Showing posts with label Teine maailmasõda. Show all posts
Showing posts with label Teine maailmasõda. Show all posts

19.5.12

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi pisut vaheldust ja natuke liigutamist väike väljaskäik elukohajärgsesse kauplusse eesmärgiga täiendada koduseid toiduvarusid.

Kui ma eile kirjutasin, et ei ole suutnud end seniajani mobiliseerida, et oma tõlgete bibliograafiat valmis teha, siis täna selgus väikese uurimise järel, et seda polegi nii raske teoks teha. Mõtlesin selleks kasutada kogudehaldurit, konkreetsemalt siis Tellicot, millega ma tõlkimise käigus üsna sina peale sain ja kus on muu hulgas ka võimalus raamatuid, filme, mänge, mida muud iganes ka vastavate mootorite abil internetist otsida. Muidugi, Kongressi raamatukogus ega Briti raamatukogus ega isegi Norra või Leedu raamatukogudes (osa olemasolevatest andmeallikate pluginatest) mu tõlkeid ei leidu, vähemalt mitte neid, mida ma otsisin. Väikese internetis tuulamise järel aga selgus, et ka kodumaine Ester on täiesti võimeline väliseid päringuid vastu võtma ja andmeid väljastama, kenasti üldlevinud z.39.50 protokolli alusel. Ja nii polnud sugugi raske oma raamatute andmeid hankida ning bibliograafia koostada (ükskord tahan ma selle ka siia ajaveebi kuidagi üle panna, aga selle konkreetne teostamine nõuab veel natuke mõtlemist).

Suure hooga selgitasin välja, et samaks on võimeline ka artiklite andmebaas ISE, ent selle andmed tundusid olevat poolikud, kahjuks - jah, ma sain nime järgi otsides 500 artiklit kätte (nii ümmargune arv, et ma kahtlustan, et see on mingi piirang, mida server väljastab), küll mitte kõik enda omad, vaid ka need, kus mind on arvesse minevatel väljadel mainitud (nt retsensioonid raamatutele, mida ma olen tõlkinud vms), aga paraku ei tulnud kaasa väljaannete nimed ja numbrid, kus nad on ilmunud. See võis olla muidugi ka minu- või rakendusepoolne eksimus, aga võib-olla ka ISE andmebaasi oma, mine tea. Eks ma uurin edasi - sest kui tahta artiklitõlgetest (ja ka kunagi ammustel aegadel enda kirjutatutest) bibliograafiat teha, siis neid on ikka nii kohutavalt palju, et ükshaaval sissetoksimine oleks paras piin, mida kõlbaks pigem jätta kellelegi, kes kunagi mu suurepärasest isikust korralikult varustatud bibliograafiaga bestseller-eluloo kirjutab :-)

Tänane Sirp sisaldas üllatavalt palju huvitavat lugemispoolist, sest mingil, mulle natuke arusaamatuks jäänud, aga arvatavasti meeldival põhjusel oli see lausa tõlke-eri. Lugemist väärivate lugude rea juhatas sisse vestlus Ibruse Indrekuga, kes kõneles viimasel ajal Eestiski päris päevakorral olnud autoriõiguste (või, kui kasutada laiemat, aga absurdsemat mõistet, siis intellektuaalse omandi) probleemidest ja võimalikust muutumisest. Seal ei olnud vahest küll palju uusi mõtteid - nii teadusajakirjandust, seda ülemaailmset, peatselt kindlasti ees ootavatest muutustest, mõtetest muuta näiteks Eesti filmipärand vabalt kättesaadavaks kui ka Eesti poliitikute, eriti selles osas aktiivselt sõna võtva kultuuriministri mõttelaiskuse (või ka -arguse, kui oletada eriti USA "loovtööstuse" mõju) tümitamisest on ju juba piisavalt juttu tehtud -, aga need olid kenasti kokku võetud ja lugeja ette laotatud. Nii et kindlasti lugemist vääriv artikkel.

Kenasti oli mõne aja eest eesti keeleski ilmunud Snyderi Timothy "Veremaadest" kirjutanud Mandli Aive. Jah, ehkki võib-olla on läänes vaja rohkem pühendada jõudu sellele, et inimesteni jõuaks teadmine tõsiasjast, et Teine maailmasõda ei piirdunud vaid sõjakäiguga Prantsusmaal ja Vaiksel ookeanil ning natsionaalsotsialistide kuritegudega, vaid et "mehetegusid" inimeste hävitamisel panid toime ka viimaste aatevennad bolševikud, tuleb ometi ka siinsamas Eestis, kus küll seda aatevendlust ehk liigagi tõsiselt võrdsustatakse, sama palju korrata, et eestlastegi kannatused polnud midagi iseäralikku, vaid ainult üks mustrilaik suures vaibas ja et mitte ilmtingimata ei langetanud kõik rahvuskaaslased tol süngel ja keerulisel ajal kõlbeliselt põhjendatavaid valikuid, isegi mitte tingimata oma ajas.

Minuga samavanune (olgu-olgu, kuu aega vanem siiski) Snyder on üks neist ajaloolastest, kes viimasel ajal on hakanud tooni andma, üritades vaadelda ajalugu võimalust mööda erapooletult, aga kindlasti kompleksselt. Mida kahtlemata on hädasti vaja, kas või sellesama Teise maailmasõja puhul - kui viimasel paaril aastakümnel poleks USA mõju nii (vastselt) siin kui ka (jätkuvalt) maailmas tervikuna nii suur, vaevalt ütleksid siinmail Pearl Harbori kõrval seniajani üldse midagi Midway või Guadalcanal. nagu ei ütle õieti siiani suurt midagi Põhja-Aafrika tandri sündmused, veel vähem muidugi Indias ja Kagu-Aasias või ka Hiinas toimunu. Ilma milleta ent on paljuski keeruline mõista ka mitmeid asju, mis meile palju lähemal aset leidsid: kuigi ma olen nii huvi pärast kui ka viimaste aastate mitmete tõlketööde tõttu Teise maailmasõja sündmustega suhteliselt hästi kursis, tuli ühe viimase raamatu juures ikkagi mõningase üllatusena Kurski lahingu sakslastepoolse järsu ja isegi ootamatu lõpetamise oletamisi seostamine Sitsiilia sissetungi algusega - jah, ma teadsin muidugi mõlemat sündmust, aga mu peas polnud seda seost varem lihtsalt tekkinud... Sestap on sellised Snyderi laadis raamatud äärmiselt vajalikud, õpetades kitsamas või laiemas plaanis asju kompleksselt nägema.

Äärmiselt huvitav oli lugeda intervjuud ühe tõlketeooria või ka tõlkeloo suurnime Venuti Lawrence'iga. Tõlkijale oli selles palju, mida kõrva taha panna, aga enda ameti tähtsustamiseks ehk iseomase hänna kergitamiseks tasub välja tuua vaid üks osundus:
Sellepärast polegi tõlkija minu ettekujutuses mitte ainult lingvist, vaid kirjutav haritlane, kellele läheb sügavalt korda valdkond, mida ta tõlgib, kes oskab oma tööst intelligentselt rääkida uurijatele/õpetajatele ja tudengitele, kes tema tööd kasutavad, aga ka lugejatele, kes moodustavad tõlgete, eriti kirjandustõlgete auditooriumist olulise osa. Näha tõlkijas vähemat, näiteks keelespetsialisti, tähendab alahinnata oskusi ja teadmisi, mida eeldab tõlkija töö
Sellele põnevale intervjuule järgnes tervelt neli Kareva Dorisi "pealelendu" neile nimekatele eesti kirjasõna tõlkijatele võõrkeeltesse, keda viimastel kuudel on kodumaal kõrgete auhindadega pärjatud: Salokanneli Juhani (seda paraku ei saa viidata, sest veebis seda miskipärast pole), Lahikaineni Kaisu, Balode Zane ja Melbergi Eneliga. Kõik lugemist väärt, aga ka mõningaid naljakaidki probleeme esile tõstvad. Nii näiteks samune Salokanneli Juhani, kellega vestlust veebis pole, mainib, et Tammsaare tõlkimine valmistas raskusi ka ühel erilisel põhjusel: "Vaatan sõnaraamatuid, neid teie kõige autoriteetsemaid, näiteks Saareste EKMSi. Leian sõna, aga lause, mis on esindatud sõna tähenduse valgustamiseks, on täpselt seesama, mis on minul laual ees!" Eks ta ole, ütelnuks üks teine sõnameister - nii rikas oli Tammsaare (aga muidugi ka mõne teise suurkuju) keel, et temast ikka nopitakse näiteid, vaese tõlkija nördimuseks, kes tahaks just neid näiteid millegi muuga võrrelda ... :-)

Hinge soojendav oli lugeda eesti kirjasõna lätindaja Balode Zane alljärgnevat arvamust:
Oleme väga sarnased rahvad, olgugi meie keel erinev. Elame samas kultuuriruumis ja ajalugu on meil peaaegu ühine. „Rehepappi” ja „Ussisõnu” lugedes pidin endale mitu korda meelde tuletama, et tegemist on siiski eesti autoriga. Ei olnud vaja mitte midagi eraldi seletada, kõik oli täiesti arusaadav ja selge. Läks otse ajju, südamesse ja hinge.
Ja seda masendavam oli Sirbi tagaküljelt, mis samuti Lätile pühendatud, aga rohkem keele- või kultuurielu poole pealt, lugeda, kui kesiselt on tõlgitud eesti keelde (njah, läbi inglise, mitte läti keele, mõistagi - mitu läti keele oskajat siin Eestis oligi? Sama palju, kui väidetavalt lätlastel varbaid?) reisijuhid, mis peaksid abistama naaberrahva juures ringiliikumisel. Kui ikka pead lugema "vendade surnuaiast" vennaskalmistu asemel, imestama, kuidas küll saab järve keskel asuda "puust muuseumipark", või kõrva taha panna, et "kaskedesse pannakse kevaditi kraanid, mille kaudu lastakse välja mahla", siis tekib küll tunne, et tahaks pugeda kuhugi kaugele, kus keegi ei teaks, et ka mina olen tõlkija ...

