Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänase Sirbi arvamusküljed olid mingil põhjusel - mis võib, aga ei pruugi olla seotud äsjaste valimistega - kuidagi eriliselt "võitlevad". Peatoimetaja naiivrahvuslikust veerust alates ning Maiste Valle-Steni iseenesest õigele mure-, valu- ja häbikohale tähelepanu juhtiva, aga äärmiselt imelikult, võiks lausa öelda, et võikalt vormistatud sõnavõtu (milline vormistus minu meelest muutis käsitletava olulise teema pigem vähetähtsaks, vaat et naeruväärseks) ja Tedre Tarmo ägeda filmiotsistajatele korruptsioonikurikaga pasunasse andmiseni välja. Nojah, küllap on sügis siis võitluse aeg.

Märksa põnevamad olid - mõistagi mulle kui ajaloolaseks õppinule -, kuidas öelda, antropoloogialeheküljed oma pikkade intervjuudega. Näiteks Fowleri Chrisiga, kes uurib arheoloogina ilmingut, mida rahvusvahelises teaduskeeles nimetatakse personhood'iks ja mille eestikeelse vaste leidmisega intervjueerijad jännis olid (mul turgatas pähe vana hea "isiksus", mis nagu tunduks seda hästi katvat, aga eks asjatundjad teavad paremini, kui otsustasid üldse vältida igasuguse vaste pakkumistki). Tal oli ja on muidugi vaieldamatult õigus, et seniajani leidub küllaga ajalugu käsitlevaid tekste (ajalugu siinkohal laias tähenduses, hõlmates ka arheoloogiat ja muid minevikuga tegelevaid distsipliine), kus lähtutakse vaikimisi eeldusest, et mineviku inimesed käitusid põhimõtteliselt samamoodi, nagu käitume meie või nagu käituksime meie nende olukorras olles. Aga mu meelest on arusaam, et see ei ole õige ja et minevikku tuleb mõista nii palju kui vähegi võimalik just mineviku- ehk uuritava aja keskselt, juba päris vana. Mis siiski ei tähenda, nagu ei võimaldaks isiksusekesksete uuringute metoodika sissetoomine anda ka arheoloogiale vajalikku interdistsiplinaarsust mineviku paremaks mõistmiseks (hea näide on samuses intervjuus mainitud Fowleri tegevus Mani saare matuste uurimisel).

Vähemalt sama huvitav või isegi veel huvitavam oli intervjuu Youngi Katherine'iga, kes uurib kehapärimus (bodylore). See oli mulle eriti põnev selle poolest, et Young paistab olevat teiselt poolt jõudnud sama asjani, mida minagi olen mõelnud: nimelt sellele, et keha elik mateeria ja vaim elik teadvus pole lahutatavad ja niivõrd kuivõrd neid üldse lahutada saab, on nad nad vaid ühe ja sama asja kaks palet. Ta küll arvab risti vastupidi, et "minu mõtlemine on ihuline, minu uskumused kehastunud", samal ajal kui mu arvamuse kohaselt on keha vaimu "kest", materiaalne väljund, aga põhimõtteliselt teeb see mu silmis sama välja, ignoreerides, nagu Young ütleb, "kartesiaanlikku dualismi", mis, ma olen täiesti nõus, oli üks kahetsusväärselt palju tähelepanu saanud eksitee inimmõtte ajaloos.

Päris huvitav oli lugeda ka Kaaristo Maarja pooleldi samasse teemasse, pooleldi raamatuarvustuse-tutvustuse rubriiki kuuluvat kirjutist ühest Eesti esimesest rahvateadlasest Reimani-Neggo Helmist. Tal on kahtlemata õigus, et see nimi on vähetuntud, ehkki vääriks rohkem tuntust - mida loodetavasti tema mälestuskogumik vähemalt natukenegi annab -, aga lugu ise oli võib-olla siiski veidi liiga ülistav: lõppeks suri Reiman-Neggo väga noorelt, kõigest 28-aastasena, sealjuures jäid tema viimaste eluaastate sisse sõja-aastad, mis sugugi mitte teadustööle kaasa aidanud. Küll tasub tähele panna ja ära märkida samasse artiklisse mahutatud, isegi mitte kuigi varjatud sarkasmi seni tugevasti meestekeskse maailma pihta, olgu objektiks siis samuse "Eesti mõtteloo" sarja vähene "naissisaldus" või humanitaaralade nõndanimetatud käärimudel: kui madalamal tasemel on naisi vaat et ülekaalus, siis mida kõrgemale, seda napimaks neid jääb. Eks sel ole palju põhjusi, nagu ju ka mõned uuringud välja on toonud, aga nii ta on, paraku.

Numbri suurim üllatus ja arvatavasti üldse parim kirjutis oli aga tõlge, täpsemalt väga nimeka vene filmilavastaja Kontšalovski Andrei lugu "Millisesse jumalasse usub vene inimene?" (ajalehes oli see pisut lühendatult, veebis nõnda-ütelda täisversioonis). Iseenesest polnud loos muidugi palju uut, vähemalt neile, kes on vähegi tuttavad "vene hinge" aruteludega varasemal ajal ja praegugi, kuigi ka sellest aspektist oli seda hea ja mõnus lugeda. Küll aga väärib esiletõstmist tõlge kui selline - kas või juba sellepärast tasus seda lugeda, et jõuda lauseni "Vene inimene evis õiguse asemel jumalast mõelda kohustust truuisti uskuda". Nojah, mõned apsakad muidugi olid ka seal, näituseks "Kristuse Päästja katedraal" tavapärasema ja ilmsesti õigema "Lunastaja Kristuse katedraali" asemel või "Kirill ja Mefodi" "Kyrillose ja Methodiose" asemel või ka kohati liiga truuisti (ah, ei saa jätta kasutamata meelde tuletatud head sõna :-) ) kinniolemine venepärases lausejärjes, aga need olid nipe-näpe. Ja otse loomulikult - ma ju ütlesin seda juba, eks? - vääris artikkel ka ise tähelepanu oma sisu poolest: isegi kui seal pole midagi otseselt uut ei faktiliselt ega argumendiliselt, on see ometi kenasti kokku pandud ja eriti Eestis, kus teadmised Venemaast ning sealsetest tõuke- ja mõjuteguritest ning eriti kõigi nende taustast on hirmkähku kahanema kippunud (mitte et neid tingimata ka varem just palju oleks olnud, isegi "vennalikus liidus" elamise aegu), väga tänuväärsed teada.

Samuti huvitavate, aga sootuks muude asjade poolest, rubriiki kuulub kirjanduskülgede avalugu, Kangro Maarja kirjutatud mure- ja emotsioonitihke lugu Balti Assamblee auhindadest. Ma varem väga palju sellest auhinnast ei teadnud (nime olin muidugi kuulnud ja isegi mõned, aga siiski ainult mõned laureaatide nimed kõrvu jõudnud - nojah, pididki olema, kui ma ühe laureaadi, Kasekambi Andrese, teose ise tõlkinud olen :-) ), aga kui tõesti on nii, et žürii peab seni hääletama, kuni igal aastal on kõik riigid auhinna saanud, mitte oma parima äratundmise ja südametunnistuse järgi, siis on midagi selle asja juures mäda - päris niimoodi nagu ei tohiks egalitaaarsuse printsiipi ka rakendada. Igatahes mõtlemapanev lugu tollest kuulsast või lausa kurikuulsast Balti ühtsusest, mille kohta ei tahaks kuidagi pahasti öelda, aga midagi head ka nagu ei oska hästi tingimustes, kus sellest ainult räägitakse, aga teadmised naabermaadest on igal maal neist kolmest nii äärmiselt piiratud, nii äärmiselt kesised ...

