Tavaline tööpäev, millesse lõi tubli augu väljaskäik. Selle esimene osa viis mind Toompeale, täpsemalt RKK ruumidesse, kus ootasid ees paar allkirja vajavat lepingut ja teadasaamine, et edaspidi pole nähtavasti vajagi sinna kõrgele ronida pookstaave jagama, sest mingi vormistamise asi muutub. Mis on ühelt poolt muidugi hea, aga teiselt poolt jälle halb, sest seal töötab ju ikka õige mitu vähem või rohkem tuttavat inimest, kelle füüsiline nägemine muutub seeläbi veel vähem tõenäoliseks ...
Väljaskäigu teine osa viis mind - et kavandatud ürituseni oli veel omajagu aega - aeglasele jalutuskäigule läbi linna, mis paratamatult lõppes raamatukaupluses. Siiski tegin südame nii kõvaks, kui see vähegi suudab ilma pulseerimist lõpetamata minna, ja hoidusin kõigest väest raha kulutamisest ja tõenäoliselt õige tükiks ajaks horisontaali jäävate trükiteoste juurdehankimisest. See-eest nautisin RKK-st omandatud Diplomaatia ingliskeelse numbri - see iga-aastane eriväljaanne, pühendatud Lennart Meri konverentsile - lugemist arvatavasti Tallinna kõige mõnusamas kohvikus, mis asub Solarise Apollos. Nojah, eks mugavaid kohti ole muidugi veel ja ilmselt mugavuse mõttes lausa tunduvalt paremaidki, aga see ümbritsetus raamatutest ja mõnes mõttes täiesti ebakohviklikkus annavad talle omamoodi fluidumi, mida ma Eestis või isegi mujal vaid harva olen kohanud.
Siis aga jõudis kätte aeg enda asukohta mõne meetri võrra nihutada ja osaleda Möldri Andruse vastse raamatu "Riigita rahvad. Kaukaasia" esitlusel. Raamatut ennast olen ma jõudnud vaid sirvida, tundus olevat piisavalt huvitav, aga eks ma sellest jõuan kirjutada kunagi hiljem, kui see põhjalikumalt läbi töötatud, loodetavasti ... Esitlus oli nagu esitlused ikka: autor kisti-jäsutati lavale ja päriti talt igasugu asju ja ta siis pidi vastama ja rääkima ... Huvitavalt rääkis muidugi. Usutavasti täidab ta lubaduse kirjutada veel selliseid raamatuid ja leiab neile ka avaldamisvõimaluse, sest teadmisi niisuguste rahvaste kohta ei ole eesti keeles kohe kindlasti üldse mitte liiga palju.
Loetud: Diplomaatia Special Edition, May 2012
Vaadatud: Grace'i päästmine (TV3), Doctor Who (Yle2), Pilvede all (Kanal2)
Showing posts with label Apollo. Show all posts
Showing posts with label Apollo. Show all posts
31.5.12
30.3.11
Reedesed mõtted
Suhteliselt mõõduka tööpanusega päev, kuna tubli osa ajast kulus kahe väljamineku peale. Esimene väljaminek viis mind sedakorda tavapärase kultuurikilomeetri asemel lausa suuremale ringile, kuivõrd ma olin avastanud, et üks TEA raamatukauplustest asub suhteliselt lähedal ja et mul oli parajasti üks raamat just selle kirjastuse varasalvest tellitud, otsustasin sealt läbi astuda. Koos järgneva Eesti Posti kandekeskuse külastamisega tegi see päris kena matkakese, võimaldades ühtlasi tundma õppida elamiskoha lähedasi kõledamaid nurgakesi (üllataval kombel muutub enamasti kõik koledaks ja kõledaks sedamööda, mida lähemale satub mõni meditsiiniasutus...) Aga olgu siis ka ära mainitud kandekeskusest koju taritud pakikese sisu:
Koju tagasi jõudes ja postkastis Sirpi välja korjates leidsin sellest õige mitu üsna huvitavat raamatute või laiemalt kirjandusega seotud artiklit: Keräneni Mika sulest laste- ja noortekirjanduse kohta, Larmi Pille-Riinilt "Kalevipoeg 2.0" arvustuse ja, mis lugemisel aina rohkem köitma hakkas, Kausi Jani arvustuse-mõtiskluse Céline'i hiljaaegu ilmunud teose "Reis öö lõppu" kohta. See viimane oli mulle jäänud mujaltki silma, aga kui lugesin kirjatükist autori ja teose kohta selliseid lauseid, nagu "ta kuumavast ajust imbuvad mõtted, mis haisevad nagu sitt ja on läbipaistvad nagu allikavesi" ning "Céline meisterdab õmblustest käriseva lapiteki, mille ta lugejate peale heidab, et nood seal pikalt lämbuksid ja riiet oma orgasmidega niisutaksid. Sarkasm kutsub haletsuse enda kõrvale voodisse", siis tekkis kohe kange kihu seda raamatut lugeda (nojah, niipea kui see vähegi võimalikuks osutub, mõistagi, ütles see juba mitu aastat peas vasardanud hääleke kainelt...).