Samamoodi pisut kurvastav oli teada saada, et juba aastakümneid oodatud eesti-läti või läti-eesti sõnaraamat jääb endiselt lähiajal tulemata. Teisalt tegi muidugi rõõmu, et seda lubati nüüd juba üpris veendunult nii umbes kolme aasta pärast. Möödunud aastat nimetati mäletamisi liivi aastaks ja juba tolle aasta algul anti lootust, et kohe-kohe ilmub kolmekeelne liivi-läti.eesti sõnaraamat, aga paistab, et see idee ei ole seniajani teostumiseni jõudnud, vähemalt mulle pole küll silma jäänud. Aga eks tuleb siis oodata ja veel kord oodata ...

Päris hea lugemine oli ka eelmise nädala ideid tutvustava artikli jätkuna Kauffmani Stuarti ja Kulli Kalevi jutuajamine elu aluspõhimõtete teemal. See mittefüüsikaline (evolutsiooni)bioloogia on üks huvitav asi, tuleb öelda, kuigi vestluse enda lugemine oli üsna nõudlik tegevus, sest nagu selliste mõttekaaslaste vestluste puhul ikka, peab kõrvalseisja tublisti pingutama, et end sinna sisse mõelda - ja siis veel mõista.

Ja last but last - Soidro Mart oli kenasti kokku võtnud vastse kaitseministri Reinsalu Urmase elu- ja tegevuskäigu "avalikus valguses" talle iseloomuliku stiiliga ("Niikaua, kui mina Reinsalu mäletan - ja seda on pea kakskümmend aastat! -, on tal helin alati rinna sees helisenud. Ja mida vanemaks ta saab, seda valjemalt see ka heliseb").

Loetud: Sirp, 18.05.2012
Vaadatud: Kälimehed (TV3), Kelgukoerad (Kanal2), Hingeõgija (Kanal2), Koloonia (Showtime)

Ilmunud tõlked: R. Müllerson. Mitmepooluselise ja mitmekesise maailma poole? I (Akadeemia 5/2012)

8.6.10

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev seekord - et hommikul seisis ees Diplomaatiale tehtava tõlke lõpetamine, jätkasin ka päeva tavalise raamatutõlkimise lainel, mitte ei hakanud süüvima tarkvara tõlkimisse.

See juba mõnda aega kestnud ja nädalapäevad tagasi korralikult lahvatanud skandaal ühe bakalaureusetöö kaitsmise ümber paistab olevat pannud mitmed jõud liikvele: nii kinnitas Tartu ülikooli õppeprorektor täna, et bakalaureusetööd ja kõik neid ümbritsev võetakse märksa tõsisema tähelepanu alla. See ilmselt ongi kogu selle skandaali kõige olulisem tulemus. Tühja sellest "neiust" (imelikul kombel mõned, eriti teda kaitsma kippuvad inimesed, kutsuvad teda nii, kuigi tegemist on ilmselgelt neiueast väljas isikuga...), kui tal vähegi aru peas on, siis on lihtsalt edaspidi hoolikam ja tähelepanelikum ja võib-olla on see talle just selline vajalik õppetund. Aga tähtsam on ikka see, et lisaks niigi pidevalt arutusel ja hambus olevale õpetamisele ning samamoodi teadusetegemisele hakataks tõepoolest rohkem tähelepanu pöörama nende kahe asja vaheastmele, milleks ju bakalaureusetöö teatavas mõttes on (pole veel ega peagi olema "päristeadus", aga kindlasti pole see ka enam pelgalt tavaline "koolireferaat" või seminaritöö). Ja kus seda ikka veel tegema peaks, kui mitte Tartu ülikoolis, sest kuigi vahepeal vohas kõikvõimalikke ülikoole nagu sääski tänavusel suvel, on TÜ Eesti kontekstis ikka endiselt see ainuke õige ja korralik universitas (see ei tähenda nüüd TLÜ või veel mõne kõrgema kooli alahindamist, aga neil seisab - isegi kui sisu peaks vastama - mu arvates ikka veel ees sellise staatuse ja maine omandamine, mis tuleb vaid aastatega).

Ülikooliga seoses sattusin täna lugema ühest vahvast eksperimendist, mida kavatsetakse ette võtta: nii umbes tuhande aasta taguse elamu ülesehitamine ja seejärel selles mõnda aega elamine sel moel, nagu arvatavasti tollal elati. Mitmesuguseid reenactment'e ju peetakse meilgi, olgu Laiusel või mujalgi, ja eks ole need ilmselt samuti üsna ajalootruud, aga tavaliselt on ikka tegemist sellise ühekordse aktsiooniga (näiteks lahing). Siin seisab viiel-kuuel inimesel ees tervelt nädalane elamine kahtlemata üsna harjumatutes tingimustes ja seda veel talveajal. Igatahes kogu see üritus tõotab tulla päris põnev.

Teistlaadi ajaloo vallast jäi täna silma kurikuulsa partisani Kononoviga seotu. Meilgi tuntud Venemaa ajaloolase Aleksandr Djukovi egiidi all olla ilmunud artiklikogumik, mis näitavat "ajalooliselt õigesti" kogu jubedust, mida Teise maailmasõja ajal NSV Liidu loodeosas toime pandi. No ja muidugi ka seda, et Kononov on puhtamast puhtam poiss ning Läti valitsus ja riik tervikuna lausa võltsis andmeid, et saavutada tema hukka- ja süüdimõistmine. Kui ma ei eksi, peaks olema tegemist poole aasta eest Pihkvas peetud samanimelise konverentsi materjalidega. Praegu ei paistnud siiski raamatut olevat vähemalt veebipoodides veel saadaval ja isegi mitte välja andnud fondi saidil mitte.

Veel üks huvitav materjal jäi silma New York Timesi veergudel - see pole just igapäevane asi, et väike Eesti lausa omaette artikliga nii suure lehe veergudele pääseb ja pealegi veel keelepoliitikaga. Täpsemalt oli seal siis juttu Eesti keeleinspektsioonist ja vene koolide õpetajate riigikeele oskusest. Ehkki pealkirja ja sissejuhatuse järgi oleks võinud oodata lausa mustades toonides käsitlust, oli artikkel siiski hämmastavalt positiivses toonis kirjutatud. See äratas huvi ja vaatasin ka kirjutajat. Selgus, et tegemist on NYT-i Moskva büroo juhatajaga. Ilmselt siis tellimusartikkel (selles mõttes, et on suhteliselt vähe usutav, et Moskva büroo juhatajal tuleks endal pähe tulla Eestisse sellist lugu kirjutama, nii et ilmselt pidi tema ette lauale laekuma kas mõni rangelt soovituslik käsulaud kõrgemalt või siis mingi huvitav vihje kuskilt väljast, mis teda intrigeeris). Nojah, muidugi oli artiklis sees tavapärane kinnitus, et eesti keel on "saatanlikult raske" (mida miskipärast ka mõned eestlased kipuvad toetama), aga sellest hoolimata jäi valdavaks mulje, et selle omandamine on normaalne ja pigem on ebanormaalne see, et riigikeelt ei osata. Ilmselt on ka ameeriklastel selles osas viimastel kümnenditel silmad avanenud: kui varasemal ajal võis riigikeele sõnagi kasutamine tekitada neis ebamugavustunnet (sest USA-s endas kasutasid seda peamiselt tõsised võõraviha õhutajad), siis nüüd on eriti "hispaanlaste", aga ka mitme teise rahvusrühma tunduv suurenemine muutnud ka USA-s inglise (või, rohkem küll provotseeriva mõttearendusena, hispaania) keelest kui potentsiaalsest riigikeelest rääkimise ehk mitte väga levinud, aga vähemalt mõistetavaks teemaks (päris paljudes osariikides ongi tegelikult kehtestatud inglise keel ametliku asjaajamise keelena).

Veel üks päris huvitav artikkel jäi silma BBC ajaveebiosas, mis kõneles Walesi Rahvusraamatukogu ponnistustest digitaliseerida nii enam-vähem kogu nende käsutuses olev materjal. Ka muidu huvitavas loos oli üks talletamist vääriv mõte, mis puudutas palju kõmu tekitanud ja sellest hoolimata võimsa teerullina edasi liikuvat Google Booksi nimelist ettevõtmist. Kõmrid nimelt leidsid, et Google võiks ju muidu olla hea partner küll, aga tegemist on siiski eraettevõttega ehk teisisõnu nähtusega, mis võib lakata kas või homme olemast - erinevalt Walesi Rahvusraamatukogust, mis lootuste kohaselt on olemas ka saja aasta pärast. Ilmselt on umbes samale järeldusele jõudnud ka Eesti Rahvusraamatukogu (ja teistegi raamatukogude) juhid, kui nad on digitaliseerimist jätkanud suhteliselt omapäi. Nojah, võimalusel viited Google Booksile on neil muidugi sees, aga see on ikka midagi muud, pigem võimaluste ja valikute laiendamine kui enda painutamine teiste käsulaudade järgi.


