Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tõi sarnaselt eilsele vaheldust Starmani tehniku külaskäik. Nagu mainitud, oli muidu eile kõik korras, ainult et teler ei näidanud enam pilti või õigemini näitas küll, aga ainult üht ja sedasama ehk teisisõnu hangus ja hangunuks jäigi. Tehnikul oli asi selge: viga digiboksis, mis Hiinas tehtud, nagu ta mokaotsast poetas. Sai digiboks välja vahetatud, oli ka liikuv pilt kohe tagasi. Aga sellega veel asi ei lõppenud: seegi polnud just hea, hakkis ehk lõi vallatuid lainesäbrusid sisse, mis mererannas nii armsad tunduvad, aga klaasjalt ekraanilt vaadatuna üldse mitte südant ei soojenda. See pani tehniku veidi kukalt kratsima, sest mõõtmised näitasid, et signaal olla korralik.

Igaks juhuks võttis ta siis ette kaablite väljavahetamise - mis oli õige hea, sest nagu mulle meenus, öeldi mulle juba aastat enam kui tosina eest, kui ma Starmanilt telepildi enda varasemast elukohast nüüdsesse lasin üle kanda, et kaabli võiks välja vahetada, olla teine selline peenike ja niru. Seni polnud ma seda teinud, sest erilist vajadust ega sundi ei tundunud olevat, aga nüüd sai see siis tehtud. Arvata võib, et see võib üldiselt kogu Starmani sissetuleva ja minu juurest väljamineva signaali kvaliteeti parandada. Ent telekapildile see siiski ei mõjunud, vähemalt mitte otseselt ja märgatavalt - erinevalt siis juba järjekorras kolmandast digiboksist, mis töötab praeguse hetkeni igati korralikult, ilma mingite hangumiste või säbrutamiseta.

Ja kui ma eile ütlesin, et tolle esialgu korralikult näidanud pildi puhul ma senisega vahet tähele ei pannud, siis täna tuleb need sõnad tagasi võtta: seda ei oska isegi päris sõnadesse panna, aga pilt on tõepoolest parem, teravam, selgem (ja ei, ma ei ole vahepeal ekraani tolmust puhtaks pühkinud :-) ). Kui üldse millegi üle nuriseda, siis ehk selle üle, et nüüd on selgemalt kuulda heli kohatine kärisemine, õigemini aeg-ajalt mingi surina sisselöömine, aga see oli õieti ka varem, ainult et pidi hoolikalt kuulatama, et kuulda, nii et ilmselt on nüüd ka heli tegelikult parem ning endast annab märku hoopis teleri heliline nõrkus. Aga noh, see on siiski nii vähemärgatav ja äraunustatav, et sellepärast ma veel niipea mingile kodukino- või teab mis muule head ja kvaliteetset heli ka telerist välja võluvale süsteemile mõtlema ei hakka. Võib-olla siis, kui selle praegu laenuks oleva teleri tagasi annan ja endale päris uue hangin, ehk siis - sest räägitakse, et tänapäeva õhukesed telerid ei taha õieti üldse enam talutavat heli iseenda seest välja anda, vaid vajavadki lisasüsteemi (mis, võib muidugi täitsa olla, on ehk ainult helilembide arusaam, aga võib-olla ka mitte - ei tea, kogemused endal ju puuduvad nende uute teleritega).

Nagu eile öeldud, panustasin ma möödunudnädalalest Sirbist kirjutamisele, et siis tänaseks jõudu kogude selle nädala väljaande kohta millegi ütlemiseks. Ja öelda tuleb seda, et lugemist oli numbris tänuväärselt palju, eelkõige haruldase operatiivsuse tõttu, millega kajastati vastset emakeelepäeva ja kõike selle ümber. Nojah, nii palju kui ma Sirbi trükkimistsüklit tean, pidid need lood olema vähemalt põhijoontes juba mitu päeva varem kirja pandud, aga igal juhul kena, et kõigest sellest kõneldi kohe nüüd, mitte alles nädal hiljem, nagu ehk võinuks oodata.

Aga alustuseks teistest asjadest, et siis magusamate keeleteemade juurde jõuda. Number algas Luksi Leo võimsa, üle kahe lehekülje ulatuva kirjutisega, mis oli ainiti pühendatud siingi ajaveebis korral-paaril mainitud Kunnuse Mihkli mõne aja eest kaante vahele jõudnud esseekogule. Nagu Kunnuse tekste enamasti, oli ka seda nauditav lugeda: kirjutaja teoreetilised alustalad olid üksipulgi (või vähemalt nii üksipulgi, kui see ruum võimaldas) lahti võetud ja ära vaadeldud, nii tunnustavalt kui ka kriitiliselt, pealkirja "Kriitilise kriitika kriitika" kohaselt eriti viimast moodi. Hea lugemine.

Millele järgnes teine sama hea Vene Ilmari sulest, kelle kohta ma korduvalt olen öelnud, et see mees oskab kirjutada ja kirjutab hästi, isegi kui tema mõte mõnikord hulbib lainetel, mille kuju tundub mõistusele vaat et tabamatu, aga mis ometi laksuvad lõpuks kuidagi nautimisväärselt kokku. Nii ka seekord: hoolimata algusest, mis tundus jätvat täiesti hämarusse, millest üldse jutt käib, oli sel kõigel, ka algusel, täiesti oma mõte olemas. Ja lõppes lugu võimsa akordiga, mis väärib lausa tsiteerimist:

Esmajoones hakkab sekulaarset moraali iseloomustama kõrgendatud vastutustunne: tuleb harjuda teadmisega, et iga meie tegu on absoluutne ja muudetamatu. Võimalus heastada nurjatusi hilisema pobisemisega ei huvita ilmalikust kõlblusest juhindujat kuigivõrd.

Kirjanduskülgedel oli Oja Arno võtnud vaatluse alla Oksaneni Sofi viimase suurteose "Kui tuvid kadusid". Paistab olevat paganama hea teos, et sellestki nii palju kõneldakse. Eelkõige jäi aga sellest leheküljepikkusest loost silma üks vaimustav võrdlus, milles kenasti kasutati ära kõiki eesti keele avaraid võimalusi: "Ent kirjanikuna on Sofi Oksanen kõike muud kui oksadeta puu. Vastupidi - ta on vägagi oksane ehk okslik."

(Üli)kooliõde Paju Imbi oli samuti pikalt kirjutanud ühest teisest Soome naiskirjanikust, Kettu Katjast, ja tema samuti ajalooteemalisest romaanist. Kirjutanud talle iseloomulikult kirglikult ja kalduvusega naisprobleemidesse - aga see pole sugugi mitte etteheide, pigem vastupidi: sedasi ta oskab kirjutada ja väga hea on, et oskab. Tõsi, ma ei tea, kas see lugu tingimata õhutab käsiteldud raamatut kätte võtma, aga mõningase huvi äratas see kindlasti.

Omajagu põnev oli lugeda veel üht kirjanduskajastust, kuigi rubriigi järgi - ja üsna õigustatult - oli see hoopis kunstilugu, nimelt Haini Jüri kirjutist Väljali Silvist ja tema tegemistest. Mäletan minagi hästi raamatut "Jussikese seitse sõpra", aga seda, et see on tõlgitud vähemalt kahte tosinasse keelde ja teatritükinagi juba seitsmekeelne, ei olnud ma varem vist kuulnud või vähemalt ei mäletanud. Põnev oli teada saada sedagi, et sama inimene, Väljali Silvi siis, on üks viljakamaid eksliibriseloojaid.

Numbri pealood, kui muidugi keeleasjad kõrvale jätta, tulid aga seegi kord teaduslehekülgedelt. Kõigepealt oli Saki Ivar, kelle sulest (või oleks õigem öelda sule alt?) paari aasta eest ilmus äärmiselt huvitav ja põhjalik tüpograafia ajalugu - isegi nii väärt raamat, et pälvis hiljuti rahvusvahelise tunnustuse oma kujunduse eest -, kinni haaranud möödunud nädalal üles võetud kirjutama õppimise teemast ja lisanud sinna enda kui sõna otseses mõttes kirja-inimese seisukohti. Vähemalt minu jaoks oli päris üllatav teada saada, et samune seotud kiri, mida koolis õpetati ja seniajani õpetatakse, on pärit juba 1930. aastatest, põhimõtteliselt aga, arvestades tollaste inimeste haridust, tsaariajast. Tõeliselt pika ajalooga! Ja seletab ilmselt teataval määral sedagi, miks ka saja aasta tagune (käe)kiri on enamasti üpris hõlpsasti mõistetav - võib-olla raskemini siis, kui kasutatakse kas nõndanimetatud gooti kirja või sellemõjulist kirjapilti, aga isegi siis vaid veidi raskemini - erinevalt näiteks nii varasemate aegade kui ka teiste piirkondade (käe)kirjadest, mida ma ka mõnel juhul olen näinud ja mis on sageli palju raskemini taibatavad ja tabatavad. Ahhaa-rõõmu pakkus teadminegi, et õieti on seotud kirja kirjutamine ise seotud asjaoluga, et omal ajal kirjutati sulega: kõlab igati loogiliselt, kui artiklis esitatud väited läbi lugeda, aga jälle asi, mille peale pole lihtsalt mõelnud ega tulnud. Sakk võtab praeguse kirjutama õpetamise olukorra kokku mu arvates üsna tabava võrdlusega:

Lapsed harjutavad eesti keele tundides aastate kaupa vananenud tähevorme, mis on sama, kui kehalise kasvatuse tunnis sunnitaks neid vehklema ja menuetti tantsima.

