Laubased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.


Loetud: Tehnikamaailm 5/2015
Vaadatud: The Quest - Die Krone von König Artus; Die Macht des Excalibur (RTL2), Eesti jalgpalli Premium liiga: Flora-Levadia (ETV)

Ilmunud tõlked: Florian Hartleb: revolutsioonilumm ja Ukraina dilemma (Postimees, 02.05.2015)

Kolmabased mõtted

Tavaline, kuigi suhteliselt une- ja unelemisrohke tööpäev. Rien.


Loetud: Imelised Autod
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Puudutus (TV3)

Ilmunud tõlked: Kristina Potapova. Infokampaaniate probleemid Eestis: sõda mõistuse ja südame pärast (RKK ajaveeb)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien

Loetud: Imeline Ajalugu 4/2015
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Nõmme Kalju - Tallinna Infonet (ETV), Surnuist tõusnud (Fox), Surnuist tõusnud (Fox), Babaduuk (ETV2)

Ilmunud tõlked:
Jelena Skulskaja: inimene aktsendiga (Postimees, 25.04.2015)
Karsten Kaminski. Tänavakunst Tartust: rohkem kui ainult kunst (Postimees, 25.04.2015)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, mille sisse tuli taas ära mahutada ühe tõlke valmistamine Postimehe hüvanguks. Muidu rien.


Loetud: Diplomaatia 4/2015
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Levadia - Nõmme Kalju (ETV), Ülisalajane (Sony TV), Ära lase mul minna (TV3), Päästmine (ETV2)

Ilmunud tõlked:
Karsten Kaminski. Kas ühe nädalvahetusega saab eestlaseks? (Postimees, 18.04.2015)
Daniel Coll: Jeremy Clarkson, viimane mees (Postimees, 18.04.2015)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänane Sirp valmistas mõnevõrra pettumuse: oli teine küll sama paks nagu ikka, aga väärt lugemist, vähemalt mulle, oli selles vähe. Sest noh, kindlasti võib vaimu ja võimu vahekordadest igatemoodi kirjutada, aga kas nüüd ikka on kõige mõistlikum absurdi laskuda ja arutleda päritolust ja haridusest lähtudes broilerluse olemasolu või olematuse üle (nagu peatoimetaja Karulini Ott numbrit sissejuhatavas arvamusloos) või siis redutseerida eriskummaliste võtetega koalitsioonileppe kultuuripunktid nulli (nagu teeb Tarandi Kaarel). Aga noh, kultuurilehe poliitikaarvamused on sageli sellised omapärased, nimetame neid siis "kultuurseteks", nii et las nad olla.

Põhimõtteliselt ainuke tõeliselt väärt lugu tänases numbris oli Valge Jaagu vastulause Hennoste Tiidu kuu aja tagusele arvustusele tema raamatu "Punased kohta". Et mul on raamat ise veel lugemata, on muidugi raske mingit seisukohta võtta, kuid kaht lugu vaagides tundub Valge õnneks eriliselt eneseõigustamisega mittetegelev vastulause natuke selgem ja mõistlikum kui kriitika, millele ta vastab. Aga olgu kuidas on, nii või teisiti ja igal juhul on hea nii see, et sellistel paratamatult valusatel teemadel nagu kollaboratsioon ja üldse ajaloo valukohad kirjutatakse raamatuid (olgu monograafiad või kas või poolulme), kui ka see, et need raamatud tekitavad ka avalikku arutelu.

Selle kõrval võib põgusalt ära mainida ka Liiviku Ero arvustuse juba tüki aja eest ilmavalgust näinud sotsioloogiaõpikust, aga siiski tuleb tõdeda, et teine vähegi rohkem huvi pakkunud lugu oli ühtlasi numbri viimane, milles Aasmäe Niina kõneleb ersa ja mokša ehk mordva keelest. Lugu on nähtavasti elanud üle mõningase kärpimise, sest intrigeerivat pealkirja loos õieti ei seletatagi. Aga sellest pole muidugi midagi, huviline leiab kindlasti ka sellele painama jäävale küsimusele laiast internetist vastuse.


Loetud: Sirp, 17.04.2015
Vaadatud: Elas kord ... (Fox), Keeris (TV3)

Ilmunud tõlked:
William Nemeth. Venemaa riigikeskne hübriidsõda (Diplomaatia 4/2015)
Richard Weitz. Musta mere heitlused (Diplomaatia 4/2015)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida pisut lühendas taas ühe artikli tõlkimine Postimehe hüvanguks. Muidu rien.


Loetud: Akadeemia 4/2015
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), Restart (Kanal2), Surnuist tõusnud (Fox), Surnuist tõusnud (Fox)

Ilmunud tõlked: Edward Lucas: leebe läbipaistvus ei vaigista Venemaa paranoiat (Postimees, 16.04.2015)

Reedesed mõtted

Ääretult pikk päev, mis lõppes alles siis, kui mõni juba nähtavasti valmistus laupäevagi lõpule lähenevaks kuulutama - aga sellest hoolimata tubli tööpanusega.

Algas ent see tõlkijate sektsiooni järjekordse kokkusaamisega, mis sel korral oli pikk ja kaheosaline. Esimene osa oli nimelt aastakoosolek, mis sel korral - jah, lausa kolm aastat on asutamisest möödas ja see tähendas ühtlasi algul valitud juhtkonna väljavahetamise vajadust või vähemalt valimiste korraldamist - päädis uue esimehe ja juhatuse valimisega. Tamme Triinu, kes kolm aastat usinalt ja mu meelest igati edukalt oli sektsiooni juhtinud, teatas oma väsimusest ja tagasiastumisest (mis küll ei päästnud teda sugugi juhatusse valimisest), ning nii valiti peaaegu täielise üksmeelega uueks esimeheks Martsoni Ilona. Ka juhatus sai korraliku uuslihvi. Eks siis vaatame, kuidas uued luuad pühkima hakkavad: igatahes uue esimehe "programmilise kõne" põhjal suuri muudatusi oodata ei ole, pigem senise tegevuse jätkumist, mis on ilmsesti hea ja tore.