Loetud: R. Pajusalu, Sõna ja tähendus
Vaadatud: Merlini seiklused (ETV), Aardekütt (TV11), Kaks ja pool meest (Kanal2)

23.5.10

Reedesed mõtted

Poolenisti tavaline tööpäev, millest teise poole hõlmas ajalookonverentsi külastamine ja sealsete ettekannete kuulamine.

Konverents ise kandis nimetust "Teine maailmasõda - tegemata järeldused" ja et korraldaja on lubatud eelosutatud saidile materjalid nädala jooksul üles riputada, ei hakka ma siinkohal kokku võtma, mida seal täpselt räägiti, vaid toon ära lihtsalt mõned mõtted, mis kõike seda kuulates-nähes tekkisid.

Kõigepealt pani isegi veidi imestama, et Rahvusraamatukogu konverentsisaal oli algul pilgeni täis. See ei ole just väga pisike saal ja ehkki teema on ju ehk huvitavgi, ei oleks siiski arvanud, et rahvast nii palju on. Nojah, vaheaja järel oli mõistagi rahvast juba vähem, aga siiski tublisti üle poole täituvusega, vahest nii kahe kolmandiku peal, ning alles päris lõpus, kui üks konverentsi naelu, Suvorovi Viktori Skype'i vahendusel toimunud esinemine, läbi sai, võis täheldada massilisemat lahkumist. Teine nii-ütelda korraldusliku poole pealt asi, mis pani imestama, puudutas tõlkimist. Konverents oli kolmekeelne - eesti, inglise ja vene - ning ehkki ma ise ei vaevunud tõlkemasinat võtma, selgus, et igasugune risttõlge on olemas - peale ühe, nimelt eesti keelest vene keelde. Räägitakse küll, et vene keele oskus on tasapisi hakanud taandarenema, mis on täiesti mõistetav, kui arvestada, et omal ajal oli see ju kõigile peale sunnitud (teine) keel, aga et ta nii kukkunud on, et iseenesest ju üsna esindusliku konverentsi jaoks tõlki ei leita, jätab küll uskumatu mulje. Muidugi, õieti oli ju ainult kaks eesti keeles esinejat, aga siiski, egas nende ettekanded polnud vähem tähtsad.

Esinduslikkust sai mainitud, kuid see on muidugi selline kahe otsaga asi: mitmed olid tõepoolest teema poolest nimekad inimesed, samas oli esinejate seas ka isikuid, kes ehk pole nii tuntud, ja ka lausa üks "ajalooharrastaja". Igal juhul võis nende kõigi kohta päris julgelt tarvitada mõistet "revisionistid" (mis meie suure idanaabri esituses kõlab "ajaloovõltsija" ja ka see mõiste leidis konverentsil palju kasutamist, mõistagi siis pigem tunnustavana :-) ). Ehkki samas, nagu eriti venelastest esinejad rõhutasid, on raske rääkida revisionismist, kui õieti polegi olemas seda, mida revideerida - Teise maailmasõja ja eriti selle allosise, Vene-Saksa või Suure Isamaasõja, ajalugu on õigupoolest kirja panemata või kui täpne olla, siis on see olnud nii tugevalt ideoloogilise varjundiga, et pea iga võimuvahetusega NSV Liidus kaasnes selle uus kirjapanemine. Suvorov oma esinemises viis asja talle iseloomulikult absurdi: meie ütleme, et Stalin valmistus Hitleriga sõdima, nemad ütlevad, et ei-ei, üldse ei valmistunud, vaid oli valmis olema Hitleri liitlane aegade lõpuni ;-) Solonin oli veidi tagasihoidlikum, aga ütles sisuliselt sama: mina saan demonstreerida kuut pealetungikava ja isegi kui need olid lihtsalt läbimängimiseks, mitte tõsiselt võtmiseks, siis kus on need tõsiselt võetavad kaitsekavad? Lääne ajalookirjutus on muidugi olnud veidi vähema ideoloogilise taagaga, aga sealgi on eriti Vene-Saksa sõja osas paljuski lähtutud sellest, mida NSV Liidul on parajasti pakkuda olnud.

Revisionismist veel nii palju,l et tegelikult pole see ka Teise maailmasõja loos sugugi haruldane asi (ega tegelikult ajalookirjutuses üldse - õieti oleks imelik, kui eriti uute asjaolude ilmnemisel või ka üldisemate hoiakute muutumisel ei revideeritaks varasemat ajalookirjutust). Kõige tuntum on kahtlemata 1960. aastate revisionistid, kes tõid Teise maailmasõja narratiivi sisse holokausti, mis enne seda oli olnud üsna tähtsusetu kõige muu taustal. Isegi nii võimsalt tõid, et sellele on tekkinud tänaseks omamoodi vasturevisionism, mis äärmuslikumas vormis seab kahtluse alla lausa holokausti kui sellise üldse. Rääkimata väiksematest revisionismidest, mis on puudutanud näiteks Prantsuse vastupanuliikumist või Saksamaa enda vastupanuliikumisi ja veel paljusid muid suure ja sõna otseses mõttes kogu maailma hõlmanud sõja aspekte.

Paraku, jah, NSV Liidus ja Venemaalgi on Suur Isamaasõda olnud äärmiselt suure ideoloogilise laenguga, mistõttu mis tahes laadi revisionismil on siin vähe võimalusi olnud - vähemalt mitteideoloogilisel revisionismil (nagu mainitud, kippus iga uus juhtkond seda revideerima, aga pigem mitte uutest asjaoludest või faktidest, vaid uutest ideoloogilistest seisukohtadest johtuvalt). Päris viimasel ajal on selles osas olnud küll mõningaid muudatusi märgata - isegi kurikuulus niinimetatud tõekomisjon on pigem positiivne kui negatiivne muudatus -, kuid raske on praegu öelda, kas tegemist on vaid ajutiste meelemuudatustega või tõesti katsega ajalugu ideoloogiast vabastama hakata. Erilisi märke viimasest kahjuks pole veel näha...

Arvatult oli üks huvitavamaid esinejaid Solonini Mark, kelle esinemishoogu pärssis mõnevõrra sülearvuti aku otsalõppemine, mis teisest küljest oli korraldajatele ilmselt hea, sest muidu oleks ta võib-olla veel rohkem üle aja läinud :-) Et tegemist ei ole professionaalse ajaloolasega, siis oli tema sõnavõtt (nagu ka tema raamatud) ohtralt täis fakte ja arve ja kõike muud nii-ütelda kaljukindlat. Üks asi, mida ta suhteliselt põgusalt mainis, andis tegelikult ka vihje, miks Nõukogude Liidus Suurt Isamaasõda nii räigelt ideoloogilise leemega üle valati. Tema väitel oli 1941. aasta lõpuks Nõukogude Armee kaotanud kaks korda rohkem mehi kui neid oli sõja algul rivis olnud, niisiis võitles sisuliselt juba kolmas sõjavägi. Võimalik, et need arvud on diskuteeritavad, aga igal juhul on ka nii-ütelda ametlikke arve kaedes selge, et sõja lõpuks oli sisuliselt iga väeosa vähemalt nii neljandas-viiendas koosseisus. 1941. aasta kaotuste juures tasub tähele panna eriti seda, et nende proportsioon oli igasuguste arvude korral tõsiselt paigast ära - palju rohkem oli neid, kes langesid vangi või deserteerusid, kui neid, kes said surma või haavata (kas vahekord oli just 75:25, on ehk vaieldav, aga paigast ära oli see suhe kindlasti). See ei klapi muidugi kohe mitte kuidagi müüdiga, mille kohaselt kaitsti kodumaa iga lapikest kangelaslikult viimse veretilgani. Kas nüüd just kogu sõjavägi oli valmis relvad pöörama Stalini vastu, nagu mõnikord kiputakse väitma, on samuti ehk kaheldav, aga kui arvestada, kui võimas oli Nõukogude Armee nii isikkoosseisu suuruselt kui ka tehnika hulgalt ja kvaliteedilt, siis ega muud erilist seletust sellistele kaotustele ei ole kui moraali täielik lagunemine. Ja see oli loomulikult asi, mis NSV Liitu valitsenud ideoloogiaga kohe üldse kokku ei klappinud, mistõttu ka Suure Isamaasõja algusaja ümber on nii palju absurdset vahtu kokku klopitud ja seniajani klopitakse.

Lisaks Solonini ja Suvorovi juba mainitud sõnavõttudele oli mitmeti mõtlemapanev ka Valge Jaagu ettekanne, mis õieti käsitles nii mitmeid asju, et neist ei ole mõtet siin isegi ülevaadet anda - tasub oodata, kuni korraldajad selle oma saidile välja panevad. Nii üldiselt kokku võttes oli see konverents hoolimata sellest, et paar ettekannet olid üpris tühjad (vähemalt minu meelest), päris tore ja ilmselt ka vajalik. Lubaduste kohaselt ei jää see ainsaks, vaid saab hiljemalt aasta pärast järje.