See mõte süvenes veelgi, kui ma veidi hiljem võtsin ette teise väljamineku, sedakorda Solarise Apollosse, kus korraldati niisugune vahva asi nagu ülemaailmse Tolkieni (ette)lugemise päeva kohalik üritus. Algselt teatatud kahe etleja asemel oli laval neid lausa neli ja isegi natuke rohkem. Jõudnud kohale Tallinna liiklusest tingituna pisukese hilinemisega, ei saanud ma paraku nii head kohta, et ettelugemine oleks päris korralikult kõrva kostnud, seda enam, et lugejate oskused ja võimed olid mõnevõrra erinevad, nii et vaid üks neist oli kindlasti korralikult kuulda kõigile, kes sinna kogunenud olid, aga kuivõrd Bereni ja Lúthieni lugu, mida ette loeti, on ju nagunii hästi teada (ehkki vahest mitte päris sõna-sõnalt peas), siis see väga ei häirinud. Küll aga sain ma ettelugemise lõppedes täielise vapustuse osaliseks - toimus midagi, mida ma ei oleks osanud kohe mitte kuidagi ega mingi hinna eest isegi ette kujutada, veel vähem oodata. Nimelt torgati ettelugemise ajal pihku pisike papitükike, millel peal number. Ettelugemise lõppedes toimetati lugejate ette kastike, kust hakati nende papitükkide teisi pooli välja tõmbama ja maailmaajaloos täiesti ainulaadselt ilmus sealt esimesena välja just sama papitükk, mille teine pool sattus minu käes olema. Sellise enneolematu loosiõnne - oleks siis olnud, et kohalolijaid ja loosivõtjaid oleks olnud kolm, nagu ka auhindu, sellest oleks ma veel aru saanud, kuigi ka sel juhul oleks olnud tegemist äärmise vedamisega... - tulemuseks oli üks Tolkieni nii-ütelda vähematest teostest, nimelt "Roverandom". Kahtlemata teeb raamatu selle minu kätte jõudmise ainulaadse saamisloo kõrval unikaalseks ka ettelugemise korraldanud Keskmaa Ordu päevakohane kleeps-eksliibris.
Ettelugemise järel sirvisin esimest korda ka "Sõrmuste isanda" tõlke uusväljaannet, mida on natuke kohendatud, nagu ma aru olen saanud, peamiselt vastureaktsioonina algsele "maalähedasele" tõlkele. Ma küll raamatutesse sisse õieti rohkem ei vaadanud, kui ainult registrisse ja lisadesse - ehk siis nendesse osadesse, mida mul omal ajal "Tolkieni entsüklopeediat" tõlkides ja eriti sellele omal algatusel lisasid ja muid asju koostades nii hirmhädasti vaja oli ja mis õige mitmel korral sügavasse masendusse viisid (mitte et need üldiselt vearohked oleksid olnud, aga ebakõlasid ja puudusi siiski esines päris tublisti). Tundub, et Sashi väide, et ta nägi sellega kuu aega kurja vaeva, vastab tõele - uusväljaande lisad ja registrid paistavad tõesti olevat tunduvalt paremas korras, võib-olla mitte veel ideaalses, aga juba väga lähedal kindlasti (ma tabasin sealt ühe poolvea, kus registris esineva leheküljenumbri eest oli köitenumber ära jäänud, aga ei märganud enam küll ühtegi ringviidet ega muud sellist, mis üheksa aasta eest harja nii punaseks ajasid). Ilmselt peaks millalgi täiendama oma kodust raamatukogu ka nende väljaannetega.
Üüratust loosiõnnest tiivustatuna ja Sirbist loetut meeles pidades tegin Apollos ka pisikese ostu, omandades lisaks otsekui taevast sülle langenud "Roverandomile" veel kaks raamatut, mis olgu siinkohal ka ära mainitud:
Tolkieni ettelugemist kuulamas käies jäi paraku küll nägemata Eesti ja Uruguay kohtumine jalgpallimurul (või kuidas iganes seda asja tuleks nimetada, mille peal praegusel aastaajal mängitakse :-) ) - sest jalgpall võib küll olla parem kui õige mitu asja, aga ühest heast raamatust, raamatuga seotud ürituseest ja eriti Tolkieni raamatust ja sellega seotud üritusest ikka naljalt midagi paremat leida ei ole. Aga igal juhul oli koju jõudes vapustus täiesti tasuta omast käest võtta: kuidas ka ei oleks enne mängu arvanud, isegi lähtudes sellest, et tegemist ei olnud sellise mänguga, mis oleks kuskil midagi otsustanud, ei ole kohe mitte kuidagi ega mingil viisil osanud oletadagi, et Eesti võib võita äsjaste maailmameistrivõistluste neljandat meeskonda koguni 2:0! Väravaid veebis üle vaadates ei jätnud need just kõige ilusamat muljet, aga teisalt, võit on võit ja ega mänge siis ainuüksi ilu pärast ka ei mängita. Igal juhul väga võimas saavutus ja tuleb vaid loota, et Eesti meeskond ei kurnanud ennast liialt ära enne mõne päeva pärast ees olevat mängu Serbiaga, mis erinevalt tänasest on juba mäng, milles võit või kaotus tõsiselt loeb.
