Suuresti tavaline tööpäev, mille õhtupoolikust võttis küll tubli tüki enda alla selle hooaja esimene jõulupidu, mille korraldas Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus. Nagu ikka, oli see selline mõnus üritus, ühelt poolt igati hea toidu- ja kõige muu (sealhulgas seltskonna)valikuga, teiselt poolt aga suhtlemisõhtu rohkete huvitavate kohtumistega (jah, võib-olla ka produktiivsete, mine tea), olgu siis seni isiklikult kokku saamata või ammugi teada inimestega.
Heale tujule aitas mõistagi kaasa ka see, et isegi ilm oli suurepärane: mõnusalt tuult (räägitakse, et merel olla lausa torm olnud, aga noh, linnas vaibub see ju alati lihtsalt iilideks), näpuotsaga ka taevast alla valatavat pudi, nii et kokku tuli tubli pooltuisune ilm - mille üks suur väärtus on mõistagi see, et lumi/vihm ju alati nõrgendab ja mahendab ja muudab talutavamaks selle koletu valguse, millega linnad täiesti tarbetult üle külvatakse.
Loetud: Oma Keel 2/2014
Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Barcelona - Pariisi Saint-Germain (TV6), Puudutus (TV3)
Showing posts with label RKK. Show all posts
Showing posts with label RKK. Show all posts
11.12.14
25.11.14
Esmabased mõtted
Tänane päev - üldjoontes ikka tavaline tööpäev, võib kohe ära öelda - algas õige vara, ammu enne igasuguseid kukki ja koite, sest tsiviliseeritud maailmas on kombeks korraldada tähtsamaid konverentse ja muid palju inimesi kokku toovaid üritusi ikka nii, et samused inimesed oma kõrgajaks ehk pärastlõunaseks-varaõhtuseks prokrastineerimis- ja rekreatsiooniajaks täielikult vabad oleksid.
Või kui teisiti öelda, siis täna korraldas Rahvusvaheline Kaitseuuringute keskus õige paljude nimekate analüütikute ja muude asjatundjate arutlushommiku, mille teema oli praegu väga ajakohane "Hybrid Warfare and Information Operations" (eesti keeli niisiis "Hübriidsõda ja infooperatsioonid"). Lucase Edward ja Piontkovski Andrei on usutavasti enamikule, kes vähegi maailma ja eriti siinkandi asjadega end kursis hoiavad, teada nimed ning vaevalt ka Jaeski Aivar ja Franke Ulrik palju vähem tuntud on, sestap oli mu jaoks pisut üllatuslik viies panelist, Betzi David, kelle nimi esimese hooga ei öelnud palju midagi, aga kes võib-olla rääkis kõigist panelistidest kui mitte just kõige mõistlikumat, siis vähemalt kõige kainemat ja külmemat juttu.
Kui ka muu jutt oli küllaltki selline, mida on viimastel kuudel ja mõne asja puhul võib-olla juba aastaidki räägitud ja mis sestap ei tohiks samustele kursishoidjatele märkimisväärselt uut sisaldada, siis ometi olid sel arutlusel ka mõned detailid, mis vähemalt mulle olid uudsemad või siis sellised, mis vaid kuskil mäluhämaruste sopis ringi hulbivad.
Esimene neist oli mainitud Betzi Davidi küllaltki järsk vastuastumine arvamusele, et Venemaa mõnigi kord vähem või rohkem selgelt mõista antud tuumarelvaga ähvardamine sisaldab endas ka midagi tõsist. Ta lahutas selle kaheks: ühelt poolt ei usu keegi tuumasõja kui sellise võimalikkusesse, sest selle praktiline tulutus on ammuigi ära nähtud (nõndanimetatud vastastikku tagatud hävitamise ehk MAD-kontseptsioon); teiselt poolt pidas ta äärmiselt vähetõenäoliseks ka nõndanimetatud taktikalise tuumarelva kasutamist (meenutagem mitmel pool välja käidud mõtet, et Venemaa võib ju heita tuumapommi mõnele Euroopa linnale. Üllatuslik oli mu jaoks tema väide, et kui venelased pole midagi erakorraliselt uut ja seni saladuses hoitavat leiutanud, siis ei ole ka nemad lahendanud probleemi, kuidas taktikalist tuumarelva üldse kasutada. Betzi sõnul olla Lääs/NATO küll ammustel aegadel avalikult propaganda huvides väitnud, et neil on taktikalise tuumarelva kasutamise võime olemas ja vajaduse korral ka seda kasutatakse, aga tegelikult olevat plaanijad olnud siiski arvamusel, et praktikas seda väidet kontrollida ei saa, sest tegureid, millega arvestada lihtsalt ei osatagi, on liiga palju. Ehk teisisõnu, kuigi sellised relvad olid ka päriselt olemas ja kuigi väideti, et on olemas ka plaanid, kuidas neid kasutada, siis tegelikkuses neid plaane kas üldse polnud või igatahes oli kõigile selge, et neid mingil juhul mainitud ebakindluse tõttu ei rakendata.
Teine uudne teadmine oli Moldovat esindanud diplomaadi etteastumine ettekannetele järgnenud arutelu- ja küsimustevoorus, kus ta meenutas, et Tiraspolis üles kasvanuna ei ole niisugune "hübriidsõda" kõigi oma "roheliste mehikeste", valede levitamise ja kõige muuga midagi nii radikaalselt uut, nagu seda praegu kiputakse arvama, vaid kenasti läbi tehtud juba veerand sajandit tagasi, sealsamas Dnestri-äärses. Millega muidugi tuleb igati nõustuda.
Oli veel kolmaski "uudne" moment, aga et see kuulub pigem piinlike vahejuhtumite sekka, mida paraku ka niisugustel üritustel mõnikord ette tuleb, jätan ma selle siinkohal lahti rääkimata. Eks kohalolijad teavad, mida ma mõtlen, ja teistele see vaevalt palju korda läheb, küll aga võiks tekitada asjatult mitmesuguseid pahatahtlikke valearvamusi. Igatahes ja sellest viimasest hoolimata oli tegu väga korraliku tasemega üritusega ning küllap praegustes oludes ka vajalikuga. Mul ei olnud siia ülevaatesse viiteid paraku lisada, aga igatahes tänaõhtuses Välisilmas ja samuti uudistesaadetes oli sellest mõnevõrra ka juttu.
Loetud: Akadeemia 11/2014
Vaadatud: Valge kaardivägi (ETV2), Välisilm (ETV), Malala: tüdruk paradiisist (ETV), Elavad surnud (Fox)
Ilmunud tõlked: Edward Lucas: mürgine Sputnik (Postimees, 24.11.2014)
Või kui teisiti öelda, siis täna korraldas Rahvusvaheline Kaitseuuringute keskus õige paljude nimekate analüütikute ja muude asjatundjate arutlushommiku, mille teema oli praegu väga ajakohane "Hybrid Warfare and Information Operations" (eesti keeli niisiis "Hübriidsõda ja infooperatsioonid"). Lucase Edward ja Piontkovski Andrei on usutavasti enamikule, kes vähegi maailma ja eriti siinkandi asjadega end kursis hoiavad, teada nimed ning vaevalt ka Jaeski Aivar ja Franke Ulrik palju vähem tuntud on, sestap oli mu jaoks pisut üllatuslik viies panelist, Betzi David, kelle nimi esimese hooga ei öelnud palju midagi, aga kes võib-olla rääkis kõigist panelistidest kui mitte just kõige mõistlikumat, siis vähemalt kõige kainemat ja külmemat juttu.
Kui ka muu jutt oli küllaltki selline, mida on viimastel kuudel ja mõne asja puhul võib-olla juba aastaidki räägitud ja mis sestap ei tohiks samustele kursishoidjatele märkimisväärselt uut sisaldada, siis ometi olid sel arutlusel ka mõned detailid, mis vähemalt mulle olid uudsemad või siis sellised, mis vaid kuskil mäluhämaruste sopis ringi hulbivad.
Esimene neist oli mainitud Betzi Davidi küllaltki järsk vastuastumine arvamusele, et Venemaa mõnigi kord vähem või rohkem selgelt mõista antud tuumarelvaga ähvardamine sisaldab endas ka midagi tõsist. Ta lahutas selle kaheks: ühelt poolt ei usu keegi tuumasõja kui sellise võimalikkusesse, sest selle praktiline tulutus on ammuigi ära nähtud (nõndanimetatud vastastikku tagatud hävitamise ehk MAD-kontseptsioon); teiselt poolt pidas ta äärmiselt vähetõenäoliseks ka nõndanimetatud taktikalise tuumarelva kasutamist (meenutagem mitmel pool välja käidud mõtet, et Venemaa võib ju heita tuumapommi mõnele Euroopa linnale. Üllatuslik oli mu jaoks tema väide, et kui venelased pole midagi erakorraliselt uut ja seni saladuses hoitavat leiutanud, siis ei ole ka nemad lahendanud probleemi, kuidas taktikalist tuumarelva üldse kasutada. Betzi sõnul olla Lääs/NATO küll ammustel aegadel avalikult propaganda huvides väitnud, et neil on taktikalise tuumarelva kasutamise võime olemas ja vajaduse korral ka seda kasutatakse, aga tegelikult olevat plaanijad olnud siiski arvamusel, et praktikas seda väidet kontrollida ei saa, sest tegureid, millega arvestada lihtsalt ei osatagi, on liiga palju. Ehk teisisõnu, kuigi sellised relvad olid ka päriselt olemas ja kuigi väideti, et on olemas ka plaanid, kuidas neid kasutada, siis tegelikkuses neid plaane kas üldse polnud või igatahes oli kõigile selge, et neid mingil juhul mainitud ebakindluse tõttu ei rakendata.
Teine uudne teadmine oli Moldovat esindanud diplomaadi etteastumine ettekannetele järgnenud arutelu- ja küsimustevoorus, kus ta meenutas, et Tiraspolis üles kasvanuna ei ole niisugune "hübriidsõda" kõigi oma "roheliste mehikeste", valede levitamise ja kõige muuga midagi nii radikaalselt uut, nagu seda praegu kiputakse arvama, vaid kenasti läbi tehtud juba veerand sajandit tagasi, sealsamas Dnestri-äärses. Millega muidugi tuleb igati nõustuda.
Oli veel kolmaski "uudne" moment, aga et see kuulub pigem piinlike vahejuhtumite sekka, mida paraku ka niisugustel üritustel mõnikord ette tuleb, jätan ma selle siinkohal lahti rääkimata. Eks kohalolijad teavad, mida ma mõtlen, ja teistele see vaevalt palju korda läheb, küll aga võiks tekitada asjatult mitmesuguseid pahatahtlikke valearvamusi. Igatahes ja sellest viimasest hoolimata oli tegu väga korraliku tasemega üritusega ning küllap praegustes oludes ka vajalikuga. Mul ei olnud siia ülevaatesse viiteid paraku lisada, aga igatahes tänaõhtuses Välisilmas ja samuti uudistesaadetes oli sellest mõnevõrra ka juttu.
Loetud: Akadeemia 11/2014
Vaadatud: Valge kaardivägi (ETV2), Välisilm (ETV), Malala: tüdruk paradiisist (ETV), Elavad surnud (Fox)
Ilmunud tõlked: Edward Lucas: mürgine Sputnik (Postimees, 24.11.2014)
7.12.12
Neljabased mõtted
Poolenisti tavaline tööpäev, mille teise poole moodustas alanud jõuluajajärgu üks avapauke, nimelt RKK jõulupidu. Millest palju rohkem pole öelda kui seda, et enam-vähem sama rahvarohkena nagu ikka pakkus see piisavalt häid suhtlemisvõimalusi ja kõike muud, mis selliste üritustega ikka kaasneb :-)
Loetud: TM Kodu ja ehitus 12/2012
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Eureka (TV6), Soome marssal (TV3)
Loetud: TM Kodu ja ehitus 12/2012
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Eureka (TV6), Soome marssal (TV3)
31.5.12
Kolmabased mõtted
Tavaline tööpäev, millesse lõi tubli augu väljaskäik. Selle esimene osa viis mind Toompeale, täpsemalt RKK ruumidesse, kus ootasid ees paar allkirja vajavat lepingut ja teadasaamine, et edaspidi pole nähtavasti vajagi sinna kõrgele ronida pookstaave jagama, sest mingi vormistamise asi muutub. Mis on ühelt poolt muidugi hea, aga teiselt poolt jälle halb, sest seal töötab ju ikka õige mitu vähem või rohkem tuttavat inimest, kelle füüsiline nägemine muutub seeläbi veel vähem tõenäoliseks ...