Mõningase tõrvatilga kallasid muidugi sekka teatavad osalejad, aga noh, kui kohal on Böhmi Jüri ja Kalveti Tõnu, ega siis polegi oodata, et ei tule rumalaid või tagasihoidlikumalt öeldes imelikke küsimusi :-)

Tänane Sirp oli hämmastavalt tühi, alles viimasel leheküljel avastasin midagi lugemisväärset: see puudutas meie kohalikke mustlasi ning nende keelt ja kultuuri. Huvitav lugemine, kuigi ma kohtasin seal väidet, mis tekitas veidi hämmastust. Nimelt hoidvat mustlased oma keelt kiivalt endale ja ei tahtvat seda kuidagi võõrastele tutvustadagi. Võib-olla on see nii siin või ka lähikonnas, aga mu meelest kaugemal lõunas on nad siiski selles osas veidi avatumad. Aga ma võin ka eksida, sest mul endal on mustlastega väga vähe kokkupuuteid olnud.


Loetud: S, Marriott, Haldjad
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Vaade tulevikku (FoxLife), NCIS: Kriminalistid (TV3)

19.3.10

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida katkestas põgusalt ühe artikli tõlkimine Postimehele. Sain muu hulgas ka teada, et üks varasem tõlge, mis mu arvestuste kohaselt oleks võinud ilmuda eelmisel laupäeval, jõudis tegelikult alles esmaspäevasesse lehte. Postimehe enda otsing muidugi neid artikleid ei leia, mis ei ole internetis kättesaadavad, aga väikese mõttepingutusega suutsin siiski meelde tuletada, et rahvusbibliograafia raames koostatakse ka artiklite andmebaasi ja sealt õnnestus ka need "rikastele ja ilusatele" elik ainult Postimehe lugemise eest raha maksjatele mõeldud artiklid kenasti üles leida. Tõsi, tasuliseks läinud väljaannete artikleid seal enam lugeda ei saa, igatahes mitte n-ö lihtne inimene, aga vähemalt on võimalik kas või tagantjärele teada saada, millal lugu on lehes olnud.

Täna tuli teade, et sakslaste aastaid töötanud ajalookomisjon on oma töö lõpetanud ning saanud valmis aruande Dresdeni 1945. aasta suurpommitamise kohta. Põhjalik töö: vahest mitte päris "sissejuhatus elevanditeadusse", aga siiski nii mastaapne ja kõikehõlmav, et igasugused spekulatsioonid ohvrite arvu ja muude faktiliste küsimuste ümber peaksid nüüd olema lahendatud. Vahest kõige olulisem on just see ohvrite arvu väljaselgitamine, mida on ju püütud ajada müstilistesse sadadesse tuhandetesse: komisjoni hinnangul oli neid vähemalt 18000, aga mitte üle 25000. Aruanne kummutab teisigi levinud müüte või selgitab, et need ei olnud nii mastaapsed, aga need, kes ei suuda kogu pikka aruannet läbi lugeda, võivad väga lühikese kokkuvõttega tutvuda näiteks Wikipedias või siis veidi pikemaga Dresdeni koduleheküljel (seal leiab ka viite komisjoni spetsiaalsele saidile, kus on materjali rohkem kui küllalt).

Täna tõi postikuller kenasti koju ka SERKi raamatupakikese, mille sisu olgu siin ka ära mainitud:

Õhtul sattusin Nezavisimaja Gazetast lugema huvitavat arutelu selle ümber ja üle, kes on või keda peetakse venemaalaseks (россиянин). Artikli lõpus olid venemaalaste enda vastused küsimusele, millest kõige andekam oli ka loo pealkirja kandunud: "Raske vastata. See on diagnoos." Iseenesest on hea, et sellest teemast Venemaal kuigi mitte just palju, aga siiski tundub et üha rohkem kõneldakse. Pärast pikemat, nii paarikümneaastast pausi on ju venestamine vähema või suurema survega ja paari, rohkem oludest tingitud lühikese pausiga II maailmasõja ajal ja NSVL-i lagunemise järel, ju kestnud juba seitsekümmend aastat - muutudes seejuures üha jõhkramaks: kui veel 1970. aastatel üritati seda kõlavate loosungite taha varjatult ajada, siis 1990. aastatel võeti juba vastu selgelt venestamisele suunatud põhiseaduski -, nii et venelaste ja venemaalaste segiajamine ehk samastamine pole sugugi enam välismaailma vähese teadlikkuse ilming, vaid üsna levinud ka Venemaal endal.

Loetud: Akadeemia 3/2010
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3), Jäljetult kadunud (TV3)

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: oma arvamus tähendab elamist (Postimees, 18.03.2010)

21.2.10

Laubased mõtted

Üldiselt tavaline tööpäev, mida aga katkestas mõneks tunniks juba mõnda aega plaanitud operatsioon, mille koodnimeks võiks olla "vanainimeste kompleksne ärakasutamine" - ehk siis täpsemalt ema külaskäigu, mis tema soovil sedakorda laupäevale kandus, ühitamine võimalusega tema ja ta poiss-sõbraga koos autoga mööda Tallinna huvitavaid ja vajalikke paiku vurada. Tänane huvitav ja vajalik paik oli eelkõige Rocca al Mare kaubanduskeskus ja eriti sealne Rahva Raamatu kauplus, kus eesmärgiks oli realiseerida vahepeal kogunenud kinkekaardid. Siinkohal suur tänu ja aupaklikud kummardused neile, kes möödunud sügisel suvatsesid mu sünnipäevapeole ennast kohale vedida ja lisaks sellele annetustekausikesse ka RR-i kinkekaarte poetada, samuti - enesekeskne, nagu ma ju olen :-) - mulle endale, kes ma suutsin ristsõnade meistrivõistlustel lisaks medalile ka tuhande krooni eest samuseid kinkekaarte välja võidelda.

Mõneti oli seekordne raamatupoe väisamine eriskummaline. Tavaliselt tekib mul sinna sattudes ikka probleem, mida ostmata jätta, kuid täna olin otsustanud, et heade inimeste kingitud kaardid peaksid minema selliste väärt raamatute peale, mille ostmist ma küll vajalikuks pean, aga mis hinna poolest panevad veidi kukalt sügama ja tõsisemalt mõtlema. Eriskummalisus tekkiski sellest, et mul oli noid kaardikesi kokku enam kui kahe tuhande krooni eest, aga seda summat ei õnnestunudki täis saada! Loomulikult oli seal raamatuid küllaga, mida ju oleks võinud veel sülle haarata, nii et oleks tulnud teist või kolmandat sama palju pealegi maksta, aga vaat neid "erilisi" ei olnud... Niisiis jätsin ühe pooletuhandelise veel paremaid aegu ootama... Aga olgu siin siis ära mainitud, mis sedakorda ostukorvi jäid:


Aga nagu mainitud, oli tegemist "kompleksse ärakasutamisega", mis tähendas seda, et autoteenust sai ühtlasi pruukida selleks, et hankida vastremonditud vannituppa mõningaid puuduvaid manuseid (seebialus, hambaharjatops, tualetipotihari ja -alus, põrandakatted). Rocca al Mare keskus on küll suur ja seal on lausa sisustuskaubamaja nime kandvad ärid, rääkimata lihtlabasematest Jyskidest ja KoduExtratest, aga nojah, midagi mõistlikku ma neist ei leidnud: kaupa oli ja palju ja sõltuvalt poest eri hinnas, aga ükski, kuidas öelda, ei pannud isegi kerkima :-) Vahest kõige paremini võttis selliste "kõik sisustusest, mida hing vaid soovib" poodide pakutava kokku, kui ma ei eksi, siis KoduExtras nähtud kuulikesed, mis torkasid silma enigmaatiliste jupstükkidena ja mille silti uurides selgus, et seal seisab lakooniliselt väiksematel "Kaup 15.-" ja suurematel "Kaup 29.-"...

Aga et "ärakasutamisega" kaasnev autoteenus kehtis ka Rocca al Marest tagasisõiduks, siis sai läbi põigatud ka Ehituse ABC-st ja päris enesestmõistetavalt ja oodatult oli seal samalaadset kaupa, mõistliku hinnaga ja mis eriti hea, just sellist, mis pani midagi tiksuma. Nii saigi kena musta karva anumate komplekt ja ruumi üldise toonina kenasti kokku sobivad sinakat tooni põrandakatted just sealt ostetud.

Ema tõi ühtlasi kaasa ka Meistriristiku, mis vähendas veelgi töötundide arvu - selle lahendamine (isegi ema kiiluvees) on reeglina alati ikka päris mitut tundi hõlmav tegevus. Ja nagu tavaliselt, jäid paar mõistatust esimese hooga tegema, ikka need Rauno Pärnitsa maruigavad sõnapaigutamisülesanded. Midagi ei ole teha, selliseid ma lahendan ainult sellepärast, et mulle ei meeldi, kui ristsõnavihikusse jääb tühje ruute või lahendamata kohti :-) Sest mingit intellektuaalset naudingut ju sellised mõistatused (vähemalt minu veendumust mööda) pakkuda ei saa - mingeid teadmisi või oskusi nad juurde ei anna, tegemist on umbes nagu pusle kokkupanemisega, kus polegi mingit pilti, vaid lihtsalt suvaliselt laiali paisatud värviplekid, nii et pusi palju tahad, midagi mõistlikku ikka välja ei tule...