Loetud: Sirp, 25.03.2011; Tuna 1/2011
Vaadatud: mitte muhvigi
- J. Fforde. First Among Sequels
- J. Fforde. One of Our Thursdays Is Missing
Koju tagasi jõudes ja postkastis Sirpi välja korjates leidsin sellest õige mitu üsna huvitavat raamatute või laiemalt kirjandusega seotud artiklit: Keräneni Mika sulest laste- ja noortekirjanduse kohta, Larmi Pille-Riinilt "Kalevipoeg 2.0" arvustuse ja, mis lugemisel aina rohkem köitma hakkas, Kausi Jani arvustuse-mõtiskluse Céline'i hiljaaegu ilmunud teose "Reis öö lõppu" kohta. See viimane oli mulle jäänud mujaltki silma, aga kui lugesin kirjatükist autori ja teose kohta selliseid lauseid, nagu "ta kuumavast ajust imbuvad mõtted, mis haisevad nagu sitt ja on läbipaistvad nagu allikavesi" ning "Céline meisterdab õmblustest käriseva lapiteki, mille ta lugejate peale heidab, et nood seal pikalt lämbuksid ja riiet oma orgasmidega niisutaksid. Sarkasm kutsub haletsuse enda kõrvale voodisse", siis tekkis kohe kange kihu seda raamatut lugeda (nojah, niipea kui see vähegi võimalikuks osutub, mõistagi, ütles see juba mitu aastat peas vasardanud hääleke kainelt...).
See mõte süvenes veelgi, kui ma veidi hiljem võtsin ette teise väljamineku, sedakorda Solarise Apollosse, kus korraldati niisugune vahva asi nagu ülemaailmse Tolkieni (ette)lugemise päeva kohalik üritus. Algselt teatatud kahe etleja asemel oli laval neid lausa neli ja isegi natuke rohkem. Jõudnud kohale Tallinna liiklusest tingituna pisukese hilinemisega, ei saanud ma paraku nii head kohta, et ettelugemine oleks päris korralikult kõrva kostnud, seda enam, et lugejate oskused ja võimed olid mõnevõrra erinevad, nii et vaid üks neist oli kindlasti korralikult kuulda kõigile, kes sinna kogunenud olid, aga kuivõrd Bereni ja Lúthieni lugu, mida ette loeti, on ju nagunii hästi teada (ehkki vahest mitte päris sõna-sõnalt peas), siis see väga ei häirinud. Küll aga sain ma ettelugemise lõppedes täielise vapustuse osaliseks - toimus midagi, mida ma ei oleks osanud kohe mitte kuidagi ega mingi hinna eest isegi ette kujutada, veel vähem oodata. Nimelt torgati ettelugemise ajal pihku pisike papitükike, millel peal number. Ettelugemise lõppedes toimetati lugejate ette kastike, kust hakati nende papitükkide teisi pooli välja tõmbama ja maailmaajaloos täiesti ainulaadselt ilmus sealt esimesena välja just sama papitükk, mille teine pool sattus minu käes olema. Sellise enneolematu loosiõnne - oleks siis olnud, et kohalolijaid ja loosivõtjaid oleks olnud kolm, nagu ka auhindu, sellest oleks ma veel aru saanud, kuigi ka sel juhul oleks olnud tegemist äärmise vedamisega... - tulemuseks oli üks Tolkieni nii-ütelda vähematest teostest, nimelt "Roverandom". Kahtlemata teeb raamatu selle minu kätte jõudmise ainulaadse saamisloo kõrval unikaalseks ka ettelugemise korraldanud Keskmaa Ordu päevakohane kleeps-eksliibris.
Ettelugemise järel sirvisin esimest korda ka "Sõrmuste isanda" tõlke uusväljaannet, mida on natuke kohendatud, nagu ma aru olen saanud, peamiselt vastureaktsioonina algsele "maalähedasele" tõlkele. Ma küll raamatutesse sisse õieti rohkem ei vaadanud, kui ainult registrisse ja lisadesse - ehk siis nendesse osadesse, mida mul omal ajal "Tolkieni entsüklopeediat" tõlkides ja eriti sellele omal algatusel lisasid ja muid asju koostades nii hirmhädasti vaja oli ja mis õige mitmel korral sügavasse masendusse viisid (mitte et need üldiselt vearohked oleksid olnud, aga ebakõlasid ja puudusi siiski esines päris tublisti). Tundub, et Sashi väide, et ta nägi sellega kuu aega kurja vaeva, vastab tõele - uusväljaande lisad ja registrid paistavad tõesti olevat tunduvalt paremas korras, võib-olla mitte veel ideaalses, aga juba väga lähedal kindlasti (ma tabasin sealt ühe poolvea, kus registris esineva leheküljenumbri eest oli köitenumber ära jäänud, aga ei märganud enam küll ühtegi ringviidet ega muud sellist, mis üheksa aasta eest harja nii punaseks ajasid). Ilmselt peaks millalgi täiendama oma kodust raamatukogu ka nende väljaannetega.