Nagu oli tore ka see, et sel koosolekul sai näha õige mitmeid inimesi, keda tavapärastel teemaseminaridel ja kokkusaamistel nii väga ei kohta - samal ajal või õigemini pisut varem oli käinud ka kirjanike liidu üldkogu ja teatavasti päris suur osa tõlkijate sektsiooni (mis ju õieti ongi samuse kirjanike liidu sektsioon) liikmetest kuulub ühtlasi kirjanike liitu, nii et eriti kaugema otsa rahval oli hea võimalus kaks kärbest ühe hoobiga pinisema panna.

Ent see polnud kõik, nagu öeldakse parimates telereklaamides. Aastakoosolek peetud ning kirjanike liidu pidulauas pisut head-paremat maitsta lastud, järgnes ka tavapärasem teemaseminar, millel seekord olid osalema soostunud piiblitõlgete, kuidas öelda, koordinaatorid ja juhid ja hinged Pauli Toomas ja Ernitsa Tauno. (Kui viimane nimi peaks võõras tunduma, siis jah, teda tutvustati kui hetkel viimase piiblitõlke, selle, mille valmistasid jehoovatunnistajad, koordinaatorit.) Nende kahe vestlusring oli ääretult huvitav, nii sellepärast, et mõlemad rääkisid väga hingestatult ja põhjendatult piibli tõlkimisest (ja oma mõnevõrra erinevatest, kuid laias laastus ometi päris sarnastest lähenemistest sellele), kui ka sellepärast, et mõlemad oskavad hästi tempida tõsist juttu terakese huumoriga, kui ka sellepärast, et see vestlusring ajendas publikut, kes ju valdavalt tõlkijad - ja teatavasti piiblist tõlkimisel väga sageli mööda ei pääse, ikka on need välismaised autorid ühel või teisel moel seda tsiteerinud või kaudtsiteerinud või vähemalt kasutanud väljendeid, mis just sealt pärit -. päris aktiivselt ka ise kaasa lööma, algul ehk rohkem küsimustega, hiljem ka omapoolsete mõttearendustega. Ja et pärast vestlusringi oli ka võimalus samune uus piiblitõlge endale soetada, siis no mida sa hing ikka veel tahad!

Koju jõudes ootas aga ees Sirp, mis kas juhuslikult või nädalase pausi tõttu sisaldas seekord üsna mitu huvipakkuvat lugemist. Lehte alustas vägevalt ja (nagu sageli) võitlevalt Sirbi keeletoimetaja Künstleri Aili, mõistagi keelest kõneldes. Loos oli loomulikult palju häid mõtteid, aga ma tahaksin juhtida tähelepanu ühele, kus mu meelest pisut üle võlli oli mindud ja pandud.

Nimelt võttis ta muu hulgas ette ühe nähtuse, mis pigem keeles loomulik tundub - sõnalõppude, eriti e-hääliku reduteerumise või lausa kao. kõik need hommä, polä, kümmä (tema kirjapildis) kahtlemata erutavad, lausa ärritavad keeletundlikku kõrva - aga ma olen sama veendunud, et kunagi vanemal ajal oli samamoodi neid, kes kuidagi ei suutnud mõista, miks "noored" nii imelikult kõnelevad ja ütlevad jalg, mitte jalga või uus, mitte uusi jne, rääkimata juba sellest, et mõned eriti vastikud kaotasid lausa pool sõna ära ja ütlesid laulma, mitte, nagu kord ja kohus, laulamahen.

Olgu, ma tean, et ma siinkohal utreerisin, muidugi, aga ma ei ole sugugi kindel, et lõpu-e redutseerumine on midagi sellist, mille vastu oleks märkimisväärselt mõtet võidelda - ja vaevalt saab selles ka süüdistada inglise või mis tahes muu võõrkeele mõju, ehkki seegi võib ju teatavat toimet avaldada, pigem on see asi, mis kulgeb keele enda täitsa loomulikust arengust johtuvalt: kui lühem vorm ei takista mõistmist, siis juba puhtpragmaatilistel kaalutlustel see ka tasapisi peale jääb (nagu on tulnud, et jääda, lühike sisseütlev, i-mitmus ja muud sellised nähtused).

Pikalt ja põhjalikult oli võtnud hiljutist baltisaksa valgustusaegsele kirjasõnale keskendunud artiklikogumikku käsitleda Lotmani Piret. Huvitav oli seda võrrelda ühes viimases Akadeemias sama teose kohta arvata võtnud Viidingu Kristi kirjutisega: kui muidu hindavad mõlemad ühtmoodi kõrgelt enam-vähem kõiki artikleid ega leia suurt midagi ette heita (Viiding küll mainib kurvastava puudujäägina registri puudumist, millega võib kindlasti nõus olla), siis lahknemine toimub ühe mõnes mõttes uudse artikli puhul: erootilisust valgustusaja kirjameeste loomingus vaadelnud Ulrike Plathi kirjutis on Viidingul hinnatud suurepärase näitena uudse vaatenurga sissetoomisest, samal ajal kui Lotman viskab õhku sügava kahtluse, kas niimoodi ikka on mõtet teha.