Tänases Postimehes oli väga hea intervjuu Venemaa ajalooalaste teoste autori Mark Soloniniga, kes erilise huviga on süüvinud Teise maailmasõja ajalukku. Ega Soloninist endast ja intervjuust polegi midagi rohkem öelda kui seda, et tasub lugeda nii tema raamatuid (mida ma ise paraku olen seni suutnud vaid põgusalt sirvida...) kui ka mainitud intervjuud. Küll aga oli tõeliselt kummastav lugeda artiklit saatnud kommentaare - suisa imekspandav oli nii suur kohe nähtavalt rumalate ja sõna otseses mõttes raevutatti pritsivate isikute kontsentratsioon, mille sekka mõned üksikud asjalikud kommentaarid täitsa ära kadusid nagu pilpake tormilainete alla. Sealjuures oli enamiku puhul lausa raske aru saada, miks nad õieti sõna on võtnud, kui neil pole midagi öelda... (mõnikord on selge, et teatud teema või kirjutaja puhul aktiveeruvad kindlad jõud, olgu poolt või vastu, aga siin... kuidagi nõutuks tegi selline massiline mõttetu sõim...)


Loetud: Akadeemia 2/2010
Vaadatud: mitte muhvigi

Ilmunud tõlked:
Abdul Turay: hea uus Eesti (Postimees, 20.02.2010)
Vello Vikerkaar: bardakk (Postimees, 20.02. 2010)
Friedrike Rasche. Kas sport annab täiusliku keha? (Postimees, 20.02.2010; sellele artiklile link puudub - ilmselt on, nagu eelmiste samalaadsete tekstide puhul, seda peetud mingil teadmata ja arusaamatul põhjusel vajalikuks kättesaadavaks muuta ainult neile, kes maksavad Postimehe eest seda paberkandjana või veebiväljaandena tellides...)

5.6.09

Venemaa kirjutab ajalugu ümber

Hiljuti skandaali tekitanud Venemaa sõjaajaloolase, polkovnik Sergei Kovaljovi artikkel "Väljamõeldised ja võltsingud NSVL osa hindamisel Teise maailmasõja eel ja alguses" jõudis Venemaa kaitseministeeriumi saidilt nii ruttu kaduda, et ajaks, mil teave selle kohta Eesti meediakanalitesse jõudis, polnud seda enam võimalik seal näha. Õnneks aitab siin välja veebi omajagu arhiveeriv Google, mis võimaldab alljärgnevalt (taas)esitada selle räige ja skandaalse artikli.

ВЫМЫСЛЫ И ФАЛЬСИФИКАЦИИ В ОЦЕНКАХ РОЛИ СССР НАКАНУНЕ И С НАЧАЛОМ ВТОРОЙ МИРОВОЙ ВОЙНЫ

КовалЁв Сергей Николаевич --

начальник научно-исследовательского отдела военной истории Северо-Западного региона РФ Института военной истории МО РФ, полковник, кандидат исторических наук (Санкт-Петербург)

Оценка роли СССР в событиях кануна и начала Второй мировой войны длительное время является темой обсуждения политиков, учёных, специалистов и общественности. Сегодня связанные с этим антироссийские выпады зачастую базируются на искажённых и сфальсифицированных трактовках деятельности руководства СССР в тот период. Всё чаще в наше время появляются в СМИ мнения о том, что «началась новая холодная война»1. Некоторые западные авторы отмечают: «…пришло время взглянуть в лицо горькой правде: Россия вернулась; она богата, сильна и снова враждебна. Партнёрство уступает место соперничеству, в котором всё сильнее прослеживаются угрожающие нотки. Началась новая холодная война -- и мы, как и в сороковые годы прошлого века, слишком медленно это замечаем»2. Обращает на себя внимание та лёгкость, с которой навешиваются ярлыки на государства, исторически связанные с Россией. Так, отмечается, что отдельные страны Европы, в частности «Болгария, Латвия и Молдова, уже сдались на милость России»3.

Делая попытки представить СССР зачинщиком Второй мировой войны или, в крайнем случае, возложить равную ответственность за её развязывание на «двух кровавых диктаторов» -- Сталина и Гитлера, современные фальсификаторы используют в качестве своего излюбленного аргумента подписание 23 августа 1939 года договора о ненападении между Германией и Советским Союзом.

Известно, что исторические факты следует рассматривать и оценивать только в контексте происходившего в конкретный период времени. Анализируя советско-германский договор, нельзя забывать и о другом соглашении, заключённом без малого за год до этого в Мюнхене. Эти события тесно взаимосвязаны. Именно случившееся в столице Баварии во многом определило дальнейшую политику СССР.

Все, кто непредвзято изучал историю Второй мировой войны, знают, что она началась из-за отказа Польши удовлетворить германские претензии. Однако менее известно, чего же именно добивался от Варшавы А. Гитлер. Между тем требования Германии были весьма умеренными: включить вольный город Данциг в состав Третьего рейха, разрешить постройку экстерриториальных шоссейной и железной дорог, которые связали бы Восточную Пруссию с основной частью Германии4. Первые два требования трудно назвать необоснованными. Подавляющее большинство жителей отторгнутого от Германии согласно Версальскому мирному договору Данцига составляли немцы5, искренне желавшие воссоединения с исторической родиной. Вполне естественным было и требование насчёт дорог, тем более что на земли разделяющего две части Германии «польского коридора» при этом не покушались. Кстати, в отличие от западных границ Германия никогда добровольно не признавала внесённых Версальским договором территориальных изменений на востоке6.

Поэтому, когда Германия 24 октября 1938 года предложила Польше урегулировать проблемы Данцига и «польского коридора»7, казалось, что ничто не предвещало осложнений. Однако ответом стал решительный отказ, как, впрочем, и на последующие аналогичные германские предложения. Стремясь получить статус великой державы, Польша никоим образом не желала становиться младшим партнёром Германии. 26 марта 1939 года Польша окончательно отказалась удовлетворить германские претензии8. Реакцией германской стороны стало аннулирование 28 апреля германо-польской декларации 1934 года о дружбе и ненападении9.

Тем временем западные демократии создавали у польского правительства необоснованные иллюзии, что в случае войны они окажут Варшаве необходимую помощь. 31 марта 1939 года премьер-министр Великобритании Н. Чемберлен в палате общин публично заявил: «...в случае любой акции, которая будет явно угрожать независимости Польши… правительство Его Величества считает себя обязанным немедленно оказать польскому правительству всю поддержку, которая в его силах. Оно дало польскому правительству заверение в этом. Я могу добавить, что французское правительство уполномочило меня разъяснить, что оно занимает по этому вопросу ту же позицию, что и правительство Его Величества»10. Как показали дальнейшие события, эти обещания были заведомым обманом. Однако польское руководство принимало их за чистую монету и потому всё больше утрачивало чувство реальности.

Американский журналист У. Ширер, изучавший реалии польской жизни в течение 30 лет, прокомментировал предоставление английских гарантий Польше следующим образом: «Вполне можно застраховать пороховой завод, если на нём соблюдаются правила безопасности, однако страховать завод, полный сумасшедших, немного опасно»11.

Происходившие в Европе события, нарастающая агрессивность Германии не могли не вызывать беспокойства у советского руководства. Казалось бы, для сдерживания устремлений А. Гитлера следовало пойти на союз с западными демократиями. Однако, как отмечал У. Черчилль, «Мюнхен и многое другое убедили Советское правительство, что ни Англия, ни Франция не станут сражаться, пока на них не нападут, и что даже в этом случае от них будет мало проку»12. Было очевидно, что цель проводимой западными державами политики «умиротворения» Гитлера -- направить агрессию Германии на восток, то есть против СССР. Как сказал Н. Чемберлен 12 сентября 1938 года накануне своей встречи с А. Гитлером, «Германия и Англия являются двумя столпами европейского мира и главными опорами против коммунизма, и поэтому необходимо мирным путём преодолеть наши нынешние трудности... Наверное, можно будет найти решение, приемлемое для всех, кроме России»13.

В этой ситуации советское руководство сделало естественный вывод -- сотрудничать с Англией и Францией можно только заручившись военным договором с чётко и недвусмысленно прописанными обязательствами сторон.

17 апреля 1939 года Москва предложила заключить англо-франко-советский договор о взаимопомощи следующего содержания:

«1. Англия, Франция, СССР заключают между собой соглашение сроком на 5--10 лет о взаимном обязательстве оказывать друг другу немедленно всяческую помощь, включая военную, в случае агрессии в Европе против любого из договаривающихся государств.

2. Англия, Франция, СССР обязуются оказывать всяческую, в том числе и военную, помощь восточноевропейским государствам, расположенным между Балтийским и Чёрным морями и граничащим с СССР, в случае агрессии против этих государств.

3. Англия, Франция и СССР обязуются в кратчайший срок обсудить и установить размеры и формы военной помощи, оказываемой каждым из этих государств во исполнение §1 и §2.

4. Английское правительство разъясняет, что обещанная им Польше помощь имеет в виду агрессию исключительно со стороны Германии.

5. Существующий между Польшей и Румынией договор объявляется действующим при всякой агрессии против Польши и Румынии, либо же вовсе отменяется как направленный против СССР.

6. Англия, Франция и СССР обязуются после открытия военных действий не вступать в какие бы то ни было переговоры и не заключать мира с агрессорами отдельно друг от друга и без общего всех трёх держав согласия.

7. Соответствующее соглашение подписывается одновременно с конвенцией, имеющей быть выработанной в силу § 3.

8. Признать необходимым для Англии, Франции и СССР вступить совместно в переговоры с Турцией об особом соглашении о взаимной помощи»14.

