Et ma öö läbi raamatut lugesin, põnevil, millega see lõpeb, oli tänane päev, mis sisaldas väljasõitu ja tähtsat kohtumist, üsna raske. Nojah, bussisõidu ajal Tartusse sai küll ka nii umbes 2x45 minutit magada - paraku on enamasti bussid sellised, mis ei võimalda kaht tundi järjest unne suikuda, vahepeal jääb sabaluu nii kangeks, et tahes-tahtmata ärkad üles ...
Aga Tartusse ma igatahes jõudsin ja pärast üürikest kokkupuutumist vennaga, kes nüüd ju jälle Tartus elab, sellele kohtumisele ka. Milleks oli siis klassikokkutulek, täpsemalt nende inimeste kokkusaamine, kes 1987. aastal lõpetasid toonase Tartu 7. keskkooli (nüüdse Karlova gümnaasiumi või kuidas seda ka praegu ei peaks nimetatama) 11B klassi. Kokkutulekukohaks oli päris kena Mesikamäe puhkemaja, kus oli nii ilus loodus kui ka piisavalt mõnusaid mugavusi, rääkimata Tarzani-radadest ja mesitarudest. Kokkutulekust endast mõistagi ei ole palju rääkida, ühelt poolt privaatsuskaalutlustel, teiselt poolt seetõttu, et mõnes mõttes on sellised kokkutulekud üsna ühesarnased ja kes on paaril käinud, võib hästi ette kujutada, milline see välja näeb. Kohal oli meid ligemale poole jagu tollasest klassist: osasid ei olnud võimalik olnud kätte saada, osad olid eri põhjustel ära ütelnud. Et mul oli see toonaste klassikaaslastega, kui väga üksikud erandid (keda ka kohal polnud, muidugi) välja jätta, esimene kohtumine veerandsaja aasta järel - teised olid osaliselt juba mitmel korral kokku saanud - , siis oli muidugi igasugust juttu ja taastutvumist piisavalt. Nojah, tegelikult seda viimast mitte nii väga, sest üllataval kombel olid kõik "hästi säilinud" ja täiesti meeles, ainult paari inimese puhul tekkis väike kahtlus nüüd oma silmaga nähtu ja mälus oleva või lausa olematu pildi vahel. Igatahes oma kümme tundi kestnud koosviibimine oli igati tore ja meelt lahutav - isegi sellest hoolimata, et veidi andis tunda nii väsimus kui ka ikka veel ebameeldivalt paistes põsesarn. Nüüd on siis sellega viimastel aastatel peaaegu täielik ring peale tehtud ja oma kunagiste klassi- või kursusekaaslastega taaskohtutud (välja arvatud ainult EHI esimene lend - huvitav, kas selle mõned liikmed on ka vahepeal mõne kohtumise pidanud?).
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
Showing posts with label klassikokkutulek. Show all posts
Showing posts with label klassikokkutulek. Show all posts
30.9.12
4.10.10
Laubased mõtted
Täiesti töövaba päev, mille sisuks oli kooli kokkutulekul osalemine. Kooliks oli siis äsja suure remondi ja renoveerimise ja restaureerimise läbi teinud Laupa kool. Nagu ma olen varemgi öelnud, ei ole ma ju õieti päris vilistlane, sest tollal ettenähtud kaheksa 8 klassi asemel käisin ma seal ainult kuus, aga sellest hoolimata on see kool kõige südamelähedasem seniajani - lõppeks on ju just sealkandis ka mu sünnikoht ja nii-ütelda kujunemispaik.
See, mis kooliga oli ära tehtud, oli lausa vapustav. Väljast ei saanud nagu väga arugi, juurde sõites oli esimene asi pigem negatiivne - omaaegsest kooliaiast, kus sai tundide kaupa rügatud, ei olnud õieti midagi alles, mõned puud ja rohi ja lihtsalt lage plats. Koolimaja ise paistis samuti üsna sellisena, nagu ma teda mäletasin. Aga juba hoone ette jõudes oli selge, et ees ootab tõeline avastusretk: kunagiste vaevu roomatavate keldrikorruse võlvide alt paistsid uhiuued aknad ning uksest sisse astudes selgus, et vestibüül on poole suurem, sest omaaegset garderoobi enam ei ole, vaid selle asemel oli silt, mis osutas, et see asub nüüd keldrikorrusel. Keldrikorrus oligi kõige enam muutunud: kui minu ajal oli see poole väiksem ja ülejäänud osas sai vaid eriliselt julgust kogudes vaevu läbipääsetavalt roomata, siis nüüd oli see korralikult välja ehitatud ja puha. Ülejäänudki maja oli omajagu muutunud: siin-seal mõne (vahe)seina kaotanud, kohati ruumide paigutust muudetud, valdavalt avaramaks muutmise suunas, seda eriti teisel korrusel. Mu meelest ainult paar klassiruumi olid samas funktsioonis, mis minu ajal (matemaatika ja emakeel kindlasti), aga nendegi välimus oli hoopis teine. Ainuke koht, mis oli väga samasugune, oli keldris roomamise kõrval mu teine lemmikkoht, nimelt pööning (muidugi, pääs sinna ei nõudnud enam uste muukimist ja vaevalist ronimist, vaid kenasti trepist sammumist ja luugi lahtilükkamist... :-) ). Nojah, tuvisita ja saepuru asemel oli seal nüüd küll mingi moodsama aja soojustustäide või midagi, aga muidu nägi see välja täpselt samasugune. Surusin endas alla kihu võtta vanade aegade meenutamiseks ette taas retk katusele - lõppeks on ju kool alles äsja remondi läbi teinud ja poleks üldse õiglane proovida seda taas remondieelsesse seisu tagasi viia... :-)
Ka väljas ringi liikudes märkasin hiljem, et üht-teist on seal siiski muutunud. Spordiväljak oli sama koha peal ja teisele poole jõge viiv sild samuti. Kuigi selle viimase osas ma ei ole kindel, kas sild on ikka sama: ma võin eksida, aga mulle tundus, nagu oleks toona seal olnud puitsild. Igatahes praegu enam mitte. Jõgi paraku oli suhteliselt kehvas seisus, mulle tundus - või vähemalt oli see maru kõrkjatesse kasvanud, kohe kindlasti palju rohkem kui mu lapsepõlves. Aga ma kujutan ette, et kevadeti, jäämineku ajal, võib see siiski olla endiselt uhke vaatepilt.
Nagu selliste väiksemate maakoolide puhul ikka, oli kokkutulek kokkutulek õige mitmes mõttes: lisaks klassikaaslastele oli seal kohal ka terve hulk sugulasi ja sama küla elanikke ja nii edasi. Kohale tulnud klassikaaslaste osas polnud erilisi muutusi: eelmine aasta sai meid kokku seitse ja sama palju oli meid ka sel aastal, kuigi üks tüdruk oli vähem ja üks poiss rohkem. Koolimaja ruumid olid kenasti ära jaotatud vilistlaste vahel, kaks-kolm-neli aastakäiku ühte ruumi. Me istusimegi suure osa ajast oma ruumis ja muljetasime kõvasti, liikudes küll vahepeal ka "vanu radu" mööda koolimajas ringi, et meelde tuletada, mis ja kus ja kuidas oli olnud - noh, selline tavaline vanainimeste asi... :-) Ja juttu jagus kauemaks, nii et päris kahju oli lõpuks sealt lahkuda - aga eks iga asi, ka väga hea asi, peab ükskord lõppema ja nii ma millalgi öösel Tallinnasse tagasi jõudsin. Igal juhul oli see päev ja õhtu väga meeleolukas ja jääb pikaks ajaks meelde, no vähemalt järgmise kooli kokkutulekuni kindlasti...
Lõpetuseks siia ka üks fotojäädvustus mu ema, kes samuti on Laupa kooli vilistlane, käe läbi, kui ta tabas mind suundumas mainitud lemmikkohta pööningule :-)
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked:
Jelena Skulskaja: Diletandil on ükspuha, mida halvasti teha (Postimees, 02.10.2010)
See, mis kooliga oli ära tehtud, oli lausa vapustav. Väljast ei saanud nagu väga arugi, juurde sõites oli esimene asi pigem negatiivne - omaaegsest kooliaiast, kus sai tundide kaupa rügatud, ei olnud õieti midagi alles, mõned puud ja rohi ja lihtsalt lage plats. Koolimaja ise paistis samuti üsna sellisena, nagu ma teda mäletasin. Aga juba hoone ette jõudes oli selge, et ees ootab tõeline avastusretk: kunagiste vaevu roomatavate keldrikorruse võlvide alt paistsid uhiuued aknad ning uksest sisse astudes selgus, et vestibüül on poole suurem, sest omaaegset garderoobi enam ei ole, vaid selle asemel oli silt, mis osutas, et see asub nüüd keldrikorrusel. Keldrikorrus oligi kõige enam muutunud: kui minu ajal oli see poole väiksem ja ülejäänud osas sai vaid eriliselt julgust kogudes vaevu läbipääsetavalt roomata, siis nüüd oli see korralikult välja ehitatud ja puha. Ülejäänudki maja oli omajagu muutunud: siin-seal mõne (vahe)seina kaotanud, kohati ruumide paigutust muudetud, valdavalt avaramaks muutmise suunas, seda eriti teisel korrusel. Mu meelest ainult paar klassiruumi olid samas funktsioonis, mis minu ajal (matemaatika ja emakeel kindlasti), aga nendegi välimus oli hoopis teine. Ainuke koht, mis oli väga samasugune, oli keldris roomamise kõrval mu teine lemmikkoht, nimelt pööning (muidugi, pääs sinna ei nõudnud enam uste muukimist ja vaevalist ronimist, vaid kenasti trepist sammumist ja luugi lahtilükkamist... :-) ). Nojah, tuvisita ja saepuru asemel oli seal nüüd küll mingi moodsama aja soojustustäide või midagi, aga muidu nägi see välja täpselt samasugune. Surusin endas alla kihu võtta vanade aegade meenutamiseks ette taas retk katusele - lõppeks on ju kool alles äsja remondi läbi teinud ja poleks üldse õiglane proovida seda taas remondieelsesse seisu tagasi viia... :-)
Ka väljas ringi liikudes märkasin hiljem, et üht-teist on seal siiski muutunud. Spordiväljak oli sama koha peal ja teisele poole jõge viiv sild samuti. Kuigi selle viimase osas ma ei ole kindel, kas sild on ikka sama: ma võin eksida, aga mulle tundus, nagu oleks toona seal olnud puitsild. Igatahes praegu enam mitte. Jõgi paraku oli suhteliselt kehvas seisus, mulle tundus - või vähemalt oli see maru kõrkjatesse kasvanud, kohe kindlasti palju rohkem kui mu lapsepõlves. Aga ma kujutan ette, et kevadeti, jäämineku ajal, võib see siiski olla endiselt uhke vaatepilt.
Nagu selliste väiksemate maakoolide puhul ikka, oli kokkutulek kokkutulek õige mitmes mõttes: lisaks klassikaaslastele oli seal kohal ka terve hulk sugulasi ja sama küla elanikke ja nii edasi. Kohale tulnud klassikaaslaste osas polnud erilisi muutusi: eelmine aasta sai meid kokku seitse ja sama palju oli meid ka sel aastal, kuigi üks tüdruk oli vähem ja üks poiss rohkem. Koolimaja ruumid olid kenasti ära jaotatud vilistlaste vahel, kaks-kolm-neli aastakäiku ühte ruumi. Me istusimegi suure osa ajast oma ruumis ja muljetasime kõvasti, liikudes küll vahepeal ka "vanu radu" mööda koolimajas ringi, et meelde tuletada, mis ja kus ja kuidas oli olnud - noh, selline tavaline vanainimeste asi... :-) Ja juttu jagus kauemaks, nii et päris kahju oli lõpuks sealt lahkuda - aga eks iga asi, ka väga hea asi, peab ükskord lõppema ja nii ma millalgi öösel Tallinnasse tagasi jõudsin. Igal juhul oli see päev ja õhtu väga meeleolukas ja jääb pikaks ajaks meelde, no vähemalt järgmise kooli kokkutulekuni kindlasti...
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
Ilmunud tõlked:
Jelena Skulskaja: Diletandil on ükspuha, mida halvasti teha (Postimees, 02.10.2010)
24.8.10
Laubased mõtted
Täiesti töövaba ja ainult lõbule, lustile ja meelelahutusele pühendatud päev. Algas see sõiduga Tartusse, mis võttis mind vastu üllatavalt heatahtlikult - vaevalt olin kohale jõudnud, kui algas paraku küll mitte kuigi pikk, aga siiski korralik tugev paduvihm. Ma ei olegi enam mitu aastat mittetalvisel ajal Tartus käinud ja seekord oli veidi aega linna peal ringi vaadata. Päris kena oli, kuigi peatänav (ilmselt võib selle kohta nii öelda küll, vähemalt minu vaatevinklist) oli valdavalt üles kaevatud. See kurikuulus must maja muidugi veidi hämmastas, kuidagi kohatu tundus ja mu meelest oli ta ka kuidagi valesti positsioneeritud, nagu ühtegi pidi ei haakunud naabritega. Aga noh, eks see linnaplaneerimine ja hoonestamine ole targemate inimeste asi ka... Avastasin puhtjuhuslikult ühe uue kohviku (see tähendab siis minu jaoks uue - mul ei ole aimugi, kui kaua see olemas on olnud), millel nimeks Cafe Noir. Et sama nime kannab ka üks mu lemmikuid kohvimarke, siis astusin ka sisse ja lasksin sealsel kohvil hea maitsta. Maitseski hästi, kuigi see polnud ilmselt sellest margist. Kohvik ise oli parajasti täis sellist suviselt segast ja kirjut seltskonda: mõned pered või paarid, mingi täiskasvanute seltskond ja siis veel mingi (välis)tudengite seltskond.
Aga põgusa Tartu väisamise järel võtsin ette teekonna linnast veidi välja, päeva peasündmusele, milleks oli klassi kokkutulek. Ma ei käinud küll seal koolis ja klassis kaua, vaid kaks aastat, aga mõnes mõttes oli toonase põhikooli ehk 8. klassi lõpetamine siiski tähelepanuväärne - ühes meie klassiga lõpetas ka kool, et panna uksed kui mitte igaveseks, siis vähemalt senini ja nähtavaks tulevikuks samuti kinni. Kool ise kandis tookord Reola 8-klassilise kooli nime (selle järglaseks on linnale veidi lähemal asuv Ülenurme gümnaasium).
Koolimaja oli üsna õnnetus seisus, aga siiski mitte päris katastroofilises. Kui ma õigesti aru sain, siis oli seal vahepeal nii mõndagi üritatud teha, viimati vist mingi meeskoor, aga nähtavasti masu on rahakraanid kinni keeranud ja nii see siis tühjana, aknad laudadega kinni taotud seisab. Õnneks (või peaks ütlema, et hoone jaoks ehk lausa kahjuks) oli üks uks lahti, nii et pääsesime ka sisse uudistama. Ühtteist oli seal ümber tehtud, nii et meie klassiruumi enam näha polnudki, mingi sein oli ette tehtud ja selle taha enam ei pääsenud. Ka internaadihoonest oli vaid pool alles ja tundus, et sealgi just elu ei kee. Eks ta ole, maakohtades liiguvad asjad ikka siis, kui raha on ja praegu ilmselt ei ole...
Seejärel suundusime ühe klassiõe juurde seda päris kokkutulekut pidama. Et tegu oli privaatse üritusega, siis ma pikemalt sellel ei peatu. Igatahes äärmiselt tore oli neid (peaaegu kõik olid kohal, kaasa arvatud meie toonane klassijuhataja) näha - kui ma ei eksi, siis mina nägin vist eranditult kõiki esimest korda pärast 1984. aastat... Esimese hooga oli muidugi raske lausa: näod olid valdavalt tuttavad, aga nimedega ja nende kokkuviimisega nägudega oli teatavaid raskusi. Õhtu edenedes ja eriti pärast kohustuslikku enesetutvustamisvooru need mured muidugi kadusid :-) Äärmiselt tore oli teada saada, et valdavalt on meie klassi lõpetajad suhteliselt edukad: mingeid staare just meie seas pole, aga normaalselt toime tulevad ja enam-vähem rahulolevad inimesed paistsid kõik olevat. Igal juhul väga meeleolukas üritus, millega ma igati rahule jäin.
Loetud: Akadeemia 8/2010
Vaadatud: mitte muhvigi
Aga põgusa Tartu väisamise järel võtsin ette teekonna linnast veidi välja, päeva peasündmusele, milleks oli klassi kokkutulek. Ma ei käinud küll seal koolis ja klassis kaua, vaid kaks aastat, aga mõnes mõttes oli toonase põhikooli ehk 8. klassi lõpetamine siiski tähelepanuväärne - ühes meie klassiga lõpetas ka kool, et panna uksed kui mitte igaveseks, siis vähemalt senini ja nähtavaks tulevikuks samuti kinni. Kool ise kandis tookord Reola 8-klassilise kooli nime (selle järglaseks on linnale veidi lähemal asuv Ülenurme gümnaasium).
Koolimaja oli üsna õnnetus seisus, aga siiski mitte päris katastroofilises. Kui ma õigesti aru sain, siis oli seal vahepeal nii mõndagi üritatud teha, viimati vist mingi meeskoor, aga nähtavasti masu on rahakraanid kinni keeranud ja nii see siis tühjana, aknad laudadega kinni taotud seisab. Õnneks (või peaks ütlema, et hoone jaoks ehk lausa kahjuks) oli üks uks lahti, nii et pääsesime ka sisse uudistama. Ühtteist oli seal ümber tehtud, nii et meie klassiruumi enam näha polnudki, mingi sein oli ette tehtud ja selle taha enam ei pääsenud. Ka internaadihoonest oli vaid pool alles ja tundus, et sealgi just elu ei kee. Eks ta ole, maakohtades liiguvad asjad ikka siis, kui raha on ja praegu ilmselt ei ole...
Seejärel suundusime ühe klassiõe juurde seda päris kokkutulekut pidama. Et tegu oli privaatse üritusega, siis ma pikemalt sellel ei peatu. Igatahes äärmiselt tore oli neid (peaaegu kõik olid kohal, kaasa arvatud meie toonane klassijuhataja) näha - kui ma ei eksi, siis mina nägin vist eranditult kõiki esimest korda pärast 1984. aastat... Esimese hooga oli muidugi raske lausa: näod olid valdavalt tuttavad, aga nimedega ja nende kokkuviimisega nägudega oli teatavaid raskusi. Õhtu edenedes ja eriti pärast kohustuslikku enesetutvustamisvooru need mured muidugi kadusid :-) Äärmiselt tore oli teada saada, et valdavalt on meie klassi lõpetajad suhteliselt edukad: mingeid staare just meie seas pole, aga normaalselt toime tulevad ja enam-vähem rahulolevad inimesed paistsid kõik olevat. Igal juhul väga meeleolukas üritus, millega ma igati rahule jäin.
Loetud: Akadeemia 8/2010
Vaadatud: mitte muhvigi
16.8.09
Reedesed mõtted
Öösel mõtlesin küll korraks, et teeks proovi pidada päevikut mobiili kaudu, aga pilk aku indikaatorile veenis ümber. Ükskord peaks selle siiski ära proovima, aga jäägu see siis teiseks korraks.
Igatahes tänast päeva täitev sündmus oli siis klassikokkutulek. See oli iseenesest siis 25 aastat 8. klassi lõpetamisest enamikule, välja arvatud mulle, kes ma lahkusin Laupa koolist pärast 6. klassi. Aga noh, suurema osa olin ma siiski nendega koos läbinud, nii et klassikokkutulekule siiski klassfitseerusin :-) Ahjaa, need toonased lõpetajad leiab siit.
Algas kõik, nagu kord ja kohus, rongisõiduga Türile. Pärast seda, kui Edelaraudtee need 1. klassi vagunid juurutas, on rongisõit ausalt öeldes päris nauditavaks muutunud - tegelikult on isegi tavalised vagunid mu meelest mõnevõrra mugavamad või kuidagi, aga see tunne võib petlik olla. Sedakorda oli küll pool teed saatjaks vastas istuv end täiesti pildituks joonud tegelane, kelle puhul ma ikka mitut puhku pelgasin, et nüüd purskab ta oma mao ja muude siseelundite sisu kohe välja. Seda õnneks siiski ei juhtunud ja Raplas kadus ta edukalt ka rongist. Samuse Rapla kandis sõitis rong ka läbi ränga vihmavalli, isegi äikest peksis veidi taevas. Imeline, kuidas nii väiksel maalapil nagu Eesti võib ilm ikka kardinaalselt erineda. Aga teisalt, mis seal imestada, olen isegi näinud näiteks Türil seda, et linna ühes otsas on täielik padukas ja teises otsas kena päikesepaiste...
Sedakorda päikesepaistet Türil just ei olnud, vähemalt mitte märkimisväärselt, ning ilmselt üsna äsjase vihma jäljed olid selgelt näha. Et ma jõudsin kohale nii 18 paiku ja kohtumine oli kokku lepitud 19 peale, siis kondasin veidi linnas ringi, mida ma ei ole enam hea mitu aastat teinud. Eks ta ole, kesklinn on enam-vähem akuraat, aga kui veidi kõrvale astud, siis on ikka päris palju ka lagunenud hooneid ja hooletusse jäänud krunte ja muud sellist. Aga muidugi ka hulganisti väga kenasid majasid ja aedu ja muud silmarõõmu pakkuvat, egas asjata Türi ju "lillelinn" ei ole.
Nii veerand tundi enne kokkulepitud aega olin tagasi "Krahv Dracula pubi" juures. On alles nimi! Pubi ise oli selline pisike ja üsna normaalne, vähemalt Türi kohta. Veidi istunud ja kohvi maitsnud, astuski sisse naisterahvas, kes heitis pilgu ringi, ei näinud ilmselt midagi iseäralikku ja asutas end naaberlauda. Vaatasin teda pingsalt ja olin tõsiselt kahevahel, aga siis võtsin julguse kokku, astusin juurde ja küsisin: "Vabandust, aga ega sa mu klassiõde ei ole?" No näed, oligi! :-) Ja ma olin isegi suutnud välja raalida, kes täpselt, kuigi kahtlusevaglake näris enne küsimist küll omajagu.
Mõne hetke pärast ilmusid ka teised, kellest osa ma tundsin hoobilt ära ja teised panin lihtlabase loogika põhjal paika. Lõpuks oli siis potentsiaalsest 13 inimesest seitse kohal. Päris hea tulemus nähtavasti: osad olid lihtsalt püüdmatus kauguses või kättesaamatud, osadel tekkis vahetult eelnevalt takistusi ja nii edasi, ikka see tavaline värk. Niisiis kohal olid pea kõik tüdrukud, välja arvatud üks, kes elavat nüüd Soomes, aga poistega oli nigelam lugu - peale minu ilmus veel ainult üks.
Et ilm oli selline tatine, siis leidsime, et Laupale kooli juurde sõita pole vahest mõtet. Praegusel ajal ilmselt sisse nagunii ei pääseks, väljas pidada remont käima, nii et palju vaadata ka ei ole, ja pikniku pidamiseks oli maapind ilmselgelt liiga niiske. Aga järgmine aasta pidada suurem koolikokkutulek ees olema, mille osas me jõudsime kokkuleppele, et võiks sel puhul uuesti kokku saada. Eks siis saab ka koolimaja näha, värskelt remondituna ja puha.
Jäime siis sinna Draculasse ja juttu jätkus oluliselt rohkemakski kui Gevaliaga vaaterattal. Minul oli muidugi eriti huvitav, sest ma ei olnud ju kedagi neist tervelt 27 aastat enam näinud. Aga eks ka ülejäänutel oli teistega kellega vähem, kellega rohkem kontakti olnud. Selgus, et nad on ka varem kokkutulekuid korraldanud, nii umbes iga viie aasta tagant, ainult mind ei olevat varem üles leitud. No nüüd oli siis "kadunud poeg" pärale jõudnud...
Igaüks rääkis ära oma loo, mida muidugi katkestasid kõikvõimalikud meenutused ja kõrvalepõiked siia, sinna ja isegi tänna... Vähemalt neil, kes sinna olid kogunenud, oli üldiselt hästi läinud või vähemalt ei rääkinud keegi, et läheks halvasti, kuigi eks ta ole, ega selles praeguses majandussituatsioonis ei jäänud ka raskused kajastamata, olgu siis piimamüügiga või automüügiga (kaks näidet erialadest, kuhu mõned meist on jõudnud).
Istusime seal Draculas siis õige mitu tundi, aga nii 23 paiku läksime lõpuks laiali. Ega Türil polegi suurt hiljem kuskil koos istuda, ööklubisid või ööpäevaringselt lahti olevaid kohti seal pole ja ilmselt poleks ka erilist nõudlust. No ja osadel meist oli juba järgmisel päeval vaja tööl olla või kuhugi sõita. Nii et kobisin tädi juurde koikule ja asi ants.
Igatahes lühidalt kokku võttes oli see üliväga tore kokkusaamine. Ilmselt, kui vähegi võimalik, püüan siis järgmine aasta ka koolikokkutulekule minna - seni on nagu olnud rohkem sisemine takistus, et see on mõeldud vilistlastele, aga mina ju seda pole... Aga klassikokkutuleku sildi külgekleepimine aitab sisemist konflikti edukalt lahendada :-)
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
Igatahes tänast päeva täitev sündmus oli siis klassikokkutulek. See oli iseenesest siis 25 aastat 8. klassi lõpetamisest enamikule, välja arvatud mulle, kes ma lahkusin Laupa koolist pärast 6. klassi. Aga noh, suurema osa olin ma siiski nendega koos läbinud, nii et klassikokkutulekule siiski klassfitseerusin :-) Ahjaa, need toonased lõpetajad leiab siit.
Algas kõik, nagu kord ja kohus, rongisõiduga Türile. Pärast seda, kui Edelaraudtee need 1. klassi vagunid juurutas, on rongisõit ausalt öeldes päris nauditavaks muutunud - tegelikult on isegi tavalised vagunid mu meelest mõnevõrra mugavamad või kuidagi, aga see tunne võib petlik olla. Sedakorda oli küll pool teed saatjaks vastas istuv end täiesti pildituks joonud tegelane, kelle puhul ma ikka mitut puhku pelgasin, et nüüd purskab ta oma mao ja muude siseelundite sisu kohe välja. Seda õnneks siiski ei juhtunud ja Raplas kadus ta edukalt ka rongist. Samuse Rapla kandis sõitis rong ka läbi ränga vihmavalli, isegi äikest peksis veidi taevas. Imeline, kuidas nii väiksel maalapil nagu Eesti võib ilm ikka kardinaalselt erineda. Aga teisalt, mis seal imestada, olen isegi näinud näiteks Türil seda, et linna ühes otsas on täielik padukas ja teises otsas kena päikesepaiste...
Sedakorda päikesepaistet Türil just ei olnud, vähemalt mitte märkimisväärselt, ning ilmselt üsna äsjase vihma jäljed olid selgelt näha. Et ma jõudsin kohale nii 18 paiku ja kohtumine oli kokku lepitud 19 peale, siis kondasin veidi linnas ringi, mida ma ei ole enam hea mitu aastat teinud. Eks ta ole, kesklinn on enam-vähem akuraat, aga kui veidi kõrvale astud, siis on ikka päris palju ka lagunenud hooneid ja hooletusse jäänud krunte ja muud sellist. Aga muidugi ka hulganisti väga kenasid majasid ja aedu ja muud silmarõõmu pakkuvat, egas asjata Türi ju "lillelinn" ei ole.
Nii veerand tundi enne kokkulepitud aega olin tagasi "Krahv Dracula pubi" juures. On alles nimi! Pubi ise oli selline pisike ja üsna normaalne, vähemalt Türi kohta. Veidi istunud ja kohvi maitsnud, astuski sisse naisterahvas, kes heitis pilgu ringi, ei näinud ilmselt midagi iseäralikku ja asutas end naaberlauda. Vaatasin teda pingsalt ja olin tõsiselt kahevahel, aga siis võtsin julguse kokku, astusin juurde ja küsisin: "Vabandust, aga ega sa mu klassiõde ei ole?" No näed, oligi! :-) Ja ma olin isegi suutnud välja raalida, kes täpselt, kuigi kahtlusevaglake näris enne küsimist küll omajagu.
Mõne hetke pärast ilmusid ka teised, kellest osa ma tundsin hoobilt ära ja teised panin lihtlabase loogika põhjal paika. Lõpuks oli siis potentsiaalsest 13 inimesest seitse kohal. Päris hea tulemus nähtavasti: osad olid lihtsalt püüdmatus kauguses või kättesaamatud, osadel tekkis vahetult eelnevalt takistusi ja nii edasi, ikka see tavaline värk. Niisiis kohal olid pea kõik tüdrukud, välja arvatud üks, kes elavat nüüd Soomes, aga poistega oli nigelam lugu - peale minu ilmus veel ainult üks.
Et ilm oli selline tatine, siis leidsime, et Laupale kooli juurde sõita pole vahest mõtet. Praegusel ajal ilmselt sisse nagunii ei pääseks, väljas pidada remont käima, nii et palju vaadata ka ei ole, ja pikniku pidamiseks oli maapind ilmselgelt liiga niiske. Aga järgmine aasta pidada suurem koolikokkutulek ees olema, mille osas me jõudsime kokkuleppele, et võiks sel puhul uuesti kokku saada. Eks siis saab ka koolimaja näha, värskelt remondituna ja puha.
Jäime siis sinna Draculasse ja juttu jätkus oluliselt rohkemakski kui Gevaliaga vaaterattal. Minul oli muidugi eriti huvitav, sest ma ei olnud ju kedagi neist tervelt 27 aastat enam näinud. Aga eks ka ülejäänutel oli teistega kellega vähem, kellega rohkem kontakti olnud. Selgus, et nad on ka varem kokkutulekuid korraldanud, nii umbes iga viie aasta tagant, ainult mind ei olevat varem üles leitud. No nüüd oli siis "kadunud poeg" pärale jõudnud...
Igaüks rääkis ära oma loo, mida muidugi katkestasid kõikvõimalikud meenutused ja kõrvalepõiked siia, sinna ja isegi tänna... Vähemalt neil, kes sinna olid kogunenud, oli üldiselt hästi läinud või vähemalt ei rääkinud keegi, et läheks halvasti, kuigi eks ta ole, ega selles praeguses majandussituatsioonis ei jäänud ka raskused kajastamata, olgu siis piimamüügiga või automüügiga (kaks näidet erialadest, kuhu mõned meist on jõudnud).
Istusime seal Draculas siis õige mitu tundi, aga nii 23 paiku läksime lõpuks laiali. Ega Türil polegi suurt hiljem kuskil koos istuda, ööklubisid või ööpäevaringselt lahti olevaid kohti seal pole ja ilmselt poleks ka erilist nõudlust. No ja osadel meist oli juba järgmisel päeval vaja tööl olla või kuhugi sõita. Nii et kobisin tädi juurde koikule ja asi ants.
Igatahes lühidalt kokku võttes oli see üliväga tore kokkusaamine. Ilmselt, kui vähegi võimalik, püüan siis järgmine aasta ka koolikokkutulekule minna - seni on nagu olnud rohkem sisemine takistus, et see on mõeldud vilistlastele, aga mina ju seda pole... Aga klassikokkutuleku sildi külgekleepimine aitab sisemist konflikti edukalt lahendada :-)
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: mitte muhvigi
14.8.09
Neljabased mõtted
Tänane päev kulus pea täielikult nende X'i ekraanisäästjate nimede ja seadistuste tõlkimisele. Mitte et see iseenesest oleks väga raske olnud, aga et seda faili sai viimati vaadatud päris kaua aega tagasi, lappasin ta stringhaaval läbi ja etskae, mitmelgi korral tekkis vajadus muuta ka midagi, mis puhttehniliselt muutmist poleks vajanud (s.t ei olnud tõlkimata või kahtlaseks/pooleliolevaks märgitud). Nojah, paar asja ajasid küll täiega segadusse ja kui mul juuksed peas oleks, võiks isegi öelda, et ajasid halliks :-) eelkõige just ekraanisäästja Hulktahukas, kus leidus ikka erilisi keerulisi nimetusi... üks mu lemmikuid oli "Icositruncated dodecadodecahedron" :-) Aga olgu pealegi, karvad peas ei läinud ka sellest ei pikemaks ega lühemaks ja tõlgitud sai nii see kui ka teised kuulsad ja kummalised...
Mõtlesin küll, et vahest jõuab rutem valmis ja saab otsast alustada ka taas dokumentatsiooni - KDE stabiilses harus on seda veel nii vähe tegemata, et võiks seal siiski lõpuni ära teha (sest sünkroniseerimisele tänu saab muudatused ju kohe ka arendusharru sisse), oleks vähemalt endal hea tunne, isegi kui see dokumentatsioon vahest kasutajatele mingil põhjusel vähe korda läheb. Aga no mul on seda plaanitud "puhkust" veel veidi varuks ju ka.
Täna said siis ka klassikokkutuleku plaanid kindlalt paika, nii et nüüd jääb veel vaid ootusärevusega pöialt pidada, et pärast 27 aastat kedagi ka ära tunneks... Aga no kuna kohtumiskoht ja -aeg sai kokku lepitud, eks siis ilmselt tunneb ka tundmata :-) Kuigi ma usun, et 12 klassikaaslasest vähemalt nelja või isegi viit ikka kohe kindlasti ära tundma, nende näod on seniajani selgelt meeles ja üldiselt enamus inimesi väga palju elu jooksul ikka ei muutu tegelikult.
Loetud: Vikerkaar 7-8/2009
Vaadatud: Menneisyyden salaisuudet (YLE2), Räpane seksikas raha (TV3)
Mõtlesin küll, et vahest jõuab rutem valmis ja saab otsast alustada ka taas dokumentatsiooni - KDE stabiilses harus on seda veel nii vähe tegemata, et võiks seal siiski lõpuni ära teha (sest sünkroniseerimisele tänu saab muudatused ju kohe ka arendusharru sisse), oleks vähemalt endal hea tunne, isegi kui see dokumentatsioon vahest kasutajatele mingil põhjusel vähe korda läheb. Aga no mul on seda plaanitud "puhkust" veel veidi varuks ju ka.
Täna said siis ka klassikokkutuleku plaanid kindlalt paika, nii et nüüd jääb veel vaid ootusärevusega pöialt pidada, et pärast 27 aastat kedagi ka ära tunneks... Aga no kuna kohtumiskoht ja -aeg sai kokku lepitud, eks siis ilmselt tunneb ka tundmata :-) Kuigi ma usun, et 12 klassikaaslasest vähemalt nelja või isegi viit ikka kohe kindlasti ära tundma, nende näod on seniajani selgelt meeles ja üldiselt enamus inimesi väga palju elu jooksul ikka ei muutu tegelikult.
Loetud: Vikerkaar 7-8/2009
Vaadatud: Menneisyyden salaisuudet (YLE2), Räpane seksikas raha (TV3)
9.8.09
Laubased mõtted
Tavaline tööpäev, mille küll õhtul lõikas läbi Diplomaatia (loodetavasti selle numbri jaoks viimane) tõlkesoov. Tõlgitud materjalide põhjal tundub üsna huvitav number tulevat, ilmselt veidi ajalukku vaatav, aga mulle kui ajaloo alal haridust saanule see ju hästi sobibki.
Võtsin vaevaks tutvuda praeguse sõja aastapäeva puhul ilmunud Gruusia-teemaliste artiklite kommentaaridega (Delfis, Postimehes, Päevalehes) ja avastasin hämmastusega, kui palju on ikka ajupestud inimesi, olgu nad siis teadlik või mitteteadlik "viies kolonn". Korduvalt esines ikka väide "aga sõda alustas ju Gruusia" - väide, mida tervemõistuslik inimene ei saa aastataguse konflikti kohta kuidagi kasutada. Sõjad võib teatavasti jagada kaheks (võimalikud on muidugi teisedki liigitused, aga see pole siinkohal oluline): välised ehk üldjuhul riikidevahelised (erandiks siis nn terrorismivastane sõda, mis on küll väline, kuivõrd seda peetakse välisriigi territooriumil (peamiselt Afganistanis), aga pole riikidevaheline) ja sisesed ehk kodusõjad.
Välise sõja osas on eelmise aasta sõda väga selge ja ühene: seda alustas Venemaa, kes tungis Gruusia territooriumile. (Olgu, teatud mööndusega võib öelda, et kuivõrd Lõuna-Osseetia lahingutegevuses sattusid rünnaku alla ka Venemaa huvid ehk rahutagamise segajõudude Venemaa pataljon, võib seda pidada isegi mõneti õigustatuks, kuid on täiesti selge, et Gruusia aktsioon ei olnud suunatud nende vastu, vaid et nad jäid pigem lihtsalt "sõja jalgu" - ning sellisel juhul näeb rahvusvaheline praktika ette sõjalise jõu kasutamist alles pärast seda, kui on ammendatud kõik muud võimalused, mida Venemaa antud juhul ei teinud, vaid alustas kohe "viimasest abinõust".) (Ei päde õieti ka mõnikord kõlanud märkus, et see oli vastutulek osseetide palvele tagada nende iseseisvus grusiinide rünnaku tingimustes - see võiks olla tõepärane ainult juhul, kui Venemaa oleks tunnustanud Lõuna-Osseetia iseseisvust enne sissetungi või vähemalt selle käigus, aga mitte pea kolm nädalat hiljem, nagu tegelikult juhtus.)
Sisemine sõda muidugi Gruusia territooriumil käis ja juba pikemat aega, aga kui pidada Gruusia all silmas grusiine, siis ei saa ka siin süüd kuidagi nende kaela riputada. Selle kodusõja algatajad olid ikka osseedid, kes soovisid Gruusiast lahku lüüa (õigemini küll esialgu mitte isegi iseseisvuda, vaid kuuluda omaette liiduvabariigina NSVL-i koosseisu; iseseisvuse taotlemiseni jõudis asi alles siis, kui NSVL oli maamunalt kadunud) ja kindlasti ei alanud see mitte möödunud aasta augustis, vaid pea kakskümmend aastat varem. Muidugi, kui ajaloos tagasi kaevata, siis võib vähemalt kodusõja provotseerimises osa süüd ka grusiinide kaela lajatada küll, aga lahkulöömise taotlejad olid ikkagi osseedid, kellele seeläbi paratamatult langeb osaks ka kodusõja algataja roll.
See eelnev jutt ei ole mõeldud mitte Gruusia/grusiinide õigustamiseks, sest kohe kindlasti on hulk asju, mida nad oleks saanud paremini ja mõistlikumalt teha, et ei väline ega sisene sõda poleks üldse tekkinud või vähemalt poleks viimane arenenud nii kaugele, nagu ta on arenenud (ja seeläbi võimaldanud ka välise sõja). Pigem on see lihtsalt tingitud hämmastusest, kui lihtsalt võetakse vähegi mõtlemata omaks väited, mille paikapidamatus peaks olema selge juba esimese mõtiskelu minuti järel.
Vastu õhtut sain täiesti ootamatu üllatuse osaliseks, kui helises telefon ja naishääl küsis, ega ma ei tea, kes helistab :-) Ei number ega hääl öelnud suurt midagi, nii vastasin ausalt "Ei". Ja siis selgus, et tegemist on algkooli klassiõega, kes organiseerib parajasti klassikokkutulekut! Nojah, tegelikult ma lahkusin Laupa koolist juba 6. klassis seoses minemakolimisega, aga et kool oli ka ainult 8-klassiline, siis ma ikka olen täiega kvalifitseeritud sellisel üritusel osalema. See oli küll täielik üllatus, aga väga meeldiv! Oma kolmkümmend aastat on möödas, ilmselt ei tunne osasid isegi ära enam, vähemalt mitte esmapilgul. Aga seda huvitavam ilmselt on...
Loetud: Tehnikamaailm 8/2009, Akadeemia 8/2009
Vaadatud: Versus (TV6)
Võtsin vaevaks tutvuda praeguse sõja aastapäeva puhul ilmunud Gruusia-teemaliste artiklite kommentaaridega (Delfis, Postimehes, Päevalehes) ja avastasin hämmastusega, kui palju on ikka ajupestud inimesi, olgu nad siis teadlik või mitteteadlik "viies kolonn". Korduvalt esines ikka väide "aga sõda alustas ju Gruusia" - väide, mida tervemõistuslik inimene ei saa aastataguse konflikti kohta kuidagi kasutada. Sõjad võib teatavasti jagada kaheks (võimalikud on muidugi teisedki liigitused, aga see pole siinkohal oluline): välised ehk üldjuhul riikidevahelised (erandiks siis nn terrorismivastane sõda, mis on küll väline, kuivõrd seda peetakse välisriigi territooriumil (peamiselt Afganistanis), aga pole riikidevaheline) ja sisesed ehk kodusõjad.
Välise sõja osas on eelmise aasta sõda väga selge ja ühene: seda alustas Venemaa, kes tungis Gruusia territooriumile. (Olgu, teatud mööndusega võib öelda, et kuivõrd Lõuna-Osseetia lahingutegevuses sattusid rünnaku alla ka Venemaa huvid ehk rahutagamise segajõudude Venemaa pataljon, võib seda pidada isegi mõneti õigustatuks, kuid on täiesti selge, et Gruusia aktsioon ei olnud suunatud nende vastu, vaid et nad jäid pigem lihtsalt "sõja jalgu" - ning sellisel juhul näeb rahvusvaheline praktika ette sõjalise jõu kasutamist alles pärast seda, kui on ammendatud kõik muud võimalused, mida Venemaa antud juhul ei teinud, vaid alustas kohe "viimasest abinõust".) (Ei päde õieti ka mõnikord kõlanud märkus, et see oli vastutulek osseetide palvele tagada nende iseseisvus grusiinide rünnaku tingimustes - see võiks olla tõepärane ainult juhul, kui Venemaa oleks tunnustanud Lõuna-Osseetia iseseisvust enne sissetungi või vähemalt selle käigus, aga mitte pea kolm nädalat hiljem, nagu tegelikult juhtus.)
Sisemine sõda muidugi Gruusia territooriumil käis ja juba pikemat aega, aga kui pidada Gruusia all silmas grusiine, siis ei saa ka siin süüd kuidagi nende kaela riputada. Selle kodusõja algatajad olid ikka osseedid, kes soovisid Gruusiast lahku lüüa (õigemini küll esialgu mitte isegi iseseisvuda, vaid kuuluda omaette liiduvabariigina NSVL-i koosseisu; iseseisvuse taotlemiseni jõudis asi alles siis, kui NSVL oli maamunalt kadunud) ja kindlasti ei alanud see mitte möödunud aasta augustis, vaid pea kakskümmend aastat varem. Muidugi, kui ajaloos tagasi kaevata, siis võib vähemalt kodusõja provotseerimises osa süüd ka grusiinide kaela lajatada küll, aga lahkulöömise taotlejad olid ikkagi osseedid, kellele seeläbi paratamatult langeb osaks ka kodusõja algataja roll.
See eelnev jutt ei ole mõeldud mitte Gruusia/grusiinide õigustamiseks, sest kohe kindlasti on hulk asju, mida nad oleks saanud paremini ja mõistlikumalt teha, et ei väline ega sisene sõda poleks üldse tekkinud või vähemalt poleks viimane arenenud nii kaugele, nagu ta on arenenud (ja seeläbi võimaldanud ka välise sõja). Pigem on see lihtsalt tingitud hämmastusest, kui lihtsalt võetakse vähegi mõtlemata omaks väited, mille paikapidamatus peaks olema selge juba esimese mõtiskelu minuti järel.
Vastu õhtut sain täiesti ootamatu üllatuse osaliseks, kui helises telefon ja naishääl küsis, ega ma ei tea, kes helistab :-) Ei number ega hääl öelnud suurt midagi, nii vastasin ausalt "Ei". Ja siis selgus, et tegemist on algkooli klassiõega, kes organiseerib parajasti klassikokkutulekut! Nojah, tegelikult ma lahkusin Laupa koolist juba 6. klassis seoses minemakolimisega, aga et kool oli ka ainult 8-klassiline, siis ma ikka olen täiega kvalifitseeritud sellisel üritusel osalema. See oli küll täielik üllatus, aga väga meeldiv! Oma kolmkümmend aastat on möödas, ilmselt ei tunne osasid isegi ära enam, vähemalt mitte esmapilgul. Aga seda huvitavam ilmselt on...
Loetud: Tehnikamaailm 8/2009, Akadeemia 8/2009
Vaadatud: Versus (TV6)
Subscribe to:
Posts (Atom)