Juba mainitud Viidingu Kristi on aga ka tänases Sirbis sõna saanud, tõsi küll, mitte selle valgustusajastu teose, vaid hoopis Boccaccio "Madonna Flammetta eleegia" tõlke asjus. Kusjuures teosest endast väga palju juttu ei olegi, küll aga selle tõlkimisest, veel täpsemalt asjaolust, et kuigi teos on kirjutatud itaalia keeles, vajanuks selle tõlkija ja/või toimetaja kindlasti korralikku ladina keele oskust ja ladina/antiikkultuuri tundmist. Sest ilma selleta, jah, ei tule asi üldse hea välja: võib-olla tõlget kui sellist päris otseselt teadmatus ei kahjusta (ehkki võib juhtuda ka sedagi), aga kommentaaride osa, mis niisuguste maailmapärandi ja seeläbi valdavalt ükspuha millisest tänapäeval lugejast küllaltki kaugel seisvate teoste puhul igati hädavajalik on, võib küll tugevasti kannatada ja seeläbi ka paremat mõistmist segada. Nojah, olgu, ilukirjanduses paremal juhul on teos ise selline, mis mõjub ajast aega ja üpris sõltumata parajasti ümbritsevast, aga sealgi kipuvad ikka sageli autori kaasaja reaalid kaasa mängima, mis muu aja lugejale seletamist vajaksid. (Veel enam ja eriti kehtib see muidugi mitteilukirjanduslike teoste kohta: kui ehk Gilgameši eeposest või Rolandi laulust võib ka ilma kommentaarideta mingi emotsiooni ja mõistmise kätte saada, siis näiteks vanema aja loodusteaduslikud kirjutised või kas või kroonikad on jätavad ilma põhjalike kommentaarideta enamasti täiesti nõutuks, on vaat et lausa mõistetamatud, isegi kui sõnadest aru saab.) Nii et igati võib nõustuda autori üleskutsega:

panen kõigile tulevastele tõlkijatele südamele, et juba stuudiumi ajal oleks mõistlik eestindamata renessansi- ja varauusaja kirjanduse hulka silmas pidades läbida ülikoolis vähemalt süsteemne antiikkirjanduse, minimaalsest mahukam ladina keele ja antiikmütoloogia kursus.

Sümpaatne oli Sirbi veergudel lugeda Kõrvitsa Greete järelehüüet Pratchetti Terryle - selle lehe kohta üsna haruldane, et ulmest üldse kirjutatakse, eriti veel välismaisest ja, kuidas öelda, nekroloogi kujul. Eks ta kahtlemata suur (ulme)kirjanik oli, kindel see, ehkki mulle tema naljatlemine sugugi ei istunud, ja järelehüüet ka eestikeelses kirjasõnas väärib.

Üks numbri iseäralikumaid kirjutisi oli Tali Margareti pikk, lausa kolmele leheküljele ulatuv lugu pealkirjaga "Protestilaine maailma ülikoolides". Loo põhiosa, Hollandi ülikoolide protesti tutvustamine ja lahtiseletamine, oli igati asjalik, aga mulle jäi täiesti mõistetamatuks, miks olid siia segatud veel mitmel pool mujal esinenud üliõpilasrahutusi või -erutusi: ütleb ju ka autor ise, et nende põhjused on hoopis milleski muus kui Hollandis, aga justkui tahaks ikka rõhutada, et need on ometi mingil tabamatul moel seotud. Kas 1968. aasta on siis nii tugevasti "kultuurimälus", et sellist vägivaldset seost tõmmata? Sest õigupoolest, ma usun, on ehk raske leida viimastel kümnenditel aastat, mil kuskil maailma nurgas poleks mõnes ülikoolis õppurite proteste esinenud, aga neid on ikka raske niimoodi ühte siduda. Mis muidugi ei tähenda, et mainitud loo põhisisu ehk Hollandi noorte tudengite probleemide kajastamine kuidagi halb oleks, vastupidi, väga tänuväärt on sellest ka maakeeles kirjutada.

Väga põnevat meenutuslikku materjali sisaldas Heaposti Leiu kirjatükk, mis formaalselt oli pühendatud Margi Karini postuumselt ilmavalgust näinud teosele "Soome-ugri rahvaste füüsiline antropoloogia", mis kahtlemata on üks selle inimteaduste haru suursaavutusi, arvatavasti ka üleilmses mastaabis. Ega raamatust endast palju ses loos juttu ei ole, aga autor ütleb algul kohe ka ise ausalt välja, et "sel [ilmumise] puhul heidaksime pilgu raamatu saamise tagamaadele". Ja need tagamaad on päris põnevad, eriti ekspeditsioonide kirjeldused. Tasub lugemist - nagu mõistagi ja kindlasti ka raamat ise, mis oma põhjalikkusega peaks mu teada selgitama või lausa kummutama nii mõnedki senised (oletuslikud) arvamused.

Mõnikord on päris vahva ja tore heita pilku mõne loomeinimese töötuppa, olgu siis otseses mõttes (jah, kui muud ei saa, siis majamuuseumidki ajavad ju asja ära) või ka kaudsemas mõttes. Tänases Sirbis pakkus selleks võimaluse intervjuu (noor)kirjaniku Välja Linda Mariga, kes avaldab väga mitmesuguseid mõtteid nii oma loomingu kui ka maailma ja üldse kohta. Vähemalt mulle oli see ääretult huvitav lugeda.

Vist tuleks ära mainida ka kirjutis ühest vastsest ajakirjast nimega Neoonmust, kuigi selle kirjatüki puhul ei osanud ma (jah, ajakirjast ei olnud ma isegi midagi kuulnud varem) õieti seisukohta võtta, kas siin kirjutatakse vaimustusega omamoodi paroodiaväljaandest või on see tükk ise paras paroodia või mis. Võib-olla peaks selle ajakirja hankima ja oma silmaga kaema? Võib-olla ...

Numbri lõpetas aga kolmas killuke rubriigist "Raminagrobis mäletab" ehk Sirbi minevikust. Sel korral oli see küll kuidagi imelikult kirja pandud, väga visandlikult ja katkendlikult, nii et head muljet ei jäänud ja palju targemaks samuse Sirbi mineviku osas ka ei saanud. Aga noh, üht-teist loos siiski oli, kas või loo juures olev pilt, mis pakkus mõneks hetkeks nuputamisvaeva :-)

Ja nüüd võib ainult veel kord korrata: ja see pole veel kõik! Sest ühel hetkel seisis mu ees dilemma: kas üritada tunnike magada või olla parem ühtejutti pikalt üleval - ja ma otsustasin mõistagi viimase kasuks. Nimelt oli täna samal ajal kõigi nende mind Tallinnas hoidnud üritustega ka üks üritus Tartus, mis mulle oli silma jäänud selle poolest, et lisaks kõigele muule esitleti seal üht raamatut, mis tundus olevat huvipakkuv.