Однако западных партнёров подобная постановка вопроса явно не устраивала. 26 апреля на заседании английского правительства министр иностранных дел лорд Э. Галифакс заявил, что «время ещё не созрело для столь всеобъемлющего предложения»15. Англия и Франция надеялись получить от Советского Союза односторонние обязательства. Так, на заседании кабинета министров 3 мая Галифакс сообщил о своём намерении запросить Россию: «не будет ли она готова сделать одностороннюю декларацию о том, что она окажет помощь в такое время и в такой форме, которая могла бы оказаться приемлемой для Польши и Румынии»16.

6 мая 1939 года временный поверенный в делах СССР в Германии Г.А. Астахов сообщил в Наркомат иностранных дел (НКИД) о реакции немецкой печати в связи со сменой наркома, которая пыталась «создать впечатление о вероятности поворота нашей политики в желательном для них смысле (отход от коллективной безопасности и т.п.)»17. Днём раньше, 5 мая, заведующий восточноевропейской референтурой отдела экономической политики МИД Германии К.Ю. Шнурре пригласил в министерство полпреда А.Ф. Мерекалова, который в тот же день уезжал в Москву, и сообщил ему, что договоры бывшего торгпредства в Праге с заводом Шкода, по мнению германского правительства, «должны выполняться». «Соответствующие указания, -- продолжал Шнурре, -- даны военным властям и заводу Шкода». Он заверил, что «никаких препятствий к выполнению фирмой её обязательств отныне не предвидится»18. Это был явный жест немецкой стороны, поскольку только 17 апреля советские представители в Берлине протестовали против «вмешательства германских военных властей» в нормальную хозяйственную деятельность торгпредства19.

В.М. Молотов не торопился воспринимать немецкие сигналы. Он продолжал вести активные переговоры с Великобританией и Францией через их дипломатических представителей в Москве. 8 мая нарком принял британского посла У. Сидса, который передал ответ своего правительства на предложение СССР о заключении пакта о взаимопомощи. Ответ был обескураживающий. Британское руководство предлагало советскому правительству опубликовать декларацию, в которой оно обязывалось бы «в случае вовлечения Великобритании и Франции в военные действия во исполнение принятых ими обязательств оказать немедленное содействие, если оно будет желательным»20. Таким образом, англичане уклонились от конкретного ответа на вопрос о пакте, сводя его к опубликованию очередной декларации.

В тот же день нарком проинформировал полпреда во Франции Я.З. Сурица о сделанном англичанами предложении и просил его срочно сообщить свое мнение по этому вопросу21. Характеризуя высказанное предложение в телеграмме наркому, Суриц писал 10 мая: «Оно втягивает нас автоматически в войну с Германией» из-за данных Англией и Францией «без согласия и без согласования с нами обязательств»22. Исходя из этих и других подобного рода соображений, нарком сформулировал свою позицию.

14 мая 1939 года В.М. Молотов вызвал английского посла У. Сидса и вручил ему памятную записку, содержавшую ответ на английское предложение. В ней говорилось: «Английские предложения не содержат в себе принципа взаимности в отношении СССР и ставят его в неравное положение.

Советское правительство полагает, что для создания действительного барьера миролюбивых государств против дальнейшего развёртывания агрессии в Европе необходимо: заключение между Англией, Францией и СССР эффективного пакта о взаимопомощи против агрессии; гарантирование со стороны трёх великих держав государств Центральной и Восточной Европы, находящихся под угрозой агрессии, включая страны Прибалтики и Финляндию; заключение конкретного соглашения между Англией, Францией и СССР о формах и размерах помощи»23.

Оценивая советские предложения от 14 мая, полпред в Лондоне И.М. Майский в своём дневнике отметил, что они поставили «британское правительство в очень трудное положение. Наши предложения ясны, просты, разумны и способны апеллировать к сознанию простого человека»24. «С другой стороны, -- продолжал полпред, -- гарантии, данные Великобританией Польше, Румынии и Греции, делают безусловно необходимым достижение договорённости с Советским Союзом, поскольку чего-то реального Великобритания и Франция для Польши или Румынии сделать не смогут. Пока британская блокада против Германии станет для последней серьёзной угрозой, Польша и Румыния перестанут существовать»25.

Только 25 июля английское, а на следующий день и французское правительства приняли предложение СССР приступить к переговорам о заключении военной конвенции и выразили готовность послать своих представителей в Москву26. Переговоры начались 12 августа.

Все перипетии этих завершившихся безрезультатно переговоров хорошо известны. Нет смысла ещё раз рассматривать их ход. Следует только обратить особое внимание на те реальные цели, которые преследовали стороны. Так, инструкция для отправлявшейся в Москву британской делегации прямым текстом предписывала «вести переговоры весьма медленно»27, стараясь избегать конкретных обязательств: «Британское правительство не желает быть втянутым в какое бы то ни было определённое обязательство, которое могло бы связать нам руки при любых обстоятельствах. Поэтому в отношении военного соглашения следует стремиться к тому, чтобы ограничиваться сколь возможно более общими формулировками»28.

Совершенно другой была позиция советского руководства. Глава французской делегации генерал Ж. Думенк, докладывая о ходе переговоров в военное министерство Франции, в телеграмме от 17 августа 1939 года констатировал: «Нет сомнения в том, что СССР желает заключить военный пакт и что он не хочет, чтобы мы представили ему какой-либо документ, не имеющий конкретного значения»29.

Главным камнем преткновения стал вопрос о пропуске советских войск через территорию Польши и Румынии. Дело в том, что на тот момент СССР не имел общей границы с Германией. Поэтому было непонятно, каким образом в случае начала войны советские войска смогут вступить в боевое соприкосновение с германской армией. На заседании военных делегаций 14 августа 1939 года К.Е. Ворошилов задал по этому поводу конкретный вопрос: «В общем абрис весь понятен, но положение Вооружённых Сил Советского Союза не совсем ясно. Непонятно, где они территориально пребывают и как они физически принимают участие в общей борьбе»30. Для того чтобы Красная армия могла с первых же дней войны принять участие в боевых действиях, советские войска должны были пройти через польскую территорию. При этом зоны их прохода строго ограничивались: район Вильно (так называемый Виленский коридор) и Галиция31. Глава французской делегации генерал Ж. Думенк в телеграмме военному министру Франции от 15 августа 1939 года подчёркивал: «Отмечаю большое значение, которое с точки зрения устранения опасения поляков имеет тот факт, что русские очень строго ограничивают зоны вступления [советских войск], становясь исключительно на стратегическую точку зрения»32.

Однако поляки об этом и слышать не хотели. Так, вечером 19 августа 1940 года маршал Э. Рыдз-Смиглы заявил: «Независимо от последствий, ни одного дюйма польской территории никогда не будет разрешено занять русским войскам»33. А министр иностранных дел Польши Ю. Бек сообщил французскому послу в Варшаве Л. Ноэлю: «Мы не допустим, что в какой-либо форме можно обсуждать использование части нашей территории иностранными войсками»34.

В датированном декабрем 1938 года докладе 2-го (разведывательного) отдела главного штаба Войска Польского подчёркивалось: «Расчленение России лежит в основе польской политики на Востоке... Поэтому наша возможная позиция будет сводиться к следующей формуле: кто будет принимать участие в разделе. Польша не должна остаться пассивной в этот замечательный исторический момент. Задача состоит в том, чтобы заблаговременно хорошо подготовиться физически и духовно... Главная цель -- ослабление и разгром России»35.

В ходе военных переговоров с Великобританией и Францией советское руководство ещё раз убедилось в справедливости слов одного из литовских дипломатов, на которого ссылался в своем дневнике Г.А. Астахов: «В случае войны СССР будет нести на себе основную тяжесть жертв, в то время как Англия и Франция закопаются в землю и будут ограничиваться перестрелкой и пусканием ракет. Решающих действий на западном фронте не произойдет»36.

Не добившись толку от Англии и Франции, СССР заключил договор о ненападении с Германией.

Что касается моральной точки зрения, то следует отметить, что никакие представители западной демократии не имеют права обсуждать договор СССР с Германией. Как справедливо заметил американский журналист У. Ширер, «если Чемберлен поступил честно и благородно, умиротворив Гитлера и отдав ему в 1938 году Чехословакию, то почему же Сталин повёл себя нечестно и неблагородно, умиротворяя через год Гитлера Польшей, которая всё равно отказалась от советской помощи?»37.

То же можно говорить и об оценках с точки зрения так называемых ленинских норм внешней политики, от которых якобы отошёл СССР, подписывая договор с Германией.

Советский Союз заключил пакт о ненападении с Германией, и в результате вместо того, чтобы блокироваться против него, Германия и Англия с Францией начали войну между собой. СССР получил возможность вступить в войну позже других участников, имея к тому же некоторую свободу выбора -- на чьей стороне выступить.

Советское руководство, анализируя развитие событий в ходе начавшейся Второй мировой войны, делало вывод, озвученный И.В. Сталиным 7 сентября 1939 года в ходе беседы с руководителями Коминтерна: «Война идёт между двумя группами капиталистических стран... за передел мира, за господство над миром! Мы не прочь, чтобы они подрались хорошенько и ослабили друг друга... Мы можем маневрировать, подталкивать одну сторону против другой, чтобы лучше разодрались»38.

Необходимо также учитывать, что летом 1939 года советские войска вели тяжёлые бои с японцами на реке Халхин-Гол. Поскольку Япония была союзницей Германии по Антикоминтерновскому пакту, заключение советско-германского договора было воспринято в Токио как предательство. По этому поводу временный поверенный в делах СССР в Японии Н.И. Генералов в телеграмме от 24 августа 1939 года сообщал: «Известие о заключении пакта о ненападении между СССР и Германией произвело здесь ошеломляющее впечатление, приведя в явную растерянность, особенно военщину и фашистский лагерь»39.