Väljaskäigu teine osa viis mind - et kavandatud ürituseni oli veel omajagu aega - aeglasele jalutuskäigule läbi linna, mis paratamatult lõppes raamatukaupluses. Siiski tegin südame nii kõvaks, kui see vähegi suudab ilma pulseerimist lõpetamata minna, ja hoidusin kõigest väest raha kulutamisest ja tõenäoliselt õige tükiks ajaks horisontaali jäävate trükiteoste juurdehankimisest. See-eest nautisin RKK-st omandatud Diplomaatia ingliskeelse numbri - see iga-aastane eriväljaanne, pühendatud Lennart Meri konverentsile - lugemist arvatavasti Tallinna kõige mõnusamas kohvikus, mis asub Solarise Apollos. Nojah, eks mugavaid kohti ole muidugi veel ja ilmselt mugavuse mõttes lausa tunduvalt paremaidki, aga see ümbritsetus raamatutest ja mõnes mõttes täiesti ebakohviklikkus annavad talle omamoodi fluidumi, mida ma Eestis või isegi mujal vaid harva olen kohanud.
Siis aga jõudis kätte aeg enda asukohta mõne meetri võrra nihutada ja osaleda Möldri Andruse vastse raamatu "Riigita rahvad. Kaukaasia" esitlusel. Raamatut ennast olen ma jõudnud vaid sirvida, tundus olevat piisavalt huvitav, aga eks ma sellest jõuan kirjutada kunagi hiljem, kui see põhjalikumalt läbi töötatud, loodetavasti ... Esitlus oli nagu esitlused ikka: autor kisti-jäsutati lavale ja päriti talt igasugu asju ja ta siis pidi vastama ja rääkima ... Huvitavalt rääkis muidugi. Usutavasti täidab ta lubaduse kirjutada veel selliseid raamatuid ja leiab neile ka avaldamisvõimaluse, sest teadmisi niisuguste rahvaste kohta ei ole eesti keeles kohe kindlasti üldse mitte liiga palju.
Loetud: Diplomaatia Special Edition, May 2012
Vaadatud: Grace'i päästmine (TV3), Doctor Who (Yle2), Pilvede all (Kanal2)
Väljaskäigu teine osa viis mind - et kavandatud ürituseni oli veel omajagu aega - aeglasele jalutuskäigule läbi linna, mis paratamatult lõppes raamatukaupluses. Siiski tegin südame nii kõvaks, kui see vähegi suudab ilma pulseerimist lõpetamata minna, ja hoidusin kõigest väest raha kulutamisest ja tõenäoliselt õige tükiks ajaks horisontaali jäävate trükiteoste juurdehankimisest. See-eest nautisin RKK-st omandatud Diplomaatia ingliskeelse numbri - see iga-aastane eriväljaanne, pühendatud Lennart Meri konverentsile - lugemist arvatavasti Tallinna kõige mõnusamas kohvikus, mis asub Solarise Apollos. Nojah, eks mugavaid kohti ole muidugi veel ja ilmselt mugavuse mõttes lausa tunduvalt paremaidki, aga see ümbritsetus raamatutest ja mõnes mõttes täiesti ebakohviklikkus annavad talle omamoodi fluidumi, mida ma Eestis või isegi mujal vaid harva olen kohanud.
Siis aga jõudis kätte aeg enda asukohta mõne meetri võrra nihutada ja osaleda Möldri Andruse vastse raamatu "Riigita rahvad. Kaukaasia" esitlusel. Raamatut ennast olen ma jõudnud vaid sirvida, tundus olevat piisavalt huvitav, aga eks ma sellest jõuan kirjutada kunagi hiljem, kui see põhjalikumalt läbi töötatud, loodetavasti ... Esitlus oli nagu esitlused ikka: autor kisti-jäsutati lavale ja päriti talt igasugu asju ja ta siis pidi vastama ja rääkima ... Huvitavalt rääkis muidugi. Usutavasti täidab ta lubaduse kirjutada veel selliseid raamatuid ja leiab neile ka avaldamisvõimaluse, sest teadmisi niisuguste rahvaste kohta ei ole eesti keeles kohe kindlasti üldse mitte liiga palju.
Loetud: Diplomaatia Special Edition, May 2012
Vaadatud: Grace'i päästmine (TV3), Doctor Who (Yle2), Pilvede all (Kanal2)
14.12.11
Teisibased mõtted
Eriülesandelt tagasi kodus, aga peab tunnistama, et enne päeva tähtsündmust möödus valdav osa sellest paari päeva jooksul kogunenud väsimuse väljamagamise tähe all. Mainitud päeva tähtsundmuseks oli seekord RKK ja Diplomaatia juubel - esimesel täitus viis tegutsemisaastat, teine jõudis välja 100. numbrini. Pidu kui selline oli nagu ikka suurepärane, palju toredaid inimesi ja palju toredaid vestlusi ja nii edasi - suurem osa muidugi sellised, mida siinkohal ei ole põhjust ega vajadust ja võib-olla isegi mitte õigust kajastada, aga mis sellest hoolimata jätsid hea enesetunde ja sisaldasid teatud tulevikupotentsiaali, võib-olla mitte väga suurt, aga siiski (nagu vanatargad juba ütlesid, sureb lootus viimse laibana...). Igatahes sai ka siinkirjutanu pisukese autasu oma pikaajalise panuse eest Diplomaatia ilmumisse, mis on väljendunud küll eelkõige muukeelsete mõtete eestikeelseks muundamises (seda autasu, sedakorda üsna ja päris materiaalset, võib näha alloleval pildil).
Siiski tasub ehk samuti ära mainida ka veel enne mainitud tähtsündmust koju kätte jõudnud samuti teatavas mõttes autasuraamat, see küll sedakorda ühe ajakirja tellimuse eest:
Loetud: G. R. R. Martin. Kuningate heitlus. Teine raamat
Vaadatud: mitte muhvigi
Siiski tasub ehk samuti ära mainida ka veel enne mainitud tähtsündmust koju kätte jõudnud samuti teatavas mõttes autasuraamat, see küll sedakorda ühe ajakirja tellimuse eest:
- M. Õun. Merelahingud läbi aegade
Loetud: G. R. R. Martin. Kuningate heitlus. Teine raamat
Vaadatud: mitte muhvigi
15.4.11
Neljabased mõtted
Suhteliselt vähese tööpanusega päev, mis kulus peamiselt väljaskäikudele või õigemini ühele suurele ja pikale väljaskäigule. Ilm oli küll vastikult päikeseküllane, aga õnneks siiski veel piisavalt jahe, et mitte ennast eriti halvasti tunda, sestap ei tekitanud ka Toompeale ronimine, et RKK-s mõned allkirjad loovutada ja paar paberit vastu saada, sugugi suurt tõrget, seda enam, et need allkirjad ju tõotavad peatset euroelektronide vudimist ühelt pangakontolt teisele.
Sealt edasi viis tee tagasi alla ja kirjastusse äsja ilmunud raamatu tõlkijaeksemplaride järele. Võtsin ka aega uurida seda lähemalt ja avastasin kurvastusega, et kirjastuse kurtmine, et registriga oli probleeme, on täiesti õige: register on küll osaliselt (või isegi valdavalt) kasutatav, aga see ei ole kohe kindlasti selline, nagu see peaks olema (ja nagu tegelikult selline raamat vajaks) - jutumärkides olnud teoste pealkirjadest on kadunud nii jutumärgid kui ka kõik sõnad peale esimese, mitmetasandilised märksõnad on samuti kadunud ja ma ei saanudki hästi aru, kas üldse või muundunud millekski... Kahju. Mõistagi jäi ka paar trükiviga silma, mis peaaegu kindlasti on mu enda süü, aga kui register välja arvata, siis vähemalt ülejäänud osas paistis kõik olevat selline, nagu ma seda olin ette kujutanud.
Muidugi ei suutnud minusugune nõrk inimene harval linnaskäigul panna vastu kiusatusele läbi astuda raamatupoodidest, mis tähendas vältimatult väljaminekuid rahalises ja sissetulekuid raamatulises mõttes. Olgu siina ka need sissetulekud ära mainitud:
Sellele järgnes aga kena mitmiktund, hmm, tavaliselt kasutatakse vist väljendit töölõuna, aga see oli sedakorda pigem meeldivuslõuna või -õhtu heas seltskonnas ja heas kohas. Vahel on ikka väga tore kohtuda toredate inimestega!
Selle tõttu jäi küll osalemata Mageia tõlkemeeskondade esindajate IRC-kohtumisel, aga kuigi palju huvitavat polnud seal ka seekord jutuks, nagu tagantjärele võis näha. Peamine ehk oli lubadus, et juba päris lähipäevil lõpuks muutub tõlkimine ka millekski rohkemaks kui puhtalt intellektuaalseks harjutuseks ning tõlkemeeskondade juhid saavad õiguse tehtud muudatusi ka SVN-i sisse kanda, kust need siis lõpuks kõigi kasutajate silme ette jõuavad. Täpsemalt võib lugeda kohtumise kokkuvõtet siit ja täielikku üleskirjutust siit.
Loetud: Arvutimaailm 4/2011
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Jüri Üdi klubi (ETV)
Sealt edasi viis tee tagasi alla ja kirjastusse äsja ilmunud raamatu tõlkijaeksemplaride järele. Võtsin ka aega uurida seda lähemalt ja avastasin kurvastusega, et kirjastuse kurtmine, et registriga oli probleeme, on täiesti õige: register on küll osaliselt (või isegi valdavalt) kasutatav, aga see ei ole kohe kindlasti selline, nagu see peaks olema (ja nagu tegelikult selline raamat vajaks) - jutumärkides olnud teoste pealkirjadest on kadunud nii jutumärgid kui ka kõik sõnad peale esimese, mitmetasandilised märksõnad on samuti kadunud ja ma ei saanudki hästi aru, kas üldse või muundunud millekski... Kahju. Mõistagi jäi ka paar trükiviga silma, mis peaaegu kindlasti on mu enda süü, aga kui register välja arvata, siis vähemalt ülejäänud osas paistis kõik olevat selline, nagu ma seda olin ette kujutanud.
Muidugi ei suutnud minusugune nõrk inimene harval linnaskäigul panna vastu kiusatusele läbi astuda raamatupoodidest, mis tähendas vältimatult väljaminekuid rahalises ja sissetulekuid raamatulises mõttes. Olgu siina ka need sissetulekud ära mainitud:
- E. Laur. Aloise
- M. Foucault. Teadmine, võim, subjekt
- M. Raadik. Väikesed tarbetekstid
- S. Lem. Ijon Tichy kosmoserändude päevikud
- M. Harjula. Eesti 1914-1922
Sellele järgnes aga kena mitmiktund, hmm, tavaliselt kasutatakse vist väljendit töölõuna, aga see oli sedakorda pigem meeldivuslõuna või -õhtu heas seltskonnas ja heas kohas. Vahel on ikka väga tore kohtuda toredate inimestega!
Selle tõttu jäi küll osalemata Mageia tõlkemeeskondade esindajate IRC-kohtumisel, aga kuigi palju huvitavat polnud seal ka seekord jutuks, nagu tagantjärele võis näha. Peamine ehk oli lubadus, et juba päris lähipäevil lõpuks muutub tõlkimine ka millekski rohkemaks kui puhtalt intellektuaalseks harjutuseks ning tõlkemeeskondade juhid saavad õiguse tehtud muudatusi ka SVN-i sisse kanda, kust need siis lõpuks kõigi kasutajate silme ette jõuavad. Täpsemalt võib lugeda kohtumise kokkuvõtet siit ja täielikku üleskirjutust siit.