Mul õnnestus komandeerida sinna üks tuttav, et ta raamatu üritaks hankida. Mis, nagu selgus, ei olnudki lihtne ülesanne, sest seda vist müüki ei paisatagi, vaid ongi teine selline raamatukogudele saadetav või midagi sellist. Aga tuttav nägi vaeva ja sai siiski selle raamatukese enda valdusse ja ühtlasi ka kohe mulle teise tuttavaga teele panna. Kes pidi jõudma Tallinnasse keset sügavat ööd ühe esimese Tartust tuleva bussiga. Mistõttu ma olingi nagu kakskümmend kopikat kell kaheksa hommikul bussijaamas kohal :-) (sest kuigi vahepeal oli ilmunud abipakkujaid, kes olid nõus ka selle raamatu ajutiselt enda hoolde võtma, suhtusin ma neisse ikka nii haruldase trükise puhul väga suure umbusuga ega tahtnud midagi juhuse hooleks jätta). Jah, muidugi olin taas koju jõudes juba päris väsinud, aga ikkagi õnnelik, sest raamat oli käes!


Loetud: Sirp, 10.04.2015
Vaadatud: Elas kord ... (Fox), Ülisalajane (Sony TV), Keeris (TV3)

Ilmunud tõlked: Konstantin von Eggert: praegused fašismiga võitlejad ei riski millegagi (Postimees, 10.04.2015)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.


Loetud. Tehnikamaailm 4/2015
Vaadatud: Ülisalajane (Sony TV), Pilvede all (Kanal2), Puudutus (TV3)

Ilmunud tõlked:
Kalev Stoicescu. Demokraatia õppetund ... Nigeeriast (RKK ajaveeb)
Patrik Maldre: Eesti küberturbe olukord 2014 (RKK ajaveeb)

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev. Täna sai ilmselt põhijoontes valmis ja lõpule ka üks pisike pööre elus (võiks ju öelda ka, et tööelus, aga eks see puudutab, nagu tänapäeval ikka, ka paljut muudki): et teenusepakkuja oma teenusepakkuja otsuse kohaselt otsustas senisel kujul e-posti teenuse pakkumisest loobuda, siis kolisin oma e-posti aadressi ümber - ja ühes sellega ka kogu tollele kontole jäädvustunud viimase seitsme aasta kirjad ja kõik muu, mis polnud sugugi lihtne ega kiire operatsioon (sest kõik vajas pisukest ülevaatamist ning isegi need kõige olulisemad, kindlasti säilitamist vajavad kirjad ulatusid arvuliselt ligemale 50 000-ni ja mahuliselt mitme gigabaidini). Aga tehtud see sai ja loodetavasti piisavalt varakult, et jääks aega välja selgitada kõik viimased võimalikud ebakohad ja puudujäägid, ning et ka kõik tuttavad ja sõbrad saaksid õigeaegselt muudatusest teada.


Loetud: Tehnikamaailm 4/2015
Vaadatud: Ülisalajane (Sony TV), Välisilm (ETV), Stalini poeg (Kanal12), G. I. Joe - Die Abrechnung (Pro7)

Ilmunud tõlked: Artur Mas: demokraatia võidab! (Postimees, 06.04.2015)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi pisut vaheldusrikkust elukohajärgse universaalmagasini külastamine koduste toiduvarude täiendamise eesmärgil, kust tagasituleku ajaks oli taevast hakanud õnnekombel üht-teist pudenema, just täpselt parajalt palju või vähe, et südant rõõmsamaks teha. Muidu rien.


Loetud: [digi] aprill 2015
Vaadatud: Eesti jalgpalli Premium liiga: Sillamäe Kalev - Nõmme Kalju (ETV), Viikingid (TV6), Õlimäe õied (ETV2)

Ilmunud tõlked:
John Lucas: jumalateotus (Postimees, 04.04.2015)
Sofi Oksanen: kuidas võltsitakse ajalugu (Postimees, 04.04.2015)
Abdul Turay: Vene laine (Postimees, 04.04.2015)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev.

Nagu mu ajaveebi hoolikamad lugejad kahtlemata tähele panid, jäi mul eile Sirp kajastamata. Mis ei ole ka õhtupoolikust tihedat programmi arvestades vähimgi ime ja nii ma jõudsingi isegi selle lugemiseni alles täna.

Tõsi, ega seal palju kajastada polegi. Ühelt poolt oli sisu päris huvitav, aga teiselt poolt on sellest raske midagi kirjutada: nimelt oli läbivaks teemaks kriitika, nii selle vähesus kui ka üldse mõte ja sisu - ja noh, ehkki see on huvipakkuv teema, on kriitika ja selle mõtestamise üle kriitiliselt reflekteerida kuidagi nagu liiga deep. Sestap ma tooksingi ära vaid viite enda seisukohalt huvipakkuvaimale ehk Väljataga Märdi kirjutatud loole, mis kõigi muude kõrval kõneles spetsiifilisemalt kirjanduskriitikast ja milles oli õige mitu väärt mõtet - kas või - ja eriti mind puudutavalt - tõlkekriitika suhtelise võimatuse kohta ajakirjanduses -, ning teiselt poolt intervjuule Loogi Alvariga, milles oli üks äraütlemata väärt mõte, mis pahatihti kipub arvestamata jääma: et ükskõik kelle ükskõik milline väljaütlemine on subjektiivne, ütlejast lähtuv ja johtuv, mitte absoluutne tõde (ehkki Loog piirab selle, arvatavasti pelust "reaalia" "tõsiteaduslikkuse" ees, ainult humanitaariaga).