Отношения между Третьим рейхом и его дальневосточным союзником оказались изрядно подпорчены. Вследствие этого японские правящие круги сделали выбор в пользу «Южного варианта», предполагавшего войну с Англией и США. Как известно, после нападения Германии на СССР Япония так и не выступила против Советского Союза.

Таким образом, заключив 19 августа 1939 года советско-германское экономическое соглашение, а 23 августа -- так называемый пакт Молотова -- Риббентропа, СССР смог отодвинуть на некоторое время войну от своих границ.

Советское правительство учитывало, что провозглашённые А. Гитлером ещё в 1925 году на страницах «Майн кампф» идеи об «обращении на Восток» и расширении немецкого жизненного пространства за счёт Советского Союза неоднократно повторялись им как до прихода к власти, так и после, в том числе на первой встрече с генералами рейхсвера 3 февраля 1933 года. Однако в «ступенчатой программе» агрессии, как её назвал немецкий историк А. Хилльгрубер, Гитлеру предстояло пройти ряд этапов до осуществления своего плана «разгрома большевизма», что и было последовательно осуществлено сначала в 1938 году (Австрия, Чехословакия, Мемель), затем в 1939-м (Польша) и, наконец, в 1940 году (Дания, Норвегия, Голландия, Бельгия, Франция). Но даже в период действия советско-германского договора он неоднократно говорил о том, что «...его внешняя политика и в дальнейшем будет направлена к тому, чтобы разгромить большевизм» (свидетельство адъютанта А. Гитлера полковника Н. фон Белова). Обосновывая перед генералитетом 22 августа 1939 года заключение пакта о ненападении с Советским Союзом, Гитлер заявил, что «тем не менее, позже разгромит СССР». Уже 17 октября 1939 года им был отдан приказ о подготовке бывшей польской территории для «развёртывания войск»40. Непосредственно перед нападением на Францию Гитлер указал, что после этой операции вермахт должен быть готов «к большим операциям на Востоке».

К сожалению, в полной мере воплотить в жизнь советские планы не представилось возможным. Западные державы были легко разгромлены, и в руках у Гитлера оказались ресурсы почти всей Европы. Однако даже с учётом этого обстоятельства советско-германское соглашение на то время являлось наилучшим выходом в сложившейся к августу 1939 года ситуации. В условиях надвигавшейся войны в Кремле было решено принять настойчиво предлагавшееся гитлеровской Германией улучшение отношений между двумя странами. Кроме того, германские дипломаты ясно давали понять, что они готовы идти на далеко идущие уступки пожеланиям СССР41.

Уже после окончания войны У. Черчилль в своих мемуарах писал о советско-германском договоре: «Невозможно сказать, кому он внушал большее отвращение -- Гитлеру или Сталину. Оба сознавали, что это могло быть только временной мерой, продиктованной обстоятельствами. Антагонизм между двумя империями и системами был смертельным. Сталин, без сомнения, думал, что Гитлер будет менее опасным врагом для России после года войны против западных держав. Гитлер следовал своему методу “поодиночке”. Тот факт, что такое соглашение оказалось возможным, знаменует всю глубину провала английской и французской дипломатии за несколько лет»42.

В аргументации сторонников отделения прибалтийских республик от СССР как в 1990-е годы, так и в настоящее время наиболее часто используется утверждение, что договор от 23 августа 1939 года привел к «советской аннексии» Эстонии, Латвии и Литвы, то есть активно эксплуатируется тезис о советской оккупации. Обращает на себя внимание, что нижняя хронологическая граница для периода оккупации относится при этом к летним месяцам 1940 года -- времени принятия парламентами государств Балтии актов о присоединении к СССР. В силу этого даже крайняя ангажированность эстонских, латвийских и литовских историков не позволяет им видеть в факте ввода советских войск акт оккупации, и тем самым они косвенно признают его объективную обусловленность. Трудно отрицать и тот факт, что советская сторона исключительно корректно выполняла статьи пактов о взаимопомощи, не допуская вмешательства во внутриполитическую жизнь балтийских государств.

Война в Европе, осознававшаяся советским руководством как реальная угроза столкновения в краткосрочной перспективе с Германией (заключённый в августе 1939 г. пакт рассматривался лишь в качестве временной отсрочки), побуждала к поиску дополнительных гарантий безопасности.

Подписание соответствующих соглашений с правительствами Эстонии, Латвии и Литвы о создании на территории государств Балтии советских военных баз становилось именно такими гарантиями: не только в собственно военной сфере, но и в политической, поскольку эти соглашения воспрепятствовали процессу военно-политического сближения этих стран с Германией.

У. Черчилль, указывая на жизненную необходимость для СССР улучшить свои стратегические позиции в преддверии войны с Германией, отмечал: «Им (Советам) нужно было силой или обманом оккупировать прибалтийские государства и большую часть Польши, прежде чем на них нападут. Если их политика и была холодно расчётливой, то она была также в тот момент в высокой степени реалистичной»43.

При оценке факта ввода советских войск на территорию прибалтийских государств следует учитывать, что мировым сообществом в то время происшедшее было воспринято с пониманием -- как объективно вынужденная мера, а не проявление экспансионистских замыслов. Фактически такое развитие событий было предопределено тем, что на протяжении всех 1930-х годов ведущие европейские державы отказывались предоставлять государствам Балтии какие-либо гарантии, считая неизбежной их абсорбцию либо Германией, либо СССР. Отстраненно наблюдать, как Прибалтика быстро превращается в зону исключительно германского влияния со всеми вытекающими из этого последствиями, советское политическое руководство не могло.

Было решено пойти на подписание договоров, учитывая незаинтересованность великих держав Европы в делах Прибалтики. Использовав англо-франко-германские противоречия, СССР удалось установить контроль над стратегически важным регионом, усилить свои позиции на Балтийском море и создать плацдарм против Восточной Пруссии.

Здесь следует учитывать и фактор пространства, который неразрывно связан с фактором времени. Чем с большего расстояния начинали бы своё наступление немецкие войска, тем больше должны были снижаться возможности его продолжения. Ход Великой Отечественной войны показал, что этот фактор способствовал срыву планов гитлеровцев.

Советско-германский договор от 23 августа 1939 года, используемый в прибалтийских государствах в качестве основы для претензий к Российской Федерации как правопреемнице СССР в тайном сговоре, в результате которого Эстония, Латвия и Литва вошли в его состав (следует отметить -- по просьбам правительств и парламентов этих государств абсолютно добровольно), с точки зрения международного права был абсолютно правомочен. Все договоры, в том числе и этот, внесены в реестр Лиги Наций, членами которой могли являться только суверенные государства -- субъекты международного права.

Вместе с тем следует отметить, что ни положения договора 23 августа 1939 года, ни устные договорённости, достигнутые в ходе консультаций, не устанавливали государственных границ между странами. Договор Советского Союза с Германией о дружбе и границах от 28 сентября 1939 года по своей сути являлся договорённостью «о невмешательстве» этих стран «в пределы определённых государств или территорий»44. Так, объявление Литвы и значительной части Польши «сферой влияния» Германии в практике отношений последней с Советским государством «могло означать, что СССР не начнёт войны, если германские войска войдут на территорию этих стран»45.

Руководство СССР, заключив новые соглашения о размещении дополнительных контингентов советских войск и сил флота в июне 1940 года в развитие заключённых осенью 1939-го соглашений, ввело их и начало готовить и осваивать занятые оборонительные рубежи в преддверии нападения нацистской Германии на Советский Союз.

Ради исторической правды надо сказать, что значительная доля ответственности за провал усилий по созданию коллективного противовеса фашистской агрессии лежит и на «малых» странах Европы. Романтическая вера в справедливость и защиту со стороны западных демократий, заигрывание вместе с тем с гитлеровской Германией, антисоветская зашоренность (нередко с антирусскими элементами) превратили их на некоторое время в фишки на мировой политической доске, где они не могли повлиять на ход событий46.

___________________

ПРИМЕЧАНИЯ

1 http://www.inosmi.ru/translation/239456.html

2 Там же

3 Там же.

4 Мельтюхов М.И. Советско-польские войны: Белый орёл против красной звезды. 2-е изд., испр. и доп. М.: Эксмо; Яуза, 2004. С. 285.

5 В 1924 г. из 384 тыс. жителей Данцига и прилегающей области 95 проц. были немцами. См.: Большая советская энциклопедия. 1-е изд. Т. 20. М., 1930. С. 414.

6 Там же. С. 421

7 Мельтюхов М.И. Указ. соч. С. 285.

8 Там же. С.294.

9 Год кризиса, 1938--1939: Документы и материалы: В 2 т. М.: Политиздат, 1990. Т. 2. 2 июня 1939 г. -- 4 сентября 1939 г. С. 392.

10 Год кризиса, 1938--1939… Т. 1. 29 сентября 1938 г. -- 31 мая 1939 г. С. 351.

11 Цит. по: Фуллер Дж.Ф.Ч. Вторая мировая война 1939--1945 гг. Стратегический и тактический обзор. М.: Иностранная литература, 1956. С. 37.

12 Черчилль У. Вторая мировая война: В 3 книгах. М.: Воениздат, 1991. Кн. 1. Т. 1. С. 173.