Loetud: Arvutimaailm 4/2011
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Jüri Üdi klubi (ETV)
11.3.11
Neljabased mõtted
Pooleldi tavaline tööpäev, kuigi see nii kavandatud ei olnud. Tegelikult ma mõtlesin, et jalutan Toompeale lihtsalt selleks, et visata oma pookstavid alla paberitele, mille alusel seejärel kullakoormad pangaarvele kanditakse. Aga siis esitati saatuslik küsimus "Mida sa õhtul teed?" ja nii ma jäingi RKK-sse pikemaks, et nende korraldatud filmiõhtul ära vaadata paarikümne aasta tagune film "Red Web", mida väidetavalt pärast esilinastust BBC-s polegi rohkem näidatud. Mul on küll tunne, et see on siiski olnud mõnevõrra levinud, võib-olla interneti vahendusel, sest mõned intervjuud seal filmis olid kuidagi tuttavad. Samas tervikuna vististi siiski näinud ei olnud ja kuigi samal teemal on filme hiljemgi tehtud, oli see kahtlemata huvitav.
Tõsi, et ma paberitele allakirjutamiseks jõudsin kohale juba õige mitu tundi enne seda, kui film käivitati, siis käisin vahepeal ka linnas ringi. Ilm oli küll maru kuumaks läinud, aga õnneks oli vähemalt korralik jahutav tuuleke linnatänavatel kondamas, nii et kõige hullem ei olnudki. No ja mida ma muidugi tegin, oli läbiastumine raamatupoest. Natuke mõelnud, leidsin, et võiks hankida raamatuid, mida ma muidu nii naljalt võib-olla ei hangikski, vähemalt mitte esmajärjekorras. Laias laastus võib neid ühe erandiga ilmselt esoteerika alla liigitada, aga olgu nad siis siin ka ära mainitud:
Filmiõhtu tõttu jäi mul sedakorda vahele Mageia tõlkemeeskondade esindajate IRC-kohtumine, mis oli paraku üpris sisuline. Aga õnneks ei ole sellest suurt midagi, kenasti protokolliv robot võimaldab järge hoida ja vajalikud toimingud hiljem ära teha. Põhimõtteliselt peaks siis nädala või kahe jooksul Mageia tõlkekeskkond korda saama, nii et võib hakata mõtlema ka reaalse tõlkimise peale (ja kohandamise peale, mis tuleneb asjade ümberkantimisest Mandrivast). Aga eks näeb, kuidas sellega kulgeb, sest nii mulle kui ka teistele on Transifex veel selline natuke võõras asi, mistõttu ilmselt ongi sellega nii kaua aega läinud... Igatahes kohtumise kokkuvõte on siin ja täielik logi siin.
Sattusin täna juhuslikult peale ühele väga kenale joonisele, millel on kokku võetud ulmekirjanduse ajalugu - nii kenasti joonistatud, et uurimist jagub tükiks ajaks.
Veel üks tänane hea lugemine oli taas Postimehe veergudele pääsenud keeletoimetaja, kes sedakorda võttis ette need iseäralikud pealkirjad - mille lühikokkuvõtte leiab loo pealkirjast "Lennuk tappis reisijad".
Loetud: Horisont 2/2011
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Kes siis teab (ETV2), Viimane vale (ETV2), Luukerevõti (Kanal2)
Ilmunud tõlked: Abdul Turay: miks maailm valimistest vaikib (Postimees, 10.03.2011)
Tõsi, et ma paberitele allakirjutamiseks jõudsin kohale juba õige mitu tundi enne seda, kui film käivitati, siis käisin vahepeal ka linnas ringi. Ilm oli küll maru kuumaks läinud, aga õnneks oli vähemalt korralik jahutav tuuleke linnatänavatel kondamas, nii et kõige hullem ei olnudki. No ja mida ma muidugi tegin, oli läbiastumine raamatupoest. Natuke mõelnud, leidsin, et võiks hankida raamatuid, mida ma muidu nii naljalt võib-olla ei hangikski, vähemalt mitte esmajärjekorras. Laias laastus võib neid ühe erandiga ilmselt esoteerika alla liigitada, aga olgu nad siis siin ka ära mainitud:
- Necronomicon
- V. Joala. Egiptuse vaaraode lühikroonika
- M. Weber. Poliitika kui elukutse ja kutsumus. Teadus kui elukutse ja kutsumus
- A. Djukov. Deporteerimised Eestis. Kuidas see toimus tegelikult
Filmiõhtu tõttu jäi mul sedakorda vahele Mageia tõlkemeeskondade esindajate IRC-kohtumine, mis oli paraku üpris sisuline. Aga õnneks ei ole sellest suurt midagi, kenasti protokolliv robot võimaldab järge hoida ja vajalikud toimingud hiljem ära teha. Põhimõtteliselt peaks siis nädala või kahe jooksul Mageia tõlkekeskkond korda saama, nii et võib hakata mõtlema ka reaalse tõlkimise peale (ja kohandamise peale, mis tuleneb asjade ümberkantimisest Mandrivast). Aga eks näeb, kuidas sellega kulgeb, sest nii mulle kui ka teistele on Transifex veel selline natuke võõras asi, mistõttu ilmselt ongi sellega nii kaua aega läinud... Igatahes kohtumise kokkuvõte on siin ja täielik logi siin.
Sattusin täna juhuslikult peale ühele väga kenale joonisele, millel on kokku võetud ulmekirjanduse ajalugu - nii kenasti joonistatud, et uurimist jagub tükiks ajaks.
Veel üks tänane hea lugemine oli taas Postimehe veergudele pääsenud keeletoimetaja, kes sedakorda võttis ette need iseäralikud pealkirjad - mille lühikokkuvõtte leiab loo pealkirjast "Lennuk tappis reisijad".
Loetud: Horisont 2/2011
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Kes siis teab (ETV2), Viimane vale (ETV2), Luukerevõti (Kanal2)
Ilmunud tõlked: Abdul Turay: miks maailm valimistest vaikib (Postimees, 10.03.2011)
21.5.10
Neljabased mõtted
Peaaegu täielikult töövaba päev, millest suure osa võtsid enda alla mitmesugused ühte põimitud väljaskäigud (nagu ühele algselt maalt ja hobusega mehele sobibki - ei ole ju mõtet iga pisiasja pärast muudkui linna tormata, parem ikka lasta koguneda ja siis ühekorraga ära õiendada, eriti kui mõni neist juhtub olema mitteedasilükatav).
Esimene jupp päevateekonnast viis mind Toompeale RKK-sse, kus pidid ees pookstave ootama paar lepingut terve hunniku Diplomaatiale tehtud tõlgete eest. Juba mõte tollesse mäkke ronimisest pani mind üle kere täiega higist leemendama, sestap pidasin paremaks võtta takso ja sõita sellega mäkke, et siis seal juba rahulikult müüride õnnistavas varjus edasi tatsata (kitsaste tänavatega kivilinnad on selles mõttes ikka täielikult õnnistatud kohad, kus leiab ka kõige kuumemal päeval varju ja jahedust). Taksojuht juhtus olevat õige jutukas - ta oli küll venelane ja rääkis muga vene keeles, kui oli selgeks saanud, et mul selle mõistmisega raskusi ei ole - ja kui mulle oli selgeks saanud, et talle võib sama julgelt eesti keeles vastata :-) - ja, nagu selgus, tõelina kodulinna Tallinna patrioot, kes ei pidanud vaevaks ühele katmata ehitusjäänustega madelautole nii käte kui signaalidega märku anda ning ülejäänud tee manas hooletuid inimesi, kes kaunist kodulinna, kus ta juba nelikümmend aastat rooli keeravat, sedasi tolmuga üle külvavad ja risustavad.
Teistlaadi risustamisega kohtusin juba Toompealt alla laskudes ja järgmisse peatuspunkti Viru keskusse kulgedes. Äkitselt saabunud kuumalainele ja suvele olid kõik vähegi ontlikud ettevõtjad reageerinud nagu ikka oma ukseesise täitmisega nii-ütelda välikohvikutega. Mitte et see iseenesest halb oleks, õieti on ju vaba õhu käes istuda palju paremgi, aga teisest küljest, neil niigi mitte just väga laiadel vanalinna tänavatel liikudes tekib täieline basaaritunne, kui pead laudade, toolide, võrede, turistide ja oma kõikvõimalikke teenuseid pakkuvate agarate müütajate vahel laveerima. Aga nojah, nagu öeldud, on see selline ambivalentne asi, üheti hea, teisiti paha.
Igatahes Viru keskusse ma jõudsin ja sealsesse Rahva Raamatu poodi ka, kus oli kavas Laari Mardi vastse teose "Saaremaa 1944" esitlus (mille ma sealt ka mõistagi omandasin - lihtsalt et ära märkida, kuigi vaevalt keegi söandaks kahtlustadagi, et ma laisa inimesena viitsiksin minna mõnele esitlusele, ilma et mul oleks kavas esitletavat teost omandada :-) ). See Laari 1944. aastat käsitleva nelipaki viimane osa sisaldab õieti endas ka midagi enamat kui ainult toonaste Saaremaa lahingute ülevaadet, nimelt ka käsitlust Eesti laskurkorpuse ajaloost, mida ei ole just väga ohtralt käsitletud viimasel paarikümnel aastal, vähemalt mitte nii-ütelda laiemale avalikkusele mõeldud kujul (õieti jäi Pärna Lembitu mälestuste ja mõne aasta eest ilmunud korpusepoiste teose vahele isegi lausa oma kolmkümmend aastat). Mõningate pidulike sõnavõttude järel ootas kõiki kogunenuid, keda polnud just ülearu palju, ka Saaremaa-teemaline lauake, kus kõrvuti seisid äravahetamiseni sarnased Saaremaa viin ja Saaremaa vesi - aga loodetavasti suutsid siiski kõik leida selle õige...
Viru keskusest viis tee mind edasi Solarisesse ja sealsesse Apollo poodi, mille ühes nurgakeses (hmm, õieti asub see küllaltki keset ruumi, aga ma ei oska ka selle kohta kuidagi teisiti öelda) peeti maha üritus, mis kannab nimetust Apollo kirjandusklubi. Sedakorda oli teemaks eesti keeleski ohtralt avaldamist leidnud briti ajaloolane/kirjanik Montefiore Simon ning kõnelevateks peadeks, kes tema üle arutlesid ja vestlesid, Kaera Krista ja Juure Mart. Ma ei ole väga kindel, kas koht või miski muu, aga mu meelest ei sarnanenud see asi just väga kirjandusklubiga või vähemalt ei olnud selline, nagu mul mõningate ammuste kogemuste põhjal väike ette- ja eelkujutus oli. See tähendab, et täna oli seal ainult poodiumi peal kaks kõnelevat pead (või no kui täpne olla, siis nad istusid nii, et võib ka öelda "kaks kõnelevat keha", aga ikkagi :-) ), kes muudkui rääkisid ja kui neil jutt otsa sai, oligi asi läbi. Nojah, tegelikult käisid vestlused nii-ütelda grupiviisiliselt ka enne ja ilmselt pärastki, aga päris sellist nagu klubitunnet ei olnud ega tekkinud. Tõsi, see oli mul ka esimene kord seal viibida, nii et mingit üldistust ei riski ma teha. Ja nii või teisiti, ka nende kahe esineja jutt oli igati hea, nad mõlemad teadsid, mida räägivad, ja oskasid seda ka igati soravalt, andekalt ja vaimukalt välja öelda.
Õhtupoole sattusin lugema teaduse eesrindel tegutsevate inimeste järjekordsest saavutusest, mida lühidalt ja suhteliselt täpselt võib kokku võtta nii - õnnestus luua tehislik elusolend ehk siis olend, kes ei põlvne kellestki. Esialgu oli tegemist küll alles väga tagasihoidliku elusolendi, nimelt bakteriga, aga mõistagi toob juba see silme ette kõik need arvukad golemid ja teised, palju "arenenumalt" loodud olendid, kes ulmekirjanduse lehekülgedel või ulmefilmide kaadrites ringi sebivad ja vastavalt autori kujutlusele usinad orjad/teenrid või siis mässumeelsed võrdsete õiguste taotlejad on (või, veidi harvemal juhul, ka inimeste armutud hävitajad...).