Sakk puudutab otsapidi ka teist, osaliselt haakuvat teemat, täpsemalt suur- ja väiketähtede küsimust, vaadeldes seda küll veidi teisest seisukohast: talle ei tundu loogiline, et aabitsas õpetatakse groteskkirjas suurtähti (ehk moodsamalt öeldes seriifideta kirja), samal ajal kui enamasti on igal pool näha antiikvas (ehk samamoodi moodsamalt väljendudes seriifidega) väiketähti. Seriifide kasutamine või mittekasutamine ja eriti nende segamine on muidugi omaette teema, aga ma ei saa vältida kiusatust korrata siinkohal üle enda vana arvamust, et ka eesti keel ja selle kirjapanemine oleks tunduvalt lihtsam, vähem pingutust nõudev ja mu enda meelest kaunimgi, kui suur- ja väiketähtede kontrastist loobuda. Mõnes keeles saadaksegi muidugi hakkama üldse ilma sellise eristuseta, kõik tähed on ühe suurusega, aga algatuseks oleks hea seegi, kui suurtähe kasutamine piirduks ainult isiku. ja kohanimedega - ja muidugi ka lause algustähega. Või kui võtta ette eesti keele käsiraamatu vastav peatükk, siis võiks suur algustäht jääda ainult rubriikidele "kohad, ehitised", "riigid, osariigid" ja "isikud, olendid", kõik muu võiks kenasti käia väiketähega. Eks see muidugi harjumatu oleks, ka mulle mõistagi, aga mu meelest kõrvaldaks see ühe suure alailma vaidlusi tekitava segadiku, mida ja kuidas kirjutada suure ja mida väikese tähega - praegused tosin kategooriat ning nende alaliigid ja erandid ja täpsustused on isegi keeletundlikule inimesele mõnigi kord raskusi valmistavad, rääkimata siis "lihtinimesest". Jah, muidugi, eks see tekitaks teistpidi mõningat segadust juurde - klassikaline näide Eesti Pank ja Eesti pank -, aga mulle tundub, et seda segadust oleks siiski vähem kui praegune lõpmatuharuline segane süsteem (ja noh, hädavajaduse korral, nagu samune toodud näide, saab ju alati ka erandeid teha).

Veel etem oli lugeda pikka intervjuud Tvauri Andresega, kes hiljuti pälvis riigi teaduspreemia. Toona ma kurtsin, et kahju, et temaga pikemalt juttu ei tehtud, oleks sobinud kenasti siis väga teravalt päevakorral olnud vanema ajaloo diskussiooni. Nähtavasti oli sama mõte tekkinud teisteski peades (vaevalt küll, et mu ajaveebist) ja nii oligi selles numbris lugu olemas. Tvauri on muidugi taas üks neist uuema aja ajaloolastest(-arheoloogidest), kes eriti traditsioonides kinni olevaid inimesi kindlasti pahandab: hävitab teine ju sootuks ära pikka aega teadvusse surutud mõiste "keskmine rauaaeg" ja asendab selle põhimõtteliselt Skandinaaviast üle võetud periodiseeringuga. Aga kui lugu lugeda, siis on see igati mõistetav. Igal juhul oli hea lugeda kainelt mõtleva inimese vastuseid pisut isegi provotseerivatele küsimustele, seda enam, et tegu on perioodiga, mille käsitlus on seni olnud armetult nadi ja napisõnaline ning millesse Tvauri on toonud kahtlemata oluliselt palju rohkem selgust. Ja kindlasti väärib lausa osundamist viimane küsimus, mis päris otseselt seostub tolle ajaloodiskussiooniga:

Mida te isiklikult peate heaks teaduseks ja milline on hea ajalooteaduse sisu ja tähendus?
Teaduse kohta tervikuna ei julge ma sõna võtta. Ajalooteaduse, mille hulka mina isiklikult arvan arheoloogiat kuuluvat, kohta võiks ju midagi arvata. Minu arvates peaks hea mineviku uurija teadvustama, et ta näeb ja uurib minevikku omaenda, oma aja ja oma kitsama teadusharu mätta otsast. Samas peaks ta püüdma näha minevikku laiemas perspektiivis.
Ilmselt oli see küsimus ajendatud hiljuti ilmunud teost „Eesti ajalugu” II saatnud poleemikast. Minu hinnangul on mainitud teos tõestuseks, et eesti ajalooteadus on muutunud heas mõttes professionaalseks. Selleks et ajaloouurimist saaks nimetada teaduseks, tulebki teadlasel võimalust mööda vältida mitteajaloolaste poolt käibele toodud nimetusi ja sündmustele antud tähendusi.
Iga inimese ja mis tahes ühiskondliku moodustise, sh riigi või rahvuse, minevik on talle oluline identiteedi allikas. Seetõttu peakski olema oluline, et ajaloolaste ja muude professionaalsete minevikuurijate väited oleksid teaduslikult põhjendatavad, erapooletud ja läbipaistvad.
Teaduslik meetod ja allikakriitika on hea ajaloolase tunnuseks. Enamik meist ju ei taha, et teda lõikaks hobikirurg või tema kodus teeks elektritöid amatöörelektrik. Eestis on aga nii, et kõige häälekamalt võtavad mineviku teemadel meedias sõna amatöörajaloolased, kellest mitu on aktiivsed poliitikud. Otsustagu igaüks ise, kelle väiteid usaldada.

Siia võib ainult lisada, et kuni Tvauri doktoritöö, mille eest teaduspreemia tuligi, pole laiemale üldsusele kättesaadavalt trükis ilmunud, võib kõigile huvilistele soovitada sellega tutvumist veebis: leiab selle siit (ja ka otselink dokumendile endale).

Põhilehe lõpetas Kasiku Reeda emakeelepäevane lugu pealkirjaga "Teeme ise oma keelt". Ja täpselt sellest ta kirjutabki: asjatundja põhjalikkuse ja rohkete näidetega sellest, kuidas eesti keeles uusi sõnu teha. Ja taas võib tsiteerida lõpusõnu:

Keel on loominguline asi ja keelt saab ise teha. Ka sõnu ei pea otsima ainult ÕSist või seletussõnaraamatust, sõnamoodustusmallid on osa inimese keeleoskusest. Just niisama, nagu me oskame moodustada sõnadest lauseid, oskame tegelikult vajadusel moodustada ka sõnu, mille mõistmisega kasutuskontekstis ei ole kuulajal või lugejal mingeid raskusi.

Sellega aga keelelood ei piirdunud, sest Sirbi vahel oli ka Keele Infoleht, mille põhimaht oli pühendatud viimasel ajal ilmunud uutele sõnaraamatutele: väga pikalt oli juttu etümoloogiasõnaraamatust, seda nii positiivses kui ka kriitilisemas võtmes, samuti pikalt, mitme eraldi loona, sõnaperede raamatust (põhilugu ning kaks küsimuse-vastuse vormis lookest) ja lisaks veel ka võõrsõnade leksikoni uuest väljaandest. Neile lisandus veel Sutropi Urmase lugu (EKI avaldatavatest) sõnaraamatutest üldisemalt, kust muu hulgas võis teada saada, et aastal 2018 saabub nähtavasti paberil ehk trükitud sõnaraamatutega finaal: isegi kui neid edaspidi veel avaldatakse, on need juba veebiväljaandega võrreldes teisejärgulisemad. Mis, ma usun, on ehk isegi õige lähenemine: mul näituseks seisavad küll paljud sõnaraamatud, ka eesti keele omad, otse töölaual või selle vahetus läheduses, aga ma olen nii mõnelgi juhul pidanud paremaks kasutada veebiväljaandeid, eriti juhul, kui need on saadaval keeleveebis, kus saab teha paralleelset otsingut, mis on peaaegu alati palju kiirem kui samade paberil sõnaraamatute kõrvuti lappamine.

Ja et ei oleks ära unustatud üht varasemat palvet: kuigi ma seekord auhinda ei saanud, võib ikkagi reklaamida järjekordset Emakeele Seltsi keeleviktoriini, mis hoolimata suhteliselt lühikesest vastamisajast (8. aprill on tähtaeg) võib pakkuda päris põnevat nuputamist. Miks, seda näeb muidugi viktoriinile endale otsa vaadates :-) (võib küll kurbusega lisada, et paraku ei ole paberlehes juures olnud skeemi veebis ära toodud, mis muudab esimesele küsimusele vastamise õige keerukaks, et mitte öelda võimatuks - sestap tegin selle joonise ise ja lisan siia, et inimesed saaksid seda kasutada - olgu ta ehk pisut kobavamalt valmistatud kui lehes avaldatud joonis).

Keeleviktoriini skeem

.

Loetud: Akadeemia 3/2013
Vaadatud: Eesti jalgpalli premium liiga: Tallinna Levadia - Narva Trans (TV6), Lasko (TV6), Camelot (Kanal12), Camelot (Kanal12)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tegi oma lünga tavapärane külaskäik ema ja ta poiss-sõbra juurde. Ilm oli jätkuvalt ilus, ehkki võrreldes eilsega oli tuul jäänud nõrgemaks, nii et kui eile juhtus nii, et tuul oli korralik, aga lund ei sadanud ja juba maasolev lumi oli nii kõvaks paakunud, et ringi ei lennelnud, ja sestap ka tuisku nautida ei saanud, siis täna tuisk justkui oli, aga et tuul oli suhteliselt vaikne, siis oli tegu rohkem sellise tuisu sohipojaga, tuisuvärdiga ...

Aga seevastu ema pakutav kosutus ihule ja hingele oli nagu ikka täiesti ja igati täisväärtuslik. Esimesse andsin ka ise väikese panuse, viies vanainimestele kui katsejänestele maitsta oma viimast jäätiseüritust, mida proovisin teha maasikatega. Tundus, et neile täitsa maitses, kuigi selle äraarvamine, et seal just maasikas sees on, võttis jupp jagu aega ... Teise kosutuseliigi eest hoolitsesid aga paar ristsõnavihikut, mis muu hulgas paljastasid mulle taas uusi huvitavaid sõnu otse emakeelest. Ma vaatasin tükk aega juhmi pilguga küsimust "Nari (haigus", mõeldes, et siin on mingi trikk sees, aga lõpuks selgus, et sugugi mitte, tõepoolest on selline magamisaseme nimega haigus täiesti olemas ja sel on isegi mõned teisitiütlemise võimalused (millest, tuleb tunnistada, ma samuti varem midagi kuulnud ei olnud).