13 Год кризиса, 1938--1939.. Т. 1. С. 6.

14 Там же. С. 386, 387.

15 Там же. Т. 2. С. 391.

16 Там же.

17 Документы внешней политики (ДВП) [СССР]: 1939. Т. XXII: В 2 кн. М., 1992. Кн. 1: Январь--август. С. 339.

18 Там же. С. 338.

19 Год кризиса. 1938--1939… Т. 1. С. 389.

20 Там же. С. 438, 439.

21 ДВП СССР. Т. XXII. Кн. 1. С. 342.

22 Там же. С. 355.

23 Там же. С. 363.

24 Очерки истории Министерства иностранных дел России. 1802--2002: В 3 т. Т. 2. 1917--2002 гг. М.: ОЛМА-Пресс, 2002. С. 245.

25 Архив внешней политики (АВП) РФ. Ф. 017а. Оп. 1. П. 1. Д. 6. Л. 130.

26 Год кризиса, 1938--1939… Т. 2. С. 403.

27 Документы и материалы кануна второй мировой войны. 1937--1939. Сб. материалов в 2-х т. Т. 2. Январь--август 1939 г. М., 1981. С. 168.

28 Год кризиса, 1938--1939… Т. 2. С. 192, 193.

29 Там же. С. 267.

30 Там же. С. 212.

31 Там же. С. 216.

32 Там же. С. 228, 229.

33 Мосли Л. Утраченное время. Как начиналась Вторая мировая война / Сокр. пер. с англ. Е. Федотова. М.: Воениздат, 1972. С. 301.

34 Год кризиса, 1938--1939… Т. 2. С. 279.

35 Z dziejow stosunkow polsko-radzieckich. Studia i materialy. T. III. Warszawa, 1968. S. 262, 287.

36 ДВП СССР. Т. XXII. Кн. 1. С. 588.

37 Черчилль У. Указ. соч. Т. 1. С. 212.

38 1941 год: В 2 кн. Книга 2. М.: Международный фонд «Демократия», 1998. С. 584.

39 Год кризиса, 1938--1939… Т. 2. С. 322.

40 См.: Generaloberst Halder F. Kriegstagebuch. Tägliche Aufzeichnungen des Chefs des Generalstabes des Heeres 1939--1942. Stuttgart: W. Kohlhammer Verlag, 1962--1964: Bd. 1. Vom Polenfeldzug bis zum Ende der Westoffensive (14.8.1939--30.6.1940). Stuttgart: W. Kohlhammer Vl, 1962. S. 107.

41 Очерки истории Министерства иностранных дел России. 1802--2002: Т. 2. С. 255.

42 Черчилль У. Указ. соч. С. 179, 180.

43 Там же.

44 Емельянов Ю. Прибалтика. Почему они не любят Бронзового солдата? М.: Издатель Быстров, 2007. С. 232.

45 Там же. С. 233.

46 Очерки истории Министерства иностранных дел России. 1802--2002. Т. 2. С. 255.

Neljabased mõtted

Tänane päev kulus taas täielikult tõlke ülelugemisele. Oh, võtab see ikka aega! Kuid lõpp pole enam kaugel, vahest juba see nädal saab sellega ühele poole ja siis saaks järgmine nädal raamatu üle anda ja hulga inimesi lõpuks õnnelikuks teha.

Päeval jõudis minuni Suure Eesti Raamatuklubi pakike, suhteliselt kentsakalt sealjuures. Helistati postkontorist ja päriti viisakalt, kas olen kodus ja nii edasi, millele ma vastasin muidugi jaatavalt ja jäin ootama. Siis millalgi, kui lepitud aeg oli juba läbi saamas, helistati uuesti ja küsiti, kus ma siis ometi olen, et juba kaks korda on käidud! Ja selgus nagu ikka, et kullerid piirduvad vaid fonoluku näppimisega ega tee väljagi sellest, et tellimislehel on kirjas ka kliendi telefoninumber. Aga kätte ma siiski paki sain ja olgu siis ka sisu ära mainitud:
- R. Kuutma. Mälestused. Wabariigist Vabariiki
- H. Rinne. Laulev revolutsioon
- S. Oksanen. Puhastus
- S. Oksanen. Stalini lehmad
- U. Eco. Kuus jalutuskäiku kirjandusmetsades
- A. Sisask. Kummalised seosed
- T. Madisson. Riiki tappev kuumalaine

Õhtul helistasin tädi Sirjele, tal täitus nüüd ilus ümmargune 60. eluaasta. Oli teine agaralt ametis ja väitis, et kuigi täna midagi ei pea, siis alles homme tulevat pidu missugune :-)

Päris lõbus oli täheldada Venemaa kerget altminekut infosõjas. Paari päeva eest ilmus Venemaa kaitseministeeriumi saidile "Sõjandusentsüklopeedia" rubriiki üks "analüütiline artikkel", mis sisuliselt asetas II maailmasõja puhkemise süü Poolale, kes ei olevat Saksamaa igati mõistlikele ja tagasihoidlikele soovidele põikpäiselt soovinud vastu tulla. Piisas sellest, et mõned Vene väljaanded (näiteks Vremja Novostei) ja nende järel lääne uudistekanalid (näiteks Briti Telegraph ja Associated Press) asja üles võtsid, kui materjali otsekui võlukepikesega kaitseministeeriumi saidilt kadus ning ministeerium pidas vajalikuks esitada selgituse, et "analüütilised materjalid" ei väljenda "ametlikku seisukohta" :-)
Aga et artikkel on siiski piisavalt räige, siis olgu ta Google'i vahendusel ka ära toodud eraldi sissekandes.

Loetud: Akadeemia 8/2008
Vaadatud: Kaitseinglid (TV3), Räpane seksikas raha (TV3), Tähekütt (TV6)

8.5.09

Neljabased mõtted

Tänane päev möödus üldiselt rahulikus tõlkerütmis. Päeval üritasin siis teha Sampo Life'ile ülekannet, aga selgus, et kombinatsioon Swedbank, ID-kaart ja Linux (täpsemalt Firefox) on kombinatsioon, mis ei toimi... Sander on teinud kena kokkuvõtte, kuidas erinevates distributsioonides peaks käima ID-kaardi töölepanek (seda küll rohkem valimiste jaoks, aga põhimõttelist vahet ju ei ole) ja hoolikalt tema juhiseid järgides hakkaski Firefox kenasti ID-kaarti ära tundma. Swedbank laskis ka sisse logida, aga vaat allkirja andmisega jäidki asjad toppama: kui valida veebipõhine allkirjastamine, siis ei ole võimalik pluginat paigaldada, sest see paistab olevat mõeldud ainult Windowsis töötava Firefoxi jaoks ning Linuxis lihtsalt seda ei paigaldata, kuigi esialgu võib vastupidine mulje jääda; kui valida Java-põhine allkirjastamine, siis jääbki kerima ja midagi ei juhtu. Võib-olla ka juhtuks, aga ilmselt on seal jälle vajalik mingi väga konkreetne Java versioon või isegi alamversioon. Igatahes pärast paarikümneminutilist katsetamist pidasin paremaks kettanurgas konutava Vista käima panna ja etskae, seal sai ülekande enam-vähem valutult ära teha. Mingi C++ vea või midagi viskas ka seal ette, aga igatahes raha liikus ja seda ju oligi vaja. Nojah, loodame, et vahest siis, kui suvel või millalgi see kauaoodatud uus ja särav ID-liides valmis saab, enam selliseid jamasid ei teki. Küll aga tahaks järele proovida, kuidas siis ikkagi on Mobiil-ID - teoreetiliselt peaks see ju mõikama mis tahes operatsioonisüsteemis ja distributsioonis. Aga veel ei tea...

Õhtul vaatasin ka Venemaa presidendi uut videoesinemist, mis sedakorda oli pühendatud siis 9. maile ehk võidupühale. Ega ta ikka suurem asi oraator ei ole, kuidagi ülepingutatud tundub alati. Aga teema oli muidugi paljudele hingelähedane, ilmselt ka talle endale, kui ta juba mõlemat vanaisa ja nende sõdimist meelde tuletas. Muidugi ei saanud ta mööda ka "ajaloo võltsijatest", aga mõneti isegi üllatas, et see oli küll ühtepidi terav, aga tegelikult suhteliselt vaoshoitud kriitika. Presidendina ei saanud ta muidugi kuuldavale tuua "fašistliku Eesti" või "fašistlike Balti riikide" fraase, aga pigem oli tähelepanuväärne see, et ta rõhutas vajadust selgitada tõde - nii sõja julmusi kui ka võidu kangelaslikkust. Nojah, tõde on muidugi selline paljuvenitatav mõiste, mida iganes see ka Medvedevi arusaamist mööda siis ei tähenda. Aga siiski, ka see "tõe selgitamine" tundus olevat rohkem kodupublikule suunatud, sest ega ju need kurjamid, kes "tõde" väänavad ja võidu tähendust madaldavad, ju ainult välismaal ela - ka Venemaal endal on üsna mitmeid, kes - vähemalt minu kui "fašistliku baltlase" meelest :-) - ajalugu üsna objektiivselt vaatavad ja mainivad ära ka muidu loomulikult suure kangelaslikkuse pahupooli...

Loetud: [digi] 5/2009, Tehnikamaailm 5/2009, Järvamaa aastal 1939 ja nüüd...
Vaadatud: Stargate Atlantis (TV6), Tähekütt (TV6)