat, pigem isegi vastupidi (kui mõelda näiteks praegustele Somaalia piraatidele, siis seal on igasugune mõistlik hierarhia peagu kadunud, aga rüüstajaid see-eest hulganisti). Teiseks ei pruugi see üldse kajastada muinasaega, vaid võib olla hoopis hilisema aja kajastus. Kolmandaks võivad isegi "eestlased" olla täielik ülekanne, mis iganes ka põhjus ei oleks. Samune tuttav, kes selle pärandi-sõna mulle andis, kõneles, kuidas üks teadlane olla käinud aastakümneid ühes ja samas kandis üht ja sama juttu üle kuulamas - ja see muutus isegi juba selle ajaga üsna tuntavalt, asendusid või muutusid inimesed, kohad, sündmusedki. Õieti müüdiuurijatele peaks see hästi teada olema nagunii.

Sama kehtib muidugi ka ajalooteaduse "faktide" ehk kirjalike ja muude allikate kohta. Mistõttu ma saan üsna hästi aru, miks eile üks diskussantidest teisele kihvatas: "Sa loed kroonikat nagu üleeilset ajalehte". Loomulikult, kroonika sõnu tuleb tõsiselt võtta, lõppeks on see ju ka katse ajalugu kirja panna, aga kunagi ei tohi kõrvale jätta asjaolusid, mis selle kirjapanemist põhjustasid (näiteks konkreetselt Henriku Liivimaa kroonika puhul seda, et eelkõige oli see mõeldud Riia piiskopi (hetke)poliitiliste seisukohtade kinnitamiseks ja tugevdamiseks).

Rääkimata muust allikakriitikast ... Nii on näiteks üks nõndanimetatud rahvuslaste (nõndanimetatud seepärast, et ma mõtlen siin nende all neid, kes väidavad eesti rahvuse olemasolu vähemalt juba muinasajal, kui mitte varemgi) väiteid olnud, nagu näitaks eestlaste ühtsust Henriku Liivimaa kroonika lause "Siis pöördusid eestlased oma maale tagasi ja saatsid kristlasi mõnitades kõigisse Eesti provintsidesse sõna, vannutades ja liitu heites, et nad oleksid üks süda ja üks hing kristlaste nime vastu." (XIV, 8) Mis võib täiesti ka nii olla (kuigi väljend "liitu heites" osutab pigem vastupidisele), aga igal juhul tuleb arvestada, et see "üks süda ja üks hing" on otselaen Piiblist, täpsemalt Apostlite raamatust (4:32): "Ja usklike kogu oli üks süda ja üks hing." Piiblitsitaatide kasutamine oli keskaja kroonikates levinud, vaat et lausa kohustuslik ja nende kasutamine ei pruugi väljendada täpseid ajaloolisi olusid, vaid on eelkõige mõeldud, nagu tsitaadid õieti ju üldse, teatava kõigile mõistetava meeleolu tekitamiseks. Siin on siis tsitaat, mis haritud lugejale (aga ega neid teisi tollal palju olnudki) pidi jätma mulje erakordsest võikusest, sest fraasi, mis tähistas kiriku ühtsust, kasutati otseselt kristlaste ehk kiriku vastu. Nii peaks vähemalt tekkima küsimus tõlgendamisest: kas see tähistab tõesti eestlaste ühtsustunnet või lihtsalt kaotajate (juttu oli tsitaadi juures kuulsast Ümera lahingust) kibedust ja seetõttu eriti vaenulikku suhtumist võitjatesse, ühtlasi ka (minevikku projitseeritud) varjatud üleskutset olla ise ühtsed?

Veel üks huvitav idee, mis diskussioonilt vähemalt minu jaoks kõlama jäi, oli see, et eestlaste ühtsustunne võis tekkida alles tolle "muistse vabadusvõitluse" käigus. Millele õieti leiab ka eelkõige Henriku kroonikast (sest paraku palju muid kaasaegseid materjale selle aja kohta pole) mõningat tuge. Aga küsimus, kas see tähendab rahvuse (olgu millises tahes tähenduses) või üldse mingi ühtsuse tekkimist või oli ikkagi tegu ainult oludest tingitud ajutiste liitudega, on paraku vist selline, mida naljalt lahendada ei saa, eelkõige just seepärast, et lihtsalt pole füüsilisi ega muusuguseid tõendeid, "fakte", mille pealt selget järeldust välja töötada.