Üüratust loosiõnnest tiivustatuna ja Sirbist loetut meeles pidades tegin Apollos ka pisikese ostu, omandades lisaks otsekui taevast sülle langenud "Roverandomile" veel kaks raamatut, mis olgu siinkohal ka ära mainitud:
- L.-F. Céline. Reis öö lõppu
- L. Priimägi. Propaganda sõnastik
Tolkieni ettelugemist kuulamas käies jäi paraku küll nägemata Eesti ja Uruguay kohtumine jalgpallimurul (või kuidas iganes seda asja tuleks nimetada, mille peal praegusel aastaajal mängitakse :-) ) - sest jalgpall võib küll olla parem kui õige mitu asja, aga ühest heast raamatust, raamatuga seotud ürituseest ja eriti Tolkieni raamatust ja sellega seotud üritusest ikka naljalt midagi paremat leida ei ole. Aga igal juhul oli koju jõudes vapustus täiesti tasuta omast käest võtta: kuidas ka ei oleks enne mängu arvanud, isegi lähtudes sellest, et tegemist ei olnud sellise mänguga, mis oleks kuskil midagi otsustanud, ei ole kohe mitte kuidagi ega mingil viisil osanud oletadagi, et Eesti võib võita äsjaste maailmameistrivõistluste neljandat meeskonda koguni 2:0! Väravaid veebis üle vaadates ei jätnud need just kõige ilusamat muljet, aga teisalt, võit on võit ja ega mänge siis ainuüksi ilu pärast ka ei mängita. Igal juhul väga võimas saavutus ja tuleb vaid loota, et Eesti meeskond ei kurnanud ennast liialt ära enne mõne päeva pärast ees olevat mängu Serbiaga, mis erinevalt tänasest on juba mäng, milles võit või kaotus tõsiselt loeb.
Loetud: Sirp, 25.03.2011; Tuna 1/2011
Vaadatud: mitte muhvigi
23.12.10
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev, millest üsna kopsaka tüki haukas välja ühe raamatuesitluse väisamine. Õieti oli tegemist lausa kolmiküritusega, kus rahva ette pandi väljanäitusele kolm autorit ja kolm teost: Mihkelsoni Marko ja "Venemaa: valguses ja varjus", Herkeli Andres ja "Aserbaidžaani kirjad" ning Vahtre Lauri ja "Eesti saatusehetked". Kas esitletute rohkuse või siis selle tõttu, et nad kõik on üpris tuntud isikud ja lisaks sellele veel poliitikud ka, oli rahvast Solarise Apollosse kogunenud päris ohtralt ja after-party'gi jaoks kaetud laud oli ilmselt tavapäraste raamatuesitlustega võrreldes lausa äke, minu jaoks eriti meeldivalt suure juustukuubikute kandikuga, mille kõrvale vein maitses imehea. Väikese tõrvatilga tekitasid muidugi Apollo logistikaprobleemid, mille tõttu polnud just sellesse kauplusse jõudnud Marko raamatut (mis oli minu jaoks üks peamisi asju, mille pärast ma end sinna esitlusele üldse vedasin), nii et neid oli seal välja jagada õige vähe ja mõistagi mulle ei jagunud... Aga üldiselt siiski väga head õhkkonda aitas minu jaoks üleval hoida lisaks asjaolu, et kohal viibis üsna palju vähem või rohkem tuttavaid inimesi, muu hulgas ka vähemalt üks inimene, keda ma vist ihusilmaga ei ole oma paarkümmend aastat näinud. Nojah, veel meeldivam oli muidugi see, et vahetult enne üritust sai allkirjastada paar lehekest, mis peaksid Diplomaatia väljaandjate kaudu tooma pisukest kasvu jõuluajal paratamatult kiiresti kuhtuvale pangaarvele. Ühtlasi oli see ka esimene kord füüsilise vahekorra jaoks Diplomaatia uue toimetajaga, mis oli väga hea, sest sai kustutatud tema natuke ekslik arvamus mu võimete kohta ja selgitatud, et soome keele tõlkimisest hoian ma nagu katkust eemale kas või juba sel põhjusel, et see keel on nii paganama raske ja arusaamatu... Igatahes väga tore ja suhtlemisrohke üritus, kuigi, tõsi jah, ka väga väsitav - seda mitte niivõrd ürituse enda pärast, kuivõrd seepärast, et selle käigus sain ma ka kätte selle oma suurtõlke nii-ütelda autorieksemplarid. Neid koju tarides jõudsin ma kindlale veendumusele, et jõulukingiks peaksid seda soovima ikka ainult need inimesed, kes võivad olla absoluutselt veendunud, et nende juurde tuleb jõuluvana, saaniga ja puha, ent kõik need, kellele ainult päkapikud kuuse alla ahvatlevalt krabisevaid ja kullakarralisi pakikesi veavad, peaksid enne mitu korda järele ja üle mõtlema - selle raamatu raskus on just selline, et kui isegi vaene päkapikk taarudes selle kohale jõuab vedida, siis vajab ta nähtavasti vähemalt kolm kuud taastusravi... niisugune pisikeste jõuluabiliste rivist väljalöömine poleks ilmselt just kuigi viisakas...
Koju tagasi jõudes avastasin uudise ühe Eesti firma kohta, kes olevat valmis saanud uuendusliku e-paberi. Ei oska selle kohta rohkem midagi praegu arvata, aga eks näeb, kas neil õnnestub seda ka korralikult turustama asuda - sest tegelikult on kindlasti hea, kui väidetavalt väga heade omadustega ja senisest tehnoloogiast hulga odavam e-paber turule jõuab ning ka e-lugerite hindu veelgi allapoole kerib - ei peaks ju ütleme siis ümbrispaberi või lugemisprillide (kuidas keegi tahab e-lugerit võtta) hankimine maksma nii hoomamatult palju enam kui e-raamat ise. Ja nojah, eks need teised artiklis mainitud kasutusvaldkonnad on ka kindlasti uuenduste ootel...