Kirjanduskülgedele oli ära mahtunud ka luulekülg ja kuigi ilmselt kõik, kes mind teavad või on pikemalt siinset ajaveebi lugenud, teavad mu vastumeelsust luule suhtes, leidusid seal ometi read, mida tahaks ka siin osundada (pärit Kanguri Mardi sulest), sest kõlavad need otsekui eesti keele manifest (mitte see Kangro Maarja oma, kuigi ka too on igati väärt vähemalt uuesti viitamist (visuaalse ja oraalse kunsti armastajatele looja enda ettekandes)):

eesti keelest ma enam
välja ei tule
isegi kui midagi
välja ei tule
isegi kui sellega
välja ei tule
eesti keelest ma enam
välja ei tule

Liivaku Lembitut on sageli mõnus lugeda just sellepärast, et tal on kombeks puistata küll vormiliselt ühele raamatule või teemale keskendudes terve hulk külgnevaid ja kaasnevaid teadmiskilde. Nagu ka tänases loos, mis ametlikult pidanuks olema lugu Barnensi Juliani vastsest eestindusest "Kui on lõpp". Seda raamatut, paistab, Liivak väga kõrgelt ei hinda, mistõttu artikli lõpp, kus ta selleni jõuab, läheb kuidagi kiirustades ja lõpeb kuidagi nagu äralõigatult ( ei saa muidugi ka välistada, et üle on käinud kärpija käsi, kes lugu ajaleheformaadi Prokrustese sängi käänutada on soovinud). Seevastu artikli esimene pool, mis kõneleb ajast ja ajaloost ja muust sellisest üldisemalt ja laiemalt,.oli samavõrra köitvam, isegi kui autor jätab (targu, ma usun) välja ütlemata, milline tema enda arvamus ajast, "ajavoolust" ja muust sellisest on. Jätan midagi, soovitusega siiski lugu lugeda :-)

Teadusküljed olid tänases numbris, ma julgeks öelda, kesiselt esindatud. Kändleri Tiidule oli küll antud tervelt kaks lehekülge kirjutamaks juubelipuhuselt Öpiku Ernstist, aga kuigi selles oli palju teadmisväärilist, ei saa öelda, et Kändleri sulg oleks seekord tavapärase säraga jooksnud, tulemuseks oli lihtsalt hästi kirjutatud juubelilugu, ei midagi enamat. Ka teine teaduslugu, iseenesest intrigeeriva pealkirjaga "Kui programmeeritud on inimene?", osutus rohkem, kuidas öelda, teatavate rakendusteadlaste reklaamtekstiks.


Loetud: Sirp, 25.10.2013
Vaadatud: Tuulteoru Nausikaa (Silver Baltic), Süvahavva (Kanal2), Terra Nova (TV6)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mille sisse mahtus ära üks väljaskäik eesmärgiga külastada elukohajärgset suuremat universaalmagasini, et teiseks täiendada koduseid toiduvarusid ja esiteks kätte saada samuse universaalmagasini välisseina vastu asetatud pakiautomaadist raamatupakike, mille sisu olgu ka siin ära mainitud:

• K. Houston. Shady Characters: Ampersands, Interrobangs and other Typographical Curiosities

Tänase Sirbi avalugu (minu jaoks siis, leheküljeti on kindlasti kellegi jaoks enne sedagi midagi lugeda) oli Maasika Matti sulest sugestiivse jõuga kirjutatud mõttearendus Paavolaineni Olavi mõne aja eest ilmunud päevikutõlkest, millele artikli autor oli  intrigeeriva pealkirja "Käinuks Ristikivi ilmasõjas ..." Aga mitte ainult hea arenduse ja sõnavaliku tõttu ei olnud seda mõnus lugeda, vaid ka sisalduvate mõtete tõttu - teatavasti parimad mõtted on need, mis annavad ainest edasisteks mõteteks. Üks asi, mis oli kindlasti hea, oli tõlkija töö tunnustamine - millega mõistagi, nagu tavaks, liitus pisuke kriitika. Mille üks osa oli see, mis pani mind pisut mõtlema ja kahtlema. Kirjutab ta nii: "Ala inimeste vahel on kaua vaieldud mõiste "torppari" eesti vaste üle. Popsikohast pärit "pops" on ajalooliselt lähedane ja lugejale ka arusaadavam kui "torpar"." Mis ei ole kindlasti vale (Maasika Matti kui ajaloolase haridusega inimene kahtlemata seda ka teab, ehkki ma pole päris kindel, mis oli tema kitsam spetsialiseerumine ülikoolis), aga nii palju või pigem küll vähe, kui ma tean, ka mitte päris õige. Popsil ja torparil on igasuguse kahtluseta sarnasusi, eriti teataval ajal ja teatavas rollis. Nii näiteks käivad popside alla ka saunikud ja isegi (osaliselt rändlevad) käsitöölised, keda mu meelest torparite alla pole kunagi liigitatud. Muidugi, sõltuvalt sellest, kui palju ja kui põhjalikult neist just juttu tehakse, võib olla ka õigustatud torpari asemel popsi kasutamine, just selle mõistetavuse huvides, aga tuleks meeles hoida siiski, et samastada ja veel enam tõlkevasteks pidada ükspuha kummal suunal neid siiski ei tohiks.

Veel üks fraas, mis mitu korda Maasika lugu lugedes meelde ja pähe kargas, oli elevandiluust torn. Umbes just sellise mulje ta Paavolainenist kui päevikupidajast jätab. Mis võib kindlasti olla ka päris õige, kuigi ma tugevasti kahtleksin, kas seda annab kirjutada nüüd "vanaaegse vaimuaristokraatia" arvele, nagu artikli autor seda püüab. Pigem oli see otse vastupidi: tema "kõrgumine" seisnes pigem enda asetamises kõrgemale ja selle aluseks oli looski mainitud orienteerumine Euroopale, üldse "modernsusele", mille puhul Paavolaineni arvates mitmeski mõttes maha jäänud Soomet tuligi ülalt vaadata, et näidata teed tulevikku. Üsna samasugust positsioneerumist võib leida ju ka kaasaegses Eestis, olgu näiteks Semper või Gailit või Tuglas või minugi pärast, küll juba veidi teise suunitlusega, Vares või Andresen. "Vanaaegsed vaimuaristokraadid", jah, mu meelest olid nad Teise maailmasõja ajaks juba teisele poole ära läinud, vähemalt Eestis ...

Veel üks huvitav mõte oli pealkirjaga haakuv arvamus, et kui "Ristikivi oleks ilmasõjas käinud ja hoolega päevikut pidanud, ehk poleks meil "Sünget monoloogi" oma keeles tarviski?" Kui lähtuda sellest, mida autor Paavolaineni kohta on arvanud - rahvuslikust piiratusest üle olev tippintellektuaal, "vanaaegne vaimuaristokraat" -, siis tundub see pigem kaheldavana. Jah, Ristikivi pärastsõjaaegne looming loksub küll ehk sellele rajale, aga mu meelest jäi see murrang just kuskile sõja aega ja pigem selle lõppu: nii sõjaeelne kui ka vähene sõjaaegne looming on mu arusaamist mööda palju rahvuslikum kui väidetavalt Paavolainenil. Aga ma pean muidugi ka ütlema, et Paavolainenist ei tea ma palju ja ka Ristikiviga pole ma nii põhjalikult tegelnud, et eelmise lause arvamust täie tõe pähe pakkuda - mulje on selline, kindlamat põhja ent sel pole.

Intrigeeriva pealkirjaga oli veel Müürsepa Peetri lugu "Kas Marxil oli õigus?", kuid sellesse süvenedes selgus, et tegu on ülevaatega viimasest filosoofia maailmakongressist, milles õieti pealkirjaga haakuvast oli vähe juttu. Kuigi seal esines lause "... vägisi tuleb meelde marksistlik mõte, et vaimsed väärtused ei suuda kõhutühjusest tingitud ebamugavustunnet korvata", mis mulle tundus veidi kunstlikult marksismile külgepoogituna. Mitte et marksistid poleks seda mõtet väljendanud, aga iseenesest läheb see otse elu põhiväärtuste juurde välja ja on ilmselge, et kui mõned eriti äärmuslikud olukorrad välja arvata, on kõht ehk eluspüsimine selgelt tähtsamal kohal kui ideest, olgu see nii hea kui tahes, kinnipidamine.