Oli muidugi lehes ka rohkelt näiteid kriitikast, st mis iganes valdkonna sündmustest (kriitiliselt) kirjutavaid lugusid, millest ma enda mätta otsast tõstaksin vahest esile Matsini Paavo kirjutise kahest raamatust, millest mul varem just palju aimu ei olnud (st üldse ei olnud, kui pelk ilmumise fakt välja arvata), ja Järveti Toomase loo omapärasest raamatust "Minu Jeruusalemm" (mis pealkirjale vaatamata ei paista, vähemalt selle kirjutise põhjal, olevat just päris see kõige tüüpilisem reisikiri).

Äramärkimist väärib kindlasti ka Lapini Leo lühike märkus litograafia kohta, mis oma lühidusest hoolimata andis selle kunstiliigi kohta päris ammendava ülevaate - nagu ilmselt pidigi, kui arvestada seda, et see oli mõeldud "kriitikana" nende pihta, kes selle sõna all jumal teab mida pakuvad.

Nagu väärib kahtlemata äramärkimist ka palju tõsisematel teemadel kõnelnud Unduski Jaani emakeelepäevne ettekanne, mis paberil võib-olla ei kõla nii hästi kui elusesituses, aga teisalt annab ehk rohkem ainest ja aega mõelda selles väljendatud igavikuliste teemade, õigemini ühe suure teema, nimelt õigeaegsuse üle.

Nagu andis sootuks muu üle mõelda Sepa Tuule ja Silla Elini lugu, kuidas öelda, võimalikust tahtevabaduse puudumisest - ja ei, see ei olnud üldse filosoofiline, vaid väga eluline, täpsemalt siis sellest, kas ja kuivõrd võib näiline tahtevabadus olla hoopiski tingitud meis peituvatest parasiitidest. Põnev lugemine sellest hoolimata, et mingit ühest seisukohta siit välja ei koorunud, juba sellegi pärast, et uurimisandmeid napib olgu ühe või teise või ka kolmanda seisukoha toetamiseks.

Ja lõppes mu jaoks eilne Sirp kurva noodiga ehk järelehüüdega Viirese Antsule, ühele Eesti suurtest etnoloogidest, kellega mulgi oli au põgusalt üliõpilasena kokku puutuda. Eks ajad mööduvad ja uued korüfeed tulevad peale, aga Viires on mu silmis jäänud otsekui kaduviku kehastuseks - tema peamine huviala oli, nii nagu mina sellest aru olen saanud, nüüdseks suurel määral, kui mitte peagu täielikult hääbunud ja kadunud inimolu kooskõlas loodusega (eriti "puumaailmaga", aga ka laiemalt). Ja sellest kaduvikust, mis tema jaoks tundus küll olevat igati olev(ik), võis ta innustunult rääkida tundide kaupa - või noh, nii kaua, kuni loeng läbi sai :-)


Loetud: Sirp, 27.03.2015
Vaadatud: Elavad surnud (Fox), Ülisalajane (Sony TV), Viikingid (TV6)

Ilmunud tõlked: Jelena Skulskaja: kodumaa sündroom (Postimees, 28.03.2015)

Esmateisibased mõtted

Et need kaks päeva möödusid ühes jutis ja valdavalt ühes, kodust erinevas kohas, siis on mõistlik ka neist üheskoos kõnelda. Täpsemalt siis kaugel lõunamaal elik Tartus ja selle ümbruses. Kus esmaspäevaks oli kokku lepitud üks kokkusaamine heade tuttavatega. Mis sai ka edukalt teoks ja oli just nii mõnus ja lahe, nagu võis oodata, või isegi veel mõnusam ja laheda. Et aga selles privaatsus- ja muudel kaalutlustel rohkem rääkida ei tahaks, siis tuleb lihtsalt ära mainida ka see, et Suudlevad Tudengid on päris lahe koht, kus istuda ja jõmiseda - millise mulje tekkimisele võis muidugi tublisti kaasa aidata ka see, et (arvatavasti päevast tingituna) me olime nende teise korruse saalis sisuliselt ainsad külalised ja sestap langes meile osaks, võiks öelda, lausa personaalne teenindamine :-)

Samuti oli hea üle tüki aja ka venda näha ning mõistagi teisel päeval ehk teisipäeval korraks ka Kunglast läbi käia. Mis oligi teine põhjus lõunamaale minna, sest küll väikese kõhklusega täpse ajastamise osas, ootas seal ees puude-põõsaste ülevaatamine ja kerge hoolitsemine, et nad ikka paremas korras viljakandvaks perioodiks oleks. Loodetavasti siis on ka, kui ma midagi vussi ei ole keeranud. Aga eks seda suve poole näeb.


Loetud: mitte muhvigi
Vaadatud: Välisilm (ETV)

Ilmunud tõlked: Vladimir Socor. Ukraina juhita Euroopas: strateegiline hinnang (RKK ajaveeb)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi traditsioonilise katkestuse ema külastamine. Mida oli tänase mõnusa ilmaga lausa lust teha. Rääkimata sellest, et külaskäik, nagu ikka, tähendas mõnusalt kopsakat kõhutäit - jah, ema küsis, kas kunagi peaks saabuma ka aeg, mil ma enam hakklihakastet ei taha, ja mulle tundus, et ta ei olnudki väga pettunud, kui ma vastasin, et vaevalt küll - ja parajat peatäit, seda viimast siis mõistagi ikka ristsõnavihikute kujul.


Loetud: [digi] märts 2015
Vaadatud: Stalini poeg (Kanal12), Ajavaod. Ärimehed: Kodumaised rõivad (ETV), Meie aasta Hiinas (Kanal2)

Ilmunud tõlked: Maksym Bugriy. Kas Läti ranniku lähedal nähti Venemaa Musta mere laevastiku allveelaeva? (RKK ajaveeb)

Reedesed mõtted

Teataval määral ka tavaline tööpäev, millest aga tubli osa haukas enda alla ühelt poolt mitmiksihtpunktne väljaskäik ja teiselt poolt õige mitme RKK (väiksemamahulise) tõlkesoovi täitmine.