Õhtupoolikul tuli teadaanne Mandriva Linux 2010.2 ilmumise kohta, millest ma tegin kohusetundlikult eraldi pisikese uudisnupu.
Loetud: Arvutimaailm 12/2010
Vaadatud: Teadmata kadunud (Kanal2)
Koju tagasi jõudes avastasin uudise ühe Eesti firma kohta, kes olevat valmis saanud uuendusliku e-paberi. Ei oska selle kohta rohkem midagi praegu arvata, aga eks näeb, kas neil õnnestub seda ka korralikult turustama asuda - sest tegelikult on kindlasti hea, kui väidetavalt väga heade omadustega ja senisest tehnoloogiast hulga odavam e-paber turule jõuab ning ka e-lugerite hindu veelgi allapoole kerib - ei peaks ju ütleme siis ümbrispaberi või lugemisprillide (kuidas keegi tahab e-lugerit võtta) hankimine maksma nii hoomamatult palju enam kui e-raamat ise. Ja nojah, eks need teised artiklis mainitud kasutusvaldkonnad on ka kindlasti uuenduste ootel...
Õhtupoolikul tuli teadaanne Mandriva Linux 2010.2 ilmumise kohta, millest ma tegin kohusetundlikult eraldi pisikese uudisnupu.
Loetud: Arvutimaailm 12/2010
Vaadatud: Teadmata kadunud (Kanal2)
4.3.10
Kolmabased mõtted
Valdavalt tavaline tööpäev, mis aga oli lisaks raamatu tõlkimisele raamatutega seonduvast nii läbi imbunud, kui vähegi veel saab olla :-)
Algas see sellega, et avastasin postkastist kenakese maksikirja Apollolt - ja etskae, seal oligi sees kaua oodatud raamatuajakirja Lugu teine number koos auhinnaraamatuga, mis tabavalt kannab pealkirja "Raamat". Sellega lõppes korralik epopöa ajakirja tagaajamisega ja ma võin ainult kiita Apollo esindajaid, kes piinliku olukorra lahendasid ajakirja ja raamatut uuesti postitades. Ma väga loodan, et kuhu iganes algne saadetis ka ei kadunud, ei jäänud see lihtsalt kuhugi lumehange või prügikasti vedelema, vaid jõudis mõne inimese kätte, kellele ajakiri ja raamat ka muud naudingut suutsid pakkuda kui rõõmu kätte langenud tulehakatisest...
Aga vaevalt olin ma maksikirja sisu jõudnud kiigata, kui minu asukohta hakkas välja peilima Eesti Päevalehe kuller, kelle GPS kurvastaval kombel ei teadnud mu aadressist halli ega pulli, aga kes siiski üsna osavalt ja hoolimata sellest, et juhiseid mu juurde sõitmiseks suuliselt anda on kohe päris keeruline, suutis majaderägastikus üpris kiiresti õige ukseni jõuda. Kulleri pakike sisaldas EPL-i uue raamatusarja Eesti mälu avalööki Jaan Krossi mälestuste "Kallid kaasteelised" kujul ning mõistagi ka kenasti arvet, mille tasumisel saab hakata sarja raamatuid edaspidi saama :-)
Ja et küll küllata ei jääks, siis oli raamatuga seotud ka kolmas tänane põhitööväline sündmus, mis viis mind taas kodunt välja (hmm, ma olen viimasel ajal hakanud palju väljas käima... ilmselt on aastatega kogunenud väsimus tõesti nii suur juba, et sunnib välja minema... tuleb ikka kindlasti lähemal ajal puhata, et sellised tungid endas kindlamini maha suuta suruda...). Selleks oli kahe Mardi, nimelt Mart Laari ja Mart Juure etlemine Solarise Apollos, kus esitlemisele tuli esimese Mardi koostatud raamat "101 Eesti ajaloo sündmust". Lisaks parandamatule huvile ajaloo vastu oli mul tegelikult ka teine põhjus, miks sinna esitlusele kohale minna. Mõne aja eest esimest korda Solarises ja samuti just sealses Apollos käies pidin kurtma mõnetiste ebameeldivuste üle, mis seondusid igasuguste rasvaste toitude lõhnade levimisega raamatupoodi, kuhu need kohe üldse ei sobi. Nähtavasti pole päevad aga õed või siis on mu enda nina petlik asjapulk (tookord võis nina ära petta asjaolu, et muidu allapoole sõitev liikuvtrepike, mis ju esimesena ette jääb, vähemalt kui tulla trolli pealt, nagu mina olen tulnud, tookord ei töötanud, mispärast ma mööda seda üles kulgesin ja seetõttu neist ebaraamatupoelike lõhnadega toidulettidest möödusin, enne kui Apollosse sisse astuda), aga seekord kenasti ülespoole suunduvast liikuvtrepikesest raamatupoodi kulgedes ja seal viibides neid ninna ei jäänud.