Väga huvitav oli seevastu kirjanduskülgedelt lugeda Müürsepa Mare pikemat ülevaadet lastekirjanduse uurijate maailmakongressist, milles jagus mõtteid ja arvamusi nii digitaalse meedia, sealhulgas e-raamatute, kui ka üldse lastele suunatud kirjanduse suunitluse kohta. Tasub kindlasti lugeda.

Lisaks oli juttu Siugja Sulepea kirjandusauhinnast, mille pälvis sel aastal Kallaste Helen. Mulle täiesti tundmatu nimi - aga nojah, kuivõrd auhind olevatki "aasta jooksul kahe uusimaarjapäeva vahel ilmunud heale eesti kirjandusele, mida ähvardab oht jääda märkamata," nagu selgitas üks žürii liige, siis on see vist ka loomulik. Seda vahvam on, et on olemas niisugune auhind, mis ongi mõeldud "teise riiuli" kirjandusele - "teise riiuli" siis mitte kvaliteedi, vaid rohkem reklaami mõttes.

Kareva Doris oli kirjutanud pikalt PEN-klubi aastakonverentsist, iseendastki mõista, nagu sellele klubile peagu loomulik, küllaltki murelikes nootides: on ju see organisatsioon omamoodi üleilmne kirjanike ametiühing ja kirjanikud, paraku, kipuvad nii mõnigi kord olema vaenatud või muud moodi tõrjutud. Millest suurem osa lugu kõneleski. Muidu heas, omajagu emotsionaalses ja kohati vägagi põhjalikus ülevaates olid siiski vaid paari sõnaga ära mainitud PENi keelealased otsused, millest üks, mis puudutas portugali keelt, äratas mu tähelepanu ja pisut imestustki. Nimelt hakkas portugali keeles pikkade vaidluste järel mõne aja eest kehtima juba 1990. aastal kokku lepitud otsus standardida keel, peamiselt sihiks ühtlustada üksteisemõistmist maailma laiali pillatud portugalikeelsete riikide ja kogukondade vahel. Aga paistab, et need vaidlused pole kaugeltki lõppenud - isegi kui reform puudutab väidetavalt vähem kui 2 protsenti Euroopa portugali ja umbes 0,5 protsenti Brasiilia portugali keele sõnu .- ning Portugali PEN ning nende järel nüüd ka nende kaaslased mujal maailmas on end positsioneerinud reformivastaste sekka. Ma ei oska muidugi päris hästi siin seisukohta võtta, aga kangesti tundub, nagu oleks see vaid teatava osa vaimueliidi jonniajamine. Umbes midagi samasugust on käinud ka saksa keeles, kus samamoodi ortograafiareformil (õigemini isegi reformidel, sest ega see viimane ju esimene polnud) on olnud häälekaid vastaseid, kes ei ole jätnud kasutamata võimalust enda arvamust ka rahvusvahelisel areenil teatavaks teha. Või noh, ka eesti keele kohta käivad otsused, mida üldjuhul langetab Emakeele Selts, leiavad ju ikka ja jälle vastuseisu, olgu siit pervelt või sealt ja olgu nad siis kitsendavad ja konkretiseerivad või hoopis laiendavad ja lubavad ... Aga võib muidugi ka olla, et ma olen valesti aru saanud ja portugali keele standardimine ongi nii halb, nagu võib lugeda näituseks siis PENi selleaastasest otsusest.

Kuigi Kangro Maarja muljetis ühel Hiina luulefestivalil käimisest oli juba varem ilmunud Varraku raamatublogis, juures ka hulk pilte (ja märkus, et Sirp polevat tahtnud seda avaldada), oli kena lugeda selle tublisti lühendatud varianti ka Sirbist. Ta kohe oskab hästi kirjutada, segada "erialase" jutu sekka nii elavat uudishimu kui ka vajadusel sarkasmi.

Aga lõpetuseks ka pisut nukramal noodil. Ma tavaliselt loen ikka meediakommentaari, kirjutagu seda kes tahes, sest enamasti on see vähemalt vaimukas. Eriti siis, kui sule on antud nädalal enda kätte haaranud Märka Veiko. Vaimukusest ei jäänud puudu seegi kord, sest poliitika on juba peagu loomu poolest valdkond, mille üle saab küll ja rohkemgi irvitada. Ent nukruse põhjuseks on seekord asjaolu, et üks kandvaid mõtteid selles loos on lihtsalt vale ja näitab vaid seda, et kirjutajaga on juhtunud nagu mitmele Eesti kohale omistatavas vanasõnas: "enne ütles ja pärast ka ei mõelnud". Mu tähelepanu köitis sõnake "anarhia", mis esines järgmises lõigus:

Mida edukamad on meil lokaalsed valimisliidud, seda mõttetum on riigikogu oma üle-eestiliste erakondadega, mille kohapealsed osakonnad sel juhul ju üha nõrgenevad. Aga kui riigi ja omavalitsuste tasandil on võimul täiesti erinevad jõud ja seda mitte poliitilistelt vaadetelt, vaid olemuslikult, siis on sellel olukorral ainult üks nimi: anarhia. Eeskujuks võib tuua kõige efektiivsemad ja auväärsemad demokraatiamaad Inglismaa ja USA, kus kohalikel valimistel saadakse suurepäraselt läbi ilma sadade valimisliitudeta.

Nojah, esiteks muidugi seda, et anarhia on see ainult ülekantud tähenduses, mitte poliitilises mõttes. Aga see selleks, palju tähtsam on see, et viimane väide, nagu Inglismaa ja USA saaksid läbi ilma "sadade valimisliitudeta" ja vaid kahe parteiga (nagu kohe seejärel väidetakse), on puhtalt ja läbinisti vale. Esiteks ja seda võiks teada ka täpsema uurimiseta, on nii USAs kui ka Suurbritannias lisaks vastavalt kahele või kolmele parteile, mida riigi kui terviku seisukohalt võib pidada valitsevaks selles mõttes, et nad jagavad omavahel kohad parlamendis ja on jõuliselt esindatud ka kohalikes omavalitsustes, veel kümneid ja kümneid parteisid ning veel rohkem poliitikas osalevaid kodanikuühendusi, meie mõistes siis valimisliite (kuigi meie valimisliidud annavad endast teada valdavalt vaid valimiskampaania ajal, USAs ja Suurbritannias tegutsevad nad sageli ka valimistevahelisel ajal mujalgi kui ainult volikogudes). Süsteemid on küll neil maadel pisut erinevad, nagu ma olen aru saanud. USAs on kohalike omavalitsuste valimistel ligikaudu kolmveerandil juhul otsustatud üldse, et valimissedelitel on ainult isikute nimi, aga mitte nende erakondlik kuuluvus (millisel seisukohal on tuliseid poolehoidjaid ja sama tuliseid vastuseisjaid). Statistilised andmed, mida ma olen näinud, erinevad mõnevõrra, aga üldjoontes võib öelda, et USA kohalikes volikogudes on ligikaudu kolmandik kohtadest demokraatide, kolmandik vabariiklaste ja ülejäänud kolmandik nõndanimetatud sõltumatute käes, kes võivad, aga ei pruugi olla mõne partei või poliitilise ühenduse liikmed. Suurbritannias mu teada on valimissedelitel erakond märgitud, aga pilt on ikka sama: kohalikes volikogudes on rohkelt "valimisliitude" ja mitmesuguste parteide esindajaid, keda üleriigilisel tasandil, see tähendab parlamendis ei kohta (vt nt Wikipedia vastavat artiklit arvandmetega). Aga nojah, ilma selle (väär)väiteta kukuks paraku peagu kogu "meediakommentaar" kokku ...

Loetud: Sirp, 04.10.2013
Vaadatud: Süvahavva (Kanal2), Terra Nova (TV6)

Pühabased mõtted

Enam-vähem tavalist mõõtu tööpäev, kuigi äsjase peo ja pillerkaari järelmõju andis veel tänagi tunda. Siiski jäi tänasesse kindlalt traditsiooniline ema külastamine, mis tähendas sama tavapäraselt üht korralikku kõhutäit ja mõnusat peatäit, seda viimast ikka ristsõnade kujul. Seekord olin ma vaimus juba hõrgutisteks valmis, seepärast värske kartul ja munavõi nii suure üllatusena ei tulnud, mis aga ei tähenda, et nad oleksid vähem isuäratavad olnud või poleks suutnud keelt naudingust alla viia.