Nojah, eetiliste küsimuste eel käivad mõistagi praktilised probleemid, sest kuivõrd nüüdne saavutus oli esimene, ei tea ju õieti keegi, mis juhtub, kui selline tehisolend nii-ütelda vabadusse pääseb: kuidas ta areneb koosmõjus teiste organismidega, mida ja kuidas ja millises suunas ta mõjutab ja nii edasi. Et inimesele on omane eetikast mõtlema hakata alles siis, kui ta satub silmitsi millegagi, millest jõud või mõistus kohe hoobilt üle ei käi, niisiis vähemalt teise omasuguse või (vähemalt mingis aspektis) etemagi olendiga, siis vaevalt need küsimused ka tõsisemalt kerkivad enne seda, kui keegi lõpuks kuskil mõne homunkuluse valmis nikerdab (no või vähemalt mõne suure selgroogse, kes kui mitte mõistuselt, siis jõu poolest inimesest üle käiks...). Seda enam, et "looja" enda sõnul on ju kõik vaid hästi kavandatud: osavalt "inseneerides" saab luua baktereid, mis usinalt inimeste järelt kõikvõimalikku reostust ära koristavad või midagi muud kasulikku teevad. Nii et esimese sensatsiooni järel, kui mingil põhjusel ei peaks sellealaseid uurimistöid ära keelatama, usutavasti (negatiivsed) tundepuhangud vaibuvad. Ent mõtlema paneb see saavutus siiski...
Õhtul tuli ka teade, et Mandriva Linuxi kevadväljalase on sammukese finaalile lähemale astunud - ilmus esimene ja kavade kohaselt ka ainsaks jääv väljalaskekandidaat, mille kohta ma tegin ka eraldi uudisnupukese.
Loetud: S. Marriott, Haldjad
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Kättemaksukontor (TV3)
Esimene jupp päevateekonnast viis mind Toompeale RKK-sse, kus pidid ees pookstave ootama paar lepingut terve hunniku Diplomaatiale tehtud tõlgete eest. Juba mõte tollesse mäkke ronimisest pani mind üle kere täiega higist leemendama, sestap pidasin paremaks võtta takso ja sõita sellega mäkke, et siis seal juba rahulikult müüride õnnistavas varjus edasi tatsata (kitsaste tänavatega kivilinnad on selles mõttes ikka täielikult õnnistatud kohad, kus leiab ka kõige kuumemal päeval varju ja jahedust). Taksojuht juhtus olevat õige jutukas - ta oli küll venelane ja rääkis muga vene keeles, kui oli selgeks saanud, et mul selle mõistmisega raskusi ei ole - ja kui mulle oli selgeks saanud, et talle võib sama julgelt eesti keeles vastata :-) - ja, nagu selgus, tõelina kodulinna Tallinna patrioot, kes ei pidanud vaevaks ühele katmata ehitusjäänustega madelautole nii käte kui signaalidega märku anda ning ülejäänud tee manas hooletuid inimesi, kes kaunist kodulinna, kus ta juba nelikümmend aastat rooli keeravat, sedasi tolmuga üle külvavad ja risustavad.
Teistlaadi risustamisega kohtusin juba Toompealt alla laskudes ja järgmisse peatuspunkti Viru keskusse kulgedes. Äkitselt saabunud kuumalainele ja suvele olid kõik vähegi ontlikud ettevõtjad reageerinud nagu ikka oma ukseesise täitmisega nii-ütelda välikohvikutega. Mitte et see iseenesest halb oleks, õieti on ju vaba õhu käes istuda palju paremgi, aga teisest küljest, neil niigi mitte just väga laiadel vanalinna tänavatel liikudes tekib täieline basaaritunne, kui pead laudade, toolide, võrede, turistide ja oma kõikvõimalikke teenuseid pakkuvate agarate müütajate vahel laveerima. Aga nojah, nagu öeldud, on see selline ambivalentne asi, üheti hea, teisiti paha.
Igatahes Viru keskusse ma jõudsin ja sealsesse Rahva Raamatu poodi ka, kus oli kavas Laari Mardi vastse teose "Saaremaa 1944" esitlus (mille ma sealt ka mõistagi omandasin - lihtsalt et ära märkida, kuigi vaevalt keegi söandaks kahtlustadagi, et ma laisa inimesena viitsiksin minna mõnele esitlusele, ilma et mul oleks kavas esitletavat teost omandada :-) ). See Laari 1944. aastat käsitleva nelipaki viimane osa sisaldab õieti endas ka midagi enamat kui ainult toonaste Saaremaa lahingute ülevaadet, nimelt ka käsitlust Eesti laskurkorpuse ajaloost, mida ei ole just väga ohtralt käsitletud viimasel paarikümnel aastal, vähemalt mitte nii-ütelda laiemale avalikkusele mõeldud kujul (õieti jäi Pärna Lembitu mälestuste ja mõne aasta eest ilmunud korpusepoiste teose vahele isegi lausa oma kolmkümmend aastat). Mõningate pidulike sõnavõttude järel ootas kõiki kogunenuid, keda polnud just ülearu palju, ka Saaremaa-teemaline lauake, kus kõrvuti seisid äravahetamiseni sarnased Saaremaa viin ja Saaremaa vesi - aga loodetavasti suutsid siiski kõik leida selle õige...
Viru keskusest viis tee mind edasi Solarisesse ja sealsesse Apollo poodi, mille ühes nurgakeses (hmm, õieti asub see küllaltki keset ruumi, aga ma ei oska ka selle kohta kuidagi teisiti öelda) peeti maha üritus, mis kannab nimetust Apollo kirjandusklubi. Sedakorda oli teemaks eesti keeleski ohtralt avaldamist leidnud briti ajaloolane/kirjanik Montefiore Simon ning kõnelevateks peadeks, kes tema üle arutlesid ja vestlesid, Kaera Krista ja Juure Mart. Ma ei ole väga kindel, kas koht või miski muu, aga mu meelest ei sarnanenud see asi just väga kirjandusklubiga või vähemalt ei olnud selline, nagu mul mõningate ammuste kogemuste põhjal väike ette- ja eelkujutus oli. See tähendab, et täna oli seal ainult poodiumi peal kaks kõnelevat pead (või no kui täpne olla, siis nad istusid nii, et võib ka öelda "kaks kõnelevat keha", aga ikkagi :-) ), kes muudkui rääkisid ja kui neil jutt otsa sai, oligi asi läbi. Nojah, tegelikult käisid vestlused nii-ütelda grupiviisiliselt ka enne ja ilmselt pärastki, aga päris sellist nagu klubitunnet ei olnud ega tekkinud. Tõsi, see oli mul ka esimene kord seal viibida, nii et mingit üldistust ei riski ma teha. Ja nii või teisiti, ka nende kahe esineja jutt oli igati hea, nad mõlemad teadsid, mida räägivad, ja oskasid seda ka igati soravalt, andekalt ja vaimukalt välja öelda.
Õhtupoole sattusin lugema teaduse eesrindel tegutsevate inimeste järjekordsest saavutusest, mida lühidalt ja suhteliselt täpselt võib kokku võtta nii - õnnestus luua tehislik elusolend ehk siis olend, kes ei põlvne kellestki. Esialgu oli tegemist küll alles väga tagasihoidliku elusolendi, nimelt bakteriga, aga mõistagi toob juba see silme ette kõik need arvukad golemid ja teised, palju "arenenumalt" loodud olendid, kes ulmekirjanduse lehekülgedel või ulmefilmide kaadrites ringi sebivad ja vastavalt autori kujutlusele usinad orjad/teenrid või siis mässumeelsed võrdsete õiguste taotlejad on (või, veidi harvemal juhul, ka inimeste armutud hävitajad...).
Nojah, eetiliste küsimuste eel käivad mõistagi praktilised probleemid, sest kuivõrd nüüdne saavutus oli esimene, ei tea ju õieti keegi, mis juhtub, kui selline tehisolend nii-ütelda vabadusse pääseb: kuidas ta areneb koosmõjus teiste organismidega, mida ja kuidas ja millises suunas ta mõjutab ja nii edasi. Et inimesele on omane eetikast mõtlema hakata alles siis, kui ta satub silmitsi millegagi, millest jõud või mõistus kohe hoobilt üle ei käi, niisiis vähemalt teise omasuguse või (vähemalt mingis aspektis) etemagi olendiga, siis vaevalt need küsimused ka tõsisemalt kerkivad enne seda, kui keegi lõpuks kuskil mõne homunkuluse valmis nikerdab (no või vähemalt mõne suure selgroogse, kes kui mitte mõistuselt, siis jõu poolest inimesest üle käiks...). Seda enam, et "looja" enda sõnul on ju kõik vaid hästi kavandatud: osavalt "inseneerides" saab luua baktereid, mis usinalt inimeste järelt kõikvõimalikku reostust ära koristavad või midagi muud kasulikku teevad. Nii et esimese sensatsiooni järel, kui mingil põhjusel ei peaks sellealaseid uurimistöid ära keelatama, usutavasti (negatiivsed) tundepuhangud vaibuvad. Ent mõtlema paneb see saavutus siiski...
Õhtul tuli ka teade, et Mandriva Linuxi kevadväljalase on sammukese finaalile lähemale astunud - ilmus esimene ja kavade kohaselt ka ainsaks jääv väljalaskekandidaat, mille kohta ma tegin ka eraldi uudisnupukese.
Loetud: S. Marriott, Haldjad
Vaadatud: Aardekütt (TV11), Kättemaksukontor (TV3)
17.2.10
Teisibased mõtted
Tõlkimise seisukohalt jäi tänane päev napiks ja kasinaks, sest päris suure osa päevast hõlmas välisvisiitidega seonduv. Esimene välisvisiit kulges Toompeale, RKK ruumidesse, kuhu kõrge diplomaat Hannes Hanso oli tulnud kõnelema Mongooliast ja kõigest, mis sellega seondub. (Lisaahvatlus visiidi sooritamiseks oli muidugi ka võimalus visata pookstavid ühele tõlkelepingule :-) .) Kogu see jutt ja koosviibimine venis päris pikale, aga see-eest oli igas mõttes äärmiselt huvitav. Mis seal pattu ikka salata, olen minagi jätnud Mongooliaga seonduvate uudiste jälgimise suhteliselt unarule, mistõttu kuulda aktuaalsetest probleemidest ja olukorrast ülevaadet inimeselt, kes selle maaga väga sageli otseselt kokku puutub, oli kahtlemata hariv.
Kohtumisejärgses suhtlemises kerkis üles ka üks ettepanek panna lisaks tõlketekstidele kirja ka midagi omaenese peast või vähemalt sulest. Pakkumine oli muidugi mõneti ahvatlev, aga teisest küljest tekitas hulganisti ebalust: ei ole ma ju esiteks juba aastaid midagi kirjutanud, vähemalt mitte avalikkuse jaoks, teiseks on, nagu ikka, hirmus ja maru kiire aeg :-) ning kolmandaks ei olnud ega ole ka hetkel veel väga veendunud, et ma midagi sellist suudakski paberile panna, mida mu käest sooviti (ehkki ebalust süvendas asjaolu, et pakkumine ei tekitanud otsekohe ühtegi sellist mõtet, millest võiks üldse midagi hakata arendama). Õnneks ei tahetud vastust otsekohe, nii et äraütlemiseks või, mis küll tundub praegu vähem usutav, soostumiseks on veel veidi aega...
Tagasitee kõrgelt Toompealt alla oli tähenduslik ka selle poolest, et mul õnnestus esimest korda sel talvel tekitada olukord, kus küünarnukk puudutas maad, ilma et ma seda oleks plaaninud. Juhtus see päris loogilises kohas: kui Lühikese jala trepp oli edukalt läbitud, ehkki juba seal oli teatavaid ohumärke õhus (või peaks ütlema astmetel? :-) ), siis Nõelasilm tegi oma töö ära. Puude oli küll põgus, ilmselt paistis vastutulevale neiule rohkem nagu jonnipunni moodi kõikumine ümber tsentri, aga siiski, märk sai maha pandud: 16. veebruaril 2010. aastal kell 16:58 Eesti aja järgi. Ma veidi kahtlustan, et nii libisemises kui ka kukkumise kerguses etendasid oma osa saapad, needsamad austerlased, mis on juba oma kümme talve väga ustavalt mind teeninud ja igati ülistuse ära teeninud kui äärmiselt hea pidamisega jalanõud, millele oleks otsekui liivapabeririba alla kleebitud, aga mis kardetavasti elavad siiski üle kui mitte viimast, siis eelviimast hooaega, mil nad veel edukalt oma ülesannet täidavad...