Intervjuu-dialoogi kujul üles ehitatud esitlus oli oodatult nauditav, sest mida muud võikski arvata, kui kohal on kaks meest, kes oskavad kenasti etendada kroonilise mölarröa käes kannatavat isikut ja kel muidu ka jutt kenasti jookseb ning kes oskavad jutulõnga isegi mõtteid sisse põimida. Nende oma pooletunnine etteaste oli isegi nii huvitav, et tõrjus tagaplaanile pelguse ära lõhkuda publikule istumiseks mõeldud tool, mis vähemalt väliselt jättis küll mulje, et on mõeldud kuni 12-aastastele ja mitte raskematele :-)
Eriti esimene Mart esitas ka ühe huvipakkuva mõtte selle kohta, miks Eestis on õieti nii vähe persooniraamatuid, pidades siis silmas persoone, kes on tõepoolest väärt raamatut, mitte neid, kes panevad oma surematu eluloo kirja juba 21. eluaastal või nii (ja kelle puhul võib oletada, et see on tõepoolest nende viimane taks midagi sellist kirja panna, sest järgmisel kuuekümnel aastal nad vaevalt enam millegi nii skandaalsega välja suudavad tulla, et see vääriks märkimist rohkem kui kurioosumite rubriigis). Tema arvates peitub selle taga eestlastele omane hüperkriitilisus, mis ei lase sulgegi kätte võtta (või no tänapäeval siis klahvidele vajutada), kui peakski peast läbi käima mõte kirjutada midagi põhjapanevat mõne suurkuju kohta. Ehk mälu järgi osundades: "Käsi hakkab kohe värisema, kui tekib mõte kirjutada Konstantin Pätsi elulugu." See võib muidugi ka üks põhjuseid olla, kuigi ma usun, et pigem suurem põhjus võib peituda selles, et isegi kui näiteks Pätsi või mõne teise päris adekvaatse eluloo saaks kokku kirjutada ka juba olemasolevate trükiste pealt, ilma et oleks vaja võib-olla mõnda inimest hirmutavat istumist arhiivides, nõuab see ometi tublisti aega - ja kui nüüd arvestada, et intervjuu-elulugusid jõuaks selle aja jooksul kokku miksida õige mitu, siis tõotab ka suhteliselt vähem tulu. Niisiis, selline "pragmaatilisus" võib olla vahest tähtsamgi põhjus, vähemalt ma julgeks nii arvata.
Loetud: Tehnikamaailm 3/2010
Vaadatud: Ülisalajane (Kanal2), Kondid (TV3), Põgenemine (TV3), Stargate Universe (RTL2)
Algas see sellega, et avastasin postkastist kenakese maksikirja Apollolt - ja etskae, seal oligi sees kaua oodatud raamatuajakirja Lugu teine number koos auhinnaraamatuga, mis tabavalt kannab pealkirja "Raamat". Sellega lõppes korralik epopöa ajakirja tagaajamisega ja ma võin ainult kiita Apollo esindajaid, kes piinliku olukorra lahendasid ajakirja ja raamatut uuesti postitades. Ma väga loodan, et kuhu iganes algne saadetis ka ei kadunud, ei jäänud see lihtsalt kuhugi lumehange või prügikasti vedelema, vaid jõudis mõne inimese kätte, kellele ajakiri ja raamat ka muud naudingut suutsid pakkuda kui rõõmu kätte langenud tulehakatisest...
Aga vaevalt olin ma maksikirja sisu jõudnud kiigata, kui minu asukohta hakkas välja peilima Eesti Päevalehe kuller, kelle GPS kurvastaval kombel ei teadnud mu aadressist halli ega pulli, aga kes siiski üsna osavalt ja hoolimata sellest, et juhiseid mu juurde sõitmiseks suuliselt anda on kohe päris keeruline, suutis majaderägastikus üpris kiiresti õige ukseni jõuda. Kulleri pakike sisaldas EPL-i uue raamatusarja Eesti mälu avalööki Jaan Krossi mälestuste "Kallid kaasteelised" kujul ning mõistagi ka kenasti arvet, mille tasumisel saab hakata sarja raamatuid edaspidi saama :-)
Ja et küll küllata ei jääks, siis oli raamatuga seotud ka kolmas tänane põhitööväline sündmus, mis viis mind taas kodunt välja (hmm, ma olen viimasel ajal hakanud palju väljas käima... ilmselt on aastatega kogunenud väsimus tõesti nii suur juba, et sunnib välja minema... tuleb ikka kindlasti lähemal ajal puhata, et sellised tungid endas kindlamini maha suuta suruda...). Selleks oli kahe Mardi, nimelt Mart Laari ja Mart Juure etlemine Solarise Apollos, kus esitlemisele tuli esimese Mardi koostatud raamat "101 Eesti ajaloo sündmust". Lisaks parandamatule huvile ajaloo vastu oli mul tegelikult ka teine põhjus, miks sinna esitlusele kohale minna. Mõne aja eest esimest korda Solarises ja samuti just sealses Apollos käies pidin kurtma mõnetiste ebameeldivuste üle, mis seondusid igasuguste rasvaste toitude lõhnade levimisega raamatupoodi, kuhu need kohe üldse ei sobi. Nähtavasti pole päevad aga õed või siis on mu enda nina petlik asjapulk (tookord võis nina ära petta asjaolu, et muidu allapoole sõitev liikuvtrepike, mis ju esimesena ette jääb, vähemalt kui tulla trolli pealt, nagu mina olen tulnud, tookord ei töötanud, mispärast ma mööda seda üles kulgesin ja seetõttu neist ebaraamatupoelike lõhnadega toidulettidest möödusin, enne kui Apollosse sisse astuda), aga seekord kenasti ülespoole suunduvast liikuvtrepikesest raamatupoodi kulgedes ja seal viibides neid ninna ei jäänud.