Täna jõudsin ka Sirbi lugemiseni, aga kas erilisest meeleolust tingituna või asjaolu tõttu, et puhkusejärgne Sirp tundub alati olevat täis rohkelt huvitavat materjali, sellele järgnev aga sama reeglipäraselt harjumuspäratult tühjakene, ei olnud mu meelest seal just palju lugemisväärset.

Või nojah, mis seal tahtagi, kui alustuseks peatoimetaja veerus käiakse välja täiesti jabur idee (loomulikult kenasti vastava uuringu ja teooriaga kinnitatud), nagu oleks maja või korteri omamine kahjulik, sest süvendab tööpuudust! Mitte et ma tahaks seda seost eitada - kui auväärt majandusteadlane selle tuvastanud on, ju see seos siis ka olemas on ja isegi mõningane loogika on selles täitsa olemas. Aga jõuda sellest seosest niisuguse moonakamentaliteedini, mis Sirbi "juhtkirjas" avaldus, njah, ma ei tahagi selle kohta midagi rohkem öelda ...

Pisut huvitavamad olid "religiooni" rubriiki koondatud paar raamatuarvustust, aga tavaliselt elegantse hooga Pauli Toomase lugu sajanditaguse filosoofi eestindatud loengutest ja Kolgi Madise lugu Masingu Uku ja Salo Vello kirjavahetuse publikatsioonist olid ometi kuidagi kuivad ja igavavõitu. Muidugi, juba teemade pärast tasub siiski lugeda.

Arvatavasti numbri säravaim lugu oli Kangro Maarja sulest, kes kirjutas, kuidas ta käis ühel Rumeenia luulefestivalil, mis rohkem paistis olevat kenakene raha hankimise petuskeem. Ja mida kõike ta seal nägi ja koges ja mille ta võttis kokku nii: "Eredate seikade eest peab elule tänulik olema."  Nojah, mitte küll kirjanduse vallas, aga mujalgi tegutseb selliseid uljaid "organisaatoreid" küllaga, kellega minagi otsapidi kokku olen puutunud, tõsi, õnneks mitte ise nende "konverentsidele" ja muudele üritustele siiski minemata. Igatahes õpetlik lugemine. mida tasub kõrva taha panna eriti noortel ja naiivsetel.

Üks hea probleeme tõstatav, aga küll mitte neile vastuseid või lahendusi pakkuv artikkel oli ülevaade paari kuu tagusest digiteerimisteemalisest konverentsist Tartus. Raamatute digiteerimine on mitmel pool maailmas tublisti kirgi kütnud, eriti muidugi Google'i suurejoonelised plaanid, aga ka muud kavatsused muuta muidu mingil muul kujul olev kirjasõna kättesaadavaks elektrooniliselt - ja mõistagi on peamiseks takistuseks ikka need autoriõigused, mis ehk nii palju ei takista niisugust hiiglast nagu Google, küll aga mitmeid suhteliselt väikseid raamatukogusid, kas või näiteks meie enda Eesti omasid. Arvatavasti õnneks jõuti Eestis päris palju kirjasõna digiteerida juba enne seda, kui too autoriõiguste probleem sel sajandil eriti teravaks muutuma hakkas. Ja ma kangesti loodaks, et nõndanimetatud massdigiteerimisega siiski niivõrd, kuivõrd jõud lubab, edasi minnakse. Või nagu lõpeb ka artikkel ühe väliseksperdi sõnade ümberjutustusega: "Kindlasti digiteerida! Esmalt digiteerida ning seejärel otsida probleemidele lahendus!"

Päris hea oli lugeda arhitektuurilehekülgedel - jah, neilsamustel, millest ma tavaliselt vaid põgusalt silmad üle lasen - Hallase-Murula Karini pikka lugu Saarineni majast kõneleva raamatu kohta. Mulle oli näituseks uudne teadmine, et too pangamaja kavatsetud algul lausa Estoniaga kokku ehitada. Ja põnevaid infokilde oli loos veelgi - nagu küll ka kriitikat raamatu aadressil, kus artikli autori arvates olla päris palju puudu, et ühe korraliku majaraamat mõõtu välja anda.

Omajagu mõtteainet pakkus Aasmäe Hardo kirjutis Detroidi pankrotist ja selle võrdlusest Tallinnaga, mille puhul ta näeb samasugust ohtu suhteliselt lähedases tulevikus, juba mõnekümne aasta pärast. Mis pole muidugi sugugi võimatu - ja kui see peaks juhtuma siis on Aasmäe sõnad "Meie jaoks on tegemist rahvusliku katastroofiga. Kui Tallinn variseb kokku, siis variseb kokku kogu riik ja rahvas" päris õigustatud, vähemalt riigi osas kindlasti (rahva(ste)l on komme väga mitmesuguseid katastroofe üle elada, olgu riik või mitte, ja kaduda hoopis teistsugustel põhjustel kui mõne linna, olgu see kas või tugeva gravitatsiooniga nagu Tallinn juba praegu ja arvatavasti veel enam tulevikus). Aasmäe loo lugemise tegid muidugi raskeks tema rohked poliitilised eskapaadid, mis loo lõpus arenesid täielikuks valimiseelseks poliittiraadiks.

Sellest palju mõtlemapenevam oli Kaljuranna Mihkli ühest raamatust tõukuv arutlus näiliselt ehk igavana tunduva teoreetilise füüsika üle, mis aga ometi on just see teadusdistsipliin, mis vähemalt ideaalis peaks kirjeldama maailma sellisena, nagu see on. Loo autor ent jõuab koos käsitletava raamatu autoriga pärast mitmesuguste "füüsika muinasjuttude" vaatlemist lohutule järeldusele. "Reaalsus on lõppkokkuvõttes hoomamatu". Kas see nüüd nii on ja kas relatiivsusteooriat, kvantteooriat, elementaarosakeste standardmudelit ja Suure Paugu kosmoloogiat (reaalsuse "ametlik versioon") tuleks ikka pidada nii muinasjutuliseks, kui seda tahavad näidata loo ja käsitletava raamatu autorid, on ehk iseküsimus. Kindel on muidugi see, et pärast seda, kui lord Kelvin pisut enam kui saja aasta eest väidetavalt olla kuulutanud, et füüsikas on kõik avastatud ja et edaspidi jääb füüsikute ülesandeks ainult kõike veel täpsemalt mõõta, on arusaam maailmast ja reaalsusest võiks öelda, et täiesti koost lagunenud ning võrdväärse hetkeni, mil mõni järjekordne lord võiks samasuguse avaldusega esineda, pole veel kaugeltki jõutud.

Teaduskülgedele oli ära mahtunud ka kaks lühemat lugu, mis aga olid mõlemad nii segased, et jäi isegi pisut arusaamatuks, millest nad üldse rääkisid või milleks kirjutatud olid: olid nagu täiesti olemas saba, sarved ja sõrad, aga justkui oleks need kõik olnud eri elajatelt pihta pandud ja ei sobiks üldse omavahel kokku. Aga olgu need loodki siis ära mainitud. Oleski Peetri kirjutis arvatavasti teaduste akadeemiast ja teaduskorraldusest vist rohkem Venemaal, aga võib-olla ka Eestis, ning Luhtsalu Vahuri kirjutis, mis pidada sisaldama "kommentaare Elver Loho arvamusloo juurde" (mis teatavasti ilmus Sirbi möödunudnädalases numbris ja millest ma ka omajagu kirjutasin).


