Esmabased mõtted

Tavapärase igapäevase kokkuvõtte asemel seekord mitmepäeva-sissekanne ja tagantjärele, sest suuremalt jaolt möödusid need päevad sarnaselt ja "tsivilisatsioonist" teadlikult kaugel.

Reede: Natuke tavalist tööpäeva, siis aga väljasõit linnast sünnipäevale maalilisele Läänemaale. Füüsilise mereni ei jõudnud, aga enne seda, kui päev magamalangemisega lõppes, jõudis raudselt meri õige mitu korda põlvini tõusta...

Laupäev: Sünnipäev jätkus. Sünnipäevaliste sekka ilmus inimene, keda ma nähtavasti tunnen. Igatahes oli meil väga palju ühiseid mälestusi ja lausa ühiseid tuttavaid 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate alguse Tartust, nii et kuigi me usutavasti enne tänast teineteist tänaval poleks ära tundnud, pidime me toona vähemalt teataval määral kokku puutuma... Päeva lõpuks sünnipäev jätkus, kuigi koht muutus veel enne seda, kui koidik kätte jõudis. Ka meri, see füüsiline, sai ära nähtud.

Pühapäev: Sünnipäev jätkus ikka veel. Korraks vilksatas peas ka mõte, mis veel reede ennelõunal, enne Tallinnast väljasõitu, oli olnud küllaltki kindel, et täna tagasi sõita, aga see haihtus kiiresti, sest seltskond oli hea ja mõnus ja olemine ka. Lisaks kõigele algas see päev omletiga, mu ühe lemmiktoiduga. Merd, nii seda füüsilist kui ka põlvi paitavat, jätkus endiselt palju, nagu ka suuri kivisid.

Esmaspäev: Ehkki seegi päev algas omletiga (haruldane on süüa kahel hommikul järjest omletti ja veel nii head, et lausa sula ise võisilmana peale!), valitses hommikust saadik arusaam, et tänasega see sünnipäev vähemalt osade kohalviibinute jaoks lõpeb, ja nii hakkaski ühel hetkel inimese neljarattaline sõber liikuma Pärnu suunas, et seal lahkujad maha puistata. Mõistagi õnnestus mul olla äärmiselt osav: kui eelnevad päevad olid sisaldanud mitmeid selliseid olukordi, kus oleks võinud riideid rebestada, siis ometi oskasin ma just Pärnus bussi peale istudes püksitasku nii meisterlikult istme käetoe taha sokutada, nii et pool külge laiali rebenes... Aga Tallinnasse tagasi ma lõpuks siiski jõudsin.

Tänasesse jäi ka reedese Sirbi lugemine, mida ma nii-ütelda õigel päeval polnud jõudnud teha. See Eesti taasiseseisvumise 20. aastapäevale pühendatud kirjutiste värk on neil päris hästi välja tulnud, selgi korral oli üsna mitu huvitavat artiklit lugeda. Siiski palju köitvamad olid Vetemaa Ennu hiljutise Naani-raamatu kaks arvustust või õigemini selleteemalist kirjutist, üks Remsu Olevi ja teine Kallase Teedu sulest.

Nagu nii mõnigi kord, oli aga päevapärl peidetud viimsele leheküljele, kus Ilmeti Peep arutles kirjanduse, kirjutamise ja avaldamise ja nagu muu hulgas ka raha üle. Ma võib-olla pole päris lõpuni kõigega selles loos nõus - iseenesest oleks ju palju vahvam, kui kirjanduse mainstream olekski selline, et ühel tänavanurgal leelotaksid eeriktohvrid ja teisel kivisildnikud ja inimesed ise, täitsa otsedemokraatlikult, otsustaksid, kelle mütsilotusse nad rohkem toidupalukesi heidaksid -, aga selles tõstatatud põhiprobleem, nimelt see, et hoolimata põhiseadusse sisse kirjutatud keele ja kultuuri kilbile tõstmise nõudest on mitte ainult kilbil kantavate, vaid isegi kilpi taguvate seppade abistamine mitmeti lombakas, on kindlasti asi, mille ümber ja üle tasub lokku lüüa. Üks tsitaat jäi sealt väga hinge nii oma kauniduse kui ka vaieldamatu õigsusega:

Kui me oskusliku korralduse juures saame maailmas maha müüa kogu Eesti kurgitoodangu, veel tõenäolisemalt piima ja liha, siis eestikeelset raamatut ei saa me mitte mingite nippidega müüa inimestele, kes eesti keeles ei loe.

Loetud: [esmaspäeval] Sirp, 12.08.2011
Vaadatud: [eesmaspäeval] Ebatavaline perekond (FoxLife), Fringe (Pro7)

Ilmunud tõlked [reedel]:
P. Goble. Balti iseseisvus 2011 (Diplomaatia 8/2011)
V. Morozov. Kakskümmend aastat hiljem (Diplomaatia 8/2011)
William Browder: Sergei Magnitski nimel (Diplomaatia 8/2011)

Reedesed mõtted

Tavaline tööpäev.

Tänane Sirp oli suhteliselt huvitav lugeda, valmistades siiski ka ühe ebameeldiva vapustuse. Meeldiv oli mõistagi see, et küll takkajärele, aga siiski oli meeles peetud ka emakeelepäeva, avaldades sel puhul väga mõttetiheda ja -sügava Ilmeti Peebu ettekande teksti, mis kindlasti väärib seda, et sellest üksikuid, mulle eriti südamelähedasi katkeid osundustena ära tuua:

Kui Koidula ajal kallis isamaa "lehkas", siis mingil ajal hakkas seesama kallis isamaa "lõhnama". Ei ole võimalik, et isamaa kuskil vahepeal nii põhjalikult muutus, kui sõnade "lehkama" ja "lõhnama" praeguse tähenduse järgi peaks arvama.