Intervjuu-dialoogi kujul üles ehitatud esitlus oli oodatult nauditav, sest mida muud võikski arvata, kui kohal on kaks meest, kes oskavad kenasti etendada kroonilise mölarröa käes kannatavat isikut ja kel muidu ka jutt kenasti jookseb ning kes oskavad jutulõnga isegi mõtteid sisse põimida. Nende oma pooletunnine etteaste oli isegi nii huvitav, et tõrjus tagaplaanile pelguse ära lõhkuda publikule istumiseks mõeldud tool, mis vähemalt väliselt jättis küll mulje, et on mõeldud kuni 12-aastastele ja mitte raskematele :-)
Eriti esimene Mart esitas ka ühe huvipakkuva mõtte selle kohta, miks Eestis on õieti nii vähe persooniraamatuid, pidades siis silmas persoone, kes on tõepoolest väärt raamatut, mitte neid, kes panevad oma surematu eluloo kirja juba 21. eluaastal või nii (ja kelle puhul võib oletada, et see on tõepoolest nende viimane taks midagi sellist kirja panna, sest järgmisel kuuekümnel aastal nad vaevalt enam millegi nii skandaalsega välja suudavad tulla, et see vääriks märkimist rohkem kui kurioosumite rubriigis). Tema arvates peitub selle taga eestlastele omane hüperkriitilisus, mis ei lase sulgegi kätte võtta (või no tänapäeval siis klahvidele vajutada), kui peakski peast läbi käima mõte kirjutada midagi põhjapanevat mõne suurkuju kohta. Ehk mälu järgi osundades: "Käsi hakkab kohe värisema, kui tekib mõte kirjutada Konstantin Pätsi elulugu." See võib muidugi ka üks põhjuseid olla, kuigi ma usun, et pigem suurem põhjus võib peituda selles, et isegi kui näiteks Pätsi või mõne teise päris adekvaatse eluloo saaks kokku kirjutada ka juba olemasolevate trükiste pealt, ilma et oleks vaja võib-olla mõnda inimest hirmutavat istumist arhiivides, nõuab see ometi tublisti aega - ja kui nüüd arvestada, et intervjuu-elulugusid jõuaks selle aja jooksul kokku miksida õige mitu, siis tõotab ka suhteliselt vähem tulu. Niisiis, selline "pragmaatilisus" võib olla vahest tähtsamgi põhjus, vähemalt ma julgeks nii arvata.
Loetud: Tehnikamaailm 3/2010
Vaadatud: Ülisalajane (Kanal2), Kondid (TV3), Põgenemine (TV3), Stargate Universe (RTL2)
19.12.09
Reedesed mõtted
Üldiselt tavaline tööpäev, mida katkestas väike väljaskäik. Selle käigu esimene ots viis mind kesklinna uude ostukeskusse, tollesse seal Estonia vastas, millest nii palju on kõneldud. Arvestades, et seda on reklaamitud mingi kultuurikeskusena, jättis asi üpris ebameeldiva mulje, kuigi samas tüüpilise ostukeskusena kõigi teiste hüper-, super- ja megamarketite kõrval pole talle midagi ette heita: üsna tavaline või isegi keskmisest veidi kenam müügibokside kogum. Aga negatiivseks muutis asjaolu, et mul oli asja sealsesse Apollo raamatupoodi ja see oli tõesti halb kogemus. Ei, mitte poe enda või töötajate poolest - selles osas mul Eestis õieti negatiivsed kogemused puuduvad: ilmselt on raamatupoodidesse mingil arusaamatul põhjusel alati sattunud asjatundlikud töötajad, kes ka poe enda meeldivaks muudavad. Nii ka selles poes. Kui üldse miski poe enda juures veidi häiris, siis see, et riiulite teemasildid olid veidi kehvasti märgatavad ja pealegi püsti asetatud, s.t. kirjaga alt üles, mis sunnib pead kallutama. Aga see oli pisiasi poe asukoha kõrval, mis oligi ebameeldivuse põhjuseks. Ma usun, et see on tingitud raskest majanduslikust olukorrast, ja loodan, et kui ajad paremaks lähevad, muutub ka midagi selles osas. Ah et mis siis? Teekond Apollosse viis läbi mitmesuguste söögikohtade, mille lõhn jäi ninna veel tükiks ajaks ka poes endas. Mul ei ole midagi põhimõttelist burgerite ja vorstikeste ja teab mille muu toidu vastu ja ühte ostukeskusse nad ju päris sobivad, aga üks koht, kuhu nad kuidagi ei sobi, on raamatupood. Kohvi hõrk lõhn, vahest ka värskelt valminud saiakeste lõhnaviirudega tepitud - jah, aga kindlasti mitte mingite rasvaste-õliste toitude vine. Õnneks oli vähemalt pood ise nii suur, et tahapoole jõudes see vine veidi vaibus (väidetavalt pidada otse raamatupoe kõrval olema ka mingi kohvik, aga selle lõhnad miskipärast mu ninna ei jõudnud...), kuid tagasi ettepoole tüürides lõid need taas üle pea kokku. Kui ma õigesti aru sain, siis samal tasandil asuvad vist ka kino ja kontserdisaal. Ma väga loodan, et need on piisavalt hästi isoleeritud, et niisugused rõvedad lõhnad sinna ei jõua... sest ma ei suuda kuidagi ette kujutada näiteks tšeburekilõhnalist tšellokontserti - või õigemini suudan, aga ei taha...