Loetud: Sirp, 02.08.2013
Vaadatud: Langev taevas (Showtime), Drive Angry (RTL)

Kolmabased mõtted

Tavaline tööpäev, mille alustus möödus küll kodunt eemal. Täpsemalt oli tegu iga-aastase Postimehe arvamusliidrite lõunaga, kuhu mingil mulle veidi saladuslikuks jäänud asjaolude kokkulangemise tõttu on mindki juba mitu aastat kutsutud (arvatavasti on see seotud sellega, et ma osutan ajalehe arvamustoimetusele tõlketeenust, aga ega ma kindel ei ole). Toimus see, nagu enamasti on toimunud, Olümpia hotellis ja mõistagi andis see vähemalt korra aastas võimaluse saada maitsta ka nii-ütelda paremat toitu. Nojah, restoraniportsud on ju alati nii pisikesed, aga see-eest on need kindlasti koostiselt sellised, mida naljalt ise ei tee. Ja otse loomulikult annab selline üritus võimaluse näha õige mitmeid inimesi, keda muidu väga ei näe, olgu siis varasemast ajast tuttavaid, kellega enam kokku ei puutu, või muidu nimekaid inimesi.

Et need lõunad pole kunagi ainult söögiüritus, vaid ka kõneüritus, kus paar inimest räägivad etteantud teemal, siis olgu ära öeldud, et tänavune teema oli "Eestlus avatud maailmas" ning kõneisikuteks Kangro Maarja ja Oki Gunnar, mõlemad arvatavasti inimesed, kes tõepoolest erilist tutvustamist ei vaja. Ma ei hakka pikemalt siin nende sõnavõttudel peatuma, sest need avaldatakse täies mahus homses Postimehes (väike "treiler" ilmus juba tänagi: Kangro oma ja Oki oma), aga mõned mõtted tekkisid küll.

Kangro esinemine algas, nagu kirjainimesele vist lausa kohane, ta enda luulelduse ettelugemisega. Nojah, teemat arvestades oleks ehk oodanud vaat et "Keelepuhtuse deklaratsiooni" :-) (mis on mulle kui luulevõõrale inimesele üks väheseid mitteproosavormis tekste, mis tõepoolest meeldib ja muljet avaldab), aga ta esitas siiski ühe teise, Beavise ja Buttheadi ja rahvuslikkusest nõretava kõnelejaga. Ta muidu üsna vaoshoitud, lausa hillitsetud kõnes oli siiski üks väärt mõte: eestlus on midagi, mida ei tohiks mingil juhul defineerida, niisiis kitsendada - mida rohkem eestlusi, seda parem, seda elujõulisem on eestlus kui selline. Kõne lõpp keeras küll ära sotsiaal- ja maksupoliitikasse ning omariiklusse ja muudesse sellistesse moekatesse teemadesse, aga eks inimesed kipuvad ikka kõnelema sellestki, millest kõnelevad paljud ...

Oki kõne oli äärmiselt faktitihe, nii et üks tuttav nentis hiljem, et selle pealt saaks lausa hulgi mälumänguküsimusi teha. Huvitav sellegipoolest, sest nii mõnedki neist faktidest, isegi kui teada, olid kokku pandud omapärasel moel. Temagi oli eestluse osas optimistlik ega arvanud sugugi, et asjad oleksid halvasti, eesti keel ja rahvas hävimas ja nii edasi, nagu viimsepäevaprohvetid ikka jätkuvalt kuulutavad (ja nagu nad on muidugi kuulutanud ilmselt aegade algusest peale või isegi varem). Aga muidu tõsises ja loogiliselt liikuvas ettekandes torkas kuulamisel otse silma ja kõrva, kui lihtne on langeda loogikalõksudesse, kui soovitakse välja pakkuda positiivset programmi. Ta mainis - täiesti õigesti -, et projektsioonid, mis ennustavad eesti keele ja eestlaste väljasuremist, on usutavasti alusetud, sest tuginevad sellele, et mingit aegrida pikendatakse nii-ütelda joonlauda peale asetades lõpmatuseni, sellised lineaarsed projektsioonid on aga ikka ja jälle valeks osutunud. Millega jääb üle ainult nõustuda: tõesti, elu ei käi nii lihtsalt või kui käiks, siis ei peetaks Hari Seldonit ja psühhoajalugu seniajani ulmeks, vaid eksisteeriksidki reaalsed ja toimivad mudelid, mille alusel inimolu suunata. Ent kohe seejärel tegi ta ise sama vea, lausudes: "Kui me suudame tekitada olukorra, kus iga eestlaste ja eestimaalaste järgmine põlvkond oleks haritum kui eelmine, siis suudame tagada mitte ainult eestluse säilimise, vaid ka elujõu tulevikus." Kui tema enda sõnu tõe pähe võtta, on see lihtsalt võimatu: normaalse arengu korral on vähemalt mõned põlvkonnad kindlasti rumalamad kui eelmine/eelmised (iseasi, kas põlvkonna tarkust ongi üldse kuidagi võimalik määratleda).

Teine asi, mis Oki kõnes silma torkas, oli väide, et "globaliseerumist, väljarännet ja sisserännet ei ole võimalik peatada". Mul tuli paratamatult meelde väike kultuurišokk, mille ma sain Fergusoni Nialli raamatut "Maailmasõda" tõlkides. Väga tugeva majandus(aja)loolase taustaga Ferguson alustab nimelt raamatut (kui välja arvata pikk ja põhiseisukohti postuleeriv sissejuhatus) 11. septembriga 1901 ja nendib, et üleilmastumine (isegi kui seda sõna veel ei kasutatud) oli siis sama võimas kui tänapäeval või mõnes mõttes ehk võimsamgi. Ja samamoodi ei näinud ükski "mõistlik" inimene toona võimalust, et see võiks kuidagi muutuda, alla käia, peatuda. Ometi tuli Esimene maailmasõda ning koos sellega ja eriti veel selle järel piiride sulgemine, autarkiapüüdlused, kõik see, mida praegune "peatumatu" globaliseerumine üritab taas tühiseks muuta. Et ma seda ajalooperioodi väga hästi ei tunne, tuli see mulle toona üllatusena, aga asja kohta rohkem uurides selgus, et õige mis õige, üleilmastumine oli toona täiesti reaalsus. Õieti on ju neid globaliseerumisi  - ja nende vahele perioode, kus see on peatunud ja tagasikäigu saanud partikularismi suunas - olnud varemgi, nii et selline paduoptimism on küll tagasihoidlikult öeldes alusetu.

Hea meel oli ka tõdeda, et kumbki esineja ei saanud kuidagi üle ega ümber tollest viimaste kuude Eesti keskaja teemalisest diskussioonist. Ega olekski pidanud saama, sest teemaga "Eestlus avatud maailmas" on see kindlasti täiesti otseselt seotud. Õieti tuletaski Kangro ju oma eestluste paljususe mõtte ühe tolle keskajakäsitluse autori Kaljundi Linda mõttest, et mida rohkem ajalugusid, seda parem.

Loetud: [digi] märts 2013
Vaadatud: Euroopa jalgpalli meistrite liiga: Juventus-Celtic (TV6)

Neljabased mõtted

Tavaline tööpäev, mida kärpisin veidi väljaskäiguga - taas oma isikliku kultuurikilomeetri läbimisega, mille siht oli tavapäraselt kandekeskus, kus ootas ees raamatupakike. Tänane käik oli päris õudne: esimest korda üle pikkade aastate käis selle teekonna vältel peast läbi mõte "Ma võin kukkuda" - nii paganama libe olid suur osa teest. Ja see ei olnud talvelibedus, selline ehe jää, mille puhul mul tavaliselt pelgust kukkumise ees ei teki, vähemalt mitte siis, kui jalas on ustavad austerlased. Aga sedakorda oli tegemist sellise salakavala kevadise jääga, mis esineb ka seal, kus teda õieti ollagi ei tohiks või kus teda oodata ei oskaks. Siiski suutsin teekonna sinna ja tagasi läbida ilma tegelikult külge ja muid kõrgemal asuvaid kehaosi maa vastu puudutamata. Olgu siin ka ära mainitud, mida sisaldas siis see pakike:

