Esimene pool päevast oli tavaline tööpäev, teine pool aga, mida mõned ka õhtuks nimetavad, möödus, kuidas öelda, Mageia tähe all. Nimelt oli mõnel isikul tekkinud mõte moodustada mingi formaalne organisatsioon, tingliku nimetusega Mageia kasutajate grupp või midagi sinnapoole. Mille arutamiseks kuluski siis tänane õhtupoolik, algul Buffalo pubis, aga kui seal otsustati tund aega enne uksel olevat kellaaega töö lõpetada ja ühes sellega viimasedki jändrikud välja heita, siis peaaegu vastas asuvas Löwenruh' restoranis. Kõige muu loomupärase kõrval, millega kõrtsis istuvad inimesed enesestmõistetavalt tegelevad, sai tubli arutelu järel leitud, et mingilaadse MTÜ asutamine võiks siiski olla mõttekas - koos käia ja kõrtsile sobilike tegevustega nauditavalt aega veeta võib ju ka ilma mingi juriidilise kehandita, aga mõnel kohalolijal oli lausa mõte hakata propageerima ja levitama jne, mis pigem nõuab juba mainitud kehandit... Sõnaga, plussid ja miinused, mis kaasnevad nii-ütelda legaliseerimisega, said enam-vähem läbi vaieldud ning lõpetuseks, kuni veel pea ja sõrmed kandsid, ka otsustatud, et me tuleme järgminegi kord ligikaudu kuu aja pärast kokku, et siis vaadata täpsemalt läbi võimalik põhikirjakavand ja muud sellised asjad - MTÜ ametlik loomine ilmselt jääks sügise alguse kanti või nii.
Loetud: Tuna 2/2011
Vaadatud: mitte muhvigi
Showing posts with label Löwenruh restoran. Show all posts
Showing posts with label Löwenruh restoran. Show all posts
8.7.11
30.3.11
Teisibased mõtted
Tavaline tööpäev, mida katkestas mõneks ajaks üks piduliku kallakuga sündmus, nimelt ema sünnipäev, kes otsustas just täna saada väljaütlemata jääva arvu aastaid nooreks ja sel puhul korraldada väikese lõunasöögi äärmiselt valitud seltskonnale kodulähedases restoranis Löwenruh. Sinna kulgemise ajal avastasin ühe iseäraliku ilmaga seotud asjaolu, mida, ma pean tunnistama, ma ei mäletagi, et oleksin varem Eestis kohanud: eksisteeris kaks võimalust - kas oli täielik tuulevaikus ja taevast ei pudenenud midagi või siis tekkis tühja koha pealt mõõdukas tuuleke ning kohe hakkas ka (nagu ikka, sõltumata asendist ja suunast) vastu nägu suhteliselt kompaktseid valgeid mummusid loopima, mis ei olnud õieti nagu ei lumi ega rahe, vaid midagi kuskil seal vahepeal. Sinnamineku ajal ma ei lasknud ennast sellest eksitada, et mitte hiljaks jääda, aga tagasi vantsides võtsin küll aega, et niisugust imetabast vahvat ilmanähtust nautida.
Õhtul võis sedasama, aga tundus, et juba ilma tuulevaiksete vaheaegadeta, jälgida ka teleri vahendusel, kui staadionil võtsid Euroopa meistrivõistluste mängus mõõtu Eesti ja Serbia jalgpallikoondised. See oli üsna imelik mäng, vähemalt eestlaste poole pealt vaadatuna: kangesti jäi selline mulje, et mehed ei olnud viitsinud enne mängu ennast soojaks teha ja kulutasid terve esimese poolaja sellele, et lihased liikuma saaks... See-eest teisel poolajal hakkasid nad juba ka mängima ja päris hästi. Omajagu dramaatiline kohtumine nii ilmaolude kui ka üldise kulgemise poolest lõppes siiski viigiga 1:1, mis oli nähtavasti ka üsna õiglane tulemus - nojah, serblased olid mõistagi favoriidid ja küllap poleks keegi imestanud, kui nad oleksid mängu võitnud, aga lõppkokkuvõttes oli mängupilt üpris tasavägine, nii et see tulemus oli igati kohane.
Täna võis lugeda, et Mageia on lõpuks käima saanud ka foorumi, selle nii mõnegi inimese poolt armastatud suhtlemiskeskkonna, mida mina ei oska küll hästi hinnata, aga eks leidub neid, kes oskavad, nagu võis näha ka sellest, et juba esimese päevaga oli sinna tekkinud omajagu postitusi.
Sattusin täna üsna juhuslikult veel ühe eesti keelt mureks võtva ajaveebi peale, seda tänu artiklile, milles käsitleti omapäraselt toda eesti keelele nii rasket asja, nimelt komade asetamist õigesse kohta. Muu hulgas avastasin, et ajaveebi pidaja pakub toimetamisteenust, tõenäoliselt üsna mõistliku hinnaga (kuigi ma ei tea toimetamisel levinud hindadest suurt midagi küll). Ega neid vist seni väga palju ei ole, kes seda veebis pakuksid - ma mõtlen just eraisikuid, firmasid muidugi on mõned -, aga samas tänapäeval on nagunii tekstid enamasti elektroonilised, nii et ettevõtlikul ja arvutiga sina peal inimesel ei ole kuigi raske neid asju ühitada.
NYRoBi ajaveebis oli lugeda Darntoni Roberti huvitav mõttearendus avalike veebiraamatukogude teemal, ajendiks mõistagi paari päeva tagune kohtuotsus, mis peatas vähemalt mõneks ajaks Google'i megaprojekti. USA-s kui ilmselt avaldamismahult maailma suurimas ja ühtlasi ka autoriõiguste ja kohtusüsteemi poolest mõnevõrra eripärases riigis on kahtlemata need probleemid teravamad, aga eks need digiteerimise ja "orb-raamatute" probleemid vaeva põhimõtteliselt ka siinsamas Eestis. Igatahes tasub lugeda (ka kommentaare selle järel).
Loetud: Tuna 1/2011
Vaadatud: Jalgpalli EM valikmäng Eesti-Serbia (ETV), Eureka (TV6)
Õhtul võis sedasama, aga tundus, et juba ilma tuulevaiksete vaheaegadeta, jälgida ka teleri vahendusel, kui staadionil võtsid Euroopa meistrivõistluste mängus mõõtu Eesti ja Serbia jalgpallikoondised. See oli üsna imelik mäng, vähemalt eestlaste poole pealt vaadatuna: kangesti jäi selline mulje, et mehed ei olnud viitsinud enne mängu ennast soojaks teha ja kulutasid terve esimese poolaja sellele, et lihased liikuma saaks... See-eest teisel poolajal hakkasid nad juba ka mängima ja päris hästi. Omajagu dramaatiline kohtumine nii ilmaolude kui ka üldise kulgemise poolest lõppes siiski viigiga 1:1, mis oli nähtavasti ka üsna õiglane tulemus - nojah, serblased olid mõistagi favoriidid ja küllap poleks keegi imestanud, kui nad oleksid mängu võitnud, aga lõppkokkuvõttes oli mängupilt üpris tasavägine, nii et see tulemus oli igati kohane.
Täna võis lugeda, et Mageia on lõpuks käima saanud ka foorumi, selle nii mõnegi inimese poolt armastatud suhtlemiskeskkonna, mida mina ei oska küll hästi hinnata, aga eks leidub neid, kes oskavad, nagu võis näha ka sellest, et juba esimese päevaga oli sinna tekkinud omajagu postitusi.
Sattusin täna üsna juhuslikult veel ühe eesti keelt mureks võtva ajaveebi peale, seda tänu artiklile, milles käsitleti omapäraselt toda eesti keelele nii rasket asja, nimelt komade asetamist õigesse kohta. Muu hulgas avastasin, et ajaveebi pidaja pakub toimetamisteenust, tõenäoliselt üsna mõistliku hinnaga (kuigi ma ei tea toimetamisel levinud hindadest suurt midagi küll). Ega neid vist seni väga palju ei ole, kes seda veebis pakuksid - ma mõtlen just eraisikuid, firmasid muidugi on mõned -, aga samas tänapäeval on nagunii tekstid enamasti elektroonilised, nii et ettevõtlikul ja arvutiga sina peal inimesel ei ole kuigi raske neid asju ühitada.
NYRoBi ajaveebis oli lugeda Darntoni Roberti huvitav mõttearendus avalike veebiraamatukogude teemal, ajendiks mõistagi paari päeva tagune kohtuotsus, mis peatas vähemalt mõneks ajaks Google'i megaprojekti. USA-s kui ilmselt avaldamismahult maailma suurimas ja ühtlasi ka autoriõiguste ja kohtusüsteemi poolest mõnevõrra eripärases riigis on kahtlemata need probleemid teravamad, aga eks need digiteerimise ja "orb-raamatute" probleemid vaeva põhimõtteliselt ka siinsamas Eestis. Igatahes tasub lugeda (ka kommentaare selle järel).
Loetud: Tuna 1/2011
Vaadatud: Jalgpalli EM valikmäng Eesti-Serbia (ETV), Eureka (TV6)
10.6.10
Teisibased mõtted
Poolenisti tavaline tööpäev. Märkimisväärse osa päevast hõlmas viibimine Vaba Tarkvara Klubi õhtul, mis seekord oli kavakohaselt pühendatud Mandriva Linux 2010 Springi ilmumisele. Kohe võib ära öelda, et juba alguses ristisime selle ilmumisürituse asemel ootuseürituseks, sest Mandriva otsustas suhteliselt harukordsena olla väga tubli ning rookida vigu tavapärasest rohkem välja, nii et ettenähtud ilmumisajal nägi ilmavalgust alles teine eelväljalase (RC2) ja lõplik väljalase ei ole praegusekski ilmunud. Mis on tekitanud mõningaid spekulatsioone ja ei saa ka välistada, et tõepoolest on mõningane venitamine ja ilmselt kevadise väljalaske eriti korralikuks vuntsimine seotud kuuldustega, mille kohaselt Mandriva võidakse ära müüa - siis oleks ju vaja pruut/peigmees kenasti üles vuntsida, et kosilane ikka rõõmsa meele säilitaks...Aga need on kõik spekulatsioonid, sest üks asi, milles Mandriva tõesti tugev ei ole, on reklaam ja suhtlemine avalikkusega, isegi oma "kogukonnaga". Mis ei ole tingimata halb asi muidugi - selle poolest sarnaneb ta Eesti ja veel mõne maa firmadele, kelle puhul kipub reklaami hulk olema pöördvõrdeline kvaliteediga. Või õigemini: firma puhul, kes püüab kogu aeg "püünel" olla, on tihtipeale õigustatud kahtlus, et ta ainult reklaamiga püüabki turgu võita ja toode või teenus, mida ta pakub, ei pruugi olla just kõige kvaliteetsem (s.t on piisava kvaliteediga, aga mitte parimaga); sama kehtib enamasti ka firmade kohta, kes üldse reklaami ei tee ja kellest keegi midagi ka ei tea; parimad on tihtipeale need, kelle kohta reklaam levib rohkem suust suhu, aga mida meedias väga sageli ei kohta.
See selleks, igatahes üritus oli suhteliselt võimas, ühel hetkel loeti kokku, et kohal oli tervelt kümme inimest, mis vist on selle klubi rekord, vähemalt Tallinnas (aegajalt on olnud videosild või muulaadne ühendus Tartuga, võib-olla siis on rahvast kokku rohkem olnud). RC2 paigaldamine mu meelest õnnestus, samas mingite probleemidega, mida esitas isik, kellel on unikaalne anne avastada ka parimate asjade juures mõtlema panevaid ja raskesti lahendatavaid jamasid, toime ei tuldudki... Mis ei takistanud muidugi lõbusas tujus igasuguste asjade üle arutamast ja samas kohvi ja torti nautimast. Tort oli spetsiaalselt teha lastud, kenasti peale trükitud samuse oodatud kevadväljalaske nimi ja puha. Kahjuks mul sellest pilti ei ole, küll aga võin näidata kruusi, mille sealt kingiks või tänutäheks Mandriva pikaajalise usina tõlkimise eest sain:
Piduliku osa järel mõtlesime edasi minna mõnda kõrtsi, kus õllekruusi taga asju edasi arutada. Et üks meist oli autoga, siis otsustasime suunduda võimalikult tema kodukoha lähedale ning ebameeldiva üllatuse järel, et Buffalo pubi sulgeb nädala sees uksed juba imevara, maandusime Löwenruh' restoranis. Seal selgus, et ehkki see on südaööni lahti, ei olnud juba paar tundi varem enam midagi süüa, sest sooja toitu nii hilja ei tehtavat ja midagi muud neil ka pole. Aga vähemalt joogipoolist oli ning ega siis lõppude lõpuks vedel leib ju halvem pole kui too tahke...
Täna postkasti laekunud [digi] sisaldas ühe mõtlema paneva arvamuse OpenOffice'i kohta, mis lõppes sõnadega: "OpenOffice aga seisab juba pikka-pikka aega paigal, teadmata, kuhupoole edasi minna." Laias laastus oli see arvamus muidugi õige ja osutatud asjad - ühistöövahendid, versioonihaldus ja muu selline - samuti sellised, mis tõepoolest võiksid olemas olla või õigemini, mis mõneti ongi olemas, aga mitte OOo enda koosseisus, vaid lisapakettidena. (Kasutajaliidese koha pealt olen ma küll veendunud, et parem ongi, et OOo ei ole hakanud midagi muutma - see vana Microsoft Office'iga sarnanev välimus on ikka tunduvalt lihtsam ja käepärasem kui MSO uus, mis mu meelest on liiga kirev, justkui valitseks mingi pelgus askeetlikuma ja mittesegava kasutajaliidese ees...) Samas on muidugi tõsiselt võetavaid alternatiive väga napilt - eeldusel, et tahta läbi ajada ilma (rasket) raha maksmata. Üks parim on arvamuseski osutatud Google Docs, mida ma ka ise kasutan usinalt ajaleheartiklite tõlkimisel. Selleks sobib see kenasti, samas ei ole ma vähemalt leidnud sealt mingit võimalust registri koostamiseks, aga see on raamatute tõlkimisel, mis on ju mu põhitöö, asi, ilma milleta kohe kuidagi ei saa... Seda ei paku mu meelest ka mitte Zoho, mis on ehk parim võrgus kasutatav analoog üldse. Nii et vähemalt põhitöö osas tuleb mul veel ilmselt oodata, enne kui võiks kas või mõelda OOo samamoodi unustamisele nagu tolle arvamusloo autor...
Loetud: [digi] juuni 2010
Vaadatud: Terminaator - Sarah Connori kroonikad (Kanal2), Supernatural (Kanal2)
16.5.10
Laubased mõtted
Osaliselt tavaline tööpäev, millest tubli tüki aga hõivas ema poiss-sõbra sünnipäeva tähistamine. Nagu ema endagi sünnipäev, peeti see Löwenruh' restoranis. Erinevalt toonasest istusime seekord väljas ja õnneks oli ka suure osa ajast ilm enam-vähem talutav, selline pilvine ja puha, kuigi muidugi marupalav. Samuti erinevalt toonasest ei olnud sedakorda teenindamine päris nii hea. Noormeest, kes meie laua enda peale võttis, ajas võib-olla segadusse meie rohkus või siis ei mõistnud ta lihtsalt nii hästi eesti keelt (kuigi väga suuri raskusi tal ka ei tundunud just olevat), igatahes mitmed meist said näiteks ahjukartulite asemel friikartuleid. Aga me ei lasknud end sellistest pisiviperustest suurt segada, seda enam, et toidud ise olid endiselt head ja maitsvad. Pärast liikusime veel veidi pargis ringi ja korraldasime seal omamoodi after-party või pikniku või midagi. Mul oli see esimene kord selles pargis ringi käia pärast seda, kui see korda tehti, ja igatahes jättis see päris hea mulje. Ei olnud ka nii hirmus klanitud, vaid just selline, et on näha, et hoolt kantakse, aga ei hakata päris tehiskeskkonda rajama siiski.
Need meeldivalt kulunud ja märkamatult möödunud tunnid seljataga, pikendasin päeva nautlemisosa kodus Horisondi loogikaülesandeid ette võttes. Need olid sellised armsad - üks näide: "Neli teletupsu (Dipsy, Laa-Laa, Po ja Tinky Winky) on igaüks ise värvi, igaüks teistest erineva pikkusega ja igaühel neist on teistest erinev lemmimänguasi. Järjesta teletupsud pikkuse järgi, määra kindlaks, mis värvi on iga teletups, ja tee kindlaks igaühe lemmikmänguasi, kui on teada, et" - ja sellele järgnesid siis mõned laused/andmed. Mulle tuli meelde, et lapsepõlves hoolikalt läbi töötatud Kaasiku Ülo "Lihtsaid ja keerulisi", kus leidus samalaadseid ülesandeid. Paraku on sellest juba üle kolmekümne aasta möödas ja ma ei suutnudki enam hästi meelde tuletada, kuidas tuleks joonistada ja täita toda kena kolmnurkset mudelit, mis sellised ülesanded hõlpsasti või vähemalt hõlpsamini lahendatavaks muudab. Aga Horisondi ülesanded olid suhteliselt lihtsad, nii et need sai ka lihtsa tabeli kujul ära lahendatud (või nii ma vähemalt loodan - tulemused saab ju teada alles mõne kuu pärast).
Päevalehes oli täna avaldatud väga huvitav intervjuu Lotmani Mihhailiga, mille teemaks oli eriti intellektuaalide, aga ka üldse parem- ja vasakpoolsus. See oli igas mõttes väga huvipakkuv intervjuu, mida oleks paljudel mõistlik lugeda ja läbi seedida (kuigi, et Lotman asus seal "vasakpoolsete intellektuaalide" suhtes kriitilisele seisukohale, võib julgelt oodata nendepoolset ägedat reageerimist - see tuleb ikka, nagu võis hiljaaegu näha Sirbi näitel, kus torked nendesamuste pihta kutsusid kohe esile valuliku reaktsiooni). Pole sugugi kuigi tavaline, et mõni nimekas isik tunnistab end ise libertariaaniks, mida Lotman selles intervjuus samuti tegi. Tõsi, ma suhtuksin kahtlusega tema jagamisse, mille kohaselt anarhism on "vasakpoolne individualism" ja libertariaanlus "parempoolne individualism". Mu enda maailmavaadet on kõige enam vorminud Stirneri Maxi vaated ja ma peaks teda, nagu ilmselt valdav osa teisigi, ikka anarhistiks; aga kui teda vasak-paremskaalal kuhugi paigutada, siis on ta kindlasti äärmusparempoolne. Ning libertariaanlus ja anarhism on mu arusaamist mööda kui mitte täielikult kokku langevad mõisted, siis vähemalt väga suure ühisosaga (õieti vist mõnelgi pool kasutatakse neid kas otse sünonüümidena või siis on ajaloolistel põhjustel mõlema kohta kasutusel üks neist). Aga noh, see on üldiselt pisiasi ja rohkem terminite kasutamise kui nende sisu küsimus, mis nähtub ka intervjuust endast - mida, ma kordan, oli äärmiselt huvitav lugeda.
Loetud: S. Marriott, Haldjad
Vaadatud: Vilde tee (TV3), Roisk (TV6), Smallville (ETV)
Ilmunud tõlked:
Morten Lund: Eesti Skype'i programmeerijad on planeedi nutikaimad inimesed (Postimees,15.05.2010)
A. Fatica. Miks vähirakud valet viisi mängivad? (Postimees, 15.05.2010)
Need meeldivalt kulunud ja märkamatult möödunud tunnid seljataga, pikendasin päeva nautlemisosa kodus Horisondi loogikaülesandeid ette võttes. Need olid sellised armsad - üks näide: "Neli teletupsu (Dipsy, Laa-Laa, Po ja Tinky Winky) on igaüks ise värvi, igaüks teistest erineva pikkusega ja igaühel neist on teistest erinev lemmimänguasi. Järjesta teletupsud pikkuse järgi, määra kindlaks, mis värvi on iga teletups, ja tee kindlaks igaühe lemmikmänguasi, kui on teada, et" - ja sellele järgnesid siis mõned laused/andmed. Mulle tuli meelde, et lapsepõlves hoolikalt läbi töötatud Kaasiku Ülo "Lihtsaid ja keerulisi", kus leidus samalaadseid ülesandeid. Paraku on sellest juba üle kolmekümne aasta möödas ja ma ei suutnudki enam hästi meelde tuletada, kuidas tuleks joonistada ja täita toda kena kolmnurkset mudelit, mis sellised ülesanded hõlpsasti või vähemalt hõlpsamini lahendatavaks muudab. Aga Horisondi ülesanded olid suhteliselt lihtsad, nii et need sai ka lihtsa tabeli kujul ära lahendatud (või nii ma vähemalt loodan - tulemused saab ju teada alles mõne kuu pärast).
Päevalehes oli täna avaldatud väga huvitav intervjuu Lotmani Mihhailiga, mille teemaks oli eriti intellektuaalide, aga ka üldse parem- ja vasakpoolsus. See oli igas mõttes väga huvipakkuv intervjuu, mida oleks paljudel mõistlik lugeda ja läbi seedida (kuigi, et Lotman asus seal "vasakpoolsete intellektuaalide" suhtes kriitilisele seisukohale, võib julgelt oodata nendepoolset ägedat reageerimist - see tuleb ikka, nagu võis hiljaaegu näha Sirbi näitel, kus torked nendesamuste pihta kutsusid kohe esile valuliku reaktsiooni). Pole sugugi kuigi tavaline, et mõni nimekas isik tunnistab end ise libertariaaniks, mida Lotman selles intervjuus samuti tegi. Tõsi, ma suhtuksin kahtlusega tema jagamisse, mille kohaselt anarhism on "vasakpoolne individualism" ja libertariaanlus "parempoolne individualism". Mu enda maailmavaadet on kõige enam vorminud Stirneri Maxi vaated ja ma peaks teda, nagu ilmselt valdav osa teisigi, ikka anarhistiks; aga kui teda vasak-paremskaalal kuhugi paigutada, siis on ta kindlasti äärmusparempoolne. Ning libertariaanlus ja anarhism on mu arusaamist mööda kui mitte täielikult kokku langevad mõisted, siis vähemalt väga suure ühisosaga (õieti vist mõnelgi pool kasutatakse neid kas otse sünonüümidena või siis on ajaloolistel põhjustel mõlema kohta kasutusel üks neist). Aga noh, see on üldiselt pisiasi ja rohkem terminite kasutamise kui nende sisu küsimus, mis nähtub ka intervjuust endast - mida, ma kordan, oli äärmiselt huvitav lugeda.
Loetud: S. Marriott, Haldjad
Vaadatud: Vilde tee (TV3), Roisk (TV6), Smallville (ETV)
Ilmunud tõlked:
Morten Lund: Eesti Skype'i programmeerijad on planeedi nutikaimad inimesed (Postimees,15.05.2010)
A. Fatica. Miks vähirakud valet viisi mängivad? (Postimees, 15.05.2010)
28.3.10
Laubased mõtted
Pooleldi tavaline tööpäev. Hommik algas mõtlema paneva lugemisega lugupeetava Sirkeli Mati sulest. Tema artikkel Päevalehes on selline, mida siin ei ole õieti võimalustki ümber jutustada või mille kohta mõtteid avaldada - see väärib kindlasti ise läbilugemist ja mõtisklemist selles tõstatatud teema(de) üle. Igatahes kõik minu käed kirjutavad küll sellele artiklile igas mõttes alla.
Põhjus, miks tööpäev selliseks poolikuvõitu jäi, seisnes aga ema peatses sünnipäevas, mida ta otsustas alustuseks tähistada pisikeses ringis, milles lisaks temale endale osalesid ta poiss-sõber ja mina. Tähistamise kohaks oli Löwenruh restoran (ma kardan, et selle kohavaliku kutsusin ma ise välja, kui ma mõni aeg tagasi ühe ema külaskäigu ajal seda mainisin ja nentisin, et tundub huvitav koht olevat...) Päris mõnus koht paistis olevat ning toiduportsud olid korralikud, toit ise hea ja hinnad selle juures täiesti mõistlikud. Mingi vist aseri või selle kandi spetsiifika on seal ka ja vahest selles tingituna oli ka teenindav neiu mitte-eestlane, aga see pigem oli pluss.
(Muide, see neiu oli üks neist, keda ma olen viimasel paaril-kolmel aastal üha rohkem kohanud: ta rääkis üsna kanget, aga grammatiliselt veatut eesti keelt. Ilmselgelt kas keelekursuste või siis kooli mõju, ilma nähtavasti eriti eestikeelses keskkonnas viibimiseta - sest eestikeelses keskkonnas võetaks paratamatult üle ka kõik need lihtsustused ja ülejalapanekud, mida eestlased ise oma keelt kõneldes aiva teevad, kuid õpetajad (keele)koolis taovad ju ikka raudkindlalt seda rasket ja keerulist grammatikat õppuritele pähe. Ma ei ole päris kindel, kuidas selliste inimeste arvu kasvamist tuleks õieti tõlgendada, aga vähemalt minu silmis näitab see eesti keele maine kasvamist mis tahes põhjusel siin elavate või siia sattunud mitte-eestlaste seas.)
Üks kingitustest, mida emale sai mitme peale tehtud, oli digiboks. Seda läheb tal kahtlemata suvel Kunglas vaja, kui ta seal endise visadusega "künnab ja külvab" (juba vanem inimene, aga ikka ei ole veel vabanenud soovist päev otsa aias rühmata, et siis õhtul mõnuga ohata: ah, küll ma olen väsinud... :-) ) Teine kingitus, mille ta täna kätte sai ja mille üle ta oli ülivägamegasuperhüperrõõmus, oli tema lemmikvärvi punane haapsalu sall. Et vältida igasuguseid arusaamatusi, siis tuleb muidugi kohe öelda, et see *ei olnud* minu valmistatud - kui ma väga püüan, siis suudan ehk tavalise salli nii valmis teha, et see kaugemalt vaadates tundub isegi korraliku salli moodi välja paistvat, aga haapsalu salli valmisnikerdamise kunst on vähemalt praegu küll mulle raketiteadus (ja tegelikult palju rohkemgi, sest raketiteadus polegi nii keeruline :-) )... Aga see ei olnud ka ostetud, vaid siiski spetsiaalselt talle tehtud, suure südamesoojusega ja puha, mis teda veel eriliselt rõõmustas. Palju ei puudunud, et ta oleks selle sealsamas restoranis õlgadele visanud, aga siiski pidas ta paremaks seda söögiorgiaga mitte segada ja hoopis hiljem, juba kodus salli embuses naudelda.
Löwenruh pidusöögile eelnevalt tegelesin veidi poodlemisega, külastades sealjuures ka Magistrali keskuse pisikest, aga muidu hea valikuga raamatupoodi. Paraku ei olnud seal just seda raamatut, mida ma olin mõelnud emale kingipakki susata, nii et see jääb hilisemaks ajaks, küll aga ostsin endale ühe vajaliku teatmeteose, mis olgu ka siin ära mainitud:
Emalt sain õhtuseks ajakulutajaks kaasa ka Meistriristiku, mis sedakorda polnudki kuigi raske. Isegi Rauno Pärnitsa tüübiliselt mittemidagiütlev sõnapaigutusmõistatus läks seekord lihtsalt (kuigi ma endiselt ei suuda hästi aru saada, kes on need, kellele sellist laadi mõistatused, mis mingeid teadmisi juurde ei anna ega saagi anda, peaksid õieti peale minema...)
Loetud: C.Wilson. Pühapaikade atlas
Vaadatud: Vilde tee (TV3), Libahundi needus (ETV2)
Põhjus, miks tööpäev selliseks poolikuvõitu jäi, seisnes aga ema peatses sünnipäevas, mida ta otsustas alustuseks tähistada pisikeses ringis, milles lisaks temale endale osalesid ta poiss-sõber ja mina. Tähistamise kohaks oli Löwenruh restoran (ma kardan, et selle kohavaliku kutsusin ma ise välja, kui ma mõni aeg tagasi ühe ema külaskäigu ajal seda mainisin ja nentisin, et tundub huvitav koht olevat...) Päris mõnus koht paistis olevat ning toiduportsud olid korralikud, toit ise hea ja hinnad selle juures täiesti mõistlikud. Mingi vist aseri või selle kandi spetsiifika on seal ka ja vahest selles tingituna oli ka teenindav neiu mitte-eestlane, aga see pigem oli pluss.
(Muide, see neiu oli üks neist, keda ma olen viimasel paaril-kolmel aastal üha rohkem kohanud: ta rääkis üsna kanget, aga grammatiliselt veatut eesti keelt. Ilmselgelt kas keelekursuste või siis kooli mõju, ilma nähtavasti eriti eestikeelses keskkonnas viibimiseta - sest eestikeelses keskkonnas võetaks paratamatult üle ka kõik need lihtsustused ja ülejalapanekud, mida eestlased ise oma keelt kõneldes aiva teevad, kuid õpetajad (keele)koolis taovad ju ikka raudkindlalt seda rasket ja keerulist grammatikat õppuritele pähe. Ma ei ole päris kindel, kuidas selliste inimeste arvu kasvamist tuleks õieti tõlgendada, aga vähemalt minu silmis näitab see eesti keele maine kasvamist mis tahes põhjusel siin elavate või siia sattunud mitte-eestlaste seas.)
Üks kingitustest, mida emale sai mitme peale tehtud, oli digiboks. Seda läheb tal kahtlemata suvel Kunglas vaja, kui ta seal endise visadusega "künnab ja külvab" (juba vanem inimene, aga ikka ei ole veel vabanenud soovist päev otsa aias rühmata, et siis õhtul mõnuga ohata: ah, küll ma olen väsinud... :-) ) Teine kingitus, mille ta täna kätte sai ja mille üle ta oli ülivägamegasuperhüperrõõmus, oli tema lemmikvärvi punane haapsalu sall. Et vältida igasuguseid arusaamatusi, siis tuleb muidugi kohe öelda, et see *ei olnud* minu valmistatud - kui ma väga püüan, siis suudan ehk tavalise salli nii valmis teha, et see kaugemalt vaadates tundub isegi korraliku salli moodi välja paistvat, aga haapsalu salli valmisnikerdamise kunst on vähemalt praegu küll mulle raketiteadus (ja tegelikult palju rohkemgi, sest raketiteadus polegi nii keeruline :-) )... Aga see ei olnud ka ostetud, vaid siiski spetsiaalselt talle tehtud, suure südamesoojusega ja puha, mis teda veel eriliselt rõõmustas. Palju ei puudunud, et ta oleks selle sealsamas restoranis õlgadele visanud, aga siiski pidas ta paremaks seda söögiorgiaga mitte segada ja hoopis hiljem, juba kodus salli embuses naudelda.
Löwenruh pidusöögile eelnevalt tegelesin veidi poodlemisega, külastades sealjuures ka Magistrali keskuse pisikest, aga muidu hea valikuga raamatupoodi. Paraku ei olnud seal just seda raamatut, mida ma olin mõelnud emale kingipakki susata, nii et see jääb hilisemaks ajaks, küll aga ostsin endale ühe vajaliku teatmeteose, mis olgu ka siin ära mainitud:
Emalt sain õhtuseks ajakulutajaks kaasa ka Meistriristiku, mis sedakorda polnudki kuigi raske. Isegi Rauno Pärnitsa tüübiliselt mittemidagiütlev sõnapaigutusmõistatus läks seekord lihtsalt (kuigi ma endiselt ei suuda hästi aru saada, kes on need, kellele sellist laadi mõistatused, mis mingeid teadmisi juurde ei anna ega saagi anda, peaksid õieti peale minema...)
Loetud: C.Wilson. Pühapaikade atlas
Vaadatud: Vilde tee (TV3), Libahundi needus (ETV2)
Subscribe to:
Posts (Atom)