Igatahes sain oma asjad seal siis kiiresti ära aetud ja käigu teine ots viis mind juba kodulähedasse kandekeskusse, kus ootas ees üks pisike raamatusaadetis Krisostomuselt:
Käisin samuti läbi samas kõrval asuvast, mulle kõige lähemast suurest mõttetu-kauba-poest Koduextra, aga isegi teatava üllatusena ei suutnud ma sealt leida midagi, mida ma otsisin. Tuleb ilmselt külastada muid sarnase profiiliga kohti - kuskil peab ju olema ka see mõttetu jubin, mida ma otsin :-)
Arvutiga esineb ikka mingeid probleeme. Viimaste uuenduste järel tekkis KDE-ga raskusi, ei püsinud teine üle ööpäeva enam üleval, mingi dbus-daemoni nimeline asjandus läks lolliks ja sundis jõuga taaskäivitust tegema. Tegin siis veel kord tarkvara uuendamise läbi ja seejärel käivitasin lausa arvuti uuesti. Praegu tundub, et see võis lahendada dbus-daemoni probleemi ja panna üldse asjad paremini tööle, kuid eks igal asjal ole hind: taas puudub täielikult heli. Kohe üldse pole teist, mitte mingil kujul ega vormis, ning ka seni teadaolevad nipud ei paista aitavat. Paistab, et asi on mingites õigustes sedakorda, nii et ilmselt tuleb lihtsalt oodata, kuni selle kallal midagi ette võetakse - saaks ilmselt ka ise susida, aga minusugusele arvutivõhikule on see liiga hirmutav ettevõtmine...
Google teatas täna oma translitereerimismootori "turuletoomisest". See tundub olevat üsna kasulik asi: mul tuleb ikka aeg-ajalt ette sõnu (ingliskeelses tekstis), mille puhul tekib vajadus teada, milline on see originaalis, kas või juba seepärast, et nii mõnelgi juhul ei pruugi inglise ja eesti transliteratsioonid kokku langeda (hea näide on araabia keel, mille puhul on õige mitu transliteratsioonisüsteemi, aga sama probleemi võib esineda ka teiste keelte puhul) ja mõnikord on keeruline ise asja tagasi teisendada. Iseasi muidugi, kui palju see just igal konkreetsel juhul abiks on, aga vähemalt mingi võimalus siiski vähemalt lähemale jõuda algsõnale.
Loetud: C. Wilson. Pühapaikade atlas
Vaadatud: Meenutades tulevikku (FoxLife), NCIS: Kriminalistid (TV3)
Igatahes sain oma asjad seal siis kiiresti ära aetud ja käigu teine ots viis mind juba kodulähedasse kandekeskusse, kus ootas ees üks pisike raamatusaadetis Krisostomuselt:
Käisin samuti läbi samas kõrval asuvast, mulle kõige lähemast suurest mõttetu-kauba-poest Koduextra, aga isegi teatava üllatusena ei suutnud ma sealt leida midagi, mida ma otsisin. Tuleb ilmselt külastada muid sarnase profiiliga kohti - kuskil peab ju olema ka see mõttetu jubin, mida ma otsin :-)
Arvutiga esineb ikka mingeid probleeme. Viimaste uuenduste järel tekkis KDE-ga raskusi, ei püsinud teine üle ööpäeva enam üleval, mingi dbus-daemoni nimeline asjandus läks lolliks ja sundis jõuga taaskäivitust tegema. Tegin siis veel kord tarkvara uuendamise läbi ja seejärel käivitasin lausa arvuti uuesti. Praegu tundub, et see võis lahendada dbus-daemoni probleemi ja panna üldse asjad paremini tööle, kuid eks igal asjal ole hind: taas puudub täielikult heli. Kohe üldse pole teist, mitte mingil kujul ega vormis, ning ka seni teadaolevad nipud ei paista aitavat. Paistab, et asi on mingites õigustes sedakorda, nii et ilmselt tuleb lihtsalt oodata, kuni selle kallal midagi ette võetakse - saaks ilmselt ka ise susida, aga minusugusele arvutivõhikule on see liiga hirmutav ettevõtmine...
Google teatas täna oma translitereerimismootori "turuletoomisest". See tundub olevat üsna kasulik asi: mul tuleb ikka aeg-ajalt ette sõnu (ingliskeelses tekstis), mille puhul tekib vajadus teada, milline on see originaalis, kas või juba seepärast, et nii mõnelgi juhul ei pruugi inglise ja eesti transliteratsioonid kokku langeda (hea näide on araabia keel, mille puhul on õige mitu transliteratsioonisüsteemi, aga sama probleemi võib esineda ka teiste keelte puhul) ja mõnikord on keeruline ise asja tagasi teisendada. Iseasi muidugi, kui palju see just igal konkreetsel juhul abiks on, aga vähemalt mingi võimalus siiski vähemalt lähemale jõuda algsõnale.
Loetud: C. Wilson. Pühapaikade atlas
Vaadatud: Meenutades tulevikku (FoxLife), NCIS: Kriminalistid (TV3)
Subscribe to:
Posts (Atom)