Aga sellega välisvisiitide programm veel ei piirdunud: jonnipunni-poolpirueti järel võtsin suuna ema juurde, kes kangesti soovis poega võõrustada hernesupi, vastlakuklite ja muu hea-paremaga, mis kuidagi tähtpäevaga kokku käis (või siis ka ei käinud). Sellisel kellaajal Tallinnas mittejalgsi liikumine on muidugi pea masohhistlik tegevus: inimmaterjali (tahaks öelda ju, et inimesi, aga sellele kellaajale iseloomulikud ilmetud ja tülpinud näod hästi ei taha lubada...) pilgeni täis tuubitud transpordivahendid, mis lisaks sellele liiguvad maru aeglaselt, sest täis tuubitud mitmesuguseid transpordivahendeid on ka tänavad... Hernesupp ja vastlakuklid ja muud kuklid ja suu kaudu manustatavad objektid pühkisid küll selle kogemuse kiiresti minema ning andsid ka veidi hiljem jõudu ja energiat rühkida koduukse suunas.
Loetud: Arvutimaailm 1/2010
Vaadatud: Ülisalajane (Kanal2), Terminaator: Sarah Connori kroonikad (Kanal2), Supernatural (Kanal2)
Kohtumisejärgses suhtlemises kerkis üles ka üks ettepanek panna lisaks tõlketekstidele kirja ka midagi omaenese peast või vähemalt sulest. Pakkumine oli muidugi mõneti ahvatlev, aga teisest küljest tekitas hulganisti ebalust: ei ole ma ju esiteks juba aastaid midagi kirjutanud, vähemalt mitte avalikkuse jaoks, teiseks on, nagu ikka, hirmus ja maru kiire aeg :-) ning kolmandaks ei olnud ega ole ka hetkel veel väga veendunud, et ma midagi sellist suudakski paberile panna, mida mu käest sooviti (ehkki ebalust süvendas asjaolu, et pakkumine ei tekitanud otsekohe ühtegi sellist mõtet, millest võiks üldse midagi hakata arendama). Õnneks ei tahetud vastust otsekohe, nii et äraütlemiseks või, mis küll tundub praegu vähem usutav, soostumiseks on veel veidi aega...
Tagasitee kõrgelt Toompealt alla oli tähenduslik ka selle poolest, et mul õnnestus esimest korda sel talvel tekitada olukord, kus küünarnukk puudutas maad, ilma et ma seda oleks plaaninud. Juhtus see päris loogilises kohas: kui Lühikese jala trepp oli edukalt läbitud, ehkki juba seal oli teatavaid ohumärke õhus (või peaks ütlema astmetel? :-) ), siis Nõelasilm tegi oma töö ära. Puude oli küll põgus, ilmselt paistis vastutulevale neiule rohkem nagu jonnipunni moodi kõikumine ümber tsentri, aga siiski, märk sai maha pandud: 16. veebruaril 2010. aastal kell 16:58 Eesti aja järgi. Ma veidi kahtlustan, et nii libisemises kui ka kukkumise kerguses etendasid oma osa saapad, needsamad austerlased, mis on juba oma kümme talve väga ustavalt mind teeninud ja igati ülistuse ära teeninud kui äärmiselt hea pidamisega jalanõud, millele oleks otsekui liivapabeririba alla kleebitud, aga mis kardetavasti elavad siiski üle kui mitte viimast, siis eelviimast hooaega, mil nad veel edukalt oma ülesannet täidavad...
Aga sellega välisvisiitide programm veel ei piirdunud: jonnipunni-poolpirueti järel võtsin suuna ema juurde, kes kangesti soovis poega võõrustada hernesupi, vastlakuklite ja muu hea-paremaga, mis kuidagi tähtpäevaga kokku käis (või siis ka ei käinud). Sellisel kellaajal Tallinnas mittejalgsi liikumine on muidugi pea masohhistlik tegevus: inimmaterjali (tahaks öelda ju, et inimesi, aga sellele kellaajale iseloomulikud ilmetud ja tülpinud näod hästi ei taha lubada...) pilgeni täis tuubitud transpordivahendid, mis lisaks sellele liiguvad maru aeglaselt, sest täis tuubitud mitmesuguseid transpordivahendeid on ka tänavad... Hernesupp ja vastlakuklid ja muud kuklid ja suu kaudu manustatavad objektid pühkisid küll selle kogemuse kiiresti minema ning andsid ka veidi hiljem jõudu ja energiat rühkida koduukse suunas.
Loetud: Arvutimaailm 1/2010
Vaadatud: Ülisalajane (Kanal2), Terminaator: Sarah Connori kroonikad (Kanal2), Supernatural (Kanal2)
9.1.10
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, millest küll väikese tüki lõikas pesu pesemine. Õieti oli mul kavas seda teha juba enne jõule, aga siis läks väga kiireks ja ega siis pesu jänes ei ole, kannatab teine küll vajaduse korral kuu-paar või rohkemgi oodata... :-)
Täna anti siis ametlikult teada KDE SC 4.4 esimese RC ilmumisest (seesama, mille "bräntšimisest" ma paari päeva eest kirjutasin). See on küll natuke ebatavaline, et ka pärast seda tuleb veel uut tõlkimismaterjali juurde (antud juhul siis eelkõige dokumentatsiooni kujul), aga kõik vähegi aktiivsemad tõlkijad, ma ise nende hulgas, andsid sellele põhimõttelise heakskiidu, nii et tuleb ilmselt ümber harjuda - ja ega seda uut materjali nüüd nii hirmus palju ka ei ole ning tegelikult on isegi kasuks, et dokumentatsiooni ikka uuendatakse, sest seniajani on päris palju ikka endiselt KDE3 aegses seisus, mis paraku ei vasta sugugi alati enam sellele, mida tegelikult näha võib.
Kirjanduse ja keele ajaveebis oli täna looke, mis pani pahaks väljendi "nõukaaeg" kasutamist. Üldiselt ma olen sealkirjutaja seisukohtadega nõus, küll aga pani imestama, et kui ma seda lugu Facebooki linkisin, siis seal tekkis suhteliselt elav arutelu sel teemal, kusjuures oli ka neid, kes "nõukaaega" vaat et pooldasid (ühel neist, nimelt Jyrkal, oli kahtlemata ka täiesti õigus - "nõuka-" on tõepoolest hea vaste venekeelsele "sovokile", samamoodi slängilik ja lausa tabav).
Täna tuli üle pika aja ka Sirp ja etskae, kõige muu seas, mida ma enda seisukohast tahaks kangesti "pahnaks" nimetada :-), oli seal lausa üle kahe lehekülje mitmikintervjuu "Tõe ja õiguse" prantsuse keelde tõlkijatega. Seda oli päris huvitav lugeda, eriti selles valguses, et kevadisel tõlkijate koolitusel sai üht neist, Ollivryd, ka kuulatud, kui ta kõneleski peamiselt "Tõe ja õiguse" tõlkimisega kaasnevatest probleemidest. See on muidugi ka teos, mis lisaks tõlkeraskustele eduka tõlkimise korral annab mu arvates põhjalikule ja süvenemisvalmile lugejale väga hea ja asjaliku arusaama, mis need eestlased siis ikkagi on - tegemist on kahtlemata eesti kirjanduse suurteosega, millegi sellisega, mis jääb ilmselt veel pikaks ajaks püsima. Mis tuletab meelde, et ma olen seda küll juba kaks korda lugenud, aga ilmselt peaks millalgi lähiaastatel veel kord ette võtma, sest sellist mammutteost tulebki nii iga 10-15 aasta järel üle lugeda, et uusi emotsioone saada... Aga Sirbi loo lõpetus oli väga äkiline ja ootamatugi, tõstatades ühe iseäraliku tõlkeprobleemi:
Ma ei olnud mõnda aega RKK veebileheküljele vaadanud, aga täna sattus ette ja nägin, et detsembrikuine suur ja kiire tõlketöö on neile ka veebi üles jõudnud (viide allpool "ilmunud tõlgete" all).
Loetud: Vikerkaar 12/2009, Akadeemia 1/2010, Sirp 08.01.2010
Vaadatud: Harry Potter ja tulepeeker (Kanal2)
Ilmunud tõlked: Ivan Suhhov. Abhaasia 2009. aasta presidendivalimised:mineviku osaline kordus (tõlgitud 10.-11.12.2009)
Täna anti siis ametlikult teada KDE SC 4.4 esimese RC ilmumisest (seesama, mille "bräntšimisest" ma paari päeva eest kirjutasin). See on küll natuke ebatavaline, et ka pärast seda tuleb veel uut tõlkimismaterjali juurde (antud juhul siis eelkõige dokumentatsiooni kujul), aga kõik vähegi aktiivsemad tõlkijad, ma ise nende hulgas, andsid sellele põhimõttelise heakskiidu, nii et tuleb ilmselt ümber harjuda - ja ega seda uut materjali nüüd nii hirmus palju ka ei ole ning tegelikult on isegi kasuks, et dokumentatsiooni ikka uuendatakse, sest seniajani on päris palju ikka endiselt KDE3 aegses seisus, mis paraku ei vasta sugugi alati enam sellele, mida tegelikult näha võib.
Kirjanduse ja keele ajaveebis oli täna looke, mis pani pahaks väljendi "nõukaaeg" kasutamist. Üldiselt ma olen sealkirjutaja seisukohtadega nõus, küll aga pani imestama, et kui ma seda lugu Facebooki linkisin, siis seal tekkis suhteliselt elav arutelu sel teemal, kusjuures oli ka neid, kes "nõukaaega" vaat et pooldasid (ühel neist, nimelt Jyrkal, oli kahtlemata ka täiesti õigus - "nõuka-" on tõepoolest hea vaste venekeelsele "sovokile", samamoodi slängilik ja lausa tabav).
Täna tuli üle pika aja ka Sirp ja etskae, kõige muu seas, mida ma enda seisukohast tahaks kangesti "pahnaks" nimetada :-), oli seal lausa üle kahe lehekülje mitmikintervjuu "Tõe ja õiguse" prantsuse keelde tõlkijatega. Seda oli päris huvitav lugeda, eriti selles valguses, et kevadisel tõlkijate koolitusel sai üht neist, Ollivryd, ka kuulatud, kui ta kõneleski peamiselt "Tõe ja õiguse" tõlkimisega kaasnevatest probleemidest. See on muidugi ka teos, mis lisaks tõlkeraskustele eduka tõlkimise korral annab mu arvates põhjalikule ja süvenemisvalmile lugejale väga hea ja asjaliku arusaama, mis need eestlased siis ikkagi on - tegemist on kahtlemata eesti kirjanduse suurteosega, millegi sellisega, mis jääb ilmselt veel pikaks ajaks püsima. Mis tuletab meelde, et ma olen seda küll juba kaks korda lugenud, aga ilmselt peaks millalgi lähiaastatel veel kord ette võtma, sest sellist mammutteost tulebki nii iga 10-15 aasta järel üle lugeda, et uusi emotsioone saada... Aga Sirbi loo lõpetus oli väga äkiline ja ootamatugi, tõstatades ühe iseäraliku tõlkeprobleemi:
„Mees, kes teadis ussisõnu” on minu arvates parim raamat, mis on viimastel aastatel – vähemalt niipalju, kui mina olen lugenud – prantsuse, hispaania ja eesti keeles ilmunud. Kuid Kivirähale on Prantsusmaal raske kirjastajat leida, sest kui Tammsaaret saab veel Zolaga võrrelda, siis kellega võrrelda Kivirähka?Veel üks huvitav asi oli Sirbi vahel olev Kultuurkapitali rahade jaotuse leht, mida mul on kombeks alati uurida, muidugi eelkõige mind huvitavaid osi. Sedakorda ootas seal ka pisike üllatus: tõlketoetuse jagamine ühele hiinlasele eesti muinasjuttude tõlkimiseks. See on vist Hiina kontekstis pea sama hea nagu Prantsusmaa kontekstis "Tõde ja õigus", sest kuigi ma pole päris kindel, kui palju Hiinas eesti kirjasõna ja rahvapärandit tuntakse, kipun ma kahtlustama, et väga kõrgel tasemel see just ei ole...
Ma ei olnud mõnda aega RKK veebileheküljele vaadanud, aga täna sattus ette ja nägin, et detsembrikuine suur ja kiire tõlketöö on neile ka veebi üles jõudnud (viide allpool "ilmunud tõlgete" all).
Loetud: Vikerkaar 12/2009, Akadeemia 1/2010, Sirp 08.01.2010
Vaadatud: Harry Potter ja tulepeeker (Kanal2)
Ilmunud tõlked: Ivan Suhhov. Abhaasia 2009. aasta presidendivalimised:mineviku osaline kordus (tõlgitud 10.-11.12.2009)
10.12.09
Kolmabased mõtted
Kavandatud oli põhimõtteliselt tavaliseks tööpäevaks, aga sellest ei tulnud kohe mitte midagi välja, millest annab tunnistust ka see, et ma kirjutan seda sissekannet alles järgmisel päeval...
Niisiis, nagu ikka, kui miski kirves ripub juba kuskil ja lavaseinale on riputatud püss, siis peab see kirves ka langema ja pauk kõlama. Nii oligi. Kui eile sain tõrjuda ootamatu kiire tööpakkumise Varraku tõlkijate jõuluüritusel osalemisega, siis täna selle kordamise puhul mul enam seda head võimalust ei olnud ;-) Ja nii pidin ette võtma midagi, millega omal ajal ajakirjanikuna tegutsedes sai suhteliselt palju kokku puutuda, aga mida ma juba aastaid ei ole väga praktiseerinud: 115 ooo tähemärgisest materjalist teha tõlge-refereering nii umbes 20 000 tähemärgi ulatuses. Ja seda muidugi eelistatud tähtajaga eile... :-) Nojah, päris toime ma sellega ei tulnud, tegemine ulatus päris hilisesse öösse välja, nii et magama sain alles vastu varahommikut elik kella 8 paiku ning osa tegemist jäi veel isegi järgmisse päeva ja maht ulatus ka lõpuks 33 000 tähemärgini, aga tehtud ta sai. Kuigi hambaid krigistades, sest juba algne materjal oli nii ääretult tihe ja asjalik, et seda refereerida tundus lausa patuasi. Aga no kui on vaja, siis on vaja...
Võib-olla oleks küll ka jõudnud sama päevaga valmis, aga tegutsemist lükkas edasi üks algul kõhklevalt kokku lepitud, aga siis just eilsele maandunud üritus, nimelt Rahvusraamatukogus peetava raamatulaada külastamine. Ma väldin muidu nagu katku igasuguseid hulle päevi, tudish piipe, osturallisid ja muid kollaseid, punaseid ja rohelisi müügiüritusi, aga eks igal lambal pea oma oinapäev olema ja nii olengi ma enda shopping spree'ks valinud jõulueelse raamatulaada. Sel aastal oli küll see minu seisukohast veidi iseäralik: tavaliselt on nii, et kui ma olen parema tiiva läbi kamminud, siis vasakus tiivas tuleb juba hoolikalt rahakotti vaadata, et eelnevalt paika pandud eelarve piiridesse jääda, kuid sel aastal jäi 5000-lisest eelarvest isegi üle. Ju ma olen siis aasta jooksul korralikult osanud oma raamatukogu täiendada või on masu tõesti nii rängalt mõjunud, et kirjastustel pole jõulude eel enam jõudu palju uut turule paisata. Samas inimesi paistis olevat piisavalt palju ja mitte ainult uudistajaid, vaid ka ostjaid, nii et huvi raamatute vastu on kindlasti endiselt alles.
Aga olgu siis siin ka kirja pandud mu shopping spree tulemused omandatud raamatute kujul:
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Kondid (TV3), Põgenemine (TV3), Heroes (TV3)
Niisiis, nagu ikka, kui miski kirves ripub juba kuskil ja lavaseinale on riputatud püss, siis peab see kirves ka langema ja pauk kõlama. Nii oligi. Kui eile sain tõrjuda ootamatu kiire tööpakkumise Varraku tõlkijate jõuluüritusel osalemisega, siis täna selle kordamise puhul mul enam seda head võimalust ei olnud ;-) Ja nii pidin ette võtma midagi, millega omal ajal ajakirjanikuna tegutsedes sai suhteliselt palju kokku puutuda, aga mida ma juba aastaid ei ole väga praktiseerinud: 115 ooo tähemärgisest materjalist teha tõlge-refereering nii umbes 20 000 tähemärgi ulatuses. Ja seda muidugi eelistatud tähtajaga eile... :-) Nojah, päris toime ma sellega ei tulnud, tegemine ulatus päris hilisesse öösse välja, nii et magama sain alles vastu varahommikut elik kella 8 paiku ning osa tegemist jäi veel isegi järgmisse päeva ja maht ulatus ka lõpuks 33 000 tähemärgini, aga tehtud ta sai. Kuigi hambaid krigistades, sest juba algne materjal oli nii ääretult tihe ja asjalik, et seda refereerida tundus lausa patuasi. Aga no kui on vaja, siis on vaja...
Võib-olla oleks küll ka jõudnud sama päevaga valmis, aga tegutsemist lükkas edasi üks algul kõhklevalt kokku lepitud, aga siis just eilsele maandunud üritus, nimelt Rahvusraamatukogus peetava raamatulaada külastamine. Ma väldin muidu nagu katku igasuguseid hulle päevi, tudish piipe, osturallisid ja muid kollaseid, punaseid ja rohelisi müügiüritusi, aga eks igal lambal pea oma oinapäev olema ja nii olengi ma enda shopping spree'ks valinud jõulueelse raamatulaada. Sel aastal oli küll see minu seisukohast veidi iseäralik: tavaliselt on nii, et kui ma olen parema tiiva läbi kamminud, siis vasakus tiivas tuleb juba hoolikalt rahakotti vaadata, et eelnevalt paika pandud eelarve piiridesse jääda, kuid sel aastal jäi 5000-lisest eelarvest isegi üle. Ju ma olen siis aasta jooksul korralikult osanud oma raamatukogu täiendada või on masu tõesti nii rängalt mõjunud, et kirjastustel pole jõulude eel enam jõudu palju uut turule paisata. Samas inimesi paistis olevat piisavalt palju ja mitte ainult uudistajaid, vaid ka ostjaid, nii et huvi raamatute vastu on kindlasti endiselt alles.
Aga olgu siis siin ka kirja pandud mu shopping spree tulemused omandatud raamatute kujul:
- A. Silgailis. Läti leegion
- J. Tõrvand. Võitlustest I maailmasõjas ja kindral Kornilovi väes
- A. Kuperjanov. Julius Kuperjanovi kaaslasena Saksa okupatsioonist Paju lahinguni
- R. Mallas. Sõdur Preisimaalt
- Soomusrongide diviis Vabadussõjas
- G. Agamben. Homo sacer. Suveräänne võim ja paljas elu
- R. Pajusalu. Sõna ja tähendus
- E. Sapir. Keel
- Völsungite saaga
- M. Solonin,. Katastroofi anatoomia. 22. juuni 1941
- I. Põltsam-Jürjo. Liivimaa väikelinn Uus-Pärnu 16. sajandi esimesel poolel
- V. Sorokin. Opritšniku päev
- B. Tuchman. Kauge peegel
- Sõnasse püütud minevik. In memorian Enn Tarvel
- Suetonius. Keisrite elulood
- N. Davies. Euroopa sõjas 1939-1945
- Eestlane - sõdur
- H. Ojalo. Rapa Nui
- H.-U. Rudel. Lahingupäevik
- H. Guderian. Ühe sõduri mälestused
- T. Kusnets. Hundipäikese aeg
- T. Kusnets. Hundipäikese aeg II
- M. Kohn. Mongoolia läbi aegade
- V. Lepassalu. Spioonimängud. Herman Simmi elu ja häving
- A. Itskok. Kiiksuga jõulusalmid
Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Kondid (TV3), Põgenemine (TV3), Heroes (TV3)
23.10.09
Neljabased mõtted
Täna oli pooleldi tavaline tööpäev, pooleldi mitmesuguste sebimiste päev. Algas kõik väga vara, tõusmisega juba kella 10 ajal ehk ajal, mil korralikud inimesed veel sügavat ja rahulikku und magavad. Aga oli vaja nii vara tõusta ja nii ma tõusin ja särasingi. Varane ärkamine aitas kaasa ka sellele, et lõuna paiku tõlkisin Postimehele ühe väiksema artikli.
Seejärel oli aga käes aeg linna peale minna mitmesuguseid nädalatega kogunenud asju ajama. Ajendi seda just tänasel imekenal päeval (mõnusalt jahe, vihm ja muud nautimist väärivad ilmaolud) andis RKK korraldatud väike koosviibimine, mille keskne osa oli USA asepresidendi Joseph Bideni Bukarestis peetud kõne kuulamine ja järgnev kerge arutelu. Kõne ise ei olnud midagi väga murrangulist ega teed rajavat, vaid rohkem mõeldud nähtavasti pärast hiljutist poliitiliselt omajagu äpardunult ette võetud raketitõrjesüsteemi seniste kavade muutmist tekkinud arusaamatuste ja segaduste silumiseks ning USA jätkuva huvitatuse kinnitamiseks Kesk-Ida-Euroopa piirkonna vastu. Vahest tähelepanuväärseim osa kõnest olid järgmised laused:
Õhtupoole võtsin ette eile pärale jõudnud uute esemete ühendamise senise arvutisüsteemiga ja see õnnestus üle ootuste hästi (nagu ka sellele eelnenud tarkvara uuendamine). Tegin küll igaks juhuks ka arvutile taaskäivituse, kuigi poleks ilmselt vaja olnudki, kuvar ja ruuter haakusid niigi "automaagiliselt" ja kenasti taha, ainult et paistab, et seda kuvarit vähemalt Mandriva veel ei tunne, nii et ilmselt peab neid utsitama seda lisama.
Tõnu Õnnepalu oli kirjutanud Varraku raamatublogisse huvitava ülevaate-mõtiskluse veel huvitavamast artiklist, mis käsitles sõna taevalaotus kujunemist. Artikkel ise on ilmunud Keeles ja Kirjanduses ehk ajakirjas, mille artiklid on kenasti ka internetis saadaval, aga mille lugemine ikka kipub meelest ära minema. Peaks vist taas selle koju tellima, ikkagi ju mingis mõttes lausa erialaajakiri...
Loetud: Tuna 1/2009
Vaadatud. Eestlane ja venelane (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Räpane seksikas raha (TV3)
Seejärel oli aga käes aeg linna peale minna mitmesuguseid nädalatega kogunenud asju ajama. Ajendi seda just tänasel imekenal päeval (mõnusalt jahe, vihm ja muud nautimist väärivad ilmaolud) andis RKK korraldatud väike koosviibimine, mille keskne osa oli USA asepresidendi Joseph Bideni Bukarestis peetud kõne kuulamine ja järgnev kerge arutelu. Kõne ise ei olnud midagi väga murrangulist ega teed rajavat, vaid rohkem mõeldud nähtavasti pärast hiljutist poliitiliselt omajagu äpardunult ette võetud raketitõrjesüsteemi seniste kavade muutmist tekkinud arusaamatuste ja segaduste silumiseks ning USA jätkuva huvitatuse kinnitamiseks Kesk-Ida-Euroopa piirkonna vastu. Vahest tähelepanuväärseim osa kõnest olid järgmised laused:
The United States stands against the 19th century notion of "spheres of influence." We will not tolerate it, nor will we be co-opted by it.Ilmselt selgemalt ei võimalik sõnadesse panna vastust neile arvamustele, mille kohaselt raketitõrjesüsteemi kavade kohendamise taga seisis mingilaadne kokkulepe Venemaaga ja Kesk-Ida-Euroopa "mahamüümine". Muidugi, ja see jäi kõlama ka RKK-s järgnenud arutelul, sõnade parimaks tõestuseks on teod, mida või vähemalt mille kavatsusi on teataval määral ka näha olnud (Gruusia, Ukraina ja isegi Moldova NATO-sse kaasamine, raketid Poolasse ja muudki sammud). Aga Obama administratsioon on ka veel päris noor ning tavapäraselt on isegi juhul, kui uus administratsioon peaks juba esimesel aastal välja käima uusi välispoliitilisi ideid, nende teostamine võtnud aega nii aasta-paar või enamgi. Nii et tegusid võib parimal juhul ehk näha tuleval aastal. Vähemalt loota tahaks, et üldiselt positiivsele retoorikale need ikka järgnevad.
We stand for the right of sovereign democracies to make their own decisions, to choose their own alliances, without the right of any country to veto those decisions. We will never make a deal about anything with anyone above your heads or behind your backs. The maxim we live by is clear: nothing about you without you, nothing about you without you.
Õhtupoole võtsin ette eile pärale jõudnud uute esemete ühendamise senise arvutisüsteemiga ja see õnnestus üle ootuste hästi (nagu ka sellele eelnenud tarkvara uuendamine). Tegin küll igaks juhuks ka arvutile taaskäivituse, kuigi poleks ilmselt vaja olnudki, kuvar ja ruuter haakusid niigi "automaagiliselt" ja kenasti taha, ainult et paistab, et seda kuvarit vähemalt Mandriva veel ei tunne, nii et ilmselt peab neid utsitama seda lisama.
Tõnu Õnnepalu oli kirjutanud Varraku raamatublogisse huvitava ülevaate-mõtiskluse veel huvitavamast artiklist, mis käsitles sõna taevalaotus kujunemist. Artikkel ise on ilmunud Keeles ja Kirjanduses ehk ajakirjas, mille artiklid on kenasti ka internetis saadaval, aga mille lugemine ikka kipub meelest ära minema. Peaks vist taas selle koju tellima, ikkagi ju mingis mõttes lausa erialaajakiri...
Loetud: Tuna 1/2009
Vaadatud. Eestlane ja venelane (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Räpane seksikas raha (TV3)
22.8.09
Reedesed mõtted
Tavaline tööpäev, millesse tõi vaheldust väike linnaskäik. RKK arvas heaks pakkuda võimalust lepingutele alla kirjutada ja nii ma Toompeale ronisingi. Mõtlesin, et sealt alla veeredes on ühtlasi hea võimalus siis lõpuks ka oma silmaga ära kaeda Vabadusrist ja ühtlasi ka piiretest, betoneerijatest, arheoloogidest ja muust sodist vabanenud Vabaduse plats. See viimane küll veel täiesti vaba ei olnud, mingid Saku kirjadega varjualused olid seal (ma väga loodan, et mitte ainult pealinna, vaid pmst kogu vabariigi esindusplats hoitakse siiski niisugusest erafirmareklaamist võimalikult puhas) ja ilmselt eilsest avamisüritusest jäänud rajatised, mida usinasti maha monteeriti.
See ei seganud siiski üldvaadet ja see oli üllatavalt hea. Nii plats kui sammas siis. Ma ei saa küll öelda, et Vabadusrist oleks kuidagi eriliselt vapustanud, aga see on siiski võimas ja muljetavaldav ja mu meelest igati sobiv sellisena. Pilkupüüdev on ta ka, kuigi selles ei ole "süüdi" niivõrd sammas ise, kui see, et mitmesugused müürid, mis teda ümbritsevad, on iseäralike nurkade all, tõmmates pilku enda peale ja muidugi siis ühtlasi samba kui kogu selle kompleksi keskse ja silmatorkavaima elemendi peale. Noh, võib-olla võinuks see sammas olla veidi kõrgem või näiteks rohkem obeliski moodi, et veel sügavamat muljet avaldada ka kaugemalt, aga vähemalt kui trepist juba üles hakata minema ja sammast vaadata, on see igati suurejooneline küll. Õieti kogu kompleksi juures (s.t nii Vabadusrist koos enda juurde kuuluvaga kui ka need iseäralikult nurgeti asuvad bastion ja trepp) häiris ainult üks asi, mis mu meelest kohe kuidagi ei sobinud: need mäkke viivat treppi ääristavad (paakunud vase)rohelised anumad ja laternad. See värv läks täiesti "rivist välja" ega sobinud kuidagi ülejäänuga kokku. Oleks nad vähemalt siis rohukarva rohelised, see oleks ka aidanud ja paremini mõjunud. Aga muidugi peaks millalgi minema kõike seda vaatama ka öisel ajal, mil sead pidada ju tuled põlema ja puha, võib-olla siis on mulje jälle teine.
Plats jättis ka päris hea mulje. Ma ei mäletagi enam õieti aega, mil see oleks tõesti platsi moodi välja näinud... Kunagi ammustel aegadel ta vist oli, aga ka siis sõitis sealt troll nr 8, no ja hiljem sai tast ju puhas parkimisplats (nii et isegi trollile ei jagunud enam ruumi ja kogu liin likvideeriti...) Nüüd oli ta ikka täitsa platsi moodi ja meeldiv. Maa alla ei hakanud vaatama, eks seda jõuab ka kunagi kaeda.
Igatahes kõik kokku andis päris hea elamuse. See kõrvalasuvale vanalinnale iseloomulik soliidsus ja rahulikkus paistab olevat taas veidi laienenud, mis on igati kena - ehkki muidugi samas kõrval vuravad endise usinusega masinad, aga kõike head ju ka alati ei saa.
Võtsin täna natuke aega ja lõpetasin ära tükk aega seisnud raamatu kodukandist "Järvamaa aastal 1939 ja nüüd..." Mõtlesin, et peaks hakkama loetud raamatutest eraldi sissekandeid tegema, midagi raamatuarvustuse laadis või nii, nii et ilmselt sellest saab siis varsti esimene. Aga hiljemalt pärast ülejärgmise raamatu tõlkimise lõpetamist võtan küll aja maha nii kuuks või paariks ja loen ja loen ja loen - ma lausa tunnen tohutult puudust lugemisest (see igapäevane arvuti taga istumisest puhkehetkedel põgusad umbes seitsmeminutilised lugemishetked ei asenda ikka kuidagi seda, kui süüvid ja kaevud päevade viisi raamatutesse, nii et kogu ümbruski ununeb...) ja ühtlasi tugevneb iga hetkega ka soov ennast täiendada, mis minu erialal on eelkõige võimalik just lugedes.
Loetud: Tuna 1/2007, Järvamaa aastal 1939 ja nüüd...
Vaadatud: NCIS: Kriminalistid (TV3), Messias III: Lubadus (TV3)
See ei seganud siiski üldvaadet ja see oli üllatavalt hea. Nii plats kui sammas siis. Ma ei saa küll öelda, et Vabadusrist oleks kuidagi eriliselt vapustanud, aga see on siiski võimas ja muljetavaldav ja mu meelest igati sobiv sellisena. Pilkupüüdev on ta ka, kuigi selles ei ole "süüdi" niivõrd sammas ise, kui see, et mitmesugused müürid, mis teda ümbritsevad, on iseäralike nurkade all, tõmmates pilku enda peale ja muidugi siis ühtlasi samba kui kogu selle kompleksi keskse ja silmatorkavaima elemendi peale. Noh, võib-olla võinuks see sammas olla veidi kõrgem või näiteks rohkem obeliski moodi, et veel sügavamat muljet avaldada ka kaugemalt, aga vähemalt kui trepist juba üles hakata minema ja sammast vaadata, on see igati suurejooneline küll. Õieti kogu kompleksi juures (s.t nii Vabadusrist koos enda juurde kuuluvaga kui ka need iseäralikult nurgeti asuvad bastion ja trepp) häiris ainult üks asi, mis mu meelest kohe kuidagi ei sobinud: need mäkke viivat treppi ääristavad (paakunud vase)rohelised anumad ja laternad. See värv läks täiesti "rivist välja" ega sobinud kuidagi ülejäänuga kokku. Oleks nad vähemalt siis rohukarva rohelised, see oleks ka aidanud ja paremini mõjunud. Aga muidugi peaks millalgi minema kõike seda vaatama ka öisel ajal, mil sead pidada ju tuled põlema ja puha, võib-olla siis on mulje jälle teine.
Plats jättis ka päris hea mulje. Ma ei mäletagi enam õieti aega, mil see oleks tõesti platsi moodi välja näinud... Kunagi ammustel aegadel ta vist oli, aga ka siis sõitis sealt troll nr 8, no ja hiljem sai tast ju puhas parkimisplats (nii et isegi trollile ei jagunud enam ruumi ja kogu liin likvideeriti...) Nüüd oli ta ikka täitsa platsi moodi ja meeldiv. Maa alla ei hakanud vaatama, eks seda jõuab ka kunagi kaeda.
Igatahes kõik kokku andis päris hea elamuse. See kõrvalasuvale vanalinnale iseloomulik soliidsus ja rahulikkus paistab olevat taas veidi laienenud, mis on igati kena - ehkki muidugi samas kõrval vuravad endise usinusega masinad, aga kõike head ju ka alati ei saa.
Võtsin täna natuke aega ja lõpetasin ära tükk aega seisnud raamatu kodukandist "Järvamaa aastal 1939 ja nüüd..." Mõtlesin, et peaks hakkama loetud raamatutest eraldi sissekandeid tegema, midagi raamatuarvustuse laadis või nii, nii et ilmselt sellest saab siis varsti esimene. Aga hiljemalt pärast ülejärgmise raamatu tõlkimise lõpetamist võtan küll aja maha nii kuuks või paariks ja loen ja loen ja loen - ma lausa tunnen tohutult puudust lugemisest (see igapäevane arvuti taga istumisest puhkehetkedel põgusad umbes seitsmeminutilised lugemishetked ei asenda ikka kuidagi seda, kui süüvid ja kaevud päevade viisi raamatutesse, nii et kogu ümbruski ununeb...) ja ühtlasi tugevneb iga hetkega ka soov ennast täiendada, mis minu erialal on eelkõige võimalik just lugedes.
Loetud: Tuna 1/2007, Järvamaa aastal 1939 ja nüüd...
Vaadatud: NCIS: Kriminalistid (TV3), Messias III: Lubadus (TV3)
27.5.09
Teisibased mõtted
Tõlkekoolituse tõttu oli täna õige pikk päev. Et ontlikult alguseks elik kella 10 kohal olla, tuli tõusta kell 8, mis omakorda tähendas, et uneaega jäi õige napiks, ei tulnud teist kaht tundigi täis... Aga eks mõned korrad aastas tuleb sellega leppida, et mingid üritused rutiinse päevakava segi löövad.
Iseenesest oli tänane looengupäev üsna huvitav. Kava leiab siit, ma lisan lihtsalt mõned isiklikud märkused. Anne Lange ja Kätlin Kaldmaa rääkisid mõlemad sellest, kas ja kui palju võib või võiks tõlkija sekkuda tõlgitavasse ehk siis - kas autoritekst on alati ja igal juhul püha või võib tõlkija seda vajaduse või soovi korral omatahtsi koolutada. Ühest lahendit muidugi ei ole, juba tekstid ise on ju nii eripalgelised, et neid ei saagi ühe puuga võtta: ei ole ju mõeldav tõlkida täpselt ühtedest ja samadest printsiipidest kinni pidades luulet, proosat, aime/teaduskirjandust, tarbetekste ja ametlikke tekste. Osaliselt puudutas seda ka Arvi Tavast, kes küll peamiselt piirdus oma hiljutise, muidu päris huvitava doktoritöö valikulise ümberjutustamisega. Aga kindlasti oli see huvitav neile, kes sellega varem polnud kokku puutunud.
Pärastlõunane osa oli taas selline rohkem case study. Eriti huvitav oli prantslase Jean Pascal Ollivry ettekanne, kes on vaevaks võtnud prantsuse keelde panna Tammsaare "Tõe ja õiguse". Tema sõnavõtus oli mitmeid huvitavaid fakte, mida ma seni ei teadnudki. Näiteks esitas ta küsimuse, kui palju on ÕSis sõnu. Vastus: 140 000 (pluss tuletised). Samas kõige mahukamas prantsuse keele sõnaraamatus pidi olema kõigest 80 000 sõna (sealjuures tuletised on reeglina eraldi märksõnadena). Ehk siis: eesti keel on nii laias laastus enam kui kaks korda rikkalikuma sõnavaraga (vähemalt eeldusel, et mõlemal juhul on sõnaraamatus n-ö aktiivne sõnavara). Rääkimata mitmetest muudest probleemidest, mis eesti keeles on igati loomulikud, aga prantsuse keeles lihtsalt ilmvõimatud. Näiteks tõi ta siin selle, kuidas Tammsaare kasutab kenasti minevikuvormi, läheb siis korraks olevikku üle ja jätkab jälle minevikus - väidetavalt ei olevat selline asi prantsuse keeles vähemalt mitte sel moel kohe kuidagi võimalik. Ollivry uskus, et selle taga seisab teistsugune kultuur, maailmavaade.