• J. Fforde. The Eyre Affair
• J. Fforde. The Well of Lost Plots

Lugesin täna läbi ka viimase Diplomaatia (nojah, viimast ja pikimat lugu ma muidugi ainult põgusalt silmasin, sest ega enda tõlgitud asjade lugemine nii väga huvitav ju ei ole :-) ), mis oli valdavalt pühendatud tollele hiljutisele, arusaamatul kombel mõnedegi inimeste arvates mingi müstilisuse ja salastatuse looriga kaetud psühhosõja konverentsile. Päris huvitavad ettekanded, vähemalt need, mis avaldati, eriti Ilvese Toomas Hendriku ja Masso Iivi Anna sulest. Kui esimene oli avakõnena üldisem, siis viimane keskendus ühele konkreetsele probleemile, millega ma isegi olen laias maailmas kokku puutunud: sõna "natsionalism" kehvavõitu mainele. Seal artiklis oli küll päris põhjalikult seda teemat käsitletud, aga mu meelest jäetud siiski osutamata paarile asjale, mis seda veelgi ilmestavad. Ma olen vähemalt aru saanud, et suurel määral peitub selle "natsionalismi" halvakspanu taga lisaks osutatud põhjusele üks kurvastav imagoloogiline seik, nimelt kerge sarnasus väljendiga "nazi" ehk pikemalt "national socialist", mis omandas õigustatult eriliselt halva kõla 1960. aastatel, mil hakati põhjalikumalt kõnelema holokaustist. Paraku täpselt samal ajal langes "natsionalism" põlu alla kui vastand korraga nii multikultuursusele kui ka liberalismile ning vähemalt mõne väite kohaselt need kaks tendentsi kippusid nii mõneski peas segi minema ja üksteist tugevdama. Teine ja veidi leevendust pakkuv asjaolu, mida ma artiklis ei näinud, on see, et sisult enam-vähem sama tähendust kannab tänapäeval läänes mõiste "patriotism". Igatahes mul on õnnestunud mõnelegi inimesele selgitada, et see, mida Eestile (või üldse Baltimaadele) kiputakse natsionalismina pähe määrima, on tegelikult sama asi, mida nemad nimetavad patriotismiks - ning mõningase kõhkluse ja täiendavate pärimiste järel on nad sellega ka nõus olnud. Iseasi, et ilmselt eesti keeles oleks üleminek natsionalismilt/rahvusluselt patriotismile/isamaalisusele päris raske, seda enam, et saksa traditsiooni truude järgijatena mõistame me natsionalismi ja natsiooni elik rahvust ka omajagu teisiti, kui see on kombeks valdavas osas tänapäeva maailmas. Aga vähemalt väljapoole suheldes võiks ehk arusaamise hõlbustamise huvides patriotismi natsionalismi asendajana täiesti kasutada.

Tegin täna ära ka ühe vajaku, nimelt Mageia teise alfaväljalaske eestikeelse veebilehekülje ajakohastamise. Nüüd võib seda kenasti ka lugeda siit.

Sattusin täna õhtul esimest korda vaatama sellist väidetavalt kultuurisaadet nagu "Jüri Üdi klubi". Alguses ei saanud ma hästi üldse aru, mis saade see on, ja tegelikult jäi lõpuni natuke selgusetuks, miks sellele selline formaat valitud on (mingid jookide segamine, ühelt poolt nagu kõrtsilik või lokaalilik õhustik, samas jälle nagu mitte päris), aga edasi vaadates osutus saade ise, vähemalt sedakordne, mis eesti keelele pühendatud, küll päris mõistlikuks. Seda ei saa ilmselt kuidagi ümber jutustada, sest jutustamisest ju selline saade koosnebki, aga võimalus on seda muidugi järelvaadata. Igal juhul jättis ääretult võimsa mulje Kangro Maarja luuletus igati kohase pealkirjaga "Keelepuhtuse deklaratsioon" tema enda esituses ja sobiva muusikalise saatega, mis klappis emakeelepäevaga kenasti nagu kirss tordi peal (või ka nagu rusikas silmaaugus, kuidas kellelegi meeldib) - seda isegi mulle, kes ma üldjuhul luulet üldse mõistlikuks eneseväljenduse viisiks ei pea. Usutavasti üritan veel mõnda "klubi" vaadata, võib-olla siis jõuab ka tasapisi kohale, miks selle väline külg on just selline iseäralik nagu ta on...

Õhtune Mageia tõlkemeeskondade esindajate kohtumine käis endiselt nagu kass ümber palava pudru ehk täpsemalt ümber selle Transifexi tõlkekeskkonna. Kõik on justkui valmis, et võiks asja käima panna ja saaks reaalse tööga alustada, aga miski on ikka veel puudu, et see ka reaalselt teoks saaks. Loodetavasti saadakse peagi ikka ka sellest koera saba viimasest tupsukesest üle. Igatahes võib IRC-kohtumise kokkuvõtet lugeda siit ja täielikku logi siit.

Juba hilisõhtul tuli kaugelt ookeani tagant teade, et ÜRO Julgeolekunõukogu on heaks kiitnud Liibüa-vastased sanktsioonid, sealhulgas lennukeelutsooni ja võimalikud "muud sammud". Samal ajal tundus, et kogu maailma roheliste iidol Gaddafi ise on vähemalt ajutiselt võimu riigis taas enda kätte saamas. Saab siis näha, kuidas asjad edasi kulgevad: Balkani ja Iraagi näited on ju hoiatusena silme ees, et isegi JN mandaadi elluviimisega kiputakse venitama piisavalt kaua, et ohvrite arv ja hala ikka Paabeli tornina taeva poole kasvaks...


Loetud: Diplomaatia 3/2011
Vaadatud: Pilvede all (Kanal2), Kättemaksukontor (TV3), JoPe (ETV2), Jüri Üdi klubi (ETV)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev, mida ma juba kolmandat päeva ühtejutti kärpisin väikese väljaskäiguga, mille sihtkoht ja täpne sisu jäägu siinkohal nimetamata, aga mille kohta võib siiski öelda, et märkimisväärsest finantskulust hoolimata täitis see täpselt oma eesmärgi.

Tänane Sirp oli üllataval kombel lausa pungil lugemist - nähtavasti on valimised nii lähedal, et tarku sõnu sel teemal enam pole mõtet teha :-)

Äärmiselt asjalik ja võiks lausa öelda, et definiitne arvamus riikidevaheliste ajalookomisjonide (millise mõtte käis mäletatavasti mõne aja eest Eesti poole suunatuna välja siinne Venemaa suursaadik) osas oli pärit Mertelsmanni Olafi sulest. Lühidalt võib selle kokku võtta tema enda sõnadega: "Ärge jamage ajalookomisjonidega, tehke reaalset uurimis- ja publitseerimistööd." Sellele võib ainult kõigi jäsemetega alla kirjutada - mitte et sellist komisjoni luua ei võiks, kui keegi (loe: mõlemad pooled) selle järele tungivat vajadust tunnevad, aga eelkõige on oluline see, et olgu komisjon või mitte, tehtaks reaalset tööd ja uuritaks ajalugu ja mitte ainult ei uuritaks, vaid ka avaldataks uurimise tulemusi.

Väga huvitava intervjuu oli Kaaristo Maarja teinud Krulli Hassoga. Pealkiri "Ajalooline aeg on üks vimma ja vihavaenu pesa" võib ju viia mõtted teab millele, aga kui arvestada, et ajaloolise aja vastaspool on antud juhul müütiline aeg ehk aeg enne igasugust ajalugu, aga ka selle kõrval, taga, ees, peal ja all, siis oma tugev uba selles kindlasti on. Teisegi tema mõttega võib igati nõustuda. ehkki rahvuslus ja rahvusriik olid kindlasti omas ajas olulised ja vahest edumeelsedki ideologeemid, on nad oma aja üsna ära elanud. Vähemalt minu jaoks kindlasti: ma tunnistan küll end kindlalt eestlaseks selles mõttes, et ma kõnelen eesti keeles ja kirjutan selles ja enamasti isegi mõtlen, aga ma ei tunne erilist kokkupuutetunnet teistega, kes ennast samuti eestlaseks nimetavad ja sellel hoopis mingeid muid aluseid näevad kui keel; no ja riikluse mõiste on musugusele anarhistile üldse selline vähevastuvõetav nähtus... See ei olnud muidugi selle intervjuu läbiv teema, nii et mõtlemapanevat on seal küllaga muudki.

Päris hea oli lugeda ka esimest rubriiki küsimusega "Mida ootate?", mis oli mõistagi suunatud valimistele, aga millele vähemalt avalöögi teinud kolm keeleinimest, võiks öelda, täiesti apoliitiliselt, tõstes esile rohkem probleeme, mis on olnud ja mis ilmselt ka jäävad, sõltumata sellest, kas on mingid valimised või mitte ja kas need toovad kaasa mingeid muutusi riigivalitsemises või mitte.

Lausa põnev ja oma ajaloolise tausta poolest väga huvitav oli Peterburi Jaani kiriku taasavamisest tõukunud Michelsoni Helle pikk lugu, mis rohkem kui kirikust kõneles Peterburi ja eestlaste seostest. Sealt võis leida ka huvitava tõlgenduse Matissovi saare kui Madise saare kohta. Ajalooliselt olla see küll pigem tulenenud mingist kohalikust soome päritolu veskiomanikust Matiasest, aga noh, eestilik tõlgendus kõlbab ju ka :-) Naljakas oli ka nii-ütelda kultuuridevaheline kommunikatsioon: kui kiriku taastamiseks korraldati talgud, siis vene keeles kutsuti inimesi "laupäevakule" (subbotnik). Aga nende mistsellide kõrval sisaldab lugu rohkelt huvitavat lugemist.

Samamoodi äärmiselt huvitav oli Kangro Maarja kirjeldus sellest, kuidas ta Udmurdimaal etlemis- ja muidureisil käis ja mida kõike ta seal nägi ja koges. Sellised sissevaated on lausa hindamatu väärtusega, eriti kui ise ei ole pikemat aega kohapeal käinud - ja muidugi ei tasu unustada, et kirjandusinimesena oskab autor ka väga hästi kirjutada!

Lausa hämmastav oli avastada, et isegi kunstilehekülgedel jagus sedakorda lugemist. Muidu on seal enamasti rohkem või vähem tarkade sõnadega juttu kõikvõimalikest näitustest, mis mulle väga pinget enamasti ei paku, silm vaid libiseb üle, aga sedakorda oli käsile võetud mu meelest kunstitegemise üks põhialuseid (kuigi läbi kõlas ka mõte, et enam see nii väga ei pruugi nii ollagi), nimelt joonistamine, see kõige tavalisem joonistamine. (Õieti oli lausa kaks artiklit, üks rohkem joonistamise õpetamise probleemidest, teine, küll taas näitusest tõukudes, aga seda vaid põgusalt mainides, veidi laiemalt)

Kui mõne aja eest tekitas Nokia ja Microsofti koostöö mõningaid muremõtteid selles osas, mis saab edasi mõne aasta eest Nokia alluvusse läinud Qt-st (mis on lisaks uuele ja alles pooleldi ilmavalgust näinud Meego platvormile muu hulgas aluseks ka näiteks KDE-le), siis nüüd paistab, et tunded on rahunenud ja ei Qt ega KDE tunne ennast kuigi ohustatuna. Nojah, Nokia toetus võib ju küll väheneda või isegi kaduda, aga nende vanker on varemgi ilma selleta veerenud ja võib veereda ka edaspidi, kui vaja peaks olema. Vähemalt nii võib välja lugeda KDE, kui nii võib öelda, ametlikust seisukohavõtust, mille on väljastanud KDE-d haldava ühingu juhatuse esimees.


Loetud: Sirp, 04.03.2011
Vaadatud: Kälimehed (TV3), NCIS: Kriminalistid (TV3), Starship Troopers 3: Marauder (Pro7)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, millest üldiselt pole midagi rääkida. Siiski vaatasin õhtul 1,15 filmi, mis tõid mõningaid mõtteid pähe. Esimene, see 0,15 film oli Kanal2 näidatud "Kiiksuga jõulud". Mul soovitati seda vaadata ja nii ma talitasingi, aga see ei olnud tõega film, mida ma suudaks pikemalt vaadata, kui vähegi midagi muud teha on - ja praegu kindlasti on. Aga ühe mõtte sain sealt siiski kõrva taha panna: kui kavatsed jõuluõhtu tähistamisega alustada kell 20, siis on kell 16 ikka päris lootusetult hilja. Ja kuna ma erinevalt teatavast tuntud Eesti poliitikust, kelle nime ei tohi välja öelda, sest Peeter Oja pistab kohe kisama "Käed eemale!", olen kindlal arvamusel, et kui peale iseenda tähelepanu ja kohaloleku kellelegi midagi ainelist ja käegakatsutavat ka kinkida, tuleb see ikka oma käega välja valida ja mitte jätta päkapikkude ning jõuluvana enda otsustada, keda pealegi on jõuluõhtul kell 16 nagunii pea lootusetu kätte saada ja õigele rajale suunata, siis tuleb ilmselt juba homme mõnest hästivarustatud poest läbi astuda, et saada sealt kätte need asjad, mis praegu tunduvad nii mõttetult riiulil seisvat ega oska kahtlustadagi, et mu vaimupildis on neile juba oma kindel koht ette nähtud.

Õhtul aga vaatasin TV3 pealt filmi "Tume vesi". Telekava põhjal ei osanud palju oodata, aga film oli päris hea, selline masendavalt sünge ja painav. Isegi imestasin veidi, aga kui pärast üle kaesin ja teada sain, et tegemist on Jaapani filmi Ameerika töötlusega, siis läks kõik paika. Jaapani õudukad, nii vähe kui ma neid näinud olen, ongi sellised painajalikud ja muserdava tooniga ning isegi kui nad on värvilised, jätab kõik ikka mulje, nagu oleks nad mustvalged, kusjuures valget on just nii palju, et must paremini esile tungiks... Huvitaval kombel meenutavad need mulle kuidagi eesti filme, eriti neid veidi vanemaid nõukogudeaegseid, kus ka nagu sageli oli, küll mitte õuduse vormis (kas Eestis on üldse õudusfilmi tehtud?), selline masendav-muserdav foon. Ilmselt oleks ka eesti õudusfilm, kui selliseid tehtaks, jaapanlastega samas tonaalsuses - isegi kui tegijad neist midagi kuulnudki poleks... (lähinaabritel rootslastel peaks ka mingeid selliseid painajalikke asju olema, ma nagu olen vist isegi kunagi näinud ühte või kahte, kuigi praegu ei suuda pealkirju meelde tuletada).

Ahjaa, juba eilsesse päeva jäi teade, et Mandrival on välja tulnud uus, pisike ja kainus operatsioonisüsteem. Õieti siis ikka Mandriva, aga tugevasti kohandatud just pisiseadmetele, kõigile neile väikesülearvutitele ja nutifonidele ja muudele sellistele jubinatele. Tegin selle kohta ka ajaveebi spetsiaalse sissekande.

Varraku raamatublogis oli Maarja Kangro kirjutanud päris huvitava lookese sellest, miks ja kuidas inimesed ropendavad. Valdavalt refereeris ta psühholoog Steven Pinkerit, kelle nimi on minugi kõrvu ulatunud. Ega seal midagi otseselt väga uut ja üllatavat ei olnud, kui vahest välja arvata see konkreetne sidumine ajuosadega, aga väga kenasti oli igatahes asi kokku võetud, nii et ärgitas ka Pinkeri nime meeles pidama - vahest tasuks ka endal mõne ta teosega lähemalt tutvuda...

Loetud: C. Wilson. Pühapaikade atlas
Vaadatud: Dracula 3: pärand (TV6), Tume vesi (TV3)

Ilmunud tõlked: Liina Vikerkaar. Räägib Liina: Vello analüüs (Postimees 19.12.2009)

Teisibased mõtted

Poolenisti tavaline tööpäev. Poolenisti seepärast, et võtsin siiski ette tolle digiKami käsiraamatu viimase, värvihaldust puudutava osa tõlkimise ja lõpule see ka jõudis. Kindlasti oleks hea, kui keegi fotograafiat paremini tundev isik üldse kogu digiKami tõlke, nii kasutajaliidese kui ka käsiraamatu, üle vaataks, aga seda on ilmselt palju loota... Parimal juhul jõuab kuskilt kauge kaarega kõrvu, et keegi kuskil ütles midagi halvasti... ;-)

Muidu oli terve päev üsna vastik olemine. Ilmselt eilse päeva päris suure pingutuse tõttu, mis ju täna edasi läks, hiilis salakavalalt kohale kenake peavalu ja vastu õhtut hakkas ka parem silm kangesti vett välja ajama, nii et sant olemine oli üldiselt. Aga ega kedagi pole süüdistada kui ikka sedasama, kes kunagi vanatühjal endal kõrvad üle maksa tõmbas (või kuda see vanarahva ütelus käiski).