Nagu öeldud, oli väljaskäik mitme suhtpunktiga, millest üks viis mind lausa politseisse :-) Jajah, tegelikult siis uue reisidokumendi ehk passi kättesaamisele: nüüd on ka minul vana ilusa sinise asemel see uus, nimetatakse vist bordoopunaseks, milles mu mõningaks üllatuseks on varasemast tunduvalt rohkem teksti: räägitagu, mis räägitakse masinajastu saabumisest - ja kindlasti on ju selles uues rohkem neid igasugu masinloetavaid komponente -, on igatahes inimestele mõeldud osi tunduvalt rohkem. Millest eriti kummastav oli näha seda, et tervelt kaks lehekülge on eraldatud "indeksile" ehk ELi keeltes lahtiseletusele, mis seal avalehel siis kirjas on - kummastuse efekti tekitas eelkõige see, et see "indeks" oli mitu lehekülge pärast avalehte ennast :-) Aga noh, las ta olla, dokument on dokument ja ju on nii vaja seda vormistada.

Ülejäänud sihtpunktid olid kõik seotud raamatutega, mida täna jõudis mu kätte ja seeläbi kodustesse läbilugemist ootavatesse hunnikutesse õige palju, mistõttu ma ei hakka siin neid sihtkohti kõiki üles märkimagi, piirdudes vaid raamatute enda kirjapanekuga:

• William Shakespeare. Kogutud teosed
• Paul Kokla. Hiiu sõnaraamat
• Friedrich Amelung ja Villem Reiman. Eesti rahva haridusejärg muistse iseseisvuse ja ordu ajal
• Katsed nimetada saart. Artikleid fantastikast
• Derek Wilson. Elizabeth I aegne ühiskond
• Piret Õunapuu. 101 Eesti vana asja
• Simon Sebag Montefiore. Ühel talveööl
• Christopher Clark. Uneskõndijad: Kuidas Euroopa 1914. aastal sõjateele asus
• Ellen. Esimene maailmasõda Eesti naise mõtteis
• Ülle Tarkiainen ja Kari Tarkiainen. Meretagune maa: Rootsi aeg Eestis 1561-1710

Tänase Sirbi avas Friedenthali Meelise huvitav lugu, kuidas öelda, kevade alguse ja maailma äraseletamise teemal. Mille läbiv teema oli ometi hoopis apokalüpsis ehk (maailma)lõpuaja ootused ja lootused läbi aja ja üleüldse, mis lõppkokkuvõttes viis autori arvamusele, et kevad ei ole saabunud mitte ainult kalendris, vaid ehk saabub ka päriselt: "Mul on tunne, et praegusel ajal on juba tõelist kevadet õhus". (Ja jah, selle lõpulause mõistmiseks tuleks mõistagi läbi lugeda artikkel ise, sest sel on peale eksplitsiitse ka implitsiitne tähendus :-) ).

Siiski jäi mulle muidu sümpaatses loos silma üks väikeasi, millega ma hästi ei tahaks nõus olla (kuigi, võin tunnistada, selles osas on eri seisukohti, nii et mu arvamus astub siin enam-vähem üht jalga ainult ühe koolkonna seisukohtadega). Nimelt mainib ta, ikka samuse apokalüpsisega seoses, et kui "esimestel sajanditel meie ajaarvamise järgi valitses palavikule ärevus, paljudele näis, et maailm lõpeb kohe", siis hiljem, ajal, mida tagantjärele nimetatakse keskajaks, see kahanenud ja otsekui kadunud, valitsenud "justkui ükskõiksus kataklüsmiliste muutuste suhtes".

Süüvimata siinkohal põhjalikumalt asjasse, võib öelda, et apokalüptilise mõtlemise uurimisel keskaega puutuvalt on tänapäeval olemas põhiliselt kaks seisukohta: üks, mida paistab esindavat ka Friedenthal, väidab, et see sisuliselt puudus, parimal juhul oli üksikuid isikuid, kes seda väljendasid, ja ajuti mõningate konkreetsete sündmuste ajel teatavaid (lokaalseid) puhanguid, teine aga, et see oli selgelt olemas ja avaldub nii nende üksikute isikute mõtteavaldustes kui ka üldises mentaliteedis, nii palju kui seda viimast muidugi jälgida on võimalik (jah, sellel teisel seisukohal on ka oma alavoole, aga jäägu need siin puutumata).

Mullegi on valdavalt tundunud, et apokalüptiline mõtlemine oli keskajal nii sügavalt inimestesse sisse juurdunud, et seda on otse ilmvõimatu Euroopa keskajast ükspuha mis aspektis lahutada. Mis paradoksaalselt võib olla üks põhjus, miks seda on mõnikord raske eemalt vaadates (nagu ajaloolased ju üldjuhul end asetavad) tuvastada, nagu võib juhtuda siis, kui vaadeldavad nähtused on petlikult sarnased, ehkki nende taga on sootuks teistsugune eluvaade (võib-olla pole see parim näide, aga praegu turgatas pähe võrdlus: kui meie praegu ütleme, et tegin seda või teist keskpäeval, siis kuulja automaatselt sedastab, et see tegu toimus kell 12 - ja väga lihtne on samamoodi automaatselt kanda seda üle ka minevikku, lugedes näiteks, et lahing algas keskpäeval, ja järeldada, et see algas kell 12, samal ajal kui toona mõõdeti keskpäeva mitte kella, vaid pigem päikese näiva liikumise järgi, mistõttu meie mõistes kellaaeg võib õige mitme tunni võrra erineda - sõnaga, mõiste on sama ja õieti tähenduski, aga taustsüsteem ja seeläbi vaste tegelikkuses erinevad). Kui Friedenthal ütleb, et "maailmalõpu kohta kinnitati, et see juhtub, muidugi, aga täpsemalt millal, ei oska keegi öelda" ja paistab sellest järeldavat, et seeläbi ei olnud maailmalõpp aktuaalne, siis mu meelest on asi lausa vastupidine: jah, muidugi, keegi ei teadnud, millal see tuleb, aga kõik teadsid, et see tuleb ja tuleb mitte kauges tulevikus, vaid otsekohe, iga hetk (olgu, võib-olla mitte kõik - alati on olnud ka neid, kes a) kas üldse ei usu valdavat "paradigmat" või b) arvavad teadvat, milline on tegelikult minevik-olevik-tulevik).

Ja see jättis paljule, lausa kõigele oma pitseri, mis võib kergesti eksitada, nagu võib näha kas või Friedenthali artiklist, kus ta näiteks ütleb, et "kui eelnev katoliiklik maailmapilt eelistas staatilist ja hierarhilist maailma, kõigil on ühiskonnaredelis oma koht, siis protestantlik ideaal oli võrdõiguslik ning vaba kehtivast hierarhilisusest". Mis mu meelest on ääretult kaugel tegelikkusest, lausa vastupidine sellele: too katoliiklik maailmapilt, täitsa vastupidi, asetas inimesed Jumala palge ees täiesti võrdsesse seisu - isegi kui praktilises elukorralduses võis üks olla valitseja ja teine talusulane, siis jumalikus või ka apokalüptilises plaanis see ei lugenud, vaid luges ainult see, milline on ta oma olemuselt, kuidas on ta oma elu elanud ja käitunud vastavuses kõlbeliste normidega. (Ja sel olid ka oma sotsiaalsed tagajärjed - minu hinnangul märksa suurem võrdsus kui mõnelgi varasemal või hilisemal ajajärgul). Üha süvenev ebavõrdsus ja aina jäigastuv hierarhia ent iseloomustab just keskajajärgset maailma - mille kohta "võrdõigusliku" ja "hierarhiavaba" kasutamine on kohe täiesti ja lausa ja suisa kontrasensoorne -, kus XIX sajandiks jõuti dickenslike košmaarideni, mis mu sügavat veendumust mööda olnuksid sel mõnikord lausa "pimedaks" nimetatud keskajal suisa võimatud.

Aga kui see väike, ehkki mõneti artikli ülesehituses küllaltki kandev eksitus (taas: vaid minu arvates) kõrvale jätta, siis kas või loo lõpupoolel esitatud apokalüptiliste hirmude kaardistus tehisintellektiga seonduvalt väärib kahtlemata lugemist. Nagu lugu tervikuna, kõigest hoolimata.

Ääretult sümpaatne oli lugeda Vilbaste Kristeli pikka lugu Eesti allikatest. Eks ta muidugi on sellest kõnelnud omajagu juba oma allikaraamatus, aga ajaleheveergudel niimoodi koondavalt ja ülevaatlikult lugeda nii allikatest, nende jagunemisest, nende kaitsega seonduvast ja kõigest muust oli ääretult tore. Mulle kui selle teemaga vähe kokkupuutunule (ja paraku ka mainitud raamatut veel mittelugenule) oli siin palju põnevat, olgu siis allikate kohta käivate sõnade jagunemisest, nende värvidest või ka tõdemusest, et allikad on "religioonideülesed".

Kunnuse Mihkel oli kohe üle kahe lehe võtnud lahata Muti Mihklit, aluseks viimase artiklikogumik "Õhtumaa Eesti". Mis, nagu Kunnusele tunnuslik, oli küll ainult lähtepunkt ja arenes mitmesuunaliseks aruteluks, mille ühisnimetajaks oli Sirbi toimetus pannud lehepäisesse kirja "Tervemõistuslikkus". Millest ka ohtralt juttu oli, eriti võrdluses-vastanduses "Mihkel Mutt - tervemõistuslik" <-> "Uku Masing - mõistuseväline/ülene". Lugemist väärib kahtlemata, kuigi mulle jäi siin teravalt silma üks lausejupike, mis tekitas mitmetisi mõtteid: "Mutt aga kasutab kontseptualiseerimiseks müüdilise maailmapildi surmavaenlast - ajalooteadust".

Mitte et see vale oleks või et ma seda kuidagi vaidlustada tahaksin, aga siiski: samust ajalooteadust, nagu igasugust teadust üleüldse, on võimalik kasutada nii müüdilise maailmapildi kummutamiseks kui ka toetamiseks. Ehk nagu ütleb eespool Friedenthali Meelis: "Selgelt ja täpselt asju teades ei ole enam head ega kurja, sest teaduslikul teadmisel puuduvad moraalikategooriad, väitel "kolmnurgal on kolm külge" ei ole midagi pistmist hea ega halvaga, see on lihtsalt tõene". Ja nii on ka ajalooteaduse ja -teadmisega: iseenesest ei ole sel mingit "väärtust", too tekib alles siis, kui see panna konteksti ehk kindlasse väärtussüsteemi, mille aluseks võib olla müüt, aga võib olla ka mis iganes muu.

(Ei suuda vastu panna kiusatusele taas meenutada, et 700-aastane orjapõli on kõige ehtsam ja puhtam müüt, mis ei ole aga sugugi takistanud sel olemast Eesti ajalooteaduse üks alustalasid tänapäevani - isegi kui seda otsesõnu ei toonitata, on ikka nii kangesti sisse determineeritud, et millalgi XIII sajandi algul oli oluline muutus ja et oluline muutus oli ka 1918. aastal - seda sellest hoolimata, et mõlemal juhul võib küllaga leida arenguliine, milles need "katkestuslikud" daatumid märkimisväärset osa ei etenda).

Ajalooteemat ent jagus tänuväärselt tänasesse Sirpi veelgi: omapärase kumulatiivse kahe-vestluse pidasid näiteks maha Tamme Marek ja Kattago Siobhan, teemaks eelkõige mälu-uuringud (johtuvalt mõlema toimetamisel hiljaaegu ilmunud kogumikest). Ääretult huvitav lugemine, mulle eelkõige seepärast, et siin oli tublisti juttu mind ennast aina huvitanud ajateemast, kohe mitme külje pealt (kontinuitiivne aeg, isoleeritud sündmuste aeg jne jms).