Lisaks sellele sain siis täna korda aetud ka need asjad, mis eile nurjusid. RKK asjaajaja veeres kenasti mäe otsast alla ja allkirjastasime Vilde valvsa pilgu all tõlkelepingu, nii et mõned tuhanded on taas jälle arvele loksumas, mis ei ole ju üldse paha :-)
Ka Mobiil-ID sain lõpuks nüüd endale ära tehtud. Võttis aega mõne minuti, millest suur osa kulus sellele, et teisel pool lauda olija leidis, et printerist on paber otsa saanud, ja kadus seda tooma. Tõsi, praktikas katsetada veel ei jõudnud, aga loodetavasti see ikka toimib.
Kuigi eile arvasin, et vahest jätkan täna KDE lainel, et just dokumentatsiooni juurde jõuda, siis seda täna siiski ei juhtunud. Koju jõudes oli Postimees saatnud kaks artiklit tõlkida ja kui ma olin esmalt Eco ja seejärel veel Chomsky eesti keelde ümber pannud, leidsin, et parem on tegelda ristsõnade lahendamisega, veebis mõningate huvipakkuvate asjade uurimisega, lugemata kirjade (ikka need mahukad Johnson's Russia Listi kirjad) läbilugemise ja muu sellise tühja-tähjaga.
Loetud: - (nuuks-nuuks, aga ka selliseid päevi tuleb ette)
Vaadatud: Kurjuse kannul (Kanal2), Invasioon (Kanal2)
Iseenesest oli tänane looengupäev üsna huvitav. Kava leiab siit, ma lisan lihtsalt mõned isiklikud märkused. Anne Lange ja Kätlin Kaldmaa rääkisid mõlemad sellest, kas ja kui palju võib või võiks tõlkija sekkuda tõlgitavasse ehk siis - kas autoritekst on alati ja igal juhul püha või võib tõlkija seda vajaduse või soovi korral omatahtsi koolutada. Ühest lahendit muidugi ei ole, juba tekstid ise on ju nii eripalgelised, et neid ei saagi ühe puuga võtta: ei ole ju mõeldav tõlkida täpselt ühtedest ja samadest printsiipidest kinni pidades luulet, proosat, aime/teaduskirjandust, tarbetekste ja ametlikke tekste. Osaliselt puudutas seda ka Arvi Tavast, kes küll peamiselt piirdus oma hiljutise, muidu päris huvitava doktoritöö valikulise ümberjutustamisega. Aga kindlasti oli see huvitav neile, kes sellega varem polnud kokku puutunud.
Pärastlõunane osa oli taas selline rohkem case study. Eriti huvitav oli prantslase Jean Pascal Ollivry ettekanne, kes on vaevaks võtnud prantsuse keelde panna Tammsaare "Tõe ja õiguse". Tema sõnavõtus oli mitmeid huvitavaid fakte, mida ma seni ei teadnudki. Näiteks esitas ta küsimuse, kui palju on ÕSis sõnu. Vastus: 140 000 (pluss tuletised). Samas kõige mahukamas prantsuse keele sõnaraamatus pidi olema kõigest 80 000 sõna (sealjuures tuletised on reeglina eraldi märksõnadena). Ehk siis: eesti keel on nii laias laastus enam kui kaks korda rikkalikuma sõnavaraga (vähemalt eeldusel, et mõlemal juhul on sõnaraamatus n-ö aktiivne sõnavara). Rääkimata mitmetest muudest probleemidest, mis eesti keeles on igati loomulikud, aga prantsuse keeles lihtsalt ilmvõimatud. Näiteks tõi ta siin selle, kuidas Tammsaare kasutab kenasti minevikuvormi, läheb siis korraks olevikku üle ja jätkab jälle minevikus - väidetavalt ei olevat selline asi prantsuse keeles vähemalt mitte sel moel kohe kuidagi võimalik. Ollivry uskus, et selle taga seisab teistsugune kultuur, maailmavaade.
Lisaks sellele sain siis täna korda aetud ka need asjad, mis eile nurjusid. RKK asjaajaja veeres kenasti mäe otsast alla ja allkirjastasime Vilde valvsa pilgu all tõlkelepingu, nii et mõned tuhanded on taas jälle arvele loksumas, mis ei ole ju üldse paha :-)
Ka Mobiil-ID sain lõpuks nüüd endale ära tehtud. Võttis aega mõne minuti, millest suur osa kulus sellele, et teisel pool lauda olija leidis, et printerist on paber otsa saanud, ja kadus seda tooma. Tõsi, praktikas katsetada veel ei jõudnud, aga loodetavasti see ikka toimib.
Kuigi eile arvasin, et vahest jätkan täna KDE lainel, et just dokumentatsiooni juurde jõuda, siis seda täna siiski ei juhtunud. Koju jõudes oli Postimees saatnud kaks artiklit tõlkida ja kui ma olin esmalt Eco ja seejärel veel Chomsky eesti keelde ümber pannud, leidsin, et parem on tegelda ristsõnade lahendamisega, veebis mõningate huvipakkuvate asjade uurimisega, lugemata kirjade (ikka need mahukad Johnson's Russia Listi kirjad) läbilugemise ja muu sellise tühja-tähjaga.
Loetud: - (nuuks-nuuks, aga ka selliseid päevi tuleb ette)
Vaadatud: Kurjuse kannul (Kanal2), Invasioon (Kanal2)
26.5.09
Esmabased mõtted
Lämmi tuleb, lämmi tapab! Käisin täna üle tüki aja linnas ehk siis viibisin pikemat aega väljas ja ikka päris kole oli. Selline kuumus, et lausa tapab! Ja juba nii vara, alles ju mai... No vahest tuleb siis suvi vähemalt mõnusalt jahe, mitte eriti üle kümne kraadi...
Aga käigud iseenesest olid asjatud sootuks, nagu suureks kurvastuseks selgus. Pidin minema RKK-sse tõlkelepingule allkirja andma, aga tuli välja, et asjaajaja last oli tabanud mingi hambavalu või midagi muud koledat ning teda seepärast polnud. Aga polnud ka kedagi teist või vähemalt ei suvatsenud keegi kellukesele reageerida. Vahest saab siis homme selle väikese, aga kasuliku asja korda ajada.
Teise asjana kavatsesin siis Mobiil-ID sedakorda hankida, aga see on nagu neetud: kuhu ma ka ei läheks, on EMT seal oma uksed äsja üldse või vähemalt selleks hetkeks, kui ma pärale jõuan, kinni pannud... Võib-olla pole siis ette nähtud, aga ma veel proovimist ei jäta :-)
Linnas käimine oli ka selle poolest huvitav, et kippus kustutama arvamuse, mis meedia põhjal justkui võiks jääda, nagu valitseks mingi majanduskriis või -surutis või midagi, mida auväärselt masuks pruugitakse nimetada. Ma liiklesin peamiselt kolmnurgas Rahvusraamatukogu-Toompea-Vabaduse plats ja ausalt öeldes ei ole ma ammu näinud nii palju ehitamist ja remontimist kui täna. Suur osa sellest langeb muidugi Vabaduse platsi ja Vabadussamba arvele, aga lisaks sellele oli selles kolmnurgas ikka veel lausa hulganisti maju ja kohti, kus käis millegi ehitamine või remont või mis vähemalt olid tavasilma eest varjatud millelegi sellisele osutavate kilede-plankudega. Ma usun, et viimati ma nägin nii ägedat ehitustegevust millalgi 1990. aastate algul, kui asuti kõike üle vuntsima, võib-olla vähemal määral ka sajandivahetuse paiku ja selle sajandi algusaastatel, kui ehitusbuum lahti läks, aga nüüd ei ole nagu aastaid enam nii palju korraga näinud. Kohe kuidagi ei taha uskuda, et mingi masu kuskil on...
Tänane tarkvara tõlkimise päev oli mõnes mõttes päris korralik, teises mõttes jälle veidi põhisihist hälbiv. Nimelt soovisid Kubuntu tõlkijad kangesti näha tarkvarahalduri KPackageKit tõlget, mille ma siis võtsingi täna ette. See oli päris mahukas, vist ligi 600 stringi, aga tehtud ta sai. Muid täiendusi rakenduste poole pealt oli ka piisavalt palju, et ma täna dokumentatsiooni juurde taas ei jõudnud. Vahest siis homme, sest nagunii läheb tõlkeseminari loengute peale suur osa päevast ära ja vaevalt ma viitsin õhtul enam keltidega tegelda - tarkvara on mõnevõrra lihtsam siiski :-)
Loetud: Akadeemia 7/2008
Vaadatud: CSI:Miami (TV3), Flash Gordon (TV6), Fringe (Pro7)
Aga käigud iseenesest olid asjatud sootuks, nagu suureks kurvastuseks selgus. Pidin minema RKK-sse tõlkelepingule allkirja andma, aga tuli välja, et asjaajaja last oli tabanud mingi hambavalu või midagi muud koledat ning teda seepärast polnud. Aga polnud ka kedagi teist või vähemalt ei suvatsenud keegi kellukesele reageerida. Vahest saab siis homme selle väikese, aga kasuliku asja korda ajada.
Teise asjana kavatsesin siis Mobiil-ID sedakorda hankida, aga see on nagu neetud: kuhu ma ka ei läheks, on EMT seal oma uksed äsja üldse või vähemalt selleks hetkeks, kui ma pärale jõuan, kinni pannud... Võib-olla pole siis ette nähtud, aga ma veel proovimist ei jäta :-)
Linnas käimine oli ka selle poolest huvitav, et kippus kustutama arvamuse, mis meedia põhjal justkui võiks jääda, nagu valitseks mingi majanduskriis või -surutis või midagi, mida auväärselt masuks pruugitakse nimetada. Ma liiklesin peamiselt kolmnurgas Rahvusraamatukogu-Toompea-Vabaduse plats ja ausalt öeldes ei ole ma ammu näinud nii palju ehitamist ja remontimist kui täna. Suur osa sellest langeb muidugi Vabaduse platsi ja Vabadussamba arvele, aga lisaks sellele oli selles kolmnurgas ikka veel lausa hulganisti maju ja kohti, kus käis millegi ehitamine või remont või mis vähemalt olid tavasilma eest varjatud millelegi sellisele osutavate kilede-plankudega. Ma usun, et viimati ma nägin nii ägedat ehitustegevust millalgi 1990. aastate algul, kui asuti kõike üle vuntsima, võib-olla vähemal määral ka sajandivahetuse paiku ja selle sajandi algusaastatel, kui ehitusbuum lahti läks, aga nüüd ei ole nagu aastaid enam nii palju korraga näinud. Kohe kuidagi ei taha uskuda, et mingi masu kuskil on...
Tänane tarkvara tõlkimise päev oli mõnes mõttes päris korralik, teises mõttes jälle veidi põhisihist hälbiv. Nimelt soovisid Kubuntu tõlkijad kangesti näha tarkvarahalduri KPackageKit tõlget, mille ma siis võtsingi täna ette. See oli päris mahukas, vist ligi 600 stringi, aga tehtud ta sai. Muid täiendusi rakenduste poole pealt oli ka piisavalt palju, et ma täna dokumentatsiooni juurde taas ei jõudnud. Vahest siis homme, sest nagunii läheb tõlkeseminari loengute peale suur osa päevast ära ja vaevalt ma viitsin õhtul enam keltidega tegelda - tarkvara on mõnevõrra lihtsam siiski :-)
Loetud: Akadeemia 7/2008
Vaadatud: CSI:Miami (TV3), Flash Gordon (TV6), Fringe (Pro7)
Subscribe to:
Posts (Atom)