Lugesin täna, et KOffice on asunud tõsisemalt mõtlema enda positsiooni üle ning kavatseb välja töötada kindlad mudelid, millest edasises arendustegevuses lähtuda. Selliste potentsiaalsete kasutajate ja nende vajaduste modelleerimine tuleb kindlasti kasuks - kohe meenub projekt, mille eesmärk oli muuta KOffice (kooli)lapsele meele- ja käepärasemaks, aga see on paljuski just selle pärast soiku vajunud, et algsele üldideele palju midagi ei järgnenud - selle kallal on küll edasi nokitsetud, aga mu meelest üsna vähese eduga.

Lugesin täna Akadeemias läbi ka selle Bukovski artikli, mis Varraku raamatublogis Maarja Kangrolt nii ägeda vastulöögi kaasa tõi. Minu arusaam sellest on küll sootuks teine ja kohe märgatavalt positiivsem. Juba sellest alates, et Bukovski lähtub tõsiselt parempoolsetest seisukohtadest ja mina anarhistina olen samuti parempoolne, nii äärmuslik kui vähegi olla saab :-) Lisaks on tal võrdõiguslikkuse küsimuses mu meelest ka filosoofilises plaanis õigus, eriti mis puutub kvootidesse. (Nojah, uuemate teadusuuringute valguses võib-olla isegi füsioloogilises plaanis: kui ma õigesti olen aru saanud, siis pole õige rääkida näiteks meestest ja naistest, vaid ainult inimestest, kellel parajasti on domineeriv geen, mis toob kaasa vastavalt mehe- või naisetunnuste ilmnemise...) Kvoodid, olgu nad nii heade kavatsustega välja mõeldud kui tahes, tekitavad paratamatult võrdõiguslikkuse asemel hoopis ebavõrdsust, seades ühed või teised inimesed ülejäänutega võrreldes eelissseisundisse (või, kui teiselt poolt vaadata, siis halvemusseisundisse). Kvoodisüsteemi ilmselt üks lähiajaloo klassikalisemaid näiteid on eriti 1930. aastatel levinud "korporatiivne riik", mis nähtavasti kõige kaugemale jõudis Itaalias, olles kena näide, milleni vasakpoolsete utoopiate (fašismi kujul) praktiline teostamine võib jõuda - mõistagi diktatuurini, sest kunstlikud kvoodid ju iseenesest alal ei püsi ehk nagu ütleb vanasõna: "tühi kott püsti ei seisa." (Muidugi, veel tuntumad hoiatavad näited vasakpoolsete ideede perverssest rakendamisest on Hitleri-Saksamaa ja Nõukogude Liit eriti Stalini ajal, mis aga mõlemad arenesid kvoodisüsteemist kaugemale, ainuvalitsejasliku süsteemini.) Nii et selles mõttes Bukovski õieti eksib, kui seab vasakpoolsuse võimsa leviku II maailmasõja järgsesse aega - siis lihtsalt jätkus see võidukäik, mis oli alanud nii 15-20 aastat varem. Bukovski mõistagi mõneski kohas utreerib tublisti ja seesama invaliidide kohta käiv väljaütlemine võinuks tõepoolest vahest olemata olla, kuigi põhimõtteliselt on tal selleski õigus - sunniviisiline invaliididele ligipääsuvõimaluste tekitamine kõikjale, kus see on riikliku vägivallaaparaadi abiga vähegi võimalik, on igal juhul taunitavm nagu ka kõik muud sunniviisilised sammud mis tahes eristatud inimrühma huvides.

Loetud: Akadeemia 12/2009
Vaadatud: Meedium (Kanal2), Välisilm (ETV), Teadmata kadunud (Kanal2), Vastasseis (TV3), Angela pilk (TV3)

Laubased mõtted

Tavaline tööpäev, mida katkestas mõneks ajaks ema külaskäik. Ma peaaegu tahtsin juba kirjutada "mõneti ootamatult", aga siis turgatas pähe, et ta ongi viimasel ajal käinud üsna kaootiliselt, nii kuidas ema ise juhatab :-) kord laupäeval, kord pühapäeval, kord sootuks mõnel muul päeval... Igatahes lisaks "nälgiva" pojukese poputamisele hõrgutava kabatšokiroa ja suus sulavate juustukatteliste pirukatega tõi ta ka ristsõnu, sealhulgas iga-aastase n-ö hiti ehk Ristiku nr 12. "Hitt" on see muidugi seepärast, et traditsiooniliselt on selles sees ristsõnade lahendamise meistrivõistluste kvalifikatsioonitööd. Sel aastal mul küll poleks vaja neid lahendadagi, sest eelmisel korral õnnestus ennast platseerida koguni neljandale kohale, mis tagab automaatse kutse järgmiseks aastaks, aga ega siis saa jätta taipu proovile panemata. Igatahes oli ilmselt paljude õnneks loobutud eelmisele aastale tooni andnud Rauno Pärnitsa paigutamisülesandest või mõnest muust sellisest mõttetusest ja esitatud ikka korralikud ristsõnad. Polnudki üldiselt väga rasked, kuigi muidugi võitlustööle kohaselt oli ka küsimusi, mida pidi ikka järgi vaatama - no kust peaks üks haritud inimene teadma näiteks, et Eestis mängitakse korvpalli, et selles peetakse isegi meistrivõistlusi ja et võitjameeskonnas on X-i nime kandev mängija? ;-) Aga igatahes eriti rõõmustav oli leida ristsõnast omanimelist haigust - see on üldse üks igavesti hea haigus, sest pole ju palju neid elavaid inimesi, kes võivad uhkustada, et nende nimega on mõni tõbi ristitud, mina ja minu arvukad nimekaimud aga kuuluvad nende õnnelike sekka...

Sattusin lugema huvitavat artiklit selle kohta, et KOffice on saanud endale lisaks muule ka RDF-i toetuse. Väga lihtsustatult öeldes tähendab see mitte ainult dokumendist metaandmete väljakoukimist, vaid tänu KDE raamistikus olevatele tehnoloogiatele ka nende sidumist muude ressurssidega. Praktilise külje pealt tähendab see seda, et põhimõtteliselt (esialgu küll veel mitte, aga teostamine on käimas) võib näiteks KWordis või KSpreadis avatud dokumendis valida mõne nime ja näiteks talle helistada või näiteks lisada dokumendis mainitud kohtumise kohe oma kalendrisse ja nii edasi. Minu dokumendid sisaldavad küll enamasti ammu surnud isikuid, nii et vaevalt tekib soodsat võimalust skaipida Friedrich Barbarossa või Püha Colum Cillega või lisada nendega kohtumine oma järgmise nädala kalendrisse, aga kindlasti on kohe lausa valdav enamik KOffice'i kasutajaid inimesed, kelle dokumendid ongi seotud rohkem aktuaalse tööga ja kellele sestap sellised võimalused marjaks ära kuluvad.

Huvitava refleksiooni ühe viimases Akadeemias ilmunud artikli teemal (mida ma paraku ise ei ole veel jõudnud lugeda) oli Varraku raamatublogis avaldanud Maarja Kangro. Kui see ilmunuks mõne päevalehe veebiväljaandes või veel enam Delfis, siis oleks see nähtavasti kogunud juba sadu või lausa tuhandeid (peamiselt ja valdavalt mõttetuid) kommentaare... :-) Ma ei ole just päris ja igati samadel seisukohtadel, aga igatahes lugemist väärt oli see küll.

Loetud: Tuna 3/2009
Vaadatud: Vilde tee (TV3), Kung Fu Hustle (Pro7)

Ilmunud tõlked: Vello Vikerkaar: 2013 (Postimees 05.12.2009)