Loetud: Imeline Ajalugu 12/2012
Vaadatud: Salajane ladu 13 (TV6), Ajavaod: Mitte ainult välgust (ETV), Faktuaalne kaamera (TV3), ENSV (ETV), Harju 1-50: Kaarel Tarand (ETV), 2012: Algus (ETV2), Terror jäärajal (TV6)

Pühabased mõtted

Tavaline tööpäev, mille kõrghetkeks oli, nagu pühapäeviti tavaks, ema ja ta poiss-sõbra väisamine. Mis, samuti nagu ikka, tähendas korralikku kõhutäit (ja jälle hakklihakastet, nämma!) kui ka tugevat peatäit, seda viimast siis mõistagi ristsõnade kujul. Ühtlasi tuli ema järjekordselt aidata arvutimaailmas - ja muidugi asjaga, millest mul vähimatki aimu ei ole ja hoolimata mitmekordsest kokkupuutumisest nähtavasti ka ei saa olema. Ta kasutab nimelt fotodega jändamiseks mingit rakendust nimega Picasa, millel aga on üks huvitav omadus: kollaaže saab sellega teha täpselt üks kord. Kui oled selle ära teinud ja õnnelikult salvestada saanud, siis järgmine kord tuleb rakendus uuesti veebist alla laadida, sest vana versioon (või õigemini paigaldatud isend, tuleks vist öelda) võimaldab küll kollaaži teha, aga mitte enam salvestada ... Imetabane on see arvutimaailm ikka :-) (Ma soovitasin emal mõne aja eest proovida digiKami, millel samuti juba mõnda aega kollaaživõimalus olemas, aga tookord proovitud uusim versioon oli paraku tõsiselt katki ega võimaldanud tegelikult üldse kollaaži valmistada ... paraku ...) Küllap muidugi leiaks ka mõne korralikult töötava tarkvara, aga ma pole seni viitsinud seda otsida - ent kui ma veel paar korda pean assisteerima selle mõistetamatu Picasa kasutamist, siis võib-olla otsingi :-)

Täna kerkis Facebooki tõlkepärlite grupis ühes lõimes esile huvitav küsimus selle kohta, kui paljud Eesti kohanimed on nii-ütelda nimetavas käändes. Teatavasti on ju üldjuhul siinsed kohanimed kas tegelikult või vähemalt vormiliselt omastavas, mis on ka loogiline, sest mõtteliselt liitub neile ju sõna "linn", "küla" või midagi muud sellist, mille puhul omastav ongi igati loogiline. Võtsin siis ka Eesti kohanimed ette ja päris huvitavaid tulemusi tuli. Kõigepealt muidugi tõdemus, et jah, kindel enamus kohanimedest on omastavas käändes, järgneb rühm, mille puhul nimetav ja omastav kokku langeb, nii et öelda, mis käändega on tegu, pole õieti võimalikki. Aga vormiliselt esineb muidugi igasuguseid käändeid ja muidki sõnavorme küllaga. Osastavat kindlasti, näiteks mitmuslikud Pärnu ja Türi :-) mis on ju ammusest ajast tuntud. Aga ka selliseid käändevorme nagu Kalana, Orgita või Ärina. Või ma-tegevusmine: Keema, Kiruma, Küdema, Undama. Või ka käskivat kõneviisi: Kärbu, Loobu, Pilka, Salatse. Aga siiski leidus ka terve hulk selliseid kohanimesid, mida emakeele püksikummi usinalt venitades annab kenasti nimetavas käändes leiduvaks pidada.

1) Kõigepealt muidugi see kõige kuulsam näide Tallinn - aastat kolmveerandsada tagasi vaieldi tõsiselt (selliste raskekaallaste nagu Saareste või Aavik osavõtul), kas seegi peaks olema omastaval kujul Tallinna, ja ma olen kohanud isegi väidet, et mingi kümmekonna aasta jooksul olevatki olnud just "Tallinna" ametlikult kasutusel (pole küll kontrollinud, kas see ka tõele vastab, vahemik peaks olema kuskil 1925-1935), aga lõpuks jäi ikkagi peale nimetavaline vorm. Sellega liitub veel mõningaid linnaosasid, näiteks Annelinn või Paalalinn, samuti praeguseks küll teisel pool piiri asuv Jaanilinn. See on ka küladest kõrgema tasandi haldusüksuste puhul ainuke erand.
2) Külade tasandil on näiteid veidi rohkem. Kõigepealt jäi silma selline külanimi nagu Auaste, mille omastav loogiliselt peaks ju olema Auastme :-) Sellega liituvad veel Allaste ja muidugi Aste ise. (Samal ajal tundub, et (jala)aste, mille omastav on nimetavaga samakujuline, esineb sellistes kohanimedes nagu Räimaste, Tuuraste, Sammaste, isegi Aiaste, nii et need siia ei sobi.)
3) Mõne külanime lõpus on -lõpe, mille omastav peaks olema -lõppe või -lõpme: Jalalõpe, Lihulõpe, muidugi ka Lõpe ise
4) Mõned kohanimed lõpevad hellitusliitega -ke, mille levinum omastav on -kese: Sõõrike, Villike, Hänike
5) Loe (om. Loode)
6) Pada (om. Paja)
7) Tõre (om. Tõreda)
8) Uhe (om Uhte)
9) Sipe on veidi kahtlane, aga see võiks ju olla kenasti sõna "siputus" paralleelvorm, nii et omastav võiks samuti erineda, olles Sippe (nagu hüpe-hüppe)
10) Ja lõpuks oli üks kentsakas külanimi, mis võiks ka sellesse nimetavaliste ritta sobida - Voorbahi. Jääb küll segaseks, mis see Voorb- on, aga -ahi võiks ju küll käänduda omastavas -ahju :-)

Nii et põgus kohanimede ülevaatamine näitas, et selliseid nimesid, mida annab pidada nimetava käände esindajaks, on oma tosina jagu. Selline armas erandite pesa ...

Loetud: M. Õun, H. Ojalo. 101 Eesti lahingut
Vaadatud: Ajavaod: Viinakurat ja riigi monopol (ETV), ENSV (ETV)

Reedesed mõtted

Päev.

Tänane Sirp sisaldas harjumatult palju lugemisväärset materjali, peamiselt muidugi seetõttu, et äsja oli emakeelepäev ja kultuurse ajalehena kajastas ka Sirp seda meeldivalt rohkelt. Isegi tavaliselt mannetu juhtkiri oli sedakorda üsna loetav, sisaldades lausa ühe väärt mõtte, nimelt õpikukirjastajate monopoli murdmise ja e-õppe juurutamise kohta. On muidugi mõnevõrra kaheldav, kas see niipea teoks saab ja kas tunneli otsast hakkab tõesti paistma "paberivabadus", aga vähemalt mõttena on see hea küll.

Mõneti haakus sellega Hennoste Tiidu arutlus e-raamatute kirjastamise üle, keskendusega Eesti olukorrale. Muu kõrval oli selleski üks väga tänuväärt mõte, mida tasub lausa osundada:

Minu raudne veendumus on, et kogu eesti kirjandusklassika tuleks teha kohe ja ilma rahata netis kättesaadavaks. Kas või PDF-failide kujul. See oleks koht, kuhu kulka ja eesti kirjandusklassika programm peaks panema oma raha. Ja kohe.

See on mõte, mida ma kõigi oma jäsemetega toetan. Eks selles suunas ka tasapisi tegutsetakse, olgu Tartus (Kirjandusmuuseum, vist vähemal määral ka TÜ raamatukogu) või Tallinnas (eelkõige raamatukogud) või ka kuskil vahepeal, aga seni on see ikka olnud selline omaette nokitsemine, rohkem niivõrd, kuivõrd asjast huvitatud asutused jõuavad ja kuivõrd neil jõudu jagub. On üsna ilmne, et oma "Gutenbergi" (siin siis mõeldud tuntud tekstivaramuna) peame ikka ise looma - ei saa kuigi palju loota sellele, et keegi teine selle ära teeks, nagu võib ehk loota mõnes üksikus väga suures keeleruumis. Ja see oleks kindlasti koht, kuhu ma näeksin väga meelsasti minevat sedasamust "maksumaksja" raha, palju parema meelega kui mitmesse muusse kohta.

Hennoste artikkel oli kuidagi sobivalt paigutatud sellisesse raamistusse, kus seda ümbritsesid kaks arvustust hiljuti täieliku tõlkena ilmavalgust näinud Spengleri "Õhtumaa allakäigule" (jah, isegi lehekülgede päises ilutses "Spengler", mis muutis Hennoste positsiooni veelgi iroonilisemaks). Nii Õnnepalu Tõnu kui ka Vene Ilmari kirjutised olid, nagu nende sulest ilmuv ikka, nautimist väärt lugemine, mida tasub kindlasti soovitada ka siis, kui Spengler ise oma hiigelmahus püstloodis seinana tunduma kipub.

Kenasti oli rahvaloendusest ja sellega kaasnenud probleemidest kirjutanud Eesti demograafia grand old lady Tiidu Ene-Margit. See on mõneti üllatav, kui palju on seekord rahvaloendusele tähelepanu pööratud, eriti nii-ütelda avalikkuse poolt, aga ju on seegi mingi ajamärk (mille tähendust ei oska ma küll hästi hoomata).

Äärmiselt tore - nii tõlkijana kui ka keelehuvilisena - oli lugeda üle-kahe-lehe-usutlust Laanekase Heli ja Niidu Elleniga, kes said, esimene tõlkijana, teine toimetajana valmis suure töö, Wiedemanni eesti keele grammatika tõlke ka sellesse keelde, mida too grammatika ju käsitlebki. See oli minu kindel eelistus ka selleaastase (või õigemini küll möödunudaastase) keeleteo konkursil, ja nagu selgus, ei jäänudki see väga kaugele maha tegelikult keeleteoks tunnistatud sõnatuvastusrakendustest. Tõlkija vaevad, mida usutlusest võis lugeda, olid väga tuttavad, kuigi on ilmne, et nii tõsiteadusliku töö puhul on need veel suuremad kui näiteks minu tõlgete puhul, mis on olnud pigem kergelt populaarteadusliku maiguga. Ja Wiedemanni on mõistagi alati õpetlik lugeda või vähemalt sirvidagi. Ehk nagu ütleb Laanekask:

Loomulikult võivad tõesti rohked keelenäited ja loendid pakkuda avastamisrõõmu igaühele, kes raamatut avama, sirvima või lugema juhtub. Löögem see lahti täitsa juhuslikust kohast: kiitsama, kiivama, koerama, kohmama, kohrama, koinama, kollama, kopsama, korjama, kosjama, koormama, kõhmama, kõrvama, kõõmama, kraanama … kas ma ikka päriselt oskan eesti keelt? Tõepoolest, praeguseks ongi mitmed keelendid saanud erilise arhailise varjundi, kõnelemata omaaegsest olustikust, mida need kajastavad. Saame aru, mis tähendab viidi varga pähe linna, aga mida tähendab tegi suremise pähe seaduse? Tõlkest võib leida nii Wiedemanni saksakeelse seletuse kui ka tõlkija eestikeelse ‘tegi surma puhuks korralduse’. Kui oleksin ajaloolane, luuletaja või kirjanik, siis hoiaksin seda teost lausa voodipeatsis või lauanurgal.

Küll üsna pika hilistusega ning ajastatuna hoopis sünni(aasta)päevale, aga väga sümpaatne oli lugeda Tuuliku Ülo järelehüüet ühele eesti vaimukultuuri suurkujule Ehini Andresele, mis oma tudengipõlve meenutava isiklikkusega pakkus mõndagi äratundmist (kas või arvestuse kirjeldus - jah, mitte sellele õppejõule, aga minagi olen ligilähedaselt samasuguses situatsioonis olnud - tõsi, too õppejõud ei puhkenud naerma, vaid pigem muigas...)

Kindlasti tasus lugemist ka Liira Jaani intrigeeriva pealkirjaga lugu "Õgija jäljed Maal", mis üsna mitme palge pealt käsitles elurikkust selsinatsel planeedil ja inimese rolli kõiges selles, eriti toidutootmisega seoses. Selline mõtlemapanev lugu igatahes.

Lisalugemist pakkus üle tüki aja Sirbi vahele torgatud "Keele infoleht", mida alustas Rannuti Mardi pikk artikkel samuti intrigeeriva pealkirjaga "Tegelikult kuulub eesti keel suurkeelte hulka". Milles tal on muidugi täiesti õigus: nii keele kui ka mitme muu tunnuse põhjal (kõrgkultuur, kas või omariiklus) on eestlased kahtlemata üks maailma tipprahvaid, mitte muidugi mingi globaalne tegija, aga siiski suunanäitaja päris paljudele hulga kehvema saatusega rahvastele (kas või omaenda sugulasrahvastele, kui mitte kellelegi teisele). Aga noh, eks ikka löövad "kompleksid" sekka - mida muidugi esineb ka meist palju suurematel ja võimsamatel, isegi neil kõige võimsamatel - ja nii võibki jääda mingi mannetu ja hüljatud kolkarahva mulje ja tunne...

Päris õpetlik oli lugeda Moseley Christopheri lugu, mis pealkirja järgi pidanuks kõnelema liivi keelest, aga rohkem rääkis küll UNESCO egiidi all koostatavast maailma keelte atlasest, omamoodi lingvistilisest "punasest raamatust". Olgu liivi keelega kuidas on, aga artiklis toodud näited mänksi ja isegi korni keele taassünni kohta annavad kindlasti lootust ka sellele, et liivi keelgi võib ehk edasi püsida. Loota ju vähemalt võib...

Ja lõpetuseks võib kindlasti ära mainida ka intervjuu viimase keeleteo auhinna saanud kõnetuvastusrakenduste loojatega. Hea, et sellise asjaga tegeldakse, kuigi nagu ma olen aru saanud, on sellesuunalised uuringud ja eriti praktilised rakendused üsna vaevaliselt ja teosammul edasi liikunud. Nojah, ega nad mujalgi maailmas just seitsmepenikoormasaabastega edasi karga, sest masinale inimkõne selgekstegemine on ikka üks äärmiselt tänamatu tegevus just samuse inimkõne tohutu varieeruvuse tõttu.. Selles intervjuus oli siiski üks kergelt punast tulukest sütitav lausejupp: "Kui inimesed hakkavad masinatega inimkeeles suhtlema, siis muutub keelekasutus ilmselt selgemaks ja ühemõttelisemaks." See võib muidugi viia ka veelgi enam kõnekeele vaesustumisele... loodetavasti siiski mitte, kuigi tuleviku ennustamine on üks tänamatu tegevus, mida suudab keerukuselt teatavasti üle trumbata ainult mineviku ennustamine...

Loetud: Sirp, 16.03.2012; Liivlased

Vaadatud: Elas kord... (FoxLife), Kälimehed (TV3), Kelgukoerad (Kanal2), Heroes (TV6)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mille õhtust lõikas endale tubli tüki üks väljaskäik koosistumise eesmärgil. Nimelt oli täna 15 aasta eest päev, mil esmakordselt anti teada tänaseks täiemahuliseks töökeskkonnaks kujunenud KDE-st (toda ajaloolist postitust võib näha näiteks siin). Sel puhul peeti kogu maailmas juubeliüritusi ja tekkis ka Eestis kui mitte just otse suurejooneliselt tähistada, siis vähemalt sel puhul koos istuda. Ja nii koguneski juba tuttavaks saanud Buffalo pubi pisike seltskond - algul üsna tavapärane kolmik, hiljem ka paar inimest veel, keda harvem võib näha. Tõsi, KDE-st endast väga palju juttu ei olnudki - mis tõenäoliselt pigem näitab seda, et KDE-ga on asjad nii korras, et neist polegi palju midagi rääkida :-)

Tänases Sirbis oli suhteliselt palju lugemist, seda eelkõige seepärast, et vastse teadustoimetaja toel oli lehte jõudnud pikemaid artikleid selleaastaste Nobeli laureaatide kohta (vastavalt füüsika-, keemia- ja meditsiinipreemia kohta). Päris huvitav oli Allaste Airi-Alina kirjutis kultuurist ja selle liikidest. Nojah, lugu ise oli point'ita põhimõtteliselt, rohkem selline tutvustav kui probleemikeskne, aga (kõrg)kultuuri ja (sub/rahva/alternatiiv)kultuuri vahekordi vaagis see siiski päris nutikalt.

Lugemist väärisid kindlasti ka kaks lugu metafooridest, üks tõukuvalt hiljuti ilmunud rohkem teoretiseerivast Lakoffi George'i ja Johnsoni Marki "Metafoorid, mille järgi me elame", teine lähtuvalt samuti hiljuti ilmunud rohkem praktilisemast Õimu Asta "Komistusi metafooridega". See oli viimases kindlasti õigesti täheldatud, et meediakeeles eriti on tekkinud teatav pelguski metafooride ees (tarbetute jutumärkide või lisandsõnade "niiöelda/niinimetatud" kasutamine). Eks ta ole, ajakirjanikele taotakse ju pähe, et uudis peab olema rangelt faktipõhine ja võimalust mööda neutraalne, mis ilmselt tekitabki kirjutaja-kõneleja peas lühiühenduse, mis välistab metafooride kasutamise (välja arvatud ehk pealkirjades, mis samas peavad jälle olema löövad - ja mis oleks löövam kui üks hea metafoor :-) ). Seda enam kipub metafoorsus vohama kommentaarides ja muudes "mitteuudislugudes", isegi nii palju, et võib muutuda pelgalt killurebimiseks. Aga eks see ole tõsidusest tiine aja märk...

Tõlkijana oli mõistagi huvitav lugeda intervjuud väga mitmekülgse kultuuriinimese Skulskaja Jelenaga, kelle artikleid mulgi on olnud au üsna mitmeid tõlkida. Sealt võis lausa kreedona välja võtta ühe vastuse, mis tõlkijal peaks alati silme ees seisma:

Minu meelest on tõlkijal kõige raskem mitte langeda täielikku, võiks öelda orjalikku sõltuvusse originaalist. Tõlgitavale tekstile ei tohi vaadata alt üles nagu ülemusele. Tõlkijateener, tõlkija-ori hakkab möödapääsmatult mehaaniliselt kopeerima, või lipitsema, painutades võõra keele alla omaenese oma. Veel hullem on muidugi endise orja jultunud vabadus, kui tõlkija õieti originaaliga ei arvesta, vaid tõlgib heast peast, nagu tahab.

Loetud: Sirp 14.10.2011
Vaadatud: Eestlane ja venelane (Kanal2), Hirmude öö: Kui võõras helistab (Kanal2), Hirmu tiivad (TV3), Kälimehed (TV3)

Ilmunud tõlked:
Jelena Skulskaja. Sarneti idioot kui pehmest vahast kivikuju (Postimees, 14.10.2011)
Vladimir Juškin. Kakskümmend aastat geopoliitilist katastroofi (Diplomaatia 10/2011)
Vladimir Kara-Murza jr. Nurjunud demokraatia  (Diplomaatia 10/2011)
Tom Rostoks. Läti oligarhidevastased valimised (Diplomaatia 10/2011)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, millesse tegi oma kupüürid eilne laiskus ehk teisisõnu üht või teistpidi tarkvara ja selle tõlkimisega seotud tegevus. Kõigepealt kirjutasin valmis Mandriva Linux 2011 RC2 pisikese ilmumisteate, kuid selle käigus avastasin muu hulgas teatava üllatusena, et vahepeal on mõned tõlkimata stringid juurde ilmunud - oli küll jutt, et Mandriva tõlkimine kolib veebi ehk hakkab käima Transifexi keskkonnas, aga paistab, et pärast esialgseid ponnistusi on see hetkel rohkem jutuks jäänudki, vähemalt praeguse väljalaske puhul küll. See tähendas pisikest pingutust, et need korda teha, seda enam, et tegemist on suhteliselt nähtaval kohal olevate asjadega, nimelt Mandriva kohandatud KDE failihalduri Dolphin uute omadustega. Seejärel kulus omajagu aega veel ühe eilse lubaduse, nimelt KDE 4.7 väljalasketeate (või õieti väljalasketeadete, kui arvestada, et juba tükimat aega ei ole ju enam KDE-d, vaid on KDE rakendused, KDE Plasma töötsoonid ja KDE platvorm, kõik kenasti eraldi ja ilmselt 4.x seeria raames ka viimast korda kooskõlaliselt ilmumas...) tõlke valmistamise peale. Aga igal juhul võib nüüd seda kenasti ka eesti keeles lugeda (viidatu on nii-ütelda põhileht, kust lähevad viited teiste juurde).

Täna võis ka lugeda, et valmis on saanud ja avalikkuse ette paisatud eesti fraseologismide alussõnastik. Kaua tehtud kaunikene, võiks selle kohta öelda. Eriti just kaunikene. Igatahes palju on sealt leida kohe kindlasti. Nüüd jääb üle ära oodata veel etümoloogiasõnastik, ka teine selline igiammune helesinine unistus. Siis võiks juba rääkida, et kõige olulisemad eesti keele sõnaraamatud on olemas...


Loetud: Akadeemia 7/2011
Vaadatud: mitte muhvigi

Tarkvaratõlked: Mandriva

Neljabased mõtted

Algas tavalise tööpäevana, aga lõppes sellega, et helises telefon ja sealt kostus ettepanek veeta õhtu väljaspool kodu. Natuke järele mõelnud, leidsin, et miks ka mitte -ja etteruttavalt võib öelda, et otsus oli mõistagi õige :-)

Aga veel enne meeldiva õhtuveetmise juurde asumist sain teisegi telefonikõne, sedakorda ühelt innukalt turundajalt, mis muidu ei väärikski ehk erilist tähelepanu, kui ma poleks selle käigus saanud teada, kui võimas on ikka eesti keel - isegi kui võetakse tuimalt üle mõni võõrkeele sõna, väänatakse see kiiresti omakeelse rummi peal nii armsalt koduselt keerdu, et vähe pole. Konkreetne näide oli siis minu jaoks uus omadussõna "okei", mille kõnes tuvastatud võrdlusastmed olid "okeim" ja "kõige okeim"... Mina küll ei usu mingeid jutte eesti keele hääbumisest vähemalt senikaua, kuni selliseid nähtusi kohata võib!

Loetud: B. Lee Whorf. Keel, mõtlemine ning tegelikkus
Vaadatud: mitte muhvigi

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mida pisut kärpisin jalutuskäiguga naabruses asuvasse poodi toiduvarude täiendamise eesmärgil.

Et üleeile õhtul näidati jalgpalli ning jalgpall on raudselt tähtsam kui poliitika ja isegi tähtsam kui mälumäng, siis selleaastase valimiskampaania seda osa, mis mulle vähegi huvi pakub, nimelt erakondade mälumängu, sattusin vaatama alles täna hommikul. Võimalik, et ma olen liiga vana ja seeläbi juba lapsepõlve taganuttev, või veel midagi, aga mu meelest ei ole need praegused telemängud, mis reklaamivad ennast "vanade heade" telemälumängude taastulekuna (lisaks sellele erakondade omale ka Tallinna TV-s näidatav), ikka kuidagi sama "fiilinguga". See tänane näiteks meenutas rohkem klubiüritust, seltskondlikku suhtlemist - nojah, eelkõige jätsid selle mulje nood kohvikulauad. Küsimused olid üldiselt üpris head, kuigi sekka lipsas ka selline, millega nagu tõesti ei ole midagi peale hakata (no kellel peale Labuani elanike võiks veel vaja olla teada, mitu omavalitsust seal asub - fakt, mille teadmine ei ole tarvilik ja mis pole isegi mitte huvitav). Ise ekraani taga kaasa mängides kogusin nähtavasti 13 punkti (mul jäi veidi arusaamatuks mõningate küsimuste punktiarvestus), mis polnudki väga paha tulemus, jäädes küll võitjate sotside skoorist kaugele maha, aga platseerudes kenasti sinna neile järgnevate sekka.

Tänases Sirbis oli üpris palju huvitavat lugemist. Haruharva (isegi see sõna tundub liiga tugev) näitena vähegi mitte-etatistlikust mõttest võis Annisti Aeti arvamusnupsust lugeda: "Äkki ei peagi meil kõigil ilmtingimata olema sidet bürokraatliku hiigelorganisatsiooniga, mida kujutab endast tänapäevane riik?" Nojah, ta jõuab küll kohe seejärel tõdemuseni, et "[e]estlaste suhe kroonuga tundub, vastupidi, intiimsuseni intensiivne: tõeline kirge, armu, vihkamist, põlgust täis armulugu, millest pole pääsu päeval ega ööl". Ma natuke kahtleksin selles, võib-olla on lugupeetav inimteadlane lasknud ennast ära eksitada nõndanimetatud avalikust debatist (mille ühele eredale näitele, Ojamaa Liisi muidu väga hästi kirjutatud, aga tõepoolest toda "intensiivet kirge" tulvil "armastuskirjale" ta ka viitab), unustades, et on rohkelt inimesi, kes jäävad sellest täiesti väljapoole, tihtipeale isegi ei seostu. Tõsi on muidugi seegi, et valdav osa neist suhestumata inimestest kuulub nii-ütelda asotsiaalide kihti, kellesse ju enamasti vähema või suurema põlastusega suhtutakse. Samas on neid asotsiaale mitmesuguseid, ma võin näiteks meenutada Sri Rama Michael Tamme, keda ma küll mingil moel ise ei tundnud, aga kes elas mu lapsepõlvekodule suhteliselt lähedal, ja eks ole selliseid näiteid rohkelt veelgi. Nii et päriselt ei tahaks ma lõpulausega, mis seab kahtluse alla, kas kuskil on üldse olemas "pelgupaik eestlase jaoks, kus ta ei pea riigiga vahekorras olema", nõustuda - see sõltub ikka eelkõige inimesest endast, mitte ümbritsevatest oludest, kas ja kuidas ta suhestub ülejäänud maailmaga, kas on ta kirglises lembevahekorras riigiga või kaasinimeste või kaasinimese või üldse ei kellegagi...

Päris hea lugemine oli ka intervjuu Wiedemanni auhinna pälvinud Viitso Tiit-Reinuga, mille muude tänuväärt mõtete seast sobiks siinkohal keelemängu huvides ära tuua näiteid eesti keele pikimaist sõnust: parajuslaslikustatamatumatetagi, samuti liitsõnadest isaspaabulinnusabakattesulesilmamunavärvivabrikukuldväravaauvahtkonnaülem ja vokaalide kuhjamise näitena saiaõueoaaiaaiauuendus. Eesti keel on imeline, võiks selle peale öelda! Aga seal intervjuus oli ka muremõtteid, eelkõige just pealekasvu, täpsemalt siis ülikoolide õppetöö korralduse huvides - kuigi formaalselt peaks ju kõik aina paremuse poole liikuma, on eriti humanitaarerialadel üha rohkem neid, kelle meelest see praegune õppekorraldus (ja ka teaduselu korraldus) kohe mitte hää ei ole...
Kindlasti tasub lausa pikemalt tsiteerida üht lõiku, mis paraku, nii kurb kui see ka pole, on vastikul kombel tõesti tõsi:

Riigipiiritaguste kohtade eestikeelsed kohanimed kajastavad seda, et koht on ajalooliseltki tuntud ja ehk isegi tähtis. Ma ei näe vähimatki põhjust, miks peaksime neist eestikeelsetest nimedest loobuma. See oleks vabatahtlik rahvuslikriiklik mälukaotus. Selle asemel peab häbenema kuuldes, kuidas riigitelevisioonis hääldatakse meie lähimate naaberriikide kohtade ametlikke nimesid. Väga vähe on neid, kes suudavad korralikult hääldada nt Läti Võnnu lätikeelset nime. Riigitelevisioonis vist mitte keegi. Ja Postimees ei suuda Läti ja lätlaste ning Rootsi ja rootslaste nimesid isegi mitte õigesti kirjutada, läbikollastest lehtedest rääkimata.

Väga hea lugemine oli veel üks intervjuu, sedakorda (tõlke)teaduskirjanduse ja tõlkimise teemal Tamme Marekuga. Eks muidugi köitis tähelepanu lause, et "tõlkijad on eesti kultuuriväljal ühed kõige alahinnatumad tegelased, sest õigupoolest on nende roll meie mõttehorisondi avardamisel ja kirjanduskeele arendamisel vähemalt sama suur kui kutselistel õpetlastel ja kirjanikel". Eks ta nii ole, kuigi samas võib öelda, et varasema aja kirjasõna puhul räägitakse siiski tõlkijatest üsna palju - polnud ju tooma, paari sajandi ja enama taguses ajas, "natiivseid" kirjutajaid olemaski, nii et tõlkijatest ei saagi mööda vaadata. Aga hilisemal ajal, paraku jah, on tõlkijad jäänud üpris tagaplaanile, imeüksikud erandid välja arvatud. Intervjuus oli veel üks tänuväärt mõte, nimelt see, et populaarteaduslikku kirjandust võiks olla rohkem (õigemini, võiksid olla tingimused, et seda oleks tõepoolest ind välja anda). Et ma ise olen just peamiselt selliste teoste tõlkimisega tegev, siis sellele mõttele võib küll kõigi jäsemetega alla kirjutada.
Päris hästi sobib selle teemaga kokku ka lehekülje alaserva istutatud Raua Reinu ja Donskise Leonidase vestlus teaduse, teaduskirjanduse ja kohati ka tõlkimise teemal, kus oli rohkelt mõtlemapanevaid mõtteid, mistõttu tasub soovitada selle lugemist.


Loetud: B. Lee Whorf. Keel, mõtlemine ning tegelikkus
Vaadatud: Valimisstuudio. Mälumäng (ETV), NCIS: Kriminalistid (TV3), Westender (TV3)

Neljabased mõtted

Tavaline jalgpalli MM-i ajale iseloomulik poolik tööpäev.

Silme ette jäi Tony Judti kirjutis NYRoB-i ajaveebis, mis oli pühendatud, nojah, kui kummaline või oodatav see ka pole, sõnadele. See oli üsna mõtlemapanev kirjutis, eriti oma lõpu poolest: tõepoolest, mis jääb meile alles, kui sõnad ära võtta/ära kaovad? Tuhkagi. Muidugi, sõnade kadumist üldises plaanis on vaevalt loota või karta, sest mingil tasemel kommunikatsioon on ikka vajalik ja võib tugevasti kahelda, et mõtete otseedastamine kuigi pea teoks peaks saama. Aga mitmekesistumine ja ühes sellega vaesumine on küll täheldatav. Ja seda mitte ainult ülemaailmseks lingua franca'ks kujunenud inglise keele puhul, vaid ka väiksemate keelte, näiteks eesti keelegi puhul. See on muidugi selge, et keel muutub pidevalt igas mõttes, olgu süntaksi osas (alles täna pidin ühele tuttavale nentima, et kui jälgida internetis ilmuvaid sõnavõtte, eriti nõndanimetatud internetikommentaatorite sulest, siis võib eestikeelses lauses panna koma iga sõna ette, taha ja vajaduse korral ka keskele...) või ka leksikalt. Mõnes mõttes on see formaalse üldise kultuuritaseme tõusu ja demokraatia ühisvili, sest see lausa nõuab ühise nimetaja leidmist, mis juba loomu poolest on võimalikult madalal, mis keele osas tähendab nii reeglite kui ka sõnavara lihtsustumist, et ikka kõik oleksid võimelised aru saama. Eesti keele kõnelejad võivad ju uhkust tunda, et nende emakeele sõnavara on üks maailma rikkalikumaid, aga ma usun ja olen lausa päris kindel, et kui need miljon või rohkemgi sõna ette võtta, siis selgub paraku, et valdav enamus neist on vähekasutatavad (nt oskussõnavara või unarule jäänud sõnad) või suisa tundmatud kõigile peale mõne üksiku inimese... Teiselt poolt tuleb neid vähekasutatavaid sõnu jälle kogu aeg juurde, eriti just terminoloogia vallas, millele on viimastel aastatel Eestis tugevasti rõhku pandud. Ilmselt ronivad sedakaudu keelde tagasi ka mõningad vanad ja ununema kippuvad sõnad, mis saavad veidi teise tähenduse. Nii et mine võta kinni... Vaevalt eesti keelt suhteliselt piiratud kasutajaskonna tõttu siiski ähvardab see, mida on täheldanud suuremad keeled läbi ajaloo, nimelt et tekib (alamkihtide) üldkeel ja (kõrgkihtide) "rikkalik" keel.

MM-il oli täna esimene mäng Argentina ja Lõuna-Korea vahel, mis üsna oodatult lõppes argentiinlaste võiduga. Tõsi, et skoor tuleb lausa 4:1, ei osanud oodata, Argentinal oli muidugi ka veidi õnne, eriti esimese värava puhul, mille lõi ju õieti lõunakorealane ise. Aga igatahes näitasid argentiinlased oma klassi, mis esimeses mängus ehk nii selgelt veel välja ei paistnud. Lõunakorealased ei olnud samuti halvad, aga oli ka selge, et nad on ikka peajagu kehvemad.

Teine mäng Nigeeria ja Kreeka vahel lõppes veidi üllatavalt kreeklaste 2:1 võiduga. Õieti alustas Nigeeria väga hästi, aga midagi pole teha - kui mängijad ei suuda ikka ennast kontrollida ja hakkavad vastast otsesõnu peksma, siis on selge, et võidumaterjali selles meeskonnas pole. Ja pärast seda, kui nigeerlane punase kaardi sai, lagunes ka nende mäng täielikult. Erilist ilu edasises mängus enam polnud ja kreeklastele jäi rohkem võidu vormistamine, ehkki nendegi mäng polnud nii hea, et seda just kergelt teha. Igatahes näitasid mõlemad, et erilist edulootust neil alagrupist edasi jõuda ei ole ja isegi kui see mingi ime läbi peaks sündima, siis seisab neil ees mäng A-grupi võitjaga, kelleks on Mehhiko või Uruguay - ja see on kohe kindlasti mõlemale meeskonnale tee lõpp.

Päeva viimane mäng Mehhiko ja Prantsusmaa vahel näitaski eelkõige Mehhiko tugevust. Tulemus 2:0 ei üllatanud millegi poolest: Mehhiko mängis oodatult tugevalt ja Prantsusmaa veel kehvemini, kui oleks võinud oodata. Õieti oli mängu põhjal pigem imelik, et prantslased nii väikselt kaotasid: kaitse lonkas neil tugevalt ja veel nõrgem oli ründeplaan (või õigemini see peaaegu puudus). Päris huvitav tõotab tulla A-grupi viimane mäng Mehhiko ja Uruguay vahel: mõlemad on ennast näidanud väga heast küljest, kuigi ma ehk annaksin väikese eelise Mehhikole. Aga võib muidugi ka tulla päris igav mäng, sest kui võitja läheb kindlalt edasi, siis viik rahuldab samuti mõlemat - sel juhul läheksid mõlemad edasi, kustutades halastamatult LAV-i ja Prantsusmaa niigi tillukesed lootused.


Loetud: R. Pajusalu, Sõna ja tähendus
Vaadatud: JMM: Argentina-Lõuna-Korea (ETV), JMM: Kreeka-Nigeeria (ETV), JMM: Prantsusmaa-Mehhiko (ETV), Aardekütt (TV11)

Teisibased mõtted

Tavaline tööpäev.

Oma ajaveebi sissekannete peegeldamisest Facebookis on päris kasu: kuigi väidetakse, et uue ajastu eneseväljendamise põhitunnuseks on just ajaveebid, mis laiendavad seniolematult nii ajakirjanduse, kirjanduse kui ka veel teab mille piire ja tagavad kõigile võimaluse olla kõigile kuuldavad ja nähtavad, on ilmselt siiski kõigi nende eneseväljenduste ülesleidmine põhjatust üleilmsest "ämblikuvõrgust" nii lootusetu, et reaalselt jõuavad need eneseväljendused vähegi laiema publiku ette ikka pigem sellistes sotsiaalvõrgustikes nagu samune Facebook (teine võimalus on muidugi see, kui olla juba eelnevalt nii kuulus, et miljardid fännid panevad tähele iga silmapilgutustki ja siis muidugi ka nii väärtuslikku fänluse edendamise ja süvendamise allikat nagu ajaveeb...).

Aga mainisin ma seda sellepärast, et eile esitas üks Facebooki sõbranna küsimuse, miks ma olen hakanud oma ajaveebis isikunimesid kirjutama kujul "Kaalepi Ain", mitte harjumuspäraselt "Ain Kaalep". Ma esimese hooga ei osanud midagi vastatagi, aga veidi järele mõeldes leidsin, et ju siis põhjus peitub, nagu psühholoogidel on kombeks öelda, ikka selles lapsepõlves. Kohas, kus ma üles kasvasin - sügaval metsade keskel, ikka täielikus "kolkas" ja pärapõrgus :-) (isegi üks õige põrgu, see Tori oma, asus suhteliselt lähedal...) -, oli enamasti kombeks inimestest rääkida just niipidi: ikka öeldi, et näiteks Vaino Jaan tegi seda või teist; vastupidist ei suudagi meelde tuletada. Enamasti sealjuures kasutati selle esimese määrajana mu meelest perenime, vahel harvem ka talunime.

Et asi siiski vaevama jäi, otsustasin pöörduda abi järele sinna, kuhu mul ikka on kombeks pöörduda, nimelt tarkade raamatute poole (võiks ju muidugi ka psühholoogi poole pöörduda, nagu arenenud maailmas mis tahes mure puhul kombeks, aga individualistliku maailmavaate esindajana olen ma siiski arvamusel, et miks küsida abi inimeselt, kui raamat ajab ka asja ära :-) ). Eesti keele käsiraamat sedastabki (L55 - selle viite puhul ei tohi end lasta ära ehmatada võimalikust veateatest: avanema peaks vähemalt lehekülg, kus saab õige rubriigi vasakul asuvast sisukorrast üles leida):

Tänapäeva eestlase eesnimi on ees ja perekonnanimi järel, nt Ain Kaalep [...] Ainult seal, kus on tarvis perekonnanimede järgi tähestikulist järjestamist, võib kasutada pöördjärjestust, nt Kaalep, Ain [...] Kui sellist järjestust kasutatakse kirjakeelses tekstis, siis on tunda bürokraatiakeele hõngu, nt Kirjanikest võtsid koosolekul sõna Kaalep, Ain, Luik, Viivi [...] See on pöördjärjestus, kus perekonnanimi on nimetavas käändes.

Ja siis tuleb lõik, mis selgitab ka minu probleemi:

Veel on võimalik pöördjärjestus, kus perekonnanimi on omastavas käändes, nt Kaalepi Ain [...] See on eestipärane mall, sest nii kasutati vanasti eestlaste lisanimesid. Tänapäeval ei ole see aga ametlik ega enam neutraalnegi mall, vaid argikeelne.

Argikeelne ei ole, muide, just päris negatiivse tähendusega. Sama käsiraamatu punkt L30 sedastab lausa tundeliselt:

Väga suur ning omakorda kihistuv sõnavara osa on argikeelne sõnavara. Argikeel on kirjakeelega võrreldes vabam, normilõdvem keelekuju, mida kasutatakse vähenõudlikumas igapäevases suhtluses. Ta on prii ilukirjanduskeele emotsionaalsusest, teadus- ja ametliku keele ratsionaalsusest ning uperpallitab tihti lustlikult.

Nii et ratsionaalsusest priina püüan ma ka edaspidi lustlikult uperpallitades kasutada selliseid nimevorme, nagu mulle parasjagu meeldivad :-)


Loetud: C. Wilson. Pühapaikade atlas
Vaadatud: Ülisalajane (Kanal2), Terminaator: Sarah Connori kroonikad (Kanal2), Supernatural (Kanal2)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev.

Täna nägi ilmavalgust tulevase Mandriva Linux 2010 Springi alfaväljalase, millest ma kirjutasin ka pisikese uudisnupu. Ega seal veel midagi eriti uut ei ole, enamasti on vaid vigu parandatud ja senist tarkvara uuendatud.

Huvitavat artiklit sattusin lugema Pärnu Postimehe veergudelt, kust selgus, et jääolude kirjeldamiseks on eesti keeles kogunisti 107 terminit. Mõned olid ka näiteks toodud: niilas, nääding, soider... Kõik kas täitsa tundmatud või siis vaevu kõrvu jäänud ja kuskil väga kaugetes mälusoppides peituvad sõnad. Nende abil leidsin siiski dokumendi, millest selgus, et mõisteid on tõesti palju, ehkki päris erinevaid nüüd vahest üle saja ei ole, pigem kümne kui saja lähedale (ei ole ju tume niilas ja hele niilas sõnadena põhimõtteliselt erinevad, ehkki, muidugi, mõistena kirjeldavad nad veidi erinevat nähtust). Igatahes tasub kõrva taha panna - saab eskimote elik inuitite ees ka millegagi hüpata :-)

Õhtul suutis ETV mind hämmastada: selgus, et nad hakkavad näitama Smallville'i sarja. Ulmesari ETV ekraanil (nad nimetavad seda oma saidil küll seiklussarjaks...) pole just väga tavapärane nähtus, kuigi võib muidugi kohe meenutada väga tänuväärset vana Star Treki näitamist. Aga kui arvestada, et tegemist on mu teada ka praegu toodetava sarjaga ja ETV-l on alatasa rahahädad (mis majanduse olukorrast tingituna pole ka eriti praegu ka imestada, sest sellistes oludes lähtutakse ikka põhimõttest, et sööme kõigepealt pisikese Peetri leiva ära ja siis vaatab igaüks ise ning kultuur on kahtlemata pisikese Peetri rollis, seda enam, et kultuuriinimestel üldjuhul ei ole erinevalt näiteks töösturitest/tehasetöölistest ka just kuigi palju või on igatahes vähem võimalusi oma eelistusi n-ö kandadega näidata...), siis pani see igatahes imestama. Aga ju siis on mingeid võimalusi selliseid üpris populaarseid jooksvaid sarju ka odavalt või lausa tasuta saada. Iseasi, kui palju nad nüüd seda näitavad, aga teisalt, kui praegu on nii üheksa-aastane nihe (peaks mu meelest üheksas hooaeg hetkel jooksma), siis võib-olla isegi näitavad lõpuni ära, mine tea. Igal juhul tore üllatus oli.


Loetud: Tuna 4/2009
Vaadatud: Smallville (ETV)

Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: Villu otsib naist (Postimees 09.01.2010)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev. Vajaduse tõttu mõningaid pilte teha proovisin üle mõningase aja, kuidas arvuti kaamerat ära tunneb. Kenasti tundis nüüd, need vahepealsed probleemid on kadunud. Mingil põhjusel viskas küll ühendamise järel automaatselt tervelt seitse LXDE failihalduri akent lahti, mis ilmselt on tingitud mingist failiseoste veast (nagu ma ähmaselt mäletan), aga see oli pisiasi juba. Igatahes sain ka üles laaditud kunagi lubatud pildid noast, mille vend mulle sünnipäevaks kinkis.

Hea uudis tuli täna keelevallast: veebis on nüüd kõigile kenasti kättesaadav eesti keele seletav sõnaraamat. Lausa hea, et ma selle jõulukingiks sain, sest nüüd muidu vahest polekski erilist stiimulit seda hankida, vähemalt mitte niipea. Teisalt, raamatuna on ta ikka ilus ja "raamatufetišistina" oleks ma ta nagunii millalgi ka trükitud kujul hankinud. Kuid hinda arvestades on loomulikult äärmiselt kena, et see ka veebis saadaval on - lükkab vahest veidi edasi mõningaid muremõtteid eesti keele olukorra ja tuleviku pärast, ka selliseid, mida avaldas Postimehes ilmunud üsna teravas artiklis Mart Rannut.

Samuti sattusin lugema üht üsna kriitilist ülevaadet Sony e-lugerist. Mitte et see oleks tõsiselt muutnud minus küpsevat soovi millalgi selline nipstükk ka endale hankida, aga artiklis oli päris mitu asja, mida tähele panna, samuti selle kommentaarides.

Täna "bräntšiti" ka ära KDE SC 4.4, mille puhul sebas kirjutas kena lookese, mis väga lihtsas keeles selgitas, mida see kõik üldse tähendab ja kuidas näeb välja KDE arendustsükkel.

Loetud: C. Wilson. Pühapaikade atlas
Vaadatud: Kondid (TV3), Põgenemine TV3), Jericho (TV3)

Kolmabased mõtted

Suuremalt jaolt tavaline tõlkeülelugemisepäev. Jah, see ei käi nii kiiresti kui keeletoimetaja paranduste sisseviimine, nii et valmimine jääb ilmselt jõulupäevisse (valmimine siis selles mõttes, et vähemalt enne sisutoimetajate arvamusi ei oska mina enam midagi paremaks teha...)

Hommikul uuendasin tarkvara, millest olulisim oli KDE 4.4 beeta2. Mitte et see iseenesest midagi erilist oleks, aga sedakorda oli pakendatud ka keeletoetus, nii et sai näha, kuidas kõik eestindatu ka tegelikkuses välja näeb - sest isegi kui tõlkimise ajal mõnele rakendusele vägisi eestindus külge pookida, on enamasti siiski tervikus rohkem komponente kui see üks rakendus, ning selleks ongi hea näha kõike kooskõlalisena. Esialgu ei ole midagi väga ekslikku silma jäänud, aga eks seda saab veel lähema kuu aja jooksul uurida. Ühtlasi paistab, et selle uuendusega kadusid kõik vahepealsed probleemid: dbus-daemon ei ole enam ohumärke näidanud (kuigi võib-olla on veel vara hõisata, ikkagi vaid ööpäev möödas alles) ja ka Kopete oli taas töökorras.

Päeval tegin ka väikese väljaskäigu poodlemise eesmärgil. Tegelikult isegi kaks. Esimene viis samas kõrval asuvasse poodi, et rahuldada iidseid küti-korilase instinkte ja veidi toitu hankida. Seejärel aga haarasin jõuliselt päkapikkude käest kinni ja marssisin koos nendega Mustika ostukeskusse, et neile selgelt ära näidata, mida minu meelest tuleks kinkida inimestele, kellele ma midagi kinkida tahan. Ei saa ju seda ainult nende enda otsustada jätta, siis tekib veel teab mis tüsistusi: ütled näiteks neile, et sellele ja sellele on vaja suurt assortiikarpi, aga nemad kuulevad, et suurt sprotikarpi... Igatahes on hea elada kohas, kus otse pisukese jalgade liigutamise vaeva kauguses on kolm suurt ja veel mitu pisemat mõõtu ostukeskust/super-hüper-megamarketit: kui ka ühes ei juhtu vajalikku ja soovitud asja olema, siis teises või äärmisel juhul viiendas ikka leidub. Nagu eile läkski.

Lugesin eile vaimustavalt kena ja head aastalõpumõtisklust praost Tanel Otsalt, mis keskendus eesti keelele ja kultuurile. Tõepoolest, need on ka suures osas minu mõtted: eesti keelel ja kultuuril ei ole suurt midagi häbeneda ja eriti veel põdeda väiksuse tõttu - jah, me oleme väiksemad kui need kõike suuremad, aga meist väiksemaid on kohe väga palju rohkem kui meist suuremaid.

Sellepärast on ääretult kahju, et nii elementaarset ja enesestmõistetavana tunduvat asja nagu kultuur kiputakse ikka ära unustama ja tagaplaanile suruma. Nagu kirjutas Jürka Saaremaa lehes avaldatud kolumnis, võib raamatukogude komplekteerimistoetuste päris ränk kahandamine avaldada emakeelsele kultuurile üsna ränka mõju. Selge see, et "masu" ajal kiputakse lõikama, kust võimalik, ja kultuur tundub ilmselt kohana, kust on kergem kokku hoida kui muude funktsioonide pealt, aga eks ta ole - see otsus paistab selle valguses, et järgmine aasta on valitud lugemisaastaks, üsna pahaendeline (isegi kui ma poleks nii pessimistlik nagu Jürka ja ei arvaks nii utreeritult, et ees ootab "kirjaoskamatu tulevik"). Ohumärgid on muidugi õhus: käesoleva, n-ö ametliku masuaasta elasid kultuurivaldkonna tegijad suurel määral üle, aga selle tulemused võivad ennast hakata avaldama järgmisel aastal.

Loetud: Arvutimaailm 12/2009
Vaadatud: Kondid (TV3), Põgenemine (TV3), Heroes (TV3)

Ilmunud tõlked: Abdul Turay: kes juhib mängu? (Postimees 23.12.2009)

Esmabased mõtted

Tavaline rütm on taastunud ning esmaspäev järelikult tarkvara tõlkimisele pühendatud päev. Tänane "saak" polnud küll vahest väga suur, ainult üks KDE käsiraamat - aga teiselt poolt, kui arvestada, et ainult kaks tükki neid käsiraamatuid stabiilses harus oligi veel tegemata, siis pool tööst on tehtud! Ja sealjuures suurem pool! Ma tean küll tegelikult, miks see käsiraamat nii lõppu jäi... See oli KAlarmi käsiraamat ja mulle üldse ei meeldi, et ingliskeelse alarm'i vasteks on "häire". Aga selle üle käis juba aastaid tagasi vaidlus ja midagi paremat ei suutnud keegi välja nuputada... Samas keegi ei ole hiljem ka nurisenud, mis saab tähendada ühte kahest: kas keegi ei kasuta seda rakendust või siis ei ole see "häire" kellelegi kuigivõrd vastukarva. (Nojah, kolmas võimalus on ka: keegi ei kasuta seda või üldse KDE-d eestikeelsena... aga selle võimaluse ma jätaks vahest kõrvale kui liigmasohhistliku :-) )

Täna jõudis õige suur hulk raamatuid mulle koju. Nimelt käisin pärast pikka viivitamist lõpuks Koolibrist läbi ja tõin ära kolme tõlke autorieksemplarid ehk siis kokku 15 ühikut raamatuid. Raamatud ise olid siis Osprey lahingute sarjast: Normandia 1944, Kursk 1943 ja Jäälahing 1242. Õieti oli mul tõlgitud "nelipakk", kuhu kuulus veel ka Stalingrad 1942, aga seda ei ole seniajani veel ilmunud miskipärast. Ju siis oodatakse sügist kui paremat raamatumüügiaega, võin ma ainult oletada.

Vaevalt olin ma retkelt kaugele-kaugele (Koolibri asub ju ikka suisa pärapõrgus, vähemalt minu juurest vaadatuna, ja oli täielik õnn, et ma sain sinna autoga minna, mitte ei pidanud kulutama paari tundi Tallinna ühistranspordis) tagasi koju jõudnud, kui helistati, helistajaks postikuller. Tema vahendusel jõudis mulle kätte Regio üsna äsjane Eesti atlas. Ega see sisu poolest tegelikult väga palju nende teedeatlasest ei erine, rohkem vahest vahetekstide osas, mis on muidugi tänuväärt lisandus, aga spiraalköites teedeatlasest on ta raudselt soliidsem, jajah, kindlasti paistab ka riiulis kenam välja :-)

Tänase päeva söömakorrad olid õige omapärase dieediga, seda tänu õunauputusele, mis ema eile tekitas - söögi alustuseks õunad, põhiroaks õunad ja järelroaks ka :-) Ma ei ole nii palju õunu vist näinudki pärast seda, kui oma kümne aasta eest veel Kunglas naabritädi juures õunu mahlaks käisin abiks ajamas... Õunte ja muude loodussaadustega saab muidugi küllaltki pikalt end ära elatada, seda tean ma juba nooruspõlvest, kus mõnikord ringi rännates midagi muud polnudki suhu panna kui seda, mida mets pakkus, aga siiski mitte väga pikka aega, ikka midagi tummisemat, sellist tehislikku (töötlemise mõttes siis, näiteks keedetud või praetud) tahaks ihu ka üsna pea saada. No õnneks neid õunu siiski nii palju nüüd ka ei ole ja muud toitu on ikka kodus ka, rääkimata juba kõrvalasuvatest poodidest, nii et tänane ja võib-olla veel mõni selline õunapäev jäävad rohkem nostalgiliseks tagasipõikehetkeks minevikku...

Juba hilisõhtul tuletati mulle taas meelde, kui ilus asi ikka võib olla eesti keel. Nimelt küsiti mu käest, milline võiks olla pikim eestikeelne ainult täishäälikutest koosnev sõna. Paraku jäin vastuse võlgu, aga küsija ise leidis selle vastuse. Tegemist polnud küll sõnaga, vaid mitmest sõnast koosneva fraasiga, aga siiski. Olgu ta siis ka siin ära toodud: "aoäia õe uue oaõieaia õueaua ööau". Õueaua võttis kergelt kukalt sügama, kuni selgus, et aua on ju kutsa :-) No ja aoäi... nojah, luuletajad võivad endale sellist sõna muidugi lubada.

Loetud: Tuna 1/2007, Tuna 2/2007
Vaadatud: Flash Gordon (TV6), Pushing Daisies (Kanal2)

Teisibased mõtted

Tõlkekoolituse tõttu oli täna õige pikk päev. Et ontlikult alguseks elik kella 10 kohal olla, tuli tõusta kell 8, mis omakorda tähendas, et uneaega jäi õige napiks, ei tulnud teist kaht tundigi täis... Aga eks mõned korrad aastas tuleb sellega leppida, et mingid üritused rutiinse päevakava segi löövad.

Iseenesest oli tänane looengupäev üsna huvitav. Kava leiab siit, ma lisan lihtsalt mõned isiklikud märkused. Anne Lange ja Kätlin Kaldmaa rääkisid mõlemad sellest, kas ja kui palju võib või võiks tõlkija sekkuda tõlgitavasse ehk siis - kas autoritekst on alati ja igal juhul püha või võib tõlkija seda vajaduse või soovi korral omatahtsi koolutada. Ühest lahendit muidugi ei ole, juba tekstid ise on ju nii eripalgelised, et neid ei saagi ühe puuga võtta: ei ole ju mõeldav tõlkida täpselt ühtedest ja samadest printsiipidest kinni pidades luulet, proosat, aime/teaduskirjandust, tarbetekste ja ametlikke tekste. Osaliselt puudutas seda ka Arvi Tavast, kes küll peamiselt piirdus oma hiljutise, muidu päris huvitava doktoritöö valikulise ümberjutustamisega. Aga kindlasti oli see huvitav neile, kes sellega varem polnud kokku puutunud.

Pärastlõunane osa oli taas selline rohkem case study. Eriti huvitav oli prantslase Jean Pascal Ollivry ettekanne, kes on vaevaks võtnud prantsuse keelde panna Tammsaare "Tõe ja õiguse". Tema sõnavõtus oli mitmeid huvitavaid fakte, mida ma seni ei teadnudki. Näiteks esitas ta küsimuse, kui palju on ÕSis sõnu. Vastus: 140 000 (pluss tuletised). Samas kõige mahukamas prantsuse keele sõnaraamatus pidi olema kõigest 80 000 sõna (sealjuures tuletised on reeglina eraldi märksõnadena). Ehk siis: eesti keel on nii laias laastus enam kui kaks korda rikkalikuma sõnavaraga (vähemalt eeldusel, et mõlemal juhul on sõnaraamatus n-ö aktiivne sõnavara). Rääkimata mitmetest muudest probleemidest, mis eesti keeles on igati loomulikud, aga prantsuse keeles lihtsalt ilmvõimatud. Näiteks tõi ta siin selle, kuidas Tammsaare kasutab kenasti minevikuvormi, läheb siis korraks olevikku üle ja jätkab jälle minevikus - väidetavalt ei olevat selline asi prantsuse keeles vähemalt mitte sel moel kohe kuidagi võimalik. Ollivry uskus, et selle taga seisab teistsugune kultuur, maailmavaade.

Lisaks sellele sain siis täna korda aetud ka need asjad, mis eile nurjusid. RKK asjaajaja veeres kenasti mäe otsast alla ja allkirjastasime Vilde valvsa pilgu all tõlkelepingu, nii et mõned tuhanded on taas jälle arvele loksumas, mis ei ole ju üldse paha :-)

Ka Mobiil-ID sain lõpuks nüüd endale ära tehtud. Võttis aega mõne minuti, millest suur osa kulus sellele, et teisel pool lauda olija leidis, et printerist on paber otsa saanud, ja kadus seda tooma. Tõsi, praktikas katsetada veel ei jõudnud, aga loodetavasti see ikka toimib.

Kuigi eile arvasin, et vahest jätkan täna KDE lainel, et just dokumentatsiooni juurde jõuda, siis seda täna siiski ei juhtunud. Koju jõudes oli Postimees saatnud kaks artiklit tõlkida ja kui ma olin esmalt Eco ja seejärel veel Chomsky eesti keelde ümber pannud, leidsin, et parem on tegelda ristsõnade lahendamisega, veebis mõningate huvipakkuvate asjade uurimisega, lugemata kirjade (ikka need mahukad Johnson's Russia Listi kirjad) läbilugemise ja muu sellise tühja-tähjaga.

Loetud: - (nuuks-nuuks, aga ka selliseid päevi tuleb ette)
Vaadatud: Kurjuse kannul (Kanal2), Invasioon (Kanal2)