Loetud: Tehnikamaailm 2/2013
Vaadatud: Doktor Who (Universal), Alcatraz (Kanal2), Zeitgeist (ETV2)

Pühabased mõtted

Tavaline - jah, üldse mitte tööpäev, vaid lusti ja lõbu ja lillepeo päev. Sattusin mõne aja eest (taas) lugema, et Ajaloomuuseumis on väljas tolle kuulsa "Kukruse kaunitari" näitus ja tekkis tunne, et seda peaks vaatama minema. Seda enam, et teadaolevalt ei ole ma kunagi varem Maarjamäe lossis käinudki, nii imelik kui see ka ajalooharidusega inimese kohta ei tundu. Täna siis oligi see päev käes - nagu selgus, küll natuke vale päev selles mõttes, et eile olla olnud muuseumiöö nimeline ettevõtmine ja veel päev varem rahvusvaheline muuseumipäev, mille mõlema puhul saanuks sinna lausa tasuta sisse, aga noh, ega see pilet - eriti kui arvestada seda, et me olime seal mitmekesi ja mahtusime kenasti suhteliselt odava(ma) perepileti alla - nüüd nii kallis ka ei olnud, et sellest suurt või üldse numbrit teha.

Lossi juurde tõusmine mööda treppe oli kummastav üritus, sest mingil arusaamatuks jääval põhjusel oli see vahvatele ehitusmeestele iseloomuliku võrega pooleks jagatud. Aga loss ise ja kõik see, mis seal sees näha, oli küll kena. Nii see "iseolemise" suur näitus kui ka too pisem, aga vaat et efektsemgi "Kukruse kaunitari" väljapanek. Isegi viimase juurde pääs oli omamoodi rõõmus üllatus, sest kahest ruumist eesmine oli pühendatud väljakaevamistele: nii pildiliselt kui ka esemeliselt tulid vanad head ajad meelde, mil sai väljakaevamistel aega veedetud. Muidugi "kaunitari" saal kõigi oma vitriinidega oli võimas vaatepilt, mida me uurisime kohe pikalt ja põhjalikult. Rohked teabematerjalid, nii sõnalised kui ka visuaalsed, vaataja abistamiseks olid igati tänuväärt.

Ega püsiekspositsioon sellele mõistagi palju alla ei jäänud. Selleski oli mitmeid äratundmispunkte: ka mina mäletan lapsepõlvekodust nii omaaegseid rahatähti kui veel mitmeid asju, olgu sigaretikarbid, koorelahutaja või muud maamajapidamisse ikka kuuluvad esemed. Kohati äratas küll ehk valik teatavat imestust, aga kõike kokku võttes andis see igatahes väga hea ülevaate sellest viimasest sajakonnast aastast, mida iseolemise alla mahutada annab. Huvitava iseärasusena, aga võib-olla ka pelgalt juhusena oli ruumi(de)s, kus tutvustati kommunistlikku "paradiisi", pigem tegelikkusele paremini vastava põrgu temperatuur, kohe selgelt kuumem kui kuskil mujal muuseumis. Sümboolselt väga kohane, isegi kui see polnud taotluslik.

Igatahes jäi lõpuks tunne, et sinna muuseumi tuleb veel tagasi minna, et uudistada nii seda püsiekspositsiooni kui ka vaadata väljas veidi rohkem ringi. Täna juhtuski nii, et me jõudsime lõpuks seal "Kukruse kaunitari" imetledes juba imestama hakata, miks üks selgelt muuseumitöötaja nii sageli sinna ruumi tatsab, aga siis saabus tõdemus, et tunnid olid kui tuuletiivul kaduvikku lennanud ja muuseum pannakse kohe-kohe kinni ...

Kuigi ilm oli ehk mu jaoks veidi kuumavõitu juba, jalutasime siiski lossi juurest veel pikalt Kadrioru suunas, et seal lõpuks Carramba nime kandvasse Mehhiko restorani maanduda ja pisut keha kinnitada. Kadriorus paistis olevat kevad kaasa toonud mingi ehitus- või renoveerimisbuumi, igatahes oli kohati maad üles songitud ja tundus, et neid tiike tahetakse ikka veel paremasse korda seada. Küllap on see õige tegu, ehkki sinnagi püstitatud ehitusmeeste võreaiad takistasid mugavalt kõige otsemaid teid kasutamast ... Restoranis olen ma kunagi varem käinud ja sellest olid head, kuigi, hmm, teravad mälestused. Mis ei jäänud ka sel korral tulemata, ehkki ühelt poolt olin ma piprarünnakuks valmis ja isegi ootasin seda ning teiselt poolt mu meelest polnud enam menüüs nii teravaid roogi, nagu toona (aga see võib olla muidugi vanainimeslik mälestuste ilustumine ...).

Õhtusse ja öösse jäi veel rohkelt mõnusat ajaveetmist mõnusas seltskonnas, aga see läheb juba privaatelu sfääri ega leia sestap siinkohal pikemat kajastamist.

Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi