Tavaline tööpäev, millesse tõi meeldivat vaheldust üks väljaskäik sihiga viibida ühe vana ja ammuse tuttava sünnipäeval. Üksikasjadesse laskumata oli kena üritus, isegi seda arvestades, et toimus teine keset päeva ega kujunenud rajuks hommikuni kulgevaks peomölluks. Igatahes oli kena näha ka mõningaid selliseid tuttavaid, keda muidu naljalt või sageli ei kohta.
Tagasiteel ürituselt astusin läbi ka elukohajärgse suurema universaalmagasini juurest, mille välisseina vastu on teatavasti mugavalt toetatud pakiautomaat, kus mind ootas ees üks väike pappkest raamatuga, mis olgu ka siin ära mainitud:
Loetud: Akadeemia 4/2015
Vaadatud: Vikatimehe poeg (ETV2), Rändaja (ETV2), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Madridi Real - Madridi Atlético (TV6), Puudutus (TV3)
Showing posts with label Bahovski Erkki. Show all posts
Showing posts with label Bahovski Erkki. Show all posts
23.4.15
27.7.13
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tekitas pausi üks väljaskäik, mis viis kahte kaubanduskeskusse: teiseks elukohajärgsesse universaalmagasini koduste toiduvarude täiendamiseks ja esiteks kaugemasse superhüpergigamegakeskusse, kus ootas ees pakike raamatuklubilt, mille sisu olgu ka siin ära mainitud:
Täna ilmus üle pika aja taas ka Sirp. Kohe oli näha, et puhkusepäevad on mõju avaldanud: isegi peatoimetaja veerg oli üsna mõistlik, ehkki rääkis taas tollest, samuse peatoimetaja poolt tegelikult tähtsusetuks tunnistatud rahast, eriti selle kulutamise mõttekusest. Aga vähemalt oli see mõttega kirjutatud kolumn - iseasi, kui mõistlik on vastandada raha eest ostetavat reklaami ja tasuta, sõprade tehtavat reklaami.
Hea sõber ja kahekordne kursavend Bahovski Erkki oli kirjutanud kena arvustuse ühest mõne aja eest ilmunud teosest, mis võttis käsitleda Euroopa ajalugu, niivõrd-kuivõrd tervikuna, kui see (autorite) arvates võimalik on. Õieti oli see kena lugu lugeda, sest Erkki polnud ise sugugi nii kena raamatu või õigupoolest artiklikogumiku koostaja vastu. Ja nähtavasti põhjusega, sest tolle raamatu "Euroopa ajaloo võtmehetked" tunduvad tõepoolest pisut kummalised või ütleme, et pisut nihkes. Aga eks ajaloohuviline loeb seda arvustust ise ja teeb järeldused, on see kriitika raamatu suhtes õiglane või mitte.
Ajaloo valda kaldus ka Kaintsi Holgeri ülevaatlik arvustus-tutvustus Mikelsaare Hennu Risto formaalselt ilukirjandusliku, sisult paistab et mälestusliku teose kohta. See ajalehelugu ise tundus juba nii põnev, et ma panin Mikelsaare teose endale kindlalt kõrva taha kui raamatu, mis tuleb hankida (ja võimaluse korral muidugi ka läbi lugeda) - nii palju huvitavat ka mu enda noorusaja kohta, ilmselt täiesti teisest aspektist (linna- ja maainimesel oli toona ikka päris suur vahe, tunduvalt suurem kui praegusaja sidestunud ja lõimunud maailmas, olgu globaalsel või paikkondlikul tasandil). See on kindlasti õige, mida Kaints kirjutab, et aastatega kipuvad mälestused kui mitte tuhmuma, siis pisut moonduma, "nudib, ümardab, ühtlustab", nagu loo autor nendib - seda etem on lugeda midagi, mis tundub olevat kirja pandud võimalikult nii, nagu toonane inimene asja nägi või tundis. Eks seda saab muidugi teataval määral päris palju ja üsna selgelt välja lugeda isegi kunagistest, kaasegsetest kirjutistest, aga see nõuab häid teadmisi ja oskust nüansse tabada, parem ka, kui mõningat kogemust aja endaga, sest muidu võib tekkida ikka too halenaljakas küsimus "aga miks nad siis politseid ei kutsunud?"
Mõnus oli lugeda Ka Meieli Kaupo pikka kirjutist kahe raamatu teemal - Kadastiku Mardi debüütromaan ja Kiviräha Andruse "Maailma otsas" -, mis küll kumbki ei jää minu erilise huvi orbiiti (mis lahtiseletatult tähendab, et kui peaksid kuidagi ette sattuma ja kätte jääma, siis pole midagi selle vastu, et need kodusesse raamatukogusse lisanduvad, ja võib-olla loeksin isegi läbi, aga mingeid pingutusi nende hankimiseks küll tegema ei hakka). Ent lugu ise oli hästi üles ehitatud ja nauditavas keeles kirja pandud, kujutades head näidet selle kohta, kuidas kirjutada köitvalt isegi inimesele, keda teema sugugi ei köida.
Kirjandusarvustuseks tuleks nähtavasti lugeda ka miskipärast meediarubriiki sokutatud Soidro Mardi jutt Tootseni Toivo reisiraamatust, milles oli võrreldud hiljaaegu ilmunud ja aastat neljakümne eest ilmavalgust näinud esimest trükki. Samuti täitsa hea lugemine, paljude huvitavate väljavõtetega ja mõtetega sinna juurde, kuigi ehk mõne koha peal natuke liiga isiklikult torkavaks-torkivaks minev.
Tavaliselt libistan ma arhitektuurikülgedelt vaid pilgu üle, sest see temaatika mind ei huvita, aga seekord jäi pilk pidama Valgu Veronika lool-intervjuul Sterlingi Bruce'ist-Bruce'iga - kes eelkõige, vähemalt mulle, on teada ulmekirjanikuna, aga eks ta ole mitmekülgne inimene. Jah, see arhitektuuri ja linnaplaneerimisse ja muusse puutuv ei huvitanud mind ka selles loos, aga Sterlingil oli üks äraütlemata hea mõte, mida ma ka ise olen ikka mõelnud ja tundnud ja mis sestap vääriks siin osundamist:
- K. Brüggemann, R. Tuchtenhagen. Tallinna ajalugu
- T. Pruuli (koost). EÜE jälg
- K. Ehin. Paleontoloogi päevaraamat
Täna ilmus üle pika aja taas ka Sirp. Kohe oli näha, et puhkusepäevad on mõju avaldanud: isegi peatoimetaja veerg oli üsna mõistlik, ehkki rääkis taas tollest, samuse peatoimetaja poolt tegelikult tähtsusetuks tunnistatud rahast, eriti selle kulutamise mõttekusest. Aga vähemalt oli see mõttega kirjutatud kolumn - iseasi, kui mõistlik on vastandada raha eest ostetavat reklaami ja tasuta, sõprade tehtavat reklaami.
Hea sõber ja kahekordne kursavend Bahovski Erkki oli kirjutanud kena arvustuse ühest mõne aja eest ilmunud teosest, mis võttis käsitleda Euroopa ajalugu, niivõrd-kuivõrd tervikuna, kui see (autorite) arvates võimalik on. Õieti oli see kena lugu lugeda, sest Erkki polnud ise sugugi nii kena raamatu või õigupoolest artiklikogumiku koostaja vastu. Ja nähtavasti põhjusega, sest tolle raamatu "Euroopa ajaloo võtmehetked" tunduvad tõepoolest pisut kummalised või ütleme, et pisut nihkes. Aga eks ajaloohuviline loeb seda arvustust ise ja teeb järeldused, on see kriitika raamatu suhtes õiglane või mitte.
Ajaloo valda kaldus ka Kaintsi Holgeri ülevaatlik arvustus-tutvustus Mikelsaare Hennu Risto formaalselt ilukirjandusliku, sisult paistab et mälestusliku teose kohta. See ajalehelugu ise tundus juba nii põnev, et ma panin Mikelsaare teose endale kindlalt kõrva taha kui raamatu, mis tuleb hankida (ja võimaluse korral muidugi ka läbi lugeda) - nii palju huvitavat ka mu enda noorusaja kohta, ilmselt täiesti teisest aspektist (linna- ja maainimesel oli toona ikka päris suur vahe, tunduvalt suurem kui praegusaja sidestunud ja lõimunud maailmas, olgu globaalsel või paikkondlikul tasandil). See on kindlasti õige, mida Kaints kirjutab, et aastatega kipuvad mälestused kui mitte tuhmuma, siis pisut moonduma, "nudib, ümardab, ühtlustab", nagu loo autor nendib - seda etem on lugeda midagi, mis tundub olevat kirja pandud võimalikult nii, nagu toonane inimene asja nägi või tundis. Eks seda saab muidugi teataval määral päris palju ja üsna selgelt välja lugeda isegi kunagistest, kaasegsetest kirjutistest, aga see nõuab häid teadmisi ja oskust nüansse tabada, parem ka, kui mõningat kogemust aja endaga, sest muidu võib tekkida ikka too halenaljakas küsimus "aga miks nad siis politseid ei kutsunud?"
Mõnus oli lugeda Ka Meieli Kaupo pikka kirjutist kahe raamatu teemal - Kadastiku Mardi debüütromaan ja Kiviräha Andruse "Maailma otsas" -, mis küll kumbki ei jää minu erilise huvi orbiiti (mis lahtiseletatult tähendab, et kui peaksid kuidagi ette sattuma ja kätte jääma, siis pole midagi selle vastu, et need kodusesse raamatukogusse lisanduvad, ja võib-olla loeksin isegi läbi, aga mingeid pingutusi nende hankimiseks küll tegema ei hakka). Ent lugu ise oli hästi üles ehitatud ja nauditavas keeles kirja pandud, kujutades head näidet selle kohta, kuidas kirjutada köitvalt isegi inimesele, keda teema sugugi ei köida.
Kirjandusarvustuseks tuleks nähtavasti lugeda ka miskipärast meediarubriiki sokutatud Soidro Mardi jutt Tootseni Toivo reisiraamatust, milles oli võrreldud hiljaaegu ilmunud ja aastat neljakümne eest ilmavalgust näinud esimest trükki. Samuti täitsa hea lugemine, paljude huvitavate väljavõtetega ja mõtetega sinna juurde, kuigi ehk mõne koha peal natuke liiga isiklikult torkavaks-torkivaks minev.
Tavaliselt libistan ma arhitektuurikülgedelt vaid pilgu üle, sest see temaatika mind ei huvita, aga seekord jäi pilk pidama Valgu Veronika lool-intervjuul Sterlingi Bruce'ist-Bruce'iga - kes eelkõige, vähemalt mulle, on teada ulmekirjanikuna, aga eks ta ole mitmekülgne inimene. Jah, see arhitektuuri ja linnaplaneerimisse ja muusse puutuv ei huvitanud mind ka selles loos, aga Sterlingil oli üks äraütlemata hea mõte, mida ma ka ise olen ikka mõelnud ja tundnud ja mis sestap vääriks siin osundamist:
Reisin palju, sest vanemaks saades täieneb sõnakasutuse tehniline pool, mistõttu tuleb pidevalt kulgeda uutesse paikadesse, kus ei oska hoobilt kõike kirjeldada. See värskendab, teatud mõttes. Nii reisin palju paikades, kus ma näiteks ei tunne kohalikku keelt – Itaalias, Serbias, Brasiilias ... Paistab, et see käivitab minus millegi, kui lähen tänavale ja õhus olevad sõnad on mulle tähenduseta, müstilised. Tekib soov täita ruum oma sõnadega.
See tunne on mind samuti pidevalt saatnud, mitte tingimata reisimisvajadusena, küll aga lausa kirena pista oma peake (otseses või virtuaalses mõttes) kuhugi, kus ootab ees kas täiesti või peaaegu täiesti tundmatu - et saada uut perspektiivi, saada võib-olla ka uusi kogemusi (kuigi seda ei pruugi juhtuda), aga igal juhul seada end silmitsi millegagi, mis nõuab uurimist, millest kohe aru ei saa.- et siis saada (tavaliselt) ahhaa-kogemus (see on umbes nii nagu ...) või (harva, aga siiski mõnikord) ohhoo-kogemus (ah vaat niimoodi hoopis, tohhoo tonti ...).
Loho Elver oli kirjutanud pika, lausa 1,25 lehekülje pikkuse loo jõulise ja mõjusa pealkirja "Mida oodata poliitikult, kelle mõte kiilus kinni KGB-ajastul?" all. Mis peamiselt võttis ette talle ikka südamelähedased teemad, täpsemalt siis tolle ebardliku mõistega "intellektuaalne omand" väljendatud teemad, aga ka nuhkimise kui sellise, seda eriti tolle viimase aja NSA-skandaali valguses. Kui need teemad kedagi puudutavad, siis on selles artiklis kindlasti äärmiselt palju sellist, mida tasub vähemalt tähele panna, isegi kui mitte tingimata kõigega nõustuda. Täpselt nagu mina, mistap ma ei hakkagi heietama selle üle, mis selles artiklis õiget on, sest seda on seal palju, vaid võtan pigem ette need mõned punktid või nüansid, kus minu meelest on üle võlli mindud ja pandud või mille osas mul on väiksem või suurem eriarvamus.
Kõigepealt kõige silmatorkavamast ehk NSA-skandaali järel päevavalgele tulnud elektroonilise nuhkimise võrdsustamises KGB tegevusega. Selle võrdluse osas ei ole Loho muidugi ainulaadne, seda on enne teda teisedki teinud ja küllap teevad ka edaspidi. Ainult et minu silmis vähendab see kohe oluliselt, lausa väga oluliselt väitja väidete usutavust. Ainuke põhjendus, miks keegi saaks võrrelda näiteks KGB ja NSAd või BND-d või veel mõnda muud demokraatliku riigi asutust, saab mu meelest olla väitja noorus - ja tõepoolest, veebist leitavatel andmetel jääb Loho sünniaasta aega, kus ta KGB eakaaslane sai olla vaid oma imikuaastad. Nii et ehk on see temagi puhul siis vabandatav noorusega - kuigi võhiklikkust selliste absurdsete väidete õhkuviskamisel ei taha mu ajaloolasehing hästi andestada. Ma usun, et paljudele peaks sellise võrdluse alusetus niigi selge olema, aga et seda võib lugeda ka mõni mainitud noorematest inimestest, kelle teadmised ajaloost pole kõige suuremad, siis pisike selgitus ka.
Jah, NSA ja KGB tegevuses on sarnaseid jooni: õieti võiks öelda, et NSA kui (tänapäeval) eelkõige elektroonilise luurega tegelev asutus sarnaneb ühe-kahe KGB peavalitsusega. Sest KGB oli palju laiem ja suurem asutus, mida USA mõistes võiks ehk võrrelda kogu tolle "luurekogukonnaga". Nende peamine erinevus tuleneb aga sellest, et nad tegutsesid/tegutsevad täiesti eri laadi riikides, mis mõjutab ka nende laiemat funktsiooni. Milleks tuleb minna pisut ajalukku, et asi selgem oleks. KGB sai alguse enamlaste võimuhaaramise järel valitsuse alluvusse loodud nõndanimetatud erakorralisest komisjonist, mis lihtsustatult öeldes kujutas endast prokuratuuri, kohtu ja hukkamiskomando/vanglainstitutsiooni funktsioone ühendavat ametiasutust. Ehkki hiljem jõuti Nõukogude riigis ka selleni, et loodi omaette prokuratuur ja kohtud ning timukad ja vangivalvuridki läksid siseministeeriumi alluvusse, säilis KGB kui valitseva (ja sealjuures ainukese) partei "kilbi ja mõõga" roll ka edaspidi. Või kui teisiti ja võib-olla veel selgemalt öelda, siis KGB oli ja jäi võimu haaranud enamlaste jätkuva võimul püsimise üheks peamiseks abivahendiks (ajaloost paralleeli tuues võib seda ligilähedaselt võrrelda samamoodi kurikuulsa SSiga). Mis tähendas muu hulgas ka seda, et kogu KGB tegevus teenis nendesamuste enamlaste huve nii välis- kui kodumaal (see, et KGB tegutses täiesti ametlikult ka kodumaal, peaks olema loodetavasti kõigile siiski teada). NSA teatavasti kodumaal tegutseda ei tohi, vähemalt ametlikult (on küll seadustatud võimalus koguda teavet välisriikides viibivate USA kodanike kohta), samuti pole tal enam-vähem puhta teabekogumisasutusena kuidagi KGBga võrreldavaid funktsioone, kindlasti mitte kodumaal, aga ka välismaal on NSA tegevus palju piiratum kui näiteks CIAl. Kõigest sellest tuleneb too peamine, mis eristab KGB ja paljusid teisi totalitaarsete riikide sarnaseid asutusi NSAst ja paljudest teistest demokraatlike riikide asutustest: kui esimestes on sellised asutused sõna otseses mõttes lahutamatult konkreetse võimulolijaga seotud, valitsusele kui tervikule mittealluvad repressiivorganid, mis on mõeldud nii info kogumiseks, sellest infost järelduste tegemiseks kui ka järelduste elluviimiseks, siis teistes on need vaid üks sisend poliitilises protsessis, milles põhimõtteliselt osaleb kogu ühiskond. Nojah, ma tunnen ise ka, et see eelmine lause on natuke nõrk ja eristus raskesti tabatav, aga selle põhjalikum põhjendamine läheks liiga pikale isegi ajaveebi jaoks, mistõttu võib neile, kel tekkis huvi rohkem teada saada, soovitada lugeda põhjalikumaid käsitlusi nii Nõukogude korra kohta tervikuna kui ka KGB ja selle rolli kohta spetsiifiliselt (Knighti Amy ammune raamat "The KGB" tuleb esimesena meelde, aga teatava pildi võib kätte saada isegi eesti keelde tõlgitud "Mitrohhini arhiivist").
Loho loos oli ka paar mu meelest ebatäpsust või kui teisiti öelda, siis ülevõllikeeramist. Nii väidab ta, et uue, veel jõustumata "Pekingi lepingu" kohaselt "kui su (näiteks alaealine) tuttav on Youtube'i pannud video, kus ta tantsib raadiost tuleva muusika saatel, siis pead sa sellet teatama politseile, sest muidu oled varjamisega pannud ise toime karistatava teo". Mu meelest on see nii küll ei ole: tolles lepingus räägitakse hoopis "õiguste teostamist käsitleva elektroonilise teabe" kõrvaldamisest või ilma loata muutmisest, millega raadiost tuleva muusika korral ilmselgelt ei saa tegemist olla. See võib minna küll teise autoriõigusi puudutava asja alla, nimelt autori reprodutseerimine ilma loata (ja muidugi ka ilma autoritasu maksmata) ehk seesama säte, mille alusel mõningaid poeomanikke on tahetud karistada raadio mängitamise eest, aga see on pisut teine asi.
Samamoodi on pisut üle võlli, küllap teadlikult, väide, nagu tähendaks e-kirja edasisaatmine ilmtingimata kuritegu karistusseadustiku $222 mõttes. Tema näites, kus ta saadab kirja (ilmselt eraviisiliselt) ministeeriumiametnikule, kes selle edasi saadab, võib see ju nii olla, kuigi ma usun, et siin sõltub tõlgendamine väga palju kirja sisust ehk siis sellest, kas see oligi mõeldud konkreetsele ametnikule teadmiseks või oli seal väljendatud soovi, et tõstatatud küsimusi ministeeriumis arutataks (mis implitsiitselt on juba tolles paragrahvis nõutud luba). E-kirjade edasisaatmine on muidugi teemana juba päris ammu ka autoriõiguste rikkumise seisukohast üleval olnud, aga päris selleni, et seda igal tingimusel rikkumiseks pidada, ei ole siiski jõutud. Sest paljudel juhtudel, eriti kui kirjavahetus käib eraisiku ja mõne juriidilise isiku vahel, on ka kirjale lisatud, et tegu on konfidentsiaalse ehk mittelevitatava infoga; samuti saab väga tihti apelleerida nõndanimetatud "fair use" klauslile. Ma usun, et juba Eestigi autoriõiguseseaduse $18, mis ütleb, et "ilma autori nõusolekuta ja tasu maksmata on lubatud teoste ajutine või juhuslik reprodutseerimine, mis toimub tehnilise protsessi lahutamatu ja olulise osana ning mille eesmärk on vahendada teose edastamist võrgus kolmandate isikute vahel või teha võimalikuks teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti seaduspärane kasutamine ning millel puudub iseseisev majanduslik eesmärk" või ka $19 lükkab tegelikult Loho väite ümber. Aga ma muidugi möönan, et ma pole jurist ja tean, et seadustes järje ajamine ning veel enam, mõistlikule järeldusele jõudmine on üks äraütlemata keeruline asi, nii et ma võin ka vabalt eksida.
Nii et kui eespool tehtud mööndusi arvestada ning osaliselt artiklist läbi kumavat nooruslikku radikaalsust ja uljust samuti silmas pidada, siis on kahtlemata tegu ühe väga hea looga, mis osutab õige mitmele valusale küsimusele, olgu siis autoriõiguste või tolle nuhkimise vallas.
(Natuke naljaga pooleks, aga ka pisut tõsiselt võiks öelda, et minagi olen tolle KGB-ajastul kinni kiilunud mõttega inimene, kes ei näe erilist halba NSA teabekogumises - nagu ei näinud põhimõtteliselt ka KGB vastavas tegevuses -, ainult et paha asi on selle juures see, et nagu KGB, nii hoiab ka NSA seda teavet kangesti enda valduses: kogu too kogutud teave võiks olla avalik, kõigile kättesaadav, et kõik saaksid selle põhjal ise järeldusi teha. Ka selle kohta, kas sellesama teabe põhjal poliitikute langetatud otsused, olgu need siis millised tahes, on olnud õigustatud või mitte. Tarkvara vallas nimetatakse sarnast nähtust avatud lähtekoodiks ja üldiselt peetakse seda paremaks kui kinnist lähtekoodi, kas või juba seepärast, et palju silmi on peaaegu alati parem kui vähesed. Millest, muide, tuleb veel üks asi, mis mind Loho artikli juures pisut häiris, aga küllap on see rohkem tingitud mu anarhistlikust mõttelaadist kui millestki muust: nimelt see, et oma nooruslikust uljusest hoolimata mõtleb ta vaid sellele, kuidas olemasolev süsteem kõigi nende NSAde ja "intellektuaalse omandi" ja kõige muuga võiks olla parem ja "inimsõbralikum", aga ei mõtle üldse väljaspool seda, ei mõtle, et süsteemi ennast polekski vaja, et võiks olla hoopis midagi muud kui see süsteem.)
Eelnev sulgudes mõttearendus viib mind Sirbi viimane tähelepanu vääriva loo juurde, mis mulle kui logofiilile meeldivalt kandis pealkirja "Sõnad, sõnad ...". Levaldi Heino nime nähes, kes rohkem tuntud, kuidas öelda, tehnikainimesena, tekkis mus pisuke hämmastus, aga lugu ise, mis kõneles mõtlemisest ja kõige rohkem sellest, mis jääb sõnadest väljapoole ehk süsteemsest mõtlemisest, oli sellest hoolimata hea. Ma pisut küll kahtlen selles, kas süsteemset mõtlemist ja selle vilju on nüüd ilmtingimata nii raske või lausa võimatu sõnades väljendada, nagu autor seda püüab esitada, aga oma iva tal kindlasti on - vähemalt selles mõttes, et seda ei pruugi olla kerge väljendada lihtsates sõnades, lühidalt ja nii edasi, nagu tänapäeval sageli eeldatakse (see kimbutas ju mindki eespool KGB ja NSA võrdlemise alusetusest kõneldes: ma ise saan (vähemalt enda arvates) sellest aru, küllap veel nii mõnedki, aga isegi ajaveebi suhteliselt piiramatut mahtu arvestades on seda raske lühidalt ja piisavalt tabavalt sõnadesse valada).
Natuke naljakas oli küll süsteemsest mõtlemisest ja selle häädusest kõnelevas loos kohata arvamust, et "vaimseid nakkushaigusi" levitavas massimeedias leidub mõningaid "mõistuslikke sugemeid", mille üheks näiteks oli telekanal Viasat History. Mitte et mul selle telekanali vastu midagi väga oleks (kui arvata välja nende pidev jama subtiitritega, kus ikka hüppab eestikeelsele tekstile sekka kaadrike rumeenia- või lätikeelse tekstiga, nagu võisin tänagi põgusal vaatamisel näha), aga mu meelest on seegi ikka väga meelelahutuslik, umbes samamoodi nagu ainuke eestikeelne mitte-puhtalt-teaduslik ajalooajakiri Imeline Ajalugu. Mõlema peamine puudus on just too süsteemsuse puudumine, vahel võib isegi ühes numbris, kindlasti aga eri numbrites (telekanali puhul siis pigem eri saadetes) ühe ja sama asja kohta näha-kuulda täiesti erinevaid seisukohti. Mis mõnikord on õigustatud, sest isik või ese või nähtus võibki olla omajagu erinev, kui seda eri nurga alt vaadata. Ent tihtipeale jäävad sellised väited puhtalt õhku rippuma ja nii võib juhtuda, et näiteks Karl Suurest kui Euroopa impeeriumitraditsiooni (taas)rajaja ja kultuuri (taas)elavdaja saadet vaataval inimesel jäävad temast valdavalt positiivsed emotsioonid ning ta võib lausa solvuda ja vihastuda, kui satub vestlema kellegagi, kes on näinud saadet paganluse või Saksamaa ajaloost, milles täiesti õigustatult kujutatakse samust Karl Suurt kui verist ja julma sõjapealikku, kes külvas hävingut ja häda ning hävitas rahvatraditsioone. Kusjuures mõlemal oleks selles usutavasti lepitamatus ja täiesti võimalik, et kõrtsilaua taga toimumise korral veriselt lõppevas vaidluses tegelikult õigus - ainult süsteemsust, süsteemset mõtlemist ei ole, mis lubaks neid aspekte korraga näha - vähemalt antud juhul saaks seda ka sõnadega teha, üsna pisikeste täiendustega emma-kumma saate juures, mis vähemalt annaks aimu, et kõik ei ole nii ühepalgeline ja sirgjooneline.
Ning "laastuks, aga mitte liistuks" oli, nagu tihti, Sirbi vahele torgatud Kultuurkapitali käesoleva aasta teise jaotuse tabel, millest selgus muu hulgas, et tõlgitavate teostena on millalgi lugemislauale loodetavasti jõudmas lausa tohutu hulk väärt ja väärikat kirjandust. Piisab, kui mainida vaid autoreid: Feyerabend, Descartes, Rousseau, Voltaire, Diderot, Comte, Zola - no milline valik vaid!
Loetud: Sirp, 26.07.2013
Vaadatud: mitte muhvigi
10.11.12
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev.
Tänane Sirp algas peatoimetaja mõtetega piirilepingu ja miskipärast alati sellega nii väga seotava Tartu rahulepingu teemal. Ma ei hakka siin nende kohta sõna võtma, eks igaüks võib ise lugeda ja mõelda, kas rõhumine Venemaa mittedemokraatlikule olemisele ja olemusele on "küünlaid väärt" või mitte. Küll aga tahaksin välja öelda mõned oma mõtted - seda muidugi klausliga, et ma ei ole õigusteadlane ja sestap on need rohkem sellised "lihtsa inimese" arusaamad. Mul on alati jäänud sügavalt arusaamatuks väide, nagu tähendaks uue piirilepingu sõlmimine Venemaaga automaatselt Tartu rahulepingu tühistumist. Et tegu on rahulepinguga, siis mu meelest saab see tühiseks muutuda ainult kahel juhul: esiteks siis, kui sõlmijate vahel tekib sõjaseisukord (mida Eesti ja Venemaa vahel mu meelest pole tekkinud) ja teiseks siis, kui see sõnaselgelt tühistatakse uue kokkuleppega. Piirileping puudutab pealegi vaid üht rahulepingu artiklit kokku kahekümnest - millest enamik olid teatavasti rakendusliku kallakuga ja on nagunii tühistunud (enamik juba lepingust endast lähtuvalt, kuivõrd seal olid kirjas tähtajad, milliseks ajaks seda või teist tuleb teha). Nii et see, kas piirilepingu ratifitseerimisel toonitada Tartu rahulepingu kehtivust või mitte, on üsna ükstakõik. Mu arust ainukesed artiklid, mis selles lepingus endiselt kehtivad, on teine ehk kõige olulisem, millega Venemaa tunnistab Eesti iseseisvust, ja võib-olla veel intrigeerivam kolmeteistkümnes, mis näeb ette, et kuigi ühelt poolt ei saa Tartu rahuleping olla pretsedendiks teistele Venemaa sõlmitavatele rahulepingutele, laienevad Eestile ja tema kodanikele kõik "iseäralised hõlpsused, õigused ja eesõigused", mida Venemaa on andnud teistele "endise Vene keisririigi territooriumil tekkinud riikidele". Huvitav, kas keegi on selliseid lepinguid läbi tuulanud ja neist midagi leidnud?
Ajalooteemat jagus sellesse numbrisse mu suureks rõõmuks rohkemaltki. Juba eelmises lehes oli Kusnetsi Tamuri "Püha Jüri kutsikad" ühe ajaloolase silmis tunnustust pälvinud ja tänases jätkas kiidulaulu teine ajaloolane Maasingu Madis, kes ei jätnud küll ka kasutamata võimalust osutada mõningatele küsitavustele ajaloolises plaanis. Kuigi ilmselt elukutsest tingituna kaldus autor liigselt ajalukku ja jättis tähelepanuta selle, et tegu on lõppeks ikkagi ilukirjandusliku teosega - aga tundub, et see on kuidagi äärmiselt eestlaslik: sõltumata sellest, millised võivad olla autori taotlused, on ikka äärmiselt vajalik, et ajaloolised detailid oleksid täpsed ja paigas. Alternatiivajalugu, aurupunk ja kompanjonid nähtavasti Eestis väga läbi ei lööks, kohe oleks autoril kaelas plejaad arvustajaid, kes osutavad, et see või teine asi ei ole sugugi mitte usutav ...
Veel rohkem avaldub see mainitud "eestlaslikkus" Hindi Mati pikemas kirjutises, mis eelkõige võtab ette Oksaneni Sofi, aga ka ajaloo üldisemalt. Ta ütleb otsesõnu:
Nii et kuigi Hindiga võib mitmes mõttes nõus olla, siis tema põhiseisukohaga, nagu võiks "Puhastust" või Oksaneni uut romaani "Kui tuvid kadusid" (millele on pühendatud loo teine pool) võtta Eesti ajaloo kajastusena, ei ole ma küll kuidagi nõus. Kirjanikud räägivad ikkagi oma lugu ja on puhtalt nende otsustada, kas ja mil määral kogu see taust, mida nad sellele loole lisavad ja mille peale nad oma loo üles ehitavad, on kooskõlas üldteada (või üldteatuks arvatavate) faktidega või hoopis nihestab neid nii, nagu autorile parajasti vajalikuna tundub. Teisest küljest muidugi on tänuväärne, kui ilukirjanduslik teos suudab käima tõmmata diskussiooni ajaloo üle - eeldatavalt mitte autorit materdades, vaid ikka ajalukku vaadates ja seal selgust luua püüdes. Hint sellega toime ei tule, paraku, üritades kangekaelselt "ilukirjanduslikku" ja "ajaloolist" tõde ühitada ...
Ajaloovallast veel tasub ära märkida vana hea mitmekoolikaaslase Bahovski Erkki lühikest mõtisklust Tamme Mareki mõne aja eest ilmunud ajalooalaste esseede kogu üle. Mis taas võtab ette selle "ideoloogilise" ajaloo, ajaloo sidumise olevikuga või lausa rakendamise olupoliitika teenistusse. Mis omakorda läheb välja päris fundamentaalse küsimiseni: mis peaks olema see, mis annab inimolule mõtte? Ajalugu ja narratiiv, mis inimesi ühte seob? Või midagi muud? Selles lühikeses repliigis muidugi vastuseni ei jõuta, nagu usutavasti ei jõutaks ka seitsmeteistkümneköitelises mammutkäsitluses, aga üks on selge: tahame või ei taha, minevikuga oleme seotud nagunii, siinsamas olevikus, kas või juba selle läbi, et me mäletame. Mida selle mäletamisega peale hakata, on juba iseküsimus ... Ja muidugi võib hea meelega ära märkida tõika, et Erkki tuletab meelde Kivimäe Jüri tähelepanuväärseid loenguid ja võtteid, mida ta ammuste aegade selgitamiseks noortele tudengitele kasutas - pintsakuvarrukast haaramine ja nööbiküsimuse esitamine on mullegi alatiseks mällu sööbinud :-)
Künstleri Aili oli valutavi südami kirjutanud eesti keelest ja selle olukorrast või tulevikust kõrghariduses, aga ka veidi laiemalt. Mis on ka mulle mõnikord peavalu ja muret valmistanud, sest mõneti ja õieti päris mitmeti lööb seisukoht, nagu oleks eesti keel selline alaväärtuslik, kus terminoloogiat ega üldse midagi "eesrindlikku" ei saagi olemas olla, päris otseselt minu kui tõlkija au ja põhimõtteliselt lausa töövõimaluste pihta. Nojah, raamatute või muude kirjutiste tõlkimisel ei ole seda nii väga tähele panna, küll aga tarkvara tõlkimise juures, mille puhul leidub kohe päris palju inimesi, kes järsult vaat et keelduvad kasutamast eestindatud tarkvara, enamasti väitega, et see on mõistetamatu. Ehkki enamasti jääb pigem mulje, et asi ei ole niivõrd selles, kuidas on tõlgitud, vaid rohkem ütleja ebakindluses, kui ta on suutnud suure vaevaga millestki aru saada ja peab siis kohanema järsku millegi uuega. Aga noh, ma tean, et mu identiteet on üheselt määratud eesti keelega ja sellest mulle mu eluajaks piisab ...
Huvitavaid mõttearendusi identiteedi, turvalisuse ja muu sellise osas ajas taas edasi Veldre Ahto. Mulle imponeeris tema arvamus, et tasapisi oleks vaja "tehnikute" kõrvale, kes progressiratast aina usinalt edasi keeravad, "humanitaare", kes mõtestaksid, mida kõik see õieti tähendab ja kaasa toob. Õieti on neid mõtteid seal raske kuidagi kokku võtta, selleks on nad üsna haralised, aga lugemist (ja edasimõtlemist) väärt lugu kahtlemata-
Lisaks ajaloole ja muule "ühiskondlikule" oli veidi mõnusat lugemist ka kirjanduslehekülgedel. Kõigepealt, nojah, küll taas ajaloomailt, Kulli Aivari juubelihõnguline lugu eesti (kirja)kultuuri varamusse end kindlalt sisse kirjutanud "Kevade" loomisloost. Teiseks aga Liivaku Lembitu kirjutis isast ja pojast kirjanikest Amistest. Mida oli täitsa huvitav lugeda, ehkki selle läbilugemise järel pidin nentima, et mõlemad käsitletud kuuluvad selliste kirjainimeste hulka, kelle looming mulle küll mingit huvi ei paku ...
Kui veel lõpetuseks ära mainida viimselehelugu Liivlaiu Meelise sulest, mis võttis (taas kord) käsitleda Eesti muuseumid, sedakorda mitte ainult nutuselt, vaid ka kerge positiivsuse laenguga, võikski joone alla tõmmata. Siiski ei saa jätta märkimata, et Sirbi vahele oli pistetud järjekordne filmileht, millest ma tavapäraselt põgusa pilgu üle lasin, aga kus jäi kuidagi väga silma pildilise materjali kesine kvaliteet. Võib-olla ma eksin, aga kas mitte millalgi ei olnud see filmileht parema paberi peal ja teravamate piltidega? Praegu jäi lausa tunne, nagu oleks veel täiendavalt hägustatud mõningaid pilte ...
Loetud: Sirp, 09.11.2012
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2)
Tänane Sirp algas peatoimetaja mõtetega piirilepingu ja miskipärast alati sellega nii väga seotava Tartu rahulepingu teemal. Ma ei hakka siin nende kohta sõna võtma, eks igaüks võib ise lugeda ja mõelda, kas rõhumine Venemaa mittedemokraatlikule olemisele ja olemusele on "küünlaid väärt" või mitte. Küll aga tahaksin välja öelda mõned oma mõtted - seda muidugi klausliga, et ma ei ole õigusteadlane ja sestap on need rohkem sellised "lihtsa inimese" arusaamad. Mul on alati jäänud sügavalt arusaamatuks väide, nagu tähendaks uue piirilepingu sõlmimine Venemaaga automaatselt Tartu rahulepingu tühistumist. Et tegu on rahulepinguga, siis mu meelest saab see tühiseks muutuda ainult kahel juhul: esiteks siis, kui sõlmijate vahel tekib sõjaseisukord (mida Eesti ja Venemaa vahel mu meelest pole tekkinud) ja teiseks siis, kui see sõnaselgelt tühistatakse uue kokkuleppega. Piirileping puudutab pealegi vaid üht rahulepingu artiklit kokku kahekümnest - millest enamik olid teatavasti rakendusliku kallakuga ja on nagunii tühistunud (enamik juba lepingust endast lähtuvalt, kuivõrd seal olid kirjas tähtajad, milliseks ajaks seda või teist tuleb teha). Nii et see, kas piirilepingu ratifitseerimisel toonitada Tartu rahulepingu kehtivust või mitte, on üsna ükstakõik. Mu arust ainukesed artiklid, mis selles lepingus endiselt kehtivad, on teine ehk kõige olulisem, millega Venemaa tunnistab Eesti iseseisvust, ja võib-olla veel intrigeerivam kolmeteistkümnes, mis näeb ette, et kuigi ühelt poolt ei saa Tartu rahuleping olla pretsedendiks teistele Venemaa sõlmitavatele rahulepingutele, laienevad Eestile ja tema kodanikele kõik "iseäralised hõlpsused, õigused ja eesõigused", mida Venemaa on andnud teistele "endise Vene keisririigi territooriumil tekkinud riikidele". Huvitav, kas keegi on selliseid lepinguid läbi tuulanud ja neist midagi leidnud?
Ajalooteemat jagus sellesse numbrisse mu suureks rõõmuks rohkemaltki. Juba eelmises lehes oli Kusnetsi Tamuri "Püha Jüri kutsikad" ühe ajaloolase silmis tunnustust pälvinud ja tänases jätkas kiidulaulu teine ajaloolane Maasingu Madis, kes ei jätnud küll ka kasutamata võimalust osutada mõningatele küsitavustele ajaloolises plaanis. Kuigi ilmselt elukutsest tingituna kaldus autor liigselt ajalukku ja jättis tähelepanuta selle, et tegu on lõppeks ikkagi ilukirjandusliku teosega - aga tundub, et see on kuidagi äärmiselt eestlaslik: sõltumata sellest, millised võivad olla autori taotlused, on ikka äärmiselt vajalik, et ajaloolised detailid oleksid täpsed ja paigas. Alternatiivajalugu, aurupunk ja kompanjonid nähtavasti Eestis väga läbi ei lööks, kohe oleks autoril kaelas plejaad arvustajaid, kes osutavad, et see või teine asi ei ole sugugi mitte usutav ...
Veel rohkem avaldub see mainitud "eestlaslikkus" Hindi Mati pikemas kirjutises, mis eelkõige võtab ette Oksaneni Sofi, aga ka ajaloo üldisemalt. Ta ütleb otsesõnu:
Ma ei leia, et „Puhastuse” ajaloo- ja olustikudetailide vigasusele osutamine tähendaks nõukogude võimu kuritegude eitamist või nende unustada soovimist. Siin pole üldse mingit seost: ma tahaksin hoopis nende (ja üldse kõigi) kuritegude võimalikult täpset avalikkuse ette toomist, koos ajaloolise taustaga. See pole muidugi ilukirjanduse kohustus. Aga ma ei arva, et kirjandusteose ideoloogia peab määrama tema retseptsiooni ning et kõik muu – süžee usutavus ning ajaloo ja olustikudetailide äratuntavus – on kõrvaline.Minul tõusevad selle peale käed püsti ahastavas küsimises: miks ometi on vaja otsida ilukirjandusest tõde+ Või veel täpsemalt: miks on sealt vaja otsida seda tõde, mis sobiks kokku mingi muu tõega, mitte ainult selle teose ja/või autori enda tõega? Ja mis puudutab "ajaloolist tõde", siis küllap need, kes ajalooga rohkem on kokku puutunud, teavad päris hästi, kui raske on sedasamust "tõde" ka puhtalt dokumentide põhjal välja selgitada, mis ilukirjanduslikkusele pretendeerimatagi kipuvad sageli esitama just oma "tõde", mitte seda üldist ... Ja et ikka veel pihta anda, siis ei ole ka Hint ise selle kehtestamisel oma artiklis päris täpne, kui räägib näiteks:
Kujutlege olukorda, et keegi pole üles kirjutanud, millal heinapallimise tehnika jõudis Eesti kolhoosidesse. Siis võib „Puhastuse” metsavenna peidiku sissepääsu varjamine heinapallidega olla tõendi väärtusega. Ent 1949. aastal heinapalle polnud.Tõepoolest, ma usun ka, et 1949. aastal ei pruukinud Läänemaal heinapalle lakas olla. Aga siiski: raamatus ei ole juttu heinapallidest, vaid heinapakkidest (tõsi, ühes kohas, juba üsna lõpus, esinevad ka heinapallid - võimalik, et see on näpukas, aga võib-olla oli ka originaalis erinevalt). Ja mis puutub heinapallimise tehnikasse, siis Eesti kolhoosidesse see mõistagi ei saanud enne 1949. aastat õieti jõuda, sest noid kolhoose ju polnud, aga selles, et see poleks üldse Eestis tuntud olnud, ei oleks ma jälle väga kindel. Heinapress on kahtlemata vanem riist kui kolhoosikord ja ka pallimise või pakkimise tehnika oli enne Teist maailmasõda tuntud. Sellele ma küll praegu vastata ei oska, kas noid masinaid enne Teist maailmasõda ka Eestisse jõudis ja kui jõudis, siis kui palju ja kuhu. Muidugi, isegi kui jõudis, siis võib küll uskuda, et 1949. aastal neid (enam ja veel) ei kasutatud ...
Nii et kuigi Hindiga võib mitmes mõttes nõus olla, siis tema põhiseisukohaga, nagu võiks "Puhastust" või Oksaneni uut romaani "Kui tuvid kadusid" (millele on pühendatud loo teine pool) võtta Eesti ajaloo kajastusena, ei ole ma küll kuidagi nõus. Kirjanikud räägivad ikkagi oma lugu ja on puhtalt nende otsustada, kas ja mil määral kogu see taust, mida nad sellele loole lisavad ja mille peale nad oma loo üles ehitavad, on kooskõlas üldteada (või üldteatuks arvatavate) faktidega või hoopis nihestab neid nii, nagu autorile parajasti vajalikuna tundub. Teisest küljest muidugi on tänuväärne, kui ilukirjanduslik teos suudab käima tõmmata diskussiooni ajaloo üle - eeldatavalt mitte autorit materdades, vaid ikka ajalukku vaadates ja seal selgust luua püüdes. Hint sellega toime ei tule, paraku, üritades kangekaelselt "ilukirjanduslikku" ja "ajaloolist" tõde ühitada ...
Ajaloovallast veel tasub ära märkida vana hea mitmekoolikaaslase Bahovski Erkki lühikest mõtisklust Tamme Mareki mõne aja eest ilmunud ajalooalaste esseede kogu üle. Mis taas võtab ette selle "ideoloogilise" ajaloo, ajaloo sidumise olevikuga või lausa rakendamise olupoliitika teenistusse. Mis omakorda läheb välja päris fundamentaalse küsimiseni: mis peaks olema see, mis annab inimolule mõtte? Ajalugu ja narratiiv, mis inimesi ühte seob? Või midagi muud? Selles lühikeses repliigis muidugi vastuseni ei jõuta, nagu usutavasti ei jõutaks ka seitsmeteistkümneköitelises mammutkäsitluses, aga üks on selge: tahame või ei taha, minevikuga oleme seotud nagunii, siinsamas olevikus, kas või juba selle läbi, et me mäletame. Mida selle mäletamisega peale hakata, on juba iseküsimus ... Ja muidugi võib hea meelega ära märkida tõika, et Erkki tuletab meelde Kivimäe Jüri tähelepanuväärseid loenguid ja võtteid, mida ta ammuste aegade selgitamiseks noortele tudengitele kasutas - pintsakuvarrukast haaramine ja nööbiküsimuse esitamine on mullegi alatiseks mällu sööbinud :-)
Künstleri Aili oli valutavi südami kirjutanud eesti keelest ja selle olukorrast või tulevikust kõrghariduses, aga ka veidi laiemalt. Mis on ka mulle mõnikord peavalu ja muret valmistanud, sest mõneti ja õieti päris mitmeti lööb seisukoht, nagu oleks eesti keel selline alaväärtuslik, kus terminoloogiat ega üldse midagi "eesrindlikku" ei saagi olemas olla, päris otseselt minu kui tõlkija au ja põhimõtteliselt lausa töövõimaluste pihta. Nojah, raamatute või muude kirjutiste tõlkimisel ei ole seda nii väga tähele panna, küll aga tarkvara tõlkimise juures, mille puhul leidub kohe päris palju inimesi, kes järsult vaat et keelduvad kasutamast eestindatud tarkvara, enamasti väitega, et see on mõistetamatu. Ehkki enamasti jääb pigem mulje, et asi ei ole niivõrd selles, kuidas on tõlgitud, vaid rohkem ütleja ebakindluses, kui ta on suutnud suure vaevaga millestki aru saada ja peab siis kohanema järsku millegi uuega. Aga noh, ma tean, et mu identiteet on üheselt määratud eesti keelega ja sellest mulle mu eluajaks piisab ...
Huvitavaid mõttearendusi identiteedi, turvalisuse ja muu sellise osas ajas taas edasi Veldre Ahto. Mulle imponeeris tema arvamus, et tasapisi oleks vaja "tehnikute" kõrvale, kes progressiratast aina usinalt edasi keeravad, "humanitaare", kes mõtestaksid, mida kõik see õieti tähendab ja kaasa toob. Õieti on neid mõtteid seal raske kuidagi kokku võtta, selleks on nad üsna haralised, aga lugemist (ja edasimõtlemist) väärt lugu kahtlemata-
Lisaks ajaloole ja muule "ühiskondlikule" oli veidi mõnusat lugemist ka kirjanduslehekülgedel. Kõigepealt, nojah, küll taas ajaloomailt, Kulli Aivari juubelihõnguline lugu eesti (kirja)kultuuri varamusse end kindlalt sisse kirjutanud "Kevade" loomisloost. Teiseks aga Liivaku Lembitu kirjutis isast ja pojast kirjanikest Amistest. Mida oli täitsa huvitav lugeda, ehkki selle läbilugemise järel pidin nentima, et mõlemad käsitletud kuuluvad selliste kirjainimeste hulka, kelle looming mulle küll mingit huvi ei paku ...
Kui veel lõpetuseks ära mainida viimselehelugu Liivlaiu Meelise sulest, mis võttis (taas kord) käsitleda Eesti muuseumid, sedakorda mitte ainult nutuselt, vaid ka kerge positiivsuse laenguga, võikski joone alla tõmmata. Siiski ei saa jätta märkimata, et Sirbi vahele oli pistetud järjekordne filmileht, millest ma tavapäraselt põgusa pilgu üle lasin, aga kus jäi kuidagi väga silma pildilise materjali kesine kvaliteet. Võib-olla ma eksin, aga kas mitte millalgi ei olnud see filmileht parema paberi peal ja teravamate piltidega? Praegu jäi lausa tunne, nagu oleks veel täiendavalt hägustatud mõningaid pilte ...
Loetud: Sirp, 09.11.2012
Vaadatud: Kelgukoerad (Kanal2)
25.4.10
Laubased mõtted
Peaaegu täiesti töövaba päev, mille suuremalt jaolt sisustas Erkki sünnipäev ja kõik, mis sellega seondus. Esmalt seondus nimelt kuulsate bastionikäikude külastamine. Minu viimased väisamised jäid nii paarikümne aasta taha, sestap oli esimene reaktsioon ninaga agaralt nuuskida, aga võta näpust või ninasõõrmest, kuselõhna polnud kusagil :-) Igatahes väga kenasti olid need käigud korda tehtud, väga huvitavate asjadega sisustatud ning ekskursioon, mida juhatasid sisse ja välja ekraanil näidatavad liikuvad pildid, oli samuti igati tasemel. Mõningase vahega järgnes sellele juba sünnipäevapidu ise, mis jättis samuti ainult hea mulje - lõppeks oli ju kohal palju toredaid inimesi (täitsa ilma irooniata öeldud :-) ), elav muusika ja muud sellist, nii et oleks olnud lausa imelik, kui kõik see poleks meeldinud.
Sain täna kaasa aidata ka nooresoo sirgumisele ja kasvamisele, küll veidi iseäralikult. Nimelt oli ühel noorel hõimlasel (see on vist kõige õigem sõna, sest täpsema vahekorra selgitamine nõuaks pikka, väga pikka tähemärkide rittaseadmist...) ees kirjandi kirjutamine, mille juures tänapäeval lubatavat kasutada ka õigekeelsussõnaraamatut. Et aga nende kool on vist kolinud või midagi, siis koolil neid pakkuda polnud ja nii pidid vaesed abituriendid neid ise hankima. Ja mõistagi olid linna raamatukogud neist hoobilt tühjaks tõmmatud. Et mul eelnevalt mainitud sündmuste tõttu nagunii täna muidu oma põhitöövahendit kasutada vaja polnud, siis olin rõõmuga nõus hädalist kaevust välja aitama. Iseenesest on tegelikult imelik, et kirjandi kirjutamisel lubatakse üldse mingeid abimaterjale kasutada. veel enam, et selleks on just ÕS. Mu meelest vanasti (noh, siis, kui rohi oli ja taevas oli ja nii edasi... :-) ) hinnati lisaks arutlus- või fabuleerimisoskusele ka õigekirja ja seda siis muidugi ikka selle järgi, kuidas oma pea, ilma kõrvalise abita, vähegi lõikas. Pealegi, ega see eesti keel nüüd nii raske ja keeruline ka ei ole, et seda ÕS-i abil tingimata turgutama peaks. Ma pigem arvaks, et kui üldse, siis asjad, mida võiks kirjandi kirjutamisel kasutada lubada, oleks näiteks mingid ekraanid kirjutajate laudadel, mille abil nad saaksid kasutada kirjandusteoseid, kust sobivaid tsitaate hankida, või midagi sellist. Aga no eks ajad muutuvad ja ju siis on tänapäeval ÕS kirjandikirjutajatele vajalik.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Smallville (ETV)
Sain täna kaasa aidata ka nooresoo sirgumisele ja kasvamisele, küll veidi iseäralikult. Nimelt oli ühel noorel hõimlasel (see on vist kõige õigem sõna, sest täpsema vahekorra selgitamine nõuaks pikka, väga pikka tähemärkide rittaseadmist...) ees kirjandi kirjutamine, mille juures tänapäeval lubatavat kasutada ka õigekeelsussõnaraamatut. Et aga nende kool on vist kolinud või midagi, siis koolil neid pakkuda polnud ja nii pidid vaesed abituriendid neid ise hankima. Ja mõistagi olid linna raamatukogud neist hoobilt tühjaks tõmmatud. Et mul eelnevalt mainitud sündmuste tõttu nagunii täna muidu oma põhitöövahendit kasutada vaja polnud, siis olin rõõmuga nõus hädalist kaevust välja aitama. Iseenesest on tegelikult imelik, et kirjandi kirjutamisel lubatakse üldse mingeid abimaterjale kasutada. veel enam, et selleks on just ÕS. Mu meelest vanasti (noh, siis, kui rohi oli ja taevas oli ja nii edasi... :-) ) hinnati lisaks arutlus- või fabuleerimisoskusele ka õigekirja ja seda siis muidugi ikka selle järgi, kuidas oma pea, ilma kõrvalise abita, vähegi lõikas. Pealegi, ega see eesti keel nüüd nii raske ja keeruline ka ei ole, et seda ÕS-i abil tingimata turgutama peaks. Ma pigem arvaks, et kui üldse, siis asjad, mida võiks kirjandi kirjutamisel kasutada lubada, oleks näiteks mingid ekraanid kirjutajate laudadel, mille abil nad saaksid kasutada kirjandusteoseid, kust sobivaid tsitaate hankida, või midagi sellist. Aga no eks ajad muutuvad ja ju siis on tänapäeval ÕS kirjandikirjutajatele vajalik.
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Smallville (ETV)
4.2.10
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev, mida mõneks tunniks katkestas külaskäik ema juurde. Ilm oli selliseks jalutuskäiguks äärmiselt kena, mõnusalt pilvine ja jahe, aga paraku oli see tuisk või mis ta oligi oma jälje jätnud ning tavaliselt isegi flegmaatilise tatsumisega nii 18-20 minutiga läbitava vahemaa peale kulus sedakorda üle 30 minuti... Ma lausa kahetsesin pisut, et suurest spordituimusest ajendatuna ei jälginud hiljutisi siinsamas lähedal toimunud iluuisutajate EM-i - sealt oleks vahest saanud häid nippe, kuidas jäätantsu paremini teha, kui see mul täna ema juurde kulgedes välja kukkus.
Igatahes seal kohapeal ootasid juba lisaks emale ees sugulane Katrin ja tema poeg. Mul on nende sugulastega üldse raskusi selles mõttes, et sugulusvahekorra tuvastamine tekitab raskesti kokkuveeritavaid sõnu, aga püüan siiski: Katrin on mu vanaonupojatütar ja tema poeg järelikult siis vanaonupojatütrepoeg. Huh, seda tuleks kiiresti ja palju kordi järjest öelda. Selline pisemat sorti suguvõsa kokkutulek oli päris vahva, saigi pikemalt ja ilma tähelepanu ülejäänud kümnete tuhandete sugulastega jagamata juttu vesta ja mõtteid heietada. Et pakuti ka kohvi, siis mõistagi jätkus juttu kauemaks :-) Muu hulgas selgus, et nii Katrin kui ka mu ema on sellest suguvõsa uurimisest ikka päris sisse võetud ja kavatsevad astuda lausa genealoogiaseltsi - ka mu ema, kes on viimastel aastatel väga aktiivselt tegutsenud ja igati vaeva näinud ja rassinud selle nimel, et varasemast aktiivsest ametiühingu- ja muude seltside/liikumiste tegelasest saaks ikka päris lahti haagitud inimene. Aga teisest küljest õige ka, nende kahe ponnistustega on meie sugupuu (s.t siis see värgendus, mida saab näiteks paberile joonistada, mitte too füüsiline, mida tavapäraselt täiendatakse meeste ja naiste ühiste pingutustega...) ikka võimsalt kasvanud ja laienenud.
Jaanus Piirsalu oli jätkanud oma Ukraina-sõidu muljeid, sedakorda siis rohkem intervjuude kujul, uurides mitmete inimeste käest, mis võib Ukrainat ees oodata ja mis on senise presidendi äärmiselt madalaks kuhtunud toetuse taga. Taas erakordselt huvitav lugemine.
Vähemalt minu jaoks tuli aga tänase päeva pommuudis presidendi kantseleist, mis avalikustas selleaastased aumärkide saajad. Pommiks oli aga tõik, et Valgetähe teenetemärgi V klassiga peeti hädavajalikuks ära märgistada Erkki Bahovski - mees, keda ma tunnen juba üle paarikümne aasta, kellega ma olen pikalt koos õppinud ja töötanud ja isegi koos elanud :-) See näitab ilmselt vanadust, sest kes siis ikka selliseid tähtsaid aurahasid verisulis noorukitele kaela ja rinda heidab, ikka lähevad need vanadele ja väärikatele. Pealegi noored ju pole veel palju jõudnud teha, aga president ütleb ju, et "tänab ja tunnustab inimesi, kes on teinud väga palju selleks, et meie riik oleks nii sisemiselt kui ka väliselt turvaline, et Eesti teadus, kultuur ja majandus oleksid tuntud mitte ainult kodumaal, vaid ka rahvusvaheliselt, et Eesti oleks edukas ja samas hooliv oma inimeste vastu". Miks täpselt just "ajakirjanik ja tõlkija" Erkki sellist esiletõstmist vääris, ei ole paraku kirjas, aga kui lugeda selle teenetemärgi kohta, siis on ilmselt asi tema vanaisas või vanavanaisas (kuigi muidugi on Erkkil ka igasuguseid teeneid nagu kirjusid koeri või saelaudu Vändra saekaatris). Nagu lugeda võib, on "Valgetähe teenetemärk asutatud 1936. aastal Eesti rahva vabadusvõitluse mälestamiseks". Silmas on ilmselgelt peetud Vabadussõda. Et Erkki ise sel ajal ei elanud (kui ta seda fakti just iseäranis suure osavusega ei ole suutnud täielikult vaka all hoida), siis tuleb oletada, et sellega mälestatakse tema kauget esiisa, kes näiteks 1919. aasta lõpu külmal talveõhtul Narva rindel mõtiskles, et kindlasti saab tal olema väga tore ja andekas (lapse)lapselaps, kes palju jõuab ja teeb, ning sellest mõttest innustununa tõmbas kuuli rauda ja niitis maha just selle tibla, kelle ellujäämine oleks kallutanud veel viimastes kokkupõrgetes vaekausi otsustavalt Eesti rahva kahjuks. Aga nii või teisiti, see, et mõni nii lähedane tuttav kõrge autasu saab, teeb ainult suurt ja veel suuremat heameelt ning Erkki kahtlemata ka väärib seda igati.
Loetud: C. Wilson. Pühapaikade atlas
Vaadatud: Kondid (TV3), Põgenemine (TV3), Jericho (TV3)
Igatahes seal kohapeal ootasid juba lisaks emale ees sugulane Katrin ja tema poeg. Mul on nende sugulastega üldse raskusi selles mõttes, et sugulusvahekorra tuvastamine tekitab raskesti kokkuveeritavaid sõnu, aga püüan siiski: Katrin on mu vanaonupojatütar ja tema poeg järelikult siis vanaonupojatütrepoeg. Huh, seda tuleks kiiresti ja palju kordi järjest öelda. Selline pisemat sorti suguvõsa kokkutulek oli päris vahva, saigi pikemalt ja ilma tähelepanu ülejäänud kümnete tuhandete sugulastega jagamata juttu vesta ja mõtteid heietada. Et pakuti ka kohvi, siis mõistagi jätkus juttu kauemaks :-) Muu hulgas selgus, et nii Katrin kui ka mu ema on sellest suguvõsa uurimisest ikka päris sisse võetud ja kavatsevad astuda lausa genealoogiaseltsi - ka mu ema, kes on viimastel aastatel väga aktiivselt tegutsenud ja igati vaeva näinud ja rassinud selle nimel, et varasemast aktiivsest ametiühingu- ja muude seltside/liikumiste tegelasest saaks ikka päris lahti haagitud inimene. Aga teisest küljest õige ka, nende kahe ponnistustega on meie sugupuu (s.t siis see värgendus, mida saab näiteks paberile joonistada, mitte too füüsiline, mida tavapäraselt täiendatakse meeste ja naiste ühiste pingutustega...) ikka võimsalt kasvanud ja laienenud.
Jaanus Piirsalu oli jätkanud oma Ukraina-sõidu muljeid, sedakorda siis rohkem intervjuude kujul, uurides mitmete inimeste käest, mis võib Ukrainat ees oodata ja mis on senise presidendi äärmiselt madalaks kuhtunud toetuse taga. Taas erakordselt huvitav lugemine.
Vähemalt minu jaoks tuli aga tänase päeva pommuudis presidendi kantseleist, mis avalikustas selleaastased aumärkide saajad. Pommiks oli aga tõik, et Valgetähe teenetemärgi V klassiga peeti hädavajalikuks ära märgistada Erkki Bahovski - mees, keda ma tunnen juba üle paarikümne aasta, kellega ma olen pikalt koos õppinud ja töötanud ja isegi koos elanud :-) See näitab ilmselt vanadust, sest kes siis ikka selliseid tähtsaid aurahasid verisulis noorukitele kaela ja rinda heidab, ikka lähevad need vanadele ja väärikatele. Pealegi noored ju pole veel palju jõudnud teha, aga president ütleb ju, et "tänab ja tunnustab inimesi, kes on teinud väga palju selleks, et meie riik oleks nii sisemiselt kui ka väliselt turvaline, et Eesti teadus, kultuur ja majandus oleksid tuntud mitte ainult kodumaal, vaid ka rahvusvaheliselt, et Eesti oleks edukas ja samas hooliv oma inimeste vastu". Miks täpselt just "ajakirjanik ja tõlkija" Erkki sellist esiletõstmist vääris, ei ole paraku kirjas, aga kui lugeda selle teenetemärgi kohta, siis on ilmselt asi tema vanaisas või vanavanaisas (kuigi muidugi on Erkkil ka igasuguseid teeneid nagu kirjusid koeri või saelaudu Vändra saekaatris). Nagu lugeda võib, on "Valgetähe teenetemärk asutatud 1936. aastal Eesti rahva vabadusvõitluse mälestamiseks". Silmas on ilmselgelt peetud Vabadussõda. Et Erkki ise sel ajal ei elanud (kui ta seda fakti just iseäranis suure osavusega ei ole suutnud täielikult vaka all hoida), siis tuleb oletada, et sellega mälestatakse tema kauget esiisa, kes näiteks 1919. aasta lõpu külmal talveõhtul Narva rindel mõtiskles, et kindlasti saab tal olema väga tore ja andekas (lapse)lapselaps, kes palju jõuab ja teeb, ning sellest mõttest innustununa tõmbas kuuli rauda ja niitis maha just selle tibla, kelle ellujäämine oleks kallutanud veel viimastes kokkupõrgetes vaekausi otsustavalt Eesti rahva kahjuks. Aga nii või teisiti, see, et mõni nii lähedane tuttav kõrge autasu saab, teeb ainult suurt ja veel suuremat heameelt ning Erkki kahtlemata ka väärib seda igati.
Loetud: C. Wilson. Pühapaikade atlas
Vaadatud: Kondid (TV3), Põgenemine (TV3), Jericho (TV3)
Subscribe to:
Posts (Atom)