Päris omapärane oli Lobjaka Ahto arvustus Tamme Mareki esseekogule "Hiiglaste õlgadel". Intellektuaalselt kenitlevana, nagu Lobjakas sageli, osutab ta lisaks kogumiku kiitmisele mitmes kohas tähelepanu puudustele, kõige teravamalt ehk autorit Foucault' mittemõistmises süüdistades - aga mitte ainult kogumiku, vaid ka laiematele puudustele. Näiteks filosoofilise mõtte armetu-olekust Eestis. Mille poolest mulle miskipärast meenusid samasugused kas nüüd just etteheited, aga vähemalt osutused ligemale sajandieelses Eesti kirjasõnas, täpsemalt vastselt iseseisvunud Eestis käinud debatid. Aga küllap on niisuguseid arutelusid hädasti vaja, kui mitte selleks, et millegi arengut käima või tagant tõugata, siis vähemalt eritlemiseks, mida on ja mida mitte pole.

Kindlasti tasub ära märkida ka Runneli Simo lühikest mõttearendust mõne aja eest ilmunud raamatu "Jaan Tõnisson ja ühistegevus Eestis" teemal.

Numbri lõpupoole üllatas Konsa Kurmo lugu "maailmade loomisest". See jäi küll pisut pealiskaudseks ja natuke liiga haruliseks, aga huvitavaid mõtteid jagus see-eest (või ka just seepärast) küllaga. Näiteks harva avalikkuses välja öeldav arusaam, et tegelikkus ei pruugi olla - või õieti üldjuhul ei ole ega saagi olla - sugugi selline, nagu me tavaliselt ette kujutame, kas või juba seepärast, et inimesel, ka kollektiivselt ja läbi aegade, lihtsalt ei ole võimalik hoomata tervikut, vaid selleks hoomamiseks kasutatakse mudeleid. Mille puhul tegelikult pole väga suurt vahet, kas neid luuakse samuse väidetava tegelikkuse kirjeldamiseks või lihtsalt niisama, lustiks ja enda lõbuks (ehkki autor püsib kindlalt ja visalt veendumuse juures, et tegelikkus on siiski olemas). Väärt lugemine kahtlemata.

Lehe lõpetas aga üks eriti veider lugu, Tulve Jaan-Eigi suurejoonelise, vaat et manifestliku pealkirjaga kirjutis "Demokraatia kaitseks". Sisu ent ... nojah, kindlasti väärib tähelepanu osutamine rumaluse diktatuuri ohule ja kodanikujulgusele ja kõigele muule, aga kokkuvõttes jäi küll tunne, et see on nagu ruumitäiteks sinna pandud - vähemalt mina ei suutnud sellest loost leida õieti ei saba ega sarvi, rääkimata kehast endast.


Loetud: Sirp, 20.03.2015
Vaadatud: Ülisalajane (Sony TV), Keeris (TV3), Hammer of the Gods (RTL2), Leek ja sidrun (Sony Turbo)

Ilmunud tõlked:
Vladimir Socor. Moldova uut valitsust ootavad ees heidutavad probleemid (RKK ajaveeb)
Matthew Bryza. Nemtsovi ja sündimata Venemaa surm (RKK ajaveeb)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.


Loetud: Akadeemia 3/2015
Vaadatud: Plekktrumm: Merle Karusoon (ETV2), Ülisalajane (Sony TV), Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Madridi Atlético - Leverkuseni Bayer 04 (TV6), Vampiir, vaim ja libahunt (Kanal2)

Ilmunud tõlked: Ukraina suursaadik: Putin karistas meid, sest valisime Euroopa (Postimees, 17.03.2015)

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.


Loetud: Akadeemia 3/2015
Vaadatud: Ülisalajane (Sony TV), Välisilm (ETV), Putini tee (ETV), Elavad surnud (Fox)

Ilmunud tõlked: Ukraina peab keskenduma energiatõhususele. Intervjuu Anna Bulakhiga (RKK veeb)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.


Loetud: Diplomaatia 3/2015
Vaadatud: Viikingid (TV6)

Ilmunud tõlked:
Daniel Coll: oh, ütle, Eesti, ütle, mis on küll juhtunud su teedega! (Postimees, 14.03.2015)
Florian Hartleb: ladvikuvastaste erakondade esiletõus. Euroopa trend jõuab Eestisse (Postimees, 14.03.2015)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.

Loetud: Tehnikamaailm 3/2015
Vaadatud: Kättemaksukontor (TV3)

Ilmunud tõlked: Edward Lucas: öö Venemaa kohal (Postimees, 05.03.2015)

Esmabased mõtted

Tavaline tööpäev. Rien.


Loetud: Imeline Ajalugu 2/2015
Vaadatud: Välisilm (ETV), Plekktrumm (ETV2), Talibani ohtlikul pinnal (ETV), Elavad surnud (Fox)

Ilmunud tõlked: Irina Tokareva. Narva hääletas Keskerakonna ja sotside poolt (Postimees, 02.03.2015)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev.

Ei saa ära märkimata suurt rõõmu, kui täna leidsin postkastist pakikese, mille avamisel selgus, et olen saanud täitsa enda teadmata taas ühe raamatu, lausa tasuta ja puha. Milleks oli, kui täpsem olla, Viilma Luule "Ellujäämise õpetus I", Maalehe uue raamatusarja avapauk. Nojah, ma ise kindlasti seda raamatut poleks ostma hakanud, sest põrmlasena mind ellujäämine märkimisväärselt ei huvita, aga ega ma ka mingil juhul kätt ette ei pane, kui selline asi täiesti tasuta ja otse koju laekub.


Loetud: Akadeemia 2/2015
Vaadatud: Viikingid (TV6), Peata ratsanik (TV6), Homse ajastu (Unversal Channel)

Ilmunud tõlked:
Artemi Troitski: Olukorrast Venemaal ja selle ümber. Loengukonspekt (Postimees, 28.02.2015)
Maksym Bugriy. Ukraina sõda ja õigeusu kirikud (RKK ajaveeb)
Vladimir Socor. Venemaa koostas ja USA kiitis heaks ÜRO julgeolekunõukogu resolutsiooni Ukraina kohta (RKK ajaveeb)