...ehkki ma olen terve Eesti idast läände ja lõunast põhja sõna otseses mõttes läbi elanud, pole ma veel kohanud ühtegi nn lihtsat inimest. [...] Vaevalt on nad pead ära keerates oma lihtsust kinnitanud, kui pärast hetkelist pausi tõuseb pea jälle püsti ja, kiirgav pilk silmis, järgneb lause algus: "Aga seda ma ütlen, et..." Ja siis järgnevat pole kuidagi võimalik lihtsaks nimetada.

...esiteks võtaks ma mõne tarbetutest laenudest kubiseva kirjutise ja sodiks selle neoonpunase pliiatsiga võõrsõnade leksikoni abil eesti keelde. [...] Teiseks pistaksin ma autori koos tema teksti ja võõrsõnade leksikoniga luku taha ja enne välja ei laseks, kui ka see autor on oma kirjutise talutavasse eesti keelde tõlkinud. Minu toimetamise tasu maksaks kinni muidugi see autor. Ka majutamise. Söögi eest ei tuleks tal maksta, sest süüa ma talle mingil juhul ei annaks. Karm, aga õiglane.

Lõpuks ka palve. Kui sügavmõttelise luulerea "...kui unustad kirja ja keele, kas mäletad iseend..." autor on vanast peast otsustanud iseennast unustama hakata, siis ärge jumala pärast võtke temast eeskuju sel moel, et eesti keele edendamiseks loobute eesti keeles kirjutamisest. Selline eesti keele edendamise moodus mulle nüüd küll viljakas ei tundu.

Äärmiselt huvitav - just mulle kui tõlkijale - oli ka Ristikivi venendaja Simagina Ljudmila lugu sellest, milliseid raskusi tekitab nii osava sõnadega ümberkäija teksti ümberpanemine teise, eesti keelest väga tugevasti erinevasse keelde. Ehkki ma olen ilukirjandust üpris vähe tõlkinud ja aimekirjanduses tuleb sarnaseid probleeme tunduvalt vähem ette, oli tema loos siiski väga palju äratuntavat.

Kui lisada siia Valsi Helju keeleartiklite raamatu kaunis arvustus ja Sirbi vahele torgatud Keele Infoleht, siis lugemist oli küllaga. Seda enam, et ka nõndanimetatud poliitika- või sotsiaalialeheküljed sisaldasid endas päris huvitava Gräzini Igori artikli, mille lühidalt võiks kokku võtta nii: sotsialism on täiega perses, liberalism ka peaaegu ja tulevik on tumedast tumedam - aga seda peab ise lugema, sõltumata sellest, kas nõustuda või mitte, on seal oma terad ja ivad täiesti olemas, ning lausa kaks artiklit, mis lähtusid praegu araabia riikides käivatest ärevatest sündmustest, üks neist väga mõistlik Velmeti Aro sulest ja teine üsna leierdatud ja rohmakalt ning paljude laastude lendamisega juttu välja paiskava Aasmäe Hardo poolt. Aga needsamad avaleheküljed, eriti kontrastis tagapool olnud juba mainitud emakeelepäevapuhuste lugudega, mõneti vapustasid, sest tundus, et nad polegi vist keeletoimetaja käe alt läbi käinud, eriti Gräzini lugu. Mis oli äärmiselt ja üliväga imekspandav, sest Sirp on üldiselt keelelises mõttes alati väga heal tasemel olnud. Aga noh, nagu tänases Postimehes samuti emakeelepäevast tõukuvalt selgitas sealne keeletoimetaja, shit just happens, nii et loodaks, et see oligi ühekordne apsakas...

Täna tuli ka paar uudist Mandriva rindelt. Esiteks see, et nagu ma võisin ka oma nahal ära tunda, oli äsja ilmunud Beta1 32-bitine versioon lausa selline, et ei hakanud vähemalt väga paljudel kohe üldse mitte tööle (64.bitine siiski oli täiesti toimiv) - sestap otsustati ka kiiresti välja anda parandatud versioon, mis peaks lähiajal ka peegelsaitidele jõudma. Teine ja usutavasti üsna vähestele siin Eestis korda minev uudis oli Mandriva uue nii-ütelda ettevõtte- või serveriversiooni Mandriva Enterprise Server (lühendatult MES) väljatulek, mil järjenumbriks 5.2. Selle väljalasketeadet võib lugeda siit ja põhjalikumalt sellest, mis selles uut, siit.

Täna õhtul jäi silma üks Den za Dnjomi artikkel, kust ma sain üllatusega teada, et ka Eestis on oma organiseerunud kasakkond olemas. Veidi ringi vaadates ilmnes, et neil on suisa kodulehekülg ja uhke nimetusega Eesti Kasakate Ühing ja puha. Iseenesest tore, kuigi esimene mõte, mis kasakatega seoses pähe kargab, on - ilmselt ajaloolase hariduse saanud inimese kiiksuna - küll pigem lohutamatu pilt 1905. aasta veristest sündmustest... Need praegused siinsed kasakad siiski ei paista kuigi verejanulised olevat ja nähtavasti ka mitte sellised (vene) šovinistid, nagu mõned nende relvavennad kaugemal kagu pool.


Loetud: Sirp, 18.03.2011
Vaadatud: Revolver (TV6), Kälimehed (TV3), NCIS:Kriminalistid (TV3)